LUGEGE SELLE KOHTA KÕIKE SIIT,  nagu on avaldatud Principia Scientific Internationalis.

Õigusaktid kaotaksid kodanikuõigused seoses kehalise autonoomiaga, omandiõigused, vanemlikud õigused, omamisõigused, sealhulgas loomad, ühinemisvabadus ja õigus töötada, ning kehtestaks järelevalverežiimi. Teadlikku nõusolekut pole kuskil näha. Raske on nimetada õigusi, mis meil säiliksid.

Mis ajast hakkab inimesi juhtima tervishoiuosakond, keda pole rahva poolt vabadel valimistel inimesi juhtima valitud? 

See kõik puudutab jõustamist – ei mainita ennetavat tava, head tervisepoliitikat, ei mainita riski-kasu analüüsi ega ka seda, et tegemist on varasema poliitika läbivaatamise tulemustega. 

Iirimaa Avalikkuse suur mure on viinud erakondade üleskutseteni see seadus tagasi lükata.

Täispikk õuduslugu on  SIIN .

Abir Ballan  on tervisespetsialist. Ta on varem palju ja kaastundlikult kirjutanud Covidi poliitika mõjust meie lastele. Tema 6-osaline tervise ja heaolu teemaline sari pealkirja all “Mida saab teha, et end hästi tunda” on saadaval  SIIN . 1. osa on siin, et tekitada teie isu.

“Minu missiooniks on terviseteabe demokratiseerimine, muutes selle kõigile kättesaadavaks. Usun, et ülemaailmset haiguskoormust saab drastiliselt vähendada, jagades inimestega lihtsat terviseteavet ja aidates neil luua sotsiaalse tugivõrgustiku, et oma õpitut rakendada. Usun, et tervise parandamine on väga lihtne. See on põhitõdede juurde naasmine – naasmine looduse ravijõu juurde.”

Kokkuvõtvalt

Põhja-Iirimaal on praegu arutlusel uus rahvatervise seaduse eelnõu, mille eesmärk on asendada 1967. aasta rahvatervise seadus. See uus eelnõu püüab ajakohastada vananenud seadusi ja viia need vastavusse 21. sajandi rahvatervise väljakutsetega, sealhulgas bioloogiliste, keemiliste ja radioloogiliste ohtude ning nakkushaigustega tegelemiseks. Eelnõu järgib Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) rahvusvahelisi tervise-eeskirju, mis kohustavad riike looma seadusandlikku raamistiku tõhusaks reageerimiseks tervisehädaolukordades​.

Eelnõu toob kaasa mitmeid uusi volitusi ja regulatsioone, näiteks:

• Terviseametitel on suuremad õigused uurida, hinnata ja reageerida rahvatervise ohtudele.
• Võimalus kehtestada karantiini, sundisolatsiooni või teha meditsiinilisi läbivaatusi.
• Võimalikud on erakorralised meetmed, näiteks kohustuslikud vaktsineerimised ja inimeste detainimine, kui seda peetakse rahvatervise kaitseks vajalikuks.

See on tekitanud märkimisväärset vastupanu, sest kriitikud kardavad, et sellised meetmed võivad ohustada isiklikke vabadusi ja inimõigusi. Mõned organisatsioonid ja poliitilised grupid, sealhulgas Aontú, on väljendanud muret kohustuslike vaktsineerimiste ja inimeste detainimise üle, pidades seda drakooniliseks ja vabadusi piiravaks seaduseks​.

Vastased väidavad, et eelnõu annab valitsusele liiga palju kontrolli ja loob eeldused meditsiiniliseks türanniaks, eriti võrreldes eelmise COVID-19 pandeemia ajal kasutatud meetmetega. Seadus võib ulatuda inimese isiklike õiguste tõsise piiramiseni, sealhulgas sundmeditsiiniliste sekkumiste ja sundkarantiini kehtestamiseni​.

See teema on tekitanud palju vastuolulisi diskussioone ja seaduse vastuvõtmisega seotud küsimusi arutatakse edasi avaliku konsultatsiooni käigus.

Lisaks Põhja-Iirimaal arutusel olevale rahvatervise seaduse eelnõule on ka teistes riikides sarnaseid seadusandlikke muudatusi. Näiteks Ameerika Ühendriikides ja teistes Euroopa riikides arutatakse rahvatervise õigusaktide muutmist, mis puudutavad nakkushaiguste leviku tõkestamist ja vaktsineerimiskohustust. Mitmes USA osariigis on arutusel vaktsineerimisega seotud seadused, mis käsitlevad kohustuslikku vaktsineerimist, immuniseerimise nõudeid koolides ja töökohtadel ning andmekaitset seoses terviseandmetega

Mitmes Euroopa riigis on kohustusliku vaktsineerimise seadused arutusel või jõustamisel. Näiteks:

• Austria kehtestas kohustusliku COVID-19 vaktsineerimise, mis kestis 2024. aastani, kuid sellele seadusele avaldati laialdast vastupanu.
• Prantsusmaal on tervishoiutöötajatele seatud vaktsineerimiskohustus, mida laiendati COVID-19 pandeemia ajal.
• Itaalias ja Saksamaal on samuti kohustuslikud vaktsineerimisprogrammid, eriti laste puhul teatud haiguste ennetamiseks

Mis on lahendus türannia peatamiseks?

Iga rahvus peab võtma riigi juhtimise enda kätte – Rahva Võim. Ametnikud vastutusele võtma.

Arthur Firstenberg avaldas 28.6.2024 uudiskirja, milles rõhutas 2004. aasta kirjas kirjeldatud leidude tähtsust, kirjutab Rhoda Wilson .

Elektroülisensitiivsus ehk ülitundlikkus elektrivälja suhtes (“EHS”) (viide: elektromagnetiline ülitundlikkus). See seisund mõjutab üha rohkem inimesi Rootsis, aga ka teistes riikides, näiteks Šveitsis ja Ameerika Ühendriikides.

Olle Johanssoni ja  Örjan Hallbergi uuring tõi välja elektromagnetväljade (EMF) võimalikud tervisemõjud, sealhulgas peavalud, pearingluse, iivelduse, lööbed ja palju muud.

Nende uuringud näitasid vajadust nende terviseprobleemide põhjuste edasiseks uurimiseks, kuid nende leidudele vastati valitsuse ja tervishoiuasutuste vastuseisuga. Hallbergi sõnul: “Meie võimueksperdid näivad olevat äärmiselt tõrksad põhjuse väljaselgitamisel, sest suured finantshuvid võivad ohtu sattuda.”

Johanssoni ja Hallbergi kirja me ajakirjast European Journal of Cancer Prevention ei leidnud. Hallberg avaldas selle aga 2015. aastal ResearchGate’is. Allpool rõhutab Arthur Firstenberg oma kirja ja sellele järgnevate leidude tähtsust.

Pange oma mobiiltelefonid kohe ära

Arthur Firstenberg

Maailma tähtsaima ja tähelepanuta jäetud meditsiiniuuringu avaldas 2004. aastal Karolinska Instituudi (Nobeli meditsiinipreemiat andev instituut) teadlane Olle Johansson. Teine autor oli Örjan Hallberg ja pealkiri oli “1997 – tähelepanuväärne aasta Rootsis”. 1997. aasta sügisel lakkas haigete arv igas riigi 21 provintsis langemast ja hakkas järsult kasvama.

Üle aasta haigena registreeritud inimeste arv langes ja jõudis 1997. aasta juulis rekordiliselt madalale tasemele – 43’256 inimest. Järgmisel kuul see trend ootamatult pöördus ja hakkas järsult tõusma. 2003. aasta detsembris oli pikaajaliselt haigete arv 135’318.

Ootamatult hakkas kasvama ka aastaid järsult langenud haiguspuhangute arv. See tõusis madalaimalt 118’530-lt 1997. aasta augustis 309’124-le 2003. aasta veebruaris.

Stressivigastustega (valu kaelas, õlgades, seljas jne) registreeritud inimeste arv kahekordistus aastatel 1997-2001.

Noorte enesetapukatsete arv kasvas aastatel 1998-2001 30%.

Aastane eesnäärmevähi esinemissagedus hakkas järsult tõusma, kasvades aastatel 1997-2004 32%. Stockholmis on uute eesnäärmevähijuhtude arv 50-59-aastastel meestel kasvanud üheksa korda.

Seni pidevalt vähenenud liiklusõnnetustes raskelt vigastatute arv kasvas 400-lt 1996. aastal 1200-ni 2004. aastal. Bussijuhtidega seotud liiklusõnnetuste arv kasvas vähem kui 150-lt 1997. aastal 250-ni 2003. aastal.

1997. aastal hakkas taastumisaeg pärast rindkere- või südameoperatsiooni pikenema.

Alzheimeri tõvest tingitud surmad hakkasid tõusma 1997. aastal ja muudest neuroloogilistest haigustest tingitud surmad hakkasid järsult tõusma.

Mis Rootsis 1997. aasta sügisel muutus? Digitaalseid mobiiltelefone (GSM 900 ja 1800) tutvustati kogu elanikkonnale. Hallberg ja Johansson kirjutasid:

1997. aastal võtsid paljud suurettevõtted kasutusele juhtmevabad kontoritelefonisüsteemid. Üks neist on nimega GSM-in-Office ja töötab 900 MHz… Töötajad pidid mobiiltelefoni kasutama kõikideks vestlusteks, paljudel juhtudel ka pikkadeks vestlusteks. Nii et alates 1997. aastast puutusid paljud töötajad kokku mikrolainekiirgusega väikeste tugijaamade kogu tööaja jooksul, lisaks tugevamale kiirgusele nende mobiiltelefonidest kõigi nende kõnede ajal. – 1997- Kummaline aasta Rootsis, 13. detsembri 2004. aasta kiri Euroopa Vähi Ennetamise Ajakirja toimetajale (üles laaditud ResearchGate ’i 31. märtsil 2015)

Autorid jõudsid järeldusele, et nende andmetel olid Rootsi elanikkonna tervise drastilise halvenemise eest vastutavad eelkõige mobiiltelefonid, mitte mobiilimastid.

Enne 1997. aastat oli registreeritud haiguspäevade arv inimese kohta tihedalt asustatud aladel suurem kui hõredalt asustatud aladel. Pärast 1997. aastat oli olukord vastupidi: maaelanikud olid järsku haigemad kui linnaelanikud. See kehtis kõigi andmete kohta, mida nad uurisid – lühi- ja pikaajalised haigused; õnnetused, mõrvad ja enesetapud; töökohaga seotud vigastused ja haigused; rindkere- ja südamekirurgiast taastumise ajad; ja närvisüsteemi haigused.

Nad märkisid, et hõredamalt asustatud piirkondades on vähem kiirgust mobiilimastidest, kuid rohkem kiirgust mobiiltelefonist: mobiiltelefon peab ühenduse säilitamiseks suurendama oma võimsust.

Ainus haigus, mis seda mustrit ei järginud, oli eesnäärmevähk, mis tõusis võrdselt linna- ja maapiirkondade elanike seas. Autorid jõudsid järeldusele, et mobiiltelefonid ei põhjustanud eesnäärmevähki, kuid nad eksisid.

Aju, rindkere, süda ja närvisüsteem puutuvad mobiiltelefoniga kokku, kui see on sisse lülitatud ja kasutusel. Eesnääre seevastu puutub kokku lähedalt, kui telefon on taskus ja ooterežiimis, lennukirežiimis või välja lülitatud; telefon kiirgab sel ajal endiselt kiirgust, kuid kiirgus ei sõltu tugijaama kaugusest ja on seetõttu linnas ja maal sama.

2009. aastal halvenes terviseolukord Rootsis jätkuvalt. Hallberg ja Johansson uurisid sama valdkonda veelgi põhjalikumalt artiklis “Näiline langus Rootsi rahvatervise näitajates pärast 1997. aastat – kas need on tingitud paremast diagnostikast või keskkonnateguritest?” Nad leidsid, et kõik nende varasemas artiklis leitud trendid olid jätkunud. Lisaks avastasid nad järgmist:

• Südameprobleemidega vastsündinute osakaal hakkas kasvama pärast 1998. aastat ja oli 2007. aastaks peaaegu kahekordistunud.
• Aastatel 1997-2005 kahekordistus kopsuvähi esinemissagedus vanemate meeste ja naiste seas.
• Näomelanoomi esinemissagedus noorematel inimestel kasvas aastatel 2000-2006 40%.
• Alzheimeri tõve suremuse vanusepõhine esinemissagedus suurenes aastatel 1998-2008 peaaegu 300%. Ja see kasvas umbes 8000% alates 1979. aastast, kaks aastat pärast seda, kui Apple leiutas personaalarvuti, ja iga inimene puutus tundide kaupa iga päev arvutiekraaniga kokku. Kasv kiirenes veelgi pärast seda, kui rahvastik sai mobiiltelefonid. Enne personaalarvutit oli Alzheimeri tõve suremus umbes 0,1 juhtu 100 000 inimese kohta 1970. aastatel ja ka enne seda.

Mobiiltelefoni kasutamise plahvatusliku kasvuga on kaasnenud sellega seotud tervisemõjud

Kui koputasin 17. juulil 1996 Pelda Levey uksele ja ütlesin: “Meil on vaja tööd teha”, polnud kellelgi, keda ma teadsin, mobiiltelefoni ja WiF’it ei olnud veel leiutatud. Puud olid kõrgeimad ehitised väljaspool linnu ning tulvil linde, putukaid ja elusloodust. Isegi minu Brooklyni naabruskonna puid külastasid metsikud papagoid.

Nüüd on sellest möödas 28 aastat. Mobiiltelefonide aktivistide ja sadade teiste organisatsioonide mõjul on kolme aastakümne jooksul maailm muutunud peaaegu mitte ühestki mobiilsideseadmest 17’000’000’000 mobiilsideseadmega maailmaks. Kiirgus, mida nad toodavad, koos kiirgusega, mida nad sunnivad tootma kõiki mobiilimaste ja satelliite, on hävitanud enamiku planeedi putukatest, lindudest ja metsloomadest ning haigestanud enamiku selle elanikest. Kes meist magab hästi, mõtleb selgelt ja ei kannata ühe või mitme hingamisteede, neuroloogilise, südame, seedetrakti, ainevahetuse, artriidi või psühholoogilise tervisehäire all või vähi või diabeedi all?

Pärast mobiiltelefonide kasutuselevõttu on insultide arv Hiinas enam kui kahekordistunud. Diabeedijuhtumite arv on kogu maailmas neljakordistunud. Miljard inimest kannatab rasvumise all. Diabeedi ja rasvumise tohutu suurenemine on tingitud ainevahetuse aeglustumisest, mis on tingitud elektronide voolu katkemisest igaühe mitokondrites. 60% -l kõigist ameeriklastest on praegu üks või mitu kroonilist haigust. Kolmandikul maailma elanikkonnast on rohkem kui viis haigust ja vähem kui 5% inimestest maailmas ei ole terviseprobleeme. USA-s on aastas väljakirjutatavate ravimite arv kasvanud 1990. aastate  1,5 miljardilt  4 miljardile 2009. aastal ja 7 miljardile 2022. aastal. 42% USA vanematest täiskasvanutest kasutab viit või enamat retseptiravimit, mis on rohkem kui kolm korda rohkem kui enne mobiiltelefone. 70% Ameerika täiskasvanutest kasutab iga päev ühte või mitut retseptiravimit.

Kui Maal on 17’000’000’000 mobiilseadet inimeste käes, kes reisivad ümber planeedi lennukite ja autodega ning “vajavad” neid kõikjal, ei muuda organiseerumine, protestid, kohtuvaidlused või seadusandlused midagi. Samuti ei tohiks te oma mobiiltelefoni vähem kasutada. Kui soovite teha üheminutilise hädaabikõne vaid kord aastas, peavad kõik maailma mobiilimastid olema valmis teie kutseks ja kiiritama kogu elavat loodust ööpäevaringselt. Niikaua kui mobiiltelefoni kasutamine avalikus kohas või oma kodus on sotsiaalselt vastuvõetav, on sajad miljonid inimesed, sealhulgas mina, kes on selle tõttu tõsiselt vigastatud, mõistetud igavesse piinamisse, võimetusse suhelda, elatist teenida, kinos käia, sinu kõrval toidupoes järjekorras seista, reisida, sinu kõrval elada või isegi maja omada, kuni nad surevad või enesetapu sooritavad – mida on liiga palju minu sõpru ja kontakte ka juba teinud.  

Isegi inimesed, kes teavad, mis neid tapab, ei saa sellest tegelikult aru. Mobiiltelefonid on muutunud nii tavaliseks, et isegi inimesed, kes nimetavad end EHS-ideks, kasutavad neid. Nad hävitavad meie maailma ja iseennast. Nad püüavad pidevalt pääseda rünnakust, mis on nende kontrolli all ning on suunatud nende endi ja teiste peale.

Enamik kõnesid ja e-kirju, mida ma nüüd saan, tulevad mobiiltelefonidest

Üks naine helistas, ta oli just ostnud abivahendi, et kaitsta ennast mobiiltelefoni kiirguse eest. Ta helistas mobiililt.

Õde helistas ja küsis ravi kohta, et vähendada elektromagnetväljade mõju. Ta helistas oma mobiiltelefoniga, mida ta hoiab 25 cm kaugusel oma peast ja millele ta on kiirguse “neutraliseerimiseks” kinnitanud “kettad”.

Naine, kes ütles, et tal on EHS, helistas ja otsis arsti, kes saaks teda diagnoosida, et ta ei peaks vandekohtuniku kohuseid täitma. Ta helistas oma mobiililt.

Üks naine saatis mulle oma iPhone’ist e-kirja, paludes teavet mobiilimastide ohtude kohta, et neid linnavolikogu koosolekul esitleda.

Üks mees saatis mulle meili oma Androidilt ja tahtis teha midagi, et vältida rohkemate satelliitide orbiidile saatmist, kaitsta putukaid kiirguse eest ja vältida öösel kiiritamist, et ta saaks magada.

Üks naine helistas mulle riigimetsadest ümbritsetud väikelinnast. Ta ütles, et on elektriliselt ülitundlik, ei saa magada ja tahab teada, kuidas ennast kaitsta. Ta helistas oma mobiililt. Ta ütles mulle, et tema abikaasa ei ole tundlik, kuid kui ma küsisin tema tervise kohta, ütles ta, et tal on pidev seljavalu, ta on kogu aeg kurnatud ja tal on muud haigused.

Naine, kes elab oma autos, jättis mulle sõnumi. Ta ütles, et on olnud “wi-fi pagulane” poolteist aastat. Ta helistas oma mobiiltelefonilt ja palus mul vastata, saates talle tekstsõnum.

Üks naine jättis mulle sõnumi, öeldes, et ta on “terviklik”, “täiesti orgaaniline” ja “ei kasuta mingeid kemikaale”. Ta jättis mulle nii oma mobiilinumbri kui ka enda abikaasa oma.

Helistas filmitegija, kes tahab teha filmi minu tööst. Ta helistas mulle oma mobiililt. Tal on olnud põlveliigese asendused ja tal on vähk. “Kus on kiilid, kameeleonid, sisalikud ja linnud, kellega koos ma üles kasvasin?” küsis saatejuht.

Naine helistas, sest ta tahtis abi mobiilimastide paigaldamist lihtsustavate õigusaktide vastu võitlemisel. Ta helistas oma mobiililt.

Naine, kes on mures lähedalasuva mobiilimasti mõju pärast oma lastele, helistas oma mobiiltelefonilt.

Arst helistas, et öelda, et ta on äärmiselt elektroülitundlik ja et ta loob arstide rühma. Ta helistas oma mobiililt.

Helistas keskkonnameditsiini erialaarst, kes oli mures traadita side pärast oma laste koolis. Ta helistas oma mobiililt.

Üks naine saatis mulle Austraaliast e-kirja, et tema ja ta poeg on elektroülitundlikud ja elavad kogukonnas, kus ainus wi-fi on kogukonna kuuris. Ta on mures Starlinki kogukonda paigaldamise plaanide pärast. Ta saatis mulle meili oma mobiililt.

Üks naine helistas mulle, et öelda, et tema poeg on elektromagnetilisest reostusest nii tugevalt mõjutatud, et ta ei saa enam kõndida ja on haiglas. Ta helistas mulle oma mobiililt ja ütles, et tema pojal on ainult mobiiltelefon.

Mees, kes ütles, et ta on EMV-de suhtes juba aastaid ülitundlik olnud ja et ta moodustab “tundlike inimeste kodude” kogukonda. Ta helistas mulle oma mobiililt.

Inimesed ei saa aru, et mobiiltelefon kiirgab sama kiirgust kui mobiilimast ja et kiirgus levib sama kaugele. Kui asetate oma mobiiltelefoni 20 meetri kaugusele, puutute kokku sama palju kiirgusega kui mis tahes mobiilimast. Mobiilimastid kiirgavad piisavalt kiirgust ainult praegu kasutatavate mobiiltelefonide käitamiseks. Kui helistate või saadate sõnumi, lülitab lähim torn (või satelliit) sagedused sisse just teie jaoks ja kiiritab kogu teie naabruskonda (või kogu linna) ja kõike ja kõiki, kes seal elavad, lihtsalt selleks, et saaksite helistada või sõnumit saata. Mobiiltelefoni omamine, olenemata sellest, kui vähe te seda kasutate, nõuab, et kõik Maa mobiilimastid ja satelliidid oleksid olemas, et telefon töötaks siis, kui seda vajate. Kui teete piisavalt kõnesid piirkonnas, kus mobiiltelefoniteenus on halb, on teie teenusepakkuja kohustatud sinna mobiilimasti paigaldama. Üksainus mobiilikõne põhjustab ajurakkudele püsivaid kahjustusi. Teie kehal võib kuluda tunde või päevi, et taastuda kaheminutilisest vestlusest, kui üldse. See vahemaa ei kaitse sind. Te ei saa kiirgust “neutraliseerida”. Puuduvad “ohutud sagedused”. Teie telefon on valmistatud haruldaste muldmetallide mineraalidest, mida kaevandavad Kongo lapsorjad. See pidev valmisolek kasutada mobiiltelefone põhjustab tavatelefonide lõppu ning lindude, putukate ja eluslooduse hukkumist. Iga kord, kui lülitate telefoni mis tahes põhjusel sisse, piinate kõiki, kes juhtumisi viibivad teie lähedal, olenemata sellest, kas nad teavad seda või mitte. Mobiiltelefon kiirgab kiirgust isegi siis, kui see on välja lülitatud. Ainus erinevus “elektroülitundlike” inimeste ja teiste inimeste vahel on see, et “tundlikud” inimesed teavad, mis neid haigeks teeb, ja teised inimesed ei tea, mis neid haigeks teeb.

Igal sügisel meditsiinikoolis osalesin nädalapikkusel terviklikul tervisekonverentsil San Diegos, mida korraldas Mandala Selts. Ma kuulsin ja kohtasin seal erilisi inimesi. Kohtasin Ilana Rubenfeldi, kellega koos hiljem treenisin ja kellelt hakkasin praktiseerima keha-meele tervendamise meetodit. Kohtasin Moshe Feldenkraisi, kelle ravimeetodit hiljem õppisin ja sain ka õpetajaks. Kohtasin Olga Worralli, hämmastavat tervendajat. Kohtusin Swami Rama, Milton Trageri, Ram Dassi, John Lilly ja Joseph Chilton Pearce ’iga.

Aga oli üks kõneleja, kelle nime ma ei mäleta, kuid kes jättis mulle sügava mulje. Ta oli pastor ja rääkis tehnoloogiast. Kui võtate puitu ja hõõrute kaks pulka kokku, et tuld teha, siis teate täpselt, mis valguse tekitas ja kuidas see tekkis. Kuid kui lülitate valguse sisse lambilülitiga, teate vaid, et kuskil on elektrijaam ja tuli on sisse lülitatud, kuid te ei tea vahepealseid samme ega nende tagajärgi. See on tema sõnul “kesktee rike”. Ja see on meie tsivilisatsiooni ja maailma kokkuvarisemine.

Nagu ma ütlesin publikule kuus aastat tagasi Taoses, New Mexicos, oleme me nagu ahv, kes ei saa oma kätt purgist välja, kui ta maapähklist lahti ei lase. Haarame temast kõvemini kui kunagi varem. Meid on potti tõmmatud ja kaas sulgub meie kohal ja lämmatab meid. Me peame nüüd oma mobiiltelefonidest lahti laskma. Mitte alles siis, kui olete välja mõelnud, kuidas, sest seda ei pruugi kunagi juhtuda. Viska see kõigepealt ära ja seejärel mõtle välja, kuidas ilma selleta elada. Te ei saa küll teha kõike, mida praegu teete, kuid elate nii, nagu oleks maailm homme veel siin. Meil ei ole aega oodata järgmise aastani; me tapame end praegu. Visake see ära, rääkige kõigile, keda teate, et teete seda ja miks, ning öelge neile, et nad teeksid sama. See on ainus viis, kuidas meie ja meie lapsed ning meid ümbritsevad loomad ja taimed – need, kes on veel siin – ellu jäävad. Ja palun võtke minuga ühendust, et aidata korraldada seda ülemaailmset jõupingutust ühiskonna de-mobiliseerimiseks.

Hakakem tegutsema!

Liitu meie mobiiltelefonideta inimeste võrgustikuga.

Ainus viis vähendada ribalaiuse nõudlust, mis muudab Maa hiiglaslikuks arvutiks, kus kõik elusolendid saavad elektrilööke, on lõpetada mobiiltelefonide kasutamine. Mitte neid harvemini kasutada, vaid ära visata. Võimalus neid kasutada, ükskõik kui ebaregulaarselt, nõuaks kogu planeedi kiiritamist. Liitu meie võrgustikuga, moodustades oma elukohas kohaliku grupi.

Võid teha oma reeglid ise, kuid oluline on kohtuda isiklikult. Kui vajad abi, võta minuga ühendust ja anna mulle teada, et tegeled sellega.

Meie eesmärk on suurendada selliste kogukondade ülemaailmset kohalolekut, kes ei kasuta mobiiltelefone.

28. juuni 2024

Arthur Firstenberg on Cellular Phone Task Force president ja raamatu „The Invisible Rainbow: A History of Electricity and Life“ autor.

Artikli toimetas Peep Piiber

Toimetaja kommentaar: Kui mobiilist järsk loobumine tundub hirmus, alustage lihtsate muudatustega: mobiili koht ei ole päeval taskus, või veel parem, jätke ta välja minnes tuppa lauasahtlisse. Samuti ei ole tema koht öösel voodi kõrval. Ja suhelge teiste inimestega silmast silma.

Loe lisaks:

Esiteks ütleb alusleping, et takistamatu ja õigeaegne juurdepääs teabele on üldpõhimõte. Seejärel lisab ta hoiatuse, et läbipaistvus tähendab avatud juurdepääsu “täpsele“ teabele.

Siis paar lehekülge hiljem nõuab leping, et riigid teostaksid “infodeemilist juhtimist“, mis nõuab mitte ainult tsensuuri, vaid ka kõigi sotsiaalmeedia jalajälje jälgimist, et rahvas teaks,keda ja mida tsenseerida. See rikub nii USA põhiseaduse esimest kui ka neljandat parandust.

[Sõnavabadus hõlmab arvamusvabadust ja väljendusvabadust, infovabadust ehk isiku õigust saada avalikku teavet.

10. detsembri 1948. aasta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) peaassamblee inimõiguste ülddeklaratsiooni [[1]] artikkel 19 sätestab:

„Igal inimesel on õigus veendumuste vabadusele ja nende veendumuste vabalt avaldamisele; see õigus kätkeb vabadust takistamatult oma veendumustest kinni pidada ja vabadust informatsiooni ja ideid otsida, saada ja levitada igasuguste abinõudega ja riigipiirist sõltumata.“

Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 45 esimene ja viimane lause sätestab:

„Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. /…/ Tsensuuri ei ole.“

Märkus: “Eesti Vabariigi kohtusüsteemis töötava avalik teenistuja(kohtunik) Reena Nieländer rikkus tahtlikult EVP paragrahv 45 ja keelas Fonte.News loojal Veiko Huusel sõnavabaduse.”

Lisaks riigisisestele protseduuridele on tegemist Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) rikkumisele õhutamise juhtumiga. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kohtupraktika kohaselt kaitseb sõnavabadus mitte ainult positiivseid, kahjustavaid ja ükskõikseid väljendeid, vaid ka väljendeid, mida võib pidada murettekitavateks, häirivateks ja sobimatuteks (Unabhängige Initiative Informationvielfalt vs. Austria, 26. veebruar 2022, punkt 34, Legislationline; Selistö vs. Soome, 16. veebruar 2005, § 446).

Artikkel 10 sätestab:

„Igaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus hõlmab vabadust omada arvamusi ning saada ja levitada teavet ja ideid ilma riigivõimu sekkumiseta ja sõltumata riigipiiridest.”

Sõnavabadus on piiramatu ning selle piiramiseks peavad olema sisukad ja õiguslikult määratletud määratlused, mis omakorda peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Seetõttu ei ole vastavalt EIÕK mõttele ja sisule lubatud maha suruda erinevaid väljendeid, mis ühtegi rahvusrühma ei ohusta.

Kui Strasbourgi kohus oli ad hoc kohus, leiti 1976. aasta kohtuotsuses, et „Euroopa inimõiguste konventsioon kaitseb sõnavabaduse teostamist, mida peetakse mõistlikult osa elanikkonnast šokeerivaks või segadusse ajavaks” (Handyside vs. Ühendkuningriik, 7. detsember 1976, § 49).

„Sõnavabadus ei tähenda palju, kui see kaitseb ainult õigeid väljendeid. Vastupidi, sõnavabadus /…/ ei kehti ainult teabe ja ideede kohta, mis on avalikult teretulnud ja mida ei peeta solvavaks või vastuoluliseks, aga ka ideid ja väljendeid, mis on solvavad, nagu pluralism, sallivus ja läbipaistvus, mis tähendab, et kõik kohaldatavad formaalsused, tingimused, piirangud või karistused peavad olema taotletava eesmärgiga proportsionaalsed”, Handyside vs. Ühendkuningriik]

Mitte ainult seda, vaid tsensuur tuleks läbi viia rahvusvahelise koostööga – nii saavad kõik riigid sihtida samu valeinformatsiooni levitajaid ja pole kuhugi peitu pugeda. Lõpuks tahavad nad veenduda, et usaldate (ir) teadust.

Allpool on leping sunnitud tunnistama, et niinimetatud suveräänsus, mille Tedros väidab, et me säilitame – võime seadusi vastu võtta – allub tegelikult WHO korraldustele.

WHO lepingu eelnõu nõuab, et iga riik võtaks vastu seadused erakorralise kasutamise lubade legaliseerimiseks, et WHO väljakuulutatud pandeemia ajal saaks elanikkonnale anda litsentseerimata vaktsiine. Standardeid ei nõuta ja WHO peadirektor võib pandeemia välja kuulutada, millal iganes ta seda soovib. Siis tulevad nõelad välja.

Samuti nõuab WHO, et riigid võtaksid vastu seadused, mis on vajalikud nende testimata ja potentsiaalselt surmavate vaktsiinide kogu vastutuse kõrvaldamiseks. Kes on nüüd suveräänne?

Nii et näete, WHO on just mänginud hunniku sõnamänge. Nii kaua, kui leping ja rahvusvahelised inimõiguste muudatused lasevad riikidel endiselt seadusi teha, nõuab WHO, et kodanikke nimetataks suveräänseks.

Kuid tõeline suverään on see, kes annab korralduse seaduste vastuvõtmiseks. See on tõeline jõud. Miks peaks keegi sellest WHO-le loobuma, eriti kui selle peadirektor on Bill Gatesi “Don Quijote“, ei ole tõeline arst ning teda on süüdistatud toidu kinnipidamises ja 3 kooleraepideemia varjamises, et tappa konkureerivate hõimude liikmeid oma kodumaal Etioopias, kui ta oli kolmas tippametnik.

Nii et võite käed rüpes oodata, kui need lepingud edasi liiguvad või võite öelda “Põrgu ei!“ ja panna selga oma suure tüdruku aluspüksid ja otsustada, et teil on lõpuks küllalt. Milline see saab olema?

Artikli toimetanud Revo Jaansoo

Allikas: substack.com

[1] Inimõiguste ülddeklaratsiooni võttis ÜRO Peaassamblee vastu 10. detsembril 1948. a resolutsiooniga A/RES/217. Peaassambleel puudub siduvate aktide väljastamise pädevus. Seega pole antud kitsa tõlgenduse alusel inimõiguste ülddeklaratsioon siduv akt. Hoolimata sellest peetakse selles kirjeldatud standardeid riikidele kohustuslikeks, kuna ülddeklaratsioontäpsustab ÜRO põhikirjast tulenevat üldist inimõiguste austamise kohustust ning kuulub rahvusvahelise õiguse dokumendina selle koosseisukirjelduse juurde

Loe lisaks:

1500ndatel šveitslaste rahvatervise juhtum

Genf / Šveits

„Kui mullide katk 1530. aastal Genfi tabas, oli kõik valmis. Nad avasid katkuohvritele isegi terve haigla. Arstide, parameedikute ja õdedega. Kauplejad andsid oma panuse, kohtunik andis iga kuu toetusi. Patsiendid andsid alati raha ja kui üks neist suri üksi, läks kogu kaup haiglasse.

Aga siis juhtus katastroof: katk suri välja, samas kui toetused sõltusid patsientide arvust.

Genfi haigla personali jaoks ei olnud 1530. aastal küsimust õigest ja valest. Kui katk toodab raha, siis on katk hea. Ja siis said arstid organiseeritud.

Alguses mürgitasid nad lihtsalt patsiente, et tõsta suremuse statistikat, kuid nad mõistsid kiiresti, et statistika ei pea olema ainult suremusest, vaid suremusest katkust.

Nii hakkasid nad surnute kehadest keedusid lõikama, kuivatama, lihvima uhmris ja andma neid teistele patsientidele ravimina. Siis hakkasid nad riideid, taskurätikuid ja sukapaelu tolmutama. Kuid kuidagi jätkus katku vaibumine. Ilmselt ei töötanud kuivatatud mullid hästi.

Arstid läksid linna ja levitasid öösel ukselinkidele mullipulbrit, valides välja need kodud, kus nad saaksid siis kasumit teenida. Nagu üks pealtnägija nende sündmuste kohta kirjutas: „See jäi mõneks ajaks varjatuks, kuid on rohkem huvitatud pattude arvu suurendamisest kui nende varjamisest.“

Lühidalt öeldes muutus üks arstidest nii ebakindlaks ja laisaks, et ta otsustas öösel linna mitte sõita, vaid lihtsalt viskas päeva jooksul rahvahulga sekka tolmukimbu. Hais tõusis taevasse ja üks tüdrukutest, kes õnneliku juhuse läbi oli hiljuti sellest haiglast välja tulnud, avastas, mis lõhn see oli.

Arst seoti kinni ja paigutati pädevate “käsitööliste“ headesse kätesse. Nad püüdsid temalt võimalikult palju teavet saada.

Täitmine kestis siiski mitu päeva. Geniaalsed hippokraadid seoti vagunite postide külge ja veeti linna ümber. Igal ristmikul kasutasid timukad lihatükkide rebimiseks punaseid kuumasid tange. Seejärel viidi nad avalikule väljakule, raiuti pea maha ja kanti ning tükid viidi kõikidesse Genfi linnaosadesse. Ainus erand oli haigla direktori poeg, kes ei osalenud kohtuprotsessis, kuid punastas, et ta teab, kuidas valmistada jooke ja kuidas valmistada pulbrit saastumist kartmata. Ta oli lihtsalt pea maha raiutud, „et vältida kurjuse levikut““.

~ François Bonivard, Chronicles of Geneva, second volume, lk 395 – 402: archive.org

Autori kohta

Pierre Escuyer bge-geneve.ch

François Bonivard asus 1542. aastal Genfi kroonikat koostama selle algusest peale ja ta kirjutas selle loo 1530. aastani enne surma. Chroniqves de Genève, „Genfi ajalugu kõige varasematest aegadest”, avaldati 1831. aastal. Hilisematel aastatel kasutas ta kroonika abistamiseks Antoine Fromenti abi. Teised Bonivardi avaldatud teoste hulka kuuluvad Advis et Devis de la Source de l’idolatrie et Tyrannie Papale, Advis et Devis de Langues (1563) ja Advis et Devis de l’Ancienne et Nouvelle Police de Genève (1555; „Genfi vana ja uus valitsus”).

Loe lisaks:

Veiko Huuse blogi Kes on inimese tervendaja

Eestis on vaja Rahva Võimu, et võtta kurjategijad õigalselt vastutusele

“Täname. Mul on väga-väga hea meel siin olla. Kas kuulete mind? Kui te ei kuule mind, tõstke käsi:)) Mul on väga hea meel siin olla. Kuigi ma pole siin kunagi varem käinud, tundub see peaaegu nagu kojutulek, kuna see asutus mängis COVID-19 ajal uskumatut rolli, kui see oli ainus kolledž riigis, mis tõesti vabaduse eest seisis.

Ja kui see kolledž 1844. aastal asutati, põlgas valdav enamus abolitioniste, 90% meie riigi inimestest vihkas neid ja arvas, et nad on hullud ja et nad on ebareaalsed. Ja alles kolm aastat pärast kodusõda see klappis ja president tuli välja ja vabastas orjad. Ja ta ei saanud seda teha, sest lihtsalt avalik antipaatia abolitionismi vastu. Nii et tõesti, sellel institutsioonil on erakordne ajalugu ja see on olnud väga-väga ustav väärtustele, millele see rajati, milleks on armastus vabaduse vastu, olenemata sellest, milline on avalik arvamus, ükskõik kui palju maksab avalik hind, olenemata sellest, kes survestab teid peatuma, vaid selle eest seisma. Ja see on tõesti tunnistus millestki erilisest ja investeeringust, mis siin on tehtud, mitte hunniku ehitamisse, õpilaste õpetamisse ehitada endale hunnik nagu enamik kolledžeid ja võidab see, kes sureb kõige rohkemate asjadega, vaid selle asemel iseloomu loomine ja iseloomu demonstreerimine. Ja aitäh.

Keegi küsis eile õhtul minult, kuidas ma sattusin „anti-vaktsiinide reketisse“ ja mis ma ei ole vaktsiinivastane, kuigi ma olen selline anti-vaktsiinide liikumise plakatilaps, aga ma olen olnud keskkonnaadvokaat juba 40 aastat. Kuni 2005. aastani oli see kõik, mida ma tegin. Ja siis sel aastal juhtisin ma rühma nimega Hudson River Keeper [Hudsoni jõe kaitsmine]. Esindasin 40 aastat Hudsoni kutselisi kalureid ja harrastuskalureid, kaevates kohtusse saastajad, kes hävitasid nende elatusvahendid, varalisi väärtusi, kogukonda. Ja neil oli ärimudel. Meil on Hudsonis riigi vanim töönduslik kalapüük. Inimesed, keda ma esindasin 40 aastat, paljud neist olid pärit peredest, kes on jõge pidevalt püüdnud alates Hollandi koloniaalaegadest[1], see on traditsiooniline püügivahendite püük. Nad kasutasid samu kalapüügimeetodeid, mida õpetasid Algonquini indiaanlased, algsed Hollandi asunikud Uus Amsterdamist ja seejärel põlvest põlve.

Ja neil oli ärimudel, mis töötas kolm sajandit. Ja siis lõpetasid nende tegevuse saastajad, kellel oli poliitiline mõjuvõim ja kes suutsid manipuleerida valitsusasutustega, hõivata ja manipuleerida valitsusasutustega, et pääseda vabaturu distsipliinist ja sundida avalikkust maksma oma tootmiskulusid. Ja nad olid muutnud Hudsoni oru omamoodi mitte vabaturukapitalismiks, vaid korporatiivseks semukapitalismiks ja selleks korporatiivseks kleptokraatiaks, mis tegelikult on rikaste sotsialism ja väga metsik, jõhker ja halastamatu kapitalismi kaubamärk vaestele.

Nad nägid, et see juhtub ja ma võitlesin nende eest 40 aastat, kuid 2000. aastal olime edukad. Ma tõin Hudsonile üle 300 eduka kohtuasja. 2000. aastaks olime sundinud saastajaid kulutama jõe parandamiseks kolm ja pool miljardit dollarit. Jõgi, kui ma seal tööle asusin, süttis põlema. See muutis värve, sõltuvalt sellest, mis värvi nad värvisid veoautosid GM-tehases Tarrytownis. See oli surnud vesi, null lahustunud hapnikku 20 miili linnast põhja pool, 20 miili lõuna pool.

Täna on see ökosüsteemi kaitse rahvusvaheline mudel. See on Atlandi ookeani põhjaosa rikkaim veetee. See toodab rohkem naela kala aakrit, rohkem biomassi galloni kohta kui ükski teine veetee Atlandi ookeanis ekvaatorist põhja pool. See on viimane suurem Atlandi ookeani jäänud jõesüsteem, kus on endiselt kõigi oma ajalooliste rändkalaliikide tugevad kudemisvarud. Hudsoni imeline ülestõusmine inspireeris jõehoidjaid veeteedel üle kogu maailma. Meist sai maailma suurim veekaitsegrupp. Meil on 350 veehoidjat. Igal ühel on patrullpaat. Igaüks neist patrullib kohalikul veeteel ja kaebab saastajate vastu. Ja me oleme õiguskaitseorganisatsioon. Meil on suurepärased keskkonnaseadused, kuid agentuuri hõivamise tõttu ei jõustata neid peaaegu kunagi. Kuid meil on lubatud neid jõustada sätte alusel, mida nimetatakse kodanikujärelevalveks.

2003. aastal avaldas Riiklik Teaduste Akadeemia aruande, mis näitas, et kõik Põhja-Ameerika mageveekalad, 10-aastane uuring, olid saastunud ohtliku elavhõbeda tasemega. Ja nii olid veehoidjad, kes esindavad eriti kalureid, see tundus meile, nagu elaksime ulmelises õudusunenäos. Kus mu lapsed, kõigi teiste ameeriklaste lapsed, ei saanud nüüd enam tegeleda Ameerika noorte ürgse tegevusega, milleks on minna kalale kohalikule veeteele ja siis tulla koju ning süüa kala ohutult. Ja need ettevõtted olid erastanud avalikud ühisvarad, ressursi, mis kuulub avalikkusele, et teenida endale kasumit. Nad olid erastanud. Kala me enam ei omanud. Ettevõtted, kes teevad seda saastajat, milleks on peamiselt söepõletuselektrijaamad ja tsemendiahjud.

Nii et 2005. aastal hakkasime neid kohtusse kaebama. Paljud inimesed kaebasid söetehased kohtusse, kuid meie kaebasime nad kohtusse, veehoidjad kaebasid nad elavhõbeda peale. Ja mul oli 2005. aastaks 40 ülikonda. Ja ma reisisin üle kogu riigi, rääkides selliste rahvahulkadega elavhõbedast. Ja peaaegu igal kõnel, mille ma pidasin, tulid need naisterühmad, kes olid igas kohas erinevad ja istusid esireas. Nad tulid varakult kohale. Ja siis, kui ma lõpetasin, ootasid nad ja palusid minuga rääkida. Ja nagu selgub, olid nad kõik vaimupuudega laste emad. Ja nad kõik uskusid, et vaktsiinid olid põhjustanud nende lapse vigastuse, eriti elavhõbedavaktsiinid.

Ja nad ütleksid mulle väga lugupidavalt, aga ka ebamääraselt karjuvalt: „Kui olete tõesti huvitatud elavhõbedaga kokkupuutest lastega, peate vaatama vaktsiine.“ Ma ei tahtnud seda teha. Olin veetnud suure osa oma elust intellektipuudega inimestega tegeledes. See oli osa minu pere DNA-st. Minu tädi Eunice, kes oli ka minu ristiema, alustas eriolümpiaga. Olin töötanud eriolümpial, seda kutsuti siis Camp Shriveriks, kuna olin kaheksa-aastane, igal nädalavahetusel kallistajana, treenerina. Veetsin teismelisena keskkoolis 200 tundi, töötades „Wassaic Home for the Retarded“ [Wassaici Alaarenenute Kodu]. Minu pere, mu onu oli tervishoiukomisjoni esimees 50 aastat. Minu perekond kirjutas palju õigusakte, mis andsid õigused ja muutsid kogu suhet intellektipuudega inimestega, kes on riigi kõige haavatavam elanikkond. Aga ma ei tahtnud seda oma elu pärast teha. Tahtsin töötada kalanduse, veereostuse ja energiaga.

Ja nii ma neid daame vältisin. Ja siis üks neist tuli minu majja, leidis minu maja Cape Codil 2005. aasta suvel. Ta oli Minnesota psühholoog nimega Sarah Bridges. Tal oli poeg, kes sai elavhõbedavaktsiinist raske autismi. Ta oli saanud vaktsiinikohtult 20 miljoni dollari suuruse hüvitise, mis tunnistas, et tema autism tuli vaktsiinist, poleemikat ei olnud ja ta ei tahtnud, et see juhtuks teiste lastega. Ja ta ilmus minu maja juurde ja võttis oma auto pagasiruumist välja umbes 18 tolli sügavuse virna uuringuid. Ta pani selle mu esiküljele ja koputas uksele. Ja kui ma ukse juurde tulin, osutas ta hunnikule ja ütles: „Ma ei lahku siit enne, kui sa neid loed.“

Ja ma olen harjunud teadust lugema. Tahtsin olla teadlane, kui olin laps. Ja selline seadus, mida ma praktiseerin, hõlmab palju teadust. Nii et peaaegu iga ülikond, mille ma tõin, on kaasa toonud mingisuguse teadusliku poleemika. Ja ma ei oleks oma töös väga hea, kui mulle ei meeldiks lugeda teadust ja kui ma ei oskaks seda kriitiliselt lugeda. Ja nii ma istusin maha ja ma ei lugenud uurimusi, vaid lugesin kokkuvõtteid. Ja ma sain selle kuhjaga umbes kuus tolli alla ja mind lihtsalt hämmastas see tohutu delta selle vahel, mida rahvatervise agentuurid ütlesid, et teadus ütles ja selle vahel, mida tegelik eelretsenseeritud avaldatud teadus ütles. Ja ma hakkasin pärast seda tegema seda, mida ma alati tegin, kui ma millestki aru ei saanud. Tänu minu nimele ja pere suhetele nende agentuuridega sain alati väga kiiresti telefoni teel agentuuri juhi. Ja ma hakkasin neile helistama ja küsimusi esitama. Sain Francis Collinsi NIH-ist ning Kathleen Strattoni ja Marie McCormicki Meditsiiniinstituudist.

Ja nad ütlesid mulle midagi imelikku. Küsisin neilt teaduse kohta ja sain aru, et nad ei ole sellega üldse kursis. Nad lihtsalt fraasi “ohutu ja tõhus“ papagoid. Nad ei olnud lugenud ühtegi tegelikku teadust. Ja kui ma neilt üksikasjade kohta küsisin, ütlesid nad: „Sa pead Paul Offitiga rääkima.“ Noh, Paul Offit on vaktsiiniarendaja, kes on Mercki partner. Ja ma olin töötanud EPA-ga palju aastaid, umbes 20% minu kohtuasjadest olid EPA vastu, mis on vangistatud agentuur, mida vangistavad nafta-, keemia- ja pestitsiiditööstus. Ja EPA, kui ma helistan sinna teadusmehele või reguleerijale, siis neil on mingi eneseaustus ja nad proovivad mu küsimusele vastata. Nad ei suuna mind söetööstuse lobisti juurde.

Nii et see oli veider. Ja siis, kui ma Paul Offitiga rääkisin, tabasin ta valest, millesse ma ei kavatse minna. Mulle meeldiks sellesse süveneda, kuid pean siin oma aega säästma, nii et võtke minu sõna selle eest. Aga ta teadis, et ma tabasin ta valest. Ma teadsin. Ja seal oli see hetk, kus me olime nagu: „Sa oled lihtsalt valetaja.“ Ja nii ma siis mõistsin: „Olgu, need poisid kas ei tea, mida nad teevad, või valetavad selle kohta tahtlikult.“ Ja siis mõistsin, et need agentuurid on täielikult kinni püütud, kuid steroididele jäädvustatud agentuur. FDA [USA Toidu- ja Ravimiamet] saab ravimifirmadelt üle 50% oma eelarvest. CDC-l [USA Haiguste Tõrje ja Ennetamise Keskus] on 12 miljardi dollari suurune eelarve ja sellest 5 miljardit, nii et peaaegu pool läheb nendelt ettevõtetelt vaktsiinide ostmiseks ja seejärel nende levitamiseks.

Nii et kui töötate CDC-s, ei saa te vaktsiinidega probleeme leides edutamist. Teid edutatakse kasutuselevõtu suurendamisega. Ja NIH [USA Riiklik Terviseinstituut] on lihtsalt farmaatsiatoodete inkubaator. Nii et ta arendab vaktsiine, annab need üle tööstusele, annab need üle ülikoolidele, kes saavad seejärel NIH-i raha, 200, 300 miljonit dollarit, esimese ja teise faasi uuringute tegemiseks. Siis, kui need on edukad, mis nad on alati, sest nad teevad need edukaks, kutsuvad nad seejärel ravimifirmasse, et teha kolmas etapp. Ja siis jagavad nad kõik autoritasu, patendikaupmehe õigused ja siis Anthony Fauci on NIH-i juht, kõnnib selle läbi FDA ja CDC reguleerimisprotsessi, kus ta on valinud paneelide liikmed, kes kõik temalt raha võtavad. Ja nad teavad, et nende toode on järjekorras järgmine ja nende ülesanne on see toode kummitempliga tembeldada ja lastele soovitada.

Nii et ma nägin seda protsessi ja seda, kuidas see toimis ja see oli steroidide regulatiivne püüdmine. Ja siis saab NIH raha. Mind vabastati platvormist selle eest, et ütlesin: „NIH omab poolt Moderna vaktsiinist.“ Nad ütlesid: „See on vaktsiini valeinformatsioon.“ Noh, arvake ära? Selle nädala neljapäeval tegi Moderna NIH-ile 400 miljoni dollari suuruse makse oma osa eest senistest litsentsitasudest. Nii et kõigil minu vandenõuteooriatel on umbes kolm kuud säilivusaega, enne kui need reaalsuseks saavad!”

Vaadake kogu kõnet aadressil https://freedomlibrary.hillsdale.edu/… „Anthony Fauci ja rahvatervise asutus“.

Robert Francis Kennedy noorem on raamatu „Tõeline Anthony Fauci: Bill Gates, Big Pharma ja ülemaailmne sõda demokraatia ja rahvatervise vastu“ autor. See teos ei ole lihtsalt järjekordne sulesünnitis. Tõeline Anthony Fauci kirjeldab üksikasjalikult, kuidas Fauci, Gates ja nende kohordid kasutavad oma kontrolli meediaväljaannete üle – nii konservatiivsed kui ka liberaalsed, teadusajakirjad, peamised valitsus- ja poolvalitsusasutused, ülemaailmsed luureagentuurid ning mõjukad teadlased ja arstid, et ujutada avalikkus üle hirmuäratava propagandaga COVID-19 virulentsuse ja patogeneesi kohta ning suukorvistada arutelu ja halastamatult tsenseerida iseseisvalt mõtlevaid inimesi.

Allikad: Substack, YouTube

[1] Hollandi koloonia oli New York, mille nimi kõlas algselt nagu Uus Amsterdam. Selle asutaja on Willem Verhulst, üks Lääne-India ettevõtte juhtidest. Just tema valis 1625. aastal selle asula rajamiseks Manhattani saare, mis osteti Manhatta hõimu India pealikult 60 kuldna eest (võrdne tänase 500–700 USA dollariga). Sellest asulast sai ametlikult linn 1653. aastal, see tähendab 27 aastat pärast asutamist. Hollandi valitsus lõppes siin 1674. aastal pärast Westminsteri lepingu allkirjastamist, mille kohaselt läks New York üle brittidele.

Loe lisaks:

“Kogu elu on võrdne ja sama võrdne murega.”

Oluline on mõista, et rahvusvahelises rahvatervises domineerib praegu selline retoorika, kui mitte selline mõtlemine. See mõjutab oluliselt ühiskonda ja teie tervist järgmise paarikümne aasta jooksul.

Lancet on üks mõjukamaid rahvusvahelisi meditsiiniajakirju, mille juhtkiri soovitab muuta ühiskonna juhtimise viisi:

“Lähenedes loodusele fundamentaalselt erinevalt, selliselt, kus me oleme sama mures mitteinimeste loomade ja keskkonna heaolu pärast kui inimeste pärast.“

Võrdsuse saavutamine inimkonna alandamise kaudu

Kontseptsioon, et inimeste tervist mõjutab keskkond on sama vana kui ühiskond. Sellele kinnitati paarkümmend aastat tagasi terviseühtsuse märgis, et hõlmata rahvatervise ökoloogiliselt terviklikuma lähenemise eeliseid. Veiste tuberkuloos mõjutab inimesi vähem, kui seda veistel tõhusamalt kontrollida. Inimeste heaolule tuleb kasuks, kui metsade säilitamine säilitab kohaliku sademete hulga ja varju, parandades taime- ja loomakasvatust. Vähesed ei oleks sellega nõus.

Džainistid ja mõned budistlikud koolid leiavad, et inimesed peaksid minimeerima kahju igale loomale, säilitades range taimetoitluse ja astudes samme, et vältida isegi vihmausside tapmist. [Kusjuures isegi hiliskeskaegsed džainistid vaatasid välise ohu või vägivallaga silmitsi seistes uuesti läbi Ahiṃsā doktriini, kuna oli praktiline vajadus leida õigustus, kuidas mungad saaksid kaitsta nunnasid (Paul Dundas (2002) [1992], The Jains (Teine väljaanne), London ja New York: Routledge, lk 162j). Dundase järgi, selle muudatuse esitas džainistlik õpetlane Jinadattasuri templite hävitamise ja tagakiusamise ajal, et „igaüks, kes tegeleb religioosse tegevusega, kes oli sunnitud kedagi võitlema ja tapma, ei kaota ühtegi vaimset väärtust, vaid saavutab selle asemel vabastuse“. Samas, lk 163] Judaism ja sellega seotud [aabrahamliku traditsiooni tarkus] väideb, et kogu loodus on Jumala töö ja kuigi inimestel on suveräänsus loomade üle, neil on ka kohustus hoolitseda maailma eest, mille Jumal lõi. Need religioonid säilitavad rangelt hierarhilise vaate.

Erinevus praeguse One Healthi dogmaga seisneb selles, et see läheb kaugemale looduse austamisest, arvestades, et inimesed on vaid üks paljudest võrdsetest olenditest. Üks tervis aastal 2023, nagu Lancet selgitab, hõlmab „revolutsioonilist perspektiivimuutust“. Lanceti toimetajad kutsuvad konkreetselt üles pidama loomi inimestega võrdseks, loobudes “puhtalt antropotsentrilisest“ või hierarhilisest vaatest, mida omavad teised loodust austavad religioonid.

See liikidevahelise võrdsuse nõudmine on koht, kus praegune Üks tervis (One Health) argument omandab ökosüsteemi (hea) säilitamise dogmale iseloomulikud jooned, nõudes elanikele vapustava valu ja kannatuste tekitamist teiste loomade poolt (ohvrite jaoks kohutav). Te ei saa seda mõlemat pidi. Niisiis, kui soovite, et loomi koheldaks nagu inimesi, eraldage loomad nende loomulikest kiskjatest või jätke inimesed ka looduse karmi julmuse hooleks.

Lancet avab, kutsudes põlisrahvaid maa eest hoolitsema eeskujuks. Seejärel pooldab ta seda, et loobuksime kohalikest lihast domineerivatest dieetidest, tsiteerides oma EAT-Lanceti komisjoni:

Kasutab õiglast lähenemist, soovitades inimestel liikuda loomapõhiselt toitumiselt taimsele, mis ei too kasu mitte ainult inimeste tervisele, vaid ka loomade tervisele ja heaolule.

Loomade “heaolu“ teenib Lanceti arvates paremini savanni lõikamine ja tõukamine, kus lihasööjad lahutavad elusalt munarakke. See naiivne vaade põlisrahvastele ja loodusele lõhnab viktoriaanlike romantikute kultuurilise paternalismi järele. Paljud põlisrahvad koos liikidega, mis ulatuvad nirkidest jaaguarideni, loodavad, et nad viivad oma omakapitali mujale.

Olla „sama mures mitteinimeste loomade heaolu pärast“ kui inimeste pärast (ökoloogiline võrdsus Lanceti kõnepruugis) on ohtlik positsioon. Võrdsus tähendab, et kõigil loomadel ja inimestel peaksid olema võrdsed õigused või tulemused. Kooskõlas sellega peaks maanteetriaažisündmuse korraldamine kaaluma raskelt vigastatud kitse (või küülikut) raskelt vigastatud inimese suhtes ja mitte diskrimineerima liigi alusel. Kui kits reageerib suurema tõenäosusega erakorralistele meetmetele, siis päästa see ja jäta õnnetu inimene saatuse hooleks. Kuigi Lancet võib seda seisukohta hoida, tunnistaks enamik inimesi seda inimeste alandamisena. Üks tervis ulatub aga Lancetist palju kaugemale ja on põimitud kavandatavatesse pandeemialepingutesse, millega Maailma Terviseorganisatsioon ja teised loodavad suurendada kontrolli ülemaailmse rahvatervise üle.

Kui rahvatervise tööstus tõesti vaatab maailma selle objektiivi kaudu, siis peaks avalikkus kaaluma, kas neid saab usaldada mis tahes mõju või autoriteediga. Kui nad näevad maailma teisiti, siis peaksid nad lõpetama vale retoorika. Idee, et kaasinimesi tuleb hoida kõrgemal tasemel kui loomi, toetab praktiliselt kõiki inimeste eetilisi süsteeme. Nende hulka kuuluvad Nürnbergi koodeksid, mis töötati välja pärast seda, kui meditsiinitöötajad viisid inimeste pühaduse halvenemiseni enne Teist maailmasõda ja selle ajal.

Inimkonna tagasivõitmine

Dr David Bell on seisukohal, et tema isiklikult ei usalda oma laste heaolu nende inimeste kätte, kes peavad neid tasemel närilistega, keda ta regulaarselt püüab ja tapab. Ta ei taha, et nad roomaksid tema laste voodites. See tähendab nende tapmist, sest nad “õitsevad” muidu kohalikus keskkonnas, kus me elame, ja meil pole võimet, nagu Lanceti toimetajad, pidada ülal täielikult närilistekindlat maja.

“Üks tervis“ kui tunnustus tihedatele sidemetele inimeste tervise ja keskkonna tervise vahel ei ole uus. Loodusest hoolimine ja armastamine pole ka midagi uut ning see on tervislik seisund, kus elada. Reostuse minimeerimine ja mitmekesisuse säilitamine on selle oluline osa. Nii et muide, sööb liha. Siberi tiigrid ja poodlid nõustuvad.

Ratsionaalne “Üks tervis“ lähenemine ei nõua väljamõeldud maailma, kus gasellid, lõvid, hüäänid ja inimesed joovad samast tassist. Sellel pole midagi pistmist meditsiinilise käitumiskoodeksiga, milles lemmingu elu kaalutakse lapse eluga. Oleme just läbi elanud kolm aastat, mil laste ja rasedate naiste peal katsetati massiliselt uudseid ravimeid ning korporatiivsed investorid rikastusid miljonite sunni abil. See kaasinimeste eemaletõukav devalveerimine peab lõppema.

Tervishoiutöötajad, kes ei sea inimesi loomade ees esikohale, võivad saada veterinaararstidena hakkama, kuid on inimestega ohtlikud. Aeg on küps, et need, kes usuvad iga inimese olemuslikku ja määratlematusse väärtusesse, leiaksid oma hääle ja ehitaksid selle põhjal üles meie institutsioonid. Rahvatervis peaks inimkonda pigem tõstma kui halvendama.

Artikli allikas: Brownstone’i instituut

Artikli toimetas: Revo Jaansoo

Loe lisaks sarnasel teemal: