Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 45 ütleb selgelt: „Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil.“ Ometi sunnib viimastel nädalatel kuluaarides ja toetajate ringis leviv info küsima — kas see õigus kehtib ka neile, kelle vaated on radikaalsed, riigiaparaadile ebamugavad või otseselt provotseerivad?

Juhtum Sandra Sirge: Meeleavaldused ja ootamatu kadumine

Aktivist Sandra Sirge on Eesti avalikkusele tuntuks saanud oma kompromissitu ja hääleka tegevusega. Erakonna KOOS ideede toetajana ning riigivastastes süüdistustes süüdi mõistetud Aivo Petersoni vabaduse eest kõnelejana on ta korraldanud arvukalt avalikke proteste. Enamasti üksinda või väga väikese grupiga tänavale tulnud Sirge on oma plakatitel ja sõnavõttudes juhtinud tähelepanu sellele, mida tema nimetab „poliitiliseks tühistamiseks“, „tagakiusamiseks“ ja riiklikuks omavoliks.

Nüüd on Fonte.News toimetuseni ja sotsiaalmeedia võrgustikesse jõudnud tõsised, ehkki ametlikult kinnitamata vihjed, mille kohaselt on Sandra Sirge paigutatud tema enda vaba tahte vastaselt psühhiaatrilisele ravile. Lähedaste ja toetajate seas levib hirm, et aktivisti ootamatu isoleerimise tegelikuks põhjuseks võib olla tema liiga kõrge ühiskondlik aktiivsus ja julgus süsteemi kritiseerida.

Eesti seadusandlus lubab tahtevastast vaimse tervise abi rakendada vaid ühel juhul: kui isik on oma psüühikahäire tõttu vahetult ohtlik iseendale või teistele. Poliitiliste veendumuste väljendamine, olgu need kui tahes ebatavalised, ei tohi riigis, mis nimetab end demokraatlikuks, olla meditsiinilise sekkumise aluseks. Kui vihjed sunniviisilisest isoleerimisest vastavad tõele, vajab see juhtum viivitamatut avalikku selgitust.

Ajalooline taust: Kui riigivõim võtab kontrolli indiviidi üle

Hirmud, et võimustruktuurid võivad teisitimõtlejate vaigistamiseks kasutada muid vahendeid peale klassikalise kohtupidamise, ei teki tühjale kohale. Eesti ja lähiregiooni ajalugu tunneb mitmeid sarnaseid „kõrvaldamise“ ja summutamise perioode:

• Vaikiv ajastu (alates 1934): Konstantin Pätsi autoritaarse režiimi ajal suleti riigile ebamugavad väljaanded ja poliitilised oponendid (näiteks vabadussõjalased) isoleeriti poliitilisest elust. Kriitika summutati riikliku stabiilsuse ettekäändel.
• Nõukogude psühhiaatriline terror (1960.–1980. aastad): Totalitaarses NSV Liidus oli režiimivastaste dissidentide paigutamine psühhiaatriahaiglatesse süstemaatiline tööriist. Inimesi, kes protestisid ebaõigluse vastu, temandati süsteemi poolt „vaimselt haigeteks“, et muuta nende sõnumid ühiskonna silmis tühiseks.
• Tänapäeva autoritaarsed režiimid: Idanaabri Venemaa või Põhja-Korea argipäev näitab, et aktivistide ja ajakirjanike salapärane kadumine, fabritseeritud süüdistused või sunniviisiline isoleerimine on vahendid, millega hoida ühiskonda hirmus.

Just nende valusate ajalooliste õppetundide tõttu on avalikkuse tundlikkus iga sarnase juhtumi puhul äärmiselt kõrge. Kui õiguskaitseorganite või meditsiinisüsteemi käitumine hakkab meenutama totalitaarsete režiimide käekirja, on ohus kogu ühiskonna vabadus.

Mis on SLAPP ja kuidas surutakse maha arvamusvabadust?

Maailmas kasutatakse üha enam mõistet SLAPP (Strategic Lawsuits Against Public Participation ehk üldsuse osalemise vastased strateegilised hagid). See tähendab juriidiliste või administratiivsete vahendite kuritarvitamist eesmärgiga kriitikud, ajakirjanikud või aktivistid vaimselt ja rahaliselt kurnata ning seeläbi vaikima sundida.

Sõna- ja arvamusvabadust ei saa ega tohi maha suruda poliitiliste, kriminaalsüüdistuste ega muude jõuliste, varjatud vahenditega. Igal kodanikul on õigus nõuda riigilt aru ja väljendada rahulolematust, ilma et ta peaks kartma märkamatut ühiskonnast eemaldamist.

Toimetus jälgib sündmuste käiku ja vajadusel värskendame seda lugu.

TÄIENDUS 09.06.2026

Toimetusele saadeti alljärgnev kiri, kus lisaks olid selle kirja saajad riigikogu liikmed, õiguskantsler, regionaalhaigla juhtkond ja kirjas anti luba Fonte.News kanalil see avaldada. Kiri muutmata kujul (toimetusel on kirja autori nimi teada ja kirjas oleva ohvri nimi on asendatud nimega “Naine”):

“Vabastage “Naine” ebaseaduslikust sundravist!

Annan õiguskantslerile teada, et Eesti psühhiaatrias toimub konveiermeetodil inimeste sundravile saatmine ilma igasuguse seadusliku aluseta, mida õiguskantsler teab väga hästi ja kõik muud asjaosalised selles loos kuna õiguskantsler on ju üks osa riigi juhtimisest. Õiguskantslerile on see kõik väga hästi teada ja paljudele-paljudele muudele, nii kiirabile kui politseile, et see kõik toimub ja oletuslikult on nendeks juhtudeks eribrigaadid, kus toimub lihtsalt inimrööv ja inimene võetakse kinni, sest ta rikkus avalikku korda või tegi midagi muud valesti, mis teisele poolele ei meeldinud. Psühhiaatriat kasutatakse inimeste hirmutamiseks, sundraviks ja korrale kutsumiseks, ometi pole see seaduslik meetod, sest seaduses on täpselt kirjas, mis juhtudel võib inimest hospitaliseerida tema tahte vastaselt, see on väga täpselt määratud ja sellist meetodit peaks pigem kasutama perevägivalla puhul, mitte tavalisi inimesi tänavalt kaasa haarates põhjusel, et nende käitumine ei meeldi. Samas tehakse kohtupaberid tagantjärele, suure viivitusega ja neis paberites puudub igasugune hinnang või põhjendus, miks inimene on sundhospitaliseeritud ja sundravile sunnitud. Kohtupaberid tehakse ilma igasuguse kohtudokumentide tunnusteta, neil puuduvad kohtunike allkirjad, kohtu põhjendused ja kohtu pitsat, nendel pole mitte midagi, neile paberitele sunnitakse alla kirjutama inimesel, kellelt on vabadus võetud ja kellel on juba rohud sees mitu päeva ilma mingi kohtu otsuseta, ilma mingi põhjenduseta ja diagnoosita. See kõik on süsteemne konveier ja toimub tervete inimeste diskrediteerimine, suvaliste diagnooside panemine, valeandmete sisestamine terviseportaali, inimeste häbistamine, halvemal juhul terve inimese invaliidistamine ja tema surm. Ka surmajuhtumid toimuvad neis majades, sest antakse üledoose. Ameerikast tean ühte lugu, kus tehti päriselu sündmuste põhjal film patsiendist, kellele psühhiaatriahaiglas anti üledoose ja kuna patsient viibis haiglas aegajalt, siis oma 47 eluaastaks oli tema tervis nii läbi, et ta suri, neerud ütlesid üles, tema organism oli mürgitatud. Kui palju ja mis doosides peab andma rohte, et nende kätte surra, olles vaid 47-aastane? Need pidid olema väga suured doosid. 
     Juuni algul hospitaliseeriti Tallinnas haiglasse tema tahte vastaselt ja antakse rohtusid tema tahte vastaselt “Naisele-le” ( toimetusel nimi teada, sündinud 1980 aastal ), kes on intelligentne naine, mitte kellelegi ohtlik, ka iseendale ei ole ta ohtlik ja tema sundhospitaliseerimine on täiesti seadusvastane. Teda sunnitakse võtma rohtusid, sest ta rikkus avalikku korda. No mis meetod see on terve inimese peal? See “Naine” on tervem ja teravama mõistusega kui paljud meie keskel täna, psühhiaatria ei saa ega tohi olla karistusmeetod. Pealegi on need rohud väga ohtlikud tervisele ja tekitavad dementsust. Mul oli kunagi üks tuttav õde psühhiaatrikliinikus, kes rääkis, et kui inimene läheb haiglasse tervena, siis väljuda võib ta sealt juba haigena, sest just seal tehakse inimesi haigeks. Seda oligi alust arvata, et see nii on, seega ei ole tegu raviasutusega, kuigi osa inimesi on seal tõesti vabal tahtel ja võibolla isegi üle poolte, aga nähtavasti mitte akuutosakonnas, kuhu tuuakse inimesi nende tahte vastaselt, et neid sellisel meetodil karistada või korrale kutsuda ja panna neile silt, et nad on haiged, kuigi nad seda arvatavasti kindlasti ei ole. 
    Täna on Eestis mitmeid inimesi, kes on oma lugusid avalikustanud, mis nendega tehti, näiteks hospitaliseeriti üks noor naine, inglise keele õpetaja, tema tahte vastaselt, aga talle ei hakatud kohe rohtusid sisse suruma vägivaldselt kuna ta otsis abi ja võttis advokaadi ja sai välja päris ruttu. Selliseid ekstreemseid juhtumeid Eestis, kui inimene on teistele ohtlik, see on eelkõige perevägivald, ometi me teame ajakirjandusest, et neil juhtudel näiteks ei tehta vägivaldsele isikule midagi, kuigi vägivald võib olla vabalt tingitud ja tavaliselt ongi tingitud ebaadekvaatsest käitumisest, kahtlustamisest, armukadedusest ja sellest tingitud vägivallast, aga sageli pole tegu isegi sellega, et inimene oleks armukade, vaid ta on psühhopaat ja vot, neile inimestele ei tehta tegelikult midagi, võibolla sellepärast, et juurutada ühiskonnas psühhopaatiat ja vägivalda? Et jätta naised ja lapsed kaitseta? Perevägivallaga ei tegeleta, seda teame ajakirjandusest, sest neid psühhopaate kardavad ka need psühhiaatrid, kes võtavadki “ravile”, mis on tegelikult tahtevastane ravi, selliseid inimesi, kes on ühiskonnas mingit moodi kaitsetud või on nad täiesti tavalised inimesed, kellele kurja teha psühhiaatrid ei karda, aga psühhopaate nad kardavad, sest teavad nende kättemaksu, sellepärast ei tegele perevägivallaga isegi politsei, sest need on kõige ohtlikumad olukorrad – sekkuda peretülisse, seal tekivad väga ohtlikud olukorrad, milles isegi politsei ei riski oma eluga. 

  Seoses sellega, mis ma eespool kirjutasin, et sundravi on täna Eestis väga tihti põhjendamata ja täiesti seadusevastane, lihtsalt meetod karistamiseks või muul taolisel eesmärgil tehtud, seoses sellega, et kohtudokumentidel puuduvad kohtunike allkirjad, otsused tehakse tagantjärgi ja konveiermeetodil, lihtsalt muutes patsiendi nime blanketi vormil, seoses sellega on kogu selline sundravi täiesti ebaseaduslik, diagnoosid mõeldakse välja, haiguslugudes valetatakse ( näiteks ma tean meest, kes praegu võitleb valeandmetega oma haigusloos, mis sinna on suvaliselt sisestatud), seoses kogu eelöelduga tuleb täiesti terve patsient “Naine” ja kõik muud täiesti terved patsiendid vabastada. Kuigi te võtate kohtudokumendile patsiendi allkirja, siis ei vabasta see teid süüst, mitte mingil juhul, sest see patsient ei tea selle allkirja tähendust, millele te sunnite allkirja andma, ta ei tea, et ta võtab vastutuse enda peale, kuigi ta on seal tahtevastaselt, ta on seda igatpidi väljendanud juba teda sinna majja tuues ja ka kogu aeg hiljem, kui talle sunnitakse sisse ravimeid, et see on tahtevastane ja ebaseaduslik. Ma kinnitan teile, et te ei vabane süüst patsiendi allkirja tõttu, teie süü jääb teie peale kuni te oma tegevust ei lõpeta. Seaduse ees on kõik võrdsed, vaevalt te ise tahaks sisse süüa seda, mille tagajärgi te patsientide peal näete, te sundravite terveid inimesi. Need ei ole ravimid, te teate seda väga hästi, need on mürgid väga suurte kõrvaltoimetega, seda kinnitas minu tuttav õde teie haiglast. Teie haiglad on täis vaevatud hingi, kes liiguvad seal ringi uimaselt ja unistavad ainult vabadusest, et olla jälle kodus.

See kiri on faktide konstateering, te hoiate kinni terveid inimesi, vabastage “Naine” ja kõik terved, kellele te külge kleebite haigesilte! Seal on palju neid, kes süütult kannatavad!” (Kirja lõpp)

Loe lisaks:

Eesti justiitsminister vastab ainult poole tõega: vastuse analüüs EU SLAPP direktiivi teemal

Käesolev analüüs on tehtud põhjusel, et Eesti kohtunikud ja ametnikud on kasutama hakanud SLAPP strateegiat kriminaalsüüdistuse kaudu, et vaigistada kritiseerivaid ajakirjanikke. Kohtunikud kasutavad selleks KarS § 305 ja 305¹ – kohtuniku laimamine või solvamine.

Ministeeriumi kirjas öeldakse sisuliselt kolm asja: direktiiv ei laiene kriminaalasjadele; pahatahtlike kuriteokaebuste vastu olevat juba kaitse KarS § 319 ja menetlusfiltrite kaudu; ning KarS § 305¹ on kitsas ja legitiimne säte, mis kaitseb õigusemõistmise sõltumatust. Kõik kolm väidet sisaldavad tõeteri, kuid ühestki ei piisa minu küsimustele ausaks vastamiseks. Eriti oluline on see, et kiri segab omavahel kaks eri probleemi: esiteks pahatahtlikku kuriteoteadet, teiseks kriitika enda kriminaliseerimist erisätte kaudu. KarS § 319 võib puudutada esimest, kuid ei vasta teisele. 

Kõige olulisem järeldus on järgmine: ELi direktiivi miinimumtaseme järgimine ei vabasta Eestit kohustusest kujundada riigisisene kaitse ka kriminaalse vaigistamise vastu, kui selline vajadus ilmneb sõnavabaduse, õiglase menetluse ja tõhusa õiguskaitse standarditest. Direktiivi artikkel 2 välistab küll kriminaalasjad, kuid artikkel 3 lubab liikmesriikidel säilitada või kehtestada isikutele soodsamaid kaitseid, ning EU Komisjoni anti-SLAPP soovitus ütleb sõnaselgelt, et soovitus täiendab direktiivi puhtalt riigisiseste juhtumite ning kriminaal- ja haldusõiguslike kohandustega.

Ministeeriumi vastuse suurim õiguslik puudus on see, et ta käsitleb SLAPP-i peaaegu nagu „valekaebuse“ sünonüümi. See ei ole korrektne. Direktiivi definitsioonis on abusiooni tunnused palju laiemad: ebaproportsionaalne nõue, mitmed paralleelmenetlused, ähvardamine, menetlustaktika pahauskne kasutamine, võimu tasakaalustamatus ja eesmärk avaliku osaluse takistamiseks või karistamiseks. Need nähtused võivad esineda ka siis, kui kaebus ei ole kitsalt võttes „teadvalt vale“. Just siin ministri vastus laguneb: ta vastab teisele küsimusele kui see, mille mina esitasin.

KarS § 305¹ on oma praegusel kujul kõrge riskiga säte. Selle tekst näeb ette kuni kaheaastase vangistuse kohtu, kohtuniku või rahvakohtuniku laimamise eest seoses õigusemõistmisega. Selline erikaitse avaliku võimu kandjatele on rahvusvaheliste sõnavabadusstandardite järgi problemaatiline, sest ÜRO Inimõiguste Komitee on rõhutanud, et laimunormid ei tohi praktikas summutada väljendusvabadust, et avaliku elu tegelaste suhtes ei tohi rakendada rangemat kaitset pelgalt nende staatuse tõttu, et institutsioonide kriitikat ei tohi keelata ning et vangistus ei ole laimu eest sobiv karistus. Strasbourgi kohtupraktika ei keela kõiki kohtunike kaitseks mõeldud piiranguid, kuid nõuab neile väga ranget põhjendust ning eristab hoolikalt tõendamatuid fakti-süüdistusi ja avalikes huvides esitatud väärtushinnanguid.

Riigi vastutuse osas on õiguslik pilt samuti palju kitsam kui ministeeriumi kiri lubab. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus annab tõesti teatud hüvitusvõimalused, kuid need on killustatud, sõltuvad menetluse lõpptulemusest või menetleja süülisest menetlusõiguse rikkumisest ning ei moodusta anti-SLAPP loogikaga võrreldavat terviklikku süsteemi. Eelkõige puudub Eesti õiguses kriminaalse vaigistamismenetluse jaoks direktiivi-laadne varajase lõpetamise, täieliku kuluhüvituse, kuritarvitava algataja sanktsioneerimise ja spetsiaalse kaitsekanali kombinatsioon. Seetõttu ei saa ausalt öelda, et „piisavad kaitsemeetmed“ on juba olemas.

Mida minister ütles õigesti ja kus vastus jääb pooleli

Ministeriumi kirja kõige tugevam osa on lihtne ja kitsas: direktiiv 2024/1069 kohaldub tsiviil- ja kaubandusasjadele piiriüleses mõõtmes ning ei kohaldu kriminaalasjadele. See on õige. Sama ametlik skeem ütleb ka, et direktiiv võimaldab liikmesriigil minna kaitses kaugemale ning et rakendustähtaeg on 7. mai 2026. Seega ei saa direktiivist endast tuletada otsest kohustust muuta Eesti kriminaalmenetluse reegleid.

“EL-i Komisjoni 2022. aasta soovitus rõhutab, et laimu käsitlemine kriminaalõiguse vaatepunktist peaks olema vaid viimane abinõu.“

Aga just siin ministeeriumi argumentatsioon katkeb. Ametlik ELi anti-SLAPP pakett ei koosne ainult direktiivist. Komisjoni 2022. aasta soovitus ütleb, et soovitus täiendab direktiivi, katab ka puhtalt riigisiseseid juhtumeid ning hõlmab ka riigisiseseid kriminaal- ja haldusõiguslikke kohandusi. Lisaks rõhutab soovitus, et laimu käsitlemine kriminaalõiguse vaatepunktist peaks olema vaid viimane abinõu. Euroopa Nõukogu 2024. aasta soovitus läheb veel selgemaks: selle juhised on mõeldud kohalduma tsiviil-, haldus- ja kriminaalkontekstile, sealhulgas juriidilise hirmutamise võtetele. Seetõttu on ministeeriumi positsioon „direktiiv ei kohaldu, järelikult me ei kaalu“ õiguslikult liiga kitsas ja poliitiliselt eksitav.

Teine puudus on vastuse struktuuris. Minu pöördumise kese oli „rakendada SLAPP direktiivi sisuliselt, mitte formaalselt“. Sellele ei vasta ministri kiri sisuliselt üldse. Kiri ei ütle midagi varajase filtreerimise erimenetluse, kiirendatud läbivaatuse, kulude täieliku tagasikandmise, heidutuslike sanktsioonide, avaliku osaluse mõiste, SLAPP-indikaatorite ega andmekogumise kohta — st nende punktide kohta, mis moodustavad direktiivi enda südame. Kui vastus jätab kõik need küsimused kõrvale ja piirdub tsiviil/kriminaal piirjoone kirjeldamisega, siis on see vastus direktiivi pealkirjale, mitte direktiivi sisule.

Kolmas puudus puudutab hetkeolukorda Eestis. Komisjoni 2025. aasta õigusriigi aruande järgi oli Eesti 2025. aasta juulis anti-SLAPP direktiivi ülevõtmise protsessi alles alustanud ning vahepeal oli Eesti Ajakirjanike Liit määratud siseriiklikuks kontaktpunktiks SLAPP-küsimustes. Sama raport märkis SLAPP-intsidendi riski kasvu ja regulatiivsete kaitsemeetmete puudujääke. See tähendab, et vähemalt viimase mulle kättesaadava ametliku Euroopa Komisjoni pildi järgi ei saanud 2025. aasta suvel veel väita, et Eesti kaitsesüsteem oleks valmis või terviklik.

Ajajoone juriidiline mõte on lihtne: kui riik on tähtaja eel nädalal ikka seisukohal, et kriminaalaspekti „ei kaaluta“, siis see ei pruugi rikkuda direktiivi kitsast sõnastust, kuid see on tugev märk sellest, et riik ei lähtu anti-SLAPP poliitika sisulisest eesmärgist.

KarS § 305¹ Euroopa ja rahvusvahelise õiguse valguses

KarS § 305¹ kehtiv tekst sätestab, et kohtu, kohtuniku või rahvakohtuniku laimamise eest seoses tema osalemisega õigusemõistmisel karistatakse rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistusega; juriidiline isik vastutab rahalise karistusega. See on eriline kriminaalkaitse just õigusemõistmise institutsioonile ja selle kandjatele. Ministeerium lisab, et tegu puudutab vaid laimamist kui valet häbistavat faktiväidet, mitte väärtushinnangut, ning et eesmärk on kaitsta õigusemõistmise sõltumatust. Ka see on osaliselt õige, kuid ei lahenda põhiprobleemi.

Rahvusvahelise standardi järgi ei ole küsimus ainult selles, kas koosseis on kitsas, vaid ka selles, keda ja mille hinnaga see kaitseb. ÜRO Inimõiguste Komitee üldkommentaar nr 34 ütleb, et laimuseadused peavad olema kujundatud nii, et need ei summutaks tegelikkuses sõnavabadust; et tõe kaitse, avalik huvi ja proportsionaalsus peavad olema arvesse võetavad; et riigid peaksid kaaluma laimu dekriminaliseerimist; et kriminaalõigust tuleks kasutada vaid kõige raskemates juhtumites; ning et vangistus ei ole kunagi sobiv karistus. Samuti rõhutab Komitee, et pelgalt isiku staatuse tõttu ei tohi ette näha rangemaid sanktsioone ja et institutsioonide kriitikat ei tohi keelata. Sellest vaatenurgast on § 305¹ probleem mitte ainult selle võimalikus rakenduses, vaid juba selles, et ta annab kohtule ja kohtunikule eraldiseisva kriminaalse au-kaitse, mille rikkumise eest võib inimene vangi minna.

Strasbourgi joone tõeline õppetund on nüanss, mitte loosung. Euroopa Inimõiguste Kohus on asjades De Haes and Gijsels v. Belgium ja Morice v. France kaitsnud väga teravat kohtunike kriitikat, kui see puudutas avaliku huvi küsimusi ja tugines piisavale faktilisele alusele; Baka v. Hungary rõhutas, et kohtusüsteemi toimimist puudutav arutelu on avaliku huvi tuum. Samas näitavad Barfod v. Denmark ja Peruzzi v. Italy, et alusetud või tõendamata faktilised rünnakud konkreetse kohtuniku aususe või erapooletuse vastu võivad teatud juhtudel olla piiratud. Järelikult ei ole õige öelda, et § 305¹ on automaatselt konventsioonivastane. Õige on öelda midagi täpsemat: säte on konventsiooniohtlik, sest ta kriminaliseerib sõnavara valdkonnas, kus Strasbourg nõuab erakordselt kitsast käsitlust, tugevat avaliku huvi kaitset ja väga mõõdukaid sanktsioone. Kaheaastase vangistuse lagi on selles valguses eriti raske kaitsta.

Sama järeldus haakub ELi anti-SLAPP soovitusega, mille järgi peaks kriminaalõiguslik lähenemine laimule olema ainult viimane abinõu. Kui liikmesriik soovib tõsimeeli vältida „karistamist menetluse kaudu“, siis erisäte, mis jätab avalikus huvis toimuva kohtukriitika alla vangistuse võimaluse, on halb lähtepositsioon. Eriti halb on see olukorras, kus üldine anti-SLAPP kaitseraamistik on alles kujunemas või poolik.

Tabeli kokkuvõte on karm, kuid tõene: ministeeriumi vastus vastab vaid ühele kitsale küsimusele — kas direktiiv kohustab kriminaalmenetlust hõlmama. See ei vasta küsimusele, kas Eesti peaks seda tegema, et olla kooskõlas Euroopa anti-SLAPP standardi eesmärgi, EIK praktika ja ÜRO sõnavabadusstandarditega. Vastus sellele teisele küsimusele on minu hinnangul kindel jah.

Riigi vastutus ja menetluse kuritarvitamine

Ministeriumi kiri ütleb sisuliselt, et õiguskaitsevahendid on juba olemas, sest vale kuriteokaebuse eest saab vastutusele võtta ning kriminaalmenetlusega tekitatud kahju saab hüvitada. See väide vajab olulist parandust. KarS § 319 karistab teadvalt vale kaebuse esitamist teise isiku toime pandud kuriteo kohta. Anti-SLAPP probleem ei piirdu sellega. Praktikas võib menetlust kasutada vaigistamiseks ka siis, kui kaebaja formuleerib oma väited „juriidiliselt ettevaatlikult“, jätab tõendamiskoormuse riigile ja saavutab oma eesmärgi juba menetluse enda, mitte süüdimõistmise kaudu. KarS § 319 ei püüa kinni neid juhtumeid, kus menetlus on pigem kuritarvituslik kui teadvalt väljamõeldud.

SKHS annab kannatanule reaalse, kuid piiratud hüvitusteekonna. Kui isik mõistetakse õigeks või menetlus lõpetatakse kindlatel alustel, saab ta nõuda kahju hüvitamist teatud meetmete — näiteks kinnipidamise, vara arestimise, ametist kõrvaldamise ja ebamõistliku menetlusaja — eest. Kui menetleja rikub süüliselt menetlusõigust, saab kahju nõuda sõltumata süüasja lõpptulemusest. Mittevaralist kahju saab teatud juhtudel nõuda ka au või hea nime teotamise eest. Kuid sellest ei järeldu, et igal SLAPP-laadse kriminaalmenetluse sihtmärgil oleks praktiline, kiire ja täielik heastamismehhanism. Seadus ei loo automaatset reeglit, et kuritarvitusliku menetluse sihtmärk saaks alati tagasi täies ulatuses oma tegelikud kaitsekulud, mainekahju ja menetlusest tingitud jahutava mõju. Veel vähem paneb see automaatselt kuritarvituse algatajale enda kanda kõiki tagajärgi.

Just siin ongi vaja minu pöördumises nõutud „reaalset riigi vastutust“. Kui riik jätab SLAPP-indikaatorid varakult märkamata ja laseb avaliku huviga seotud kriitiku suhtes käiku läbiotsimise, konfiskeerimise, ülekuulamised, tagaotsimise teated, vahistmised ilma et oleks süüdistust esitatud, surve või pika eelmenetluse, siis hilisem formaalne võimalus kahju taotleda ei ole veel sama mis tõhus kaitse. Tõhus kaitse tähendab ennekõike seda, et kuritarvituslik menetlus tuleb peatada enne, kui menetlus ise muutub karistuseks.

Mis tuleks Eestis õigeks teha

Minu eelistatud lahendus on lihtne: KarS § 305¹ tuleks tühistada. Seda saab teha ühe lausega: „Karistusseadustiku § 305¹ tunnistatakse kehtetuks.“ See oleks kõige puhtam viis viia Eesti õigus paremini kooskõlla ÜRO seisukohaga, et laimu kriminaliseerimist tuleb vältida, ning vähendada riski, et avalikes huvides kohtukriitika jahutatakse maha kriminaalähvardusega.

Kui poliitiline tahe täielikuks tühistamiseks puudub, siis tuleks vähemalt teha neli ranget parandust. Esiteks eemaldada vangistus kui võimalik karistus. Teiseks kirjutada norm ümber nii, et see ei kaitseks kohtunikku lihtsalt tema staatuse, vaid ainult konkreetse ja vahetu õigusemõistmise mõjutamise ohu eest. Kolmandaks lisada selgesõnaline erand väärtushinnangutele, heas usus esitatud avaliku huvi kriitikale, ajakirjanduslikule kontrollile ja kahtlustele, millel on piisav faktiline alus. Neljandaks panna süüdistusele kohustus tõendada mitte ainult vale fakti, vaid ka otsene tahtlus mõjutada pooleliolevas asjas õigusemõistmist ja selge ohu olemasolu. Alles sellise kärbitud versiooni puhul võiks üldse hakata vaidlema, kas säte on veel kaitstav.

Tsiviilõigusliku direktiivi sisuline ülevõtmine peaks Eestis tähendama vähemalt järgmist. Tsiviilkohtumenetlusse tuleb lisada avaliku osaluse definitsioon, SLAPP-indikaatorid, varajase lõpetamise taotlus, kohustus käsitleda seda kiiresti, võimalus nõuda tagatist kulude katteks, täielik tegelike esinduskulude väljamõistmine ja heidutusmehhanism pahauskliku hageja vastu. Lisaks tuleb anda organisatsioonidele õigus kostjat toetada, tagada ühes kohas kättesaadav info ning koguda ja avaldada andmeid. Kõik need elemendid on direktiivis kirjeldatud; „formaalne ülevõtmine“ ilma nendeta oleks sisuliselt läbikukkumine.

Kriminaalmenetluse jaoks soovitan kas eraldi anti-SLAPP seadust või KrMS täiendamist järgmise raamistikuga: prokuröri kohustus teha avaliku osaluse juhtumites varajane SLAPP-hinnang; kohustus võtta kirjalikult seisukoht võimu tasakaalustamatuse, avaliku huvi, kaebuse proportsionaalsuse ja tegeliku tõendusaluse kohta; kiire kohtulik kontroll, kui sihtmärk väidab kuritarvitust; piirang erimeetmete kohaldamisele enne sellise kontrolli läbimist; ning õigus täielikule kuluhüvitusele ja mittevaralise kahju hüvitamisele, kui menetlus osutub kuritarvituslikuks. Riigil peaks olema regressiõigus pahatahtliku kaebaja vastu, kuid sihtmärgi ees ei tohi riik peituda regressi taha.

Lõpuks vajab ka Riigikogu menetluskorraldus ausust. Kui õigusriigi aruande järgi oli ülevõtmise protsess 2025. aasta suvel alles alanud, siis peaks seadusandja nüüd avalikult välja ütlema, kas Eesti tahab teha minimaalse tsiviiltranspositsiooni või päriselt vastata Euroopa anti-SLAPP standardi eesmärgile. See ei ole enam tehniline küsimus. See on valik selle üle, kas kriitikut kaitstakse menetluse eest või kaitstakse menetlust kriitika eest.

Kontrollnimekiri kohtunikele ja juristidele

Praktiline tööriist kohtule, prokurörile, advokaadile ja toimetusele võiks olla järgmine. Kui asi puudutab avalikes huvides teemat, küsige kohe, kas väljendus oli faktiväide või väärtushinnang, kas kriitika põhines kontrollitavatel allikatel, kas kaebuse või süüdistuse maht on ebaproportsionaalne, kas eesmärk näib olevat maine- või menetlussurve, kas sama isiku vastu on varem või paralleelselt algatatud sarnaseid samme, ja kas kasutatav õigusvahend on viimane abinõu või lihtsalt kõige hirmutavam abinõu. Need küsimused jooksevad läbi nii direktiivi definitsioonidest kui Strasbourg’i proportsionaalsusanalüüsist.

Kohtunik peaks § 305¹ tüüpi asjades eriti selgelt kontrollima, kas prokuratuur püüab tegelikult kaitsta õigusemõistmise erapooletust või hoopis reageerib liiga teravalt institutsioonikriitikale. Advokaat peaks taotlema võimalikult varakult avaliku huvi tuvastamist, tõendusbaasi kirjeldamist ja proportsionaalsuskontrolli. Toimetus või ajakirjanik peaks dokumenteerima allikad, avaliku huvi, kontrollikatse ning selle, kas vaidlusalune väljend oli hinnang või fakt. Kui menetlusest on saanud lugu iseendast, on SLAPP juba osaliselt oma eesmärgi saavutanud.

Ka Riigikohus võiks lähiajal anda juhise, et § 305¹ tuleb tõlgendada äärmiselt kitsalt, vangistust mitte kohaldada ning avaliku huvi kriitika ja väärtushinnangute kaitset esikohale seada. Kui seadusandja sätet ei muuda, peab põhiseadus- ja konventsioonipärane kitsendav tõlgendus tulema kohtupraktikast. Kuid kohtulik remont ei ole siin hea asendus seadusandlikule parandusele.

Avatud küsimused ja piirangud

Käesoleva analüüsi piiranguks on see, et mul polnud mitte avalikuks kättesaadav konkreetne Eesti direktiivi ülevõtmise eelnõu tekst seisuga 6. mai 2026. Viimane kindel ametlik Euroopa Komisjoni allikas, mille ma kätte sain, ütles 2025. aasta juulis vaid seda, et Eesti oli ülevõtmisprotsessi alustanud.

Selle piirangu juures on lõppjäreldus siiski kõrge kindlusega: ministeeriumi vastus ei ole tervikuna piisav, ei ole sisuliselt Euroopa anti-SLAPP standardiga kooskõlaline ja ei ole ka õiglane minu küsitud probleemi suhtes. Ta on õigesti sõnastatud ainult ühes kitsas punktis — direktiiv ei laiene ise kriminaalasjadele. Kõiges muus, mis puudutab kriminaalse vaigistamise ennetust, § 305¹ põhiõiguslikku riski, riigi tegelikku vastutust ja vajadust rakendada kaitset sisuliselt, mitte formaalselt, jääb vastus alla nii ELi soovitusliku raamistikule kui laiematele rahvusvahelistele sõnavabadus- ja õiglase menetluse standarditele.

Kõige õpetlikum koht kohtunikele ja advokaatidele

See vaidlus ei ole enam ainult poliitiline. See on muutumas Eesti õiguskultuuri testiks.

Sest küsimus ei ole:

• kas kohtunikke võib laimata.

Küsimus on:

• millal muutub kriitika “laimamiseks”;
• kui kõrge peab olema avaliku huvi kaitse;
• millal muutub menetlus ise vaigistusvahendiks;
• ja kas Eesti õigussüsteem suudab SLAPP-i ära tunda enne, kui kahjustus on juba tekkinud.

Minu analüüsi kõige tugevam järeldus kõlab nii:

Direktiiv ei kohusta kriminaalset reformi, kuid Euroopa ja rahvusvaheline inimõiguste raamistik annab tugeva põhjuse see reform siiski ette võtta.

2026. aasta kevade seisuga liigub Eesti kahekihilise süsteemi poole:

• tsiviil-SLAPP kaitse tugevneb kiiresti;
• kriminaalne raamistik jääb aga vanasse paradigmasse.

Ja just siin hakkavadki järgmised kohtuvaidlused tõenäoliselt tekkima.

Mitte enam küsimuses:

• kas SLAPP eksisteerib.

Vaid küsimuses:

• kas Eesti õigus suudab eristada õiguskaitset ja vaigistamist.

Artikli autor: Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Artiklis kasutatud allikaid kokku 455. Peamised allikad:

gov.scot

https://www.gov.scot/publications/scottish-government-consultation-strategic-lawsuits-against-public-participation/pages/7/https://www.gov.scot/publications/scottish-government-consultation-strategic-lawsuits-against-public-participation/pages/7/

riigiteataja.ee

https://www.riigiteataja.ee/akt/184411https://www.riigiteataja.ee/akt/184411

https://www.riigiteataja.ee/akt/106012023004https://www.riigiteataja.ee/akt/106012023004

https://www.riigiteataja.ee/akt/SKHShttps://www.riigiteataja.ee/akt/SKHS

commission.europa.eu

https://commission.europa.eu/strategy-and-policy/policies/justice-and-fundamental-rights/democracy-eu-citizenship-anti-corruption/democracy-and-electoral-rights/protecting-journalists-and-human-rights-defenders-strategic-lawsuits-against-public-participation_enhttps://commission.europa.eu/strategy-and-policy/policies/justice-and-fundamental-rights/democracy-eu-citizenship-anti-corruption/democracy-and-electoral-rights/protecting-journalists-and-human-rights-defenders-strategic-lawsuits-against-public-participation_en

https://commission.europa.eu/document/download/a240f7e5-028d-4448-938f-33df5887531c_en?filename=10_1_63942_coun_chap_estonia_en.pdfhttps://commission.europa.eu/document/download/a240f7e5-028d-4448-938f-33df5887531c_en?filename=10_1_63942_coun_chap_estonia_en.pdf

ohchr.org

https://www.ohchr.org/sites/default/files/english/bodies/hrc/docs/gc34.pdfhttps://www.ohchr.org/sites/default/files/english/bodies/hrc/docs/gc34.pdf

hudoc.echr.coe.int

https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-58015https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-58015

https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-154265https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-154265

eur-lex.europa.eu

https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/HTML/?uri=CELEX%3A32022H0758https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/HTML/?uri=CELEX%3A32022H0758

cambodia.ohchr.org

https://cambodia.ohchr.org/sites/default/files/Softlaw/GC34-%20Eng.pdfhttps://cambodia.ohchr.org/sites/default/files/Softlaw/GC34-%20Eng.pdf

https://edoc.coe.int/en/international-law/12056-

Loe lisaks:

Rahvusvaheline ajakirjanik Annika Urm räägib eksperimendist, mille pärast tahetakse teda nüüd vangi panna: (kliki lingil)

https://youtu.be/dF7E2hbpGEk

“Eesti SLAPP ohvrite kroonika” jääb meenutama uutele põlvkondadele, kes Eestis ja mujal maailmas olid rahvakangelased, hingede päästjad ja tõerääkijad, ja kes olid kurjategijad-hingede murdjad-vaba sõna ja vabaduse hävitajad. Mõnel lapsel võib olla tulevik rikutud ainuüksi sellepärast, et tema vanemate või vanavanemate nimed on siin raamatus kurjategijana nimetatud.

Euroopa Liidu SLAPP direktiiv – selle peavad ratifitseerima kõik liikmesriigid hiljemalt 07.05.2026. Peale seda saab kahjukannataja minna juba riigi vastu kohtusse ja kõik SLAPP kahjud sisse nõuda.

https://commission.europa.eu/news-and-media/news/new-eu-rules-protect-against-strategic-lawsuits-against-public-participation-enter-force-2024-05-03_en

Eesti SLAPP ohvrite kroonika: aita kaasa raamatu loomisele

„Eesti SLAPP ohvrite kroonika“ on sündimas – mitmes keeles raamat, mis toob päevavalgele pärislood Eestist ja võrdlevaid näiteid kogu maailmast. See ei ole lihtsalt raamat. See on faktide ja tõenditega KROONIKA ajastust, kus õigust kasutatakse relvana.

Kutsume sind kaasa looma:

• Jaga oma lugu või kogemust SLAPP-juhtumiga
• Aita tuua nähtavale need, keda on püütud vaigistada
• Aita tuua nähtavale ka need, kes võimu positsioonil püüdsid vaigistada
• Toeta raamatu sündi rahaliselt

Sinu panus aitab katta:
tõlkimise, toimetamise, kujunduse, trüki ja levitamise kulud

LAE ALLA KÜSIMUSTIK JA VASTUSED SAADA TOIMETUSELE:

PDF küsimustik

Võta ühendust ja küsimustik saada: info@fonte.news

See raamat sünnib ainult siis, kui me seda koos teeme.
Sest vaikimine ei ole lahendus.

Planeeritud ilmumine 2026 aasta teine pool.

Loe täiendavalt SLAPP kohta:

„Teekond põrgusse“ on metafoorne, kuid samas eluline biograafiline teos, mis avab ukse maailma, kus võimuvõitlus, reetmine ja õigluse otsingud põimuvad karmide elukogemustega. See pakub ausat ja kompromissitut pilguheitu inimese sisemaailma hetkedel, mil väärikus pannakse proovile ja tõde näib olevat kadunud.

Lugeja viiakse läbi elu pimedamate koridoride – võimustruktuuride varjatud mängudest vanglaelu karmi reaalsuseni. Kas sõnavabadus on kilp või relv? Kas õiglus on midagi, mis eksisteerib, või midagi, mille eest tuleb üksi võidelda?

Raamatut (e-raamat) saab alla laadida ka heli kuulamiseks mitmes keeles, kasutades tasuta rakendust „Aquile Reader“ (toetab EPUB-i ja PDF-i).

Kirjastaja: Illar Kukk

Raamat ilmus: 25.04.2026

Lehekülgi: 1022

Raamatuid saad soetada kui saadad tellimuse kirjastaja emailile: kkirjastaja@gmail.com

Inglise keelne raamat on müügis ka Amazon epoes:

Lisaks on veel teine raamat “Life in Prison” täienduseks ilmunud ja saad ka seda osta Amazon epoest:

Toimetuse märkus: Eneke Roots on ise varasemalt avaldanud mitu raamatut, kus ta detailselt kirjeldas koos tõendite ja faktidega, kuidas teda SLAPP meetoditega kohtunike, ametnike, meediategelaste ühisjõul vaikima sunniti ja ka vangi pandi. Need raamatud kohus keelustas ja need kes jõudsid osta või tasuta saada, neil on info olemas koos nimedega. Kuid tänu Fonte.News paljastustele, on toimetusele laekunud kümneid SLAPP juhtumeid ja muster on sama, süsteemide “mustad sõdurid” on samad. Võibolla peaks tegema suurteose “Eesti SLAPP ohvrite kroonika”?

Eestis üks kuulsamaid SLAPP ohvreid on Jüri Lina, kes pidi Rootsi põgenema ja ega ka seal talle palju rahu ei antud. Sellegi poolest on ta oma raamatutega, filmide, loengutega paljastanud selle maailma musta poole. Eestis on SLAPP ohvreid sadu ja eelmine aasta oli Euroopa Liidus üle 1300 SLAPP kohtuasja!!!

Eneke Roots kohta saad eelinfot nendest artiklitest:

Sama mustrit, mida Eneke Roots puhul tehti, tahetakse teha ka Annika Urmiga, kes julges kritiseerida kohtunikke, et nad viivad täide SLAPP vaigistamist. Kas Annikal oligi õigus, et kohtunikud nii jõuliselt ründavad? Sellest Annika loost on tulemas palju lugusid ja arvan, et ka lõpuks ilmub raamat. Jälgime mängu.

Artikli toimetas: Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe lisaks:

Kui kaitsjad, advokaat Marika Suurpere ja vandeadvokaat Sirje Must, ei kaitse: Riigi õigusabi (RÕA) varjukülg

Rahvusvahelise ajakirjaniku Annika Urm juhtum ei ole pelgalt vaidlus kohtus.
See on põrkumine mitme suure küsimuse vahel:

• sõna-, arvamus vabadus ja selle piirid
• ajakirjaniku kaitse SLAPP eest
• kriitika ja selle taluvus
• süsteemi läbipaistvus
• ning lõpuks — kaitseõiguse tegelik sisu

Avalikus ruumis on juba pikalt arutletud selle üle, kas kriitika kohtusüsteemi suunal on lubatud, kui terav see võib olla ja kus jookseb piir.

Aga selle loo keskmes ei ole enam ainult see küsimus.

Keskmes on hoopis midagi lihtsamat:
kas inimest, kelle üle kohut peetakse, ka tegelikult kaitstakse?

Üksi süsteemi vastu: kuidas riigi õigusabi võib jätta inimese kaitseta?

Annika Urm kohtuasjaga on seotud Riigi poolt määratud kaitsja – advokaat Marika Suurpere ja tema patroon vandeadvokaat Sirje Must. Mõlemad töötavad Advokaadibüroos Sirje Must. Kusjuures Sirje Must on väga pika staaziga ja kogenud advokaat, alates 1973 aastast, lisaks Advokatuuri liige alates 01.09.1973. (Siis oli ENSV alles ja NSVL õigusruum, – seadused, – mentaliteet, tihti “käsi peseb kätt” ja “kõik tunnevad kõiki” vajalikes organites)

On hetki, kus süsteem ei murra inimest korraga, vaid tasapisi — vaikides, venitades, jättes tegemata selle, mis peaks olema elementaarne.

Ma ei kirjuta seda lugu kõrvaltvaatajana. Ma olen selles protsessis uuriva vaatlejana ja lisaks Annika Urmi tugiisikuna. Ma helistasin nii advokaat Marika Suurperele kui ka tema patroonile vandeadvokaat Sirje Mustale. Ma küsisin. Ja ma ei saanud vastuseid, mis oleksid loonud kindlustunde, et kaitsealust Annika Urmi tegelikult kaitstakse täie hoolsuse, professionaalselt ja õiglaselt.

13. aprillil 2026 helistasin tugiisikuna advokaat Marika Suurperele, kes esindab Annika Urmi riigi õigusabi (RÕA) korras.

Küsimus oli lihtne: Miks ei ole esitatud määruskaebust Tartu Ringkonnakohtule olukorras, kus inimene võib iga hetk ebaseaduslikult vahi alla sattuda ja määramata ajaks vanglasse minna?

Advokaat Marika Suurepere vastus oli rahulik ja enesekindel:„Vahistamist ei tule, määrus pole ju jõustunud.“

Aga samal ajal olid Delfis, ERR-is, Postimehes, Õhtulehes, Elu24-s, Eesti Ekspressis ning Politsei- ja Piirivalveameti kanalites tagaotsimise teated.

See ei olnud kõrvaline asjaolu. See näitas, et olukord oli reaalne ja kiireloomuline.

Kui sellele massiivsele avalikule kajastusele tähelepanu juhtisin, sain advokaat Marika Suurperelt vastuseks, et “sellist asja ei ole, segadus on arusaamatu ning mina peaksin lihtsalt määrust uuesti lugema, sest ma ei saa juriidikast aru”.

Advokaat Marika Suurpere toon oli kindel ja tõrjuv.

Ma võtsin ise seadused ette ja rääkisin teiste kogenud õigusekspertidega. Kiiresti sai selgeks, et olukord ei olnud nii, nagu mulle väitis advokaat Marika Suurpere.

Helistasin uuesti Marika Suurperele. Selgitasin, mida olin teada saanud. Ta kinnitas veel kord, et tõlgendan valesti ning Annika Urmil mingit ohtu ei ole.

Siis kirjutasin Marika Suurperele kirjalikult ja tõin välja konkreetsed asjaolud.

Pärast seda muutus vastus. Äkitselt oli vaja „ise ka seadusi uurida“.

Ja peagi tuli kiri advokaat Marika Suurperelt: jah, tegemist võib olla kohese täitmisega.

Siin tekib põhimõtteline küsimus: Kui Annika Urmi tugiisik Veiko Huuse peab advokaadile selgitama, kuidas seadust tõlgendada, tekib küsimus — kes keda siin tegelikult kaitseb?

08.04.2026 kohtuistungile jõudis Annika Urm läbi juhuse

8. aprillil 2026 toimunud kohtuistungil osales Annika Urm ainult seetõttu, et mina, Veiko Huuse, saatsin talle istungi lingi, mille oleks pidanud edastama kas tema kaitsja advokaat Marika Suurpere või kohus eesotsas kohtunik Marju Persidskajaga. Seda ei tehtud.

Ka varasemalt ei olnud Annika Urmile kõik kohtukutsed ja menetlusteated õigeaegselt edastatud ei e-posti ega tavaposti teel. See tekitas olukorra, kus kaitsealune pidi ise teadmata seisus ootama, kas ja millal järgmine menetlustoiming toimub.

08.04.2026 istung korraldati lühikese etteteatamisega. Kohus saatis teate advokaat Marika Suurperele. Sama info jõudis mingil põhjusel ka minuni, Veiko Huuseni.

Eeldasin loomulikult, et sama kutse on saadetud ka Annika Urmile. Seda ei olnud tehtud.

Võtsin 8. aprilli hommikul Annika Urmiga ühendust ja küsisin, kas ta ikka teab istungist, et ta on ikka kohal. Vastus oli eitav. Ta ei teadnud kohtuistungist midagi. Ta sattus paanikasse, sest tema vastu arutati menetlust, kuid talle endale ei olnud infot edastatud – ei kutset ega osalemise url linki.

Saatsin talle kohe videosilla lingi, mille olin saanud kohtult otse (siiani arusaamatu, miks mulle aga mitte Annikale). Tänu sellele sai Annika Urm kohtuistungil osaleda.

See oli istung, kus arutati tema vahistamist põhjendusega, et ta ei osale kohtuistungitel ja hoiab menetlusest kõrvale.

Olukord oli vastuoluline: inimene viibis istungil, kuid samal ajal arutati tema väidetavat mitteilmumist.

Kohtuistungiga seotud faktilised asjaolud

Annika Urmi kohta olid kohtule esitatud kehtivad dokumendid, mida tulnuks istungil osalemise ja menetluse korraldamise juures arvestada.

Tal oli soov kohtuistungil osaleda.
Tal ei olnud kohtukutset.
Tal ei olnud osalemise link

Sellest hoolimata ta osales.

Mitte tänu oma kaitsjale Marika Suurperele. Mitte tänu kohtule. Vaid tänu sellele, et mina, Veiko Huuse, edastasin talle vajaliku info.

Kaks päeva hiljem anti välja vahistamismäärus põhjendusega, et Annika Urm hoiab kohtuistungitest kõrvale.

Kas see on õiglane menetlus või lihtsalt formaalne märge protokollis?

Kuidas peaks suhtuma Annika Urm järgmistesse kohtuistungitesse, et kui ta osaleb ja ikka vahistatakse põhjusel “Annika ei osale istungitel”?

Kui küsimused jäävad vastuseta

Päev enne istungit — 7. aprill. Saadan advokaadile Marika Suurpere seitse küsimust. Mitte emotsionaalseid. Mitte süüdistavaid. Lihtsaid, sisulisi küsimusi kaitse kohta.

Vastus tuleb päev hiljem 08.04.2026, peale Annika Urmi kohtuistungit. Kolm lauset, millest loen välja:

Konfidentsiaalsus. Keeld avaldada. Kinnitus, et kõik on tehtud seaduse järgi. (etteruttavalt märgin, et Marika Suurpere ei osanud lugeda vahistamise määrust ja see fakt juba kinnitab ühte ja teist)

Ja mitte ühtegi vastust minu seitsmele küsimusele.

Need küsimused ei ole kadunud.

Need on endiselt alles:

• Miks ei käsitleta vaidlustatud ekspertiise kui keskset kaitseküsimust?
• Millised on reaalsed sammud, mida kaitseks on tehtud?
• Kuidas on tagatud kaitsja sõltumatus?
• Kas menetlus on tegelikult võrdne?
• Kas tähtajad arvestavad inimese tegelikku olukorda ja võimalusi?
• Kuidas käsitletakse tõendeid, mis võivad mõjutada vabadust?
• Kas on hinnatud võimalikku vaigistavat (SLAPP) mõju kriitika kontekstis?

Advokaadi Marika Suurpere lubadused, mis ei jõua tegudeni

Pärast 8. aprilli 2026 kohtuistungit ja sellele järgnenud vahistamisriski muutus kõige olulisemaks küsimuseks kiire ja sisuline määruskaebus.

13. aprillil 2026 rääkisin mina, Veiko Huuse, uuesti advokaat Marika Suurperega. Küsimus oli otsene: millal esitatakse määruskaebus ning kas kõik vajalikud argumendid saavad kohtule esitatud.

Advokaat Marika Suurpere vastas esmalt, et kaebus tehakse nädala jooksul.

Kui selgitasin talle olukorra tõsidust ja võimalikku kohest tagajärge Annika Urmile, muutus tähtaeg kiiresti. Järgmine vastus oli, et kaebus tehakse järgmisel päeval. Seejärel tuli uus lubadus: „kohe-kohe“.

Päev möödus. Kaebust ei olnud.

Hiljem saadeti määruskaebuse tekst tutvumiseks alles järgmise päeva lõpus. Selleks ajaks oli aeg kriitiline ning side Annika Urmiga raskendatud.

Kaebuse sisus puudusid mitmed olulised asjaolud ja argumendid, mis oleksid tulnud kaitse seisukohalt välja tuua juba esimeses versioonis.

Parandused saadeti tagasi. Täiendused saadeti tagasi. Paluti kinnitada, kas kaebus on nüüd esitatud. Vastust ei tulnud.

Mõne aja pärast saabus hilisõhtune kinnitus, et kaebus on saadetud, kuid selleks hetkeks oli väärtuslik aeg juba kadunud.

Näide sellest, kui Annika Urm helistas advokaadile Marika Suurperele kohe peale 08.04.2026 toimunud kohtuistungit, et küsida selgitusi(miks Marika Suurpere ei edastanud õigeaegselt kohtukutset ja osalemise linki, miks advokaat ei võtnud temaga ühendust enne kohtuistungit, miks advokaadi esinemine kohtus oli puudulik ja väga nõrk,…) ja edasist tegevusplaani, siis advokaat Marika Suurpere ei vastanud telefonile vaid saatis mõni hetk hiljem sms sõnumi Annika Urmile (ekraanipilt sõnumist):

See sms sõnum on “mõnitamise” maiguga, sest Annika Urm on saatnud pidevalt küsimusi ekirja teel aga ta pole saanud vastuseid.

Vabadust puudutavas asjas loeb aeg minutites

Olukorras, kus inimese vabadus võib sõltuda tundidest, ei ole venimine tehniline küsimus. See on sisuline küsimus. Kui kaitsealune ei tea, kas kaebus on esitatud, millal see esitati ja mida selles väideti, siis ei saa rääkida kindlustundest ega tõhusast kaitsest.

Annika Urm pidi samal ajal taluma teadmatusest tulenevat tugevat menetlusliku survet.

Küsimus ei olnud ainult paberis. Küsimus oli inimese saatuses, kus tahetakse võtta temalt kõige olulisem inimõigus – VABADUS.

Riigi õigusabi (RÕA): paberil ja päriselus

Pärast suhtlust advokaat Marika Suurperega tekkis mul küsimus, kuidas selline kaitsepraktika üldse võimalik on. Seetõttu võtsin ühendust tema patrooniga, vandeadvokaat Sirje Mustaga, kelle büroo kaudu Riigi õigusabi (RÕA) teenust osutati.

Lootsin saada selgust, vastutust ja professionaalset hinnangut. Vestlus patrooni Sirje Mustaga jättis aga teistsuguse mulje. Vandeadvokaat Sirje Must selgitas, et tegemist ei ole „lobisemise teenusega“, aeg on piiratud ning advokaat teeb nii palju kui võimalik.

Selline vastus tõstatab põhimõttelise küsimuse.

Riigi õigusabi (RÕA) ei ole heategevus.
Riigi õigusabi (RÕA) ei ole juhuslik teenus.
Riigi õigusabi (RÕA) ei ole madalama kvaliteediga õiguskaitse.

Riigi õigusabi eesmärk on tagada inimesele tegelik kaitse ka siis, kui tal puudub võimalus palgata eraadvokaati.

See tähendab sama professionaalset hoolsust, sama lojaalsust ja sama õigeaegset tegutsemist nagu tasulise kliendi puhul.

Kui kaitse muutub formaalsuseks

Kui inimese vastu käib kriminaalmenetlus, arutatakse vahistamist ning kaalul on vabadus, siis ei piisa vastusest, et aega on vähe ja tehakse nii palju kui võimalik.

Sellises olukorras tuleb teha see, mis on vajalik.

Kaitse ei saa olla ainult nimi toimikus.
Kaitse ei saa olla ainult allkiri paberil.
Kaitse peab olema reaalne tegevus inimese huvides.

Kui seda ei ole, muutub Riigi õigusabi (RÕA) sisuliselt formaalsuseks.

Küsimus, mis puudutab igat inimest

See lugu ei puuduta ainult Annika Urmi. See puudutab iga inimest, kes võib ühel päeval sattuda olukorda, kus tal on vaja Riigi õigusabi (RÕA) korras määratud kaitsjat.

Kui inimene usub, et advokaat seisab tema kõrval, aga tegelikkuses peab ta ise survestama, uurima, parandama ja meelde tuletama, siis tekib küsimus:

Kas süsteem kaitseb inimest — või kaitseb ainult iseenda vormi?

Kohtuprotsessi alguses jõudis menetlusosalistele hirmutavat infot advokaat Marika Suurpere kohta – levisid väited „koputajatest“, headest suhetest süüdistaja ja kohtunikuga ning muud usaldust kõigutavad vihjed.

Kohtuprotsessi alguses, aastaid tagasi, sai Annika Urm ehmatava signaali, kui tema kaitsja, advokaat Marika Suurpere teatas esimestes vestlustes, et “ta saab kohtuniku Marju Persidskajaga (märkus: see kohtunik juhib kohtuprotsessi) ja prokuröri Paul Pikmaga (süüdistaja) hästi läbi, et nad on sõbralikud ja Annika ei pea midagi kartma”. See oli Annika jutu järgi hirmujudinaid tekitav info. Judinate põhjus oli see, et ka Harju Maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo saab väga hästi läbi enda pikaaegse endise kolleegiga Paul Pikmaga. Judinaid andis juurde anonüümne kiri Fonte.News toimetajale Veiko Huusele, kus teatati, et Sirje Must büroo ja Marika Suurpere on “Kapo koputajad”. Annika jagas seda teadet kohe Sirje Musta bürooga ja et miks nii vihjatakse. Tänaseni pole teada, kes sellise vihje tegi.

Kõige suurem probleem oli kommunikatsioon, mis jäi suures osas ühepoolseks – Annika Urm küsis, palus põhjalikke selgitusi aga advokaat Maarika Suurperelt vastused kas ei tulnud või olid mõnesõnalised. Telefonikõnedes vihjas Marika Suurpere korduvalt, et Annika pole tal ainus klient ja tal ka teisi kliente, kellega peab ta tegelema. (Märkusena ütlen, et minu andmetel on advokaatidel kohustus võtta täpselt nii palju kliente, et kõik saaksid võrdse, õiglase ja professionaalse kohtlemise)

Teine suur probleem oli, et Annika Urm ei saanud kätte kohtukutseid, sest kohus ei saatnud kutseid Annika Urm emailile ega tava postiga (tänaseni pole kohus suutnud tõestada, et nad saatsid kutseid või, et Annika sai need kätte), samuti ei edastanud advokaat Marika Suurpere neid kutseid Annikale kätte. (Märkusena ütlen, et minu teada tuleb kohtukutse kätte toimetada postiteenuse kaudu, mitte emailiga. Emaili postkast võib tihti olla täis või kiri on liikunud spam posti, või aktiivse eluviisiga inimesel võib päevas olla tuhandeid kirju ja mõned kirjad võivad jääda tähelepanuta, jne.).

Kolmas probleem oli, et advokaat Marika Suurpere väitis korduvalt, et ta peab nõu kogueg oma patrooniga (mis hiljem selgus, et tegemist vandeadvokaadiga Sirje Must). Annika palus korduvalt anda teada, kes on Sirje Must büroos Marika Suurpere patroon, sest ta polnud rahul Marika Suurpere töö kvaliteediga ja soovis patrooniga otse rääkida. Aga vastust ei saanud. Siis kui Annika hakkas ise Sirje Musta büroosse kirjutama, kõigile sealsetele advokaatidele ja küsis, kes on Marika Suurpere patroon, sai ta alles käesoleval kuul Marika Suurperelt vastuse, et vandeadvokaat Sirje Must isiklikult on tema patroon. Kuid selle loo lõpus saate teada, et Sirje Must ei teadnud sellest kohtuasjast midagi (protsess on toimunud juba aastaid)- seega, kas Marika Suurpere valetas Annika Urmile, et tal on pidev konsulteerimine enda patrooniga?

Vandeadvokaat Sirje Must kui patroon: kes vastutab Annika Urmi kaitse eest?

Mida sügavamaks olukord läks, seda selgemaks sai, et küsimus ei puudutanud enam ainult advokaat Marika Suurpere tegevust. Küsimus tõusis järgmisele tasandile — milline oli tema patrooni, vandeadvokaat Sirje Musta, tegelik roll kogu selles menetluses.

Vandeadvokaat Sirje Must on Eesti advokatuuris pika staažiga nimi. Ta on olnud advokatuuri liige alates 1. septembrist 1973, mis tähendab aastakümnete pikkust kogemust õiguskutsel. Just seetõttu on ootused tema professionaalsusele, järelevalvele ja vastutusele põhjendatult kõrged.

Kui advokaat Marika Suurpere tegeles igapäevase kaitsetööga, siis vandeadvokaat Sirje Must oli selles struktuuris kogenum ja vastutavam nimi. Loomulik eeldus oli, et keerulises ja kõrge riskiga olukorras sekkub vajadusel büroo kõige kogenum jurist.

Eriti siis, kui kaalul on inimese vabadus.

Seetõttu võtsin mina, Veiko Huuse, ühendust vandeadvokaat Sirje Mustaga.

Lootus oli lihtne: kui suhtluses advokaat Marika Suurperega jäi puudu selgusest, kiirusest ja kindlustundest, siis vaatab Sirje Must olukorra üle, hindab riske ning tagab, et kaitsealuse õigused ei jääks tähelepanuta.

Seda ei juhtunud.

Vestlusest jäi mulje, et vandeadvokaat Sirje Must ei olnud juhtumi sisuga detailselt kursis. Tal puudus selge ülevaade menetluse seisust, vaidlusalusest määrusest ning sellest, kui kiireloomuline oli olukord inimese jaoks, kelle vabadus võis sõltuda päevadest.

See tekitas tõsise küsimuse.

Kui vandeadvokaat Sirje Must oli patrooni rollis, siis kes pidi kontrollima töö kvaliteeti?
Kui Sirje Must ei olnud määrusega kursis, siis kes pidi hindama õiguslikke riske?
Kui patroon ei sekku, siis kes vastutab?

Just siin muutub küsimus isiklikust probleemist süsteemseks.

Vestluses jäi mulje, et olukorda ei peetud erakorraliseks. Kõlas seisukoht, et tegemist ei ole teenusega, kus kliendile saab lõputult aega pühendada, ning tehakse nii palju kui võimalik.

Kuid olukorras, kus inimese suhtes on tagaotsimisteated, vahistamisrisk ning määruskaebuse tähtaeg, ei ole küsimus mugavuses ega teenindusstiilis.

Küsimus on põhiõigustes.

Vandeadvokaat Sirje Must oleks pidanud sellises olukorras:

sekkuma viivitamata, kui ilmnes segadus määruskaebusega;
kontrollima, kas advokaat Marika Suurpere tegevus oli õigeaegne;
hindama, kas kaitsealusega suhtlus vastas kutse standardile;
tagama, et inimese vabadust puudutavas asjas ei tekiks põhjendamatut viivitust;
võtma vastutuse patrooni rolli eest.

Selle asemel jäi mulje, et Sirje Must jäi kõrvalevaatajaks.

Ja kui vandeadvokaat Sirje Must patrooni rollis jääb kõrvale, jääb kaitsealune üksi.

Teoreetiliselt võiks järgmine samm olla pöördumine Eesti Advokatuuri poole. Praktikas tekib aga küsimus, kui tõhus on järelevalve süsteemis, kus avaldusi võtavad vastu samad isikud, kelle tegevuse üle peaks järelevalvet tegema. Just seetõttu tunnevad paljud inimesed, et ametliku kaebuse asemel jääb ainsaks reaalseks võimaluseks rääkida probleemidest avalikult.

See ei puuduta enam ainult Marika Suurpere või Sirje Musta nime.

See puudutab kogu Riigi õigusabi (RÕA) usaldusväärsust.

Sest inimene ei erista büroo sisemisi rolle. Inimene küsib ainult ühte asja:

Kas mind kaitstakse — või mitte?

Delfi kirjutas hiljuti oma Krimi uudises Annikast ja seal oli Annikat kaitsva (RÕA) vandeadvokaadi Sirje Must väidetav ütlus, mis pani mind õhku ahmima. Kas tõesti Annika kaitsja suhtleb Delfi ajakirjanikuga (Karoliina Vasli) ja on oma kaitsealuse suhtes “jätkuvalt” vaenulik? Või on see Delfi ajakirjanik välja mõelnud selle väite, et muuta artikkel skandaalsemaks ja rohkem “klikitavamaks”? Kuidas on võimalik, et kaitsja ründab enda klienti avalikult? Pildil on näha väidetav Sirje Musta ütlus ja kui sa eelpool olnud selgitused kõik läbi lugesid, siis kas see on õiglane, kui RÕA korras kaitsja ei ole saatnud kaitsealusele kohtuistungite infot ja süüdistab pealekauba, et ei ilmuta kohtusse, kusjuures Annika oli kõigil nendel istungitel, kui oli kutse edastatud:

Kaks kohtuekspertiisiakti dr Evelin Edingult ja dr Tanel Vaasilt said Annika Urmi vabaduse võtmise aluseks – kas tegemist on vale tõenditega?

Selle loo kõige raskem ja samas kõige ohtlikum osa ei puuduta enam suhtlust advokaadiga ega veninud tähtaegu. Selle keskmes on kaks kohtuekspertiisiakti, mille koostajateks on nimetatud dr Evelin Eding ja dr Tanel Vaas, ning millele Annika Urmi hinnangul on menetluses antud põhjendamatu kaal.

Need ei ole tavalised dokumendid. Kriminaalmenetluses on kohtuekspertiisiakt tõend. See tähendab, et kohus võib sellele tugineda isiku olukorra hindamisel, menetlusotsuste tegemisel, ütluste usaldusväärsuse kaalumisel ning äärmuslikul juhul ka vabadust piiravate otsuste tegemisel. Kui selline tõend on vale või sisuliselt moonutatud, ei ole tegemist väikese möödalaskmisega. See võib muuta kogu menetluse suunda.

Kaks ekspertiisiakti, mille sisu ei ole advokaat Marika Suurpere vaidlustanud – miks?

Annika Urmi ja tema tugiisikute hinnangul sisaldavad mõlemad ekspertiisiaktid valeandmeid ning on vastuolus varasemate dokumentide ja teiste ametlike andmetega. See tähendab, et olemas on kaks paralleelset reaalsust.

Ühel pool on varasemad dokumendid, ametlikud materjalid ja muud olemasolevad andmed. Teisel pool kaks ekspertiisiakti, mille järeldused liiguvad vastupidises suunas.

Kui selline vastuolu tekib, peaks see olema kaitse keskne küsimus esimesest päevast alates.

Kui kohtuekspertiis muutub relvaks

Kohtuekspertiis ei ole neutraalne paber. Eksperdi hinnangut käsitletakse sõltumatu spetsialisti arvamusena. Kohtunik võib seda pidada objektiivseks aluseks, prokuratuur võib sellele tugineda ning kaitsealune peab hakkama ümber lükkama dokumenti, millele süsteem juba usaldust annab.

Just sellepärast on vale ekspertiis eriti ohtlik.

Kui tavainimene ütleb midagi valesti, on see üks asi. Kui ekspert vormistab ametlikku akti valeandmeid sisaldava järelduse, võib selle mõju ulatuda:

inimese maine kahjustamiseni,
tema olukorra pisendamiseni,
tema ütluste usaldusväärsuse murendamiseni,
sunnimeetmete kohaldamiseni,
ja lõpuks vabaduse võtmiseni.

Annika Urmi hinnangul on just nende samade vaidlustatud aktide pinnalt tehtud ka menetlusotsuseid, mis viisid vahistamismääruseni.

Kui see nii on, siis ei räägita enam meditsiinilisest erimeelsusest.

Räägitakse sellest, kas võimalikku vale tõendit kasutati inimese vabaduse piiramiseks.

Valeandmed ekspertiisis võivad tähendada vastutust

Kui ametlikus menetluses esitatakse teadvalt ebaõigeid andmeid või antakse tegelikkusega vastuolus olev eksperdihinnang, võib see tõstatada ka karistusõigusliku vastutuse küsimuse.

Eesti Karistusseadustik (KarS) § 321 käsitleb teadvalt vale eksperdiarvamuse andmist menetluses.

Eksperdi roll ei anna puutumatust. Vastupidi — mida suurem on võim inimese saatuse üle, seda suurem peab olema vastutus.

Kui kohtuekspertiisiakti põhjal võidakse inimest vahistada, ei saa eksperdi vea lati kõrgus olla madal.

Miks ei olnud see kaitse keskne lahing?

Siit jõuab küsimus tagasi advokaat Marika Suurpere ja vandeadvokaat Sirje Musta juurde.

Kui kaks ekspertiisiakti olid kaitsealuse hinnangul valed ja ohtlikud, miks ei olnud nende kohene vaidlustamine keskne prioriteet?

Miks ei nõutud nende eemaldamist või usaldusväärsuse kontrolli?
Miks ei kutsutud eksperte kohtusse selgitusi andma?
Miks ei käsitletud neid kui tõendeid, mis võivad otseselt kahjustada inimest?

Kui vale tõend jääb toimikusse, hakkab see elama oma elu.

Ja iga järgmine otsus võib toetuda eelnevale eksimusele.

Uus ekspertiis ei kustuta vana valet

Uut ekspertiisi ei tohiks määrata enne, kui on selge, miks kaks esimest ekspertiisiakti sisaldavad väidetavalt valeandmeid. Võib juhtuda, et kolmas ekspert võtab varasemad järeldused aluseks ja kordab sama viga.

Kui kaks eelmist akti on sisuliselt vaidlustatud, kuid süsteemi vastus on lihtsalt uue ekspertiisi tellimine, tekib tõsine küsimus: kas uusi ekspertiise tellitakse seni, kuni saadakse soovitud tulemus?

Kas sellepärast näivad eksperdid praktikas puutumatud, kuigi seadus näeb ette vastutuse?

Miks ei piisa teiste spetsialistide hinnangutest?

Kui olemas on varasemad ametlikud dokumendid, professionaalsed hinnangud ja riiklik ekspertiis, siis miks ei peeta neid piisavaks?

Miks omistatakse suurem kaal just vaidlustatud ekspertiisiaktidele? Miks ei piisa teiste spetsialistide hinnangutest?

Kui süsteem ei usalda varasemaid professionaalseid hinnanguid, tuleks vaidlus lahendada avatult ja tõendatult.

Küsimus on, miks peab inimene selle kõik läbi elama oma põhiõiguste ja vabaduse hinnaga.

Vead tuleb enne lahti võtta

Kui varasemad dokumendid sisaldavad vastuolusid või valeandmeid, tuleb need eraldi lahti võtta, vaidlustada ja hinnata.

Muidu jäävad need toimikusse edasi taustamaterjalina, mõjutades kohtuniku arusaama ja kogu menetluse tonaalsust.

Uus paber ei kustuta vana kahju.

Küsimus, mis ulatub ühest loost kaugemale

See ei puuduta ainult Annika Urmi. See puudutab iga inimest, kelle suhtes kunagi koostatakse ekspertiis.

Kui kaks vaidlustatud ekspertiisiakti võivad saada vabaduse võtmise aluseks, siis küsib ühiskond õigusega: kes kontrollib eksperti, kui eksperdi sõna võib kaaluda rohkem kui inimese enda elu?

Riigi õigusabi (RÕA) peaks olema turvavõrk. Aga mis siis, kui see võrk ei kanna?

Mis siis, kui inimene jääb üksinda —advokaadiga, kes on olemas paberil, aga mitte sisuliselt?

See ei ole enam ainult ühe inimese, Annika Urmi, lugu. See on küsimus usaldusest. Ja usaldus ei kao korraga.

Kas kuriteokoosseis üldse eksisteerib ja miks ei ole advokaat Marika Suurpere ning vandeadvokaat Sirje Must taotlenud menetluse lõpetamist?

Kuritegu ei teki pelgalt sellest, et kellelegi midagi ei meeldi või keegi tunneb end solvatuna. Kuriteokoosseisu olemasoluks peavad olema täidetud kõik seadusest tulenevad eeldused korraga. Kui üks oluline element puudub, puudub ka kuriteokoosseis. Seetõttu tekib keskne küsimus, miks ei ole advokaat Marika Suurpere ega tema patroon vandeadvokaat Sirje Must seda jõuliselt tõstatanud ning menetluse lõpetamist taotlenud.

Puudub koosseisupärane tegu.
Põhiseaduse § 45 kaitseb sõnavabadust. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgi on kaitstud ka terav kriitika, liialdus, provokatsioon ja satiir. Avaliku võimu kandjad, sealhulgas kohtunikud ja muud ametikandjad, peavad taluma tavakodanikest ulatuslikumat kriitikat. Kui vaidlusalused tekstid on kriitilised, satiirilised või avaliku võimu tegevust käsitlevad väljendused, ei pruugi tegemist olla kuriteona käsitatava teoga.

Puudub kuritegelik tahtlus.
Kuriteo eelduseks on tahtlus toime panna keelatud tegu. Kui eesmärk oli juhtida tähelepanu võimalikele probleemidele, kritiseerida avaliku võimu tegevust, kasutada satiiri või kajastada isiklikku kogemust, puudub kuritegelik eesmärk.

Puudub õigusvastasus ja karistatavus.
Kui väljendus on kaitstud sõnavabadusega ning jääb lubatud kriitika piiridesse, ei ole see õigusvastane. Ka terav ja ebamugav satiir ei muutu seetõttu automaatselt kuriteoks.

Kas tegemist võib olla criminal SLAPP menetlusega?
Kui nõrga või küsitava koosseisuga asja kasutatakse inimese pikaajaliseks survestamiseks, avalikuks häbimärgistamiseks, tervise kahjustamiseks või vaigistamiseks, tekib küsimus, kas menetlus kannab criminal SLAPP tunnuseid. See tähendab olukorda, kus kriminaalmenetlust kasutatakse kriitika vaigistamise tööriistana.

Miks ei ole advokaat Marika Suurpere sellele reageerinud?
Kui koosseis on küsitav, pidanuks advokaat Marika Suurpere tõstatama sõnavabaduse kaitse, criminal SLAPP tunnused, proportsionaalsuse küsimuse ning taotlema menetluse lõpetamist või vähemalt süüdistuse sisulist ümberhindamist.

Miks ei ole vandeadvokaat Sirje Must sekkunud?
Kui kaitse kvaliteedi suhtes tekkisid küsimused ning kaalul oli inimese vabadus, tekib küsimus, miks ei sekkunud büroo patroon vandeadvokaat Sirje Must, kellelt eeldatakse järelevalvet, kogemust ja vastutust.

Järeldus.
Kui tegemist on põhiseadusega kaitstud kriitika või satiiriga, puudub kuritegelik tahtlus ning puudub õigusvastane tegu. Sellisel juhul on tugev alus väita, et kuriteokoosseis puudub ning küsimärgi alla tõuseb ka see, miks advokaat Marika Suurpere ja vandeadvokaat Sirje Must ei ole seda kaitses keskseks küsimuseks teinud.

Kogu seda teemat vaadates tekkisid mul “päeva lõpuks” küsimused: Kuidas Marika Suurpere advokaadiks sai? Kas Vene okupatsiooni aegsed ja nende seaduste järgi õigushariduse omandanud advokaadid sobivad patrooniks ja kaitsma Eesti kodanikku Eesti seaduste järgi?

Käesolev lugu läheb edasi ja tulemas on järjelood. Toome lugejani detailselt kogu protsessi sisu ja osalised. Koos loome õiglase ja turvalise ühiskonna.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Seotud teemad:

Rahvusvaheline ajakirjanik Annika Urm ja Harju Maakohtu esimees, kohtunik Liina Naaber-Kivisoo: mis neid seob?

Eestis on viimase kümnendi jooksul kujunenud lugu, mis ei mahu lihtsatesse raamidesse. See ei ole pelgalt vaidlus kahe inimese vahel. See on vastasseis arusaamade vahel: mis on tõde, mis on õiglus ja kelle hääl üldse loeb. Harju Maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo algatas koos kolme kolleegiga (Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson) Annika Urm suhtes kriminaalasja § 305 – kohtuniku solvamine.

Ühel pool on rahvusvaheline ajakirjanik Annika Urm — kes on meedia kriminaalsete pealkirjade ohver ja inimene, kes on püüdnud juhtida tähelepanu meedia mõjule, selle eksimustele ja võimele kujundada avalikku reaalsust.
Teisel pool seisab kohtusüsteemi esindaja Liina Naaber-Kivisoo (koos kolleegidega: Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson) — tänane kohtunik ja Harju Maakohtu esimees, kelle roll selles loos on muutunud aja jooksul üha kesksemaks.

Aga see ei alanud konfliktina.

Meelis Niinepuu kirjutisest ERR i kanalis on pööratud tõsist tähelepanu, et advokaadid ja kohtunikud tegutsevad seadustest väljas “kokkulepete” alusel (SLAPP):

https://www.err.ee/1609844430/meelis-niinepuu-kavaluse-ajastu-advokaadid-ja-kohtureform

Algus: eksperiment, mis läks liiga kaugele?

Aastaid tagasi alustas Urm ajakirjandusliku eksperimendiga. Väidetavalt oli selle eesmärk näidata, kuidas uudiste pealkirjad — isegi satiirilises vormis — võivad mõjutada inimese elu.

See oli idee, mis kõlas esmapilgul süütult.
Testida, kas sõnad võivad kujundada reaalsust.

Aga kui eksperiment lõpeb, siis kes otsustab, mis jääb alles?
Kas lugeja mäletab konteksti — või ainult pealkirja?

Annika Urm selgitab olukorda nii:

„Viimased kümme aastat on mind Eesti meedias kujutatud ebausaldusväärse, petturliku ja skandaalse raamatupidajana. Ausalt öeldes on keeruline seda enam meediaks nimetada — pigem on see muutunud narratiivimasinaks, mille eesmärk on teenida raha inimeste eraelu, skandaalsete pealkirjade ja klikkide pealt, sageli ka inimeste maine ja elu arvelt. Sellise kuvandi loomisega on minult võetud hea nimi ja võimalus teha ausat tööd erialal, milleks ma olen haritud — mul on EBS magistrikraad finantsjuhtimises. Aga kes palkaks tööle inimese, keda avalikkuses nimetatakse ebausaldusväärseks raamatupidajaks?

Kohtusse pöördumine ei ole mind aidanud, sest protsessid on minu hinnangul süsteemselt takistatud erinevate tagatisnõuetega. Tekib küsimus, miks peab inimene üldse kohtusse minema, kui eraelu ja isikuandmete kaitseks on olemas Andmekaitse Inspektsioon (AKI), kelle ülesanne peakski olema inimeste eraelu kaitsmine. Ka elukutse on osa eraelust. Samas ei ole mind kunagi sellistes süüdistustes süüdi mõistetud ega isegi kohtu all olnud.

Miks lubatakse avaldada ilmselgeid valeväiteid minu kohta, massiliselt ja järjepidevalt? Ja miks peab süütu inimene kulutama kümneid tuhandeid eurosid — näiteks 100 000 eurot — selleks, et kaitsta oma eraelu? Ka avaliku elu tegelasel on eraelu, mida on korduvalt kinnitanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK). Siit tekib paratamatult küsimus: milleks meile Euroopa Liit ja direktiivid, kui neid praktikas ei järgita?

Ma ei ole kümne aasta jooksul saanud sisulist abi ühestki riigiasutusest. Seetõttu ei jäänud mul muud üle kui kirjutada oma lugu ja paluda erinevatel veebilehtedel see avaldada. Pealkirjad kujunesid iga väljaande enda otsustada. Selle eksperimendi mõte oligi näidata, mida teevad inimestega pealkirjad — eriti need, mida võib pidada liialdatuks või isegi „kuritegelikuks”.

Mis puudutab kohtunikke — Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson —, siis neile ei olnud see ajakirjanduslik eksperiment ja satiir vastuvõetav. Minu hinnangul tajuti seda kui rasket ja talumatut kriitikat. Selle tulemusel algatati kriminaalasi, millel minu arvates puudub sisuline kriminaalkoosseis: puudub tahtlus, tegemist on satiiriga, puuduvad kannatanud ja puuduvad kasusaajad.

Minu hinnangul ei saa selliseid kriminaalasju algatada ilma teatud suhete ja mõjuta. On teada, et Liina Naaber-Kivisoo ja prokurör Paul Pikma on olnud pikaajalised kolleegid ning töötanud samas majas. Samuti on räägitud headest suhetest Liina Naaber-Kivisoo ja endise peaprokuröri Andres Parmase ja tänase peaprokuröri Astrid Asi vahel. Minu hinnangul ei saa välistada, et sellised seosed on mõjutanud selle kriminaalasja kujunemist.”

Kuritegu ei teki pelgalt sellest, et kellelegi midagi ei meeldi või keegi tunneb end solvatuna. Kuriteokoosseisu olemasoluks peavad olema täidetud kolm põhielementi korraga. Kui üks neist puudub, siis puudub ka kuriteokoosseis:

1. Puudub koosseisupärane tegu.
Põhiseaduse § 45 kaitseb sõnavabadust. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on kaitstud ka terav kriitika, liialdus, provokatsioon ja satiir. Avaliku võimu kandjad, sealhulgas kohtunikud ja muud ametikandjad, peavad taluma kõrgemat kriitikat kui tavakodanikud. Kui vaidlusalused tekstid on satiirilised, kriitilised või eksperimendi vormis avaldused avaliku võimu tegevuse kohta, siis ei ole tegemist kuriteona käsitletava teoga.

2. Puudub kuritegelik tahtlus.
Kuriteo eelduseks on tahtlus panna toime keelatud tegu. Kui materjalide eesmärk oli juhtida tähelepanu võimalikele probleemidele, kritiseerida avaliku võimu tegevust, kasutada satiiri või kajastada isiklikku lugu, siis puudub kuritegelik eesmärk. Ilma tahtluseta ei saa kuritegu tekkida.

3. Puudub õigusvastasus ja karistatavus.
Kui väljendus on kaitstud sõnavabadusega ning jääb lubatud kriitika piiridesse, siis ei ole see õigusvastane. Satiir võib olla terav, ebamugav ja šokeeriv, kuid see ei muuda seda automaatselt kuriteoks. Seetõttu puudub ka karistatav tegu.

Järeldus:
Kui tegemist on PS § 45 kaitsealasse kuuluva kriitika ja satiiriga, puudub kuritegelik tahtlus ning puudub õigusvastane tegu. Seega puudub käesolevas asjas kuriteokoosseis.

Just siin hakkab lugu hargnema.

Kui narratiiv muutub reaalsuseks

Aastate jooksul on Annika Urm väitnud, et tema kohta on avaldatud mitmes Eesti suurmeedia kanalis lugusid, mis sisaldavad ebatäpsusi, faktivigu või tõendamata väiteid. Tema sõnul on ta püüdnud neid kohtute kaudu vaidlustada ja eemaldada.

Kuid kohtusaalid ei ole alati toonud lahendust, mida ta ootas.

See paneb küsima:
kui inimene tunneb, et tema kohta levitatakse valeväiteid, siis kui kättesaadav on tegelikult õiguskaitse?

Ja veel:
kas kõikidel on selles süsteemis võrdsed võimalused?

Peegel pöördub: mis juhtub, kui kriitika suundub ülespoole?

Loo üks vastuolulisemaid tahke ilmneb siis, kui kriitika ei ole enam suunatud meedia, vaid kohtusüsteemi enda poole.

Kas reeglid jäävad samaks?

Ühelt poolt on kohtunikel — nagu kõigil inimestel — õigus oma mainet kaitsta.
Teisalt tekib küsimus:
kas võimupositsioonil olevate isikute suhtes peaks kriitika taluvus olema suurem?

Kriitika piirid: kohtuniku roll ja taluvuslävi

Õigusriigi üks vähem räägitud, kuid oluline põhimõte on see, et võimu kandjad peavad taluma rohkem kriitikat kui tavakodanikud. See ei tulene pelgalt ühiskondlikust ootusest, vaid on kinnistunud ka rahvusvahelises õiguses ja kohtupraktikas, sealhulgas Euroopa Inimõiguste Kohtu käsitlustes.

Kohtunik ei ole lihtsalt eraisik — ta on avaliku võimu kandja. See tähendab, et tema tegevus, otsused ja ka hoiakud on õiguspäraselt suurema tähelepanu all. Avalik kontroll ei piirdu vaid neutraalse analüüsiga; sageli on see terav, emotsionaalne ja kohati ka ebamugav.

Sarnane muster on nähtav poliitikas, kus sõnaline vastasseis, kriitika ja isegi solvavad karikatuursed kujutised kuuluvad igapäevase debati juurde. Kuigi piirid ei tohi kaduda — laim ja teadlik valeinfo ei ole kaitstud —, on demokraatlikus ühiskonnas aktsepteeritud, et kriitika võib olla ka valus ja provokatiivne.

Siit kerkib tasakaaluküsimus:
kui palju kriitikat peab kohtunik taluma, ilma et see kahjustaks õigusemõistmise autoriteeti, ja millal muutub kriitika rünnakuks, mis vajab sekkumist?

Ühest küljest peab kohtusüsteem säilitama usaldusväärsuse ja väärikuse.
Teisest küljest ei saa see toimuda kriitika summutamise hinnaga.

Just selles pingeväljas — austuse ja vastutuse, sõnavabaduse ja mainekaitse vahel — kujunebki arusaam sellest, kui tugev on tegelikult demokraatia.

Mõned vaatlejad on tõstatanud küsimuse, kas sellised vaidlused võivad sarnaneda SLAPP-protsessidele — kohtuasjadele, mille eesmärk on kriitikat piirata.
Teised peavad seda lihtsalt õiguspäraseks enesekaitseks.

Miks käesolevas asjas on SLAPP mõõde eriti oluline ka seetõttu, et Annika Urm on rahvsuvaheline ajakirjanik

Käesolevas asjas tuleb arvestada täiendava olulise asjaoluga: Annika Urm on olnud ligikaudu 15 aastat rahvusvaheline ajakirjanik, sh loonud ja käivitanud Buduaar.ee naiste meediumi, mis on tänaseks TV3 omandis. Tal on olnud oma meediakanalid ja veebiplatvormid, sealhulgas näiteks www.i-marbella.com Hispaanias ning news.annikaurm.com. Tema tegevus on olnud seotud rahvsuvaheliste kuulsustega intervjuud, uudised ja meediasisu loomisega.

See muudab vaigistamise SLAPP menetluse mõõtme veelgi tõsisemaks. Euroopa õigusruumis käsitletakse ajakirjanike, avalike kriitikute ja ühiskondlikes küsimustes sõna võtvate inimeste vaigistamist eriti tundliku probleemina. Just selliste isikute vastu kasutatakse SLAPP menetlusi kõige sagedamini, sest eesmärk ei ole üksnes ühe inimese mõjutamine, vaid laiem hirmuefekt kõigile teistele.

Kui ajakirjaniku või avaliku kriitiku vastu kasutatakse kriminaalmenetlust seoses kriitika, satiiri, arvamuse või avaliku võimu tegevuse käsitlemisega, tekib küsimus, kas menetluse tegelik eesmärk on õigusemõistmine või ebamugava hääle vaigistamine.

Süüdistajate (Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson) seatud eesmärgi saavutamine selle kriminaalasja kaudu tekitab küsimusi, kuna vaidlusaluseid artikleid leidub jätkuvalt mitmetel veebilehtedel ning teadaolevalt ei ole nende lehtede omanike ega võimalike autorite suhtes algatatud ei kriminaal- ega tsiviilmenetlusi. Väidetavalt esineb kohtunike suhtes kriitilist või solvavaks peetavat sisu enam kui viiel erineval veebiplatvormil. See tõstatab õigustatud küsimuse: mis on selle konkreetse kriminaalasja tegelik eesmärk ja millist tulemust soovitakse saavutada?

Käesoleval asjal on ka selge rahvusvaheline ja piiriülene mõõde, kuna vaidlusalused publikatsioonid olid seotud erinevate välismaiste veebilehtede ja domeenidega ning menetluses ei ole täielikult tuvastatud publikatsioonide tegelik tehniline avaldaja, avaldamise asukoht ega veebilehtede haldus.

Lisaks on Annika Urm aastaid tegutsenud rahvusvahelise ajakirjaniku ja avaliku arvamusautorina ning vaidlusalused materjalid olid seotud avaliku kriitika, satiiri, ajakirjandusliku eksperimendi ja sõnavabaduse küsimustega, mis annab asjale võimalikud piiriülese SLAPP-menetluse tunnused.

Need asjaolud loovad mustri, mida Euroopas kirjeldatakse criminal SLAPP nähtusena – kriminaalmenetluse kasutamine kriitika vaigistamiseks või inimese kurnamiseks.

Käesolevas asjas on esile toodud järgmised võimalikud SLAPP menetluse tunnused:

• väidetavad kannatanud on avaliku võimu kandjad või kohtusüsteemiga seotud isikud;
• vaidlusalused materjalid käsitlevad Annika Urmiga tõestisündinud lugu, mis on probleem meie kogu ühiskonnas, meie kohtusüsteemis, õigusüsteemis andmekaitsega ja lugu ning kujutavad endast satiirilist ja ajakirjandusliku eksperimendi vormis sisu; autorlus või avaldamise tehniline vorm ei muuda asjaolu, et tegemist on kriitika, satiiri ja avaliku arutelu valdkonda kuuluva materjaliga; pealkirjad valisid veebilehed ise;
• puudub varaline kahju ja puudub varaline kasu;
• kasutatakse kriminaalmenetlust tsiviilvaidluse asemel;
• isikut ähvardab tagaotsimine, sundtoomine, vahistamine või vangistus;
• kasutatakse lühikesi tähtaegu ja tugevat menetlussurvet;
• menetlus tekitab psühholoogilist, tervislikku ja majanduslikku survet.

Oluline on ka kuriteokoosseisu küsimus. Kui vaidlusalune tegevus on sõnavabaduse kaitsealas olev kriitika või satiir, puudub tahtlus toime panna kuritegu ning puudub õigusvastane tagajärg, siis tekib küsimus, kas kuriteokoosseis on üldse olemas. Põhiseaduse § 45 kaitseb sõnavabadust ning Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt peavad avaliku võimu kandjad taluma kõrgemat kriitikataset kui tavakodanikud.

Kui sellises olukorras kasutatakse kõige karmimaid riiklikke meetmeid – tagaotsimist, vahistamise ohtu või vangistuse ähvardust –, võib see omada heidutavat mõju mitte ainult ühele inimesele, vaid ka teistele ajakirjanikele, kriitikutele ja avalikus debatis osalejatele. Seda nimetatakse chilling effect’iks ehk vaigistavaks mõjuks sõnavabadusele.

Annika Urm asjas on vahistamismäärus väljastatud vale kohtuekspertiiside ja vale faktiväidete alusel. Kusjuures Annika Urmi kaitsja, riigi poolt määratud advokaat Marika Suurpere (Sirje Must advokaadibüroost) väidab, et vale ekspertiise ei saa vaidlustada ja eksperte ei saa kohtusse ütlusi andma kutsuda. Kas riiklik kaitsja kaitseb Annika Urm õigusi või vastupidi? (Sellest tuleb eraldi põhjalik lugu Fonte.News kanalis)

Seetõttu ei puuduta käesolev asi ainult Annika Urmi. See puudutab laiemat küsimust: kas Eestis saab ajakirjanik, kriitik või avaliku elu kommenteerija sõna võtta ilma hirmuta, et vastuseks kasutatakse riiklikku survemehhanismi olukorras, kus kuriteokoosseis on vaieldav.

Satiir ja eksperiment asub paljudes erinevates meediaakanlites, lihtsalt googeldage. Mõned lingid google ostingust:

https://newschannel.news/korrumpeerunud-avalik-teenistuja-liina-naaber-kivisoo-eirab-suutuse-presumptsiooni-ja-tegutseb-pohiseaduse-vastaselt

https://lexjustus.com/kohtunik-liina-naaber-kivisoo-eirab-suutuse-presumptsiooni-ja-tegutseb-pohiseaduse-vastaselt

Näide satiirist Eestis Delfi moodi (Pilt sotsiaalmeediakanalist, mida kommenteerib Varro Vooglaid), ja mis peaks Liina Naaber-Kivisoo suhtumise järgi panema Trumpi ja Putinit kohtu uksi paugutama, aga nad ei tee seda, sest nad ei vii ennast sellele tasemele, kes neid levitavad. Suured riigijuhid on kõrgemal positsioonil kui kohtunikud ja miks neid ei häiri satiir ja karikatuur?

Tõde?
See sõltub vaatenurgast.

Kes vastutab sõnade eest?

Üks keerulisemaid kihte selles loos on küsimus autorlusest.

Kui avalikus ruumis levivad tekstid, mis on teravad, kriitilised või isegi solvavad, siis:

• kas vastutab see, kelle nimega neid seostatakse?
• või see, kes need tegelikult kirjutas?

Kui tõendid ei ole ühesed, muutub õigusemõistmine väga hapraks tasakaalumänguks.

Annika Urmi nimega on seostatud mitmete portaalide artikleid, kuid seni ei ole suudetud esitada veenvaid tõendeid, et nende lugude autoriks on just tema. Ka Urmi enda kinnitus, et tal puudub nende väljaannetega seos, ei ole toonud üheselt selget lahendust.

KarS § 305¹ lg 1 kohaselt on karistatav „kohtu või kohtuniku solvamine seoses õigusemõistmisega“. Seadusest tulenevalt peab olemas olema otsene seos tegeliku õigusemõistmisega konkreetse isiku suhtes.

Karistusseadustik § 305¹ https://www.riigiteataja.ee/akt/184411?utm_source=chatgpt.com#para305b1

Annika Urmi suhtes ei ole kohtunikud Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ega Olev Mihkelson kunagi sisuliselt õigust mõistnud ega lahendanud Annika Urmi tsiviilhagisid, mainekahju nõudeid ega õiguskaitsetaotlusi sisulise kohtulahendiga.

Annika Urmi poolt esitatud avaldused ja tsiviilasjad jäeti aastaid menetlusse võtmata või sisuliselt läbi vaatamata. Seetõttu puudub käesolevas asjas KarS § 305¹ kohaldamiseks vajalik otsene seos Annika Urmi üle tegelikult teostatud õigusemõistmisega.

Lisaks ei saa iga kohtuniku, prokuröri või muu menetleja tegevust automaatselt käsitada õigusemõistmisena KarS § 305¹ tähenduses. Näiteks toimub riigi õigusabi määramine osaliselt prokuratuuri ja eelmenetluse kaudu ega kuulu üksnes kohtuliku õigusemõistmise pädevusse.

Lisaks ei avaldanud Annika Urm vaidlusaluseid publikatsioone ise. Tegemist oli Annika Urmi isikliku loo, kogemuste ja kriitikaga, mille avaldasid erinevad kolmandad isikud ja toetajad erinevatel sõltumatutel veebilehtedel. Samuti ei ole menetluses täielikult tuvastatud vaidlusaluste publikatsioonide tegelik tehniline avaldaja, veebilehtede haldus ega avaldamise täpne asukoht.

Seega ei ole käesolevas asjas täidetud KarS § 305¹ kohaldamise olulised seadusest tulenevad tingimused, kuna puudub otsene seos Annika Urmi suhtes tegelikult teostatud õigusemõistmisega nende kohtunike poolt, kelle kohta avaldatud kriitikat või satiiri menetluses käsitletakse.

See tõstatab olulise põhimõttelise küsimuse: vastutus peaks põhinema tõenditel, mitte oletustel. Avalikus ruumis võib ette tulla olukordi, kus kolmandad isikud — olgu heatahtlikud toetajad või pahatahtlikud osapooled — loovad sisu, mis jätab mulje seotusest kellegagi, kes tegelikult selle taga ei ole. Sellistes juhtumites muutub eriti oluliseks eristada näivust ja tõendatud fakti.

Õigusriigis peaks süü põhinema tõenditel ja ainult tõestatud tõenditel.
Aga avalikkuse hinnang kujuneb sageli enne otsust.

Võim, valik ja nähtavus

Lugu ei piirdu üksnes isiklike vaidlustega. See puudutab ka seda, kuidas süsteem ise toimib.

Avalikkuses on arutletud kohtunike ametisse nimetamise ja edutamise protsesside üle. Kui otsused ei ole kõigile arusaadavad, tekib paratamatult küsimus:

kes tegelikult otsustab — ja kelle hääl loeb?

See ei ole ainult ühe riigi küsimus.
See on demokraatia keskne paradoks:
rahvas peaks valitsema, aga süsteem peab toimima.

Võib väita, et kohtunik Liina Naaber-Kivisoo karjäär ei ole nimetatud satiiriliste või kriitiliste artiklite tõttu kannatanud, kuivõrd ta on hiljuti edutatud Harju Maakohtu esimeheks.

Inimene süsteemi vastu

Selle loo emotsionaalne kese ei peitu dokumentides ega kohtulahendites.
See peitub tundes.

Tundes, et sind ei kuulata.
Tundes, et sinu sõnad loetakse valeks enne, kui neid päriselt kaalutakse.
Tundes, et süsteem, mis peaks kaitsma, seisab teisel pool.

Aga ka teisel poolel on inimesed.
Kohtunikud, kelle otsuseid jälgitakse, analüüsitakse ja kritiseeritakse.
Inimesed, kes peavad hoidma tasakaalu seaduse ja surve vahel.

Kus lõpeb õiglus?

Lõpuks ei ole see lugu ainult Annika Urm-ist ega Liina Naaber-Kivisoo -st.

See on lugu küsimustest, millele ei ole lihtsaid vastuseid:

• Kas sõnavabadus kehtib ka siis, kui see on ebamugav?
• Kas kriitika võib olla terav — ilma et see muutuks karistatavaks?
• Kas seadused rakenduvad võrdselt kõigile?
• Ja kas õiglus ei peaks mitte ainult olema, vaid ka näima õiglane?

Võib-olla ei seisne vastus selles, kellel on õigus.
Võib-olla seisneb see selles, kas me oleme valmis neid küsimusi üldse küsima.

Sest ühiskonna tugevus ei avaldu selles, kui vähe konflikte on.
See avaldub selles, kuidas me nendega toime tuleme.

Jälgin seda kohtuprotsessi ja sisimas usun, et vaatamata Liina Naaber-Kivisoo uhkele tiitlile – Harju Maakohtu esimees, ei mängi see Tartu Ringkonnakohtu otsuses mingit rolli, vaid Annika Urmile, kohtunik Marju Persidskaja ebaõiglane ja valekohtuekspertiiside alusel tehtud vahistamismäärus tühistatakse ja kohtuprotsess saab jätkuda inimlikul ja õiglasel teel – lõpetatakse see kohtuprotsess, kuna puudub kuriteo koosseis.

Minu avalik postitus sotsiaalmeedias:

“Veiko Huuse isiklik arvamus, mis on Põhiseaduse järgi lubatud ja ei kuulu karistamisele, lisaks on sõnavabadus ja vaba tahe, mida ükski seadus või inimolend ära võtta ei saa: “See, mis Annika Urm ümber hetkel toimub on üks jõhkramaid inimese vaigistamisi. Annika Urm julges ainsa eestlasena viia ellu avaliku eksperimendi 2 aastat tagasi ja tuua välja suurte meediakanailte tühistamise ehk SLAPP skeemid, kuhu on segatud kohtunikud, prokuratuur, advokaadid ja paljud nähtamatud “otsustajad”. Annika Urmi mingisugused tegevused solvasid väidetavalt kohtunikke nii palju (Tõde on ikka valus kuulata), et nüüd korraldatakse viie kohtuniku, prokuratuuri ja meediakanlitega koostöös Annika Urmi jõuline vaigistamine. Vahendeid valimata kuni valekohtuekspertiisideni välja, mis on antud kohtuniku poolt vahistamise aluseks. Annikat süüdistatakse kohtuniku solvamises paragrahv 305 alusel, mis Euroopa Komisjoni vastuvõetud seaduste järgi liigitub SLAPP alla, mis on kuritegu, kui kohtunikud seda kasutavad ja Eesti valitsus peab selle ratifitseerima hiljemalt 07.05.2026. Kuid tormijooks käib nii suur, et saaks Annika Urmi enne 07.05.2026 vangi panna määramata ajaks. Meedia ja inimesed naudivad, kui kedagi elusalt nülitakse aga vahistamine on minu arvates täielikult seadusevastane ja määruse välja andnud kohtunik, kes minevikus on olnud ise juba korruptsiooni süüdistuste all, on rikkunud seaduseid. Vot selline värdjalik Eesti õigusruum ongi. Sellest loost on valmimas 20 ja enam osaline järjelugu, kus toon välja kõik nimed, kes selle inimjahi taga on.” Ootan ära Ringkonnakohtu otsuse. Seni jälgin mängu.”

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui Sina arvad, et Fonte.News uudistekanal on vajalik, siis palun toeta:

Loe lisaks: