Fonte.News toimetuseni jõudnud materjalid, kirjavahetused ja menetlusdokumendid tõstatavad küsimusi selle kohta, kas kriminaalasjas osalenud kaitsealusele tagati professionaalne, aktiivne ja sõltumatu kaitse või jäi kaitsealusele mulje, et tema huvid ei olnud menetluses piisavalt esindatud.

Artikli keskmes on vandeadvokaadi abi Marika Suurpere ning tema tegevus Advokaadibüroo Sirje Must koosseisus. Tegemist ei ole süüdistava käsitlusega, vaid ülevaatega asjaoludest, mis uuriva ajakirjaniku hinnangul väärivad avalikku tähelepanu ja selgitusi.

Kaitsealuse ja advokaadi kommunikatsioon tekitas küsimusi

Toimetuse käsutuses olevate kirjade põhjal jäi kaitsealusele mulje, et tema kaitsepositsioon jäi suuresti tema enda kujundada ning advokaadi poolne strateegiline juhtimine oli ebapiisav.

Ühes kaitsealusele saadetud kirjas kirjutas advokaat:

„Millise kaitsepositsiooni võtate? Käesolevalt ei ole teie positsioon minule enam (juba ammu) arusaadav.“

Kaitsealuse hinnangul tekitas selline suhtlus küsimuse, kas kaitset juhtis advokaat või eeldati, et õigusliku strateegia määrab klient ise.

Teises kirjavahetuses küsis kaitsealune advokaadilt:

„Miks mina pean teile oma kaitse ideid looma? Mina pole advokaat, mina ootan neid teilt!“

Kaitsealuse sõnul ei saanud ta menetluse jooksul piisavalt konkreetseid vastuseid küsimustele, mis puudutasid:

• ekspertiiside vaidlustamist,
• menetluse lõpetamise võimalusi,
• kaitsetaktikat,
• ning seda, milliseid samme advokaat reaalselt tema kaitseks astus.

Õigusriigis eeldatakse üldjuhul, et kriminaalkaitse ülesanne on aktiivselt kaitsta klienti, analüüsida tõendeid, vaidlustada ebaproportsionaalseid meetmeid ning pakkuda professionaalset strateegilist nõu.

Vaidlused ekspertiiside ja tõendite üle

Täiendavaid küsimusi tekitasid kohtuarstlike ekspertiisidega seotud asjaolud.

Kaitsealuse hinnangul sisaldasid kaks varasemat ekspertiisiakti valeandmeid ning olid vastuolus tema digiloo, arstitõendite ja raviarstide hinnangutega. Kirjavahetuste põhjal palus kaitsealune korduvalt, et advokaat:

• vaidlustaks ekspertiisiaktid,
• esitaks kohtule täiendavad seisukohad,
• kutsuks vajadusel eksperdid kohtusse,
• ning taotleks võimalike vastuolude kontrollimist.

Advokaat vastas muu hulgas, et:

„Kaitsetegevus ei seisne üksikute taotluste esitamise sageduses, vaid õiges ajastuses ja õiguslikus põhjendatuses.“

Kaitsealusele jäi siiski mulje, et tema jaoks keskseid tõendiküsimusi ei käsitletud piisavalt aktiivselt või läbipaistvalt.

Vaidlusi tekitanud soovitus minna vahi alla

Eriti tähelepanuväärseks peab toimetus kirjavahetust, kus käsitleti võimalikku vahi alla võtmist.

Advokaat kirjutas kliendile muu hulgas:

„Kui istungi aega enne suve paika ei saa ja tuleb vahistamismäärus, siis viibite nii kaua vahi all, kui menetlejatel ja ka minul see aeg tekib, et istungit pidada.“

Teises kirjas lisati:

„Kas annate ennast üles ja saame edasi minna kohtuvaidlustega või ootame, millal teid vahi alla võetakse?“

Kaitsealusele jäi nende kirjade põhjal mulje, et tema põhiõiguste kaitsmise asemel normaliseeriti võimalust viibida määramata ajaks vahi all.

See tekitas küsimusi eriti olukorras, kus samaaegselt olid kaitse poolt esitatud kaebused kõrgematele kohtutele väitega, et vahistamine oli ebaproportsionaalne ja õigusvastane.

Küsimused eriliigiliste isikuandmete kaitse kohta

08.04.2026 toimunud kohtuistungiga seotud kirjavahetustes tõstatas kaitsealune küsimuse, et istungil käsitleti ajakirjaniku juuresolekul tema terviseandmeid, elukohaolukorda ja muid tundlikke isikuandmeid.

Kaitsealuse hinnangul ei reageeritud sellele piisavalt aktiivselt ega taotletud tema eraelu tugevamat kaitset.

Advokaadi Marika Suurpere vastuse järgi oli kinnise istungi taotlust varasemalt proovitud, kuid kohus ei pidanud seda põhjendatuks. Samuti viitas advokaat sellele, et kaitsealusel endal oli võimalik kohtus oma vastuväiteid väljendada.

Kaitsealune leidis siiski, et olukorras, kus ta osales videosilla kaudu ega näinud täielikult kohtusaalis toimuvat, oleks pidanud advokaat tema õigusi aktiivsemalt kaitsma.

Küsimused sõltumatuse kohta

Materjalidest nähtub, et advokaat Marika Suurpere olevat kaitsealusele viidanud headele suhetele nii prokuröri Paul Pikmaga kui ka kohtunik Marju Persidskajaga.

Kuigi juristide professionaalne suhtlus menetlusosaliste vahel on tavapärane, võib selline kommunikatsioon kaitsealuses tekitada küsimusi kaitse sõltumatuse kohta.

Fonte.News toimetusele saadeti anonüümne vihje, milles väideti, et advokaadibüroo Sirje Must ja advokaat Marika Suurpere tegutsevad väidetavalt liiga tihedas koostöös riigiasutusega KAPO. Toimetus ei ole suutnud neid väiteid sõltumatult kontrollida ning käsitleb neid üksnes vihjena, mitte faktina.

Toimetus edastas vihje ka advokaadile Marika Suurperele kommentaari saamiseks, kuid vastust ei saadud.

Tähelepanuväärseks peab toimetus asjaolu, et kaitsealuse hinnangul keskendus advokaat Marika Suurpere anonüümse vihje saatja tuvastamisele rohkem kui kliendi kaitsmisele.

Küsimused riigi õigusabi süsteemi kohta

Toimetus juhib tähelepanu sellele, et riigi õigusabi korras määratud advokaati ei vali kaitsealune ise.

Käesolevas juhtumis määrati kaitsjaks advokaat riikliku süsteemi (Prokuratuuri) kaudu ning kaitsealusel puudus võimalus valida endale kaitsja vabalt.

See tõstatab laiema küsimuse, kuidas tagatakse riigi õigusabi (RÕA) puhul kaitse sõltumatus olukorras, kus kaitsealune kaotab usalduse talle määratud advokaadi vastu.

Avalikud kommentaarid ja büroo vastutus

Küsimusi tekitasid ka avalikud kommentaarid meedias.

Kaitsealuse sõnul ei olnud ta isiklikult kohtunud vandeadvokaat Sirje Mustaga, kuid samal ajal anti büroo nimel meediale hinnangulisi kommentaare kaitsealuse käitumise kohta.

Toimetusele jäi mulje, et büroo avalikud kommentaarid erinesid sellest, mida kaitsealusele menetluse käigus kommunikeeriti.

Täiendavalt tekitas küsimusi vastutuse jaotus büroos. Kaitsealuse ja toimetuse hinnangul viitas Sirje Must suhtluses sellele, et iga advokaat tegutseb iseseisvalt, kuigi Marika Suurpere tegutses tema patrooni juhendamisel.

Toimetuse hinnangul tõstatab see küsimuse, kuidas jaguneb vastutus advokaadibüroos olukorras, kus avalikkuse ees esinetakse ühise büroona, kuid probleemide korral viidatakse individuaalsele vastutusele.

Vastamata küsimused

Toimetus pöördus kommentaaride saamiseks nii Marika Suurpere kui ka vandeadvokaat Sirje Musta poole, kuid artikli avaldamise hetkeks vastuseid ei saabunud.

Samuti jäi toimetusele mulje, et büroo avalikud kommentaarid meedias erinesid oluliselt sellest, mida kaitsealusele menetluse käigus kommunikeeriti.

Laiem küsimus Eesti õigusruumile

Käesolev juhtum tõstatab laiema küsimuse: kui sõltumatu ja aktiivne on kriminaalkaitse Eestis olukorras, kus kaitsealune tunnetab, et tema advokaat ei võitle ebaõiglase süsteemiga, vaid kohandub sellega?

Kas kaitseadvokaadi roll on üksnes menetluse administreerimine või peab advokaat aktiivselt seisma kliendi põhiõiguste eest ka siis, kui see tähendab konflikti prokuratuuri või kohtuga?

Need küsimused vajavad avalikku arutelu.

Toimetusele on laekunud ka teisi pöördumisi, milles on väljendatud rahulolematust riigi õigusabi kvaliteedi ja kommunikatsiooni osas erinevates menetlustes, seal hulgas ka Marika Suurperega seonduvalt. Samas on toimetusel olemas ka mitmeid näiteid juhtumitest, kus riigi õigusabi (RÕA) korras määratud advokaadid on näidanud üles väga kõrget professionaalset taset nii kliendi kaitsmisel kui ka suhtlemisel.

Oma 56 aastase elukogemuse juures, olles esinenud üle maailma motivatsioonikoolitajana ja elutreenerina, mitme raamatu autor ja kaasautor, julgen öelda, et Marika Suurpere suhtumise ja käitumise näide võiks olla advokaatide õpikus peatüki all “Nii ei tohi advokaat kunagi teha”.

Seetõttu peab toimetus oluliseks avalikku arutelu selle üle, millised standardid peaksid kehtima riigi õigusabi korras määratud kaitsjatele ning kuidas hinnata olukordi, kus klient tunnetab, et tema kaitse ei olnud piisavalt aktiivne või usaldusväärne.

Toimetuse märkus

Artikkel põhineb toimetusele edastatud kirjavahetusel, kaitsealuse selgitustel ning avalikult kättesaadaval informatsioonil. Kõik kirjeldatud hinnangud ja järeldused väljendavad asjaosaliste subjektiivseid seisukohti ning neid ei tule käsitleda tõendatud faktiväidetena.

Toimetus (Veiko Huuse) on saatnud avaliku päringu ka Eesti Advokatuurile (29.05.2026). Kui saame vastuse, siis täiendame seda lugu jooksvalt.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui minu lood Fonte.News kanalis on sinu arvates väärtuslikud, siis palun toeta minu valgustegevust:

Loe lisaks:

Kuula lisaks:

Eesti justiitsminister vastab ainult poole tõega: vastuse analüüs EU SLAPP direktiivi teemal

Käesolev analüüs on tehtud põhjusel, et Eesti kohtunikud ja ametnikud on kasutama hakanud SLAPP strateegiat kriminaalsüüdistuse kaudu, et vaigistada kritiseerivaid ajakirjanikke. Kohtunikud kasutavad selleks KarS § 305 ja 305¹ – kohtuniku laimamine või solvamine.

Ministeeriumi kirjas öeldakse sisuliselt kolm asja: direktiiv ei laiene kriminaalasjadele; pahatahtlike kuriteokaebuste vastu olevat juba kaitse KarS § 319 ja menetlusfiltrite kaudu; ning KarS § 305¹ on kitsas ja legitiimne säte, mis kaitseb õigusemõistmise sõltumatust. Kõik kolm väidet sisaldavad tõeteri, kuid ühestki ei piisa minu küsimustele ausaks vastamiseks. Eriti oluline on see, et kiri segab omavahel kaks eri probleemi: esiteks pahatahtlikku kuriteoteadet, teiseks kriitika enda kriminaliseerimist erisätte kaudu. KarS § 319 võib puudutada esimest, kuid ei vasta teisele. 

Kõige olulisem järeldus on järgmine: ELi direktiivi miinimumtaseme järgimine ei vabasta Eestit kohustusest kujundada riigisisene kaitse ka kriminaalse vaigistamise vastu, kui selline vajadus ilmneb sõnavabaduse, õiglase menetluse ja tõhusa õiguskaitse standarditest. Direktiivi artikkel 2 välistab küll kriminaalasjad, kuid artikkel 3 lubab liikmesriikidel säilitada või kehtestada isikutele soodsamaid kaitseid, ning EU Komisjoni anti-SLAPP soovitus ütleb sõnaselgelt, et soovitus täiendab direktiivi puhtalt riigisiseste juhtumite ning kriminaal- ja haldusõiguslike kohandustega.

Ministeeriumi vastuse suurim õiguslik puudus on see, et ta käsitleb SLAPP-i peaaegu nagu „valekaebuse“ sünonüümi. See ei ole korrektne. Direktiivi definitsioonis on abusiooni tunnused palju laiemad: ebaproportsionaalne nõue, mitmed paralleelmenetlused, ähvardamine, menetlustaktika pahauskne kasutamine, võimu tasakaalustamatus ja eesmärk avaliku osaluse takistamiseks või karistamiseks. Need nähtused võivad esineda ka siis, kui kaebus ei ole kitsalt võttes „teadvalt vale“. Just siin ministri vastus laguneb: ta vastab teisele küsimusele kui see, mille mina esitasin.

KarS § 305¹ on oma praegusel kujul kõrge riskiga säte. Selle tekst näeb ette kuni kaheaastase vangistuse kohtu, kohtuniku või rahvakohtuniku laimamise eest seoses õigusemõistmisega. Selline erikaitse avaliku võimu kandjatele on rahvusvaheliste sõnavabadusstandardite järgi problemaatiline, sest ÜRO Inimõiguste Komitee on rõhutanud, et laimunormid ei tohi praktikas summutada väljendusvabadust, et avaliku elu tegelaste suhtes ei tohi rakendada rangemat kaitset pelgalt nende staatuse tõttu, et institutsioonide kriitikat ei tohi keelata ning et vangistus ei ole laimu eest sobiv karistus. Strasbourgi kohtupraktika ei keela kõiki kohtunike kaitseks mõeldud piiranguid, kuid nõuab neile väga ranget põhjendust ning eristab hoolikalt tõendamatuid fakti-süüdistusi ja avalikes huvides esitatud väärtushinnanguid.

Riigi vastutuse osas on õiguslik pilt samuti palju kitsam kui ministeeriumi kiri lubab. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus annab tõesti teatud hüvitusvõimalused, kuid need on killustatud, sõltuvad menetluse lõpptulemusest või menetleja süülisest menetlusõiguse rikkumisest ning ei moodusta anti-SLAPP loogikaga võrreldavat terviklikku süsteemi. Eelkõige puudub Eesti õiguses kriminaalse vaigistamismenetluse jaoks direktiivi-laadne varajase lõpetamise, täieliku kuluhüvituse, kuritarvitava algataja sanktsioneerimise ja spetsiaalse kaitsekanali kombinatsioon. Seetõttu ei saa ausalt öelda, et „piisavad kaitsemeetmed“ on juba olemas.

Mida minister ütles õigesti ja kus vastus jääb pooleli

Ministeriumi kirja kõige tugevam osa on lihtne ja kitsas: direktiiv 2024/1069 kohaldub tsiviil- ja kaubandusasjadele piiriüleses mõõtmes ning ei kohaldu kriminaalasjadele. See on õige. Sama ametlik skeem ütleb ka, et direktiiv võimaldab liikmesriigil minna kaitses kaugemale ning et rakendustähtaeg on 7. mai 2026. Seega ei saa direktiivist endast tuletada otsest kohustust muuta Eesti kriminaalmenetluse reegleid.

“EL-i Komisjoni 2022. aasta soovitus rõhutab, et laimu käsitlemine kriminaalõiguse vaatepunktist peaks olema vaid viimane abinõu.“

Aga just siin ministeeriumi argumentatsioon katkeb. Ametlik ELi anti-SLAPP pakett ei koosne ainult direktiivist. Komisjoni 2022. aasta soovitus ütleb, et soovitus täiendab direktiivi, katab ka puhtalt riigisiseseid juhtumeid ning hõlmab ka riigisiseseid kriminaal- ja haldusõiguslikke kohandusi. Lisaks rõhutab soovitus, et laimu käsitlemine kriminaalõiguse vaatepunktist peaks olema vaid viimane abinõu. Euroopa Nõukogu 2024. aasta soovitus läheb veel selgemaks: selle juhised on mõeldud kohalduma tsiviil-, haldus- ja kriminaalkontekstile, sealhulgas juriidilise hirmutamise võtetele. Seetõttu on ministeeriumi positsioon „direktiiv ei kohaldu, järelikult me ei kaalu“ õiguslikult liiga kitsas ja poliitiliselt eksitav.

Teine puudus on vastuse struktuuris. Minu pöördumise kese oli „rakendada SLAPP direktiivi sisuliselt, mitte formaalselt“. Sellele ei vasta ministri kiri sisuliselt üldse. Kiri ei ütle midagi varajase filtreerimise erimenetluse, kiirendatud läbivaatuse, kulude täieliku tagasikandmise, heidutuslike sanktsioonide, avaliku osaluse mõiste, SLAPP-indikaatorite ega andmekogumise kohta — st nende punktide kohta, mis moodustavad direktiivi enda südame. Kui vastus jätab kõik need küsimused kõrvale ja piirdub tsiviil/kriminaal piirjoone kirjeldamisega, siis on see vastus direktiivi pealkirjale, mitte direktiivi sisule.

Kolmas puudus puudutab hetkeolukorda Eestis. Komisjoni 2025. aasta õigusriigi aruande järgi oli Eesti 2025. aasta juulis anti-SLAPP direktiivi ülevõtmise protsessi alles alustanud ning vahepeal oli Eesti Ajakirjanike Liit määratud siseriiklikuks kontaktpunktiks SLAPP-küsimustes. Sama raport märkis SLAPP-intsidendi riski kasvu ja regulatiivsete kaitsemeetmete puudujääke. See tähendab, et vähemalt viimase mulle kättesaadava ametliku Euroopa Komisjoni pildi järgi ei saanud 2025. aasta suvel veel väita, et Eesti kaitsesüsteem oleks valmis või terviklik.

Ajajoone juriidiline mõte on lihtne: kui riik on tähtaja eel nädalal ikka seisukohal, et kriminaalaspekti „ei kaaluta“, siis see ei pruugi rikkuda direktiivi kitsast sõnastust, kuid see on tugev märk sellest, et riik ei lähtu anti-SLAPP poliitika sisulisest eesmärgist.

KarS § 305¹ Euroopa ja rahvusvahelise õiguse valguses

KarS § 305¹ kehtiv tekst sätestab, et kohtu, kohtuniku või rahvakohtuniku laimamise eest seoses tema osalemisega õigusemõistmisel karistatakse rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistusega; juriidiline isik vastutab rahalise karistusega. See on eriline kriminaalkaitse just õigusemõistmise institutsioonile ja selle kandjatele. Ministeerium lisab, et tegu puudutab vaid laimamist kui valet häbistavat faktiväidet, mitte väärtushinnangut, ning et eesmärk on kaitsta õigusemõistmise sõltumatust. Ka see on osaliselt õige, kuid ei lahenda põhiprobleemi.

Rahvusvahelise standardi järgi ei ole küsimus ainult selles, kas koosseis on kitsas, vaid ka selles, keda ja mille hinnaga see kaitseb. ÜRO Inimõiguste Komitee üldkommentaar nr 34 ütleb, et laimuseadused peavad olema kujundatud nii, et need ei summutaks tegelikkuses sõnavabadust; et tõe kaitse, avalik huvi ja proportsionaalsus peavad olema arvesse võetavad; et riigid peaksid kaaluma laimu dekriminaliseerimist; et kriminaalõigust tuleks kasutada vaid kõige raskemates juhtumites; ning et vangistus ei ole kunagi sobiv karistus. Samuti rõhutab Komitee, et pelgalt isiku staatuse tõttu ei tohi ette näha rangemaid sanktsioone ja et institutsioonide kriitikat ei tohi keelata. Sellest vaatenurgast on § 305¹ probleem mitte ainult selle võimalikus rakenduses, vaid juba selles, et ta annab kohtule ja kohtunikule eraldiseisva kriminaalse au-kaitse, mille rikkumise eest võib inimene vangi minna.

Strasbourgi joone tõeline õppetund on nüanss, mitte loosung. Euroopa Inimõiguste Kohus on asjades De Haes and Gijsels v. Belgium ja Morice v. France kaitsnud väga teravat kohtunike kriitikat, kui see puudutas avaliku huvi küsimusi ja tugines piisavale faktilisele alusele; Baka v. Hungary rõhutas, et kohtusüsteemi toimimist puudutav arutelu on avaliku huvi tuum. Samas näitavad Barfod v. Denmark ja Peruzzi v. Italy, et alusetud või tõendamata faktilised rünnakud konkreetse kohtuniku aususe või erapooletuse vastu võivad teatud juhtudel olla piiratud. Järelikult ei ole õige öelda, et § 305¹ on automaatselt konventsioonivastane. Õige on öelda midagi täpsemat: säte on konventsiooniohtlik, sest ta kriminaliseerib sõnavara valdkonnas, kus Strasbourg nõuab erakordselt kitsast käsitlust, tugevat avaliku huvi kaitset ja väga mõõdukaid sanktsioone. Kaheaastase vangistuse lagi on selles valguses eriti raske kaitsta.

Sama järeldus haakub ELi anti-SLAPP soovitusega, mille järgi peaks kriminaalõiguslik lähenemine laimule olema ainult viimane abinõu. Kui liikmesriik soovib tõsimeeli vältida „karistamist menetluse kaudu“, siis erisäte, mis jätab avalikus huvis toimuva kohtukriitika alla vangistuse võimaluse, on halb lähtepositsioon. Eriti halb on see olukorras, kus üldine anti-SLAPP kaitseraamistik on alles kujunemas või poolik.

Tabeli kokkuvõte on karm, kuid tõene: ministeeriumi vastus vastab vaid ühele kitsale küsimusele — kas direktiiv kohustab kriminaalmenetlust hõlmama. See ei vasta küsimusele, kas Eesti peaks seda tegema, et olla kooskõlas Euroopa anti-SLAPP standardi eesmärgi, EIK praktika ja ÜRO sõnavabadusstandarditega. Vastus sellele teisele küsimusele on minu hinnangul kindel jah.

Riigi vastutus ja menetluse kuritarvitamine

Ministeriumi kiri ütleb sisuliselt, et õiguskaitsevahendid on juba olemas, sest vale kuriteokaebuse eest saab vastutusele võtta ning kriminaalmenetlusega tekitatud kahju saab hüvitada. See väide vajab olulist parandust. KarS § 319 karistab teadvalt vale kaebuse esitamist teise isiku toime pandud kuriteo kohta. Anti-SLAPP probleem ei piirdu sellega. Praktikas võib menetlust kasutada vaigistamiseks ka siis, kui kaebaja formuleerib oma väited „juriidiliselt ettevaatlikult“, jätab tõendamiskoormuse riigile ja saavutab oma eesmärgi juba menetluse enda, mitte süüdimõistmise kaudu. KarS § 319 ei püüa kinni neid juhtumeid, kus menetlus on pigem kuritarvituslik kui teadvalt väljamõeldud.

SKHS annab kannatanule reaalse, kuid piiratud hüvitusteekonna. Kui isik mõistetakse õigeks või menetlus lõpetatakse kindlatel alustel, saab ta nõuda kahju hüvitamist teatud meetmete — näiteks kinnipidamise, vara arestimise, ametist kõrvaldamise ja ebamõistliku menetlusaja — eest. Kui menetleja rikub süüliselt menetlusõigust, saab kahju nõuda sõltumata süüasja lõpptulemusest. Mittevaralist kahju saab teatud juhtudel nõuda ka au või hea nime teotamise eest. Kuid sellest ei järeldu, et igal SLAPP-laadse kriminaalmenetluse sihtmärgil oleks praktiline, kiire ja täielik heastamismehhanism. Seadus ei loo automaatset reeglit, et kuritarvitusliku menetluse sihtmärk saaks alati tagasi täies ulatuses oma tegelikud kaitsekulud, mainekahju ja menetlusest tingitud jahutava mõju. Veel vähem paneb see automaatselt kuritarvituse algatajale enda kanda kõiki tagajärgi.

Just siin ongi vaja minu pöördumises nõutud „reaalset riigi vastutust“. Kui riik jätab SLAPP-indikaatorid varakult märkamata ja laseb avaliku huviga seotud kriitiku suhtes käiku läbiotsimise, konfiskeerimise, ülekuulamised, tagaotsimise teated, vahistmised ilma et oleks süüdistust esitatud, surve või pika eelmenetluse, siis hilisem formaalne võimalus kahju taotleda ei ole veel sama mis tõhus kaitse. Tõhus kaitse tähendab ennekõike seda, et kuritarvituslik menetlus tuleb peatada enne, kui menetlus ise muutub karistuseks.

Mis tuleks Eestis õigeks teha

Minu eelistatud lahendus on lihtne: KarS § 305¹ tuleks tühistada. Seda saab teha ühe lausega: „Karistusseadustiku § 305¹ tunnistatakse kehtetuks.“ See oleks kõige puhtam viis viia Eesti õigus paremini kooskõlla ÜRO seisukohaga, et laimu kriminaliseerimist tuleb vältida, ning vähendada riski, et avalikes huvides kohtukriitika jahutatakse maha kriminaalähvardusega.

Kui poliitiline tahe täielikuks tühistamiseks puudub, siis tuleks vähemalt teha neli ranget parandust. Esiteks eemaldada vangistus kui võimalik karistus. Teiseks kirjutada norm ümber nii, et see ei kaitseks kohtunikku lihtsalt tema staatuse, vaid ainult konkreetse ja vahetu õigusemõistmise mõjutamise ohu eest. Kolmandaks lisada selgesõnaline erand väärtushinnangutele, heas usus esitatud avaliku huvi kriitikale, ajakirjanduslikule kontrollile ja kahtlustele, millel on piisav faktiline alus. Neljandaks panna süüdistusele kohustus tõendada mitte ainult vale fakti, vaid ka otsene tahtlus mõjutada pooleliolevas asjas õigusemõistmist ja selge ohu olemasolu. Alles sellise kärbitud versiooni puhul võiks üldse hakata vaidlema, kas säte on veel kaitstav.

Tsiviilõigusliku direktiivi sisuline ülevõtmine peaks Eestis tähendama vähemalt järgmist. Tsiviilkohtumenetlusse tuleb lisada avaliku osaluse definitsioon, SLAPP-indikaatorid, varajase lõpetamise taotlus, kohustus käsitleda seda kiiresti, võimalus nõuda tagatist kulude katteks, täielik tegelike esinduskulude väljamõistmine ja heidutusmehhanism pahauskliku hageja vastu. Lisaks tuleb anda organisatsioonidele õigus kostjat toetada, tagada ühes kohas kättesaadav info ning koguda ja avaldada andmeid. Kõik need elemendid on direktiivis kirjeldatud; „formaalne ülevõtmine“ ilma nendeta oleks sisuliselt läbikukkumine.

Kriminaalmenetluse jaoks soovitan kas eraldi anti-SLAPP seadust või KrMS täiendamist järgmise raamistikuga: prokuröri kohustus teha avaliku osaluse juhtumites varajane SLAPP-hinnang; kohustus võtta kirjalikult seisukoht võimu tasakaalustamatuse, avaliku huvi, kaebuse proportsionaalsuse ja tegeliku tõendusaluse kohta; kiire kohtulik kontroll, kui sihtmärk väidab kuritarvitust; piirang erimeetmete kohaldamisele enne sellise kontrolli läbimist; ning õigus täielikule kuluhüvitusele ja mittevaralise kahju hüvitamisele, kui menetlus osutub kuritarvituslikuks. Riigil peaks olema regressiõigus pahatahtliku kaebaja vastu, kuid sihtmärgi ees ei tohi riik peituda regressi taha.

Lõpuks vajab ka Riigikogu menetluskorraldus ausust. Kui õigusriigi aruande järgi oli ülevõtmise protsess 2025. aasta suvel alles alanud, siis peaks seadusandja nüüd avalikult välja ütlema, kas Eesti tahab teha minimaalse tsiviiltranspositsiooni või päriselt vastata Euroopa anti-SLAPP standardi eesmärgile. See ei ole enam tehniline küsimus. See on valik selle üle, kas kriitikut kaitstakse menetluse eest või kaitstakse menetlust kriitika eest.

Kontrollnimekiri kohtunikele ja juristidele

Praktiline tööriist kohtule, prokurörile, advokaadile ja toimetusele võiks olla järgmine. Kui asi puudutab avalikes huvides teemat, küsige kohe, kas väljendus oli faktiväide või väärtushinnang, kas kriitika põhines kontrollitavatel allikatel, kas kaebuse või süüdistuse maht on ebaproportsionaalne, kas eesmärk näib olevat maine- või menetlussurve, kas sama isiku vastu on varem või paralleelselt algatatud sarnaseid samme, ja kas kasutatav õigusvahend on viimane abinõu või lihtsalt kõige hirmutavam abinõu. Need küsimused jooksevad läbi nii direktiivi definitsioonidest kui Strasbourg’i proportsionaalsusanalüüsist.

Kohtunik peaks § 305¹ tüüpi asjades eriti selgelt kontrollima, kas prokuratuur püüab tegelikult kaitsta õigusemõistmise erapooletust või hoopis reageerib liiga teravalt institutsioonikriitikale. Advokaat peaks taotlema võimalikult varakult avaliku huvi tuvastamist, tõendusbaasi kirjeldamist ja proportsionaalsuskontrolli. Toimetus või ajakirjanik peaks dokumenteerima allikad, avaliku huvi, kontrollikatse ning selle, kas vaidlusalune väljend oli hinnang või fakt. Kui menetlusest on saanud lugu iseendast, on SLAPP juba osaliselt oma eesmärgi saavutanud.

Ka Riigikohus võiks lähiajal anda juhise, et § 305¹ tuleb tõlgendada äärmiselt kitsalt, vangistust mitte kohaldada ning avaliku huvi kriitika ja väärtushinnangute kaitset esikohale seada. Kui seadusandja sätet ei muuda, peab põhiseadus- ja konventsioonipärane kitsendav tõlgendus tulema kohtupraktikast. Kuid kohtulik remont ei ole siin hea asendus seadusandlikule parandusele.

Avatud küsimused ja piirangud

Käesoleva analüüsi piiranguks on see, et mul polnud mitte avalikuks kättesaadav konkreetne Eesti direktiivi ülevõtmise eelnõu tekst seisuga 6. mai 2026. Viimane kindel ametlik Euroopa Komisjoni allikas, mille ma kätte sain, ütles 2025. aasta juulis vaid seda, et Eesti oli ülevõtmisprotsessi alustanud.

Selle piirangu juures on lõppjäreldus siiski kõrge kindlusega: ministeeriumi vastus ei ole tervikuna piisav, ei ole sisuliselt Euroopa anti-SLAPP standardiga kooskõlaline ja ei ole ka õiglane minu küsitud probleemi suhtes. Ta on õigesti sõnastatud ainult ühes kitsas punktis — direktiiv ei laiene ise kriminaalasjadele. Kõiges muus, mis puudutab kriminaalse vaigistamise ennetust, § 305¹ põhiõiguslikku riski, riigi tegelikku vastutust ja vajadust rakendada kaitset sisuliselt, mitte formaalselt, jääb vastus alla nii ELi soovitusliku raamistikule kui laiematele rahvusvahelistele sõnavabadus- ja õiglase menetluse standarditele.

Kõige õpetlikum koht kohtunikele ja advokaatidele

See vaidlus ei ole enam ainult poliitiline. See on muutumas Eesti õiguskultuuri testiks.

Sest küsimus ei ole:

• kas kohtunikke võib laimata.

Küsimus on:

• millal muutub kriitika “laimamiseks”;
• kui kõrge peab olema avaliku huvi kaitse;
• millal muutub menetlus ise vaigistusvahendiks;
• ja kas Eesti õigussüsteem suudab SLAPP-i ära tunda enne, kui kahjustus on juba tekkinud.

Minu analüüsi kõige tugevam järeldus kõlab nii:

Direktiiv ei kohusta kriminaalset reformi, kuid Euroopa ja rahvusvaheline inimõiguste raamistik annab tugeva põhjuse see reform siiski ette võtta.

2026. aasta kevade seisuga liigub Eesti kahekihilise süsteemi poole:

• tsiviil-SLAPP kaitse tugevneb kiiresti;
• kriminaalne raamistik jääb aga vanasse paradigmasse.

Ja just siin hakkavadki järgmised kohtuvaidlused tõenäoliselt tekkima.

Mitte enam küsimuses:

• kas SLAPP eksisteerib.

Vaid küsimuses:

• kas Eesti õigus suudab eristada õiguskaitset ja vaigistamist.

Artikli autor: Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Artiklis kasutatud allikaid kokku 455. Peamised allikad:

gov.scot

https://www.gov.scot/publications/scottish-government-consultation-strategic-lawsuits-against-public-participation/pages/7/https://www.gov.scot/publications/scottish-government-consultation-strategic-lawsuits-against-public-participation/pages/7/

riigiteataja.ee

https://www.riigiteataja.ee/akt/184411https://www.riigiteataja.ee/akt/184411

https://www.riigiteataja.ee/akt/106012023004https://www.riigiteataja.ee/akt/106012023004

https://www.riigiteataja.ee/akt/SKHShttps://www.riigiteataja.ee/akt/SKHS

commission.europa.eu

https://commission.europa.eu/strategy-and-policy/policies/justice-and-fundamental-rights/democracy-eu-citizenship-anti-corruption/democracy-and-electoral-rights/protecting-journalists-and-human-rights-defenders-strategic-lawsuits-against-public-participation_enhttps://commission.europa.eu/strategy-and-policy/policies/justice-and-fundamental-rights/democracy-eu-citizenship-anti-corruption/democracy-and-electoral-rights/protecting-journalists-and-human-rights-defenders-strategic-lawsuits-against-public-participation_en

https://commission.europa.eu/document/download/a240f7e5-028d-4448-938f-33df5887531c_en?filename=10_1_63942_coun_chap_estonia_en.pdfhttps://commission.europa.eu/document/download/a240f7e5-028d-4448-938f-33df5887531c_en?filename=10_1_63942_coun_chap_estonia_en.pdf

ohchr.org

https://www.ohchr.org/sites/default/files/english/bodies/hrc/docs/gc34.pdfhttps://www.ohchr.org/sites/default/files/english/bodies/hrc/docs/gc34.pdf

hudoc.echr.coe.int

https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-58015https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-58015

https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-154265https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-154265

eur-lex.europa.eu

https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/HTML/?uri=CELEX%3A32022H0758https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/HTML/?uri=CELEX%3A32022H0758

cambodia.ohchr.org

https://cambodia.ohchr.org/sites/default/files/Softlaw/GC34-%20Eng.pdfhttps://cambodia.ohchr.org/sites/default/files/Softlaw/GC34-%20Eng.pdf

https://edoc.coe.int/en/international-law/12056-

Loe lisaks:

Rahvusvaheline ajakirjanik Annika Urm räägib eksperimendist, mille pärast tahetakse teda nüüd vangi panna: (kliki lingil)

https://youtu.be/dF7E2hbpGEk