Kui e-konsultatsioonist saab kohtuotsus: Kuidas psühhiaater Peeter Veiksaar patsiendi selja taga ränki diagnoose jagab

Nüüd on toimetuse poole pöördunud uus inimene, kelle nimi on tema kaitseks muudetud. Ta väidab, et sattus sarnase mustri ohvriks, mis oli Fonte.Newsis avaldatud ühe kannataja loos – seekord mitte kohtuekspertiisi, vaid tervishoiusüsteemis koostatud psühhiaatriliste hinnangute kaudu. Toimetusele edastatud dokumentide, terviseandmete väljavõtete, ametlike vastuste ja muude tõendite põhjal joonistub välja küsimus, kas inimese kohta saab teha kaugeleulatuvaid järeldusi, soovitada raskeid psühhiaatrilisi diagnoose või isegi tõstatada sundravi võimalust ilma teda kordagi vahetult läbi vaatamata.

Käesolev uuriv lugu ei käsitle üksnes ühe inimese vaidlust arstidega. See tõstatab laiema avaliku huvi küsimuse: kui suur mõju on e-konsultatsioonidel, kui kontrollitavad on meditsiinilistes infosüsteemides talletatud hinnangud ning millised õiguskaitsevahendid on patsiendil olukorras, kus tema hinnangul sisaldavad ametlikud terviseandmed ebatäpsusi või kontrollimata väiteid.

Toimetus on tutvunud kannatanu esitatud materjalidega ning analüüsib järgnevalt dokumentides sisalduvaid asjaolusid, võimalikke vastuolusid ning nende tähendust patsiendi õiguste, meditsiinieetika ja avaliku huvi seisukohalt.

Sissejuhatus ja probleemi püstitus 

Kaasaegses meditsiinis on digilahendused ja e-konsultatsioonid mõeldud arstide töö hõlbustamiseks ja ravijärjekordade lühendamiseks. Kuid mis juhtub siis, kui mugavusteenusest saab tööriist, mille kaudu määratakse inimesele ränki diagnoose ja tehakse elumuutvaid ettepanekuid ilma patsienti kordagi nägemata? Mari juhtum Valga Haiglas avab meditsiinisüsteemi varjatud ja üha sageneva praktika, kus paber kannatab kõike, kuid patsiendi tegelik hääl ja õigused jäävad kabinetivaikusesse.

Tervise Infosüsteemi kantud dokumentidest nähtub, kuidas psühhiaater Peeter Veiksaar koostas patsiendi kohta ametliku e-konsultatsiooni kokkuvõtte täielikult distantsilt, tuginedes üksnes kolmandate isikute vahendatud infole ja subjektiivsetele tõlgendustele. See juhtum ei ole üksikasi, vaid sümptom laiemast süsteemsest probleemist Eesti tervishoius: meditsiinidokumentatsiooni hakatakse kasutama tõe ja vahetu kontrolli asemel ühepoolse narratiivi kinnistamiseks.

Peamised süsteemsed rikkumised ja arstlikud vead

1. Diagnoosimine ja radikaalsete meetmete soovitamine ilma vahetu läbivaatuseta

Meditsiinieetika ja seadusandluse kuldreegel on, et psühhiaatrilise seisundi hindamine nõuab vahetut kontakti isikuga. Antud juhul pakkus psühhiaater Peeter Veiksaar e-konsultatsiooni vastuses välja täpsustamata psühhootilise häire (diagnoosikood F29) ning tõstatas võimaluse kohaldada äärmuslikku meedet – tahtest olenemata ehk sundravi.

• Miks see on ohtlik tavapraktika? Psühhiaatrilise abi seaduse kohaselt saab sundravi kaaluda üksnes siis, kui isik on oma vaimse seisundi tõttu vahetult ohtlik endale või teistele, ning seda saab tuvastada ainult arsti poolt vahetul läbivaatusel. Distantsilt selliste hinnangute andmine loob ohtliku pretsedendi, kus inimese põhiõigusi ja vabadust piiravaid hoobasid hakatakse soovitama pelgalt digitaalsete märkmete põhjal.

2. Kontrollimata faktivigade ja aegunud info ankurdamine haiguslooga

Dokumentide analüüs näitab, et haiguslugu täideti faktiliselt ebatäpsete andmetega, mis muudavad kogu meditsiinilise kokkuvõtte ebausaldusväärseks:

• Kontekstist väljarebitud väited: Kokkuvõttesse kantud väide, nagu oleks patsiendil olnud 4 aastat kestnud depressiivne episood, ei vasta tegelikkusele, kuna ametlik diagnoos pandi esmakordselt alles märtsis 2026.
• Meditsiinivälised ja laimavad süüdistused: Peeter Veiksaare kokkuvõte sisaldab juriidilisi hinnanguid ja kriminaalseid süüdistusi (nt väited võltsdokumentide koostamise kohta), mis on tegelikkuses kohtulikult aegunuks tunnistatud või õigusliku aluseta. Meditsiinidokument peab kajastama patsiendi kliinilist seisundit, mitte toimima ilma tõenditeta õiguslike süüdistuste arhiivina.
• Sündmuste ja terminite segamini ajamine: Patsiendi emotsionaalseid kriisireaktsioone meediasurvele ja haigla sisekonfliktidele on tõlgendatud “enesetapukatsetena” või “psühhootiliste episoodidena”, kasutades suvaliselt ränka meditsiinilist terminoloogiat olukordades, kus tegu oli stressireaktsiooniga.

3. Haiglasisesed huvide konfliktid ja tunnistuste eiramine

Juhtum paljastab ka laiema probleemi sellest, kuidas meditsiiniasutused reageerivad patsientide kaebustele. Raviprotseduuri (saviravi) ajal ruumi sisenenud taastusraviarsti ja klienditeenindaja tegevust, mis tekitas patsiendile ägeda stressi reaktsiooni ja sundis helistama Häirekeskusesse, püüti haigla siseselt näidata igati lugupidavana.

• Sealjuures jäeti esmases uurimises täielikult kõrvale ruumis viibinud kolmanda töötaja – protseduuri tegeliku läbiviija – vahetud ütlused. See viitab murettekitavale praktikale, kus asutused kalduvad sisekontrolli käigus automaatselt kaitsma oma personali ütlusi, selle asemel et uurida asjaolusid objektiivselt ja kontrollida sündmuste tegelikku ajalist kulgu (nt logifailide või hädaabikõnede kellaaegade kaudu).

Järeldus: Miks see on avalik huvi?

Kui kohtuekspertiisi vigade puhul on hakatud märkama probleeme, kus ekspertiis asendab sisulist kohtumõistmist, siis antud juhtum viitab veelgi salajasemale tendentsile: e-konsultatsioonidest on saamas nähtamatu konveier, kus arstid tembeldavad patsiente “selja taga”.

Isikuandmete kaitse seadus (IKS) sätestab selgelt, et andmete töötlemine peab olema täpne ja asjakohane ning patsiendil on õigus nõuda ebaõigete andmete viivitamatut parandamist. Kui arstlik ringkäendus ja kabinetivaikuses sündinud subjektiivsed diagnoosi soovitused muutuvad Tervise Infosüsteemis normiks, on ohus iga patsiendi turvalisus ja õigus väärikale kohtlemisele. Süsteemne kontroll meedikute dokumenteerimise praktika üle peab muutuma samaväärselt läbipaistvaks, sest kontrollimatu võim haiguslugude üle võib hävitada inimese maine ja elukorralduse kiiremini kui ükski ametlik kohtuotsus.

Jälgime seda lugu ja toome uuema info avalikkuse ette otse allikast ja moonutamata.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui minu lood Fonte.News kanalis on sinu arvates väärtuslikud, siis palun toeta minu valgustegevust:

Loe lisaks:

Ja siis sünnib otsus.

Formaalsetel alustel on kõik korrektne:
on ekspertiis, on tõendid, on menetlus.

Aga üha sagedamini kerkib küsimus:

mis juhtub siis, kui ekspertiis ei ole tegelikult täielik, objektiivne ega kõiki tõendeid arvestav?

Kui ekspertiis muutub tõendi asemel otsuseks: kuidas kohtuekspertiisi vead võivad viia ebaõiglase kohtumõistmiseni

See artikkel on uuriv analüüs kohtuekspertiisi rollist Eesti kriminaalmenetluses

Ekspertiis kui tõend – või kui otsus?

Inimesed mäletavad covid pandeemia aega, kus kasutati tuntud “eksperte” selleks, et covidi vaktsiini narratiiv inimkonnale peale suruda. Sellist “tuntud ekspertide” nimedega “ekspertiise” kasutatakse tihti kohtusüsteemis, et võim saaks näidata oma “tõelist palet”.

Kuidas ekspertiise võltsitakse ja SLAPP taktikat inimeste vaigistamiseks kasutatakse, saad kuulata ühelt tuntumalt SLAPP ohvrilt, Jüri Linalt:

Kohtuekspertiisi roll on selge:
anda kohtule eriteadmiste põhjal hinnang.

See ei ole otsus.

See ei ole tõde.

See on üks tõend teiste seas.

Aga praktikas toimub sageli midagi muud.

Ekspertiis muutub:

• kõige kaalukamaks tõendiks
• vahel ainsaks sisuliseks aluseks
• mõnikord isegi vaikivaks otsuseks

Kui ekspertiisi lõpus seisab:

“isik on võimeline osalema menetluses”

siis kipub see kujunema faktiks.

Küsimata jääb:

“mille põhjal see järeldus tehti?“

Uuriv muster: kui olulised tõendid jäävad kõrvale

Mitmete juhtumite analüüs näitab korduvat mustrit ja tuntud ekspertide nimed (dr. Evelin Eding ja dr Tanel Vaas) korduvad.

Eksperdi käsutuses on:

• digiloo andmed
• ravivate arstide hinnangud
• erakorralised pöördumised
• diagnoosid ja raviplaanid

Aga ekspertiisis:

• neid ei analüüsita
• neid ei võrrelda
• neid ei põhjendata

Halvimal juhul:
neid lihtsalt ei käsitleta

See ei ole enam meditsiiniline hindamine.

See on tõendite selektiivne kasutamine.

Diagnostiline lõks: kui minevik määrab oleviku

Psühhiaatrias on tuntud nähtus nimega:

diagnostiline ankurdumine

See tähendab, et: varasem hinnang või test hakkab määrama kogu edasist diagnoosi.

Isegi siis, kui hilisemad andmed näitavad muutust.

Kui ekspertiis tugineb:

• aastaid vanadele testidele
• ilma värske seisundi analüüsita

siis ei hinnata enam inimest hetkes,
vaid hinnatakse tema minevikku.

Kõige kriitilisem küsimus, mida sageli ei küsita

Kohtuekspertiisi keskne küsimus ei ole:

“kas inimene on võimeline osalema”

vaid:

mis juhtub, kui ta osaleb.

Kas:

• tekib tervisekriis?
• seisund halveneb?
• inimene suudab istungil keskenduda?

Paljudes ekspertiisides puudub:

• riskihinnang
• koormustaluvuse analüüs
• ägenemiste prognoos

Ja see on koht, kus süsteem hakkab logisema.

Üks lause, mis võib otsustada saatuse

Kui kompleksne terviseseisund taandatakse lausele:

“isik on võimeline osalema menetluses”

siis kaob ära kogu kontekst.

Sest tegelik küsimus on alati:

• mitu tundi?
• millise stressiga?
• milliste pausidega?

Kui sellele ei vastata,
siis ei ole ekspertiis sisuliselt kasutatav.

Päriselu tagajärjed

Dokumentidest ja juhtumitest joonistub välja konkreetne muster:

• ekspertiis lubab täiskoormust
• kohus määrab täiskoormuse
• järgneb tervisekriis

See ei ole hüpoteetiline.

Need on:

• kiirabi väljakutsed
• teadvusekaod
• psüühilised kokkuvarisemised

Mõnel juhul ka:
püsiv töövõime kaotus ja isegi surm.

Kui kohus ei kontrolli ekspertiisi

Seaduse järgi peab kohus:

• hindama kõiki tõendeid
• kontrollima ekspertiisi
• vajadusel määrama uue ekspertiisi

Aga praktikas:

• eksperte ei küsitleta
• vastuolusid ei lahendata
• ekspertiisi ei analüüsita

Ja tekib olukord, kus:

kohus ei otsusta – vaid järgib ekspertiisi.

Süsteemne risk: usaldus vs kontroll

Avalikus ruumis on ilmunud ka kriitilisi käsitlusi, kus väidetakse, et ekspertiisi kasutatakse vahel süsteemselt narratiivi kinnistamiseks – SLAPP strateegia (Euroopa Liidus keelatud).

Näiteks ühes artiklis väidetakse, et:

eksperdid täidavad tellimust, mitte ei tee sõltumatut analüüsi

Need väited ei teki niisama ja tühjalt kohalt.

Aga need näitavad midagi olulist:

usaldus süsteemi vastu ei ole enam iseenesestmõistetav.

Mis juhtub, kui kontroll kaob?

Kui:

• ekspert ei põhjenda
• kohus ei kontrolli
• vastuolusid ei lahendata

siis muutub ekspertiis:

kontrollimatuks võimuks

Ja see võib viia:

• vale järelduseni
• vale otsuseni
• äärmuslikul juhul
  vabaduse kaotuseni, eluaegseks invaliidiks või koguni ootamatu surm.

Järeldus: ekspertiis peab vastama samadele standarditele kui kohtumenetlus

Ekspertiis ei saa olla erand.

Ta peab:

• arvestama kõiki tõendeid
• selgitama vastuolusid
• olema kontrollitav

Kaks kriitilist põhimõtet

1. Ekspertiis peab olema terviklik, mitte valikuline
2. Kohus peab ekspertiisi kontrollima, mitte usaldama automaatselt

Minu lõppsõna

Õiglane kohtumõistmine ei tähenda,
et eksperdid ei tohi eksida.

See tähendab:

et nende eksimused ei tohi jääda kontrollimata!

Sest hetkel, kui ekspertiisi ei kontrollita,
ei ole see enam tõend.

See on otsus.

Ja otsuseid ei tohi teha ilma kontrollita.

Märkus: Kui sul on kogemus või info sarnaste juhtumite kohta, kirjuta toimetusele.
Uuriv ajakirjandus sünnib siis, kui inimesed julgevad rääkida.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe sarnastel teemadel lisaks:

Kui kaitsjad, advokaat Marika Suurpere ja vandeadvokaat Sirje Must, ei kaitse: Riigi õigusabi (RÕA) varjukülg

Rahvusvahelise ajakirjaniku Annika Urm juhtum ei ole pelgalt vaidlus kohtus.
See on põrkumine mitme suure küsimuse vahel:

• sõna-, arvamus vabadus ja selle piirid
• ajakirjaniku kaitse SLAPP eest
• kriitika ja selle taluvus
• süsteemi läbipaistvus
• ning lõpuks — kaitseõiguse tegelik sisu

Avalikus ruumis on juba pikalt arutletud selle üle, kas kriitika kohtusüsteemi suunal on lubatud, kui terav see võib olla ja kus jookseb piir.

Aga selle loo keskmes ei ole enam ainult see küsimus.

Keskmes on hoopis midagi lihtsamat:
kas inimest, kelle üle kohut peetakse, ka tegelikult kaitstakse?

Üksi süsteemi vastu: kuidas riigi õigusabi võib jätta inimese kaitseta?

Annika Urm kohtuasjaga on seotud Riigi poolt määratud kaitsja – advokaat Marika Suurpere ja tema patroon vandeadvokaat Sirje Must. Mõlemad töötavad Advokaadibüroos Sirje Must. Kusjuures Sirje Must on väga pika staaziga ja kogenud advokaat, alates 1973 aastast, lisaks Advokatuuri liige alates 01.09.1973. (Siis oli ENSV alles ja NSVL õigusruum, – seadused, – mentaliteet, tihti “käsi peseb kätt” ja “kõik tunnevad kõiki” vajalikes organites)

On hetki, kus süsteem ei murra inimest korraga, vaid tasapisi — vaikides, venitades, jättes tegemata selle, mis peaks olema elementaarne.

Ma ei kirjuta seda lugu kõrvaltvaatajana. Ma olen selles protsessis uuriva vaatlejana ja lisaks Annika Urmi tugiisikuna. Ma helistasin nii advokaat Marika Suurperele kui ka tema patroonile vandeadvokaat Sirje Mustale. Ma küsisin. Ja ma ei saanud vastuseid, mis oleksid loonud kindlustunde, et kaitsealust Annika Urmi tegelikult kaitstakse täie hoolsuse, professionaalselt ja õiglaselt.

13. aprillil 2026 helistasin tugiisikuna advokaat Marika Suurperele, kes esindab Annika Urmi riigi õigusabi (RÕA) korras.

Küsimus oli lihtne: Miks ei ole esitatud määruskaebust Tartu Ringkonnakohtule olukorras, kus inimene võib iga hetk ebaseaduslikult vahi alla sattuda ja määramata ajaks vanglasse minna?

Advokaat Marika Suurepere vastus oli rahulik ja enesekindel:„Vahistamist ei tule, määrus pole ju jõustunud.“

Aga samal ajal olid Delfis, ERR-is, Postimehes, Õhtulehes, Elu24-s, Eesti Ekspressis ning Politsei- ja Piirivalveameti kanalites tagaotsimise teated.

See ei olnud kõrvaline asjaolu. See näitas, et olukord oli reaalne ja kiireloomuline.

Kui sellele massiivsele avalikule kajastusele tähelepanu juhtisin, sain advokaat Marika Suurperelt vastuseks, et “sellist asja ei ole, segadus on arusaamatu ning mina peaksin lihtsalt määrust uuesti lugema, sest ma ei saa juriidikast aru”.

Advokaat Marika Suurpere toon oli kindel ja tõrjuv.

Ma võtsin ise seadused ette ja rääkisin teiste kogenud õigusekspertidega. Kiiresti sai selgeks, et olukord ei olnud nii, nagu mulle väitis advokaat Marika Suurpere.

Helistasin uuesti Marika Suurperele. Selgitasin, mida olin teada saanud. Ta kinnitas veel kord, et tõlgendan valesti ning Annika Urmil mingit ohtu ei ole.

Siis kirjutasin Marika Suurperele kirjalikult ja tõin välja konkreetsed asjaolud.

Pärast seda muutus vastus. Äkitselt oli vaja „ise ka seadusi uurida“.

Ja peagi tuli kiri advokaat Marika Suurperelt: jah, tegemist võib olla kohese täitmisega.

Siin tekib põhimõtteline küsimus: Kui Annika Urmi tugiisik Veiko Huuse peab advokaadile selgitama, kuidas seadust tõlgendada, tekib küsimus — kes keda siin tegelikult kaitseb?

08.04.2026 kohtuistungile jõudis Annika Urm läbi juhuse

8. aprillil 2026 toimunud kohtuistungil osales Annika Urm ainult seetõttu, et mina, Veiko Huuse, saatsin talle istungi lingi, mille oleks pidanud edastama kas tema kaitsja advokaat Marika Suurpere või kohus eesotsas kohtunik Marju Persidskajaga. Seda ei tehtud.

Ka varasemalt ei olnud Annika Urmile kõik kohtukutsed ja menetlusteated õigeaegselt edastatud ei e-posti ega tavaposti teel. See tekitas olukorra, kus kaitsealune pidi ise teadmata seisus ootama, kas ja millal järgmine menetlustoiming toimub.

08.04.2026 istung korraldati lühikese etteteatamisega. Kohus saatis teate advokaat Marika Suurperele. Sama info jõudis mingil põhjusel ka minuni, Veiko Huuseni.

Eeldasin loomulikult, et sama kutse on saadetud ka Annika Urmile. Seda ei olnud tehtud.

Võtsin 8. aprilli hommikul Annika Urmiga ühendust ja küsisin, kas ta ikka teab istungist, et ta on ikka kohal. Vastus oli eitav. Ta ei teadnud kohtuistungist midagi. Ta sattus paanikasse, sest tema vastu arutati menetlust, kuid talle endale ei olnud infot edastatud – ei kutset ega osalemise url linki.

Saatsin talle kohe videosilla lingi, mille olin saanud kohtult otse (siiani arusaamatu, miks mulle aga mitte Annikale). Tänu sellele sai Annika Urm kohtuistungil osaleda.

See oli istung, kus arutati tema vahistamist põhjendusega, et ta ei osale kohtuistungitel ja hoiab menetlusest kõrvale.

Olukord oli vastuoluline: inimene viibis istungil, kuid samal ajal arutati tema väidetavat mitteilmumist.

Kohtuistungiga seotud faktilised asjaolud

Annika Urmi kohta olid kohtule esitatud kehtivad dokumendid, mida tulnuks istungil osalemise ja menetluse korraldamise juures arvestada.

Tal oli soov kohtuistungil osaleda.
Tal ei olnud kohtukutset.
Tal ei olnud osalemise link

Sellest hoolimata ta osales.

Mitte tänu oma kaitsjale Marika Suurperele. Mitte tänu kohtule. Vaid tänu sellele, et mina, Veiko Huuse, edastasin talle vajaliku info.

Kaks päeva hiljem anti välja vahistamismäärus põhjendusega, et Annika Urm hoiab kohtuistungitest kõrvale.

Kas see on õiglane menetlus või lihtsalt formaalne märge protokollis?

Kuidas peaks suhtuma Annika Urm järgmistesse kohtuistungitesse, et kui ta osaleb ja ikka vahistatakse põhjusel “Annika ei osale istungitel”?

Kui küsimused jäävad vastuseta

Päev enne istungit — 7. aprill. Saadan advokaadile Marika Suurpere seitse küsimust. Mitte emotsionaalseid. Mitte süüdistavaid. Lihtsaid, sisulisi küsimusi kaitse kohta.

Vastus tuleb päev hiljem 08.04.2026, peale Annika Urmi kohtuistungit. Kolm lauset, millest loen välja:

Konfidentsiaalsus. Keeld avaldada. Kinnitus, et kõik on tehtud seaduse järgi. (etteruttavalt märgin, et Marika Suurpere ei osanud lugeda vahistamise määrust ja see fakt juba kinnitab ühte ja teist)

Ja mitte ühtegi vastust minu seitsmele küsimusele.

Need küsimused ei ole kadunud.

Need on endiselt alles:

• Miks ei käsitleta vaidlustatud ekspertiise kui keskset kaitseküsimust?
• Millised on reaalsed sammud, mida kaitseks on tehtud?
• Kuidas on tagatud kaitsja sõltumatus?
• Kas menetlus on tegelikult võrdne?
• Kas tähtajad arvestavad inimese tegelikku olukorda ja võimalusi?
• Kuidas käsitletakse tõendeid, mis võivad mõjutada vabadust?
• Kas on hinnatud võimalikku vaigistavat (SLAPP) mõju kriitika kontekstis?

Advokaadi Marika Suurpere lubadused, mis ei jõua tegudeni

Pärast 8. aprilli 2026 kohtuistungit ja sellele järgnenud vahistamisriski muutus kõige olulisemaks küsimuseks kiire ja sisuline määruskaebus.

13. aprillil 2026 rääkisin mina, Veiko Huuse, uuesti advokaat Marika Suurperega. Küsimus oli otsene: millal esitatakse määruskaebus ning kas kõik vajalikud argumendid saavad kohtule esitatud.

Advokaat Marika Suurpere vastas esmalt, et kaebus tehakse nädala jooksul.

Kui selgitasin talle olukorra tõsidust ja võimalikku kohest tagajärge Annika Urmile, muutus tähtaeg kiiresti. Järgmine vastus oli, et kaebus tehakse järgmisel päeval. Seejärel tuli uus lubadus: „kohe-kohe“.

Päev möödus. Kaebust ei olnud.

Hiljem saadeti määruskaebuse tekst tutvumiseks alles järgmise päeva lõpus. Selleks ajaks oli aeg kriitiline ning side Annika Urmiga raskendatud.

Kaebuse sisus puudusid mitmed olulised asjaolud ja argumendid, mis oleksid tulnud kaitse seisukohalt välja tuua juba esimeses versioonis.

Parandused saadeti tagasi. Täiendused saadeti tagasi. Paluti kinnitada, kas kaebus on nüüd esitatud. Vastust ei tulnud.

Mõne aja pärast saabus hilisõhtune kinnitus, et kaebus on saadetud, kuid selleks hetkeks oli väärtuslik aeg juba kadunud.

Näide sellest, kui Annika Urm helistas advokaadile Marika Suurperele kohe peale 08.04.2026 toimunud kohtuistungit, et küsida selgitusi(miks Marika Suurpere ei edastanud õigeaegselt kohtukutset ja osalemise linki, miks advokaat ei võtnud temaga ühendust enne kohtuistungit, miks advokaadi esinemine kohtus oli puudulik ja väga nõrk,…) ja edasist tegevusplaani, siis advokaat Marika Suurpere ei vastanud telefonile vaid saatis mõni hetk hiljem sms sõnumi Annika Urmile (ekraanipilt sõnumist):

See sms sõnum on “mõnitamise” maiguga, sest Annika Urm on saatnud pidevalt küsimusi ekirja teel aga ta pole saanud vastuseid.

Vabadust puudutavas asjas loeb aeg minutites

Olukorras, kus inimese vabadus võib sõltuda tundidest, ei ole venimine tehniline küsimus. See on sisuline küsimus. Kui kaitsealune ei tea, kas kaebus on esitatud, millal see esitati ja mida selles väideti, siis ei saa rääkida kindlustundest ega tõhusast kaitsest.

Annika Urm pidi samal ajal taluma teadmatusest tulenevat tugevat menetlusliku survet.

Küsimus ei olnud ainult paberis. Küsimus oli inimese saatuses, kus tahetakse võtta temalt kõige olulisem inimõigus – VABADUS.

Riigi õigusabi (RÕA): paberil ja päriselus

Pärast suhtlust advokaat Marika Suurperega tekkis mul küsimus, kuidas selline kaitsepraktika üldse võimalik on. Seetõttu võtsin ühendust tema patrooniga, vandeadvokaat Sirje Mustaga, kelle büroo kaudu Riigi õigusabi (RÕA) teenust osutati.

Lootsin saada selgust, vastutust ja professionaalset hinnangut. Vestlus patrooni Sirje Mustaga jättis aga teistsuguse mulje. Vandeadvokaat Sirje Must selgitas, et tegemist ei ole „lobisemise teenusega“, aeg on piiratud ning advokaat teeb nii palju kui võimalik.

Selline vastus tõstatab põhimõttelise küsimuse.

Riigi õigusabi (RÕA) ei ole heategevus.
Riigi õigusabi (RÕA) ei ole juhuslik teenus.
Riigi õigusabi (RÕA) ei ole madalama kvaliteediga õiguskaitse.

Riigi õigusabi eesmärk on tagada inimesele tegelik kaitse ka siis, kui tal puudub võimalus palgata eraadvokaati.

See tähendab sama professionaalset hoolsust, sama lojaalsust ja sama õigeaegset tegutsemist nagu tasulise kliendi puhul.

Kui kaitse muutub formaalsuseks

Kui inimese vastu käib kriminaalmenetlus, arutatakse vahistamist ning kaalul on vabadus, siis ei piisa vastusest, et aega on vähe ja tehakse nii palju kui võimalik.

Sellises olukorras tuleb teha see, mis on vajalik.

Kaitse ei saa olla ainult nimi toimikus.
Kaitse ei saa olla ainult allkiri paberil.
Kaitse peab olema reaalne tegevus inimese huvides.

Kui seda ei ole, muutub Riigi õigusabi (RÕA) sisuliselt formaalsuseks.

Küsimus, mis puudutab igat inimest

See lugu ei puuduta ainult Annika Urmi. See puudutab iga inimest, kes võib ühel päeval sattuda olukorda, kus tal on vaja Riigi õigusabi (RÕA) korras määratud kaitsjat.

Kui inimene usub, et advokaat seisab tema kõrval, aga tegelikkuses peab ta ise survestama, uurima, parandama ja meelde tuletama, siis tekib küsimus:

Kas süsteem kaitseb inimest — või kaitseb ainult iseenda vormi?

Kohtuprotsessi alguses jõudis menetlusosalistele hirmutavat infot advokaat Marika Suurpere kohta – levisid väited „koputajatest“, headest suhetest süüdistaja ja kohtunikuga ning muud usaldust kõigutavad vihjed.

Kohtuprotsessi alguses, aastaid tagasi, sai Annika Urm ehmatava signaali, kui tema kaitsja, advokaat Marika Suurpere teatas esimestes vestlustes, et “ta saab kohtuniku Marju Persidskajaga (märkus: see kohtunik juhib kohtuprotsessi) ja prokuröri Paul Pikmaga (süüdistaja) hästi läbi, et nad on sõbralikud ja Annika ei pea midagi kartma”. See oli Annika jutu järgi hirmujudinaid tekitav info. Judinate põhjus oli see, et ka Harju Maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo saab väga hästi läbi enda pikaaegse endise kolleegiga Paul Pikmaga. Judinaid andis juurde anonüümne kiri Fonte.News toimetajale Veiko Huusele, kus teatati, et Sirje Must büroo ja Marika Suurpere on “Kapo koputajad”. Annika jagas seda teadet kohe Sirje Musta bürooga ja et miks nii vihjatakse. Tänaseni pole teada, kes sellise vihje tegi.

Kõige suurem probleem oli kommunikatsioon, mis jäi suures osas ühepoolseks – Annika Urm küsis, palus põhjalikke selgitusi aga advokaat Maarika Suurperelt vastused kas ei tulnud või olid mõnesõnalised. Telefonikõnedes vihjas Marika Suurpere korduvalt, et Annika pole tal ainus klient ja tal ka teisi kliente, kellega peab ta tegelema. (Märkusena ütlen, et minu andmetel on advokaatidel kohustus võtta täpselt nii palju kliente, et kõik saaksid võrdse, õiglase ja professionaalse kohtlemise)

Teine suur probleem oli, et Annika Urm ei saanud kätte kohtukutseid, sest kohus ei saatnud kutseid Annika Urm emailile ega tava postiga (tänaseni pole kohus suutnud tõestada, et nad saatsid kutseid või, et Annika sai need kätte), samuti ei edastanud advokaat Marika Suurpere neid kutseid Annikale kätte. (Märkusena ütlen, et minu teada tuleb kohtukutse kätte toimetada postiteenuse kaudu, mitte emailiga. Emaili postkast võib tihti olla täis või kiri on liikunud spam posti, või aktiivse eluviisiga inimesel võib päevas olla tuhandeid kirju ja mõned kirjad võivad jääda tähelepanuta, jne.).

Kolmas probleem oli, et advokaat Marika Suurpere väitis korduvalt, et ta peab nõu kogueg oma patrooniga (mis hiljem selgus, et tegemist vandeadvokaadiga Sirje Must). Annika palus korduvalt anda teada, kes on Sirje Must büroos Marika Suurpere patroon, sest ta polnud rahul Marika Suurpere töö kvaliteediga ja soovis patrooniga otse rääkida. Aga vastust ei saanud. Siis kui Annika hakkas ise Sirje Musta büroosse kirjutama, kõigile sealsetele advokaatidele ja küsis, kes on Marika Suurpere patroon, sai ta alles käesoleval kuul Marika Suurperelt vastuse, et vandeadvokaat Sirje Must isiklikult on tema patroon. Kuid selle loo lõpus saate teada, et Sirje Must ei teadnud sellest kohtuasjast midagi (protsess on toimunud juba aastaid)- seega, kas Marika Suurpere valetas Annika Urmile, et tal on pidev konsulteerimine enda patrooniga?

Vandeadvokaat Sirje Must kui patroon: kes vastutab Annika Urmi kaitse eest?

Mida sügavamaks olukord läks, seda selgemaks sai, et küsimus ei puudutanud enam ainult advokaat Marika Suurpere tegevust. Küsimus tõusis järgmisele tasandile — milline oli tema patrooni, vandeadvokaat Sirje Musta, tegelik roll kogu selles menetluses.

Vandeadvokaat Sirje Must on Eesti advokatuuris pika staažiga nimi. Ta on olnud advokatuuri liige alates 1. septembrist 1973, mis tähendab aastakümnete pikkust kogemust õiguskutsel. Just seetõttu on ootused tema professionaalsusele, järelevalvele ja vastutusele põhjendatult kõrged.

Kui advokaat Marika Suurpere tegeles igapäevase kaitsetööga, siis vandeadvokaat Sirje Must oli selles struktuuris kogenum ja vastutavam nimi. Loomulik eeldus oli, et keerulises ja kõrge riskiga olukorras sekkub vajadusel büroo kõige kogenum jurist.

Eriti siis, kui kaalul on inimese vabadus.

Seetõttu võtsin mina, Veiko Huuse, ühendust vandeadvokaat Sirje Mustaga.

Lootus oli lihtne: kui suhtluses advokaat Marika Suurperega jäi puudu selgusest, kiirusest ja kindlustundest, siis vaatab Sirje Must olukorra üle, hindab riske ning tagab, et kaitsealuse õigused ei jääks tähelepanuta.

Seda ei juhtunud.

Vestlusest jäi mulje, et vandeadvokaat Sirje Must ei olnud juhtumi sisuga detailselt kursis. Tal puudus selge ülevaade menetluse seisust, vaidlusalusest määrusest ning sellest, kui kiireloomuline oli olukord inimese jaoks, kelle vabadus võis sõltuda päevadest.

See tekitas tõsise küsimuse.

Kui vandeadvokaat Sirje Must oli patrooni rollis, siis kes pidi kontrollima töö kvaliteeti?
Kui Sirje Must ei olnud määrusega kursis, siis kes pidi hindama õiguslikke riske?
Kui patroon ei sekku, siis kes vastutab?

Just siin muutub küsimus isiklikust probleemist süsteemseks.

Vestluses jäi mulje, et olukorda ei peetud erakorraliseks. Kõlas seisukoht, et tegemist ei ole teenusega, kus kliendile saab lõputult aega pühendada, ning tehakse nii palju kui võimalik.

Kuid olukorras, kus inimese suhtes on tagaotsimisteated, vahistamisrisk ning määruskaebuse tähtaeg, ei ole küsimus mugavuses ega teenindusstiilis.

Küsimus on põhiõigustes.

Vandeadvokaat Sirje Must oleks pidanud sellises olukorras:

sekkuma viivitamata, kui ilmnes segadus määruskaebusega;
kontrollima, kas advokaat Marika Suurpere tegevus oli õigeaegne;
hindama, kas kaitsealusega suhtlus vastas kutse standardile;
tagama, et inimese vabadust puudutavas asjas ei tekiks põhjendamatut viivitust;
võtma vastutuse patrooni rolli eest.

Selle asemel jäi mulje, et Sirje Must jäi kõrvalevaatajaks.

Ja kui vandeadvokaat Sirje Must patrooni rollis jääb kõrvale, jääb kaitsealune üksi.

Teoreetiliselt võiks järgmine samm olla pöördumine Eesti Advokatuuri poole. Praktikas tekib aga küsimus, kui tõhus on järelevalve süsteemis, kus avaldusi võtavad vastu samad isikud, kelle tegevuse üle peaks järelevalvet tegema. Just seetõttu tunnevad paljud inimesed, et ametliku kaebuse asemel jääb ainsaks reaalseks võimaluseks rääkida probleemidest avalikult.

See ei puuduta enam ainult Marika Suurpere või Sirje Musta nime.

See puudutab kogu Riigi õigusabi (RÕA) usaldusväärsust.

Sest inimene ei erista büroo sisemisi rolle. Inimene küsib ainult ühte asja:

Kas mind kaitstakse — või mitte?

Delfi kirjutas hiljuti oma Krimi uudises Annikast ja seal oli Annikat kaitsva (RÕA) vandeadvokaadi Sirje Must väidetav ütlus, mis pani mind õhku ahmima. Kas tõesti Annika kaitsja suhtleb Delfi ajakirjanikuga (Karoliina Vasli) ja on oma kaitsealuse suhtes “jätkuvalt” vaenulik? Või on see Delfi ajakirjanik välja mõelnud selle väite, et muuta artikkel skandaalsemaks ja rohkem “klikitavamaks”? Kuidas on võimalik, et kaitsja ründab enda klienti avalikult? Pildil on näha väidetav Sirje Musta ütlus ja kui sa eelpool olnud selgitused kõik läbi lugesid, siis kas see on õiglane, kui RÕA korras kaitsja ei ole saatnud kaitsealusele kohtuistungite infot ja süüdistab pealekauba, et ei ilmuta kohtusse, kusjuures Annika oli kõigil nendel istungitel, kui oli kutse edastatud:

Kaks kohtuekspertiisiakti dr Evelin Edingult ja dr Tanel Vaasilt said Annika Urmi vabaduse võtmise aluseks – kas tegemist on vale tõenditega?

Selle loo kõige raskem ja samas kõige ohtlikum osa ei puuduta enam suhtlust advokaadiga ega veninud tähtaegu. Selle keskmes on kaks kohtuekspertiisiakti, mille koostajateks on nimetatud dr Evelin Eding ja dr Tanel Vaas, ning millele Annika Urmi hinnangul on menetluses antud põhjendamatu kaal.

Need ei ole tavalised dokumendid. Kriminaalmenetluses on kohtuekspertiisiakt tõend. See tähendab, et kohus võib sellele tugineda isiku olukorra hindamisel, menetlusotsuste tegemisel, ütluste usaldusväärsuse kaalumisel ning äärmuslikul juhul ka vabadust piiravate otsuste tegemisel. Kui selline tõend on vale või sisuliselt moonutatud, ei ole tegemist väikese möödalaskmisega. See võib muuta kogu menetluse suunda.

Kaks ekspertiisiakti, mille sisu ei ole advokaat Marika Suurpere vaidlustanud – miks?

Annika Urmi ja tema tugiisikute hinnangul sisaldavad mõlemad ekspertiisiaktid valeandmeid ning on vastuolus varasemate dokumentide ja teiste ametlike andmetega. See tähendab, et olemas on kaks paralleelset reaalsust.

Ühel pool on varasemad dokumendid, ametlikud materjalid ja muud olemasolevad andmed. Teisel pool kaks ekspertiisiakti, mille järeldused liiguvad vastupidises suunas.

Kui selline vastuolu tekib, peaks see olema kaitse keskne küsimus esimesest päevast alates.

Kui kohtuekspertiis muutub relvaks

Kohtuekspertiis ei ole neutraalne paber. Eksperdi hinnangut käsitletakse sõltumatu spetsialisti arvamusena. Kohtunik võib seda pidada objektiivseks aluseks, prokuratuur võib sellele tugineda ning kaitsealune peab hakkama ümber lükkama dokumenti, millele süsteem juba usaldust annab.

Just sellepärast on vale ekspertiis eriti ohtlik.

Kui tavainimene ütleb midagi valesti, on see üks asi. Kui ekspert vormistab ametlikku akti valeandmeid sisaldava järelduse, võib selle mõju ulatuda:

inimese maine kahjustamiseni,
tema olukorra pisendamiseni,
tema ütluste usaldusväärsuse murendamiseni,
sunnimeetmete kohaldamiseni,
ja lõpuks vabaduse võtmiseni.

Annika Urmi hinnangul on just nende samade vaidlustatud aktide pinnalt tehtud ka menetlusotsuseid, mis viisid vahistamismääruseni.

Kui see nii on, siis ei räägita enam meditsiinilisest erimeelsusest.

Räägitakse sellest, kas võimalikku vale tõendit kasutati inimese vabaduse piiramiseks.

Valeandmed ekspertiisis võivad tähendada vastutust

Kui ametlikus menetluses esitatakse teadvalt ebaõigeid andmeid või antakse tegelikkusega vastuolus olev eksperdihinnang, võib see tõstatada ka karistusõigusliku vastutuse küsimuse.

Eesti Karistusseadustik (KarS) § 321 käsitleb teadvalt vale eksperdiarvamuse andmist menetluses.

Eksperdi roll ei anna puutumatust. Vastupidi — mida suurem on võim inimese saatuse üle, seda suurem peab olema vastutus.

Kui kohtuekspertiisiakti põhjal võidakse inimest vahistada, ei saa eksperdi vea lati kõrgus olla madal.

Miks ei olnud see kaitse keskne lahing?

Siit jõuab küsimus tagasi advokaat Marika Suurpere ja vandeadvokaat Sirje Musta juurde.

Kui kaks ekspertiisiakti olid kaitsealuse hinnangul valed ja ohtlikud, miks ei olnud nende kohene vaidlustamine keskne prioriteet?

Miks ei nõutud nende eemaldamist või usaldusväärsuse kontrolli?
Miks ei kutsutud eksperte kohtusse selgitusi andma?
Miks ei käsitletud neid kui tõendeid, mis võivad otseselt kahjustada inimest?

Kui vale tõend jääb toimikusse, hakkab see elama oma elu.

Ja iga järgmine otsus võib toetuda eelnevale eksimusele.

Uus ekspertiis ei kustuta vana valet

Uut ekspertiisi ei tohiks määrata enne, kui on selge, miks kaks esimest ekspertiisiakti sisaldavad väidetavalt valeandmeid. Võib juhtuda, et kolmas ekspert võtab varasemad järeldused aluseks ja kordab sama viga.

Kui kaks eelmist akti on sisuliselt vaidlustatud, kuid süsteemi vastus on lihtsalt uue ekspertiisi tellimine, tekib tõsine küsimus: kas uusi ekspertiise tellitakse seni, kuni saadakse soovitud tulemus?

Kas sellepärast näivad eksperdid praktikas puutumatud, kuigi seadus näeb ette vastutuse?

Miks ei piisa teiste spetsialistide hinnangutest?

Kui olemas on varasemad ametlikud dokumendid, professionaalsed hinnangud ja riiklik ekspertiis, siis miks ei peeta neid piisavaks?

Miks omistatakse suurem kaal just vaidlustatud ekspertiisiaktidele? Miks ei piisa teiste spetsialistide hinnangutest?

Kui süsteem ei usalda varasemaid professionaalseid hinnanguid, tuleks vaidlus lahendada avatult ja tõendatult.

Küsimus on, miks peab inimene selle kõik läbi elama oma põhiõiguste ja vabaduse hinnaga.

Vead tuleb enne lahti võtta

Kui varasemad dokumendid sisaldavad vastuolusid või valeandmeid, tuleb need eraldi lahti võtta, vaidlustada ja hinnata.

Muidu jäävad need toimikusse edasi taustamaterjalina, mõjutades kohtuniku arusaama ja kogu menetluse tonaalsust.

Uus paber ei kustuta vana kahju.

Küsimus, mis ulatub ühest loost kaugemale

See ei puuduta ainult Annika Urmi. See puudutab iga inimest, kelle suhtes kunagi koostatakse ekspertiis.

Kui kaks vaidlustatud ekspertiisiakti võivad saada vabaduse võtmise aluseks, siis küsib ühiskond õigusega: kes kontrollib eksperti, kui eksperdi sõna võib kaaluda rohkem kui inimese enda elu?

Riigi õigusabi (RÕA) peaks olema turvavõrk. Aga mis siis, kui see võrk ei kanna?

Mis siis, kui inimene jääb üksinda —advokaadiga, kes on olemas paberil, aga mitte sisuliselt?

See ei ole enam ainult ühe inimese, Annika Urmi, lugu. See on küsimus usaldusest. Ja usaldus ei kao korraga.

Kas kuriteokoosseis üldse eksisteerib ja miks ei ole advokaat Marika Suurpere ning vandeadvokaat Sirje Must taotlenud menetluse lõpetamist?

Kuritegu ei teki pelgalt sellest, et kellelegi midagi ei meeldi või keegi tunneb end solvatuna. Kuriteokoosseisu olemasoluks peavad olema täidetud kõik seadusest tulenevad eeldused korraga. Kui üks oluline element puudub, puudub ka kuriteokoosseis. Seetõttu tekib keskne küsimus, miks ei ole advokaat Marika Suurpere ega tema patroon vandeadvokaat Sirje Must seda jõuliselt tõstatanud ning menetluse lõpetamist taotlenud.

Puudub koosseisupärane tegu.
Põhiseaduse § 45 kaitseb sõnavabadust. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgi on kaitstud ka terav kriitika, liialdus, provokatsioon ja satiir. Avaliku võimu kandjad, sealhulgas kohtunikud ja muud ametikandjad, peavad taluma tavakodanikest ulatuslikumat kriitikat. Kui vaidlusalused tekstid on kriitilised, satiirilised või avaliku võimu tegevust käsitlevad väljendused, ei pruugi tegemist olla kuriteona käsitatava teoga.

Puudub kuritegelik tahtlus.
Kuriteo eelduseks on tahtlus toime panna keelatud tegu. Kui eesmärk oli juhtida tähelepanu võimalikele probleemidele, kritiseerida avaliku võimu tegevust, kasutada satiiri või kajastada isiklikku kogemust, puudub kuritegelik eesmärk.

Puudub õigusvastasus ja karistatavus.
Kui väljendus on kaitstud sõnavabadusega ning jääb lubatud kriitika piiridesse, ei ole see õigusvastane. Ka terav ja ebamugav satiir ei muutu seetõttu automaatselt kuriteoks.

Kas tegemist võib olla criminal SLAPP menetlusega?
Kui nõrga või küsitava koosseisuga asja kasutatakse inimese pikaajaliseks survestamiseks, avalikuks häbimärgistamiseks, tervise kahjustamiseks või vaigistamiseks, tekib küsimus, kas menetlus kannab criminal SLAPP tunnuseid. See tähendab olukorda, kus kriminaalmenetlust kasutatakse kriitika vaigistamise tööriistana.

Miks ei ole advokaat Marika Suurpere sellele reageerinud?
Kui koosseis on küsitav, pidanuks advokaat Marika Suurpere tõstatama sõnavabaduse kaitse, criminal SLAPP tunnused, proportsionaalsuse küsimuse ning taotlema menetluse lõpetamist või vähemalt süüdistuse sisulist ümberhindamist.

Miks ei ole vandeadvokaat Sirje Must sekkunud?
Kui kaitse kvaliteedi suhtes tekkisid küsimused ning kaalul oli inimese vabadus, tekib küsimus, miks ei sekkunud büroo patroon vandeadvokaat Sirje Must, kellelt eeldatakse järelevalvet, kogemust ja vastutust.

Järeldus.
Kui tegemist on põhiseadusega kaitstud kriitika või satiiriga, puudub kuritegelik tahtlus ning puudub õigusvastane tegu. Sellisel juhul on tugev alus väita, et kuriteokoosseis puudub ning küsimärgi alla tõuseb ka see, miks advokaat Marika Suurpere ja vandeadvokaat Sirje Must ei ole seda kaitses keskseks küsimuseks teinud.

Kogu seda teemat vaadates tekkisid mul “päeva lõpuks” küsimused: Kuidas Marika Suurpere advokaadiks sai? Kas Vene okupatsiooni aegsed ja nende seaduste järgi õigushariduse omandanud advokaadid sobivad patrooniks ja kaitsma Eesti kodanikku Eesti seaduste järgi?

Käesolev lugu läheb edasi ja tulemas on järjelood. Toome lugejani detailselt kogu protsessi sisu ja osalised. Koos loome õiglase ja turvalise ühiskonna.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Seotud teemad: