Kui Eesti inimene jääb ilma toidu ja abita – ja kõik riigiametid vaikivad

Eestis elab puudega laps koos oma töövõimetu emaga. Neil ei ole piisavalt toitu. Ravimeid ei jõua osta. Linnavalitsus ei tee haldusotsust. Kohtud keeldusid sekkumast. Õiguskantsler… vaikib. Tere tulemast 2025. aasta Eesti õigusriiki, kus seadus kehtib ainult neile, kes on süsteemile mugavad. Kui sa oled haavatav, haige või vaene – oled nähtamatu.

Õiguskantsler ei kavatsegi põhiseadust kaitsta

2025. aasta mais vastas õiguskantsleri nõunik Kristel Lekko ametlikule pöördumisele, milles paluti hinnata kohtunike tegevuse põhiseaduslikkust. Vastus oli lihtne: “Me ei tohi sekkuda. Kohtulahendid ei kuulu meie kontrolli alla. Teil oli võimalus edasi kaevata.”

Ehk teisisõnu: isegi kui kohtunik keeldub menetlemast, tõendeid eirab ja seadusi rikub – õiguskantslerit see ei huvita. See ei ole enam juriidiline nüanss. See on valik – mitte kaitsta nõrka.

Aga seadus ütleb: põhiseadus kehtib kõigile

Põhiseaduse § 15: “Igaühel on õigus riigi ja kohtuniku kaitsele.” 
Põhiseaduse § 28: “Igaühel, kes ei suuda ennast aidata, on õigus riigi abile.” 
Õiguskantsleri seadus § 1 lg 2: “Õiguskantsler jälgib, et avalik võim järgiks põhiseadust.”

Kui õigust ei anta ja keegi ei vastuta, on tegemist põhiseaduse rikkumisega.

Mida õiguskantsler siis kaitseb?

Kui inimesed jäävad ilma haldusotsuseta, ilma kohtuliku abita, ilma igasuguse menetluseta, ja lõpuks – ilma õiguskantslerilt kaitset saamata, siis on küsimus: keda see amet üldse kaitseb? Kellele kehtib põhiseadus?

Kuidas sai Ülle Madise õiguskantsleriks, kui ta seadust ei tunne ega kaitse?

Kui õiguskantsleril on põhiseaduse kaitsmise kohustus, kuid ta varjab end sõnastuse taha, kui tema nõunik Kristel Lekko vastab ametlikele kaebustele tühjade viidetega, kui mitte keegi ei vasta sisuliselt küsimusele: “kas seadus kehtib ka vaesele inimesele?” – siis see ei ole enam teadmatus. See on vastutusest keeldumine. Ja see on rahva reetmine.

See ei ole üksikjuhtum. See on süsteem.

On esitatud: korduvalt halduskaebusi, taotlusi toetuse saamiseks, määruskaebusi kohtutes, ja lõpuks – ametlik süvaanalüüs kümne kohtuasja põhjal. Kõik on dokumenteeritud. Kõik on esitatud. Aga riigiaparaat mängib surnut. Ja keeldub vastutamast.

Kui riik enam ei kaitse, jääb ainult vastupanu

Karistusseadustiku § 28 lg 3: „Õiguspäraseks loetakse tegu, millega inimene tõrjub vägivalda enda, teise isiku või õigushüve vastu olukorras, kus viivitamatu riigi kaitse puudub.“ 
Põhiseaduse § 54: „Igaühel on õigus ja kohustus ustav olla Eesti Vabariigile ja põhiseaduslikule korrale. Kui muid vahendeid ei ole, on igal kodanikul õigus osutada põhiseaduslikku vastupanu.“

Me ei räägi enam ühest perest ega ühest juhtumist.

Eestis on 2025. aasta kevadel tuhandeid inimesi, kes: on jäänud töötuks, elavad inflatsiooni ja hinnatõusu all, ei saa enam toimetulekutoetust ega ajutist abi, seisavad ametkondade ees, kes teesklevad, et probleeme pole.

Samal ajal on poliitikud kantinud miljoneid eurosid PR-kuludeks ja valimiskampaaniateks, vähendanud maksukohustusi suurettevõtetele, samas kui toidupoes ei tule arvest välja, rahvusvahelisi projekte täis pumpamas, aga Eesti inimene sureb kodus toiduta, ravimiteta ja lootuseta.

See ei ole kriis, see on läbikukkunud riik.

Põhiseadus kehtib ka vaesele. Kui seda ei tunnistata, siis ei ole küsimus enam seaduses – vaid julges vastupanus. Vastupanus, millel on õiguslik, moraalne ja rahvuslik alus.

See on meie kodumaa. Me ei jää vait.

Näide Õiguskantsleri nõuniku suhtumisest:

Õiguskantsler Ülle Madise vaikib ka ametlikele kriminaalsetele vihjetele. Mais 2025, vastuses teatas õiguskantsleri nõunik Kristel Lekko järgmist:

„Oleme Teile selles asjas vastanud. Meil ei ole varasematele vastustele paraku midagi lisada.“
(Nr 14-7/250981/2503537, allkirjastatud Kristel Lekko poolt)

Selle vastusega keeldub õiguskantsler sisuliselt sekkumast, kuigi talle on:
ametlikult edastatud kohtunike võimalikud põhiseaduse ja kriminaalseaduse rikkumised;
esitatud dokumenteeritud süvaanalüüs mitme juhtumiga;
selgitatud,kuidas kohtusüsteem välistab õiguskaitse inimestele,kellel puudub elatusvahend.

See tähendab, et õiguskantsler mitte ainult ei täida oma põhiseaduslikku kohustust (§ 139),  vaid keeldub ka ametlikult reageerimast tõenditele, mis võivad viidata:

KarS § 291 – ametialane võimuliialdus,

KarS § 95 – inimsusevastane kohtlemine,

KarS § 121 – tervise kahjustamine tegevusetuse kaudu.

Kui isegi õiguskantsler – kellel on seadusest tulenev kohustus jälgida, et avalik võim järgib põhiseadust – vaikib ja sulgeb juhtumi põhjenduseta, siis:

Õigusriik ei ole enam legitiimne.
See on süsteemne õiguskaitse eitamine riigi kõrgeimal tasandil.

Eesti rahval on põhiseaduses § 54 järgi õigus tegutseda ja võtta riigijuhtimine üle.

Fonte.News uudiste lugemise kuupakett

10€

Sulle on kõik uudised avatud ja toetad samas ka selle maailma inimeste kollektiivteadvuse avardamist ja Uue Maa loomist.
See rahaline panus on väiksem kui kohvikus tass kohvi ja pirukas, kuid tulemus on hindamatu väärtusega. Tule ja toeta kollektiivteadvuse parandamist ja Uue Maa loomist!

• Kõik artiklid avatud
• Väärt info otse allikast
• Toetad Uue Maa loomist
• Aitad lahustada hirme ja kurjust

Kohtunik Anu Uritam ei sobinud kohtunikuks juba 2013 aastal

Kui kaebaja seda ei maksa, siis kohtusse ta ei saa, vaatamata  sellele et ohver sai menetlusabi riiglõivu tasumiseks 420 eur.

Huvitav miks kohtunik Anu Uritam  ei määranud Kanal 2 (Duo Meedia Network OÜ) advokaatidele Karmen Turk ja Maarja Pild Freiberg 12 000 või 46 000 eur tagatist?

Anu Uritam otsus:

1. Kohustada hagejat (nimi muudetud) Reelika Lind tasuma kostja Duo Media Networks OÜ (registrikood 16077430) eeldatavate menetluskulude katteks tagatisena kokku 5760 (viis tuhat seitsesada kuuskümmend) eurot, milline summa tuleb hagejal tasuda hiljemalt 14 päeva jooksul pärast käesoleva määruse jõustumist Rahandusministeeriumi arveldusarvele EE571010220229377229 AS-s  SEB Pank või arveldusarvele nr  EE062200221059223099 AS-s Swedbank või arveldusarvele nr EE221700017003510302 Luminor Bank AS-s. Hagejal tuleb samaks tähtajaks esitada kohtule tagatise maksmist tõendav maksekorraldus. 

Sellisel kujul kaotab kohtusüsteem mõtte, mis ei taga inimestele nende põhiõigust pöörduda kohtusse.

Anu Uritam on ebaaus olnud juba aastakümneid. Miks ta veel kohunik üldse on ?

https://www.aripaev.ee/uudised/2013/10/01/vastuoluline-autorollo-kohtunik

Möödunud aastal leidis kohtunikueksamikomisjon, et Anu Uritam ei tohiks kohtunikuna jätkata. Taandumise asemel sai Uritamist mõni nädal hiljem hoopis Reformierakonna tipp-poliitikuid puudutava pankrotistunud transporfirima Autorollo tsiviilmenetluse kohtunik.

“Resümee oli selline, et ta ei sobi,” kinnitas Harju maakohtu esimees Helve Särgava. 

Tänase ebaõiglase  meedia ja kohtumaastiku autoriks on kõik kohtunikud, meedifirma juhid ja advokaadid. Kõik teised on ohvrid, kelle põhiõigusi eraelule, hea nimele ja aule ei taga Eesti Vabariik.

Vastutama peab Eesti Vabariik ja selleks tuleb Eesti Riik kohtusse anda, tuvastada rikkumised ja vastutsele võtta ja võidelda meedia ohvrite õiguste eest Euroopa Inimõiguts Kohtus.

Siin kohal kutsume kõik ohvreid kelle õigusi Eesti Riik ei ole taganud, ühendust võtma ja ühinema ühiskaebuse, ärkamise ja enda õigust eest sesimisega.

Juristid ja advokaadid ei aita ohvreid neil ei ole mõtet maksta ülepaisuatud kulusid ja tänaseks asendab neid juba peaaegu 100% AI. Advokaadid ei aitama kedagi peale iseenda, nemad teenivad seal ainult tulu. Ja adokaadid kohtu-meedia-äriettevõtluse osa. Sest kohtukulud täna kohtusüsteemis on üks suur äri. Sest võitjad maksavad ka kohtukulusd! Vot nii haige on meie süsteem. Viimane kuulus case oli “Kaja Kallas vs Varro Vooglaid” kus Varro küll võitis aga kohus suutis ikka kaela keerata oma ebaausa idaeuroopa odava kupeldajte ja litside  mentaltiteediga “kohtu kulu praktiga” arvutamisega 8000 eur. Kohtu trahvid jäävad meil 300-1250 maz 2000 eur ja kohtukulud on 25000-100 000 eur? Küsimus mis see on? See on kohtu ja advokaatide “rahapesu” skeem. Kohtunikud saavad kindlatsi sealt oma osa.

Kohtupidamine tänasel kujul on kaotanud igasuguse môtte trahvid on ainult 300-1250 eur ja kulud on 50000 eur! Lisaks ohver kes isegi vôidab saab karistuseks kohtukulud, suured võlad ja Eesti Vabariigis pôhiseadus ei kehti! Kohtusse sa ei saa ja meedia vôib sust päti teha! Ja siis kui nende kohta kirjutad siis teevad krimasja, eriti veel kohtunikud neil seal sôbrad, korruptandid igal rindel! Vabariigi Valitsus ja Justiitsministeerium tuleb vastutusele vôtta ja tagama Eesti inimesel (mitte äri ettevõttele) põhiõiguste kaitse! Hetkel on kohus advokaatide äri ja meedia ärikaasumi kindlustaja ja garanateerija! Asi on hullemast hullem!

Kôik keda Eesti Riik ei kaitse ja kui Eesti Vabariigis rikutakse sinu ôigusi ja sa ei saagi kaitset, siis anna endast märku saame koos Eesti Riigi vastutusele vôtta! Sest see ongi Eesti Riigi kohustus tagada pôhiôigused ja mitte midagi pole ülimat kui Eesti Vabariigi pôhiseadus, mis on Eesti Vabariigi põhikiri!

Ja kes on see kõige suurem kurjajuur? Ikka KOHTUNIK? Miks? Sest tema ei järgi seadusi ja teeb ebaseaduslike otsuseid, mis on õigusest nii kaugel kui Maa Kuust. Ja sina tead, et sul on õigus kohtusse pööruda ja see on põhiseaduse kirjas aga kõik kinnitavad ja vastava sulle sh. Riigikohus,  Villu Kõve, Justiitsminsiteerium, Õiguskantsler Ülle Madise et jah sul ei ole Eesti Vabariigis õigus kohtusse saada. Siis ma küsin, mis ma teen kuidas Eesti Riik tagab mulle minu põhiõigused Eesti põhiseaduse PS § 15 kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse, st tegu on igaühe põhiõigusega.

Ülle Madise saadab kirja et pöördu kohtusse, nagu kati läinu gramafon )) Siis ikka mõtled huvitav, et kas Õiguskanstleri kirjad tulevad Paldiski mnt. Psühiaatria kliinikust.

Ohvri maine kahjustamine ja selle tõsised tagajärjed

Üks olulisemaid aspekte meedia ja kohtusüsteemi probleemides on mainekahju mõju ohvri elule. Kui isikut kajastatakse meedias negatiivses või eksitavas valguses, võivad tagajärjed ulatuda kaugemale isiklikust solvangust – need võivad otseselt mõjutada ohvri tööalast karjääri, sissetulekuid ja elukvaliteeti. Selle mõju täielik mõistmine on oluline, et luua õiglasemad seadused ja kaitsemehhanismid.

Täna on Eestis saanud täis kriitiline mass meedia ohvreid ja Eesti Vabariigi õiguskaitseta jäänud inimsed. Ja Muutusi saab tuua ainult siis kui ohvrid tõusevad püsti ja ajavad selja püsti! Aeg on muutusteks, sellist kohtusüsteemi mis on täna pole meil vaja. Kui kohtunike polekas viimsed 5 a tööd teinud, oleks rahav olukord tunduvalt parem.

Küsimus miks Villu Kõve nutab ja ohib? Ise ta on selle ebaausa süsteemi autor, loonud korrputiivse, kallutatud ja ebaausa kohtusüsteemi majandab seda kui eraäri, ja pisikese sõpruskonnaga. Riigikohtusse lihtrahvas ei saa!

Sissejuhatus: Süsteemne ebaõiglus kohtus ja meedias

Kohtunik Anu Uritami otsus nõuda meediaohvrilt 5760 euro suurust menetlustagatist Duo Meedia Network OÜ (Kanal 2) advokaatide Karmen Turki ja Maarja Pild-Freibergi menetluskulude katmiseks toob esile sügavama kriisi Eesti kohtusüsteemis ja ühiskonnas.

Selle juhtumi valguses kerkivad olulised küsimused:

• Kas Eesti kohtusüsteem kaitseb kodanike õigusi või töötab pigem rikaste ja võimsate kasuks?
• Kuidas rikkumised GDPR-i ja õiguse olla unustatud nõuete osas jäävad karistuseta?
• Miks peavad ohvrid kandma ulmelisi kulusid, samal ajal kui meediafirma ei pea oma süülikkust isegi tõendama?

Kohtuniku otsus: Menetlustagatise absurdsus

Kohtunik Anu Uritami otsus nõuab, et meediaohver tasuks 5760 eurot tagatist, et katta Kanal kahe vandeadvokaadi Karmen Turki ja Maarja Pild-Freibergi menetluskulusid. Seda summat nõutakse enne, kui ohvril on üldse võimalus oma juhtumit kohtus arutada.

Tekivad küsimused:

• Miks peab ohver maksma kulud, kui tema õigusi on rikutud?
• Miks peab ohver üldse minema kohtusse, kui teda nimetatkse kurjategijaks aga pole kunagi kohtu all olnud?
• Kas sellised summad on proportsionaalsed?
• Kuidas on see kooskõlas õigluse ja võrdõiguslikkuse põhimõtetega?

GDPR ja õigus olla unustatud: Eesti kohtusüsteemi tühimik

Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärus (GDPR) ja õigus olla unustatud sätestavad, et igaühel on õigus nõuda ebaõigete, eksitavate või ebavajalike andmete eemaldamist. Kuid Eesti kohtusüsteem ja Andmekaitse Inspektsioon AKI eiravad  neid põhimõtteid:

• Isikuandmete avaldamine ilma loata: Meedia kasutab nimesid, pilte ja isiklikku teavet ilma isiku nõusolekuta, rikkudes GDPR-i põhimõtteid.
• Tõendamiskohustus: GDPR-i kohaselt lasub tõendamiskoormus meedial, kuid praktikas jääb see ohvri õlule.
• Andmete eemaldamise nõuded: Artikleid ja avaldusi ei eemaldata isegi siis, kui need on eksitavad või kahjulikud.

Meedia roll ja vastutamatus

Eesti meediamaastik on muutunud ärikeskkonnaks, kus klikkide arv ja reklaamitulud on olulisemad kui ajakirjanduseetika. Mida mätsivad kinni kohtunikud, ilmslet nad jagavad kasumit ja saava sellest mingit pidi kasu.

Probleemid sisaldavad:

1. Valeandmete levitamine: Artiklid avaldatakse ilma fakte kontrollimata, rikkudes isiku au ja eraelu puutumatust.
2. Tõendamiskohustuse puudumine: Meedia ei pea enne avaldamist tõendama oma väidete õigsust, kuid ohver peab kulutama ressursse, et neid kohtus vaidlustada.
3. Kasum eraelu hävitamise arvelt: Meedia kasutab isikuandmeid ja pilte kasumi teenimiseks, rikkudes põhiõigusi.

Kohtusüsteemi probleemid: Õiguskaitse on meedia ohvrile kättesaamatu

Eesti kohtusüsteem ei taga võrdset juurdepääsu õigusele, eriti meediajuhtumites. Peamised probleemid:

1. Menetlustagatise ja kulude ebaproportsionaalsus:
   • Tagatised, nagu 5760 eurot, takistavad ohvritel õiglaselt kaitsta oma au ja eraelu.
   • Vastaspool (meediaettevõtted) kasutab oma ressursse, et pikendada protsesse, tekitades ohvrile suuremaid kulusid.
2. Kohtukulude ülemmäärade puudumine:
   • Kohus võib ohvri kanda jätta vastaspoole kulud, mis ulatuvad tihti kümnetesse tuhandetesse eurodesse.
   • Viimaste aastate juhtumid näitavad, et isegi võidud kohtuasjad jätavad ohvrid rahaliselt rõhutud seisundisse.
3. Tõendamiskoormuse nihkumine ohvrile:
   • Hoolimata GDPR-i ja tsiviilõiguse sätetest lasub tegelik tõendamiskoormus ohvritel.
   • See loob võimatu olukorra, kus ohvrid peavad kulutama ulmelisi summasid, et kaitsta oma õigusi.

Eesti Meedia maastiku proleemid ja mida vaja muuta!

Meil on kõik seadused selleks olemas, ainult mitte keegi neid ei täida ja riik tuleb selles vastutusele võtta põhiõiguste mitte tagamise eest.

1.Probleemi tuum: Eraelu ja au kaitse versus meedia ärilised huvid

1. Meedia on äriettevõte kui SEO ja GOOGLE kliki äri:
   • Meediaorganisatsioonid töötavad tulupõhiselt, kasutades ära isikute nimesid, pilte ja elulugusid skandaalsete artiklite avaldamiseks, mis suurendavad klikimäära ja reklaamitulusid.
   • See tegevus on otseselt seotud kasumi teenimisega teise inimese au, eraelu ja maine arvelt. See on kelmus Karistusseadustik § 209
   • Ajakirjandus ja sõnavabaduse silid taga käib tegelikult klikiiäri. Ja seda kaitseb täna Andmekaitse Inspektsioon (AKI). AKI kohustus on kaitsa inimese eraelu, eriliigiilis isikuandmeid.
   • GOOGLE otsingust tuleb igal juhul meedia arhiiv välja võtta, ega inimesed ei otsi nime Postimeheset või Delfist vaid ikka Googlest ja google ei ole ajakirjandus ja seal pole üldse mingeid erandeid vaid ainult. Kohe maha kui inimene nii ütleb.
2. Avaldamine ilma nõusolekuta ja Tulu teenimine kahju arvelt:
   • Kui meedia avaldab artikleid ilma isiku kirjaliku nõusolekuta, rikutakse eraelu ja au kaitset.
   • Piltide ja isikuandmete kasutamine ilma loata on samaväärne vargusega ning peab olema karistatav nii tsiviil- kui ka kriminaalõiguse alusel.
   • Varastatud pilte müüaks edasi, mitte ei kasutata Aktuaalse Kaamera surma kuulutuses. Varastatud pildi müümine, uudise tegemine kasusaamise eesmärgil on kuritegu
   • Meedia tuleb vastutusele võtta prokuratuuris ja ohver ei pea selle eest maksma.
   • Artiklite ja piltide avaldamine ilma isiku nõusolekuta on teadlik kahju tekitamine ja peab käsitletama karistusseadustiku (KarS) alusel kui kelmus ja eraelu puutumatuse rikkumine.
3. Eraelu ja laimu kaitseks tuleb meetmed tarvitusele võtta:
4. Kui isik teeb avalduse, et tema kohtu on avaldatud laimu või eraelu andmeid, varastatud pilt vmt. peab AKI (Andmekaitse Inspektsioon) 24 laskma meedial selle maha võtta, seni kuni kohus ütelb et võib avaldada ja mitte ohver ei pea minema kohtusse vaid meedia ettevõte.
5. Kui meedia seda ei tee, pannaks uudiste platvorm, kanal veebileht kinni.
6. Politseisse avaldus see järgi ja kahju kannatajatele.
7. Trahvid peavad algama 100 000 eur aga keskmine 1 000 000 eur.

Kriminaalvastutus ja trahvid:

1. Kriminaalkaristus meediaorganisatsioonidele ja ajakirjanikele:
   • Meediaorganisatsioonide ja ajakirjanike vastutus peab hõlmama kriminaalkaristusi valeinformatsiooni või nõusolekuta avaldamise eest.
   • Karistus peaks laienema nii kirjutajale kui ka avaldajale.
2. Suuremad trahvid:
   • Trahvid peaksid algama 100 000 eurost ja olema seotud ettevõtte käibega, et tagada reaalsed hoiatavad meetmed.
   • Praegused trahvid (nt 300- 1000 eurot) ei ole piisavad, et takistada meediat seadusi rikkumast.
3. Õiguslik alus:
   • KarS § 209 (kelmus): Teiste vara kasutamine või selle pealt tulu teenimine pettuse teel (klikiartiklid) on kelmus.
   • KarS § 157 (eraelu puutumatuse rikkumine): Isikuandmete ja piltide ebaseaduslik avaldamine.

Eesti riigi vastutus ja Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK)

Eesti riik ei ole loonud mehhanisme, mis tagaksid kodanike põhiseaduslike õiguste kaitse:

• Põhiseaduse rikkumine:
  • Põhiseaduse § 15 sätestab, et igaühel on õigus pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks.
  • Tegelikkuses piiravad menetlustagatise ja kulude nõuded seda õigust.
• EIK artikli 6 rikkumine:
  • Õigus õiglasele kohtumenetlusele ei ole tagatud, kui kulud ja menetlustõkked muudavad õiguse kättesaamatuks.
• EIK artikli 8 rikkumine:
  • Eraelu ja maine kaitse on jäetud meedia ja kohtute omavoli meelevalda.

Ettepanekud reformideks

1. Kohtusüsteemi reformid:
   • Kaotada menetlustagatise nõuded juhtumites, kus kaebaja esitab tõendid au ja eraelu rikkumise kohta.
   • Kehtestada kohtukulude ülemmäär, mis ei tohi ületa 10% nõutavast kahjuhüvitisest.
   • Tagada, et võitnud pool ei pea kandma vastaspoole kulusid.
2. Meedia vastutuse suurendamine:
   • Kohustada meediat tõendama avaldatud andmete õigsust enne avaldamist.
   • Kehtestada kõrged trahvid valeandmete avaldamise ja GDPR-i rikkumiste eest (alates 100 000 eurost).
   • Luua mehhanism, mis nõuab artiklite ja isikuandmete eemaldamist vaidluse korral 24 tunni jooksul.
3. Riiklikud meetmed ohvrite kaitseks:
   • Luua riiklik õigusabi fond, mis katab kulud ohvritele, kes võitlevad oma põhiseaduslike õiguste eest.
   • Kohustada Andmekaitse Inspektsiooni rakendama GDPR-i põhimõtteid rangemalt ja tagama meedia vastutuse.
4. Rahvusvaheline surve ja EIK kaebused:
   • Esitada Eesti riigi vastu kaebus Euroopa Inimõiguste Kohtusse (EIK), viidates artiklite 6, 8 ja 13 rikkumisele.
   • Taotleda rahvusvahelist sekkumist, et tagada GDPR-i ja Euroopa inimõiguste konventsiooni põhimõtete järgimine.

Miks süsteem on probleemne?

A. Skeemitamine kulude jaotamisel

• Praktika, kus hageja peab maksma suure osa vastaspoole advokaadikuludest, põhineb kohtute tõlgendusel, mis eelistab jõukamaid osapooli (nt suuri ettevõtteid nagu Delfi).
• See skeemitamine tekib sellest, et hageja nõuab midagi kas rikkumise tuvastamisi või raha, kahjutasu ja saab sealt näiteks 50%, siis kohus määrab 50% ka kohtukulusid võtjale.   Aga kohtukulud on 50 000 ja trahv on 1000 eur. Ehk inimene ohver saab 1000 eur õigust ja siis 25 000 kulusid Delfi omasid ja sii veel lisaks oma kulud ja nii need ohvrid pankroti viiakse.
• Kui vastaspoole kulud on ebaproportsionaalselt kõrged, siis isegi osaline kaotus võib tähendada hagejale rahalist katastroofi.
• Meedia firmadel pole advokaate selles menetluses üldse vaja. Aga ohver võib advokaati kasutada ja meedia firma peab ikka kohtukulud maksma ohvri.

B. Kohtukulude mõistlikkuse kontroll puudub

• Praegune süsteem võimaldab vastaspoolel esitada põhjendamatult suuri kulunõudeid, mida kohtud sageli aktsepteerivad. Nagu eelmnetluses mis pole kohtuni jõudnud 12 000 eur või siis tagatisi 6000 eur !! Tule taevas appi, kus nad elavad? Mis õigusmõistmine see on?
• Samal ajal ei arvestata hageja majandusliku olukorraga ega proportsionaalsusega. Eesti Meedia ohvrid on tavalised inimsed, kelle pole tihti palkagi ega tööd.

Väärareng kohtukulude jaotamisel

1. Kohtukulude ebaõiglane jaotus:
   • Kui kohus otsustab, et vastaspoole advokaadikulud on põhjendatud, võib see luua olukorra, kus hageja peab maksma suure osa vastaspoole kuludest isegi siis, kui ta osaliselt võidab.
   • Näiteks meediaettevõtete, nagu Delfi, advokaadikulud on sageli oluliselt suuremad, kuna nad kasutavad tipptasemel advokaate.
2. Hageja tegelik kaotus isegi võidu korral:
   • Kui kohus mõistab hagejale kahju hüvitamiseks näiteks 1000 eurot, kuid hageja peab maksma vastaspoole advokaadikulud, mis võivad ulatuda kümnetesse tuhandetesse eurodesse, muutub õiguskaitse sisuliselt karistuseks hagejale.

Selline kohtupidamine on kaotanud iga suguse mõtte nii ohvri jaoks kui Eesti Riigi kohtusüsteem tuleks kokku pakkida ja Ukrainasse saata.

Järeldus: Kellele on kohtusüsteem mõeldud?

Kohtunik Anu Uritami otsus on ainult üks näide laiemast probleemist Eesti kohtusüsteemis ja meediamaastikul. Kui kohtusüsteem ja meedia ei kaitse enam ohvreid, vaid toimivad pigem rikaste ja võimsate huvides, on selge, et vajalikud on radikaalsed muutused. Õigus olla unustatud, GDPR-i järgimine ja inimväärikuse kaitse ei tohiks olla ainult paberile jäänud deklaratsioonid. Kõik, kes on kannatanud meedia või kohtusüsteemi poolt, peavad ühendama jõud, et seista oma õiguste eest ja taotleda õiglust, mida nad väärivad.

Loe lisaks:

https://fonte.news/tervis/eesti-vabariigi-pohiseadus-kas-see-kehtib-ja-kas-on-vaja-uut

Fonte.News uudiste lugemise kuupakett

10€

Sulle on kõik uudised avatud ja toetad samas ka selle maailma inimeste kollektiivteadvuse avardamist ja Uue Maa loomist.
See rahaline panus on väiksem kui kohvikus tass kohvi ja pirukas, kuid tulemus on hindamatu väärtusega. Tule ja toeta kollektiivteadvuse parandamist ja Uue Maa loomist!

• Kõik artiklid avatud
• Väärt info otse allikast
• Toetad Uue Maa loomist
• Aitad lahustada hirme ja kurjust

Fonte.News uudiste lugemise kuupakett

10€

Sulle on kõik uudised avatud ja toetad samas ka selle maailma inimeste kollektiivteadvuse avardamist ja Uue Maa loomist.
See rahaline panus on väiksem kui kohvikus tass kohvi ja pirukas, kuid tulemus on hindamatu väärtusega. Tule ja toeta kollektiivteadvuse parandamist ja Uue Maa loomist!

• Kõik artiklid avatud
• Väärt info otse allikast
• Toetad Uue Maa loomist
• Aitad lahustada hirme ja kurjust

Lapsehoidja idiokraatia: lugu liiga paljudest seadustest ja liiga vähesest vabadusest

“Minu arvates Eesti Vabariigi valitsus ühines täielikult USA idiokraatiaga, kui Venemaa armee tungis Ukrainasse ja EV valitsus keelas ära “Z” tähe kasutamise… . Eestis on viimase 15 aasta jooksul vastu võetud üle 1500 seaduse ja mitu tuhat korraldust, mida ei suudeta korralikult rakendada, kui tehakse juba nende seaduste parandused ja veelkord prandused ning uued korraldused. Kas see kinnitab seda minu arvamust, et valitsuses on idioodid?” – Veiko Huuse

Raske öelda, kas maailma riikide valitsuste puhul on tegemist  kleptokraatiaga  (varaste valitsetud valitsus),  kakistokraatiaga  (valitsus, mida juhivad põhimõteteta karjääripoliitikud, korporatsioonid ja vargad, kes parandab meie olemuse halvimaid pahesid ja ei austa riikide kodanike põhiseaduslikke õigusi) või Nanny State  Idiocracy . 

Ükskõik mis silt on, see üleolev despotism juhtub siis, kui valitsuse esindajad (need, kes on “valitud” ja määratud kodanike heaks tööle) võtavad omaks autoritaarse arusaama, et valitsus teab kõige paremini ja peab seetõttu kontrollima, reguleerima ja dikteerima peaaegu kõigi kodanike elusid avaliku-, era- ja ametialastes tegevustes.

Valitsuse bürokraatlikud katsed lihaseid painutada ülereguleerimise ja ülekriminaliseerimise teel on jõudnud nii ennekuulmatute piirideni, et riikide-, föderaal- ja osariikide valitsused nõuavad nüüd rahatrahviga, et üksikisikud taotleksid luba, enne kui saavad kasvatada kanepit, eksootilisi orhideesid, korraldada peeneid õhtusööke, kohtuda sõpradega oma kodus enesearengu vestluste jaoks, anda kodututele kohvi, lasta lastel taskuraha teenida limonaadiputkat hallates, pidada kanu ja teisi loomi lemmikloomadena või punuda kellegi juukseid, kõndida üle muru, koer ei tohi urineerida, avalikult ei tohi kitarri mängida, …. nii naeruväärne kui see ka ei tundu.

Nagu USA -s regulatiivse läbipaistvuse projektis selgitatakse: “Seal on üle 70 föderaalse reguleeriva asutuse, mis annavad määruste kirjutamiseks ja rakendamiseks tööd sadadele tuhandetele inimestele.  Igal aastal annavad nad välja umbes 3500 uut reeglit ja regulatiivkoodeks on praegu üle 168 000 lehekülje.

Mike Chase tõstab oma CrimeADay Twitteri voos esile mõned veidramad ja jaburamad seadused, mis teevad inimesi süüdlaseks mõne seaduse rikkumises.

Nagu Chase märgib, on seadusega vastuolus püüda teha põhjendamatut lärmi, kui hobune rahvuspargis mööda sõidab; lahkuda Michiganist koos kalkuniga, keda kütiti drooniga; täita viinapudel teistsuguse likööriga, kui selles oli algsel täitmisel; müüa luigesulgi, et saaksite nendega naisemütsi kaunistada; osaleda kavandiga Föderaalse Parditempli konkursil, kui veelinnud ei ole kavandi domineerivaks tunnuseks; transportida puumat ilma puumalitsentsita; müüa pihustatavat deodoranti, ütlemata inimestele, et nad väldiksid selle silmadesse pihustamist; ja  “lihapätsi” transportimiseks, välja arvatud juhul, kui see on pätsi kujul .

Sellises ühiskonnas oleme me kõik pisikurjategijad.

Tegelikult hindab Bostoni advokaat Harvey Silvergate, et keskmine ameeriklane paneb nüüd teadmata toime kolm kuritegu päevas tänu ebamääraste seaduste üleküllusele, mis muudavad muidu süütu tegevuse ebaseaduslikuks, ja prokuröride kalduvusele lükata tagasi idee, et seda ei saa teha, olles kurjategija ilma kriminaalse kavatsuseta. 

Mida suuremaks valitsus kasvab, seda hullemaks muutub bürokraatia.

Peaaegu kõik tänapäeva Ameerika ja kogu maailma elu aspektid, sealhulgas töösektor, alluvad nüüd sellisele kõrgendatud kontrollile ja jälgimisele.

Kui 70 aastat tagasi nõudis iga 20. USA töökoht osariigi litsentsi, siis praegu  nõuab peaaegu iga neljas Ameerika ametikoht litsentsi .

Toimetaja märkus: “Litsentside nõue on muutunud tervikuna kogu maailmas ja jaburaks. Näiteks Eestis ei aktsepteerita kinnisvara agenti kui pole lintsentsi või sa ei tohi tegeleda kaupade müügiga kui pole litsentsi. Kosmeetik ei tohi teha iluprotseduure ja lihtsaid ilusüste (kuid valuvaigistit ja insuliini võib süstida) ja protseduure, kui pole litsentsi (süstide tegemiseks pead meditsiiniõeks õppima 3 aastat). Litsentside nõudega on minu arvates vint üle keeratud, sest litsents (paberil või plastikkaardil) ei tee protseduure vaid inimene teeb. Enam kui sada aastat tagasi polnud litsentse aga maailm toimis paremini kui täna. Kas oled sellele mõelnud?“

USA Ärianalüütiku Kaylyn McKenna sõnul  nõuab enam kui 41 osariiki, et meigikunstnikel oleks litsents . Kakskümmend kaheksa osariiki nõuavad litsentsi, enne kui saate eluruumide maalrina töötada. Matuseteenindajad, kelle tööülesannete hulka kuulub puusärkide paigutamine külastustubadesse, lillede paigutamine ja leinajate juhtimine, peavad omama selleks litsentsi Kansases, Maine’is ja Massachusettsis.

Ülereguleerimise probleem on muutunud nii tõsiseks, et nagu üks analüütik märgib, “võtab Washingtonis juuste kujundamiseks loa saamine  rohkem aega kui erakorralise meditsiini tehnikuks  või tuletõrjujaks saamine”.

See juhtub siis, kui etendust juhivad bürokraadid ja õigusriigi põhimõtetest saab midagi enamat kui tõuke, et sundida kodanikke valitsusega sammus marssima.

Ülereguleerimine on ülekriminaliseerimise, nähtuse, mille puhul kõik muudetakse ebaseaduslikuks ja igaühest saab seaduserikkuja, medali teine ​​pool.

Nagu hoiatab poliitikaanalüütik Michael Van Beek  , on ülekriminaliseerimise probleem selles, et föderaalsel, osariigi ja kohalikul tasandil on nii palju seadusi, et me ei saa neid kõiki teada, rääkimata nende täitmisest.

“Samuti on võimatu kõiki neid seadusi jõustada. Selle asemel peavad korrakaitsjad ja seaduste täitmist jälgivad ametnikud valima, millised on olulised ja millised mitte. Tulemuseks on see, et nad valivad seadused, mida kodanikud peavad tegelikult järgima, sest  nemad otsustavad, millised seadused tegelikult olulised on ,” järeldab Van Beek. „Föderaal-, osariigi ja kohalikud eeskirjad – reeglid, mille on loonud mittevalitud valitsuse bürokraatid – kannavad sama seadusejõudu ja võivad muuta sinust kurjategija, kui rikud mõnda neist… kui me neid reegleid rikume, võidakse meid kui kurjategijaid vastutusele võtta. Ükskõik kui vananenud või naeruväärsed, kannavad nad endiselt seaduse täit jõudu. Kui laseme paljudel neist istuda ja ootavad, et neid meie vastu kasutatakse,  suurendame õiguskaitseorganite jõudu , millel on palju võimalusi esitada inimestele süüdistus õiguslike ja regulatiivsete rikkumiste eest.

Toimetaja märkus: “Eestis on seadustega ülereguleeritud ühiskonnas tekkinud selline olukord, kus avalikud teenistujad ehk kohtunikud ei tea samuti kõiki seadusi ja nad ei suvatsegi ennast kurssi viia vaid teevad otsused isiklikust maailmavaatest ja tujust. Näiteks see allolev Uudis:”

USA Näide: New Jerseys, mida ajakirjanik Billy Binion kirjeldab kui “järjekordset näidet ülekriminaliseerimise tagajärgedest  , mis suurendab tsiviilisikute ja politsei vahelist suhtlust, millest pole tegelikule avalikule turvalisusele vähe kasu “, läks politsei nii kaugele, et arreteeris teismelise. ja arestima teiste teismeliste jalgrattaid nn liiklusrikkumiste ja nende ratta riigiasutuses registreerimata jätmise eest.

See on politseiriigi supervõim: sellele on antud volitused muuta meie elu bürokraatlikuks põrguks.

See selgitab, kuidas  kalurile võib  liiga väikeste kalade vette tagasiviskamise eest määrata 20-aastane vanglakaristus . Või miks vahistas politsei 90-aastase mehe, kes rikkus määrust,  mis keelab kodutute avalikus kohas toitmise,  välja arvatud juhul, kui kättesaadavaks tehakse teisaldatavad tualetid. Või kuidas osariigid üle kogu riigi on eksitava katsega kodutuid elanikkonda hajutada  kriminaliseerinud avalikus ruumis istumise, magamise või puhkamise ; toidu jagamine inimestega; ja telkimine avalikult.

Seadused võivad olla täiesti  rumalad .

Näiteks Floridas on  konnahüppamise võistlusel kasutatud konna söömine seadusega vastuolus . Samuti võite leida end Florida slammeris aega veetmas selliste hulljulgete tegevuste jaoks nagu ujumistrikooga avalikus kohas laulmine, päevas rohkem kui kolme nõude lõhkumine,  neljapäeval pärast kella 18 avalikus kohas peeretamine ja  ilma rulata sõitmine . litsents .

“Sellised seadused,” märgib ajakirjanik George Will, “mis võimaldavad valitsuse innukalt süüdistada peaaegu kõiki kolme kuriteo toimepanemises ühe päeva jooksul, mitte ainult ei võimalda valitsuse üleastumist, vaid õhutavad prokuröre hirmutama korralikke inimesi, kellel pole kunagi olnud süüdistusi. Ja määrata karistusi ilma kuritegudeta.

Kahjuks on tagajärjed liiga tõsised neile, kelle elu läheb politseiriigi veskile.

Sel moel on Ameerika ja suur osa maailmast muutunud vabaduse majakast lukustatud vanglariikideks.

Me töötame täna lugematute suurte ja väikeste türanniate raskuse all, mida nn riikliku hüvangu nimel viivad läbi valitsus- ja ettevõtete ametnike eliitklass, kes on suures osas oma tegude halbade tagajärgede eest isoleeritud.

Me leiame end üha enam mägra, kiusamise ja ahistamiste pärast, et kanname nende ülbuse raskust, maksame nende ahnuse eest kõrget hinda (maksud ja aeg), kannatame nende militarismi eest vastureaktsiooni all, kannatame nende tegevusetuse tõttu piinades, teeskleme teadmatust oma tagatoa tehingutest, jättes tähelepanuta oma ebakompetentsuse, pigistades oma pahategude ees silma kinni, põigledes oma raskete taktikate ees ja lootes pimesi muutusele, mida kunagi ei tule. 

USA ja maailma riikide valitsustes (ja nende korporatiivseteks partneriteks kuritegevuses) esineva üha autoritaarsemaks muutuva režiimi ilmsed märgid on kõikjal meie ümber: tsensuur, kriminaliseerimine, varikeelud ja nende inimeste platvormide (alternatiivmeedia ja -ettevõtlus) kaotamine, kes väljendavad selliseid poliitiliselt ebakorrektseid või ebapopulaarseid ideid; riikide kodanike liikumiste ja suhtluste põhjendamatu jälgimine; SWAT-rühma haarangud ameeriklaste kodudesse; relvastamata kodanike tulistamine politsei poolt; koolilastele nulltolerantsi nimel karmid karistused; kogu kogukonda hõlmavad sulgemised ja tervishoiuvolitused, mis võtavad kodanikelt liikumisvabaduse ja kehalise puutumatuse; siseriiklikult taevasse tõusvad relvastatud droonid; lõputud sõjad; kontrolli alt väljas kulutused; militariseeritud politsei; teeäärsete ribade läbiotsimised; erastatud vanglad kasumisoodustusega ameeriklaste vangistamise eest; termotuumasünteesi keskused, mis luuravad, koguvad ja levitavad andmeid ameeriklaste eratehingute kohta; ja militariseeritud asutused laskemoonavarudega, kui nimetada mõnda kõige kohutavamat.

Kuid nii jõhkrad kui need meie õiguste riivamised ka poleks, on see lõputu, tühine türannia – raskekäeline, karistusest koormatud diktaat, mille kehtestab iseõigustav, suur vend-teab-kõigemat bürokraatia ülemaksustatud, ülereguleeritud ja alaesindatud elanikkond – mis illustreerib nii selgelt, mil määral „meid, inimesi” peetakse võimetuks terve mõistuse, moraalse hinnangu, õigluse ja intelligentsuse suhtes, rääkimata sellest, et neil puudub põhiteadmine sellest, kuidas ellu jääda, perekonda kasvatada või olla osa toimivast kogukonnast.

Vastutasuks lubaduse eest lõpetada ülemaailmsed pandeemiad, madalamad maksud, madalamad kuritegevuse määrad, turvalised tänavad, turvalised koolid, lehemädanikuvabad linnaosad ja hõlpsasti juurdepääsetav tehnoloogia, tervishoid, vesi, toit ja elektrienergia, oleme avanud ukse sulgemistele, militariseeritud politseile, valitsuse järelevalvele, varade konfiskeerimisele, kooli nulltolerantsi poliitikale, numbrimärkide lugejatele, punase tule kaamerad, SWAT-meeskonna reididele, tervishoiuvolitused, ülekriminaliseerimine, ülereguleerimine ja valitsuse korruptsioonile.

Lootsime, et valitsus aitab meil ohutult navigeerida riiklikes hädaolukordades (terrorism, looduskatastroofid, ülemaailmsed pandeemiad jne), kuid avastasime, et oleme sunnitud oma vabadustest loobuma riikliku julgeoleku altaril, kuid me pole turvalisemad (või tervemad) kui enne.

Palusime oma seadusandjatel olla kuritegevuse suhtes karmid ja meid on koormatud paljude seadustega, mis kriminaliseerivad peaaegu kõik meie eluvaldkonnad.

Tahtsime, et kurjategijad eemaldataks tänavatelt, ja me ei tahtnud, et peaksime nende vangistamise eest maksma.  Oleme saanud riigi, kus vangistatute määr on kõrgeim maailmas, kus paljud leiavad aega suhteliselt väiksemate  vägivallatute kuritegude eest , ning eravanglatööstus soodustab vangide arvu suurendamist.

Tahtsime, et õiguskaitseorganitel oleks terrorismi, kuritegevuse ja narkootikumide vastastes sõdades võitlemiseks vajalikud ressursid.  Selle asemel saime  sõjaväestatud politsei, mis oli kaunistatud M-16 vintpüsside, granaadiheitjate, summutite, lahingutankide ja õõnsate kuulidega – lahinguvälja jaoks mõeldud varustus, igal aastal korraldatakse enam kui 80 000 SWAT-i meeskonna haarangut ( paljud rutiinsete politseiülesannete jaoks, mille tulemuseks on inimelude ja vara kaotused ) ja kasumile suunatud skeemid, mis suurendavad valitsuse suurust, näiteks  varade konfiskeerimine , mille puhul politsei arestib “kahtlustatavatelt kurjategijatelt” vara.

Järgisime valitsuse lubadusi ohutumate teede kohta, kuid sattusime kasumit teenivate punaste tulede kaamerate puntrasse  , mis pahaaimamatuid autojuhte n-ö liiklusohutuse nimel pilasid, näiliselt kohalike ja osariikide valitsuste kassasid nuumates.

See juhtub siis, kui ameeriklasi ja kogu Maa inimesi petetakse, aetakse “puru” silma, neile valetatakse, ja nad arvavad, et valitsusliikmed ja selle bürokraatide armee – inimestel (parasiitidel), kelle  me  määrasime oma vabadusi kaitsma – tegutsevad tegelikult ka inimeste kõrgemaks hüvanguks.

Nagu ma oma (Whitehead’s) raamatus ”  Battlefield America: The War on the American People”  ja selle väljamõeldud vastes  “Erik Blairi päevikud” selgeks teen , on nende kuradi pakkumiste probleem selles, et alati on konks, alati on hind, mida tuleb maksta selle eest, ükskõik kui kõrgelt meid ka hinnatakse, et vahetame ära meie kõige kallima vara – hinge (elu) vabaduse.

Päeva Lõpuks lähevad sellised (konksuga) soodukad alati hapuks. Tasuta lõunaid pole olemas…

“Ükskõik, kas mask on sildistatud fašismiks, demokraatiaks või proletariaadi diktatuuriks, jääb meie suureks vastaseks aparaat – bürokraatia, politsei, sõjavägi.” – Simone Weil, prantsuse filosoof

Kuidas me saime hakkama kui polnud seadusi nii palju?

Küsimus on: Kas sulle on vaja eluaegset lapsehoidjat?

Artikli toimetanud Veiko Huuse. Kasutatud allikas Autorid John & Nisha Whitehead Rutherfordi instituudi kaudu,

Loe lisaks: