Arvamusliidrid on ise lõksudes, sest neil pole ühtegi tulemust ja uut elukeskkonda ette näidata – müra võimendajad

Kui ajaloos tagasi vaadata, leiame sarnaseid lugusid igast sajandist. Muutuvad tegelased, ajastud ja tehnoloogiad, kuid inimmõistuse peamised tõukejõud – võimuiha, hirm, kasuahnus ja ideoloogiline konflikt – jäävad samaks. Iga uus sõda on vana sõja kordus. Iga majanduskrahh on pelgalt uus versioon eelmistest finantskriisidest. Iga poliitiline skandaal peegeldab varasemaid võimu kättemängimisi.

Meedia, mis peaks olema info vahendaja ja tasakaalustaja, on muutunud hoopis kõige selle võimendajaks. Sensatsioonilisus ja negatiivsus on see, mis toob klikke, vaatajaid ja lugejaid. See on ka põhjus, miks uudisvoog on pidevalt täidetud samade teemadega – konfliktid, hirm, kriisid ja tragöödiad. Uudis, mis oleks tõeliselt uus, peaks kajastama midagi, mida pole kunagi varem juhtunud. Kas midagi sellist veel maailmas leiab?

Võib-olla oleks tõeliselt uus uudis see, kui meedia keskenduks rohkem sellele, mis on positiivne ja arendav. Kui peavoolu uudised kajastaksid läbimurdeid teaduses, lahendusi kriisidele, inimeste ja rahvaste vahelisi lepitusi ning innovatsiooni, mis ei ole seotud ainult majandusliku kasuga, võiks see muuta maailma tajumist ja suunata arengut hoopis teises suunas.

Paraku tundub, et inimkond on kinnistunud korduvatesse mustritesse, kus samad teemad, samad võitlused ja samad konfliktid on lihtsalt uusversioonid eelnevatest. Seega, kas maailmas on veel uudiseid, mis on tõeliselt uued? Võib-olla on uusim uudis hoopis see, et midagi uut polegi enam järel.

Inimkond info lõksus: kas me suudame murda välja korduvast tsüklist?

Kui maailmas pole enam tõeliselt uusi uudiseid ja kõik, mis meid ümbritseb, on vaid varasemate sündmuste uued variatsioonid, siis see viitab sügavamale probleemile. See tähendab, et inimkond on jäänud lõksu korduvatesse mustritesse – sõdadesse, konfliktidesse, hirmudesse ja võitlustesse, mida peetakse normaalseks. Aga mis siis, kui see „normaalsus“ polegi loomulik, vaid hoopis programmeeritud sõltuvus?

Inimesi kujundavad nende uskumused, harjumused ja keskkond, kuid mis juhtub, kui terve tsivilisatsioon on põlvest põlve kasvatatud mõtteviisi, mis põhineb hirmul, vastandumisel ja ellujäämisinstinktidel? Uudised, mis domineerivad meie infovälja, loovad illusiooni, et maailm ei saa teisiti toimida – et sõjad ja konfliktid on vältimatud, et poliitiline ja majanduslik hierarhia on ainus võimalik eksistentsivorm ning et üksikisiku jõud selle muutmiseks on tühine. See ei ole lihtsalt juhuslik areng, vaid sügavalt juurdunud vaimne lõks.

Meie sõltuvus hirmust ja konfliktist ei ole juhus. See on osaliselt kultuuriliselt pärandatud ja osaliselt meedia ning võimustruktuuride poolt võimendatud, sest rahvas, kes elab pidevas hirmus ja segaduses, on kergemini kontrollitav. Kui inimesed on harjunud pideva kriisiseisundiga, muutub rahu ja harmoonia neile võõraks ning isegi kahtlaseks. Selle tulemusel kordavad nad samu vigu, protestivad ja võitlevad, kuid ei suuda tajuda, et tegelik muutus ei tule välise süsteemi sees võideldes, vaid sisemiste uskumuste ja mõttemudelite muutmise kaudu.

Kui me tahame, et maailm muutuks, ei piisa vaid uute seaduste või poliitiliste otsuste langetamisest. Tuleb küsida: kas me oleme valmis vabanema sellest sõltuvusest? Kas suudame loobuda ideest, et elu peab alati olema võitlus? Kas oskame kujutleda maailma, kus inimesed ei ela hirmu ja konflikti tsüklites, vaid loovad teadlikult uut reaalsust, mis ei põhine võimul ja vastandumisel?

Kui inimkond ei suuda sellest mustrist välja murda, jääme edasi elama samadesse korduvatesse stsenaariumitesse, lihtsalt uute nägude ja tehnoloogiatega. Tõeline oht ei ole mitte sõjad ja kriisid ise, vaid meie suutmatus ette kujutada teistsugust maailma.

Kas oled valmis välja astuma programmidest ja hakkama looma päris elu? Kui jah, osale koosloomises ja alustame nüüd!

Arvamusloo autor Veiko Huuse.

Tesla ja SpaceX-i tegevjuht Elon Musk koondab “tänavavõitlejatest” koosneva “kõva” juriidilise meeskonna keset tülisid riigi võimsaimate inimestega.

“Tesla ehitab raskekujulist kohtuvaidluste osakonda, kus me algatame ja viime kohtuasju otse läbi,” ütles Musk 20. mail säutsus. “Meeskond annab aru otse mulle.”

Muski samm saabub intrigeerival ajal, kuna miljardär on seotud paljude kõrgetasemeliste vaidlustega, sealhulgas tema kriitika USA Demokraatliku Partei ja Bideni administratsiooni vastu, tema hiljutine ettepanek osta Twitter ja seksuaalse ahistamise nõue miljardäri vastu, keda Musk nimetab nimega “Elongate”.

Kõige olulisem on juba see, et miljardär alustas Clintoni kampaania vastu võitlust 20. mail 2022.

Lõppkokkuvõte 2018 aasta USA presidendi valimistest: Clintoni kampaania heaks töötav silmapaistev advokaat töötas välja valedel põhineva Venemaa ja Trumpi kokkumängu, kasutades pensionil MI6 spiooni ja mõningaid tegelikke venelasi. See pole okei!” ütles Musk säutsus, viidates The Epoch Timesi uurimissarjale “Spygate”.

“Me ei taotle kunagi võitu õiglases kohtuasjas meie vastu, isegi kui me tõenäoliselt võidame,” kirjutas Musk. “Me ei anna kunagi alla / lahendame meie vastu ebaõiglase kohtuasja, isegi kui me tõenäoliselt kaotame.”

See postitus kajastas Muski reaktsiooni Tesla vastu algatatud kohtuasjale 2021. aastal, mille käigus Tesla nõustus maksma 1,5 miljonit dollarit, et rahuldada nõuded, et ettevõtte tarkvarauuendus vähendas Model S sedaanide maksimaalset aku pinget.

“Tesla poliitika ei ole kunagi anda järele valeväidetele, isegi kui me kaotaksime, ja mitte kunagi võidelda tõeste väidetega, isegi kui me võidaksime,” ütles Tesla tegevjuht 2021. aastal.

Teatises neile, kes seda “tänavavõitlejast juristi” positsiooni kaaluvad, ütles Tesla tegevjuht aga, et otsib inimesi, kes pole lihtsalt tavalised inimesed.

“Palun saatke 3 kuni 5 vihjet, mis kirjeldavad tõendeid erakordsete võimete kohta,” ütles tegevjuht twitteri säutsus. “Otsime tugevaid “tänavavõitlejaid”, mitte valgetes kingades juriste nagu Perkins of Cooley, kes õitsevad korruptsioonist.”

Tesla karjääriveebisaidil tehtud praegune otsing pakub õigusnõustaja ametikohti reguleerimise, kindlustuse, tööhõive, kinnisvara, kaubanduse vastavuse, tootevastutuse, maksude ja ettevõtetega seotud valdkondades.

“Seal tuleb verd,” lisas Elon Musk oma varasemale twitteri postitusele.

Artikli allikas: The Epoch Times

Veiko Huuse kommentaar: Minule teadaolevalt pole võimalik miljardär olla ja kosmoseprogramme ellu viia tänases maailmas, ilma, et sa ei kuuluks ise Eliidi kogukonda. Seda enam, et Musk oli üks esimestest Ukraina toetajatest skylynk (neurolink=Transhumanism=Klaus Schwab plaan) seadmetega! Kas Muski puhul on tegemist järjekordse Eliidi kontrollitud oppositsiooni mänguga? Jälgime mängu.

Harry Raudvere, Sven Kivisildnik, Jaan Hatto räägivad ilma maskideta Venemaa-Ukraina sõjast.

Kui see artikkel Sind kõnetas, on Sul võimalik liituda uudiskirjaga ja toetada meie tegevust.

Miks üldse peab salastama toote koostist ja toimet, kui see on Pfizeri sõnul “elu päästja”? Mida varjatakse?

USA Toidu- ja ravimiamet (FDA) palub kohtunikul anda 75 aastat aega vaktsiini Pfizeri ja BioNTechi kohta andmete esitamiseks, mis on 20 aastat rohkem kui eelmises taotluses.

FDA esindaja ütles kohtule, et suudab töötada kiiremini kui varem pakutud 500 lehekülge kuus, kuid ta ütles ka, et seal on rohkem kui 59 000 lehekülge rohkem kui varasemas taotluses mainitud.

See ajakava võtab aega vähemalt aastani 2096, kirjutas juhtumiga tegelev advokaat Aaron Siri ajaveebipostituses.

Aaron Siri selgitab, et selline salastatus tähendab, et ameeriklased ei saa keelata toote turustamist, ei saa nõuda kahjutasu, ei saa teada toote koostist ja toimet.

Loe rohkem siit.

Rahvusvahelisel areenil tegutsev Eesti juurtega kunstnik Toomas Altnurme on elanud Araabia Ühendemiraatides juba kaheksa aastat. Lisaks aktiivsele kunstiloomele töötab ta Al Aini linnas Araabia Ühendemiraatide ühes vanimas ülikoolis kujutava kunsti õppejõuna. Viis aastat tagasi tema eestvedamisel toimus esimene Eesti kunstikuu, mis lõimis kokku kaks eripalgelist kultuuri. Tänavu sai see Altnurme algatusel kultuurisillana taas ellu kutsutud.

Eesti kunstikuu kulmineerus näitusega riigi pealinnas Abu Dhabis, Maailma kaubanduskeskuse Art Hub galeriis. Näitus “Beauty of the Desert” (“Kõrbe ilu”) jääb kaunistama kohalikku kultuuriruumi 25. novembrist kuni 8.detsembrini.

Kunstikuu Abu Dhabis – Eesti kunstnike hüppelaud maailma

Pärast tihedat konkursisõela said valituks seitse Eesti kunstnikku, kes sõitsid Abu Dhabi emiraati ja elasid Al Khateem Art Hubi loomeresidentuuris kuu aega keset kõrbe oaasi. Sel perioodil tutvusid nad kohaliku kultuuriga, käisid üksildastel kõrberännakutel ja pühendusid segamatult loomingule.
Esmakordselt oli kunstikuu programmi liidetud ka muusika, tänu millele tekkis uus inspireeriv kooslus, mis kõiki osalejaid vastastikku innustas. Laulja ja laulukirjutaja Emma Johanna Lepasoo andis väärtusliku panuse – vajalikel hetkedel täitus kõrbevaikus maagiliste helidega. Idee autori Toomas Altnurme sõnul võiks edaspidi kunstikuu formaati laiendada, kaasates loovisikuid ka teistest valdkondadest. 

Eesti kunstikuu tipp-hetk oli näituse avamine Abu Dhabis, millest võtsid osa mitmed kohalikud nimekad ettevõtjad kui ka kultuuriministeeriumi ametnikud. Abu Dhabis asuvat Eesti saatkonda esindas Krista Reinhold. Kunstipublikul oli võimalus tajuda, kuidas iga looja läbi ilmutas kõrb end lõuendile täiesti kordumatul moel. Põneval kombel avaldas kunstnike töödele mõju nende maalimise füüsiline koht loomeresidentsis. Mõne kunstniku puhul oli loomeprotsess avatum, teistel reserveeritum. 

Kõrbe moodi

Moekunsti taustaga Kerttu Siplase reljeefsetest töödest on tajuda kohaliku maastiku üdini läbitunnetamist. Erinevalt teistest valmistas ta oma teoste tarbeks ise värvisegu kohalikest looduslikest kivimitest, millest vormusid assamblaažilikud kompositsioonid. Kerttu töötas teostega loomeresidentuuri kõige avalikumas ja araabiapärasemas ruumis. Tema puhul oli imetlusväärne näha lõputut katsetamist materjaliga, keskendumisvõimet kui ka avatust dialoogidele nii ümbritseva ruumi kui sealviibivate inimestega.
Hannes Võrno, samuti moeharidusega, üllatas kõiki oma maalide õrnuse ja pastelsusega. Tema neli monokromaatilist teost moodustavad ühtse terviku, mis sümboliseerivad inimese eluringi. Hannese teosed on minimalistlikud ent pingestatud. Nad hingavad, on kantud pausidest – samas laetud liikumisest. Kõrvuti Kerttu Siplase maalidega mõjusid nende kahe tööd nagu meditatisoonid jõulisemate ja värvideküllaste teoste keskel. 
Värvide mäng piirialadel
Einar Vene põnevad naivistlikud maalid kompavad müstitsismi ja metafüüsika piire. Palju sümboleid, mille lahtimurdmiseks annab kunstnik vaatajale vaba mõttelennu, mis omakorda elavdab viimase fantaasiat. Kuna siinses kultuuriruumis on omad tavad ja kombed, mis kehtivad ka kujutavale kunstile, siis Einari teoste puhul on näha kõige enam seda lustlikku mängu lubatu ja keelatu piirialadel. Julged säravad värvid, põnevad peidetud vihjed religioossetel teemadel lisasid kogu näitusetöödele kelmikat vürtsi.

Helisevad maalid

Näituse avamisel tegi südantliigutava muusikalise etteaste Emma Johanna Lepasoo. Lauljal seljas olnud kohalik araabia stiilis türkiissinine läikiv kostüüm, kitarr ja sinine tool suhestusid värviküllaste Einar Vene maalidega ja pakkusid vaatajale põnevat visuaalset dialoogi. Emma alustas kontserti a-capella vaimuliku rahvalauluga “Mu süda ärka üles”. Seejärel esitas ta omaloomingulisi laule “Päike tõuseb”, “Põllulilledest on minu laul” ja spetsiaalselt näituse avamiseks kirjutatud inglisekeelset pala “Arabian nights”, mille loominguline inspiratsioon on kantud nii isiklikest reisimuljetest kui ka resideeruvate kunstnike teostest.

Emma sõitis näituse avamisele Abu Dhabisse otse 300 km eemal asuvast Liwa loomeresidentsist, kus ta filmis eelnevatel päevadel oma laulule “Mälestuste meri” muusikavideot. See paik on Araaabia Ühendemiraatide viimane oaas enne kui sealt saab alguse üks maailma suurimatest kõrbetest nimega Ar-Rub’ al-Khali ( ing. k Empty Quarter). Oma valikut filmida video just sellele laulule põhjendab ta ise nii: “Kui kõndisin kõrbes liivaluidete vahel, oli mul kohati tunne nagu oleksin mere põhjas. Ainult, et merd ennast ei olnud. Selline atmosfäär sobis ideaalselt helikeelt visuaalselt toetama. Muusikavideo valmib koostöös kohaliku filmiproduktsiooniga.”
Kõrbekontrastid 
Huvitav oli näha protsessi muutumist – kuigi Einar Vene töötas oma maalidega samas pool-avatud ateljee tüüpi ruumis, kus Raivo Kelomees, siis näitusel asusid nende tööd ruumi eri otstes. Raivo Kelomehe kaks maali olid kogu ülejäänud näituse töödest selgelt eriilmelised. Kuna ta liitus kunstikuuga kõige hiljem, siis tema puhul ei olnud maalides tajuda nii selgelt kohaliku keskkonna mõjutusi kui teiste kunstnike puhul. Pigem hoiab ta oma maalidega selgelt sürrealistlikku joont, mis peegeldavad omapäraseid sisemaastikke : jooned lõuendil põimuvad keerukateks sõlmedeks, millel ei ole ei algust ega lõppu. Raivo oli kogu seltskonnast üks kahest, kes oli osalenud ka esimesel kunstikuul aastal 2016.

Katrin Karu – kunstnik, kelle tähelend sai eelmiselt emiraatides toimunud kunstikuult tuult tiibadesse – osutus sel aastal taas valituks. Katrini puhul hakkas näituse avamisel lisaks tema mõõdult mastaapsetele, koloriidilt julgetele ja kontrastsele maalidele silma ka tal seljas olnud siidkleit. Kui kunstnik enese maalide järgi disainitud kleidis seisis oma teoste ees neid tutvustades, võis publik kogeda, kuidas naine ongi just oma enda maalilt välja astunud. See kombinatsioon töötas näituse avamisel põneva sümbioosina. Katrini loomeprotsess oli samuti huvitav: tema maalis ainsana loomeresidentuuri alalt väljaspool, toetades lõuendid vastu halli kõrget müüri, selja taga laiumas kõrb. Kindlasti jättis tema väliateljee asukoht maalidele teatava jälje. Ka näitusel presenteeriti neid teisiti – need tööd ei rippunud seintel, vaid olid asetatud nagu kaitsvad müürid kahekaupa üksteise vastu galerii peasissepääsust paremale ja vasakule põrandapinna kohale.

Stiilseid kõrbeetüüde pakkus silmale vaadelda Toomas Kuusing, kelle maalide koloriit on helge ja kirgas nagu kõrbeliiv ja päike. Tema töötas samuti väliateljees, küll varjulises kohas, aga vaatega liivaluidetele. Tänu sirgjoonelisele tehnikakasutusele jäi maalil kujutatud objekte saatma omapärane graafiline kompositsioon. Selline visuaalne kooslus mõjus vaatajale värskelt. Samuti oli huvitav näha tema maale resoneerumas Einar Vene töödega, mis kõrvuti väljapanduna teineteise koloriiti võimendasid. 

Samal ajal kui kunstnikud kõrbepalavusega kohanedes oma teoseid lihvisid, sõitis loomeresidentuuri mootorrattaga kohale värvikas Toomas Altnurme, viskas lõuendid liivale horisontaali ja hakkas lennukalt maalima. Erinevalt ülejäänud eestlastest pidi ta osavalt laveerima mitmes eri rollis: kunstnik, skulptor, kuraator, suhtekorraldaja, võõrustaja ja seda kõike paraleelselt õppejõu töö kõrvalt teises linnas. See mitmekihiline olek peegeldub ka tema näituse töödelt – ta kasutab oma maalidel segatehnikaid. Pastelsele aluskihile, mis meenutab kõrbevaateid, on peale joonistatud peenema pintsliga selged araabia kirjaviisist inspireeritud unenäolised meeleolud. Ühel maalil on oma koha leidnud müstiline džinn, kellest Al Khateemi loomeresidentuuri omanik rääkis õhtul lõkke ääres kõhedusttekitavaid kohalikke legende. Altnurme töödest õhkub tugevalt isikupärase stiili ja kohaliku kultuuri pika-aegse läbitunnetamise põnevat kooskõla.

Kunstikuu peakorraldaja kontakt:
Toomas Altnurme, Araabia Ühendemiraadid
toomasaltnurme@gmail.com

Toomas Altnurme 3D virtuaaltuur: https://artspaces.kunstmatrix.com/en/exhibition/2967972/intergalactic-voyage

Kui see artikkel Sind kõnetas, on Sul võimalik liituda uudiskirjaga ja toetada meie tegevust.

Uue eliidi valimine orjusest ei vabasta.

Kindlasti olete tähele pannud, et riigikogu liikmete valimised määravad aina vähem meie riigi ja rahva arengusuundasid. Riik stagneerub ja on orienteeritud vaid eliidi heaolu tagamisele ja riigi kodanikke käsitletakse kui makse maksvat orja. Meie riigi eliidist on kujunenud egoistlik grupp inimesi, keda ei huvita mitte midagi muud, peale isikliku heaolu tagamise praegu ja kohe. Seega, eliidil soov müüa rahvas orjusesse kui see tagab eliidi heaolu või vähemalt lihtrahva silmis heaolu illusiooni loomise. See, et talupoegasid selle protsessi raames petetakse, muudetakse talupoegade taluvuspiiri loomulikuks osaks. Veelgi parem aga kui see eliidi staatus muutuks pärandatavaks, kindlustades nii järeltulevatele põlvkondadele helget tulevikku. Nii oli Uexküll, Tiisenhuusen ja Dellingshausenite ajastul ja kestab Tarandi, Ilvese, Lauristini, Anvelti või Kallase klanni näite varal endiselt edasi.

Eelneva realiseerimisel, tõstatab aga küsimuse sellest, milline riigikord on võimeline kõige parema ühiskonna loomiseks. See, et meie riigis seda küsimust tõstatatud pole, näitab seda, et meie poliitika on võõra poliitika osa ja me ei juhi seda riiki ise. See põhjendab, miks meie riigi eesmärgiks pole keele ja kultuuri säilitamine. Kui meile räägitakse, et Eesti on euroopalik maa, siis seda vähem ta saab olla eestlaste kui põlisrahva huvides eksisteeriv riik. Me peame olema üks paljudest tarbimisühiskondadest, keda eristab teistest keeleline kuuluvus. Punalipp on asendatud sinise lipuga, ainult viisnurkasid on ühe asemel nüüd kaksteist. Me oleme hakanud kordama Lenini, Stalini ja Breznevi aegseid riigikorralduslikke vigu. 

Õigluse ja rahvaste sõpruse ideaali loomine talupoegadele on endiselt päevakorral ja küüditamine käib tööjõu vaba liikumise sildi all endiselt edasi. Postindustriaalses euroopas saab hästi elada ainult eliit. Talupoegadele tuleb luua illusioon, et inimestele tuleb maksta nii vähe palka kui võimalik, siis toimib hästi nii riik kui firma. https://epl.delfi.ee/artikkel/94663893/paeva-teema-janek-maggi-inimestele-tuleb-maksta-nii-vahe-palka-kui-voimalik-siis-toimib-hasti-nii-riik-kui-firma . Veelgi enam, talupoegadele tuleb luua illusioon, et vaid siis saabubki helge tulevik. 

Need kes ei kuulu eliiti, neil puudub perspektiivitaju ja kindlustunne homse päeva suhtes. Kui rääkida sellistest asjadest nagu teadustehniline areng, siis seda pole kohalikele talupoegadele suudetud luua, sest see pole eliidi huvides. Näitena me kasutame ilma igasuguse poleemikata enamikes koolides ja ettevõtetes Windows tarkvarasüsteeme ja makstes hea meelega kümnist rahvusvahelistele korporatsioonidele, selle asemel, et arendada enda alternatiive, mis on kümneid kordi odavam. See näitab, et meie „IT tiiger“ on ammu ratastoolis ja hüppamise võime puudub. Meie esiisade poolt lastelastele majade ehitamiseks ja ahju kütmiseks istutataud mets müüakse maha välisriiklike mõisnikele ja on korraldatud sotsialistlik võitlus selle elluviimiseks. Kui ennem kasvatasime Moskvale sigu, siis nüüd müüme Brüsselile enda metsa, sest sigu osatakse seal ise kasvatada.  Elementaarsete tarbimise vajaduste rahuldamiseks vajalik tootmistehnika on meil samuti hävitatud. Toiduga omavarustamisvõime samuti puudub. Tervisenäitajad halvenevad ja demograafiline juurdekasv puudub. Demograafilised probleemid üritatakse lahendada uute orjade maaletoomise kaudu. Meie riigikorralduslik süsteem on nii kokku kukkunud, et toime ei tulda isegi prügiveo organiseerimisega ja selleks on vaja korraldada euroopa rahadega üleriigilisi talgupäevi. Me ei suuda projekteerida isegi enda vabaduse risti nii, et seda pidevalt remontima ei peaks ja kokku ei kukuks aga unistame jätkuvalt tuumajaamast.  

Selleks, et riik saaks eksisteerida, vajame uusi ideaale, teistsugust organiseerituse astet, teistsugust kaadripoliitikat, teistsugust eksistentsikultuuri poliitikat – aga seda pole. Seda pole sellel põhjusel, et puudub nõudlus talupoegade ja töölisklassi huvides toimiva riigi välja arendamiseks. Isegi rohepoliitikast on kujunemas eliidi projekt, kus talupoegadele jääb vaid elektriarve maksmise kohustus ja aina kallineva kütuseaktsiisi kinni maksmine. Meie rahvuslikust rikkusest on kujunenud ressurss teiste riikide ülesse ehitamiseks. Veelgi enam on minetatud võime enda isiklike siseriiklike ühiskondlike probleemide teadvustamiseks. kui ka inimkonna probleemide teadvustamiseks.

Kogu ühiskonda hõlmava ja arendava riigi üleseehitamiseks vajame teadustehnilist ja metodoloogilist ettevalmistust nii riigijuhtimise kui ka äritegevuse juhtimises. Tänaseni on selline teadustehniline võimekus ja metodoloogiline võimekus välja arendamata ning millal see võiks tekkida, on samuti teadmata. Riiklik ressurss hävitatakse erinevate elitaarsete klannide omavaheliste kokkupõrgete tagajärjel ja seda nimetatakse demokraatiaks. See arenduspotentsiaal on välja arendamata ka seetõttu, et teadusnõukogusid ei ole vaja mugavustsoonist välja tirida ja kuna ühiskond pole enam mitte ainult kriisis vaid lähimal uurimisel isegi kollapsis, siis pole mõtet nagunii enam midagi kardinaalset ette võtta. See on viinud meid süsteemini, kus meil on tekkinud kultuurikojad, mis ei tegele Eestimaa rahva säilitamisega, meil on tekkinud talupidajate liidud, kes ei tegele maaelu säilitamisega, meil on tekkinud meditsiini süsteem, kes ei tegele inimese tervise tagamisega. Majanduskasvuks peetakse seda kui palju Euroopa keskpank jaksab kauba katteta raha trükkida, tuues kaasa pensionäride säästude vähenemise.  

Sellest kollapsist saab välja tuua teistsugune asjadest arusaamine ja olukorra teadvustamise protsess, mis looks uued eeldused probleemide lahendamiseks. Probleem seisneb selles, et selle teadvuse pinnalt, mis selle kollapsi loonud on, ei saa seda kollapsit ravima hakata. Vaja on uut maailmapilti, mille alusel teadvus reaalsest olukorrast ja lahendustest tekkida saaks. Kuid need lahendused võivad olla vastuolus praegu domineerivatele teadustehnilistele arusaamistele toimuvast.  

Iseseisva riigi kaadripoliitika tunnuseks on see, et see tagab profesionaalsete inimeste kriitilise massi, kes eetiliste ja moraalsete kvaliteedinäitajate poolest võimaldaks ajalooliselt välja kujunenud põlisrahva arengut ja selle tarvis vastava riigi loomist. Riigiaparaadist ja juhtivatelt kohtadelt ning otsustuse protsessist tuleb eemaldada need inimesed, kes on ilma vastava erialase ettevalmistuseta ja kelle moraalsed ja eetilised parameetrid ei vasta süsteemi arendamise nõuetele. Tuleb luua ka ühiskondlik kontrollimehhanism, mis eelneva realiseerimist võimaldaks. 

Me hävitame ennast ametliku statistika järgi aga mitteametliku statistika järgi sureme me välja veel kiiremini, sest rahvusliku massi hulk, mis oleks võimeline olema põlise eestluse kultuuri kandjaks, hävineb veelgi kiiremini. Kultuuriline jätkusuutlikkus on pidevalt vähenenud ja selle probleemi teadvustamise võimest ei räägita üldse. Meie haridussüsteem on laostunud sedavõrd, et sellest haridusmasinast läbi käinu on mõtlemisest võõrutatud ja kellel puudub tahe teadmiste omandamiseks ja nende teadmiste baasilt millegi uue loomiseks. Kui haridussüsteem ei tegele kultuurilisele jätkusuutlikkusele orienteeritud inimese kujundamisega, kes ei ole tulevikuväljakutse toimetulekuks valmis, tekib küsimus, kes siis oleks valmis lahendama riigi ja ühiskonna arengu küsimusi?  Riigi arengu küsimusi peab lahendama ühiskonna liidriks oleva sotsiaalne grupp inimesi, kes oleks võimeline endas kandma tuleviku loomise tahet ja ideed kuidas seda teha. Ta peab olema võimeline sellest rääkima, olema valmis ideeliste vastuväidete ümberlükkamiseks ja valdama organiseerimisvõimekust, mis võimaldaks projektide elluviimist. Olema võimeline kaasama laiemat massi, kes ei oma poliitilisi huve. Riiklik poliitika peab lahendama inimese isiklikud (psühholoogilised ja füsioloogilised) vajadused, perekondlikud ja majapidamise küsimused ning professionaalsed ja erialarakenduslikud küsimused. Viimane loob eeldused saada kvaliteetselt tehtud töö eest korralikku palka. Sissetulek peab aga võimaldama inimese isiklike ja perekondlike vajaduste rahuldamist, mis omakorda väljendub demograafilises jätkusuutlikkuses. 

Me oleme loonud ühiskonna, kus enamus ühiskonnast suudab matkida vaid massimeedia poolt ette loodud stereotüüp, kellel puudub teadmine poliitilistest arengusuundadest, rahvuslikest ambitsioonidest, ühiskondlikest ja riiklikest huvidest. Enamus inimesi ei oska eeltoodud teemadel seisukohta võtta või on võimelised matkima massimeedia poolt loodud stereotüüpseid kuvandeid.  

Suured „ajud“ diskuteerivad arenguideede üle, keskmine arukus on võimeline arutlema sündmuste üle, madal intellekt on võimeline arutama inimeste üle. Kui me vaatame meie massimeedia toimimist, siis arenguideede üle seal diskussioon puudub. Harva kuuleme olukorra analüüse (Estonia laevahukk, rahvuskapitali väljaveo tagajärjed, demograafiline olukord ja põhjused), kuid needki on poolikud. Kõige populaarsemad on madalale intellektile orienteeritud saated – rannamajad, poissmeeste peod, jne., kus peamine rõhk on inimeste isiklike eluliste probleemide lahendamisel.  Meie kooliõpikud on aga viidud koomiksi tasemele, kus ideede üle arutelu puudub. Televisioonist puuduvad saated, mis tutvustaksid kaasaegste teadustehniliste saavutuste reaalset rakendamist ja õpetaksid inimesi neid tegema. Riigi kultuuripoliitika on orienteeritud sellele, et esile kutsuda massilise madala intellekti vajadusega tegevuste idealiseerimist. Sellistes oludes ei saa Eesti kui rahvusriigi säilimisest juttugi olla. Puudub kaader, kes oleks võimeline seda ellu viima isegi siis, kui keegi seda tahaks. Rahvas on väsinud kapitali tagaajamisest, poliitiliste parteide tühjadest lubadustest.

Elektrihinna tõusu arvestades, pole rahvas veel koloniaaltüüpi kapitalistist veel lõplikult välja kurnatud. Seda, et kõikide parteide taga seisab üks ja see sama teadus metodoloogiline mõttemudel, mis on orienteeritud liberaal majanduslikule koloniaal korra loomisele, siis selle üle enamik ühiskonnast ei arutle. Me suudame riigina ellu jääda vaid siis, kui tekib huvi pakkuda alternatiivi liberaal majanduslikule koloniaal korrale. Aga huvi loomise eelduseks on teadmiste ja käitumise traditsioonide muutus, kuid seda huvi praegu pole, sest teadmised puuduvad. Ilmselt on muutusteks vaja veel suuremat riigiaparaadi survet inimestele seoses uute pandeemiate tulekuga ja sellega kaasnevate sanktsioonide rakendamist. Senise kaadripoliitika jätkamist, mis tooks juhtivatele ametikohtadele veel rohkem ebakompetentseid inimesi, veel suuremate intressimääradega rahatrükil baseeruva rahanduspoliitika jätkumist. Kui eelneva muutmiseks vajalikke lahendeid välja ei töötata ja neid lahendeid ühiskonda ei integreerita, siis jätkusuutliku riigi arendusest võime vaid und näha. Seega saab Eesti riik eksisteerida vaid euroimpeeriumi äärealana koloniaalkorra põhimõtete alusel. Kuid küsimus kuidas juhtida ühiskonda või riiki, pole seni ajani meie ühiskonnas laiema arutelu alla tulnud. Pole dialoogi ka selle kohta, milline võiks olla hariduspoliitika, et muutusi võimaldada, rääkimata strateegilisest planeerimisest. Me pole suutelised õppima ka minevikust, sest nõukogude liit varises kokku just samadel põhjustel, sest puudus kujutluspilt tuleviku riigist ja ühiskonna korraldusest. Parimat kultuurilise allakäigu mehhanismi kui kapitalistlik kord, pole suudetud maailma ajaloos välja mõelda. Häda on selles, et see võimendub infoühiskonna tingimustes. Mis peamine, riigi hävitamiseks pole vaja mitte midagi teha. Me oleme selle riigi kokkukukkumise äärel, sest põhiseaduslike õiguste tegemata jätmine on muutunud igapäevaseks ja jääb vaid oodata, millal see jõuab kriitilise massi inimesteni. Süsteem saab olla nii võimas kui hästi ta suudab kehtestada eetikanorme ja luua ning realiseerida nende kaudu perspektiivi massile. Muutused ühiskonnas toimuvad siis, kui luua alternatiivne kujutluspilt massile, kes enam olemasoleva olukorraga rahul pole. Alguses võtab muutuse omaks rahulolematu eliit ja seejärel võtab mass selle muutuse omaks nagu uue paratamatuse. See muutus saab toimuda revolutsiooniliste või evolutsioonilist rada pidi. Meil on valik, kas valitakse arenguks loodusega koos toimiv arenguidee või mitte. Sellest sõltub see, kas eliit degradeerub ja ühiskond koos sellega või mitte. Kui te muudate eetikanorme ja moraalinorme, siis muutke maailmapilti ja muutused hakkavad toimuma. Hea uudis on see, et muutusteks vajaliku kriitilise massi inimeste kaasamiseks väheneb infoühiskonna tingimustes pidevalt.  Nad vajavad kvaliteet informatsiooni mille abil muutusi ellu viia, selle väljatöötamiseks vajalikku ressurssi aga napib. Üleminekus ühiskonnas ühelt süsteemi toimimise algoritmist teisele toimuvad ühiskonnas murdepunkti mehhanismi kaudu. Niinimetatud liblika tiivalöögi efekt hakkab muutustes määrama maailma muutmisel aina olulisemat rolli. Mida suurem on vastuolu inimese isiklike vajaduste rahuldamise võime ja süsteemi poolt loodud eduillusiooni vahel, seda  suurem vajadus on muutuste järele. On naiivne loota sellele, et praeguse eliidi sees tekib uus eliit, kes pakub uut alternatiivi pregusele korrale. 

Riigi iseseisvuse aluseks ei ole mitte iseseisvusdeklaratsioon või konstitutsioon. Iseseisvus hakkab pihta rahva võimest iseseisvalt maailmas toimuvast aru saamisest, mis vastaks tegelikkusele ja võimet iseseisvalt mõttestada ümbritsevas toimuvat ja eelneva alusel perspektiivi loomisest. Kui me elame võõraste arvamuste alusel ja stereotüüpide alusel, siis mitte mingisugusest iseseisvusest ei saa juttugi olla. Jaapani majandusedu põhjuseks on läänelike humanitaarteaduste keelamine juhtivates ülikoolides. See on osa intellektuaalsest iseseisvusest, mis vastaks kohalikule põliskultuuri normile. Hiina majandusedu taga on välismaiste õppeprogrammide keelamine, mis on samuti samm enda iseseisvuse kaitsmisel. Meie ülikoolidel puudub aga igasugune side kohaliku ettevõtluse ja kultuuri ruumilise arengu tagamisega. See on iseseisvusest loobumine ja vastu töötamine põhiseaduslikule korrale. Meie õigusruum on samuti seaduse, mitte õigluse tagamise keskne ja jälle jõuame riigireetmise legaliseerimiseni. Me oleme loonud hariduse süsteemi, mis eraldab inimese ühiskonna vajaduste rahuldamise võimest, ühiskonnas toimetulekuvõimest ja eeltoodu realiseerimiseks vajalikust improvisatsioonivõimest. Kui ühiskond minetab võime mõtestada enda perspektiivitaju globaalse tsivilisatsiooni tingimusele, siis see rahvas on kas hävitataud või hävingule määratud. Kas meie eesmärgiks on massilise tarbimisühiskonna loomine või enda identiteedi säilitamine. Seda dialoogi me aga poliitilistes debattides ei kuule. Kui tahet pole, pole ka inimest.