Fonte.News uudiste lugemise kuupakett

10€

Sulle on kõik uudised avatud ja toetad samas ka selle maailma inimeste kollektiivteadvuse avardamist ja Uue Maa loomist.
See rahaline panus on väiksem kui kohvikus tass kohvi ja pirukas, kuid tulemus on hindamatu väärtusega. Tule ja toeta kollektiivteadvuse parandamist ja Uue Maa loomist!

• Kõik artiklid avatud
• Väärt info otse allikast
• Toetad Uue Maa loomist
• Aitad lahustada hirme ja kurjust

Eesti Vabariigi põhiseadus ütleb, et igaühel on õigus saada riigilt kaitset ja vajadusel kahju hüvitamist. Kuid mis saab siis, kui õiguskaitse süsteem on muutunud formaalseks, kulukaks ja sisuliselt kättesaamatuks? Kui “õiguskantsleri soovitusel” satub inimene kohtumenetlusse, kaotab tuhandeid eurosid ja saab vastuseks: “Mina ei ole jurist ega vastuta millegi eest”?

Seepärast esitame siinkohal avalikult 8 sisulist küsimust, millele ootame selgeid, vastutustundlikke vastuseid:

KÜSIMUSED ÜLLE MADISELE:

1. Kuidas tagab Eesti riik tegelikult iga inimese põhiõigused (sh töövõimetu, puudega, maksejõuetu) – eelkõige õigus eraelu puutumatusele (PS § 26), süütuse presumptsioonile (PS § 22), isikuandmete kustutamisele (GDPR art 17) ja kohtulikule kaitsele (PS § 15) – kui inimesel puuduvad rahalised vahendid, et palgata advokaat või tasuda riigilõiv?
2. Kuhu peab inimene pöörduma, et nõuda kohe oma isikuandmete ja eriti eriliigiliste andmete eemaldamist (nt terviseinfo, puue, elukoht) meediast ja andmebaasidest, kui ta ei ole andnud nõusolekut ning ametlikud kanalid (AKI, haldus- ja tsiviilkohtud) ei anna tulemusi?
3. Milline on Eestis olemasolev toimiv menetlus, mille kaudu igaüks – sh sotsiaalselt haavatav inimene – saab kiiresti (nt 7 päeva jooksul) ja tasuta nõuda oma andmete kustutamist, ilma et see nõuaks tuhandeid eurosid või aastaid kestvat kohtuvaidlust?
4. Kes kannab vastutust, kui inimese põhiseaduslikud õigused (sh GDPR art 17, EIÕK art 8) on rikutud, kuid kõik õiguskaitsevahendid on ammendatud, kahju suureneb iga päevaga ning inimene on jäetud kaitseta?
5. Miks Eestis puudub tõhus mehhanism, millega iga inimene saaks nõuda eriliigiliste andmete eemaldamist meediast või ametiasutuste andmebaasidest olukorras, kus andmete avaldamine põhjustab pöördumatut kahju?
6. Kuidas on Eesti kohtupraktika ja õiguskantsleri soovitused kooskõlas Euroopa Liidu otsekohaldatava õiguse ja EIK praktika (nt Airey vs Ireland) ning GDPR artiklitega 17 ja 9, kui tegelikkuses peab inimene maksma kümneid tuhandeid eurosid, et üldse jõuda sisulise õiguskaitseni?
7. Mida teeb õiguskantsler isiklikult, kui eriliigilisi andmeid levitatakse edasi, olukord süveneb ja riik ütleb, et “menetlus on lõppenud”, “kohtusse tuleb pöörduda”, “mina ei vastuta”?
8. Kas Eesti riik peab normaalseks, et puudega, töövõimetu või vaesuses elav inimene peab taluma oma põhiõiguste rikkumist, sest tal puudub raha ja kohtud keeldusid menetlemast? Kuidas on see kooskõlas põhiseaduse, GDPR-i ja EIÕK nõuetega?

Õiguskantsler Ülle Madise: “Mina ei ole jurist ega vastuta millegi eest”

Ülle Madise vastus 14.07.2025

Inimese dokumenteeritud kahju ja õigustühjus

2025. aasta suvel jättis õiguskantsler Ülle Madise rahuldamata kohtukulude hüvitamise taotluse tsiviilasjas nr 2-24-11689, viidates sellele, et “mina ei ole jurist ega vastuta millegi eest”. Tegemist on juhtumiga, kus kannatanu järgnes õiguskantsleri ametlikule soovitusele pöörduda tsiviilkohtusse ning selle tulemusel määrati talle tasumiseks kohtukulud summas 2144 € + 560 € – kokku 2704 €, ilma et ükski sisuline õiguskaitsevahend oleks toiminud.

Tsiteerides ametlikke vastuseid (Lisa 1 ja Lisa 1.1):

“Õiguskantsler ei ole oma tegevusega Teile kahju tekitanud. Seega ei ole alust Teile kahju hüvitamise taotluse rahuldamiseks.”
“Kohtusse pöördumise vajalikku iseloomu ja menetluskulude kandmise võimalikkust tuleb ise otsustada.”
“Mina ei ole jurist.”

Kogu vastutus veeretatakse kodanikule, isegi kui ametlik “soovitus” viis reaalse kohtuasja, aja- ja rahakulu ning terviserikkeni.

Samas viidatakse Põhiseaduse § 15-le ja Riigivastutuse seadusele, justkui eksisteeriks mingi reaalselt toimiv süsteem. Praktikas aga selgub, et inimene peab maksma tuhandeid eurosid riigilõive, kohtutagatisi ja advokaaditasusid isegi selleks, et üldse alustada oma põhiseaduslike õiguste kaitset. Kui ta taotleb riigi õigusabi, tuleb tal läbida eraldi formaalne menetlus, mille tulemuseks on sageli keeldumine – põhjendusega, et tsiviilhagi pole “selgelt perspektiivitu”, kuid samas puuduvad võimalused selle sisuliseks läbivaatamiseks, sest inimene ei jaksa kanda kulusid.

Selline süsteem välistab reaalselt vaesemate, töövõimetute või puudega inimeste õiguste kaitse. Õigused võivad küll olla kirjas põhiseaduses, GDPR-is ja Euroopa inimõiguste konventsioonis, kuid kui nende kasutamiseks peab isik maksma rohkem, kui tema aastane sissetulek, siis need õigused ei ole sisuliselt olemas.

Veelgi enam: tsiviilkohtumenetlus – kuhu õiguskantsler inimesi suunab – ei ole sobiv ega tõhus vahend põhiseaduslike õiguste kaitseks. Tsiviilkohus lahendab eraõiguslikke vaidlusi. Kui inimene nõuab põhiõiguste rikkumise lõpetamist, andmete eemaldamist või olukorra taastamist, siis peab selle tagama riik oma võimu kandjana, mitte erakorras kohtu kaudu, kus kulud jäävad kannatanule.

Õiguskaitse peab olema efektiivne, kiire ja tasuta – eriti siis, kui küsimus on isikuvabadustes, inimväärikuses või tervises. Kui riik suunab kodanikku kallisse ja lootusetusse tsiviilprotsessi, samal ajal ise vastutusest loobudes, siis pole see õigusriik, vaid formalistlik ja karistav bürokraatia, mis süvendab kahju ja ebaõiglust.

Mis on põhiõigus ja miks riik PEAB neid tagama?

Põhiõigused pole “soovitused” ega “hea tava”, vaid põhiseadusega ja rahvusvaheliste lepingutega tagatud reaalsed õigused, mida riik peab igaühele tagama.

Põhiõigused ei ole teoreetilised loosungid ega poliitilised valikud – need on iga inimese vaieldamatud, õiguslikult siduvad ja otsekohaldatavad õigused, mis tulenevad Eesti põhiseadusest ja rahvusvahelistest lepingutest. Neid õigusi ei tohi “jätta inimese enda kanda” ega muuta sõltuvaks kohtusse jõudmise või rahalise võimekuse olemasolust. Riigil on kohustus neid aktiivselt kaitsta ja tagada.

Olulisemad põhiõigused:

• Süütuse presumptsioon – enne lõplikku kohtuotsust ei tohi kedagi nimetada süüdlaseks (PS § 22, EIÕK art 6). See kehtib kõigile – nii vaestele kui rikastele, töövõimelistele ja puudega inimestele, igale Eesti elanikule.
• Hea nimi ja au – igaühel on õigus nõuda oma au ja hea nime taastamist, kui neid on rikutud (PS § 17).
• Eraelu puutumatus ja isikuandmete kaitse – privaatsusõigus (PS § 26, EIÕK art 8). Siia kuulub õigus isikuandmete kustutamisele ehk “õigus olla unustatud” (GDPR art 17), sealhulgas ka eriliigiliste andmete kustutamise õigus (GDPR art 9 – terviseandmed, puude staatus, sotsiaaltoetused, psüühikahäired jmt), kui inimene ei ole andnud nende avaldamiseks nõusolekut.
• Õigus kohtulikule kaitsele – igaühel peab olema võimalus pöörduda kohtusse, kui tema õigusi rikutakse (PS § 15, EIÕK art 6). See õigus peab olema praktiline ja tõhus, mitte pelgalt paberil – kaitse peab olema kättesaadav ka vaestele, haavatavatele ja maksejõuetutele.
• Õigus inimväärikusele ja elatusvahenditele – riik peab tagama sotsiaalse kaitse neile, kes ise toime ei tule (PS § 28, Euroopa Sotsiaalharta art 13).
• Õigus kiirele ja tõhusale õiguskaitsele – Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt rõhutanud (nt Airey vs Ireland), et õiguskaitse peab olema sisuline, praktiline ja tegelikult toimiv ka neile, kel pole raha või eriteadmisi.

Tähtis:
Neid õigusi ei või riik delegeerida või “soovitada” lihtsalt eraettevõtetele või teha sõltuvaks kallistest kohtuprotsessidest. Need on riigi kohustus – kui inimene ise ei saa end kaitsta, PEAB riik looma reaalse, kiire ja toimiva kaitsemehhanismi, sealhulgas eriliigiliste andmete eemaldamiseks avalikest registritest ja meediast avalduse alusel – sõltumata inimese rahakotist.

Kui riik neid EI TAGA, on tegemist õigustühjuse, mitte “õigusriigiga”.

“Mina ei ole jurist ega vastuta millegi eest” – ametlik tsitaat või ametkondlik pilge?

Kui õiguskantsler Ülle Madise (või tema kantselei) ütleb:

“Õiguskantsler ei ole oma tegevusega Teile kahju tekitanud. Meie ei vastuta.”

ja“Mina ei pea end juristiks.” on see ametkondliku õigustühjuse tipp. Mitte ükski riigiamet ei võta vastutust, iga asutus suunab järgmisesse “ringi”: kohtusse, AKI-sse, tagasi ministeeriumisse – samal ajal on inimestelt võetud õigused, tervis ja võimalus end kaitsta.

Õiguskantsler – viimane lootus või bürokraatliku ringi värav?

Õiguskantsleri roll on seaduse järgi olla see institutsioon, mis tagab järelevalve, nõuab selgitusi ja aitab taastada inimeste õigusi, kui kõik muu ebaõnnestub. Tegelikkuses ütleb Ülle Madise otse ja ametlikult, et:

“Kohtusse pöördumise vajalikkuse ja menetluskulude kandmise võimalikkuse üle peab iga isik ise otsustama. Vajaduse korral tuleb selleks kasutada pädeva õigusnõustaja (juristi, advokaadi) abi.”

“Meie ei vastuta, meie ei ole juristid, meie ainult selgitame üldisi õigusi.”

Just need sõnad on viinud kümned inimesed lõputusse bürokraatiasse, võlgadesse, vaesusesse ja õigusetusse.

Isikuanmdete, eriliigliste andmete ja ilmselged valed on õigus nõuda iniemsel valduse alusel ja tasuta kustutamine, seaduse järgi

• Tuleks täpsemalt öelda, et GDPR art 17, 9 ja PS § 26 nõuavad, et isikuandmete kustutamine peab olema võimalik avalduse alusel, kiirelt, tasuta ja ilma kohtukuludeta, sõltumata inimese varalisest seisust.

Avalduse alusel kustutamise nõue – kus on Eesti lahendus?

Euroopa Liidu andmekaitse määrus (GDPR art 17 ja 9) ning Eesti põhiseaduse § 26 sätestavad selgelt, et igaühel peab olema õigus nõuda oma isikuandmete, eriti eriliigiliste andmete, kustutamist avalduse alusel – kiirelt, tasuta ja ilma kohtukuludeta. Seda õigust ei tohi muuta sõltuvaks inimese rahakotist või kohtumenetluse suutlikkusest.

Küsimus:

Kuhu saab Eesti inimene pöörduda, et esitada avaldus oma andmete koheseks kustutamiseks – ilma advokaadi, kohtukulude ja pika protsessita?

• Miks pole AKI, kohtute ega õiguskantsleri kaudu võimalik saada kiiret ja tasuta andmete eemaldamist, kui GDPR ja põhiseadus seda otsesõnu nõuavad?
• Milline asutus Eestist vastutab praktiliselt selle eest, et ükski inimene ei jää oma isikuandmete kaitsel üksi ega rahalise lõksu?

Isikuandmete ja eriliigiliste andmete avalduse alusel kustutamise nõue – ei ole Eesti riigis tagatud?

Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärus (GDPR art 17 ja 9) ning Eesti põhiseaduse § 26 sätestavad ühemõtteliselt: Igaühel peab olema õigus nõuda oma isikuandmete – eriti eriliigiliste (terviseandmed, puude staatus, psüühikahäired, sotsiaaltoetused, elukoht jms) – kohest kustutamist avalduse alusel, kiiresti, tasuta ja ilma kohtukuludeta.
See õigus on otsekohaldatav ega sõltu inimese varalisest seisust ega sellest, kas ta suudab endale advokaati või kohtuvaidlust lubada. See on igale inimesele, mitte ainult “vaestele” või “töövõimetutele”.

Tähtis:

• See õigus hõlmab ka süütuse presumptsiooni – GDPR keelab avaldada ja levitada isikuandmeid, mis võivad anda alusetult mulje inimese süüst enne kohtulahendit (nt kriminaalasjad, avalikud nimed süüdistuses).
• GDPR art 17 (“õigus olla unustatud”) ja art 9 (eriliigilised andmed) kohustavad andmete kustutamist, kui inimene avaldab sellekohase taotluse, välja arvatud seadusega lubatud selged erandid.
• Põhiseadus § 26 lisab Eesti õiguskorda lisakaitse: riik peab tagama privaatsuse ja isikuandmete puutumatuse, sõltumata inimese sotsiaalsest staatusest.

Praktikas aga Eestis:
Sellise avalduse esitamise reaalset võimalust ei eksisteeri – inimene saadetakse AKI, tsiviil- või halduskohtusse, peab tasuma menetlustasusid ja õiguskaitsevahendeid, isegi kui seadus sellist takistust ette ei näe.
AKI ja kohtud viitavad vastastikku üksteisele või õiguskantslerile, kes samuti ütleb: “Kohtusse pöördumise vajalikkuse ja menetluskulude kandmise võimalikkuse üle peab iga isik ise otsustama… meie ei vastuta.”
Süsteemne probleem on, et riiklikult ei ole loodud tegelikku tasuta ja kiiret menetlust, millega saaks iga inimene, olenemata rahakotist, nõuda oma andmete eemaldamist meediast või ametlikest registritest.

KÜSIMUSED:

• Kuhu saab Eesti inimene pöörduda, et esitada seadusega tagatud avaldus oma isikuandmete, sh eriliigiliste andmete kustutamiseks – ilma advokaadi, kohtukulude ja pika protsessita?
• Miks pole AKI, kohtute ega õiguskantsleri kaudu tegelikult võimalik saada kiiret ja tasuta andmete eemaldamist, kui GDPR ja põhiseadus seda nõuavad?
• Kes kannab Eestis vastutust, kui sellist võimalust pole loodud ning kahju inimesele kasvab iga päevaga?
• Miks puudub Eestis avaliku õiguse menetlus, kus inimese õigused on ülimuslikud ning andmete eemaldamine käib kiirelt ja tasuta – vastavalt Euroopa Liidu ja põhiseaduse nõuetele?

Kokkuvõte
Põhiõigus andmete kustutamisele avalduse alusel – kiiresti, tasuta ja ilma igasuguste kohtukuludeta – eksisteerib Eestis ainult paberil. Tegelikkuses puudub igasugune reaalne võimalus seda õigust kasutada ilma, et inimene peaks läbima pika, kalli ja tihti lootusetu kohtuprotsessi või pöörduma institutsioonide “ringkäiku”, kus vastutus lükatakse edasi ühelt asutuselt teisele.

Eestis ei kehti  ei põhiseadus, EIÕK ega GDPR – õigused on illusioon. Selline süsteem on sisuliselt bürokraatlik genotsiid, mitte õigusriik.
Seadused ja Euroopa õigus annavad selge õiguse, aga riik ei ole loonud praktilist, toimivat ega tasuta mehhanismi, mille kaudu igaüks – sõltumata varalisest seisust – saaks oma andmed kiiresti kustutada.
See tähendab, et Eesti riik ei taga isikuandmete ja eriliigiliste andmete kustutamise põhiõigust tegelikkuses, vaid ainult teoreetiliselt. Inimese õigus jääb tühjaks loosungiks, kui selle kasutamiseks tuleb esmalt ohverdada oma raha, aeg ja tervis.

Eestis räägitakse tihti läbisegi “inimõigustest” ja “põhiõigustest”, kuid neil mõistetel on oluline juriidiline vahe.

Inimõigused on iga inimese sünnipärased õigused, mis on kirjas rahvusvahelistes lepingutes:
– ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon
– Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioon (EIÕK)
– Euroopa Liidu põhiõiguste harta
Need õigused (nt õigus elule, vabadusele, õiglasele kohtumenetlusele, privaatsusele) kehtivad kõikidele inimestele kogu maailmas, olenemata kodakondsusest.

Põhiõigused on samade õiguste kitsam, riigipõhine alamhulk – need on kirjas iga riigi põhiseaduses ning on vahetult täidetavad ja kohtus otsekohaldatavad. Eestis on põhiõigused kirjas põhiseaduses:
– Õigus kohtulikule kaitsele (PS § 15)
– Õigus heale nimele ja au kaitsele (PS § 17)
– Õigus eraelu puutumatusele (PS § 26)
– Õigus elatusvahenditele ja abile puuduse korral (PS § 28)
– Süütuse presumptsioon (PS § 22)

Põhiõiguste rikkumise eest vastutab konkreetne riik, see on otse nõutav kohtus ning riik ei või seda täitmata jätta viitega “rahvusvahelistele lepingutele”.
Inimõiguste rikkumise puhul (nt EIÕK art 6, art 8) tuleb enamasti esmalt läbida siseriiklikud õiguskaitsevahendid, alles siis on võimalik pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtusse (EIK).

Põhiõigused on iga riigi (nt Eesti) põhiseaduses tagatud ja otse kohtus nõutavad õigused, mille täitmise eest riik isiklikult vastutab. Inimõigused on laiem, rahvusvaheline kontseptsioon, mis laieneb kõikidele inimestele maailmas, kuid mille täitmine sõltub sageli riigi enda seadustest ja kohtutest.

Eestis pole võimalik oma põhiõigusi kaitsta isegi siis, kui inimesel on raha.
Tsiviilkohus ei ole mõeldud põhiseaduslike õiguste ega isikuandmete kaitseks – ta lahendab vaid eraõiguslikke vaidlusi (näiteks kahju hüvitamine kahe isiku vahel).
Kui inimene pöördub tsiviilkohtusse, saadetakse ta uude bürokraatlikku ringi – maksa kohtulõivud, võta advokaat, aga põhiküsimust (õiguste taastamine, andmete kustutamine, riigi kohustused) ei lahenda mitte keegi.

Oluline:

• Põhiõigused peavad olema tagatud riigi poolt otse ja efektiivselt, sõltumata inimese varalisest seisust.
• Tsiviilkohtumenetlus ei taga ei GDPR-i, PS § 26 ega EIÕK õiguste taastamist – kohtud isegi ei arvesta sageli põhiseadust ega EIÕK sätteid, kui vaidlus on tsiviilasjas.
• Isegi raha olemasolu EI taga tegelikku õiguskaitset – inimene võib kaotada kümneid tuhandeid eurosid ja jääda endiselt ilma oma õigustest ning kahjuhüvitisest.

Eestis on põhiõiguste kaitse praktiliselt olematu nii vaesele kui jõukale – see sõltub ainult riigi valmisolekust õigust tagada, mitte isiku sissetulekust või menetluskulude katmisest. Kui riik ei täida oma põhiseaduslikku kohustust, ei kehti õigused mitte kellelegi.

Sarnasel teemal loe lisaks:

Fonte.News uudiste lugemise kuupakett

10€

Sulle on kõik uudised avatud ja toetad samas ka selle maailma inimeste kollektiivteadvuse avardamist ja Uue Maa loomist.
See rahaline panus on väiksem kui kohvikus tass kohvi ja pirukas, kuid tulemus on hindamatu väärtusega. Tule ja toeta kollektiivteadvuse parandamist ja Uue Maa loomist!

• Kõik artiklid avatud
• Väärt info otse allikast
• Toetad Uue Maa loomist
• Aitad lahustada hirme ja kurjust

Fonte.News uudiste lugemise kuupakett

10€

Sulle on kõik uudised avatud ja toetad samas ka selle maailma inimeste kollektiivteadvuse avardamist ja Uue Maa loomist.
See rahaline panus on väiksem kui kohvikus tass kohvi ja pirukas, kuid tulemus on hindamatu väärtusega. Tule ja toeta kollektiivteadvuse parandamist ja Uue Maa loomist!

• Kõik artiklid avatud
• Väärt info otse allikast
• Toetad Uue Maa loomist
• Aitad lahustada hirme ja kurjust

Kuidas kõik algas

2018. aastal ilmus Eesti Ekspressis Krister Kivi artikkel „Telesaade vaeste aitamisest tegi produtsent Kristi Nilovist jõuka inimese“ – ründava alatooniga kirjutis, mis väitis muu hulgas, et Kristi Loigo (toona Nilov) oli “Kodutunde suurim abisaaja”, tema elamu juures Rae vallas oli “kahekorruseline koerakuut” ja et ta oli jätnud töötajatele töötasu maksmata.

Kohtuasjas tuvastas Harju Maakohus (kohtunik Kaie Almere) 28.05.2021 otsuses, asja nr. 2-19-2323, et vähemalt kaks viiest väitest olid faktiväidete kujul selgelt valed ja kahjulikud: koerakuudi jutt oli välja mõeldud ning töötasu maksmata jätmise süüdistus oli tõendamata ja kahjustav. Kolm ülejäänud väidet (sh “mürk, mis tapab kõik enda ümber”) kvalifitseeriti kui väärtushinnangud, kuid neid hinnati samuti kahju põhjustajatena.

Kristi Loigo sai esimeses astmes kohtuastmes täieliku õiguse. Talle määrati 2000 eurot mittevaralist kahjuhüvitist ning AS Ekspress Meedia (praegune Delfi Meedia) pidi avaldama parandused nii paberväljaandes kui veebis. Samuti määrati, et kulud jäävad 90% ulatuses kostja ehk meediaettevõtte kanda.

Õiglus tagurpidi ringkonnakohtus

Tallinna Ringkonnakohus (kohtunikud Imbi Sidok-Toomsalu, Margo Klaar ja Peeter Pällin) pööras selle otsuse pea peale. Vaidluses keskenduti menetluskuludele – kas Delfi Meedia advokaadikulud olid põhjendatud, kui palju oli kulutatud ja kes maksab.

“Kas siin on seos vabamüürlaste Peeter Pällin ja Hans H. Luik vahel – vennalik aitamine, vahendeid valimata ja seadusi rikkudes?”

Kohtus toimus juriidiline manipulatsioon: kuna hagi sisaldas viite väidet, millest kaks olid faktiväited ja kolm hinnangud, otsustas ringkonnakohus, et kulud langevad Loigo kanda 79% ulatuses – mis siis, et Loigo mõisteti õigeks.

Tulemuseks oli absurdsus: Loigo, kes sai kohtus õiguse, pidi maksma 4692,34 eurot, millest tasaarvestuse järel jäi Delfile hüvitatavaks 2749,29 eurot.

Selline kohtupraktika, kus faktiväidete osas õigele poolele jääv hageja peab ikkagi maksma suurema osa kuludest, paneb õigussüsteemi aususe suure küsimärgi alla.

Õiguse tagurpidi tõlgendamine – kelle kasuks?

Ringkonnakohtu otsus põhines suurel määral formaaljuriidikal ja kohati isegi ebakorrektsetel arvutustel, nagu määruse selgitustes ka ise tunnistatakse. Samal ajal eirati sisulist õiglust ja koormati võidupooleks osutunud hageja märkimisväärse rahalise kohustusega.

Loigo advokaadid vaidlustasid, et meediat esindanud advokaadi (Mari Männiko) kulude põhjendused olid paisutatud ja arvestatud korduva töö eest topelt. Ent kohtunikud, keda seostatakse vabamüürlaste, meediagrupi või poliitilise eliidiga, asusid tugevalt meedia poolele.

Võit, mis võttis elu

Kristi Loigo oli selleks hetkeks juba kaotanud oma abikaasa Jan Loigo – samuti pika ja kurnava kohtumenetluse ohver. Kui Kristi ise suri 18. mai 2025, oli kohtuvõit tal justkui käes – ent vaimne, majanduslik ja moraalne kahju oli pöördumatu. Tema surm ei olnud lihtsalt elu lõpp – see oli süsteemi vägivaldne jõudemonstratsioon.

Loigod menetleti Eesti kohtusüsteemis sõna otseses mõttes surnuks.

Kes vastutab?

• Kohtunikud: Imbi Sidok-Toomsalu, Margo Klaar, Peeter Pällin
• Advokaadid: Mari Männiko (Delfi Meedia), Karmen Turk ja Maarja Pild (Triniti)
• Riigikohtu president: Villu Kõve
• Prokurörid: Astrid Asi, Õnne Neare-Vaarmann
• Õiguskantsler: Ülle Madise

See pole lihtsalt loetelu nimestest – see on nimekiri inimestest, kes tegid või võimaldasid kohtupraktikaid, mis seavad ohtu iga Eesti inimese õiglustunde. Kui meediaväljaanded saavad esitada ebaõigeid väiteid, kohtud neid ainult osaliselt ümber lükkavad ja kannataja peab maksma kulud, on ajakirjandusvabadus moondunud relvaks.

Miks see kõik oluline on?

Kristi Loigo juhtum on sümptom – mitte erand. Üha rohkem on viiteid sellele, kuidas Eestis kasutatakse kohtusüsteemi, et vaigistada, häbistada ja ruineerida inimesi, kes seisavad oma õiguste eest. SLAPP (Strategic Lawsuit Against Public Participation) juhtumid, kus võimukad isikud või institutsioonid kohtute kaudu kodanikke hirmutavad, on reaalne suur oht Eesti kodanike õigustele ja õigusriiklusele.

Lõppsõna

Kristi Loigo ei surnud lihtsalt terviserikke tõttu. Ta suri, sest kohtusüsteem, mille poole ta pöördus kaitset otsides, pöördus tema vastu. Ta suri, sest Eesti riik ei kaitsnud teda, kui ta seisis silmitsi vale, võimu ja vääriti mõistetud õiglusega.

Küsimus jääb: kui „võitja“ maksab 79% kaotaja kuludest – kellele kuulub tegelikult õiglus Eestis?

Kristi Loigost jäid siia eluprogrammi tema 4 last, kelle kanda jäävad ebaõiglased kohtukulud, kuna Kristi Loigo ja tema abikaasa Jan Loigo on Eesti kohtusüsteemi vägivalla ohvrid. Kohtu- ja meediasüsteeme juhivad vabamüürlased miljardimees Margus Linnamäe, Riigikohtu Esimees Villu Kõve, Jüri Pihel Kanal 2 juht, Kohtunik Peeter Pällin(vabamüürlane), Ahti Kuuseväli (vabamüürlased), prokuratuur, ja loomulikult Triniti Advokaadibüroo advokaadid Karmen Turk ja Maaja Pild, kes tegid slapp-kriminaalkaebuse Kristi Loigo kohta.

Niimoodi “hävitatakse” terveid perekondi Eesti Vabariigis meedia, kohtunike, advokaatide ja prokuratuuri poolt.

Loe lisaks:

Fonte.News uudiste lugemise kuupakett

10€

Sulle on kõik uudised avatud ja toetad samas ka selle maailma inimeste kollektiivteadvuse avardamist ja Uue Maa loomist.
See rahaline panus on väiksem kui kohvikus tass kohvi ja pirukas, kuid tulemus on hindamatu väärtusega. Tule ja toeta kollektiivteadvuse parandamist ja Uue Maa loomist!

• Kõik artiklid avatud
• Väärt info otse allikast
• Toetad Uue Maa loomist
• Aitad lahustada hirme ja kurjust