See masinavärk ei vali vahendeid, rakendades grupiviisilist tühistamist, meediaterrorit ja juriidilisi rünnakuid, mida tuntakse üleilmselt nime all SLAPP (Strategic Lawsuits Against Public Participation – üldsuse osalemise vastased strateegilised hagid), mille eesmärk on kriitikute majanduslik ja psühholoogiline murdmine.

Süsteemi suletud ring: Miks tavadisainiga inimene ei leia Eestis õiglust ja miks Põhiseadus on muutunud dekoratsiooniks

Eesti Vabariigi Põhiseaduse paragrahvid 13 ja 14 deklareerivad uhkelt, et igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele ning et õiguste tagamine on kohtu-, täidesaatva ja seadusandliku võimu kohustus. Kuid reaalne elu näitab, et need read kehtivad valikuliselt. Kui süsteemi seest pärit isik – olgu selleks kohtunik, prokurör, mõni mõjuvõimas advokaat või peavoolumeedia väljaanne – rikub seadust, valitseb täielik vaikus. Prokuratuur ei algata menetlusi, ametkonnad pigistavad silmad kinni ning õiguskantsleri nõunikud piirduvad formaalsete vastustega.

Tegemist on klassikalise ringkaitsega, kus riigijuhtimine, kohtud, prokuratuur, kapo, pangandus ja suurmeedia toimivad ühe ja sama organismi rakukestena, kaitstes mitte kodanikku, vaid iseennast. Tavainimese jaoks tähendab soovitus „pöördu oma õiguste kaitseks kohtusse“ sisuliselt mõnitust ja ressursside raiskamist, sest süsteem on iseenda kohtunikuks.

Seltskondlik ringkaitse: Miks advokaat sind ei päästa

Selles suletud maatriksis on naiivne loota, et Riigi Õigusabi (RÕA) korras määratud või isegi kalli raha eest palgatud advokaat toob sulle õiglase lahenduse. Tänases Eestis ei otsustata kohtuasju mitte seadusetähe või argumentide kaalukuse, vaid klannikuuluvuse põhjal. Otsuste tegelikuks tagamaaks on asjaolu, millisesse “seltskonda” kaitsealune kuulub, kes on tema sõbrad või millist ühiskondlikku narratiivi ta esindab. Kui sa oled märgistatud kui süsteemiväline teisitimõtleja või kui sinu tutvusringkond ei kuulu eliidi heakskiidetud siseringi, muutub su kaitsja sageli vaid formaalseks statistiks. Advokatuur on põimunud ühisesse võrgustikku kohtunike ja prokuröridega, mistõttu juriidiline abi taandub pelgalt rituaalseks kaasatantsimiseks režiimi poolt juba ette otsustatud kohtuotsusele.

Elulised näited: Annika Urm, Kristiina Heinmets ja Kristi Loigo juhtumid

Seda vankumatut seadusetuse müüri illustreerivad ilmekalt mitmed viimaste aastate skandaalsed juhtumid:

• Annika Urmi juhtum ja süsteemne inimjaht: Rahvusvahelise ajakirjaniku ja ettevõtja Annika Urmi saaga on kestnud juba pea kümme aastat. Urm on langenud pretsedenditu tagakiusamise ohvriks, kus tema põhiõigusi – eraelu puutumatust, süütuse presumptsiooni ja andmekaitset (GDPR) – on süstemaatiliselt rikutud. Kui Harju Maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo ja tema kolleegid algatasid Urmi suhtes kriminaalasja paragrahvi alusel, mis käsitleb kohtuniku solvamist, paljastus süsteemi tegelik pale: kriminaalmenetlust kasutatakse tsiviilvaidluse asemel, et summutada igasugust kriitikat ja satiiri, mis on tegelikult kaitstud sõnavabadusega (PS § 45). Urmi kuriteoteated kohtunike, prokuröride ja laimu levitavate ajakirjanike kohta jäetakse eos tähelepanuta. Riigi Õigusabi (RÕA) korras määratud kaitsjad või ekspertiisid ei täida sellises olukorras mitte kliendi kaitse, vaid pigem süsteemi sujuva toimimise ja menetlussurve tagamise rolli. Inimene jäetakse täielikult kaitseta, mistõttu ainus viis ellu jääda ja end terrori eest säästa on süsteemist füüsiliselt ja vaimselt eemalduda ehk põgeneda.
• Kristiina Heinmets ja võimuliialdused: Läbi katsumuste pidi minema ka Kristiina Heinmets, kelle lapsehooldusõiguse saagas tegi kohtunik Ahti Kuuseväli otsuseid, mis hiljem tühistati kui seadusevastased. See juhtum näitas, kuidas ametnikud, kohtutäiturid ja lastekaitsjad võivad ühises juriidilises rägastikus toimida lapse ja ema huvide vastaselt, tekitades jõhkrat ülekohut, millest vabanemine nõuab tohutut avalikku tähelepanu ja vaimset vastupanu.
• Kristi Loigo ja meediaterror: Sarnaselt Eneke Rootsi ja teiste tühistamiskampaaniate ohvritega on Kristi Loigo juhtum ilmekas näide sellest, kuidas suurtööstuslik meediaterror suudab inimese maine ja elutöö hävitada loetud päevadega, ilma et ohvril oleks reaalset juriidilist või finantsilist võimekust end hiiglaslike meediakorporatsioonide vastu kaitsta.
• Poliitilise võitleja Sandra Sirge hiljutine juhtum pole erand aga kinnitab süsteemi käsilaste töövõtteid ka süsteemis sees tegutsejate suhtes. Jääb mulje, et armu ei anta kellelegi. Loe Sandra lugu SIIT.
• Fonte.News toimetusele on viimase kahe aasta jooksul laekunud üle saja sarnaseid “tühistamise”, “näljutamise” ja “küüditamise” juhtumi. Eriti lastehooldusõiguse, perevägivalla, sotsiaaltoetuste jagamisel ametnike korruptsiooni ja pedofiilide tegevuste kohta. Neid pole toimetus avaldanud nii kannatajate enda kui ka toimetuse enda turvalisuse huvides. Kuid see on pisike jäämäe tipp alles.

Eestis on, seni varjul olnud, SLAPP protsessid välja tulnud ja neid on sotsiaalmeedias võrreldud Venemaa, Ukraina ja Põhja-Korea jõuvõtetega vaba- ja teisitimõtlejate vastu.

Kas käimas on 21. sajandi küüditamine ja “näljamängud”?

Kui vaadata Eestis toimuvat läbi ajaloolise prisma, tabab ärganud mõistust judin: meie silme all on käivitatud 21. sajandi modernne küüditamine ja peenelt disainitud “näljamängud”, mille mustrid kopeerivad hirmutava täpsusega mineviku rängemaid diktatuure.

Ajalugu näitab, et režiimid vahetavad nägusid, kuid nende olemus jääb samaks. 1941. ja 1949. aasta küüditamised Eestis kasutasid toorest füüsilist jõudu, tääke ja loomavaguneid, et teisitimõtlejad ja iseseisvad peremehed Siberisse saata. Täna ei vaja süsteem relvastatud sõdureid – füüsilise vägivalla on asendanud juriidiline, digitaalne ja bürokraatlik terror. Taktika on aga täpselt sama, mida kasutas omal ajal Nõukogude Liidu repressiivaparatuur (NKVD/KGB) “rahvavaenlaste” elimineerimiseks: inimeselt võetakse süstemaatiliselt ära võimalus ühiskonnas ja elukeskkonnas toimida.

Pangakontode suvaline blokeerimine ja finantsiline isoleerimine on kaasaegne vaste varade konfiskeerimisele. Fabritseeritud kriminaalasjad, valeekspertiisid ja suurmeedia vahendusel läbi viidav grupiviisiline laim meenutavad Stalini-aegseid näidisprotsesse, kus süüdlane oli paika pandud enne kohtuistungi algust. Tulemus on identne minevikuga: vabad ettevõtjad, tõeotsijad ja süsteemi kriitikud on sunnitud oma elude, perede ja vaimse tervise päästmiseks kodumaalt põgenema. See on sunnitud digitaalne pagendus – 21. sajandi küüditamine, kus vagunite asemel kasutatakse menetlussurvet, et suruda vabad hinged maapakku.

Nende jaoks aga, kes jäävad kohapeale, on käima lükatud sotsiaalsed näljamängud, mis viivad ellujäämise võitluse täiesti uuele ja perverssele tasandile. Minevikus – näiteks 1930. aastate Ukrainas (Holodomor) – tekitas režiim kunstliku näljahäda toidu füüsilise konfiskeerimisega. Tänapäeval on meetodid peenemad: inimesi näljutatakse vaimselt ja füüsiliselt surnuks õigluse ja õiguse täieliku puudumisega.

Kui sinult võetakse ära igasugune juriidiline kaitse, kui Põhiseadus sinu puhul ei kehti ning kui riik, kohus ja prokuratuur mängivad sinu hävitamiseks kokku, siis suletakse su ümber nähtamatu hapnikukraan. See õigusetuse näljahäda kurnab inimese elujõu ja närvisüsteemi viimse piirini. Läbi kontrollitud majanduskriiside, absurdse maksuralli ja mürgitatud toiduahela surutakse rahvas puhtasse ellujäämisrežiimi, kus kogu aur kulub pelgalt bioloogilisele eksisteerimisele. Pidev hirm ja kurnatus hoiavad inimteadvuse madalaimal sagedusel. See on psühholoogiline areen, kus ellu lubatakse jääda vaid neil, kes on nõus oma suveräänsusest loobuma – hoidma suu kinni, kummardama süsteemi valejumalalaid ja leppima orja staatusega. Tõeline vabanemine nendest näljamängudest algab aga hetkest, mil mõistetakse ajaloo õppetundi: diktatuuri ei saa lepitada, selle koodist ja teatrist tuleb oma teadvus täielikult lahti ühendada.

Globaalne paralleel: Tavaline inimene masinavärgi hammasrataste vahel

Eestis toimuv ei ole isoleeritud nähtus, vaid osa globaalsest hierarhilisest mustrist. Kogu maailmas – alates USA-st kuni Euroopa Liidu südameni – on õigusemõistmine muutunud luksuskaubaks, mida saavad endale lubada vaid korporatsioonid ja poliitiline eliit.

1. USA ja SLAPP-hagid: Ameerika Ühendriikides on tavapärane, et suurfirmad või mõjuvõimsad poliitikud kaebavad sõltumatud ajakirjanikud või tavakodanikud kohtusse absurdsete miljoniliste nõuetega pelgalt selleks, et ohver advokaadikulude tõttu pankrotti läheks. Isegi kui kodanikul on õigus, sunnib finantsiline kurnamistaktika ta alistuma.
2. Suurbritannia laimuseadused ja oligarhid: Aastaid oli London tuntud kui “laimuturismi” pealinn, kus idabloki oligarhid ja korrumpeerunud ametnikud kasutasid sealseid rangeid laimuseadusi ja ülikalleid advokaadibürosid, et vaigistada uurivaid ajakirjanikke üle kogu maailma. Tavalisel inimesel puudus igasugune šanss sellises kohtuvõitluses ellu jääda.
3. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika ignoreerimine: Kuigi EIK on korduvalt rõhutanud, et avaliku võimu kandjad (sealhulgas kohtunikud ja prokurörid) peavad taluma kõrgemat kriitikat, satiiri ja provokatsiooni kui tavakodanikud, sülitavad kohalikud režiimid sellele praktikale sageli sülitama. Tõstetakse esile “institutsiooni autoriteedi kaitsmist”, mis on tegelikult vaid viigileht diktatuurilaadse tsensuuri kehtestamiseks.

Tõrjepõhise enesekaitse äratamine

Kui riik, kohus, prokuratuur ja palgatud advokaadid keelduvad täitmast oma põhiseaduslikku rolli, astub jõusse kodaniku viimane bastion: tõrjepõhiõigus. See on inimese võõrandamatu õigus kaitsta end ise igasuguse avaliku võimu omavoli ja õigusvastase ründe eest (KarS § 28 – hädakaitse).

Meediaeksperimendid ja alternatiivsed infokanalid ongi sündinud vajadusest tuua varjatud tõed avalikkuse ette, sest kui ametlikud kanalid on ummistunud korruptsioonist ja onupojapoliitikast, on vaba sõna ainus järelejäänud relv. Tõde ja õigus ei saabu nendesse süsteemsetesse rakkudesse tagasi enne, kui inimesed lõpetavad pimeusalduse ja hakkavad häälekalt nõudma ametnike isiklikku ja kriminaalset vastutust oma tegude eest. Kuni seda ei juhtu, jääb valik samaks: kas elada vaikides ja orjata režiimi või lahkuda sellest 3D-maatriksist oma vaimse ja füüsilise vabaduse nimel.

Poliitiliste valimiste illusioon: Kes on need, kes ikka veel lavastust usuvad?

Kuna Eestis on taas käivitumas uute Riigikogu valimiste kampaaniad, on paslik küsida kõige kriitilisem küsimus: miks inimesed lähevad endiselt valima seda sama poliitilist eliiti, mis on neid korduvalt alt vedanud? Kes on need valijad oma teadvuse sageduselt ja mõistuselt?

Süsteemianalüütilisest ja vaimsest vaatepunktist vaadatuna jaguneb valijaskond suures osas madala sagedusega, manipuleeritavasse teadvusseisundisse. Need on inimesed, kes elavad hirmus, sotsiaalses unerežiimis ja sügavas pimeusalduses, uskudes siiralt, et ekraanilt vastu vaatav poliitiline nukuteater esindab nende huve. Tegemist on programmiga, kus inimene loovutab oma isikliku vastutuse ja elujõu välisele “päästjale” – olgu selleks siis mõni lubadusi pilduv erakond või karismaatiline liider. Kui inimese teadvus toimib puhtalt ellujäämise ja kuulekuse sagedusel, ei suuda ta näha fassaadi taha ega mõista, et talle pakutakse vaid näilisi valikuid sama suletud süsteemi piires.

Kuid reaalsus on veelgi küünilisem. Tänaseks on see masinavärk sedavõrd mäda, et küsimus polegi enam pelgalt valijate naiivsuses. Kas tegelikult üldse käiakse enam valimas või on tulemused, uus valitsus ja tulevased narratiivsed stsenaariumid juba ammu tagatubades paika pandud?

Kogu valimisprotsess on muutunud suureks rituaalseks etenduseks, kus e-valimiste läbipaistmatud algoritmid ja kontrollitud suurmeedia tagavad täpselt sellise tulemuse, mida globaalne režiim ja kohalik ringkaitse parajasti vajavad. Valimiskampaania on lihtsalt massidele mõeldud tsirkus, psühholoogiline operatsioon, mille ainus eesmärk on “näidata”, et toimub mingisugune demokraatlik protsess. Sellega legitiimsustatakse uued maksud, piirangud ja järjekordsed sammud Uue Maailmakorra suunas, jättes orjastatud ühiskonnale mulje, nagu nad oleksid ise selle saatuse valinud. Tõeline ärkamine algab hetkest, mil mõistetakse: selles mängus ei saa võita süsteemi reeglite järgi mängides – ainus tee on sellest teatrist täielikult lahti ühenduda.

Kõiksus on välja hüüdnud inimolendite nimed, kelle hinged suunatakse uuesti õppima vastupidisesse rolli kogemusi saama:

Kohtunik Marju Persidskaja; kohtunik Liina Naaber-Kivisoo; kohtunik Vallo Kariler; kohtunik Tarmo Tina; kohtunik Olev Mihkelson; kohtunik Heili Sepp; kohtunik Saale Laos; kohtunik Paavo Randma; kohtunik Marina Ninaste; kohtunik Erkki Hirsnik; kohtunik Ingrid Kullerkann; kohtunik Reena Lember; kohtunik Daimar Liiv; prokurör Paul Pikma; vandeadvokaat Sirje Must; advokaat Marika Suurpere; meditsiini kohtuekspert Evelin Eding, meditsiini kohtuekspert Tanel Vaas. Loe varasemalt Kõiksuse nimekirja sattunud nimesid SIIT.

Suur Puhastus: Kui võrk rebeneb ja õiglus taastub

Kuid see 3D-maatriks, mis on rajatud hirmule, õigusetusele ja eluenergia riisumisele, ei ole igavene. Universumi ja elu algallika seadused on vankumatud: igale pimeduse tsüklile järgneb vältimatu ärkamine ja puhastumine. Saabub aeg, mil kogu see peenelt kootud must võrk rebeneb ja kõik siin ilmas pöördub tagasi puhtasse, pimestavasse Valgusesse. Valgus ei paljasta üksnes tõde, vaid lõpetab ka illusiooni nende karistamatusest, kes end täna jumalateks peavad.

Ja nii imelik, ehk isegi ehmatav kui see praeguses surutises ei tundu, maalib tulevikuvisioon ette pildi ülimast kergendusest ja õnnest. See on hetk, mil sajanditepikkuse vaimse ja füüsilise terrori koorem langeb rahva õlgadelt. Tuleviku vaba inimkond tunneb siirast, puhast rõõmu ja hingerahu, kui ta vaatab tagasi sellele hukkuvale ajastule ja näeb tänaste “küüditajate” ning “näljutajate” vaimset ja süsteemset surnuaeda.

See saab olema väli, kus puhkavad tuhanded hauatähised ja nimeplaadid – nimedega, mis kunagi külvasid hirmu: endised kohtunikud, prokurörid, korrumpeerunud poliitikud, rahva paljaksvarastanud pankurid ja süsteemi truud meediakarjased. Need on monumentaalne tõestus sellest, et ükski vale, ringkaitse ega ebaõiglus ei saa seista vastu Alghinge loojale. Nende süsteemne lõpp märgib päeva, mil inimkond on lõpuks vaba, astunud välja näljamängude areenilt ja leidnud tee tagasi oma algsesse, puhtasse ja piiramatusse elujõu lätte juurde.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui minu lood Fonte.News kanalis resoneeruvad sinuga, siis palun toeta minu valgustegevust:

Loe lisaks:

Rahvusvahelise Kohtu 26. jaanuari 2024. aasta otsusega antakse Iisraeli riiki esindavale Netanyahu valitsusele (keda Lõuna-Aafrika Vabariik süüdistab genotsiidis Palestiina rahva vastu) volitus “võtta kõik tema võimuses olevad meetmed“, et “ennetada ja karistada“ neid, kes vastutavad “genotsiidiaktide“ toimepanemise eest, genotsiidivastase konventsiooni IV artikli alusel.

Rahvusvahelise Kohtu otsus vihjab õiguslikust seisukohast sellele, et Netanyahu kabinetti, mis on “määratud“ rakendama “ennetamise ja karistamise“ mandaati, ei saa süüdistada “genotsiidiaktide“ toimepanemises.

Sisuliselt annab see vastuoluline mandaat Netanyahu valitsusele ettekäände palestiina rahva “ennetamiseks ja karistamiseks“ selle eest, et nad on väidetavalt toime pannud genotsiidi iisraellaste vastu. Netanyahu ei saa “ennast takistada ja karistada“.

Netanyahu rõõmustab

Rahvusvaheline Kohus (Cour internationale de justice, CIJ) mitte ainult ei keeldunud “relvarahu“ välja pakkumast, vaid tema 26. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus ei seadnud kahtluse alla Likudi koalitsioonivalitsuse rolli, kes vastutas suuresti Washingtoni toetusel ulatusliku genotsiidikava kavandamise eest enne 7. oktoobrit.

Me olime ennustanud, et see hääletus aitab kaasa Netanyahu valitsuse uuele kuritegelike algatuste lainele .26. jaanuaril kinnitas Netanyahu, et genotsiid jätkub ja jätkub vaatamata Rahvusvahelise Kohtu otsusele.

“Me ei tee kompromisse millegi vähema kui täieliku võidu osas. See tähendab Hamasi likvideerimist …“ 

Iisraeli plaan: massiline nälgimine

Kuigi Iisraeli suhtes valitsevad hetoorilised hukkamõistud, ei tunnista rahuliikumine seda, et Maailmakohus ei sõnastanud ühtegi õiguslikku takistust ega takistust eesmärgiga ohjeldada palestiina rahva vastu suunatud julmuste tulva, sealhulgas Iisraeli projekti näljahäda tekitamiseks kogu Gaza sektoris.

“Gaza kogeb massilist nälga nagu ükski teine lähiajaloos. Enne sõjategevuse puhkemist oktoobris oli toiduga kindlustatus Gazas ebakindel, kuid väga vähesed lapsed – vähem kui 1% – kannatasid tõsise akuutse alatoitluse all, mis on kõige ohtlikum. Praegu on ohus peaaegu kõik Gaza elanikud, igas vanuses, ükskõik kus territooriumil.

Pärast teist maailmasõda ei ole ühtegi juhtumit, kus kogu elanikkond oleks nii kiiresti langenud äärmisse nälga ja viletsusse. Ja pole ühtegi juhtumit, kus rahvusvaheline kohustus see peatada oleks olnud nii selge.“

Need faktid toetasid Lõuna-Aafrika hiljutist kohtuasja Iisraeli vastu Rahvusvahelises Kohtus. Rahvusvahelise genotsiidivastase konventsiooni artikkel 2c keelab „tahtlikult [rühmale] elutingimuste kehtestamise, mille eesmärk on põhjustada selle täielik või osaline füüsiline hävitamine“. (Guardian)

[Riigi Teatajas avaldatud genotsiidikonventsiooni artikkel 2c mitteametlik tõlge kõlab: üksusele tahtlikult selliste elutingimuste pealesurumine, mis põhjustab üksuse täielikku või osalist hävimist. – toim.]

Washington toetab genotsiidi. “Huvide konflikti” ja “taandamise” küsimus

Piisavalt dokumenteeritud genotsiid on Iisraeli ja USA ühisprojekt. Rahvusvahelise Kohtu presidendil  Joan Donoghue’l(Hillary Clintoni endisel õigusnõunikul) on huvide konflikt, mis nõuaks temataandamist. (Vaadake Vahekohtunike ja kohtunike taandamine rahvusvahelistes kohtutes, Chiara Giorgetti.)

Genotsiidi eskaleerumine

Kaalul on rahvusvahelise kohtumenetluse kriminaliseerimine. Rahvusvaheline Kohus on andnud Iisraelile USA täieliku heakskiiduga de facto “rohelise tule“ genotsiidi jätkamiseks ja “eskaleerimiseks“.

Praegu pannakse okupeeritud Läänekaldal toime kuritegusid koos Iisraelikaitsejõudude (IDF) vägede lähetamise suurenemisega.

Gazas on IDFi komandörid käskinud sõduritel “süüdata mittevõitlejatest tsiviilisikutele kuuluvaid kodusid pelgalt karistamise eesmärgil“,

Vaevalt mõni päev pärast Rahvusvahelise Kohtu otsust teatati plaanist luua Gazas ühtne juudiasunduste võrgustik.

Netanyahule vastanud Bideni administratsioon on käskinud kärpida ÜRO abi- ja tööagentuuri (UNRWA) rahastamist, mis peaks vallandama näljahäda ja sotsiaalteenuste kokkuvarisemise:

UNRWA pakub toitu, peavarju, tervishoidu, haridust … 5,7 miljonile UNRWA-s registreeritud Palestiina pagulasele Ida-Jeruusalemmas, Jordani Läänekaldal, Gazas, Jordaanias, Liibanonis ja Süürias.

Kuigi Rahvusvaheline Kohus on tagasi lükanud Iisraeli katse Lõuna-Aafrika väited tagasi lükata, toetab kohtuotsus (mis on [väidetavalt] täis vastuolusid) lõppkokkuvõttes Likudi valitsust.

Lisaks ei kuulutanud Rahvusvaheline Kohus välja relvarahu, et päästa elusid. Alates 7. oktoobrist, mis on piisavalt dokumenteeritud, Palestiina rahva vastu toime pandud julmused on kirjeldamatud. Vähemalt 10 000 last on tapetud: “See on üks Palestiina laps, kes tapetakse iga 15 minuti järel … Rusude alt on kadunud veel tuhandeid inimesi, enamik neist arvatakse olevat surnud.“

Oluline: kohtuotsuses vihjatakse, et pigem Iisraeli sõjavägi kui Netanyahu valitsus tuleks võtta vastutusele kuritegude toimepanemise eest, millega rikutakse Genotsiidivastase konventsiooni artiklit 2. See “avaldus“ viitab sellele, et “Netanyahu käed on puhtad“.

On piisavalt tõendeid selle kohta, et Netanyahu kabinet kavandas genotsiidi hoolikalt aegsasti enne 7. oktoobrit 2023.

Iisraeli sõjaväes on juhtimisstruktuur. Iisraeli sõdurid ja piloodid järgivad Netanyahu valitsuse “ebaseaduslikke korraldusi“.

Ameerika toetab genotsiidi

Maailmakohtu otsus on paljuski vastuolus tema enda mandaadiga: Hillary Clintoni endise õigusnõuniku juhtimisel ei tohiks see tulla üllatusena.

Rahvusvaheline Kohus on Washingtoni tähelepanu keskpunktis. Ärgem loogem endale illusioone, USA on kindlalt toetanud Iisraeli kuritegelikku ettevõtmist:

“USA ütles, et Rahvusvahelise Kohtu otsus on kooskõlas Washingtoni seisukohaga, et Iisraelil on õigus võtta meetmeid kooskõlas rahvusvahelise õigusega, et tagada 7. oktoobri rünnaku kordumine.

“Me usume jätkuvalt, et genotsiidisüüdistused on alusetud ja märgime, et kohus ei teinud oma otsuses genotsiidi kohta järeldust ega nõudnud relvarahu ning et ta nõudis kõigi Hamasi käes olevate pantvangide tingimusteta ja viivitamatut vabastamist,” ütles välisministeeriumi pressiesindaja. Al Jazeera, 26. jaanuar 2024, rõhuasetus lisatud)

Rahvusvahelise Kohtu president Joan E. Donoghue oli Obama administratsiooni ajal välisminister Hillary Clintoni õigusnõunik. Donoghue võtab oma juhised Washingtonist.

Veelgi enam, genotsiidi läbiviimine on Iisraeli ja USA ühine ettevõtmine Iisraeli lahinguüksustes osalevate USA vägedega.

Mitte keegi meedias ega rahuliikumises ei ole rõhutanud asjaolu, et Rahvusvahelise Kohtu presidendil on de facto“huvide konflikt“.

„Maailma viha on mõnda aega rahustatud võltsitud “võidu“ vale tähistamisega Haagis. Rahvusvahelise Kohtu USA peakohtunik peab naerma.

Iisraeli genotsiid jätkub, samal ajal kui USA ja selle peakohtunik Rahvusvahelises Kohtus hoiavad maailma väga kaua eemal uute valesõnade ja tegude edasilükkamisega.“ (Karsten Riise, globaalsete uuringute.)

Video: Palestiina. “Võltsõiglus“ ja genotsiid. Michel Chossudovsky koos Caroline Mailloux’ga, Lux Media

Klõpsake siin, et pääseda juurde Rumble’i videole

Lõuna-Aafrika Vabariigi sõnul, viidates genotsiidikonventsiooni II artiklile, Iisraeli riigi poolt toime pandud kuriteod on „oma olemuselt genotsiidilised, sest nende eesmärk on hävitada oluline osa Palestiina rahvuslikust, rassilisest ja etnilisest rühmast. …“:

„Kõnealuste tegude hulka kuulub palestiinlaste tapmine Gazas, neile tõsiste kehaliste ja vaimsete vigastuste tekitamine ning nende elutingimuste eiramine, mis on mõeldud nende füüsiliseks hävitamiseks.

… Seda kavatsust saab õigustatult tuletada ka Iisraeli sõjalise operatsiooni laadist ja läbiviimisest Gazas, arvestades muu hulgas Iisraeli suutmatust pakkuda või tagada ümberpiiratud ja blokeeritud palestiinlastele hädavajalikku toitu, vett, ravimeid, kütust, peavarju ja muud humanitaarabi, mis on viinud nad näljahäda äärele.

Kõik need teod on omistatavad Iisraeli [riigile], kes ei ole suutnud genotsiidi ära hoida ja paneb toime genotsiidi, rikkudes ilmselgelt genotsiidikonventsiooni.“

(Vaadake Lõuna-Aafrika Vabariigi 84-leheküljeline dokumenti, mis esitati detsembri (2023) lõpus Rahvusvahelisele Kohtule)

Klõpsake ülaltoodut, et pääseda juurde genotsiidikonventsiooni testile 

“Võltsõiglus“. See on maailm tagurpidi (C’est le monde à l’envers)

Genotsiidivastase konventsiooni IV artikkel on sõnastatud järgmiselt:

„Genotsiidi või mõne muu III artiklis loetletud teo toimepanijaid karistatakse, olenemata sellest, kas nad on põhiseaduslikult vastutavad valitsejad [poliitikud], riigiametnikud või eraisikud“ (Persons committing genocide or any of the other acts enumerated in article III shall be punished, whether they are constitutionally responsible rulers [politicians], public officials or private individuals) (Rõhutused lisatud.)

[Riigi Teatajas avaldatud IV artikli mitteametlik tõlge kõlab: „Isikud, kes on toime pannud genotsiidi või ükskõik millise III artiklis loetletud tegudest, kuuluvad karistamisele olenemata sellest, kas nad on põhiseaduslikud valitsejad, riigiametnikud või eraisikud.“ – toim.] 

Palestiina-vastase genotsiidi peamised osalised on “põhiseaduslikult vastutavad valitsejad“, nimelt “tsiviilpoliitikud“.

Kohtuotsuses – viidates IV artiklile – (vt allpool) kutsub Rahvusvaheline Kohus Iisraeli riigi nimel tegutsevat Netanyahu valitsust üles ennetama ja karistama neid isikuid, kes väidetavalt panid toime genotsiidikuritegusid:

„Iisraeli Riik võtab vastavalt oma kohustustele, mis tulenevad genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsioonist seoses Gazas elavate palestiinlastega, kõik tema võimuses olevad meetmed, et takistada kõigi käesoleva konventsiooni II artikli reguleerimisalasse kuuluvate tegude toimepanemist (The State of Israel shall, in accordance with its obligations under the Convention on the Prevention and Punishment of the Crime of Genocide, in relation to Palestinians in Gaza, take all measures within its power to prevent the commission of all acts within the scope of Article II of this Convention) (Rahvusvaheline Kohus, rõhuasetus lisatud.)

Ettepaneku täpne tekst on järgmine:

„Iisraeli Riik võtab kõik tema võimuses olevad meetmed, et ära hoida otsest ja avalikku õhutamist genotsiidi toimepanemisele Gaza sektoris Palestiina rühmituse liikmete suhtes ning selle eest karistada;…“

Rahvusvahelise Kohtu otsuses vihjatakse sellele, et Iisraeli riigi nimel tegutsevad “põhiseaduslikult vastutavad valitsejad“ (identifitseeritud IV artiklis), nimelt Netanyahu kabineti liikmed on “süütud“.

Nad ei saa ennast “ära hoida ja karistada“.

Ja siin tulebki mängu “Fake Justice“(Võltsõiglus)

„Põhiseaduslikult vastutustundlikud valitsejad (CRR-id)“ Netanyahu, Galant, Ben-Gvir, Katz, Smotrich jt on genotsiidi arhitektid. Ometi on Rahvusvaheline Kohus andnud neile volitused “Genotsiidi toimepanemisele otsese ja avaliku õhutamise ärahoidmiseks ja karistamiseks …“ (Vt ettepaneku teksti eespool).

Iisraeli riigi nimel tegutseva Netanyahu kabineti CRR-id, kes kavandasid enne 7. oktoobrit 2023 hoolikalt genotsiidirünnakut Palestiina rahva vastu on Rahvusvahelise Kohtu poolt “määratud“ võtma kõik tema võimuses olevad meetmed, et “ennetada“ ja “karistada“ “riigiametnikke“, “eraisikuid“, sõjaväelasi, kes panevad toime “genotsiidi toimepanemise otsese ja avaliku õhutamise“ tegusid.

Ennetamist ja karistamist ei kaaluta Iisraeli Netanyahu Clique’i vastu CRR-idest, “kellel on kätel veri“.

Mida see tähendab?

De facto on genotsiidi peamised arhitektid “põhiseaduslikult vastutavad valitsejad“ (CRR), millele viidatakse genotsiidikonventsiooni IV artiklis. — (Tundub, nagu oleks genotsiidikonventsiooni IV artiklist eemaldatud kategooria “põhiseaduslikult vastutavad valitsejad“).

Praeguses olukorras on see “võtke kõik meetmed, mis on tema võimuses“ kontseptsioon samaväärne rahvusvahelise õiguse kriminaliseerimisega: CRR-id “Kurjategijad kõrges ametis“ (Netanayahu jt) kutsutakse üles võtma õiguskaitset enda kätte.

Võimalus usaldada Netanyahu kabinetile ülesanne “Enneta ja karista“ oli Maailmakohtu otsus. 17 kohtunikku oleksid võinud nõuda, et Iisraeli valitsus lõpetaks igasuguse genotsiidilise tegevuse. Samuti oleksid nad võinud soovitada, et “ärahoidmise ja karistamise“ mandaat antaks ÜRO organile, sealhulgas ÜRO Julgeolekunõukogule.

Netanyahu valitsus on tellinud kõige jubedamad kuriteod Palestiina rahva vastu.

Ja nüüd on Maailmakohus andnud Netanyahu juhitud kuritegelikule valitsusele (kellel on karistusregister) korralduse “võtta kõik tema võimuses olevad meetmed“, et “ennetada“ ja “karistada“ “riigiametnikke“, “eraisikuid“ (IV artikkel) ja Iisraeli sõjaväe võitlejaid.

Nähtavalt ei ole takistamise ja karistamise nõue mõeldud kohaldamiseks niinimetatud “põhiseaduslikult vastutavatele valitsejatele“, nimelt “tsiviilpoliitikutele“, st “headele poistele“, nimelt “TÕELISTELE KURJATEGIJATELE“, mis on jõhkras vastuolus genotsiidikonventsiooni IV artikliga.

See on absurdne ettepanek. Kahjuks ei luba see Netanyahul “ennast takistada ja karistada“.

Ja see on tõesti see, mida Rahvusvaheline õigus nõuab.

Relvarahu on keelatud

Kuigi kohus tunnistab, et Iisraeli riik võis toime panna kuritegusid, keeldub ta kategooriliselt Lõuna-Aafrika ajutistest nõudmistest, sealhulgas “relvarahust“, mis oleks vähemalt ajutiselt katkestanud Palestiina rahva vastu suunatud jätkuvad julmused.

Kas see ei kujuta endast Rahvusvahelise Kohtu “kuritegu“, mis toob kustutamatult kaasa lugematute Palestiina tsiviilisikute surma? Või on “viga“ ettepaneku sõnastuses?

See tähendab, et Netanyahu genotsiid (strateegilisest vaatenurgast) on praktiliselt puutumata, säilitades samal ajal retoorilised ja mõttetud hukkamõistud Iisraeli riigi vastu.

Läbi ajaloo on sõdu ja sõjakuritegusid alati õhutanud “tsiviilpoliitikud“.

Iisraeli sõjavägi on “kuuletunud ebaseaduslikele korraldustele“, mis pärinevad valitsuselt, mis on kindlalt pühendunud genotsiidi läbiviimisele Palestiina rahva vastu.

Ja nüüd võimaldab Kohtu eelotsus Iisraeli “põhiseaduslikult vastutavatel valitsejatel“, nimelttsiviilpoliitikutel, süüdistada Iisraeli sõjaväge.

Kibeda irooniaga võimaldab Rahvusvahelise Kohtu “takistamise ja karistamise mandaat“ Netanyahu võimuloleku ajal tugevdada oma haaret Iisraeli protestiliikumise üle ning võtta sihikule iisraellased, kes on võtnud genotsiidi vastu kindla seisukoha.

Eesootav tee: vastupanu relvajõududes. “Kuuletuge ebaseaduslikele korraldustele. Hülga lahinguväli“

Kaitseväes on vastupanu. Hääled Iisraeli sõjaväes on võtnud sõna Netanyahu valitsuse vastu. Iisraelis on protestiliikumine.

Vastuseks Rahvusvahelise Kohtu kallutatud otsusele on vaja algatada ülemaailmne kampaania pealkirjaga:

Loobuge lahinguväljast ja ärge kuuletuge ebaseaduslikele korraldustele Nürnbergi harta IV põhimõtte alusel.

Eesmärk on õõnestada genotsiidi läbiviimist ja pöörata ümber ajaloo kulg.

See on ettepanek, mida sõjavastased aktivistid ei ole siiani Palestiinaga solidaarselt arutanud.

Nürnbergi harta IV põhimõte määratleb võitlejate vastutuse “keelduda valitsuse või ülemuse korraldustest“ … “tingimusel, et moraalne valik [on] võimalik“.

Nürnbergi harta alusel on vaja kampaaniat, mis julgustaks:

Iisraeli, Ameerika ja NATO võitlejad “ei allu ebaseaduslikele korraldustele“ ja “hülgavad lahinguvälja“.

Kampaania keskenduks selle “moraalse valiku“ võimalikuks tegemisele, nimelt sellele, et võimaldada värvatud Iisraeli, Ameerika ja NATO sõjaväelastel “lahinguväli hüljata“.

Kampaania “Hülga lahinguväli“ toimub suures osas Iisraelis. Mis puutub Iisraeli, siis juba praegu on IDFi juhtimisstruktuurides lahti rullumas lõhed, poliitilised lõhed koos Netanyahu vastu suunatud massilise protestiliikumisega. Valelipu õigustuse kasutamine genotsiidi läbiviimiseks on piisavalt dokumenteeritud.

IDFi sõdureid ja komandöre tuleb teavitada Nürnbergi IV põhimõtte tähtsusest.

Kuivõrd USA ja tema liitlased peavad maailma suuremates piirkondades hegemoonilist sõda, peaks lahinguväljast loobumine olema sõjavastase liikumise Worldwide üleskutse tegutsemiseks.

Klõpsake tiitellehel, et pääseda juurde täielikule dokumendile (pdf)

Lubage mul nüüd pöörata tähelepanu Nürnbergi VI põhimõttele, mis määratleb Nürnbergi harta alusel karistatavad kuriteod.

Nürnbergi harta. VI põhimõte

Nii peaminister Bibi Netanyahu kui ka president Joe Biden vastutavad “sõjakuritegude“, “rahuvastaste kuritegude“ ja “inimsusevastaste kuritegude“ eest, nagu on määratletud Nürnbergi harta VI põhimõttes:

Allpool loetletud kuriteod on rahvusvahelise õiguse kohaselt karistatavad kuritegudena:

a) Rahuvastased kuriteod:

1. agressioonisõja või rahvusvahelisi lepinguid, kokkuleppeid või kinnitusi rikkuva sõja kavandamine, ettevalmistamine, algatamine või pidamine;
2. osalemine ühises plaanis või vandenõus mõne alapunktis i nimetatud teo sooritamiseks.

b) Sõjakuriteod:

sõjaseaduste ja -tavade rikkumised, mis hõlmavad muu hulgas okupeeritud territooriumi tsiviilelanikkonna mõrvamist, väärkohtlemist või küüditamist orjatööle või muul eesmärgil, sõjavangide ja merel viibivate isikute mõrvamist või väärkohtlemist, pantvangide tapmist, avaliku või eraomandi röövimist, linnade, alevite või külade tahtlik hävitamine või laastamine, mida ei õigusta sõjaline vajadus.

c) Inimsusevastased kuriteod:

Mõrvad, hävitamised, orjastamised, küüditamised ja muud tsiviilelanikkonna vastu toime pandud ebainimlikud teod või tagakiusamine poliitilistel, rassilistel või usulistel põhjustel.

Kuuletuge ebaseaduslikele korraldustele, loobuge lahinguväljast

Nürnbergi harta IV põhimõtte kohaselt:

„Asjaolu, et isik tegutses vastavalt oma valitsuse või ülemuse korraldusele, ei vabasta teda rahvusvahelisest õigusest tulenevast vastutusest, tingimusel et moraalne valik oli talle tegelikult võimalik.“

Tehkem see “moraalne valik“ võimalikuks, värvata Iisraeli, Ameerika ja NATO teenistusse mehi ja naisi.

Kutsugem Iisraeli ja Ameerika sõdureid ja piloote üles “lahinguvälja hülgama“, mis tähendab keeldumist osalemast kuritegelikus ettevõtmises Gaza rahva vastu.

“Kuuletuge ebaseaduslikele korraldustele, loobuge lahinguväljast“. Kampaania Nürnbergi harta IV põhimõtte alusel.

Kuigi see põhineb rahvusvahelisel õigusel, ei nõua tema käitumine Rahvusvahelise Kohtu poliitilist kummitemplit. See on osa rohujuuretasandi kampaaniast Iisraelis ja Lähis-Idas ning kogu maailmas.

Solidaarsus Palestiinaga

Pisarsilmil pisarsilmil solidaarsusest Palestiina rahvaga, ehitades üles massiliikumist kogu maailmas, mis seisab silmitsi jätkuva tapmisega meie endi silme all.

Meenutagem 1914. aasta jõulurahu, rohkem kui 109 aastat tagasi:

“Sõda kõigi sõdade lõpetamiseks“ alguskuudel juhtus midagi, mis pani sõjaks peetava organiseeritud massitapmise ajaloolisele ajajoonele pisikese lootusekiire. Professionaalsete sõjaväelaste klass pidas sündmust nii sügavamõtteliseks ja nii oluliseks (ja nii häirivaks), et kohe kehtestati strateegiad, mis tagaksid, et selline sündmus ei saaks enam kunagi juhtuda.“(Dr. Gary G. Kohls)

„Mehed õppisid paljuski, et ametlik vaenlane ei ole tegelikult tõeline vaenlane, et teisel pool olevad sõdurid olid inimesed nagu nemad ise.“ (Dr. Jacques Pauwels)

Las see kordub

Täna me “vennastame“ ja tegutseme solidaarselt Palestiina rahvaga kogu maailmas USA hegemoonilise tegevuskava ja selle liitlaste vastu, kes peavad täielikku sõda inimkonna vastu.

Nürnbergi harta IV põhimõte määratleb sõdurite ja pilootide õigused, kes vastutavad ebaseaduslike korralduste eiramise ja lahinguvälja hülgamise eest.

Nürnbergi IV põhimõte ei ole mitte ainult “juriidiline tekst“, vaid see on suunav valgus ülemaailmses genotsiidivastases kampaanias.

(IV põhimõte ei olnud 1914. aastal kättesaadav)

Artikli toimetas Revo Jaansoo

Allikas: Global Research

Loe lisaks:

Kohtuasja number 1-23-6871

Advokatuuri Aukohtu liige, vandeadvokaat Mari Männiko BwC Legal Eesti esitas valekaebuse kriminaalasja alustamiseks tsiviilasjas vastaspoolel olevate inimeste kohta.

Teadlikult valekaebuse esitamine on kriminaalkorras karistatav, karistusseadustiku paragrahv § 319 kohaselt.

Eesti Prokuratuur ja kohtud, k.a Riigikohus on jõudnud seisukohale, et vandeadvokaat s.h. Advokatuuri Aukohtu liige Mari Männiko ei peagi seadust tundma sõltumata sellest, et  Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on korduvalt selgitanud, et kui seadused pole arusaadavad, siis nende alusel pole võimalik inimesi süüdi mõista. Vähemalt advokaadid peaks sellest aru saama, kuna neil on kõrgemad õigusalased teadmised tavalisest lihtinimesest (kel pole juriidilist haridust).

EIK Euroopa Inimõiguste Kohus on aastakümneid  esitanud karistusõiguslikke tagajärgi evivatele seadustele kaks olulist nõuet:

1. ..määratletuse põhimõte, mis tähendab, et norm peab olema täiesti selge ja seadus peab detailselt defineerima, milline on keelatud tegevus.

2. … kehtib ettenähtavuse reegel, mille kohaselt peab isik oma tegevuse ajal selgelt aru saama, et ta tegutseb vastuolus seadusega sätestatud keeluga.

…    ja nüüd ühtäkki on meil siin eluterve vandeadvokaat, kes seda ei tea … väga huvitav, sest Advokatuuriseadus (AdvS ) § 40 lg 2 kohaselt peab advokaadi õigusteenus olema õigeaegne ja asjatundlik ning põhinema asjaolude, tõendite, õigusaktide ja kohtupraktika põhjalikul uurimisel.

Eesti Riigikohus on leidnud, et vangid peavad seadusest paremini aru saama kui vandeadvokaat Mari Männiko PwC Legal Eestist. Riigikohtu 3 liiget Saale Laos, Velmar Brett, Hannes Kiris otsustasid, et Männiko poolt esitatud kaebus ei kvalifitseeru valekaebusena kriminaalasja algatamiseks. Vaatamata sellele, et sel puuduvad igasugused seosed kuriteoga.

Riigikohus on kriminaalasjas 3-1-1-33-10  selgitanud süüteo täpsemat koosseisu. Samas kriminaalasjas tehtud maakohtu otsuses (1-08-13042), mis ka jõustus, on lühidalt selgitatud ka subjektiivse koosseisupärasuse tuvastamist. Et Riigikohus on selle käsitlusega nõustunud, on asjakohane neil ka peatuda. Faktiliste asjaolude osas oli tegemist juhtumiga, mil isiku suhtes olid vanglaametnikud rakendanud vägivalda ning kinnipeetav oli juhtunu osas esitanud kuriteokaebuse. Maakohus tuvastas aga, et isik teadis, et tema suhtes ei rakendatud jõudu kuritegelikult, vaid tema enda tegevuse tulemusel, mistõttu on tegemist valekaebusega ning põhjendas subjektiivse koosseisu täitmist järgnevalt: „kuna eelnevalt leidis nii tunnistajate kui ka süüdistatava poolt eeluurimisel antud ütlustega tõendamist, et süüdistatav teadis kindlalt, et ametnikud pole kuritegusid toime pannud, kuid väitis seda nii kaebustes kui ülekuulamistel eesmärgiga kättemaksuks algatada vanglaametnike suhtes kriminaalmenetlus, on kohus seisukohal, et süüdistatav esitas politseile kaebused ja andis valeütlusi kavatsetult.“  

Vandeadvokaat esitas oma klientide nimel valekaebuse, kusjuures vandeadvokaadina, st põhjalikke õigusteadmisi omava isikuna, pidi ta hästi teadma, et tegu on justnimelt valekaebusega, on elementaarne et süüteo koosseis ei saa tekkida tagantjärgi, vaid nagu EIK on selgitanud peab olema ettenähtav. Riigikohtu 3 kohtunikku: Saale Laos, Velmar Brett, Hannes Kiris leidsid aga, et vandeadvokaat ei pea seadust tundma ja kriminaalmenetlust ei ole võimalik sellisel juhul valekaebuse esitamise korral alustada.

Vang sai  samasuguses olukorras kriminaalasjas nr 3-1-1-33-10  karistada,  põhjendusega, et vang pidi teadma, et tegu ei ole kuriteoga aga esitas teadlikult sellegipoolest kuriteokaebuse.

Tuleb välja , et vangid peavad seadust tundma paremini kui vandeadvokaadid ja kui ei tunne, saavad valekaebuse esitamise eest vangla-aastaid juurde, samas vandeadvokaat ei pea üldse seadust tundma ja võib esitada valekaebusi niipalju kui  kulub, ilma, et peaks kartma kriminaalvastutust.

Kas meil on topeltstandardid või teeb Riigikohus advokatuurile „suitsukatet“? Äkki peaks vanglates avama Tartu Ülikooli õigusteaduskonna distantsõppe, et kõik vangid saaksid oma teadmisi täiendada, vältimaks õnnetul kombel valekaebuste eest karistada saamist?

Otsustage ise!

Loe lisaks sarnastel teemadel: