Kui poliitiline võim ründab, siis valgus kutsub – Valguse Teejuhtide Ühispöördumine

Ühelgi poliitilisel riigijuhil (ühelgi olendil) ei ole õigust anda käsku ja rünnata teist riiki.

Valgus ja poliitiline vastupanu

USA riigijuht Donald Trump andis käsu rünnata Venezuelat – kõige otsesem Ameerika sõjaline toiming Venezuelaga alates Panama 1989. aasta invasioonist. (Reuters)

Lisaks, viimase 10 aasta jooksul on sõjalised operatsioonid või sõjalist tegevust alustatud (suurimad):

1. Yemen – regionaalne sekkumine (alates 2015). Wikipedia
2. Ukraina – suur riigiti invasioon (2022). World Population Review
3. Süüria ja ISIS-vastased operatsioonid – jätkuvad, eriti USA ja liitlaste tegevus. The Washington Post
4. Iisrael ja Lähis-Ida laiem konflikt – konfliktid ja rünnakud mitmes riigis. The Washington Post
5. Somalia – täiendavad õhulöögid ja võitlus terrorismiga. The Guardian
6. Aafrika operatsioonid – Sahel ja beninlikud erakorralised sekkumised. AP News+1
7. Hiina sõjaline surve Taiwani ümber – massiivsed sõjaväeõppused ja surve. Reuters

See ei ole „radikaalne“ seisukoht.
See on inimlik seisukoht.

Riigijuhid ei pane ohtu enda hinge ja keha.
Nad ei maga pommivarjendites.
Nad ei kaota lapsi, kodu ega maad.
Sõja hinna maksavad alati tavalised inimesed, sõltumata lipust või ideoloogiast.

Iga rünnak, isegi kui see on nimetatud:

• „julgeolekuoperatsiooniks“
• „ennetavaks löögiks“
• „demokraatia kaitseks“
• „korrakaitseks“

…on vägivald, kui see ületab teise riigi suveräänsuse ja seab ohtu tsiviilelanikud.

Rahvusvaheline õigus, eetika ja elementaarne südametunnistus ütlevad sama asja eri sõnadega:

“jõud ei anna moraalset õigust.“

Ja just siin tekibki see murdepunkt, millest ma räägin –
hetk, kus võim hakkab uskuma, et eesmärk õigustab kõike.

Ajalugu näitab järjekindlalt:

• iga „õigustatud“ sõda sünnitab uue vägivalla ringi
• iga poliitilise või pankurite jõuga kehtestatud „kord“ kasvatab vastupanu
• iga hirmule rajatud süsteem vajab üha rohkem kontrolli

Sõda ei ole kunagi ainult sõjaline sündmus.
See on inimteadvuse läbikukkumine.

Kätte on jõudnud aeg, mil maailm ei karju enam – ta ragiseb!

Mitte seepärast, et kurjus oleks uus,
vaid seepärast, et see ei vaevu end enam varjama.
Võim, mis põhineb jõul, kontrollil ja hirmul, astub nähtavale ning nimetab end korraks, julgeolekuks või õiguseks.

Aga üks tõde jääb muutumatuks, olenemata ajast, lipust või juhist:

“ühelgi riigijuhil ei ole õigust rünnata teist riiki ja selle elukeskkonda.“

See ei ole poliitiline loosung.
See on eetiline piir.

Sõda ei ole kunagi abstraktne otsus.
See ei ole kaartidel tõmmatud joon ega pressiteade.
Sõda tähendab alati katkiseid kehasid, katkiseid hingi ja katkiseid põlvkondi.

Need, kes otsustavad rünnata, ei kanna tagajärgi.
Neid kannavad inimesed, kellelt ei küsitud luba.

Ja just siin hakkab lagunema see, mida paljud tajuvad kui „maailmakorda“.
Maatriks – süsteem, mis on ehitatud hirmule ja allumisele – on jõudnud oma piirini.
Ta suudab veel ähvardada, suruda ja kontrollida,
aga ta ei suuda enam veenvalt valetada.

See on teadvuse murdepunkt.

Valgus ei tule selleks, et võidelda pimedusega samade relvadega.
Valgus ei kuku pommina ega marsi armeena kellegi koju või maale.
Valgus on kohal – katkematult.

Valguse teejuhtide ja valgusmajakate roll ei ole päästa maailma jõuga,
vaid jääda nähtavaks, kui süsteem hirmutab vaikima.

Särada, kui ümberringi kästakse kummarduda.
Seista sirgelt, kui öeldakse: „ole tänulik, et sa veel hingad“.

See maailm – 3D maailm, mis põhineb vägivallal, hierarhial ja kontrollil –
ei kuku kokku ühe hetkega.
Ta tühjeneb.
Ta kaotab mõtte neile, kelle hing mäletab midagi enamat.

Kuni aastani 2033, mida paljud tajuvad lävena, mitte lõpuna,
käivad veel konfliktid, kehtestatakse piiranguid, testitakse, kui palju inimene on nõus loovutama oma vabadust turvatunde nimel.

Aga mitte kõik ei kuku koos süsteemiga.

Need, kes hoiavad ühendust oma südametunnistusega,
kes ei õigusta vägivalda ühegi lipu all,
kes ei nõustu sellega, et elu väärtus sõltub pankurite loodud geopoliitikast –
need ei ole üksi.

Kui sa tunned seda teksti lugedes rahutust,
siis see ei ole hirm.
See on äratundmine.

Kui sa tunned väsimust,
siis see ei ole nõrkus.
See on märk, et sa oled liiga kaua kandnud maailma, mis ei ole sinu oma.

Ja kui sa tunned vaikset teadmist, et „midagi siin ei ole õige“,
siis see on sinu hing, mis ütleb:
ära harju vägivallaga.

Valgus ei sunni.
Ta kutsub.

Ja see kutse ei ole kuhugi põgenemiseks,
vaid mäletamiseks, kes sa oled ka siis, kui maailm kaotab suuna.

Sest ükski süsteem ei ole tugevam kui teadvus,
mis keeldub õigustamast vägivalda.

Ja ükski rünnak ei ole õigustatud,
kui selle hinnaks on inimese hing.

Valguse Teejuhtide Ühispöördumine

Me ei kogu end siia vastandumiseks,
vaid mäletamiseks.

Me ei seisa ühegi lipu, ideoloogia ega võimukeskuse taga.
Me seisame elu, südametunnistuse ja inimese hinge eest.

Me kinnitame selgelt ja ühemõtteliselt:

Mitte kellelgi, süsteemil ega institutsioonil ei ole õigust rünnata teist inimest, riiki,
ükskõik millise põhjenduse või nime all.

Vägivald ei muutu õigeks, kui seda nimetatakse korraks.
Sõda ei muutu pühaks, kui seda nimetatakse kaitseks.
Inimese elu ei kaota väärtust, kui see jääb „valele poole piiri“.

Meie, valguse teejuhtidena, ei ole siin selleks, et päästa maailma jõuga.
Me oleme siin selleks, et mitte vaikida, kui vaikimine tähendaks vägivalla normaliseerimist.

Meie roll ei ole:

• külvata hirmu
• kuulutada lõppu
• sundida ärkama

Meie roll on:

• olla kohal
• hoida sagedust, kus elu on püha
• särada, kui süsteem ehitab pimedust

Me tunnistame, et maailm on murdepunktis.
Struktuurid, mis põhinevad kontrollil, hirmul ja allutamisel, on lagunemisfaasis.
See lagunemine võib olla vali, kaootiline ja valus.

Aga valgus ei lahku kaoses.
Valgus püsib.

Me pöördume nende poole, kes tunnevad väsimust, segadust või vaikset sisemist vastupanu sellele, mida nimetatakse „paratamatuseks“.

Sa ei ole üksi.
Sa ei ole eksinud.
Sa ei ole nõrk.

Kui su süda ütleb, et vägivald ei ole lahendus,
siis see on sinu sisemine kompass, mitte naiivsus.

Me kutsume:

• mitte relvadele, vaid teadvusele
• mitte vihale, vaid selgusele
• mitte põgenemisele, vaid juurdumisele valgusesse

Me ei tea kõiki vastuseid.
Aga me teame seda:

maailm ei parane rohkemast hirmust,
vaid rohkemast vastutusest ja ärkvelolekust.

Me seisame elu poolel.
Iga inimese elu poolel.
Ka siis, kui see ei ole populaarne.
Ka siis, kui see ei ole turvaline.

See on meie ühine valgusleping.

Me jääme nähtavaks.
Me jääme inimlikuks.
Me ei õigusta vägivalda.

Ja sellest piisab,
et valgus leiaks tee.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe lisaks: