See masinavärk ei vali vahendeid, rakendades grupiviisilist tühistamist, meediaterrorit ja juriidilisi rünnakuid, mida tuntakse üleilmselt nime all SLAPP (Strategic Lawsuits Against Public Participation – üldsuse osalemise vastased strateegilised hagid), mille eesmärk on kriitikute majanduslik ja psühholoogiline murdmine.

Süsteemi suletud ring: Miks tavadisainiga inimene ei leia Eestis õiglust ja miks Põhiseadus on muutunud dekoratsiooniks

Eesti Vabariigi Põhiseaduse paragrahvid 13 ja 14 deklareerivad uhkelt, et igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele ning et õiguste tagamine on kohtu-, täidesaatva ja seadusandliku võimu kohustus. Kuid reaalne elu näitab, et need read kehtivad valikuliselt. Kui süsteemi seest pärit isik – olgu selleks kohtunik, prokurör, mõni mõjuvõimas advokaat või peavoolumeedia väljaanne – rikub seadust, valitseb täielik vaikus. Prokuratuur ei algata menetlusi, ametkonnad pigistavad silmad kinni ning õiguskantsleri nõunikud piirduvad formaalsete vastustega.

Tegemist on klassikalise ringkaitsega, kus riigijuhtimine, kohtud, prokuratuur, kapo, pangandus ja suurmeedia toimivad ühe ja sama organismi rakukestena, kaitstes mitte kodanikku, vaid iseennast. Tavainimese jaoks tähendab soovitus „pöördu oma õiguste kaitseks kohtusse“ sisuliselt mõnitust ja ressursside raiskamist, sest süsteem on iseenda kohtunikuks.

Seltskondlik ringkaitse: Miks advokaat sind ei päästa

Selles suletud maatriksis on naiivne loota, et Riigi Õigusabi (RÕA) korras määratud või isegi kalli raha eest palgatud advokaat toob sulle õiglase lahenduse. Tänases Eestis ei otsustata kohtuasju mitte seadusetähe või argumentide kaalukuse, vaid klannikuuluvuse põhjal. Otsuste tegelikuks tagamaaks on asjaolu, millisesse “seltskonda” kaitsealune kuulub, kes on tema sõbrad või millist ühiskondlikku narratiivi ta esindab. Kui sa oled märgistatud kui süsteemiväline teisitimõtleja või kui sinu tutvusringkond ei kuulu eliidi heakskiidetud siseringi, muutub su kaitsja sageli vaid formaalseks statistiks. Advokatuur on põimunud ühisesse võrgustikku kohtunike ja prokuröridega, mistõttu juriidiline abi taandub pelgalt rituaalseks kaasatantsimiseks režiimi poolt juba ette otsustatud kohtuotsusele.

Elulised näited: Annika Urm, Kristiina Heinmets ja Kristi Loigo juhtumid

Seda vankumatut seadusetuse müüri illustreerivad ilmekalt mitmed viimaste aastate skandaalsed juhtumid:

• Annika Urmi juhtum ja süsteemne inimjaht: Rahvusvahelise ajakirjaniku ja ettevõtja Annika Urmi saaga on kestnud juba pea kümme aastat. Urm on langenud pretsedenditu tagakiusamise ohvriks, kus tema põhiõigusi – eraelu puutumatust, süütuse presumptsiooni ja andmekaitset (GDPR) – on süstemaatiliselt rikutud. Kui Harju Maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo ja tema kolleegid algatasid Urmi suhtes kriminaalasja paragrahvi alusel, mis käsitleb kohtuniku solvamist, paljastus süsteemi tegelik pale: kriminaalmenetlust kasutatakse tsiviilvaidluse asemel, et summutada igasugust kriitikat ja satiiri, mis on tegelikult kaitstud sõnavabadusega (PS § 45). Urmi kuriteoteated kohtunike, prokuröride ja laimu levitavate ajakirjanike kohta jäetakse eos tähelepanuta. Riigi Õigusabi (RÕA) korras määratud kaitsjad või ekspertiisid ei täida sellises olukorras mitte kliendi kaitse, vaid pigem süsteemi sujuva toimimise ja menetlussurve tagamise rolli. Inimene jäetakse täielikult kaitseta, mistõttu ainus viis ellu jääda ja end terrori eest säästa on süsteemist füüsiliselt ja vaimselt eemalduda ehk põgeneda.
• Kristiina Heinmets ja võimuliialdused: Läbi katsumuste pidi minema ka Kristiina Heinmets, kelle lapsehooldusõiguse saagas tegi kohtunik Ahti Kuuseväli otsuseid, mis hiljem tühistati kui seadusevastased. See juhtum näitas, kuidas ametnikud, kohtutäiturid ja lastekaitsjad võivad ühises juriidilises rägastikus toimida lapse ja ema huvide vastaselt, tekitades jõhkrat ülekohut, millest vabanemine nõuab tohutut avalikku tähelepanu ja vaimset vastupanu.
• Kristi Loigo ja meediaterror: Sarnaselt Eneke Rootsi ja teiste tühistamiskampaaniate ohvritega on Kristi Loigo juhtum ilmekas näide sellest, kuidas suurtööstuslik meediaterror suudab inimese maine ja elutöö hävitada loetud päevadega, ilma et ohvril oleks reaalset juriidilist või finantsilist võimekust end hiiglaslike meediakorporatsioonide vastu kaitsta.
• Poliitilise võitleja Sandra Sirge hiljutine juhtum pole erand aga kinnitab süsteemi käsilaste töövõtteid ka süsteemis sees tegutsejate suhtes. Jääb mulje, et armu ei anta kellelegi. Loe Sandra lugu SIIT.
• Fonte.News toimetusele on viimase kahe aasta jooksul laekunud üle saja sarnaseid “tühistamise”, “näljutamise” ja “küüditamise” juhtumi. Eriti lastehooldusõiguse, perevägivalla, sotsiaaltoetuste jagamisel ametnike korruptsiooni ja pedofiilide tegevuste kohta. Neid pole toimetus avaldanud nii kannatajate enda kui ka toimetuse enda turvalisuse huvides. Kuid see on pisike jäämäe tipp alles.

Eestis on, seni varjul olnud, SLAPP protsessid välja tulnud ja neid on sotsiaalmeedias võrreldud Venemaa, Ukraina ja Põhja-Korea jõuvõtetega vaba- ja teisitimõtlejate vastu.

Kas käimas on 21. sajandi küüditamine ja “näljamängud”?

Kui vaadata Eestis toimuvat läbi ajaloolise prisma, tabab ärganud mõistust judin: meie silme all on käivitatud 21. sajandi modernne küüditamine ja peenelt disainitud “näljamängud”, mille mustrid kopeerivad hirmutava täpsusega mineviku rängemaid diktatuure.

Ajalugu näitab, et režiimid vahetavad nägusid, kuid nende olemus jääb samaks. 1941. ja 1949. aasta küüditamised Eestis kasutasid toorest füüsilist jõudu, tääke ja loomavaguneid, et teisitimõtlejad ja iseseisvad peremehed Siberisse saata. Täna ei vaja süsteem relvastatud sõdureid – füüsilise vägivalla on asendanud juriidiline, digitaalne ja bürokraatlik terror. Taktika on aga täpselt sama, mida kasutas omal ajal Nõukogude Liidu repressiivaparatuur (NKVD/KGB) “rahvavaenlaste” elimineerimiseks: inimeselt võetakse süstemaatiliselt ära võimalus ühiskonnas ja elukeskkonnas toimida.

Pangakontode suvaline blokeerimine ja finantsiline isoleerimine on kaasaegne vaste varade konfiskeerimisele. Fabritseeritud kriminaalasjad, valeekspertiisid ja suurmeedia vahendusel läbi viidav grupiviisiline laim meenutavad Stalini-aegseid näidisprotsesse, kus süüdlane oli paika pandud enne kohtuistungi algust. Tulemus on identne minevikuga: vabad ettevõtjad, tõeotsijad ja süsteemi kriitikud on sunnitud oma elude, perede ja vaimse tervise päästmiseks kodumaalt põgenema. See on sunnitud digitaalne pagendus – 21. sajandi küüditamine, kus vagunite asemel kasutatakse menetlussurvet, et suruda vabad hinged maapakku.

Nende jaoks aga, kes jäävad kohapeale, on käima lükatud sotsiaalsed näljamängud, mis viivad ellujäämise võitluse täiesti uuele ja perverssele tasandile. Minevikus – näiteks 1930. aastate Ukrainas (Holodomor) – tekitas režiim kunstliku näljahäda toidu füüsilise konfiskeerimisega. Tänapäeval on meetodid peenemad: inimesi näljutatakse vaimselt ja füüsiliselt surnuks õigluse ja õiguse täieliku puudumisega.

Kui sinult võetakse ära igasugune juriidiline kaitse, kui Põhiseadus sinu puhul ei kehti ning kui riik, kohus ja prokuratuur mängivad sinu hävitamiseks kokku, siis suletakse su ümber nähtamatu hapnikukraan. See õigusetuse näljahäda kurnab inimese elujõu ja närvisüsteemi viimse piirini. Läbi kontrollitud majanduskriiside, absurdse maksuralli ja mürgitatud toiduahela surutakse rahvas puhtasse ellujäämisrežiimi, kus kogu aur kulub pelgalt bioloogilisele eksisteerimisele. Pidev hirm ja kurnatus hoiavad inimteadvuse madalaimal sagedusel. See on psühholoogiline areen, kus ellu lubatakse jääda vaid neil, kes on nõus oma suveräänsusest loobuma – hoidma suu kinni, kummardama süsteemi valejumalalaid ja leppima orja staatusega. Tõeline vabanemine nendest näljamängudest algab aga hetkest, mil mõistetakse ajaloo õppetundi: diktatuuri ei saa lepitada, selle koodist ja teatrist tuleb oma teadvus täielikult lahti ühendada.

Globaalne paralleel: Tavaline inimene masinavärgi hammasrataste vahel

Eestis toimuv ei ole isoleeritud nähtus, vaid osa globaalsest hierarhilisest mustrist. Kogu maailmas – alates USA-st kuni Euroopa Liidu südameni – on õigusemõistmine muutunud luksuskaubaks, mida saavad endale lubada vaid korporatsioonid ja poliitiline eliit.

1. USA ja SLAPP-hagid: Ameerika Ühendriikides on tavapärane, et suurfirmad või mõjuvõimsad poliitikud kaebavad sõltumatud ajakirjanikud või tavakodanikud kohtusse absurdsete miljoniliste nõuetega pelgalt selleks, et ohver advokaadikulude tõttu pankrotti läheks. Isegi kui kodanikul on õigus, sunnib finantsiline kurnamistaktika ta alistuma.
2. Suurbritannia laimuseadused ja oligarhid: Aastaid oli London tuntud kui “laimuturismi” pealinn, kus idabloki oligarhid ja korrumpeerunud ametnikud kasutasid sealseid rangeid laimuseadusi ja ülikalleid advokaadibürosid, et vaigistada uurivaid ajakirjanikke üle kogu maailma. Tavalisel inimesel puudus igasugune šanss sellises kohtuvõitluses ellu jääda.
3. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika ignoreerimine: Kuigi EIK on korduvalt rõhutanud, et avaliku võimu kandjad (sealhulgas kohtunikud ja prokurörid) peavad taluma kõrgemat kriitikat, satiiri ja provokatsiooni kui tavakodanikud, sülitavad kohalikud režiimid sellele praktikale sageli sülitama. Tõstetakse esile “institutsiooni autoriteedi kaitsmist”, mis on tegelikult vaid viigileht diktatuurilaadse tsensuuri kehtestamiseks.

Tõrjepõhise enesekaitse äratamine

Kui riik, kohus, prokuratuur ja palgatud advokaadid keelduvad täitmast oma põhiseaduslikku rolli, astub jõusse kodaniku viimane bastion: tõrjepõhiõigus. See on inimese võõrandamatu õigus kaitsta end ise igasuguse avaliku võimu omavoli ja õigusvastase ründe eest (KarS § 28 – hädakaitse).

Meediaeksperimendid ja alternatiivsed infokanalid ongi sündinud vajadusest tuua varjatud tõed avalikkuse ette, sest kui ametlikud kanalid on ummistunud korruptsioonist ja onupojapoliitikast, on vaba sõna ainus järelejäänud relv. Tõde ja õigus ei saabu nendesse süsteemsetesse rakkudesse tagasi enne, kui inimesed lõpetavad pimeusalduse ja hakkavad häälekalt nõudma ametnike isiklikku ja kriminaalset vastutust oma tegude eest. Kuni seda ei juhtu, jääb valik samaks: kas elada vaikides ja orjata režiimi või lahkuda sellest 3D-maatriksist oma vaimse ja füüsilise vabaduse nimel.

Poliitiliste valimiste illusioon: Kes on need, kes ikka veel lavastust usuvad?

Kuna Eestis on taas käivitumas uute Riigikogu valimiste kampaaniad, on paslik küsida kõige kriitilisem küsimus: miks inimesed lähevad endiselt valima seda sama poliitilist eliiti, mis on neid korduvalt alt vedanud? Kes on need valijad oma teadvuse sageduselt ja mõistuselt?

Süsteemianalüütilisest ja vaimsest vaatepunktist vaadatuna jaguneb valijaskond suures osas madala sagedusega, manipuleeritavasse teadvusseisundisse. Need on inimesed, kes elavad hirmus, sotsiaalses unerežiimis ja sügavas pimeusalduses, uskudes siiralt, et ekraanilt vastu vaatav poliitiline nukuteater esindab nende huve. Tegemist on programmiga, kus inimene loovutab oma isikliku vastutuse ja elujõu välisele “päästjale” – olgu selleks siis mõni lubadusi pilduv erakond või karismaatiline liider. Kui inimese teadvus toimib puhtalt ellujäämise ja kuulekuse sagedusel, ei suuda ta näha fassaadi taha ega mõista, et talle pakutakse vaid näilisi valikuid sama suletud süsteemi piires.

Kuid reaalsus on veelgi küünilisem. Tänaseks on see masinavärk sedavõrd mäda, et küsimus polegi enam pelgalt valijate naiivsuses. Kas tegelikult üldse käiakse enam valimas või on tulemused, uus valitsus ja tulevased narratiivsed stsenaariumid juba ammu tagatubades paika pandud?

Kogu valimisprotsess on muutunud suureks rituaalseks etenduseks, kus e-valimiste läbipaistmatud algoritmid ja kontrollitud suurmeedia tagavad täpselt sellise tulemuse, mida globaalne režiim ja kohalik ringkaitse parajasti vajavad. Valimiskampaania on lihtsalt massidele mõeldud tsirkus, psühholoogiline operatsioon, mille ainus eesmärk on “näidata”, et toimub mingisugune demokraatlik protsess. Sellega legitiimsustatakse uued maksud, piirangud ja järjekordsed sammud Uue Maailmakorra suunas, jättes orjastatud ühiskonnale mulje, nagu nad oleksid ise selle saatuse valinud. Tõeline ärkamine algab hetkest, mil mõistetakse: selles mängus ei saa võita süsteemi reeglite järgi mängides – ainus tee on sellest teatrist täielikult lahti ühenduda.

Kõiksus on välja hüüdnud inimolendite nimed, kelle hinged suunatakse uuesti õppima vastupidisesse rolli kogemusi saama:

Kohtunik Marju Persidskaja; kohtunik Liina Naaber-Kivisoo; kohtunik Vallo Kariler; kohtunik Tarmo Tina; kohtunik Olev Mihkelson; kohtunik Heili Sepp; kohtunik Saale Laos; kohtunik Paavo Randma; kohtunik Marina Ninaste; kohtunik Erkki Hirsnik; kohtunik Ingrid Kullerkann; kohtunik Reena Lember; kohtunik Daimar Liiv; prokurör Paul Pikma; vandeadvokaat Sirje Must; advokaat Marika Suurpere; meditsiini kohtuekspert Evelin Eding, meditsiini kohtuekspert Tanel Vaas. Loe varasemalt Kõiksuse nimekirja sattunud nimesid SIIT.

Suur Puhastus: Kui võrk rebeneb ja õiglus taastub

Kuid see 3D-maatriks, mis on rajatud hirmule, õigusetusele ja eluenergia riisumisele, ei ole igavene. Universumi ja elu algallika seadused on vankumatud: igale pimeduse tsüklile järgneb vältimatu ärkamine ja puhastumine. Saabub aeg, mil kogu see peenelt kootud must võrk rebeneb ja kõik siin ilmas pöördub tagasi puhtasse, pimestavasse Valgusesse. Valgus ei paljasta üksnes tõde, vaid lõpetab ka illusiooni nende karistamatusest, kes end täna jumalateks peavad.

Ja nii imelik, ehk isegi ehmatav kui see praeguses surutises ei tundu, maalib tulevikuvisioon ette pildi ülimast kergendusest ja õnnest. See on hetk, mil sajanditepikkuse vaimse ja füüsilise terrori koorem langeb rahva õlgadelt. Tuleviku vaba inimkond tunneb siirast, puhast rõõmu ja hingerahu, kui ta vaatab tagasi sellele hukkuvale ajastule ja näeb tänaste “küüditajate” ning “näljutajate” vaimset ja süsteemset surnuaeda.

See saab olema väli, kus puhkavad tuhanded hauatähised ja nimeplaadid – nimedega, mis kunagi külvasid hirmu: endised kohtunikud, prokurörid, korrumpeerunud poliitikud, rahva paljaksvarastanud pankurid ja süsteemi truud meediakarjased. Need on monumentaalne tõestus sellest, et ükski vale, ringkaitse ega ebaõiglus ei saa seista vastu Alghinge loojale. Nende süsteemne lõpp märgib päeva, mil inimkond on lõpuks vaba, astunud välja näljamängude areenilt ja leidnud tee tagasi oma algsesse, puhtasse ja piiramatusse elujõu lätte juurde.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui minu lood Fonte.News kanalis resoneeruvad sinuga, siis palun toeta minu valgustegevust:

Loe lisaks:

Fonte.News toimetuseni jõudnud materjalid, kirjavahetused ja menetlusdokumendid tõstatavad küsimusi selle kohta, kas kriminaalasjas osalenud kaitsealusele tagati professionaalne, aktiivne ja sõltumatu kaitse või jäi kaitsealusele mulje, et tema huvid ei olnud menetluses piisavalt esindatud.

Artikli keskmes on vandeadvokaadi abi Marika Suurpere ning tema tegevus Advokaadibüroo Sirje Must koosseisus. Tegemist ei ole süüdistava käsitlusega, vaid ülevaatega asjaoludest, mis uuriva ajakirjaniku hinnangul väärivad avalikku tähelepanu ja selgitusi.

Kaitsealuse ja advokaadi kommunikatsioon tekitas küsimusi

Toimetuse käsutuses olevate kirjade põhjal jäi kaitsealusele mulje, et tema kaitsepositsioon jäi suuresti tema enda kujundada ning advokaadi poolne strateegiline juhtimine oli ebapiisav.

Ühes kaitsealusele saadetud kirjas kirjutas advokaat:

„Millise kaitsepositsiooni võtate? Käesolevalt ei ole teie positsioon minule enam (juba ammu) arusaadav.“

Kaitsealuse hinnangul tekitas selline suhtlus küsimuse, kas kaitset juhtis advokaat või eeldati, et õigusliku strateegia määrab klient ise.

Teises kirjavahetuses küsis kaitsealune advokaadilt:

„Miks mina pean teile oma kaitse ideid looma? Mina pole advokaat, mina ootan neid teilt!“

Kaitsealuse sõnul ei saanud ta menetluse jooksul piisavalt konkreetseid vastuseid küsimustele, mis puudutasid:

• ekspertiiside vaidlustamist,
• menetluse lõpetamise võimalusi,
• kaitsetaktikat,
• ning seda, milliseid samme advokaat reaalselt tema kaitseks astus.

Õigusriigis eeldatakse üldjuhul, et kriminaalkaitse ülesanne on aktiivselt kaitsta klienti, analüüsida tõendeid, vaidlustada ebaproportsionaalseid meetmeid ning pakkuda professionaalset strateegilist nõu.

Vaidlused ekspertiiside ja tõendite üle

Täiendavaid küsimusi tekitasid kohtuarstlike ekspertiisidega seotud asjaolud.

Kaitsealuse hinnangul sisaldasid kaks varasemat ekspertiisiakti valeandmeid ning olid vastuolus tema digiloo, arstitõendite ja raviarstide hinnangutega. Kirjavahetuste põhjal palus kaitsealune korduvalt, et advokaat:

• vaidlustaks ekspertiisiaktid,
• esitaks kohtule täiendavad seisukohad,
• kutsuks vajadusel eksperdid kohtusse,
• ning taotleks võimalike vastuolude kontrollimist.

Advokaat vastas muu hulgas, et:

„Kaitsetegevus ei seisne üksikute taotluste esitamise sageduses, vaid õiges ajastuses ja õiguslikus põhjendatuses.“

Kaitsealusele jäi siiski mulje, et tema jaoks keskseid tõendiküsimusi ei käsitletud piisavalt aktiivselt või läbipaistvalt.

Vaidlusi tekitanud soovitus minna vahi alla

Eriti tähelepanuväärseks peab toimetus kirjavahetust, kus käsitleti võimalikku vahi alla võtmist.

Advokaat kirjutas kliendile muu hulgas:

„Kui istungi aega enne suve paika ei saa ja tuleb vahistamismäärus, siis viibite nii kaua vahi all, kui menetlejatel ja ka minul see aeg tekib, et istungit pidada.“

Teises kirjas lisati:

„Kas annate ennast üles ja saame edasi minna kohtuvaidlustega või ootame, millal teid vahi alla võetakse?“

Kaitsealusele jäi nende kirjade põhjal mulje, et tema põhiõiguste kaitsmise asemel normaliseeriti võimalust viibida määramata ajaks vahi all.

See tekitas küsimusi eriti olukorras, kus samaaegselt olid kaitse poolt esitatud kaebused kõrgematele kohtutele väitega, et vahistamine oli ebaproportsionaalne ja õigusvastane.

Küsimused eriliigiliste isikuandmete kaitse kohta

08.04.2026 toimunud kohtuistungiga seotud kirjavahetustes tõstatas kaitsealune küsimuse, et istungil käsitleti ajakirjaniku juuresolekul tema terviseandmeid, elukohaolukorda ja muid tundlikke isikuandmeid.

Kaitsealuse hinnangul ei reageeritud sellele piisavalt aktiivselt ega taotletud tema eraelu tugevamat kaitset.

Advokaadi Marika Suurpere vastuse järgi oli kinnise istungi taotlust varasemalt proovitud, kuid kohus ei pidanud seda põhjendatuks. Samuti viitas advokaat sellele, et kaitsealusel endal oli võimalik kohtus oma vastuväiteid väljendada.

Kaitsealune leidis siiski, et olukorras, kus ta osales videosilla kaudu ega näinud täielikult kohtusaalis toimuvat, oleks pidanud advokaat tema õigusi aktiivsemalt kaitsma.

Küsimused sõltumatuse kohta

Materjalidest nähtub, et advokaat Marika Suurpere olevat kaitsealusele viidanud headele suhetele nii prokuröri Paul Pikmaga kui ka kohtunik Marju Persidskajaga.

Kuigi juristide professionaalne suhtlus menetlusosaliste vahel on tavapärane, võib selline kommunikatsioon kaitsealuses tekitada küsimusi kaitse sõltumatuse kohta.

Fonte.News toimetusele saadeti anonüümne vihje, milles väideti, et advokaadibüroo Sirje Must ja advokaat Marika Suurpere tegutsevad väidetavalt liiga tihedas koostöös riigiasutusega KAPO. Toimetus ei ole suutnud neid väiteid sõltumatult kontrollida ning käsitleb neid üksnes vihjena, mitte faktina.

Toimetus edastas vihje ka advokaadile Marika Suurperele kommentaari saamiseks, kuid vastust ei saadud.

Tähelepanuväärseks peab toimetus asjaolu, et kaitsealuse hinnangul keskendus advokaat Marika Suurpere anonüümse vihje saatja tuvastamisele rohkem kui kliendi kaitsmisele.

Küsimused riigi õigusabi süsteemi kohta

Toimetus juhib tähelepanu sellele, et riigi õigusabi korras määratud advokaati ei vali kaitsealune ise.

Käesolevas juhtumis määrati kaitsjaks advokaat riikliku süsteemi (Prokuratuuri) kaudu ning kaitsealusel puudus võimalus valida endale kaitsja vabalt.

See tõstatab laiema küsimuse, kuidas tagatakse riigi õigusabi (RÕA) puhul kaitse sõltumatus olukorras, kus kaitsealune kaotab usalduse talle määratud advokaadi vastu.

Avalikud kommentaarid ja büroo vastutus

Küsimusi tekitasid ka avalikud kommentaarid meedias.

Kaitsealuse sõnul ei olnud ta isiklikult kohtunud vandeadvokaat Sirje Mustaga, kuid samal ajal anti büroo nimel meediale hinnangulisi kommentaare kaitsealuse käitumise kohta.

Toimetusele jäi mulje, et büroo avalikud kommentaarid erinesid sellest, mida kaitsealusele menetluse käigus kommunikeeriti.

Täiendavalt tekitas küsimusi vastutuse jaotus büroos. Kaitsealuse ja toimetuse hinnangul viitas Sirje Must suhtluses sellele, et iga advokaat tegutseb iseseisvalt, kuigi Marika Suurpere tegutses tema patrooni juhendamisel.

Toimetuse hinnangul tõstatab see küsimuse, kuidas jaguneb vastutus advokaadibüroos olukorras, kus avalikkuse ees esinetakse ühise büroona, kuid probleemide korral viidatakse individuaalsele vastutusele.

Vastamata küsimused

Toimetus pöördus kommentaaride saamiseks nii Marika Suurpere kui ka vandeadvokaat Sirje Musta poole, kuid artikli avaldamise hetkeks vastuseid ei saabunud.

Samuti jäi toimetusele mulje, et büroo avalikud kommentaarid meedias erinesid oluliselt sellest, mida kaitsealusele menetluse käigus kommunikeeriti.

Laiem küsimus Eesti õigusruumile

Käesolev juhtum tõstatab laiema küsimuse: kui sõltumatu ja aktiivne on kriminaalkaitse Eestis olukorras, kus kaitsealune tunnetab, et tema advokaat ei võitle ebaõiglase süsteemiga, vaid kohandub sellega?

Kas kaitseadvokaadi roll on üksnes menetluse administreerimine või peab advokaat aktiivselt seisma kliendi põhiõiguste eest ka siis, kui see tähendab konflikti prokuratuuri või kohtuga?

Need küsimused vajavad avalikku arutelu.

Toimetusele on laekunud ka teisi pöördumisi, milles on väljendatud rahulolematust riigi õigusabi kvaliteedi ja kommunikatsiooni osas erinevates menetlustes, seal hulgas ka Marika Suurperega seonduvalt. Samas on toimetusel olemas ka mitmeid näiteid juhtumitest, kus riigi õigusabi (RÕA) korras määratud advokaadid on näidanud üles väga kõrget professionaalset taset nii kliendi kaitsmisel kui ka suhtlemisel.

Oma 56 aastase elukogemuse juures, olles esinenud üle maailma motivatsioonikoolitajana ja elutreenerina, mitme raamatu autor ja kaasautor, julgen öelda, et Marika Suurpere suhtumise ja käitumise näide võiks olla advokaatide õpikus peatüki all “Nii ei tohi advokaat kunagi teha”.

Seetõttu peab toimetus oluliseks avalikku arutelu selle üle, millised standardid peaksid kehtima riigi õigusabi korras määratud kaitsjatele ning kuidas hinnata olukordi, kus klient tunnetab, et tema kaitse ei olnud piisavalt aktiivne või usaldusväärne.

Toimetuse märkus

Artikkel põhineb toimetusele edastatud kirjavahetusel, kaitsealuse selgitustel ning avalikult kättesaadaval informatsioonil. Kõik kirjeldatud hinnangud ja järeldused väljendavad asjaosaliste subjektiivseid seisukohti ning neid ei tule käsitleda tõendatud faktiväidetena.

Toimetus (Veiko Huuse) on saatnud avaliku päringu ka Eesti Advokatuurile (29.05.2026). Kui saame vastuse, siis täiendame seda lugu jooksvalt.

TÄIENDUS 10.06.2026

Fonte.News toimetus sai Eesti Advokatuurilt vastuse. Hämmastama paneb see, et kirjale on alla kirjutanud “Eesti Advokatuur” (juriidiline nimi – fiktsioon) aga puudub päris inimese nimi – vastutaja. Selline suhtlemise stiil tekitab palju uusi küsimusi. Vastus pildina:

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui minu lood Fonte.News kanalis on sinu arvates väärtuslikud, siis palun toeta minu valgustegevust:

Loe lisaks:

Kuula lisaks:

Kui kaitsjad, advokaat Marika Suurpere ja vandeadvokaat Sirje Must, ei kaitse: Riigi õigusabi (RÕA) varjukülg

Rahvusvahelise ajakirjaniku Annika Urm juhtum ei ole pelgalt vaidlus kohtus.
See on põrkumine mitme suure küsimuse vahel:

• sõna-, arvamus vabadus ja selle piirid
• ajakirjaniku kaitse SLAPP eest
• kriitika ja selle taluvus
• süsteemi läbipaistvus
• ning lõpuks — kaitseõiguse tegelik sisu

Avalikus ruumis on juba pikalt arutletud selle üle, kas kriitika kohtusüsteemi suunal on lubatud, kui terav see võib olla ja kus jookseb piir.

Aga selle loo keskmes ei ole enam ainult see küsimus.

Keskmes on hoopis midagi lihtsamat:
kas inimest, kelle üle kohut peetakse, ka tegelikult kaitstakse?

Üksi süsteemi vastu: kuidas riigi õigusabi võib jätta inimese kaitseta?

Annika Urm kohtuasjaga on seotud Riigi poolt määratud kaitsja – advokaat Marika Suurpere ja tema patroon vandeadvokaat Sirje Must. Mõlemad töötavad Advokaadibüroos Sirje Must. Kusjuures Sirje Must on väga pika staaziga ja kogenud advokaat, alates 1973 aastast, lisaks Advokatuuri liige alates 01.09.1973. (Siis oli ENSV alles ja NSVL õigusruum, – seadused, – mentaliteet, tihti “käsi peseb kätt” ja “kõik tunnevad kõiki” vajalikes organites)

On hetki, kus süsteem ei murra inimest korraga, vaid tasapisi — vaikides, venitades, jättes tegemata selle, mis peaks olema elementaarne.

Ma ei kirjuta seda lugu kõrvaltvaatajana. Ma olen selles protsessis uuriva vaatlejana ja lisaks Annika Urmi tugiisikuna. Ma helistasin nii advokaat Marika Suurperele kui ka tema patroonile vandeadvokaat Sirje Mustale. Ma küsisin. Ja ma ei saanud vastuseid, mis oleksid loonud kindlustunde, et kaitsealust Annika Urmi tegelikult kaitstakse täie hoolsuse, professionaalselt ja õiglaselt.

13. aprillil 2026 helistasin tugiisikuna advokaat Marika Suurperele, kes esindab Annika Urmi riigi õigusabi (RÕA) korras.

Küsimus oli lihtne: Miks ei ole esitatud määruskaebust Tartu Ringkonnakohtule olukorras, kus inimene võib iga hetk ebaseaduslikult vahi alla sattuda ja määramata ajaks vanglasse minna?

Advokaat Marika Suurepere vastus oli rahulik ja enesekindel:„Vahistamist ei tule, määrus pole ju jõustunud.“

Aga samal ajal olid Delfis, ERR-is, Postimehes, Õhtulehes, Elu24-s, Eesti Ekspressis ning Politsei- ja Piirivalveameti kanalites tagaotsimise teated.

See ei olnud kõrvaline asjaolu. See näitas, et olukord oli reaalne ja kiireloomuline.

Kui sellele massiivsele avalikule kajastusele tähelepanu juhtisin, sain advokaat Marika Suurperelt vastuseks, et “sellist asja ei ole, segadus on arusaamatu ning mina peaksin lihtsalt määrust uuesti lugema, sest ma ei saa juriidikast aru”.

Advokaat Marika Suurpere toon oli kindel ja tõrjuv.

Ma võtsin ise seadused ette ja rääkisin teiste kogenud õigusekspertidega. Kiiresti sai selgeks, et olukord ei olnud nii, nagu mulle väitis advokaat Marika Suurpere.

Helistasin uuesti Marika Suurperele. Selgitasin, mida olin teada saanud. Ta kinnitas veel kord, et tõlgendan valesti ning Annika Urmil mingit ohtu ei ole.

Siis kirjutasin Marika Suurperele kirjalikult ja tõin välja konkreetsed asjaolud.

Pärast seda muutus vastus. Äkitselt oli vaja „ise ka seadusi uurida“.

Ja peagi tuli kiri advokaat Marika Suurperelt: jah, tegemist võib olla kohese täitmisega.

Siin tekib põhimõtteline küsimus: Kui Annika Urmi tugiisik Veiko Huuse peab advokaadile selgitama, kuidas seadust tõlgendada, tekib küsimus — kes keda siin tegelikult kaitseb?

08.04.2026 kohtuistungile jõudis Annika Urm läbi juhuse

8. aprillil 2026 toimunud kohtuistungil osales Annika Urm ainult seetõttu, et mina, Veiko Huuse, saatsin talle istungi lingi, mille oleks pidanud edastama kas tema kaitsja advokaat Marika Suurpere või kohus eesotsas kohtunik Marju Persidskajaga. Seda ei tehtud.

Ka varasemalt ei olnud Annika Urmile kõik kohtukutsed ja menetlusteated õigeaegselt edastatud ei e-posti ega tavaposti teel. See tekitas olukorra, kus kaitsealune pidi ise teadmata seisus ootama, kas ja millal järgmine menetlustoiming toimub.

08.04.2026 istung korraldati lühikese etteteatamisega. Kohus saatis teate advokaat Marika Suurperele. Sama info jõudis mingil põhjusel ka minuni, Veiko Huuseni.

Eeldasin loomulikult, et sama kutse on saadetud ka Annika Urmile. Seda ei olnud tehtud.

Võtsin 8. aprilli hommikul Annika Urmiga ühendust ja küsisin, kas ta ikka teab istungist, et ta on ikka kohal. Vastus oli eitav. Ta ei teadnud kohtuistungist midagi. Ta sattus paanikasse, sest tema vastu arutati menetlust, kuid talle endale ei olnud infot edastatud – ei kutset ega osalemise url linki.

Saatsin talle kohe videosilla lingi, mille olin saanud kohtult otse (siiani arusaamatu, miks mulle aga mitte Annikale). Tänu sellele sai Annika Urm kohtuistungil osaleda.

See oli istung, kus arutati tema vahistamist põhjendusega, et ta ei osale kohtuistungitel ja hoiab menetlusest kõrvale.

Olukord oli vastuoluline: inimene viibis istungil, kuid samal ajal arutati tema väidetavat mitteilmumist.

Kohtuistungiga seotud faktilised asjaolud

Annika Urmi kohta olid kohtule esitatud kehtivad dokumendid, mida tulnuks istungil osalemise ja menetluse korraldamise juures arvestada.

Tal oli soov kohtuistungil osaleda.
Tal ei olnud kohtukutset.
Tal ei olnud osalemise link

Sellest hoolimata ta osales.

Mitte tänu oma kaitsjale Marika Suurperele. Mitte tänu kohtule. Vaid tänu sellele, et mina, Veiko Huuse, edastasin talle vajaliku info.

Kaks päeva hiljem anti välja vahistamismäärus põhjendusega, et Annika Urm hoiab kohtuistungitest kõrvale.

Kas see on õiglane menetlus või lihtsalt formaalne märge protokollis?

Kuidas peaks suhtuma Annika Urm järgmistesse kohtuistungitesse, et kui ta osaleb ja ikka vahistatakse põhjusel “Annika ei osale istungitel”?

Kui küsimused jäävad vastuseta

Päev enne istungit — 7. aprill. Saadan advokaadile Marika Suurpere seitse küsimust. Mitte emotsionaalseid. Mitte süüdistavaid. Lihtsaid, sisulisi küsimusi kaitse kohta.

Vastus tuleb päev hiljem 08.04.2026, peale Annika Urmi kohtuistungit. Kolm lauset, millest loen välja:

Konfidentsiaalsus. Keeld avaldada. Kinnitus, et kõik on tehtud seaduse järgi. (etteruttavalt märgin, et Marika Suurpere ei osanud lugeda vahistamise määrust ja see fakt juba kinnitab ühte ja teist)

Ja mitte ühtegi vastust minu seitsmele küsimusele.

Need küsimused ei ole kadunud.

Need on endiselt alles:

• Miks ei käsitleta vaidlustatud ekspertiise kui keskset kaitseküsimust?
• Millised on reaalsed sammud, mida kaitseks on tehtud?
• Kuidas on tagatud kaitsja sõltumatus?
• Kas menetlus on tegelikult võrdne?
• Kas tähtajad arvestavad inimese tegelikku olukorda ja võimalusi?
• Kuidas käsitletakse tõendeid, mis võivad mõjutada vabadust?
• Kas on hinnatud võimalikku vaigistavat (SLAPP) mõju kriitika kontekstis?

Advokaadi Marika Suurpere lubadused, mis ei jõua tegudeni

Pärast 8. aprilli 2026 kohtuistungit ja sellele järgnenud vahistamisriski muutus kõige olulisemaks küsimuseks kiire ja sisuline määruskaebus.

13. aprillil 2026 rääkisin mina, Veiko Huuse, uuesti advokaat Marika Suurperega. Küsimus oli otsene: millal esitatakse määruskaebus ning kas kõik vajalikud argumendid saavad kohtule esitatud.

Advokaat Marika Suurpere vastas esmalt, et kaebus tehakse nädala jooksul.

Kui selgitasin talle olukorra tõsidust ja võimalikku kohest tagajärge Annika Urmile, muutus tähtaeg kiiresti. Järgmine vastus oli, et kaebus tehakse järgmisel päeval. Seejärel tuli uus lubadus: „kohe-kohe“.

Päev möödus. Kaebust ei olnud.

Hiljem saadeti määruskaebuse tekst tutvumiseks alles järgmise päeva lõpus. Selleks ajaks oli aeg kriitiline ning side Annika Urmiga raskendatud.

Kaebuse sisus puudusid mitmed olulised asjaolud ja argumendid, mis oleksid tulnud kaitse seisukohalt välja tuua juba esimeses versioonis.

Parandused saadeti tagasi. Täiendused saadeti tagasi. Paluti kinnitada, kas kaebus on nüüd esitatud. Vastust ei tulnud.

Mõne aja pärast saabus hilisõhtune kinnitus, et kaebus on saadetud, kuid selleks hetkeks oli väärtuslik aeg juba kadunud.

Näide sellest, kui Annika Urm helistas advokaadile Marika Suurperele kohe peale 08.04.2026 toimunud kohtuistungit, et küsida selgitusi(miks Marika Suurpere ei edastanud õigeaegselt kohtukutset ja osalemise linki, miks advokaat ei võtnud temaga ühendust enne kohtuistungit, miks advokaadi esinemine kohtus oli puudulik ja väga nõrk,…) ja edasist tegevusplaani, siis advokaat Marika Suurpere ei vastanud telefonile vaid saatis mõni hetk hiljem sms sõnumi Annika Urmile (ekraanipilt sõnumist):

See sms sõnum on “mõnitamise” maiguga, sest Annika Urm on saatnud pidevalt küsimusi ekirja teel aga ta pole saanud vastuseid.

Vabadust puudutavas asjas loeb aeg minutites

Olukorras, kus inimese vabadus võib sõltuda tundidest, ei ole venimine tehniline küsimus. See on sisuline küsimus. Kui kaitsealune ei tea, kas kaebus on esitatud, millal see esitati ja mida selles väideti, siis ei saa rääkida kindlustundest ega tõhusast kaitsest.

Annika Urm pidi samal ajal taluma teadmatusest tulenevat tugevat menetlusliku survet.

Küsimus ei olnud ainult paberis. Küsimus oli inimese saatuses, kus tahetakse võtta temalt kõige olulisem inimõigus – VABADUS.

Riigi õigusabi (RÕA): paberil ja päriselus

Pärast suhtlust advokaat Marika Suurperega tekkis mul küsimus, kuidas selline kaitsepraktika üldse võimalik on. Seetõttu võtsin ühendust tema patrooniga, vandeadvokaat Sirje Mustaga, kelle büroo kaudu Riigi õigusabi (RÕA) teenust osutati.

Lootsin saada selgust, vastutust ja professionaalset hinnangut. Vestlus patrooni Sirje Mustaga jättis aga teistsuguse mulje. Vandeadvokaat Sirje Must selgitas, et tegemist ei ole „lobisemise teenusega“, aeg on piiratud ning advokaat teeb nii palju kui võimalik.

Selline vastus tõstatab põhimõttelise küsimuse.

Riigi õigusabi (RÕA) ei ole heategevus.
Riigi õigusabi (RÕA) ei ole juhuslik teenus.
Riigi õigusabi (RÕA) ei ole madalama kvaliteediga õiguskaitse.

Riigi õigusabi eesmärk on tagada inimesele tegelik kaitse ka siis, kui tal puudub võimalus palgata eraadvokaati.

See tähendab sama professionaalset hoolsust, sama lojaalsust ja sama õigeaegset tegutsemist nagu tasulise kliendi puhul.

Kui kaitse muutub formaalsuseks

Kui inimese vastu käib kriminaalmenetlus, arutatakse vahistamist ning kaalul on vabadus, siis ei piisa vastusest, et aega on vähe ja tehakse nii palju kui võimalik.

Sellises olukorras tuleb teha see, mis on vajalik.

Kaitse ei saa olla ainult nimi toimikus.
Kaitse ei saa olla ainult allkiri paberil.
Kaitse peab olema reaalne tegevus inimese huvides.

Kui seda ei ole, muutub Riigi õigusabi (RÕA) sisuliselt formaalsuseks.

Küsimus, mis puudutab igat inimest

See lugu ei puuduta ainult Annika Urmi. See puudutab iga inimest, kes võib ühel päeval sattuda olukorda, kus tal on vaja Riigi õigusabi (RÕA) korras määratud kaitsjat.

Kui inimene usub, et advokaat seisab tema kõrval, aga tegelikkuses peab ta ise survestama, uurima, parandama ja meelde tuletama, siis tekib küsimus:

Kas süsteem kaitseb inimest — või kaitseb ainult iseenda vormi?

Kohtuprotsessi alguses jõudis menetlusosalistele hirmutavat infot advokaat Marika Suurpere kohta – levisid väited „koputajatest“, headest suhetest süüdistaja ja kohtunikuga ning muud usaldust kõigutavad vihjed.

Kohtuprotsessi alguses, aastaid tagasi, sai Annika Urm ehmatava signaali, kui tema kaitsja, advokaat Marika Suurpere teatas esimestes vestlustes, et “ta saab kohtuniku Marju Persidskajaga (märkus: see kohtunik juhib kohtuprotsessi) ja prokuröri Paul Pikmaga (süüdistaja) hästi läbi, et nad on sõbralikud ja Annika ei pea midagi kartma”. See oli Annika jutu järgi hirmujudinaid tekitav info. Judinate põhjus oli see, et ka Harju Maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo saab väga hästi läbi enda pikaaegse endise kolleegiga Paul Pikmaga. Judinaid andis juurde anonüümne kiri Fonte.News toimetajale Veiko Huusele, kus teatati, et Sirje Must büroo ja Marika Suurpere on “Kapo koputajad”. Annika jagas seda teadet kohe Sirje Musta bürooga ja et miks nii vihjatakse. Tänaseni pole teada, kes sellise vihje tegi.

Kõige suurem probleem oli kommunikatsioon, mis jäi suures osas ühepoolseks – Annika Urm küsis, palus põhjalikke selgitusi aga advokaat Maarika Suurperelt vastused kas ei tulnud või olid mõnesõnalised. Telefonikõnedes vihjas Marika Suurpere korduvalt, et Annika pole tal ainus klient ja tal ka teisi kliente, kellega peab ta tegelema. (Märkusena ütlen, et minu andmetel on advokaatidel kohustus võtta täpselt nii palju kliente, et kõik saaksid võrdse, õiglase ja professionaalse kohtlemise)

Teine suur probleem oli, et Annika Urm ei saanud kätte kohtukutseid, sest kohus ei saatnud kutseid Annika Urm emailile ega tava postiga (tänaseni pole kohus suutnud tõestada, et nad saatsid kutseid või, et Annika sai need kätte), samuti ei edastanud advokaat Marika Suurpere neid kutseid Annikale kätte. (Märkusena ütlen, et minu teada tuleb kohtukutse kätte toimetada postiteenuse kaudu, mitte emailiga. Emaili postkast võib tihti olla täis või kiri on liikunud spam posti, või aktiivse eluviisiga inimesel võib päevas olla tuhandeid kirju ja mõned kirjad võivad jääda tähelepanuta, jne.).

Kolmas probleem oli, et advokaat Marika Suurpere väitis korduvalt, et ta peab nõu kogueg oma patrooniga (mis hiljem selgus, et tegemist vandeadvokaadiga Sirje Must). Annika palus korduvalt anda teada, kes on Sirje Must büroos Marika Suurpere patroon, sest ta polnud rahul Marika Suurpere töö kvaliteediga ja soovis patrooniga otse rääkida. Aga vastust ei saanud. Siis kui Annika hakkas ise Sirje Musta büroosse kirjutama, kõigile sealsetele advokaatidele ja küsis, kes on Marika Suurpere patroon, sai ta alles käesoleval kuul Marika Suurperelt vastuse, et vandeadvokaat Sirje Must isiklikult on tema patroon. Kuid selle loo lõpus saate teada, et Sirje Must ei teadnud sellest kohtuasjast midagi (protsess on toimunud juba aastaid)- seega, kas Marika Suurpere valetas Annika Urmile, et tal on pidev konsulteerimine enda patrooniga?

Vandeadvokaat Sirje Must kui patroon: kes vastutab Annika Urmi kaitse eest?

Mida sügavamaks olukord läks, seda selgemaks sai, et küsimus ei puudutanud enam ainult advokaat Marika Suurpere tegevust. Küsimus tõusis järgmisele tasandile — milline oli tema patrooni, vandeadvokaat Sirje Musta, tegelik roll kogu selles menetluses.

Vandeadvokaat Sirje Must on Eesti advokatuuris pika staažiga nimi. Ta on olnud advokatuuri liige alates 1. septembrist 1973, mis tähendab aastakümnete pikkust kogemust õiguskutsel. Just seetõttu on ootused tema professionaalsusele, järelevalvele ja vastutusele põhjendatult kõrged.

Kui advokaat Marika Suurpere tegeles igapäevase kaitsetööga, siis vandeadvokaat Sirje Must oli selles struktuuris kogenum ja vastutavam nimi. Loomulik eeldus oli, et keerulises ja kõrge riskiga olukorras sekkub vajadusel büroo kõige kogenum jurist.

Eriti siis, kui kaalul on inimese vabadus.

Seetõttu võtsin mina, Veiko Huuse, ühendust vandeadvokaat Sirje Mustaga.

Lootus oli lihtne: kui suhtluses advokaat Marika Suurperega jäi puudu selgusest, kiirusest ja kindlustundest, siis vaatab Sirje Must olukorra üle, hindab riske ning tagab, et kaitsealuse õigused ei jääks tähelepanuta.

Seda ei juhtunud.

Vestlusest jäi mulje, et vandeadvokaat Sirje Must ei olnud juhtumi sisuga detailselt kursis. Tal puudus selge ülevaade menetluse seisust, vaidlusalusest määrusest ning sellest, kui kiireloomuline oli olukord inimese jaoks, kelle vabadus võis sõltuda päevadest.

See tekitas tõsise küsimuse.

Kui vandeadvokaat Sirje Must oli patrooni rollis, siis kes pidi kontrollima töö kvaliteeti?
Kui Sirje Must ei olnud määrusega kursis, siis kes pidi hindama õiguslikke riske?
Kui patroon ei sekku, siis kes vastutab?

Just siin muutub küsimus isiklikust probleemist süsteemseks.

Vestluses jäi mulje, et olukorda ei peetud erakorraliseks. Kõlas seisukoht, et tegemist ei ole teenusega, kus kliendile saab lõputult aega pühendada, ning tehakse nii palju kui võimalik.

Kuid olukorras, kus inimese suhtes on tagaotsimisteated, vahistamisrisk ning määruskaebuse tähtaeg, ei ole küsimus mugavuses ega teenindusstiilis.

Küsimus on põhiõigustes.

Vandeadvokaat Sirje Must oleks pidanud sellises olukorras:

sekkuma viivitamata, kui ilmnes segadus määruskaebusega;
kontrollima, kas advokaat Marika Suurpere tegevus oli õigeaegne;
hindama, kas kaitsealusega suhtlus vastas kutse standardile;
tagama, et inimese vabadust puudutavas asjas ei tekiks põhjendamatut viivitust;
võtma vastutuse patrooni rolli eest.

Selle asemel jäi mulje, et Sirje Must jäi kõrvalevaatajaks.

Ja kui vandeadvokaat Sirje Must patrooni rollis jääb kõrvale, jääb kaitsealune üksi.

Teoreetiliselt võiks järgmine samm olla pöördumine Eesti Advokatuuri poole. Praktikas tekib aga küsimus, kui tõhus on järelevalve süsteemis, kus avaldusi võtavad vastu samad isikud, kelle tegevuse üle peaks järelevalvet tegema. Just seetõttu tunnevad paljud inimesed, et ametliku kaebuse asemel jääb ainsaks reaalseks võimaluseks rääkida probleemidest avalikult.

See ei puuduta enam ainult Marika Suurpere või Sirje Musta nime.

See puudutab kogu Riigi õigusabi (RÕA) usaldusväärsust.

Sest inimene ei erista büroo sisemisi rolle. Inimene küsib ainult ühte asja:

Kas mind kaitstakse — või mitte?

Delfi kirjutas hiljuti oma Krimi uudises Annikast ja seal oli Annikat kaitsva (RÕA) vandeadvokaadi Sirje Must väidetav ütlus, mis pani mind õhku ahmima. Kas tõesti Annika kaitsja suhtleb Delfi ajakirjanikuga (Karoliina Vasli) ja on oma kaitsealuse suhtes “jätkuvalt” vaenulik? Või on see Delfi ajakirjanik välja mõelnud selle väite, et muuta artikkel skandaalsemaks ja rohkem “klikitavamaks”? Kuidas on võimalik, et kaitsja ründab enda klienti avalikult? Pildil on näha väidetav Sirje Musta ütlus ja kui sa eelpool olnud selgitused kõik läbi lugesid, siis kas see on õiglane, kui RÕA korras kaitsja ei ole saatnud kaitsealusele kohtuistungite infot ja süüdistab pealekauba, et ei ilmuta kohtusse, kusjuures Annika oli kõigil nendel istungitel, kui oli kutse edastatud:

Kaks kohtuekspertiisiakti dr Evelin Edingult ja dr Tanel Vaasilt said Annika Urmi vabaduse võtmise aluseks – kas tegemist on vale tõenditega?

Selle loo kõige raskem ja samas kõige ohtlikum osa ei puuduta enam suhtlust advokaadiga ega veninud tähtaegu. Selle keskmes on kaks kohtuekspertiisiakti, mille koostajateks on nimetatud dr Evelin Eding ja dr Tanel Vaas, ning millele Annika Urmi hinnangul on menetluses antud põhjendamatu kaal.

Need ei ole tavalised dokumendid. Kriminaalmenetluses on kohtuekspertiisiakt tõend. See tähendab, et kohus võib sellele tugineda isiku olukorra hindamisel, menetlusotsuste tegemisel, ütluste usaldusväärsuse kaalumisel ning äärmuslikul juhul ka vabadust piiravate otsuste tegemisel. Kui selline tõend on vale või sisuliselt moonutatud, ei ole tegemist väikese möödalaskmisega. See võib muuta kogu menetluse suunda.

Kaks ekspertiisiakti, mille sisu ei ole advokaat Marika Suurpere vaidlustanud – miks?

Annika Urmi ja tema tugiisikute hinnangul sisaldavad mõlemad ekspertiisiaktid valeandmeid ning on vastuolus varasemate dokumentide ja teiste ametlike andmetega. See tähendab, et olemas on kaks paralleelset reaalsust.

Ühel pool on varasemad dokumendid, ametlikud materjalid ja muud olemasolevad andmed. Teisel pool kaks ekspertiisiakti, mille järeldused liiguvad vastupidises suunas.

Kui selline vastuolu tekib, peaks see olema kaitse keskne küsimus esimesest päevast alates.

Kui kohtuekspertiis muutub relvaks

Kohtuekspertiis ei ole neutraalne paber. Eksperdi hinnangut käsitletakse sõltumatu spetsialisti arvamusena. Kohtunik võib seda pidada objektiivseks aluseks, prokuratuur võib sellele tugineda ning kaitsealune peab hakkama ümber lükkama dokumenti, millele süsteem juba usaldust annab.

Just sellepärast on vale ekspertiis eriti ohtlik.

Kui tavainimene ütleb midagi valesti, on see üks asi. Kui ekspert vormistab ametlikku akti valeandmeid sisaldava järelduse, võib selle mõju ulatuda:

inimese maine kahjustamiseni,
tema olukorra pisendamiseni,
tema ütluste usaldusväärsuse murendamiseni,
sunnimeetmete kohaldamiseni,
ja lõpuks vabaduse võtmiseni.

Annika Urmi hinnangul on just nende samade vaidlustatud aktide pinnalt tehtud ka menetlusotsuseid, mis viisid vahistamismääruseni.

Kui see nii on, siis ei räägita enam meditsiinilisest erimeelsusest.

Räägitakse sellest, kas võimalikku vale tõendit kasutati inimese vabaduse piiramiseks.

Valeandmed ekspertiisis võivad tähendada vastutust

Kui ametlikus menetluses esitatakse teadvalt ebaõigeid andmeid või antakse tegelikkusega vastuolus olev eksperdihinnang, võib see tõstatada ka karistusõigusliku vastutuse küsimuse.

Eesti Karistusseadustik (KarS) § 321 käsitleb teadvalt vale eksperdiarvamuse andmist menetluses.

Eksperdi roll ei anna puutumatust. Vastupidi — mida suurem on võim inimese saatuse üle, seda suurem peab olema vastutus.

Kui kohtuekspertiisiakti põhjal võidakse inimest vahistada, ei saa eksperdi vea lati kõrgus olla madal.

Miks ei olnud see kaitse keskne lahing?

Siit jõuab küsimus tagasi advokaat Marika Suurpere ja vandeadvokaat Sirje Musta juurde.

Kui kaks ekspertiisiakti olid kaitsealuse hinnangul valed ja ohtlikud, miks ei olnud nende kohene vaidlustamine keskne prioriteet?

Miks ei nõutud nende eemaldamist või usaldusväärsuse kontrolli?
Miks ei kutsutud eksperte kohtusse selgitusi andma?
Miks ei käsitletud neid kui tõendeid, mis võivad otseselt kahjustada inimest?

Kui vale tõend jääb toimikusse, hakkab see elama oma elu.

Ja iga järgmine otsus võib toetuda eelnevale eksimusele.

Uus ekspertiis ei kustuta vana valet

Uut ekspertiisi ei tohiks määrata enne, kui on selge, miks kaks esimest ekspertiisiakti sisaldavad väidetavalt valeandmeid. Võib juhtuda, et kolmas ekspert võtab varasemad järeldused aluseks ja kordab sama viga.

Kui kaks eelmist akti on sisuliselt vaidlustatud, kuid süsteemi vastus on lihtsalt uue ekspertiisi tellimine, tekib tõsine küsimus: kas uusi ekspertiise tellitakse seni, kuni saadakse soovitud tulemus?

Kas sellepärast näivad eksperdid praktikas puutumatud, kuigi seadus näeb ette vastutuse?

Miks ei piisa teiste spetsialistide hinnangutest?

Kui olemas on varasemad ametlikud dokumendid, professionaalsed hinnangud ja riiklik ekspertiis, siis miks ei peeta neid piisavaks?

Miks omistatakse suurem kaal just vaidlustatud ekspertiisiaktidele? Miks ei piisa teiste spetsialistide hinnangutest?

Kui süsteem ei usalda varasemaid professionaalseid hinnanguid, tuleks vaidlus lahendada avatult ja tõendatult.

Küsimus on, miks peab inimene selle kõik läbi elama oma põhiõiguste ja vabaduse hinnaga.

Vead tuleb enne lahti võtta

Kui varasemad dokumendid sisaldavad vastuolusid või valeandmeid, tuleb need eraldi lahti võtta, vaidlustada ja hinnata.

Muidu jäävad need toimikusse edasi taustamaterjalina, mõjutades kohtuniku arusaama ja kogu menetluse tonaalsust.

Uus paber ei kustuta vana kahju.

Küsimus, mis ulatub ühest loost kaugemale

See ei puuduta ainult Annika Urmi. See puudutab iga inimest, kelle suhtes kunagi koostatakse ekspertiis.

Kui kaks vaidlustatud ekspertiisiakti võivad saada vabaduse võtmise aluseks, siis küsib ühiskond õigusega: kes kontrollib eksperti, kui eksperdi sõna võib kaaluda rohkem kui inimese enda elu?

Riigi õigusabi (RÕA) peaks olema turvavõrk. Aga mis siis, kui see võrk ei kanna?

Mis siis, kui inimene jääb üksinda —advokaadiga, kes on olemas paberil, aga mitte sisuliselt?

See ei ole enam ainult ühe inimese, Annika Urmi, lugu. See on küsimus usaldusest. Ja usaldus ei kao korraga.

Kas kuriteokoosseis üldse eksisteerib ja miks ei ole advokaat Marika Suurpere ning vandeadvokaat Sirje Must taotlenud menetluse lõpetamist?

Kuritegu ei teki pelgalt sellest, et kellelegi midagi ei meeldi või keegi tunneb end solvatuna. Kuriteokoosseisu olemasoluks peavad olema täidetud kõik seadusest tulenevad eeldused korraga. Kui üks oluline element puudub, puudub ka kuriteokoosseis. Seetõttu tekib keskne küsimus, miks ei ole advokaat Marika Suurpere ega tema patroon vandeadvokaat Sirje Must seda jõuliselt tõstatanud ning menetluse lõpetamist taotlenud.

Puudub koosseisupärane tegu.
Põhiseaduse § 45 kaitseb sõnavabadust. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgi on kaitstud ka terav kriitika, liialdus, provokatsioon ja satiir. Avaliku võimu kandjad, sealhulgas kohtunikud ja muud ametikandjad, peavad taluma tavakodanikest ulatuslikumat kriitikat. Kui vaidlusalused tekstid on kriitilised, satiirilised või avaliku võimu tegevust käsitlevad väljendused, ei pruugi tegemist olla kuriteona käsitatava teoga.

Puudub kuritegelik tahtlus.
Kuriteo eelduseks on tahtlus toime panna keelatud tegu. Kui eesmärk oli juhtida tähelepanu võimalikele probleemidele, kritiseerida avaliku võimu tegevust, kasutada satiiri või kajastada isiklikku kogemust, puudub kuritegelik eesmärk.

Puudub õigusvastasus ja karistatavus.
Kui väljendus on kaitstud sõnavabadusega ning jääb lubatud kriitika piiridesse, ei ole see õigusvastane. Ka terav ja ebamugav satiir ei muutu seetõttu automaatselt kuriteoks.

Kas tegemist võib olla criminal SLAPP menetlusega?
Kui nõrga või küsitava koosseisuga asja kasutatakse inimese pikaajaliseks survestamiseks, avalikuks häbimärgistamiseks, tervise kahjustamiseks või vaigistamiseks, tekib küsimus, kas menetlus kannab criminal SLAPP tunnuseid. See tähendab olukorda, kus kriminaalmenetlust kasutatakse kriitika vaigistamise tööriistana.

Miks ei ole advokaat Marika Suurpere sellele reageerinud?
Kui koosseis on küsitav, pidanuks advokaat Marika Suurpere tõstatama sõnavabaduse kaitse, criminal SLAPP tunnused, proportsionaalsuse küsimuse ning taotlema menetluse lõpetamist või vähemalt süüdistuse sisulist ümberhindamist.

Miks ei ole vandeadvokaat Sirje Must sekkunud?
Kui kaitse kvaliteedi suhtes tekkisid küsimused ning kaalul oli inimese vabadus, tekib küsimus, miks ei sekkunud büroo patroon vandeadvokaat Sirje Must, kellelt eeldatakse järelevalvet, kogemust ja vastutust.

Järeldus.
Kui tegemist on põhiseadusega kaitstud kriitika või satiiriga, puudub kuritegelik tahtlus ning puudub õigusvastane tegu. Sellisel juhul on tugev alus väita, et kuriteokoosseis puudub ning küsimärgi alla tõuseb ka see, miks advokaat Marika Suurpere ja vandeadvokaat Sirje Must ei ole seda kaitses keskseks küsimuseks teinud.

Kogu seda teemat vaadates tekkisid mul “päeva lõpuks” küsimused: Kuidas Marika Suurpere advokaadiks sai? Kas Vene okupatsiooni aegsed ja nende seaduste järgi õigushariduse omandanud advokaadid sobivad patrooniks ja kaitsma Eesti kodanikku Eesti seaduste järgi?

Käesolev lugu läheb edasi ja tulemas on järjelood. Toome lugejani detailselt kogu protsessi sisu ja osalised. Koos loome õiglase ja turvalise ühiskonna.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Seotud teemad:

International journalist Annika Urm and the Chair of the Estonian Harju County Court, Liina Naaber-Kivisoo: What connects them?

Over the past decade a story has unfolded in Estonia that defies simple categorization. This is not merely a dispute between two individuals. It is a clash of perspectives: what is truth, what is justice, and whose voice matters at all. Chair judge of Harju County Court, Liina Naaber-Kivisoo, together with three colleagues (Vallo Kariler, Tarmo Tina and Olev Mihkelson) initiated criminal proceedings against International journalist Annika Urm under § 305—insulting a judge.

On one side is international journalist Annika Urm—a victim of sensationalist media headlines and someone who has sought to draw attention to the media’s influence, its mistakes, and its power to shape public reality.

On the other side stands a representative of the judicial system, Liina Naaber-Kivisoo (along with her colleagues: Vallo Kariler, Tarmo Tina and Olev Mihkelson) — current judge and chair judge of Harju County Court, whose role in this story has become increasingly central over time.

But this didn’t start off as a dispute.

Meelis Niinepuu’s opinion piece, published on Estonian National Broadcasting news has drawn serious attention to the fact that judges and lawyers often deal outside of law based on prior “agreements” (SLAPP – Strategic Lawsuit Against Public Participation)

https://www.err.ee/1609844430/meelis-niinepuu-kavaluse-ajastu-advokaadid-ja-kohtureform

The beginning: an experiment that went too far?

Years ago, Annika Urm started a journalistic experiment. The aim was reportedly to show how news titles — even in a satirical form— can influence a people’s lives.

It was an idea that at first glance sounded innocent.
To test, if mere words can shape reality.

But when the experiment ends, then who decides what remains?
Will the reader remember the context, or only the title?

Annika Urm explains the situation as such:

“For the past ten years, I have been portrayed in Estonian media as an untrustworthy, deceitful, and scandal-prone accountant. Honestly its difficult to even call it “the media” anymore — rather it has become a narrative machine, designed to make money off of people’s private lives, sensational headlines, and clicks, often at the expense of people’s reputations and lives. By creating this image, I have been robbed of my good name and the opportunity to do honest work in the field for which I am trained—I hold a master’s degree in financial management from EBS. But who would hire someone who the public perceives as an untrustworthy accountant?

Turning to the courts has not helped me, because in my view, the proceedings are systematically hindered by various security requirements. This raises the question of why a person should go to court at all when there is a Data Protection Inspectorate (AKI) in place to protect privacy and personal data, whose very purpose should be to safeguard people’s privacy. One’s profession is also part of one’s private life. At the same time, I have never been found guilty of such charges, nor have I even been on trial.

Why is it allowed to publish blatant falsehoods about me, on a massive and consistent scale? And why must an innocent person spend tens of thousands of euros—say, 100,000 euros—to protect their privacy? Even public figures have a private life, as the European Court of Human Rights (ECHR) has repeatedly affirmed. This inevitably raises the question: what is the point of the European Union and its directives if they are not followed in practice?

In the past ten years I have not received substantial help from any government agency. Therefore, I had no choice but to write my story and ask various websites to publish it. The headlines were left up to each publication to decide. The point of this experiment was to show what headlines do to people—especially those that could be considered exaggerated or even “criminal.”

Concerning the judges — Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina and Olev Mihkelson —, then to them this journalistic experiment and satire was not acceptable. In my opinion it was perceived as heavy handed and unbearable criticism. As a result, a criminal case was initiated which, in my opinion, lacks the essential elements of a criminal offense: there is no intent, it is satire, there are no victims, and there are no beneficiaries.

In my opinion, criminal cases of this nature cannot be initiated without certain connections and influence. It is well known that Liina Naaber-Kivisoo and Prosecutor Paul Pikma have been long-time colleagues and have worked in the same building. There has also been talk of good relations between Liina Naaber-Kivisoo and former Chief Public Prosecutor Andres Parmas, as well as current Chief Public Prosecutor Astrid Asi. In my opinion, it cannot be ruled out that such connections have influenced the development of this criminal case.”

A crime is not committed just because someone does not like something or feels that they have been slighted. For a criminal offense, all the necessary elements must be present. If at least one of them is missing, then there is no criminal offense:

1. There is no act constituting an offense.
   § 45 of the Estonian Constitution protects freedom of speech. According to the case law of the European Court of Human Rights, sharp criticism, hyperbole, provocation, and satire are also protected. Public officials, including judges and other public servants, must tolerate a higher level of criticism than ordinary citizens. If the disputed texts are satirical, critical, or experimental statements regarding the activities of public authorities, they do not constitute a criminal offense.
2. There is no criminal intent.
   The prerequisite for a crime is the intent to commit a prohibited act. If the purpose of the materials was to draw attention to potential problems, criticize the actions of public authorities, use satire, or tell a personal story, then there is no criminal intent. Without intent, a crime cannot be committed.
3. There is no illegality or criminal liability.
   If an expression is protected by freedom of speech and remains within the bounds of permissible criticism, it is not unlawful. Satire can be sharp, uncomfortable, and shocking, but that does not automatically make it a crime. Therefore, there is no punishable offense.

Conclusion: When it comes to criticism and satire falling within the scope of protection under § 45 of the Constitution, there is no criminal intent and no unlawful act. Therefore, the elements of a crime are not present in this case.

This is where the story begins to unfold.

When the narrative becomes reality

Over the years, Annika Urm has claimed that stories containing inaccuracies, factual errors, or unsubstantiated claims have been published about her in several major Estonian media outlets. According to her, she has sought to challenge and have them removed through the courts.

However, the courts have not always delivered the resolution she expected.

This raises the question:
if a person feels that false claims are being spread about them, how accessible is legal protection in reality?

And furthermore:
does everyone have equal opportunities within this system?

The tables turn: what happens when criticism is directed upward?

One of the more controversial facets of the story emerges when criticism isn’t directed at the media anymore, but at the judicial system itself.

Will the rules stay the same?

On the one hand judges— like all other people— have a right to protect their reputation.
On the other, a question arises:
Should people in positions of power be more tolerant of criticism?

The Limits of Criticism: The Role of the Judge and the Threshold of Tolerance

One of the lesser discussed but important principles of the rule of law is that those in power must tolerate more criticism than ordinary citizens. This stems not only from societal expectations but is also enshrined in international law and judicial practice, including the rulings of the European Court of Human Rights.

A judge is not merely a private citizen—he or she is a holder of public authority. This means that his or her actions, decisions, and even attitudes are, quite rightly, subject to greater scrutiny. Public scrutiny is not limited to neutral analysis; it is often sharp, emotional, and at times uncomfortable.

A similar pattern can be seen in politics, where verbal confrontation, criticism, and even offensive caricatures are part of everyday debate. Although boundaries must not be crossed—defamation and deliberate misinformation are not protected—it is accepted in a democratic society that criticism can also be painful and provocative.

Here emerges a question about limits and balance:
How much criticism must a judge tolerate without undermining the authority of the judiciary, and at what point does criticism become an attack that requires intervention?

On the one hand, the judicial system must maintain its credibility and integrity.
On the other hand, this cannot be achieved at the expense of stifling criticism.

It is precisely in this tense environment —between respect and accountability, freedom of speech and the protection of reputation— where we develop an understanding of how strong a democracy really is.

Some observers have raised the question of whether such disputes might resemble SLAPP lawsuits—lawsuits intended to stifle criticism.
Others view this simply as legitimate self-defense.

The SLAPP dimension is particularly relevant in this case because Annika Urm is an international journalist

An additional significant factor must be considered in this case: Annika Urm has been an international journalist for approximately 15 years, including having created and launched the women’s media outlet Buduaar.ee, which is now owned by TV3. She has operated her own media channels and web platforms, including, for example, www.i-marbella.com in Spain and news.annikaurm.com. Her work has involved interviewing international celebrities, reporting news, and creating media content.

This makes the silencing aspect of SLAPP lawsuits even more serious. Within the European legal framework, the silencing of journalists, public critics, and individuals who speak out on social issues is considered a particularly sensitive issue. It is precisely against such individuals that SLAPP lawsuits are most frequently used, as the goal is not merely to influence a single person, but to create a broader chilling effect on everyone else.

When criminal proceedings are brought against a journalist or public critic in connection with criticism, satire, the expression of opinion, or coverage of the actions of public authorities, the question arises as to whether the true purpose of the proceedings is the administration of justice or the silencing of a dissenting voice.

Achieving the goal set by the prosecutors (Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina, and Olev Mihkelson) raises questions, as the disputed articles continue to appear on numerous websites and, to the best of our knowledge, no criminal or civil proceedings have been initiated against the owners of these sites or their potential authors. Allegedly, content critical of or considered offensive to judges appears on more than five different web platforms. This raises a legitimate question: what is the actual purpose of this specific criminal case, and what outcome is sought?

The present case also has a clear international and cross-border dimension, since the disputed publications were connected with various foreign websites and domains, and the proceedings have not fully established the actual technical publisher of the publications, the place of publication or the administration of the websites.

In addition, Annika Urm has for years acted as an international journalist and public commentator, and the disputed materials were connected with public criticism, satire, journalistic experiment and questions of freedom of expression, which gives the case possible characteristics of a cross-border SLAPP proceeding.

These circumstances create a pattern that in Europe is described as a criminal SLAPP phenomenon.

These circumstances form a pattern that is described in Europe as the “criminal SLAPP” phenomenon—the use of criminal proceedings to silence criticism or wear a person down.

In the present case, the following potential characteristics of a SLAPP lawsuit have been identified:

• the alleged victims are public officials or persons associated with the judicial system;
• The disputed materials concern a true story involving Annika Urm, which highlights a problems in our society as a whole, in our court systems, in our legal systems, and in data protection, and are presented in the form of a satirical and journalistic experiment; the authorship or technical form of publication does not alter the fact that the material falls within the realm of criticism, satire, and public debate; the headlines were chosen by the websites themselves;
• there are no financial losses or gains
• criminal proceedings are used instead of civil litigation;
• the person is subject to a warrant, compulsory appearance, arrest, or imprisonment;
• short deadlines and intense procedural pressure are used;
• The proceedings create psychological, health-related, and financial stress.

The question of the elements of a criminal offence is also important. If the disputed conduct constitutes criticism or satire protected by freedom of speech, there is no intent to commit a crime and no unlawful consequence; in such cases, the question arises as to whether the elements of a criminal offence are present at all. Article 45 of the Constitution protects freedom of speech, and according to the case law of the European Court of Human Rights, public officials must tolerate a higher level of criticism than ordinary citizens.

When the most severe state measures—such as a warrant for arrest, the risk of arrest, or the threat of imprisonment—are used in such a situation, this can have a chilling effect not only on a single individual but also on other journalists, critics, and participants in public debate. This is known as the “chilling effect,” or a silencing effect on freedom of speech.

In the case of Annika Urm, the arrest warrant was issued based on false forensic reports and false factual claims. Moreover, Annika Urm’s defence attorney, the state-appointed lawyer Marika Suurpere (from the Sirje Must law firm), claims that false expert reports cannot be challenged and that experts cannot be summoned to testify in court. Is the state-appointed defence attorney protecting Annika Urm’s rights, or the opposite? (A separate in-depth story on this will be published on the Fonte.News channel)

Therefore, this case is not limited to Annika Urm alone. It raises a broader question: Can a journalist, critic, or public commentator in Estonia speak out without fear that state coercive measures will be used against them in a situation where the elements of a crime are debatable?

Satire and experimental content can be found on many different media channels—just Google it. Here are a few links from a Google search:

https://newschannel.news/korrumpeerunud-avalik-teenistuja-liina-naaber-kivisoo-eirab-suutuse-presumptsiooni-ja-tegutseb-pohiseaduse-vastaselt

https://lexjustus.com/kohtunik-liina-naaber-kivisoo-eirab-suutuse-presumptsiooni-ja-tegutseb-pohiseaduse-vastaselt

https://lexjustus.com/kohtunik-liina-naaber-kivisoo-eirab-suutuse-presumptsiooni-ja-tegutseb-pohiseaduse-vastaselt

An example of satire in Estonia, in the style of Delfi (an image from social media commented on by public figure, politician and opinion critic Varro Vooglaid), which, according to Liina Naaber-Kivisoo’s view, should have Trump and Putin storming the courthouse doors—but they don’t, because they don’t stoop to the level of those who spread such content. Great leaders are in a higher position than judges, so why doesn’t satire and caricature bother them.

The truth?
It depends on your point of view.

Who is responsible for words said?

One of the more complex layers in this story is the question of authorship.

When texts that are sharp, critical, or even offensive circulate in the public sphere, then:

Is the person whose name is associated with them responsible?
Or is it the person who actually wrote them?

When the evidence is inconclusive, the administration of justice becomes a very delicate balancing act.

Annika Urmi’s name has been linked to articles on several websites, but so far no convincing evidence has been presented to prove that she is the author of these stories. Even Urmi’s own assertion that she has no connection to these publications has not provided a clear resolution.

Under § 305¹ subsection 1 of the Estonian Penal Code, “insulting a court or judge in connection with the administration of justice” is punishable. According to the law, there must therefore exist a direct connection with the actual administration of justice in relation to a specific person.

Estonian Penal Code § 305¹

Judges Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina and Olev Mihkelson have never substantively administered justice in relation to Annika Urm nor resolved Annika Urm’s civil claims, reputation-damage claims or applications for legal protection through a substantive court judgment.

The applications and civil cases submitted by Annika Urm were for years left unaccepted for proceedings or were not substantively reviewed. Therefore, the necessary direct connection required for the application of § 305¹ of the Estonian Penal Code to actual administration of justice exercised over Annika Urm is absent in the present case.

In addition, not every action by a judge, prosecutor or other procedural actor can automatically be regarded as administration of justice within the meaning of § 305¹ of the Estonian Penal Code. For example, the appointment of state legal aid takes place partly through the prosecutor’s office and pre-trial proceedings and does not belong exclusively to the competence of judicial administration of justice.

In addition, Annika Urm did not personally publish the disputed publications. They concerned Annika Urm’s personal story, experiences and criticism, which were published by various third parties and supporters on different independent websites. Furthermore, the actual technical publisher of the disputed publications, the administration of the websites and the exact place of publication have not been fully established in the proceedings.

Therefore, the essential statutory conditions required for the application of § 305¹ of the Estonian Penal Code are not fulfilled in the present case, because there is no direct connection between the criticism or satire addressed in the proceedings and actual administration of justice exercised over Annika Urm by those judges concerned.

This raises an important question of principle: accountability should be based on evidence, not assumptions. In the public sphere, situations may arise where third parties—whether well- meaning supporters or malicious actors—create content that gives the impression of a connection to someone who is not actually behind it. In such cases, it becomes particularly important to distinguish between appearance and proven fact.

In a state governed by the rule of law, guilt should be based on evidence—and only on proven evidence.
But public opinion is often formed before a verdict is reached.

Power, choice, and visibility

The issue is not limited to personal disputes. It also concerns how the system itself functions.

There has been public debate over the processes for appointing and promoting judges. When
decisions are not clear to everyone, the question inevitably arises:

who actually makes the decisions—and whose voice counts?

This is not just a matter for one country.
It is a central paradox of democracy:
the people should rule, but the system must function.

“It could be argued that Judge Liina Naaber-Kivisoo’s career has not suffered as a result of
these satirical or critical articles, given that she was recently promoted to Chief Judge of the
Harju County Court.“

A person against the system

The emotional core of this story isn’t found in documents or court rulings.
It lies in a feeling.

The feeling that you aren’t being heard.
The feeling that your words are dismissed as lies before they’re even properly considered.

The feeling that the system that’s supposed to protect you is on the other side.

But there are people on the other side, too.
Judges whose decisions are scrutinized, analyzed, and criticized.
People who must strike a balance between the law and public pressure.

Where does justice end?

Ultimately, this story isn’t just about Annika Urm or Liina Naaber-Kivisoo.

It’s a story about questions that have no easy answers:

Does freedom of speech apply even when it is uncomfortable?
Can criticism be sharp—without becoming punishable?
Do laws apply equally to everyone?
And shouldn’t justice not only be fair, but also appear to be fair?

Perhaps the answer does not lie in who is right.
Perhaps it lies in whether we are willing to ask these questions at all.

Because the strength of a society is not measured by how few conflicts there are.
It is measured by how we deal with them.

I am following this trial, and deep down I believe that despite Liina Naaber-Kivisoo’s impressive title –Chair judge of the Harju County Court – this will play no role in the Tartu Circuit Court’s decision; rather, the arrest warrant issued against Annika Urmi by Judge Marju Persidskaja, based on unfair and false forensic evidence, will be revoked, and the trial will proceed in a humane and just manner – this trial will be terminated, as there are no elements of a crime.

My public post on social media (Facebook):

“Veiko Huuse’s personal opinion, which is permitted under the Constitution and not subject to punishment; furthermore, there is freedom of speech and free will, which no law or human being can take away: “What is currently happening around Annika Urm is one of the most brutal attempts to silence a person. Annika Urm was the only Estonian who dared to carry out a public experiment two years ago and expose the SLAPP schemes—the suppression of major media outlets—in which judges, the prosecutor’s office, lawyers, and many invisible ‘decision makers’ are involved. Annika Urm’s actions allegedly offended the judges so much (the truth is always painful to hear) that now, in collaboration with five judges, the prosecutor’s office, and the media, a forceful silencing of Annika Urm is being orchestrated. No means are spared, including fabricated forensic reports, which a judge has used as grounds for arrest. Annika is accused of insulting a judge under Section 305, which, according to laws adopted by the European Commission, falls under SLAPP—a criminal offense when judges use it—and the Estonian government must ratify this by May 7, 2026, at the latest. However, the rush is so great that Annika Urm could be imprisoned for an indefinite period before May 7, 2026. The media and the public revel in watching someone get skinned alive, but in my opinion, the arrest is completely unlawful, and the judge who issued the warrant—who has himself faced corruption charges in the past—has broken the law. That’s just how messed up the Estonian legal system is. I’m working on a series of 20 or more articles based on this story, in which I’ll name everyone behind this witch hunt.” I’m waiting for the Circuit Court’s decision. Until then, I’ll keep an eye on the situation.”

We will keep the public and readers updated on the Annika Urm case.

Your support helps keep Fonte.News alive – a free and independent news channel that gives voice to the birth of a new Estonia – a NEW WORLD. Every contribution contributes to the spread of truth and a free society.

Rahvusvaheline ajakirjanik Annika Urm ja Harju Maakohtu esimees, kohtunik Liina Naaber-Kivisoo: mis neid seob?

Eestis on viimase kümnendi jooksul kujunenud lugu, mis ei mahu lihtsatesse raamidesse. See ei ole pelgalt vaidlus kahe inimese vahel. See on vastasseis arusaamade vahel: mis on tõde, mis on õiglus ja kelle hääl üldse loeb. Harju Maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo algatas koos kolme kolleegiga (Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson) Annika Urm suhtes kriminaalasja § 305 – kohtuniku solvamine.

Ühel pool on rahvusvaheline ajakirjanik Annika Urm — kes on meedia kriminaalsete pealkirjade ohver ja inimene, kes on püüdnud juhtida tähelepanu meedia mõjule, selle eksimustele ja võimele kujundada avalikku reaalsust.
Teisel pool seisab kohtusüsteemi esindaja Liina Naaber-Kivisoo (koos kolleegidega: Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson) — tänane kohtunik ja Harju Maakohtu esimees, kelle roll selles loos on muutunud aja jooksul üha kesksemaks.

Aga see ei alanud konfliktina.

Meelis Niinepuu kirjutisest ERR i kanalis on pööratud tõsist tähelepanu, et advokaadid ja kohtunikud tegutsevad seadustest väljas “kokkulepete” alusel (SLAPP):

https://www.err.ee/1609844430/meelis-niinepuu-kavaluse-ajastu-advokaadid-ja-kohtureform

Algus: eksperiment, mis läks liiga kaugele?

Aastaid tagasi alustas Urm ajakirjandusliku eksperimendiga. Väidetavalt oli selle eesmärk näidata, kuidas uudiste pealkirjad — isegi satiirilises vormis — võivad mõjutada inimese elu.

See oli idee, mis kõlas esmapilgul süütult.
Testida, kas sõnad võivad kujundada reaalsust.

Aga kui eksperiment lõpeb, siis kes otsustab, mis jääb alles?
Kas lugeja mäletab konteksti — või ainult pealkirja?

Annika Urm selgitab olukorda nii:

„Viimased kümme aastat on mind Eesti meedias kujutatud ebausaldusväärse, petturliku ja skandaalse raamatupidajana. Ausalt öeldes on keeruline seda enam meediaks nimetada — pigem on see muutunud narratiivimasinaks, mille eesmärk on teenida raha inimeste eraelu, skandaalsete pealkirjade ja klikkide pealt, sageli ka inimeste maine ja elu arvelt. Sellise kuvandi loomisega on minult võetud hea nimi ja võimalus teha ausat tööd erialal, milleks ma olen haritud — mul on EBS magistrikraad finantsjuhtimises. Aga kes palkaks tööle inimese, keda avalikkuses nimetatakse ebausaldusväärseks raamatupidajaks?

Kohtusse pöördumine ei ole mind aidanud, sest protsessid on minu hinnangul süsteemselt takistatud erinevate tagatisnõuetega. Tekib küsimus, miks peab inimene üldse kohtusse minema, kui eraelu ja isikuandmete kaitseks on olemas Andmekaitse Inspektsioon (AKI), kelle ülesanne peakski olema inimeste eraelu kaitsmine. Ka elukutse on osa eraelust. Samas ei ole mind kunagi sellistes süüdistustes süüdi mõistetud ega isegi kohtu all olnud.

Miks lubatakse avaldada ilmselgeid valeväiteid minu kohta, massiliselt ja järjepidevalt? Ja miks peab süütu inimene kulutama kümneid tuhandeid eurosid — näiteks 100 000 eurot — selleks, et kaitsta oma eraelu? Ka avaliku elu tegelasel on eraelu, mida on korduvalt kinnitanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK). Siit tekib paratamatult küsimus: milleks meile Euroopa Liit ja direktiivid, kui neid praktikas ei järgita?

Ma ei ole kümne aasta jooksul saanud sisulist abi ühestki riigiasutusest. Seetõttu ei jäänud mul muud üle kui kirjutada oma lugu ja paluda erinevatel veebilehtedel see avaldada. Pealkirjad kujunesid iga väljaande enda otsustada. Selle eksperimendi mõte oligi näidata, mida teevad inimestega pealkirjad — eriti need, mida võib pidada liialdatuks või isegi „kuritegelikuks”.

Mis puudutab kohtunikke — Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson —, siis neile ei olnud see ajakirjanduslik eksperiment ja satiir vastuvõetav. Minu hinnangul tajuti seda kui rasket ja talumatut kriitikat. Selle tulemusel algatati kriminaalasi, millel minu arvates puudub sisuline kriminaalkoosseis: puudub tahtlus, tegemist on satiiriga, puuduvad kannatanud ja puuduvad kasusaajad.

Minu hinnangul ei saa selliseid kriminaalasju algatada ilma teatud suhete ja mõjuta. On teada, et Liina Naaber-Kivisoo ja prokurör Paul Pikma on olnud pikaajalised kolleegid ning töötanud samas majas. Samuti on räägitud headest suhetest Liina Naaber-Kivisoo ja endise peaprokuröri Andres Parmase ja tänase peaprokuröri Astrid Asi vahel. Minu hinnangul ei saa välistada, et sellised seosed on mõjutanud selle kriminaalasja kujunemist.”

Kuritegu ei teki pelgalt sellest, et kellelegi midagi ei meeldi või keegi tunneb end solvatuna. Kuriteokoosseisu olemasoluks peavad olema täidetud kolm põhielementi korraga. Kui üks neist puudub, siis puudub ka kuriteokoosseis:

1. Puudub koosseisupärane tegu.
Põhiseaduse § 45 kaitseb sõnavabadust. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on kaitstud ka terav kriitika, liialdus, provokatsioon ja satiir. Avaliku võimu kandjad, sealhulgas kohtunikud ja muud ametikandjad, peavad taluma kõrgemat kriitikat kui tavakodanikud. Kui vaidlusalused tekstid on satiirilised, kriitilised või eksperimendi vormis avaldused avaliku võimu tegevuse kohta, siis ei ole tegemist kuriteona käsitletava teoga.

2. Puudub kuritegelik tahtlus.
Kuriteo eelduseks on tahtlus panna toime keelatud tegu. Kui materjalide eesmärk oli juhtida tähelepanu võimalikele probleemidele, kritiseerida avaliku võimu tegevust, kasutada satiiri või kajastada isiklikku lugu, siis puudub kuritegelik eesmärk. Ilma tahtluseta ei saa kuritegu tekkida.

3. Puudub õigusvastasus ja karistatavus.
Kui väljendus on kaitstud sõnavabadusega ning jääb lubatud kriitika piiridesse, siis ei ole see õigusvastane. Satiir võib olla terav, ebamugav ja šokeeriv, kuid see ei muuda seda automaatselt kuriteoks. Seetõttu puudub ka karistatav tegu.

Järeldus:
Kui tegemist on PS § 45 kaitsealasse kuuluva kriitika ja satiiriga, puudub kuritegelik tahtlus ning puudub õigusvastane tegu. Seega puudub käesolevas asjas kuriteokoosseis.

Just siin hakkab lugu hargnema.

Kui narratiiv muutub reaalsuseks

Aastate jooksul on Annika Urm väitnud, et tema kohta on avaldatud mitmes Eesti suurmeedia kanalis lugusid, mis sisaldavad ebatäpsusi, faktivigu või tõendamata väiteid. Tema sõnul on ta püüdnud neid kohtute kaudu vaidlustada ja eemaldada.

Kuid kohtusaalid ei ole alati toonud lahendust, mida ta ootas.

See paneb küsima:
kui inimene tunneb, et tema kohta levitatakse valeväiteid, siis kui kättesaadav on tegelikult õiguskaitse?

Ja veel:
kas kõikidel on selles süsteemis võrdsed võimalused?

Peegel pöördub: mis juhtub, kui kriitika suundub ülespoole?

Loo üks vastuolulisemaid tahke ilmneb siis, kui kriitika ei ole enam suunatud meedia, vaid kohtusüsteemi enda poole.

Kas reeglid jäävad samaks?

Ühelt poolt on kohtunikel — nagu kõigil inimestel — õigus oma mainet kaitsta.
Teisalt tekib küsimus:
kas võimupositsioonil olevate isikute suhtes peaks kriitika taluvus olema suurem?

Kriitika piirid: kohtuniku roll ja taluvuslävi

Õigusriigi üks vähem räägitud, kuid oluline põhimõte on see, et võimu kandjad peavad taluma rohkem kriitikat kui tavakodanikud. See ei tulene pelgalt ühiskondlikust ootusest, vaid on kinnistunud ka rahvusvahelises õiguses ja kohtupraktikas, sealhulgas Euroopa Inimõiguste Kohtu käsitlustes.

Kohtunik ei ole lihtsalt eraisik — ta on avaliku võimu kandja. See tähendab, et tema tegevus, otsused ja ka hoiakud on õiguspäraselt suurema tähelepanu all. Avalik kontroll ei piirdu vaid neutraalse analüüsiga; sageli on see terav, emotsionaalne ja kohati ka ebamugav.

Sarnane muster on nähtav poliitikas, kus sõnaline vastasseis, kriitika ja isegi solvavad karikatuursed kujutised kuuluvad igapäevase debati juurde. Kuigi piirid ei tohi kaduda — laim ja teadlik valeinfo ei ole kaitstud —, on demokraatlikus ühiskonnas aktsepteeritud, et kriitika võib olla ka valus ja provokatiivne.

Siit kerkib tasakaaluküsimus:
kui palju kriitikat peab kohtunik taluma, ilma et see kahjustaks õigusemõistmise autoriteeti, ja millal muutub kriitika rünnakuks, mis vajab sekkumist?

Ühest küljest peab kohtusüsteem säilitama usaldusväärsuse ja väärikuse.
Teisest küljest ei saa see toimuda kriitika summutamise hinnaga.

Just selles pingeväljas — austuse ja vastutuse, sõnavabaduse ja mainekaitse vahel — kujunebki arusaam sellest, kui tugev on tegelikult demokraatia.

Mõned vaatlejad on tõstatanud küsimuse, kas sellised vaidlused võivad sarnaneda SLAPP-protsessidele — kohtuasjadele, mille eesmärk on kriitikat piirata.
Teised peavad seda lihtsalt õiguspäraseks enesekaitseks.

Miks käesolevas asjas on SLAPP mõõde eriti oluline ka seetõttu, et Annika Urm on rahvsuvaheline ajakirjanik

Käesolevas asjas tuleb arvestada täiendava olulise asjaoluga: Annika Urm on olnud ligikaudu 15 aastat rahvusvaheline ajakirjanik, sh loonud ja käivitanud Buduaar.ee naiste meediumi, mis on tänaseks TV3 omandis. Tal on olnud oma meediakanalid ja veebiplatvormid, sealhulgas näiteks www.i-marbella.com Hispaanias ning news.annikaurm.com. Tema tegevus on olnud seotud rahvsuvaheliste kuulsustega intervjuud, uudised ja meediasisu loomisega.

See muudab vaigistamise SLAPP menetluse mõõtme veelgi tõsisemaks. Euroopa õigusruumis käsitletakse ajakirjanike, avalike kriitikute ja ühiskondlikes küsimustes sõna võtvate inimeste vaigistamist eriti tundliku probleemina. Just selliste isikute vastu kasutatakse SLAPP menetlusi kõige sagedamini, sest eesmärk ei ole üksnes ühe inimese mõjutamine, vaid laiem hirmuefekt kõigile teistele.

Kui ajakirjaniku või avaliku kriitiku vastu kasutatakse kriminaalmenetlust seoses kriitika, satiiri, arvamuse või avaliku võimu tegevuse käsitlemisega, tekib küsimus, kas menetluse tegelik eesmärk on õigusemõistmine või ebamugava hääle vaigistamine.

Süüdistajate (Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson) seatud eesmärgi saavutamine selle kriminaalasja kaudu tekitab küsimusi, kuna vaidlusaluseid artikleid leidub jätkuvalt mitmetel veebilehtedel ning teadaolevalt ei ole nende lehtede omanike ega võimalike autorite suhtes algatatud ei kriminaal- ega tsiviilmenetlusi. Väidetavalt esineb kohtunike suhtes kriitilist või solvavaks peetavat sisu enam kui viiel erineval veebiplatvormil. See tõstatab õigustatud küsimuse: mis on selle konkreetse kriminaalasja tegelik eesmärk ja millist tulemust soovitakse saavutada?

Käesoleval asjal on ka selge rahvusvaheline ja piiriülene mõõde, kuna vaidlusalused publikatsioonid olid seotud erinevate välismaiste veebilehtede ja domeenidega ning menetluses ei ole täielikult tuvastatud publikatsioonide tegelik tehniline avaldaja, avaldamise asukoht ega veebilehtede haldus.

Lisaks on Annika Urm aastaid tegutsenud rahvusvahelise ajakirjaniku ja avaliku arvamusautorina ning vaidlusalused materjalid olid seotud avaliku kriitika, satiiri, ajakirjandusliku eksperimendi ja sõnavabaduse küsimustega, mis annab asjale võimalikud piiriülese SLAPP-menetluse tunnused.

Need asjaolud loovad mustri, mida Euroopas kirjeldatakse criminal SLAPP nähtusena – kriminaalmenetluse kasutamine kriitika vaigistamiseks või inimese kurnamiseks.

Käesolevas asjas on esile toodud järgmised võimalikud SLAPP menetluse tunnused:

• väidetavad kannatanud on avaliku võimu kandjad või kohtusüsteemiga seotud isikud;
• vaidlusalused materjalid käsitlevad Annika Urmiga tõestisündinud lugu, mis on probleem meie kogu ühiskonnas, meie kohtusüsteemis, õigusüsteemis andmekaitsega ja lugu ning kujutavad endast satiirilist ja ajakirjandusliku eksperimendi vormis sisu; autorlus või avaldamise tehniline vorm ei muuda asjaolu, et tegemist on kriitika, satiiri ja avaliku arutelu valdkonda kuuluva materjaliga; pealkirjad valisid veebilehed ise;
• puudub varaline kahju ja puudub varaline kasu;
• kasutatakse kriminaalmenetlust tsiviilvaidluse asemel;
• isikut ähvardab tagaotsimine, sundtoomine, vahistamine või vangistus;
• kasutatakse lühikesi tähtaegu ja tugevat menetlussurvet;
• menetlus tekitab psühholoogilist, tervislikku ja majanduslikku survet.

Oluline on ka kuriteokoosseisu küsimus. Kui vaidlusalune tegevus on sõnavabaduse kaitsealas olev kriitika või satiir, puudub tahtlus toime panna kuritegu ning puudub õigusvastane tagajärg, siis tekib küsimus, kas kuriteokoosseis on üldse olemas. Põhiseaduse § 45 kaitseb sõnavabadust ning Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt peavad avaliku võimu kandjad taluma kõrgemat kriitikataset kui tavakodanikud.

Kui sellises olukorras kasutatakse kõige karmimaid riiklikke meetmeid – tagaotsimist, vahistamise ohtu või vangistuse ähvardust –, võib see omada heidutavat mõju mitte ainult ühele inimesele, vaid ka teistele ajakirjanikele, kriitikutele ja avalikus debatis osalejatele. Seda nimetatakse chilling effect’iks ehk vaigistavaks mõjuks sõnavabadusele.

Annika Urm asjas on vahistamismäärus väljastatud vale kohtuekspertiiside ja vale faktiväidete alusel. Kusjuures Annika Urmi kaitsja, riigi poolt määratud advokaat Marika Suurpere (Sirje Must advokaadibüroost) väidab, et vale ekspertiise ei saa vaidlustada ja eksperte ei saa kohtusse ütlusi andma kutsuda. Kas riiklik kaitsja kaitseb Annika Urm õigusi või vastupidi? (Sellest tuleb eraldi põhjalik lugu Fonte.News kanalis)

Seetõttu ei puuduta käesolev asi ainult Annika Urmi. See puudutab laiemat küsimust: kas Eestis saab ajakirjanik, kriitik või avaliku elu kommenteerija sõna võtta ilma hirmuta, et vastuseks kasutatakse riiklikku survemehhanismi olukorras, kus kuriteokoosseis on vaieldav.

Satiir ja eksperiment asub paljudes erinevates meediaakanlites, lihtsalt googeldage. Mõned lingid google ostingust:

https://newschannel.news/korrumpeerunud-avalik-teenistuja-liina-naaber-kivisoo-eirab-suutuse-presumptsiooni-ja-tegutseb-pohiseaduse-vastaselt

https://lexjustus.com/kohtunik-liina-naaber-kivisoo-eirab-suutuse-presumptsiooni-ja-tegutseb-pohiseaduse-vastaselt

Näide satiirist Eestis Delfi moodi (Pilt sotsiaalmeediakanalist, mida kommenteerib Varro Vooglaid), ja mis peaks Liina Naaber-Kivisoo suhtumise järgi panema Trumpi ja Putinit kohtu uksi paugutama, aga nad ei tee seda, sest nad ei vii ennast sellele tasemele, kes neid levitavad. Suured riigijuhid on kõrgemal positsioonil kui kohtunikud ja miks neid ei häiri satiir ja karikatuur?

Tõde?
See sõltub vaatenurgast.

Kes vastutab sõnade eest?

Üks keerulisemaid kihte selles loos on küsimus autorlusest.

Kui avalikus ruumis levivad tekstid, mis on teravad, kriitilised või isegi solvavad, siis:

• kas vastutab see, kelle nimega neid seostatakse?
• või see, kes need tegelikult kirjutas?

Kui tõendid ei ole ühesed, muutub õigusemõistmine väga hapraks tasakaalumänguks.

Annika Urmi nimega on seostatud mitmete portaalide artikleid, kuid seni ei ole suudetud esitada veenvaid tõendeid, et nende lugude autoriks on just tema. Ka Urmi enda kinnitus, et tal puudub nende väljaannetega seos, ei ole toonud üheselt selget lahendust.

KarS § 305¹ lg 1 kohaselt on karistatav „kohtu või kohtuniku solvamine seoses õigusemõistmisega“. Seadusest tulenevalt peab olemas olema otsene seos tegeliku õigusemõistmisega konkreetse isiku suhtes.

Karistusseadustik § 305¹ https://www.riigiteataja.ee/akt/184411?utm_source=chatgpt.com#para305b1

Annika Urmi suhtes ei ole kohtunikud Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ega Olev Mihkelson kunagi sisuliselt õigust mõistnud ega lahendanud Annika Urmi tsiviilhagisid, mainekahju nõudeid ega õiguskaitsetaotlusi sisulise kohtulahendiga.

Annika Urmi poolt esitatud avaldused ja tsiviilasjad jäeti aastaid menetlusse võtmata või sisuliselt läbi vaatamata. Seetõttu puudub käesolevas asjas KarS § 305¹ kohaldamiseks vajalik otsene seos Annika Urmi üle tegelikult teostatud õigusemõistmisega.

Lisaks ei saa iga kohtuniku, prokuröri või muu menetleja tegevust automaatselt käsitada õigusemõistmisena KarS § 305¹ tähenduses. Näiteks toimub riigi õigusabi määramine osaliselt prokuratuuri ja eelmenetluse kaudu ega kuulu üksnes kohtuliku õigusemõistmise pädevusse.

Lisaks ei avaldanud Annika Urm vaidlusaluseid publikatsioone ise. Tegemist oli Annika Urmi isikliku loo, kogemuste ja kriitikaga, mille avaldasid erinevad kolmandad isikud ja toetajad erinevatel sõltumatutel veebilehtedel. Samuti ei ole menetluses täielikult tuvastatud vaidlusaluste publikatsioonide tegelik tehniline avaldaja, veebilehtede haldus ega avaldamise täpne asukoht.

Seega ei ole käesolevas asjas täidetud KarS § 305¹ kohaldamise olulised seadusest tulenevad tingimused, kuna puudub otsene seos Annika Urmi suhtes tegelikult teostatud õigusemõistmisega nende kohtunike poolt, kelle kohta avaldatud kriitikat või satiiri menetluses käsitletakse.

See tõstatab olulise põhimõttelise küsimuse: vastutus peaks põhinema tõenditel, mitte oletustel. Avalikus ruumis võib ette tulla olukordi, kus kolmandad isikud — olgu heatahtlikud toetajad või pahatahtlikud osapooled — loovad sisu, mis jätab mulje seotusest kellegagi, kes tegelikult selle taga ei ole. Sellistes juhtumites muutub eriti oluliseks eristada näivust ja tõendatud fakti.

Õigusriigis peaks süü põhinema tõenditel ja ainult tõestatud tõenditel.
Aga avalikkuse hinnang kujuneb sageli enne otsust.

Võim, valik ja nähtavus

Lugu ei piirdu üksnes isiklike vaidlustega. See puudutab ka seda, kuidas süsteem ise toimib.

Avalikkuses on arutletud kohtunike ametisse nimetamise ja edutamise protsesside üle. Kui otsused ei ole kõigile arusaadavad, tekib paratamatult küsimus:

kes tegelikult otsustab — ja kelle hääl loeb?

See ei ole ainult ühe riigi küsimus.
See on demokraatia keskne paradoks:
rahvas peaks valitsema, aga süsteem peab toimima.

Võib väita, et kohtunik Liina Naaber-Kivisoo karjäär ei ole nimetatud satiiriliste või kriitiliste artiklite tõttu kannatanud, kuivõrd ta on hiljuti edutatud Harju Maakohtu esimeheks.

Inimene süsteemi vastu

Selle loo emotsionaalne kese ei peitu dokumentides ega kohtulahendites.
See peitub tundes.

Tundes, et sind ei kuulata.
Tundes, et sinu sõnad loetakse valeks enne, kui neid päriselt kaalutakse.
Tundes, et süsteem, mis peaks kaitsma, seisab teisel pool.

Aga ka teisel poolel on inimesed.
Kohtunikud, kelle otsuseid jälgitakse, analüüsitakse ja kritiseeritakse.
Inimesed, kes peavad hoidma tasakaalu seaduse ja surve vahel.

Kus lõpeb õiglus?

Lõpuks ei ole see lugu ainult Annika Urm-ist ega Liina Naaber-Kivisoo -st.

See on lugu küsimustest, millele ei ole lihtsaid vastuseid:

• Kas sõnavabadus kehtib ka siis, kui see on ebamugav?
• Kas kriitika võib olla terav — ilma et see muutuks karistatavaks?
• Kas seadused rakenduvad võrdselt kõigile?
• Ja kas õiglus ei peaks mitte ainult olema, vaid ka näima õiglane?

Võib-olla ei seisne vastus selles, kellel on õigus.
Võib-olla seisneb see selles, kas me oleme valmis neid küsimusi üldse küsima.

Sest ühiskonna tugevus ei avaldu selles, kui vähe konflikte on.
See avaldub selles, kuidas me nendega toime tuleme.

Jälgin seda kohtuprotsessi ja sisimas usun, et vaatamata Liina Naaber-Kivisoo uhkele tiitlile – Harju Maakohtu esimees, ei mängi see Tartu Ringkonnakohtu otsuses mingit rolli, vaid Annika Urmile, kohtunik Marju Persidskaja ebaõiglane ja valekohtuekspertiiside alusel tehtud vahistamismäärus tühistatakse ja kohtuprotsess saab jätkuda inimlikul ja õiglasel teel – lõpetatakse see kohtuprotsess, kuna puudub kuriteo koosseis.

Minu avalik postitus sotsiaalmeedias:

“Veiko Huuse isiklik arvamus, mis on Põhiseaduse järgi lubatud ja ei kuulu karistamisele, lisaks on sõnavabadus ja vaba tahe, mida ükski seadus või inimolend ära võtta ei saa: “See, mis Annika Urm ümber hetkel toimub on üks jõhkramaid inimese vaigistamisi. Annika Urm julges ainsa eestlasena viia ellu avaliku eksperimendi 2 aastat tagasi ja tuua välja suurte meediakanailte tühistamise ehk SLAPP skeemid, kuhu on segatud kohtunikud, prokuratuur, advokaadid ja paljud nähtamatud “otsustajad”. Annika Urmi mingisugused tegevused solvasid väidetavalt kohtunikke nii palju (Tõde on ikka valus kuulata), et nüüd korraldatakse viie kohtuniku, prokuratuuri ja meediakanlitega koostöös Annika Urmi jõuline vaigistamine. Vahendeid valimata kuni valekohtuekspertiisideni välja, mis on antud kohtuniku poolt vahistamise aluseks. Annikat süüdistatakse kohtuniku solvamises paragrahv 305 alusel, mis Euroopa Komisjoni vastuvõetud seaduste järgi liigitub SLAPP alla, mis on kuritegu, kui kohtunikud seda kasutavad ja Eesti valitsus peab selle ratifitseerima hiljemalt 07.05.2026. Kuid tormijooks käib nii suur, et saaks Annika Urmi enne 07.05.2026 vangi panna määramata ajaks. Meedia ja inimesed naudivad, kui kedagi elusalt nülitakse aga vahistamine on minu arvates täielikult seadusevastane ja määruse välja andnud kohtunik, kes minevikus on olnud ise juba korruptsiooni süüdistuste all, on rikkunud seaduseid. Vot selline värdjalik Eesti õigusruum ongi. Sellest loost on valmimas 20 ja enam osaline järjelugu, kus toon välja kõik nimed, kes selle inimjahi taga on.” Ootan ära Ringkonnakohtu otsuse. Seni jälgin mängu.”

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui Sina arvad, et Fonte.News uudistekanal on vajalik, siis palun toeta:

Loe lisaks: