Kes sa oled Riigi Mängus – 2 osa: holokaust hingelistele inimolenditele

See artikkel on järg Fonte.Newsis avaldatud loole „Kes sa oled Riigi mängus?“. Mõisted nagu „maatriks“, „hingeline inimene“, „Kõiksus“ ja „Uus Maa“ tähistavad selles loos autori maailmavaatelist ning filosoofilist tõlgendusraamistikku. See on autori vaba arvamusavaldus ja ei pretenteeri “absoluutsele tõele”.

Kust tuli sõna “Holokaust”?

Holokaust oli riiklikult (loe: Musta võrgu olendite loodud süsteemide poolt) toetatud ja süstemaatiline genotsiid, kus seadused, inimlikkus, inimese vaba tahe, õigus ja õiglus puuduvad. Avalik meedia ja raamatud kirjutavad: Genotsiidi korraldas Natsi-Saksamaa ja tema kaastöölised aastatel 1933–1945, mille käigus pandi toime kuue miljoni Euroopa juudi genotsiid. Heebrea keeles tuntud ka kui holokaust, oli režiim, mis sihikule võttis juudid koos miljonite teiste ohvritega, sealhulgas mustlased, puuetega inimesed, Nõukogude sõjavangid ja poliitilised dissidendid, süsteemi kritiseerijad ning seda ajendas äärmuslik rassistlik ja antisemiitlik ideoloogia.

Tuletan meelde ühe ajaloos tuntud revolutsionääri ütluse: “Kui sa tahad olla võimul, siis pead looma ja juhtima enda vastast opositsiooni”. Selle ütlusega pannakse kahtluse alla kogu tänane maailma poliitiline “ausus, õiglus, inimeste kõrgema hüvangu eest seismine”. Kahtluse alla läheb ka teise maailmasõja holokaust, et kas ikka tapeti juute või tapeti kedagi teist? Sõjad, hirmud, kaos, kohtusüsteemi (õigussüsteemi) karistamatu ja seadusevastane tegutsemine, võltsitud poliitilised valimised, religioonid, rahva Kõrgeima Otsustusõiguse puudumine, põhiseaduse rikkumine (loetelu on lõpmatu) on loodud nende poolt kes on võimul. Vahet pole, kas Eestis näiteks on võimul Reformierakond või EKRE, näod vahetuvad, süsteem jääb samaks. Eestis on kohtunikud korraldamas vaba ajakirjanike suhtes holokausti: Marju Persidskaja, Liina Naaber Kivisoo, Olev Mihkelson, Tarmo Tina, Vallo Kariler, Paul Pikma, Marika Suurpere, Sirje Must

Mängu järgmine tase

Esimeses “Riigi mängu” osas küsisime: kes sa oled riigi jaoks? Nüüd tuleb esitada palju raskem küsimus: kelle huvides töötab süsteem, mille osaks sind sünnist saadik vormitakse?

Kaasaegsed struktuurid vaatavad inimest läbi funktsionaalse prisma. Riik (fiktsioon, väljamõeldis, eksisteerib paberil sõnaga “riik”) vajab inimest maksumaksjana, töötajana (loe “orjana”), tarbijana, valijana, patsiendina, “katsejänesena”, sõdurina ja üha enam ka andmete tootjana (muutudes aina enam ise andmeks – kvantiks). Ettevõtted (fiktsioonid) vajavad inimest kliendina ning digiplatvormid ihkavad tema tähelepanu. Tehisintellekt (AI) vajab andmeid, elektrit, infrastruktuuri ja järjest rohkem inimtegevust, mida automatiseerida. Pangandus sõltub rahavoost ning sõjamasin vajab inimesi ja ressursse – sõjarelvad ja meditsiin loovad enamuse rahavoost (kasum pankuritele ja rahatrükkijatele, mitte enamuse inimestele) ja seega, rahajõu hoidmiseks on vaja sõdu ja inimesi.

Kõik need institutsioonid võivad täita ühiskonnas vajalikke ja loogilisi funktsioone. Oht tekib aga siis, kui institutsiooni enda püsimine ja kasv muutuvad tähtsamaks kui inimene, kelle teenimiseks see süsteem algselt loodi. Siit algabki selle loo tegelik tuum. See ei räägi salajasest juhtpuldist kusagil maa all, vaid võimu märkamatust kontsentreerumisest süsteemidesse, mida ükski inimene enam ei kontrolli ega sageli isegi täielikult ei mõista.

1. Kõige odavam tsensuur on enesetsensuur

Tänapäeva ühiskonnas pole kriitikut alati vaja vanglasse saata või Teise Maailmasõja näite põhjal maha lasta. Süsteemil on palju rafineeritumad meetodid: mõnikord piisab kohtukutsest, hoomamatutest advokaadikuludest, aastatepikkusest kurnavast menetlusest, töökoha kaotamise hirmust või avalikust mainekahjust.

Just selle nähtuse kirjeldamiseks kasutatakse mõistet SLAPP (Strategic Lawsuit Against Public Participation ehk strateegiline hagi avalikkuse osalemise vastu). Euroopa Liit on selle probleemi tõsidust ametlikult tunnistanud. 2024. aastal jõustusid EL-i SLAPP-vastased reeglid, mille eesmärk on kaitsta ajakirjanikke, inimõiguslasi ja teisi avalikes küsimustes sõna võtvaid inimesi põhjendamatute või kuritarvitavate kohtumenetluste eest. Euroopa Komisjon kirjeldab SLAPP-e kui menetlusi, mille eesmärk on avalikes huvides tegutsejate „tsenseerimine, kahjustamine, ahistamine ja vaigistamine“. Eestis on kõige suurema tähelepanu saanud rahvusvahelise ajakirjaniku Annika Urm juhtum, kes julges ainsa eestlasena kritiseerida kuhtunike korruptiivset ja seadusevastast tegutsemist. Kui Annika Urm oleks eksinud, poleks tema suhtes vaigistamist ja vangistamist alustatud, kuid just jõuline vaigistamine ja vangistamine on märgid sellest, et Annikal võis olla õigus.

Probleem ei ole pelgalt teoreetiline. Organisatsiooni CASE 2025. aasta raporti kohaselt on Euroopas alates 2010. aastast dokumenteeritud juba 1303 SLAPP-juhtumit, millest ainuüksi 2024. aastal lisandus 167. Ka Eestis on nähtud teravaid konflikte riigi menetlushuvide ja ajakirjandusvabaduse vahel. Näiteks määrati 2022. aastal Eesti Ekspressi ajakirjanikele ja väljaandele trahvid seoses Swedbanki rahapesu uurimist puudutanud artikliga. Ehkki kõrgemad kohtuastmed trahvid hiljem tühistasid, jättis protsess õhku olulise küsimuse.

Kuigi Eesti on “vaba riik”(vabariik), tuleb pidevalt küsida: kus jookseb piir õigustatud menetlushuvi ja vaba sõna teadliku jahutamise vahel? Vaba ühiskonna mõõdupuu pole see, kuidas koheldakse võimuga nõustuvat ajakirjanikku. Mõõdupuu on see, kui turvaliselt saab tegutseda inimene, kes võimu ebamugavalt kontrollib.

2. Poliitik kuulutab sõja. Sõdur (tavaline inimene) sureb.

Sõja üks vanemaid moraalseid vastuolusid on hämmastavalt lihtne: otsuse teevad ühed, kuid tagajärgi kannavad teised.

President, minister, kindral või parlamendiliige võib rääkida ülevas toonis „strateegilistest eesmärkidest“, „julgeolekuarhitektuurist“, „ajaloolisest missioonist“ ja „rahvuslikest huvidest“. Kaevikus tähendab aga seesama abstraktne otsus verd, amputatsioone, eluaegseid traumasid ja surma.

Viimase 80 aasta konfliktid – Korea, Vietnam, Afganistan, Iraak, Süüria, Jeemen, Ukraina ja paljud teised – näitavad valusalt, kui kiiresti muutub geopoliitika tavalise inimese isiklikuks tragöödiaks. Venemaa ja Ukraina mobilisatsioonid on näidanud eriti halastamatult, mida tähendab olukord, kus riik vajab oma masinavärki inimesi. Siinkohal tasub esitada küsimus, mida poliitiline retoorika pingsalt väldib: kui sõda on nii vältimatu ja õiglane, miks pole selle kuulutajad (poliitikud, riigijuhid, parlamendisaadikud) ise esimeses ründelaines?

Poliitiliselt toetatud meedia ja poliitikud ise on õhutanud viha ja vägivalda rahvuste ja rahvaste vahel, kuid tegelik elu näitab, et see viha ja vägivald on suurmeedia uudistekanalite artiklites ja pealkirjades ainult. Rääkides erinvate rahvaste ja rahvustega, siis viha pole nende vahel, vaid viha on riikide juhtide ja poliitikute vastu. Tavalised inimesed eri rahvustest ei taha keegi sõda ja tapmist.

Seda inimeste vaba tahte vastast julmust ilmestab see video:

3. COVID õpetas midagi palju suuremat kui viroloogia

COVID-19 oli psühholoogiline “nakkushaigus” – programm, mis muutis inimesed “haigeks”.

Kriisiaastad (pandeemia ja riikide lukustamine) jätsid õhku rea vastamata teemasid:

• Kuidas ja kelle poolt langetati otsused piirangute üle?
• Kui läbipaistev oli tegelikult vaktsiinide tootmise ja hankimise protsess?
• Milline oli suurte ravimifirmade reaalne majanduslik mõju poliitikale?
• Kus lõppes inimese vabatahtlik meditsiiniline otsus ja algas jõuline institutsionaalne surve?
• Milliseid seisukohti sotsiaalmeediast kiirustades eemaldati, kuigi need osutusid hiljem igati arutelu väärivaks?

Ka “viiruse” päritolu pole 2026. aastaks lõplikult lahendatud ning poliitilised ja õiguslikud tormid endiste võtmeisikute ümber jätkuvad. Kriisi suurim õppetund on seega midagi muud: kriisiaegadel kasvab riigi ja institutsioonide võim erakordselt kiiresti. Just seetõttu peab kriisi ajal proportsionaalselt kasvama – mitte vähenema – ka avalik järelevalve ja kontroll.

Anthony Fauci (kes pandi “tanki” või tegi ta seda ise “motiveeritud” paketi eest) ümber toimuvad 2026. aastal samuti uued poliitilised ja õiguslikud konfliktid. USA senati uurimiste käigus on avaldatud tema varasemaid sõnumeid ning Fauci kasutas 2026. aasta juuli kuulamisel korduvalt USA põhiseaduse viienda paranduse kaitset; vabariiklastest senaatorid on seejärel liikunud contempt-menetluse suunas. See on oluline uudis, mis annab aina rohkem kinnitust, et COVID oli väljamõeldud ja vaktsiin geneetiline relv.

4. Lapse keha ei tohiks olla poliitiline lahinguväli

Sooidentiteedi ja laste soodüsfooria küsimusest on saanud üks lääneriikide teravamaid kultuurisõdu. Ühel pool nähakse meditsiinilist sekkumist elupäästva ravina, teisel pool aga küsitakse õigustatult: kas alaealine on võimeline andma informeeritud nõusolekut sekkumisteks, mille tagajärjed on pöördumatud?

Inimeste, sealhulgas vähemuste sildistamine „monstrumiteks“ ei aita leida lahendusi. Riigi esmane kohustus on kaitsta nii laste väärikust kui ka nende kehalist autonoomiat, nõudes meditsiinisüsteemilt alati tugevaimat võimalikku tõendusbaasi. See on teema, kus sõltumatu ajakirjandus peab tegema seda, mida polariseerunud poliitika ei suuda – küsima kriitiliselt ja neutraalselt mõlemalt poolelt.

USA poliitika on 2026. aastal järsult muutunud. Trumpi administratsioon viis lõpule reegli, mille järgi Medicaid ja CHIP ei rahasta alates 13. oktoobrist 2026 teatavat alaealiste sood kinnitavat ravi, sealhulgas hormoonravi ja operatsioone. Administratsioon põhjendab seda ebapiisava kasu-tõendusmaterjali ja võimalike kahjudega; mitmed suured meditsiiniorganisatsioonid vaidlevad sellele hinnangule vastu. Siin tekib küsimus, et miks seda soovahetust toetati riigi ehk maksumaksja rahakotist nii palju aastaid ja pole päris selge, kas ikka lõpetati või anti mingid erandid?

Pedofiilia on märkamatult imbunud kõikjale süsteemidesse ja ka kõige kõrgemal tasemel. Näiteks kirikute juhtide julgas, riigijuhtide hulgas, õigussüsteemides. Eestis avalti avalik leht suunamudija “Malluka” poolt, kuid see suleti Riigi süsteemide poolt. Miks varjata seda, mis pimeduses ei lahustu vaid saab jõudu juurde? Kõik kurjad teod tulöeb tuua valguse kätte, et see saaks lahustatud.

Ukrainas on avastatud laste “sünnitusvabrikuid” ja ka julmad laste organite ja verekogumise tehased.

Iga rahaline või muu toetus Ukraina sõtta tähendab ka laste suhtes õuduste ja vägivalla toetamist!

5. Maksud: kui palju inimese elust kuulub riigile?

Maks ei ole iseenesest kurjus. Sellest rahastatakse meie ühiseid teid, haridust, päästeteenistust, riigikaitset, pensione ja tervishoidu. Probleem ja ühiskondlik pinge tekib siis, kui maksukoormus pidevalt kasvab, luuakse uusi makse, kuid inimene ei taju avalike teenuste kvaliteedi samaväärset tõusu.

Iga maks on sisuliselt nõue loovutada osa inimese isikliku töö ja aja tulemusest kollektiivsele süsteemile. Seetõttu peaks iga uue maksu kehtestamisel olema selgelt vastatud kolmele küsimusele:

1. Milleks seda raha täpselt kasutatakse?
2. Millal see konkreetne rahastusvajadus lõpeb?
3. Kes kannab isiklikku ja poliitilist vastutust, kui lubatud tulemust ei saavutata?

Kui need vastused puuduvad, muutub maks ühiskondlikust lepingust lihtsalt pimedaks kohustuseks.

6. Energiakriis: füüsika, geopoliitika ja hinnad

See 3D maa on inimestele antud piiramatute ressurssidega ja siin on inimesed õppimas neid kasutama targalt – kõigi inimeste kõrgemaks hüvanguks. Kuid inimesed on teinud teise valiku – nad on valinud ressursse juhtima pankurid. Iga inimene peaks õigustatult küsima: kui suur osa tänapäevastest “energiakriisidest” tuleneb tegelikust looduslikust nappusest ja kui suur osa on poliitiliste otsuste, sõdade, sanktsioonide, kartellikokkulepete, maksude ja turudisaini tulemus?

Energia hind ei peegelda ammu enam pelgalt geoloogiat. See on sageli suurriikide poliitiliste mängude, globaalsete konfliktide ja infrastruktuuri kitsaskohtade otsene vili.

7. Kohtunik: sõltumatu või kontrollimatu võim?

Õigusriigi alustalaks on kohtute sõltumatus poliitikutest. See on vältimatu. Kuid sõltumatus ei tohi kunagi tähendada kontrollimatust. Eestis järelvalve ja kontroll puudub ja see on võimaldanud kohtutel ja õigussüsteemil karistamatult toimetada.

Kohtunik on samuti inimene – oma maailmavaate, väärtuste, võimalike eksimuste ja eelarvamustega. Õigussüsteemi usaldusväärsus ei saa seega rajaneda naiivsel eeldusel, et kohtunik on eksimatu. See peab tuginema mehhanismidele, mis tagavad läbipaistvuse: otsuste põhjalik põhjendamine, avalikkus, edasikaebamise võimalus (igat kohtulahendit peavad menetlema kõik kohtusatmed, mitte et “valitakse” sobivuse järgi kas menetleda või mitte) ja sõltumatu järelevalve. Küsimus kohtuvõimu läbipaistvusest ja vastutusest on demokraatias alati legitiimne – kes kontrollib kontrollijat?

8. Valimised ja demokraatia illusioon

Kuigi e-hääletamist ja valimisprotsesse “auditeeritakse”, ei tähenda see, et esindusdemokraatiat ei peaks kriitiliselt analüüsima.

Demokraatia suurimaks ohuks ei pruugi olla tehniliselt võltsitud hääl, vaid olukord, kus valijale pakutakse illusiooni valikust. Kui parteide rahastamissüsteemid, meedia tähelepanu jaotamine ja tugev erakondlik ringkaitse muudavad süsteemiväliste uute tulijate esilekerkimise peaaegu võimatuks, on poliitiline konkurents sisuliselt piiratud. Hääletussedeli kasti laskmine ei tähenda automaatselt, et rahval on tegelik võim – see võib olla lihtsalt süsteemi legitimeerimise rituaal.

Eestis on presidendi valimised ja need on iga kord meedia kaudu muudetud kui “rahva valikuks”. Tegelikult on president paika pandud poliitikute poolt ja ükski Eesti president pole olnud rahva president ja pole kunagi keegi neist rahva huvide eest seisnud. Nüüd on Ülle Madise järgmine oletatav “president”, kes on seadnud ilusaid sõnu oma õiguskantsleri olemaise ajal aga reaalselt pole ta midagi õiguse ja õigluse jaoks teinud. Meenutame Covid aega või kasvõi minu enda pidevaid kirju õiguskantslerile, kes vastas korduvalt, et “ta ei saa midagi teha”.

Eestis pole rahva võimu ja pole Rahval kõrgemat otsustusõigust. Seda pole tegelikult üheski selle maa riikidel. Mainitakse Shveitsi, et rahvas otsustab aga kui süvened põhiseadustesse, siis tegelikult pole ka seal lõplikult rahval sõnaõigust. See on nii projekteeritud, sest maailm peab olema “ühtsete reeglite järgi”, sest vastasel juhul pole Musta võrgu eliidil kontrolli rahva üle. Eestis võid sa võidelda viimse veretilgani vabaduse nimel aga sul ei lasta seda teha lõpuni. Pole lastud teha viimased sajad aastad ega lasta ka edaspidi – see on siin maal nii projekteeritud – valguse ja pimeduse võitlus.

9. Miks on ühiskond rikkam, aga inimene haigem?

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmed on jahmatavad: sadu miljoneid inimesi kannatab rasvumise ja ülekaalu all ning numbrid muudkui kasvavad. Tegemist on massiivse süsteemse probleemiga. Inimstele on presenteeritud vale toidupüramiidi.

Sellest ei järeldu, et meditsiinisüsteem tahaks meelega inimesi haigena hoida. Hoopis ebamugavam on esitada majanduslik küsimus: miks on tänapäeva majandusmudel üles ehitatud nii, et see teenib hiigelkasumeid esmalt ülitöödeldud (ja sageli ebatervisliku) toidu müümisest ning seejärel selle tarbimisest tekkinud tagajärgede ravimisest – ravimitööstused?

Kui odav, toitainetevaene kalor on kergemini kättesaadav kui puhas toit, kui elukeskkond soosib istuvat eluviisi, kroonilist stressi ja ekraanisõltuvust, siis ei ole rahvatervise kriis enam pelgalt “indiviidi halb valik”. See on disainitud elukeskkonna paratamatu tagajärg.

10. AI ja oht muutuda „üleliigseks inimeseks“

Tööstusrevolutsioon asendas suures osas inimese lihasjõu. Tehisintellekt on hakanud asendama meie kognitiivset tööd. Generatiivse AI mõju tööturule on tohutu ning siit koorub 21. sajandi üks eksistentsiaalsemaid küsimusi: mis annab inimesele ühiskonnas väärtuse siis, kui tema tööd ja panust enam majanduslikult ei vajata?

Kui väärtust mõõdetakse ainult tootlikkuses, tekib reaalne oht jaotada ühiskond “kasulikeks” ja “kasututeks”. Kuna raha, identiteet, terviseandmed ja sotsiaalne suhtlus kolivad üha enam digitaalsetesse süsteemidesse, muutub tehnoloogiline mugavus hiilivalt absoluutseks tehnoloogiliseks sõltuvuseks. Jutud “kvant-süsteemidest” ja inimeste muutmisest mikrokiibistatud biorobotiteks pole enam mingi ulme väljamõeldis. On ühiskonna tegelik muutumine masinloetavaks, algoritmiliselt juhitavaks ja detailselt mõõdetavaks täiesti reaalne oht, mis väärib tõsist tähelepanu.

11. AI pole pilves. AI on maa peal.

Sõna „pilv“ on digiajastu üks eksitavamaid kontseptsioone. Andmed ei hõlju taevas. “Pilv” tähendab tegelikkuses massiivseid hooneid, lõputuid serveriparke, tohutut veekulu jahutuseks ja meeletut energiatarbimist.

AI plahvatuslik areng nõuab tohutut füüsilist ressurssi. Kes saab sellest majandusliku kasu ja kes maksab keskkonnahinna? Sarnaselt tehnoloogiale liigub ka toidutootmine järjest suuremate korporatiivsete tsentrumite kätte. Tuleb küsida: kui sõltumatu on inimene, kes on kaotanud oskuse ja võimaluse endale ise eluks vajalikku toitu kasvatada?

Mis neid nähtusi ühendab? Sõltuvus.

Esmapilgul tunduvad sõda, tsensuur, maksud, tervishoid ja AI täiesti erinevate teemadena. Kuid lähemalt vaadates joonistub välja üks selge ühine nimetaja: sõltuvus.

Mida vähem suudab inimene ise teha, seda rohkem ta süsteemi vajab:

• Kui sa ei oska toitu kasvatada, vajad sa globaalset toiduahelat.
• Kui kogu raha on digitaalne, sõltud sa täielikult finantsinfrastruktuurist.
• Kui suhtlus toimub vaid sotsiaalmeedias, oled sa platvormide meelevallas.
• Kui teadmised tulevad ainult ekraanilt, sõltud sa sellest, kes juhib ekraani algoritme.

Kui inimene on viidud uskumuseni, et ilma nende süsteemideta puudub tal identiteet, väärtus ja ellujäämisvõimalus, pole tema kontrollimiseks enam vägivalda vajagi. Ta hakkab ennast ise kontrollima ja tsenseerima – nähtamatu mustavõrgu olendite AI ja kvanttehnoloogia suunab teda märkamatult.

Aga hing?

Siit jõuame valdkonda, mida teadus ega laborid ei mõõda. Kui inimene tajub end hingelise olendina, ei ole tema jaoks enam tähtsaim küsimus see, kelle nimel on pangakonto ja kui palju tal vara siin maailmas on. Tähtsaimaks saab küsimus: kas ma suudan selles müras veel kuulda iseenda sisemist häält?

Selles kontekstis tähendab „Kõiksusega ühenduse katkestamine“ eemaldumist oma sisemisest kompassist. See on seisund, kus inimese otsuseid ei juhi enam vaba tahe ja sisemine rahu, vaid hirm, propaganda, algoritmiline suunamine või institutsiooni käsk. Seda hinge ühendust ei saa ajakirjandus faktina tõestada, kuid igaüks saab iseendalt küsida: kas minu elu juhib minu enda südametunnistus või välised süsteemid?

Kas ennast saab kaitsta? (Viimane väljakutse)

Jah, saab. Kaitse ei seisne hirmunult punkrisse peitumises, vaid teadlikus ja rahulikus sõltuvuste vähendamises. Siin on praktilised sammud isikliku autonoomia säilitamiseks:

• Loo oma toiduvaru: Kasvata võimaluse piires ise oma toitu. Mitte paanikast, et see “kohe keelatakse”, vaid seetõttu, et eluterve isemajandamine annab sõltumatuse, vastupidavuse ja sideme maaga.
• Hoia kokku päris inimestega: Loo ja hoia elusaid kogukondi. Saage kokku füüsilises maailmas, jättes nutiseadmed ukse taha.
• Vähenda digisõltuvust: Kasuta tehnoloogiat ja maatriksi süsteeme (e-teenused, ID-kaardid) teadliku tööriistana, mitte oma identiteedi pikendusena. Ära anna algoritmidele kogu oma tähelepanu ja andmeid.
• Säilita finantsiline paindlikkus: Hoia mõistlikus koguses sularaha ja kasuta seda igapäevaselt, vältides täielikku sõltuvust digipankadest.
• Ära suru oma tõde teistele peale: Ära torma teisi “äratama” või aitama, kui nad pole seda sinult palunud. Samas on oluline kuulata ka neid, kellega sa ei nõustu – täielik eraldumine ja “magajate” sildistamine loob lihtsalt uue dogmaatilise infomulli.
• Liigu kohaloluga: Reisi maad mööda. Kõnni, sõida rongi või jalgrattaga. Tunneta ümbritsevat füüsilist maailma, mitte ainult ekraani vahendatud virtuaalsust.
• Õpi praktilisi oskusi: Õpi parandama, ehitama ja väärtust looma oma kätega.
• Usalda, aga kontrolli: Toeta sõltumatuid infokanaleid ja loojaid, kes aitavad hoida fookust olulisel, kuid säilita alati isiklik kriitiline mõtlemine. Ükski “guru” või arvamusliider ei tohi asendada sinu enda sisemist otsustusvõimet.

Vastutus on sinu

Süsteem ei vaja tingimata sinu armastust. Ta vajab lihtsalt sinu kuulekat osalemist.

Võib-olla ei olegi maailma haldamiseks vaja ühte tsentraalset “kurja juhtkonda”. Palju efektiivsem on see, kui miljonid inimesed täidavad iga päev tuimalt oma väikeseid rolle, ilma suuremat pilti küsimata. Ametnik järgib juhendit, poliitik parteid, sõdur käsku, ajakirjanik toimetuse suunda ja tavakasutaja vajutab lihtsalt nuppu “nõustun”. Ja lõpuks ütlevad kõik: “Ma tegin lihtsalt oma tööd.”

Just siit algabki vaba inimese tegelik vastutus. Mitte siis, kui maailm on juba pöördumatult muutunud, vaid just sel hetkel, kui süsteem ütleb sulle: ära küsi, ära kahtle, ära mõtle ise.

Sinu vastus süsteemile ei pea olema vägivaldne võitlus. See on palju lihtsam ja võimsam: “Ma kuulan. Ma kontrollin. Ma mõtlen. Ja ma otsustan ise ja tegutsen omamoodi.”

Süsteem võib hallata sinu dokumente, maksustada sinu sissetulekut ja kehtestada reegleid. Kuid on üks piir, mille ületamiseks vajab süsteem sinu enda luba: see on sinu veendumus, et sul pole enam õigust oma peaga mõelda. Seda õigust – vaba tahe ja vaba otsustusõigus – ei tohiks sa mitte kunagi ära anda.

Toimetuse märkus: Selles artiklis on eristatud reaalsed, kontrollitavad ühiskondlikud protsessid autori filosoofilistest tõlgendustest. Kriitilise ja vastutustundliku ajakirjanduse eesmärk ei ole lugejat pimesi uskuma panna, vaid anda talle julgust ja materjali ise küsida, analüüsida ja otsustada.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui Fonte.News artiklid sulle meeldivad ja pead oluliseks selle kanali tööd, siis palun toeta:

Loe lisaks:

Sama vaidlust käsitlevad ka mitmed Fonte.Newsis avaldatud lood, milles arutletakse kohtumenetluste võimalike SLAPP-tunnuste, sõnavabaduse piiride ning Eesti õigussüsteemi toimimise üle. Need artiklid kajastavad autorite hinnanguid ja käsitlusi ning nende sisu üle käib avalik arutelu.

Mind ei hämmasta mitte niivõrd üks konkreetne kohtuvaidlus, vaid selle sümboolne tähendus. Kui ühiskond hakkab kartma satiiri rohkem kui võimalikke süsteemseid eksimusi, on midagi tasakaalust väljas.

Minu hinnangul tehakse Annikale haiget eelkõige sellepärast, et ta julges süsteemi naeruvääristada. Satiir ja must huumor on alati olnud kõige tugevamad relvad võimu vastu. Diktaatorid ei karda nalja sellepärast, et see oleks labane. Nad kardavad seda sellepärast, et naer lõhub autoriteedi kiiremini kui tuhat protestikõnet.

Meile meeldib korrata, et Eesti on demokraatlik õigusriik. Usun, et seadused seda võimaldavadki. Küsimus pole seadustes, vaid inimestes, kes neid rakendavad.

Kõik ametnikud ega kohtunikud ei ole halva tahtega inimesed. Kuid osa neist vaikib ka siis, kui sisimas tunneb, et midagi on valesti. Vaikimise põhjused on inimlikud – kohustused, karjäär, laenud, liisingud, soov mitte sattuda konfliktidesse või lihtsalt hirm jääda süsteemis üksi.

Nii sünnibki nähtus, mida ma nimetaks vaikivaks konformismiks. Inimene ei tee tingimata kurja aktiivselt. Piisab sellest, et ta ei takista seda.

Võim annab inimesele kergesti illusiooni tema enda tähtsusest. Tegelikult meenutab selline autoriteet vahel tühja paberkotti, mis seisab püsti ainult seni, kuni keegi seda seestpoolt õhuga täidab. Mida rohkem tuleb seda pumbata, seda selgem on, et tugevus on näiline.

Õigusriigi tugevust ei näita see, kui kiiresti ta suudab kriitikut karistada. Õigusriigi tugevust näitab hoopis see, kui hästi ta talub kriitikat, irooniat ja isegi halba nalja.

Kui ühel päeval hakkavad inimesed kartma nalja teha, sest sellele võib järgneda aastatepikkune kohtutee, ei ole kaotanud mitte ainult üks ajakirjanik. Kaotanud on kogu ühiskond.

Mulle meenub vana tähendamissõna:

Narkomaan sattus pärast surma põrgusse. Kõikjal kasvasid kanepitaimed. Ta keeras endale rõõmsalt suitsu valmis ja hakkas tikke otsima. Neid polnud. Ta küsis saatanalt tikke. Saatan vastas: „Kui siin oleksid ka tikud, oleksime ju paradiisis.”

Mõnikord ei koosne põrgu leegist. Mõnikord koosneb see inimestest, kes näevad, et midagi on valesti, kuid otsustavad, et täna pole õige päev sellele vastu astuda.

Ja võib-olla ongi satiiri tegelik väärtus selles, et see paneb inimesed peeglisse vaatama. Mitte selleks, et neid alandada, vaid selleks, et nad küsiksid endalt: kas ma kaitsen õiglust või ainult süsteemi?“

Artikli autor(toimetusele teada ja palus jääda anonüümseks): Anonüümne autor, kellel on üle 30 aasta isiklikku kogemust (vabaduse kaotus, vaimne ja hingeline murdmine, tervisekahjud, majanduslikud kahjud, maine kahjud ja kõige tipuks süüdi ei jäänud) kohtumenetluste ja kohtusüsteemiga.

Vaata ja loe lisaks:

Kas kohtunikud Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina, Olev Mihkelson ja Marju Persidskaja on õiguse teenijad või valejumala sümbolid?

Kes on Annika Urm vastu tegutsevas „Ringkaitses“?

Selle loo keskmes on võrgustik, mis kaitseb üksteist. Meie andmetel on sellesse protsessi kaasatud või sellega seostatavad:Kohtunikud: Marju Persidskaja (vahistamise määruse väljastaja), Liina Naaber-Kivisoo (Harju Maakohtu juht), Vallo Kariler, Tarmo Tina, Olev Mihkelson. Ringkonnakohtunikud ja Riigikohtunikud, kes nõustusid Marju Persidskaja otsusega: kohtunik Heili Sepp; kohtunik Saale Laos; kohtunik Paavo Randma; kohtunik Marina Ninaste; kohtunik Erkki Hirsnik; kohtunik Ingrid Kullerkann.

Prokuratuur ja RÕA esindajad: Prokurör Paul Pikma, advokaat Maarika Suurpere (Sirje Must Advokaadibüroost), vandeadvokaat Sirje Must. Peaprokurör Astrid Asi, endine peaprokurör ja tänane kohtunik Liina Naaber-Kivisoo alluvuses Andres Parmas.

This is not an ordinary news report. It is a warning and a wake-up call for anyone who believes they live in a state governed by the rule of law. Fonte.News has repeatedly drawn attention to the “Fourth Power” and “Circle Defense” operating within Estonia—shadowy groups functioning outside the constitution and justice, with tentacles reaching deep into state power structures. Today, we open the door to a story that is no longer merely a SLAPP (Strategic Lawsuit Against Public Participation), but a systematic attempt to eliminate investigative journalist Annika Urm from society.

Judge Marju Persidskaja has previously been suspected of corruption. Read HERE

The Courtroom as a Weapon: “Deportation” in the 21st Century

During a court hearing on April 8, 2026, Annika Urm was physically present. Yet, in her court ruling, Judge Marju Persidskaja claimed that the journalist failed to appear in court, declaring her internationally/nationally wanted under this pretext. This is no mistake. It is a deliberate construction.

Strong signs that point to “Annika Urm is destroied without choosing the means.”:

1. Annika Urm was not properly served with summonses, either by mail or email, or by the RÕA lawyer defending her, Maarika Suurepere
2. Judge Marju Persidskaja does not recognize the evidence of a very experienced and recognized family doctor, but the judge chooses from among arbitrary, medically related figures those who, in the judge’s opinion, are competent to give assessments, without having met Annika Urm. Judge Marju Persidskaja ordered a suitable forensic examination for herself and from “suitable” experts (Dr. Evelin Eding and Dr. Tanel Vaas), without having ever met Annika Urm, and these experts know that they are not responsible. Annika Urm’s defense lawyer, Maarika Suurpere, let this happen and did not challenge the false examination.
3. 08.04.2026 The URL link for the court hearing was not sent to Annika Urm, and neither was her lawyer Maarika Suurpere. Why did Judge Marju Persidskaja send the URL link for the court hearing to me, Veiko Huuse, and why didn’t she even send it to Annika Urm with the same email? I sent the link to Annika so that she could be at the hearing. Annika’s participation in the court hearing was a big surprise to all participants. It seemed that they hoped that Annika Urm would not be there.
4. I, Veiko Huuse, turned to certain respected people to ask if they had the power to stop this brutal injustice, but this “person” received the answer (from someone) “not to interfere in it”. I will keep the names to myself, but I can say for sure that the “sect’s” revenge has been launched in the case of Annika Urm. If I am wrong, then such a “deportation” trial would not have been started at all.

When a journalist present in the courtroom is declared “wanted” for non-appearance, a critical question arises: Is this administration of justice, or has the courtroom become a weapon of silencing and repression? This process mirrors historical deportations, where individuals are violently ripped from their lives and society based on “formally correct” (yet intrinsically unlawful) orders.

The Media as an Executioner

What is both curious and terrifying is how Estonia’s mainstream media outlets—Äripäev, Eesti Ekspress, Õhtuleht, Elu24 , Postimees and Kroonika—have lined up behind the “army of judges,” continuously publishing wanted notices featuring Annika Urm’s photograph.

For example, Äripäev, which has repeatedly published the wanted notice for Annika Urm, was very surprising. Has Äripäev really been a distributor of wanted notices during its existence? I doubt it. This newspaper talked always about business news. Many years ago, I was a reader of Äripäev and I never noticed the police wanted notices. Has this information medium really deteriorated in quality to the point that it earns a “living” from clicks on police notices and Annika Urm wanted notices?

Why do these media outlets fail to publish photos and wanted notices of other individuals—numbering over 100 wanted by the police—with even a fraction of the intensity directed at Annika Urm? The answer points to a direct collusion between the judiciary and the media power structure, aimed at eliminating Annika Urm from society before she has even been found guilty in a court of law. This is a group SLAPP strategy designed to break a journalist behind bars, echoing the darkest methods of the past.

Who Belongs to the “Circle Defense”?

At the center of this story is a network protecting its own. According to our evidence, the individuals tied to this process include:

• Judges: Marju Persidskaja (issuer of the arrest warrant), Liina Naaber-Kivisoo (Head of Harju County Court), Vallo Kariler, Tarmo Tina, Olev Mihkelson. District judges and Supreme Court justices who agreed with Marju Persidskaja’s decision: Judge Heili Sepp; Judge Saale Laos; Judge Paavo Randma; Judge Marina Ninaste; Judge Erkki Hirsnik; Judge Ingrid Kullerkann.
• Prosecution and Representatives: Prosecutor Paul Pikma, ex-prosecutor(today is judge) Andres Parmas, Attorney at law Sirje Must,,Attorney Maarika Suurpere (from Sirje Must Law Firm), Attorney General Astrid Asi.

What to Do When the Constitution No Longers Applies?

Annika Urm faces a system where standard legal protection mechanisms are de facto suspended. When domestic legal protection fails and the “Fourth Power” sides with the repressors, the situation becomes critical.

In this regard, Annika Urm exercises her rights under the laws of the Republic of Estonia and uses Section 28 of the Penal Code – Right of Restraint and Section 54 of the Constitution of the Republic of Estonia to defend herself.

Potential Defense Tactics:

1. International Intervention: Because the Estonian domestic system is compromised (the “Circle Defense”), escalating the case to international forums—such as the European Court of Human Rights and relevant UN bodies—is essential to highlight the persecution of a journalist.
2. Seeking Asylum: If a journalist’s life and liberty are threatened in their home country due to judicial abuse, seeking political asylum in a democratic nation becomes a justified defensive measure.
3. Documentation and Evidence: Every court ruling, every media-published wanted notice, and every procedural violation must be meticulously documented. Fonte.News holds court documents and evidence confirming the collusion between the judiciary and the media, and we stand firmly behind our claims.

In Conclusion: Annika Urm’s case is a critical test for Estonia. If we allow “Circle Defense“ and the “Fourth Power” to cancel and deport journalists, who is next? The question is no longer just about Urm, but about the fundamental nature of the Estonian state—are we a free society or a repressive apparatus controlled by sects?

Editor’s Note: This article is based on gathered documentary evidence. Fonte.News will continue to monitor and investigate this developing story.

Author: Veiko Huuse

Read more:

See ei ole tavaline uudis. See on hoiatus ja äratuskell kõigile, kes usuvad, et elavad Eestis kui õigusriigis. Fonte.News on korduvalt juhtinud tähelepanu Eestis pesitsevale „Neljandale Võimule“ ja „Ringkaitsele“ – grupeeringutele, mis tegutsevad varjatult, eirates põhiseadust ja õiglust, ning mille niidid ulatuvad sügavale võimustruktuuridesse. Täna avame ukse loole, mis ei ole enam lihtsalt SLAPP-menetlus (strateegiline hagi avaliku arvamuse vastu), vaid näide süsteemsest katsest eemaldada ühiskonnast uuriv ajakirjanik Annika Urm.

Neile ei meeldinud Annika Urmi eksperiment, mis hakkas elama oma elu internetis:

Kohtusaal kui relv: „Küüditamine“ 21. sajandil

08.04.2026 toimunud kohtuistungil oli Annika Urm kohal. Ometi väidab kohtunik Marju Persidskaja oma kohtumääruses, et ajakirjanik ei ilmu kohtusse, ning kuulutab ta selle ettekäändel Eestis tagaotsitavaks. See ei ole eksitus. See on teadlik konstruktsioon.

Tugevad märgid, mis viitavad “Annika Urmile ärategemine vahendeid valimata”:

1. Annika Urmile ei edastatud korrektselt kohtukutseid ei postiteenuse ega emaili teel, ega teda kaitsva RÕA advokaadi Maarika Suurepere poolt
2. Kohtunik Marju Persidskaja ei tunnista väga suurte kogemustega ja tunnustatud perearsti tõendeid vaid kohtunik valib suvaliste, meditsiiniga seotud, tegelaste hulgast need, kes kohtuniku arvates on pädevad hinnanguid andma, ilma, et oleks kohtunud Annika Urmiga. Kohtunik Marju Persidskaja tellis endale sobiva kohtuekspertiisi ja “sobivatelt” ekspertidelt (Dr. Evelin Eding ja Dr. Tanel Vaas), ilma et nad oleks kohtunud kordagi Annika Urmiga ja need eksperdid teavad, et nad ei vastuta. Annika Urmi kaitse advokaat Maarika Suurpere lasi sellel juhtuda ega vaidlustanud valeekspertiisi.
3. 08.04.2026 kohtuistungi osalemise url linki ei saadetud Annika Urmile ja seda ei saatnud ka teda kaitsev advokaat Maarika Suurpere. Miks saatis kohtunik Marju Persidskaja kohtuistungi url lingi minule, Veiko Huusele, ja miks ta ei saatnud seda kasvõi sama emailiga Annika Urmile? Mina saatsin lingi Annikale, et ta saaks istungil olla. Annika osalemine kohtuistungil oli kõigile osalejatele suur üllatus. Jäi mulje, et nad lootsid, et Annika Urmi seal pole.
4. Mina, Veiko Huuse, pöördusin teatud lugupeetud inimeste poole, et kas neil on võimu see jõhker ebaõiglus lõpetada, siis see “inimene” sai vastuse (kellegi käest) “ärgu sekkugu sellesse”. Nimed jäävad minu teada aga tean väita kindlalt, et Annika Urmi puhul on käivitatud “sekti” kättemaks. Kui ma eksin, siis poleks sellist “küüditamise” kohtuprotsessi üldse alustatud.

Kui ajakirjanik, kes on kohtus kohal, kuulutatakse „mitteilmumise“ tõttu tagaotsitavaks, tekib küsimus: kas tegemist on õigusemõistmisega või on kohtusaalist saanud vaigistamise ja repressioonide relv? See protsess sarnaneb ajalooliste küüditamistega ja holokaustiga, kus inimesi kistakse nende elust ja ühiskonnast välja „formaalselt korrektsete“ (kuid tegelikult seadusevastaste) korralduste alusel.

Võrdluseks võib tuua juhtumid: Kristi ja Jan Loigo (tänaseks surnuks menetletud), Aivo Peterson (tema protsess viis ta sellise terviserikkeni, et täna on ta haiglas hingamisaparaadi küljes), Sandra Sirge (viidi vastu tema tahtmist “hullumajja”), Eneke Roots (pandi vanglasse aga hiljem kohus tunnistas vabaduse võtmise seadusevastaseks), jne..

Meedia kui timukas

Kurioosne ja hirmutav on asjaolu, kuidas Eesti nn kvaliteetmeedia – Äripäev, Eesti Ekspress, Õhtuleht, Kroonika, Elu24 – on asunud „suure armee kohtunike“ taha, avaldades järjepidevalt tagaotsimisteateid koos Annika Urmi fotoga.

Näiteks üllatas väga Äripäev, mis on korduvalt avaldanud Annika Urmi tagaotsimise teadet. Kas Äripäev on oma tegutsemise ajal tõesti olnud tagaotsimise kuulutuste levitaja? Ma kahtlen selles. Kunagi palju aastaid tagasi, olin ma Äripäeva lugeja ja ma ei pannud kordagi tähele Politsei tagaotsimise teateid. Kas tõesti on see infokandja oma kvaliteedilt nii alla käinud, et teenib “elatist” klikkidega politseiteadete ja Annika Urmi tagaotsimise kuulutuste pealt?

Miks ei avalda need väljaanded fotosid ja tagaotsimisteateid teiste, enam kui 100 politsei poolt tagaotsitava inimese kohta sama intensiivsusega?

Vastus viitab kohtuvõimu ja meediavõimu otsesele kokkumängule, mille eesmärk on Annika Urm ühiskonnast elimineerida, ilma et teda oleks kohtus süüdi tunnistatud. See on grupiviisiline SLAPP-strateegia, mis murrab ajakirjanikku vanglas, nagu tehti ajalooliselt kõige pimedamatel aegadel – võib nimetada Holokaustiks.

Kes on „Ringkaitses“?

Selle loo keskmes on võrgustik, mis kaitseb üksteist. Meie andmetel on sellesse protsessi kaasatud või sellega seostatavad:

• Kohtunikud: Marju Persidskaja (vahistamise määruse väljastaja), Liina Naaber-Kivisoo (Harju Maakohtu juht), Vallo Kariler, Tarmo Tina, Olev Mihkelson. Ringkonnakohtunikud ja Riigikohtunikud, kes nõustusid Marju Persidskaja otsusega: kohtunik Heili Sepp; kohtunik Saale Laos; kohtunik Paavo Randma; kohtunik Marina Ninaste; kohtunik Erkki Hirsnik; kohtunik Ingrid Kullerkann.
• Prokuratuur ja RÕA esindajad: Prokurör Paul Pikma, advokaat Maarika Suurpere (Sirje Must Advokaadibüroost), vandeadvokaat Sirje Must. Peaprokurör Astrid Asi, endine peaprokurör ja tänane kohtunik Liina Naaber-Kivisoo alluvuses Andres Parmas.

Mida teha, kui Põhiseadus ei kehti?

Annika Urm seisab silmitsi süsteemiga, kus tavapärased õiguskaitsemehhanismid on de facto peatatud. Kui riigisisene õiguskaitse ei toimi ja „Neljas Võim“ on asunud represseerijate poolele, on olukord kriitiline.

Sellegi poolest kasutab Annika Urm Eesti Vabariigi seadustest tulenevaid õigusi ja kasutab enda kaitseks Karistusseadustiku § 28 – Tõrjeõigust ja Eesti Vabariigi põhiseaduse § 54.

Võimalikud kaitsetaktikad:

1. Rahvusvaheline sekkumine: Kuna Eesti siseriiklik süsteem on kompromiteeritud (nn „Ringkaitse“), on hädavajalik viia juhtum rahvusvahelistele tasanditele – Euroopa Inimõiguste Kohus ja ÜRO vastavad struktuurid, rõhutades ajakirjaniku tagakiusamist.
2. Asüüli taotlemine: Kui ajakirjaniku elu ja vabadus on riigis ohustatud kohtuvõimu kuritarvituste tõttu, on asüüli taotlemine demokraatlikus riigis õigustatud kaitsemeede.
3. Dokumenteerimine ja tõendamine: Iga kohtuotsus, iga meedia poolt avaldatud tagaotsimisteade ja iga menetluslik rikkumine tuleb detailideni dokumenteerida. Fonte.News omab kohtudokumente ja tõendeid, mis kinnitavad kohtuvõimu ja meedia võimu kokkumängu, ning vastutame oma väidete eest.

Kokkuvõtteks: Annika Urmi juhtum on test Eestile. Kui me lubame „Ringkaitsel“ ja „Neljandal Võimul“ ajakirjanikke tühistada, küüditada ja Holokausti korrata, siis kes on järgmine? Küsimus ei ole enam ainult Urmis, vaid Eesti riigi olemuses – kas oleme vaba ühiskond või sektide kontrollitud repressiivaparaat?

Toimetaja märkus: Käesolev artikkel põhineb kogutud dokumentaalsel tõestusmaterjalil. Fonte.News jätkab teema jälgimist, uurimist ja lugeja kursis hoidmist.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui Fonte.News artiklid sulle meeldivad ja pead oluliseks selle kanali tööd, siis palun toeta:

Loe samal teemal:

https://fonte.news/kas-kohtunikud-liina-naaber-kivisoo-vallo-kariler-tarmo-tina-olev-mihkelson-ja-marju-persidskaja-on-oiguse-teenijad-voi-valejumala-sumbolid/

https://fonte.news/kui-kohtusaalist-saab-vaigistamise-relv-slapp-menetluste-hiiliv-oht-eestis-ja-maailmas/

https://fonte.news/ringkaitse-ja-susteemne-karistamatus-eesti-reaalsus/

https://fonte.news/kummaline-lugu-eestis-kes-kaitseb-tavainimest-veiko-huuse/

https://fonte.news/kas-advokaat-marika-suurpere-kaitseb-klienti-voi-prokuratuuri-huve/

https://fonte.news/kas-eesti-neljas-voim-vaigistab-ohvreid/

https://fonte.news/kui-sonavabadus-on-runnaku-all-eesti-de-facto-neljas-voim/

https://fonte.news/haagi-kohtuotsus-saadab-sonumi-ka-eestile-kriitilist-ajakirjandust-ei-tohi-vaigistada-akrediteeringute-surve-ega-slapp-hagidega/

https://fonte.news/kui-voim-hakkab-pahe-veiko-huuse/

https://fonte.news/raha-voim-ja-poliitika-eestis-ring-mida-vandega-kinnitama-ei-pea-veiko-huuse/

https://fonte.news/eesti-justiitsminister-vastab-ainult-poole-toega-vastuse-analuus-eu-anti-slapp-direktiivi-teemal/

https://fonte.news/tode-ja-oigus-eestis-tapjad-on-vabaduses-aga-kriitikud-vangis-veiko-huuse/

https://fonte.news/kui-ekspertiis-muutub-toendi-asemel-otsuseks-kuidas-kohtuekspertiisi-vead-voivad-viia-ebaoiglase-kohtumoistmiseni/

https://fonte.news/postiteenus-on-ainus-toendusmehhanism-miks-kohtunikud-seda-eiravad/

https://fonte.news/kui-tahad-vangi-minna-siis-advokaadid-sirje-must-ja-marika-suurpere-aitavad/

https://fonte.news/annika-urm-ja-liina-naaber-kivisoo-mis-neid-seob/

https://fonte.news/mis-on-slapp-direktiivi-ratifitseerimine-07-05-2026/

Loo keskmes:

Kohtunikud: Marju Persidskaja (vahistamise määruse väljastaja), Liina Naaber-Kivisoo (Harju Maakohtu juht), Vallo Kariler, Tarmo Tina, Olev Mihkelson. Ringkonnakohtunikud ja Riigikohtunikud, kes nõustusid Marju Persidskaja otsusega: kohtunik Heili Sepp; kohtunik Saale Laos; kohtunik Paavo Randma; kohtunik Marina Ninaste; kohtunik Erkki Hirsnik; kohtunik Ingrid Kullerkann.

Across Europe, over 1,300 SLAPP cases have been documented, and the number grows annually. While public perception usually associates these gag lawsuits with exorbitant civil damage claims, a far more dangerous trend has begun to take root: Criminal SLAPP, where criticism is transformed into a “crime” with the assistance of the state.

The EU SLAPP Directive: A Cure or a Paper Tiger?

According to the proceedings of the Constitutional Committee of the Estonian Parliament (Riigikogu), the Act Amending the Code of Civil Procedure and the Law of Obligations Act (transposition of the anti-SLAPP directive) was passed on June 20, 2026. Will this directive tame power-hungry and suspectedly corrupt judges?

In 2024, the European Union’s anti-SLAPP directive (Directive (EU) 2024/1069) entered into force. Member states, including the Estonian Parliament (Riigikogu), were required to transpose it into national law by June 2026. The directive’s primary defense mechanisms include:

• Early Dismissal: Rapid identification and termination of manifestly unfounded and malicious lawsuits.
• Financial Sanctions: Penalizing those who launch abusive lawsuits and providing compensation for damages to the victims.

The Main Loopholes: The directive predominantly focuses on civil and commercial matters. This leaves the door wide open for criminal proceedings, which plaintiffs or authorities can abuse to suppress critical voices. In Estonia, a glaring example of this vulnerability is § 305 of the Penal Code (insulting a judge), which can easily be weaponized to criminalize sharp criticism and serve as a tool for institutional self-defense.

Patterns at Home and Abroad: When Criticism Becomes a “Crime”

The most tragic and famous international example is Maltese investigative journalist Daphne Caruana Galizia, who faced dozens of malicious civil and criminal lawsuits before her assassination—a classic manifestation of SLAPP pressure. In Poland and Hungary, documented cases show state structures systematically using legal proceedings against critics.

Estonia is also exhibiting alarming patterns where formally correct procedural decisions mask the underlying intent to silence individuals. Beyond precedents that induced self-censorship in media outlets (e.g., Delfi AS v. Estonia) or rulings where journalists risk their personal assets, Estonia has entered a phase where criminal law is deployed as a silencing mechanism.

The Case of Annika Urm: The Peak of Criminal SLAPP in Estonia

One of the most striking examples is the case of international journalist and entrepreneur Annika Urm. This case features a criminal proceeding initiated over the alleged insult of a judge, escalating to the point where the journalist was declared nationally wanted.

In this case, the ‘threads’ lead to friendships and connections among former long-time colleagues; for example, judge Liina Naaber-Kivisoo and prosecutor Paul Pikma worked together for years as colleagues at the Jõhvi Courthouse and, according to ’insider tips’, remain very good friends to this day. There are also ‘tips’ that Liina Naaber-Kivisoo is on very good terms with former Prosecutor General Andres Parmas (who became a judge under Liina Naaber-Kivisoo’s supervision) and current Prosecutor General Astrid Asi. Allegedly, Astrid Asi helped Liina Naaber-Kivisoo become the Chairman of the Harju County Court, as Liina Naaber-Kivisoo failed in the free elections—a large portion of her colleagues did not trust her. In addition, Maarika Suurpere, the attorney defending Annika Urm, is on good terms with prosecutor Paul Pikma and judge Marju Persidskaja (who issued the arrest warrant for Annika Urm).

Strong signs point to a protective circle (closing of ranks) within the judicial system, and as a result of this group-wide activity, there are strong indications of deportation-like practices.

This case embodies the classic hallmarks of a criminal SLAPP:

1. Abuse of Power Dynamics: Judges, who under European legal tradition must tolerate more criticism and insults than ordinary citizens because they exercise public power, step forward as “victims”.
2. Disproportionate Measures: Based on an insult charge, drastic procedural measures are implemented, including public wanted notices and severe psychological pressure.
3. The Illusion of Legality: On the surface, every step appears formally correct. In reality, however, a selective narrative is constructed to destroy the individual’s reputation and deny them a fair opportunity for a substantive defense.

From Cancellation to “Systemic Deportation”: A New Level of Modern Silencing

While the public has previously spoken of such cases—be it Annika Urm, Eneke Roots, or other similar instances—primarily as the social “cancellation” of a person (cancel culture), the tightening of procedural measures forces a re-evaluation of this concept. Cancellation typically refers to public condemnation and isolation. However, in a situation where the unrestricted power of judges and the state’s coercive apparatus are brought into play, we are no longer talking merely about reputational pressure, but about the physical, legal, and geographical elimination of a person from their home country and everyday living environment.

When journalists and entrepreneurs operating across national borders are declared wanted, deprived of their liberty, or forcibly pushed away from their country under the pretext of insult charges, this process takes on a much darker shade. In its essence, such targeted use of coercive measures begins to resemble historical criminal practices—the systemic deportation and forced labor of people, implemented during the World Wars and still used in repressive regimes today. While in the past, dissidents were loaded into cattle cars, today it is done through “formally correct” court judgments, wanted notices, and the freezing of bank accounts. Yet the result remains the same: a person is violently torn from their life, family, and society, turning the courtroom from a place of justice into a repressive instrument of expulsion and destruction.

Potential Defense Tactics Against SLAPPs

How can an individual or a journalist protect themselves when targeted by a systemic and malicious legal assault?

1. International Publicity and Exposure

SLAPPs thrive in darkness and procedural isolation. The best antidote is transparency. In cases like Annika Urm’s, the primary defense lies in broad exposure through international channels and media freedom organizations. When a local system attempts to quietly “cancel” a critic, international scrutiny forces state authorities to weigh their steps much more carefully.

2. Contesting Proceedings Based on the Primacy of EU Law

Even if local legislation criminalizes the defaming of an official or a judge, the case law of the European Court of Human Rights (ECHR) is unyielding: public figures and authorities must tolerate uncomfortable, sharp, and even offensive criticism. The defense tactic must argue at every stage of the proceedings that the local criminal prosecution contradicts the core principles of European Union law and Article 10 of the European Convention on Human Rights (Freedom of Expression).

3. Challenging Forensic and Expert Evidence (Counter-Expertise)

In criminal SLAPPs, selective or biased expert evaluations (e.g., assessing an individual’s medical or psychological state) are often used to create a veneer of objectivity and justify severe restrictions. To counter this, the defense must immediately involve independent and international experts to dismantle conclusions that have been “tailored” to suit the prosecution’s goals.

4. Aggressive Counter-Litigation and State Liability

When legal measures are flagrantly disproportionate, the defense should pivot toward demanding damages from the state for malicious and unfounded prosecution. This effectively shifts the legal focus away from the accused and back onto the state apparatus’s abuse of power.

5. Seeking Political Asylum in Another Country

When the home country’s judicial system and state structures are completely politicized or systematically biased, and an individual faces a real threat of imprisonment or human rights violations merely for exercising their freedom of expression, seeking asylum in a democratic foreign country can become the ultimate and most drastic defense measure.

• International Protection Against Persecution: When state authorities, the prosecution, and the courts abuse criminal proceedings for the purpose of silencing (e.g., unjustified wanted notices and criminal SLAPP proceedings), the individual has the right to request international protection under the Geneva Convention, citing political or institutional persecution.
• Suspension of Proceedings and Extraditions: Filing an asylum application in another country generally suspends extradition proceedings initiated by the home country (including the execution of Interpol or European Arrest Warrants) until the host country has independently reviewed the circumstances. This provides essential legal breathing room and security.
• Setting a Precedent: A democratic foreign country’s decision to grant asylum to a journalist or activist also serves as a strong international condemnation of the home country’s judicial system, officially proving that a fair trial and the protection of human rights are not guaranteed in the country of origin.

Conclusion: Estonia’s Crossroad

A society of free people does not collapse all at once; it erodes gradually when asking questions becomes punishable, and the courtroom transforms into an instrument of fear and revenge.

Estonia currently stands on a dangerous precipice. To prevent our justice system from turning into an apparatus that protects power rather than the law, the Ministry of Justice must ensure that anti-SLAPP protection does not remain a hollow formality restricted to civil matters. Protection must be substantively extended to criminal proceedings, and draconian, outdated provisions in the Penal Code must be critically reviewed and dismantled.

Author: Veiko Huuse

Read more:

Euroopas on dokumenteeritud juba üle 1300 SLAPP-juhtumi ning see arv kasvab stabiilselt iga aastaga. Kuigi avalikkuses seostatakse vaigistushagisid enamasti ülisuurte tsiviilnõuetega, on viimasel ajal hakanud kanda kinnitama palju ohtlikum trend: kriminaalne SLAPP, kus kriitika pööratakse riigi abiga “kuriteoks”.

Euroopa Liidu SLAPP-direktiiv: Kas lahendus või paber-tiiger?

Eesti Riigikogu õiguskomisjoni menetluse andmetel võeti Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmise seadus (vaigistushagi eest kaitsmise direktiivi ülevõtmine) vastu 20. juunil 2026. Kas see direktiiv taltsutab võimujanuseid ja korruptsioonikahtlusega kohtunikke?

2024 aastal jõustus Euroopa Liidu vaigistushagide vastane direktiiv (Directive (EU) 2024/1069), mille liikmesriigid (sealhulgas Eesti Riigikogu) pidid siseriiklikku õigusesse üle võtma hiljemalt 2026. aasta keskpaigaks. Direktiivi peamised relvad on:

• Varajane lõpetamine: Ilmselgelt põhjendamatute ja pahatahtlike hagide kiire tuvastamine ja menetluse lõpetamine.
• Finantsilised sanktsioonid: Kuritarvituslike hagide esitajate karistamine ja ohvritele kahjude hüvitamine.

Suur probleem: Direktiiv keskendub valdavalt tsiviil- ja kaubandusasjadele. See jätab aga ukse pärani kriminaalmenetlustele, mida hagejad või võimuesindajad saavad kuritarvitada kriitiliste häälte summutamiseks. Eestis on selle ilmekaks näiteks Karistusseadustiku § 305 (kohtuniku solvamine), mida saab kergesti kasutada terava kriitika kriminaliseerimiseks ja süsteemi enesekaitseks.

Mustrid meil ja mujal: Kui kriitikast saab “kuritegu”

Rahvusvaheliselt tuntuim ja traagilisim näide on Malta uuriv ajakirjanik Daphne Caruana Galizia, kes seisis enne oma mõrva silmitsi kümnete pahatahtlike tsiviil- ja kriminaalhagidega. Poolas ja Ungaris kasutavad riiklikud struktuurid süsteemselt menetlusi vaba meedia summutamiseks.

Eestis on samuti näha murettekitavaid mustreid, kus formaalselt korrektsete menetlusotsuste taha peidetakse sisulist vaigistamist. Lisaks meediaväljaannete enesetsensuuri tekitanud pretsedentidele (nt Delfi AS v. Estonia) või ajakirjanike isikliku varaga riskimisele ringkonnakohtu lahendite tõttu, on Eesti jõudnud faasi, kus vaigistusvahendina kasutatakse kriminaalõigust.

Annika Urmi juhtum: Kriminaalse SLAPP-i tipp-punkt Eestis

Üheks markantsemaks näiteks on rahvusvahelise ajakirjaniku ja ettevõtja Annika Urmi juhtum. Harju Maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo koos kolleegidega Vallo Kariler, Tarmo Tina, Olev Mihkelson algatasid Annika Urmi suhtes kriminaalmenetluse Karistusseadustiku § 305 alusel (kohtuniku solvamine). Konflikt tipnes sellega, et ajakirjanik kuulutati riiklikult tagaotsitavaks.

Antud juhtumis viivad “niidid” sõprussuhetele ja endiste pikaaegsete kolleegide sidemetele nagu näiteks kohtunik Liina Naaber-Kivisoo ja prokuröd Paul Pikma töötasid aastaid Jõhvi Kohtumajas kolleegidena ja “vihjete” järgi on nad tänaseni väga head sõbrad. Samuti on “vihjed” et Liina Naaber-Kivisoo on väga heades suhetes endise peaprokuröri Andres Parmasega (Andres Parmasest sai kohtunik Liina Naaber-Kivisoo alluvuses) ja tänase peaprokuröri Astrid Asiga. Väidetavalt aitas Astrid Asi kaasa Liina Naaber-Kivisoo saamisel Harju Maakohtu Esimeheks, sest vabadel valimistel Liina Naaber-Kivisoo põrus – teda suur osa kolleege ei usaldanud. Lisaks on Annika Urmi kaitsev advokaat Maarika Suurpere heades suhetes prokurör Paul Pikmaga ja kohtuniku Marju Persidskajaga (kes väljastas vahistamise määruse Annika Urmi suhtes).

Tugevad märgid näitavad ringkaitset kohtusüsteemis ja sellise grupiviisiline tegevus tagajärjel on tugevad küüditamise tunnused.

Tühistamisest “süsteemseks küüditamiseks”: Kaasaegse vaigistamise uus tase

Kui seni on avalikkuses räägitud sellistest juhtumitest – olgu tegu Annika Urmi, Eneke Rootsi või teiste sarnaste kaasustega – eelkõige kui inimese sotsiaalsest “tühistamisest” (cancel culture), siis menetluslike meetmete karmistumine sunnib seda mõistet ümber hindama. Tühistamine viitab tavaliselt ühiskondlikule hukkamõistule ja isolatsioonile. Kuid olukorras, kus mängu pannakse kohtunike piiramatu võim ja riiklik sundaparaat, ei räägi me enam pelgalt mainekujunduslikust survest, vaid inimese füüsilisest, juriidilisest ja geograafilisest elimineerimisest tema koduriigist ja igapäevasest elukeskkonnast.

Kui riigipiire ületavaid ajakirjanikke ja ettevõtjaid hakatakse solvamissüüdistuste ettekäändel tagaotsitavaks kuulutama, neilt vabadust võtma või sunduslikult riigist eemale tõrjuma, omandab see protsess hoopis süngema varjundi. Oma olemuselt hakkab selline suunatud sunnimeetmete kasutamine meenutama ajaloolisi kuritegelikke praktikaid – süsteemset inimeste küüditamist ja sunnitööd, mida rakendati maailmasõdade ajal ja rakendatakse repressiivsetes režiimides ka tänapäeval. Kui varem laaditi teisitimõtlejad vagunitesse, siis täna tehakse seda “formaalselt korrektsete” kohtuotsuste, tagaotsimiskuulutuste ja kontode külmutamiste abil. Tulemus on aga sama: inimene kistakse vägivaldselt välja tema elust, perest ja ühiskonnast, muutes kohtusaali õigusemõistmise koha asemel repressiivseks väljasaatmise ja hävitamise vahendiks.

Seda kogu lugu uurides ja selle sees olles jääb tugev mulje, et eelpool nimetatud kohtunikud, prokurör ja RÕA advokaat tahavad Annika Urmi küüditada eksperimendi pärast:

See juhtum esindab klassikalist kriminaalse SLAPP-i mustrit, kus:

1. Võimupositsiooni kasutamine: Kohtunikud, kes peaksid Euroopa õigustraditsiooni kohaselt taluma tavainimesest oluliselt rohkem kriitikat (kuna nad teostavad avalikku võimu), astuvad üles “kannatanutena”.
2. Mõõdutundetud meetmed: Solvamissüüdistuse baasilt kasutatakse drastilisi meetmeid, nagu tagaotsitavaks kuulutamine ja psühholoogiline surve meedias.
3. Näiline seaduslikkus: Väliselt on kõik juriidiliselt korrektne, kuid sisuliselt ehitatakse narratiivi, mis hävitab isiku maine ja võtab võimaluse sisuliseks kaitseks.

Võimalikud kaitsetaktikad SLAPP-i vastu

Kuidas saab ennast kaitsta isik või ajakirjanik, kes on sattunud süsteemse ja pahatahtliku rünnaku alla?

1. Rahvusvaheline ja avalik fookus (Publicity & International Crowdsourcing)

SLAPP elab pimeduses ja formaalsustes. Parim vastumürk on avalikustamine. Annika Urmi ja sarnaste juhtumite puhul on esmaseks kaitseks juhtunu laialdane kajastamine rahvusvahelistes kanalites ja meediavabaduse organisatsioonides (nt CASE – Coalition Against SLAPPs in Europe). Kui kohalik süsteem üritab kriitikut vaikselt “tühistada”, sunnib rahvusvaheline tähelepanu riigiorganeid oma samme hoolikamalt kaaluma.

2. Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkusele tuginedes menetluse vaidlustamine

Ehkki Eesti seadusandlus võib lubada ametniku või kohtuniku solvamise kriminaliseerimist, on Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika siin vankumatu: avaliku võimu kandjad peavad taluma ka ebamugavat, teravat ja solvavat kriitikat. Kaitsetaktika peab igas menetluse etapis viitama sellele, et kohalik kriminaalmenetlus on vastuolus Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtetega ja inimõiguste konventsiooni artikliga 10 (sõnavabadus).

3. Ekspertiiside ja tõendite sõltumatu ülekontrollimine (Counter-Expertise)

Kriminaalses SLAPP-is kasutatakse sageli selektiivseid või kallutatud eksperthinnanguid (nt isiku tervisliku või psühholoogilise seisundi kohta), et luua näiline objektiivsus ja õigustada piiranguid. Kaitse peab sellises olukorras kaasama koheselt sõltumatud ja rahvusvahelised eksperdid, et lükata ümber menetlejate poolt “sobitatud” järeldused.

4. Vasturünnak ja riigi vastutuse nõudmine

Kui menetlus on ilmselgelt ebaproportsionaalne, tuleb kasutada taktikat, kus nõutakse riigilt kahjutasu pahatahtliku ja põhjendamatu tagakiusamise eest. See nihutab fookuse süüdistatavalt tagasi riigiaparaadi kuritarvitustele.

5. Poliitilise varjupaiga (asüüli) taotlemine teises riigis

Kui koduriigi õigussüsteem ja riiklikud struktuurid on täielikult politiseeritud või süsteemselt kallutatud ning isikut ähvardab reaalne vangistus või inimõiguste rikkumine pelgalt sõnavabaduse kasutamise eest, võib viimaseks ja kõige drastilisemaks kaitsemeetmeks kujuneda asüüli taotlemine demokraatlikus välisriigis.

• Rahvusvaheline kaitse tagakiusamise eest: Kui riigiasutused, prokuratuur ja kohtud kuritarvitavad kriminaalmenetlust vaigistamise eesmärgil (nt põhjendamatud tagaotsitavaks kuulutamised ja kriminaalsed SLAPP-menetlused), on isikul õigus taotleda rahvusvahelist kaitset Genfi konventsiooni alusel, viidates poliitilisele või ametkondlikule tagakiusamisele.
• Menetluste ja väljaandmiste peatamine: Varjupaigataotluse esitamine teises riigis peatab reeglina koduriigi poolt algatatud väljaandmismenetlused (sh Interpoli või Euroopa vahistamismääruse täitmise), kuni sihtriik on asjaolud sõltumatult läbi vaadanud. See pakub hädavajalikku juriidilist hingamisruumi ja turvalisust.
• Pretsedendi loomine: Demokraatliku välisriigi otsus anda ajakirjanikule või aktivistile asüül on ühtlasi tugev rahvusvaheline hukkamõist koduriigi kohtusüsteemile, tõestades ametlikult, et päritoluriigis ei ole tagatud õiglane kohtumõistmine ja inimõiguste kaitse.

Kokkuvõte: Eesti valikukoht

Vabade inimeste ühiskond ja demokraatia ei lagune pauguga, vaid hääbub järk-järgult siis, kui küsimuste esitamine muutub karistatavaks ja kohtusaalist saab hirmu instrument.

Eesti seisab täna ohtlikul piiril. Selleks, et me ei muutuks riigiks, kus võim kaitseb õiguse asemel iseennast, peab Justiitsministeerium tagama, et SLAPP-vastane kaitse ei jääks vaid tsiviilasjade paberlikuks formaalsuseks. Kaitse peab laienema ka kriminaalmenetlustele ja Karistusseadustiku ajast jäänud drakonilised sätted tuleb kriitiliselt ümber vaadata.

Artikli koostas: Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui Fonte.News artiklid sulle meeldivad ja pead oluliseks selle kanali tööd, siis palun toeta:

Loe lisaks:

Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 45 ütleb selgelt: „Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil.“ Ometi sunnib viimastel nädalatel kuluaarides ja toetajate ringis leviv info küsima — kas see õigus kehtib ka neile, kelle vaated on radikaalsed, riigiaparaadile ebamugavad või otseselt provotseerivad?

Juhtum Sandra Sirge: Meeleavaldused ja ootamatu kadumine

Aktivist Sandra Sirge on Eesti avalikkusele tuntuks saanud oma kompromissitu ja hääleka tegevusega. Erakonna KOOS ideede toetajana ning riigivastastes süüdistustes süüdi mõistetud Aivo Petersoni vabaduse eest kõnelejana on ta korraldanud arvukalt avalikke proteste. Enamasti üksinda või väga väikese grupiga tänavale tulnud Sirge on oma plakatitel ja sõnavõttudes juhtinud tähelepanu sellele, mida tema nimetab „poliitiliseks tühistamiseks“, „tagakiusamiseks“ ja riiklikuks omavoliks.

Nüüd on Fonte.News toimetuseni ja sotsiaalmeedia võrgustikesse jõudnud tõsised, ehkki ametlikult kinnitamata vihjed, mille kohaselt on Sandra Sirge paigutatud tema enda vaba tahte vastaselt psühhiaatrilisele ravile. Lähedaste ja toetajate seas levib hirm, et aktivisti ootamatu isoleerimise tegelikuks põhjuseks võib olla tema liiga kõrge ühiskondlik aktiivsus ja julgus süsteemi kritiseerida.

Eesti seadusandlus lubab tahtevastast vaimse tervise abi rakendada vaid ühel juhul: kui isik on oma psüühikahäire tõttu vahetult ohtlik iseendale või teistele. Poliitiliste veendumuste väljendamine, olgu need kui tahes ebatavalised, ei tohi riigis, mis nimetab end demokraatlikuks, olla meditsiinilise sekkumise aluseks. Kui vihjed sunniviisilisest isoleerimisest vastavad tõele, vajab see juhtum viivitamatut avalikku selgitust.

Ajalooline taust: Kui riigivõim võtab kontrolli indiviidi üle

Hirmud, et võimustruktuurid võivad teisitimõtlejate vaigistamiseks kasutada muid vahendeid peale klassikalise kohtupidamise, ei teki tühjale kohale. Eesti ja lähiregiooni ajalugu tunneb mitmeid sarnaseid „kõrvaldamise“ ja summutamise perioode:

• Vaikiv ajastu (alates 1934): Konstantin Pätsi autoritaarse režiimi ajal suleti riigile ebamugavad väljaanded ja poliitilised oponendid (näiteks vabadussõjalased) isoleeriti poliitilisest elust. Kriitika summutati riikliku stabiilsuse ettekäändel.
• Nõukogude psühhiaatriline terror (1960.–1980. aastad): Totalitaarses NSV Liidus oli režiimivastaste dissidentide paigutamine psühhiaatriahaiglatesse süstemaatiline tööriist. Inimesi, kes protestisid ebaõigluse vastu, temandati süsteemi poolt „vaimselt haigeteks“, et muuta nende sõnumid ühiskonna silmis tühiseks.
• Tänapäeva autoritaarsed režiimid: Idanaabri Venemaa või Põhja-Korea argipäev näitab, et aktivistide ja ajakirjanike salapärane kadumine, fabritseeritud süüdistused või sunniviisiline isoleerimine on vahendid, millega hoida ühiskonda hirmus.

Just nende valusate ajalooliste õppetundide tõttu on avalikkuse tundlikkus iga sarnase juhtumi puhul äärmiselt kõrge. Kui õiguskaitseorganite või meditsiinisüsteemi käitumine hakkab meenutama totalitaarsete režiimide käekirja, on ohus kogu ühiskonna vabadus.

Mis on SLAPP ja kuidas surutakse maha arvamusvabadust?

Maailmas kasutatakse üha enam mõistet SLAPP (Strategic Lawsuits Against Public Participation ehk üldsuse osalemise vastased strateegilised hagid). See tähendab juriidiliste või administratiivsete vahendite kuritarvitamist eesmärgiga kriitikud, ajakirjanikud või aktivistid vaimselt ja rahaliselt kurnata ning seeläbi vaikima sundida.

Sõna- ja arvamusvabadust ei saa ega tohi maha suruda poliitiliste, kriminaalsüüdistuste ega muude jõuliste, varjatud vahenditega. Igal kodanikul on õigus nõuda riigilt aru ja väljendada rahulolematust, ilma et ta peaks kartma märkamatut ühiskonnast eemaldamist.

Toimetus jälgib sündmuste käiku ja vajadusel värskendame seda lugu.

TÄIENDUS 09.06.2026

Toimetusele saadeti alljärgnev kiri, kus lisaks olid selle kirja saajad riigikogu liikmed, õiguskantsler, regionaalhaigla juhtkond ja kirjas anti luba Fonte.News kanalil see avaldada. Kiri muutmata kujul (toimetusel on kirja autori nimi teada ja kirjas oleva ohvri nimi on asendatud nimega “Naine”):

“Vabastage “Naine” ebaseaduslikust sundravist!

Annan õiguskantslerile teada, et Eesti psühhiaatrias toimub konveiermeetodil inimeste sundravile saatmine ilma igasuguse seadusliku aluseta, mida õiguskantsler teab väga hästi ja kõik muud asjaosalised selles loos kuna õiguskantsler on ju üks osa riigi juhtimisest. Õiguskantslerile on see kõik väga hästi teada ja paljudele-paljudele muudele, nii kiirabile kui politseile, et see kõik toimub ja oletuslikult on nendeks juhtudeks eribrigaadid, kus toimub lihtsalt inimrööv ja inimene võetakse kinni, sest ta rikkus avalikku korda või tegi midagi muud valesti, mis teisele poolele ei meeldinud. Psühhiaatriat kasutatakse inimeste hirmutamiseks, sundraviks ja korrale kutsumiseks, ometi pole see seaduslik meetod, sest seaduses on täpselt kirjas, mis juhtudel võib inimest hospitaliseerida tema tahte vastaselt, see on väga täpselt määratud ja sellist meetodit peaks pigem kasutama perevägivalla puhul, mitte tavalisi inimesi tänavalt kaasa haarates põhjusel, et nende käitumine ei meeldi. Samas tehakse kohtupaberid tagantjärele, suure viivitusega ja neis paberites puudub igasugune hinnang või põhjendus, miks inimene on sundhospitaliseeritud ja sundravile sunnitud. Kohtupaberid tehakse ilma igasuguse kohtudokumentide tunnusteta, neil puuduvad kohtunike allkirjad, kohtu põhjendused ja kohtu pitsat, nendel pole mitte midagi, neile paberitele sunnitakse alla kirjutama inimesel, kellelt on vabadus võetud ja kellel on juba rohud sees mitu päeva ilma mingi kohtu otsuseta, ilma mingi põhjenduseta ja diagnoosita. See kõik on süsteemne konveier ja toimub tervete inimeste diskrediteerimine, suvaliste diagnooside panemine, valeandmete sisestamine terviseportaali, inimeste häbistamine, halvemal juhul terve inimese invaliidistamine ja tema surm. Ka surmajuhtumid toimuvad neis majades, sest antakse üledoose. Ameerikast tean ühte lugu, kus tehti päriselu sündmuste põhjal film patsiendist, kellele psühhiaatriahaiglas anti üledoose ja kuna patsient viibis haiglas aegajalt, siis oma 47 eluaastaks oli tema tervis nii läbi, et ta suri, neerud ütlesid üles, tema organism oli mürgitatud. Kui palju ja mis doosides peab andma rohte, et nende kätte surra, olles vaid 47-aastane? Need pidid olema väga suured doosid. 
     Juuni algul hospitaliseeriti Tallinnas haiglasse tema tahte vastaselt ja antakse rohtusid tema tahte vastaselt “Naisele-le” ( toimetusel nimi teada, sündinud 1980 aastal ), kes on intelligentne naine, mitte kellelegi ohtlik, ka iseendale ei ole ta ohtlik ja tema sundhospitaliseerimine on täiesti seadusvastane. Teda sunnitakse võtma rohtusid, sest ta rikkus avalikku korda. No mis meetod see on terve inimese peal? See “Naine” on tervem ja teravama mõistusega kui paljud meie keskel täna, psühhiaatria ei saa ega tohi olla karistusmeetod. Pealegi on need rohud väga ohtlikud tervisele ja tekitavad dementsust. Mul oli kunagi üks tuttav õde psühhiaatrikliinikus, kes rääkis, et kui inimene läheb haiglasse tervena, siis väljuda võib ta sealt juba haigena, sest just seal tehakse inimesi haigeks. Seda oligi alust arvata, et see nii on, seega ei ole tegu raviasutusega, kuigi osa inimesi on seal tõesti vabal tahtel ja võibolla isegi üle poolte, aga nähtavasti mitte akuutosakonnas, kuhu tuuakse inimesi nende tahte vastaselt, et neid sellisel meetodil karistada või korrale kutsuda ja panna neile silt, et nad on haiged, kuigi nad seda arvatavasti kindlasti ei ole. 
    Täna on Eestis mitmeid inimesi, kes on oma lugusid avalikustanud, mis nendega tehti, näiteks hospitaliseeriti üks noor naine, inglise keele õpetaja, tema tahte vastaselt, aga talle ei hakatud kohe rohtusid sisse suruma vägivaldselt kuna ta otsis abi ja võttis advokaadi ja sai välja päris ruttu. Selliseid ekstreemseid juhtumeid Eestis, kui inimene on teistele ohtlik, see on eelkõige perevägivald, ometi me teame ajakirjandusest, et neil juhtudel näiteks ei tehta vägivaldsele isikule midagi, kuigi vägivald võib olla vabalt tingitud ja tavaliselt ongi tingitud ebaadekvaatsest käitumisest, kahtlustamisest, armukadedusest ja sellest tingitud vägivallast, aga sageli pole tegu isegi sellega, et inimene oleks armukade, vaid ta on psühhopaat ja vot, neile inimestele ei tehta tegelikult midagi, võibolla sellepärast, et juurutada ühiskonnas psühhopaatiat ja vägivalda? Et jätta naised ja lapsed kaitseta? Perevägivallaga ei tegeleta, seda teame ajakirjandusest, sest neid psühhopaate kardavad ka need psühhiaatrid, kes võtavadki “ravile”, mis on tegelikult tahtevastane ravi, selliseid inimesi, kes on ühiskonnas mingit moodi kaitsetud või on nad täiesti tavalised inimesed, kellele kurja teha psühhiaatrid ei karda, aga psühhopaate nad kardavad, sest teavad nende kättemaksu, sellepärast ei tegele perevägivallaga isegi politsei, sest need on kõige ohtlikumad olukorrad – sekkuda peretülisse, seal tekivad väga ohtlikud olukorrad, milles isegi politsei ei riski oma eluga. 

  Seoses sellega, mis ma eespool kirjutasin, et sundravi on täna Eestis väga tihti põhjendamata ja täiesti seadusevastane, lihtsalt meetod karistamiseks või muul taolisel eesmärgil tehtud, seoses sellega, et kohtudokumentidel puuduvad kohtunike allkirjad, otsused tehakse tagantjärgi ja konveiermeetodil, lihtsalt muutes patsiendi nime blanketi vormil, seoses sellega on kogu selline sundravi täiesti ebaseaduslik, diagnoosid mõeldakse välja, haiguslugudes valetatakse ( näiteks ma tean meest, kes praegu võitleb valeandmetega oma haigusloos, mis sinna on suvaliselt sisestatud), seoses kogu eelöelduga tuleb täiesti terve patsient “Naine” ja kõik muud täiesti terved patsiendid vabastada. Kuigi te võtate kohtudokumendile patsiendi allkirja, siis ei vabasta see teid süüst, mitte mingil juhul, sest see patsient ei tea selle allkirja tähendust, millele te sunnite allkirja andma, ta ei tea, et ta võtab vastutuse enda peale, kuigi ta on seal tahtevastaselt, ta on seda igatpidi väljendanud juba teda sinna majja tuues ja ka kogu aeg hiljem, kui talle sunnitakse sisse ravimeid, et see on tahtevastane ja ebaseaduslik. Ma kinnitan teile, et te ei vabane süüst patsiendi allkirja tõttu, teie süü jääb teie peale kuni te oma tegevust ei lõpeta. Seaduse ees on kõik võrdsed, vaevalt te ise tahaks sisse süüa seda, mille tagajärgi te patsientide peal näete, te sundravite terveid inimesi. Need ei ole ravimid, te teate seda väga hästi, need on mürgid väga suurte kõrvaltoimetega, seda kinnitas minu tuttav õde teie haiglast. Teie haiglad on täis vaevatud hingi, kes liiguvad seal ringi uimaselt ja unistavad ainult vabadusest, et olla jälle kodus.

See kiri on faktide konstateering, te hoiate kinni terveid inimesi, vabastage “Naine” ja kõik terved, kellele te külge kleebite haigesilte! Seal on palju neid, kes süütult kannatavad!” (Kirja lõpp)

Loe lisaks:

Eesti justiitsminister vastab ainult poole tõega: vastuse analüüs EU SLAPP direktiivi teemal

Käesolev analüüs on tehtud põhjusel, et Eesti kohtunikud ja ametnikud on kasutama hakanud SLAPP strateegiat kriminaalsüüdistuse kaudu, et vaigistada kritiseerivaid ajakirjanikke. Kohtunikud kasutavad selleks KarS § 305 ja 305¹ – kohtuniku laimamine või solvamine.

Ministeeriumi kirjas öeldakse sisuliselt kolm asja: direktiiv ei laiene kriminaalasjadele; pahatahtlike kuriteokaebuste vastu olevat juba kaitse KarS § 319 ja menetlusfiltrite kaudu; ning KarS § 305¹ on kitsas ja legitiimne säte, mis kaitseb õigusemõistmise sõltumatust. Kõik kolm väidet sisaldavad tõeteri, kuid ühestki ei piisa minu küsimustele ausaks vastamiseks. Eriti oluline on see, et kiri segab omavahel kaks eri probleemi: esiteks pahatahtlikku kuriteoteadet, teiseks kriitika enda kriminaliseerimist erisätte kaudu. KarS § 319 võib puudutada esimest, kuid ei vasta teisele. 

Kõige olulisem järeldus on järgmine: ELi direktiivi miinimumtaseme järgimine ei vabasta Eestit kohustusest kujundada riigisisene kaitse ka kriminaalse vaigistamise vastu, kui selline vajadus ilmneb sõnavabaduse, õiglase menetluse ja tõhusa õiguskaitse standarditest. Direktiivi artikkel 2 välistab küll kriminaalasjad, kuid artikkel 3 lubab liikmesriikidel säilitada või kehtestada isikutele soodsamaid kaitseid, ning EU Komisjoni anti-SLAPP soovitus ütleb sõnaselgelt, et soovitus täiendab direktiivi puhtalt riigisiseste juhtumite ning kriminaal- ja haldusõiguslike kohandustega.

Ministeeriumi vastuse suurim õiguslik puudus on see, et ta käsitleb SLAPP-i peaaegu nagu „valekaebuse“ sünonüümi. See ei ole korrektne. Direktiivi definitsioonis on abusiooni tunnused palju laiemad: ebaproportsionaalne nõue, mitmed paralleelmenetlused, ähvardamine, menetlustaktika pahauskne kasutamine, võimu tasakaalustamatus ja eesmärk avaliku osaluse takistamiseks või karistamiseks. Need nähtused võivad esineda ka siis, kui kaebus ei ole kitsalt võttes „teadvalt vale“. Just siin ministri vastus laguneb: ta vastab teisele küsimusele kui see, mille mina esitasin.

KarS § 305¹ on oma praegusel kujul kõrge riskiga säte. Selle tekst näeb ette kuni kaheaastase vangistuse kohtu, kohtuniku või rahvakohtuniku laimamise eest seoses õigusemõistmisega. Selline erikaitse avaliku võimu kandjatele on rahvusvaheliste sõnavabadusstandardite järgi problemaatiline, sest ÜRO Inimõiguste Komitee on rõhutanud, et laimunormid ei tohi praktikas summutada väljendusvabadust, et avaliku elu tegelaste suhtes ei tohi rakendada rangemat kaitset pelgalt nende staatuse tõttu, et institutsioonide kriitikat ei tohi keelata ning et vangistus ei ole laimu eest sobiv karistus. Strasbourgi kohtupraktika ei keela kõiki kohtunike kaitseks mõeldud piiranguid, kuid nõuab neile väga ranget põhjendust ning eristab hoolikalt tõendamatuid fakti-süüdistusi ja avalikes huvides esitatud väärtushinnanguid.

Riigi vastutuse osas on õiguslik pilt samuti palju kitsam kui ministeeriumi kiri lubab. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus annab tõesti teatud hüvitusvõimalused, kuid need on killustatud, sõltuvad menetluse lõpptulemusest või menetleja süülisest menetlusõiguse rikkumisest ning ei moodusta anti-SLAPP loogikaga võrreldavat terviklikku süsteemi. Eelkõige puudub Eesti õiguses kriminaalse vaigistamismenetluse jaoks direktiivi-laadne varajase lõpetamise, täieliku kuluhüvituse, kuritarvitava algataja sanktsioneerimise ja spetsiaalse kaitsekanali kombinatsioon. Seetõttu ei saa ausalt öelda, et „piisavad kaitsemeetmed“ on juba olemas.

Mida minister ütles õigesti ja kus vastus jääb pooleli

Ministeriumi kirja kõige tugevam osa on lihtne ja kitsas: direktiiv 2024/1069 kohaldub tsiviil- ja kaubandusasjadele piiriüleses mõõtmes ning ei kohaldu kriminaalasjadele. See on õige. Sama ametlik skeem ütleb ka, et direktiiv võimaldab liikmesriigil minna kaitses kaugemale ning et rakendustähtaeg on 7. mai 2026. Seega ei saa direktiivist endast tuletada otsest kohustust muuta Eesti kriminaalmenetluse reegleid.

“EL-i Komisjoni 2022. aasta soovitus rõhutab, et laimu käsitlemine kriminaalõiguse vaatepunktist peaks olema vaid viimane abinõu.“

Aga just siin ministeeriumi argumentatsioon katkeb. Ametlik ELi anti-SLAPP pakett ei koosne ainult direktiivist. Komisjoni 2022. aasta soovitus ütleb, et soovitus täiendab direktiivi, katab ka puhtalt riigisiseseid juhtumeid ning hõlmab ka riigisiseseid kriminaal- ja haldusõiguslikke kohandusi. Lisaks rõhutab soovitus, et laimu käsitlemine kriminaalõiguse vaatepunktist peaks olema vaid viimane abinõu. Euroopa Nõukogu 2024. aasta soovitus läheb veel selgemaks: selle juhised on mõeldud kohalduma tsiviil-, haldus- ja kriminaalkontekstile, sealhulgas juriidilise hirmutamise võtetele. Seetõttu on ministeeriumi positsioon „direktiiv ei kohaldu, järelikult me ei kaalu“ õiguslikult liiga kitsas ja poliitiliselt eksitav.

Teine puudus on vastuse struktuuris. Minu pöördumise kese oli „rakendada SLAPP direktiivi sisuliselt, mitte formaalselt“. Sellele ei vasta ministri kiri sisuliselt üldse. Kiri ei ütle midagi varajase filtreerimise erimenetluse, kiirendatud läbivaatuse, kulude täieliku tagasikandmise, heidutuslike sanktsioonide, avaliku osaluse mõiste, SLAPP-indikaatorite ega andmekogumise kohta — st nende punktide kohta, mis moodustavad direktiivi enda südame. Kui vastus jätab kõik need küsimused kõrvale ja piirdub tsiviil/kriminaal piirjoone kirjeldamisega, siis on see vastus direktiivi pealkirjale, mitte direktiivi sisule.

Kolmas puudus puudutab hetkeolukorda Eestis. Komisjoni 2025. aasta õigusriigi aruande järgi oli Eesti 2025. aasta juulis anti-SLAPP direktiivi ülevõtmise protsessi alles alustanud ning vahepeal oli Eesti Ajakirjanike Liit määratud siseriiklikuks kontaktpunktiks SLAPP-küsimustes. Sama raport märkis SLAPP-intsidendi riski kasvu ja regulatiivsete kaitsemeetmete puudujääke. See tähendab, et vähemalt viimase mulle kättesaadava ametliku Euroopa Komisjoni pildi järgi ei saanud 2025. aasta suvel veel väita, et Eesti kaitsesüsteem oleks valmis või terviklik.

Ajajoone juriidiline mõte on lihtne: kui riik on tähtaja eel nädalal ikka seisukohal, et kriminaalaspekti „ei kaaluta“, siis see ei pruugi rikkuda direktiivi kitsast sõnastust, kuid see on tugev märk sellest, et riik ei lähtu anti-SLAPP poliitika sisulisest eesmärgist.

KarS § 305¹ Euroopa ja rahvusvahelise õiguse valguses

KarS § 305¹ kehtiv tekst sätestab, et kohtu, kohtuniku või rahvakohtuniku laimamise eest seoses tema osalemisega õigusemõistmisel karistatakse rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistusega; juriidiline isik vastutab rahalise karistusega. See on eriline kriminaalkaitse just õigusemõistmise institutsioonile ja selle kandjatele. Ministeerium lisab, et tegu puudutab vaid laimamist kui valet häbistavat faktiväidet, mitte väärtushinnangut, ning et eesmärk on kaitsta õigusemõistmise sõltumatust. Ka see on osaliselt õige, kuid ei lahenda põhiprobleemi.

Rahvusvahelise standardi järgi ei ole küsimus ainult selles, kas koosseis on kitsas, vaid ka selles, keda ja mille hinnaga see kaitseb. ÜRO Inimõiguste Komitee üldkommentaar nr 34 ütleb, et laimuseadused peavad olema kujundatud nii, et need ei summutaks tegelikkuses sõnavabadust; et tõe kaitse, avalik huvi ja proportsionaalsus peavad olema arvesse võetavad; et riigid peaksid kaaluma laimu dekriminaliseerimist; et kriminaalõigust tuleks kasutada vaid kõige raskemates juhtumites; ning et vangistus ei ole kunagi sobiv karistus. Samuti rõhutab Komitee, et pelgalt isiku staatuse tõttu ei tohi ette näha rangemaid sanktsioone ja et institutsioonide kriitikat ei tohi keelata. Sellest vaatenurgast on § 305¹ probleem mitte ainult selle võimalikus rakenduses, vaid juba selles, et ta annab kohtule ja kohtunikule eraldiseisva kriminaalse au-kaitse, mille rikkumise eest võib inimene vangi minna.

Strasbourgi joone tõeline õppetund on nüanss, mitte loosung. Euroopa Inimõiguste Kohus on asjades De Haes and Gijsels v. Belgium ja Morice v. France kaitsnud väga teravat kohtunike kriitikat, kui see puudutas avaliku huvi küsimusi ja tugines piisavale faktilisele alusele; Baka v. Hungary rõhutas, et kohtusüsteemi toimimist puudutav arutelu on avaliku huvi tuum. Samas näitavad Barfod v. Denmark ja Peruzzi v. Italy, et alusetud või tõendamata faktilised rünnakud konkreetse kohtuniku aususe või erapooletuse vastu võivad teatud juhtudel olla piiratud. Järelikult ei ole õige öelda, et § 305¹ on automaatselt konventsioonivastane. Õige on öelda midagi täpsemat: säte on konventsiooniohtlik, sest ta kriminaliseerib sõnavara valdkonnas, kus Strasbourg nõuab erakordselt kitsast käsitlust, tugevat avaliku huvi kaitset ja väga mõõdukaid sanktsioone. Kaheaastase vangistuse lagi on selles valguses eriti raske kaitsta.

Sama järeldus haakub ELi anti-SLAPP soovitusega, mille järgi peaks kriminaalõiguslik lähenemine laimule olema ainult viimane abinõu. Kui liikmesriik soovib tõsimeeli vältida „karistamist menetluse kaudu“, siis erisäte, mis jätab avalikus huvis toimuva kohtukriitika alla vangistuse võimaluse, on halb lähtepositsioon. Eriti halb on see olukorras, kus üldine anti-SLAPP kaitseraamistik on alles kujunemas või poolik.

Tabeli kokkuvõte on karm, kuid tõene: ministeeriumi vastus vastab vaid ühele kitsale küsimusele — kas direktiiv kohustab kriminaalmenetlust hõlmama. See ei vasta küsimusele, kas Eesti peaks seda tegema, et olla kooskõlas Euroopa anti-SLAPP standardi eesmärgi, EIK praktika ja ÜRO sõnavabadusstandarditega. Vastus sellele teisele küsimusele on minu hinnangul kindel jah.

Riigi vastutus ja menetluse kuritarvitamine

Ministeriumi kiri ütleb sisuliselt, et õiguskaitsevahendid on juba olemas, sest vale kuriteokaebuse eest saab vastutusele võtta ning kriminaalmenetlusega tekitatud kahju saab hüvitada. See väide vajab olulist parandust. KarS § 319 karistab teadvalt vale kaebuse esitamist teise isiku toime pandud kuriteo kohta. Anti-SLAPP probleem ei piirdu sellega. Praktikas võib menetlust kasutada vaigistamiseks ka siis, kui kaebaja formuleerib oma väited „juriidiliselt ettevaatlikult“, jätab tõendamiskoormuse riigile ja saavutab oma eesmärgi juba menetluse enda, mitte süüdimõistmise kaudu. KarS § 319 ei püüa kinni neid juhtumeid, kus menetlus on pigem kuritarvituslik kui teadvalt väljamõeldud.

SKHS annab kannatanule reaalse, kuid piiratud hüvitusteekonna. Kui isik mõistetakse õigeks või menetlus lõpetatakse kindlatel alustel, saab ta nõuda kahju hüvitamist teatud meetmete — näiteks kinnipidamise, vara arestimise, ametist kõrvaldamise ja ebamõistliku menetlusaja — eest. Kui menetleja rikub süüliselt menetlusõigust, saab kahju nõuda sõltumata süüasja lõpptulemusest. Mittevaralist kahju saab teatud juhtudel nõuda ka au või hea nime teotamise eest. Kuid sellest ei järeldu, et igal SLAPP-laadse kriminaalmenetluse sihtmärgil oleks praktiline, kiire ja täielik heastamismehhanism. Seadus ei loo automaatset reeglit, et kuritarvitusliku menetluse sihtmärk saaks alati tagasi täies ulatuses oma tegelikud kaitsekulud, mainekahju ja menetlusest tingitud jahutava mõju. Veel vähem paneb see automaatselt kuritarvituse algatajale enda kanda kõiki tagajärgi.

Just siin ongi vaja minu pöördumises nõutud „reaalset riigi vastutust“. Kui riik jätab SLAPP-indikaatorid varakult märkamata ja laseb avaliku huviga seotud kriitiku suhtes käiku läbiotsimise, konfiskeerimise, ülekuulamised, tagaotsimise teated, vahistmised ilma et oleks süüdistust esitatud, surve või pika eelmenetluse, siis hilisem formaalne võimalus kahju taotleda ei ole veel sama mis tõhus kaitse. Tõhus kaitse tähendab ennekõike seda, et kuritarvituslik menetlus tuleb peatada enne, kui menetlus ise muutub karistuseks.

Mis tuleks Eestis õigeks teha

Minu eelistatud lahendus on lihtne: KarS § 305¹ tuleks tühistada. Seda saab teha ühe lausega: „Karistusseadustiku § 305¹ tunnistatakse kehtetuks.“ See oleks kõige puhtam viis viia Eesti õigus paremini kooskõlla ÜRO seisukohaga, et laimu kriminaliseerimist tuleb vältida, ning vähendada riski, et avalikes huvides kohtukriitika jahutatakse maha kriminaalähvardusega.

Kui poliitiline tahe täielikuks tühistamiseks puudub, siis tuleks vähemalt teha neli ranget parandust. Esiteks eemaldada vangistus kui võimalik karistus. Teiseks kirjutada norm ümber nii, et see ei kaitseks kohtunikku lihtsalt tema staatuse, vaid ainult konkreetse ja vahetu õigusemõistmise mõjutamise ohu eest. Kolmandaks lisada selgesõnaline erand väärtushinnangutele, heas usus esitatud avaliku huvi kriitikale, ajakirjanduslikule kontrollile ja kahtlustele, millel on piisav faktiline alus. Neljandaks panna süüdistusele kohustus tõendada mitte ainult vale fakti, vaid ka otsene tahtlus mõjutada pooleliolevas asjas õigusemõistmist ja selge ohu olemasolu. Alles sellise kärbitud versiooni puhul võiks üldse hakata vaidlema, kas säte on veel kaitstav.

Tsiviilõigusliku direktiivi sisuline ülevõtmine peaks Eestis tähendama vähemalt järgmist. Tsiviilkohtumenetlusse tuleb lisada avaliku osaluse definitsioon, SLAPP-indikaatorid, varajase lõpetamise taotlus, kohustus käsitleda seda kiiresti, võimalus nõuda tagatist kulude katteks, täielik tegelike esinduskulude väljamõistmine ja heidutusmehhanism pahauskliku hageja vastu. Lisaks tuleb anda organisatsioonidele õigus kostjat toetada, tagada ühes kohas kättesaadav info ning koguda ja avaldada andmeid. Kõik need elemendid on direktiivis kirjeldatud; „formaalne ülevõtmine“ ilma nendeta oleks sisuliselt läbikukkumine.

Kriminaalmenetluse jaoks soovitan kas eraldi anti-SLAPP seadust või KrMS täiendamist järgmise raamistikuga: prokuröri kohustus teha avaliku osaluse juhtumites varajane SLAPP-hinnang; kohustus võtta kirjalikult seisukoht võimu tasakaalustamatuse, avaliku huvi, kaebuse proportsionaalsuse ja tegeliku tõendusaluse kohta; kiire kohtulik kontroll, kui sihtmärk väidab kuritarvitust; piirang erimeetmete kohaldamisele enne sellise kontrolli läbimist; ning õigus täielikule kuluhüvitusele ja mittevaralise kahju hüvitamisele, kui menetlus osutub kuritarvituslikuks. Riigil peaks olema regressiõigus pahatahtliku kaebaja vastu, kuid sihtmärgi ees ei tohi riik peituda regressi taha.

Lõpuks vajab ka Riigikogu menetluskorraldus ausust. Kui õigusriigi aruande järgi oli ülevõtmise protsess 2025. aasta suvel alles alanud, siis peaks seadusandja nüüd avalikult välja ütlema, kas Eesti tahab teha minimaalse tsiviiltranspositsiooni või päriselt vastata Euroopa anti-SLAPP standardi eesmärgile. See ei ole enam tehniline küsimus. See on valik selle üle, kas kriitikut kaitstakse menetluse eest või kaitstakse menetlust kriitika eest.

Kontrollnimekiri kohtunikele ja juristidele

Praktiline tööriist kohtule, prokurörile, advokaadile ja toimetusele võiks olla järgmine. Kui asi puudutab avalikes huvides teemat, küsige kohe, kas väljendus oli faktiväide või väärtushinnang, kas kriitika põhines kontrollitavatel allikatel, kas kaebuse või süüdistuse maht on ebaproportsionaalne, kas eesmärk näib olevat maine- või menetlussurve, kas sama isiku vastu on varem või paralleelselt algatatud sarnaseid samme, ja kas kasutatav õigusvahend on viimane abinõu või lihtsalt kõige hirmutavam abinõu. Need küsimused jooksevad läbi nii direktiivi definitsioonidest kui Strasbourg’i proportsionaalsusanalüüsist.

Kohtunik peaks § 305¹ tüüpi asjades eriti selgelt kontrollima, kas prokuratuur püüab tegelikult kaitsta õigusemõistmise erapooletust või hoopis reageerib liiga teravalt institutsioonikriitikale. Advokaat peaks taotlema võimalikult varakult avaliku huvi tuvastamist, tõendusbaasi kirjeldamist ja proportsionaalsuskontrolli. Toimetus või ajakirjanik peaks dokumenteerima allikad, avaliku huvi, kontrollikatse ning selle, kas vaidlusalune väljend oli hinnang või fakt. Kui menetlusest on saanud lugu iseendast, on SLAPP juba osaliselt oma eesmärgi saavutanud.

Ka Riigikohus võiks lähiajal anda juhise, et § 305¹ tuleb tõlgendada äärmiselt kitsalt, vangistust mitte kohaldada ning avaliku huvi kriitika ja väärtushinnangute kaitset esikohale seada. Kui seadusandja sätet ei muuda, peab põhiseadus- ja konventsioonipärane kitsendav tõlgendus tulema kohtupraktikast. Kuid kohtulik remont ei ole siin hea asendus seadusandlikule parandusele.

Avatud küsimused ja piirangud

Käesoleva analüüsi piiranguks on see, et mul polnud mitte avalikuks kättesaadav konkreetne Eesti direktiivi ülevõtmise eelnõu tekst seisuga 6. mai 2026. Viimane kindel ametlik Euroopa Komisjoni allikas, mille ma kätte sain, ütles 2025. aasta juulis vaid seda, et Eesti oli ülevõtmisprotsessi alustanud.

Selle piirangu juures on lõppjäreldus siiski kõrge kindlusega: ministeeriumi vastus ei ole tervikuna piisav, ei ole sisuliselt Euroopa anti-SLAPP standardiga kooskõlaline ja ei ole ka õiglane minu küsitud probleemi suhtes. Ta on õigesti sõnastatud ainult ühes kitsas punktis — direktiiv ei laiene ise kriminaalasjadele. Kõiges muus, mis puudutab kriminaalse vaigistamise ennetust, § 305¹ põhiõiguslikku riski, riigi tegelikku vastutust ja vajadust rakendada kaitset sisuliselt, mitte formaalselt, jääb vastus alla nii ELi soovitusliku raamistikule kui laiematele rahvusvahelistele sõnavabadus- ja õiglase menetluse standarditele.

Kõige õpetlikum koht kohtunikele ja advokaatidele

See vaidlus ei ole enam ainult poliitiline. See on muutumas Eesti õiguskultuuri testiks.

Sest küsimus ei ole:

• kas kohtunikke võib laimata.

Küsimus on:

• millal muutub kriitika “laimamiseks”;
• kui kõrge peab olema avaliku huvi kaitse;
• millal muutub menetlus ise vaigistusvahendiks;
• ja kas Eesti õigussüsteem suudab SLAPP-i ära tunda enne, kui kahjustus on juba tekkinud.

Minu analüüsi kõige tugevam järeldus kõlab nii:

Direktiiv ei kohusta kriminaalset reformi, kuid Euroopa ja rahvusvaheline inimõiguste raamistik annab tugeva põhjuse see reform siiski ette võtta.

2026. aasta kevade seisuga liigub Eesti kahekihilise süsteemi poole:

• tsiviil-SLAPP kaitse tugevneb kiiresti;
• kriminaalne raamistik jääb aga vanasse paradigmasse.

Ja just siin hakkavadki järgmised kohtuvaidlused tõenäoliselt tekkima.

Mitte enam küsimuses:

• kas SLAPP eksisteerib.

Vaid küsimuses:

• kas Eesti õigus suudab eristada õiguskaitset ja vaigistamist.

Artikli autor: Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Artiklis kasutatud allikaid kokku 455. Peamised allikad:

gov.scot

https://www.gov.scot/publications/scottish-government-consultation-strategic-lawsuits-against-public-participation/pages/7/https://www.gov.scot/publications/scottish-government-consultation-strategic-lawsuits-against-public-participation/pages/7/

riigiteataja.ee

https://www.riigiteataja.ee/akt/184411https://www.riigiteataja.ee/akt/184411

https://www.riigiteataja.ee/akt/106012023004https://www.riigiteataja.ee/akt/106012023004

https://www.riigiteataja.ee/akt/SKHShttps://www.riigiteataja.ee/akt/SKHS

commission.europa.eu

https://commission.europa.eu/strategy-and-policy/policies/justice-and-fundamental-rights/democracy-eu-citizenship-anti-corruption/democracy-and-electoral-rights/protecting-journalists-and-human-rights-defenders-strategic-lawsuits-against-public-participation_enhttps://commission.europa.eu/strategy-and-policy/policies/justice-and-fundamental-rights/democracy-eu-citizenship-anti-corruption/democracy-and-electoral-rights/protecting-journalists-and-human-rights-defenders-strategic-lawsuits-against-public-participation_en

https://commission.europa.eu/document/download/a240f7e5-028d-4448-938f-33df5887531c_en?filename=10_1_63942_coun_chap_estonia_en.pdfhttps://commission.europa.eu/document/download/a240f7e5-028d-4448-938f-33df5887531c_en?filename=10_1_63942_coun_chap_estonia_en.pdf

ohchr.org

https://www.ohchr.org/sites/default/files/english/bodies/hrc/docs/gc34.pdfhttps://www.ohchr.org/sites/default/files/english/bodies/hrc/docs/gc34.pdf

hudoc.echr.coe.int

https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-58015https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-58015

https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-154265https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-154265

eur-lex.europa.eu

https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/HTML/?uri=CELEX%3A32022H0758https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/HTML/?uri=CELEX%3A32022H0758

cambodia.ohchr.org

https://cambodia.ohchr.org/sites/default/files/Softlaw/GC34-%20Eng.pdfhttps://cambodia.ohchr.org/sites/default/files/Softlaw/GC34-%20Eng.pdf

https://edoc.coe.int/en/international-law/12056-

Loe lisaks:

Rahvusvaheline ajakirjanik Annika Urm räägib eksperimendist, mille pärast tahetakse teda nüüd vangi panna: (kliki lingil)

https://youtu.be/dF7E2hbpGEk

“Eesti SLAPP ohvrite kroonika” jääb meenutama uutele põlvkondadele, kes Eestis ja mujal maailmas olid rahvakangelased, hingede päästjad ja tõerääkijad, ja kes olid kurjategijad-hingede murdjad-vaba sõna ja vabaduse hävitajad. Mõnel lapsel võib olla tulevik rikutud ainuüksi sellepärast, et tema vanemate või vanavanemate nimed on siin raamatus kurjategijana nimetatud.

Euroopa Liidu SLAPP direktiiv – selle peavad ratifitseerima kõik liikmesriigid hiljemalt 07.05.2026. Peale seda saab kahjukannataja minna juba riigi vastu kohtusse ja kõik SLAPP kahjud sisse nõuda.

https://commission.europa.eu/news-and-media/news/new-eu-rules-protect-against-strategic-lawsuits-against-public-participation-enter-force-2024-05-03_en

Eesti SLAPP ohvrite kroonika: aita kaasa raamatu loomisele

„Eesti SLAPP ohvrite kroonika“ on sündimas – mitmes keeles raamat, mis toob päevavalgele pärislood Eestist ja võrdlevaid näiteid kogu maailmast. See ei ole lihtsalt raamat. See on faktide ja tõenditega KROONIKA ajastust, kus õigust kasutatakse relvana.

Kutsume sind kaasa looma:

• Jaga oma lugu või kogemust SLAPP-juhtumiga
• Aita tuua nähtavale need, keda on püütud vaigistada
• Aita tuua nähtavale ka need, kes võimu positsioonil püüdsid vaigistada
• Toeta raamatu sündi rahaliselt

Sinu panus aitab katta:
tõlkimise, toimetamise, kujunduse, trüki ja levitamise kulud

LAE ALLA KÜSIMUSTIK JA VASTUSED SAADA TOIMETUSELE:

PDF küsimustik

Võta ühendust ja küsimustik saada: info@fonte.news

See raamat sünnib ainult siis, kui me seda koos teeme.
Sest vaikimine ei ole lahendus.

Planeeritud ilmumine 2026 aasta teine pool.

Loe täiendavalt SLAPP kohta:

„Teekond põrgusse“ on metafoorne, kuid samas eluline biograafiline teos, mis avab ukse maailma, kus võimuvõitlus, reetmine ja õigluse otsingud põimuvad karmide elukogemustega. See pakub ausat ja kompromissitut pilguheitu inimese sisemaailma hetkedel, mil väärikus pannakse proovile ja tõde näib olevat kadunud.

Lugeja viiakse läbi elu pimedamate koridoride – võimustruktuuride varjatud mängudest vanglaelu karmi reaalsuseni. Kas sõnavabadus on kilp või relv? Kas õiglus on midagi, mis eksisteerib, või midagi, mille eest tuleb üksi võidelda?

Raamatut (e-raamat) saab alla laadida ka heli kuulamiseks mitmes keeles, kasutades tasuta rakendust „Aquile Reader“ (toetab EPUB-i ja PDF-i).

Kirjastaja: Illar Kukk

Raamat ilmus: 25.04.2026

Lehekülgi: 1022

Raamatuid saad soetada kui saadad tellimuse kirjastaja emailile: kkirjastaja@gmail.com

Inglise keelne raamat on müügis ka Amazon epoes:

Lisaks on veel teine raamat “Life in Prison” täienduseks ilmunud ja saad ka seda osta Amazon epoest:

Toimetuse märkus: Eneke Roots on ise varasemalt avaldanud mitu raamatut, kus ta detailselt kirjeldas koos tõendite ja faktidega, kuidas teda SLAPP meetoditega kohtunike, ametnike, meediategelaste ühisjõul vaikima sunniti ja ka vangi pandi. Need raamatud kohus keelustas ja need kes jõudsid osta või tasuta saada, neil on info olemas koos nimedega. Kuid tänu Fonte.News paljastustele, on toimetusele laekunud kümneid SLAPP juhtumeid ja muster on sama, süsteemide “mustad sõdurid” on samad. Võibolla peaks tegema suurteose “Eesti SLAPP ohvrite kroonika”?

Eestis üks kuulsamaid SLAPP ohvreid on Jüri Lina, kes pidi Rootsi põgenema ja ega ka seal talle palju rahu ei antud. Sellegi poolest on ta oma raamatutega, filmide, loengutega paljastanud selle maailma musta poole. Eestis on SLAPP ohvreid sadu ja eelmine aasta oli Euroopa Liidus üle 1300 SLAPP kohtuasja!!!

Eneke Roots kohta saad eelinfot nendest artiklitest:

Sama mustrit, mida Eneke Roots puhul tehti, tahetakse teha ka Annika Urmiga, kes julges kritiseerida kohtunikke, et nad viivad täide SLAPP vaigistamist. Kas Annikal oligi õigus, et kohtunikud nii jõuliselt ründavad? Sellest Annika loost on tulemas palju lugusid ja arvan, et ka lõpuks ilmub raamat. Jälgime mängu.

Artikli toimetas: Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe lisaks: