See artikkel kirjutab selle mõtte lahti põhjalikult ja lihtsalt, nii et lugeja saaks aru, miks sildid võivad muutuda nähtamatuks vanglaks — ja kuidas inimene saab jääda sisemiselt vabaks isegi süsteemi sees.

Sildistamine kui teadvuse programmeerimine: kuidas see piirab inimest ja kuidas sellest vabaneda

“Kui tänasest maailmast kõik siltidega inimolendid välja võtta, siis ei jää siia maailma mitte ühtegi inimolendit alles.”

“Kui keegi väljast ütleb: „Sina oled selline“, siis ta ei näe sind — ta näeb oma õpetuse peegeldust.”

1) Sildistamine kui programmeerimine

Sildistamine – olgu see psühholoogiline, sotsiaalne, meditsiiniline või ideoloogiline – ei ole lihtsalt „sõnade kasutamine“. Iga kord, kui inimesele antakse nimi, kategooria või tüüp, ei kirjeldata enam ainult käitumist, vaid kujundatakse ettekujutus sellest, kes inimene „on“.

Sellest hetkest alates hakkab silt toimima nagu programm. Ta suunab:

• kuidas teised inimest näevad,
• kuidas inimene iseennast tajub,
• mida ta endale lubab,
• mida ta endalt keelab.

Kui inimene võtab sildi omaks, hakkab ta:

• piirama oma valikuid,
• seletama oma kogemusi läbi etteantud raami,
• ning sageli loobuma võimalusest olla midagi muud kui talle omistatu.

Nii muutub sildistamine vabaduse vähendamise mehhanismiks.

2) Hinnang kui kontrolliv sekkumine

Sildistamisega käib peaaegu alati kaasas hinnang. Keegi asetab end positsioonile, kus ta usub, et tal on:

• õigus määratleda,
• õigus hinnata,
• õigus otsustada, mis on „normaalne“ ja mis mitte.

Selle vaate kohaselt tuleb sildistamine sageli inimestelt, kes ise tegutsevad hirmu, puuduse või lahendamata sisemise konfliktiga tasandilt. Nad ei talu ebamäärasust ega vabadust ning püüavad seetõttu maailma korrastada lahtrite abil. Seda võib sümboolselt nimetada „madalaks sageduseks“ — mitte solvanguna, vaid viitena teadvuse seisundile, kus valitsevad kontroll, hirm ja vajadus domineerida.

Selline sekkumine ei toeta elu. See kitsendab seda. See on hinge sundimine ja murdmine.

3) Sildid kui nähtamatu kastisüsteem

Kui sildistamine muutub normiks, tekib ühiskonda nähtamatu kastisüsteem. Inimesi ei kohelda enam kui avatud, muutlikke ja loovaid olendeid, vaid nagu:

• tooteid riiulil,
• millel on küljes sildid: koostis, kasutus, riskid, hind, kõrvalmõjud.

Sellises süsteemis on ühel „probleemse inimese“ silt, teisel „eduka inimese“ silt, kolmandal „haige“, „ohtlik“, „sobimatu“ või „väärtuslik“.

Need sildid hakkavad määrama:

• kelle hääl loeb,
• kellel on ligipääs võimalustele,
• kelle elu peetakse parandamist vajavaks.

Inimene ei ole enam looja. Ta muutub funktsiooniks.

4) Mõtlemise ja loomise võime kahanemine

Kui inimeselt võetakse ära õigus olla määratlemata, kaotab ta järk-järgult:

• isemõtlemise,
• sisemise kompassi,
• loomisvabaduse.

Ta hakkab küsima mitte:

„Mida ma tegelikult tunnen või vajan?“

vaid:

„Mida minu silt lubab?“
„Mida minult oodatakse?“
„Kas see sobib minu kategooriaga?“

Nii sünnibki piiratud mõtlemine — mitte seetõttu, et inimene oleks võimetu, vaid seetõttu, et talle on õpetatud mitte väljuma raamidest.

5) Sildid, mida selles maailmas kasutatakse (ja miks need on ohtlikud, kui neist tehakse identiteet. Toon välja levinumad)

Sildid ei ole ainult „nartsissist“. Neid on palju — ja need moodustavad terve keele, mille kaudu hakatakse inimest nägema.

Psühholoogilised isiksusetüübid / mustrid

• Nartsissist – keskendub iseendale, vajab imetlust, vähene empaatia
• Psühhopaat – külm, kalkuleeriv, süü- ja hirmutundeta
• Sotsiopaat – impulsiivne, reegleid eirav, agressiivne
• Makiavellist – manipuleeriv, strateegiline, eesmärk pühitseb abinõu
• Histriooniline – dramaatiline, tähelepanuvajadusega
• Obsessiiv-kompulsiivne – kontrolliv, perfektsionistlik
• Paranoiline – umbusklik, kahtlustav
• Sõltuv isiksus – vajab pidevat tuge ja kinnitust
• Vältiv isiksus – pelgab kriitikat ja tagasilükkamist

Iseloomu- ja temperamenditüübid (ajalooliselt kirjeldatud)

• Melanhoolik – sügav, mõtlik, tundlik
• Koleerik – kiire, domineeriv, äkiline
• Sangviinik – seltskondlik, optimistlik
• Flegmaatik – rahulik, tasakaalukas
• Perfektsionist – hirm et pole piisav, kontrollifriik, enesekriitiline, pedant
• Prokrastineerija – lükkab tegevusi edasi, hirm eksimise ja hinnangute ees, sisemine vastuolu

Filosoofilised ja sotsiaalsed arhetüübid

• Tark / Filosoof – otsib tõde ja mõistmist
• Türann – valitseb hirmu kaudu
• Kangelane – ohverdab end teiste nimel
• Reetur – seab isikliku kasu lojaalsusest ettepoole
• Martüür – kannatab ideaali nimel
• Valitseja – kontrolliv, vastutav, hierarhiline
• Mässaja – seab normid kahtluse alla
• Trikster – kaval, reegleid painutav

Kaasaegsed sotsiaalpsühholoogilised tüübid

• Ohvrirollis olija – tajub end pidevalt kannatajana
• Manipulaator – mõjutab teisi varjatult
• Alfa-tüüp – domineeriv, juhtiv
• Beeta-tüüp – koostööaldis, toetav
• Passiiv-agressiivne – kaudne vastupanu
• Empaat – väga tundlik teiste tunnete suhtes

Oluline märkus: enamik inimesi ei ole “üks tüüp”, vaid kombinatsioon mitmest. Paljud nimetused on kirjeldavad, mitte diagnoosid. Sama isiksusejoon võib eri kontekstis olla nii tugevus kui nõrkus.

Probleem ei ole sõnades iseenesest. Probleem tekib siis, kui kirjeldus muutub määratluseks ja inimene pannakse elama sildi järgi.

6) Isiksusetüübid kui sildid, mitte tõde inimese kohta

Ajalooliselt ei tekkinud isiksusetüübid selleks, et inimest vabastada, vaid selleks, et:

• kirjeldada,
• ennustada,
• kontrollida,
• hallata,
• standardiseerida.

Selles mõttes sildistamine muudab elava inimese staatiliseks objektiks. Kui inimene saab sildi — „nartsissist“, „probleemne“, „haige“, „ohtlik“, „ebanormaalne“ — siis:

• tema käitumist tõlgendatakse ainult läbi selle filtri,
• temalt võetakse õigus muutuda,
• temast saab „juhtum“, mitte teadlik olend.

7) Meditsiin, psühholoogia ja “haiguste nimed”

Siin pole vaja vandenõud: see on süsteemne areng.

Paljud kehalised protsessid (palavik, põletik, oksendamine) on tegelikult keha kaitsemehhanismid. Aga selle maailma maatriksi süsteem:

• pani neile nimed,
• defineeris need „häiretena“,
• hakkas neid maha suruma, mitte mõistma.

Sama loogika on levinud:

• käitumisega,
• emotsioonidega,
• teadvuse seisunditega.

Kõik, mis ei sobinud normi, nimetati patoloogiaks.

8) Astroloogia, isiksusetüübid ja hierarhiad

Astroloogia algne roll oli müütiline keel: sümbolite kaudu enese mõistmine. Hiljem muutus see sageli lahterdamiseks:

• „sina oled selline“,
• „tema on teistsugune“,
• „see sobib, see ei sobi“.
• “sina oled “see loom või see lind või see tähtkuju”…”

Kui sümbol muutub identiteediks, kaob vabadus. Sama juhtub, kui isiksusetüübist saab inimese „saatus“ või „tõeline olemus“.

9) “Raamidesse panemine” kui sotsiaalne mehhanism

Sildistamine ei ole ainult üks inimene, kes ütleb teisele midagi inetut. See on lai mehhanism, mida toidavad:

• haridussüsteem,
• diagnostilised käsiraamatud,
• tööpsühholoogia,
• sotsiaalne staatus,
• normatiivsus.

Kõik need eeldavad, et inimest saab „parandada“, „optimeerida“, „sobitada“. Ja see tekitab hirmu:

• hirm olla „vale“,
• hirm olla „haige“,
• hirm olla „ebanormaalne“.

Oluline piir: kriitika sildistamise suhtes ei tähenda, et inimene pole teadlik olend või et tal pole valikut. Vabadus algab sealt, kus inimene näeb süsteemi, aga ei anna talle kogu võimu.

10) Vabadus kui sildistamisest loobumine

See vaade ei ütle, et inimest ei tohiks üldse kirjeldada või et igasugune keel oleks vale. Tuum on selles, et:

• kirjeldus ei tohi muutuda identiteediks,
• nimetus ei tohi muutuda vanglaks,
• ükski inimene ei tohiks omada moraalset ülemvõimu teise olemuse üle.

Vabadus algab sealt, kus inimene saab olla:

• ilma sildita,
• ilma etteantud rollita,
• ilma pideva hindamiseta.

Sellises ruumis saab inimene taas elada, mõelda ja luua, mitte ainult sobituda.

11) Kuidas inimene saab siltidest lahti lasta

1. Tee vahet: kirjeldus vs identiteet

Silt töötab ainult siis, kui sa ütled: „Ma OLEN see.“
Muuda see: „Minus ESINEB praegu see muster.“

• Pole mõistlik öelda: „Ma olen nartsissist“
• Mõistlik on öelda: „Mõnes olukorras käitun ma enesekesksemalt“

Identiteet on lukustatud. Muster on liikuv.

2. Küsi: kelle huvides see silt on?

Kas see aitab sul end mõista või aitab see teistel sind hallata?

3. Taasta ajamõõde

Too „täna“, „praegu“, „selles olukorras“ tagasi.

4. Võta keel tagasi

„Ma valin praegu nii“ ja „ma katsetan teistmoodi“ avavad sinu teadvuse ja oled rohkem hingeline teadlik olend.

5. Ära võitle siltidega – muuda suhet nendega

Näe silti kui ajutist tööriista ja pane see maha:
„See sõna kirjeldab ühte vaadet, mitte mind.“

12) Kuidas säilitada isemõtlemist süsteemi sees

Isemõtlemine ei tähenda süsteemist põgenemist.

1. Erista infot tõlgendusest

„Mis on fakt ja mis on järeldus?“

2. Hoia mitu vaatenurka korraga

„See võib olla bioloogiline.“
„See võib olla sotsiaalne.“
„See võib olla reaktsioon keskkonnale.“

3. Õpi taluma ebamäärasust

„Ma ei tea“ on vaimne lihas, mitte nõrkus.

4. Hoia otsustusõigus enda käes

Ekspert on nõuandja. Sina oled vastutaja.

5. Loo sisemine referents

Kas see laiendab või ahendab sind?

6. Ära vaheta üht süsteemi teise vastu

Uus dogma on endiselt dogma.

13) Kuidas suhelda sildistavate inimestega ilma konfliktita

Eesmärk pole neid ümber veenda, vaid mitte lasta end lukustada.

1. Ära vaidle sildi üle – vaheta tasandit
   „Ma näen, miks see nii võib paista.“
2. Peegelda käitumist, mitte identiteeti
   „Kui sa mõtled seda konkreetset olukorda, siis seal käitusin nii.“
3. Kasuta „praegu“ ja „siin“ keelt
   „Praegu on mul raske sellele kohe reageerida.“
4. Sea piir ilma süüdistamata
   „Ma kuulan su muret, aga ma ei võta endale silte.“
5. Mõista: sildistaja räägib sageli endast
   Sildistamine on sageli kontrolli- ja hirmumehhanism.

14) Kuidas kasvatada last nii, et ta ei kaotaks isemõtlemist

Seda saab teha ka süsteemi sees.

1. Ära sildista last isegi „positiivselt“
   Kiida tegevust, mitte olemust.
2. Küsi rohkem kui seletad
   „Mida sina arvad?“
3. Õpeta, et autoriteet ≠ tõde
   „Sa võid alati küsida lisa.“
4. Luba eksida ilma identiteedita
   „See tegu ei töötanud, proovime teistmoodi.“
5. Õpeta taluma „ma ei tea“
   Ausus loob vabaduse.
6. Näita eeskujuga, et sa ise mõtled
   „Ma muutsin oma meelt“ on vabaduse õpetus.

15) Peegeldusefekt: miks sildistaja näeb teises seda, mida ta endas ei lahenda

Sildistamise taga on sageli peegeldusefekt (projektsioon, peegeldamine, väline omistamine). Inimene kipub märkama teistes just neid omadusi, millega tal endal on konflikt, puudus või lahendamata kogemus. See võib olla:

• vajadus tunnustuse järele,
• eneseväärtuse haavatavus,
• kontrollivajadus,
• allasurutud enesekesksus,
• hirm nähtavuse ees.

Kui inimene pole neid aspekte turvaliselt läbi elanud, muutuvad need teistes „ärritavaks“. Silt annab kiire leevenduse: ta teeb keerulise lihtsaks ja ebamäärase selgeks.

Miks just „nartsissist“? Ja miks mitte „tulpist“?

Miks on keegi määranud sildi “nartsissist”, mis sarnaneb lille nimega nartsiss? Ilus lill. Inimesed ei vihka nartsisse kui lilli. Seega pole küsimus „lille vihkamises“, vaid selles, kuidas ühest sümbolist tehti inimese kohta sotsiaalselt laetud diagnoos.

Miks mitte “tulpist” ehk lille tulp kasutada?“ Seega, Sildid on suuresti kokkuleppelised – keegi “viskas” selle sildi nime “õhku” ja sellest hakati tuimalt kinni ja sildistama inimesi. Ühiskond võtab mõne sõna, annab sellele moraalse laengu ja hakkab selle ümber ehitama tervet kultuuri, mille abil:

• targutada,
• lahterdada,
• alandada või tõsta,
• süüdistada või õigustada.

Nimi ise ei ole tõde. Nimi on tööriist. Ja tööriist võib muutuda relvaks, kui seda kasutatakse inimese lukustamiseks.

Oluline täpsustus: peegel ei tähenda süüd

Peegeldusefekt ei tähenda: „Kui sa mind sildistad, siis sa oled ise sama.“
See tähenda pigem: „See teema on sulle minevikust aktiivne (sa pole ise puhastunud) ja see, mida sa minus näed, on seotud sinu kogemusega.“

16) Õpetajate ja võltsvalgustajate lõks

Tänapäeval ei tule sildistamine enam ainult ametlikest süsteemidest. Üha sagedamini tuleb see vaimsuse, enesearengu ja „teadlikkuse“ keeles. Just see teeb selle eriti ohtlikuks, sest see ei tundu kontrollina — see tundub pääsemisena.

Paljud valgustöötajad, elutreenerid ja õpetajad korraldavad tasulisi loenguid teemadel nagu:

• kes on nartsissist ja kuidas end tema eest kaitsta,
• kuidas ära tunda „mürgiseid inimesi“,
• milline isiksusetüüp oled sina või teised,
• millises tähtkujus sündimine määrab sinu saatuse, ülesanded või piirangud.

Seda pakitakse sageli hirmu ja „enesekaitse“ narratiivi:

„Kui sa seda ei tea, oled ohver.“
„Kui sa ei õpi neid tüüpe tundma, kasutatakse sind ära.“

Inimene tuleb lootuses avarduda, kuid lahkub uue sildiga, uue hirmuga ja uue filtriga, mille kaudu ta hakkab maailma vaatama.

Vaimsuse nime all toimuv programmeerimine – väliste maatriksi programmide lõks

Kui õpetus ütleb inimesele:

• kes ta on,
• kes ta ei ole,
• kelle eest ta peab hoiduma,
• milline ta „oma loomult“ on,

siis ei avarda see teadvust — see struktureerib selle ümber. See suunab inimest otsima vastuseid väljast:

• autoriteedilt,
• õpetajalt,
• loengult,
• süsteemilt.

Valguskeel, mis ei vii inimeseni endani, vaid paneb teda pidevalt hindama, eristama, kategoriseerima ja kartma „valesid inimesi“, ei ole vabastav valgus. See on uus kontrollikiht – maatriksikiht.

Hinge lukustumine standarditesse

Kui inimene hakkab uskuma, et keegi teine saab öelda, kes ta on, milline osa temast on „vale“ ja milline „õige“, eemaldub ta oma olemisest.

Selles vaates ei ole inimene:

• nartsissist,
• ohver,
• türann,
• päästja,
• ega ühegi tähtkuju vang.

Inimene on elav, muutuv teadvus, kes igas hetkes väljendab just seda, mida olukord, kogemus ja õppimine vajavad. Mõnes hetkes võib ta olla tugev, teises haavatav. Mõnes nähtav, teises vaikne. See ei vaja parandamist ega sildi alla surumist.

“Kui keegi väljast ütleb: „Sina oled selline“, siis ta ei näe sind — ta näeb oma õpetuse peegeldust.”

Kõiksuse juhtimine vs välise autoriteedi järgimine

Selle mõtte järgi ei peaks inimene elama standardite, tabelite ega teiste loodud kirjelduste järgi. Vabadus ei sünni sellest, et inimene õpib veel paremini tüüpe tundma. Vabadus sünnib sellest, et ta julgeb olla ilma määratluseta.

Lubada Kõiksusel juhtida tähendab:

• kuulata oma sisemist kogemust,
• mitte karta muutumist,
• ja mitte otsida kinnitust sellele, „kes ma olen“.

“Kui inimese hing on puhtast allikast, siis ükski teine inimene ei saa talle öelda, mis ta on või millisesse lahtrisse ta kuulub.”

Kokkuvõte: mida see kõik tähendab ja miks see on hingele oluline

Sildistamine ei ole süütu. See on programm, mis:

• lihtsustab inimest,
• vähendab tema võimalusi,
• loob hierarhiaid, kus mõned määratlevad ja teised alluvad,
• ning harjutab inimest elama mitte sisemisest tõest, vaid välisest raamistikust.

Kui sildid muutuvad identiteediks, sünnib maailm, kus inimene on nagu toode riiulil — siltidega „koostis“, „kasutus“, „riskid“ ja „hind“. Sellises maailmas muutub loovus ohuks, muutumine kahtlaseks ja vabadus „ebanormaalseks“.

Aga inimese loomus ei ole kast. Inimese loomus on liikumine.

Üleskutse hingelistele

Kui sa tunned, et su sees on miski, mis ei mahu ühtegi kategooriasse, siis see „miski“ ongi sinu elusus. Ära anna seda ära.

• Ära müü oma sisemist teadmist ühegi loengu, õpetaja ega süsteemi vastu.
• Ära luba kellelgi määratleda su olemust sõnadega, mis teevad sind väiksemaks.
• Ära vaheta üht silti teise vastu, isegi kui see teine silt on „valguse“ keeles.

Kui sa tahad avarduda, siis küsi endalt iga õpetuse kohta:

Kas see teeb mind vabamaks või ettevaatlikumaks?
Kas see avab mu südame või pingutab mu meele?
Kas see viib mind enda juurde või kellegi teise tõe alla?

Ja kui sa oled valiku ees, siis vali see, mis lubab sul olla.

Sest ükski silt ei ole sinust suurem.
Ja ükski inimene ei ole loodud elama nagu toode riiulil.
Inimene on loodud elama nagu hing: avatud, liikuv, loov ja vaba.

Ole, luba, mäleta!

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe lisaks:

Lõpeta väljast otsimine. Kõik vajalik on sinus endas olemas:

Iga suurem teema, mis tõstatatakse, on pettus ja meie ümber on lõputud valed. Nagu me toimetame õhuookeani põhjas, oleme sama hästi valede ookeani põhjas. Milline valedest võib olla suurim?

Vaata teisi Eestimaa maskita lugusid SIIT

Allikas: Rahvuslik Teataja

Sai siis küsitud, et milline seos on sellisel lihtsasti kontrollitaval faktil lameda Maaga? Vastust ei tulnud. Märkimisväärne on siinkohal see, et sama sildi pälvis ka üks inimene, kes jagas sotsiaalmeedias sõltumatute teadlaste poolt avaldatud laboratoorse uuringu tulemust. Sellised juhtumid ajendasid antud fenomeni lähemalt uurima.

Uuringu tulemus

Pikema uurimustöö tulemusena on selgunud, et inimestel üldiselt on täiesti erinev nägemus antud sõnast! Mõningad väljavõtted nendelt inimestelt, kes teinekord nimetavad teisi lamemaalasteks:

„Lamemaalased on minu jaoks vandenõuteoreetikutest fanaatikud, kes on liiga fanaatilised oma seisukohti edastama… kes üritavad kõigile tõestada, et neid on KA halvasti koheldud.“

„Koondnimetus nende kohta. kes ei usu normaalsust, kes otsivad “oma”, ehkki see nii-öelda “oma” on pehmelt öeldes jama, et mitte öelda ulmevaldkonda kuuluv.“

„Lolli sünonüüm, kiire ja lihtsustatud lahterdamine.“

„Minu jaoks on lamemaalane see, kes hoiab omaenda väljamõeldud tõdedest kinni hoolimata sellest, et on ümberlükkamatud tõendid, et ta eksib.“

„Inimene, kelle kindel seisukoht mingis konkreetses küsimuses erineb teaduslikult tõestatud seisukohast selles küsimuses.“

Läbiviidud uuringus oli vastajaid palju, enamik vastusest aga olid erinevad. Siinkohal tuleb mängu lihtne koolipoisi loogika: kui üks inimene ütleb teisele lamemaalane ning kolmas näeb sellist situatsiooni, siis kolmas inimene tõlgendab asja kohe enda nägemuse järgi olenemata sellest, et esimene selle öelduga üldse midagi muud võis mõelda. Kas selline situatsioon mitte ei muuda antud sõna tühjaks sõnakõlksuks, millel puudub igasugune sisu? Ka peavoolu meedias on seda sõna viimasel ajal kasutatud mingisuguse grupi määratlemiseks. Mida nemad sellise ebamäärase sõnaga mõtlevad?

Mida aga arvavad sõnast „lamemaalane“ just need inimesed, kes teinekord selle suhteliselt mitte midagi ütleva sildi saavad? Mõningad näited:

„Sõimusõna isemõtlevatele/tunnetavatele, endaga kontaktis olevatele inimestele praeguses maailmas.”

„Lamemaalane on halli massi kirjeldus – sõna neile, kes erinevad ja elavad kastist välja maagias ja mûstikas, usalduses ja mängulisuses, naudingutes ja avatud meeles ”

„Kompliment isemõtlejatele!”

„Olen aru saanud, et see võrdub mõistega “teaduse eitaja”. Irratsionaalne inimene?
Aga olen ka aru saanud, et seda tiitlit jagatakse valimatult igaühele, kes peavoolumeediaga nõus ei ole.
Ja milles täpselt pole nõus või mis argumendid need on – see ei huvita neid, kes seda sõna kasutavad. Tempel “lamemaalane” peale – ja edasi! ”

„Lamemaalane tähendab tänapäeval seda, et Sa oled mõtlemisvõimeline isend, keda ei saa meedia poolt programmeerida ja vastasel lõppesid argumendid otsa. ”

Märkimisväärne on siinkohal see, et enamus nendest inimestest, keda teinekord „lamemaalasteks“ nimetatakse, võtavad seda sõna pigem komplimendina! Üldiselt selle sõna kasutajad ise aga eeldavad, justkui teeks see mingit kahju neile, keda nad sel moel nimetavad, nagu on uuringust selgunud. Ja kas pole mitte tugev inimene see, kel puudub hirm teiste arvamuste ees? Või üldse, kui paljudel on võime muuta kellegi negatiivne sõnarünnak enda jaoks hoopis komplimendiks? Vaadates, kuidas inimesed üldiselt reageerivad sõimusõnadele, siis ei saa öelda, et selline võime just paljudel olemas oleks.

Lamemaalane otsetõlkes

Kui nüüd lähtuda puhtast eesti keelest ehk kui võtta seda väljendit sõna-sõnalt, siis tähistab lamemaalane inimest, kes usub, et meie maailm on hoopis lame ja mitte ümar. Sõimusõna lausuja enda arvates võib see tähistada ka inimest, kes on tema arvates sama rumal kui too, kes usub lameda Maa olemasolusse.

Ka siinkohal on olukord kohati koomiline.

Valdav enamus inimesi arvas kunagi, et Maa on lame, siis keegi julge aga väitis selle hoopis ümmargune olevat. Mille tulemusel teda naeruvääristati massi poolt (võib-olla nimetati ka “ümarmaalaseks”, me ei tea).

Siis ühel hetkel olid valitsevad ringkonnad niivõrd suurte tõendite kuhja all, mis sundis neid avalikult tunnistama, et Maa on siiski ümar. Need, kes veel arvasid oma “vanas maailmas” olles, et Maa on ikkagi lame, said ülekaaluka rahvamassi naeruvääristamise osaliseks.

Nüüd oleme olukorras, kus paljud inimesed taas arvavad, et Maa on hoopis lame.

Minul on ükspuha, kas Maa on lame või ümmargune, minu elukorraldus sellest ei muutu. Kuid mulle näib ajaloo kulgu vaadates, et kogu see lame-ümar-lame teema on inimeste rumaluse indikaator.

Ma ei ütle, et ümara Maa usku inimene on rumal ega ei ütle ka seda, et lameda Maa usku inimene on rumal, vaid rumalus peegeldub pigem inimeste reageeringus kellegi teise isikliku tõe vastu.

Maailm oleks tunduvalt rahulikum paik, kui peetaks vähem ususõdasid oma tegudes ja sõnades. Kaks omavahel vastandlikku usku võivad täitsa kenasti üksteisega läbi saada.

Sõitsin hommikul autoga, kus mängis raadio ja sealt tuli A. Popovi jõulutervitus. See oli oma olemuselt rohkem nagu manitsev sõnum, kus kutsuti rahvast üles pidama jõule kitsas pereringis, väites, et see võib päästa kellegi elu. Tundub ju igati õilis ja hea, aga kui lasin selle sõnumi endast läbi, siis tegi see ikkagi väga kurvaks. Kurvaks just seetõttu, et sõnumi põhiolemuseks oli hirmu levitamine. Öeldes inimestele, et kui nad veedavad aega koos oma lähedastega – külastavad sugulasi, keda pole ammu näinud –, võib nii sooritada justkui kuriteo, isegi mõrva. Selline sõnum siis jõuludeks nii kuulsa mehe poolt.

Minu mõte jooksis aga selles suunas, et kas tõesti ei suudeta olla ka ühte päeva ilma hirmutamata, ilma maalimata tonte sellest, et kellegi kallistus on samaväärne mõrvaga. See teebki nukraks.

Ma püüan välja öelda, mida mina hinges tunnen. Vanarahvas on öelnud, et „parem karta kui kahetseda“, ja kuigi selles tarkuses peitub ka oma tõde, siis paraku on seda lauset väga kurjasti ära kasutatud. Iga inimese sees on energia – vägi, mida me saame kasutada ja isegi kasvatada. Vabadus ja vägi on omavahel tugevalt seotud – mida vabamana inimene ennast tunneb, seda suurem ja tugevam on ka tema vägi, seda vabamalt voolab ka energia tema sees. 

Praegune maailm on suunanud oma peamise fookuse surmahirmule ning see väljendub selles, et suures hirmus surma ees on inimesed lõpetanud sisuliselt ka elamise. Ma suudan mõista inimeste hirmu suremise ees, kuid mul on väga keeruline mõista, et seeläbi kardetakse hoopis elada.

Praegusel ajal levib ja levitatakse erinevaid hirme: hirm ühe konkreetse viiruse ees, hirm mistahes haiguse ees, hirm seista enda eest, hirm järgida oma südamehäält, hirm öelda välja, mida me tunneme; hirm välja öelda seda, mis tundub meile oluline, mida teistega jagada. Suur osa sellest hirmust on seotud meie vabadust kõige enam piirava hirmuga – „mida teised minust arvavad“.

See viimane hirm on kõige suurem vabaduse blokeerija, mis pesitseb meie kõigi sees. See aga piirab kogu meie elu, meie tegevust; takistab olemast see, kes sa südames tunned, et oled, ja tegemast nii, nagu sulle sisimas õige tundub. Lapsest saadik on meid võrreldud teistega, suunatud tegema kõike nii, nagu teised teevad, mõtlema selliselt, nagu teised mõtlevad, ja seeläbi kuuluma suurde halli massi. Minu sõnum teile täna on: hakake mõistma seda hirmu enda sees ja nägema, kuivõrd te seeläbi piirate oma vabadust täiesti absurdsel põhjusel. Selle hirmu tõttu on inimesed ise ehitanud oma hingele ette müürid ja loonud väikese kasti, mille sees elatakse näiliselt turvaliselt. Tihtipeale aga hing karjub seal kasti sees ja soovib natukenegi vabadust, kuid seda vabadust me endile ei luba just selle äärmiselt tobeda hirmu tõttu.

Kui palju jääb inimestel elus tegemata, kogemata, elamusi saamata ja lõpuks sisuliselt ka elu elamata ainult seetõttu, et kardame, mida teised arvavad või ütlevad. Ka praegusel ajal, kus vaba sõna järjest enam piiratakse ja alla surutakse. Tehakse juba isegi ettekirjutusi, kuidas võib mõelda, mida võib tunda ja milliselt peab käituma. Kui sa´seda omaks ei võta, siis naeruvääristatakse, sildistatakse ja isegi mõnitatakse sõnadega „lamemaalane“ ja „vandenõuteoreetik“.

Minu isiklik seisukoht on, et kui ma julgen olla mina ise, mõelda, nagu mõtlen, tunda, mida tunnen, ja selle ka selgelt välja ütlen, siis on mul ükskõik nendest siltidest. Vähemalt olen ma vaba. Ma julgen tunnistada, et vahel olen kurb, vahel tunnen ka hirmu, kuid seda veidi teisiti kui suurem enamus. Ma tean, mis asi on hirm, oskan selle tunde enda sees tuvastada ja suudan selle endast läbi lasta, ilma et sellega kaasa läheksin või end piiraksin.

Mul on elus olnud väga palju kogemusi, kus olen hirme ületanud ja seetõttu kogenud imelisi elamusi. Olen teadlikult lõhkunud ise ehitatud müüre enda ümber ja saanud sellest juurde nii palju energiat ja väge. Iga kord, kui jään kindlaks oma sisetundele ja teen asju enda moodi, annab see taas juurde suure positiivse laengu ja vägi minu sees kasvab. Kasvab nii suureks, et saan seda ka teiega jagada ja kutsuda teisigi üles seda kõike ise kogema. Plaanin sellest kõigest kirjutada pikemalt ja jagada ka oma kogemusi ja viise, kuidas kõige selleni olen ise jõudnud, mida pidanud läbi elama ja kuidas leidnud oma tee. See pole olnud alati lihtne – kohati isegi väga raske, kuid seda enam saan uhkusega öelda, et ma olen raskustest läbi tulnud pea püsti ja sirge seljaga, jäädes iseendaks. Olen jäänud oma südametunnistuse ees ausaks ja puhtaks. See on andnud meeletult energiat ja nüüd tunnen isegi, et mida rohkem ma ära annan, seda rohkem see vägi minu sees kasvab.

Julgen seda soovitada teistelegi. See on teie elu, teie teekond, teie mõtted ja teie tunded – teie vabadus. Igaühel on õigus otsustada oma elu üle, võtta vastutus oma elu eest ning olla seeläbi täiesti vaba – südamest vaba.

Kauneid jõule teile kõigile!