Toome teieni Eesti riigi räpase saladuse, kus peaosalised Siim Kallas, Mart Laar ja Marko Tibar. Avaldame arvamust skandaalse “rublatehingu” kohta arhiividokumentide ja tunnistajate ütluste põhjal. Me pole kohtumõistjaks, vaid me avaldame arvamust enda teadmiste ja arusaamiste põhjal. Iga lugeja saab teha ise oma järeldused, kas selles loos on kuritegu või mitte ja kui on, kas peaks võtma kõik osalejad vastutusele?

Rublatehingute suur vale: kuidas Eesti õigussüsteem legaliseeris õigusvastase tegevuse

1990. aastate alguses Eestis toimunud rublatehingud ei ole lihtsalt majandusajaloo “vastuoluline episood” – see on räige näide sellest, kuidas riiklik süsteem varjas seaduserikkumisi ja õigustas ilmselget õigusvastasust.

1996. aastal jõustunud Riigikohtu otsus, mis õigustas miljardirublade varjatud väljavedu, põhineb nüüdseks teadaolevalt võltsitud ja tagantjärele koostatud dekreedil.

Süsteem kaitses iseennast – seaduste ja tõe arvelt.

Mis tegelikult toimus?

Ajavahemikul 23. detsembrist 1992 kuni 21. märtsini 1993 viidi Tallinna lennujaama kaudu välja 1,46 miljardit rubla. Raha transporditi diplomaatilise pagasina, salaja ja Eesti Panga välisvaluuta sisse- ja väljaveo reegleid rikkudes.
Selge ja lihtne: tegemist oli seaduserikkumisega.

Kuid kohtud leidsid, et kõik oli justkui lubatud. Nad viitasid müstilisele Rahareformi Komitee 4. detsembri 1992 dekreedile nr 040, mis pidi andma tegevusele “katte” ja käskima rublad “konfidentsiaalselt realiseerida”.

Tegelikkus?
Seda dekreeti väidetud kujul ei eksisteerinud rublatehingute toimumise ajal ega ka hiljem.

Dekreet nr 040 – suur pettus

Hiljem avalikuks tulnud faktid paljastavad, et nn dekreet kannab tegelikult kuupäeva 21. juuni 1993 – kuus kuud pärast seda, kui rublad olid juba Eestist välja veetud!
Veelgi hullem: selle sisu ei toetanud üldse toonaseid salajasi rublatehinguid.
Dekreet ei maini sõnagagi seda, millest kirjutab Riigikohus oma kurikuulsas otsuses.

Oluline on ka see, et Rahareformi Komitee büroo lõpetas tegevuse juba 01.07.1992. Büroo põhimääruse järgi oli just tema pädevuses dekreetide koostamine ja täitmise kontroll. Seega Laar ei saanud ise, üksi, dekreeti kinnitada.

Tegemist oli täieliku pettusega – hiljem vormistatud paberiga, millele rajati kogu õigustamise konstruktsioon.

See seab tõsise küsimuse alla kogu Riigikohtu lahendi usaldusväärsuse.

Õiguslik katastroof

• Faktiline eksimus: Kohtuotsus põhines olematule dokumendile. Õigusriigis tähendab see, et otsus ise on sisuliselt õigustühine.
• Õigusvastasus: Eesti seadused keelasid sellise rublade väljaveo ilma ametlike lubadeta. Käituti teadlikult ja tahtlikult seadusi rikkudes.
• Kohtulahendi farsilik kehtivus: Kuigi Riigikohtu otsus on juriidiliselt lõplik, on selge, et see tugines valedele eeldustele.

Süsteem õigustas seaduserikkumist – ja tegi seda ametlikult, Eesti Vabariigi nimel.

Järeldus: ajalugu tuleb ümber hinnata

Tänaste teadmiste valguses tuleb välja öelda ebamugav tõde: rublatehingud olid räigelt õigusvastased.
1996. aastal jõustunud Riigikohtu otsus põhines eksitusel või, täpsemalt öeldes, tahtlikult eksitaval alusel.

See ei olnud lihtsalt “ajastu paratamatus” või “kiire rahareformi möödapääsmatu hind”. See oli süsteemne seaduserikkumine, millele kirjutasid alla Eesti kõrgeimad õigusinstitutsioonid.

Ja küsimus, mis täna jääb:

Kui sügavalt oli Eesti riik valmis õigust ja tõde ohverdama, et peita omaenda ebamugavad teod?

Kas ja kuidas peaks õigussüsteem selliste ajalooliste kuritarvituste valguses täna tegutsema?

Kuula Raivo Paala intervjuud Kaguraadios 28.04.2025: