Käesolev artikkel ilmus Fonte.News kanalis esmakordselt 11.11.2022 ja see on kordus mõnede täiendustega. Kordus on sellepärast, et see on kriitiline hoiatus inimkonnale – 70% maailma töökohtadest võtavad üle robotid ja kogun elu hakkab juhtima quantum arvuti tehisintellekt.

Elon Musk on tugev konkurent Hiina humanoidrobotite tootjatele, kuigi Hiina on sammukese ees. Nii Musk kui Hiina arendajad alustavad 2024 aastal robotite avalikku müüki, kus hind jääb 15000-20000EUR kanti. Ärimeestel on juba välj arvutatud, et roboti ostmine ja inimesest töötaja asendamine on ülimalt tulus ja tasub ennast ära juba 2-3 kuuga.

2023 aasta detsembris esitles Elon Musk humanoidroboti prototüübi Optimus Gen 2 uusimat versiooni.

Minu seos ja arusaamised tööstusrevolutsioonist 4.0

Minu ja Henriku koostöö seisnes mitmel rahvusvahelisel konverentsil Industry 4.0 idee esitlemisel ja selle idee täiendamisel.

Koostöö käigus sain aru, et Industry 4.0 on maailma muutmine tehnoloogiliseks ja inimesi sellesse maailma vaja pole. Uurisin kogu selle teema tausta sügavuti ja niidid viisid otse paharetini – Klaus Schwabini. Minu koostöö sai sellega läbi. Industry 4.0 on ideeliselt ja tehnoloogiliselt inimkonna hävitamine.

Tööstusrevolutsioon 4.0 – tehisintellekt, quantum, robotid, transhumanism, virtuaalversum, üli-ülemused, ID kontroll

Mis on Industry 4.0? Kas tume nägemus uuest kastisüsteemist neljandaks revolutsiooniks on vältimatu?

Maailma Majandusfoorumi(WEF) looja ja juht Klaus Schwab ja Yuval Noah Harari esitlevad oma tumedat nägemust inimkonnast kui paratamatust. Aga kas on?

“Selle nädala alguses MSCS Media Miami Beachi stuudios filmitud väga pika intervjuu käigus, mis tegutseb sarnaselt Joe Roganiga sõlmitud Spotify lepingu alusel, sai mulle selgeks, et paljud ei mõista ikka veel maailma majanduse olemust. Foorum, Klaus Schwab, Yuval Noah Harari ja tume tulevikunägemus, mida nad nii agressiivselt kogu maailmas edendavad.”- Robert W Malone MD

See Schwabi ja Harari nägemus põhineb prognoosidel, et inimkonna tulevik, mida nad näevad, koosneb eeldatavast “neljandast tööstusrevolutsioonist” – Industry 4.0.

Mis on Tööstusrevolutsioon 4.0?

Kes võidab ja kes kaotab selles tulevikuversioonis?

Wikipedia andmetel:

„Neljas tööstusrevolutsioon, 4IR ehk Tööstus 4.0, kujutab endast 21. sajandi kiireid muutusi tehnoloogias, tööstustes ning ühiskondlikes mustrites ja protsessides, mis on tingitud kasvavast ühenduvusest ja nutikast automatiseerimisest. Üks osa sellest tööstusmuutuste faasist on tehnoloogiate, nagu tehisintellekt, geenide redigeerimine, ühendamine arenenud robootikaga, mis hägustab piire füüsilise, digitaalse ja bioloogilise maailma vahel.

Selle aja jooksul toimuvad põhimõttelised nihked globaalse tootmis- ja tarnevõrgu toimimises traditsiooniliste tootmis- ja tööstustavade pideva automatiseerimise, kaasaegse nutika tehnoloogia, suuremahulise masinatevahelise suhtluse (M2M) ja asjade interneti kaudu. (IoT). Selle integratsiooni tulemuseks on automatiseerituse suurenemine, suhtluse ja enesekontrolli parandamine ning nutikate masinate kasutamine, mis suudavad probleeme analüüsida ja diagnoosida ilma inimese sekkumiseta.

See kujutab endast ka sotsiaalset, poliitilist ja majanduslikku nihet 1990. aastate lõpu ja 2000. aastate alguse digiajastust manustatud ühenduvuse ajastusse, mida eristab kõikjal ühiskonnas tehnoloogilise kasutuse üldkasutatavus (nt metaversum), mis muudab viise, kuidas inimesed kogevad ja tunnevad ümbritsevat maailma. See eeldab, et oleme loonud ja sisenemas laiendatud sotsiaalsesse reaalsusesse, võrreldes ainult inimeste loomulike meelte ja tööstuslike võimetega.“

WEF-i juht Schwab on kuulutanud, et COVID-kriisist tingitud “Suure lähtestamise” põhielement on selle “neljanda tööstusrevolutsiooni” edendamine ja kujundamine. Ja avalikes avaldustes on ta selgitanud, mida see tähendab: inimese ühendamine masinatega. “Neljas tööstusrevolutsioon toob kaasa meie füüsilise, digitaalse ja bioloogilise identiteedi sulandumise,” selgitas Schwab Chicago ülemaailmsete asjade nõukogule peetud kõnes.

See ei ole vandenõuteooria. Schwab kirjutas sel teemal 2016. aastal isegi raamatu pealkirjaga Shaping the Future of the Fourth Industrial Revolution. Selles selgitab ta, kuidas ähvardavad tehnoloogilised muutused võimaldavad valitsustel “sisse tungida meie meelte seni privaatsesse ruumi, lugedes meie mõtteid ja mõjutades meie käitumist”. Pealkiri ütleb. See visioon ei ole vältimatu, vaid pigem tuleb seda kujundada, et see areneks nii, nagu tema ja tema WEF-i kolleegid ette näevad. Taaskord tsitaat härra dr Schwabilt, kus seda nägemust esitatakse kui vältimatut:

„Neljanda tööstusrevolutsiooni tehnoloogiad ei lõpe meid ümbritseva füüsilise maailma osaks saamisel – need saavad osaks meist,” vastavalt Schwabi ettekujutatud tulevikule. „Tõepoolest, mõned meist tunnevad juba, et meie nutitelefonidest on saanud meie endi käepikendus. Tänapäeva välisseadmed – kantavatest arvutitest virtuaalreaalsuse peakomplektideni – muutuvad peaaegu kindlasti meie kehasse ja ajusse siirdatavaks.

Nende tehnoloogiate hulgas on “aktiivsed siirdatavad mikrokiibid, mis lõhuvad meie keha nahabarjääri,” selgitab Schwab. Need “implantatavad seadmed,” jätkas Schwab, “tõenäoliselt aitavad edastada mõtteid, mida tavaliselt väljendatakse verbaalselt “sisseehitatud” nutitelefoni kaudu, ning potentsiaalselt väljendamata mõtteid või meeleolusid, lugedes ajulaineid ja muid signaale.”

Schwab soovitab, et valitsused kasutaksid neid tehnoloogiaid, et teha kindlaks, kes võivad reisida, ja isegi “kuritegevuse-eelsetel” eesmärkidel.

“Selle valdkonna suutlikkuse paranedes suureneb õiguskaitseorganite ja kohtute kiusatus kasutada tehnikaid kuritegeliku tegevuse tõenäosuse kindlaksmääramiseks, süü hindamiseks või isegi võimalike mälestuste otsimiseks otse inimeste ajust,” selgitab ta ja lisab, et ametiasutused võivad nõuda “Üksikasjalikku aju skaneerimist, et hinnata üksikisiku turvariski.”

Huvitav, kas selline aju skaneerimine tuvastab eelnevalt sotsiaal-/psühhopaatia ja/või megalomaania kalduvustega isikud? Ja kas seda nõutakse nii äriliste kui ka eralennukite lendude puhul? Või on see veel üks juhtum “Sinu jaoks hea, kuid mitte minu jaoks”.

Ma arvan, et olete seda filmi varem näinud, põhinedes lõdvalt hämmastavalt ettenägeliku Philip K. Dicki 1956. aasta novellil pealkirjaga “The Minority Report”.

See on tulevikuvisioon, mida tavaliselt nimetatakse “transhumanismiks”. Klaus Schwabi ja tema tiivamehe Yuval Noah Harari fookus näib olevat selle visiooni küpseks muutmisel, veendes samal ajal maailma tuhandest suurimast ettevõttest koosneva kaubandusorganisatsiooni liikmeid – ja nende omanikke – “Maailma Majanduse Fondi” ( või WEF), kui palju rohkem raha, võimu ja monopoolset kontrolli saab saada, kui nad saavad programmiga ainult kaasa.

“On väga tõenäoline, et ühe või kahe sajandi jooksul kaob Homo sapiens, nagu me oleme seda tuhandeid aastaid tundnud,” ütles Harari hiljuti Carnegie rahvusvaheliste suhete eetikanõukogus. „Kasutame tehnoloogiat, et muuta end – või vähemalt osa meist – millekski teistsuguseks; midagi, mis erineb meist palju rohkem kui meie neandertallastest.”

Mida näevad lõbus Santa Klaus ja WEF oma vapra uue maailma olemusena? George Jetson tuleb meelde. Muide, kus on need lendavad autod, mida nad meile lubasid?

Taani parlamendiliikme Ida Aukeni postituses WEF-i veebilehel saavad kogu selle transhumanismi suund ja eesmärgid selgemaks. “Tere tulemast aastasse 2030,” kirjutab Auken. “Mul ei ole midagi,” sealhulgas kodu, ja “mul pole tõelist privaatsust. Kuhu ma ei saa minna ja end registreerimata jätta. Ma tean, et kuskil on salvestatud kõik, mida ma teen, mõtlen ja millest unistan. Kuid tema suurim mure on, et mis saab nendest, kes keelduvad osalemast.

“Minu suurim mure on kõik inimesed, kes meie linnas ei ela,” selgitab Auken ja märgib, et mõned kangekaelsed inimesed keeldusid masinatega ühinemast. “Need, mille me teel kaotasime. Need, kes otsustasid, et sellest sai liiga palju, kõik see tehnoloogia. Need, kes tundsid end iganenud ja kasutuna, kui robotid ja tehisintellekt võtsid üle suure osa meie töödest. Need, kes poliitilise süsteemi peale ärritusid ja selle vastu pöördusid.”

Kui te ei suuda Matrixi ja Terminaatori sarja pilte endast välja raputada, pole te üksi.

Milline näeb välja globaalse inimühiskonna sotsiaalne struktuur, kui me liigume sellesse transhumanistlikku/neljanda tööstusrevolutsiooni maailma?

Ajalooliselt on enamik poliitika- ja sotsiaalteadlasi alates 20. sajandi keskpaigast kuni tänapäevani, aga ka korporatiivmeedia asjatundjaid, kes akadeemiast ja mõttekodadest pärit tööprodukte ümber pakivad, tuginenud madalama, keskmise ja ülemise klassi struktuuri mõistele, kui nad püüavad poliitilisi ja sotsiaalseid suundumusi kategoriseerida ja mõista. Paralleelselt kasutavad teised marksistlikke termineid Bourgeoisie (ja sellega seotud väikekodanlus) ja Proletariaat.

Mind isiklikult veenab kaasaegse sotsiaalse ja poliitilise reaalsuse alternatiivne konstruktsioon, mis kerkib esile akadeemiliste ja muude mõtteliidrite esseede äärealadelt Substackist ja veebiajakirjadest, nagu UnHerd. Seetõttu jaguneb ühiskond nüüd füüsilisteks, virtuaalseteks, masinateks (ma arvan, et see hõlmab ka Borgi-sarnaseid transinimesi?) ja väga väikeseks eliitrühmaks “Davosi mehe” ülemvaldajaid.

Klassikalises romaanis “Loomade farm” esitab George Orwell metafoorse analüüsi totalitarismi stalinistlikust versioonist, kus väike parteiliikmete kast elas väga hästi ja ülejäänud elanikkond mitte. See on Ülemvõimude kast. Raamat on hoiatus, et tavainimesed ühiskonnas ei tohi oma võimu käest anda, muidu tõuseb valitsejate kast ja kordab läbi ajaloo kõiki mineviku totalitaristidele omaseid liialdusi. Tehnoloogia võib muutuda ja iga totalitaarne režiim on erinev, kuid inimeste põhikäitumine ei muutu kunagi. Orwell kirjutab:

“Olendid väljas vaatasid sealt(siga) inimesele ja inimeselt seale ja jälle sealt inimesele; aga juba oli võimatu öelda, kumb oli kumb.”

Nagu Schwabi transhumanismi domineerivas tulevikus ette nägi, hoiavad “Davosi mehe” ülemused kogu vara ja kontrollivad kõiki finantstehinguid. Sellest visioonist pärineb kuulus WEF-i fraas “You will own nothing and be happy”. Selle aluseks olev ärimudel on põhimõtteliselt kaasaegse ettevõtete üüriotsingu käitumise täiustatud versioon, mille puhul kogu vara kuulub väikesele arvule ettevõtetele ja nende omanikele. Mõelge BlackRockile, State Streetile, Vanguardile ja Bank of Americale, kes on selle eesmärgi saavutamise poole juba jõudsalt teel. Seejärel jagatakse need ressursid välja põhimõtteliselt rendipõhiselt “suurima hüve jaoks suurima hulga jaoks”. Utilitarist/marksism, millesse on sisse visatud kriips käsumajandust. “Igaühelt vastavalt tema võimetele, igaühele vastavalt tema vajadustele”. Vähemalt madalamate kastide jaoks.

Niisiis, nüüd oleme määratlenud üli-ülemused ja nende tehnoloogiad. Kuidas on lood virtuaal ja reaalmaailma ühendamisega?

Võitlus, mida praegu peetakse, samal ajal kui üli-ülemused, nende andmebaasid ja masinõppe algoritmid vaatavad, käib nende vahel, kelle jõud ja huvid põhinevad materiaalsel maailmas, ja nende vahel, kelle rikkus pärineb ideede maailmast. Poliitikanalüütik NS Lyons iseloomustab seda klassi- ja kultuurisõjana “füüsika” ja “virtuaalide” vahel.

Nagu Mary Harrington (kirjutab Ühendkuningriigi poliitika vaatenurgast) kenasti oma essees „Kas Rishi Sunak suudab lõpetada uue klassisõja? Virtuaalide ja füüsika vahel on sügav lõhe”:

“Peamine on see, et moraalne väljavaade on konkreetsetest materiaalsetest huvidest allavoolu. Füüsilised töötavad sellistes sektorites nagu põllumajandus, ehitus, tootmine, vedu, kaevandus ja nii edasi: materiaalsest maailmast lahutamatud ametid. Virtuaalid seevastu töötavad abstraktsioonikihil peale füüsilise maailma: mõelda rahandusele, akadeemilistele ringkondadele, haridusele, meediale, tehnikale jne.

Ja eliidis domineerivad virtuaalsed. Sest kui lääs on deindustrialiseerunud, on lääne raha ja võim füüsilistest ametitest voolanud virtuaalsetele, nagu rahandus ja tehnika. Sellest tulenevalt on tänapäeval virtuaalsetel institutsioonilistel võimudel peaaegu monopol. …

Mutinous Physicalsil võib olla vaja Kanada veokijuhtidelt õppida: Trudeau lõpetas protesti lõpuks, külmutades protestijate pangakontod. Isegi kõige võimekamad füüsilised töötajad ei saa tänapäeva maailmas hõlpsalt hakkama ilma juurdepääsuta virtuaalsele rahandusele ja tehnikale.

