Kui kaitsjad, advokaat Marika Suurpere ja vandeadvokaat Sirje Must, ei kaitse: Riigi õigusabi (RÕA) varjukülg

Rahvusvahelise ajakirjaniku Annika Urm juhtum ei ole pelgalt vaidlus kohtus.
See on põrkumine mitme suure küsimuse vahel:

• sõna-, arvamus vabadus ja selle piirid
• ajakirjaniku kaitse SLAPP eest
• kriitika ja selle taluvus
• süsteemi läbipaistvus
• ning lõpuks — kaitseõiguse tegelik sisu

Avalikus ruumis on juba pikalt arutletud selle üle, kas kriitika kohtusüsteemi suunal on lubatud, kui terav see võib olla ja kus jookseb piir.

Aga selle loo keskmes ei ole enam ainult see küsimus.

Keskmes on hoopis midagi lihtsamat:
kas inimest, kelle üle kohut peetakse, ka tegelikult kaitstakse?

Üksi süsteemi vastu: kuidas riigi õigusabi võib jätta inimese kaitseta?

Annika Urm kohtuasjaga on seotud Riigi poolt määratud kaitsja – advokaat Marika Suurpere ja tema patroon vandeadvokaat Sirje Must. Mõlemad töötavad Advokaadibüroos Sirje Must. Kusjuures Sirje Must on väga pika staaziga ja kogenud advokaat, alates 1973 aastast, lisaks Advokatuuri liige alates 01.09.1973. (Siis oli ENSV alles ja NSVL õigusruum, – seadused, – mentaliteet, tihti “käsi peseb kätt” ja “kõik tunnevad kõiki” vajalikes organites)

On hetki, kus süsteem ei murra inimest korraga, vaid tasapisi — vaikides, venitades, jättes tegemata selle, mis peaks olema elementaarne.

Ma ei kirjuta seda lugu kõrvaltvaatajana. Ma olen selles protsessis uuriva vaatlejana ja lisaks Annika Urmi tugiisikuna. Ma helistasin nii advokaat Marika Suurperele kui ka tema patroonile vandeadvokaat Sirje Mustale. Ma küsisin. Ja ma ei saanud vastuseid, mis oleksid loonud kindlustunde, et kaitsealust Annika Urmi tegelikult kaitstakse täie hoolsuse, professionaalselt ja õiglaselt.

13. aprillil 2026 helistasin tugiisikuna advokaat Marika Suurperele, kes esindab Annika Urmi riigi õigusabi (RÕA) korras.

Küsimus oli lihtne: Miks ei ole esitatud määruskaebust Tartu Ringkonnakohtule olukorras, kus inimene võib iga hetk ebaseaduslikult vahi alla sattuda ja määramata ajaks vanglasse minna?

Advokaat Marika Suurepere vastus oli rahulik ja enesekindel:„Vahistamist ei tule, määrus pole ju jõustunud.“

Aga samal ajal olid Delfis, ERR-is, Postimehes, Õhtulehes, Elu24-s, Eesti Ekspressis ning Politsei- ja Piirivalveameti kanalites tagaotsimise teated.

See ei olnud kõrvaline asjaolu. See näitas, et olukord oli reaalne ja kiireloomuline.

Kui sellele massiivsele avalikule kajastusele tähelepanu juhtisin, sain advokaat Marika Suurperelt vastuseks, et “sellist asja ei ole, segadus on arusaamatu ning mina peaksin lihtsalt määrust uuesti lugema, sest ma ei saa juriidikast aru”.

Advokaat Marika Suurpere toon oli kindel ja tõrjuv.

Ma võtsin ise seadused ette ja rääkisin teiste kogenud õigusekspertidega. Kiiresti sai selgeks, et olukord ei olnud nii, nagu mulle väitis advokaat Marika Suurpere.

Helistasin uuesti Marika Suurperele. Selgitasin, mida olin teada saanud. Ta kinnitas veel kord, et tõlgendan valesti ning Annika Urmil mingit ohtu ei ole.

Siis kirjutasin Marika Suurperele kirjalikult ja tõin välja konkreetsed asjaolud.

Pärast seda muutus vastus. Äkitselt oli vaja „ise ka seadusi uurida“.

Ja peagi tuli kiri advokaat Marika Suurperelt: jah, tegemist võib olla kohese täitmisega.

Siin tekib põhimõtteline küsimus: Kui Annika Urmi tugiisik Veiko Huuse peab advokaadile selgitama, kuidas seadust tõlgendada, tekib küsimus — kes keda siin tegelikult kaitseb?

08.04.2026 kohtuistungile jõudis Annika Urm läbi juhuse

8. aprillil 2026 toimunud kohtuistungil osales Annika Urm ainult seetõttu, et mina, Veiko Huuse, saatsin talle istungi lingi, mille oleks pidanud edastama kas tema kaitsja advokaat Marika Suurpere või kohus eesotsas kohtunik Marju Persidskajaga. Seda ei tehtud.

Ka varasemalt ei olnud Annika Urmile kõik kohtukutsed ja menetlusteated õigeaegselt edastatud ei e-posti ega tavaposti teel. See tekitas olukorra, kus kaitsealune pidi ise teadmata seisus ootama, kas ja millal järgmine menetlustoiming toimub.

08.04.2026 istung korraldati lühikese etteteatamisega. Kohus saatis teate advokaat Marika Suurperele. Sama info jõudis mingil põhjusel ka minuni, Veiko Huuseni.

Eeldasin loomulikult, et sama kutse on saadetud ka Annika Urmile. Seda ei olnud tehtud.

Võtsin 8. aprilli hommikul Annika Urmiga ühendust ja küsisin, kas ta ikka teab istungist, et ta on ikka kohal. Vastus oli eitav. Ta ei teadnud kohtuistungist midagi. Ta sattus paanikasse, sest tema vastu arutati menetlust, kuid talle endale ei olnud infot edastatud – ei kutset ega osalemise url linki.

Saatsin talle kohe videosilla lingi, mille olin saanud kohtult otse (siiani arusaamatu, miks mulle aga mitte Annikale). Tänu sellele sai Annika Urm kohtuistungil osaleda.

See oli istung, kus arutati tema vahistamist põhjendusega, et ta ei osale kohtuistungitel ja hoiab menetlusest kõrvale.

Olukord oli vastuoluline: inimene viibis istungil, kuid samal ajal arutati tema väidetavat mitteilmumist.

Kohtuistungiga seotud faktilised asjaolud

Annika Urmi kohta olid kohtule esitatud kehtivad dokumendid, mida tulnuks istungil osalemise ja menetluse korraldamise juures arvestada.

Tal oli soov kohtuistungil osaleda.
Tal ei olnud kohtukutset.
Tal ei olnud osalemise link

Sellest hoolimata ta osales.

Mitte tänu oma kaitsjale Marika Suurperele. Mitte tänu kohtule. Vaid tänu sellele, et mina, Veiko Huuse, edastasin talle vajaliku info.

Kaks päeva hiljem anti välja vahistamismäärus põhjendusega, et Annika Urm hoiab kohtuistungitest kõrvale.

Kas see on õiglane menetlus või lihtsalt formaalne märge protokollis?

Kuidas peaks suhtuma Annika Urm järgmistesse kohtuistungitesse, et kui ta osaleb ja ikka vahistatakse põhjusel “Annika ei osale istungitel”?

Kui küsimused jäävad vastuseta

Päev enne istungit — 7. aprill. Saadan advokaadile Marika Suurpere seitse küsimust. Mitte emotsionaalseid. Mitte süüdistavaid. Lihtsaid, sisulisi küsimusi kaitse kohta.

Vastus tuleb päev hiljem 08.04.2026, peale Annika Urmi kohtuistungit. Kolm lauset, millest loen välja:

Konfidentsiaalsus. Keeld avaldada. Kinnitus, et kõik on tehtud seaduse järgi. (etteruttavalt märgin, et Marika Suurpere ei osanud lugeda vahistamise määrust ja see fakt juba kinnitab ühte ja teist)

Ja mitte ühtegi vastust minu seitsmele küsimusele.

Need küsimused ei ole kadunud.

Need on endiselt alles:

• Miks ei käsitleta vaidlustatud ekspertiise kui keskset kaitseküsimust?
• Millised on reaalsed sammud, mida kaitseks on tehtud?
• Kuidas on tagatud kaitsja sõltumatus?
• Kas menetlus on tegelikult võrdne?
• Kas tähtajad arvestavad inimese tegelikku olukorda ja võimalusi?
• Kuidas käsitletakse tõendeid, mis võivad mõjutada vabadust?
• Kas on hinnatud võimalikku vaigistavat (SLAPP) mõju kriitika kontekstis?

Advokaadi Marika Suurpere lubadused, mis ei jõua tegudeni

Pärast 8. aprilli 2026 kohtuistungit ja sellele järgnenud vahistamisriski muutus kõige olulisemaks küsimuseks kiire ja sisuline määruskaebus.

13. aprillil 2026 rääkisin mina, Veiko Huuse, uuesti advokaat Marika Suurperega. Küsimus oli otsene: millal esitatakse määruskaebus ning kas kõik vajalikud argumendid saavad kohtule esitatud.

Advokaat Marika Suurpere vastas esmalt, et kaebus tehakse nädala jooksul.

Kui selgitasin talle olukorra tõsidust ja võimalikku kohest tagajärge Annika Urmile, muutus tähtaeg kiiresti. Järgmine vastus oli, et kaebus tehakse järgmisel päeval. Seejärel tuli uus lubadus: „kohe-kohe“.

Päev möödus. Kaebust ei olnud.

Hiljem saadeti määruskaebuse tekst tutvumiseks alles järgmise päeva lõpus. Selleks ajaks oli aeg kriitiline ning side Annika Urmiga raskendatud.

Kaebuse sisus puudusid mitmed olulised asjaolud ja argumendid, mis oleksid tulnud kaitse seisukohalt välja tuua juba esimeses versioonis.

Parandused saadeti tagasi. Täiendused saadeti tagasi. Paluti kinnitada, kas kaebus on nüüd esitatud. Vastust ei tulnud.

Mõne aja pärast saabus hilisõhtune kinnitus, et kaebus on saadetud, kuid selleks hetkeks oli väärtuslik aeg juba kadunud.

Näide sellest, kui Annika Urm helistas advokaadile Marika Suurperele kohe peale 08.04.2026 toimunud kohtuistungit, et küsida selgitusi(miks Marika Suurpere ei edastanud õigeaegselt kohtukutset ja osalemise linki, miks advokaat ei võtnud temaga ühendust enne kohtuistungit, miks advokaadi esinemine kohtus oli puudulik ja väga nõrk,…) ja edasist tegevusplaani, siis advokaat Marika Suurpere ei vastanud telefonile vaid saatis mõni hetk hiljem sms sõnumi Annika Urmile (ekraanipilt sõnumist):

See sms sõnum on “mõnitamise” maiguga, sest Annika Urm on saatnud pidevalt küsimusi ekirja teel aga ta pole saanud vastuseid.

Vabadust puudutavas asjas loeb aeg minutites

Olukorras, kus inimese vabadus võib sõltuda tundidest, ei ole venimine tehniline küsimus. See on sisuline küsimus. Kui kaitsealune ei tea, kas kaebus on esitatud, millal see esitati ja mida selles väideti, siis ei saa rääkida kindlustundest ega tõhusast kaitsest.

Annika Urm pidi samal ajal taluma teadmatusest tulenevat tugevat menetlusliku survet.

Küsimus ei olnud ainult paberis. Küsimus oli inimese saatuses, kus tahetakse võtta temalt kõige olulisem inimõigus – VABADUS.

Riigi õigusabi (RÕA): paberil ja päriselus

Pärast suhtlust advokaat Marika Suurperega tekkis mul küsimus, kuidas selline kaitsepraktika üldse võimalik on. Seetõttu võtsin ühendust tema patrooniga, vandeadvokaat Sirje Mustaga, kelle büroo kaudu Riigi õigusabi (RÕA) teenust osutati.

Lootsin saada selgust, vastutust ja professionaalset hinnangut. Vestlus patrooni Sirje Mustaga jättis aga teistsuguse mulje. Vandeadvokaat Sirje Must selgitas, et tegemist ei ole „lobisemise teenusega“, aeg on piiratud ning advokaat teeb nii palju kui võimalik.

Selline vastus tõstatab põhimõttelise küsimuse.

Riigi õigusabi (RÕA) ei ole heategevus.
Riigi õigusabi (RÕA) ei ole juhuslik teenus.
Riigi õigusabi (RÕA) ei ole madalama kvaliteediga õiguskaitse.

Riigi õigusabi eesmärk on tagada inimesele tegelik kaitse ka siis, kui tal puudub võimalus palgata eraadvokaati.

See tähendab sama professionaalset hoolsust, sama lojaalsust ja sama õigeaegset tegutsemist nagu tasulise kliendi puhul.

Kui kaitse muutub formaalsuseks

Kui inimese vastu käib kriminaalmenetlus, arutatakse vahistamist ning kaalul on vabadus, siis ei piisa vastusest, et aega on vähe ja tehakse nii palju kui võimalik.

Sellises olukorras tuleb teha see, mis on vajalik.

Kaitse ei saa olla ainult nimi toimikus.
Kaitse ei saa olla ainult allkiri paberil.
Kaitse peab olema reaalne tegevus inimese huvides.

Kui seda ei ole, muutub Riigi õigusabi (RÕA) sisuliselt formaalsuseks.

Küsimus, mis puudutab igat inimest

See lugu ei puuduta ainult Annika Urmi. See puudutab iga inimest, kes võib ühel päeval sattuda olukorda, kus tal on vaja Riigi õigusabi (RÕA) korras määratud kaitsjat.

Kui inimene usub, et advokaat seisab tema kõrval, aga tegelikkuses peab ta ise survestama, uurima, parandama ja meelde tuletama, siis tekib küsimus:

Kas süsteem kaitseb inimest — või kaitseb ainult iseenda vormi?

Kohtuprotsessi alguses jõudis menetlusosalistele hirmutavat infot advokaat Marika Suurpere kohta – levisid väited „koputajatest“, headest suhetest süüdistaja ja kohtunikuga ning muud usaldust kõigutavad vihjed.

Kohtuprotsessi alguses, aastaid tagasi, sai Annika Urm ehmatava signaali, kui tema kaitsja, advokaat Marika Suurpere teatas esimestes vestlustes, et “ta saab kohtuniku Marju Persidskajaga (märkus: see kohtunik juhib kohtuprotsessi) ja prokuröri Paul Pikmaga (süüdistaja) hästi läbi, et nad on sõbralikud ja Annika ei pea midagi kartma”. See oli Annika jutu järgi hirmujudinaid tekitav info. Judinate põhjus oli see, et ka Harju Maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo saab väga hästi läbi enda pikaaegse endise kolleegiga Paul Pikmaga. Judinaid andis juurde anonüümne kiri Fonte.News toimetajale Veiko Huusele, kus teatati, et Sirje Must büroo ja Marika Suurpere on “Kapo koputajad”. Annika jagas seda teadet kohe Sirje Musta bürooga ja et miks nii vihjatakse. Tänaseni pole teada, kes sellise vihje tegi.

Kõige suurem probleem oli kommunikatsioon, mis jäi suures osas ühepoolseks – Annika Urm küsis, palus põhjalikke selgitusi aga advokaat Maarika Suurperelt vastused kas ei tulnud või olid mõnesõnalised. Telefonikõnedes vihjas Marika Suurpere korduvalt, et Annika pole tal ainus klient ja tal ka teisi kliente, kellega peab ta tegelema. (Märkusena ütlen, et minu andmetel on advokaatidel kohustus võtta täpselt nii palju kliente, et kõik saaksid võrdse, õiglase ja professionaalse kohtlemise)

Teine suur probleem oli, et Annika Urm ei saanud kätte kohtukutseid, sest kohus ei saatnud kutseid Annika Urm emailile ega tava postiga (tänaseni pole kohus suutnud tõestada, et nad saatsid kutseid või, et Annika sai need kätte), samuti ei edastanud advokaat Marika Suurpere neid kutseid Annikale kätte. (Märkusena ütlen, et minu teada tuleb kohtukutse kätte toimetada postiteenuse kaudu, mitte emailiga. Emaili postkast võib tihti olla täis või kiri on liikunud spam posti, või aktiivse eluviisiga inimesel võib päevas olla tuhandeid kirju ja mõned kirjad võivad jääda tähelepanuta, jne.).

Kolmas probleem oli, et advokaat Marika Suurpere väitis korduvalt, et ta peab nõu kogueg oma patrooniga (mis hiljem selgus, et tegemist vandeadvokaadiga Sirje Must). Annika palus korduvalt anda teada, kes on Sirje Must büroos Marika Suurpere patroon, sest ta polnud rahul Marika Suurpere töö kvaliteediga ja soovis patrooniga otse rääkida. Aga vastust ei saanud. Siis kui Annika hakkas ise Sirje Musta büroosse kirjutama, kõigile sealsetele advokaatidele ja küsis, kes on Marika Suurpere patroon, sai ta alles käesoleval kuul Marika Suurperelt vastuse, et vandeadvokaat Sirje Must isiklikult on tema patroon. Kuid selle loo lõpus saate teada, et Sirje Must ei teadnud sellest kohtuasjast midagi (protsess on toimunud juba aastaid)- seega, kas Marika Suurpere valetas Annika Urmile, et tal on pidev konsulteerimine enda patrooniga?

Vandeadvokaat Sirje Must kui patroon: kes vastutab Annika Urmi kaitse eest?

Mida sügavamaks olukord läks, seda selgemaks sai, et küsimus ei puudutanud enam ainult advokaat Marika Suurpere tegevust. Küsimus tõusis järgmisele tasandile — milline oli tema patrooni, vandeadvokaat Sirje Musta, tegelik roll kogu selles menetluses.

Vandeadvokaat Sirje Must on Eesti advokatuuris pika staažiga nimi. Ta on olnud advokatuuri liige alates 1. septembrist 1973, mis tähendab aastakümnete pikkust kogemust õiguskutsel. Just seetõttu on ootused tema professionaalsusele, järelevalvele ja vastutusele põhjendatult kõrged.

Kui advokaat Marika Suurpere tegeles igapäevase kaitsetööga, siis vandeadvokaat Sirje Must oli selles struktuuris kogenum ja vastutavam nimi. Loomulik eeldus oli, et keerulises ja kõrge riskiga olukorras sekkub vajadusel büroo kõige kogenum jurist.

Eriti siis, kui kaalul on inimese vabadus.

Seetõttu võtsin mina, Veiko Huuse, ühendust vandeadvokaat Sirje Mustaga.

Lootus oli lihtne: kui suhtluses advokaat Marika Suurperega jäi puudu selgusest, kiirusest ja kindlustundest, siis vaatab Sirje Must olukorra üle, hindab riske ning tagab, et kaitsealuse õigused ei jääks tähelepanuta.

Seda ei juhtunud.

Vestlusest jäi mulje, et vandeadvokaat Sirje Must ei olnud juhtumi sisuga detailselt kursis. Tal puudus selge ülevaade menetluse seisust, vaidlusalusest määrusest ning sellest, kui kiireloomuline oli olukord inimese jaoks, kelle vabadus võis sõltuda päevadest.

See tekitas tõsise küsimuse.

Kui vandeadvokaat Sirje Must oli patrooni rollis, siis kes pidi kontrollima töö kvaliteeti?
Kui Sirje Must ei olnud määrusega kursis, siis kes pidi hindama õiguslikke riske?
Kui patroon ei sekku, siis kes vastutab?

Just siin muutub küsimus isiklikust probleemist süsteemseks.

Vestluses jäi mulje, et olukorda ei peetud erakorraliseks. Kõlas seisukoht, et tegemist ei ole teenusega, kus kliendile saab lõputult aega pühendada, ning tehakse nii palju kui võimalik.

Kuid olukorras, kus inimese suhtes on tagaotsimisteated, vahistamisrisk ning määruskaebuse tähtaeg, ei ole küsimus mugavuses ega teenindusstiilis.

Küsimus on põhiõigustes.

Vandeadvokaat Sirje Must oleks pidanud sellises olukorras:

sekkuma viivitamata, kui ilmnes segadus määruskaebusega;
kontrollima, kas advokaat Marika Suurpere tegevus oli õigeaegne;
hindama, kas kaitsealusega suhtlus vastas kutse standardile;
tagama, et inimese vabadust puudutavas asjas ei tekiks põhjendamatut viivitust;
võtma vastutuse patrooni rolli eest.

Selle asemel jäi mulje, et Sirje Must jäi kõrvalevaatajaks.

Ja kui vandeadvokaat Sirje Must patrooni rollis jääb kõrvale, jääb kaitsealune üksi.

Teoreetiliselt võiks järgmine samm olla pöördumine Eesti Advokatuuri poole. Praktikas tekib aga küsimus, kui tõhus on järelevalve süsteemis, kus avaldusi võtavad vastu samad isikud, kelle tegevuse üle peaks järelevalvet tegema. Just seetõttu tunnevad paljud inimesed, et ametliku kaebuse asemel jääb ainsaks reaalseks võimaluseks rääkida probleemidest avalikult.

See ei puuduta enam ainult Marika Suurpere või Sirje Musta nime.

See puudutab kogu Riigi õigusabi (RÕA) usaldusväärsust.

Sest inimene ei erista büroo sisemisi rolle. Inimene küsib ainult ühte asja:

Kas mind kaitstakse — või mitte?

Delfi kirjutas hiljuti oma Krimi uudises Annikast ja seal oli Annikat kaitsva (RÕA) vandeadvokaadi Sirje Must väidetav ütlus, mis pani mind õhku ahmima. Kas tõesti Annika kaitsja suhtleb Delfi ajakirjanikuga (Karoliina Vasli) ja on oma kaitsealuse suhtes “jätkuvalt” vaenulik? Või on see Delfi ajakirjanik välja mõelnud selle väite, et muuta artikkel skandaalsemaks ja rohkem “klikitavamaks”? Kuidas on võimalik, et kaitsja ründab enda klienti avalikult? Pildil on näha väidetav Sirje Musta ütlus ja kui sa eelpool olnud selgitused kõik läbi lugesid, siis kas see on õiglane, kui RÕA korras kaitsja ei ole saatnud kaitsealusele kohtuistungite infot ja süüdistab pealekauba, et ei ilmuta kohtusse, kusjuures Annika oli kõigil nendel istungitel, kui oli kutse edastatud:

Kaks kohtuekspertiisiakti dr Evelin Edingult ja dr Tanel Vaasilt said Annika Urmi vabaduse võtmise aluseks – kas tegemist on vale tõenditega?

Selle loo kõige raskem ja samas kõige ohtlikum osa ei puuduta enam suhtlust advokaadiga ega veninud tähtaegu. Selle keskmes on kaks kohtuekspertiisiakti, mille koostajateks on nimetatud dr Evelin Eding ja dr Tanel Vaas, ning millele Annika Urmi hinnangul on menetluses antud põhjendamatu kaal.

Need ei ole tavalised dokumendid. Kriminaalmenetluses on kohtuekspertiisiakt tõend. See tähendab, et kohus võib sellele tugineda isiku olukorra hindamisel, menetlusotsuste tegemisel, ütluste usaldusväärsuse kaalumisel ning äärmuslikul juhul ka vabadust piiravate otsuste tegemisel. Kui selline tõend on vale või sisuliselt moonutatud, ei ole tegemist väikese möödalaskmisega. See võib muuta kogu menetluse suunda.

Kaks ekspertiisiakti, mille sisu ei ole advokaat Marika Suurpere vaidlustanud – miks?

Annika Urmi ja tema tugiisikute hinnangul sisaldavad mõlemad ekspertiisiaktid valeandmeid ning on vastuolus varasemate dokumentide ja teiste ametlike andmetega. See tähendab, et olemas on kaks paralleelset reaalsust.

Ühel pool on varasemad dokumendid, ametlikud materjalid ja muud olemasolevad andmed. Teisel pool kaks ekspertiisiakti, mille järeldused liiguvad vastupidises suunas.

Kui selline vastuolu tekib, peaks see olema kaitse keskne küsimus esimesest päevast alates.

Kui kohtuekspertiis muutub relvaks

Kohtuekspertiis ei ole neutraalne paber. Eksperdi hinnangut käsitletakse sõltumatu spetsialisti arvamusena. Kohtunik võib seda pidada objektiivseks aluseks, prokuratuur võib sellele tugineda ning kaitsealune peab hakkama ümber lükkama dokumenti, millele süsteem juba usaldust annab.

Just sellepärast on vale ekspertiis eriti ohtlik.

Kui tavainimene ütleb midagi valesti, on see üks asi. Kui ekspert vormistab ametlikku akti valeandmeid sisaldava järelduse, võib selle mõju ulatuda:

inimese maine kahjustamiseni,
tema olukorra pisendamiseni,
tema ütluste usaldusväärsuse murendamiseni,
sunnimeetmete kohaldamiseni,
ja lõpuks vabaduse võtmiseni.

Annika Urmi hinnangul on just nende samade vaidlustatud aktide pinnalt tehtud ka menetlusotsuseid, mis viisid vahistamismääruseni.

Kui see nii on, siis ei räägita enam meditsiinilisest erimeelsusest.

Räägitakse sellest, kas võimalikku vale tõendit kasutati inimese vabaduse piiramiseks.

Valeandmed ekspertiisis võivad tähendada vastutust

Kui ametlikus menetluses esitatakse teadvalt ebaõigeid andmeid või antakse tegelikkusega vastuolus olev eksperdihinnang, võib see tõstatada ka karistusõigusliku vastutuse küsimuse.

Eesti Karistusseadustik (KarS) § 321 käsitleb teadvalt vale eksperdiarvamuse andmist menetluses.

Eksperdi roll ei anna puutumatust. Vastupidi — mida suurem on võim inimese saatuse üle, seda suurem peab olema vastutus.

Kui kohtuekspertiisiakti põhjal võidakse inimest vahistada, ei saa eksperdi vea lati kõrgus olla madal.

Miks ei olnud see kaitse keskne lahing?

Siit jõuab küsimus tagasi advokaat Marika Suurpere ja vandeadvokaat Sirje Musta juurde.

Kui kaks ekspertiisiakti olid kaitsealuse hinnangul valed ja ohtlikud, miks ei olnud nende kohene vaidlustamine keskne prioriteet?

Miks ei nõutud nende eemaldamist või usaldusväärsuse kontrolli?
Miks ei kutsutud eksperte kohtusse selgitusi andma?
Miks ei käsitletud neid kui tõendeid, mis võivad otseselt kahjustada inimest?

Kui vale tõend jääb toimikusse, hakkab see elama oma elu.

Ja iga järgmine otsus võib toetuda eelnevale eksimusele.

Uus ekspertiis ei kustuta vana valet

Uut ekspertiisi ei tohiks määrata enne, kui on selge, miks kaks esimest ekspertiisiakti sisaldavad väidetavalt valeandmeid. Võib juhtuda, et kolmas ekspert võtab varasemad järeldused aluseks ja kordab sama viga.

Kui kaks eelmist akti on sisuliselt vaidlustatud, kuid süsteemi vastus on lihtsalt uue ekspertiisi tellimine, tekib tõsine küsimus: kas uusi ekspertiise tellitakse seni, kuni saadakse soovitud tulemus?

Kas sellepärast näivad eksperdid praktikas puutumatud, kuigi seadus näeb ette vastutuse?

Miks ei piisa teiste spetsialistide hinnangutest?

Kui olemas on varasemad ametlikud dokumendid, professionaalsed hinnangud ja riiklik ekspertiis, siis miks ei peeta neid piisavaks?

Miks omistatakse suurem kaal just vaidlustatud ekspertiisiaktidele? Miks ei piisa teiste spetsialistide hinnangutest?

Kui süsteem ei usalda varasemaid professionaalseid hinnanguid, tuleks vaidlus lahendada avatult ja tõendatult.

Küsimus on, miks peab inimene selle kõik läbi elama oma põhiõiguste ja vabaduse hinnaga.

Vead tuleb enne lahti võtta

Kui varasemad dokumendid sisaldavad vastuolusid või valeandmeid, tuleb need eraldi lahti võtta, vaidlustada ja hinnata.

Muidu jäävad need toimikusse edasi taustamaterjalina, mõjutades kohtuniku arusaama ja kogu menetluse tonaalsust.

Uus paber ei kustuta vana kahju.

Küsimus, mis ulatub ühest loost kaugemale

See ei puuduta ainult Annika Urmi. See puudutab iga inimest, kelle suhtes kunagi koostatakse ekspertiis.

Kui kaks vaidlustatud ekspertiisiakti võivad saada vabaduse võtmise aluseks, siis küsib ühiskond õigusega: kes kontrollib eksperti, kui eksperdi sõna võib kaaluda rohkem kui inimese enda elu?

Riigi õigusabi (RÕA) peaks olema turvavõrk. Aga mis siis, kui see võrk ei kanna?

Mis siis, kui inimene jääb üksinda —advokaadiga, kes on olemas paberil, aga mitte sisuliselt?

See ei ole enam ainult ühe inimese, Annika Urmi, lugu. See on küsimus usaldusest. Ja usaldus ei kao korraga.

Kas kuriteokoosseis üldse eksisteerib ja miks ei ole advokaat Marika Suurpere ning vandeadvokaat Sirje Must taotlenud menetluse lõpetamist?

Kuritegu ei teki pelgalt sellest, et kellelegi midagi ei meeldi või keegi tunneb end solvatuna. Kuriteokoosseisu olemasoluks peavad olema täidetud kõik seadusest tulenevad eeldused korraga. Kui üks oluline element puudub, puudub ka kuriteokoosseis. Seetõttu tekib keskne küsimus, miks ei ole advokaat Marika Suurpere ega tema patroon vandeadvokaat Sirje Must seda jõuliselt tõstatanud ning menetluse lõpetamist taotlenud.

Puudub koosseisupärane tegu.
Põhiseaduse § 45 kaitseb sõnavabadust. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgi on kaitstud ka terav kriitika, liialdus, provokatsioon ja satiir. Avaliku võimu kandjad, sealhulgas kohtunikud ja muud ametikandjad, peavad taluma tavakodanikest ulatuslikumat kriitikat. Kui vaidlusalused tekstid on kriitilised, satiirilised või avaliku võimu tegevust käsitlevad väljendused, ei pruugi tegemist olla kuriteona käsitatava teoga.

Puudub kuritegelik tahtlus.
Kuriteo eelduseks on tahtlus toime panna keelatud tegu. Kui eesmärk oli juhtida tähelepanu võimalikele probleemidele, kritiseerida avaliku võimu tegevust, kasutada satiiri või kajastada isiklikku kogemust, puudub kuritegelik eesmärk.

Puudub õigusvastasus ja karistatavus.
Kui väljendus on kaitstud sõnavabadusega ning jääb lubatud kriitika piiridesse, ei ole see õigusvastane. Ka terav ja ebamugav satiir ei muutu seetõttu automaatselt kuriteoks.

Kas tegemist võib olla criminal SLAPP menetlusega?
Kui nõrga või küsitava koosseisuga asja kasutatakse inimese pikaajaliseks survestamiseks, avalikuks häbimärgistamiseks, tervise kahjustamiseks või vaigistamiseks, tekib küsimus, kas menetlus kannab criminal SLAPP tunnuseid. See tähendab olukorda, kus kriminaalmenetlust kasutatakse kriitika vaigistamise tööriistana.

Miks ei ole advokaat Marika Suurpere sellele reageerinud?
Kui koosseis on küsitav, pidanuks advokaat Marika Suurpere tõstatama sõnavabaduse kaitse, criminal SLAPP tunnused, proportsionaalsuse küsimuse ning taotlema menetluse lõpetamist või vähemalt süüdistuse sisulist ümberhindamist.

Miks ei ole vandeadvokaat Sirje Must sekkunud?
Kui kaitse kvaliteedi suhtes tekkisid küsimused ning kaalul oli inimese vabadus, tekib küsimus, miks ei sekkunud büroo patroon vandeadvokaat Sirje Must, kellelt eeldatakse järelevalvet, kogemust ja vastutust.

Järeldus.
Kui tegemist on põhiseadusega kaitstud kriitika või satiiriga, puudub kuritegelik tahtlus ning puudub õigusvastane tegu. Sellisel juhul on tugev alus väita, et kuriteokoosseis puudub ning küsimärgi alla tõuseb ka see, miks advokaat Marika Suurpere ja vandeadvokaat Sirje Must ei ole seda kaitses keskseks küsimuseks teinud.

Kogu seda teemat vaadates tekkisid mul “päeva lõpuks” küsimused: Kuidas Marika Suurpere advokaadiks sai? Kas Vene okupatsiooni aegsed ja nende seaduste järgi õigushariduse omandanud advokaadid sobivad patrooniks ja kaitsma Eesti kodanikku Eesti seaduste järgi?

Käesolev lugu läheb edasi ja tulemas on järjelood. Toome lugejani detailselt kogu protsessi sisu ja osalised. Koos loome õiglase ja turvalise ühiskonna.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Seotud teemad:

Rahvusvaheline ajakirjanik Annika Urm ja Harju Maakohtu esimees, kohtunik Liina Naaber-Kivisoo: mis neid seob?

Eestis on viimase kümnendi jooksul kujunenud lugu, mis ei mahu lihtsatesse raamidesse. See ei ole pelgalt vaidlus kahe inimese vahel. See on vastasseis arusaamade vahel: mis on tõde, mis on õiglus ja kelle hääl üldse loeb. Harju Maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo algatas koos kolme kolleegiga (Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson) Annika Urm suhtes kriminaalasja § 305 – kohtuniku solvamine.

Ühel pool on rahvusvaheline ajakirjanik Annika Urm — kes on meedia kriminaalsete pealkirjade ohver ja inimene, kes on püüdnud juhtida tähelepanu meedia mõjule, selle eksimustele ja võimele kujundada avalikku reaalsust.
Teisel pool seisab kohtusüsteemi esindaja Liina Naaber-Kivisoo (koos kolleegidega: Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson) — tänane kohtunik ja Harju Maakohtu esimees, kelle roll selles loos on muutunud aja jooksul üha kesksemaks.

Aga see ei alanud konfliktina.

Meelis Niinepuu kirjutisest ERR i kanalis on pööratud tõsist tähelepanu, et advokaadid ja kohtunikud tegutsevad seadustest väljas “kokkulepete” alusel (SLAPP):

https://www.err.ee/1609844430/meelis-niinepuu-kavaluse-ajastu-advokaadid-ja-kohtureform

Algus: eksperiment, mis läks liiga kaugele?

Aastaid tagasi alustas Urm ajakirjandusliku eksperimendiga. Väidetavalt oli selle eesmärk näidata, kuidas uudiste pealkirjad — isegi satiirilises vormis — võivad mõjutada inimese elu.

See oli idee, mis kõlas esmapilgul süütult.
Testida, kas sõnad võivad kujundada reaalsust.

Aga kui eksperiment lõpeb, siis kes otsustab, mis jääb alles?
Kas lugeja mäletab konteksti — või ainult pealkirja?

Annika Urm selgitab olukorda nii:

„Viimased kümme aastat on mind Eesti meedias kujutatud ebausaldusväärse, petturliku ja skandaalse raamatupidajana. Ausalt öeldes on keeruline seda enam meediaks nimetada — pigem on see muutunud narratiivimasinaks, mille eesmärk on teenida raha inimeste eraelu, skandaalsete pealkirjade ja klikkide pealt, sageli ka inimeste maine ja elu arvelt. Sellise kuvandi loomisega on minult võetud hea nimi ja võimalus teha ausat tööd erialal, milleks ma olen haritud — mul on EBS magistrikraad finantsjuhtimises. Aga kes palkaks tööle inimese, keda avalikkuses nimetatakse ebausaldusväärseks raamatupidajaks?

Kohtusse pöördumine ei ole mind aidanud, sest protsessid on minu hinnangul süsteemselt takistatud erinevate tagatisnõuetega. Tekib küsimus, miks peab inimene üldse kohtusse minema, kui eraelu ja isikuandmete kaitseks on olemas Andmekaitse Inspektsioon (AKI), kelle ülesanne peakski olema inimeste eraelu kaitsmine. Ka elukutse on osa eraelust. Samas ei ole mind kunagi sellistes süüdistustes süüdi mõistetud ega isegi kohtu all olnud.

Miks lubatakse avaldada ilmselgeid valeväiteid minu kohta, massiliselt ja järjepidevalt? Ja miks peab süütu inimene kulutama kümneid tuhandeid eurosid — näiteks 100 000 eurot — selleks, et kaitsta oma eraelu? Ka avaliku elu tegelasel on eraelu, mida on korduvalt kinnitanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK). Siit tekib paratamatult küsimus: milleks meile Euroopa Liit ja direktiivid, kui neid praktikas ei järgita?

Ma ei ole kümne aasta jooksul saanud sisulist abi ühestki riigiasutusest. Seetõttu ei jäänud mul muud üle kui kirjutada oma lugu ja paluda erinevatel veebilehtedel see avaldada. Pealkirjad kujunesid iga väljaande enda otsustada. Selle eksperimendi mõte oligi näidata, mida teevad inimestega pealkirjad — eriti need, mida võib pidada liialdatuks või isegi „kuritegelikuks”.

Mis puudutab kohtunikke — Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson —, siis neile ei olnud see ajakirjanduslik eksperiment ja satiir vastuvõetav. Minu hinnangul tajuti seda kui rasket ja talumatut kriitikat. Selle tulemusel algatati kriminaalasi, millel minu arvates puudub sisuline kriminaalkoosseis: puudub tahtlus, tegemist on satiiriga, puuduvad kannatanud ja puuduvad kasusaajad.

Minu hinnangul ei saa selliseid kriminaalasju algatada ilma teatud suhete ja mõjuta. On teada, et Liina Naaber-Kivisoo ja prokurör Paul Pikma on olnud pikaajalised kolleegid ning töötanud samas majas. Samuti on räägitud headest suhetest Liina Naaber-Kivisoo ja endise peaprokuröri Andres Parmase ja tänase peaprokuröri Astrid Asi vahel. Minu hinnangul ei saa välistada, et sellised seosed on mõjutanud selle kriminaalasja kujunemist.”

Kuritegu ei teki pelgalt sellest, et kellelegi midagi ei meeldi või keegi tunneb end solvatuna. Kuriteokoosseisu olemasoluks peavad olema täidetud kolm põhielementi korraga. Kui üks neist puudub, siis puudub ka kuriteokoosseis:

1. Puudub koosseisupärane tegu.
Põhiseaduse § 45 kaitseb sõnavabadust. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on kaitstud ka terav kriitika, liialdus, provokatsioon ja satiir. Avaliku võimu kandjad, sealhulgas kohtunikud ja muud ametikandjad, peavad taluma kõrgemat kriitikat kui tavakodanikud. Kui vaidlusalused tekstid on satiirilised, kriitilised või eksperimendi vormis avaldused avaliku võimu tegevuse kohta, siis ei ole tegemist kuriteona käsitletava teoga.

2. Puudub kuritegelik tahtlus.
Kuriteo eelduseks on tahtlus panna toime keelatud tegu. Kui materjalide eesmärk oli juhtida tähelepanu võimalikele probleemidele, kritiseerida avaliku võimu tegevust, kasutada satiiri või kajastada isiklikku lugu, siis puudub kuritegelik eesmärk. Ilma tahtluseta ei saa kuritegu tekkida.

3. Puudub õigusvastasus ja karistatavus.
Kui väljendus on kaitstud sõnavabadusega ning jääb lubatud kriitika piiridesse, siis ei ole see õigusvastane. Satiir võib olla terav, ebamugav ja šokeeriv, kuid see ei muuda seda automaatselt kuriteoks. Seetõttu puudub ka karistatav tegu.

Järeldus:
Kui tegemist on PS § 45 kaitsealasse kuuluva kriitika ja satiiriga, puudub kuritegelik tahtlus ning puudub õigusvastane tegu. Seega puudub käesolevas asjas kuriteokoosseis.

Just siin hakkab lugu hargnema.

Kui narratiiv muutub reaalsuseks

Aastate jooksul on Annika Urm väitnud, et tema kohta on avaldatud mitmes Eesti suurmeedia kanalis lugusid, mis sisaldavad ebatäpsusi, faktivigu või tõendamata väiteid. Tema sõnul on ta püüdnud neid kohtute kaudu vaidlustada ja eemaldada.

Kuid kohtusaalid ei ole alati toonud lahendust, mida ta ootas.

See paneb küsima:
kui inimene tunneb, et tema kohta levitatakse valeväiteid, siis kui kättesaadav on tegelikult õiguskaitse?

Ja veel:
kas kõikidel on selles süsteemis võrdsed võimalused?

Peegel pöördub: mis juhtub, kui kriitika suundub ülespoole?

Loo üks vastuolulisemaid tahke ilmneb siis, kui kriitika ei ole enam suunatud meedia, vaid kohtusüsteemi enda poole.

Kas reeglid jäävad samaks?

Ühelt poolt on kohtunikel — nagu kõigil inimestel — õigus oma mainet kaitsta.
Teisalt tekib küsimus:
kas võimupositsioonil olevate isikute suhtes peaks kriitika taluvus olema suurem?

Kriitika piirid: kohtuniku roll ja taluvuslävi

Õigusriigi üks vähem räägitud, kuid oluline põhimõte on see, et võimu kandjad peavad taluma rohkem kriitikat kui tavakodanikud. See ei tulene pelgalt ühiskondlikust ootusest, vaid on kinnistunud ka rahvusvahelises õiguses ja kohtupraktikas, sealhulgas Euroopa Inimõiguste Kohtu käsitlustes.

Kohtunik ei ole lihtsalt eraisik — ta on avaliku võimu kandja. See tähendab, et tema tegevus, otsused ja ka hoiakud on õiguspäraselt suurema tähelepanu all. Avalik kontroll ei piirdu vaid neutraalse analüüsiga; sageli on see terav, emotsionaalne ja kohati ka ebamugav.

Sarnane muster on nähtav poliitikas, kus sõnaline vastasseis, kriitika ja isegi solvavad karikatuursed kujutised kuuluvad igapäevase debati juurde. Kuigi piirid ei tohi kaduda — laim ja teadlik valeinfo ei ole kaitstud —, on demokraatlikus ühiskonnas aktsepteeritud, et kriitika võib olla ka valus ja provokatiivne.

Siit kerkib tasakaaluküsimus:
kui palju kriitikat peab kohtunik taluma, ilma et see kahjustaks õigusemõistmise autoriteeti, ja millal muutub kriitika rünnakuks, mis vajab sekkumist?

Ühest küljest peab kohtusüsteem säilitama usaldusväärsuse ja väärikuse.
Teisest küljest ei saa see toimuda kriitika summutamise hinnaga.

Just selles pingeväljas — austuse ja vastutuse, sõnavabaduse ja mainekaitse vahel — kujunebki arusaam sellest, kui tugev on tegelikult demokraatia.

Mõned vaatlejad on tõstatanud küsimuse, kas sellised vaidlused võivad sarnaneda SLAPP-protsessidele — kohtuasjadele, mille eesmärk on kriitikat piirata.
Teised peavad seda lihtsalt õiguspäraseks enesekaitseks.

Miks käesolevas asjas on SLAPP mõõde eriti oluline ka seetõttu, et Annika Urm on rahvsuvaheline ajakirjanik

Käesolevas asjas tuleb arvestada täiendava olulise asjaoluga: Annika Urm on olnud ligikaudu 15 aastat rahvusvaheline ajakirjanik, sh loonud ja käivitanud Buduaar.ee naiste meediumi, mis on tänaseks TV3 omandis. Tal on olnud oma meediakanalid ja veebiplatvormid, sealhulgas näiteks www.i-marbella.com Hispaanias ning news.annikaurm.com. Tema tegevus on olnud seotud rahvsuvaheliste kuulsustega intervjuud, uudised ja meediasisu loomisega.

See muudab vaigistamise SLAPP menetluse mõõtme veelgi tõsisemaks. Euroopa õigusruumis käsitletakse ajakirjanike, avalike kriitikute ja ühiskondlikes küsimustes sõna võtvate inimeste vaigistamist eriti tundliku probleemina. Just selliste isikute vastu kasutatakse SLAPP menetlusi kõige sagedamini, sest eesmärk ei ole üksnes ühe inimese mõjutamine, vaid laiem hirmuefekt kõigile teistele.

Kui ajakirjaniku või avaliku kriitiku vastu kasutatakse kriminaalmenetlust seoses kriitika, satiiri, arvamuse või avaliku võimu tegevuse käsitlemisega, tekib küsimus, kas menetluse tegelik eesmärk on õigusemõistmine või ebamugava hääle vaigistamine.

Süüdistajate (Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson) seatud eesmärgi saavutamine selle kriminaalasja kaudu tekitab küsimusi, kuna vaidlusaluseid artikleid leidub jätkuvalt mitmetel veebilehtedel ning teadaolevalt ei ole nende lehtede omanike ega võimalike autorite suhtes algatatud ei kriminaal- ega tsiviilmenetlusi. Väidetavalt esineb kohtunike suhtes kriitilist või solvavaks peetavat sisu enam kui viiel erineval veebiplatvormil. See tõstatab õigustatud küsimuse: mis on selle konkreetse kriminaalasja tegelik eesmärk ja millist tulemust soovitakse saavutada?

Need asjaolud loovad mustri, mida Euroopas kirjeldatakse criminal SLAPP nähtusena – kriminaalmenetluse kasutamine kriitika vaigistamiseks või inimese kurnamiseks.

Käesolevas asjas on esile toodud järgmised võimalikud SLAPP menetluse tunnused:

• väidetavad kannatanud on avaliku võimu kandjad või kohtusüsteemiga seotud isikud;
• vaidlusalused materjalid käsitlevad Annika Urmiga tõestisündinud lugu, mis on probleem meie kogu ühiskonnas, meie kohtusüsteemis, õigusüsteemis andmekaitsega ja lugu ning kujutavad endast satiirilist ja ajakirjandusliku eksperimendi vormis sisu; autorlus või avaldamise tehniline vorm ei muuda asjaolu, et tegemist on kriitika, satiiri ja avaliku arutelu valdkonda kuuluva materjaliga; pealkirjad valisid veebilehed ise;
• puudub varaline kahju ja puudub varaline kasu;
• kasutatakse kriminaalmenetlust tsiviilvaidluse asemel;
• isikut ähvardab tagaotsimine, sundtoomine, vahistamine või vangistus;
• kasutatakse lühikesi tähtaegu ja tugevat menetlussurvet;
• menetlus tekitab psühholoogilist, tervislikku ja majanduslikku survet.

Oluline on ka kuriteokoosseisu küsimus. Kui vaidlusalune tegevus on sõnavabaduse kaitsealas olev kriitika või satiir, puudub tahtlus toime panna kuritegu ning puudub õigusvastane tagajärg, siis tekib küsimus, kas kuriteokoosseis on üldse olemas. Põhiseaduse § 45 kaitseb sõnavabadust ning Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt peavad avaliku võimu kandjad taluma kõrgemat kriitikataset kui tavakodanikud.

Kui sellises olukorras kasutatakse kõige karmimaid riiklikke meetmeid – tagaotsimist, vahistamise ohtu või vangistuse ähvardust –, võib see omada heidutavat mõju mitte ainult ühele inimesele, vaid ka teistele ajakirjanikele, kriitikutele ja avalikus debatis osalejatele. Seda nimetatakse chilling effect’iks ehk vaigistavaks mõjuks sõnavabadusele.

Annika Urm asjas on vahistamismäärus väljastatud vale kohtuekspertiiside ja vale faktiväidete alusel. Kusjuures Annika Urmi kaitsja, riigi poolt määratud advokaat Marika Suurpere (Sirje Must advokaadibüroost) väidab, et vale ekspertiise ei saa vaidlustada ja eksperte ei saa kohtusse ütlusi andma kutsuda. Kas riiklik kaitsja kaitseb Annika Urm õigusi või vastupidi? (Sellest tuleb eraldi põhjalik lugu Fonte.News kanalis)

Seetõttu ei puuduta käesolev asi ainult Annika Urmi. See puudutab laiemat küsimust: kas Eestis saab ajakirjanik, kriitik või avaliku elu kommenteerija sõna võtta ilma hirmuta, et vastuseks kasutatakse riiklikku survemehhanismi olukorras, kus kuriteokoosseis on vaieldav.

Satiir ja eksperiment asub paljudes erinevates meediaakanlites, lihtsalt googeldage. Mõned lingid google ostingust:

https://newschannel.news/korrumpeerunud-avalik-teenistuja-liina-naaber-kivisoo-eirab-suutuse-presumptsiooni-ja-tegutseb-pohiseaduse-vastaselt

https://lexjustus.com/kohtunik-liina-naaber-kivisoo-eirab-suutuse-presumptsiooni-ja-tegutseb-pohiseaduse-vastaselt

Näide satiirist Eestis Delfi moodi (Pilt sotsiaalmeediakanalist, mida kommenteerib Varro Vooglaid), ja mis peaks Liina Naaber-Kivisoo suhtumise järgi panema Trumpi ja Putinit kohtu uksi paugutama, aga nad ei tee seda, sest nad ei vii ennast sellele tasemele, kes neid levitavad. Suured riigijuhid on kõrgemal positsioonil kui kohtunikud ja miks neid ei häiri satiir ja karikatuur?

Tõde?
See sõltub vaatenurgast.

Kes vastutab sõnade eest?

Üks keerulisemaid kihte selles loos on küsimus autorlusest.

Kui avalikus ruumis levivad tekstid, mis on teravad, kriitilised või isegi solvavad, siis:

• kas vastutab see, kelle nimega neid seostatakse?
• või see, kes need tegelikult kirjutas?

Kui tõendid ei ole ühesed, muutub õigusemõistmine väga hapraks tasakaalumänguks.

Annika Urmi nimega on seostatud mitmete portaalide artikleid, kuid seni ei ole suudetud esitada veenvaid tõendeid, et nende lugude autoriks on just tema. Ka Urmi enda kinnitus, et tal puudub nende väljaannetega seos, ei ole toonud üheselt selget lahendust.

See tõstatab olulise põhimõttelise küsimuse: vastutus peaks põhinema tõenditel, mitte oletustel. Avalikus ruumis võib ette tulla olukordi, kus kolmandad isikud — olgu heatahtlikud toetajad või pahatahtlikud osapooled — loovad sisu, mis jätab mulje seotusest kellegagi, kes tegelikult selle taga ei ole. Sellistes juhtumites muutub eriti oluliseks eristada näivust ja tõendatud fakti.

Õigusriigis peaks süü põhinema tõenditel ja ainult tõestatud tõenditel.
Aga avalikkuse hinnang kujuneb sageli enne otsust.

Võim, valik ja nähtavus

Lugu ei piirdu üksnes isiklike vaidlustega. See puudutab ka seda, kuidas süsteem ise toimib.

Avalikkuses on arutletud kohtunike ametisse nimetamise ja edutamise protsesside üle. Kui otsused ei ole kõigile arusaadavad, tekib paratamatult küsimus:

kes tegelikult otsustab — ja kelle hääl loeb?

See ei ole ainult ühe riigi küsimus.
See on demokraatia keskne paradoks:
rahvas peaks valitsema, aga süsteem peab toimima.

Võib väita, et kohtunik Liina Naaber-Kivisoo karjäär ei ole nimetatud satiiriliste või kriitiliste artiklite tõttu kannatanud, kuivõrd ta on hiljuti edutatud Harju Maakohtu esimeheks.

Inimene süsteemi vastu

Selle loo emotsionaalne kese ei peitu dokumentides ega kohtulahendites.
See peitub tundes.

Tundes, et sind ei kuulata.
Tundes, et sinu sõnad loetakse valeks enne, kui neid päriselt kaalutakse.
Tundes, et süsteem, mis peaks kaitsma, seisab teisel pool.

Aga ka teisel poolel on inimesed.
Kohtunikud, kelle otsuseid jälgitakse, analüüsitakse ja kritiseeritakse.
Inimesed, kes peavad hoidma tasakaalu seaduse ja surve vahel.

Kus lõpeb õiglus?

Lõpuks ei ole see lugu ainult Annika Urm-ist ega Liina Naaber-Kivisoo -st.

See on lugu küsimustest, millele ei ole lihtsaid vastuseid:

• Kas sõnavabadus kehtib ka siis, kui see on ebamugav?
• Kas kriitika võib olla terav — ilma et see muutuks karistatavaks?
• Kas seadused rakenduvad võrdselt kõigile?
• Ja kas õiglus ei peaks mitte ainult olema, vaid ka näima õiglane?

Võib-olla ei seisne vastus selles, kellel on õigus.
Võib-olla seisneb see selles, kas me oleme valmis neid küsimusi üldse küsima.

Sest ühiskonna tugevus ei avaldu selles, kui vähe konflikte on.
See avaldub selles, kuidas me nendega toime tuleme.

Jälgin seda kohtuprotsessi ja sisimas usun, et vaatamata Liina Naaber-Kivisoo uhkele tiitlile – Harju Maakohtu esimees, ei mängi see Tartu Ringkonnakohtu otsuses mingit rolli, vaid Annika Urmile, kohtunik Marju Persidskaja ebaõiglane ja valekohtuekspertiiside alusel tehtud vahistamismäärus tühistatakse ja kohtuprotsess saab jätkuda inimlikul ja õiglasel teel – lõpetatakse see kohtuprotsess, kuna puudub kuriteo koosseis.

Minu avalik postitus sotsiaalmeedias:

“Veiko Huuse isiklik arvamus, mis on Põhiseaduse järgi lubatud ja ei kuulu karistamisele, lisaks on sõnavabadus ja vaba tahe, mida ükski seadus või inimolend ära võtta ei saa: “See, mis Annika Urm ümber hetkel toimub on üks jõhkramaid inimese vaigistamisi. Annika Urm julges ainsa eestlasena viia ellu avaliku eksperimendi 2 aastat tagasi ja tuua välja suurte meediakanailte tühistamise ehk SLAPP skeemid, kuhu on segatud kohtunikud, prokuratuur, advokaadid ja paljud nähtamatud “otsustajad”. Annika Urmi mingisugused tegevused solvasid väidetavalt kohtunikke nii palju (Tõde on ikka valus kuulata), et nüüd korraldatakse viie kohtuniku, prokuratuuri ja meediakanlitega koostöös Annika Urmi jõuline vaigistamine. Vahendeid valimata kuni valekohtuekspertiisideni välja, mis on antud kohtuniku poolt vahistamise aluseks. Annikat süüdistatakse kohtuniku solvamises paragrahv 305 alusel, mis Euroopa Komisjoni vastuvõetud seaduste järgi liigitub SLAPP alla, mis on kuritegu, kui kohtunikud seda kasutavad ja Eesti valitsus peab selle ratifitseerima hiljemalt 07.05.2026. Kuid tormijooks käib nii suur, et saaks Annika Urmi enne 07.05.2026 vangi panna määramata ajaks. Meedia ja inimesed naudivad, kui kedagi elusalt nülitakse aga vahistamine on minu arvates täielikult seadusevastane ja määruse välja andnud kohtunik, kes minevikus on olnud ise juba korruptsiooni süüdistuste all, on rikkunud seaduseid. Vot selline värdjalik Eesti õigusruum ongi. Sellest loost on valmimas 20 ja enam osaline järjelugu, kus toon välja kõik nimed, kes selle inimjahi taga on.” Ootan ära Ringkonnakohtu otsuse. Seni jälgin mängu.”

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe lisaks:

Kohtunik on siin Maal seaduse silmis õiguse teenija, avalik teenistuja (loe: Kes on avalik teenistuja)inimeste teenistuses, mitte vastupidi. Ent kui must talaar ja kõrgendatud pink loovad pigem rituaalse võimu kui inimliku õigluse kuvandi, on õigustatud küsida: kas kohtunik on tõe vahendaja või hoopis valejumala sümbol?

Sissejuhatus

Ametivanne seob kohtuniku seaduse ja põhiseaduse teenistusse. Samas näeme kohturuumis märke, mis meenutavad pigem iidset rituaali kui neutraalset õigusemõistmist: must rüü, mis kustutab isiksuse; kõrge pink, mis tõstab kohtuniku üle teiste; süüaluse püsti tõusmine, mis sümboliseerib alistumist. Need sümbolid ei ole juhuslikud – need loovad alateadlikult hierarhiat, kus üks on kõrgemal ja teised madalamal.

Kui süsteemi satub kahtlusi – korruptsiooni, kallutatust või avaliku huvi eiramist – muutub rituaali tähendus veelgi kõnekamaks. Seadus, mis peaks kaitsma, võib hakata tunduma illusioonina, mis varjab tegelikku võimusuhet. Sellises kontekstis pole küsimus „kas kohtunik on õiguse teenija või valejumala sümbol?“ enam pelgalt retooriline, vaid peegeldab ühiskonna sügavamat muret: kas meie õigussüsteem teenib tõde ja õiglust või taastoodab vaid autoriteedi näilist hiilgust?

Meelis Niinepuu kirjutisest ERR i kanalis on pööratud tõsist tähelepanu, et advokaadid ja kohtunikud tegutsevad seadustest väljas “kokkulepete” alusel:

https://www.err.ee/1609844430/meelis-niinepuu-kavaluse-ajastu-advokaadid-ja-kohtureform

Avaliku huvi artikli mõte

Selles loos kajastame konkreetset kohtuasja, kus üks hingeline inimolend, Annika Urm, on sattunud 4 kohtuniku süüdistuste alla, et väidetavalt on kohtunikke solvatud ja laimatud avalikult. Need neli kohtunikku on Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson. See protsess oli alguses, kohtunike enda palvel, kinnine, kuid mingil hetkel nad muutsid meelt ja lubasid meedial seda kajastada. Nende suuvoodriks sai Vabamüürlaste hääletoru, Bipolaarse vaimse häirega ja endine elukutseline prostituut Katrin Lust – Elu24 ja Kuuuurija toimetaja.

Aastal 2007 ajakiri “Just” avaldas loo Katrin Lustist, kus selgus, et ta töötas prostituudina:

Tuleb välja, et Katrin Lust on olnud oma varasemas elus elukutseline prostituut ja tal on endal Bipolaarne häire, mis on raske vaimse tervise (endise nimetusega)maniakaal-depressiivne psüühikahäire (üldjuhul ravimatu aga ravimitega ja teraapiatega saab seda haigust kontrolli all hoida). Sellise häirega inimene peaks olema eemal avalikust sektorist, meediast ja kõigest, mis seotud stressifaktoritega. Ja tema teeb “kvaliteetset” meediat?

Katrin Lust on suutnud lühikese ajaga vorpida mitmeid artikleid sellest protsessist, mis kubisevad solvangutest, “juba süüdi mõistetud”, kallutatud ja faktivigadega infokildudest. Kohtuprotsess pole veel hoogu sissegi saanud, alles esimene aste ja juba tembeldatakse meedias süütu inimene süüdi ja alandatakse.

See sama käekiri Eneke Roots puhul, kus Katrin Lust vorpis ahistavaid ja süüdistavaid artikleid üle kahekümne. Samuti Kristi Loigo puhul, kus meedia korraldas tormilise vaimse terrori, mõistes süüdi ja kui lõplik kohtuaste otsustas, et Kristi Loigo pole süüdi ja mõistis õigeks, oli Kristi juba surnud. Ta menetleti kohtu ja meedia poolt surnuks.

Antud artiklis nimetatud kohtuasi on kestnud juba üle aasta. Advokaadid, rahvusvahelised õiguseksperdid ei näe siin mingit süüd süüalusel ja kogu protsess on täielikult õigusvastane ja seadustevastane, siis on täiesti põhjendatud, miks süüalune ei taha osaleda ebaõiges ja korruptiivsete nähtudega kohtuprotsessis. Kui süüalune puudub kohtuistungist, vorbib Katrin Lust kohe mõnitavad ja alandavad artiklid. Kuid sellest kõigest räägin ma artikli lõpu poole. Avaldan artikli lõpus kohtus ette kantud süüaluse kõne, mis on vürtsikas, julge ja andmed on kokku korjatud avalikest meediakanalitest ja tõesed.

Allolev ekraanitõmmis Facebookist, kus Eestis õiglusmaastikut kõvasti raputanud Kristiina Heinmetsa lapsehooldus vaidlus puudutas paljusid inimesi, annab Kristiina Heinmets tugeva arvamuse Katrin Lustist:

Et lugeja saaks aru olukorrast Eesti kohtusüsteemis ja minule jäänud kohtunike korruptiivsest – psühho-müstilisest rituaalsest käitumise muljest, teen ennem põhjaliku selgituse, miks ma arvan olevat nii.

Siinkohal toon ennem ka välja seadused, millele ma toetun seda artiklit tehes:

Rahvusvahelised põhimõtted

• Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on korduvalt rõhutanud, et avaliku elu tegelased (nt poliitikud, kohtunikud, kõrged ametnikud) peavad taluma laiemat ja karmimat kriitikat kui tavalised inimesed.
• Põhjus: nende tegevus puudutab avalikkust ja neil on suur mõjuvõim. Seega on ka ühiskonna huvi nende tegevuse üle arutleda palju suurem.
• Oluline piir: kriitika ja väärtushinnangud (sh ka karmid või provokatiivsed küsimused) on lubatud.

Eesti kontekst

• Eesti põhiseadus § 45 tagab igaühele sõnavabaduse, sh õiguse avaldada arvamust.
• Karistusseadustik ja võlaõigusseadus kaitsevad au ja väärikust – nt tahtlik laim või valeandmete avaldamine võib olla õiguslikult vaieldav.
• Kohtunikud on avalikud teenistujad ja neid puudutab suurenenud avalikkuse kontroll. Eesti kohtupraktikas on ka viiteid EIK seisukohtadele – nt, et kohtuniku ametit pidades peab ta olema valmis kriitikaks, isegi kui see on terav ja solvav.

Asume asja kallale

Õigusejumalanna püha tempel või lihtsalt mandunud ussipesa?

On üks sõna, mis paneb kohtunikud paaniliselt tõmblema kiiremini kui rotid, kui köögis äkki tuli süttib. Nii nagu närilised põgenevad valguse eest urgu, kaotavad ka meie õigusemõistjad pea, kui keegi lausub sõna „korruptsioon“. Nad ei näe seda kui kodaniku õigust tõtt otsida, vaid kui häirekella, mis võib paljastada midagi, mida nad iga hinna eest varjata püüavad.

Kui peegel näitab kortse, miks ei või kodanik siis peegeldada tõde?

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on korduvalt meenutanud, et kriitika võib olla valus, karm ja isegi ebaviisakas – aga just see on demokraatia hind. Meenum juhtum, kus EL liikmesriigis ajakirjanik nimetas riigiettevõtte veini „sitaks“ ja kohalik kohus leidis, et see solvab rahvuslikku au? EIK ütles selgelt: ei – tegemist on arvamusega, mille alus on avalik huvi.

Täpselt sama loogika kehtib siis, kui poliitiku tegevust nimetatakse „korruptiivseks“. See pole kriminaalsüüdistus, vaid õigustatud väärtushinnang. Nagu turul tomatiga: kui ütled „see on mäda“, ei muuda sõna tomatit mädanenuks – ta on seda juba enne olnud.

Macovei juhtum: poliitik, kes kasutas keelatud sõna

Monica Macovei, Rumeenia endine justiitsminister ja europarlamendi saadik, ütles otse välja: kahe parlamendiliikme äri riigiettevõtetega on „tüüpiline poliitilise mõju kaudu toimiv korruptsioon“.

Siseriiklikud kohtud läksid marru: see on laim! See on faktiväide! See kahjustab poliitiku au!

Macoveile määrati trahv ja ta sunniti ajalehtedes avalikult vabandama.

EIK aga vaatas asja laiemalt: poliitikute tegevus on avalik huvi. Korruptsioonist rääkida pole mitte ainult lubatud, vaid see on kodaniku ja ajakirjaniku kohustus. Kui rahvas ei tohi küsida, kas tema esindaja taskud täituvad maksurahaga, siis kellele see riik üldse kuulub?

Kui näiteks kooli direktor sõlmib lepingu oma venna firmaga ja remont läheb kaks korda kallimaks – kas lapsevanem ei tohi öelda: „See on korruptsioon“?

Kui vallavanem jagab hankeid sõpradele, kas külaelanik peab suu kinni hoidma, et mitte kohtus laimajaks kuulutatud saada?

Ja kui kohtunik karistab ajakirjanikku pelgalt selle eest, et ta sellist sõna kasutab – siis kelle huve see kohtunik kaitseb? Õigust või hoopis roiskunud süsteemi?

Eesti kontekst: miks meil tõlkes inimõigusi röövitakse?

Macovei lahendit (avaldus nr 53028/14, 28.07.2020) pole Eestis siiani ametlikult tõlgitud. See pole kahjuks juhus. Kui tekst oleks mustvalgelt igaühele loetav, oleks selge: EIK on kinnitanud, et sõna „korruptsioon“ on sõnavabaduse kaitse all.

Ometi veetakse Eestis ajakirjanikke ja aktiviste kohtupinki ainult sellepärast, et nad nimetasid mõnda ametnikku või institutsiooni „korrumpeerunuks“. See pole enam õigusemõistmine – see on sõnavabaduse poomine.

Järeldus

Macovei juhtum kinnitab: „korruptsioon“ ei ole kuritegu, vaid demokraatliku sõnavabaduse lahutamatu osa. Kui Eesti kohtunikud seda eitavad, siis nad ei kaitse enam seadust ega põhiseadust, vaid ainult oma häbimärgistatud autoriteeti.

Ja see ongi suurim skandaal – õigusemõistjad, kes peaksid olema tõe valvurid, on muutunud ise korruptsiooni vaikivaks ja tuimaks tööriistaks.

Alustame selgitust juure tasandilt – miks kohtunikud näivad olevat psühho-müstilised rituaalsed “valejumalad”

Sümbolid

Sümbolid kohtunike riietusel ja kohtusaalis on palju enamat kui pelgalt “praktilised tavad”. Nende järgi on tegemist rituaalse protsessiga, kus joonistuvad välja arhetüüpsed märgid ja võimu ülesehitus.

• Mustad rüüd – must sümboliseerib sageli neutraalsust, varjutust, ego ja isikupära “kadumist”. Rituaali tasandil on see kui mask: kohtunik ei ole enam inimene oma isiklike arvamustega, vaid kehastab süsteemi, seadust, kõrgemat “korra jõudu”. Nagu preester templis, kes ei kõnele ise, vaid “jumala” nimel.
• Kohtualuse püsti tõusmine – see on arhetüüpne alistumisakt. Seistes tunnistatakse, et oled sisenenud teise maailma – kohturuum on omaette “tempel”, kus kehtivad teised reeglid kui väljas. Püsti tõusmine tähendab vaikset nõustumist, et tunnistad selle “jumaliku korra” kohalolu.
• Kohturuum – on ruumiliselt üles ehitatud nagu altarisaal. Kõrgendatud kohtunikupink on nagu altari koht või troon, millel istub rituaali juhataja. Kõrgus on märgiline: alt üles vaatamine paneb alateadvuse tajuma üleolekut ja võimu.
• Alandlik allumine – psühholoogilises plaanis on see võimu taastootmise rituaal. Inimene, kes võib väljaspool olla vaba ja uhke, peab siin oma positsiooni kaotama ja tunnistama: “mina olen hinnatav, teie olete hindajad”. See pole võrdsus, vaid hierarhia.
• Rituaali tempo ja keel – pikkade fraasidega loetakse ette süüdistusi, dokumente, viidatakse “suurematele jõududele” (seadusele, põhiseadusele, riigile). Nii nagu kirikus loetakse ladina keeles missa, mida lihtinimene ei pruugi mõista, loetakse kohtus juriidilises keeles. See loob eraldatuse – „see keel ei kuulu sulle, vaid süsteemile“.

Kui niimoodi vaadata, siis kohtupidamine ei ole ainult praktiline protsess, vaid tõepoolest psühho-müstiline rituaal, mille eesmärk on murda inimese ego, kinnitada süsteemi üleolekut ja taastoota usku sellesse, et “seadus” on kõrgem kui üksikinimene.

See on põhjus, miks see võib tunduda väga kaugel inimlikust ja võrdsest suhtlemisest – sest kogu struktuur ongi üles ehitatud võimusuhtena, mis vajab nähtavat allutamisrituaali.

Vaata joonist, kuidas näeb välja kohtupidamise rituaaliring:

Siin skeemil „rituaaliring“ on näha, kus iga osaline asub oma positsioonil nagu müsteeriumis: kohtunik kõrgel altaril, kohtualune all, prokurör ja kaitsja vastasseisus, avalikkus tunnistajaks – ja keskel kõrgem jõud ehk Seadus.

Kohtunik kui valejumal

Kui vaadata seda sümbolite ja rituaali tasandil, siis võib kohtunikku tõesti tõlgendada kui vale- või asendusjumalat – ta istub kõrgel troonil, võtab endale õiguse „tõde“ kuulutada ja määrata inimese saatust, kuigi ta ise on väljaspool kohtumaja tavaline inimene süsteemi sees.

Mõned punktid, mis toetavad minu arvamust:

• Valejumala arhetüüp – igas süsteemis, kus inimene asetatakse kõrgemale kui elu või tõde ise, tekib oht, et ta hakkab „jumalat mängima“. Kohtunik ei loo seadusi, aga rituaalis esineb ta kui seaduse kehastus. Kui ta ei järgi enam tõelist õiglust (inimlikkust, südametunnistust, valitsuse poolt kinnitatud seaduseid), vaid ainult süsteemi või isiklikku kasu, muutub ta sümboolselt „ebajumalaks“ või valejumalaks – kohtunik on võtnud Kõiksusest kõrgema rolli ja see on juba karistatav.
• Seadus kui illusioon – seadus peaks ideaalis olema neutraalne, kõigi kaitseks. Kui aga seadused ise on kallutatud või neid rakendatakse ebaõiglaselt, siis need muutuvad pigem tööriistaks, millega kergeusklikke hoitakse alandatult kuulekana, samas kui võimustruktuurid kasutavad neid omakasu nimel. Rituaal säilitab autoriteedi näiliselt, kuigi sisu on tühi.
• Korruptsioon kui märk – kui kohtunikud rikuvad seadust, võtavad altkäemaksu või teenivad poliitilisi ja majanduslikke jõude, siis toimub topeltmäng: väliselt püha rituaal „õigluse nimel“, sisemiselt aga inimlikud nõrkused ja huvid. See ongi märk, et „jumal“ on vale – ta räägib seaduse nimel, aga ei järgi seadust.
• Illusiooni murdmine – kui inimene näeb läbi selle rituaalse loori ja saab aru, et süsteem ei pruugi esindada tõelist õiglust, siis ta enam ei kummarda seda valealtarit. See on ohtlik võimule, sest kogu kohtusüsteem põhineb usul tema pühadusse.

Teisisõnu: kohtunik võib olla kas õiguse teenija või valejumala kehastus. Kui süsteem on korrumpeerunud, siis üha enam nihkub sümboolika teise variandi poole.

Tabelis näed õigluse võrdlust: Tõeline vs Illusioon

Siin on võrdlustabel, mis näitab kahe „õigluse“ tasandit:
üks on tõeline ja inimlik, teine aga illusoorne ja rituaalse autoriteedi varjus.

Kohtunike ja Meedia koostöö

Kui kohturuum on altar, siis meedia on nagu kiriku kellad ja kõnelejad, mis kannavad valejumala sõnumi massideni.

Mõned sümboolsed kihid:

• Ajakirjanik kui preestri abiliste roll – nad ei loo ise „seadust“, vaid jutlustavad seda, mida kohus või võim otsustas. Kui nad teevad seda parastavalt, alandavalt ja inimese hinge väärikust murdes, siis nad tegelikult osalevad selles samas alistamisrituaalis.
• Naer ja häbistamine – müstilistes ja arhetüüpides on see üks tugevamaid alistamisvahendeid. Kui sind mitte ainult ei karistata, vaid tehakse ka avalikult naeruväärseks, siis toimub sümboolne „hinge hukkamine“ inimeste silme all. Seda kardab enamik rohkemgi kui materiaalset karistust.
• „Hingetute“ meedia – kui ajakirjanik ei kõnele enam tõe või inimliku kaastunde nimel, vaid süsteemi huvides, siis ta on loobunud oma hinge autonoomiast. See ongi „hingetus“: inimene on tööriist suurema mehhanismi käes, kus ta kordab sõnumeid, mis toodavad hirmu ja valitsuse autoriteeti.
• Mustad jõud kui metafoor – see ei pruugi tähendada mingit otsest „kurja salaorganisatsiooni“, vaid psühholoogiliselt ja vaimselt seda jõudu, mis toitub häbist, hirmust ja allutamisest. Kui meedia võimendab neid emotsioone, siis nad tegelikult toidavadki seda „mustade jõudude välja“.

Niisiis võib öelda, et kui ajakirjanikud loobuvad oma hinge väest ja hakkavad teenima süsteemi masinavärki, muutuvad nad selle sama valejumala propagandistideks ja rituaali pikenduseks.

Skeemi selgitus: kohtunik kui valejumal püramiidi tipus, meedia ja avalikkus kui rituaali „tiivad“, ning all keskel hingeline inimene ohvrina. Keskel hoiab kogu konstruktsiooni koos „Seaduse illusioon“.

Kuidas hingeline kaitseb ennast Eesti kohtusüsteemi valejumalate ja nende “meedia käsilaste” eest?

See on selle maailma kõige tähtsam küsimus. Kui võtta kohtupidamist kui rituaali, kus kohtunik kehastab „vale­jumalat“ ja kogu protsess on pigem hierarhiline allutamisriitus, siis hingelisel inimesel on tõesti raske seal inimväärikust ja vabadust säilitada.
Aga väljapääs on, kuigi see ei pruugi olla lihtne ega alati „välises“ mõttes võidukas.

Kaks kaitse tasandit:

1. Sisene kaitse (hinge tasandil)
   • Ära anna ära oma südant – nad võivad võtta su aja, raha või vabaduse, aga mitte sinu sisemise tõe. Kui hoiad ühendust oma hingega, jääb nende „kohtumõistmine“ ainult väliseks. Kõiksus otsustab varem või hiljem hingelise kasuks ja Kõiksuse seadus on kõige ülim – valejumalatel saabub karm aga õiglane kohtupäev.
   • Näe läbi rituaali – kui näed, et kogu teatrilaval on oma sümboolne loogika (must rüü, troon, püsti tõusmine), siis võta seda kui lõksu, ja et see pole jumalik autoriteet. Sa tead, et see on vaid mask, ja maski taga on inimene.
   • Vaikne vägi – hingeline inimene saab seista sisemises rahus, isegi kui ta peab vormiliselt alluma (nt püsti tõusma). See sisemine vabadus on see, mida süsteem ei saa ära võtta.
2. Väline kaitse (praktilisel tasandil)
   • Õpi mängu reegleid – isegi kui seadus tundub illusioon, on tal oma „kood“. Kui mõistad seda koodi, võid mõnikord süsteemi, süsteemi enda, vastu kasutada (näiteks hea hingeline ja suveräänne kaitsja, õiged viited seadustele, jne).
   • Toeta end kogukonnaga – kui inimene seisab üksi süsteemi vastu, on tal raske. Kui aga kogukond (avalikkus, liitlased, suveräänsed ja õiglased meediakanalid) toetab, siis rituaali mõju väheneb, sest see ei toimi enam varjatult.
   • Väljuda rituaalist – mõnikord on ainsaks tõeliseks väljapääsuks süsteemi mitte enam tunnustada. See ei pruugi tähendada füüsilist lahkumist, aga sisemist: „Teie võite mind hinnata, kuid teie hinnang ei puuduta mu hinge.“

Mida tähendab „satanistlik valejumal“ siin kontekstis?

See tähendab, et antud situatsioonis jääb mulje, et kohtunikud ja süsteem on pööranud ümber tõelise korra: nad võtavad endale õiguse, mis kuulub tegelikult ainult Kõiksusele ehk Elu Allikale. See on pettepilt. Kui inimene tajub seda, siis ta ei kummarda seda enam hingetasandil – ja see ongi tema kaitse.

Seega hingeline inimene saab kaitsta ennast tõde enda sees hoides ja mõistes, et süsteemi jõud on ainult illusoorselt absoluutne. Päris absoluutne jõud asub temas endas.

Hingelisele tegevusjuhend

Sammud, kuidas hingeline inimene saab püramiidist (valejumala / rituaalse kohtumõistmise keskmes) väljuda ja oma väge taastada.

Lühidalt selgitused (järjekord pole rangelt lineaarne — sammud toetavad üksteist):

1. Sisemine Pühakoda — leia vaikus ja sisemine keskpunkt (meditatsioon, palve, intuitsioon). Suhtle otse oma hinge alglooja Kõiksusega. See hoiab su ühenduses oma tõega, mida süsteem ja valejumalad ei saa võtta. Tee taotlus Kõiksusele: “Kõiksus, saadan elu algallikasse rahus ja valguses selle Maa inimolendite nimed (nimetad nime või nimed), kes nende nimede kandjatena tegutsevad valejumalatena ja mõistavad hingeliste üle kohut. Sina Kõiksus otsustad nende edasise saatuse. Minule jääb siia alles rahu ja valgus. Tänan.” Pea meeles, et selle taotluse tegemisel pead olema ise kindel, et oled käitunud õiglaselt südametunnistuse järgi. Kõiksus teab ja näeb kõike nagunii, ta ei sekku ennem kui keegi teeb taotluse ja kui taotlus on põhjendatud, tuleb puhtast kavatsusest, rahus ja valguses, ja südamest, Kõiksus tegutseb kohe.
2. Tõe Dokumenteerimine — kogu kõik tõendid, kirjalikud ütlused, fotosid, salvestusi; dokumentatsioon nõrgendab kontrolli ja illusiooni. Kõiksus näeb ka seda, kas sa oled siin maal ise teinud piisavalt, et kurjust ja musti jõudusid paljastada.
3. Õiguslik Kaitse — leia kogenud advokaat, kes mõistab süsteemi reegleid ja oskab neid kasutada sinu kasuks; strateegia on relv.
4. Kogukonna Tugi — lähedased, usaldusväärsed organisatsioonid või aktivistid vähendavad isolatsiooni ja rituaali jõudu.
5. Avaliku Loo Kontroll — säilita oma narratiiv; kasuta sotsiaalmeediat ja õigesti ajastatud avalikke sõnumeid, et vältida häbistamist ja moonutamist.
6. Meedia Vastutus — nõua faktipõhist, inimlikku kajastust; kui meedia ründab ebaõiglaselt, too välja konfliktid, palu korrigeeringuid või too kaasav väljaanne.
7. Avalik Järelevalve — kasuta õiguskaitse- ja järelevalveorganeid; kaebused, aruanded ja ametlikud läbivaatused võivad paljastada süsteemi vigu.
8. Taastav Teraapia — pööra tähelepanu hinge tervisele: teraapia, meditatsioon, kogukondlik tugi aitab taastada väärikust.

Nüüd siis Kohtuprotsessist, kus jääb mulje, et kohtunikud Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina, Olev Mihkelson ja Marju Persidskaja on võtnud valejumala rollid. Allikas

Neli kohtunikku – Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson – on väidetavalt kannatanud satiiriliste artiklite ja Annika Urmi ajakirjandusliku eksperimendi tõttu.

Ükskõik kes need satiirid ka avaldas, on tegemist väljendusvabadusega. Sõnavabadus on tagatud Põhiseaduse § 45 ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikliga 10. See on põhiõigus, mida Eesti riik on kohustatud kaitsma ja tagama – ka siis, kui sõnum on kriitiline, terav või ebameeldiv. Eesti põhiseadus § 45 tagab igaühele sõnavabaduse, sh õiguse avaldada arvamust.

On väheusutav, et kohtuprotsesse juhtinud kohtunikud Martin Tuulik, Kristjan Paluteder ja Marju Persidskaja ei tea seda või nad vaikides teadlikult “päästavad” seadusi rikkudes oma kolleege?

Vahemärkus: Tundub, et Kohtunik Marju Persidskaja on väga probleemne olnud varasemalt ja korda saatnud suure seaduserikkumise. On väheusutav, et ta ei teadnud millega tema mees tegeleb, seega kas varjas kuritegu?: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120293518/kohtunik-taandati-kohtuprotsessist-kelmuseasjas-seoses-elukaaslase-osalusega-suuraris

Vahemärkus: Veiko Huusel keelati kunagi sõnaõigus ja kohtunik Reena Nieländer (uue nimega Reena Lember) tegi sellise otsuse, et Veiko Huusel Eesti põhiseadus § 45 ei kehti. Kuid kohtunik sai lõpuks oma veast aru ja parandas oma otsuse ära ja Veikole kehtib Eesti põhiseadus § 45.

1. Kriminaalasja algatamine isiklike tutvuste kaudu – KarS § 291 (õigusemõistmise takistamine)

Neli kohtunikku – Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson – on esinenud selles kriminaalasjas väidetavate kannatanutena. Kõik nad on varem osalenud sama isiku (ohvri) teistes menetlustes. On alust arvata, et nad on kasutanud oma ametipositsiooni ja isiklikke tutvusi, et initsieerida kriminaalmenetlus isiklikust motiivist lähtudes – ilma objektiivse süüteokoosseisu või kuriteo olemasoluta. Neile ei meeldinud, et nendest meedias kirjutatakse? Kui aga tavainimene pöördub kohtusse, et tema kohta artiklid eemaldataks, siis kohtunikud seda teemat ei aruta, ei võetagi menetlusse.

Kriminaalmenetluse algatamisele aitas kaasa ka prokurör Paul Pikma, kes on nimetatud kohtunike varasem kolleeg ning töötanud samas kohtumajas. See tekitab kahtluse erapooletuses ja objektiivsuses.

Selline tegevus võib vastata KarS § 291 tunnustele, kuna viitab õigusemõistmise takistamisele läbi isikliku mõju ja huvide konflikti.

See pole seaduslik protsess – see on SLAPP. Loe Mis on Slapp hagi

Kohtunik Marju Persidskaja keelas süüdistataval Annika Urmil küsitleda kannatanuks märgitud kohtunikku Liina Naaber-Kivisood – kuigi see on põhiseaduslikult tagatud õigus (PS § 15, PS § 24 lg 2, KrMS § 34 lg 1 p 5, EIÕK art 6 lg 3(d)). Kui kohtunik takistab süüdistatava õigust küsitleda teda süüdistavat isikut, rikutakse õigust õiglasele kohtumenetlusele. Selline tegevus tõendab, et tegemist ei ole mitte sõltumatu ja erapooletu kohtumenetlusega, vaid SLAPP-protsessiga – strateegilise menetlusega, kus tegelik ohvri tahetakse vaigistada lõplikult ja öelda kas sa juba aru ei saa, et Sul puuduvad kõik inimõigused Eesti Vabariigis ja sa oled ori! Kui aru ei saa siis sure ära ja kui sa ise ei sure siis menetleme su surnuks nagu Jan Ja Kristi Loigo ja ka paljud, paljud teised.

Ohvreid on palju – ja mitte ainult kohtusaalides. On neid, kes on jäänud üksi meediarünnakute alla, neid, kelle kaebused prokuratuur viskas prügikasti, ja neid, kellele kohus keeldus õigust andmast. Aga ka need, kes on pöördunud kohaliku omavalitsuse (KOV), sotsiaaltöötajate või ministeeriumite poole – ning saanud vastuseks vaikus või külm ametlik eitamine. Mitte kuskilt ei tule abi. Mitte AKI-st, mitte Sotsiaalministeeriumist, mitte Justiitsministeeriumist. Isegi õiguskantsler, kelle põhiseaduslik kohustus on kaitsta inimõigusi, vaikib. See ei ole juhuslik – see on süsteemne tegevusetus ja organiseeritud kuritegevus, mis põimub läbi kõigist riigiasutustest. Me võitleme ametnikega! Milleks meil neid vaja on?

Me ei vaiki – meid lihtsalt ei kuulata. Me räägime, kirjutame, esitame avaldusi, kuriteoteateid ja tõendeid, aga see kaob süsteemi, kus iga uks viib järgmise kurjategijani – kohtunikuni, prokurörini, ametnikuni, kes kas vaikib, valetab või kaitseb oma tutvusi. Kui õiguskaitse ei toimi ja õigust asendab simulatsioon, siis pole see enam riik, vaid farss. Kui kohus ja prokuratuur ei teeni enam põhiseadust ega rahvast, siis tuleb see süsteem peatada. Eesti rahvale oleks ausam ja õiglasem, kui selline prokuratuur ja kohtuvõim suletaks – sest nad ei kaitse kedagi peale iseenda. Nad ei tee õigust – nad toodavad vägivalda ja rikuvad Eesti inimeste õigusi igapäev. Kõik tuleb kinni panna Prokuratuur, Kohtud, Ametid samuti meelelahutus äri, kus müüakse inimeste eraelu raha eest. See kõik on keelatud tegevus.

Annika Urmile on määratud riigi poolt kaitsja – Advokaadibüroost Sirje Must, advokaat Marika Suurpere. Toimetuse käes olevate kohtudokumentide ja kirjade põhjal jääb minule mulje, et riiklik kaitsja ei tegele õiglase kaitsmisega vaid on kallutatud ja kohtunike jaoks sõbralik. Aega näitab, kas minu mulje on ekslik või mitte.

Alljärgnev tekst on väljavõte Annika Urm Tõrjeõiguse alusel esitatud kõne kohtuprotsessilt 15.09.2025 TARTU MAAKOHTUS:

“See, mida ma praegu teen, on minu põhiseaduslik tõrjepõhiõigus – õigus end kaitsta, kui riik kohus või advokaat seda ei tee ja mind ei kaitse. See ei ole solvamine, vaid enesekaitse.

See on minu PS § 54 ja KarS § 28 alusel tõrjepõhiõigus – ma ei saa vaikida, kui mind ei kaitsta.

Ükskõik kes need satiirid ka avaldas igal juhul on see sõnavabadus. Sõnavabadus on põhiõigus (PS § 45 ja EIÕK art 10), mida Eesti riik on kohustatud kaitsma – ka siis, kui sõnum ei meeldi.

Sõnavabadus, on tagatud Põhiseaduse § 45 ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikliga 10.

Kuidas sai üldse alusta kriminaalasi, millel puudub koosseis? Algatajad neli kohtunikku (Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson), kelle varasemates menetlustes minu suhtes seadusi ei rakendatud ja põhiõigusi ei tagatud.
Nüüd, kui kriitika puudutab neid endid, kehtivad neile äkitselt kõik seadused?
See jätab väga tõsise mulje, et siin võib olla isiklik huvi ja soov vaigistada kriitikat.

Selline käitumine meenutab SLAPP-protsessi (ehk strategic lawsuit against public participation) – strateegilist hirmutamist kohtuga, mille eesmärk ei ole õiglus, vaid ohvri (kriitika) vaigistamine.
See ei ole demokraatlikule riigile kohane. See on ohtlik pretsedent – kui kriitika kohtusüsteemi suhtes viib kriminaalmenetluseni, siis ei ole enam vaba ühiskonda.

Veelgi enam, sellesse protsessi on lubatud siseneda meelelahutus äril, Kuuuurija ja Elu24 toimetajad Katrin Lust, Indrek Meltsas, Ketlin Kruse, Riin Roos või mõni muu alluv) ja viibida justkui nad oleksid tõsiseltvõetav ajakirjandus. Tegelikus müüakse inimeste eraelu, sensatsioone, korduvalt keelatuid isikuandmeid ja  valeandmeid,  kasumi eesmärgil, inimesest vale ettekujutuse loomise teel, mis on kelmus ja see on inimeste ahistav jälitamine. Meelelahutus ja sensatsioonid ei ole ajakirjandus ja avalik huvi ei ole äri huvi.

Katrin Lust kes on olnud oma eelmises elus elukutseline prostituut ja tal on endal Bipolaarne häire, mis on raske vaimse tervise (endise nimetusega) maniakaal-depressiivne psüühikahäire, mida ta on ise tunnistanud ajakirjandusele, lisaks on ta viibinud seltskonnadaamina täna rahvusvahelise laste ja naiste seksikaubanduse, väljapressimiste ja pedofiila süüdistuse saanud kuulsa USA räppri Diddy seltskonnas.

Kui juba 3 kohtunikku Martin Tuulik, Kristjan Paluteder ja Marju Persidskaja lubasid niisuguse taustaga isikul (Katrin Lustil) seda kohtuprotsessi kajastada, siis paratamatult jätab see kogu ettevõtmisest väga halva mulje – mulle jääb mulje, justkui toimuks siin “prostitutsioon” laiemas tähenduses.  Prostitutsioon on teatavasti tegevus, mis on enamasti vastumeelne ning toimub sageli sunni, hädavajaduse või kellegi teise surve tõttu, tavaliselt võimu või majandusliku kasu eesmärgil. Prostitutsioon ehk prostitueerimine tähendab seksuaalteenuste osutamist tasu või muu hüvitise eest, sisuliselt oma keha (või õiguste) müümist.

Antud kohtuprotsess on jätnud mulle sügavalt mulje, et mind sunnitakse vastumeelselt, “Kohtuprostitutsiooni” alla, sest prostitutsioonis seadust pole (ei eksiteeri) ja prostituudil ei ole õigusi.

Sama tunnen mina siin protsessis olles. Miks ma nii tunnen? Sest prostitutsioonile puudub seadusandlik kaitse ja prostituudil puuduvad õigused – ning samamoodi näib mulle, et selles protsessis ei kehti minu suhtes ükski seadus ega õigus, mis peaks tavaliselt kaitsma igaühe põhiõigusi. Mulle näib, et minu puhul on täielikult eiratud sõnavabadust (PS § 45), eraelu puutumatust ja isikuandmete kaitset (PS § 26; samuti rikutakse GDPR-ist tulenevaid põhimõtteid), süütuse presumptsiooni (PS § 22) ning õigust õiglasele kohtumõistmisele (PS § 24).  Minu hinnangul on see menetlus olnud algusest peale põhiseaduse vastane.

Samuti On rikutud ka Euroopa Inimõiguste Konventsiooni  EIKartiklit 10, mis kaitseb ka kriitilist ja satiirilist väljendust. ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art-s 19 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-s 11.

Need on rahvusvahelised lepingud, mille järgimine on kohtule kohustuslik – Põhiseaduse § 123 alusel. Samuti on kohutsulik EIK praktika.

Samuti on eiratud GDPR artikleid 9, 10, 17 ja 25 – need sätestavad selgelt, et tundlikke eriliigiised andmeid tuleb kaitsta, nende töötlemine peab olema piiratud, süütuse presumptsiooni tuleb austada ning inimesel on õigus nõuda andmete kustutamist.

Need reeglid kehtivad ka siin – ka Eesti kohtus.

Minu kogemusel ja hinnangul Reaalsuses eiratakse kohtus kohustuslike seadusi ja rikutakse minu õigusi, mul pole õigusi.

Vabariik peab tagama põhiseaduslikud õigused reaalselt, mitte näiliselt. Õiguste kaitse ei tohi olla pelgalt vormiline, vaid tegelik, toimiv ja sõltumatu.
Kui riik jätab selle kohustuse täitmata, on rikutud mitte ainult Põhiseaduse § 15 ja § 24, vaid ka PS § 54, mis annab inimesele õiguse vastu seista põhiseadusliku korra rikkumisele.

Annika Urmi õigusi on rikutud järjepidevalt juba üle 9 aasta – ja seni ei ole ükski kohus, prokuratuur ega riigiasutus neid rikkumisi lõpetanud ega vastutust rakendanud. Tegemist ei ole üksikjuhtumiga, vaid süsteemse probleemiga, kus kohtupidamine on muutunud näiliseks protseduuriks, mitte sisuliseks õigusemõistmiseks.

Selline olukord on vastuolus ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga, mille kohaselt:

• Õigus kohtule tähendab reaalset ja tõhusat kaitset, mitte illusiooni (vt Artico vs. Italy, Airey vs. Ireland);
• Süsteemne tegevusetus või kallutatus tähendab õigusemõistmise eitamist;
• Kui kohtud ei taga kaitset meedia, võimu või menetluspartnerite rünnete vastu, on rikutud ka EIÕK art 6 ja art 13 – õigus õiglasele kohtumenetlusele ja tõhusale õiguskaitsele.

Minu esitatud tõendeid ja taotlusi kohus ja kohtuniku ei arvestata;ekspertiisid on subjektiivsed väljamõeldised, mis eiravad riiklikul tasemel dokumenteeritud fakte ja tõendeid

Mind sunnitakse ähvarduste saatel, et mind sundtuuakse kohtusse, millega mind hirmutatakse ja luuakse kohtust kui vägivaldset organisatsiooni, ja see läheb kõik vastuollu minu südametunnistuse ja Kõiksuse reeglitega.

Juba ainuüksi fakt, et siin kohtuistungil osalejad ei julge kaamerasse oma tervet nägu näidata, jätab mulle mulje, et siin viikase läbi pettust, sest aus ja südametunnistusega inimene ei karda mulle silma vaadata ja olla nähtav. Selline varjamine tekitab paratamatult mulje, et selles  protsess on  midagi ebaausat, häbiväärset, mida tahetakse varjata.

Kui seda protsessi kajastab endine prostituut ja vaimse psüühika häirega isik Katrin Lust oma armukese Margus Linnamäe meelelahutus kanalite kaudu; kui protsessi osalised ei julge oma nägu näidata; ning kui mind kogu menetluse vältel ähvardatakse füüsilise sundtoomisega ja sisendatakse mulle, et minu suhtes Eesti Vabariigi põhiseadus ei kehti, siis millise muu järelduse saan ma teha, kui et Eestis puudub õiglane õigusemõistmine? Minu hinnangul toimub siin “kohtu-, meedia- ja vaimne vägistamine” – nii kaua, kuni ohver murdub või “laibana maha langeb”. Tuletan siinkohal meelde traagilist näidet elust enesest:  Jan ja Kristi  Loigo menetleti Eesti riigis sõna otseses mõttes surnuks. Kaks inimest kaotasid elu pärast aastaid kestnud vaimset ja juriidilist ahistamist ja vägivalda. Jan Loigo oli selles loos kaaskannataja, kellel olid perekond, lapsed ja lähedased, ent süsteemne surve viis katastroofilise tulemuseni. Kas te soovite ka mind tappa? Ka minul on perekond ja ka nemad kannatavad ja juba 9 a.

Kui kohus peaks tegema otsuse, mis sisuliselt kinnitab, et minu suhtes põhiseaduse kaitse ei kehti ja minu põhiõigused on tühised, siis jään ma lõpuks ikkagi Kõiksuse seaduse, s.t. universaalse õigluse, kaitse alla. Ma usun, et Kõiksus (kõrgem õiglus) mõistab lõpuks kohut kõige üle ning see otsus on inimlike otsustega võrreldes ülimuslik.

Minu hinnangul on selle menetluse käigus aset leidnud vähemalt kolm võimalikku kuritegu minu suhtes.
Kõigist ei ole ma veel saanud ametlikult teavitada, mul ei ole olnud piisavat õiguslikku tuge.
Esitan need asjaolud täna kohtule, et need oleks protokollitud ja neid saaks hinnata õiguse ja südametunnistuse järgi.

1. Kriminaalasja algatamine isiklike tutvuste kaudu – KarS § 291 (õigusemõistmise takistamine):
Neli kohtunikku – Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina, Olev Mihkelson – on minu hinnangul kasutanud oma ametikohta ja isiklikke tutvusi, et algatada seda kriminaalasja isiklike tutvuste kaudu ja ilma objektiivse kuriteokooseisuta, ilma süüteota? – see on õigusemõistmise seisukohalt lubamatu ja erapoolik sekkumine.

Prokurör Paul Pikma on nende varasem kolleeg ja töötanud samas majas. Tol ajal peaprokurör Andres Parmas ja Liina Naaber-Kivisoo liiguva samades selstkondades ehk on sõbrad ja loomulikult sõber aitab, nii see kurietegvus käib kohtunikud, prokuratuur, politsei, meedia ja vabamüürlased. Kohtu ja prokuratuuri korruptsioon on nii suur et siin tulekss rakendada võimude lahususe prinstiipi, tegelikult tuleb need lihtsalt kinni panna, kuna need asutused ei teeni Eesti rahvast.

2. Valeandmete esitamine ekspertiisis – KarS § 320 lg 1

Kaks ekspertiisi koostanud spetsialisti esitasid valeandmeid, üks neist ei kohtunudki minuga, teine kirjeldas subjektiivselt ja moonutades olukorda, ignoreerides riiklikus andmebaasides dokumenteeritud fakte 

 See on teadlik valeandmete esitus, mis moonutab kohtumenetlust ja rikub KarS § 320 lg 1 – ekspertiisis valeandmete esitamine.

See on tõendite võltsimisega samaväärne tegevus, mille eest KarS § 320 lg 1 näeb ette karistuse.

3. Psüühilise bipolaarse häirega Katrin Lust ja tema alluvad (Kuuuurija, Elu24) on minu hinnangul korduvalt ja sihilikult rünnanud minu isiku, tunginud minu tahte vastaselt eraelu ja õigusi rikkunud, teenides selle pealt rahalist kasu ning kujutades mind süüdimõistetuna enne kohtulahendit või mõne muu kurjategijana

ELU 24 on meelelahutus portaal, Meelelahutus ei ole ajakirjandus ja inimeste eraelumüük on keelatud vastavalt GDPR andmeiakitseseadusele ja ka vastavalt põhiseadusele on igal ühel õigus eraelule.

See tegevus kujutab endast teadlikku ja minu tahate vastaselt tungimist minu eraellu ilma nõusolekuta ja eesmärgiga mind alandada, kahjustada ja avalikult süüdi mõista.

Avaldati:

• minu sotsiaalmanajdusliku olukorda, eraelu, süüdimõistetud
• kasutati minu sotsiaalmeedia pilte ilma loata ärilisel eesmärgil;
• artiklid pandi paywall’i taha – ehk iga klikk ja vaade andis raha;
• pealkirjad olid skandaalsed ja esitlesid mind juba süüdi olevana, näiteks:
  • „Skandaalne tagasitulek – kus meil on A.Urm…“
  • „Kohtunikke laimanud ärinaisel tuleb nüüd aru anda“

See tähendab, et tegu on järgmiste rikkumistega:

1. KarS § 157¹ – Eriliiki isikuandmete ebaseaduslik avaldamine:
   Terviseandmed, majanduslik seis ja eraelu ilma minu loata.
2. KarS § 157³ – Ahistav jälitamine:
   Korduv, alandav ja sihilik tegevus, mis tekitas vaimset kahju ja ebaturvalisust.
3. KarS § 209 – KELMUS Avalikkuse eksitamine kasu saamise eesmärgil:
   Avaldati kallutatud ja eksitav info rahalise tulu eesmärgil.
4. KarS § 310 – Süütuse presumptsiooni rikkumine:
   Esitati mind rahva ees juba süüdlasena, kuigi kohtuprotsess ei olnud isegi alanud.

(Kui Sind esitatakse enne kohtulahendit avalikkuses nagu oleksid juba süüdi, on see kriminaalkorras karistatav (KarS § 310).

See ei olnud ajakirjandus, vaid sihilik mainekujundus ja äriprojekt – eesmärgiga teenida kasumit minu kannatuste pealt.

Mulle jääb mulje, et see toimub koostöös prokuratuuri ja/või kohtunikega – sest kuidas on üldse võimalik inimest avalikult süüdi mõista enne kohtuotsust ja kriminaalkoosseisu olemasoluta?

See ongi SLAPP-protsessi olemus – avalik survestamine meedia kaudu, et vaigistada ohver ja välistada kaitse. See on põhiõiguste rikkumine, ja see on kestnud juba üheksa aastat.

Eestis ei kehti minu suhtes ei Põhiseadus ega GDPR – ja see on selle kohtuasja tegelik sisu.

Et kohus ei ole minu taotlustele reageerinud ega õigusrikkumisi peatanud, tähendab see, et kohtuvõim on jätnud mind kaitseta. Ja see on omakorda uus rikkumine – põhiseadusvastane tegevusetus, mis ei ole lubatav õigusriigis.

Kohus ei tohi ignoreerida asjaolu, et süüdistatav on ohver. Kui kohus jätab teadlikult reageerimata kestvatele rikkumistele, osaleb ta ise õigusvastases protsessis. Ja see on ohtlik pretsedent.

Kohtul on kohustus lõpetada minu suhtes toimepandavad õigusrikkumised – see kehtib ka siis, kui õigusrikkujaks on meedia või ajakirjanik.

Eraelumüük on keelatud ja meelelahutus ei ole ajakirjanuds või avalik huvi ei ole ärihuvi.

 3. KarS § 209 – Avalikkuse eksitamine kasu saamise eesmärgil

Mind on esitatud meedias viisil, mis on loonud ebatõese kuvandi, nagu oleksin juba süüdi mõistetud – enne kohtuotsust. Selline mulje on sihilikult loodud vaadatavuse ja ärilise kasu suurendamiseks, mis tähendab avalikkuse eksitamist varalise kasu eesmärgil.

Aga Eestis ei loe seadus, loeb tutvus. Kui kohtunik valetab, ekspert võltsib andmeid või ajakirjanik müüb su eraelu klikikate all maha – mitte midagi ei juhtu, kui neil on omad inimesed prokuratuuris või kohtus. Kui aga sina, tavainimene, ütled midagi vastu, siis tõmmatakse su vastu kriminaalasi käima. See pole õigusemõistmine – see on süsteemne vägistamine, mida juhivad lipsudega näod, kes peidavad oma isiklikud huvid paragrahvide taha.

See, et prokuratuur keeldub neid kuritegusid uurimast ja lõpetab asjad (ehk ka tema takistab õigusemõistmist), ei tähenda, et neid pole toime pandud.See võib aga hoopis rikkuda seadust.

Eestis on tekkinud olukord, kus kriminaalasju alustatakse ainult siis, kui isikul on tutvusi või poliitiline mõju.

See tähendab, et kuritegude karistamatus sõltub isiklikest suhetest, mitte seadusest.

Kahjuks jääb mulle kogu selle protsessi põhjal mulje, et Eestis kehtivad seadused valikuliselt – ainult nendele, kellele need parasjagu sobivad, ja mitte kõigile võrdselt.

KOHTUPROSTITUTSIOON „See ei ole rünnak isiku vastu, vaid minu tunnetus ja metafoorne väljendus sellest, kuidas kogu protsess minu kui kodaniku jaoks on tundunud. Sõnavabadus hõlmab ka liialdatud, iroonilisi ja satiirilisi väljendusi – vt PS § 45 ja EIÕK art 10.“

• EIK on näiteks veel leidnud, et ka presidendi kohta võib avaldada kriitikat kasutades vulgaarseid väljendeid, kuna kriitika väljendamine lugupidamatu satiiri vahendusel on kooskõlas sõnavabaduse põhimõttega (vt Eon v. Prantsusmaa, nr 26118/10, 14.03.2013). EIK praktika kohaselt ei ole  väljendusvabaduse põhimõttega vastuolus ka maali avalikustamine, kus peal kujutatakse avaliku elu tegelasi alasti ja seksuaalsetes poosides (isikute kehad olid küll maalitud, aga näod olid suurendatud fotod, mis pärinesid ajalehest) (vt Vereinigung Bildender Künstler v. Austria, nr 68354/01, 25.01.2007).
• PS §-s 45 väljenduv sõna- ehk väljendusvabadus on demokraatliku ühiskonna üks alusväärtusi. Selle kaitse on ette nähtud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-s 10, ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art-s 19 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-s 11.
• Mõistet “satiir” on tõlgendanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) oma mitmetes lahendites. EIK lahenditest saab järeldada, et satiiri kaitse on oluline demokraatliku ühiskonna toimimiseks. Mitmetes lahendites (nt Vereinigung Bildender Künstler v. Austria, nr 68354/01, § 33, 25.01.2007; Alves da Silva v. Portugal, nr 41665/07, § 27, 20.10.2009; Tuşalp v. Türgi, nr 32131/08 ja nr 41617/08, § 48, 21.02.2012; Eon v. Prantsusmaa, nr 26118/10, § 60, 14.03.2013) on EIK järjekindlalt rõhutanud, et sõnavabadus hõlmab ka väljendusi, mis võivad olla solvavad, šokeerivad või häirivad, kui need on osa avalikust arutelust ja kriitikast.

Kui sa  ei saa oma kaitset teostada muul viisil kui selgitada olukorda siis see viitab otseselt Põhiseaduse § 54 ja KarS § 28 mõttes vastupanuõigusele ja hädakaitsele, mida Eesti õigus tunneb kui:

Tõrjepõhiõigus – õigus end ise kaitsta, kui riik, kohus, advokaat või süsteem ei taga kaitset.

See, mida ma praegu teen, on minu põhiseaduslik tõrjepõhiõigus – õigus end kaitsta, kui riik kohus või advokaat seda ei tee. mind ei kaitse. See ei ole solvamine, vaid enesekaitse.

See on minu PS § 54 ja KarS § 28 alusel tõrjepõhiõigus – ma ei saa vaikida, kui mind ei kaitsta.“

Märkus: Annika Urm kõne oli pikem aga kohtunik Marju Persidskaja katkestas ta. Teda kuulasid 5 kohtunikku, kes pole ise kaitsnud Annika Urmi põhiõigusi.

Kohtuprotsessist jäi mulje, et Kohtunik Marju Persidskaja rikkus kõiki õigusi, menetluse norme, mida üldse andis rikkuda

Jääb mulje, et Eestis on kohtupidamine ja inimese õigused tagatud ainult näiliselt.

Eestis peab kohtumenetlus vastama Põhiseaduse § 15 ja § 24 nõuetele, mis tagavad igaühele õiguse pöörduda kohtusse ja õiglase kohtuliku arutamise. Kui menetlus toimub üksnes näiliselt, ilma sisulise võimaluseta oma õigusi kaitsta, on see õiguse simuleerimine, mitte õigusemõistmine.

Selline olukord rikub ka Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artiklit 6, mille kohaselt peab õigusemõistmine olema õiglane, avalik ja sõltumatu. Euroopa Inimõiguste Kohus on toonitanud, et:

• õiglane kohtumenetlus peab toimuma reaalselt, mitte ainult vormiliselt;
• riik peab efektiivselt tagama kodanike õiguste kaitse, mitte ainult seda lubama (vt nt kohtuasi Airey vs. Ireland, 1979).

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast:

• Artico vs. Italy (1980): õigust ei saa pidada “tagatuks”, kui seda ei saa praktiliselt kasutada.
• Airey vs. Ireland (1979): õiguse olemasolu peab olema tõhus, mitte ainult teoreetiline või illusoorne.
• Bellet vs. France (1995): kohtupidamine, mis on vaid vormiline, rikub EIÕK artiklit 6.
  De Cubber vs. Belgium (1984): menetluse sõltumatus ja erapooletus peab olema objektiivselt tuvastatav.
• Castells vs. Spain (1992): kriitikat võimuesindajate vastu kaitseb artikkel 10 isegi siis, kui see on terav või häiriv.

Loe rohkem nendest allikatest:

https://newschannel.news/kohtunik-liina-naaber-kivisoo-valetas-vande-all-ja-kaivitas-slapp-protsessi-ohvri-vaigistamiseks

https://newschannel.news/kuidas-kohtunik-marju-persidskaja-ja-katrin-lust-viivad-labi-kohtu-prostitusiooni

https://newschannel.news/korruptsioon-pole-eestis-kuritegu-see-on-kohtunike-ja-ametnike-elustiil

https://newschannel.news/kuidas-prokuror-toomas-tomberg-karmen-turk-maarja-pild-margus-linnamae-kaie-almere-vaigistavad-ohvreid-slapp-kaebustega-eesti-kohtususteemis

Selle artikli ilmumise hetkest, on need kohtunike ja teiste kaasosaliste nimed edastatud Kõiksuse algallikasse ja Kõiksus tegutseb. Nendel nimetatud inimolenditel on kaks valikut: 1. Lõpetada koheselt hingeliste üle kohtupidamine, õigusvastane ahistamine ja loobuda kohtuniku ametist – nende hing võib liikuda uuele maale 2. Kui jätkavad hingeliste üle kohtupidamist ja õigusvastast ahistamist, tabab neid Kõiksuse otsus, mis on tuhande kordne hingelistele tehtud hingepiinade, ebaõigluse, kannatuste ja alanduste kogum.

Alati on kaks valikut inimestel: Nõustuda või mitte nõustuda. Mõlemal juhul on tagajärjed.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses.

Loe lisaks:

Käesolev artikkel ilmus esmakordselt 05.10.2024.

See lugu on raputanud kogu Eestimaa õigusruumi ja toob välja süsteemse värdkohtupraktika, mis sisaldab: grupiviisilist ja järjepidevat ametnike kokkumängu, “ametnike-kohtunike-prokuröride-rikaste sektiliikmete” kokkumängu tunnused ja “seadused ei kehti kui sa….” põhimõtte järgi otsustamine.

Ahti Kuuseväli sobivus kohtunikuks on tema tööandja otsustada aga minule on jäänud mulje, et Kohtunik Ahti Kuuseväli otsused pole olnud inimlikud, on olnud kallutatud, on korduvalt olnud vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga. Ta on minu arvates eksinud ka teistes kohtuasjades, millede kohta on minul olemas kohtuotsused kannatajatelt. Mulle on laekunud ka “saunast meeste käest” jutud, et Ahti Kuuseväli kaaperdas kunagi (80-90 ndatel) Võru ETK juristina selle organisatsiooni varad või oli tema see “aju” kes teatud grupil aitas seda ellu viia. Kas see kõlakas peab paika, seda teavad asjaosalised ise.

Kristiina lapse hooldusvaidluse lugu

Oluliselt täiendatud 11.12.2024 – kohtunik Ahti Kuuseväli rikkus räigelt seadusi ja tema otsused tühistati!! Kristiina on tütrega jälle koos ja mõlemad õnnelikud!!! Täiendatud 04.12. 2024 – Ahti Kuuseväli teeb seadusevastaseid varjatud tegevusi!; 29.11. – eirkontrolli raport kinnitab 8 seaduserikkumist ametnike poolt!!! 26.11. – Õiguskantsler tuvastas mitmeid puudusi ametnike tegutsemises! Kas kohtunik Ahti Kuuseväli peaks kohtuniku tööst kohe loobuma ja kas Margrit Pitkve peaks lapsekaitse tööst kohe loobuma?! Varasemad täiendused 20.11.,09.11.2024 – õigusõppejõu kommentaariga, 26.10., 11.10.. TÄIENDATUD HÄIRIVA VIDEOGA ja Kristiina avaliku kirjaga ja Aivar Aigro avaliku kirjaga 10.10.2024.

Käesolev artikkel ilmus esmakordselt 05.10.2024. Täiendame seda seni kuni lugu on lahendatud. Väga oluliselt täiendatud 05.10.2024 kell 19.00, 07.10.2024, 08.10.2024. Lisatud helisalvestusi ja pilte! Ahti Kuuseväli on uuriva ajakirjanduse radarisse sattunud korduvalt. Tema puhul on tegemist kohtunikuga, kelle otsused pole olnud inimlikud, on olnud kallutatud, on korduvalt olnud vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga. Mulle jääb mulje, et siin on kokku pandud “skeem”, mille autoriks on Margrit Pitkve? Täiendused on lisatud artikli lõppu.

Kas kohtunik Ahti Kuuseväli tuleks ametist vabastada? Jah, tuleks!

Ahti Kuuseväli on korduvalt ja räigelt rikkunud seaduseid! Tema koht pole õiguse ja õigluse loojate hulgas. Villu Kõve – millal sa vabastad Ahti Kuusevälja kohtuniku ametist?

Täiendus 11.12.2024:

https://fonte.news/erakorraline/kristiina-on-tutrega-jalle-koos-kohtunik-ahti-kuusevali-rikkus-raigelt-seadusi-ja-otsused-tuhistati-ahti-kuusevali-peab-lahkuma-kohtuniku-kohalt-kohe

Lugu Algas 05.10.2024:

Sotsiaalteaduslikus kirjanduses käsitletakse vanemast võõrandamist lapse vaimse väärkohtlemise vormina, kus üks vanem manipuleerib lapsega, et tekitada temas põhjendamatut vastumeelsust või hirmu teise vanema suhtes. Loe teadmainimeste arvamusest EPL artiklist. Miks kohtunik Ahti Kuuseväli ja lastekaitse “spetsialist” Margrit Pitkve sellest aru ei saa?

https://epl.delfi.ee/artikkel/120337966/rafaela-lehtme-ja-elo-madissoon-lapse-teisest-vanemast-voorandamine-on-vaimne-vagivald

Kohtunik Ahti Kuuseväli – kas oleks aeg meelt muuta?

Kohtunik Ahti Kuuseväli on olnud Eesti õigussüsteemis tähelepanu keskmes, kuna tema tegevuses on esinenud kahtlasi olukordi, mis viitavad võimalikele seadusrikkumistele ja kallutatud kohtuotsustele. Kuigi Kuuseväli on teeninud kohtunikuna pikki aastaid, on mitmed tema otsused ja tegevused tekitanud küsimusi tema erapooletuse ja õiguspärasuse kohta.

1. Kallutatud otsused ja eetikaprobleemid

Kuuseväli on sattunud kriitika alla mitmel korral seoses kahtlusega, et tema otsused on olnud kallutatud. On esinenud juhtumeid, kus tema otsused on andnud eelistusi teatud huvigruppidele, mis on tekitanud õiguskogukonnas küsimusi tema sõltumatuse ja objektiivsuse kohta. Näiteks on mitmeid kordi juhtunud, et tema otsused on favoriseerinud teatud osapooli, kellel on poliitilisi või majanduslikke huve seotud.

Uuriva ajakirjanduse kätte imbus info (mitte Kristiina Heinmetsa käest): Kõige värskem juhtum on see, et Ahti Kuuseväli otsustas eirata notariaalset lepingut, inimlikkust ja andis oma otsusega tõuke lastekaitse töötajale Margrit Pitkvele emalt laps ära võtta ja laps lasteturvakodusse panna, kuna laps keeldus isa juurde minemast. Kristiina Heinmets oli abielus kannatanud korduva vägivalla all, nii füüsilise kui psühholoogilise. Notriaalse lepingu alusel võttis isa kasvatada kaks last ja Kristiinale jäi üks laps. Laste isa aga hakkas lepingut rikkuma ja tegema kõik selleks, et ka kolmas laps emalt ära võtta. Allika teatel pole lapsed tahtnud isa juurde minna ja kõik on toimunud laste soovide vastaselt. Laste isa advokaat, lastekaitse inspektori Margrit Pitkve ja kohtuniku tegevuses jääb mulje kokkumängus ja seaduste(notariaalse lepingu rikkumine) rikkumises ja laste isa kasuks tegutsemisele.

2. Seaduslikud eksimused kohtupraktikas

On väidetud, et Kuuseväli on teinud mitmeid menetluslikke vigu, mis on viinud tema otsuste tühistamiseni kõrgemate kohtute poolt. Need eksimused puudutavad protseduurilisi küsimusi, mis seavad kahtluse alla kohtuprotsesside õigluse ja läbipaistvuse. Kuigi iga kohtunik võib aeg-ajalt eksida, on Kuusevälja juhtumite puhul tähelepanuväärne eksimuste korduvus, mis võib viidata süsteemsele probleemile.

3. Avalikkuse kriitika ja usaldusväärsuse kadu

Avalikkuses on Kuuseväli saanud negatiivset tähelepanu seoses mõnede tema kohtuotsustega, mis on tundunud ebaõiglased või ebaproportsionaalsed. Mitmed kriitikud, sealhulgas juristid ja ajakirjanikud, on juhtinud tähelepanu sellele, et tema otsused on mõnikord vastuolus seaduste või üldiste õigusprintsiipidega. See on õõnestanud usaldust kohtusüsteemi vastu ja tekitanud laiemat arutelu kohtunike sõltumatuse ja vastutuse üle Eestis.

4. Järeldus ja vajadus reformideks

Ahti Kuusevälja eksimused ja tema vastu esitatud süüdistused viitavad laiemale probleemile Eesti kohtusüsteemis, kus kohtunike tegevust ei kontrollita alati piisavalt ja otsused võivad olla mõjutatud väliste huvide poolt. Sellised juhtumid tõstatavad küsimuse vajadusest suurema järelevalve ja vastutuse mehhanismide järele, et tagada kohtunike erapooletus ja kohtuotsuste õiguspärasus.

Kuna kohtunike tegevusel on otsene mõju õigussüsteemi usaldusväärsusele ja kodanike õiguste kaitsele, on oluline, et selliseid juhtumeid uuritaks põhjalikult ja vajadusel viidaks sisse vajalikud reformid.

Alljärgnev postitus on Kristiina Heinmetsa sotsiaalmeedia kontolt:

“Kallid sõbrad, 

Juriidiline vägivald sisaldab endas nii emotsionaalset kui ka majanduslikku vägivalda. Ohvri jaoks on 3 etappi, minu tugiisik soovitas avalikustada foto, mis ma tegin esmaspäeva öösel reanimatsoonis Lissabonis. Mina olen jõudnud 3 etappi … 

1. Ohver ehk ema survestatakse kõikide osapoolte poolt. Iga olukord keeratakse tema vastu. Ema abiotsimist ja emotsionaalsust tõlgendatakse kõikide osapoolte poolt kui ebstabiilust ja sobimatust olla ema. Emal tekivad esimesed minestamise hood, ta elab tihti musta pilve sees, sest lugeda sadade lehekülgede viisi etteheiteid, mis ei vasta tõele, on julmus. 

2. Ema õpib toime tulema selliste “trigger” olukordadega ja muutub nn emotsioonituks iga ebanormaalse olukorra vastu. Ema õpib ära iga seaduses leidva punkti, et kaitsta ennast ja oma lapsi. Ta võidab kohtus … aga uusi menetlusi tuleb juurde, sest põhjatu rahakott ja meeletu egoistlik viha ei luba vastaspoolel alla neelata oma kaotusi. Algatatakse protsesse iga väikse asja üle … kompromisse ei sõlmita. 17 menetlust on Eestis minu toimikus, 221 erinevat dokumendifaili … 2 kohtuprotsessi Portugalis … Vastapoole 10 advokaati jahvatavad iganàdalaselt kirju, emaile, süüdistusi jne … 

3. Aastaid elab ohver meeletu stressi all, tema organism muutub nõrgaks ja piisab ühest väikesest kõrvalekaldest kui ema keha annab füüsiliselt alla. Minu jaoks oli see tavaline B viirus, mis 24h võttis mul võime hingata ja ma ei suutnud valudes reanimatsioonis enam rääkida … Haiglast otsiti tõlki … Mulle ei suudetud panna kanüüli, sest minu keha vappus. 

President Kersti Kaljulaid : “Vägivald kardab ainult avalikkust”. 

Mina olen andnud oma panuse juriidilise vägivalla avalikustamisse.

Margo Orupõld palus lisada ja postituse teha avalikuks: 

Minu olukord ehk see on naiste taasohvristamine kohtu kaudu ehk advokaatidest (neid on täna kokku 10) saavad kiusaja käepikendused kohtus ning kuritarvitatakse puudulikku seadusandlust, et ohvrit aastaid piinata legaalselt kümbete menetlustega, sest juriidika seda võimaldab ja rahapada on põhjatu. See on 10 advokaadi “hea töö” tulemus, lapsed kaotavad ühel hetkel oma ema, sest ema füüsiline tervis ütleb ülesse. Eestis ei ole ohvril õiguseid. 

Naeratades vägivalla vastu!”

Selle postituse juures olevad kommentaarid:

“tegelikult on süüdi kohtunikud”

“sellised kohtunikud tuleb vangi panna nad tekitavad kehavigastusi ja tervisekahjusid”

Täna 05.10.2024, selle artikli ilmumise päeval, jõudis ka minu kätte Kristiina Heinmetsa üleskutse:

“Tere, 

Kell 15.00 Vana Pärnu mnt 9a  ehk Nõmma turu tagumises parklas, ootan ma kõiki toetajad ehk proovin kokku koguda nii palju naisi kui saan ja nõuda avalikult oma tütre vabastamist Tallinna Lasteturvakeskusest. Ma helistan Aivar Aigrole!! Lastekaitse spetsialistile Margrit Pitkvele, kes lasi Aivar Aigro mulle kallale ja vaatas pealt, kuidas mond rapsiti laste isa poolt ja ma lamasin uriini loigus. 

Urmas Viilma kuulas seda videot ja palus selle kohe avalikustada. Samuti Kersti Kaljulaidi fondi esindaja. 

Ma kirjutan avaliku abipalve president Allar Karisele ja kutsun kõiki ajakirjanikke kajastama oma võitlust , et oma tütar vabastada Tallinna Lasteturvakeskuse eest, kuhu lapse isa käskis paigutada oma tütre, sest ta keeldub isa juurde minemast. Minu tütar vajab oma ema kallistust ja hellust, sest ta on üle elanud šoki, mida ei tohiks kogeda ükski inimene, veel vähem 8 aastane laps, oma elus. 

Margrit Pitkve andis teada, et minu tütrelt on võetud telefon ja ta saab mulle helistada alles siis kui ta vabatahtlikult on nõus füüsilist jõudu enda suhtes kasutanud isa juurde. Minu tütar on vangis ja kõige ebainimlikul moel survestatakse minu tütart minema vägivaldse isa juurde. 

Ma võtan kaasa oma tütre pildi ja ei lahku sealt enne kui lastekaitse või Aivar Aigro on andnud loa minu tütre lahkumiseks turvakeskusest. 

Kersti Kaljulaid: Vägivald kardab kõige rohkem avalikkust. 

Lugupidamisega

Kristiina Heinmets

Ma ei tohi avalikult kohtumenetlusest rääkida, aga minu tütar on turvakodus, see on Aivar Aigro otsus , sest tal on hooldusõigus ajutiselt!”

Täiendus 05.10.: Viibisin ise kohal täna, 05.10.2024 kell 15.00, Vana Pärnu mnt 9a Tallinn. Pildil on Kristiina Heinmets rääkimas ühele meediakanalile oma lugu. Kuulasin seda pikka lugu ja selgitust. Esimene mõte tekkis Kristiina lugu kuuldes “ma teadsin, et Eestis kuritarvitavad ametnikud võimu ja on korrumpeerunud(olen teinud palju lugusid sellel teemal) aga et Eestis on olukord veel hullem, siis pani mind väga tõsiselt mõtlema “Eesti riik on pealt vaadates ilus väike armas riik aga seest mädaneb täiega.” Kristiina taga on näha maja, kus hoitakse tema tütart vastu lapse tahtmist ja Kristiinal ei luba kohtunik last näha, lapsega suhelda telefoni teel ja rääkimata last koju tagasi viia.

Täiendus 05.10.: Siin on helisalvestis 03.10.2024 toimunud juhtumist, kus lapse bioloogiline isa Aivar Aigro kasutab vägivalda Kristiina suhtes ametnike juuresolekul ja tütar hõikab politseiametnikku appi aga ametnikud ei sekkunud ja seisid kõrval edasi: (nõrganärvilistel mitte kuulata) “Mul pole lihtsalt sõnu, kuidas ametnikud korraldavad psühholoogilist vägivalda ja terrorit 9 aastase lapse suhtes” – Veiko Huuse

Kristiina Heinmetsa loo põhjal ei pea paika see moraal, et kohus ja lastekaitse lähtuvad ennekõike lapse heaolust ja lapse huvidest. Antud loos näeme, kuidas kohus lapse tahte murdmiseks vägivallaga saadab ta lastekodusse – kohus ja lastekaitse vägivallatsevad lapsega – kas see moodus ongi laste kaitsmine ja lapse huvidega arvestamine?

Artikli täiendused

Täiendus 07.10.2024: Selles loos räägib 6 aastane laps sellest, kuidas teda mõjutasid lastekaitsjad. Olin ise selle loo tegemise juures kõrval (06.10.2024 Tallinna Lasteturvakeskuse juures) ja kuulsin veel enamat, mida seal salvestuses pole.

Täiendus 07.10.2024 ja 08.10.: Margrit Pitkve (endine nimi oli Margrit Vambola) kohta tuleb uskumatult palju kaebusi. Kurioosne on see, et seda “spetsialisti” on tahetud lastevanemate ühisavaldustega ja ühiskaebustega ametist vabastada aga Pirita Linnaosavalitsus hoiab sellist lastevastast “aktivisti” jätkuvalt maksumaksja palgal. Lisaks pidi Margrit olema manipulaator ja valetaja. Väidetavalt on Margrit korduvates lasteteemalistes protsessides rääkinud helistamisest kohtunikule kuid kohtutoimikutest pole välja tulnud helistamisi – kas tegemist on tahtliku valetamisega või salajaste tegevustega? Samuti on lapsevanemad kinnitanud, et Margrit Pitkve võltsib raporteid ja valetab laste elutingimuste kohta. Üks näide paljudest Pitkve tegevuse kohta(ekraanitõmmis):

Täiendus 07.10.2024 kell 21.30. Minule laekub ka teiste lastekaitse “spetsialistide” kohta vihjeid. Avaldan ühe paljudest kirjadest minule. Ütlen ka ette ära, et ma olen tegemas põhjalikku artiklit kogu selle lastekaitse teemal, teen intervjuud ja koostame ühiselt ühishagi kõigi ametnike vastu, kes on seadusi ja laste vaimset tervist rikkunud:

“Lugupeetud, Veiko Huuse!

Ma püüan mitte pikalt kirjutada. 

Teie kirjutasite artikli seoses Kristiina Heinmetsa kui ka tema alaealise lapse suhtes toime pandud pikaaegne vägivallatsemine s.h ka füüsiline, seda nii endise elukaaslase kui ka muude ametnike poolselt.

Juhul kui Te jätkate toimuva kajastamist, eeskätt seda osa mis puudutab kohtunike kui ka lastekaitse hoolimatust ja soovimatust lapsi aidata, kohtunikud kes pigem teevad otsuseid vägivallatseja kasuks, unustades ära igas kontekstis laste õigused ja tegelikud vajadused kui ka lastekaitse kes suurima heameelega aitab kohtule edastada infot hoolivat vanemat kahjustavana. Mina olen valmis kaasa rääkima!  Sest ka mina (neid emasid kui ka isasid on ilmselgelt sadu kui mitte nüüd juba tuhandeid) olen pidanud kannatama vaimset kui majanduslikku vägivalda. Mina täiskasvnud inimene/ema saan hakkama oma emotsioonide ja tunnetega, pikapeale, samm sammu haaval. Aga seda kuidas lapsed toime tulevad, peavad tulema ja mis sellised olukorrad lastele tulevikus kaasa toovad, seda ei huvita mitte kedagi kogu selles toredas süsteemis kus vaid suuliselt väidetakse kuidas aidatakse lapsi. Absoluutne vale! Mina julgen kinnitata ja võin ka üle eesti ruuporisse seda õelda, kogu Riiklik Süsteem teeb kõik selleks , et just neil ametnikel (kohtunikud, lastekaitse, Sotsiaalkindlustusamet, Riiklik Perelepitus jne.jne.jne)  oleks tulevikus tööd mida teha, toota võimalikult palju katkiseid lapsi!

Mul on terve rida ametnike nimesid, eriti lastekaitse töötajate nimesid (üks neist endine Mustamäe linnaosavalitsuse lastekaitse osakonna juht Ly Rüüs, Kristiine lastekaitse osakonna juht Merle Priimäe) kes teevad RAHA eest mida aga palutakse s.t, et nõudeid esitab vanem, kes oma lastest ei hooli. See tähendab, et neid nõudeid esitab ka ühe osapoole advokaat/jurist kes teeb kõik selleks ja rohkemgi veel, et oma klienti maksimaalselt aidata, unustades ja tühistades laste tegeliku heoalu ja õigused!

Selleks et midagigi kusagil keegi uurima hakkaks ja muudatusi ellu viima, selleks on vaja ääretult palju vanemaid kes kõik koos räägiks, mis.tegelilt toimub ja ellu viiakse kohtu ja lastekaitse suletud uste taga!!! Ja see mis seal toimub on kriminaalne ja pm.iga ametnik kes lastega tegeleb, tuleks vastutusele võtta ja panna peale  eluaegne keeld lastega töötamisel ükskõik mis valdkonnas!

Lugupidamisega, Urszula Alas”

Täiendus 07.10.2024: Kristiina on kolmas päev Tallinna Lasteturvakodu juures, et viia oma laps koju. Aga kohtunik Kuuseväli ja ametnik Margrit Pitkve ei luba last koju viia. Mis riik meil on, kus sedused lubavad last kohelda kui “asja”?

“Kui bioloogiline isa hoolib lapsest tõeliselt ja armastab last südamest, siis ta ei tee eales lapsele haiget hingeliselt, vaimselt, füüsiliselt koos olles ega ema ja kolmandate osalpoolte juuresolekul. Antud juhtumis jääb minule mulje, et Kristiina lapse isa korraldab kättemaksu ja manipuleerib võimuga, tuues ohvriks tema enda bioloogilise lapse, ja ta ise ei adu olukorra tõsidust ja mõju kogu lapse edaspidise elu kulgemisele. Kui ametnikud seda samuti ei mõista, siis need ametnikud ei sobi minu arvates lastega tegelema ja nõustamise teenust pakkuma.”– Veiko Huuse

Täiendus 08.10.2024. Selle alloleva Margrit Pitkve pildigalerii kohta esitas Kristiina Heinmets avalikult küsimuse:

“Ma küsin avalikku arvamust! 

See on Margrit Pitkve , Pirita LOV laste heaolu spetsialist, tema korraldusel avati uks ja trepist alla jooksis Aivar Aigro mulle ja lapsele kallale. See sama naine on korduvalt kinnitanud, et on helistanud otse kohtunikule … ühtegi vestlust ei ole kohtutoimikusse esitatud! Samuti on ta korduvalt sòitnu Aivar Aigro autos … kohtumajast naeratus näol kuhugi ja jalutanud koos naljatledes Aivariga!! Ta on keeldunud mulle avaldamast infot ja valetanud emailides … Ta on vǒltsinud STAR programmi minu tütre kohta … see on lastekaitse programm, kuhu tuleb sisse kanda kòik kohtumised ja toimingud! 

Ilma selle naise “ekspertarvamuseta” ei oleks Amelie turvakodus. 

Mis on siin pildil valesti? 

Tema kinnitusel EI TOHI MINA OMA LAPSELE HELISTADA, kohtumääruses on kirjas teisiti!”

Täiendus 08.10.: Oleme saanud poole päevaga mitmeid vihjeid Ahti Kuuseväli suhtes, kus ta on laste teemal teinud emade jaoks ülekohtuseid otsuseid. Me kogume andmeid ja anonüümsuse garanteerin.

Erakorraline täiendus 08.10.: Kohtunik Kuuseväli oli teavitanud Lasteturvakeskust, et Kristiina saab oma tütrega suhelda alles siis kui laps on isale üle antud! Minule jätab selline käitumine türanni mulje ja kuidas saab kohtunik otsustada võõra lapse õigused?

Fonte.News koostööpartner FairTrial AI tegi analüüsi Kuuseväli käitumise kohta ja leidis, et kohunik Kuuseväli on rikkunud seaduseid. Loe põhjalikku analüüsi FairTrial AI lehelt. Analüüsi kokkuvõttev osa:

Eestis ja paljudes teistes riikides on kohtutel õigus langetada otsuseid lapse hooldusõiguse ja elukoha üle, sealhulgas eraldada laps vanemast ajutiselt, kui see on lapse parimates huvides. Siiski peab selline otsus olema põhjalikult põhjendatud ning vastama lapse heaolu ja õiguste kaitse standarditele. Ema täielik isoleerimine lapsega suhtlemisest on äärmuslik meede ning selle kasutamine võib rikkuda nii Eesti siseriiklikke seadusi kui ka rahvusvahelisi õigusi, eriti kui tegemist on korraliku elustiiliga vanemaga.

Eesti seadusandlus lapse hooldusõiguse kohta

Eesti perekonnaseaduse (§ 116–122) alusel peab lapse hooldusõigus lähtuma eeskätt lapse huvidest. Kohtunik võib otsustada lapse ajutise paigutamise turvakeskusesse või piirata vanema hooldusõigust, kui on põhjendatud oht lapse heaolule või turvalisusele. Sellise otsuse tegemisel peavad kohtud järgima järgmisi põhimõtteid:

1. Lapse huvid – otsus peab olema kooskõlas lapse parimate huvidega.
2. Kontakti hoidmine vanematega – lapsele tuleb võimaldada suhtlemine mõlema vanemaga, välja arvatud juhul, kui suhtlemine ei ole lapse huvides.
3. Proportsionaalsus – piirangud peavad olema proportsionaalsed ja ajutised, kui need on vajalikud lapse kaitseks.

Kui kohtu otsus viib täieliku suhtlemise keelamiseni emaga, kes on vastutustundlik vanem ja kellel ei ole mingeid ohte lapse heaolule, võib see olla kohtuliku omavoli juhtum ja emal on õigus vaidlustada selline otsus. Kohtu ülesanne on ka tagada, et kehtivaid hooldusõiguse kokkuleppeid järgitakse.

Võimalikud siseriiklikud õiguste rikkumised

Kui kohtunik otsustab lapse võtta emalt ära ja keelab täieliku suhtlemise ilma piisava põhjenduseta, võivad järgmised õigused olla rikutud:

1. Perekonnaelu puutumatus – Eesti põhiseaduse § 26 sätestab perekonnaelu kaitse. Kui kohtunik ei suuda piisavalt põhjendada ema ja lapse eraldamist, võib see rikkuda põhiseaduslikku õigust perekonnaelule.
2. Lapse ja vanema suhe – Eesti perekonnaseaduse kohaselt on mõlemal vanemal õigus ja kohustus hoolitseda oma lapse eest. Kui ema-lapse suhe katkestatakse ilma mõjuva põhjuseta, võib see olla seaduserikkumine.

Rahvusvahelised õigused

Kui kohtunik piirab ema õigust lapsega suhelda ja paigutab lapse isoleeritult turvakeskusesse, võivad järgnevad rahvusvahelised õigusnormid olla rikutud:

1. ÜRO lapse õiguste konventsioon:
   • Artikkel 9 – lapsel on õigus jääda mõlema vanema hoole alla, välja arvatud juhul, kui see ei ole lapse huvides. Kohtud peavad vältima vanemate ja laste asjatut eraldamist.
   • Artikkel 12 – lapsel on õigus oma arvamuse avaldamisele kohtus, kui tegemist on teda puudutava küsimusega.
2. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕK):
   • Artikkel 8 – õigus perekonna- ja eraelu kaitsele. Vanema ja lapse eraldamine peab olema põhjendatud ja proportsionaalne ning see otsus peab olema kooskõlas lapse huvidega.
   • Artikkel 6 – õigus õiglasele kohtupidamisele. Kui ema õigusi on kohtumenetluses riivatud, võib ta pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtusse.
3. Lapse õiguste Euroopa konventsioon:
   • Artikkel 3 – lapsel on õigus pidevale hoolitsusele ja kontaktile oma vanematega, kui ei ole tõendeid selle kohta, et selline kontakt ei ole lapse huvides.

Kokkuvõte

Kohtunikul on teatud olukordades õigus piirata vanema suhtlust lapsega, kuid selleks peab olema piisav põhjendus, mis on lapse huvides. Kui ema on korralik ja vastutustundlik lapsevanem ning lapsele ei ole ohtu, võib selline äärmuslik meede rikkuda nii Eesti seadusi kui ka rahvusvahelisi õigusi, sealhulgas perekonnaelu ja lapse õiguste kaitset.

Sellises olukorras on emal õigus vaidlustada kohtu otsus kõrgemas kohtuastmes ja vajadusel pöörduda ka rahvusvaheliste institutsioonide poole, kui tema õigusi on rikutud.

Oluline täiendus 08.10.2024. Minuni jõudis avalik Facebook postitus tuntud Suure Meedia(Õhtuleht, ütleb Google otsing) ajakirjaniku Merle Luik FB seinalt. Saan tema avalikust postitusest aru, et Aivar Aigro advokaadid ähvardasid kui keegi peaks meedias seda teemat kajastama. See ähvardav suhtumine näitab nende advokaatide meelsust ja suhtumist tervikuna. Kui protsess on aus, siis pole vaja kedagi ähvardada, seega, tekib siinkohal küsimus, kas Aivar Aigro meeskonnal on pettusega tegu? Lugege seda ja saate ise järeldused teha:

“Mõtlesin kaua, kas teha seda postitust või ei. Aga süda ei anna kuidagi rahu, nii et siit ta tuleb. Pandagu mind või vangi, hahhaa.

Tõenäoliselt pole palju neid ühismeedia kasutajaid, kelleni poleks viimastel nädalatel-päevadel jõudnud üks kuulsate eksabikaasade jube kraaklus ja lapsejagamine. Levivad mitmed salvestused, mida on ka mulle korduvalt edasi saadetud koos küsimusega, et see kõik on kohutav, miks ometi meedia sellega ei tegele, miks sellest ei kirjutata?

Siin on väga lihtne selgitus, olgu see siinkohal ära toodud. Eesti ajakirjanduseetika koodeksi kohaselt vanemate vaidlusi laste hooldusküsimuste üle (reeglina) ei kajastata.

Ja tegelikult võiks siin ka jutt lõppeda, aga sellegipoolest on küsimusi, mis mind selle loo juures väga häirivad ja mida ma ajakirjanikuna, naise ja emana, aga ka lihtsalt kodanikuna tahaksin tõstatada. Seejuures ei võta ma poolt selles konkreetses peretülis, ma ei ole kummagi osapoolega isiklikult tuttav.

Nimelt potsatas eile ajakirjanike postkasti kiri ühe tülipoole advokaatidelt. Ja vot see tõmbas mu käima.

Esiteks oli selle toon üleolev ja ajakirjandusele põhimõtteliselt kohta kätte näitav: tuletati meile meelde, mida me võime teha ja mida me ei või teha. Ja et kõik ikka selge oleks, lõppes kiri sõnadega: /…./ on vajadusel valmis pöörduma nii enda kui lapse kaitseks Pressinõukogu- ja/või kohtu poole ja/või esitama kaebuse Andmekaitse Inspektsioonile.

Okei, saime aru, kes see ikka mingit kohtujama tahaks. Advokaadid võitsid. Ajakirjandus vaikib. Aga mina tahaks elada sellises riigis, kus ajakirjandus on endiselt neljas võim. Mitte raha või advokaadid. Ja sellises, kus toimuvad arutelud iga probleemi ümber. Ma viskan õhku mõned ettepanekud aruteludeks, äkki korjatakse üles.

Küsimus ja ettepanek Eesti Advokatuurile. Või õigupoolest on neid kolm – paar kitsamat ja üks laiem.

Esiteks – kuidas suhtuda kirja, milles advokaadid rõhutavad, et tegemist on kinniseks kuulutatud kohtumenetlusega ja ajakirjandus ei tohi selle toimumise ega selle sisu kohta andmeid avalda. Aga samas saadavad ise pressile laiali asjaolusid kirjeldava kirja?

Teiseks – meediale saadetud kirja lugedes saab ka vähema funktsionaalse lugemisoskusega inimene aru, et siin kaitstakse pigem ühe täiskasvanu mainet ja huve, laps ja tema õigused on siin ainult vahend. Kui eetiline see on?

Mõtlesin korra, et kataks pressile laiali saadetud kirjas nimed kinni ja avaldaks selle täies mahus – mis mind takistada saaks? Ega ometi mitte see, et keegi ähvardab või paneb enda poolt sadadele inimestele avaldatud infos punaselt “Off the rec” juurde? Aga las ta praegu siiski jääb.

Ja kolmandaks. Kas oleks variant, et võtate arutada ja tekitate mingi seisukoha, kas, millal ja kui eetiline on advokaatidel sekkuda ajakirjanduse töösse? Äkki on just nüüd jõudnud kätte see hetk, kus teha koostööd meedia esindajatega ja arutada veelkord läbi, kas ja mis aitaks praeguses kaebamisühiskonnas ajakirjandusel ikka oma tööd teha. See ei puuduta nüüd ainult konkreetset kaasust, aga probleem on tegelikult võtmas epideemiamõõtmeid.

Jah, ma tean, et see toimub nii kogu maailmas. Aga ausalt, mina tahaksin elada õiglusriigis, mitte juristiriigis. Sellises, kus ei võida see, kellel on parem advokaat.

Ettepanek sotsiaalsektorile, ja ma ei oskagi nüüd otseselt kellegi poole pöörduda. Aga kas poleks aeg üle vaadata punktid, mis puudutavad lapse eraldamist vanemast – kui ka seda tehakse kohtumäärusega?

Konkreetsest juhtumist levivad salvestused on äärmiselt härivad ja kõik see, mida sealt kuulda võib – appi karjuv vanem ja hüsteeriliselt karjuv laps – see ei tohiks mitte IIALGI käia ühegi nö päästeoperatsiooni juurde. See, mida te olete sel korral teinud, ei ole mitte ühesti servast last kaitsev ega lapse huvides. Mul jäi seda kuuldes reaalselt süda korralks seisma. Konkreetse eraldamise juures olnud ametnikud, nagu advokaatide kirjast selgus  –  mitmed lastekaitseametnikud, psühholoog, kohtutäitur ja politseinikud, kas te muidu magasite öösel pärast seda hästi?

Ja lõpuks ka meeldetuletus lapsi pooleks saagivatele vanematele. Igal lapsel on õigus mõlemale vanemale! Jätke enda lapsed vaimselt terveks.”

Lisan siia ka ekraanipildid tema jutust kollaazina:

Oluline täiendus 08.10.2024 kell 19.00. Aivar Aigro avalik pöördumine:

“Head sõbrad!

Minu ja minu endise abikaasa Kristiina suhted on olnud pikka aega pingelised. Need pinged on kahjuks jõudnud avalikkuse ette. Mul on sellest väga kahju, kuna see on kahjustanud nii meie lapsi, mind kui ka Kristiinat, kuid elus ei suuda inimene kõike juhtida, isegi kui väga tahab.

Veel enam kurvastab mind see, et meie ühised lapsed on palju kannatanud, kuna vanemad ei ole suutnud olulisi asju omavahel kokku leppida ning oleme pidanud selleks kasutama kohtute abi. Sisimas olen veendunud, et kuigi kohtu otsused ei pruugi olla kõigile osapooltele meeldivad, on nad usaldusväärsemad kui vanemate emotsionaalne arusaam sellest, mis on õiglane või õige. Sealjuures pean oluliseks märkida, et mitte ainult kõik kohtuastmed Eestis, vaid ka Portugali kohus on meie vaidlustes pidanud oluliseks meie tütre õigust suhelda mõlema vanemaga ja ei ole seejuures leidnud ühtegi asjaolu, mis annaks aluse piirata tütre õigust minuga koos olla.

Kolme lapse isana pean tähtsaks, et igal lapsel, sõltumata sellest, kas ta on poiss või tüdruk, on isa ja ema. Vanematel võivad olla omavahel ületamatud erimeelsused, kuid lapsele jäävad nad isaks ja emaks. Kuigi mul on võimatu heaks kiita Kristiina vahendid, millega ta on püüdnud vältida sõltumatute kohtute otsuste täitmist nii Eestis kui ka välismaal, saan ma aru, et Kristiina on minu laste ema ning jääb selleks. Kuid ka isal on õigused. Sealhulgas õigus oma lapsi näha, armastada ja jagada neile oma elutõdesid. Veelgi olulisem on see, et lapsel on õigus suhelda mõlema vanemaga, nagu kinnitab ka seadus. Kahjuks ei ole meie tütrel olnud enam kui poolteist aastat mitte mingisugust võimalust minuga suhelda. Täna on lastekaitsespetsialistid kohtumenetlustes leidnud, et meie tütar on minust võõrandatud ja seda on kinnitanud ka kohtu poolt meie lapsele määratud esindaja.

Meie tütar on väike ega suuda veel kõike iseseisvalt otsustada. Selleks on tal vanemad, kes teda selles toetavad ja tema heaolu eest seisavad. Vanemliku toetuse ja hoolduse hulka kuulub muuhulgas koolikohustuse täitmine, mis ei ole mitte üksnes normaalne elu osa, vaid on Eestis kuni põhikooli lõpuni ka kohustuslik. Kahjuks ei ole seni koos emaga elanud tütar sel sügisel Eestis koolis käinud. Ka siinkohal olen soovinud Kristiinaga kokku leppida, kuid see pole osutunud võimalikuks.

Loodan hinges, et Kristiina mõistab: kui me omavahel kokkuleppeid sõlmida ei suuda, peame usaldama otsustamise neile, kellel on selleks seadustest tulenevad kohustused – nagu kohus ja lastekaitse. Ma ei ole kunagi soovinud oma lastele avalikku vaidlust, mille eesmärk ei ole see, mis ta paistab – mitte lapse heaolu, vaid hoopis midagi muud.

Õigupoolest ei ole ma kuidagi tahtnud kommenteerida oma eraelu ega pidanud vajalikuks avalikkuse ees ümber lükata isegi mitte kõige häirivamaid süüdistusi minu suhtes, millest mitte ükski ei ole kohtus kinnitust leidnud.

Kõige rohkem teeb mulle haiget see, et Kristiina süüdistab mind avalikkusse ees vägivallas. Ma ei ole mitte kunagi olnud tema vastu vägivaldne. Selle sündmuse juures, mille kohta Kristiina sotsiaalmeedias postitusi ja monteeritud videoid levitab, viibisid mitmed lastekaitseametnikud, psühholoog, kohtutäitur ja politseinikud, kes kõik saavad kinnitada, et väited vägivalla kohta ei vasta tõele. Kogu sündmuste käigu protokollis kohtutäitur ja protokoll on esitatud vaidlust lahendavale kohtule.

Minu senise vaikimise põhjuseks on minu lapsed ja soov neid kaitsta. Neile jääme meie Kristiinaga isaks ja emaks ka siis, kui meie omavahelised suhted on väga sassis või neid ei olekski. Loodan, et Kristiina mõistab seda samuti, ja kui mitte kohe, siis mõne aja pärast. Kõik suhted algavad ilusaga, algavad armastusega. Kui nad lõppevad, siis ei tähenda see, et armastust pole kunagi olnudki. Kuid mõned sassis lõngakerad on lihtsalt sellised, mida ei olegi võimalik lahti harutada. Vähemalt kiiresti mitte, kui üldse. Kristiinale soovin head. Loodan, et ta vastab samaga.“

Kirjast jääb õhku küsimus, et kui ta hoolib lapsest, siis miks laps on “vangis” turvakeskuses ja ta ei luba emal läheneda või kasvõi telefoni teel suhelda?

TÄIENDUS 10.10.2024, kell 7.50 hommik – see lõik ja video: “Margrit Pitkve ja Ahti Kuuseväli arvavad et Aivar Aigro pole vägivaldne, vaid on hooliv, last armastav, jõudu ja vägivalda mitte kasutav, et oskab kriisiolukorras rahu säilitada ja rahu hoida. Kas see on ikka nii, kui vaadata seda videot? Videos lapse isa Aivar Aigro kisub jõuga last ema, Kristiina Heinmets käest. Ma olen elus näinud narkosõltlasi ja mulle jääb mulje, et kui vaadata Aivar Aigro näkku ja silmi, siis seal ei tundu kõik korras olevat….” Täna on seitsmes päev, kus laps on “vangistuses” ja kurioosne on see, et lapsele on määratud riigi poolt advokaat, kes pole isegi last “kleinti” vaatama läinud? Toimetusel on advokaadi nimi teada ja avaldame siis kui on põhjust.

Video:

TÄIENDUS 10.10.2024 kell 08.10 hommik: Kristiina Heinmets avalik kiri:

“Tere Aivar ja kallid lähedased!

Viimased seitse päeva on olnud iga lapsevanema õudusunenägu, mis sai alguse olukorrast, mida ma olen juba avalikkusega jaganud. Selle tagajärjel eraldati mind peagi 9-aastaseks saavast tütrest Ameliest, kes on minuga koos elanud oma sünnist alates.

Amelie oli 3. oktoobril Tallinna Laste Turvakeskuses juhtunust šokis ning mul ei ole olnud võimalik oma last toetada ega lohutada, mulle ei anta lapse kohta mitte mingisugust informatsiooni.

Püüdsin last isale üle anda juba 30. eptembrist peale, milleks olin veennud teda nii eelnevalt kui ka kohapeal koos kahe lastekaitse ametnikuga tund aega, et ta isa juurde läheks ja temaga suhtleks. Laps nuttis ja keeldus juba siis. Proovisime ka 1. oktoobril, aga olukord kordus. Viimane, 3. oktoobri situatsoon eskaleerus ning on toonud meid olukorda, kus meie laps on isa nõusolekul (seda kinnitavad kohtudokumendid) kinnises asutuses ja kogu maailmast isoleeritud. Minu laps on vangistatud sellepärast, et ta ei soovi suhelda oma isaga.

Siinkohal olgu kohe öeldud, et ma pole keelanud lapsel suhelda isaga, video kohtumisest salvestas minu advokaat ja see pole kokku monteeritud ning on ka selgelt näha, kuidas lapse isa tiris jõuga minu külge klammerdunud ja hirmunud last.

Hea Aivar – sinu viimane avalik postitus on jätnud minust mulje nagu oleksin hoolimatu ja kohusetundetu ema. Tahan siinkohal öelda, et nii nagu olin truu abikaasa, olin ma ka täielikult pühendunud ema meie kolmele imelisele lapsele. Olen seisnud ja austanud meie laste soove ning neid kasvatanud iseseisvateks indiviidideks, kellel on alati õigus ise otsustada ja omada isiklikku arvamust. Ma armastan kõiki oma lapsi, sa tead seda, aga Ameliel ja minul on eriline kiindumussuhe tema sünnist saati ja sellest, Aivar, oled sa samuti teadlik.

See side tugevnes ka meie ühisel kokkuleppel, et pärast lahkuminekut jäi ta minuga elama. Poisid jäid sinuga. Ka mina olen soovinud oma poegadega rohkem suhelda, aga sa oled seda osaliselt takistanud ning ka mul on selle kohta etteheiteid, et oled nad minust teadlikult võõrandanud ja minu vastu vääritult kasvatanud. Aga vaatamata kõigele ei suudaks ma enda tunnete ja soovide pärast vangistada meie lapsi vastu nende tahtmist ei võõraste ega enda juurde.

Mul on kahju, et aasta tagasi tehtud notariaalsed kokkulepped paraku enam ühepoolselt ei kehti. Esitad pidevalt juurde uusi hagisid ning algatad erinevaid kriminaalmenetlusi. Ehk oleks aeg leppida, et me ei ole enam koos ning sinu appihüüe kohtu kaudu minuga suhtlemist hoida on meie eelkõige meie lapsi kahjustav olukord. Mõistagi kaasneb sellega ka avalikkuse huvi, mis mõjub meie tesimelistele poegadele laastavalt. Ma siiralt palun, et sa lõpetaksid minu suhtes kõik nõuded, et säästa meie lapsi ja meie kõrges eas vanemaid, kelle jaoks on praegune olukord sama laastav kui Amelie jaoks.

Kurnamissõda on üks viis viia teine osapool sellisesse kohta, kus ta annab lõpuks alla, sest üks inimene ei jõua sõdida kümnete advokaatide vastu ei ajaliselt, energeetiliselt ega ka finantsiliselt. Ja mis on selle kõige eesmärk? Jätta lapsed ilma emata?

Meie tütar on turvakodus, vastavalt kohtu poolt korraldatud ajutisele määrusele ja sinu otsusel on ta isoleeritud täielikult kõikidest olulistest inimestest – oma sõpradest, vanavanematest, ristiemast ja peretuttavatest. Nii nagu meie kõik valutame südant Amelie pärast, valutab Amelie süda ka meie pärast.

Jätad avalikkusele mulje nagu oleksin jätnud meie lapse kooli panemata. Amelie käis koolis Lissabonis, kus ta õppis aastaga ära kaks võõrkeelt ja 1. klassi tunnistusel olid ainult A+ hinded. Tunnistusega oled sa ka ise tutvunud ja selle üle uhkust tundnud. Amelie armastab keeli ja tema soov on saada näitlejannaks. Tal on erakordselt hea lauluhääl ja ta armastab üle kõige käia koos oma pinginaabriga draamaringis. Naasesime Eestisse juunis ja Amelie oli koduõppel kuni 3. oktoobrini, mil tema elu pea peale keerati. Ka koduõppel olles hindas õpetaja teda kõikides ainetes A+ peale.

Tean, et Amelie soov oleks Lissabonis jätkata, aga näib, et isana on sul tema tulevikust teine nägemus.

Viimase 6 aasta jooksul olen korduvalt otsinud lahendusi ja teinud ettepanekuid, kuid ei sina ega su esindajad ole kunagi nendega leppinud. Olin valmis ka Eestisse kolima ning töötama Portugali ettevõtte jaoks osakoormusega, et teha sinuga koostööd laste kasvatamisel ja nende haridusteel. Sellega ei leppinud sa samuti ega arvestanud ka Amelie soovi kooli osas – minna Tallinna Euroopa Kooli, mille õppekava on Portugali koolile sarnane. Amelie akadeemiline tase oli nii kõrge, et ta arvati kooli 3. klassi. Ta palus, et meie vanematena leiaksime kokkuleppe, kuid seda ei tulnud. Kohus tegi hoopis otsuse, mis on viinud meie tütre täielikku isolatsiooni turvakodus, kus ta on ära lõigatud oma tugivõrgustikust.

Palun astu vähemalt samm tagasi selles, et meie tütre haridus ei saaks kannatada, sest viimase nädala sündmuste tagajärgedega tuleb tegeleda ilmselt pikalt.

Olen alati soosinud sinu suhtlust meie kõikide lastega ning selle kinnituseks on olukord, kus poisid elavad täna koos sinuga. Ma mõistan, et sa igatsed Amelied, kuid ta väljakujunenud isiksus ja tema soove tuleb austada. Me ootasime sind külla Lissaboni ning hoidsin sind kursis Amelie tegevustega. Rohkem kui 23 korda tegin sulle ettepaneku, et tulla Lissaboni ja olid oodatud ka Amelie sünnipäevale, kuid sa ei tulnud. Sa ei lubanud meie poegadel samuti tulla Lissaboni. Mina käisin selle perioodi jooksul korduvalt Eestis. Ma mõistan, et sinu jaoks on keeruline leppida olukorraga, et me ei ole abikaasadena enam koos ja mul on õigused otsustada, kus ma soovin elada ja kellega oma elu jagada. Kokkulepe, et Amelie elab koos minuga kehtib siiani ja mul on tõesti kurb tõdeda, et sa oma käitumisega võõrandasid ennast ja meie poegi ise oma tütrest ning tänast olukorda ei suuda enam keegi tagasi pöörata. Minul on poegadega hea suhe, sest mina emana täitsin oma kohust suhelda vahetult oma poegadega ja reisin kahe riigi vahet. Laste nimel tuleb teha kompromisse ja tänases globaalses maailmas on eririikides elamine normaalne nähtus. Sa peaksid olema õnnelik, et Amelie saab erakordselt hea hariduse, on kolmekeelne väike isiksus ja tema silmaring on kordades suurem kui teistel oma vanustel lastel.

Palun, et sa austaksid meie 9-aastase tütre soove elada koos emaga ja lubaksid tal naaseda koju oma ema juurde. Ma palun, et sa annaksid isana meie tütrele tagasi turvatunde ja harjumuspärase elukorralduse, mis on tänaseks jõuliselt katki rebitud ja näitaksid üles armastust oma lapse vastu.

Sinu nõudmisel loobusin laste nimel oma isiklikust eraelust ehk võimalusest omada romantilisi suhteid, et meie lastele jääks alles kodu. Olin valmis ohverdama lahutades kõik, soovisin ainult kodu ja võimalust olla ema meie lastele ilma kohtuvaidlusteta.

ÜRO lapse õiguste kaitse deklaratsioon on rahvusvaheline leping, mille eesmärk on kaitsta laste õigusi ja heaolu üle kogu maailma. See näeb ette, et lapsel on õigus oma arvamusele, sõnavabadusele, eraelu puutumatusele ja vabale liikumisele. Justnagu Eesti Põhiseadus.

Ükski nendest õigustest ei laiene täna meie tütrele Ameliele.

Alexandra Amelie Aigro ei ole õigustatud omama oma arvamust, tal pole sõnavabadust, tal pole eraelu puutumatust, vaba liikumise õigust, tal pole põhiõigusi ega -vabadusi.

Alexandra Amelie Aigro on maailmast isoleeritud ilma kohtuotsuseta oma isa soovil, kohtutäituri ja lastekaitsjate kaasabil. Tervikuna on selline olukord ennekuulmatu ja lubamatu ning lapse põhiõiguste ja -vabaduste põhjendamatu riive peab viivitamatult lõppema.

Samuti ei ole keegi küsinud minult tema meditsiiniliste eripärade kohta, mis teeb murelikuks absoluutselt iga ema, eriti arvestades asjaolu, et talle manustatakse rahusteid.

Tallinna lastekaitse ja Tallinna Laste Turvakeskuse poolt kasutatavad meetmed ei ole kohased ega lubatavad. Alexandra Amelie füüsiline ja vaimne tervis on ohus ning vajalik on viivitamatu sekkumine. Palun kõigi mõistmist ja abi, ka lastel on õigused, mida me täiskasvanutena peame austama ja järgima.

Kõikidele, kes loevad… Tean, et kirjutasin juba niigi pikalt. Ma ei tea, mida teha, mul pole enam midagi kaotada.

Olen ema kolmele lapsele, tänaseks pole mul justkui enam ühtegi last.

Palun mõelge, et see, mis juhtus minu ja minu lastega võib juhtuda igaühega ja seda on juba juhtunud sadade teistega, kes on mulle kirjutanud.

Kuidas me saame Eesti vabariigis sellist asja lubada?

Kristiina Heinmets”

TÄIENDATUD 10.10.2024 kell 14.20: Aivar Aigro vastus, mis on tema esindaja avalik kiri:

“Tere!

Kuna Kristiina otsustas avalikustada monteeritud video lapse üleandmisest, siis ainult seetõttu pean vajalikuks jagada minu advokaatide vastust meediale, mis on alljärgnev:

Tere!

Pöördume Teie poole Aivar Aigro esindajatena.

Käesolev teade sisaldab asjaolusid alaealise lapse kohta ning puudutab täitetoimingut, mis viidi läbi kinniseks kuulutatud kohtumenetluses tehtud kohtulahendi täitmiseks.

Meieni on jõudnud info, et Kristiina Heinmets on teile saatnud video, mille kohta ta selgitab, et selles on näha, kuidas Aivar Aigro teda ja last ründab.

Avaldame, et:

1.    Aivar Aigro ei rünnanud Kristiina Heinmetsa ega last. Mis tahes vägivalda ta nende suhtes ei ole kasutanud;

2.    video on salvestatud 3.10.2024 läbi viidud täitetoimingu käigus;

3.    tegemis oli täitetoiminguga, kus kohtutäitur täitis Harju Maakohtu 26.09.2024 kohtumäärust, millega kohus peatas ema käitumise ja tegevuse tõttu esialgse õiguskaitse korras Kristiina Heinmetsa hooldusõiguse poolte ühise alaealise tütre suhtes ning kohustas Kristiina Heinmetsa andma lapse üle isale (Aivar Aigrole). Kohtumääruse kohaselt „on Aivar Aigrol õigus nõuda lapse väljaandmist igaühelt, kes last vastu Aivar Aigro tahtmist õigusvastaselt enda juures hoiab, sealhulgas ka lapse emalt.“;

4.    kahel eelmisel korral oli kohtumäärus jäänud täitmata emast tulenevatel põhjustel; tegemist oli kolmanda „katsega“;

5.    teile esitatud video on monteeritud, see tähendab, et tervikust on välja lõigatud vaid 25 sekundi pikkune lõik;

6.    kohtutäitur salvestas täitetoimingu kogu pikkuses. Täitetoiming kestis 40:36;

7.    kohtutäituri salvestisest nähtub, et:

(a)      kohtutäitur, psühholoog ja laste heaoluspetsialist olid Krstiina Heinmetsale eelnevalt pikalt selgitanud kohustust anda laps üle tema isale;

(b)      Kristiina Heinmets esitab erinevaid põhjendusi, miks ta seda teha ei saa;

(c)       lõpuks laseb Kristiina Heinmets lapse käest lahti;

(d)      Aivar Aigro võtab lapse sülle;

(e)      Kristiina Heinmets tormab lapse ja isa juurde ning hakkab last jõuga isa sülest ära rebima;

(f)       Kristiina Heinmets kukub koos lapsega ja samuti kukub Aivar Aigro;

(g)       [siit algab teile esitatud video] Aivar Aigro proovib last enda sülle tagasi võtta, aga loobub sellest, sest laps on paanikas;

(h)      Kristiina Heinmets hakkab karjuma: „ta tuli mulle kallale, ta tuli mulle kallale“ [sellega lõppeb teile esitatud video];

(i)        Kristiina Heinmets jätkab karjumist, kohtutäitur selgitab talle, et keegi ei ole temale kallale läinud ja palub lõpetada dramatiseerimise;

(j)       kõike eelnevat saavad kinnitada toimingu juures viibinud politseiametnikud, kohtutäitur jt isikud;

8.    kohtutäitur on kogu toimingu protokollinud ja esitanud protokolli kohtule. Protokollis on märgitud, et „Kristiina Heinmets ei täitnud kohtumäärust lapse üleandmise osas kolmandat korda ning eiras kohtutäituri korraldust lapse ettevalmistamise osas ega toetanud ka üleandmise hetkel selgitustega lapsele üleandmise vajadusest Aivar Aigrole. Lapse üleandmist Kristiina Heinmetsa kaasabil Aivar Aigrole ei toimunud.“

Psühholoogi ja laste heaoluspetsialistide soovitusel viibib laps hetkel laste turvakodus, et spetsialistid saaksid hinnata tema vaimset seisundit pärast lapseröövi ja pikka aega Eestist eemalolekut ning saaksid teda vajadusel aidata.

Aivar Aigrol ja Kristiina Heinmetsalt on kolm ühist last – 18 ja 15 aastane poeg ning 8 aastane tütar. Vanemate vaidlus mõjub neile kõigile väga raskelt ja palume teil arvestada nende kolme lapse huvidega ja mitte avaldada Krstiina Heinmetsa poolt teile esitatud videot. Seda videot näeksid laste klassikaaslased ja sõbrad ja see jääks neid saatma kogu eluks.

Kahjuks on Kristiina Heinmets asunud vaidlust kajastama avalikkuse ees ja levitab häirivaid süüdistusi, mis ei vasta tõele. Vähim, mida meedia selles olukorras teha saab, on mitte aidata kaasa laste huvide süvenevale kahjustamisele.

Head soovides

Erki Vabamets, vandeadvokaat

Maarja Pild-Freiberg, vandeadvokaat”

“Minul kui nelja lapse isal ja kahe lapse vanaisal, lisaks on mul rahvusvahelise koolitajana kokkupuuted lastega olnud enam kui 60 riigis, on küsimus nii advokaatidele ja Aivar Aigrole, et kui te tahate väga lapsele head, siis nii nagu te seda läbi vangistuse ja võõraste “spetsialistide” töötlemisel teete, ei ole seotud inimlikkuse, hoolivuse, harmoonia ja armastusega lapse vastu. Lapse kõige turvalisem koht on ema juures, isegi kui isa oleks parem(mida siin juhtumis minul oleva info põhjal pole) kui ema, sest emaga on lapsel energeetiline side, sest ema kõhus on ta loodud ja see on lapse elu algallikas. Inimene on terve algallikaga ühenduses olles. Kui seda videot vaadata, siis sellest Aivar Aigro jõuga lapse ärakiskumisest piisab, et teha järeldused Aivar Aigro vaimu tervisest ja hinge kuuluvusest. Ükskõik millist kiidulaulu Aivar enda kohta ka ei laulaks, pole see minu jaoks tõsiselt võetav. On ütlus, et kui teed korra, siis teed seda koguaeg. Ema intstinkt on alati last kaitsta ja kui isegi Kristiina võttis lapse enda sülle “jõuga”, pole see mingi vabandus ja õigustus, et isa võib mehe jõuga(naise jõust korduvalt suurem) last tagasi kiskuda. Loomulikult üldsus ei tea kogu tõde ja ei saagi teada, sest tõde pole olemas. Energeetiliselt Parim lahendus lapsele on see, et anda kohe ta ema juurde. Aivari nõusolek sellele päästab ta enda ja lapse Karmast ja annab märku, et temas on isa hoolivust, et esikohal on lapse heaolu, mitte Aivari võimujanu näidata, et “ma saan mis tahan, kasvõi üle laipade”. Aivar ja advokaadid – muutke meelt, olge eeskujuks. ” – Veiko Huuse

Veiko Huuse säuts telegram kanalist: “Inimrass loodi selliselt, et kõik inimesed on harmoonias iseenda, teiste inimestega, loodusega – harmoonias kõigega. See tähendab, et me kõik oleme ühe pere lapsed, õed ja vennad, isad ja emad, vanaemad ja vanaisad. Me oleme isad ja emad kõigile lastele. Kui me näitame seda harmoonilist suhtumist teineteisele, see kasvab, kui me näitame selles suures peres “kuidas teha ei tohiks”, see õpetab teisi. Me kõik õpime ja areneme koguaeg ja sellel pole piire – saab minna ainult paremaks. Ole iga päev parem versioon eilsest sinust endast. Kristiina Heinmetsa lapse lugu on üks tuhandetest Eesti lugudest aga see lugu on üks miljonitest lugudest kogu maailmas. See laste vägivald lõppeb siis kui inimesed julgevad sellest rääkida ja tuua välja eksinud hingede nimed, et ka neid aidata kui see on võimalik. See eksinud hing – ametnik, kohtunik, isa, ema, advokaat,  – ei hakka paranema, kui ta saab olla “turvaliselt” peidus – temast ei räägita. See on nagu haigus – kui diagnoosi ja põhjust ei tea, pole võimalik ravida. Palun olge julged, tulge kapist välja, vabanege hirmudest, et äkki “ametnik ja kohtunik maksavad kätte”. Jagage oma lugu minuga Fonte.News kaudu ja jagage neid kahte, Ahti Kuuseväljaga, Kristiina lapsega seotud, lugusid nii palju kui võimalik, et saaksime suunata “ravi” õigesse kohta.”

Täiendus 11.10.2024. Lugeja kiri toimetusele(autor on toimetajale teada):

„Täiesti juhuslikult sattusin ka mina kuulma ja nägema riigi seadustatud tegevust ühe alaealise lapse kallal. Selle vähese põhjal, mida olen näinud, kuulnud ja lugenud, ütlen: LÕPETAGE SILMAKIRJATSEMINE. Advokaadid, kohtunikud, lastekaitsjad, politsei – kogu see kamp on ju kirjeldamatult silmakirjalik, südametu, ebainimlik, autu. Eneseimetleja, kes mängib laste huvide eest seivat lastekaitsjat, äraostetud ja zombistunud advokaadid, selge mõtlemisvõimeta politseinikud, hullustunud isa, ülbe ja kallutatud kohtunik….Mis teil kõigil viga on? Tundub, nagu oleks see kamp inimeste sekka sihilikult puistatud zombid, et süsteemselt hävitada ja kahjustada tulevasi põlvkondi ja normaalset kasvatust ning suhteid lapse ja normaalsete vanemate vahel. 

On ennekuulmatu, et keegi peale ema julgeb otsustada tema lapse käekäigu üle. Mis alusel? Me laseme lapsepilastajatel ja vägivalla kasutajatel õitseda, tehes nendele laste hävitamise igatpidi lihtsamaks ja soodsamaks. Kuid normaalsele vanemale tungib peale kogu riigi sõjamasin eesotsas ebakompetentsete lastetute eneseimetlejatega, keda meie silmakirjalikkus nimetab  “spetsialistideks”.

Ma tean, millest ma räägin, kuna süsteemne perede hävitamine on kestnud juba vähemalt mitukümmend aastat. Elasin peaaegu taolise situatsiooni üle ühe omaenda lapsega, keda samamoodi terroriseeris vaimselt haige isa. Koos “lastekaitsjate”, kohtuniku, “psühholoogide” ja muude muidusööjatega. Just sel ajal veendusin lõplikult selles, et riik vaid irvitab korralikkude vanemate üle. 

Toon välja järgmised punktid A.A. esindaja avalikust kirjast, mis näitavad selgelt mõtlemisvõime ja häbitunde täielikku puudumist:

7.f  “    Kristiina Heinmets kukub koos lapsega ja samuti kukub Aivar Aigro;”

Videosalvestisest on näha, et A.A ei kukkunud ega kuku. Ema lapsega lamab tõepoolest kaitseasendis põrandal. Kuid A.A seisab jõupositsioonil nende kohal ning kisub last ema sülest jõuga ära. 

7.g ” Aivar Aigro proovib last enda sülle tagasi võtta, aga loobub sellest, sest laps on paanikas;”

A.A. ei proovi last “sülle võtta”. Ta proovib lapse jäsemeid küljest rebida, peamine, et saada lapse enda haardesse. Ja ei loobu ta mitte sellepärast, et laps on paanikas. Ta loobub tõmmeldes ja kaheldes, kuna kõrvu jõuab hoiatus: “Füüsilist sundi ei tohi kasutada!”

“Psühholoogi ja laste heaoluspetsialistide soovitusel viibib laps hetkel laste turvakodus, et spetsialistid saaksid hinnata tema vaimset seisundit pärast lapseröövi ja pikka aega Eestist eemalolekut ning saaksid teda vajadusel aidata.”

“Spetsialistid” hindavad lapse vaimset seisundit? Sellised nagu eneseimetlejast “lastekaitsja”?Needsamad “spetsialistid” on lapse algul viinud sellisesse seisundisse ja nüüd hakkavad tema seisundit hindama? Et saaks öelda: jah, näe, lapse vaimne seisund on häiritud. Aga seda ei teinud meie. Seda tegi ema…?

Mida tähendab “lapserööv”? Kes selle organiseeris? Kuidas? Kas avaliku kirja väljamõtlejal on ka aimu, mida ta kirjutab??

Mida tähendab vihje” pärast pikka eestist eemalolekut”? Kas eestist eemalolek mõjub lapse vaimsele seisundile nii halvasti, et pärast seda peab lapse turvakodusse paigutama ning ta vaimselt häirituks tunnistama? Eestist eemalolek mõjus nii? Aga see, et isa last seaduse toetusel kiskus jäsemeid küljest rebides ema käest ära, see pole muidugi mingi põhjus? 

“Vajadusel aidata”? Kas lapse aitamise vajadus ei olnud juba siis selge, kui laps paanikas karjus ja emast lahti ei lasknud? Oli  selgelt näha, et laps kardab isa ja ei taha temaga minna, sealjuures väljendas laps oma soovi väga selgelt ja häälekalt. 

Videolõik kinnitab ka, et mingit ema poolt lapse sülle võtmist või “ära rebimist” ei toimunud. Vastupidi, on näha, et ema kaitseb ainukesena lapse huve, sest hoopiski laps on see, kes hoiab emast kramplikult kinni ja karjub paaniliselt isale: “Mine ära!!”

Nii vana laps peab otsustama ise, kellega vanematest ta soovib olla. See on lapse õigus ja see on püha. Seda otsust ei tohi kahtluse alla panna ükski kohtunik, lastekaitsja, advokaat ega ka lapse vanem ega ükski seadus. See on lapse elementaarsete õiguste kõige jämedam rikkumine. See on silmakirjalik mäng, et teeselda tööd ja mängida palga väljateenimist, et hävitada süstemaatiliselt moraali ja peresüsteemi. 

Viimastel aastatel olen päris mitmel korral olnud samasuguste situatsioonide tunnistajaks ning ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et jälle! jälle! midagi taolist toimub. Selliste sündmuste esinemissagedus näitabki, et tegemist on süsteemse sihiliku hävitamisega, kusjuures lastega töötavad “spetsialistid” valitakse sihilikult selliste parameetritega, et nad ei suudakski õigeid otsuseid vastu võrra.“ 

Eile, 10.10. kell 18.00 toimus ka Kristiina Heinmetsa üleskutsel kohtumine Tallinna Lasteturvakeskuse juures. Selle sama maja ees, kus hoitakse vangistuses Kristiina last ja laps kannatab ametnike (lastekaitse ja kohtunik) ebakompetentse ja moraalitu käitumise pärast. Eile õhtul laekus ka toimetusele info, et Eesti Vabariigi Õiguskantsler on sellesse sündmusesse sekkunud ja loodame, et laps vabaneb ja saab ema juurde. Pildid eilsest sündmusest:

TÄIENDUS 11.10.2024 – Tuntud “nõid-tarokaartidega ennustaja” M. Kerro postitus tema Facebook seinal: Link https://www.facebook.com/share/p/1B8Lj9Fqpd/

“Kristiina Heinmetsa lugu meenutab mulle minu minevikku. Kui minu eksmees tungis noaga mulle koju, siis politseist öeldi, et aga ta ju ei öelnud, et ta tapab teid ära. Ja politsei enda sõnad selle peale, et laps oli kodus: laps sul nii väike ta ei oska tunda hirmu, seega ei lähe arvesse. Ma isegi lindistasin kogu selle nalja mida see politeinik-uurija mulle väita üritas ja saatsin selle edasi Tallinna politseile mille peale minuga tegelenud politsei eemaldati uurimisest. Vähe sellest läks üks tore politsei onu oma naisele rääkima sellest, mida olevat politsei majast kuulnud. Ei teadnud too, et naise sõbranna oli minu enda tuttav. Oma juhtumi põhjal võin väita, et ei oska ei lastekaitse ega politsei lahendada lähisuhte vägivalda. Väga raske on suhtest lahkuda, kui teine pool ei suuda leppida, et suhe läbi. Minu puhul tuldi sisse lausa uksest ja isegi aknast. Paljud naised kahjuks jäävadki abita kuna lihtsam on laste nimel alla anda ja proovida olla kodus “mõistvam” ja “kannatlikum”. Piisava vaimse ja füüsilise vägivalla puhul hakkab ohver ise uskuma, et on ise kõiges veel süüdi. Ärge süüdistsge ohvreid vaid aidake leida lahendust! Isegi kui seda on vaja teha kümme korda või rohkem. Maha tehtud, vaimselt väsinud emad on väga mõjutatavad ja manipuleerijad oskavad väga hästi oma nutulaulu laulda oma imepärasest muutumisest. Tihti jääb seda laulu uskuma ka politsei ja ohvri enda pere. Minul hakkas asi liikuma alles siis, kui keegi teine sai linnas peksa. Ilmselt siis hakati uskuma! Ma pole sellest rääkinud ja ilmselt enam seda ka ei tee aga vaadata videot kus politsei seisab koos lastekaitsega ja vaatab pealt kuidas laps karjub, et isa läheks ära on kohutav! Eemaldada tuleks sellised “kaitsjad”, kes maksumaksja raha eest seda kõike pealt vaatavad! Miks ei arvesta Kristiina loos “kaitsjad” lapse soovidega? Sundida last vastu tahtmist endaga aega veetma? Oi kui mannetu …Ps! See pole musta pesu pesemine, vaid sellised lood tulebki tuua avalikkuse ette! Asjad ei muutu enne, kui me lõpetame probleemide vaiba alla pühkimise. Eestlaslik arvamus on alati, et kannata ära ja näita, et elad naabrist paremini. EI! Kui ikka tehakse liiga, siis tuleb hakata asjadest rääkima. Kahju, et ma noorena olin nii mõjutatav, et ei teinud suud varem lahti. Kristiina, mina soovin sulle edu ja jaksu, emalõvina tulebki kaitsta oma last ja paluda abi avalikustades oma loo, sest muu ei toiminud!” – M. Kerro

Elu moraal on: “Tee teistele ainult seda, mida sa tahad, et sinule tehakse.” – Veiko Huuse

Mis on KARMA

Loe Ahti Kuuseväli kohta lisaks:

https://fonte.news/uuriv-ajakirjandus/ev-oiglus-ahti-kuusevali-moodi-annab-800-eur-riigiloivu-vabastust-ja-6-kuud-hiljem-nouab-5000-eur-tagatist

https://fonte.news/uuriv-ajakirjandus/avalikud-teenistujad-neve-uudelt-ahti-kuusevali-ei-kaitse-eesti-kodanikke-pohiseaduse-jargi-otsused-on-vastuolus-euroopa-inimoiguste-kohtu-praktikaga

https://fonte.news/arvamus/eesti-kohtususteem-vajab-kohest-reformi

TÄIENDUS 26.10.2024:

Kristiina Heinmets kohtus lõpuks füüsiliselt oma tütre Amelie’ga Pirita LOV ruumides. Tema kohtumine toimus ametnike valvsa jälgimise all ja kestis täpselt 1 tund. Minule jääb mulje, et need ametnikud on lastetud lastevihkajad ja neil pole mingit arusaamist ema ja lapse energeetiliselt seosest. Kristiina Heinmets on olnud ja on Ema oma lastele selle ülimas võrdluses. Ametnike käitumine tõestab konkreetselt, et isikutunnistusega inimene siin riigis on riigi omand. Ootan vastuväiteid ja tõendeid, et see nii pole. Kohtunik Ahti Kuuseväli on kas ise lastetu, laste vihkaja, emade vihkaja, mittebinaarne või ta ei tea pereväärtustest ja ema peamisest rollist laste elus mitte midagi? Ka kohtusüsteemis tuleks jälgida, et lastega seotud kohtuprotsesse viib läbi kohtunik ja ametnik, kellel on ka endal lapsed. Igaljuhul, see juhtum ja mitmed teised Eesti lastega toimunud juhtumid on tõestus, et Kohtrusüsteem vajab kohest reformi ja lastekaitsesüsteem vajab kohest reformi. Et neid reforme ellu viia, tuleks alustada Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmisest, sinna lisada ametnike ja kohtunike vastutus. Huvitav, kui Aivar Aigrol veretest teha, mida sealt küll leiaks, et ta nii käitub lapse ja lapse emaga?

Erinevalt Sulev Vedlerist, on Delfi Meedias haruldus näha palju lubavat pealkirja ja minule tundub esmapilgul mõistlik jutt olema. Kuid minu palvele autorile, et ma avaldaks täismahus artikli ka Fonte.News kanalis, autor keeldus. Maksumüüri taha ma ei vaata ja minu arust sellised teemad võiksid olla vabalt loetavad, sest see on Eesti ühiskonnas kriisis: https://perejakodu.delfi.ee/artikkel/120331594/elin-jarvsaar-mitte-uheltki-armastavalt-ja-hoolivalt-emalt-maailmas-ei-tohiks-ara-votta-tema-lapsi

Kristiina Heinmets lugu on nii pöörane ja see sisaldab nii palju ametnike ja kohtuniku seadusevastaseid tegevusi minu arusaamist mööda, et ma hoian lugejat edaspidi kursis, kas ja kuidas laps saab ema juurde tagasi.

TÄIENDUS 09.11.2024. Tallinna Ülikooli õppejõud Viktor Turkin kommenteeris nii:

“Kui see avaldus(toim märkus: peetakse silmas et vägivaldne isa saab lapsele ainuhooldusõiguse) esitatud kujul rahuldatakse, siis on tegu ühe ülierandliku sammuga meie kohtupraktikas. Pärast 2010a perekonnaseaduse (mis tõi esmakordselt Eesti seadusandlusse hooldusõiguse mõiste – varem seda ei tuntud) oli tervikliku ainuhooldusõiguse saamine mõnevõrra lihtsam. Seda kuni Riigikohtu seisukohani tsiviilasjas 3-2-1-159-15, kus kohus asus seisukohale, et “vanemate ühist hooldusõigust lõpetades tuleb piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vältimatult vajalik, ning säilitada võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus”.  See lahend muutis tervikliku ainuhooldusõiguse saamise suurel määral erandlikuks toiminguks, st. et ka kõrgema kohtu arvates on eelduslikult ja igal juhul lapse huvides vanemate ühine hooldusõigus ning ühise hooldusõiguse lõpetamine tuleb kõne alla üksnes erandlikel asjaoludel”.

TÄIENDUS 09.11.2024 Näide kohtuniku tegevusest, kus kohtunik otsustas lapse hooldusõiguse anda pedofiilile. See otsus on alarm ja näitab seda, et Eesti kohtusüsteemis on kohtunikud kaldu vägivaldsete ja pedofiilsete lapsevanemate poole – see pole normaalne ja inimlik:

https://fonte.news/uuriv-ajakirjandus/kohtunik-haide-rimmel-otsustas-lapse-hooldusoiguse-anda-vangis-istunud-pedofiilile

TÄIENDUS 20.11.2024. Üleskutse Lastekaitse teemalisele avalikule koosviibimisele 01.12.2024 Vabaduse Väljak Tallinn kell 14.00

https://fonte.news/uleskutse/avalik-koosolemine-laste-oiguste-eest

Täiendus 26.11.2024 . Õiguskantsler avastas ametnike töös mitmeid vigu:

Loe: https://www.delfi.ee/artikkel/120339160/oiguskantsler-avalikkust-raputanud-peretulist-lapse-uleandmise-ettevalmistamises-oli-puudusi

TÄIENDUS 29.11.2024:

Erikontroll tuvastas 8 rikkumist ja see peaks olema piisav põhjus Margrit Pitkve vallandamiseks lastekaitse ametikohalt ja kohtunik Ahti Kuuseväli vallandamiseks kohtuniku ametikohalt! Pirita Linnaosavanem Doris Raudsepp, millal lõpetate töölepingu Margrit Pitkvega? Alar Karis ja Villu Kõve, millal vabastate Ahti Kuusevälja kohtuniku ametikohalt?

TÄIENDUS 04.12.2024: Ahti Kuuseväli varjatud tegevus?

Kristiina Heinmetsa avalik pöördumine sotsiaalmeedia kanalis:

Austatud Eesti Vabariigi Kohus, 

Minu esindaja kirjutas eile hilisõhtul kohtunik Ahti Kuuseväljale uue kirja, sest ilmnes, et kohtunik teadlikult varjab minu esindajate eest vastaspoole advokaadi ja kohtutäituriga toimunud kirjalikku infovahetust. Kõik dokumendid peavad olema kättesaadavad mõlemale osapoolele. 

4.oktoobril , päev pärast Aivar Aigro minu ja Amelie suunas füüsilise jõu kasutamist, suhtles telefoni teel kohtunik laste heaolu spetsialisti Margret Pitkvega otse telefoni teel ja samuti pole sellist märget kohtutoimikus siiani! 

Maris Velling 3.12.2024 öösel: 

/ … Teie poolt 02.12.2024 kohtutäiturile antud juhis, mille kohaselt kuulub alates

kahekümnendast päevast lapse ja ema suhtlemise osas kohaldamisele üksnes määruse punkt 7.4. ning mille kohaselt lapsel ja emal ei ole sidevahendite teel enam õigus suhelda, rikub

tugevalt lapse õigust säilitada emaga otsene kontakt. ÜRO lapse õiguste konventsiooni

artikkel 9 (3) kohustab liikmesriike austama ühest või mõlemast vanemast eraldatud

lapse õigust säilitada regulaarsed isiklikud suhted ja otsene kontakt mõlema vanemaga.

Olukorras, kus lapsel ei ole õigust emaga telefoni või muu sidevahendi teel kuni

kohtumenetluse lõpuni suhelda, piiratakse lubamatult lapse õigust säilitada emaga

otsene kontakt ja isiklikud suhted. … /

Õiguskantsler tuvastas laste heaolu spetsialisti poolt tehtud mitmeid jämedaid inimõiguste rikkumisi, millest üks oli Amelielt telefoni ära võtmine turvakodus viibimise ajaks ehk kokku 9 päevaks. Kas tõesti on Harju Maakohtu kohtunik samasuguse ema ja tütre suhtlust takistava punkti sisse kirjutanud oma määrusesse? Kuidas saab kohtuniks rikkuda Eesti Vabariigi Põhiseadust ja EU inimõiguseid? Rääkimata ÜRO laste konvetnsiooniga kinnitatud õiguseid?

Siin on minu advokaadi kiri, mis kinnitab, et kohtunik Ahti Kuuseväli vastab vastaspoole kirjadele päeva jooksul ja minu avaldusi soovib läbi vaadata istungil 2 kuud hiljem? Kuidas on see võimalik?

Kristiina Heinmetsa teine avalik pöördumine sotsiaalmeedia kanalis:

Austatud Eesti Vabariigi Kohus, 

Alexandra Amelie soovib ärgata oma sünnipäeva hommikul 23.detsember 2024 oma kodus (oma ema kodus) ja süüa traditsiooniliselt oma ema valmistatud küpsisetorti. Amelie soovib olla jõulude ajal olla koos oma emaga. 

2,5 kuud on möödas kohtu omaalgatuslikult tehtud määrusest. Ma olen kulutanud rohkem kui 50 000€, et seda määrust muuta viimase kahe kuu jooksul (see on kohtuniku aastase teenistuse tasu). Kokku 140 000€ alates maikuust, et võidelda enda ja oma tütre õiguste eest, olla vaba oma valikutes ja pääseda endise abikaasa kontrollist. 

Õiguskantsler on tuvastanud ligi paarkümmend rikkumist, mille hulgas oli Eesti Põhiseaduse, ÜRO laste õiguste konventsiooni seaduste ja Eestis kehtiv inimõigus vabadusele. Sotsiaalkindlustusamet tuvastas 8 laste heaolu ametniku rikkumist ja nende rikkumiste taga on 1 ametniku omavolitsemine lapse isa kasuks. 

Ma olen kägaras lamanud hirmust tekkinud oma enda kehavedeliku sees turvakodu välisukse ees käsi verine ja palunud abi koos tütrega enda kõrval seisnud 9 täiskasvanud inimeselt. 

Ma olen seisnud Vabaduse väljakul ja palunud abi. 

Ma osalesin täna President Kaljulaidi Fondi lähisuhtevägivalla teemalisel konverentsil ja hoidsin inimketiskäest kinni nii Urmas Viilma kui ka Kersti Kaljulaidi endaga. Ma ei suutnud laulda, minu silmadest valgusid alla pisarad, sest nii valus oli laulusõnu kuulates. 

Minu esindajad tegid täna uue pöördumise kohtusse, sest lähisuhtevägivalla ohvri sundimine perelepitusse 6 aastat pärast lahutust  vägivallatsejaga on ohvri aastaid kestev taasohvristamine. Miks ei arvesta sellega Eesti Vabariigi Kohus ikka veel 3.12.2024 … Mina olen ellujääja, mina ei luba ega lase ennast taasohvristada. 

Kui kohus leiab, et ta on eksinud, siis ka kohus saab omaalgatuslikult kohtumäärust muuta kohe täna ja praegu. Kohus tegi 26.09.2024 omaalgatusliku määruse, mis päädis lapse suhtes füüsilise jõu kasutamisega, ka sellest on kohus teadlik, et see on ÜRO lapse õiguste rikkumine. Kõik on kohtu käes, kas ühe väikese tüdruku arvamusega arvestatakse lõpuks 5,5 aastat hiljem või julmuse teerull jätkub isegi jõulude ajal! 

Ma olen ema, ma olen emotsionaalne ja ma teen vigu või ütlen teinekord midagi ebasobilikku. Aga mis on õige käitumine, mida teeks iga ema minu olukorras?

Jätkan täiendustega.

Artikli autor Veiko Huuse.

Loe lisaks:

https://fonte.news/uuriv-ajakirjandus/kriminaalkohtu-esimees-martin-tuulik-tegi-istungi-teades-et-suudistatav-on-haige-ja-istungile-ei-tule

https://fonte.news/uuriv-ajakirjandus/kas-kokkumang-kohtuniku-ja-meediaettevotte-eesti-ekspress-vahel

SUUR NIMEKIRI KORRUPTSIOONI KAHTLUSEGA KOHTUNIKEST, AMETNIKEST JA ADVOKAATIDEST:

https://fonte.news/oiglus/on-vaheusutav-et-kohtunik-ei-tunne-seadust-suur-uleskutse

Kas Eesti kohtunik Liina-Naaber Kivisoo kinnitas, et on korruptiivne: vaikimine kui vaikiv heakskiit?

Milles seisneb kahtlus?

Kiri, mille ma kõigile neljale kohtunikule saatsin on järgmine:

Küsimused, millele kohtunikud vastamisest keeldusid, puudutasid süütuse presumptsiooni, sõnavabaduse piiramist ja võimalikku huvide konflikti seoses prokurör Paul Pikmaga. Ainult kohtunik Liina-Naaber Kivisoo vastas lühidalt: „Aitäh pöördumast, kuid ma ei pea vajalikuks neile küsimustele vastata.“

Liina-Naaber Kivisoo vastus:

Selline vastus ning teiste kohtunike täielik vaikimine tõstatavad küsimuse: kas Eesti kohtunikud tunnevad, et nad ei pea avalikkusele aru andma oma tegevusest? Avalikkusel on õigus teada, kuidas kujundatakse õiguspraktikat ning kas õigusemõistmise süsteemis esineb võimalikku kallutatust või korruptsiooni.

Vaikimine kui süü tunnistamine?

Õigusriigis on üheks demokraatia alustalaks kohtusüsteemi läbipaistvus ja sõltumatus. Kui ajakirjandus esitab küsimusi, mis puudutavad kodanike õigusi ja vabadusi, ning kohtunikud keelduda vastamast, tekib kahtlus, kas neil on midagi varjata.

Seadus ei kohusta kohtunikke ajakirjanikele vastama, kuid hea õiguspraktika kohaselt peaksid nad olema valmis selgitama oma otsuseid ja positsiooni, eriti kui küsimuse all on põhiõiguste kaitse. Kas tegemist on tahtliku sooviga vältida ebamugavaid küsimusi või lihtsalt ükskõiksusega kodanike huvide suhtes?

Kohtunik Martin Tuulik tegi kõike ebaõiglaselt selles seadusi rikkuvas kohtuprotsessis:

Ebaõiglus ja varasemad pretsedendid

Need neli kohtunikku on avaliku huvi all mitme kannataja kohtuprotsessiga. Näiteks: Annika Urmi tõestisündinud loo põhjal on avalik internet satiire täis, mis on vabalt leitavad igale ühele. Annika Urm ei ole neid ise avaldanud! Tundub nagu tuletõrje autot süüdistatakse kõikides tulekahjudes. Need satiirid on avaldatud erinevatel veebilehtedel – Kus tehakse eksperimenti, kuidas mõjuvad kuritegelikud pealkirjad asjaosalisetele endile.

Satiirid on sõnavabadus põhiseaduse ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt. Neli kohtunikku Vallo Kariler, Liina-Naaber Kivisoo, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson on tutvuste ja mõjuvõimu kaudu leidnud prokuröri Paul Pikma Viru kohtumajast, kes just tegeleb ebaseadusliku süüdimõistmisega, piirates sõnavabadust läbi satiiride kriminaliseerimise. Kui need neli kohtunikku ei saa aru, et satiirid on lubatud põhiseadusega, Euroopa Inimõiguste Kohtu konventsioonide ja praktikaga, mida võib arvata ülejäänud ametkondadest?

Lisaks on Vallo Kariler tähelepanu all ka Kristiina Heinmetsa lapsehooldusõiguse jagamise protsessis.

Õigusriik kriisis?

Kui kohtunikud ei tunne vajadust oma tegevust selgitada, võib see süvendada ühiskonnas usaldamatust õigusriigi vastu. Avalikkus peab saama vastuseid küsimustele, mis puudutavad kohtunike sõltumatust, huvide konflikti ning sõnavabaduse piiramisega seotud pretsedente.

Kohtuniku roll demokraatlikus ühiskonnas ei ole pelgalt otsuseid langetada, vaid ka õigusemõistmise usaldusväärsust ja läbipaistvust tagada. Kui kohtunikud keelduda ajakirjanduslikest päringutest, võib see olla märk sügavamast kriisist Eesti kohtusüsteemis.

Satiirid ja sõnavabaduse kaitse

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on korduvalt rõhutanud, et sõnavabadus hõlmab ka provokatiivseid ja solvavaid avaldusi. Avaliku elu tegelased, sealhulgas kohtunikud, peavad taluma kõrgendatud kriitikat.

EIK praktika kohaselt:

1. Lingens vs. Austria (1986) – ajakirjaniku süüdimõistmine poliitiku kritiseerimise eest rikkus sõnavabadust.
2. Handyside vs. Ühendkuningriik (1976) – sõnavabadus kaitseb ka šokeerivaid ja häirivaid avaldusi.
3. Oberschlick vs. Austria (1997) – satiir on oluline sõnavabaduse väljendusviis ja seda kaitstakse ka äärmuslikus vormis.
4. Thoma vs. Luksemburg (2001) – ajakirjanikel on lubatud kasutada liialdusi ja provokatsioone avaliku debati raames.
5. Castells vs. Hispaania (1992) – riigivõimu kritiseerimine on demokraatliku ühiskonna osa.

Kui 4 kohtunikku ja prokurör Paul Pikma suudavad sellest hoolimata teha satiiridest kriminaalasju, siis mis see on, kui mitte korruptsioon?

Kui kohtunikud ise ei tunne ja ei järgi seadust, siis mis see on?

Näiteks on Fonte.News kajastanud Eneke Rootsi juhtumit: TikTok-postitused ja satiiri kriminaliseerimine

Eneke Rootsi juhtum TikTokis on selge näide sellest, kuidas satiiri kasutatakse enesekaitseks ja ühiskondlike probleemide tõstatamiseks, kuid kuidas see seejärel võimendatakse kriminaalasjaks. Roots kasutas TikToki, et satiirilisel moel rääkida talle tehtud ülekohtu ja ahistamise eest. Tema postitused olid suunatud eelkõige Postimees Grupp AS-i, Katrin Lusti ja nende advokaatide tegevuse vastu, kes olid teda laimavate artiklite ja kohtuprotsessidega aastate jooksul kahjustanud.

Kuid selle asemel, et tunnustada satiiri seaduslikkust ja sõnavabadust, suutis prokuratuur koostöös kohtunike ja advokaatidega muuta need postitused kriminaalmenetluse aluseks. Satiiri peeti “küberahistamiseks”, vaatamata sellele, et see on rahvusvaheliselt tunnustatud ja kaitstud väljendusvorm.

Video: Veiko Huuse ja Annika Urm räägivad meediaterrorist, süütuse presumptsioonist ja EV Põhiseadusest.

Lugu jätkub.

Loe lisaks:

Fonte.News uudiste lugemise kuupakett

10€

Sulle on kõik uudised avatud ja toetad samas ka selle maailma inimeste kollektiivteadvuse avardamist ja Uue Maa loomist.
See rahaline panus on väiksem kui kohvikus tass kohvi ja pirukas, kuid tulemus on hindamatu väärtusega. Tule ja toeta kollektiivteadvuse parandamist ja Uue Maa loomist!

• Kõik artiklid avatud
• Väärt info otse allikast
• Toetad Uue Maa loomist
• Aitad lahustada hirme ja kurjust