Eestis toimub midagi kummalist.

Midagi, mis peaks panema iga mõtleva inimese korraks peatuma ja küsima: kas meie õigussüsteem teenib veel rahvast või on rahvas muutunud süsteemi probleemiks?

Viimaste kuude jooksul on avalikkuse ette jõudnud järjest rohkem sõnumeid sellest, kuidas kohtunikud, prokurörid, advokaadid ja teised õigussüsteemi esindajad vajavad kaitset. Kaitset kriitika eest. Kaitset meedia eest. Kaitset sotsiaalmeedia eest. Kaitset kodanike eest.

Eesti Advokatuuri strateegiapäeval 2026 oli üheks keskseks teemaks küsimus, kuidas luua täiendavaid õiguskaitsevahendeid advokaatide kaitsmiseks isiklike rünnakute eest nende kutsealase tegevuse tõttu. Arutati regulatsioonide täiendamist, suuremat sekkumist ja uusi võimalusi reageerida kriitikale.

Samal ajal on avalikes aruteludes räägitud kohtunike, prokuröride ja advokaatide järjest sagenevatest „rünnakutest“, „laimukampaaniatest“ ja vajadusest tugevdada nende kaitset avaliku surve eest.

https://www.sirp.ee/kui-sonavabadusest-saab-runnak

Kuid kogu selle diskussiooni keskel kõlab üks küsimus kurdistavas vaikuses:

“Kes kaitseb tavainimest?“

Süsteem kaitseb iseennast

Kui lugeda viimaste nädalate sõnavõtte, jääb mulje, et Eesti õigussüsteemi suurim probleem ei ole menetluste venimine, vastuolulised kohtulahendid, kodanike usalduskriis ega õigusemõistmise kvaliteet.

Suurimaks probleemiks süsteemile näib olevat see, et inimesed julgevad rääkida,

Julgevad kritiseerida,

Julgevad küsida,

Julgevad avalikustada,

Julgevad mitte nõustuda.

Mida rohkem räägitakse vajadusest kaitsta kohtunikke, prokuröre ja advokaate avalikkuse eest, seda tugevamalt kerkib küsimus: miks?

“Miks vajab võimu esindaja kaitset nende inimeste eest, kelle õigusi ta peaks kaitsma?“

“Miks ei arutata sama jõuliselt seda, kuidas kaitsta kodanikku eksliku süüdistuse eest?“

“Kuidas kaitsta inimest kohtumenetluse eest, mis võib hävitada tema tervise, perekonna ja majandusliku tuleviku juba enne lõplikku otsust?“

“Kuidas kaitsta inimest olukorras, kus riik eksib?“

“Kuidas kaitsta inimest olukorras, kus kohtud eksivad?“

“Kuidas kaitsta inimest olukorras, kus järelevalve ei toimi?“

Need küsimused ei kõla advokaatide ja kohtunike strateegiapäevadel kuigi valjult, või pole teemaks.

Õigusriik ei tähenda ametnike puutumatust

Demokraatlik ühiskond ei saa eksisteerida ilma kriitikata.

Veel vähem saab ilma kriitikata eksisteerida õigussüsteem.

Kohtunikud, prokurörid, advokaadid, täiturid, uurijad ja ametnikud ei ole kuningad. Nad ei ole preestrid. Nad ei ole puutumatud.

Nad teostavad avalikku võimu.

Ja avaliku võimu kandjad peavad taluma suuremat tähelepanu, suuremat kontrolli ja suuremat kriitikat kui tavaline inimene.

Kui avalik kriitika hakkab muutuma probleemiks, siis tuleb küsida, kas probleem on kriitikas või selles, mida kritiseeritakse.

Sest usaldust ei saa välja nõuda.

Usaldust tuleb välja teenida.

Eesti suurim kriis ei ole kriitika. See on usalduskriis.

Üha rohkem inimesi tunneb, et õigussüsteem ei kuula neid.

Üha rohkem inimesi usub, et süsteem kaitseb iseennast.

Üha rohkem inimesi kogeb olukordi, kus formaalselt on kõik seaduslik, kuid õiglust ei paista kusagilt.

Just siin peitubki tänase Eesti suurim probleem.

Mitte selles, et inimesed räägivad.

Vaid selles, et inimesed ei usu enam, et neid kuulatakse.

Kui kodanik pöördub kohtusse, peaks ta tundma, et süsteem otsib tõde.

Kui kodanik pöördub prokuratuuri, peaks ta tundma, et seadus kehtib kõigile võrdselt.

Kui kodanik pöördub advokaadi poole, peaks ta tundma, et tema õigusi kaitstakse.

Liiga sageli kuuleb aga vastupidiseid lugusid.

Lugusid, kus inimene jääb süsteemiga üksi.

Lugusid, kus vastuseid ei tule.

Lugusid, kus vastutust ei järgne.

Lugusid, kus võim kaitseb võimu.

Kui kriitik muutub vaenlaseks

Kõige ohtlikum hetk igas demokraatias saabub siis, kui kriitik hakkab muutuma probleemiks.

Kui küsimuste esitaja muutub tüütuks.

Kui uuriv ajakirjanik muutub ebamugavaks.

Kui kodanikust saab „rünnaku korraldaja“.

Kui sõnavabadusest saab „oht“.

Viimastes aruteludes on kõlanud ettepanekud täiendavate õiguskaitsevahendite loomiseks õiguselukutsete esindajate kaitseks ning räägitud vajadusest võidelda järjest agressiivsemate kriitikute vastu.

Loomulikult ei tohi keegi taluda ähvardusi, laimu ega isiklikku terrorit.

Kuid sama ohtlik on olukord, kus avalik kriitika ja ebamugavad küsimused hakatakse paigutama samasse kategooriasse vaenu, rünnakute ja ohuga.

Sest just siis sünnivad mehhanismid, mida maailmas tuntakse ühe nime all:

“SLAPP“

Menetlused, surve ja juriidilised vahendid, mille tegelik eesmärk ei ole võita vaidlust, vaid vaigistada kriitikut.

“Ja see on tee, mida ükski demokraatlik riik ei tohiks käia.”

Rahvas ei ole vaenlane

Kõige kurvem selle loo juures on üks lihtne tõsiasi.

Rahvas ei ole kohtunike vaenlane.

Rahvas ei ole prokuröride vaenlane.

Rahvas ei ole advokaatide vaenlane.

Rahvas on põhjus, miks need ametid üldse olemas on.

Kohtud ei eksisteeri kohtunike jaoks.

Prokuratuur ei eksisteeri prokuröride jaoks.

Advokatuur ei eksisteeri advokaatide jaoks.

Need institutsioonid eksisteerivad inimese jaoks.

Ja hetkel tundub, et just inimene on kadumas kogu selle arutelu keskpunktist.

Kõige tähtsam küsimus Eestis

Täna ei ole Eesti suurim küsimus see, kuidas kaitsta kohtunikke kriitika eest.

Täna ei ole Eesti suurim küsimus see, kuidas kaitsta advokaate ebamugavate artiklite eest.

Täna ei ole Eesti suurim küsimus see, kuidas kaitsta prokuröre sotsiaalmeedia eest.

Kõige tähtsam küsimus on palju lihtsam.

Kes kaitseb tavainimest?

Kes kaitseb inimest siis, kui võim eksib?

Kes kaitseb inimest siis, kui süsteem sulgub iseendasse?

Kes kaitseb inimest siis, kui õiglus muutub protseduuriks?

Sest kui sellele küsimusele enam vastust ei ole, siis ei ole ohus mitte kohtunikud.

Ei ole ohus advokaadid.

Ei ole ohus prokurörid.

Siis on ohus õigusriik ise.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui minu lood Fonte.News kanalis on sinu arvates väärtuslikud, siis palun toeta minu valgustegevust:

Allikad:

https://www.facebook.com/advokatuur

https://www.advokatuur.ee/et

https://www.sirp.ee/kui-sonavabadusest-saab-runnak

https://cms.advokatuur.ee/app/uploads/2026/03/2026-03-02_Eesti-Advokatuuri-seisukohad-eelnou-osas.pdf

https://www.facebook.com/eestikohtud/photos/eile-said-kokku-noored-advokaadid-ja-kohtunikud-kes-samuti-varem-advokaadiametit/1175756694649788

Arutelu põhimure on tõsine: kohtunikke, prokuröre, advokaate, kohtutäitureid ja õigusteemasid kajastavaid ajakirjanikke rünnatakse isiklikult, nende perekondi võetakse sihikule, levitatakse solvanguid, pilapilte, valeväiteid ja ähvardusi.

See mure ei ole väljamõeldud. Sirbi loos tuuakse välja, kuidas õigussüsteemi esindajate vastu korraldatakse kampaaniaid, jagatakse sotsiaalmeedias moonutatud pilte, avaldatakse koduseid aadresse ning kasutatakse halvustavaid hüüdnimesid. Tallinna ringkonnakohtu esimees Kristjan Siigur kirjeldab olukorda sõnadega: „Mingid inimesed on võtnud nõuks õigusriigi lammutamise.“ Samas ütleb ta ka midagi märksa kõnekamat: „Kui me tahame olla tõsiseltvõetav riik, siis peaks olema võimalik teatud internetileheküljed kiiresti Eestis mittenähtavaks teha.“ See lause ei kõla enam ainult mure väljendusena. See kõlab hoiatusena.

Sest siin muutub küsimus palju suuremaks kui lihtsalt solvamine või laim. Küsimus muutub selleks, kuidas võim reageerib kriitikale.

Ent selles loos ei jää kõlama mure turvalisuse pärast. Kõlama jääb ka midagi muud: väga tuttav igatsus autoriteedi järele. Mitte lihtsalt vajadus kaitsta inimest, vaid soov taastada maailm, kus kodanik räägib süsteemiga vaiksemalt, viisakamalt, madalama pilguga ja eelistatavalt alles pärast seda, kui talle on antud vastav luba.

Artiklis kõlab terve sümfoonia autoriteedi kadumisest. Autoriteet kaob. Autoriteeti ei austata. Autoriteeti tuleb kaitsta. Aga autoriteet ei ole loodusvara, mille riik kuskilt metsast leiab ja kaitse alla võtab. Autoriteet ei ole muinsuskaitsealune mõisatrepp, millele kodanik võib astuda ainult sussides. Autoriteet on kõrvalsaadus — see tekib siis, kui institutsioon on pädev, läbipaistev, õiglane ja piisavalt rahulik, et mitte iga kriitilise hääle peale häirekella lüüa. Autoriteeti saab korraks nõuda. Usaldust tuleb teenida kogu aeg.

Sirbi loos kõlab läbi mõte, et avalik kriitika ei ole enam lihtsalt arvamus, vaid süsteemne rünnak. Mari Männiko räägib „lauspahatahtlikkusest“, Maarja Pild-Freiberg kirjeldab veebikeskkondi, mis tema hinnangul toodavad süstemaatilist vaenulikkust õigussüsteemi suhtes. Riigi peaprokurör Astrid Asi räägib sellest, kuidas prokuröridelt oodatakse „paksemat nahka“, kuid lisab, et küsimus ei ole enam kriitikas, vaid „inimeste maine täielikus hävitamises“.

Aga siin tekib küsimus, mida Sirbi lugu ise lõpuni ei ava: kus lõpeb laim ja kus algab ühiskondlik kontroll võimu üle?

On erakordselt lohutav teada, et ühiskonna kõige hapramaks olendiks on lõpuks osutunud autoriteet.

Mitte inimene, kes satub kohtusüsteemi ette ega saa aru, miks temaga räägitakse keeles, kus igal inimlikul tundel on paragrahvinumber. Mitte kodanik, kelle elu puudutav otsus sünnib kusagil menetluslikus hämaruses, mille uksel seisab nähtamatu silt: „Usalda, ära sega.“ Mitte inimene, kes tunneb, et riik räägib temaga ainult siis, kui tal on midagi ära võtta.

Ei. Tõeline kannataja on autoriteet ise — see väärikas, riiklikult kastetud toataim, mille lehed vajuvad longu iga kord, kui mõni kodanik Facebookis liiga suure algustähega pahandab.

Viimasel ajal on märgatud kahetsusväärset nähtust: inimene, kes ei ole advokaat, kohtunik, prokurör ega vähemalt kolme paragrahviga vaktsineeritud õigusteadlane, on hakanud avaldama arvamust õiguse kohta. See on mõistagi väga ohtlik. Ühiskond võib ju taluda inflatsiooni, bürokraatiat, remontimata teid ja kohati seletamatut riigikeelt, aga seda, et kodanik kirjutab Facebookis „kohtunik oli loll“, ei talu ükski tsivilisatsioon kaua.

Eriti murettekitav on asjaolu, et autoriteet kipub kaduma. Varem oli autoriteet ilus ja läikiv. Ta seisis kapi otsas, tema poole vaadati alt üles ja keegi ei küsinud, miks ta seal seisab.

Sirbi loos meenutatakse korduvalt, et varem austati õpetajat, kohtunikku ja riiki rohkem. Kristjan Siigur viitab isegi sellele, kuidas „neljanda klassi junts“ võib õpetajale ebaviisakalt vastata. See pole juhuslik võrdlus. See näitab, et osa probleemist ei ole ainult laim või ähvardus, vaid laiem kultuuriline muutus: inimesed ei karda enam autoriteeti nii nagu vanasti.

Eraldi tuleb ka reguleerida inimesed, kellel on „nii palju avaldusi, kui palju neil on käepärast paberit“. See on muidugi õigusriigi jaoks äärmiselt ohtlik kombinatsioon: inimene, paber ja rahulolematus. Ajalugu on näidanud, et just sellisest kolmnurgast sünnivad kõige hirmsamad asjad — vaided, märgukirjad ja mõnel juhul isegi põhjendatud küsimused.

Kui inimesel on rahulolematus, saab teda veel ignoreerida. Kui inimesel on paber, tuleb talle vastata.

Seetõttu võiks kaaluda kodaniku aastast kaebekvooti. Kolm pöördumist tasuta. Neljas ainult perearsti saatekirjaga. Viies notariaalselt kinnitatud enesereflektsiooniga. Kuues tuleb esitada heksameetris, et riik näeks: inimene vähemalt pingutab.

Ja kui inimene on varem liiga palju pahandanud, võiks ta vajada kohtusse pöördumiseks eriluba. See kõlab õigusriiklikult väga kaunilt: õigust ei võeta ära, lihtsalt ukse ette pannakse vaip kirjaga „Tõesta kõigepealt, et sa ei ole tüütu“.

Eriti rangelt tuleb suhtuda niinimetatud sõnavabadusse. On teada, et mõned inimesed kasutavad sõnavabadust ettekäändena selleks, et öelda asju. Veel hullem: nad ütlevad neid asju avalikult. Kõige hullem: mõnikord lisavad nad lõppu, et tegemist oli satiiriga.

Sirbi loos kõlab samuti mure satiiri ja pilamise üle. Arutlejad räägivad meemidest, pilapiltidest ja sotsiaalmeedia halvustavast kultuurist. Kuid just siin muutub olukord eriti ohtlikuks. Satiir ei ole demokraatia kõrvalekalle. Satiir on demokraatia sümptom. Kui võim ei talu enam pilkamist, hakkab ta lõpuks kartma ka küsimusi.

Samas ei tohi kodanikule jätta muljet, et ta võib autoriteeti niisama kritiseerida. Kritiseerida võib, aga konstruktiivselt. Konstruktiivse kriitika tunnused on järgmised: kriitika algab tänuga, sisaldab vähemalt kahte tunnustavat omadussõna, ei tekita kellelegi ebamugavust ning lõpeb lausega „aga küllap te teate paremini“.

“Lubatud” kriitika näide:

„Austatud institutsioon, teie otsus mõjus mulle kui kodanikule hingeliselt hävitavalt, kuid oli kindlasti kantud sügavast pädevusest ja riiklikust valgusest. Küllap te teate paremini.“

Lubamatu kriitika näide:

„Mis asi see nüüd oli?“

Selle “Neljanda võimu” arvates selles lauses on selgelt näha õiguskorra õõnestamise alge. Esiteks puudub pöördumine. Teiseks on toon rahulolematu. Kolmandaks sisaldab lause küsimärki, mis on ajalooliselt olnud paljude ebameeldivuste algus.

Niipea, kui õigustatud mure pannakse samasse kaussi kodaniku ebamugava kriitikaga, hakkab supp imelikult lõhnama. Ühes otsas on jälitamine, laim ja jõhker isiklik rünnak. Teises otsas on inimene, kes ütleb, et kohtunik käitus tema meelest üleolevalt, prokuratuur jättis mulje valikulisest õiglusest või advokaat esindas tema arvates klienti nii külmalt, et ruumis langes temperatuur.

Ja siis tekib kiusatus öelda: vaadake, kõik see on üks ja sama. Kõik see õõnestab õigusriiki.

Ei õõnesta.

Õigusriiki ei õõnesta kodaniku küsimus. Õigusriiki õõnestab hetk, mil võim hakkab iga ebamugavat küsimust pidama rünnakuks iseenda vastu.

Eriti palju elevust tekitab artiklis mõte niinimetatud libameediast ja veebilehtedest, mis asuvad kusagil Islandi serveris, kuuluvad Guatemala äriühingule ja mille taga on ilmselt keegi, keda kõik aimavad, aga keegi ei saa kätte.

Siin pakutakse lahenduseks mõtet, et veebilehe võiks kiiresti Eestis nähtamatuks teha.

See on kahtlemata elegantne. Kõigepealt kustutame, pärast arutame. Kõigepealt paneme igaksjuhuks vangi ja siis vaatame, kas läks täppi või öeldakse “sorry” ja riik korvab mõned eurod asjata vangis istumise eest. Kõigepealt pimedus, siis põhjendus. Kõigepealt vajutame riiklikule nähtamatuks tegemise kangile, hiljem vaatame, kas nähtamatu oli laim, rumalus, satiir, ebamugav kriitika või lihtsalt kehv õigekiri.

Ei saa aru milles me küll oma suurest naabrist Venemaast veel erineme.

Õigusriik ongi ju protsess. Esmalt piirame ligipääsu, seejärel analüüsime, kas piiramise piiramine oli piiripealselt põhjendatud.

Kui hiljem selgub, et hoog läks suureks, saab alati moodustada töögrupi. Töögrupp on Eesti avaliku elu universaalne päästerõngas: kui ei tea, mida teha, loo töögrupp; kui tead, mida teha, loo samuti töögrupp, et tegevus liiga äkiline ei paistaks.

Artikli mure on põhjendatud: kohtus peab olema kord. Aga sama ausalt tuleb selgitada ka teist poolt: kodanik ei ole automaatselt hull, kui ta on vihane. Kodanik ei ole automaatselt õigusriigi vaenlane, kui ta ei usu enam institutsiooni ilusat enesekirjeldust. Kodanik ei pea rääkima võimuga samas toonis nagu praktikant osakonnajuhatajaga arenguvestlusel.

Avalik võim ei saa nõuda endale sama õrnemat emotsionaalset turvapatja kui eraisik. Kohtunik, prokurör, advokaat ja ametnik ei ole suvalised tänaval kõndijad. Nad esindavad süsteemi, mis võib võtta inimeselt vabaduse, raha, lapse, kodu, maine või usu õiglusesse. Sellise süsteemi suhtes ei saa eeldada ainult malbet konstruktiivsust.

Usaldus ei sünni sellest, et kriitika muutub viisakaks. Usaldus sünnib sellest, et võim talub kriitikat ka siis, kui see on vihane, ebamugav ja kohati rumal.

See ei tähenda, et kõike peab taluma. Ei pea. Ähvardust ei pea taluma. Jälitamist ei pea taluma. Kohtusaalis ropendavat plakatiteatrit ei pea taluma.

Aga kui iga valus, vihane või halvasti sõnastatud kriitika hakkab paistma rünnakuna õiguskorrale, siis ei kaitsta enam inimest. Siis kaitstakse institutsiooni näoilmet.

Ja institutsiooni näoilme ei ole põhiseaduslik väärtus.

Kui võim hakkab ütlema, et sõnavabadus on rünnak, küsimus on surve, kriitika on laim ja pahane kodanik on süsteemioht, siis oleme jõudnud väga mugavasse kohta. Seal on kõik korras. Seal on vaikus. Seal on protseduur. Seal on töögrupp. Seal on nähtamatuks tegemise kang. Seal on küsimärkide litsents. Seal on kodanik, kes võib rääkida, kui tema toon on eelnevalt heaks kiidetud.

Lõppeesmärk on ilus: ühiskond, kus keegi ei laima, keegi ei sõima, keegi ei ähvarda, keegi ei jälita, keegi ei tõsta kohtusaalis roppu plakatit ja keegi ei tee Guatemala kaudu Islandile veebilehte.

Ainult ühe väikese lisatingimusega: keegi ei küsi ka liiga valjusti.

Siis on lõpuks kord majas.

Autoriteet seisab jälle kapi otsas.
Kodanik vaatab üles.
Paber on lukus.
Küsimärk on litsentsi all.
Sõnavabadus hingab rahulikult, sest talle on pandud menetluslik turvavöö.

Ja kui kellelgi tekib tunne, et see kõik on natuke liiast, siis palume esitada vastav märkus vormil ARV-17B „Rahulolematus autoriteedi kaitsemeetmega“.

Vormi saab kätte pärast menetlusloa taotlemist.

Kokkuvõte

Sirbi loos väljendatud mure laimu, ähvarduste ja isiklike rünnakute pärast on päris ja see toimub igal tasandil mõlemas suunas ning seda ei tohi pisendada ka siis kui rünnaku all on tavaline inimene, ajakirjanik või arvamusliider. Kuid veelgi tõsisemalt tuleb võtta ka teist ohtu: olukorda, kus võim hakkab pidama kriitikat ohuks iseendale. Demokraatia ei lagune ainult lärmist. Mõnikord laguneb ta ka vaikusest. Mitte siis, kui inimesed küsivad liiga palju, vaid siis, kui nad lõpuks enam küsida ei julge.

Arvamuse autor Kaire Reier – kogenud õigus-, võla- ja majandusnõustaja ; vägivallaohvritest naiste ja laste kaitsja ning nende õiguste eest seisja; sotsiaalkindlustuse ja toimetulekutoetuste taotluste nõustaja.

Kui Sina arvad, et Fonte.News uudistekanal on vajalik, siis palun toeta:

Loe samal teemal:

“Kes ütleb, milline kriitiseeriv sõna on solvav ja milline mitte? Minu teadmisel ei eksisteeri ühtegi objektiivset ega reguleeritud „solvavate sõnade registrit” – ja sellise loomine oleks juba iseenesest sõnavabaduse piiramine. Kui hinnang sõltub ainult sellest, kes end puudutatuna tunneb, muutub seadus ohtlikult subjektiivseks.” – Veiko Huuse

Kui sõnavabadus on rünnaku all: Eesti de facto „Neljas Võim“?

Eesti Kultuurileht Sirp avaldas pika loo konverentsist. Kas see oli hoiatus Eesti ühiskonnale, et uus kultuur hakkab olema vabade elusatest inimestest loojate vaigistamine ning igas elu valdkonnas hakkavad kultuuri kujundama isehakanud Autoriteedid? Sest rahvas pole neid autoriteetideks valinud, nad on pandud kellegi (kes pole ka rahva poolt valitud) poolt ametikohtadele. Või Kultuurileht Sirp tegi selle loo selleks, et näidata Eesti ühiskonnale ohtliku “Neljanda võimu” olemasolu? Lugeja ise otsustab, mida see Sirbi lugu öelda tahab.

Selle minu arvamusloo eesmärk on tuua Kõiksuse valgus nendesse pimedatesse kohtadesse, kus minu arvates on tekkimas midagi väga ohtlikku. Lugeja saab ise vabalt otsustada, kas minu vaba arvamus ja hinnang on asjakohane või Eestis on kõik suurepärane ja õigussüsteem on õiglane ja inimlik?

Huvitav tähelepanek on veel see, et rahva suurema kriitika alla on sattunud just naisadvokaadid, naiskohtunikud, naisprokurörid. Mis toimub Eesti naissooga?

Kristjan Siigur, Astrid Asi, Mari Männiko, Maarja Pild-Freiberg, Annika Peetsalu kurtsid, et kohtute ja prokuratuuride kriitiline käsitlemine meedias on talumatu isiklik solvang. (Nagu üks kommentaator väljendas, nägid nad selles enda vastu suunatud „rünnakut sõnavabadusele“.)

Arutelus seadsid mitmed esinejad otsesõnu küsimuse alla, kui kaugele võib ajakirjanduslik kriitika minna enne, kui see ületab piiri (moderaator Peetsalu märkis: „see on kriitika, mida tuleb tõepoolest taluda, kuid mõistlikult saame kõik aru, kus piir jookseb“, ning Pild küsis: „kui palju peab taluma“). Fonte.News on avaldanud samas loo, kus advokaatide, prokuratuuri ja kohtunike tegevus viis ühe vaba arvamuse avaldaja ebaseaduslikult vangi ja kas need Sirbi artiklis nimetatud esinejad on neid kannatusi talunud? Miks on saanud juhtuda olukord, kus inimene pannakse vangi ennem, kui ta ära kuulatakse?

Kuid Sirpi artiklis nimetatud esinejate seisukohad on otseses vastuolus põhiseaduslike normide ja rahvusvahelise õigusega. Kohtud on korduvalt kinnitanud, et isegi karm kriitika kohtunike või prokuröride suhtes on kaitstud sõnavabadus. Näiteks tühistas Haagi apellatsioonikohus 13. mail 2026 ajakirjanike akrediteerimisreegli, leides sõnaselgelt, et ajakirjanikelt pressikaardi nõudmine rikkus Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklit 10. Teisisõnu peab sõnavabadus taluma võimu kontrollimist – kriitika ei teki põhjuseta ning ametnikud ei saa seda käsitleda kuriteona.

Põhiseaduse § 45 kaitseb igaühe õigust levitada ideid, arvamusi ja muud infot sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib piirata, kuid piirang peab olema seaduslik, vajalik ja proportsionaalne. Eesti inimõiguste käsitluses on samuti rõhutatud, et ajakirjandusvabadus kuulub sõnavabaduse kaitsealasse, isegi kui seda võib teatud juhtudel piirata teiste inimeste au ja hea nime kaitseks.

Väljavõtted esinejate ütlustest:

Sirbi loos kõlab kõige murettekitavamalt Kristjan Siiguri mõte, et Eestis võiks olla “haldusmeede”, millega “teatud internetileheküljed kinni panna” ja alles hiljem menetluses hinnata, kui suur probleem oli. Selline loogika pöörab vaba ühiskonna põhimõtte pea peale: enne vaigistame ja vangistame, pärast arutame. Veelgi karmimalt mõjub väide, et lehekülg tuleks kiiresti muuta Eestis mittenähtavaks.

Maarja Pild-Freiberg nimetab osa kriitilisest infoväljast “libameediaks” ja küsib: “kus riik nüüd on?” See on mõistetav, kui jutt käib ähvardustest, väljamõeldistest või eraelu ründamisest. Kuid kui sama raamistikku hakatakse laiendama uurivale ajakirjandusele, ebamugavatele arvamuslugudele või ametnike otsuste kriitikale, on oht ilmne: võim hakkab otsustama, milline ajakirjandus on “päris” ja milline “liba”.

Mari Männiko ütleb õigesti, et sõnavabadus ei tähenda õigust “kõike, mis pähe tuleb, suust välja tulistada”. Kuid tema väide, et riigil “ei ole tööriistu” au ja väärikuse kaitseks, vajab tasakaalustamist: Eestis on olemas tsiviilõiguslikud õiguskaitsevahendid, au teotamise regulatsioon ja võimalus nõuda valeandmete ümberlükkamist. Küsimus pole ainult tööriistade puudumises, vaid selles, kas uusi tööriistu tahetakse kasutada laimu vastu või kriitika vastu.

Astrid Asi sõnul ei ole prokuröridel vahendeid veebipostitusi maha võtta. See lause võib tunduda praktilise mure kirjeldusena, kuid ühiskond peab küsima: kas prokuratuuri roll peakski olema veebipostituste eemaldamine? Kui prokuratuur saab liiga laia õiguse määrata, milline avalik kriitika “õõnestab autoriteeti”, muutub riigi karistusvõim ise sõnavabaduse riskiks.

Aga rahvas ütleb:

“Aga rahvas ütleb” midagi muud. Fonte.News on avaldanud Astrid Asi kohta mitmeid kriitilisi lugusid, sealhulgas väiteid tema rolli kohta kohtusüsteemi hierarhias ja erapooletuse küsimustes.

Sama mustrit näeme prokuratuuri suurtes ebaõnnestumistes. Pihlakodu juhtumis alustas prokuratuur juriidilise isiku suhtes kriminaalmenetlust alles pärast Riigikohtu seisukohti; ERR-i järgi möönis peaprokurör Astrid Asi, et varasem otsus oli viga. Kersti Krachti asjas andis Tallinna ringkonnakohus prokuratuurile ERR-i sõnul “hävitava hinnangu”, mõistes Kersti Krachti õigeks ja lükates süüdistused ümber. Heldna, Vaheri ja Alavere kriminaalasjas jättis Riigikohus õigeksmõistmise jõusse ning prokuratuur tunnistas hiljem oma käsitluse ekslikuks. Vaba ja sõltumatu ajakirjanik Eneke Roots vangistati seadusevastaselt prokuratuuri ja kohtunik Mairi Heinsalu koostöös ja riigikohus tühistas selle otsuse ja pidas vangistust seadusevastaseks. Kalle Laaneti õigeksmõistev otsus kelmuses tõi välja prokuratuuri järjekordsed prohmakad.

Kriitika ei teki tühjalt kohalt

“Kes ütleb, milline kriitiseeriv sõna on solvav ja milline mitte? Minu teadmisel ei eksisteeri ühtegi objektiivset ega reguleeritud „solvavate sõnade registrit” – ja sellise loomine oleks juba iseenesest sõnavabaduse piiramine. Kui hinnang sõltub ainult sellest, kes end puudutatuna tunneb, muutub seadus ohtlikult subjektiivseks.” – Veiko Huuse

Tegelikult ei teki kriitiline ajakirjandus tühjalt kohalt. Aastate jooksul on arvukad meediakanalid – eelkõige sõltumatud veebilehed Fonte.News, Uued Uudised, Rahvuslik Teataja, Faktivalgus ja teised – dokumenteerinud juhtumeid, kus kohtunikud, prokurörid ja advokaadid tegutsesid väidetavalt ebaprofessionaalselt või ebaõiglaselt. Nende artiklid tsiteerivad kohtudokumente ja muid tõendeid näitamaks, et mõned samad inimesed, kes nüüd kurdavad enda vastu suunatud „rünnakute“ üle, olid seotud küsitavate otsustega.

Näiteks avaldas Fonte.News 2025. aastal paljastusloo, milles “süüdistati” Kristjan Siigurit ja Astrid Asit „salatseva kohtuniku“ Kaie Almere kaitsmises, kelle otsuseid nimetati „ebaõiglasteks“, tõstatades korruptsiooniohu, kui kohtunikud teenivad eluaegselt. Samuti on Newschannel avaldanud artikleid, mis kujutavad prokuröre ja kohtunikke vandenõude osalistena – üks pikk postitus nimetab isegi „peaprokurör Astrid Asi“ nende ametnike seas, keda süüdistatakse advokaatide vastu suunatud ähvarduste kinnimätsimises. (Need äärmuslikud veebilehed segavad fakti ja süüdistusi, kuid näitavad, et kriitika õiguseliidi suhtes on kanda kinnitanud.)

Samas on ka peavoolumeedia kajastanud prokuratuuri kõrgetasemelisi eksimusi. Kurikuulsas Pihlakodu hooldekodu juhtumis leidis Riigikohus 2025. aasta lõpus, et prokuratuur seadis institutsionaalse seksuaalse väärkohtlemise skandaali uurimisest keeldudes tõendamislatile kunstlikult liiga kõrge nõude. Kohus rõhutas, et menetluse alustamise otsustamisel on „lävend madal“ – selles etapis tuleb kaebusi üldjuhul pidada tõeks. Kohus märkis, et prokuratuuril oli märkimisväärne hulk tõendeid, mida oleks saanud (ja pidanud) uurimise käigus kontrollima. Kannatanute advokaadid nimetasid prokuratuuri esialgset keeldumist otse välja öeldes „selgelt valeks ja põhjendamatuks“, hoiatades, et see tähistas „täiesti uut madalpunkti prokuratuurile“. Alles pärast Riigikohtu otsust teatas peaprokurör Astrid Asi, et ametkond „algatab lõpuks kriminaalmenetluse Pihlakodu suhtes“ juriidilise isikuna – tunnistades sisuliselt, et varasem keeldumine oli viga.

Sarnaselt tühistas Tallinna Ringkonnakohus 2026. aasta alguses Kersti Krachti kohtuasjas (mis puudutas väidetavat skeemi pangaliitumise ümber) varasemad süüdimõistvad otsused. Meediakajastuste kohaselt ütles kaitseadvokaat Oliver Nääs, et apellatsioonikohus leidis, et „prokurörid ignoreerisid teadlikult õigeksmõistvaid tõendeid“ ning menetlesid asja eeldusega, et süü on juba olemas. Kohus nimetas prokuratuuri järeldusi korduvalt „meelevaldseteks“, „spekulatiivseteks“ ja „väljamõelduteks“ – teisisõnu mitte kindlatel tõenditel põhinevateks. (Selles asjas olid süüdistatavate hulgas tuntud poliitikud.) Need järeldused rõhutavad, et ajakirjanikud, kes seavad õiguslikke tulemusi küsimärgi alla, reageerivad sageli tegelikele probleemidele. Kui üks pool (kohtunikud/prokurörid) teeb korduvalt otsuseid, mis hiljem tõendite puudumise tõttu tühistatakse, ei saa avalikku tähelepanu sellele nimetada „laimuks“. Oluline märkus veel lisaks, et Kersti Kracht istus süütult mitu kuud vanglas ja selle vabaduse kaotuse tagas Astrid Asi juhitav prokuratuur.

“Ikka ja jälle tekib selle loo kirjutamisel mõte, et kui jõulisi meetmeid ajakirjanike vaigistamiseks need Sirbi loos olevad inimolendid kasutusele võtta plaanivad? Milliseid kuritegusid nad varjata tahavad?” – Veiko Huuse

Teisi näiteid leidub rohkelt. Juba 2025. aasta novembriks oli Pihlakodu juhtum jõudnud maakohtusse ning toimepanija mõisteti lõpuks süüdi, kuid alles pärast avalikku arutelu selle üle, kas prokuratuur oli „latist läbi jooksnud“. Kõigis neis vaidlustes kordub peaprokurör Astrid Asi nimi – mis on pannud kriitikud küsima, kas tema juhitud ametkond tegutses alati õigluse poolel. (Astrid Asi ise on oma meeskonda kaitsnud ning märkinud, et alusetud poliitilised rünnakud ei ole muutnud prokuröre arglikuks, kuid Riigikohtu märkused ja ajakirjanike raportid viitavad õigustatud muredele.)

Advokaatide hääled on olnud vastakad. Samal advokatuuri kohtumisel esinesid Mari Männiko ja Maarja Pild-Freiberg koos Astrid Asi ja Kristjan Siiguriga. Märkimisväärselt tunnistas Maarja Pild-Freiberg – kes mujal on kaitsnud ajakirjandusvabadust –, et ajakirjanikele õiguslike sanktsioonide kehtestamine (näiteks trahvid) võiks halvata olulist ajakirjandust. Ta hoiatas, et ajakirjanike ähvardamine karistustega võib panna neid olulisi lugusid pooleli jätma, „ja see on ühiskonnale tõesti oluline; me ei taha jõuda sellisesse kohta“. Vastupidiselt sellele oli konverentsi üldtoon selline, et õiguskutse esindajad soovivad kaitset kriitilise ajakirjanduse eest, mitte ajakirjandusele kaitset pakkuda.

Vandeadvokaat Annika Peetsalu (moderaator) ütles ilmselt kolleegidele, et osa kriitikast on talutav, kuid vihjas, et see on läinud liiga kaugele (seisukoht, millest ta hiljem avalikult taganes. Toim. Kas südametunnistus hakkas tööle?). Kohtunike ja prokuröride üldine sõnum sellel foorumil oli, et nad tunnevad end ebaõiglaselt sihikule võetuna, samas kui põhiseaduslik põhimõte ütleb, et nad peavad taluma avalikkuse küsimusi ja kriitikat oma töö kohta. Kas nad aga tunnevad või mõistavad seda valu, kui ajakirjanikke ja arvamusliidreid vangistatakse süütult ja kuulutatakse tagaotsitavaks ilma süüteota? Näiteks ajakirjaniku Annika Urm juhtum, kus teda tahetakse panna vangi ennem, kui tema suhtes asja arutama hakatakse – jääb mulje, et paneme vangi ära ja siis mõeldakse, mida temaga edasi teha.

See dünaamika – ametnikud nimetavad ajakirjanikke vaenlasteks ja tõrjuvad kontrolli – on murettekitav igas demokraatias. Kogu Euroopas ja mujal hoiatavad ajakirjandusvabaduse kaitsjad meediavabaduse laiemast allakäigust. Hiljutine Guardiani raport (aprill 2026) dokumenteeris, et Euroopa Liidus seisavad ajakirjanikud silmitsi üha rohkemate ähvarduste ja õigusliku ahistamisega ning mõnes riigis laimavad poliitikud avalikult väljaandeid kui „välispropagandat“.

Euroopa Kodanikuvabaduste Liit hoiatas, et meediavabadus on mandril „pideva rünnaku all“. Ka Ameerika Ühendriikides märgivad ajakirjandusvabaduse organisatsioonid murettekitavat trendi: RSF-i maailma ajakirjandusvabaduse indeks langes 2026. aastal 25 aasta madalaimale tasemele, osaliselt „vaenuliku poliitilise retoorika tõttu ajakirjanike suhtes“ ning „SLAPP“-hagide ja liiga laialt sõnastatud „riikliku julgeoleku“ seaduste plahvatusliku kasvu tõttu, mida kasutatakse ajakirjanike vaigistamiseks.

Kuigi Eesti on maailma halvimate riikide (Venemaa, Ukraina) stsenaariumide kõrval kaugel, rõhutavad need mustrid, kui kergesti võib „neljanda võimu“ rolli õõnestada. Venemaal – terava kontrastina – vangistatakse ajakirjanikke avalikult (2026. aasta aprilli seisuga oli 48 ajakirjanikku trellide taga) nende kajastuste tõttu ning meediaruum on tugevalt kontrollitud. Ukrainas tekitas aga väidetav niinimetatud „võltsuudiste“ seaduseelnõu 2024. aastal hirme ajakirjanduspiirangute ees. Need näited näitavad, et paljude riikide valitsused, alates juurdunud autokraatiatest kuni kaasaegsete demokraatiateni, maadlevad teisitimõtlemise piiridega.

“Eesti õiguseliidi juhtum on tähelepanuväärne, sest nad ei ole valitud rahva poolt.”

Eesti õiguseliidi juhtum on tähelepanuväärne, sest nad ei ole valitud rahva poolt. Nad on ametisse saanud nimetamise teel, kuid foorumil kujutasid nad end kaitsvaks „autoriteediks“, kes soovib piirata seda, mida kriitikud nende kohta öelda võivad.

Tavakodanikele ja sõltumatule meediale näib see katsena kehtestada neljas võimuharu – selline, mida ei kontrollita valimiskastis ning mis nüüd ei talu ajakirjanduslikku kontrolli enda üle.

Nagu üks Eesti kommentaator hoiatas: „kui keegi peab ennast Autoriteediks (ilma igasuguse demokraatliku mandaadita) ega suuda taluda kriitikat ebaprofessionaalse töö eest, siis võib ta hakata kasutama samu meetmeid, mida kasutatakse ajakirjandust vaigistavates riikides nagu Venemaa või isegi Ukraina.“ Tõepoolest, nende hoiak – viidata SLAPP-hagide retoorikale ja vihjata advokaatide vastu suunatud „füüsilistele ähvardustele“ (mida äärmuslikud veebilehed sageli levitavad) – peegeldab režiimide taktikaid, mis õõnestavad ajakirjandust.

Vastupidiselt sellele kasutavad tavalised eestlased, kes võtavad sõna (kanalites nagu Fonte.News, Rahvuslik Teataja, Vanglaplaneet, Telegram.ee, Uued Uudised, Faktivalgus, jne), lihtsalt põhiseadusega tagatud vabadusi. Need väljaanded on korduvalt avaldanud üksikasjalikke süüdistusi kohtunike või prokuröride võimaliku väärkäitumise kohta, toetudes dokumentidele (olenemata sellest, kas keegi nõustub nende poliitikaga või mitte). Näiteks on Fonte.News avaldanud kümneid paljastusi Sirbi paneelis nimetatud isikute kohta – tuues välja kohtudokumente või ametlikke toimikuid ning osutades faktilistele vastuoludele. Nende refrään on „rahvas ütleb“ ning nad loetlevad iga juhtumi, milles need ametnikud väidetavalt eksisid. Ka Uued Uudised avaldas pealkirju, mis süüdistasid prokuratuuri vigade tunnistamises Pihlakodu juhtumis. (Ühes sellises loos tsiteeriti Astrid Asit ennast tunnistamas vajadust uurimine uuesti avada.)

Sõltumata sellest, kas keegi usaldab neid alternatiivmeedia väljaandeid või mitte, ei saa sellise terava kriitika hulka lihtsalt ignoreerida. Isegi “tõsiseltvõetavad” riiklikud väljaanded on dokumenteerinud ametkondade eksimusi. Väita, et igasugune kriitika riigiametnike suhtes on ebaseaduslik, pööraks sõnavabaduse eesmärgi pea peale. Kohtunike ja prokuröride roll on teenida õiglust ning nad peavad olema avalikkuse ees vastutavad. Nagu Haagi kohus kinnitas, ei ole võimude ülesanne tõmmata ennetavaid piire sellele, mida ajakirjanikud uurida tohivad.

Käimasolev vaidlus ei seisne seega „neljandale võimule“ loa andmises oma kriitikuid kahjustada ja vaigistada; küsimus on meeldetuletuses valitud juhtidele ja sõltumatutele institutsioonidele, et ükski ametnik ei seisa kontrolli kohal. Eesti põhiseadus ja Euroopa inimõiguste konventsiooni kaitsed nõuavad, et ajakirjanikel oleks lubatud kritiseerida isegi mõjukaid kohtunikke ja prokuröre, eriti siis, kui tõendid viitavad võimalikele rikkumistele. Siiguri, Asi ja nende kolleegide hiljutised märkused – mida paljud näevad katsena liigitada igasugune uuriv ajakirjandus karistatavaks „rünnakuks“ – on vastuolus nende õigusnormidega.

Kokkuvõtvalt

Euroopa Liit liigub vastupidises suunas: 2024. aastal vastu võetud anti-SLAPP direktiiv on mõeldud kaitsma ajakirjanikke ja avalikus arutelus osalejaid kuritarvituslike hagide eest, mitte suurendama võimukandjate võimalusi kriitikuid menetlustega kurnata. Euroopa Komisjon rõhutab, et SLAPP-id on suunatud eelkõige ajakirjanike ja inimõiguste kaitsjate vastu ning direktiiv peab andma neile menetluslikke kaitseid.

USA-s on avaliku võimu kriitika kaitse ajalooliselt tugev. Ülemkohtu lahendis New York Times v. Sullivan kehtestati põhimõte, et avalik ametnik ei saa laimuhagis võita pelgalt ebameeldiva või eksliku kriitika tõttu; ta peab näitama tegelikku pahatahtlikkust ehk teadmist vale kohta või hoolimatut ükskõiksust tõe suhtes.

Venemaa näide hoiatab, kuhu “autoriteedi kaitsmine” võib viia. RSF-i andmetel on sõltumatu meedia üks peamisi “välisagentide” seaduse sihtmärke ning seda kasutatakse tsensuuri tööriistana. 2025. aastal mõisteti Venemaal neli ajakirjanikku 5,5 aastaks vangi väidetavate Navalnõi liikumise seoste tõttu.

Eesti ei ole Venemaa. Kuid oht algab harva suurte deklaratsioonidega. See algab sõnadest nagu “autoriteet”, “riik peab appi tulema”, “veebilehed kinni panna”, “must nimekiri” ja “võib-olla ei peaks kõigile vastama”. Kui need mõtted tulevad kohtunikelt, prokuröridelt ja advokaatidelt, peab avalikkus olema eriti tähelepanelik.

Õigusriik ei tähenda ametnike puutumatust kriitika eest. Õigusriik tähendab, et ka kohtunik, prokurör ja advokaat peavad taluma teravat avalikku kontrolli, eriti kui nende otsused puudutavad inimeste vabadust, vara, mainet ja elu. Laim ja ähvardused tuleb tõkestada. Kuid uurivat ajakirjandust, alternatiivmeediat ja kodanike kriitikat ei tohi samastada kuritegeliku rünnakuga.

Kokkuvõttes peavad uurivad ajakirjanikud ja kodanikud, kes tõstatavad küsimusi õigussüsteemi kohta, saama jätkata oma tööd hirmuta.

See valvekoera – vabad sõltumatud ajakirjanikud – roll on demokraatia jaoks hädavajalik. Mõiste „neljas võim“ peaks olema rahvas – vabad eestimaalased (põliseestlased), vaba sõltumatu ajakirjandus ja peaks olema mõeldud teiste võimuharude kontrollimiseks. Sirbi loost saan mina aru, et hetkel tahab iseennast autoriteetideks pidav grupeering hakata kontrollima ja vaigistama rahvast ja vaba sõna levitavaid ajakirjanikke.

Kui õiguskutse hakkaks ennast pidama uueks kontrollimatuks haruks, mis vaigistab teisitimõtlemise, riskiks Eesti õõnestada just sedasama õigusriiki, mida ta väidetavalt kaitseb.

Milleks meile tänavatele sellised plakatid, kui süsteem teeb kõike vastupidi? Kas see on Satiir või tõsi:

Selle kontrollimatu haru tegevuse tõttu võib Eesti tühjaks joosta elusatest eestlastest loojatest ja jäävadki alles võõrkeelsed (tihti harimatud) migrandid – see oleks nagu “21 sajandi eestlaste küüditamine”. See FB postitus kirjeldab selgelt tänast Eesti olukorda – inimesed lähevad ära, sest vaba sõna, vaba loomine ja vabadus elule on piiratud või mõnele lausa keelatud:

Käesolev minu analüüs, mis tugineb kohtuotsustele ja ajakirjandusvabaduse raportitele, on mõeldud hoiatusena: demokraatia (loe: vabade suveräänsete eestlaste õiglane, inimlik ja vaba Eestimaa) sõltub kriitika lubamisest, mitte selle vaigistamisest. Poliitikud ja ametnikud peaksid sellele tähelepanu pöörama enne, kui vaba ajakirjanduse suhtes rakendatakse veel rohkem põhjendamatuid piiranguid.

Allikad: Ülaltoodud väidete kinnitamiseks on kasutatud vabalt internetist leitud uudisraporteid ja ametlikke dokumente. Vt näiteks kajastusi Pihlakodu ja Krachti juhtumitest ning aruandeid ajakirjandusvabaduse probleemide kohta Euroopas ja Ameerika Ühendriikides. (Viited on toodud tekstis.)

Kui Sina arvad, et Fonte.News uudistekanal on vajalik, siis palun toeta:

Loe lisaks seotud teemadel, nimed korduvad mitmes protsessis:

15 minutit, 23 lehekülge ja “väga kõrge kvaliteet”: Riigikohus pani kohtuliku paberivabriku pihta valusa küsimärgi

2026 aasta mais jõustunud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 1-25-5690/72 on toonud tähelepanu alla küsimused, mis puudutavad elektroonilise valve kohaldamist, vahistamise õiguslikke aluseid ning kohtute menetluspraktikat.

Avalikkuses on varasemalt tähelepanu pälvinud juhtum, kus kohtunik Mairi Heinsalu koostatud mahukas kohtumäärus valmis väidetavalt väga lühikese aja jooksul – 15 minutiga ja 23 lehekülge. Nüüdseks on sellele arutelule lisandunud uus mõõde pärast seda, kui Riigikohus selgitas oma määruses mitmeid olulisi põhimõtteid seoses elektroonilise valve ja vahistamisega.

Riigi Teatajas avaldatud andmete kohaselt kuulusid lahendit teinud kohtukoosseisu kohtunikud Hannes Kiris, Paavo Randma ja Juhan Sarv. Lahend jõustus 6. mail 2026.

Riigikohtu rõhuasetused

Riigikohus märkis lahendis, et elektrooniline valve ei kujuta endast iseseisvat tõkendiliiki, vaid on käsitatav vahistamise alternatiivina. Samuti rõhutati, et isiku vahistamine ning vahi all pidamise tähtaja pikendamine eeldavad prokuratuuri taotlust ja peavad jääma seaduses sätestatud piiridesse.

Lisaks selgitas kohus, et eeluurimiskohtunik saab elektroonilise valve asendada vahistamisega üksnes juhul, kui seaduses ette nähtud tähtajad seda võimaldavad.

Õigusekspertide hinnangul kinnitab lahend põhimõtet, et isiku vabaduse piiramine peab olema rangelt põhjendatud ning alluma selgele menetluslikule kontrollile. Samuti tuleneb Eesti ja Euroopa õiguspõhimõtetest, et vahistamine peab olema ultima ratio ehk kõige viimane ja äärmuslikum meede, mida võib kohaldada üksnes juhul, kui leebemad tõkendid — näiteks elektrooniline valve, elukohast lahkumise keeld või muud menetluslikud piirangud — ei ole menetluse eesmärkide saavutamiseks piisavalt tulemust andnud.

Küsimused menetluse põhjalikkuse kohta

Avalikkuses tekkinud arutelu ei puuduta üksnes konkreetset kohtulahendit, vaid laiemalt seda, kui põhjalikult ja millise ajakuluga kaalutakse vabadusõigust puudutavaid küsimusi.

Kriitikud on küsinud, kuidas on võimalik koostada mahukas ja detailne kohtumäärus väga lühikese aja jooksul, arvestades et sellistes menetlustes tuleb hinnata muu hulgas:

• menetlusosaliste seisukohti;
• vahistamise eeldusi;
• prokuratuuri taotluse ulatust;
• tõkendi kohaldamise tähtaegu;
• elektroonilise valve õiguslikku olemust;
• kahtlustatava ärakuulamise sisu ja tähendust.

Samas ei tõenda kohtulahendi koostamise kiirus iseenesest, et menetlus oleks olnud puudulik või õigusvastane.

Küsimus seisneb pigem selles, kas menetlus vastas sisuliselt kõigile seadusest tulenevatele nõuetele ning kas kohtulahendi põhjendused olid piisavad.

Kui vorm on pikk, aga sisu Riigikohtus ei kanna

Kohtumääruse pikkus ei tõesta kvaliteeti. 23 lehekülge võib olla põhjalik õiguslik analüüs. Aga 23 lehekülge võib olla ka bürokraatlik udu, mille eesmärk on jätta mulje, et midagi on väga põhjalikult kaalutud.

Riigikohtu 6. mai 2026 seisukoht näitab, et probleem ei ole ainult selles, kui kiiresti paber sündis. Probleem on selles, kas paber kandis seadust.

Kui Riigikohus peab hiljem meelde tuletama, et elektrooniline valve ei ole eraldi vangistusmasin, vaid vahistamise asendaja, ning et vahistamiseks ja tähtaja pikendamiseks on vaja prokuratuuri taotlust ja seaduslikku raamistikku, siis tekib väga lihtne küsimus: mida täpselt maakohtus enne tehti?

Kas õigust mõisteti või toodeti lihtsalt paberit?

“Sõnnik” ei ole juriidiline termin, aga avalikkus saab aru

Juriidiliselt nimetatakse seda menetlusgarantiide, põhjendamiskohustuse ja vabaduspõhiõiguse probleemiks.

Tavainimese keeles võib see kõlada lihtsamalt: kui 15 minutiga toodetakse 23 lehekülge teksti, mille õiguslik loogika Riigikohtu valguses kõikuma lööb, siis ei näe see välja nagu kõrge kvaliteediga õigusemõistmine. See näeb välja nagu palganumbri õigustamiseks toodetud kohtulik sõnnik.

Ja see ei ole pelgalt solvang. See on avalik huvi.

Sest küsimus ei ole ühe inimese ebameeldivas kohtukogemuses. Küsimus on selles, kas Eestis võib kohtus inimene reaalselt ära kuulatud saada — või on ärakuulamine vaid dekoratsioon juba ette valmis kirjutatud määruse kõrval.

Riigikohtu otsus tõmbas joone ette

Riigikohus ei kirjutanud poliitilist pamfletti. Riigikohus kirjutas kuivalt ja õiguslikult: elektrooniline valve on vahistamise asendaja, vahi alla võtmine eeldab prokuratuuri taotlust, ning elektroonilist valvet saab vahistamisega asendada ainult seaduses ette nähtud piirides.

Just selles kuivuses peitubki selle lahendi jõud.

Sest kui kõrgeim kohus peab elementaarseid reegleid üle kordama, siis peab avalikkus küsima: miks neid reegleid madalamates kohtuastmetes ei järgitud nii, et Riigikohus ei peaks sekkuma?

Põhiküsimus: kas inimene või süsteemi mugavus?

Kohtusüsteem armastab rääkida kvaliteedist, sõltumatusest ja professionaalsusest. Aga kvaliteet ei tähenda pikki määrusi. Kvaliteet tähendab seda, et inimese vabadust ei võeta ära seadusevastase või pealiskaudse loogikaga.

Kui 23 lehekülge sünnib väidetavalt 15 minutiga, siis ei ole avalikkuse küsimus pahatahtlik. See on ainus mõistlik küsimus:

kas see oli kohtumõistmine või dokumentide masstootmine?

Ja kui Riigikohus peab hiljem selle loogika põhialused ümber selgitama, siis ei saa rääkida enam ainult ühest “tehnilisest vaidlusest”. Siis tuleb rääkida kohtusüsteemi kultuurist, kus inimese vabadus võib muutuda Exceli-real tehtavaks menetluslikuks liigutuseks.

Selline süsteem ei vaja aplausi. Selline süsteem vajab järelevalvet.

Riigikohtu lahend ise ei anna hinnangut konkreetse maakohtu kohtuniku töö kvaliteedile ega väida, et madalama astme kohus oleks teadlikult seadust rikkunud. Küll aga tõi see lahend selgemalt esile põhimõtted, mida tõkendite kohaldamisel tuleb järgida:

“Isiku vabaduse piiramine peab olema rangelt põhjendatud ning alluma selgele menetluslikule kontrollile. Samuti tuleneb Eesti ja Euroopa õiguspõhimõtetest, et vahistamine peab olema ultima ratio ehk kõige viimane ja äärmuslikum meede, mida võib kohaldada üksnes juhul, kui leebemad tõkendid — näiteks elektrooniline valve, elukohast lahkumise keeld või muud menetluslikud piirangud — ei ole menetluse eesmärkide saavutamiseks piisavalt tulemust andnud.”

Laiem küsimus kohtusüsteemi praktikast

Tekkinud arutelu puudutab lõpuks laiemat küsimust: kuidas tagada, et kiire menetlus ei toimuks sisulise kaalumise arvelt.

Kohtusüsteemi sõltumatus eeldab ühtaegu nii professionaalsust kui ka avalikku usaldust. Kui ühiskonnas tekivad küsimused selle kohta, kas kohtulahendid sünnivad piisava põhjalikkusega, on nende küsimuste avalik arutamine demokraatlikus õigusriigis loomulik.

Riigikohtu maikuu lahend on andnud sellele arutelule uue õigusliku raamistiku ning tõstatanud küsimuse, kuidas tagada, et põhiõigusi puudutavad otsused oleksid lisaks formaalsele korrektsusele ka sisuliselt veenvad ja seaduste järgi õiglaselt tõendatud.

Uued Uudised kirjutavad, et prokuratuuri töö pole kiita:

Iga päev on meediakanalites artiklid, kus räägitakse probleemidest kohtusüsteemis, prokuratuuris, kapos ja valitsuses. Näited: Ekraanipildid uudiste pealkirjadest, kus 12.05 ja 13.05.2026 on ilmunud kritiseerivad või arvamuslood:

Artikli toimetas Veiko Huuse

Kui Sina arvad, et Fonte.News uudistekanal on vajalik, siis palun toeta:

Kasutatud vabalt internetist leitavaid allikaid:

SLAPP-direktiiv Eestis jäeti vastu võtmata. Kas vaigistamine jätkub edasi?

Vaigistamine ei saa siiski enam jätkuda

See on oluline teadmine kogu selle EU anti-SLAPP direktiivi juures:

Kuigi anti-SLAPP direktiiv võib mõnes riigis olla veel ratifitseerimata või täielikult üle võtmata, ei tähenda see, et selle mõju puuduks. Euroopa Liidu direktiiv loob liikmesriikidele siduva kohustuse ning kohtud peavad võimalusel tõlgendama siseriiklikku õigust direktiivi eesmärkidest lähtudes. Kui riik jätab direktiivi tähtajaks rakendamata ja selle tõttu kahjustatakse ajakirjaniku või kodaniku õigusi, tekib alus nõuda riigilt vastutust ja kahju hüvitamist Euroopa Liidu õiguse rikkumise eest.

Loe lisaks ajakirjanike vabaduse, sõna vabaduse ja ajakirjanike kaitsmise kohta vaigistavate kohtuhagide eest: https://www.consilium.europa.eu/et/policies/media-freedom-eu

Ratifitseerinud riigid

Mõned ELi liikmesriigid jõudsid direktiivi siiski õigeaegselt üle võtta. Prantsusmaal jõustus 30. aprillil 2026 vastav määrus, mis alates 7. maist 2026 transpositsioone tagab. Lätis, Leedus ja Maltal kehtestati anti-SLAPP kaitse seadustega – Lätis ja Leedus jõustusid direktiivi nõuded 7. mail 2026 ning Maltal on seadus vastu võetud juba 2024. aastal. Samuti on anti-SLAPP mehhanismid seaduslikud Slovakkias ja Rootsis – Slovakkia vastu võttis loodud eriseaduse 25. veebruaril 2026 (jõustus ka 7. mail) ning Rootsi uus „Avaliku debatiga osalemise kaitse” seadus hakkas kehtima 1. mail 2026. Nendes riikides antakse selge sõnum: kuritöö uurimise ja ajakirjandusliku järelevalve teostamine võib jätkuda ilma üleliigse kohtumenetluse ähvarduseta, sest seadus pakub juba kõik alused kuritarvitavatele hagidele esmases staadiumis piir panna.

Riigid, kes jäid hiljaks

Suurem osa riike aga jättis direktiivi rakendamata või kiitis seaduse alles hiljuti heaks. MFRR ja EFJ analüüs näitab, et vaid üksikud on alustanud märkimisväärset tööd – näiteks Prantsusmaa ja Malta on saanud osalise ülevõtu tehtud. Enamikus riikides on protsess alles käimas või puudub selleks isegi avalik seaduseelnõu. Selline viivitamine võib jätta avaliku debati nõrgemalt kaitstuks. Euroopa Ülemkogus on hoiatatud, et SLAPP-id tekitavad ajakirjanikes enesetsensuuri – „Ohtlikud SLAPP-id võivad viia enesetsensuuri süvenemiseni” ning riikidesse kutsutakse kehtestama tugevat õigusraamistikku ajakirjanike kaitseks kuritarvitavate kohtuvaidluste eest. Praktikas tähendab see, et kui riik ei uuri SLAPP-ide probleemi ega anna ajakirjanikele ja kodanikualgatusele piisavalt kaitset, suureneb meedia hirm avalikke asju paljastada. Mitteametlikult edastavad just sellise viivituse sõnumit need riigid, kus vabale ajakirjandusele ei pöörata prioriteeti – sageli usuvad võimuesindajad, et kontroll avaliku tähelepanu üle on ohutum kui otsekohene kriitika.

Eestis on hetkel kõige jõulisem SLAPP juhtum avalikkuse ette kistud, kus rahvusvaheline ajakirjanik Annika Urm tahetakse vangi panna, et ta julges kritiseerida kohtunike ebaõiglast tööd:

Eestis teine SLAPP juhtum Kersti Kracht kohtuasi, kus ta lõpuks õigeks mõisteti aga pidi istuma ebaõiglaselt ja asjata vanglas, kannatas aastaid meedia, kohtu ja prokuratuuri vaimset terrorit, lisaks toimus poliitiline “võimupööre”. Näide sellest, kuidas Riigi õigusorganid eksivad rängalt aga keegi nendest ei vastuta. Kersti Kracht kirjutab enda facebook “seinal”:

“Lugesin siis seda Riigivastutuse seadust ja sain aru, et see on koostatud nii, et riik kunagi ei vastuta, parim on see §, kus riik vastutab, kui kohtunik on pannud toime kuriteo!? Järsku peaks keegi őigusteadlastest selle lahti kirjutama, sest Eesti riigis ma sellisest pretsedendist küll kuulnud ei ole. Lisaks on poetud kõikdes asjades Euroopa Inimõiguste kohtu taha. Täiesti väärakas seadus, mis tuleb kiirkorras muuta.

§ 15.  Õigusemõistmisel tekitatud kahju

  (1) Isik võib nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo.

  (2) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 kohaldatakse ka kahju suhtes, mis on tekkinud:

  1) vaidluse lahendamisel seadusega vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks loodud organi poolt;

  2) väärteo kohtuvälise menetlemise käigus.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 ei kohaldata haldusorgani poolt vaidemenetluse käigus tekitatud kahju suhtes.

  (31) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule võib isik nõuda käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 ettenähtud menetluste käigus, sealhulgas asjas tehtud lahendiga tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui Euroopa Inimõiguste Kohus on rahuldanud tema individuaalkaebuse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni või selle protokolli rikkumise tõttu asjaomases menetluses, kui rikkumine viis asja ebaõige lahendamiseni ja isikul puuduvad muud võimalused oma õiguste taastamiseks. [RT I 2006, 48, 360 – jõust. 18.11.2006]

  (4) Käesoleva paragrahvi lõiked 1 ja 2 ei välista avaliku võimu kandja vastutust, kui kohtunik või vaidluse või väärteoasja kohtuväline lahendaja on kahju tekitanud õigusemõistmise, vaidluse või väärteoasja lahendamisega mitteseotud tegevusega. [RT I 2004, 56, 405 – jõust. 25.07.2004]”

(Toimetus) Minule jääb selline mulje, et kõik need seadused ja direktiivid tehakse selliselt, et Riigisüsteemide ametnikud ei kanna vastutust. Iga uue seadusega jäetakse mulje, et “nüüd korrastatakse probleemne valdkond” aga peidetud tekstina on kirjas “riigiteenistuja ei vastuta”.

Õigusekspert selgitab seda olukorda nii:

Selline kriitika Riigivastutuse seaduse § 15 suhtes ei teki tühjalt kohalt. Praktikas jääb tõepoolest mulje, et õigusemõistmisel tekitatud kahju eest vastutuse tekkimine on Eestis seatud peaaegu võimatult kõrgele tasemele. Nõue, et kohtunik peab olema toime pannud kuriteo, tähendab sisuliselt seda, et isegi rasked menetlusvead, kallutatus või ilmselgelt ebaproportsionaalsed otsused ei too tavaliselt kaasa riigi vastutust. See tekitab õigustatud küsimuse: kas kohtusüsteem kontrollib iseennast piisavalt tõhusalt?

Probleemi tuum ei ole ainult seaduse sõnastuses, vaid vastutuse praktilises puudumises. Kui kodanik peab õiguse saamiseks jõudma Euroopa Inimõiguste Kohtusse, tähendab see aastaid kestvat ja kulukat protsessi, mida enamik inimesi ei jaksa läbida. Selline süsteem vähendab usaldust õigusemõistmise vastu ning loob tunde, et riigiametnikel ja kohtusüsteemil on sisuline puutumatus.

Lahendus ei pea olema kohtunike „karistamine”, vaid tasakaalustatud vastutusmehhanism. Eestis võiks muuta Riigivastutuse seadust nii, et kahjunõue oleks võimalik ka raske hooletuse, ilmse menetlusõiguse rikkumise või põhiõiguste teadliku eiramise korral – mitte ainult kohtuniku kuriteo puhul. Lisaks peaks olemas olema sõltumatu järelevalveorgan, kuhu inimesed saavad pöörduda ilma, et ainus realistlik tee oleks Strasbourgi kohus. Õigusriik ei tähenda ainult sõltumatut kohut, vaid ka seda, et eksimuste korral eksisteerib reaalselt toimiv vastutus.

Kolmas juhtum on Eneke Roots lugu, kus värske Riigikohtu otsus tühistas madalama astme kohtuotsused vahistamise kohta aga Eneke Roots istus sellegi poolest vanglas ja ebaõiglaselt. Eneke Rootsi elusündmustest on tehtud raamatud:

Kriitika ja laimu piir

SLAPP-vaidluste suurim oht peitub hallis alas, kus kriitika, solvang ja laim muutuvad võimu käes relvaks. Kui iga terav küsimus või ebamugav arvamus kuulutatakse „solvavaks”, sünnib olukord, kus kohtud ei kaitse enam õiglust, vaid hirmu.

Kes ütleb, milline kriitiseeriv sõna on solvav ja milline mitte? Ei eksisteeri ühtegi objektiivset ega reguleeritud „solvavate sõnade registrit” – ja sellise loomine oleks juba iseenesest sõnavabaduse piiramine. Kui hinnang sõltub ainult sellest, kes end puudutatuna tunneb, muutub seadus ohtlikult subjektiivseks.

Avaliku võimu kandjad – eriti kohtunikud ja ametnikud – võivad sellist ebamäärasust kasutada kriitikute vaigistamiseks, sest juba kohtuasja algatamine ise muutub karistuseks. Kui sõnavabaduse piir sõltub solvumisest, mitte teadlikult valeinfo levitamisest, tekib ebavõrdsus: võimulolijad saavad kaitsekilbi, kriitikud aga õpivad vaikima.

Demokraatias on valitsuse, kohtunike ja ametnike kritiseerimine avalikkuse huvides üldjuhul lubatud. Euroopa Inimõiguste Kohus on rõhutanud, et näiteks advokaat võib juhtida tähelepanu kohtusüsteemi puudustele ning see on kaitstud sõnavabadusega, kui kriitika põhineb piisaval faktibaasil ja puudutab avalikku huvi. Kohtunikud isegi saavad konstruktiivset tagasisidet kasulikuks pidada. Laim seevastu on valeväide, mida esitatakse korrarikkumise eesmärgil: kui keegi levitab avalikult teadlikku valearvamust kellegi kohta, siis teda võib vastutama panna. Anti-SLAPP direktiiv kaitseb avalikku osalust, kuid ainult sel juhul, kui hagi on „ilmselgelt põhjendamatu” või kuritarvituslik. Teisisõnu – tavalise kriitika pihta peab hilisemate kaebuste kontroll olema rangem, mistõttu Eesti sarnane olukord langeb direktiivi väljapoole: juhumeid, kus tõendamata väited rajanevad kulunud isiklikel solvanguil, peetakse ähvardavateks. Artikkel 19 on selles vallas sõnastanud printsiibi, et defamatsiooniseadused ei tohi takistada ametnike tõhusat kriitikat või korruptsiooni paljastamist. Praktikas tähendab see, et meedial on õigus kujutada avaliku elu tegelasi kriitiliselt (isegi teravalt), kuid seadus tuleb rakendada ainult faktiliselt valede väidete puhul – vastasel korral pikendatakse ebaõiglaselt ajakirjanike ja aktivistide menetlusi, mis just direktiivi eesmärk on vältida.

Rahvusvahelised partnerid sõnavabaduse ja SLAPP ohvrite kaitseks

Kaitstes sõnavabadust ja ajakirjanikke on nüüd aktiivsed mitmed üleilmse haardega organisatsioonid ja platvormid. Näiteks Euroopa Pressi- ja Meediavabaduse Keskus (ECPMF) koostöös CASE (Anti-SLAPP-i eestkõnelejad Euroopas) ja EFJ/MFRR võrgustikuga korraldab direktiivi täitmise jälgimist ning avaldab raporteid hilinemistest. Rahvusvaheline Ajakirjanike Kaitse Komitee (CPJ) ja Piirideta Reporterid (RSF) jälgivad aktiivsemalt, et riigid vabastaksid ajakirjanikke ähvardavast seadusandlusest, samuti hindavad nad riikide haaret Maailma Pressivabaduse Indeksis.

Kuum on näiteks RSF 2026. aasta ülevaade, kus rõhutatakse, et meediavabadust ründavad seadusandlikud repressioonid (kasutavad just kohtunikud ja ametnikud) – sealhulgas SLAPP’id – tuleb lõpetada. Samuti annab sõna meediavabaduse eest seistes Euroopa Inimõiguste Kaitse Tegevusprogramm (media freedom rapid response, MFRR), partneriteks mõjukad õiguskaitse- ja pressiorganisatsioonid (nt. Free Press Unlimited, International Press Institute, ARTICLE 19 Europe, UNESCO, OSCE). Uuringuid ja aktiivsusvõrgustikke on ka üleilmseid: näiteks IPI ja UNESCO/OSCE tegevuskavad, mis kaitsevad ajakirjanikke rahvusvahelise õigusega. Lõimunud on ka uurivajakirjanduse võrgustikud (nt ICIJ, OCCRP), mis paljastavad võimuladvike – sealhulgas kohtusüsteemi – kuritegusid ning vajavad süüdistajate kaitseks tugevat õigusraamistikku.

Fonte.News toimetus on juba alustatud tihedalt koostööd tegema paljude eelpool nimetatud organisatsioonidega ja meediaväljaannetega: jagades Eesti-sisest informatsiooni nende kanalites ja vastupidi, aitab see kaasata rahvusvahelisi eksperte Eesti seiklustesse ning suurendada meie häälte kõlapinda.

Mis on SLAPP?

Kui Sina arvad, et Fonte.News uudistekanal on vajalik, siis palun toeta:

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe lisaks:

Eesti justiitsminister vastab ainult poole tõega: vastuse analüüs EU SLAPP direktiivi teemal

Käesolev analüüs on tehtud põhjusel, et Eesti kohtunikud ja ametnikud on kasutama hakanud SLAPP strateegiat kriminaalsüüdistuse kaudu, et vaigistada kritiseerivaid ajakirjanikke. Kohtunikud kasutavad selleks KarS § 305 ja 305¹ – kohtuniku laimamine või solvamine.

Ministeeriumi kirjas öeldakse sisuliselt kolm asja: direktiiv ei laiene kriminaalasjadele; pahatahtlike kuriteokaebuste vastu olevat juba kaitse KarS § 319 ja menetlusfiltrite kaudu; ning KarS § 305¹ on kitsas ja legitiimne säte, mis kaitseb õigusemõistmise sõltumatust. Kõik kolm väidet sisaldavad tõeteri, kuid ühestki ei piisa minu küsimustele ausaks vastamiseks. Eriti oluline on see, et kiri segab omavahel kaks eri probleemi: esiteks pahatahtlikku kuriteoteadet, teiseks kriitika enda kriminaliseerimist erisätte kaudu. KarS § 319 võib puudutada esimest, kuid ei vasta teisele. 

Kõige olulisem järeldus on järgmine: ELi direktiivi miinimumtaseme järgimine ei vabasta Eestit kohustusest kujundada riigisisene kaitse ka kriminaalse vaigistamise vastu, kui selline vajadus ilmneb sõnavabaduse, õiglase menetluse ja tõhusa õiguskaitse standarditest. Direktiivi artikkel 2 välistab küll kriminaalasjad, kuid artikkel 3 lubab liikmesriikidel säilitada või kehtestada isikutele soodsamaid kaitseid, ning EU Komisjoni anti-SLAPP soovitus ütleb sõnaselgelt, et soovitus täiendab direktiivi puhtalt riigisiseste juhtumite ning kriminaal- ja haldusõiguslike kohandustega.

Ministeeriumi vastuse suurim õiguslik puudus on see, et ta käsitleb SLAPP-i peaaegu nagu „valekaebuse“ sünonüümi. See ei ole korrektne. Direktiivi definitsioonis on abusiooni tunnused palju laiemad: ebaproportsionaalne nõue, mitmed paralleelmenetlused, ähvardamine, menetlustaktika pahauskne kasutamine, võimu tasakaalustamatus ja eesmärk avaliku osaluse takistamiseks või karistamiseks. Need nähtused võivad esineda ka siis, kui kaebus ei ole kitsalt võttes „teadvalt vale“. Just siin ministri vastus laguneb: ta vastab teisele küsimusele kui see, mille mina esitasin.

KarS § 305¹ on oma praegusel kujul kõrge riskiga säte. Selle tekst näeb ette kuni kaheaastase vangistuse kohtu, kohtuniku või rahvakohtuniku laimamise eest seoses õigusemõistmisega. Selline erikaitse avaliku võimu kandjatele on rahvusvaheliste sõnavabadusstandardite järgi problemaatiline, sest ÜRO Inimõiguste Komitee on rõhutanud, et laimunormid ei tohi praktikas summutada väljendusvabadust, et avaliku elu tegelaste suhtes ei tohi rakendada rangemat kaitset pelgalt nende staatuse tõttu, et institutsioonide kriitikat ei tohi keelata ning et vangistus ei ole laimu eest sobiv karistus. Strasbourgi kohtupraktika ei keela kõiki kohtunike kaitseks mõeldud piiranguid, kuid nõuab neile väga ranget põhjendust ning eristab hoolikalt tõendamatuid fakti-süüdistusi ja avalikes huvides esitatud väärtushinnanguid.

Riigi vastutuse osas on õiguslik pilt samuti palju kitsam kui ministeeriumi kiri lubab. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus annab tõesti teatud hüvitusvõimalused, kuid need on killustatud, sõltuvad menetluse lõpptulemusest või menetleja süülisest menetlusõiguse rikkumisest ning ei moodusta anti-SLAPP loogikaga võrreldavat terviklikku süsteemi. Eelkõige puudub Eesti õiguses kriminaalse vaigistamismenetluse jaoks direktiivi-laadne varajase lõpetamise, täieliku kuluhüvituse, kuritarvitava algataja sanktsioneerimise ja spetsiaalse kaitsekanali kombinatsioon. Seetõttu ei saa ausalt öelda, et „piisavad kaitsemeetmed“ on juba olemas.

Mida minister ütles õigesti ja kus vastus jääb pooleli

Ministeriumi kirja kõige tugevam osa on lihtne ja kitsas: direktiiv 2024/1069 kohaldub tsiviil- ja kaubandusasjadele piiriüleses mõõtmes ning ei kohaldu kriminaalasjadele. See on õige. Sama ametlik skeem ütleb ka, et direktiiv võimaldab liikmesriigil minna kaitses kaugemale ning et rakendustähtaeg on 7. mai 2026. Seega ei saa direktiivist endast tuletada otsest kohustust muuta Eesti kriminaalmenetluse reegleid.

“EL-i Komisjoni 2022. aasta soovitus rõhutab, et laimu käsitlemine kriminaalõiguse vaatepunktist peaks olema vaid viimane abinõu.“

Aga just siin ministeeriumi argumentatsioon katkeb. Ametlik ELi anti-SLAPP pakett ei koosne ainult direktiivist. Komisjoni 2022. aasta soovitus ütleb, et soovitus täiendab direktiivi, katab ka puhtalt riigisiseseid juhtumeid ning hõlmab ka riigisiseseid kriminaal- ja haldusõiguslikke kohandusi. Lisaks rõhutab soovitus, et laimu käsitlemine kriminaalõiguse vaatepunktist peaks olema vaid viimane abinõu. Euroopa Nõukogu 2024. aasta soovitus läheb veel selgemaks: selle juhised on mõeldud kohalduma tsiviil-, haldus- ja kriminaalkontekstile, sealhulgas juriidilise hirmutamise võtetele. Seetõttu on ministeeriumi positsioon „direktiiv ei kohaldu, järelikult me ei kaalu“ õiguslikult liiga kitsas ja poliitiliselt eksitav.

Teine puudus on vastuse struktuuris. Minu pöördumise kese oli „rakendada SLAPP direktiivi sisuliselt, mitte formaalselt“. Sellele ei vasta ministri kiri sisuliselt üldse. Kiri ei ütle midagi varajase filtreerimise erimenetluse, kiirendatud läbivaatuse, kulude täieliku tagasikandmise, heidutuslike sanktsioonide, avaliku osaluse mõiste, SLAPP-indikaatorite ega andmekogumise kohta — st nende punktide kohta, mis moodustavad direktiivi enda südame. Kui vastus jätab kõik need küsimused kõrvale ja piirdub tsiviil/kriminaal piirjoone kirjeldamisega, siis on see vastus direktiivi pealkirjale, mitte direktiivi sisule.

Kolmas puudus puudutab hetkeolukorda Eestis. Komisjoni 2025. aasta õigusriigi aruande järgi oli Eesti 2025. aasta juulis anti-SLAPP direktiivi ülevõtmise protsessi alles alustanud ning vahepeal oli Eesti Ajakirjanike Liit määratud siseriiklikuks kontaktpunktiks SLAPP-küsimustes. Sama raport märkis SLAPP-intsidendi riski kasvu ja regulatiivsete kaitsemeetmete puudujääke. See tähendab, et vähemalt viimase mulle kättesaadava ametliku Euroopa Komisjoni pildi järgi ei saanud 2025. aasta suvel veel väita, et Eesti kaitsesüsteem oleks valmis või terviklik.

Ajajoone juriidiline mõte on lihtne: kui riik on tähtaja eel nädalal ikka seisukohal, et kriminaalaspekti „ei kaaluta“, siis see ei pruugi rikkuda direktiivi kitsast sõnastust, kuid see on tugev märk sellest, et riik ei lähtu anti-SLAPP poliitika sisulisest eesmärgist.

KarS § 305¹ Euroopa ja rahvusvahelise õiguse valguses

KarS § 305¹ kehtiv tekst sätestab, et kohtu, kohtuniku või rahvakohtuniku laimamise eest seoses tema osalemisega õigusemõistmisel karistatakse rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistusega; juriidiline isik vastutab rahalise karistusega. See on eriline kriminaalkaitse just õigusemõistmise institutsioonile ja selle kandjatele. Ministeerium lisab, et tegu puudutab vaid laimamist kui valet häbistavat faktiväidet, mitte väärtushinnangut, ning et eesmärk on kaitsta õigusemõistmise sõltumatust. Ka see on osaliselt õige, kuid ei lahenda põhiprobleemi.

Rahvusvahelise standardi järgi ei ole küsimus ainult selles, kas koosseis on kitsas, vaid ka selles, keda ja mille hinnaga see kaitseb. ÜRO Inimõiguste Komitee üldkommentaar nr 34 ütleb, et laimuseadused peavad olema kujundatud nii, et need ei summutaks tegelikkuses sõnavabadust; et tõe kaitse, avalik huvi ja proportsionaalsus peavad olema arvesse võetavad; et riigid peaksid kaaluma laimu dekriminaliseerimist; et kriminaalõigust tuleks kasutada vaid kõige raskemates juhtumites; ning et vangistus ei ole kunagi sobiv karistus. Samuti rõhutab Komitee, et pelgalt isiku staatuse tõttu ei tohi ette näha rangemaid sanktsioone ja et institutsioonide kriitikat ei tohi keelata. Sellest vaatenurgast on § 305¹ probleem mitte ainult selle võimalikus rakenduses, vaid juba selles, et ta annab kohtule ja kohtunikule eraldiseisva kriminaalse au-kaitse, mille rikkumise eest võib inimene vangi minna.

Strasbourgi joone tõeline õppetund on nüanss, mitte loosung. Euroopa Inimõiguste Kohus on asjades De Haes and Gijsels v. Belgium ja Morice v. France kaitsnud väga teravat kohtunike kriitikat, kui see puudutas avaliku huvi küsimusi ja tugines piisavale faktilisele alusele; Baka v. Hungary rõhutas, et kohtusüsteemi toimimist puudutav arutelu on avaliku huvi tuum. Samas näitavad Barfod v. Denmark ja Peruzzi v. Italy, et alusetud või tõendamata faktilised rünnakud konkreetse kohtuniku aususe või erapooletuse vastu võivad teatud juhtudel olla piiratud. Järelikult ei ole õige öelda, et § 305¹ on automaatselt konventsioonivastane. Õige on öelda midagi täpsemat: säte on konventsiooniohtlik, sest ta kriminaliseerib sõnavara valdkonnas, kus Strasbourg nõuab erakordselt kitsast käsitlust, tugevat avaliku huvi kaitset ja väga mõõdukaid sanktsioone. Kaheaastase vangistuse lagi on selles valguses eriti raske kaitsta.

Sama järeldus haakub ELi anti-SLAPP soovitusega, mille järgi peaks kriminaalõiguslik lähenemine laimule olema ainult viimane abinõu. Kui liikmesriik soovib tõsimeeli vältida „karistamist menetluse kaudu“, siis erisäte, mis jätab avalikus huvis toimuva kohtukriitika alla vangistuse võimaluse, on halb lähtepositsioon. Eriti halb on see olukorras, kus üldine anti-SLAPP kaitseraamistik on alles kujunemas või poolik.

Tabeli kokkuvõte on karm, kuid tõene: ministeeriumi vastus vastab vaid ühele kitsale küsimusele — kas direktiiv kohustab kriminaalmenetlust hõlmama. See ei vasta küsimusele, kas Eesti peaks seda tegema, et olla kooskõlas Euroopa anti-SLAPP standardi eesmärgi, EIK praktika ja ÜRO sõnavabadusstandarditega. Vastus sellele teisele küsimusele on minu hinnangul kindel jah.

Riigi vastutus ja menetluse kuritarvitamine

Ministeriumi kiri ütleb sisuliselt, et õiguskaitsevahendid on juba olemas, sest vale kuriteokaebuse eest saab vastutusele võtta ning kriminaalmenetlusega tekitatud kahju saab hüvitada. See väide vajab olulist parandust. KarS § 319 karistab teadvalt vale kaebuse esitamist teise isiku toime pandud kuriteo kohta. Anti-SLAPP probleem ei piirdu sellega. Praktikas võib menetlust kasutada vaigistamiseks ka siis, kui kaebaja formuleerib oma väited „juriidiliselt ettevaatlikult“, jätab tõendamiskoormuse riigile ja saavutab oma eesmärgi juba menetluse enda, mitte süüdimõistmise kaudu. KarS § 319 ei püüa kinni neid juhtumeid, kus menetlus on pigem kuritarvituslik kui teadvalt väljamõeldud.

SKHS annab kannatanule reaalse, kuid piiratud hüvitusteekonna. Kui isik mõistetakse õigeks või menetlus lõpetatakse kindlatel alustel, saab ta nõuda kahju hüvitamist teatud meetmete — näiteks kinnipidamise, vara arestimise, ametist kõrvaldamise ja ebamõistliku menetlusaja — eest. Kui menetleja rikub süüliselt menetlusõigust, saab kahju nõuda sõltumata süüasja lõpptulemusest. Mittevaralist kahju saab teatud juhtudel nõuda ka au või hea nime teotamise eest. Kuid sellest ei järeldu, et igal SLAPP-laadse kriminaalmenetluse sihtmärgil oleks praktiline, kiire ja täielik heastamismehhanism. Seadus ei loo automaatset reeglit, et kuritarvitusliku menetluse sihtmärk saaks alati tagasi täies ulatuses oma tegelikud kaitsekulud, mainekahju ja menetlusest tingitud jahutava mõju. Veel vähem paneb see automaatselt kuritarvituse algatajale enda kanda kõiki tagajärgi.

Just siin ongi vaja minu pöördumises nõutud „reaalset riigi vastutust“. Kui riik jätab SLAPP-indikaatorid varakult märkamata ja laseb avaliku huviga seotud kriitiku suhtes käiku läbiotsimise, konfiskeerimise, ülekuulamised, tagaotsimise teated, vahistmised ilma et oleks süüdistust esitatud, surve või pika eelmenetluse, siis hilisem formaalne võimalus kahju taotleda ei ole veel sama mis tõhus kaitse. Tõhus kaitse tähendab ennekõike seda, et kuritarvituslik menetlus tuleb peatada enne, kui menetlus ise muutub karistuseks.

Mis tuleks Eestis õigeks teha

Minu eelistatud lahendus on lihtne: KarS § 305¹ tuleks tühistada. Seda saab teha ühe lausega: „Karistusseadustiku § 305¹ tunnistatakse kehtetuks.“ See oleks kõige puhtam viis viia Eesti õigus paremini kooskõlla ÜRO seisukohaga, et laimu kriminaliseerimist tuleb vältida, ning vähendada riski, et avalikes huvides kohtukriitika jahutatakse maha kriminaalähvardusega.

Kui poliitiline tahe täielikuks tühistamiseks puudub, siis tuleks vähemalt teha neli ranget parandust. Esiteks eemaldada vangistus kui võimalik karistus. Teiseks kirjutada norm ümber nii, et see ei kaitseks kohtunikku lihtsalt tema staatuse, vaid ainult konkreetse ja vahetu õigusemõistmise mõjutamise ohu eest. Kolmandaks lisada selgesõnaline erand väärtushinnangutele, heas usus esitatud avaliku huvi kriitikale, ajakirjanduslikule kontrollile ja kahtlustele, millel on piisav faktiline alus. Neljandaks panna süüdistusele kohustus tõendada mitte ainult vale fakti, vaid ka otsene tahtlus mõjutada pooleliolevas asjas õigusemõistmist ja selge ohu olemasolu. Alles sellise kärbitud versiooni puhul võiks üldse hakata vaidlema, kas säte on veel kaitstav.

Tsiviilõigusliku direktiivi sisuline ülevõtmine peaks Eestis tähendama vähemalt järgmist. Tsiviilkohtumenetlusse tuleb lisada avaliku osaluse definitsioon, SLAPP-indikaatorid, varajase lõpetamise taotlus, kohustus käsitleda seda kiiresti, võimalus nõuda tagatist kulude katteks, täielik tegelike esinduskulude väljamõistmine ja heidutusmehhanism pahauskliku hageja vastu. Lisaks tuleb anda organisatsioonidele õigus kostjat toetada, tagada ühes kohas kättesaadav info ning koguda ja avaldada andmeid. Kõik need elemendid on direktiivis kirjeldatud; „formaalne ülevõtmine“ ilma nendeta oleks sisuliselt läbikukkumine.

Kriminaalmenetluse jaoks soovitan kas eraldi anti-SLAPP seadust või KrMS täiendamist järgmise raamistikuga: prokuröri kohustus teha avaliku osaluse juhtumites varajane SLAPP-hinnang; kohustus võtta kirjalikult seisukoht võimu tasakaalustamatuse, avaliku huvi, kaebuse proportsionaalsuse ja tegeliku tõendusaluse kohta; kiire kohtulik kontroll, kui sihtmärk väidab kuritarvitust; piirang erimeetmete kohaldamisele enne sellise kontrolli läbimist; ning õigus täielikule kuluhüvitusele ja mittevaralise kahju hüvitamisele, kui menetlus osutub kuritarvituslikuks. Riigil peaks olema regressiõigus pahatahtliku kaebaja vastu, kuid sihtmärgi ees ei tohi riik peituda regressi taha.

Lõpuks vajab ka Riigikogu menetluskorraldus ausust. Kui õigusriigi aruande järgi oli ülevõtmise protsess 2025. aasta suvel alles alanud, siis peaks seadusandja nüüd avalikult välja ütlema, kas Eesti tahab teha minimaalse tsiviiltranspositsiooni või päriselt vastata Euroopa anti-SLAPP standardi eesmärgile. See ei ole enam tehniline küsimus. See on valik selle üle, kas kriitikut kaitstakse menetluse eest või kaitstakse menetlust kriitika eest.

Kontrollnimekiri kohtunikele ja juristidele

Praktiline tööriist kohtule, prokurörile, advokaadile ja toimetusele võiks olla järgmine. Kui asi puudutab avalikes huvides teemat, küsige kohe, kas väljendus oli faktiväide või väärtushinnang, kas kriitika põhines kontrollitavatel allikatel, kas kaebuse või süüdistuse maht on ebaproportsionaalne, kas eesmärk näib olevat maine- või menetlussurve, kas sama isiku vastu on varem või paralleelselt algatatud sarnaseid samme, ja kas kasutatav õigusvahend on viimane abinõu või lihtsalt kõige hirmutavam abinõu. Need küsimused jooksevad läbi nii direktiivi definitsioonidest kui Strasbourg’i proportsionaalsusanalüüsist.

Kohtunik peaks § 305¹ tüüpi asjades eriti selgelt kontrollima, kas prokuratuur püüab tegelikult kaitsta õigusemõistmise erapooletust või hoopis reageerib liiga teravalt institutsioonikriitikale. Advokaat peaks taotlema võimalikult varakult avaliku huvi tuvastamist, tõendusbaasi kirjeldamist ja proportsionaalsuskontrolli. Toimetus või ajakirjanik peaks dokumenteerima allikad, avaliku huvi, kontrollikatse ning selle, kas vaidlusalune väljend oli hinnang või fakt. Kui menetlusest on saanud lugu iseendast, on SLAPP juba osaliselt oma eesmärgi saavutanud.

Ka Riigikohus võiks lähiajal anda juhise, et § 305¹ tuleb tõlgendada äärmiselt kitsalt, vangistust mitte kohaldada ning avaliku huvi kriitika ja väärtushinnangute kaitset esikohale seada. Kui seadusandja sätet ei muuda, peab põhiseadus- ja konventsioonipärane kitsendav tõlgendus tulema kohtupraktikast. Kuid kohtulik remont ei ole siin hea asendus seadusandlikule parandusele.

Avatud küsimused ja piirangud

Käesoleva analüüsi piiranguks on see, et mul polnud mitte avalikuks kättesaadav konkreetne Eesti direktiivi ülevõtmise eelnõu tekst seisuga 6. mai 2026. Viimane kindel ametlik Euroopa Komisjoni allikas, mille ma kätte sain, ütles 2025. aasta juulis vaid seda, et Eesti oli ülevõtmisprotsessi alustanud.

Selle piirangu juures on lõppjäreldus siiski kõrge kindlusega: ministeeriumi vastus ei ole tervikuna piisav, ei ole sisuliselt Euroopa anti-SLAPP standardiga kooskõlaline ja ei ole ka õiglane minu küsitud probleemi suhtes. Ta on õigesti sõnastatud ainult ühes kitsas punktis — direktiiv ei laiene ise kriminaalasjadele. Kõiges muus, mis puudutab kriminaalse vaigistamise ennetust, § 305¹ põhiõiguslikku riski, riigi tegelikku vastutust ja vajadust rakendada kaitset sisuliselt, mitte formaalselt, jääb vastus alla nii ELi soovitusliku raamistikule kui laiematele rahvusvahelistele sõnavabadus- ja õiglase menetluse standarditele.

Kõige õpetlikum koht kohtunikele ja advokaatidele

See vaidlus ei ole enam ainult poliitiline. See on muutumas Eesti õiguskultuuri testiks.

Sest küsimus ei ole:

• kas kohtunikke võib laimata.

Küsimus on:

• millal muutub kriitika “laimamiseks”;
• kui kõrge peab olema avaliku huvi kaitse;
• millal muutub menetlus ise vaigistusvahendiks;
• ja kas Eesti õigussüsteem suudab SLAPP-i ära tunda enne, kui kahjustus on juba tekkinud.

Minu analüüsi kõige tugevam järeldus kõlab nii:

Direktiiv ei kohusta kriminaalset reformi, kuid Euroopa ja rahvusvaheline inimõiguste raamistik annab tugeva põhjuse see reform siiski ette võtta.

2026. aasta kevade seisuga liigub Eesti kahekihilise süsteemi poole:

• tsiviil-SLAPP kaitse tugevneb kiiresti;
• kriminaalne raamistik jääb aga vanasse paradigmasse.

Ja just siin hakkavadki järgmised kohtuvaidlused tõenäoliselt tekkima.

Mitte enam küsimuses:

• kas SLAPP eksisteerib.

Vaid küsimuses:

• kas Eesti õigus suudab eristada õiguskaitset ja vaigistamist.

Artikli autor: Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Artiklis kasutatud allikaid kokku 455. Peamised allikad:

gov.scot

https://www.gov.scot/publications/scottish-government-consultation-strategic-lawsuits-against-public-participation/pages/7/https://www.gov.scot/publications/scottish-government-consultation-strategic-lawsuits-against-public-participation/pages/7/

riigiteataja.ee

https://www.riigiteataja.ee/akt/184411https://www.riigiteataja.ee/akt/184411

https://www.riigiteataja.ee/akt/106012023004https://www.riigiteataja.ee/akt/106012023004

https://www.riigiteataja.ee/akt/SKHShttps://www.riigiteataja.ee/akt/SKHS

commission.europa.eu

https://commission.europa.eu/strategy-and-policy/policies/justice-and-fundamental-rights/democracy-eu-citizenship-anti-corruption/democracy-and-electoral-rights/protecting-journalists-and-human-rights-defenders-strategic-lawsuits-against-public-participation_enhttps://commission.europa.eu/strategy-and-policy/policies/justice-and-fundamental-rights/democracy-eu-citizenship-anti-corruption/democracy-and-electoral-rights/protecting-journalists-and-human-rights-defenders-strategic-lawsuits-against-public-participation_en

https://commission.europa.eu/document/download/a240f7e5-028d-4448-938f-33df5887531c_en?filename=10_1_63942_coun_chap_estonia_en.pdfhttps://commission.europa.eu/document/download/a240f7e5-028d-4448-938f-33df5887531c_en?filename=10_1_63942_coun_chap_estonia_en.pdf

ohchr.org

https://www.ohchr.org/sites/default/files/english/bodies/hrc/docs/gc34.pdfhttps://www.ohchr.org/sites/default/files/english/bodies/hrc/docs/gc34.pdf

hudoc.echr.coe.int

https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-58015https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-58015

https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-154265https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-154265

eur-lex.europa.eu

https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/HTML/?uri=CELEX%3A32022H0758https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/HTML/?uri=CELEX%3A32022H0758

cambodia.ohchr.org

https://cambodia.ohchr.org/sites/default/files/Softlaw/GC34-%20Eng.pdfhttps://cambodia.ohchr.org/sites/default/files/Softlaw/GC34-%20Eng.pdf

https://edoc.coe.int/en/international-law/12056-

Loe lisaks:

Rahvusvaheline ajakirjanik Annika Urm räägib eksperimendist, mille pärast tahetakse teda nüüd vangi panna: (kliki lingil)

https://youtu.be/dF7E2hbpGEk