Teine võimalus on põhjalikum tõuge, et muuta see, mis töölisklassi füüsikast järele jääb, “kasutuks klassiks”, mida mõned ennustavad, kui tehisintellekt ja automatiseerimine asendavad inimjõul töötavaid töid. See kujutaks endast lõplikku virtuaalset võitu: ilma isegi võimaluseta oma tööjõudu tagasi võtta, on raske mõista, mis alusel võiks selline rühmitus sundida eliiti oma poliitilisi huve arvestama. See poliitilise nõrkuse seisund oleks veelgi tugevam, kui UBI asendaks väljateenitud palgad: vähesed noorukid, olgu nad mässumeelsed, ei tee enamat kui pööravad näoga oma vanemate poole, kui nad kardavad, et nende taskuraha peatatakse.”

Ja siin on hõõrumine. Virtuaalid on sügavalt panustatud veendumusse, et reaalsus on see, mida nad usuvad. Tõde on suhteline. Pole olemas objektiivset tõde, reaalsust ega eetikat. Interneti-mängude ja virtuaalreaalsuse maailmas pole objektiivset põhitõde ega tegelikku füüsilist reaalsust, millega võidelda. Ainult omamoodi “tõesus”, “see tundub usutav” tunne. Ja palju fantaasiat. Ja sellest vaatenurgast hakkavad paljud sotsiaalsed lõhed, mis lõhestavad valijaid ja muudavad poliitikat.

See klassist mõjutatud võitlus virtuaal- ja reaalmajanduse vahel on praegu kogu läänes peetava klassi- ja kultuurisõja tuum. Samuti aitab see mõista, kuidas näiliselt mitteseotud teemad, nagu transõigused ja immigratsioon, võivad muutuda samas sõjas kibedateks lahinguväljadeks.

Transõigused on mõttekad kui virtuaalsete põhilise moraalinõude asendus: ideed on olulisemad kui materiaalne maailm. Kui me võtame arvesse, milline inimene juriidilises mõttes on, kas me eelistame tema bioloogilise soo materiaalset fakti või tema sisemist abstraktset ettekujutust sellest, kes ta on? Arusaadavalt eelistavad virtuaalsed vastust, mis asetab nende tööklassi, maailmavaate ja laiemalt ka poliitilised huvid moraalihunniku tippu.

Samal ajal on suur immigratsioon Virtuaalidele positiivne: rohkem inimesi tähendab suuremat kasvu. Seejärel moraliseeritakse seda materjali “avatuse”, “kultuuri”, “vabaduse” ja nii edasi. Töölisklassi füüsiliste isikute jaoks tähendab suur sisseränne aga tihedamat konkurentsi töökohtade pärast.

Õnneks või kahjuks ei paista virtuaalsed hindavat seda, et ülevaatajate vaatenurgast on nad isegi kulutavamad kui füüsilised. Keegi peab juhtima farme, lüpsma lehmi (või vähemalt hooldama robotlüpsimasinaid), koguma prügi kokku ja ravima haigeid. Virtuaalid on need, kellel on suurim oht, et need asendatakse arvutusalgoritmidega, ja juba avastatakse, et neid muudetakse üllatavalt kiiresti. Nad võivad olla esimesed, kes on sunnitud universaalse põhisissetuleku orjusesse, mis eraldatakse keskpanga digitaalvaluuta kaudu ja millele lisandub sotsiaalne krediidiskoor, et olla kindel, et nad ei ärrituks.

Lõpetuseks loodan, et lugejad, kes pole varem kohanud neid uusi ideid transhumanismist, neljandast tööstusrevolutsioonist(Industry 4.0) ja füüsikate, virtuaalide, masinate ja ülemvõimude uuest kastistruktuurist, mõistavad nüüd, et kaasaegse ühiskonna struktuuris on toimunud põhjapanevad nihked, mida mitmed poliitilised ja majanduslikud osapooled aktiivselt propageerivad ja meile peale suruvad.

Christopher Lasch võtab oma raamatus The Revolt of the Elites olukorra kenasti kokku:

“Mõtlemisklassid on elu füüsilisest küljest saatuslikult eemaldatud… Nende ainus suhe tootliku tööga on tarbijate suhe. Neil pole kogemust millegi olulise või püsiva tegemisel. Nad elavad abstraktsioonide ja kujundite maailmas, simuleeritud maailmas, mis koosneb reaalsuse arvutipõhistest mudelitest – “hüperreaalsusest”, nagu seda nimetatakse –, mis eristatakse maitsvast, vahetust füüsilisest reaalsusest, kus elavad tavalised mehed ja naised. Nende usk “reaalsuse sotsiaalsesse konstrueerimisse” – postmodernistliku mõtte kesksesse dogmasse – peegeldab kogemust elamisest tehiskeskkonnas, millest on rangelt välja jäetud kõik, mis on vastu inimlikule kontrollile (paratamatult ka kõik tuttav ja rahustav). Kontrollist on saanud nende kinnisidee. Püüdes isoleerida end riskide ja ettenägematute asjaolude eest – inimelu tabavate ettearvamatute ohtude eest – on mõtlevad klassid eraldunud mitte ainult neid ümbritsevast ühisest maailmast, vaid ka tegelikkusest endast.”

Kumb sa oled? Füüsiline, virtuaalne, transhumaanne masin või üli-ülemus(ülim boss:)) )? Millises maailmas sa elada tahad? Kas steriliseeritud, tühjenenud ja kõrgelt juhitud Taani parlamendiliikme Ida Aukeni fantaasiate linn või füüsiline maailm, mille vastu tal on meeletu põlgus?

Ja mis veelgi olulisem, milline on maailm, mida soovite, et teie lapsed päriksid?

Mina olen valinud harmoonilise orgaanilise elukeskkonna ja loon seda koos elujõulistega.

Tahaksin teada, milline näeb välja teie positiivne alternatiivne tulevikuvisioon. Olgu see füüsiline, virtuaalne või nende kahe segu, kui tahame üli-ülemusi(Eliiti) võita, vajame oma suurepärast narratiivi. See, mis meenutab pigem hommikut metsaveerel rannaliival päikesetõusu nautimas, kui Matrixit ja Borgi moodi inimkonna tulevikku.

Ja mis kõige tähtsam, ma tahan teada, “kas sa oled lahke”?

Artiklis on kasutatud Veiko Huuse kogemusi-teadmisi ja Robert W. Malone MD mõtteid.

Loe lisaks:

“Minu meeskond toodab suurema osa minu vastast “sopa loopimist” ja valeinfot meediakanalitesse, sest nii ma kontrollin kõike ja mul on olemas tõhusad vastused, mis tekitavad suurema hulga rahva toetuse minule.” – Donald Trump

Kontrollitud opositsioon, must propaganda

Mis on kontrollitud opositsioon?

Kontrollitud vastuseis: strateegia, mille puhul üksikisikut, organisatsiooni või liikumist varjatult kontrollib või mõjutab kolmas osapool ja kontrollitava üksuse tegelik eesmärk on midagi muud kui selle avalikult väljendatud eesmärk. Kontrollitav üksus täidab massilise pettuse, jälgimise ja/või poliitilise/sotsiaalse manipuleerimise rolli. Enamasti kujutatakse kontrollitavat osapoolt kontrolliva osapoole huvidele vastandina.

Ennetage või neutraliseerige tõene, kuid ka negatiivne teave, lastes isikul või rühmal seda kallutatud/häbimärgistatud viisil avalikustada või toetada. Tõde võib olla segatud desinformatsiooniga või sõnumi tõepärasust neutraliseerida seostamisega, mis tuleneb äärmuslikust, radikaalsest või ebameeldivast positsioonist, mida omab teavet avaldav või positsiooni “võitlev” kontrollitav üksus (isik või rühmitus). Häbimärgistatud või võltsitud tõde omakorda juhib inimesed eemale tõesest teabest, mis tavaliselt põhjustaks kriitikat või tõsist vastureaktsiooni kontrolliva poole vastu. Häbimärgistatud tõde pärsib suuresti ka sõltumatut uurimistööd tundlikes valdkondades (mis tavaliselt hõlmavad kontrolliva üksuse kuritegusid) ja aitab manipuleerida sotsiaalse dünaamikaga viisil, mis muudab tabuks tundlike (kuigi kriitiliselt oluliste) teemade avaliku arutelu.

Operatsioon Trust: bolševike eesmärk oli luua kontrollitud opositsioon, et püüda kinni Vene monarhia pooldajate meeleheited.

Mis on must propaganda?

Must propaganda on propaganda vorm, mille eesmärk on jätta mulje, et selle on loonud need, keda see peaks diskrediteerima. Must propaganda vastandub hallile propagandale, mis ei tuvasta oma allikat, ja valgele propagandale, mis ei varja üldse oma päritolu. Tavaliselt kasutatakse seda valeandmete esitamise kaudu vaenlase teotamiseks või häbistamiseks.

Musta propaganda peamine omadus on see, et publik ei teadvusta, et keegi teda mõjutab, ega tunne, et teda mingis suunas tõugatakse. Must propaganda väidetavalt pärineb teisest allikast kui tegelik allikas. Seda tüüpi propagandat seostatakse varjatud psühholoogiliste operatsioonidega. Mõnikord varjatakse allikat või omistatakse valele autoriteedile ning see levitab valesid, väljamõeldisi ja pettusi. Must propaganda on “suur vale”, sealhulgas igasugune loominguline pettus. Must propaganda tugineb vastuvõtja valmisolekule aktsepteerida allika usaldusväärsust. Kui musta propagandasõnumi loojad või saatjad ei mõista adekvaatselt oma sihtrühma, võidakse sõnumist valesti aru saada, see võib tunduda kahtlane või üldse ebaõnnestuda.

Valitsused teevad musta propagandat mitmel põhjusel. Varjades oma otsest osalust, võib valitsusel õnnestuda muidu uskmatu sihtrühma veenmine tõenäolisemalt. Musta propaganda kasutamise taga on ka diplomaatilised põhjused. Must propaganda on vajalik selleks, et hägustada valitsuse seotust tegevustega, mis võivad kahjustada tema välispoliitikat.

Kuidas kasutatakse kontrollitud opositsiooni ja musta propagandat ühiskonnas?

Ülaltooduga on seotud imbumis- ja häirimiskampaaniad.

Vastavalt dokumendile “Järelvalve ja juhtimine: kuritegevuse kontroll ja kaugemalgi” suunati FBI välitöötajad:

1. Luua sihtrühmadele negatiivne avalik kuvand, jälgides aktiviste ja avaldades seejärel avalikkusele negatiivseid isikuandmeid.
2. Lõhkuge sisemine korraldus, luues konflikte, lastes agentidel rassilisi pingeid süvendada, või saatke anonüümseid kirju, et püüda konflikte tekitada.
3. Tekitage lahkarvamusi rühmade vahel, levitades kuulujutte, et mõned rühmad varastasid raha.
4. Piirake juurdepääsu ressurssidele, survestades mittetulundusorganisatsioone rahastamist või materiaalset toetust katkestama.
5. Piirake meeleavalduste korraldamise võimalust agentide poolt politseivastase vägivalla propageerimise kaudu.
6. Piirake üksikisikute võimalust osaleda rühmategevustes tegelasmõrva, valede vahistamiste ja jälgimise kaudu.

COINTELPRO dokumendid paljastavad arvukalt juhtumeid, kus FBI üritas peatada massimeeleavaldust Vietnami sõja vastu. Kasutati palju tehnikaid. Dokumentides öeldakse: “Nende hulka kuulusid sõjavastaste vägede lõhenemise edendamine, sotsialistide vägivallatsemise õhutamine ja vägivaldsete vastasseisude surumine alternatiivina massilistele rahumeelsetele meeleavaldustele.”

Kontrollitud opositsiooni tegevust ja musta propagandat näeme väga tugevalt täna Vene-Ukraina sõjasündmuses ja maailma äri- ja poliitilises tegevuses tervikuna. Sellepärast pole võimalik eristada tõde valest ja kui sekkud, on oht sattuda “hakklihamasinasse”.

Praeguse viienda põlvkonna sõjapidamise (5GW) lahinguvälja taktika edasiseks uurimiseks soovitan seda Matthew Crawfordi esseede komplekti, kes kulutab palju aega nende asjade uurimisele ja mõtlemisele. Ma ei ole alati Matthew’ga nõus, kuid kuulan alati, mida tal on öelda. Ta on kuradima tark.

Pidage meeles, et 5GW puhul olete teie ja teie mõistus lahinguväli. Eesmärk on kontrollida narratiivi ja selle kaudu teie mõtteid ja emotsioone.

The Themis Report: A Documented War/Espionage Tale? Chaos Agents, Part 1

How the Magic Trick Works: Cutting Off Effective Resistance. Chaos Agents, Part 2: Libet Experiments and Readiness Potential

Stew Peters’ Chaos: Credibility that Died Suddenly, Part 1. Chaos Agents, Part 3

Stew Peters’ Chaos: Credibility that Died Suddenly, Part 2. Chaos Agents, Part 4

Stew Peters’ Chaos: Credibility that Died Suddenly, Part 3. Chaos Agents, Part 5

Mõnes mõttes võib jõupingutuste kasv teisi diskrediteerida „kontrollitud opositsiooni“ või „ta on sügava riigi ametniku“ süüdistuste kaudu kaudne tunnistus, et „valge propaganda“ püüab sundida ja survestada avalikkust järgima WEF/WHO/USA/EU küberturvalisuse ja infrastruktuuri turvaagentuuri (CISA) COVID-kriisi tegevuskava on suures osas läbi kukkunud. Ülemaailmne vastupanuliikumine on välja arenenud, korporatiiv- ja sotsiaalmeedia (ja suurtehnoloogia) valed ja vale suunamine on paljastatud ning suur osa elanikkonnast on muutunud üha keerukamaks oma võimes “valget propagandat” märgata ja tagasi lükata. Need, kes soovivad “jutustada” ja “kujundada” neljandat tööstusrevolutsiooni (Industry 4.0)/ Great Reset, on muutunud vajalikuks taktikat muuta. Ja seega pole üllatav, et me näeme nüüd üha suuremat rõhku hästi arenenud “vana kooli” sissetungimise ja katkemise taktikale.

Nende nimekiri, keda süüdistatakse valitsuse, WEF-i, WHO ja teiste COVID-kriisi narratiivi ja sellega seotud düsfunktsionaalset rahvatervise poliitikat propageerivate opositsioonide “kontrollitud opositsioonis” või “sügava riigi operaatorina” olemises, on viimasel ajal üsna pikaks kasvanud. Nende hulka kuuluvad järgmised rahvusvaheliselt tuntud inimolendid, kellest mõned võivad tegelikult olla “kontrollitud opositsioon” ja teised, kes seda ilmselgelt ei ole:

Steve Bannon

Del Bigtree

Robert W Malone

Robert Kennedy Jr.

Reiner Fuellmich

Stew Peters

Alex Berenson

Patricia Rodriguez

Joseph Mercola

David Ice

Kas teil on keegi, keda soovite maha võtta, kuna teile ei meeldi tema poliitika, ta ei ole teie standarditele vastavaks piisavalt radikaliseerunud, arvate, et ta pälvib liiga palju tähelepanu või solvas teid, kuna ei tulnud teie podcasti?

“Trooja hobune” on veel üks lemmik vastutustundetu, kuid tõhus süüdistus.

Seda tüüpi laim ja laimamine on universaalne “kingitus, mis jätkub”. Nagu ma sageli rõhutan, ei saa süüdistust ümber lükata. Kõik, mida öeldakse, muudetakse süüdistuse kinnituseks. “Kas olete lõpetanud oma naise peksmise” või “ta on seotud kahtlase tegevusega” on veel üks näide seda tüüpi loogilisest eksimusest. See on sarnane nõiduse süüdistamisega. Igasugune katse süüdistust ümber lükata ainult kinnitab süüdistajate meelest, et süüdistatav on tegelikult nõid.

Propaganda mõjust on põhjalik artikkel: Meedia – Kas tõesti inimelude hävitamise relv?…

Siin on nimekiri kasutatavatest taktikatest:

• Infiltreeruge, jäljendage ja lõpuks kaaperdage olemasolevaid gruppe, toetades kaubamärgi äratundmist.
• Sihtige sihtrühma omanikke, teenige usaldust ja installige seejärel robotid, mis võimaldavad rühmal üle võtta uusi identiteete ja eesmärke.
• Juhtige sisu, mida saab rühmades jagada, ja moonutage rühma missioone.
• Suunake rühmitusi agressiivse või ebaproduktiivse käitumise poole ja ajage liikmed segadusse rahumeelsete protestipaikade ja väärtuste kinnitamise osas.
• Koguge tervisevabaduse strateegiatega seotud privaatseid andmeid ja teavet.

Kui me võtame selle lähenemisviisi, et olla sissetungimise, katkestuste ja tõelise kontrollitud vastuseisu suhtes alati ettevaatlikud, muutub kogukonna sidemete loomine ja säilitamine äärmiselt keeruliseks. Usalduse ja sõpruse saavutamiseks peate tavaliselt kõigepealt seda laiendama. Kui avastame end pidevalt küsimas, keda usaldada, siis on meie vastastel see õnnestunud, sest meie kasvav kogukond hävib. Nagu juba toimub. Kuidagi kuldse kesktee tuleb leida. Ettevaatlik usaldus?

Muide, kellegi süüdistamine “kontrollitud opositsioonis”, “sügavas olekus” või väär- või väärinformatsiooni levitamises tähendab teda pettuses. Faktide või kavatsuste vääresitamise eest. Pettus. Pettus on tõsine süüdistus. Kellegi pettuses süüdistamine on laimamine, kui te ei suuda oma väidet tõestada. Ja seda pahatahtlikult tehes saab üle kurikuulsast juhtumist “Sullivan vs New York Times”, mida ettevõtete meediaadvokaadid soovivad tsiteerida, et õigustada laimavaid avaldusi nende vastu, kes on kindlaks määratud “avaliku elu tegelased”. Nii et igaüks, kes selliseid avaldusi teeb, on kas asjatundmatu, väga vastutustundetu, kutsudes kohtusse või suudab paremini oma väiteid selgelt tõendatavate faktidega toetada.

Kuidas aru saada, kas on kontrollitud opositsioon või kes on propagandist?

Ma soovitan, et esimene samm “kontrollitud vastuseisu”, “sügava oleku” või väär- või väärinformatsiooni levitamise süüdistuste hindamisel tuleks pöörata tähelepanu pommi viskajale. Kas see on tõepomm? Kas sellised süüdistused on hästi põhjendatud? Kas süüdistuse esitanud isik(ud) on altid metsikutele vandenõuteooriatele ja paranoilisele mõtlemisele? Kas nad kasutavad “FearPorn” või “Stoking Rage” ärimudeleid klikkide, asetuse, silmapaistvuse ja reklaamitulu saamiseks? Kas neil on huvide konflikt, kirves jahvatada?

Mõnel juhul on vastus selge. Enamasti mitte nii palju. Ja kõige osavamad sissetungijad/segajad on eksperdid, kes veenavad teisi, et nad on väljakul, üks “meist” (kes iganes “meie” parajasti on). Nad on osavad võitma ühe rühmaliikme usaldust ja seejärel kasutama seda teistele juurdepääsu saamiseks.

Pärast süüdistaja, tema motiivide ja ajaloo hindamist soovitan SIIS pöörduda süüdistatava poole. Milline on nende käitumine? Mis on nende saavutused? Sõnad loevad, aga teod räägivad valjemini kui sõnad. Seejärel küsige endalt: „Mis kasu oleks sellel inimesel, kui ta seaks ohtu oma aususe ja toimiks „kontrollitud opositsioonina”? Mis kasu on inimesel, kui ta võidab maailma, aga kaotab oma hinge? Ja pidage meeles, et huvide konflikt on võimas asi.

Mõelge ise. See on asja mõte. Kui soovite säilitada isiklikku suveräänsust, peate kõndima oma rada. Ärge võtke seda, mida ma ütlen või mida keegi teine teile ütleb, evangeeliumi tõena. Alati küsi ja mõtle.

Lõpetuseks ütlen, et üks võimsamaid jõude, mille tõttu keegi kaotab aususe ja teenib teist isandat, on raha.

Kõik, mida ma teilt palun, on see, et te mõtleksite ise. Ja andke endast parim, et mitte teha ennatlikke järeldusi, mitte laimata ega rünnata teisi ilma põhjuseta. Kui suudan teie mõtteid ja käitumist nende eesmärkide suunas “mõjutada” ja “kujundada”, on see meie kõigi “võit”.

Artiklis kasutatud Robert Malone tsitaate.

Täna postitan katkendi raamatu algusest. Pange tähele, et see versioon on veidi erinev raamatus avaldatust, kuna see versioon sisaldab laulusõnu, mis minu kirjastaja arvates võivad põhjustada autoriõiguse probleeme, kuid mis olid algse sissejuhatuse jaotise lahutamatu osa.

Nüüd, kui projekt on lõpuks lõppenud, saan jagada, mida see raamat minu jaoks tähendab, teekonda, mille Jill ja mina oleme selle kirjutamisel ette võtnud ja mida see on meile isiklikult tähendanud. See on ka objektiiv selle kohta, kuhu me nüüd lähitulevikus oma jõupingutused suuname. See võitlus meditsiinilise vabaduse ja “uue maailmakorra” detsentraliseeritud versiooni eest ei ole tegelikult veel lõppenud – see on alles alanud.

Selles projektis osalejad eeldavad, et raamat kohtab tavalist tsensuuri, arvamus-/narratiivset politseid, kes maskeeruvad “faktikontrollijateks”, laimamist, ajaloolist revisionismi ja mälumängu. Ja nagu allpool mainitud, see on juba juhtunud. Jill ja mina peame lihtsalt lootma, et Amazon ei “põleta” seda raamatut nii, nagu nad tegid meie esimese “uudse koroonaviiruse” kohta, mis ilmus ise 2020. aasta veebruaris.

[Ameerika Ühendriikide meediajuht, poliitiline strateeg ja endine investeerimispankur] Steve Bannon ütleb sageli, et trükitud sõnast võib saada ainus ajalooline ülestähendus, mis elab üle nii tavaliseks muutunud Interneti-tsensuuri ja mälumänguprotsessid. Loodame, et ta eksib, kuid valmistuge juhuks, kui tal on õigus. Vahepeal on selle raamatu eesmärk pakkuda ühte “esimest mustandit” COVID-kriisiesimese kolme aasta ajaloost. Loodan, et teil on sellest abi ja et Jill, mina, meie kaasautorid ning Skyhorse’i kirjastuse ja Laste Tervisekaitse fantastiline toimetus on teie ootustele vastanud või neid ületanud.

Valed, mida mu valitsus mulle ütles

Eesmärk

Ühes mõttes dokumenteerib see raamat isiklikku teekonda, pikka pingutust, et jõuda põhiküsimuste põhjani, mis on domineerinud minu elu igal ärkveloleku hetkel alates COVIDi kriisi algusest. See sisaldab mitmeid esseesid, mis on koostatud aastatel 2021–2022 ja millest igaüks käsitleb mõnda aspekti sellest, mida me kõik oleme kogenud. Kes vastutab kogu ülemaailmselt koordineeritud propaganda, teabehalduse, meelekontrolli jõupingutuste, valede ja halva juhtimise eest, mida oleme kogenud? Kuidas on seda ülemaailmselt koordineeritud ja mida me saame teha, et selline asi enam kunagi ei korduks? Millised on selle uskumatult düsfunktsionaalse “rahvatervise” vastuse algpõhjused, millel näib sageli olevat midagi pistmist rahvatervisega? Kas on olnud tõeliselt alatu agenda või on see düsfunktsioon lihtsalt eraldiseisvate, juhuslike sündmuste vahelise suhtluse soovimatu tagajärg, mida võimendab ebakompetentsus ja mida süvendab hubris?

Selle teekonna jooksul olen näinud, kogenud ja õppinud nii palju uusi asju, kohtunud nii paljude inimestega, leidnud palju uusi sõpru ja kuulanud nii palju lugusid. Sellele köitele järgneb katse töödelda ja mõista selle “pandeemia” ajal toimunu arusaamatut inimtragöödiat ja õudust ning leida mingi tee edasi, mis võiks viia parema tulevikuni meie kõigi jaoks. Tulevik, mis nõuab inimesi, kes ikka veel usuvad aluspõhimõtetesse, mis moodustavad aluse, millele Jill ja mina oleme oma elu ehitanud: aus tegutsemine, teiste inimeste põhiväärikuse austamine ja pühendumine kogukonnale. Printsipaalid, mis moodustasid Ameerika valgustusajastu aluse, mille tulemuseks oli USA põhiseadus ja õiguste deklaratsioon.

Olen kindlalt pühendunud veendumusele, et Ameerika enesevalitsemise eksperiment, mis sepistatud teises tiiglis (hullu kuninga türannia) on tänapäeval asjakohane. Ma lükkan tagasi nende väänatud loogika, kes väidavad, et need põhimõtted on vananenud, iganenud ja need tuleb asendada süsteemiga, mis on rajatud kollektivistlikule ja globalistlikule totalitaarsele nägemusele, valitsussüsteemiga ning majandustegevuse juhtimise ja kontrollimise süsteemiga, mis on järjekindlalt läbi kukkunud iga kord, kui seda on ajaloo jooksul proovitud.

Jill ja mina oleme elanud oma elu vabade ja ausate inimestena. See ei ole olnud lihtne tee, mida mööda kõndida, kuid kui me hakkame oma teekonna lõpule lähenema, ei oleks meil muud teed. See pühendumuse ja veendumuste süsteem moodustab allteksti, mis on kootud läbi järgmiste peatükkide. Empaatiaga karastatud pühendumus aususele, väärikusele ja kogukonnale, mida pakutakse ilma vabanduseta. Palun kõndige mõnda aega meie kõrval. Võib-olla saate kõndides koos minuga ümiseda, kui meenutan Jerry Garcia ja Robert Hunteri laulusõnu nende Ameerika hümnis “Uncle John’s Band:”

Noh, esimesed päevad on kõige raskemad päevad

Ära sa enam muretse

Põhjus, kui elu näeb välja nagu Easy Street

Teie ukse taga on oht

Mõtle see koos minuga läbi

Andke mulle oma meelest teada

Woah, oh, mida ma tahan teada

Kas sa oled lahke?

Esimene osa: Ajalugu ja füüsiline eksam. Kuidas me siia jõudsime?

Vähesed teavad, et 28. septembril 2022 teatas ÜRO ülemaailmse kommunikatsiooni esindaja Melissa Fleming Maailma Majandusfoorumi “desinformatsiooni paneeli” arutelu ajal avalikult:

Tegime koostööd näiteks Google’iga. Kui googeldate kliimamuutusi, saate otsingu ülaosas igasuguseid ÜRO ressursse. Alustasime seda partnerlust, kui olime šokeeritud, nähes, et kui me googeldasime kliimamuutusi, saime uskumatult moonutatud teavet otse ülaosas. Me muutume palju proaktiivsemaks. Me omame teadust ja arvame, et maailm peaks seda teadma ja ka platvormid ise teevad seda. Aga jällegi, see on suur väljakutse, ma arvan, et kõik ühiskonnasektorid peavad olema väga aktiivsed.

Samuti teatas Fleming:

Teine tõeliselt oluline strateegia, mis meil oli, oli mõjutajate kasutamine […] ja neid usaldati palju rohkem kui ÜRO-d. […] Koolitasime TikTokis teadlasi üle maailma ja mõningaid arste ning TikTok töötas koos meiega.

Paneeli “Võitlus desinformatsiooniga” modereeris Maailma Majandusfoorumi tegevdirektor Adrian Monck. Nii pr Fleming kui ka hr Monc sidusid need ÜRO ja WEFi teabekontrolli strateegiad COVIDi ja “globaalse soojenemisega”, kusjuures hr Monc väitis, et on toimunud “desinformatsiooni professionaliseerumine”, sealhulgas “COVID-19 riigi toetatud osalejad, kes sellega tegelevad”. Mida see üldse tähendab? Et millegipärast on need meist, kes on kriitilised COVID-19 poliitika suhtes, “riigi toetatud” osalejad? Nende avaldused näitasid, et on olemas rühm teadlasi ja arste, keda ÜRO ja WEF on koolitanud aktiivselt propageerima COVIDiga seotud teadust kui ÜRO ja WEF-i “omanduses” ning tegema seda mitmesugustes meediakanalites (korporatiivsed [sidusrühmad] ja “uudiste” meediakanalid). Selliste tegevuste puhul tavaliselt kasutatavad mõisted oleksid “kontrollitud opositsioon” ja “agentide provokaatorid” või lihtsalt tavaline “propaganda” ja “propagandistid”.

Peaaegu kõik, olenemata sellest, kas nad on vaktsiinina märgistatud inokuleerimise vastu võtnud või mitte, on mingil hetkel nakatunud ühe või mitme [väidetava] SARS-CoV-2 variandiga. Igal neist on oma lugu ja kogemus ning kõik need lood on individuaalse ja kollektiivse tõe tahud, mis ületavad kõik meedia, valitsuste, valitsusväliste organisatsioonide, ravimifirmade ja muude sidusrühmade katsed hallata ja manipuleerida koroonaviiruse narratiivi, et edendada mitmesuguseid tegevuskavasid. Mõne jaoks on sündmuste laine maksnud nende või sõprade ja lähedaste elu. Teiste jaoks on nad hävitanud oma ettevõtted või elatusvahendid. Ja väikesele hulgale, eriti neile teisitimõtlejatele, kes on tekitanud ärevust meditsiinieetika, inimõiguste, sõnavabaduse, kliiniliste uuringute ning regulatiivsete normide ja juhendamise paljude rikkumiste pärast, see on neile läinud maksma maine ja karjääri. Häälekaid teisitimõtlejaid meditsiinitöötajaid on pommitanud närbuvad ja väga koordineeritud rünnakud nende töökohtades, meditsiinilitsentside komisjonides, sotsiaalmeedias ja hämmeldunult ülemaailmselt koordineeritud korporatiivsetes pärandmassimeediaväljaannetes.

Kuidas hakata jäädvustama ja mõtestama COVID-19 nime all tuntud ülemaailmse inimtragöödia ulatust ja sügavust? Sellise tohutu võimu koondumine teabe ja mõistmise kontrollimiseks nii vähestesse üksikisikutesse ja organisatsioonidesse on inimkonna ajaloos enneolematu. Võimulolijad mitte ainult ei propageerinud oma lugu, vaid purustasid tõhusalt teisitimõtlemise koos meditsiinieetika ja kodanikuvabaduste normidega, mida nii paljud meist olid pidanud enesestmõistetavaks.

Inimesed tajuvad ja tõlgendavad maailma, võrreldes teavet, mida nad oma meelte kaudu saavad, reaalsuse sisemudelitega. Meie teadlik meel ei tunne otseselt reaalsust. See omab mudelit selle kohta, mida ta peab tõeks ja võrdleb seejärel sissetulevat teavet selle mudeliga. Hüpnoosiga seotud psühholoogilised katsed on näidanud, et kui meie reaalsuse sisemudelid on kujundatud olemasoleva objekti võimalikkuse eitamiseks, ei saa me tegelikult “näha” seda, mis on silmnähtavalt olemas footonite voolus, mida meie silmad tuvastavad, või helilainetes, mida meie kõrvad kuulevad. Teisisõnu, me näeme ainult seda, mida me usume, et on olemas, seda, mis on kooskõlas meie enda isikliku reaalsuse mudeliga.

Peamine väljakutse igale inimesele, kes püüab meid COVID-kriisi ajal pommitavast segasest ja sageli hüpnotiseerivast infovoost aru saada on välja töötada laiendatud maailma sisemudel, mis aitab nende enda meelel seda kõike töödelda. Kui biosõja, patogeenide biotehnoloogia, psühholoogiliste operatsioonide ja “luurekogukonna” (nagu ma olen olnud) maailmas on normaalne, et inimesed tõmbuvad instinktiivselt tagasi võimalusest, et SARS-CoV-2 on konstrueeritud patogeen, et COVID-kriisi oleks võinud ära kasutada väikese inimrühma majanduslike ja poliitiliste huvide edendamiseks, või et võib olla neid, kes toetavad ülemaailmse rahvastikukao või “kasutute sööjate” tapmise kontseptsiooni. Enamiku jaoks meist on sellised võimalused meie maailma (ja judeo-kristliku [moraaliteoloogia / protestantliku] eetika) sisemudelitest nii kaugel, et lükkame need kohe, refleksiivselt tagasi. Selle raamatu eesmärk on aidata teil mõista, et viimase kolme aasta jooksul nii aktiivselt propageeritud koroonaviiruse narratiiv ei ole ainus mudel oleviku mõistmiseks ja tuleviku ennustamiseks, vaid pigem üks paljudest alternatiivsetest mudelitest, mida edendavad tugevalt inimesed ja organisatsioonid, kellel on [oma vaate]nurk ja tohutud ressursid. Inimesed ja organisatsioonid, kellel on ühel või teisel viisil huvide konflikt.

Veelgi enam, see raamat on mõeldud ajaloo alternatiivse eriarvamuse versiooni esimeseks mustandiks, meile kõigile tekitatud valede ja kahjude ettelugemiseks ning vahendiks, mis aitab teil elavatest sündmustest segadusttekitavast hulgast aru saada. Ma loodan, et see aitab meil kõigil töödelda oma kollektiivseid kogemusi ning aitab meil saada õppetunde ja teha kindlaks meetmed, mida võiksime võtta, et liikuda parema tuleviku poole, olles informeeritud sellest ülemaailmsest kogemusest, mida me kõik oleme jaganud.

Usun, et see kognitiivse dissonantsi, psühholoogilise valu tunne, mis sageli tekib siis, kui kohtame fakte või ideid, mis erinevad nendest, millele oleme minevikus tuginenud (ja mida oleme varem kasutanud oleviku voolu mõtestamiseks), võib olla teeviit, mis osutab isikliku kasvu võimalusele. Kuid üks asi, mida me oleme teravalt ja väga isiklikult teadlikuks saanud, [seisneb selles], et tänapäeva ühiskonnas näib olevat liikumine, et vältida teavet, teooriaid või arvamusi, mis käivitavad kognitiivse dissonantsi ja sellega seotud psühholoogilise valu. Sageli seostatakse seda liikumist selliste mõistetega nagu “tühista kultuur”, “vooruse signaalimine” ja “wokeism”, näib see liikumine olevat avaldunud uskumuste süsteemina, mis väidab, et nii üksikisikutel kui ka kollektiivsel poliitilisel kehandil on põhiõigus intellektuaalsele kaitsele, mitte kohata ebameeldivaid mõtteid, teavet või ideid, mis ei ole kooskõlas nende sisemise reaalsusmudeliga. Need on intellektuaalsed juured, mis toidavad tsensuuri, eitamist ja relvastatud gaasitamist, laimamist ja laimu, mida paljud on kogenud, samuti ideed, et kõik, mis paneb inimesi kaotama usu oma valitsusse, kujutab endast kodumaist terrorismi ja seda tuleks sellisena ka kohelda. Selliste teisitimõtlejate mõttekuritegude eest on pikk ja rikas inimlik surmanuhtluse ajalugu. Ma pakun, et selline käitumine ja tegevus on üks ebameeldiva hõimuinimese kalduvuse koledamaid ilminguid lükata tagasi need, kes on valmis rääkima ebamugavaid tõdesid, ja et see tendents on alati olnud ühiste protsesside tumeda tagurliku aspekti taga, mille kaudu teaduslikud ja meditsiinilised teadmised arenevad. Teadlikkus sellest nähtusest ei ole midagi hiljuti avastatud. See ulatub tagasi juba enne Galileo Galileid ja roomakatoliku inkvisitsiooni vähemalt neljandasse sajandisse eKr ja tõenäoliselt kaugemale sellest aja udusse.

Umbes 2400 aastat tagasi kirjeldas Ateena filosoof Platon (Sokratese õpilane, Aristotelese mentor) koopa allegooriat, kirjutades oma märtrisurma läinud mentori Sokratese häält. Sokrates on kõige kuulsam oma võimsa lähenemise poolest, et vältida loogikapõhise mõtlemise ajal hubrist, alustades kõiki filosoofilisi ja loogilisi tõeotsinguid seisukohaga: “Ainus tõeline tarkus on teadmine, et sa ei tea midagi.”

Koopa allegooria olustik on hüpoteetiline tume koobas, kus elab rühm vange, kes kõik on seotud käe ja jalaga sama seina poole. Vangid on seal olnud sünnist saati; see on ainus reaalsus, mida nad teavad. Nende taga on põlev tuli, mida hooldavad koopa valitsejad. Valitsejatel on erinevad esemed ja nukud, mida nad hoiavad üleval, et vangid näeksid esemete heidetud varje, kui nad tulevalgust katkestavad, ning valitsejad teevad helisid ja tekitavad vangidele kuulmiseks kaja. Need koopa valitsejad on nukumeistrid, kes suudavad kontrollida reaalsust, mida vangid on võimelised kogema. Vangid aktsepteerivad seda varireaalsust ega sea seda kahtluse alla.

Ühel päeval läheb üks vangidest lahti. Tema ahelad purunevad ja segaduses olekus seisab ta esimest korda, vaatab ringi ja näeb tuld. Tule kõrval maas lebades näeb ta nukke ja esemeid, mis vastavad seinal olevatele varjudele. Suures taipamishüppes ta järeldab, et varjud tulid nendest objektidest ning et nukud ja tuli esindavad suuremat reaalsust kui see, mida ta oli varem tundnud. Väljaspool koobast näeb ta värvi, päikest ja puid ning ta on täis rõõmu.

Lootuses oma sõpru valgustada, naaseb ta koopasse. Ta selgitab uut reaalsust, mida ta on kogenud, kuid nad ei saa isegi hakata mõistma, mida ta üritab kirjeldada. Koobas on kõik, mida nad on kunagi teadnud. Neil ei ole mingit võimalust teada, et nad on tegelikult vangistatud. Kuid nad märkavad, et ta on nüüd teistsugune, tema silmad näevad teistsugused välja ja tal on raskusi varjude nägemise, nimetamise ja tõlgendamisega. Nad naeravad tema üle ja kõik nõustuvad, et koopast lahkumine on loll ülesanne. Seejärel ähvardavad nad tappa oma venna ja kõik teised, kes julgevad koopast lahkuda, murda nende sidemed, purustada nende reaalsuse.

See iidne tähendamissõna esitab dilemma, mida ma ka selles raamatus käsitlen. Neile, kes vabanenud oma vana reaalsustaju piiridest on loomulik lootuses jagada tähelepanekuid ja kogemusi uue reaalsuse kohta, hoolimata suurest erinevusest heakskiidetud narratiivist. Need inimesed, ja võib-olla olete üks neist, [kes] on juba hakanud kahtlema, mida nukumeistrid neile räägivad. Neile, kes ametlikku lugu vastu ei võta on esimene väljakutse õppida, kuidas edastada midagi, mis meie arvates on oluline ja elutähtis pere, sõprade ja kogu maailma tervise ja heaolu jaoks. Teine väljakutse [seisneb selles], kuidas vältida seda, et kõik teised, keda endiselt võluvad seinal olevad varjud, kohtleksid neid ohtliku ohuna.

Arstid ja teised meedikud puutuvad pidevalt kokku asjadega, millel pole mõtet. Headest saavad omamoodi detektiivid, kes on spetsialiseerunud koopa seintel olevate varjude tõlgendamisele, mida nad kõige paremini teavad. Enamik ülejäänud saavad varjude nimetamise meistriteks. Väga vähesed näevad aeg-ajalt koopast välja. Kuid peaaegu paratamatult lükkavad need vähesed esialgu tagasi, laimavad ja naeruvääristavad nende eakaaslased. Ometi jäävad nad sageli püsima, olles veendunud, et nad on näinud uut reaalsust, teadmises, kuidas teised teisitimõtlejad, kes varem tulid, aitasid ühist hüve edendada. Kuid ei ole kerge ega meeldiv valgustada oma kaasvange, kellest paljud ei lepi kunagi, et on midagi enamat kui varjud, millesse nad on kiindunud ja tuttavaks saanud.

See raamat järgib põhiprotsessi, mida arste õpetatakse patsiendiga kohtudes kasutama. Hästi koolitatud ja kogenud arst alustab sellest, et püüab mõtestada seda, mis on toonud patsiendi ravi otsima, protsess, mis algab sellest, et patsient räägib sellest, miks ta on tulnud arsti juurde ravi otsima (peamine kaebus), kogudes teavet nii patsiendi enda sõnul ajaloona kui ka füüsilise läbivaatuse ja laboratoorsete testide tulemuste kohta. Seda teavet võrreldakse seejärel paljude haigusmudelitega, mida arst hoiab oma peas (ja mõnikord raamatutes või arvutites) ning töötatakse välja hüpotees, mis püüab vastata küsimusele: “Millised on selle konkreetse patsiendi kaebuste ja sümptomite põhjused?” Saadud diagnostilist hüpoteesi võib vaidlustada ja toetada täiendavate uuringute või testide tegemisega. Seejärel töötatakse töömudeli (hüpoteesi) põhjal välja raviplaan selle kohta, mis põhjustab patsiendile kaebust või mis näib olevat konkreetne haigus. Raviplaan viiakse ellu ning mõne aja pärast tulevad arst ja patsient tagasi, et näha, kas ravi on olnud efektiivne või tuleb hüpoteesi muuta või tagasi lükata.

Käesoleva teose puhul oleme kokku pannud mitmeid isiklikke lugusid, mis loodetavasti aitavad lugejal hakata nägema aluseks olevaid mustreid ja probleeme. Need peatükid on sisuliselt isiklikud ajalood, mis kirjeldavad COVID-kriisist mõjutatud erinevate inimeste peamisi kaebusi üle kogu maailma. Mõelge neile kui juhtumiuuringutele, millest saab tuletada tähelepanekuid ja hüpoteese diagnoosi “mis on meile selle valu põhjustanud” kohta COVID-kriisi ajal. Siis on nende sündmuste käigus välja töötatud esseed, mis püüavad mõista ja mõtestada sündmusi ja jõude, mis on põhjustanud neid erinevaid kaebusi ja sümptomeid. Lõpuks on peatükid, mida mul on olnud kõige raskem kirjutada, raviplaanid. Kogutud mõtted ja ideed, mis rakendamise korral annavad lootust taastumiseks ja tulevaste ülemaailmsete õnnetuste ennetamiseks, sarnanevad sellega, millest me praegu (loodetavasti) välja tuleme.

Need juhtumilood valgustavad vaid murdosa traagilistest kollektiivsetest inimkannatustest, mida me kõik oleme talunud. Ja väljapakutud raviplaanid on vaid lähtepunktiks laiemale plaanile. Ma ei teeskle, et mul on vastused ega mõista täielikku “tõde” sellest, mida me kõik oleme kogenud. Kui me suudame saavutada ainult ühe asja, aitab see teistel ärgata võimalusele, et reaalsuse mudelid, millega me oleme tuttavaks saanud ja seotud, võivad lihtsalt olla meie tervisele kahjulikud. Kui selle raamatuga saame teie “Overtoni akent” natuke rohkem avada, siis võib-olla saavad teiesugused isikud, nagu mina ja Jill, ja nagu selle köite kaasautorid, aidata luua paremat tulevikku meie lastele ja lastelastele.

Kuid ärge imestage, kui leiate, et soovite oma silmi ära pöörata või päikeseprille kanda. Kognitiivne dissonants teeb haiget, kui esimest korda koopast välja astuda ja ereda päikesevalgusega kokku puutuda.

Toimetanud Revo Jaansoo

Allikad: Malone alamkataloogist; Brownstone’i instituut, avaldatud 11.12.2022

Autor Robert W. Malone on arst ja biokeemik. Tema töö keskendub mRNA tehnoloogiale, ravimitele ja ravimite otstarbe muutmise uuringutele. Leiad ta Substackist ja Gettrist

Midagi on tuules, peen ülemaailmne tekkiv arusaam, et maailma asjade jaoks on vaja teistsugust organisatsioonimudelit. Minu kogemuse järgi, kui uue idee või tehnoloogia jaoks on õige aeg, tekib see sageli iseseisvalt paljudes kohtades üle kogu maailma. Ma tajun orgaaniliselt arenevat teadlikkust, et inimkond peaks end kokku võtma mingisuguse detsentraliseeritud võrgumudeli alusel, mis erineb praegu olemasolevast.

Ma arvan, et aeg on käes, aeg alternatiivi loomiseks vastukaaluks tumedale “neljandale tööstusrevolutsioonile” tsentraliseeritud monopolistlike/totalitarismi visioonidele, mida Maailma Majandusfoorum (WEF) ja sellega seotud organisatsioonid nii agressiivselt “koovad” ja propageerivad. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO), Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO), Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) ja paljude ülemaailmsete elitaarsete organisatsioonide (Vabamüürlastega seotud: Rooma Klubi, Sionistide klubi, Päikesetõusu klubi. Rotary Klubi, Lions Klubi ja paljud teised) organisatsioonid, kes arvavad teadvat, mis on meile ülejäänute jaoks parim.

Siin on mul raske küsimus ausalt ja objektiivselt lahendada. Võib-olla on see ka teie jaoks raske. Mis on tegelikult valesti tsentraliseeritud monopolist/totalitarismi käsumajandusel põhinevas mudelis, nagu WEF ja selle liitlased nii aktiivselt propageerivad?

Suur raha näib ju arvavat, et Hiina/CCP mudel töötab päris hästi. Lihtne on valida tsensuuri, propaganda, mõttekontrolli, kõigi teadaolevate tsentraliseeritud käsumajandusega seotud probleemide ja jahvatava dehumaniseerimise küsimused, mis näib olevat maailma kirjaliku ajaloo iga totalitaarse režiimi tunnus. Põhiprobleem tuleviku ette kujutamisel ja meie kõigi jaoks otsuste langetamisel “suurele rahale” on loomupärane rahaline ja poliitiline huvide konflikt, mis selle sõltuvusega kaasneb.

WEF ja sellega seotud organisatsioonid ja koolitatud akolüüdid näivad uskuvat, et kõik need piirangud on ületatavad, kui neil oleks lihtsalt täielikumad andmed ja parem tehnoloogia. Teid saab teha õnnelikuks maailmas, kus olete vabastatud omandikoormusest ja -kohustustest, kui lihtsalt loovutate “kinnimakstud” keskjuhtidele vaba tahte – lihtsalt laske Suurel Vennal endaga kaasa rääkida.

Tihti öeldakse, et ainult 10% inimestest soovib tõeliselt vaba olla ja võtab selle positsiooniga kaasneva isikliku vastutuse koorma. Ülejäänud tahavad enamasti lihtsalt öelda, mida teha. Miks peaksid siis uute (10%) vajadused üles kaaluma paljude (need, kes tahavad, et neile öeldakse, mida teha) vajadused?

COVID-kriisi viimase kolme aasta jooksul oleme näinud kulusid, mis on seotud “maailma tervise” poliitika monopoolse ülemaailmse haaramisega meedia, tehnoloogia, ravimifirmade, tsentraliseeritud rahanduse, valitsusväliste “patofilantroopsete” ja riikidevaheliste korporatsioonide eliidi poolt. Ja minu vaatenurgast olen näinud nende tsentraliseeritud globalistlike organisatsioonide rasket juhtimist, mis põhjustab tohutut majanduslikku, hariduslikku, füüsilist, bioloogilist ja psühholoogilise tervise hävingut.

Ja selle kohutava rekordi põhjal püüavad samad organisatsioonid õigustada enda jaoks veelgi suuremat võimu, kapitali ja kontrolli. Ei mingit üllatust seal. Monopolistid on nagu monopolistid.

Tõde, millest rääkida ei tohi, on see, et seda keerulist põimitud globaalset tragöödiat (COVID-kriisi) oleks saanud hõlpsasti vältida, kui mahasurumise asemel viljeletaks uuenduslikke lahendusi. Et tuua üks tähelepanuväärne näide üldise mõtte illustreerimiseks, siis “Suur Barringtoni deklaratsioon” ei olnud mingil moel radikaalne, see oli mõistlike, ajaproovitud rahvatervise normide väljendus. Peamised autorid olid tagasilükkamisest jahmunud, sest nende nõuanne oli põhimõtteliselt aastakümnete jooksul välja töötatud ja kinnitatud rahvatervise tarkus „standardhooldus“. Kuid need, kes kehtestasid riikliku ja globaalse poliitika, ei olnud selleks kuigi hästi kvalifitseeritud ja kui nad kohtasid alternatiivi, mis esindas kogunenud tarkust nende poolt propageeritud ad hoc “Hiina mudeli” asemel, siis globalistliku positsiooni välja mõelnud väike seltskond reageeris (psühholoogiliselt) üsna vägivaldselt.

Neile, kes soovivad süveneda sellesse, kuidas uuenduslikud, häirivad “paradigmamuutused” toimuvad (ja miks), soovitan lugeda selle teema lõplikku aabitsat – Thomas Kuhni “Teadusrevolutsioonide struktuur”. Tema arusaamade põhjal on see lühike hüpe monopoolsete tavade põhiprobleemi mõistmiseni.

Püüdes vaadelda seda “suure pildi” tähenduses, loovad monopoolsed või totalitaarsed praktikad revolutsioone. Põhimõtteliselt on monopolide (korporatiivsete või poliitiliste) tingimustes tugevad stiimulid konkurentsi kaotamiseks, et tagada järjepidevus – kasumi järjepidevus (cash cow) või kontsentreeritud poliitilise võimu järjepidevus (totalitarism). Tagajärjeks on see, et aja jooksul suureneb lõhe praeguse lahenduse (mis tahes põhiprobleemi suhtes) ja teoreetilise optimaalse lahenduse (st rahuldamata vajaduse) vahel.

Mis on detsentraliseeritud maailm?

Avatud, detsentraliseeritud organisatsioonistruktuuris tuuakse ja testitakse tavaliselt pidevalt mitut lahendust ning seetõttu kipub selle lõhe pinge lahenema enne, kui lõhe liiga suureks läheb. See loob keskkonna, kus “häirivsündmused” või katkestused lahenevad pigem “evolutsiooniliste” konaruste jadana, mitte revolutsioonidena. Aga kui monopoolsete või totalitaarsete kontrollide jõududel lastakse vabalt valitseda, siis need katkestused praeguste ja optimaalsete lahenduste vahel kasvavad aja jooksul aina suuremaks ja ühel hetkel laheneb pinge praeguse lahenduse ja rahuldamata vajaduse vahel järsult, milleni (kui vahe oli piisavalt suur) kasutame mõistet “revolutsioon”. Tehnoloogiline revolutsioon, ärirevolutsioon, sotsiaalne revolutsioon või poliitiline revolutsioon.

Mõnes mõttes näib pronksiaja kokkuvarisemine umbes 1177 eKr olevat globaalse totalitaarse poliitilise süsteemi katastroofilise leviku tagajärg. Tsentraliseeritud totalitaarsed süsteemid kukuvad lõpuks läbi ja kui nad ebaõnnestuvad, teevad nad seda katastroofiliselt.

Meil on sellest ajaloost palju õppida, eriti aga sellest, mis tuli hiljem. Põhimõtteliselt registreerib ajalugu pärast üsna lühikest “pimedat ajastut” Kreeka linnriigi organisatsiooni esilekerkimist, mille näiteks on Ateena tipp ja Ateena poliitiline süsteem, mida peetakse sageli suure osa sellest, mida me määratleme kui “demokraatiat”, sünnikohaks. Pakun, et see, mida Ateena kunagine süsteem tegelikult esindas, oli kohalik detsentraliseeritud lahendus poliitilisele korraldusele ja juhtimisele. Tsivilisatsiooni hävingust, mille põhjustas globaalsete tsentraliseeritud totalitaarsete poliitiliste juhtimissüsteemide katastroofiline ebaõnnestumine, tekkis Ateena linnriigi detsentraliseeritud iseorganiseeruv süsteem.

Tunnistades valiku kallutatust, kellega ma praegu pidevalt reisides või meditsiinivabadusega seotud koosolekutel saateid edastades räägin, on see, mida kuulen igast kvartalist ja kogu maailmast, esilekerkiv tunne, et on vaja leida teistsugune viis end liigina organiseerida.Tunne, et praegu eksisteerivad juhtimis- ja poliitilised struktuurid on aegunud ja praeguse omavahel seotud ja vastastikku sõltuva globaalse kogukonna jaoks ebapiisavad. Need praegused mudelid valivad välja nartsissistlikud, sotsiopaatilised ja psühhopaatilised juhid, kes on oma olemuselt kallutatud hierarhiliste, monopoolsete ja totalitaarsete organisatsioonistruktuuride poole. Sama organisatsiooniline eelarvamus, mis sai domineerivaks pronksiajal ja mis tõi kaasa kogu lääne tsivilisatsiooni järsu katastroofilise läbikukkumise.

Mida ma kuulen ikka ja jälle, on tekkiv umbusaldus tsentraliseeritud poliitiliste ja majanduslike struktuuride vastu ning soov leida viis kogukondade organiseerimiseks mingisuguse detsentraliseeritud enesemääramismeetodi alusel. Poliitilised ja muud organisatsioonilised struktuurid, mis põhinevad terviklikkuse, autonoomia, suveräänsuse, inimväärikuse austamise ja kogukonnale pühendumise põhimõtetel.

Kui tuua üks näide paljudest, siis idee poolautonoomsetest osariikidest, mis koosnevad “Ameerika Ühendriikidest” USA põhiseaduses ja Bill of Rights dokumentides kavandatud ja kehastatud struktuuri alusel, pidi algselt võimaldama igal osariigil toimida riigina – omamoodi poolautonoomne “demokraatia labor”. Erinevalt Kreeka või Rooma linnriikide detsentraliseeritud konkurentsist leppisid “Ameerika Ühendriigid” koosnevad osariigid kokku hartaga, mis seob neid omavahel, et võimaldada ühiseid eesmärke (märkimisväärne kaubandus ja kaitse), kaitstes samal ajal ka individuaalset autonoomiat, lokaliseeritum) poliitiline struktuur. Aja jooksul on see süsteem muutunud väärastunud tsentraliseeritud kõikehõlmava ja domineeriva poliitilise struktuuri kasvu tõttu, mida sageli nimetatakse “haldusriigiks”, kuid see ei olnud algne kavatsus ja harta. Algne kavatsus oli siduda poolautonoomsed riigid (metafooriliselt Kreeka linnriigiga sarnased) põhimõtteliselt ühiseks liidustruktuuriks, millel on täpselt määratletud kaasamise ja omavalitsuse reeglid. Põhimõtteliselt on see kõigile kasulik juhtimislahendus, mille eesmärk on kaitsta autonoomiat ja kohalikku detsentraliseeritud suveräänsust. Minu arvates kujutas see struktuur pikaajaliste ajalooliste poliitiliste suundumuste objektiivi kaudu evolutsioonilist (mitte revolutsioonilist) sammu inimese poliitilises ja majanduslikus organisatsioonis edasi. Evolutsiooniline selle poolest, et see tugines aastatuhandete tarkusele ja kogemustele, selle asemel, et edendada täiesti uudset poliitilist organisatsioonilist struktuuri (kontrandiks näiteks sotsialistlik-marksism).

Niisiis, kuidas liikuda kaugemale ebamäärasest arusaamast, et vaja on teistsugust, detsentraliseeritud globaalset ja kohalikku organisatsioonistruktuuri ja eetikat, millegi operatiivsema ja praktilisema poole?

Kuidas saab ülemaailmne kogukond areneda teistmoodi edasi kui see, mis praegu eksisteerib või mis on kunagi eksisteerinud?

Kuidas saavad inimesed arendada uut teed edasi, langemata samadesse lõksudesse, mis on toonud kaasa totalitaarse marksistlik-korporatistliku (fašistliku) globalistliku nägemuse, mida WEF ja selle sidusettevõtted propageerivad ja “kujundavad”?

Kingitus omada “väärilist vastast” toob märkimisväärset kasu ning Schwab, Harari ja nende tulevane nägemus WEF-ist näivad selleks otstarbeks sobivat. Kuid kas nende nägemus hoiab tõenäoliselt ära või kiirendab globaalse organisatsiooni järsu kokkuvarisemise piiri/singulaarsust, nagu see toimus Pronksiajastu lõpus? Pakun, et meie tõeline vastane on singulaarsussündmus, mis tooks kaasa postapokalüptilise maailma, nagu seda on nii hästi uuritud düstoopilises lähiajakirjanduses ja -filmis (näiteks Mad Maxi sari ja paljud teised).

“Kui ma arutan seda teistega, kes püüavad luua “tahtlikke kogukondi” vastuseks ohule vabadusele, autonoomiale, innovatsioonile ja suveräänsusele, mida põhjustavad WEF-i jt globalistlikud nägemused, siis puutun kokku sellega, et meie mõtlemine kaldub langema tagasi samadesse loogikalõksudesse, mille tulemuseks on praegune süsteem.” – Veiko Huuse ja Robert W Malone

Loogika taandub sageli vajadusele mõne tsentraliseeritud poliitilise struktuuri või komitee (näiteks ÜRO) järele, mis täidaks mingit jõustamis- või politseifunktsiooni. Vajadus mingisuguse struktuuri järele, mis kindlustaks teatud keelatud ideede ja suhtluse keelamise. Kui võtta äärmuslik näide, siis arvan, et võime kõik nõustuda, et laste nuusktubaka filmipornot ei tohiks lubada. Nuusktubaka porno kasuks ei saa esitada “kultuurilise relativismi” argumente. Ja sealt edasi on see libe tee, mis viib kiiresti paljude tsensuuritavade õigustamiseni.

Isiklikult usun, et mitmekesisus pole mitte ainult hea, vaid see on inimkonna kui liigi arendamiseks hädavajalik.

Usun, et arvamus, et inimkonda tuleks homogeniseerida, mis on suure osa WEF-i uskumuste süsteemi tuum, on kriitiliselt vale. Sest see pärsib innovatsiooni. Tehnoloogiline ja kultuuriline innovatsioon. Mis toob paratamatult kaasa katkestuse praeguste “heakskiidetud” lahenduste ja rahuldamata vajaduse vahel, nagu eespool käsitletud. Mis viib lõpuks globaalsete katastroofiliste tõrgeteni – see on sisuliselt see, mida me kõik oleme COVID-kriisiga kogenud. Aususele pühendumise ja uuenduste suhtes sallimatuse globaalse, ühtlustatud ebaõnnestumise kombinatsioon on toonud kaasa inimkonna ajaloo ühe sügavaima juhtimise ja poliitika ebaõnnestumise. Seega peame minu arvates võimaldama ülemaailmset vastastikust seotust, mis põhineb kindlalt ühisel pühendumisel terviklikkusele ja mitmekesisusele. Kuid taas kord on sellise struktuuri sees lõksud. Kultuuriline relativism on üks näide.

Kuidas saame edasi minna, tunnistades, et kõik, mida suudame ette kujutada, on mineviku lahenduste (ja vigade) poolt kallutatud?

Pakun, et saame seda teha ainult evolutsioonilise ja detsentraliseeritud lähenemisviisi võimaldamisega. Me ei saa loota mõnele väikesele “tarkade rühmale”, mõnele üksikule mõttekoja struktuurile, et tulla välja visiooni ja struktuuriga, mis võib suunata inimkonda parema viisi poole, kuidas võimaldada liigil oma potentsiaali realiseerida, hävitamata meie hinge, meie perekondi, meie kõrgelt arenenud ühine eetikatunnetus – mis on õige ja mõistlik – ja meie keskkond.

Lühidalt, siin on minu tagasihoidlik ettepanek koos selgesõnalise ja alandliku viitega Thomas Swifti 1729. aasta hiilgavale monograafiale.

Kogu maailmas on palju erinevaid “tahtlikke kogukondi”, mis iseorganiseeruvad ise. Kõik need on esile kerkivad erinevate vajaduste rahuldamiseks ja igaüks neist esindab erinevat vaatenurka.

Pakun, et nende erinevate kogukondade esindajatega kutsutaks kokku mingisugune füüsiline või virtuaalne kongress. Sellise kongressi eesmärk ei oleks lahenduste väljatöötamine, vaid pigem määratleda probleemid, millele uus poliitiline või mittepoliitiline – Rahva Võim – struktuur kasu toob. Selline, mis on tulevikku vaatav ja loodud ülemaailmse ühenduvuse ja koostöö võimaldamiseks, säilitades samal ajal mitmekesisuse, autonoomia ja üksikisiku/rühma/riigi(?)/kogukonna suveräänsuse. Selline struktuur peab minu arvates innovatsiooni pigem võimaldama kui summutama. Selline struktuur peab põhinema ühisel pühendumisel terviklikkusele ja läbipaistvusele, mis on usalduse aluseks.

Ühesõnaga, sellise kongressi põhikiri oleks globaalse vajaduse määratlemine, mitte lahenduste sõnastamine. Sellest piisaks. Ainuüksi see oleks suur saavutus.

Kui probleemikogum on määratletud, jätkake mitme sõltumatult tuletatud pakutud lahenduse väljatöötamisega. Juhtumianalüüside sari. Põhimõtteliselt moodustage täiesti sõltumatute töörühmade klaster ja tehke igaühele ülesandeks töötada välja pakutud lahendused määratletud probleemistikule, rahuldamata globaalseid vajadusi. Tähtajad on vajalikud nii iga rühma jõupingutuste kiirendamiseks kui ka koondamiseks. Nende ülesannete iseseisval täitmisel esitatakse pakutud lahendused, arutatakse neid, uuritakse neid ja seejärel koostatakse tulemuse põhjal esialgne harta. Peamine väljakutse on see, kuidas otsustada, milline on optimaalne kompromiss. Üks paljudest väljakutsetest, mille üle tuleks läbi rääkida. Sellest töötataks välja harta, põhiseadus – elukorralduslikud kokkulepped. Seejärel esitatakse see autonoomsetele “tahtlikele kogukondadele” arutamiseks, läbirääkimisteks ja võimalikuks kinnitamiseks.

See on minu tagasihoidlik ettepanek. Minu arvates nõuab globaalne detsentraliseeritud alternatiiv WEF-i ja seda kontrollivate organisatsioonide tumedatele visioonidele globaalset detsentraliseeritud protsessi. Lisaks aitab ülemaailmse kogukonna kaasamine sellise lahenduse väljatöötamisse soodustada asjaosaliste sissetoomist.

Kokkuvõtteks pakun, et edasiminekule ei saa jõuda, kui ei leia autonoomseid indiviide esindavate rühmade jaoks mingit võimalust suhelda ja arendada välja uus viis üksteise organiseerimiseks ja suhtlemiseks. Vastastikuseks kaitseks ja mitte ainult majanduslikuks, vaid ka vaimseks kasvuks. Jagades pühendumust aususele, inimväärikusele ja kogukonnale.

Palun pidage ülaltoodud kommentaare mitte lõpp-punktiks, vaid pigem lähtepunktiks. Erinevalt Drs. Schwab ja Harari, ma ei eelda vastuseid teadvat. Pigem püüan pakkuda mõningaid juhtpunkte, et hõlbustada arutelu ja kollektiivset probleemide lahendamist.

Mul on ettekujutus, milline näeb välja inimkonna optimaalne detsentraliseeritud tulevik, kuid see pole lõplik lahendus ja kindlasti on olemas veel paremad lahendused. Ja ma olen ettevaatlik kõigi teiste suhtes, kes eeldavad, et neil on vastused. Selle asemel usun ma inimkonna potentsiaali arendada teed helgema tuleviku poole, samm-sammult, katse-eksituse meetodil, sajandite ja aastatuhandete jooksul. Selle esseega püüan anda esialgne tegevuskava, mis aitaks meil mööduda teehargnemisest, singulaarsuse sündmusest, ning valida tee, mis viib Rahva Võimu, suveräänsuse, vabaduse ja innovatsioonini.

Artikli allikas: Essee on kokku pandud Veiko Huuse ja Robert W Malone mõtetest.

Ootan teie kommentaare, tagasisidet ja mõtteid selle kohta.

Teen kokkuvõtte Robert W Malone MD, MS hiljutisest esitlusest CIA poolt loodud tehnoloogiast – mRNA vaktsiinid – ja rahvuslikest ohtudest.

Nüüd võib see esile kutsuda Robert Malone puhul: “Oh, sa oled lihtsalt kontrollitud oppositsioon.” See tundub olevat lemmikteema, mis puudutab Robert Malone ja Jordan Petersoni, Peter McCulloughi ja paljusid teisi, mis on praegu äärmiselt lõhestav ega aita meist kedagi. Kuid lihtsalt selleks, et teha selgeks, tegid Robert Malone oma mõttekaaslastega kaks kuud tagasi ülemaailmse COVID-i tippkohtumise IV deklaratsioonis ühemõttelised avaldused süüdistuse esitamise vajaduse kohta, et vastutuse vajadus on olemas ja vaktsineeerimine tuleks peatada. Need ei ole tõhusad, ei kaitse, kahjulikud inimese tervisele, jne.

Robert W Malone: “Ma tahan lihtsalt teha selgeks, et ma avaldasin seisukohad koos oma kolleegidega ülemaailmsel COVID-i tippkohtumisel ning rahvusvahelisel arstide ja meditsiiniteadlaste liidul on meie seisukohad nende mRNA vaktsiinide suhtes väga selgelt väljendatud. Ma ei nimeta neid vaktsiinideks. Ma arvan, et see pole nende tegevust arvestades õige termin.”

Mis on COVID-i kriisile reageerimise tõukejõud ja mitmed tõed nende taga?

Vaadeldes mRNA-tehnoloogia mõistmist kui viisi, kuidas hakata aru saama sellest, mida me kõik oleme kogenud. Näiteks kokkumäng omavahel selliste organisatsioonide nagu Maailma Majandusfoorumi(WEF), Maailma Terviseorganisatsiooni(WHO), ÜRO, Bill & Melinda Gatesi Fondi, CIA, jne. vahel.

Mis oli see rahuldamata meditsiiniline vajadus, millega tegeleti? Arvan, et meie jaoks on oluline mõista vähemalt neid teise poole seisukohti, mis on arusaadavad. On ilmselgelt alatuid aspekte, kuid ma tahan, et te mõistaksite vähemalt mõnda selle aluseks olevat põhjendust. Mõistke geneetilise vaktsiini tehnoloogiat, sealhulgas mRNA-d. Mis tehnoloogia see on? Seda on paljudele inimestele esitletud musta kastina. Sellel on see akronüüm, mis tundub paljudele inimestele väga hirmutav.

Meie probleem seisneb selles, et tehnoloogia, mis võimaldab inimestel ise biorelvi valmistada, on muutunud nii triviaalseks, et kolledži vanem, kes töötab oma haridustasemel või mõni samalaadse haridustasemega, saab ise treenida, töötades oma garaažis asjadega, mida ta saab eBayst osta, saab hõlpsasti taasluua kõige surmavamad patogeenide kombinatsioonid, mille meie valitsus välja mõtles biosõja programmis, mida me aastaid juhtisime. Ma ei ütle, et me seda veel ei juhi. Teeme seda teise nime all. Me nimetame seda kaitsvaks biorelvauuringuks, mitte ründavaks biorelvauuringuks. Ma ei ole kindel, milles see erinevus seisneb, kuid see on keel, mis on alla kirjutatud biosõja lepingust peale surutud. See lekib nagu sõel.

On selge, et nüüd oleme keskkonnas, kus noor täiskasvanu või halb näitleja ükskõik millises maailma otsas saab luua väga võimsaid biorelvi. On selge, et me ei suuda sellele tõhusalt reageerida. See on põhiline rahuldamata meditsiiniline vajadus. See on probleem. Peame selle kõik selgeks tegema. Peame ühendama jõud. Ma ei ütle, et see lahendus on parim lahendus. Ma lihtsalt ütlen, et on rahuldamata meditsiiniline vajadus, mis tähendab, et seal on väga suur oht. See ei ole triviaalne. See ei ole kellegi kujutlusvõime vili, et biosõja “agente” saab konstrueerida.

Olen veendunud, et oleme teinud suurema osa projekteerimisest kuni selle hetkeni ja asjad, mis ilmuvad Bobby (Robert F. Kennedy, Jr.) järgmises raamatus, löövad teie ihukarvad püsti, mida on tehtud Gruusias ja Ukrainas. Me pargime “agendid” sinna, kuhu vaja. Neid asju tehakse pidevalt. Biosõja “agendid” lasti vabadusse kolm aastat tagasi, haiguspuhangu algus oli vähemalt 2019. aasta septembris, kui mitte varem ja tulemuseks võib olla kogu inimkonna hukk.

Tehnoloogia on nüüdseks arenenud nii kaugele, et patogeene saab konstrueerida, nii et nad on nende geneetika põhjal erinevate etniliste rühmade jaoks suhteliselt spetsiifilised. Patogeene saab konstrueerida. Võin teile öelda, et mu sõbrad või kunagised sõbrad on kaitseohtude vähendamise agentuuri keemiaosakonnas (DTRAs) ülimalt teadlikud, et aineid saab konstrueerida etniliste rühmade sihtimiseks. See on lahinguväli. See on tegelik keskkond, kus me oleme. Kiire reageerimise võimaldamiseks peab meil olema teatud tehnoloogia.

Meil peab olema teatud tehnoloogia, et võimaldada kiiret reageerimist erivägede meeskondadele, kes kavatsevad siseneda kõikjale, kus pahalased on, kui me nad avastame ja selle probleemi lahendame ja nad välja viime. Neid erivägesid tuleb kaitsta. Meil peavad olema võimed, mida saab rakendada pataljoni tasemel. Meil peavad olema võimed, mida saab rakendada elanikkonna tasandil. See RNA-tehnoloogia oli koos monoklonaalsete antikehadega üks neist, mille valitsuse arvates on seda tüüpi kiire reageerimise võimaldamiseks tohutu potentsiaal.

Tegelikult meeldivad neile monoklonaalsed antikehad rohkem. Monoklonaalsete antikehade idee, mis neile väga meeldib, on see, et saate neid tooteid manustada erijõudude rühmale. Nad lähevad teatrisse, teevad oma äri, tulevad tagasi, lähevad oma naist vaatama, monoklonaalne antikeha on kadunud. Keha on puhastatud. Probleem on aga selles, et see tehnoloogia lihtsalt pole toiminud. Monoklonaalsete antikehade tehnoloogia on liiga segane. See on liiga tülikas. Viimase kolme aasta jooksul oleme õppinud, et viirused ja patogeenid võivad areneda, et sellest välja pääseda üsna kiiresti, kuna need on üsna spetsiifilised. Oleme kõik näinud viiruse arengut reaalajas. Meie kogesime seda.

See on rahuldamata meditsiiniline vajadus ja selle aluseks olev põhjendus. Et on rahuldamata vajadus mõne tehnoloogia järele, mis võimaldab nüüd kiiresti reageerida nii esilekerkivatele patogeenidele kui ka konstrueeritud patogeenidele, nagu biosõja või terrorismipõhised patogeenid. Arvan, et võime kõik nõustuda, et me tahaksime, et selline tehnoloogia oleks olemas aga kontrollitud, testitud, ohutu rahumeelsele elanikkonnale, jne.

CIA tehnoloogia ja programm

Tõde on see, et DARPA, mis on operatiivarendusharu, põhimõtteliselt CIA, armus RNA-tehnoloogiasse üle kümne aasta tagasi. Nad otsustasid selle ära kasutada ja turule tuua. Näiteks on nad need, kes on kapitaliseerinud oma investeerimisüksuse In-Q-Teli kaudu, Kanadas asuvate uute RNA tootmisrajatiste kaudu. See on CIA programm. Ma ei räägi riigisaladust.

Tehnoloogia tõmmati põhimõtteliselt prügikastist välja, kuna Merck oli selle maha surunud pärast seda, kui ma selle enam kui 30 aastat tagasi välja töötasin. Seejärel arendas DARPA seda väga agressiivselt. DARPA rahastas ja põhiliselt ehitas Moderna. Nad jätkavad selle kõige peale surumist inimkonnale. Nad suruvad selle riikide valitsuste kaudu läbi. See, mida te näete, on luurekogukonna ja uue biokaitsetööstuse kompleksi jõud, mis on arenenud pärast siberi katku rünnakuid, ja see ületab tõesti oma tegevuskava valitsuste kaudu.

Kui näete kõike seda tavapärastest protseduuridest ja reeglitest möödahiilimist, siis see juhtub seetõttu, et suuresti meie luurekogukond surub seda läbi riigi haldusstruktuuri. Miks nad seda teevad? Ma arvan, et nad usuvad, et nad peavad seda edasi suruma, nad peavad saama selle tehnoloogia heakskiidu, sest alternatiive pole. Nende arvates on nende õudsas maailmas oht nii tõsine, et see miski on väga õudne maailm. Oht on nii tõsine, et midagi peab eksisteerima ja see on midagi, mille külge nad on klammerdunud.

Nüüd ütlen ma seda selleks, et mitte neid CIA tegelasi kaitsta. Ütlen seda selleks, et aidata teil mõista, mida olete kogenud. DNA versus RNA vaktsiinid. Mul olid mõlemad ideed Salkis aastal 89. DNA-d saab kasutada ka vaktsiinide jaoks. See on põhiidee, väike hiilgav arusaam, mis mul oli. Ma arvan, et ma ei ole seda öeldes üleolev. See väike asi, mis mulle Salki geeniteraapia laboris viibides ajju turgatas, ja ma mõistsin, et meil on probleem. Geeniteraapia ei töötanud, sest immuunsüsteem näeb uusi geene, mis on head geenid, lihtsalt teistsugustena. Nad toodavad erinevaid valke ja teie immuunsüsteem ei tea, kas see on hea või halb valk. Ta lihtsalt teab, et see on erinev valk. See ründab seda.

Ja see osutus geeniteraapia loogikaveaks. Ja nad(CIA) pole seda ikka veel lahendanud. Ainus viis selle lahendamiseks on asetada geenid immuunpuudulikkusega sektsiooni, näiteks silma tagaküljele, või immuunpuudulikkusega inimestele. Ja põhimõtteliselt olin seal tudengina, kes soovis kirglikult geeniteraapiat arendada, mõistsin, et kogu valdkond, millele olin oma elu pühendanud, ei tööta kunagi. Ja tuli idee, et oh, noh, seda saaks kasutada vaktsiinireaktsiooni esilekutsumiseks. Vaktsiinide jaoks võiks kasutada geeniteraapiat. Seetõttu olen ma pidevalt öelnud, et:

“need mRNA tooted pole tegelikult vaktsiinid. Need on vaktsineerimisel rakendatavad geeniteraapia tehnoloogiad.“

Ja esimene teostus, ma esitasin need patendid ja need hõlmasid eelkõige mRNA kasutamist. Arvasin, et sellel on eelised ja ka DNA. Ja maailm võttis DNA osa kasutusele, kuna see töötas hiirtel. Merck ostis õigused ja nad kulutasid üle miljardi dollari aga ei suutnud seda kunagi tööle panna. Ja nad lihtsalt loobusid sellest, kuni, nagu ma ütlesin, CIA põhimõtteliselt korjas RNA osa “prügikastist” välja ja arendas seda edasi ja pani selle tööle. CIA idee on, et me saame kasutada geeniteraapia tehnoloogiat, toimetada geene teie kehasse ja muuta teie rakkudest väikesed tootmisvabrikud, et toota viirust, võõrast valku ja tekitada immuunvastus, nii T-rakku ja B-rakku. Niisiis, rakuline ja humoraalne immuunsus selle võõrvalgu vastu viisil, mis oleks väga sarnane viirusega nakatumise korral. Aga viirust pole. See oli loogika.

See kõlab paberil suurepäraselt ja siis peate selle toimima panema ja peate tegelema tagajärgedega, kui asjad ei lähe õigesti. Ma lihtsalt tahtsin, et sa sellest aru saaksid. MRNA loogika oli see, et mRNA kestab tavaliselt vaid paar tundi või võib-olla pool päeva pärast selle tootmist teie kehas. Mõte, mis mul toona oli, oli see, et seda RNA-d saab kasutada nagu ravimit, manustada ja et kui kellelgi on mürgistus, toksiline reaktsioon, siis see laguneb ja kaob. Täpselt nagu te kustutate enamiku ravimitest. Ja siis võib arst otsustada, et ärgem seda enam teeme. See oli RNA idee, mitte DNA, mis püsib teie kehas pikka aega, kui see on rakus. Sealt see asi alguse saigi.

Lähtepunkt on see, et peate mõistma, et DNA teeb RNA-d ja RNA teeb valku. Mitte igaüks ei ole läbinud kaasaegset bioloogiat ega mõista keskset dogmat, kuid see on koht, kuhu see läheb. mRNA on üks paljudest erinevatest RNA tüüpidest. See on akronüüm. Mõne inimese jaoks kõlab see hirmutavalt. See tähendab sõnumitooja RNA-d. On ka teist tüüpi RNA-d. Ribosomaalne RNA, ülekande-RNA. Nad teevad erinevaid asju. RNA on lihtsalt molekul, polümeer, mida teie keha kasutab paljude erinevate asjade jaoks.

Ja üks neist on teabe edastamine DNA-st valkude valmistamise masinatesse. Ja seega on mRNA kasutamise idee ravimina põhimõtteliselt nagu tavalise aparaadi kaaperdamine. Kui mõtlete RNA-le nagu lindile, mis annab valku tootvale väikesele masinale teada, mida toota, siis võtate ja kleebite sisse võõra molekuli, võõra RNA, mis ei ole valmistatud teie DNA koopiast, ja sinu valkude valmistamise masinad toodavad erinevat valku, viirusest valku.

“Ja me kõik teame seda viirust nüüd. Kõigist inimestest on viimase kolme aasta jooksul saanud viroloogid ja epidemioloogid.”

Need ei ole liposoomid. Need on positiivselt laetud rasvad ja RNA on negatiivne. Ja te võtate need rasvad ja segate need RNA-ga ja see kõik kukub kokku. Probleem on selles, et kui see selliseks maakeraks kokku variseb, võib see teiste gloobuste külge kleepuda. See toodab väga suuri täitematerjale. Sellepärast on inimestel, kes neid vaktsiine manustavad, väga ranged juhised. Kui nad vaktsiinipudeli avavad, peavad nad selle lühikese aja jooksul ära kasutama, sest vastasel juhul moodustab see suuri agregaate. Ja need suured agregaadid võivad olla inimestele mürgised. Ja selle koondumise vältimiseks kasutatakse tehnoloogiat ja lisaks erinevaid kemikaale ja ka kolesterooli.

Ja üks neist kemikaalidest on polüetüleenglükool, mis on tõenäoliselt vastutav paljude lühiajalise anafülaksia eest. Need on inimesed, kes surevad tunni või kahe jooksul pärast manustamist. Mõnedel inimestel on polüetüleenglükooli suhtes ülitundlikkus. Polüetüleenglükool on seal selleks, et hoida neid asju agregeerumisest ja see on antud juhul spetsiaalselt konstrueeritud nii, et see varsti pärast seda osakese küljest lahti kukub, sest vastasel juhul ei lase see osakesel rakkudega seonduda ja RNA-d kohale toimetada.

Veel üks oluline tõde, et need vaktsiinid ei sisalda päris RNA. See on muudetud.

Üks on see, et need ravimvormid on uskumatult põletikulised. Nad provotseerivad… Kui soovite mäda tekitada, võtke need ravimvormid ilma “kellade ja viledeta”, mida nad on pidanud neile panema, ja süstige need loomale. Nad on väga põletikulised ja on endiselt põletikulised. Me teame seda nüüd. Oleme viimase kolme aasta jooksul kogenud. See on alati olnud tehnika probleem. Ja nad püüdsid seda lahendada, lisades selle modifitseeritud pseudouridiini, mis pärsib immuunvastust RNA-le ja paljudele muudele asjadele. Ja see hoiab RNA-l palju kauem vastu, et see saaks jätkata valkude tootmist.

Pseudouridiini bioloogiat ei mõisteta ikka veel. Nad on tehnoloogiat edasi arendanud, sest tahavad seda nii väga, sest rahuldamata meditsiiniline vajadus on nii sügav. Nad kardavad seda riski, osaliselt seetõttu, et me tekitame selle riski. Aga see on teine ​​lugu. Ja nad tahtsid, et neil oleks midagi, mis oleks universaalne, et nad saaksid taotleda mis tahes uut patogeeni ja mis võiks minna otse geenist vaktsiini. See on idee.

“Pseudouridiin mõjutab tõenäoliselt mRNA funktsiooni mitmeid tahke, sealhulgas vähendatud immuunstimulatsiooni mitmete mehhanismide poolt, pseudouridiini sisaldava RNA pikendatud poolväärtusaega, samuti Ψ potentsiaalset kahjulikku mõju translatsiooni täpsusele ja efektiivsusele.”

Praegu kättesaadava teabe põhjal tundub mulle, et pseudouridiini ulatuslik juhuslik lisamine sünteetilistesse mRNA-taolistesse molekulidesse, mida kasutatakse Pfizer/BioNTechi ja Moderna SARS-CoV-2 vaktsiinide jaoks, võib suure osa või kogu täheldatud immunosupressiooni põhjuseks olla. Samuti DNA viiruse taasaktiveerumine ja lümfisõlmede biopsia kudedes täheldatud sünteetiliste “mRNA” molekulide märkimisväärne püsivus (Roltgen et al. 2022). Paljudest nendest kahjulikest mõjudest teatasid Kariko, Weissman jt oma 2008. aasta artiklis „Pseudouridiini inkorporeerimine mRNA-sse annab parema mitteimmunogeense vektori, millel on suurem translatsioonivõime ja bioloogiline stabiilsus” (Kariko jt 2008) ning seda oleks võinud ette näha regulatiivsed ja toksikoloogiaspetsialistid, kui nad oleksid vaevunud neid leide kaaluma enne hädaolukorras kasutamiseks loa andmist ja tõeliselt ebaküpse ja varem testimata tehnoloogia laialdast (ülemaailmset) kasutuselevõttu. Seetõttu ei saa ei FDA, NIH, CDC ega BioNTech (kus töötab asepresidendina dr. Kariko) ega Moderna väita tõelist teadmatust. Minu silmis klassifitseeritakse see, mida oleme näinud, õigemini “tahtliku teadmatuse alla”.

Tuginedes oma teaduslike andmete ülevaatele, olen arvamusel, et pseudouridiini juhuslik ja kontrollimatu sisestamine toodetud “mRNA”-taolistesse molekulidesse loob polümeeride populatsiooni, mis võib meenutada looduslikku mRNA-d, kuid millel on oluliselt erinevad kliinilised omadused. Need omadused ja tegevused võivad põhjustada paljusid selle uue vaktsiiniklassiga seotud ebatavalisi mõjusid, ebatavalist stabiilsust ja silmatorkavaid kõrvaltoimeid. Need molekulid ei ole looduslikud mRNA-d ja nad ei käitu nagu looduslik mRNA.

Küsimus, mis mind praegu vaevab ja hämmeldab, on see, miks nende modifikatsioonide bioloogilisi tagajärgi ja nendega seotud kliinilisi kõrvalmõjusid ei uuritud põhjalikult enne juhuslike pseudouridiini sisaldavate “mRNA”-taoliste molekulide laialdast manustamist ülemaailmsele elanikkonnale?

“Ja see, mida nad tegid, oli see, et nad kiirustasid asjadega, mõistmata tagajärgi. Aga süstitakse edasi ja surutakse seda lastele.”

Mis siis saab, kui see on tehtud? Kogu selle pettuse ja kõige selle, aluseks on suur lugu, et FDA ei teinud oma tööd. Ma arvan, et FDA ei täitnud oma kohustusi, sest teda suruti nurka, kus ta pidi järgima seda, mida luurekogukond(CIA) soovis, ning kogu Valge Maja ja kõikjal mujalt saadud tõukejõuga, mis meil selle tehnoloogia ülemaailmseks kasutuselevõtuks vaja oli.

Lõpuks, selle aasta alguses, jaanuaris avaldatud artikliga, esitas Stanfordi ülikooli rühm küsimusi. Kui kaua RNA seal on? Kui kaua valku, ogavalku valmistatakse? Kui palju valku toodetakse? Põhimõttelised küsimused, mida oleks pidanud teadma juba alguses, enne vaktsineerimise algust. Kuid FDA ei sundinud ravimifirmasid neid teste tegema, sest nad õigustasid seda. Nad vehkisid veidi kätega. Nad ütlesid: “Need ei ole geeniteraapia tooted. Need on vaktsiinitooted.” Nüüd on see vale, mugav vale, kuid seda nad tegid ja see võimaldas neil õigustada ainult FDA vaktsiiniohutuse kontrollnimekirja kohaldamist, mitte geeniteraapia kontrollnimekirja kohaldamist. Sellepärast, kui ma sellest esimest korda rääkima hakkasin, ütlesin: “See on geeniteraapia.” Sain nii palju vastukaja kõigist ajakirjandustest jm faktide kontrollijatelt, sest nad ei saanud lubada jutustusel välja tulla, et see on tegelikult geeniteraapia toode, mida kasutatakse vaktsiini eesmärgil. Kuid me teame, et tootjad teadsid, et see nii on, sest nad olid seda oma SEC-i dokumentides öelnud, enne kui see kolm aastat tagasi juhtus? Nii et see on veel üks väikestest käteväänamistest, mida kasutati.

Kuid see rühm Stanfordis läks ja tegi lõpuks ära töö, mis oleks tulnud teha enne, kui see meile kõigile manustati, ja mida nad leidsid? Muu hulgas, mida nad dokumenteerisid, on see üks esimesi võtmepabereid, mille kohta immuunjäljendi loomine toimub, mistõttu kui teid palju torgitakse ja ma arvan, et need võimendid muudavad selle veelgi hullemaks, muutute tegelikult vastuvõtlikumaks viirusinfektsioonile, sest teie immuunsüsteem on häälestatud reageerima ainult ajaloolisele tüvele, mitte praegusele tüvele.

Millised on riskid? Pfizeri autoriseerimisjärgsete kõrvalnähtude aruande kumulatiivne analüüs näitab, see pärineb andmetest, mille Pfizer oli sunnitud kohtumäärusega avaldama: Tsentraalsed üldhäired, närvisüsteemi häired, luu- ja lihaskonna vaevused, seedetrakti häired, hingamishäired, nahahaigused, infektsioonid, südame-, veresoonkonna-, psühhiaatrilised, vere- ja lümfisüsteemi, silma-, immuunsüsteemi häired, see jätkub ja jätkub. Pfizeri avalikustamises on see 11 lehekülge! Nad on kõike seda teadnud. See ei ole see, mida nad arvasid, et see võib juhtuda, see tuleneb Pfizeri litsentsitud vaktsiinidega seotud ravimivalvsusest, sest muuseas, Ameerika Ühendriikides leiduv kraam ei ole litsentsitud toode. Need on andmed, mis pärinevad kogu maailmast Pfizeri poolt ravimiohutuse järelevalve meeskonna poolt, ja see on see, mida nad FDA-le teatavad, mida FDA siis muidugi eitas, et see tegelikult juhtus.

Kõrvalnähtude loetelu on tohutu, see on selline, mida keegi meist pole kunagi sellise toote puhul näinud. Ja miks meie valitsus ja meie reguleerivad asutused, nii USA-s kui ka mujal maailmas, ei soovi sellega tegeleda, on järjekordne arutelu poliitika ja käimasoleva korruptsiooni üle.

Viimane põhiasi, millest ma tahan, et te sellest rääkides aru saaksite, räägime neist geneetilistest vaktsiinitehnoloogiatest ja ma garanteerin, et neid kasutatakse teie peal juba aastaid, kuid peate mõistma mõnda neist põhialustest, platvorm versus kasulik koormus, ja kõik lähevad sellesse segamini. Seal on platvormitehnoloogia, mis võib võimaldada täiesti uut klassi ravimeid, ravimeid, kohandatud ravi üksikisikutele nende vähi raviks, igasuguseid häid asju. Seetõttu on neil ettevõtetel oma turukapital, mis võib potentsiaalselt võimaldada luua uut klassi geneetilisel teabel põhinevaid ravimeid.

Nagu ma platvormi puhul mainisin, on idee selles, et saate minna otse geneetiliselt järjestusest tooteni ja lühendada arendusaega, kuna valmistamine on sama, olenemata järjestusest. Sisestage see lihtsalt arvutisse. Sellepärast nad armastavad seda. Nad arvavad, et kui nad saavad ühe standardse tootmisprotsessi koos kõigi sellega seotud iseloomustustega, ei pea nad seda uuesti tegema. Nad võivad lihtsalt minna arvuti juurde, sisestada selle, järjestada mis iganes asi on, teha teie naisele kohandatud ravimeid, kuna tal on vähk või mõni uus Kesk-Aafrikast välja tulnud patogeen või mis iganes see on. See on nende uskumuste süsteem.

mRNA platvorm sisaldab kõiki asju, mida on vaja RNA tootmiseks ja kohaletoimetamiseks, mis on eraldi toodetud asjast, toodetud valgust, mida nimetatakse kasulikuks koormuseks. On oluline, et te mõistaksite edasiliikumist, et sellest kõigest aru saada. Olgu, nii et saate aru platvormi ja kasuliku koormuse erinevusest, kasulik koormus on ogavalk ja RNA, mis katab ogavalku. See, kuidas see on pakendatud, kokku pandud, toodetud, testitud jne, on platvorm. Platvorm koosneb nendest rasvadest, polüetüleenglükoolist, muudest RNA-dest, sünteetilisest mRNA-st ja muudest komponentidest.

Kas on grafeenoksiidi? Probleem, mis mul on selle küsimusega, mis on mind vaevanud juba peaaegu kaks aastat, on see, et ma ei saa kuidagi teada, kas seal on grafeenoksiidi või mitte. Üldises keskkonnas on palju grafeenoksiidi ja ainus viis selle tõeseks või valeks tõestamiseks on siis, kui ravimitootjad saavad nendes toodetes sisalduvad komponendid puhtaks ja eraldada. Kuid nad ei avalda täielikku komponentide loendit. Või kontrollib reguleeriv asutus või keegi teine, kellel on selleks volitus. .

Nii et probleem, mis mul grafeenoksiidi ja muude saasteainetega on, seisneb selles, et enamikul juhtudel ei ole sellele küsimusele head vastust, kuna meil ja neil on keelatud sellele küsimusele vastata, kuna lepingu alusel ei saa reguleerivad asutused oma ülesandeid täita. Töötame üle kogu maailma ja hindame, mis neis viaalides tegelikult on. Kas nad on tõesti puhtad? Kas identiteet on määratletud? Kas tugevus on määratletud? Farmaatsiaettevõtted on sõlminud lepinguid, mis takistavad seda teada saada.

Pole kahtlustki, et meil on paljudes partiides, mitte tingimata kõigis partiides, väikeste klaasikildude ja väikeste metallikildude saasteaineid ning need on teadaolevad saasteainete tüübid, mis pärinevad olemasolevatest ravimite tootmisprotsessidest, nagu täitmine/viimistlemine, ja need on täiesti mürgised. Ja jällegi, see on tõend selle kohta, et reguleerivad asutused ei ole oma tööd teinud. Nende ülesanne on tagada puhtus, tugevus ja identiteet.

Kasulik koormus hõlmab ka tootmis-, puhastus- ja testimisprotsesse, millest ma just rääkisin, on koopteeritud. See sisaldab regulatiivset paketti, sealhulgas mittekliinilist testimist. Nii et see on kurikuulus loomkatse, mida ei tehtud RNA-d kodeeriva ogavalguga, vaid tulikärbse valguga, mida nimetatakse lutsiferaasiks, kasutades kõige vähem tundlikku meetodit toote liikumise tuvastamiseks, milleks on kogu keha pildistamine, mitte nende kudede tükeldamine ja analüüsimine. Millegipärast lubas FDA ravimifirmadel villa oma silmadele tõmmata ja nad lubasid neil kasutada kõige vähem tundlikku meetodit, et teha kindlaks, kuhu see kraam läheb ja kus see valku toodab. See on veel üks suur ebaõnnestumine.

Kuid platvorm sisaldab kõiki neid andmeid, täitmist, viimistlemist, levitamist ja salvestamist – kõik see läheb platvormitehnoloogiasse. Ja kasulik koormus, nagu ma mainisin, on RNA, mis muudab teie rakud tootmisrajatisteks. Ja sellel RNA-l endal võib olla bioloogiline aktiivsus, nii et ma olen rääkinud pseudouridiini immunosupressioonist, pikendatud poolestusajast. Teine suur probleem nende toodetega on see, et RNA enda või pseudouridiini RNA valmistamisel juhtub see, et selles bioloogilises reaktsioonis polümeraas, mis seda tekitab, seiskub perioodiliselt ja kui see juhtub, siis vabastab see RNA fragmendi, mis on mittetäielik.

RNA, mis on mittetäielik. Need RNA fragmendid on bioloogiliselt aktiivsed. Nad võivad segada, kutsuda esile immuunvastuseid ja igasuguseid asju. Ja neil pole head viisi nende puhastamiseks. Nii et materjal, mida süstitakse, ei ole lihtsalt vale RNA, pseudouridiin, sealhulgas RNA, vaid see on terve segu asjadest, millest nad loodavad, et enamik neist on see, mida nad tahavad. Kuid nad ei ole loonud puhastusjuhiseid kõigi nende muude saasteainete jaoks. Kui see oleks tavaline ravim või tavaline bioloogiline ravim, kontrolliks FDA rangelt ja tagaks, et tegemist on ainult bioloogilise ainega, milleks väidetakse, ja et see ei sisalda palju muid saasteaineid. Seda siin ei eksisteeri.

Kasulik koormus sisaldab ka valku. Ja esmane valk on sel juhul ogavalk. Muudel juhtudel on gripi hemaglutiniin uute gripivaktsiinide jaoks. Kuid see valk, mida me praegu teame, võib sisaldada muid asju. Ja mainisin mao mürki. Ma arvan, et järjestuse analüüs ei toeta seda dr Artise väitekirja. Ma ei ole absoluutselt veendunud. Kuid võimalus, et neid valke saab konstrueerida nii, et need hõlmaksid teisi antigeene või sisaldavad muid antigeene, on täiesti teostatav, on täiesti elujõuline. Seega on kasulik koormus ja koormuse järjestus ning see, mis see teie rakke tootma paneb.

Kuidas ja miks seda edasi arendatakse? Ilmselgelt oleme kõik kogenud propagandat ja tsensuuri. Olen seda isiklikult kogenud. See on kontrollimatu infosõda, piiramatu infosõda tasemel, mida maailm pole kunagi varem näinud. Meil on olukord, kus kogu suuremat meediat kontrollivad suured finantsüksused, mis juhtuvad olema samad, kes kontrollivad ravimitööstust. Ja funktsionaalselt kontrollivad riikide valitsusi. Mida me oleme näinud, on propaganda infosõja blokeerimine kõigile, kes avaldavad ebasoodsaid sündmusi, nagu kõik, kes tõusid püsti ja ütlesid, et teadsid otseselt inimesi, kes on kas surnud või kannatada saanud. Ma olen vaktsiiniga kahjustatud. Seda ei tohi arutada.

Seda ei lubata arutada selle toote võimaliku mõju tõttu, mis nende arvates õigustab vahendeid. See on ülimalt oluline, et maailm suudaks seda uut tehnoloogiat aktsepteerida, sest kui nad seda ei tee… Ja seal on kõik muud päevakorrad, mis puudutavad vaktsiinikaarti, isikutunnistust ja keskpanga digitaalset valuutat jne. . Kuid fundamentaalsel tasandil ollakse veendunud, et see tehnoloogia on nii oluline, et peame selle kogu elanikkonnast läbi suruma. Ja me peame panema inimesi sellega nõustuma. Ja see on nii oluline, et nad usuvad, et neil oli õigus kasutada suurimat propagandatööd, mida maailm on kunagi näinud.

CDC kulutas üle miljardi dollari ja see kestab siiani. Selle tulemuseks on see, et inimestel ei saa olla teadlikku nõusolekut. Nii et mul on kolleeg, kes süüdistab mind ja ütleb, et kuna ma räägin masside moodustumise psühhoosist, siis ma ütlen, et kõik vastutavad ja globaalsed kiskjad ei vastuta. See pole mingil juhul tõsi. See on vale narratiiv. Ja ma ei väida kuidagi, et üksikisikud vastutavad selle eest, kui nad, nagu mina, vaktsiini võtsid. Me ei saanud teadlikku nõusolekut.

Mul oli varakult FDA-s telekonverents spetsiaalselt Peter Marksiga, kus ma ütlesin: “Peter, ma olen mures nende asjade pärast, mis on selles mittekliinilises paketis. Teid on petetud.” Ja ta ütles mulle põhimõtteliselt: “Robert, anna mulle aega, et see välja saada. Mul on uus Pfizeri andmepakett. Mul pole praegu muret. Palun ärge tehke sellest suurt probleemi.” Ja ma vaikisin selle põhjal paar kuud ja võtsin vaktsiinisüsti. Ja sain mürgistuse. Minu mõte on selles, et mind peteti. Me olime lollid, ma ise olin loll! Ja meil kõigil ei olnud võimalik saada teadlikku nõusolekut. Nii et palun andke üksteisele andeks. Anna mulle andeks.

Nüüd on uus teave, mis just avaldati. 2021. aasta aprillis toimus Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) konsultatsioon. See on väljamõeldud bürokraatlik jutt, sest me saame kõik kokku ja mõtleme välja, mida me tegema hakkame. Seda juhatas Margaret Liu Merckist, kes oli 90ndatel välja töötatud DNA vaktsiinide hankimise meeskonna esirinnas ja see ebaõnnestus. Kuid ta oli juhataja, vägagi tööstusteadlane. Sellel kohtumisel, mis tõi kokku kõik reguleerivad asutused üle kogu maailma, otsustati kõrvale hoida tavapärasest prekliinilisest ja kliinilisest testimisest, mis põhines sellel ühisel põhiplatvormil. Sellepärast tahtsin, et te mõistaksite, mis on platvorm ja kasulik koormus.

Niisiis toimus WHO-s konverents, kus kõik lääne reguleerivad agentuurid ja Hiina said kokku ning nad kõik leppisid kokku, et käsitleme seda platvormitehnoloogiana ja läheme sellega läbi väga piiratud testimisega. Ja siis, kui oleme seda teinud, saab selles vanas ebapiisavas andmepaketis vanavanemate abil kiiresti välja töötada uusi tooteid. Nüüd ma ei ütle seda vandenõuteooriana. See on avaldatud. Ja nüüd näeme, et see kasutusele võetakse. Ainsad uued andmed, mida nende uute vaktsiini- ja mRNA-põhiste ravitoodete jaoks on vaja, on need, mis on seotud kasuliku koormusega. Seega nad eeldavad, et platvorm on nüüd ohutu, kuna seda on kasutusele võtnud miljardid inimesed. See on veel üks põhjus, miks nad peavad eitama kõiki kõrvaltoimeid, sest muidu kukub kogu loogika kokku.

Oleme nüüd näinud seda uute võimenditega kasutusele võetud vaktsiine. FDA seisukoht on, et mRNA järjestuse muutused sarnaste kasulike koormuste korral ei nõua olulisi mittekliinilisi või kliinilisi andmeid. Nad asusid nende uute vaktsiinide tootmisele, müügile ja kasutuselevõtule praktiliselt ilma tegeliku testimiseta. Kuivõrd nad tegid hiirtel mingeid katseid, avastasid nad, et see ei seganud kuidagi nende hiirte nakatumist patogeeniga. Hiirtel see ei töötanud. Vahet pole. Nad kõik nõustusid, et need on uued reeglid.

FDA kasutab vaktsiinide heakskiidul vana tehnoloogiaplatvormi, mis eirab jätkuvalt seda, et tarnitav ei ole loomulik RNA. Ja see, mida see loob, on tänane maailma olukord, kus vaktsineeritud haigestuvad ja surevad. Nii käivad asjad regulatsiooniruumis. Praegu on ainult kaks ettevõtet, kellel on need heakskiidetud andmepaketid. Ja see tähendab, et neil kahel ettevõttel on nüüd monopol selle tehnoloogiaga välja töötatud ja kasutusele võetud uute ravimite või vaktsiinide suhtes. Sest kõik teised, kes proovivad tulla oma versiooniga, peavad läbima kõik muud testid ja näitama, et nende asjad on vähemalt sama turvalised ja tõhusad kui need, mis on meie kõigi jaoks kasutusele võetud. Seega on FDA andnud Pfizerile, BioNTechile ja Modernale püsiva monopoli!

Vaktsineerimine numbrites

Ükskõik, mida te praegu SARS-CoV-2 vaktsiinidest arvate, on tõsiasi, et enam kui 5,41 miljardit inimest kogu maailmas on saanud teatud tüüpi COVID-19 vaktsiini annuse, mis võrdub umbes 70,5 protsendiga maailma elanikkonnast. Ameerika Ühendriikides on 17. oktoobri 2022. aasta seisuga manustatud 494,74 miljonit SARS-CoV-2 vaktsiini esialgset protokolliannust koos 138,16 miljoni kordusannusega. 265,59 miljonit USA elanikku on saanud vähemalt ühe doosi ja 226,59 miljonit on täitnud esialgse vaktsineerimisprotokolli (vt seda linki), 335,49 miljonilisest elanikkonnast (67,5%). Uudse süstitava bioloogilise toote arendamise, tootmise ja kasutuselevõtu logistika seisukohalt on see vaieldamatult suur saavutus. USA-s 2022. aasta 19. oktoobri seisuga manustatud SARS-CoV-2 mRNA vaktsiiniannustest valmistas 375,64 miljonit Pfizer/Bio-N-Tech ja 237,61 vaktsiiniannust manustas Moderna, kokku 613,25 miljonit mRNA vaktsiiniannust. Euroopa Liidus on vastavad arvud 641,89 miljonit Pfizeri/Bio-N-Techi annust ja 153,16 miljonit Moderna annust, mis moodustavad ELis kokku 795,05 miljonit mRNA vaktsiiniannust ja kokku 1 miljard 408,3 miljonit mRNA annust nendes kahes piirkonnas. Kõik see hõlmab uudset tehnoloogiat, toodet ja suuremahulist tootmisprotsessi, mis loodi, läbis mittekliinilise ja kliinilise arendustegevuse ning mida toodeti, levitati ja ülemaailmselt kasutusele võeti vähem kui kolme aastaga.

Kui vaktsiinide Hädaolukorra kasutusluba(EUA) lõppeb, mis siis edasi saab?

11 oktoobril 2022 toimunud Euroopa Liidu Parlamendi erikomisjoni koosolekul, kus arutati COVID-19 pandeemiaga seotud järeldusi ja soovitusi tulevikuks, kinnitas Pfizeri juht, et vaktsiini ei ole kunagi testitud selle suhtes, kas vaktsiin suudab vältida levikut, enne selle turule laskmist. Vaktsiini kasutuselevõtust saadik kogutud andmed näitavad, et see tegelikult ei ole võimeline seda tegema, lükates seega ümber väite, et COVID-19 passid tagavad igasuguse kaitse. Teisisõnu, kuigi valitsused kogu maailmas kasutasid laias valikus propaganda- ja tsensuurimeetodeid, et reklaamida neid tooteid nii ohututena kui ka tõhusatena SARS-CoV-2 nakkuse leviku peatamisel, ei tehtud enne levitamist ühtegi uuringut, mitte ühtegi testi, kui hästi tooted hoiavad ära COVID-19 haiguse leviku.

“Pole liialdus väita, et see massiline Covid vaktsiinide kasutuselevõtt on olnud suurim inimestega läbiviidud kliiniline eksperiment maailma ajaloos.”

Kõik Ameerika Ühendriikides manustatud mRNA vaktsiiniannused (nii kodanikele kui ka sõjaväelastele) on antud erakorralise kasutamise loa (EUA) alusel, mis tähendab, et kuigi FDA on litsentsinud Pfizer/Bio-N-Tech ja Moderna vaktsiinide puhul teatud vanuserühmade jaoks on ettevõtted otsustanud neid litsentsitud tooteid Ameerika Ühendriikides mitte toota, levitada ega turustada. Selle põhjus ei ole selge, kuid näib olevat seotud nii vastutuse küsimustega kui ka FDA kehtestatud tingimustega, mis hõlmavad täiendavaid kliinilisi uuringuid, ohutusjärelevalvet (ravimiohutuse järelevalvet) ja toote avalikustamist pärast toodete turustamist.

Vaktsiinitootjate seisukohast on EUA eelistatud viis nende toodete turustamiseks. Üks ostja (USA valitsus) tagab täieliku vastutuse hüvitamise, garanteeritud turu väga vähese järelevalvega ning haldab nii levitamist kui ka turundust. Kõikide litsentseerimata toodete puhul on tootjatel keelatud neid turustada, kuid EUA raames on USA valitsus seda nende eest teinud ning tegutsenud koostöös korporatiivse meedia, sotsiaalmeedia ja suurte tehnoloogiafirmadega, et maha suruda igasugune arutelu toodete riskidest või piirangutest. Vaktsiinitootjate seisukohast on see kõik kasum ja riskivaba; täiuslik ärimudel. Miks peaksid nad kunagi tahtma kaaluda nende toodete litsentsitud versiooni tegeliku tootmise ja turustamise kohustust?

EUA on USA föderaalseadusega määratletud protsess (21 USA seadustiku § 360bbb-3 – meditsiinitoodete lubamine hädaolukordadeks kasutamiseks), mis nende mRNA-põhiste toodete puhul hõlmab bioloogilisi tooteid, mis ei ole heaks kiidetud, litsentsitud või lubatud kaubanduslikuks levitamiseks. Täpsemalt lubab põhikiri “alapunkti b kohase deklaratsiooni kehtivusaja jooksul tuua riikidevahelisesse kaubandusse ravimit, seadet või bioloogilist toodet, mis on mõeldud kasutamiseks tegelikus või potentsiaalses hädaolukorras”. Nende vaktsiinide jätkuv „hädaolukorras kasutusluba“ nõuab „sisejulgeolekuministri otsust, et on olemas kodune hädaolukord või märkimisväärne potentsiaal kodumaise hädaolukorra tekkeks, mis hõlmab kõrgendatud rünnaku ohtu bioloogilise, keemilise, radioloogilise või tuumaagent või -ained”. Kui siseriiklik hädaolukord on möödas (st „sekretäri otsus, konsulteerides vajaduse korral sisejulgeolekuministri või kaitseministriga, et lõikes 1 kirjeldatud asjaolud on lakanud eksisteerimast”), „deklaratsioon käesoleva lõike alusel lõpetatakse”. Teisisõnu, kui hädaolukorda enam ei ole, siis toote „hädaolukorra kasutusluba” kaotab kehtivuse ja vaktsiinitooted naasevad heakskiitmata, litsentseerimata või kaubanduslikuks levitamiseks lubamata olekusse. Need tooted jäävad eksperimentaalseks ja neid kasutatakse käimasoleva hädaolukorra ajal vaid piiratud aja jooksul.

Lõpetuseks

Bioloogia ja eriti molekulaarbioloogia on väga keeruline ja omavahel seotud. Muutke siin ühte asja ja on tõesti raske ennustada, mis seal juhtuda võib. Seetõttu tuleb teha rangelt kontrollitud mittekliinilisi ja kliinilisi uuringuid. Jällegi näib mulle, et kõrge staatusega teadlaste, arstide ja valitsusasutuste “rahvatervise” bürokraatide grupeeringud on tervest mõistusest üle saanud, väljakujunenud regulatiivseid norme on eiratud ja patsiendid on selle tagajärjel asjatult kannatanud. Need tooted ei kasuta looduslikku mRNA-d ja nende nimetamine mRNA vaktsiinideks on eksitav. Soovitan tulevikus neid tooteid, mis kasutavad sünteetilist mittelooduslikku polümeeri, mis ei ole looduslik mRNA, nimetada erineva terminiga, näiteks Ψ-mRNA geneetilised ravimid.

Nii et ma loodan, et selle asemel, et rääkida sellest toksilisusest või kardiotoksilisuse juhtude määrast või sellest, kas me kõik sureme viie aasta pärast, kes on võtnud vaktsiine või mitte, on see, mida ma olen püüdnud teha, et aidata teil mõista, mis selle kõige all tegelikult toimub. Ja pidage meeles minu väidet alguses, see ei tähenda, et seda haiguspuhangut ja olukorda ei kasutanud majanduslikel ja võimukaalutlustel ära hulk teisi halbu tegijaid. See ei tähenda, et seda poleks ette planeeritud. See ei tähenda, et Bill ja Melinda Gatesi fond ja Bill Gates pole sellest raamatut teinud. See ei tähenda, et ma mingil moel eitaks, et korruptsioon FDAs, CDCs ja akadeemilises ja poliitilises ringkonnas on sügav ja süsteemne. Ma annan teile ainult selle väikese RNA-tehnoloogia keskkonna vaatamise objektiivi, et saaksite mõista vähemalt seda osa, kui proovite kõigest muust aru saada.

Tänan teid aja eest. Loodan, et sellest oli abi.

Robert W Malone