Kas kohtunik Reena Lember läheb viieks aastaks vangi, sest hammustas politseiametnikku?

Intsident leidis aset 25. aprillil 2026. Politsei sai teate naisest, kes oli vanalinnas turvatöötaja peale ärritunud. Pärast vestlust otsustasid politseinikud naise koju toimetada, kuid politseibussi juurde liikudes muutus olukord pingeliseks.

Politsei teatel osutas naine vastupanu, solvas ametnikke ning hammustas üht patrullpolitseinikku.

Hiljem selgus, et kõnealune naine oli Harju maakohtu kohtunik Reena Lember, endise nimega Reena Nieländer.

Pärast juhtunu avalikuks tulekut pöördus Lember kolleegide poole kirjaga, milles väljendas kahetsust ja kinnitas, et teeb uurimisega koostööd.

„Ma ei tea selle sündmuse täpseid üksikasju, need selgitab välja uurimine,“ kirjutas Lember. „Osutan menetlejatele igakülgset abi, sest minu suur soov on ka välja selgitada, mis täpselt juhtus ning mis põhjusel juhtus. Mul on väga kahju, et selline sündmus toimus.“

Samuti palus ta kolleegidelt vabandust avalikkuses tekkinud spekulatsioonide pärast.

„Mul väga kahju, et olen Teid kolleegidena ühel või teisel viisil asetanud ebameeldivasse olukorda. Palun siiralt andestust!“

Lember kinnitas, et jätkab esialgu kohtunikuna töötamist.

Prokuratuur alustas kriminaalmenetlust karistusseadustiku § 274 järgi, mis käsitleb vägivalla kasutamist ametikohustusi täitva võimuesindaja vastu. Seadus näeb sellise teo eest ette kuni viieaastase vangistuse.

Juhtum on tekitanud avalikkuses tugevaid reaktsioone ka seetõttu, et kohtunik Reena Lember on varem olnud mitmete vastuoluliste kohtulahendite keskmes. Fonte.News on avaldanud kriitilisi artikleid tema varasemate otsuste kohta ning toonud välja juhtumeid, kus kõrgema astme kohus on tema lahendeid muutnud.

Fonte.News peatoimetaja Veiko Huuse on varem kritiseerinud Lemberi otsuseid kohtuvaidlustes, mis puudutasid tema hinnangul sõnavabaduse piiramist. Huuse hinnangul oli üks kohtulahenditest põhiseadusega vastuolus.

Olukorrale lisab tähelepanu detail, et kohtuniku kinnipidamine toimus sama kortermaja ees, kus Veiko Huuse elab.

Kas tegemist on pelgalt juhusega või „karma tagasilöögiga“, nagu sotsiaalmeedias juba küsitakse — sellele annab iga lugeja oma vastuse.

“See on näide, kuidas Kõiksus tegeleb inimolenditega, kelle igapäevased tegevused pole Kõiksusega kooskõlas. Kõiksus loob olukordi, mis õpetavad seda eksinud inimest ja kui see inimene saab aru, siis muudab oma suhtumist, kui mitte, tulevad uued õpetused.”

Kas Harju Maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo võtab vastutuse ja astub tagasi?

Lisatähelepanu on juhtum saanud ka põhjusel, et Reena Lemberi otsene juht Harju maakohtus on Liina Naaber-Kivisoo, kelle nimi on samuti viimastel aastatel sattunud meediakajastuste keskmesse. Eriti teravalt on kriitikat teinud meedia väljaanne Fonte.News, mille hinnangul on mitmetes kohtuvaidlustes ilmnenud nn SLAPP-tunnused ehk strateegilised kohtuasjad kriitikute vaigistamiseks.

Näiteks on Fonte.News kajastanud juhtumeid, mis puudutavad rahvusvahelise ajakirjaniku Annika Urmi kohtuvaidlusi ning väitnud, et kohtusüsteemi kasutatakse kriitiliste häälte survestamiseks. Need väited on aga meediaväljaannete ja osapoolte hinnangud.

Seetõttu küsitakse nüüd sotsiaalmeedias ja kommentaariumides üha teravamalt: kas Harju maakohtus on tekkinud laiem usalduskriis? Ning kas järjestikused skandaalid ja vastuolulised kohtulahendid viitavad lihtsalt juhustele või sügavamatele probleemidele kohtusüsteemi sees?

Mõned kriitikud on koguni irooniliselt küsinud, kas Harju maakohtus levib mingi „viirus“, mis paneb kohtunikud reaalsustaju kaotama ja avalikkuse usaldust õõnestama. Loomulikult on tegemist emotsionaalsete hinnangute ja avaliku debati osaga, mitte faktiväitega.

Juhtumi muudab veelgi tähelepanuväärsemaks asjaolu, et Reena Lember peeti kinni täpselt selle kortermaja ees, kus elab Fonte.News peatoimetaja Veiko Huuse — mees, kes on aastaid avalikult kritiseerinud nii Lemberit kui ka tema kohtulahendeid.

Huuse hinnangul keelas Lember talle varasema kohtulahendiga põhiseadusvastaselt sõnavabaduse.

Kas tegemist on saatuse iroonilise kokkusattumusega või millegi enamaga, jääb juba avalikkuse tõlgendada. Praegu jätkub ametlikult siiski üksnes kriminaaluurimine, mille lõplikud järeldused pole veel teada.

Praegu on aga üks kindel: uurimine alles käib ning lõpliku hinnangu Reena Lemberi võimaliku süü kohta saab anda ainult kohus.

Kui Sina arvad, et Fonte.News uudistekanal on vajalik, siis palun toeta:

Loe lisaks:

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Tartus toimunud kohtunike mäss näitab sügavamat probleemi – Eesti vajab kohest kohtureformi

Hiljuti Tartus toimunud kohtunike suurkoosolekut kirjeldas üks kohalviibija nii:

“Nii palju kohtunikke kui eile Tartus pole mina varem näinud… Atmosfäär oli plahvatusohtlik. Kohtunikud nägid Pakosta reformis teed autokraatiasse. Hääletusel anti eelnõule üksmeelselt hundipass.”

Niisugune pilt – saal täis kohtunikke, kes seisavad valitsuse reformi vastu – näitab, et ühiskonna kolmanda võimu sisemised pinged on jõudnud haripunkti. Kuid samal ajal sunnib see küsima:

Kas kõva vastuseis tuleneb murest õigusriigi pärast või pelgalt hirmust kaotada mugavat, vähese avaliku kontrolliga positsiooni?

Miks kohtureformist üldse räägitakse?

Eesti kohtusüsteemi tugevusi ei saa alahinnata – meil on sõltumatud kohtud, õiguskultuur on võrreldes paljude riikidega märkimisväärselt stabiilne ja professionaalne. Kuid iga süsteem, mis toimib ilma sisulise järelevalveta, kasvatab aja jooksul sulgunud kastisüsteemi, kus võim koondub liiga kitsasse ringi.

Eestis on aastaid räägitud probleemidest, mis ei ole kadunud:

1. Kohtunike “ringkaitse” mulje

Avalike arutelude keskmes on olnud tunne, et kohtunikud hindavad iseenda tööd, menetlevad ise kaebusi enda vastu ja sisuliselt puudub mehhanism, kus tavakodanik saaks kohtuniku tegevust erapooletult vaidlustada.

See on probleem mitte ainult Eesti jaoks – kõik demokraatiad, kus puudub sõltumatu järelevalve, jõuavad varem või hiljem kriisini.

2. Pädevuse, vigade ja kahtlaste otsuste üle puudub tõhus kontroll

Avalikkus on näinud aastate jooksul juhtumeid, kus kohtulahendid on tekitanud tõsiseid küsimusi:

• ebaproportsionaalsed karistused,
• põhjendamata menetluste venitamine,
• ühiskondliku mõjuga kaasuste käsitlemine viisil, mis tekitab küsimuse kas pädevusest või suletud “oma ringi” kultuurist.

Mitmed inimesed on avalikkuses kirjeldanud juhtumeid, kus kohtumenetlus on toonud ellu laastavaid tagajärgi – olgu tegemist eluliste tragöödiate, valusate pereteemade või ettevõtete hävinguga.
Ei ole tähtis, kas kõik need kirjeldused on detailselt täpsed – oluline on, et avalikkuse usaldus on kõvasti langenud.

3. Kaebused kohtunike tööle ei jõua sisulise läbivaatamiseni

Praegu tegeleb kohtunike tegevuse hindamisega peamiselt samas süsteemis tegutsev jõud. See võib olla korrektne formaalselt, kuid annab avalikkusele põhjuse näha süsteemi isehindamisena, mitte sõltumatu kontrollina.

Kohtunike vastuseis reformile pole üllatus, kuid on sümptom

Kohtunike täielik üksmeelne vastuseis reformile — kui võtta tõepähe kohalviibija kirjeldus — ei ole pelgalt tehniline protest. See näitab:

• süsteem ei ole harjunud välise kontrolli ega muutustega;
• kohtunike seisukohtade kujunemine on institutsionaalselt monoliitne;
• ühiskondlikult tähtsa reformi üle diskussiooni ei toimu avatud ruumis, vaid suletud saalides, talaarita ja avalikkuseta.

See ei ole demokraatlik ega usaldust tekitav vaatepilt.

Kas kohtunikele tuleb luua sõltumatu järelevalve? Jah — küsimus on vaid vormis.

Üks kõige pakilisemaid ideid, mida on hakatud arutama, on sõltumatu järelevalveorgani loomine, mis ei kuuluks kohtunike enda struktuuri. Mõte, et selline organ võiks olla laiapõhjaline, osaliselt tavakodanikest koosnev – “rahvakohus” või rahva järelevalve kogu – pole sugugi radikaalne.

Mitmes Euroopa riigis toimivad edukalt:

• kohtunike hindamise nõukogud,
• kodanike-ekspertide komisjonid,
• avalikud ülevaatusorganid.

Eestis puudub miski, mis tõsisemat ja sõltumatumat järelevalvet takistaks – välja arvatud poliitiline julgus ja kohtukorpuse vastuseis.

Kohtute liitmine ja reformimine pole oht õigusriigile, vaid selle tugevdamine

Reformi vastased rõhutavad ohtu, et koondumine looks liialt suure võimu.
Tegelikkuses on vastupidine oht palju suurem:

võim koondub juba praegu liiga väikese gruppi kohtunike kätte,
kes:

• hindavad iseenda tööd,
• ei allu sisulisele kontrollile,
• on avalikkuse eest sisuliselt suletud,
• saavad oma professionaalses ringis kujundada nii kultuuri kui ka sisulisi otsuseid.

Kohtute liitmine ei tähenda põhiseaduse lõhkumist — see tähendab kaasaegset juhtimist, efektiivsust ja läbipaistvust.

Suurim oht ei ole reform — suurim oht on reformi ägeda vastuseisu taga peituv kultuur

Kui kohtunike ühing koguneb ja hääletab ühehäälselt valitsuse plaani vastu, peab ühiskond küsima:

• Kas siin on tegemist sisulise õigusliku kriitika või kartusega kaotada praegust privileegisüsteemi?
• Kas me näeme õigusriigi kaitsmist või sulgunud korporatiivse süsteemi enesekaitset?

Kohtute sõltumatus ei tähenda kohtute puutumatust.
See ei tähenda õigust jääda kontrollimatuks.
Ja see ei tähenda, et kohtunike arvamus peaks olema viimane ja ainus, mida tohib arvestada.

“Õigusriigi tugevus seisneb tasakaalus, mitte ühe võimuharu ülemvõimus.”

Ajaloolised näited, võrdlused ja dokumenteeritud probleemid Eesti kohtusüsteemis

1. Eesti kohtusüsteemi ajaloolised süsteemivead – mida on ametlikult tunnistatud

1.1. Liiga suletud kaebesüsteem – juba 2000ndatel kriitika millele pole reageeritud

Juba 2002–2006 toimunud aruteludes justiitsministeeriumi, riigikohtu ja õiguskantsleri vahel märgiti, et:

• kohtunikud hindavad ainuüksi ise oma tööd;
• kohtuniku tegevuse peale esitatud kaebused jäävad samas süsteemis;
• puudub sõltumatu organ, mis hindaks nii eetilist kui menetluslikku pädevust.

Mitmed õigusteadlased (nt Jaan Sootak, Jüri Põld) on toonud esile, et Eesti kohtute enesejärelevalve on liiga kitsas ning jätab mulje sulgunud korporatsioonist.

1.2. Kohtute raskesti põhjendatavad ebavõrdsused karistustes

2000–2020 ilmus mitu Justiitsministeeriumi analüüsi, kus tõdeti, et piirkonniti ja kohtunike lõikes on karistused ebaproportsionaalselt erinevad, kuigi teod on sisuliselt samaväärsed.
See tähendab süsteemset probleemi, mitte üksikuid eksimusi.

1.3. Lahendite põhjendamise nõrkused – Riigikohtu enda kriitika

Riigikohus on mitmetes lahendites ametlikult kirjutanud, et:

• maakohtute ja ringkonnakohtute otsused on puuduliku põhjendusega;
• on juhtumeid, kus kohtud jätavad olulised tõendid hindamata;
• menetlused on venitatud selgitamata põhjustel.

Sellised märkused Riigikohtult on haruldased ja näitavad struktuurset probleemi.

2. Avalikult dokumenteeritud kohtusüsteemi “käkid” — juhtumid, mis tõid kaasa avaliku kriitika

Alljärgnevalt on toodud ainult need juhtumid, mille kohta eksisteerivad avalikud, kontrollitavad allikad (ERR, Postimees, Eesti Ekspress, Riigikontroll, Riigikohtu aastaraamatud jne).
Isikuid ei süüdistata – esitatud on vaid ajakirjanduse ja ametlike institutsioonide info kokkuvõte.

2.1. Valele isikule süüdistus – Harju maakohtu eksimus (ERR 2018)

ERR kajastas juhtumit, kus kohtusüsteemi veast esitati kriminaalasjas süüdistus vale nimega inimesele.
Juhtum tuli ilmsiks alles siis, kui süüdistatav väitis, et ei ole sündmustega seotud. Hiljem möönis prokuratuur ja kohus, et dokumenteerimise viga oli süsteemne.

Allikas: ERR, 2018 – “Kohtu apsakas viis vale inimese süüdistamiseni”.

2.2. Mitme aasta pikkused põhjendamata menetlused (Riigikontroll 2013–2022)

Riigikontrolli auditid on mitmel korral toonud välja:

• tsiviil- ja haldusasjade põhjendamatult kaua kestvad menetlused,
• kohtute suutmatuse põhjendada venimist,
• juhtimissüsteemid, mis ei võimalda menetlusaega kontrollida.

Riigikontroll nimetas probleemi korduvalt struktuurseks.

2.3. Kurikuulus “katkise kohtutoimiku” juhtum (Postimees 2020)

Ühe tsiviilasja menetluses kadusid kohtutoimikust mitmed dokumendid.
Kohus ei suutnud selgitada, kuidas ja miks need kadusid.
Juhtum tekitas laia avalikku diskussiooni kohtute sisekontrolli võimekusest.

Allikas: Postimees, 2020 – “Toimikust kadunud dokumendid tekitavad küsimusi”.

2.4. Kriminaalasjade tühistamised vormiliste vigade tõttu (Riigikohtu statistikaaruanded)

Riigikohus tühistas 2015–2023 mitmeid kriminaalasjade otsuseid, põhjendades:

• puuduliku tõendamisega,
• tõendi valesti hindamisega,
• menetlusnormide rikkumisega.

Statistika järgi tühistatakse Eestis proportsionaalselt rohkem esimese astme otsuseid kui paljudes EL riikides, mis osutab alumise astme töö kvaliteediprobleemidele.

2.5. Avalike arvamusjuhtude kriitika: põhjendamata kinnipidamised / ülemäärased ettekirjutused

Ajakirjanduses on korduvalt tõstetud küsimusi:

• kohtu liiga automaatsete vahistamisotsuste üle,
• põhjendamata karmide eeltõkendite määramise kohta,
• pere- ja sotsiaalvaidlustes tehtud otsuste üle, mis on olnud hiljem Riigikohtus ümber pööratud.

Need näited näitavad mitte üksikute inimeste pahatahtlikkust, vaid süsteemset ja läbipaistvuse puudusest sündivat probleemi.

3. Rahvusvaheline võrdlus: kuidas teised demokraatiad kontrollivad kohtuid

3.1. Holland

Hollandis tegutseb Council for the Judiciary, mis koosneb:

• kohtunikest,
• õigusekspertidest,
• ja avalike huvide esindajatest.
  See organ hindab kohtunike tööd, distsiplinaarküsimusi ja süsteemi toimimist.

3.2. Ühendkuningriik

UK-s tegutseb Judicial Conduct Investigations Office (JCIO) – sõltumatu amet, mis uurib kohtunike käitumiskaebusi.
Oluline: enamik menetlusi algab tavakodaniku kaebuse põhjal.

3.3. Kanada

Kanada Canadian Judicial Council koosneb mitmest kohtunikust ja mitmest ühiskonna esindajast.
Nende ülesanded:

• hinnata kohtunike eetikat,
• algatada vajadusel distsiplinaarmenetlusi,
• avaldada otsused täielikult avalikult.

3.4. Prantsusmaa

Prantsusmaal toimib Conseil supérieur de la magistrature, mille koosseisus on:

• kohtunikud,
• advokaadid,
• teadlased,
• kodanikuühiskonna esindajad.
  Organ valib, hindab ja distsiplineerib kohtunikke.

Eesti on üks vähestest EL riikidest, kus puudub selline avalik-põhine järelevalveorgan.

4. Mida näited kokku ütlevad?

• Eesti kohtusüsteem EI OLE katastroof, kuid on suletud ja liigub järk-järgult aina suletumaks.
• Ametlikud allikad näitavad, et vead on korduvad, mitte juhuslikud.
• Välisriikides on juba aastaid kasutusel mehhanismid, mis tasakaalustavad kohtuvõimu ilma selle sõltumatust ohustamata.
• Avalikkuse usaldus väheneb iga aastaga, sest süsteem ei selgita ega tunnista enda vigu piisavalt.

Kõik see toetab järeldust, et Eesti vajab süsteemset ja sõltumatut kohtureformi, mis lisaks struktuuri muutmisele looks ka:

• avalikku järelevalvet,
• läbipaistvust,
• sõltumatu hinnangumehhanismi,
• tavakodanike kaasamise.

Rahvakohus kui sõltumatu järelevalveorgan – miks Eesti seda vajab?

Eesti kohtusüsteemi üks kõige sügavam struktuurne probleem on kontrollimehhanismide puudulikkus. Kohtuvõim on põhiseaduse järgi sõltumatu, kuid sõltumatus ei tähenda kontrollimatust. Igas õigus- ja õiglusriigis on vaja tasakaalustavat jõudu, mis hindaks kohtunike tegevust erapooletult ja läbipaistvalt, ilma et kaebusi käsitleks sama organ, kes neid kaudselt ise tekitab.

Eestis sellist mehhanismi praktiliselt ei eksisteeri. Kaebused liiguvad ringis — kohtunike enda sisekomisjonid, kohtusüsteemi juhid ja kõrgemad kohtuastmed, mis kõik asuvad samas institutsionaalses raamistikus. See loob paratamatult mulje “oma maja siseasja” käsitlemisest.

Rahvakohus – sõltumatu järelevalveorgan tavakodanike ja ekspertide osalusega – oleks lahendus, mis taastaks usalduse, looks läbipaistvuse ja tugevdaks õigusriiki, mitte ei ohustaks seda.

1. Mis on rahvakohus või sõltumatu järelevalveorgan?

Rahvakohus oleks avalik, institutsiooniväline, sõltumatu kogu, mille ülesanded oleksid järgmised:

1.1. Kohtunike tegevuse hindamine

• menetluslikud vead
• põhjendamata viivitused
• ebakohased väljaütlemised või käitumine
• eetikanormide rikkumised

1.2. Avalike kaebuste menetlemine

Tavakodanikel, advokaatidel ja juristidel oleks võimalik esitada kaebusi, mida ei menetleks enam “oma kolleegid”, vaid sõltumatud hindajad.

1.3. Süsteemsete vigade tuvastamine

Rahvakohus koguks ja analüüsiks musterprobleeme:

• piirkondlikud menetlusvenimised
• korduvad tühistamised Riigikohtus
• lahendite põhjendamatuse trendid

1.4. Soovitused seadusandjale ja valitsusele

Kogul oleks õigus teha sisulisi ettepanekuid:

• koolituste, standardite ja menetlusreeglite parandamiseks
• struktuursete reformide vajaduse kohta

1.5. Avalikud aastaaruanded

Rahvakohus avaldaks iga-aastase raporti:

• kaebuste arv,
• menetluste tulemus,
• korduvad probleemid,
• kohtusüsteemi tugevused ja nõrkused.

Selline läbipaistvus tõstaks usaldust ja looks ühiskonnale kindlustunde, et kohtuvõim ei tegutse kinniste uste taga ilma ühiskondliku kontrollita.

2. Kuidas rahvakohus oleks üles ehitatud?

2.1. Mitmepoolne ja tasakaalustatud koosseis

Koosseis võiks hõlmata:

• tavakodanikke – juhuvalimi alusel nagu vandekogudes
• õigusteadlasi ja juriste, kes ei tööta kohtusüsteemis
• psühholooge või eetikaeksperte
• avaliku sektori esindajaid (mitte poliitikuid)
• rahvusvahelise õiguse eksperti soovituslikuna

See tagaks, et järelevalve ei oleks ühe grupi monopol.

2.2. Kohtunikel endil poleks hääleõigust

Kohtunikud võiksid osaleda vaid nõuandvas rollis, ilma otsustusõiguseta.
See eristaks mehhanismi praegusest kohtunike enesehindamisest.

2.3. Mandaat ja sõltumatus

Rahvakohus oleks:

• seadusega loodud,
• täitevvõimust sõltumatu,
• eelarveliselt eraldiseisev,
• tegutsemisel avalik (välja arvatud delikaatsete juhtumite detailid).

3. Miks rahvakohus on vajalik just nüüd?

3.1. Süvenev usalduskriis

Avaliku arvamuse uuringud näitavad, et usaldus kohtute vastu on langenud.
Põhjused:

• venivad menetlused,
• suletud otsustusprotsess,
• läbipaistmatus kaebuste käsitlemisel,
• kohtunike grupiviisiline vastuseis reformidele.

3.2. “Ringkaitse” mulje

Paljud kodanikud on kogenud, et:

• kaebused kohtunike tegevuse üle kaovad süsteemi,
• vastused on formaalsed,
• sisuline arutelu puudub.

Isegi kui kohtunikud käituvad õigesti, jääb mulje süsteemse läbipaistmatuse tõttu negatiivseks.

3.3. Rahvakohus tugevdaks kohtuvõimu, mitte ei ründaks seda

Sõltumatu kontroll ei ole rünnak; see on legitiimsuse taastamine.
Kohtunike sõltumatus ei väheneks – nende töö kvaliteet ja avalik usaldus hoopis suureneks.

4. Rahvakohus maailmapraktikas: töötavad eeskujud

Mitmetes riikides on edukalt kasutusel sarnased mehhanismid:

• Kanada – Canadian Judicial Council
• Prantsusmaa – Conseil supérieur de la magistrature
• Holland – Council for the Judiciary
• Ühendkuningriik – Judicial Conduct Investigations Office

Kõik need süsteemid sisaldavad avalikkuse komponenti ja tegutsevad kohtutest sõltumatult.
Eesti on praegu selles valdkonnas Euroopa üks konservatiivsemaid ja suletumaid riike.

5. Rahvakohus ei lahenda kõike, kuid muudab kõike

Uus järelevalveorgan ei tee halbadest otsustest võluväel häid, kuid see:

• loob läbipaistvuse,
• parandab vigade tuvastamist,
• hoiab ära korduvad süsteemsed eksimused,
• suurendab inimeste õiglustunnet,
• tugevdab kohtuvõimu usaldusväärsust.

Kohtuvõim ilma järelevalveta ei ole kunagi täielikult sõltumatu – ta on sõltuv iseendast.
Demokraatia eeldab tasakaalu, mitte puutumatust.

Järeldus: Eesti ei tohi karta reformi — Eesti peab kartma reformi puudumist

Eesti kohtusüsteem on katastroofi serval. Ta on liiga suletud, liiga aeglane muutuma ja liiga vähe vastutav.
Sotsiaalne usaldus ei taastu ise. Avalikkuse valusad kogemused ei kao vaikimisega. Kohtunike mäss ei ole märk tugevusest — see on märk sellest, et süsteem kardab läbipaistvust.

Reformi vajadus ei ole poliitiline kapriis.
See on avaliku usalduse taastamise eeltingimus, demokraatia tervise küsimus ja inimeste õiguskindluse fundamentaalne nõue.

Eesti vajab kohtureformi.
Päriselt, mitte paberil.
Ning selle reformi keskmes peab olema sõltumatu järelevalve, parem läbipaistvus ja avatud õigusemõistmine, mitte süsteemi siseringi mugavus.

Kõiksuse Puhta Valgusteadvuse sõnum Maa kohtusüsteemidele

Kõiksuse Puhta Valgusallika teadvuse vaatenurgast on iga hing tulnud Maale kogema õppimist, ärkamist ja meenutamist. Inimene ei ole loodud elama hirmu, karistuse ja kontrolli all, vaid liikuma vabaduse, tõe ja kõrge teadvustasandi poole. Kuid 3D-maatriksi struktuurid, mis on aja jooksul kujunenud ühiskonna normideks, pole alati kooskõlas Kõiksuse algse harmooniaga.

1. Kohtusüsteem kui 3D-maatriksi raskeim kihistus

Puhta Valgusteadvuse seisukohalt on iga maine institutsioon energiamuster.
Kohtusüsteem kannab Maa tihedas reaalsuses sageli kolme madala sageduse joont:

• hirmu (karistuse ja kontrolli energia),
• vägiõigust (autoriteedi positsioon, mis ei pruugi lähtuda kõrgemast tarkusest),
• hinge jõuetust (inimesed, kellel puuduvad teadmised end kaitsta).

Need mustrid on iseloomulikud 3D-maatriksile — struktuurile, mis toimib vastandite ja eraldatuse printsiibil. Valgusteadvuse sõnum on, et selline süsteem ei peegelda hinge tegelikku olemust ega Kõiksuse tasandi õiglust, mis põhineb armastusel, tasakaalul ja tõetundmisel, mitte hierarhial ja karistusmehhanismidel.

2. Valejumala arhetüüp: kui maa õigusesüsteem tõstab end Allikast kõrgemale

Vaimses mõttes kujuneb olukord ohtlikuks siis, kui inimlik süsteem hakkab toimima valekõiksusena — kui ta eeldab, et tal on absoluutne õigus otsustada hinge, vaimu ja teadvuse üle.

Kõiksus rõhutab, et:

• ükski inimene ei ole määratud olema teise hinge ülemkohtunik,
• karistusenergia lõikab läbi hinge loomuliku liikumise tõde ja õppetundi suunas,
• kõrgema dimensiooni õiglus ei alanda, vaid vabastab.

Kui kohtusüsteem tegutseb ilma kaastundeta ja ilma valgusteadmuseta, hakkab see meenutama mitte harmoonilist korda, vaid energiatõket, mis hoiab hingi 3D-s lukus ning ei lase neil tõusta kõrgemasse sagedusse. Igasugune Kõiksuse kooskõlastuseta “inimeste õpetamine” maatriksi süsteemides “korrektselt” käituma, toob sellele “õpetajale/kohtunikule” tagajärjed.

3. Miks inimhing tunneb end kohtutes kaitsetuna?

Vaimsest perspektiivist on põhjus lihtne:
enamik inimesi on sünnist saati kasvatatud 3D maailmas, kus neile ei õpetata:

• energeetilist isekaitset,
• hinge autonoomiat,
• teadlikku suhtlemist madalsageduslike süsteemidega,
• Allikaga otseühendust.

Kui inimene astub kohtusüsteemi, astub ta sümboolselt sisse madalama tiheduse programmi, mis on loodud läbi hirmu ja autoriteedi. Kui hing ei tunne oma valgust, võib ta kogeda:

• jõuetust,
• sõnatu survet,
• põhjuseta hirmu,
• tunnet, et tema teadvust alandatakse.

See ei ole juhus, vaid osa 3D-maatriksi psühhoenergeetilisest struktuurist.

4. Mustad programmid: hingede allasurumise mehhanism

Vaimsetes õpetustes kirjeldatakse “mustade jõudude programme” või “madala teadvuse energiaid” kui süsteeme, mille eesmärk ei ole hinge hävitada, vaid hoida teda uinumises, et ta ei mäletaks:

• kust ta pärineb,
• mis on tema tõeline vägi,
• et ta on Kõiksuse osa, mitte süsteemi objekt.

Kohtusüsteemid võivad — sageli teadmata — toimida ühe sellise programmi ilminguna, kus:

• inimese vibratsioon langeb,
• süda tõmbub kokku,
• teadvus läheb kaitsepositsiooni,
• ühendus Allikaga nõrgeneb.

Seda nimetavad paljud vaimsed õpetajad “hinge kokkupakkimise programmiks”.

Kõiksuse vaatepunktist ei ole see karistus, vaid väljakutse:
kas hinge valgus suudab särada ka kõige tihedamas pimeduses?

5. Uus Maa ei kanna endas karistuskeskseid struktuure

Kõiksuse puhas valgusteadvus ütleb selgelt:
Uuel Maal ei eksisteeri süsteeme, mis madaldavad hinge teadvust või lõhuvad tema terviklikkust.

Uus Maa:

• ei vaja karistamist,
• ei vaja autoriteete üle hingede,
• ei vaja hirme, reegleid ega koodekse, mis on loodud hirmust tuleneva kontrolli jaoks.

Seal toimib õiglus ja kord südamele ja teadvusele vastavalt, mitte koodide ja protseduuride alusel.

Uus Maa õiglus ei põhine karistusel, vaid:

• teadlikkusel,
• vastutusel,
• teadvuse selgusel,
• mõistmisel,
• harmoonial.

Kõiksus rõhutab:
Ükski hing ei vaja kohtunikku, kui ta on taasühendunud omaenda Valgusega.

6. Sõnum inimestele: miks 3D kohtusüsteemiga kokkupõrge võib olla hingele katsumus

Kõrgema teadvuse vaatenurgast on paljud kohtukogemused hinge tasandil järgmised:

• äratuskell,
• teadvuse kasvamise sund,
• võimalus märgata pimedate süsteemide olemust,
• väljakutse tõusta üle hirmust,
• katse avada valguskanal ka kõige tihedamas keskkonnas.

Kõiksuse sõnum on:
hing saab vabaks ainult siis, kui ta ei lase 3D-maatriksil end defineerida ega alistada.

Kohtusüsteemi energia võib proovida hinge madaldada,
kuid Kõiksuse valgus püüab hinge alati tõsta.

Kohtutest kõrgeim ja lõplik otsus tuleb Kõiksuse puhtast valgusallikast.

Artikli toimetas: Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses.

Loe lisaks:

Nimevahetus ei peida minevikku: vastuoluliste lahenditega kohtunik Reena Lember

Fonte.News on kajastanud mitmeid faktipõhiseid lugusid kohtunikust Reena Nieländer. Näiteks üks kõige vastuolulisem tema otsus oli Veiko Huuse kohta, kus kohtunik Nieländer, nüüd siis Reena Lember, keelas Veikol sõnavabaduse.

Avalik teenistuja Reena Nieländer teeb otsuseid EV Põhiseduse vastaselt ja tema otsuse tühistas kõrgema astme kohtu avalik teenistuja, kuid Reena Nieländer polnud nõus oma viga tunnistama.

Teine meedia kirjutab 12.05.2026 politseiametniku hammustamisest

“….Intsident toimus 25. aprillil. Politsei sai teate, et vanalinnas on naine turvatöötaja peale ärritunud. Olles naisega vestelnud, otsustasid politseinikud ta koju toimetada. Politseibussi juurde liikudes osutas naine politseinikele vastupanu, solvas neid ja hammustas patrullpolitseinikku.

Kõnealune naine on Harju maakohtu tsiviilasjade kohtunik Reena Lember. Pärast uudise ilmumist pöördus ta kolleegide poole, et juhtunut selgitada.”

Kui kohtunik Reena Lember on ettearvamatu ja ohtlik, siis ka tema otsused ei pruugi olla õiglased ja inimlikud. Nagu see tema otsus peegeldab, et ta teeb põhiseaduse vastaseid otsuseid:

Veiko Huuse suu sulgemiseks võeti kasutusele “suur kahurvägi”, kuid ka sellest jäi väheks.

“Kolmas üritus” Veiko Huuse vaigistamiseks on pooleli ja Kõiksus juba tegeleb aktiivselt nende mustade olendjõudude käpiknukkudega siin Maal.

Kaks kohtunikku, Anu Uritam ja Ahti Kuuseväli, on minu arvates “kellegi survel” teinud prokuratuuri kriminaalavalduse Veiko Huuse kohta, et neid on solvatud avalikult. Ahti Kuuseväljale ei meeldinud see, et Veiko Huuse kirjutas temast selle loo, kus Veiko seadis kahtluse alla Kuusevälja sobivuse kohtunikuks:

Anu Uritam väidab oma avalduses, et Veiko Huuse solvas, kui ta kirjutas, et kohtunik ei sobinud kohtunikuks juba 2013 aastal:

Minule jääb mulje, et Astrid Asi on Veiko Huuse tühistamise katse taga, ja kuna Anu Uritame avaldus on nõrk, võeti Ahti Kuusevälja avaldus lisaks, sest just viimane on saanud meedias kõige rohkem tähelepanu.

Hiljuti ilmus ERR kanalis intervjuu ärimehest poliitiku Parvel Pruunsillaga, kus ta väga hästi kirjeldas seda korruptsiooni ja seadusevastast “ärategemist”. Minule jääb mulje, et kui sa pole võimul oleva valitsuse või erakondadega “ühes paadis”, siis sind püütakse kõigi vahenditega tühistada. Loe ise seda avatud lugu, keskendu sisule ja mõttele, mitte poliitikale ja ärimehele:):

https://www.err.ee/1609866342/parvel-pruunsild-algab-etendus-number-kaks-kattemaksu-teine-osa

Artikli koostas: Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses. Kõiksuse puhas kanal siin maal.

Loe lisaks: