Siit koorub valus tõdemus: Eestis pole õiglast kohtumõistmist ja tõelist õigusriiki ei ole enam olemas.

Sõjalise abi nime all haihtuvad miljonid ja poliitiline karistamatus

Vaatame esmalt seda, mis toimub Toompea ja ministeeriumide koridorides. Viimase aja suurimaks skandaaliks on kujuned kasvanud kaitseministeeriumi ja endise kaitseministri Hanno Pevkuri ümber tärkav ligi 70 miljoni eurone afäär.

Erinevatest meediakanalitest lugedes jääb mulje, et Pevkur hämab. Nagu see ekraanipilt sotsiaalmeediast: Allikas

Nagu osutab vaatleja Uku Kudu, ei lahkunud skandaal koos ministri ametist taandumisega. Alguses jäi mulje ühest ebaõnnestunud lepingust, kuid nüüdseks tunnistab Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus (RKIK), et halbu lepinguid on kokku seitse. Ligi 70 miljoni eurose Dataseli tehingu puhul ei suudeta dokumentidega näidata, kuidas selle ettevõtteni jõuti, kes tegi taustakontrolli, mille põhjal usuti ettevõtte tarnevõimesse või miks eirati kokkulepitud hankekorda. Riigikontroll ei suutnud dokumentide puudumise tõttu kindlaks teha isegi kõigi lepingute kogumahtu ega võimalikke riske riigieelarvele.

Ühe ministri tagasiastumine võib lõpetada tema poliitilise vastutuse, kuid nagu Kudu küsib: kes otsustas, kes kontrollis, kes allkirjastas ja miks pole sellest alles kontrollitavat jälge? Millises eraettevõttes oleks selline dokumendita otsustusahel ja raha kadumine mõeldav ilma kriminaaluurimise ja koheste koondamisteta?

Uku Kudu räägib veel lisaks sellest, kuidas need samad 70 miljoni euro “skeemitajad” liikusid vahetult enne selle afääri ilmsiks tulekut uutele kohtadele strateegilistes ettevõtetes, kus on tunda huvide konflikti: https://www.facebook.com/share/p/1JbLLE8vFB/

Sama teemat ning riikliku kontrolli puudumist teravustab Edmond Penu, viidates avalikkuses kõlanud väidetele, et kaitsevaldkonnas polnud põhjust kahtlustada pistise võtmist, ning tõdedes lakooniliselt: “70 miljonit on suur raha, selle eest tehakse kõike mis vajalik.”

Sven Sildnik avaldab teravalt arvamust Uued Uudised portaalis:

Kanali Objektiiv saates “Fookuses” tõid Markus Järvi ja Varro Vooglaid välja, et tegemist on mürsuskandaaliga, mis kujutab endast tõenäoliselt kaitsevaldkonna segaduste ja korruptsiooni jäämäe tippu. Nende hinnangul on nomenklatuur teinud endale riigi, kus tipp-poliitikute ja ametnike tegevus ei allu reaalsele õiguslikule vastutusele.

Rainis Lipstok postitus raputab igat õiglase südametunnistusega inimolendit:

Allikas: https://www.facebook.com/share/19fudJYYKn/

Kus on siin prokuratuuri ja uurimisorganite terav silm? Kui tavaline kodanik eksib maksudega paarisaja euro ulatuses, käivitub riiklik repressiivaparaat kohe. Kui aga mängus on 70 miljonit eurot maksumaksja raha, teiseneb vastutus pelgalt ametkondlikuks segaduseks ja keegi reaalselt trellide taha ei satu. Suured raha kantijad ja vastutustundetud otsustajad naudivad puutumatust ning kõnnivad sirge seljaga vabaduses ja jätkavad riigisüsteemides ning poliitikas.

Kas siin on Siim Kallase “trikid” eeskujuks?

Annika Urmi juhtum: Juriidiline omavoli, vaigistamine ja põhiseaduslik enesekaitse

Seevastu teises spektris – seal, kus peaks asuma sõnavabadus ja avalik kontroll – rakendub karistusvõim täie rangusega. Rahvusvaheline ajakirjanik Annika Urm võttis portaali Fonte.News kaudu ette ajakirjandusliku eksperimendi, et paljastada Eesti meedia- ja kohtusüsteemi kokkumängu, läbipaistmatust ning võimalikku korruptsiooni. Selle tulemusena on tema suhtes käivitunud protsess, mida saab kirjeldada kui reaalset ülekohut ja omavoli: kohtunik Marju Persidskaja otsusega määrati ta enne puhkusele minekut tagaotsitavaks ning teda ähvardab vahi alla võtmine, ilma et oleks selge, mille eest või kui kauaks. Süsteemne kaitsetus avaldub ka selles, et määratud advokaadid (Marika Suurpere ja Sirje Must) ei kaitse tema põhiõigusi, vaid mängivad faktiliselt kokku prokurör Paul Pikmaga.

Juriidilisest vaatepunktist puudub käesolevas asjas igasugune kuriteokoosseis ning Annika Urmi süüdimõistmiseks puuduvad alused:

1. Puudub koosseisupärane tegu, tahtlus ja kahju kannatajad:
   • Eesti Vabariigi põhiseaduse § 45 tagab sõnavabaduse. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on kaitstud ka terav kriitika, liialdus, provokatsioon ja satiir. Avaliku võimu kandjad, sealhulgas kohtunikud, peavad taluma kõrgemat kriitikat kui tavakodanikud.
   • Puudub kuritegelik tahtlus, kuna tegemist oli avaliku võimu tegevusele tähelepanu juhtimise ja satiiriga. Samuti puuduvad juhtumis otsesed kahjukannatajad ja kasusaajad. Kui tegu on kaitstud sõnavabadusega, puudub õigusvastasus ja karistatavus.
2. KarS § 305¹ ebaõige kohaldamine:
   • Süüdistus toetub Karistusseadustiku §-le 305¹ (kohtu või kohtuniku solvamine seoses õigusemõistmisega). Seadus eeldab aga otsest seost tegeliku õigusemõistmisega konkreetse isiku suhtes.
   • Kohtunikud Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ega Olev Mihkelson ei ole kunagi Annika Urmi üle sisulist õigust mõistnud ega tema tsiviilhagisid või mainekahju nõudeid sisulise lahendiga lahendanud – avaldused jäeti aastateks menetlusse võtmata. Riigi õigusabi määramine puudutab eelmenetlust ja prokuratuuri ega kujuta endast kohtulikku õigusemõistmist.
   • Annika Urm ei avaldanud publikatsioone ise; tegemist oli tema isikliku loo ja kriitikaga, mida levitasid kolmandad isikud ja toetajad sõltumatutel veebilehtedel. Tehnilist avaldajat ega haldajat pole tuvastatud.
3. Tõendite puudumine:
   • Süüdistus ja kohtuliku surve meetmed põhinevad oletustel, mitte tõenditel. Puuduvad tõendid, mis sidusid Urmi otseselt veebilehtede kasutajakontode, postitamise, domeenide omandamise või domeenide haldamisega. Kriminaalmenetluses peab iga asjaolu olema tõendatud, mitte järeldatud “suusoojaks”.
4. Ametnike ja meedia poolt toime pandud võimalikud kuritahtlikud õigusrikkumised:
   • Õigusemõistmise takistamine ja erapoolikus (KarS § 291): Asjaomased kohtunikud ja prokurör Paul Pikma on kasutanud ametipositsiooni ja isiklikke kontakte menetluse algatamiseks ilma objektiivse kuriteokoosseisuta. Prokuratuuri, kohtu ja meedia põimumine rikub võimude lahususe põhimõtet.
   • Valeandmete esitamine ekspertiisis (KarS § 320 lg 1): Ekspertiisi koostajad Dr. Evelin Eding ja Dr Tanel Vaas esitasid teadlikult valeandmeid – üks ekspertidest ei kohtunud isiklikult süüdistatavaga, teine moonutas riiklikes andmebaasides dokumenteeritud fakte.
   • Inimväärikuse ja eraelu rikkumine meedia poolt: Katrin Lust ja meelelahutusportaalid (Kuuuurija, Elu24) on tunginud süstemaatiliselt eraellu rahalise kasu eesmärgil (maksumüüri taga avaldatud artiklid), rikkudes eriliiki isikuandmete kaitset (KarS § 157¹), toime pannes ahistavat jälitamist (KarS § 157³) ja rikkudes süütuse presumptsiooni (KarS § 310) ning GDPR reegleid, esitades inimest süüdlasena enne kohtuotsust.

Sellises olukorras, kus kohus on jätnud kodaniku taotlused reageerimata ja riiklik kaitse puudub, rakendub kodaniku põhiseaduslik tõrjepõhiõigus (PS § 54 ja KarS § 28 – häda kaitse ja enesekaitse). Enda kaitsmine ja süsteemi vigade avalikustamine ei ole solvamine, vaid õigustatud enesekaitse olukorras, kus riigiaparaat eirab põhiseaduslikke garantiisid.

Kas terav sõna või süsteemi valukohtade paljastamine teeb ühest ajakirjanikust tõesti ühiskonnale ohtliku kurjategija, keda tuleb koheselt trellide taha isoleerida täpselt nagu massimõrvareid või muid raskeid vägivallatsejaid? Kui võimurite tegevuse arvustajaid koheldakse võrdväärselt kõige ohtlikemate kurjategijatega, on sõnavabadusest järele jäänud vaid fassaad.

Süsteemi arhitekt presidenditoolil: kas Ülle Madise suudab õigluse taastada?

Nüüd, mil Riigikogu 71 saadikut valisid Eesti uueks riigipeaks senise õiguskantsleri Ülle Madise, kerkib lauale üha teravam küsimus: millele saab ühiskond üldse lootma jääda? Portaalis Fonte.News on pikalt analüüsitud Ülle Madise ja tema lähikondsete rolli Eesti õigusmaastiku ning kohtusüsteemi kujunemisel. Aastaid õiguskantslerina töötanud Madise taustal tekkis pilt riigist, kus seaduse tähte võidakse küll ametlikult jälgida, kuid tegelik õiglustunne ja korruptsiooni tõkestamine on jäänud nõrgaks või lausa tagaplaanile.

Kui Madise ei suutnud või ei tahtnud pikkade aastate jooksul õiguskantslerina astuda otsustavaid samme lokkava korruptsiooni ja selektiivse õigusemõistmise ohjeldamiseks, siis kuidas ja millega ta kavatseb seda teha nüüd Eesti presidendina? Kas tema Kadriorgu asumisega kaasneb tegelik murrang või jääb süsteem endiselt kaitsma neid, kes miljoneid liigutavad, ning pigistama neid, kes julgevad kriitikat teha?

Kogu ühiskond peab endalt küsima: kas riigipeaks saav jurist hakkab seisma põhiseaduse tegeliku vaimu – rahva kaitse ja õigluse – eest või saab temast vaid järjekordne institutsionaalne kilp sellele samale suletud ringkäendusele?

Topeltstandardid halvatud õigussüsteemis

Kui võrrelda ainult neid kolme juhtumeid, paljastub Eesti tänase õigusruumi tegelik pale:

Paljudel on suus küsimus: Mis õigusriik see selline on? Tõeline õigusriik põhineb võrdsusel seaduse ees, mitte poliitilisel kuuluvusel või ametikohal. Kui seadus kaitseb neid, kes liigutavad miljoneid hämaratesse kanalitesse, kuid karistab neid, kes julguse kokku võtavad ja võimurite tegevust avalikkuse ees analüüsivad, on tegemist autoritaarse selektiivse õigusemõistmisega.

Eesti kohtusüsteem ja õigusruum on täielikus kriisis – totaalne kaos. Kui kriitikud saadetakse vangi ja suurkorruptsiooni kahtlusega tegelased laiutavad jätkuvalt võimukoridorides, peame tõdema valusat tõde: põhiseaduslikud garantiid on muutunud tühjaks sõnakõlksuks ning õiglast kohtumõistmist Eestis enam ei eksisteeri. Korruptsiooni ja õigussüsteemi kuritarvitusi tuleb kajastada ka rahvusvaheliselt, et taastada tegelik kontroll riigivõimu üle.

Jälgime asjade käiku ja kas Eestis taastatakse uue Eesti presidendi Ülle Madise juhtimisel inimlik ja õiglane õigusriik või on see lõplikult hävinud? Jälgime mängu.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui Fonte.News artiklid sulle meeldivad ja pead oluliseks selle kanali tööd, siis palun toeta:

Loe lisaks sarnastel teemadel:

Toome teieni Eesti riigi räpase saladuse, kus peaosalised Siim Kallas, Mart Laar ja Marko Tibar. Avaldame arvamust skandaalse “rublatehingu” kohta arhiividokumentide ja tunnistajate ütluste põhjal. Me pole kohtumõistjaks, vaid me avaldame arvamust enda teadmiste ja arusaamiste põhjal. Iga lugeja saab teha ise oma järeldused, kas selles loos on kuritegu või mitte ja kui on, kas peaks võtma kõik osalejad vastutusele?

Rublatehingute suur vale: kuidas Eesti õigussüsteem legaliseeris õigusvastase tegevuse

1990. aastate alguses Eestis toimunud rublatehingud ei ole lihtsalt majandusajaloo “vastuoluline episood” – see on räige näide sellest, kuidas riiklik süsteem varjas seaduserikkumisi ja õigustas ilmselget õigusvastasust.

1996. aastal jõustunud Riigikohtu otsus, mis õigustas miljardirublade varjatud väljavedu, põhineb nüüdseks teadaolevalt võltsitud ja tagantjärele koostatud dekreedil.

Süsteem kaitses iseennast – seaduste ja tõe arvelt.

Mis tegelikult toimus?

Ajavahemikul 23. detsembrist 1992 kuni 21. märtsini 1993 viidi Tallinna lennujaama kaudu välja 1,46 miljardit rubla. Raha transporditi diplomaatilise pagasina, salaja ja Eesti Panga välisvaluuta sisse- ja väljaveo reegleid rikkudes.
Selge ja lihtne: tegemist oli seaduserikkumisega.

Kuid kohtud leidsid, et kõik oli justkui lubatud. Nad viitasid müstilisele Rahareformi Komitee 4. detsembri 1992 dekreedile nr 040, mis pidi andma tegevusele “katte” ja käskima rublad “konfidentsiaalselt realiseerida”.

Tegelikkus?
Seda dekreeti väidetud kujul ei eksisteerinud rublatehingute toimumise ajal ega ka hiljem.

Dekreet nr 040 – suur pettus

Hiljem avalikuks tulnud faktid paljastavad, et nn dekreet kannab tegelikult kuupäeva 21. juuni 1993 – kuus kuud pärast seda, kui rublad olid juba Eestist välja veetud!
Veelgi hullem: selle sisu ei toetanud üldse toonaseid salajasi rublatehinguid.
Dekreet ei maini sõnagagi seda, millest kirjutab Riigikohus oma kurikuulsas otsuses.

Oluline on ka see, et Rahareformi Komitee büroo lõpetas tegevuse juba 01.07.1992. Büroo põhimääruse järgi oli just tema pädevuses dekreetide koostamine ja täitmise kontroll. Seega Laar ei saanud ise, üksi, dekreeti kinnitada.

Tegemist oli täieliku pettusega – hiljem vormistatud paberiga, millele rajati kogu õigustamise konstruktsioon.

See seab tõsise küsimuse alla kogu Riigikohtu lahendi usaldusväärsuse.

Õiguslik katastroof

• Faktiline eksimus: Kohtuotsus põhines olematule dokumendile. Õigusriigis tähendab see, et otsus ise on sisuliselt õigustühine.
• Õigusvastasus: Eesti seadused keelasid sellise rublade väljaveo ilma ametlike lubadeta. Käituti teadlikult ja tahtlikult seadusi rikkudes.
• Kohtulahendi farsilik kehtivus: Kuigi Riigikohtu otsus on juriidiliselt lõplik, on selge, et see tugines valedele eeldustele.

Süsteem õigustas seaduserikkumist – ja tegi seda ametlikult, Eesti Vabariigi nimel.

Järeldus: ajalugu tuleb ümber hinnata

Tänaste teadmiste valguses tuleb välja öelda ebamugav tõde: rublatehingud olid räigelt õigusvastased.
1996. aastal jõustunud Riigikohtu otsus põhines eksitusel või, täpsemalt öeldes, tahtlikult eksitaval alusel.

See ei olnud lihtsalt “ajastu paratamatus” või “kiire rahareformi möödapääsmatu hind”. See oli süsteemne seaduserikkumine, millele kirjutasid alla Eesti kõrgeimad õigusinstitutsioonid.

Ja küsimus, mis täna jääb:

Kui sügavalt oli Eesti riik valmis õigust ja tõde ohverdama, et peita omaenda ebamugavad teod?

Kas ja kuidas peaks õigussüsteem selliste ajalooliste kuritarvituste valguses täna tegutsema?

Kuula Raivo Paala intervjuud Kaguraadios 28.04.2025:

Fonte.News uudiste lugemise kuupakett

10€

Sulle on kõik uudised avatud ja toetad samas ka selle maailma inimeste kollektiivteadvuse avardamist ja Uue Maa loomist.
See rahaline panus on väiksem kui kohvikus tass kohvi ja pirukas, kuid tulemus on hindamatu väärtusega. Tule ja toeta kollektiivteadvuse parandamist ja Uue Maa loomist!

• Kõik artiklid avatud
• Väärt info otse allikast
• Toetad Uue Maa loomist
• Aitad lahustada hirme ja kurjust

Fonte.News uudiste lugemise kuupakett

10€

Sulle on kõik uudised avatud ja toetad samas ka selle maailma inimeste kollektiivteadvuse avardamist ja Uue Maa loomist.
See rahaline panus on väiksem kui kohvikus tass kohvi ja pirukas, kuid tulemus on hindamatu väärtusega. Tule ja toeta kollektiivteadvuse parandamist ja Uue Maa loomist!

• Kõik artiklid avatud
• Väärt info otse allikast
• Toetad Uue Maa loomist
• Aitad lahustada hirme ja kurjust

Nende hulgas oli 10 EKRE fraktsiooni liiget (Martin Helme, Varro Vooglaid, Kalle Grünthal, Kert Kingo, Arvo Aller, Rain Epler, Evelin Poolamets, Rene Kokk, Helle-Moonika Helme ja Ants Frosch) ning 1 Keskerakonna fraktsiooni liige (Aleksandr Tšaplõgin).

Kirja eestikeelne tekst oli järgmine:

Käesolevaga Eesti Vabariik, tuginedes Maailma Terviseorganisatsiooni põhikirja artiklile 22 teatab, et lükkab tagasi ja ei anna nõusolekut pandeemiaks valmisolekut ja sellele reageerimist käsitleva rahvusvahelise kokkuleppe ning rahvusvaheliste tervise-eeskirjade (2005) täiendavate muudatuste ja WHO rahastamise jätkusuutlikkuse parandamisega.

Tagasi lükkamise ja mitte nõustumise põhjuseks on järgmised asjaolud:

1. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 121 alusel ratifitseerib ja denonsseerib Eesti Vabariigis lepingud ainult 101 liikmeline parlament. Parlament ei ole sellist otsust vastu võtnud.
2. Arvestades punktis 1 märgitut on seega õigustühine parlamendi juurde moodustatud Euroopa Liidu asjade komisjoni 04. märtsi 2022 otsus, millega volitati Euroopa Komisjoni pidama Eesti Vabariigi nimel läbirääkimisi pandeemiaks valmisolekut ja sellele reageerimist käsitleva rahvusvahelise kokkuleppe ning rahvusvaheliste tervise-eeskirjade (2005) täiendavate muudatuste ja WHO rahastamise jätkusuutlikkuse parandamisega.
3. Arvestades punktis 1 ja punktis 2 märgitut on Euroopa Liidu asjade komisjoni 04. märtsi 2022 otsus õigustühine alates selle vastuvõtmisest, sest selle otsuse poolt hääletasid vaid üheksa (9) parlamendi saadikut saja ühest (101) parlamendisaadikust.

Telegram.ee lisab selgituseks, et 4. märtsil 2022 toimus Siim Kallase juhatusel Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni koosolek, kus toimunud hääletamise käigus anti Euroopa Komisjonile volitus pidada Eesti Vabariigi eest läbirääkimisi WHO-ga. Antud otsus oli lõplik ja volituse andmine tol korral Riigikogu täiskogu ette hääletamisele ei jõudnudki.

Artikli allikas: Telegram.ee

Euroopa Parlamendi liikme Christian Terhes Kõne rahvusvahelisel kriisitippkohtumisel Bukarestis – Tõe rääkimine.

Rumeenia Vabariigi poliitik ja teisitimõtleja Cristian-Vasile Terheș, Euroopa Parlamendi liige (MEP) pidas Bukarestis 19. novembril toimunud rahvusvahelisel kriisitippkohtumisel teise tunnistuse päeva avamisel kõne, mis on võrreldav oma kaalu poolest Aleksandr Solženitsõni kõnega Templetoni preemia määramise puhul Buckinghami palees 10. mail 1983. Terheșil oli kandev roll n-ö. halli kardinalina nii International Covid Summit´i (ICS) III tippkohtumise võimaldamisel Euroopa Parlamendis kui ka Rumeenia pealinnas Bukarestis toimunud ICS IV. Ta on veel üks neist postkommunistlike riikide silmapaistvatest poliitikutest, kes tõusevad üles “uue maailmakorra“, “roheliste passide“ ja muude “suur lähtestamise“ plaanide vastu.

„Me olime mõned totalitaarses režiimis 30-aastat tagasi või kuni mõned 30-aastat tagasi Ida-Euroopas. Aga teie, lääne poisid, te ei olnud. Probleem on selles, et oleme praegu tunnistajaks uue totalitaarse režiimi kehtestamisele kogu maailmas. Mõni kuu tagasi sõlmis WHO Euroopa Komisjoniga lepingu või mis iganes, lepingu digitaalse Covid-tõendi kasutamiseks kogu maailmas. See on teie mobiiltelefonis. Nad räägivad praegu Euroopa tasandil digitaalsest vaktsineerimistõendist.

Seega on selge suund, et me ei saa kasutada paljusid põhiõigusi, kui meil ei ole valitsuse eelnevat heakskiitu. See on totalitaarse riigi määratlus. Teil on valikuvõimalused, ainult need, mida valitsus teile või meile pakub. See on põhjus, miks me peame koos võitlema. ~ Cristian Terheș

Cristian Terheș (00:00):

Meediast, kogu maailmast küsides minult, kas see on tõsi? Kas saate kinnitada, et selline sündmus Euroopa Parlamendis tegelikult aset leidis? Ja ma ütlen, et jah, ma võin kinnitada, et olin üks kaaskorraldajatest. Noh, kas olete kontrollinud kõiki neid inimesi, mida nad ütlesid, kas olete kõigega nõus? Ja ma ütlesin, et ei, ma ei kontrollinud neid ja ma ei ole selle valdkonna ekspert. Aga see on kogu avatud ühiskonna idee. Kus me lubame kõigil, kellel on erinevad arvamused, eriti teatud teadmistega, jagada oma järeldusi ja arvamusi ning arutlegem nende üle. Ma ütleksin, et kellelgi meist ei ole otsest sidet Jumalaga. Me ei ole prohvetid, kus Jumal võib teile kõrva sosistada, et see on tõde ja see on vale. Meie ühiskonnana avastame tõe arutelude, tulemuste, uuringute ja kriitika kaudu.

(01:03):

Vanad tarkuse armastajad ütlesid, et väide võib olla tõsi, kui see on vastu igasugusele kriitikale. Näiteks Euroopa Parlamendis juhtus seda sageli. Kui mu mikrofon ära lõigati, sest esimees ütles: “Noh, teate, te olete teatud asjades liiga karm.“ Nii et kolmas väljaanne, asjaolu, et see juhtus Euroopa Parlamendis, pean teile ütlema, avasite paljude mu kolleegide silmad. Nad said sellest teada isegi ürituse ajal, kuid peamiselt pärast sündmust, kui nägid reaktsioone Twitteris [X:is]. Ja ma sain sõnumeid: “Inimene, kas see on tõsi? Ma tahan sellest osa saada. Ma tahan rohkem teada.“ Ja ma ütlesin: “Noh, siin on link ja vaadake kogu sündmust. Ja te otsustate ise, kas nõustute nende leidudega või mitte.“

(02:02):

Kaks, kolm kuud pärast seda, kui postitasin ICS III oma YouTube’i kanalile ja pressikonverentsi, mis meil pärast seda oli, keelas YouTube videod. Nii et pärast seda saadud õppetund oli see, et iga kord, kui teil on selline sündmus salvestatud, pange see erinevatele pulkadele, peitke need pulgad kuhugi, igaks juhuks, ja pange lõpuks need klipid, mis iganes on teil, need salvestused mitmele platvormile, sest te ei tea, kui eemalt klõpsates need tühistatakse, nad kustutavad, eemaldavad need videod ja sellegipoolest tõe. Teie, kutid, olete praegu endises kommunistlikus riigis.

(02:54):

See tohutu hoone, kus me praegu oleme, on suuruselt teine hoone maailmas pärast Pentagoni Washingtonis. Paljud inimesed surid ja kogu riik, kogu rahvas kannatas selle tohutu maja ehitamiseks. Aga ka meie, mis meil on oma pealinnas, kui te lähete sellest hoonest välja kõigile neile tänavatele ja kõigile neile väljakutele, mõned kolmkümned aastad tagasi, 1989. aasta detsembrikuus, surid inimesed siin tegelikult vabaduse eest. Olin 11-aastane. Olen pärit Rumeenia loodeosast, kuid meil on seal toona ka mõned kaklused. Kuid me vaatasime esimest korda televiisorit rohkem kui kaks tundi päevas, sest nii palju sai kommunismi ajal televiisorit vaadata, kaks tundi. Ja kahest tunnist tunnis oli lihtsalt propaganda. Aastatel 1986–1987 ütles endine diktaator [Nicolae] Ceaușescu: „Olgu, me anname teile mitte kaks tundi, me anname teile kolm tundi telesaateid. Pole tähtis.“

(04:06):

Nii et kujutage ette kogu meie riiki, kes võiks 24/7 televiisorit vaadata, päris palju. Olime kõik teleka ees. Ja ma mäletan, kuidas inimesed karjusid, karjusid neil Bukaresti tänavatel, öeldes: “Me sureme ja oleme vabad.“ Nüüd küsisid paljud Brüsselis: “Miks see meie olime?“ Vähesed Euroopa Parlamendi liikmed Ida-Euroopast, kes juhtisid seda võitlust kõigi nende kuritahtlike meetmete vastu Covidi pandeemia ajal. Ja minu vastus oli, et sellepärast. Sest me tuleme Ida-Euroopast. Vähe sellest, me õpime, mis on türannia. Me tegelikult elasime selles.

(04:56):

On selge, et meil olid vanavanemad, meie vanemad, kes rääkisid meile, kuidas kommunism Rumeenias alguse sai, kuid Lääne-Euroopas õnnistati teid, et elasite pärast teist maailmasõda vabas ühiskonnas, meie seda ei olnud. Sellised kogemused nagu see, mida ma just teiega jagasin, võite leida rääkimist mis tahes rumeenlasega. Kujutage ette, kasvate üles enne kooli minekut, et püsida järjekorras lapsena, 6, 7, 9, 10 aastat vana, et osta leiba, osta piima, osta liha, kõik oli ratsionaliseeritud. Sa ei saanud piisavalt süüa. Toitu ei olnud piisavalt, midagi ei olnud piisavalt.

(05:44):

Nii et meie jaoks Euroopa Parlamendis, kes me mõistame, mis see toimub, oli see klikk. Me ütlesime: “Inimene, me ei taha enam sellises ühiskonnas elada.“ Ja me jätkame oma kolleegidele rääkimist, ma ütlesin: „Inimene, see ei ole „okei“, kui valitsus, teie ise sunnite inimesi süstima meditsiinitoodet, mida nad ei taha. Ma ei vaidle siin selle üle, kas need ravimid, niinimetatud “vaktsiinid“ on head või mitte. See on teie kui ekspertide töö. See, mida ma siin valitud ametnikuna arutan – on järgmine. Kas mul on õigus ja volitus, õiguslik ja moraalne volitus suruda meditsiinitoodet peale poliitilise hääletuse kaudu inimeste kehas?

(06:33):

Jah või ei? See on asi. Nii et kui meil oli Euroopa Parlamendis arutelu, küsisin mõnelt Euroopa Komisjonist pärit eksperdilt, et ma ütlesin, et ma võtan oma hääle digitaalsel Covid-tõendil, rohelisel digitaalsel tõendil ainult ühel teemal, kas keegi võib surra pärast selle vaktsiini süstimist? Jah või ei? See on ainus asi, mida ma pean teadma. Ja nad vastasid tagasi ja ütlesid: “Jah, aga vaadake, kui palju inimesi me säästame.“ See ei olnud küsimus. Kordan oma küsimust: “Kas keegi võib pärast vaktsineerimist surra?“ Ja nad ütlevad: “Jah, aga isegi kui te võtate Advili, võite surra.“ Ma ütlesin: “See on tõsi.“ See võib olla tõsi, sest igal meditsiinitootel on või võib olla kahjulik mõju. Kuid ma ütlesin: “Te ei palu mul hääletada seaduse üle, mis seab tingimuseks nii paljude inimeste põhiõiguste kasutamise, saades Advili.“

(07:24):

Nii et vähemalt minu küsimuses, kas keegi võib pärast vaktsineerimist surra? Ja üks mees ütles: “Jah, tõenäosuslikult, statistiliselt jah.“ Ja ma ütlesin: “Sel juhul olen ma selle vastu. Miks? Sest mul pole võimu ja volitust kellegi eluga mängida.“ Ma ei ole Jumal ja ma ei taha Jumalat mängida. Kui inimene tahab seda otsust teha, et talle süstitaks sellist ravimit, siis peaks see olema ainult selle isiku, mitte minu otsus. Ma andsin vande, kui mind valiti ametisse, et kaitsta kõigi inimeste põhiõigusi, ja jään selle juurde.

(08:09):

Nii et paar päeva tagasi avaldas Euroopa Komisjon ametliku vastuse ühele minu kolleegile, Horvaatia mehele. See, kellel on siin pikk, Ivan [Vilibor] Sinčić. Ta küsis: „Kui palju inimesi suri selle aasta augustis pärast selle meditsiinitoote sȕstimist?“ Ja vastus oli järgmine, ja ma tsiteerin: „11 977 inimest suri spontaanselt“, ja ma kordan, spontaanselt. Neid süstiti ja nad surid mõni minut hiljem. 11 977, see on palju inimesi. Ja nad isegi selgitavad vastuses, et see ei hõlma inimesi, kes surid pärast kõrvaltoimeid kuid või aastaid pärast vaktsineerimist. Nii et see, mida me praegu enda ümber toimuvat näeme – on üsna genotsiid.

(09:15):

Ja nagu keegi ütles: “On väga oluline õppida ajaloo vigadest, veendumaks, et me neid ei korda.“ Ja see on meie töö, teie töö ekspertidena ja meie kui valitud ametnikud. Eile ütlesid mu kolleegid George [kuuldamatu 00:09:33] ja Claudio [kuuldamatu 00:09:35] väga huvitavat asja. Et teie asjatundlikkus ja avaldused neil pimedatel aegadel tähendasid meile palju, sest näiteks meie kui valitud ametnike jaoks, kui me astume vastu survele hääletada nende hullumeelsete meetmete poolt, tuginesime tavaliselt õiguslikele ja mõistlikele argumentidele. Nagu ma ütlesin, peaks inimesel olema vaba ja teadlik nõusolek. Kuid selle aja jooksul, igaüks teist, kellel oli avalik arvamus, avalik reaktsioon, mis ütles teie meditsiinivaldkonna teadmiste põhjal, et see pole „okei“, lisas ta lihtsalt sellele argumendile. Eile selgitasid paljud teist, miks hirm on ühiskonnana nii ohtlik ja see on tõsi.

(10:30):

Kui kõik ütlevad sulle, et sa sured, sa sured, sa sured, sa sured, kui sa seda ei tee. Mõne aja pärast lähed hulluks ja see ilmselgelt ei reageeri mõistlikule mõtlemisele. See on põhjus, miks sellises maailmas, kus me praegu elame, peame rääkima tõtt. Pole tähtis, kas alguses ei järgi meid paljud inimesed või usuvad meid. Aeg näitab, kas meil on õigus või me eksime.

(11:01):

Ja aeg tõestab praegu, et meil oli selgelt õigus kaitsta meie ja teie poolel olevate inimeste põhiõigusi, et võidelda kõige eest, millele te arstina vandusite. Teil peab olema lubatud määrata mis tahes ravi, mis on teie arvates teie patsiendile hea ja positiivne. Minu kui valitud ametniku jaoks on absurdne hääletada parlamendis, millist retsepti saate inimesele anda, sest kui see on nii, siis ma ütlesin seda parlamendis, noh, siis vabaneme kõigist arstidest ja teeme parlamendis kompromissi. Milliseid retsepte saate igale patsiendile anda?

(11:44):

Nii et see, mis selle aja jooksul juhtus – on õppetund –, ma ütleksin, kõigile meie ühiskondadele. Me olime totalitaarses režiimis mõned 30-aastat tagasi või kuni mõned 30-aastat tagasi Ida-Euroopas. Aga teie, lääne poisid, te ei olnud. Probleem on selles, et oleme praegu tunnistajaks uue totalitaarse režiimi kehtestamisele kogu maailmas. Mõni kuu tagasi sõlmis WHO Euroopa Komisjoniga lepingu või mis iganes, lepingu digitaalse Covid-tõendi kasutamiseks kogu maailmas. See on teie mobiiltelefonis. Nad räägivad praegu Euroopa tasandil digitaalsest vaktsineerimistõendist.

(12:35):

Seega on selge suund, et me ei saa kasutada paljusid põhiõigusi, kui meil ei ole valitsuse eelnevat heakskiitu. See on totalitaarse riigi määratlus. Teil on valikuvõimalused, ainult need, mida valitsus teile või meile pakub. See on põhjus, miks me peame koos võitlema. See on rahvusvahelise Covidi tippkohtumise neljas väljaanne, kuid me ei tohi siin peatuda. Ma arvan, et kõik, mida te alustasite, kui alustasite rahvusvahelise Covidi tippkohtumisega, esimese väljaandega, ei saa te isegi aru, mida alustasite. Sest vaadake, ma ei ütle teile oma vaatenurgast Euroopa Parlamendi valitud liikmena, et esialgu, kui me reageerisime nii, nagu me reageerisime kõigele, mis pandeemia ajal juhtus, püstitasime, sest see mõjutas ka meid. Me ei saanud näiteks parlamenti siseneda, kui meid ei vaktsineeritud ega testitud ja ma keeldusin seda korraldust täitmast. Ma olin ainus. Ma sain selle eest Euroopa Parlamendi ajaloo suurima trahvi ja mind see ei huvita. Ma isegi ei vaidlustanud seda trahvi.

(13:48):

Aga nüüd, kui sa käid ringi ja näed inimesi, tundmatuid inimesi, kes sind tänaval peatavad ja ütlevad: “Hei mees, aitäh. Aitäh, et meie eest võitlesid.“ Tavaliselt pean ümber istuma kaks lendu, et tulla Brüsselist Rumeeniasse. Mul on piloote, kes tulevad minu juurde tänama mitte ainult mind, vaid kõiki mu kolleege, sest sama juhtub ka selle parlamendiliikmete rühmaga, kes võitles nende koledate meetmete vastu: “Tänan teid väga, et võitlesite meie eest.“ Noh, see on koht, kus me praegu oleme. Me peame koos võitlema. On selge, et me võitleme Euroopa Parlamendis ja Rumeenia parlamendis.

(14:27):

Sest te näete seda erakonda, mida te seal näete, rumeenlaste liidu allianssi, kui poleks olnud seda erakonda, millel oli parlamendis vaid 10%, oleks meil rakendatud Rumeenia, digitaalne roheline sertifikaat. Nii et see tõestab, et kui te teete koostööd meditsiiniteadmistega valitud ametnikega, siis me suudame selle peatada. See on põhjus, miks ma kutsun teid kõiki üles mõtlema, kuidas saaksite selles võitluses rohkem osaleda, sest ainult ühtselt suudame võita. Tuhat tänu.

Allikas: https://www.internationalcovidsummit.com/, International Covid Summit – Home

Kõne, mis kannab pealkirja: „Christian Terhes MEP; Speaking Truth“. kokkuvõtte esitas 27.11.2023 oma alamkihis Ühendriikide biokeemik ja arst Robert Wallace Malone

Toimetas Revo Jaansoo

2018. aasta algul  avaldasin seeria rahvastikupoliitikat käsitlevaid artikleid, milledes tuginesin rahvastikupoliitika mõningate alusmõistete esinemissagedusele googeldamisele esimese kolmekümne viie hulgas. Esimene artikkel „Miks te kardate kirjutada rahvastikukriisist?“, teine „Miks te kardate kirjutada rahvastikupoliitikast?“ 

Olles teadlik  meetodi puudustest, annab ta siiski pea tõenduspõhiselt pildi poliitikute, ajakirjanike ja teadlaste suhtumisest teemasse. Äripõhine Google toob esimeste hulgas välja kõige minevama/loetavama kauba. Viited tulevad ja lähevad, aga teatud püsivuse leiame neis ometigi. Pealegi igaühel on võimalus kontrollida.

Googeldades päringuga rahvastikukriis leidsin viis aastat tagasi esimese kolmekümne viie hulgas enda nime pooltel juhtudest, järgmisel aastal – kolmandikul juhtudest. Googeldades möödunud aastal päringuga rahvastikupoliitika, ilmus Jaak Uibu nimi tulemustesse neli-viis korda, käesoleval aastal ikka neli korda.

Enne valimisi on ehk parim aeg kindlaks teha kuldterminiga  rahvastikutaaste, kuidas poliitikud, ametnikud, teadlased ja meediategelased oma kohust on täitnud. On ju rahvastikutaaste see, millega tuleb tegeleda, mida kajastada programmides ja projektides. Guugeldame selle mõistega … ja jälle kohtasin enda artikleid kaheteistkümnel korral kolmekümnest!  

Võimatu on tunnustada sellist olukorda, kus palgalised tegijad oma kohustust ei täida ega kirjuta põletaval teemal. Olen ju ainult autsaider, kes kiibitseb (äkki hoopis kiibistab?) tegijate tegusid ja tegematajätmisi. 

Ei saa öelda, et progressi rahvastikuteema käsitlemisel üldse ei ole, aga nagu teosammul ja vastu tahtmist. Just nagu Lauri Hussari ja Neeme Korvi peenhäälestatud Postimees avaldas minu artikleid – ainult ajalehe netiversioonis ja pildile mõneks tunniks. Miks ei ulatu rahvastikutemaatikasse arvamusliidrite ja rohkete visionääride hääl? Kus on riigipajukit nautiv  Sirp ja Õpetajate Leht?

Minu teaduslikud uurimistööd mikroökoloogia, onkoloogia ja hügieeni alal on olnud ikka eksperimentaalset laadi ja selle ajel praeguseski töös rakendasin testimist rahvastikualase  kompetentsuse kindlakstegemisel. Tulemus – ükski ministeerium ei täitnud (ei osanud  täita?)  minu palvet selekteerida rahvastikutaastet mõjutavad meetmed netiväljaandes „Inimloomuse tahumata tahud“  kahte ossa – tõstavad või langetavad sündimust. Või peegeldus selles  osavõtmatus kaasa töötada riiklikus prioriteedis?  Kumb on halvem – kas ignorantsus või oskamatus?

Ülo Vooglaiu sõnul juhtkonna ametialane ettevalmistus on puudulik. Toome näite. Viis aastat tagasi kirjutas mulle Kristina Kallas:  “Kuna ma isiklikult olen veendunud, et rahvastiku teema on üks ja ainus teema, mis Eesti valitsejaid peaks praegusel momendil muretsema panema ja mis vajab ülikiiret tähelepanu, siis ma püüan teha kõik endast oleneva, et debatt Eesti rahvastiku teemal tähelepanu alla kerkiks, eelkõige eelseisval valimiste aastal.”

Ja kui võim Kristina ees hakkas juba terenduma, pani ta rahvastikuga kohe puusse, toonitades  rahvastiku põhiprobleemina hoopis vastuolu eestlaste ja venelaste vahel.

Teine näide ühest teisest Kallasest – seekord Siim Kallasest. Tema kinnitas mulle kirjas kolm aastat tagasi, et eesti rahvas pole seni välja surnud ega juhtu see ka edaspidi, kuid tal pole aega selle tõsise teemaga tegelemiseks. Selles vastuses peegeldub salakaval ultraoptimism, et  rahvaga võib lõputult reforme läbi viia ja katsetada, sest rahvas ei hävi. Rahvastikustatistika näitab, et nii see ei ole.

Pole siis ime, kui raha maetakse asfalti, betooni, Rail Balticusse ja meelelahutusse, aga mitte rahvuse kestmisse. Poliitikud leiavad võimaluse tagasi lükata kõik konkreetsed ettepanekud ja seavad üles plagusid vaid eesmärkidest ja lühisõnumitest „meie teeme“ või „meie tagame“.  Ollakse juba leppinud rahvastiku vananemise ja vähenemisega ega panustata väljapääsu otsimisse. Mati Hindi sõnul Eesti identiteedi nõrgendamine ja alavääristamine toimub  paljudel tasanditel korraga, alates Vikerraadio talumatult labastest ingliskeelsetest pausilauludest ja lõpetades teaduse ning kõrghariduse ingliskeelestamisega. Minu õnnis ristiisa Veljo Tormis meenutas, et kooritsüklit „Unustatud rahvad“ luues oli tal ikka silme ees eesti rahva saatus. Seda ta ütles Tallinna TV jäädvustatud Suure-Jaani kohtumisel 2013. 

Illustreerime olukorda Heido Vitsuri 20 aastat kokku võtva kirjaga: “Aastal 1995 käis Kalev Katus  minu juures. Siis, kui olukord kõige hullem oli. Oli väga mures. Ei huvitanud tema jutt siis kedagi ja ei õnnestunud ka minul siis kellegi huvi rahvastikuprobleemide vastu äratada. Mõni aeg hiljem Aino Järvesoo kutsel püüdsime huvi rahvuse päästmise vastu tekitada ja kulutasime kogu tema raha igasugusteks kampaaniateks, mida iganes oskasime välja mõelda, täiesti ära. Tulemus oli 0. Ei tundnud asja vastu huvi rahvas, ega ka poliitikud. Ametnikest ma ei räägi. Nemad teevad ja peavadki tegema seda, mida nende poliitilised ülemused käsivad, või siis peavad töölt lahkuma. Ja asemele tulevad uued ja sõnakuulelikumad. Ma ei tea, kas see on ükskõiksus, oma täieliku jõuetuse tunne, probleemi mitte tajumine või veel midagi muud. Näiteks kogu õhtumaa kerkinud probleemidest (allakäigust?) tekkinud halvatus. Kuid praegu muretsetakse üksnes seepärast, kas viimane lahkuja ikka tule kustutab.”

Kirjeldatud olukorras pöördusin hiljuti Mailis Repsi kui riigi haridusvaldkonna juhi poole võtta enda peale vastutus ja initsiatiiv rahvastikutaastes kompetentsuse kujundamises erinevatel võimutasanditel. Seejuures tähtis pole mitte ainult Mailis Repsi isiklik panus rahvastikutaastesse, vaid just tema kava presidendikampaanias 25. juulist 2016 –  luua EV Presidendi  rahvastikupoliitika ekspertkogu. Kahjuks President Kersti Kaljulaid seda ideed üles ei korjanud.

Minister Mailis Repsi palusin, et ta oma tollase mõtte ümber fokuseeriks Haridus- ja Teadusministeeriumi rahvastikutaaste ekspertkoguks, mille esmaseks ülesandeks võiks olla  programmi ja süsteemi loomine valitsus- ja omavalitsustöötajaile kompleksselt demograafia, ühiskonnateaduste ja poliitika alal. Sellise ettepaneku tegin märgukirjas haridus- ja teadusministrile 7. jaanuaril 2019 . Kirja koopia saatsin peaministrile, sest just Jüri Ratas tunnistas Riigikogu ees aastal 2013, et rahvastikukriis varjutab meie saavutusi Euroopas ja tema initsiatiivil seati koalitsioonileppes 2016. aastal rahvastik riiklikuks prioriteediks.

Järgnevalt liigume aastasse 2023. Kordame endise metoodikaga rahvastikupoliitika alusmõistete kasutamist meedias  ja Jaak Uibu osa kolmekümneses valimis. Tulemused: 02. märtsil 2023 – päringus rahvastikukriis on minu osa vähenenud viiendikule, kusjuures see oli viis aastat tagasi 50%;  päringus rahvastikupoliitika on Uibu osa vaid ühel korral. Niisiis võiks rahul olla – nende isikute osa, kel on vastutus rahvastikukriisi kujunemisel ja rahvastikupoliitikast kirjutamisel, on tõsiselt tõusnud. 

Kuid ärgem kiirustagem rõõmustamisega, sest hindamata on demograafia kuldtermini  rahvastikutaaste kasutamine –  kuidas poliitikud, ametnikud, teadlased ja meediategelased  oma kohust selles osas on täitnud. On ju rahvastikutaaste see, millega tuleb tegeleda, mida kajastada programmides ja projektides. Guugeldame selle mõistega … ja jälle kohtan enda artikleid  kaheteistkümnel korral kolmekümnest nagu neli aastat tagasi!

Valitsuse moodustatud 2021.a. rahvastikupoliitika valitsuskomisjoni tegevusest pole siin jälgegi. See  koguneb vaid mõned korrad aastas.

Võimatu on tunnustada normaalseks sellist olukorda, kus palgalised tegijad oma kohustust ei täida, ei kirjuta ega analüüsi põletaval teemal.

Olen ju ainult autsaider, kes kiibitseb (äkki hoopis kiibistab?) tegijate tegusid ja tegematajätmisi. Riigikogu ja Valitsuse tegevusetus ilmnevad Eestis sündimuse enneolematus kahanemises. Eelmisel aastal vähenes Eestis sündide arv 2021. aastaga võrreldes pooleteist tuhande võrra, siseministeeriumis registreeritud 11 588 sündi on selle sajandi ja kogu taasiseseisvusaja madalaim näitaja. Meenutame, et Jüri Ratas tunnistas Riigikogu ees aastal 2013, et rahvastikukriis varjutab meie saavutusi Euroopas ja tema initsiatiivil seati koalitsioonileppes 2016. aastal rahvastik riiklikuks prioriteediks. Kahju, et poolteist tuhat sündimata last on Riigikohtule ja Presidendile näitaja, millele pole vaja reageerida.

Jaak Uibu artiklid:

https://www.eesti.ca/jaak-uibu-ikka-on-neid-kes-kahtlevad-et-eesti-on-rahvastikukriisis/article50483

Loe lisaks: