Kaasaegne küüditamine – surnuks menetletud elud ja unustatud kaaskannatanud

Meil on näiteid, kus inimesi on surnuks menetletud – nagu Kristi Loigo ja Jan Loigo. Siinjuures on oluline mõista tõde: Jan Loigo on kaaskannatanu, mitte süüdistatav – ta oli süüdistatava abikaasa, kes suri 1,5 aastat varem kui Kristi Loigo, ja keegi ei teinud sellest numbrit ega rääkinud midagi.

Mis on selle juures kõige julmem? Eesti kohtusüsteem ei pea inimese kannatusi mitte millegi vääriliseks. Kas Kristi Loigo neli last on saanud mingisugustki hüvitist ema kaotuse eest? Selle peale ütlevad mõned advokaadid, et seda “riigi süüd” ega “surma põhjust” ei saa tõendada. Sellist asja, mis on common sense (terve mõistus), ei pea ju tõendama – see on ilmselge asjaolu ja mitte juhuslik, et kaks inimest viie aasta jooksul menetleti surnuks riigi palgal olevate inimolendite juriidilise vägivallaga. Täna on igal kannatanul taga terve perekond kaaskannatanuid, keda süsteem ei pea absoluutselt millekski.

Ja samamoodi tõstetakse esile teisi traagilisi juhtumeid, kus inimesed on sattunud vanglast haiglasse või psühhiaatriaosakonda paigutatud – nagu Aivo Peterson, Sandra Sirge, Eneke Roots.

Küüditamise hind: Kodu, vara ja inimväärikuse kaotus

Vahistati ja kinni istus süütult ka Kersti Kracht – kuus kuud vangistust ja sai 2000 eurot hüvitist –, tulge taevas appi! Kas te teate, mis juhtub inimesega vanglas?

Inimene, kes pannakse vangi ajutiselt, eksituse tõttu, julmuse, terrori või vaigistamise eesmärgil – nad jäävad ilma kodust ja võimalustest elada edasi inimväärset elu! Isegi kui tal oli töökoht, toimetulekutoetus, puuduv töövõime, töötukassast abi, stipendiumid, vmt. – kõik toetused peatatakse ja töö kaob. Inimene kaotab kodu ja isiklikud asjad: tema asjad pannakse tänavale, mõnel juhul antakse tasuta taaskasutusse, mõnel juhul võib-olla müüakse midagi. Tema telefoni, üüriarved, laenumaksed jäävad maksmata ja inimene satub võlgadesse, mis toovad kaasa kohtutäiturite ja inkasso nõuded ja uued kulukad kohtuasjad.

Sinu lemmikloomad (kodused koerad, kassid, hobused, lehmad, sead, lambad, kanad, jne) antakse ära, sinu lapsed antakse ära jne. Ja kohtunikud annavad sulle 20 eurot päevas hüvitist, kui selgus, et inimene oli asjatult küüditatud (istus valesüüdistuse alusel vanglas). Kas inimene saab taastada oma endise elukvaliteedi, kui temalt on kõik ära võetud, meedia on ta maine sõelapõhjaks lasknud ja kohus mõistab hüvitist 20 eur päeva kohta?

Kõigepealt tuleks kohtunikud sinna vangi saata, ja vaatame, mida nad siis mõtlevad, kui palju peaks kõike hüvitama.

Avalikkuses on palju tähelepanu saanud satiiride peale solvunud Kohtunik Liina Naaber-Kivisoo juhtum, kus ta nõuab meedia ja kohtukiusu ohvrilt kümme korda suuremat kahjutasu, võrreldes sellega, mida ohvrile endale teistelt meediaettevõtetelt selle sama kohtuniku poolt välja mõisteti – see näitas kohtuniku tegelikku palet.

Vangla terror ja inimväärikuse alandamine

Lisaks kaotab inimene vanglas tervise, teda terroriseeritakse vaimselt, tema inimväärikust alandatakse, teda taltsutakse nagu tsirkuseahvi. Talle ei anta vajalikku ravi, isegi mitte samu tablette, mida arst on talle kirjutanud.

Inimest võidakse seal mürgitada ükskõik millise ravimiga. Iga ravim on mürk! Ja kui sa seda ei võta, siis antakse sulle seda sunniviisiliselt ja kirjutatakse, et sa ei teinud koostööd; see raskendab sinu olukorda, vanglakaristust pikendatakse või leitakse uus viis inimese inimväärikuse alandamiseks.

SEDA KÕIKE TEEVAD PROKURÖRID, KOHTUNIKUD JA ADVOKAADID NING KOHTUEKSPERTIISI ARSTID ÜHES JUHTUMIS DR EVELIN EDING JA DR TANEL VAAS, jt.

Kellele toob selline küüditamine kasu?

Jõuame samasse punkti inimeste õiglase kohtumõistmise ja proportsioonide rikkumisega, kus kohtunikud määravad kahjutasudeks 200–300-euroseid summasid. Kuid teistel puhkudel tehakse soodsaid otsuseid ja mõistetakse välja tuhandete eurode suurused kahjutasud satiiri eest.

Aga kes siis asjast võidab? Suurimad võitjad on advokaadid. Iga kohtuasja eest saavad advokaadid tuhandeid eurosid – 3000, 30 000, 50 000 kuni 100 000 eurot. Näiteks, Kersti Krachti juhtumis advokaat sai 95 000 ja Kersti Kracht ise sai 2000 eurot. See on täiuslik iseloomustus sellele ebaõiglasele ja pettuse lõhnalisele süsteemile. Kristi Loigo võitis küll kohtus Delfi Meediat, kuid maha ei võetud midagi Eesti Ekspressist ning tema pidi maksma ka vastaspoole kohtukulud.

Advokaat saab kümme korda rohkem raha kui ohver, kuid tegelikkuses peaks olema vastupidi – advokaat peaks saama näiteks 10% ohvrile väljamõistetud hüvitisest.

Siit tekib küsimus: miks meil on õigussüsteem, kui õigus ja õiglus puudub? Kohtumõistmine peaks olema inimese jaoks õiglane ja lahendama inimlikult ka kõik probleemid. Kohtud aga ei lahenda probleeme ega aita inimesi; järelikult tuleb kohtusüsteem lihtsalt ümber korraldada või sulgeda, sest see teeb rohkem kurja kui head.

Suur ebaõiglus on üksikema ja lapse sattumisel süsteemi hammasrataste vahele.
Eestis on neid juhtumeid tuhandeid! Need emad on kohtu poolt tehtud haigeks ja vaeseks, nad käivad ringi nagu elavad laibad ja tihti antakse lapsed isale, kes võib olla alkohoolik, narkomaan, nartsissist, pedofiil või töönarkomaan, keda lapsed isegi ei huvita. Seda teevad kohtunikud, lastekaitse ja sotsiaaltöötajad. Meie enda silme all “hävitatakse” Eesti emasid vaimselt. Väga tihti käivad kokkulepped kohtunike kaudu.

Vaadates emade traagilist saatust, on samasuguse süsteemse vägivalla ohvriks langenud ka Kristiina Heinmets. Tema võitlus laste ja õigluse eest on samuti jalge alla trambitud – emad jäetakse süsteemi poolt ilma oma lastest ja väärikusest, elud hävitatakse ilma et õiglusel oleks siin mingit rolli. Need on sihipärased ja hävitavad rünnakud emade vastu, kus kogu süsteem töötab selle nimel, et inimene maatasa teha.

Inimene on kaotanud kõik, ime, et ta elus on veel. Eesti rahvas on selle tunnistajad ja pealtvaatajad. Kas õiguskantsler Ülle Madise (lisaks laste ombudsman) tegi midagi emade ja laste kaitseks? Lasteombudsman, justiitsminister, peaminister, president, jne – kõik laiutavad käsi ja ütlevad, et nad ei saa midagi teha.

Eestis panevad kohtunikud pidevalt süütuid inimesi vangi niisama, igaksjuhuks.

Tagaotsitavaks on kuulutatud näiteks Eneke Roots ja Annika Urm ja veel sadu Eestlasi – aga mille eest? Kohtuprotsessid on tihti pooleli, pole lõplikku jõustunud otsust aga igaks juhuks on vaja vangi panna. Ja kui polegi süüdi, siis riik maksab ju 20 euri vanglas istutud päeva eest! Selliseid ebaõiglaseid ja põhiseaduse vastaseid otsuseid langetavad kohtunikud Mairi Heinsalu, Marju Persidskaja, kui lugeda avalikkuses olevaid artikleid. Avalikes uudistes loeb ka välja, et sellise ebaõigluse – küüditamise – taga seisavad prokurörid Paul Pikma, Toomas Tomberg, Astrid Asi, Andres Parmas, ning kohtunikud Liina Naaber-Kivsoo, Tarmo Tina, Vallo Kariler, Olev Mihkelson, Anna Liiv, Kädi Vaker, Ahti Kuuseväli, jt..

Küüditamisele on aidanud kaasa advokaadid Karmen Turk, Maarja Pild-Freiberg, Mari Männiko, Andra Olm, Sirje Must, Marika Suurpere ning “musta töö” tegijatena Indrek Meltsas ja Katrin Lust (mõlemad Elu24 toimetajad). Samuti on Riigikohtu esimehel Villu Kõvel siin otsustav roll.

Näiteks avalikkuses suure tähelepanu alla sattunud Annika Urmi juhtumid on ka Fonte.News kanalis kajastatud koos tõendite ja kohtudokumentidega, ja kui need panna AI (chatGPT, gemini, claude või grok) programmi analüüsi tegemiseks, siis tuleb sealt vastuseks mitmekümne punktiline loetelu kohtunike, advokaatide, prokuröride vigade kohta ja põhiseaduse rikkumiste ja ka vastuolud Euroopa inimõiguste konventsiooniga.

Inimese vabaduse võtmine ei tohi sündida lihtsalt niisama, see on inimese põhiõigus ja mitte keegi ei tohi niisama inimeselt vabadust võtta – see on kuritegu. Inimeselt vabaduse võtmine on ja peab olema viimane ja väga viimane meede.

Täna näeme Eesti kohtus sellist kohtunike suhtumist: lähed kohtusse ja sul on näiteks teisipäev, aga kui kohtunikule see päev ei sobi, siis ta ütleb, et sina valetasid ja täna on kas hiline esmaspäev või vara saabunud kolmapäev, aga kindlasti ei ole see teisipäev.

Veelgi hullem on see, kui süüdistatav on juba kohtuprotsessidega pankrotti aetud, töötu, kodutu, tervis korrast ära – otsustab kohtunik süüdistatava vanglasse panna kolmeks kuuks, kuni kohtunik ise puhkusel on, lihtsalt niisama, asja eest teist taga! Ja siis ta laseb selle kinnitada veel ringkonnakohtus ja riigikohtus, ning lõpuks on seitse kohtunikku teinud teisipäevast hilise esmaspäeva ja nii vorbivad kohtunikud endale tõendeid.

See kõik on kopeeritav igasse riigiasutusse: Andmekaitse Inspektsioon (AKI), Justiitsministeerium, õiguskantsler. Samuti on seotud Advokatuur, kes on endale teinud „aukohtu“, kus nad siis vormivad endale sobivaid tõendeid ja otsuseid. Kohtul on veel ka „õigete ja vajalike“ tõendite vormimise kohaks Eesti Kohtuekspertiisi Instituut, mis ei vastuta mitte milleski, aga kellele on antud piiramatu õigus otsustada, kas võtta inimese elu, panna ta vangi või ravile – ja suurimad kurjategijad, „arstid“, saavad riigilt palka, näiteks Dr Tanel Vaas ja Dr Evelin Eding.

On üks rahva sees leviv ütlus: “Igal arstil on oma patsientidest surnuaed.”

Kõik need küüditajad ja represseerijad on kurjategijad ja nad on meie enda Eesti inimesed ning kõige julmem on see, et seda süsteemi poolt “kohtu ja meedia” küüditamist on tehtud juba üle 30 aasta.

Budapesti kingad Doonau jõe kaldal ja ajaloo koonduslaagrite süsteem

„Kingad Doonau kaldal“ (Cipők a Duna-parton) on Budapestis Doonau jõe idakaldal asuv mälestusmärk. See mälestab 1940. aastatel ehk Teise maailmasõja ajal Nooleristi (Arrow Cross) militaaride poolt jõkke tulistatud ja hukatud inimesi.

Hukkamiste viis ja julmus

Ohvrid toodi Doonau kaldale rühmadena ning nad seoti nööride või traatidega üksteise külge. Militsionäärid tulistasid tavaliselt vaid ühte või paari inimest rühmas.

Tulistatud ohvrid kukkusid vette ja tõmbasid endaga kaasa ka teised elusad inimesed, kes olid nendega kokku seotud.

See meetod valiti laskemoona kokkuhoiuks ja julmaks meelelahutuseks, jättes ülejäänud ohvrid külmas jõevees uppuma.

Mälestusmärgi ajalugu ja tähendus

Skulptuurikompleks asub umbes 300 meetri kaugusel Ungari parlamendihoonest. Selle autorid on filmilavastaja Can Togay ja skulptor Gyula Pauer.

Monumendil on 60 paari 1940. aastate stiilis autentseid raudkingi, mis on kinnitatud otse jõeäärsele kivikaldale.

Ohvrid pidid enne hukkamist ja jõkke kukkumist oma jalanõud kaldale jätma, kuna kingad olid siis väärtuslikud esemed – väärtuslikum kui inimelu.

Ega need ohvrid ei tulnud kuskilt kaugelt lennukite või rongidega – nad elasid samas linnas koos oma tapjatega. Kõik kordub tänases maailmas nüüd ja praegu: meil on juba aastakümneid kestnud varjatud ühiskondlikud konfliktid ja julmused toimuvad meie ümber igal sammul.

Ajaloo hirmus muster: Koonduslaagritest tänase päevani

See, mis toimus natsionaalsotsialistliku Saksamaa koondus- ja hävituslaagrites – olgu selleks siis Auschwitz-Birkenau, Treblinka, Belzec või Sobibor –, ei ole kuhugi kadunud. See õudne süsteem toimib täpselt samade reeglite järgi:

Seleksioon: Saabunud inimestest eraldati kohapeal platvormil need, kes suunati sunnitööle, ja need, kes saadeti gaasikambrisse.

Tööga hävitamine: Tööle valitud vangid pidid ehitama laagreid ning töötama rasketööstuses, kuni nad kurnatuse tõttu hukati.

Pettus ja manipulatsioon: Ohvritele öeldi paanika vältimiseks, et nad viiakse pesema ja desinfitseerimisele.

Hukkamine: Inimesed lukustati hermeetilistesse ruumidesse, mis nägid välja nagu duširuumid, ning ruumi lasti mürkgaasi (nt Zyklon B).

Me näeme täpselt sama mustrit kordumas igal sammul – inimestega manipuleeritakse, neid petetakse ja hävitatakse süsteemselt, olgu siis laagrites või tänapäeva bürokraatlikes ja ühiskondlikes hammasratastes.

17 ja 18 sajandi küüditamise näited

Ajaloo märkmetest on näha, et 17 ja 18 sajandil hõivasid Sakslased Poolamaa ja muutsid selle enda koloniaalmaaks. Sakslased saatsid seda koloniaalmaad ülesse ehitama Saksamaa oma inimesi ja ennekõike need, kes polnud Saksamaa poliitilisele süsteemile lojaalsed. Sealt edasi küüditasid “omad inimesed” oma kaaskannataid edasi Ukrainasse ja saadeti jälle võõrale maale maad harima just need , kes protesteerisid võimu ja süsteemide vastu. Ja paljudele on tuttav see ajaloo osa, kui meie esivanemad siberisse küüditati ja sama küüditamine oli ka Tšornobõli tuumakatastroofi likvideerimine 1986 aastal, sest sinna saadeti just Baltikumist noored tugevad mehed ja tagasi tulid neist osad ja kes tagasi tuli, oli eluaegne invaliid.

Ukraina sõja sisekonfliktid ja sunniviisiline mobiliseerimine

Meil on täpselt sama. Ukrainas sõdurid “värbavad” teisi ukrainlasi sõtta ja mis te arvate, et neid ootab midagi ilusat ees? Neid vägisi pannakse autodesse nelja inimesega ühe vastu, viiakse vanglasse ning neid piinatakse nii füüsiliselt kui vaimselt. Neid pekstakse, hoitakse näljas ja alandatakse nende enda kaasmaalaste poolt, mitte venelaste, vaid nende endi inimeste seast.

Kui nad on piisavalt alandatud, mõnitatud ja inimväärikuse kaotanud, saadetakse nad äkki otse sõtta, mis on inimeste hakklihamasin, kus üle miljoni Ukraina mehe on juba surnud.

Tavaline inimene ei taha sõdida, ukrainlased ja venelased on tavaliste inimestena sõbrad, vennad ja pered, ning praegusel juhul toimub Ukraina genotsioon/genotsiid ukrainlaste enda poolt enda inimeste tapmisega ning füüsilise ja vaimse vägivallaga, olgu selle nimeks siis küüditamine, genotsiid või muu. On arusaamatu, miks ukrainlased liiguvad üksi tänaval ja miks neil puuduvad pipragaasid ja noad autokummide läbi lõikamiseks.

Srebrenica genotsiid ja ajaloo korduvad verised mustrid

See kõik meenutab traagilisi ajaloolisi mustreid, nagu 1995. aastal Srebrenicas (Bosnia ja Hertsegoviina) toimunu. Srebrenica veresaunas mõrvati serbia vägede poolt – keda juhtis Ratko Mladić – enam kui 8000 Bosnia moslemit (meest ja poissi). Inimesed meelitati lõksu, eraldati peredest, veeti hukamiskohtadesse ja tapeti süstemaatiliselt. See on üks rängemaid inimsusevastaseid kuritegusid Euroopa kaasaegses ajaloos, mis tõestab, et sarnased süsteemsed julmused ja inimelude hävitamine võivad erinevates vormides korduda.

Kokkuvõtvalt:

“Kaasaja küüditamine pole gaasikamber, mahalaskmine, jõkke uputamine või siberisse saatmine – see on riigisüsteemides kodutuks, vaeseks, vigaseks ja surnuks menetlemine riigi palgal olevate kohtunike ja ametnike poolt.“

Arvamusloo autor: “Lemon” (Kirjanikunimi-pseudonüüm)

Kui Fonte.News artiklid sulle meeldivad ja pead oluliseks selle kanali tööd, siis palun toeta:

Loe sarnastel teemadel lisaks:

“Lauri ja Ülle Madise on otseselt töötanud Eesti õigusmaastiku ja Põhiseaduse kujundamise juures, samuti selle vastavusse viimisel EU seadustega. Täna (21.08.2026) on Eesti olukorras, kus kohtunikud tegutsevad seadusevastaselt ja karistamatult, Eestis õiglust ega õigust pole, lapsed ja emad on kaitseta, SLAPP hagid kriitikute suhtes aina võimenduvad, ausaid ja vabasid poliitilisi valimisi ei eksisteeri, rahval puudub jätkuvalt kõrgeim otsustusõigus ja vabadus.”

Õiguskantsleri Ülle Madise roll

Ülle Madise on abielus jurist Lauri Madisega, kes on töötanud kohtunikuna (sh Euroopa Liidu Üldkohtus) et.wikipedia.org. Ülle võttis pärast abiellumist 2000. aastal perekonnanime Madise (sündinud oli ta Ülle Anton).

Vanemad: Ülle Madise isa on Tõnu Anton, tuntud Eesti endine poliitik, pangandustegelane ja Riigikohtu kohtunik et.wikipedia.org. Tema ema kohta avalikud allikad teavet ei esita, mis viitab sellele, et ta hoiab ema isiklikku elu privaatsena.

Loe Lauri Madise elulugu ja otsusta ise, kas tema peaks vastutama, et Eestis ei kehti põhiseadus ja puudub õiglus?

Lauri Madise – Eesti jurist ja kohtunik

Karjäär ja ametikohad juristi ja kohtunikuna

• Haridus: Lauri Madise (sündinud 1974 Tartus) omandas 1995. aastal õigusteaduse diplomi Poitiers’ ülikoolis Prantsusmaal ning 1998. aastal teise õigusteaduse diplomi Tartu Ülikoolis curia.europa.eu.
• Justiitsministeerium (1995–1999): Pärast ülikooli asus Madise tööle Eesti Justiitsministeeriumis, kus ta töötas nõunikuna aastatel 1995–1999 curia.europa.eu. Selles rollis aitas ta nõustada ministeeriumi õigusloome ja justiitshalduse küsimustes.
• Riigikogu põhiseaduskomisjon (1999–2002): Aastatel 1999–2002 oli ta Riigikogu põhiseaduskomisjoni sekretariaadi juhataja curia.europa.eu. Selles ametis vastutas Madise komisjoni töö korraldusliku poole eest ja osales põhiseaduslike seadusemuudatuste ettevalmistamisel (nt Eesti põhiseaduse täiendamise töörühmas seoses ELiga liitumisega digikogu.taltech.ee).
• Tallinna Ringkonnakohus (alates 2002): 2002. aastal asus Madise kohtunikuna tööle Tallinna Ringkonnakohtus curia.europa.eu. Ta töötas ringkonnakohtu halduskolleegiumis (haldusõiguse asjades) ning omandas kiiresti maine kompetentse ja noore kohtunikuna err.ee , err.ee. 2005. aastal nimetati ta ka kohtunikueksami komisjoni liikmeks, aidates hinnata uute kohtunike pädevust, ning ta osales aktiivselt konstitutsiooni- ja haldusõiguse seadusloomes curia.europa.eu.
• Euroopa Liidu Üldkohus (alates 2013): Valitsus toetas 2013. aastal Lauri Madise kandidatuuri Euroopa Liidu Üldkohtu kohtunikuks err.ee. Ta nimetati Üldkohtu kohtunikuks 23. oktoobril 2013, asudes esindama Eestit Luxembourgis asuvas Euroopa Liidu kohtusüsteemi teises astmes curia.europa.eu. Madise on seega alates 2013. aastast töötanud Euroopa Liidu Üldkohtu kohtunikuna ning on korduvalt ametisse tagasi nimetatud (Üldkohtu kohtunike ametiaeg on 6 aastat, Eesti valitsus on tema volitusi pikendanud) en.wikipedia.org. Tema senine karjäär hõlmab seega nii kõrgetasemelist õigusloome-alast tööd Eestis kui ka teenistust kohtunikuna nii riigisisesel kui rahvusvahelisel tasandil. curia.europa.eu , err.ee

Koostöö tuntud Eesti juristide, advokaatide ja kohtunikega

Lauri Madise on oma ametite jooksul teinud koostööd paljude tänaste silmapaistvate Eesti õigusvaldkonna tegelastega. Nii avalikus teenistuses kui ka erialastes projektides on tema kaastööliste ring olnud laiahaardeline:

• Õigusloome ja põhiseadus: Põhiseaduskomisjoni sekretariaadi juhina puutus Madise kokku toonaste juhtivate juristidega, kes kujundasid Eesti põhiseaduslikku korda. Näiteks tegi ta koostööd Riigikogu põhiseaduse täiendamise töörühmas, kuhu kuulusid teiste seas õigusteadlased ja riigiametnikud nagu endine justiitsminister Märt Rask ning ekspertidest nõuandjad. Samuti oli tema kolleegiks Riigikogus komisjoni nõunikuna töötanud Ülle Madise (praegune õiguskantsler), kellega koos arutati põhiseaduse ja õigusreformi küsimusi digar.ee , digar.ee.
• Kohtusüsteem: Tallinna Ringkonnakohtus teenides tegi Madise tööd kogenud kohtunike kõrval. Ta oli samas kolleegiumis näiteks Peeter Roosma’ga, kes toona töötas kohtunikuna haldusasjades (Roosma on hiljem saanud Eesti kohtunikuks Euroopa Inimõiguste Kohtus) ning kohtus tihti ka Ivo Pilvinguga (kes oli halduskolleegiumi kohtunik enne üleminekut Riigikohtusse) digar.ee. Kohtunikueksami komisjonis töötades tegutses Madise koos tunnustatud õigusteadlaste ja kohtunikega nagu Kalle Merusk (kauaaegne professor ja endine Riigikohtu liige) ning Uno Lõhmus (endine Riigikohtu esimees ja esimene Eesti kohtunik Euroopa Inimõiguste Kohtus) – nimetatud isikud kuulusid samuti õigusalastesse komisjonidesse ja töörühmadesse, kus Madise osales digar.ee.
• Õigusteaduslik koostöö: Lauri Madise on panustanud ka õigusteaduslikesse ühisprojektidesse. Ta oli üks Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaande (2012) kaasautoreid, kuhu kuulus suur hulk Eesti tippjuriste. Selles kogumikus kirjutasid koos temaga kommentaare näiteks Uno Lõhmus, Ülle Madise, Rait Maruste (Riigikohtu endine esimees ja kunagine EIK kohtunik), Kalle Merusk, Lauri Mälksoo (rahvusvahelise õiguse professor), Raul Narits (professor), Nele Parrest (praegune Riigikohtu kohtunik), Urmas Reinsalu (jurist ja poliitik) jt. digar.ee. Selline laiapõhjaline koostöö näitab, et Madise on tegutsenud ühes tiimis paljude Eesti õiguse tippspetsialistidega – nii kohtunike, advokaatide, akadeemikute kui ka riigiametnikega. Tema nime leiab sageli kõrvuti teiste tunnustatud juristide nimedega ühistes publikatsioonides ja komisjonides, mis kinnitab tema tihedat seost Eesti õigusühiskonnaga. digar.ee

“On väheusutav, et õigustegevuses huvide konflikt puudub ja Ülle Madise saab olla sõltumatu ja neutraalne.”

Praegune ametikoht ja kolleegid kohtusüsteemis

Euroopa Liidu Üldkohtu kohtusaal Luksemburgis, kus Lauri Madise töötab kohtunikuna. Üldkohus arutab peamiselt kaebusi, mille esitavad eraisikud ja ettevõtjad EL institutsioonide otsuste peale, ning liikmesriikide hagisid näiteks Euroopa Komisjoni vastu vm.ee. Madise kuulub sellesse 54 kohtunikust koosnevasse kohtusse alates 2013. aastast.

Praegune staatus: Lauri Madise on tänaseni kohtunik Euroopa Liidu Üldkohtus (General Court) Luxembourgis vm.ee. See on Euroopa Liidu Kohtu süsteemi teine aste, mis tegeleb peamiselt ettevõtjate ja kodanike kaebustega liidu institutsioonide vastu, liikmesriikide hagidega Euroopa Komisjoni vastu ning ELi avaliku teenistuse vaidlustega vm.ee. Madise on üks kahest Eesti esindajast Üldkohtus – Eesti teine kohtunik selles kohtus on Iko Nõmm (alates 2019. aastast) vm.ee. Üldkohtu kohtunikud töötavad kuueliikmelistes koja koosseisudes; Madise osaleb lahendite tegemisel võrdväärselt teiste riikide kohtunikega, täites sõltumatu kohtuniku rolli.

Kolleegid Eestis ja Euroopas: Rahvusvahelises kohtusüsteemis töötades on Lauri Madise kolleegideks erinevate EL liikmesriikide kohtunikud. Eesti kontekstis on tema vahetu kolleeg Luxembourgis Iko Nõmm, kellega koos esindatakse Eestit Üldkohtus vm.ee. Samuti teeb ta koostööd tihedalt Küllike Jürimäega, kes on Eesti kohtunik Euroopa Liidu kõrgeimas kohtus (Euroopa Kohus) – Jürimäe istub Euroopa Kohtu kohtunikkonna koosseisus alates 2013. aastast vm.ee. Kuigi Madise igapäevatöö toimub Euroopa tasandil, hoiab ta sidet ka Eesti kohtunike kogukonnaga: ta on Eesti Kohtunike Ühingu liige curia.europa.eu ning osaleb aeg-ajalt erialaseltes aruteludes ja koolitustel, kus tema kolleegideks on Eesti kohtunikud kõikidest kohtuastmetest. Näiteks on ta ühiselt esinenud ettekannetega koos Julia Laffranque’iga (endine EIK kohtunik) ning kohtunud regulaarselt Riigikohtu esindajatega, et jagada kogemusi Euroopa Kohtusüsteemis töötamisest facebook.com. Madise tänased kolleegid ulatuvad seega Eesti kohtusüsteemist kuni rahvusvahelise kohtuni välja – ta tegutseb võrgustikus, kuhu kuuluvad nii Eesti kui ka teiste riikide tippkohtunikud. vm.ee

Tööülesanded ja vastutusvaldkonnad tänases ametis

Kohtunikuna Euroopa Liidu Üldkohtus tegeleb Lauri Madise igapäevaselt Euroopa Liidu õiguse kohaldamise ja vaidluste lahendamisega. Tema töö hõlmab järgmisi valdkondi ja ülesandeid:

• EL-i institutsioonide otsuste kontroll: Madise osaleb kohtuasjade läbivaatamisel, kus eraisikud või ettevõtted kaebavad Euroopa Liidu institutsioonide otsuste peale (nt vaidlustatakse Euroopa Komisjoni määrus, trahv või haldusotsus). Üldkohus kontrollib selliste otsuste seaduslikkust – näiteks konkurentsiõiguse, riigiabi, kaubamärkide, andmekaitse ja muudes valdkondades vm.ee. Madise vastutab koos kolleegidega selle eest, et kaebused saaksid õiglase ja põhjaliku kohtuliku arutamise ning et EL õigusnorme tõlgendataks ühtselt.
• Liikmesriikide hagid: Üldkohus arutab ka liikmesriikide kaebusi Euroopa Komisjoni või muude EL institutsioonide vastu. Sellistes asjades on Madisel kohtunikuna ülesanne hinnata, kas vaidlusalused institutsioonide sammud rikuvad EL-i aluslepinguid või ületavad volitusi vm.ee. Näiteks võib mõni liikmesriik (sh Eesti) pöörduda Üldkohtusse, vaidlustades komisjoni otsuse – Madise peab siis koos ülejäänud kohtukoosseisuga otsustama, kas kaebus on põhjendatud.
• Avaliku teenistuse vaidlused: Ajalooliselt (kuni 2016. aastani) kuulusid Üldkohtu pädevusse ka Euroopa Liidu institutsioonide ametnike töövaidlused. Need personalivaidlused (nt ametnike edutamine, distsiplinaarkaristused jms) olid samuti valdkond, millega Üldkohus tegelesvm.ee. Kuigi tänaseks on enamik selliseid vaidlusi ümber korraldatud, on Madisel olemas kogemus ka personaliküsimuste lahendamises Euroopa Kohtu süsteemis.
• Kohtuotsuste koostamine: Madise osaleb kohtuasjade aruteludel ja on sageli määratud raportöörkohtunikuks, mis tähendab, et ta paneb kokku kohtuotsuse projekti. Ta vastutab konkreetse kohtuasja materjalide läbitöötamise, õigusliku analüüsi tegemise ning kolleegidega argumentide arutamise eest, enne kui otsus tehakse. Tema vastutusvaldkonda kuulub seega ka kvaliteetse ja selgelt põhjendatud kohtuotsuse teksti koostamine konkreetsetes asjades.
• Koja töö ja üldasjad: 2021. aasta kohtukorralduse järgi on Üldkohtu kohtunikud jaotatud kodadesse. Lauri Madise on ühe koja liige ning ei välista, et ta võiks täita ka koja presidendi kohustusi tulevikus vastavalt staažile (hetkel sellele viidet pole). Lisaks põhivastutusele kohtuasjade lahendamisel tegeleb ta ka kohtuinstitutsiooni üldiste ülesannetega – osaleb vajadusel üldkogu istungitel, arutab menetlusnormide täiendamist ning esindab Üldkohut välissuhtluses, kui selline kohustus peaks rotatsiooni korras temale langema. Kokkuvõtvalt vastutab Madise oma tänases ametis selle eest, et Euroopa Liidu õigusriigi põhimõtted oleksid tagatud: ta lahendab keerukaid vaidlusi erapooletult ning kannab hoolt, et tema tehtavad otsused oleksid põhjendatud ja kooskõlas EL-i õigusega.

Seos Eesti esindamisega Euroopa Inimõiguste Kohtus

Lähtuvalt avalikest allikatest ei nähtu, et Lauri Madisel oleks otsene roll Eesti esindamisel Euroopa Inimõiguste Kohtus (EIK) või sealsete kaebuste menetlemisel. Ta ei ole Eesti kohtunik Strasbourgis paiknevas EIK-s – selleks on praegu Peeter Roosma (kes alustas 2020. aastal Julia Laffranque’i järel EIK kohtunikuna). Samuti ei tegutse Madise Vabariigi Valitsuse esindajana EIK-s. Eesti valitsuse poolt nimetatud esindajaks (agentiks) EIK menetlustes on tavaliselt välisministeeriumi vastava osakonna jurist; hetkel täidab seda ülesannet Tim Kolk, kes 2024. aasta seisuga esindab Eestit EIK-s ja suhtleb kohtuga Eesti nimel vm.ee.

Kuigi Lauri Madise ametikoht EL-i Üldkohtus ei seo teda otseselt EIK tööga, on tal siiski kaudne kokkupuude inimõiguste valdkonnaga läbi oma varasema õigusalase tegevuse. Näiteks on ta tegelenud põhiseaduslikkuse järelevalve küsimustega ning analüüsinud (koos kolleegidega) EIK lahendite mõju Eesti õigusele. Ta on kaasautorina osalenud väljaannetes, mis käsitlesid EIK praktikaga seotud teemasid Eestis – näiteks põhiseaduse kommenteeritud väljaandes 2012. aastal andis ta oma panuse sellesse, kuidas EIK põhimõtted kajastuvad Eesti õiguskorras digar.ee. Need akadeemilised ja analüütilised tegevused näitavad tema teadlikkust EIK standarditest, kuid ametlikku rolli (näiteks valitsuse esindajana EIK-s või EIK kohtunikuna) tal ei ole. Eesti inimõiguste kaitsega seotud kohtuasjades esindavad riiki teised isikud – valitsuse volitatud esindaja ning kohtunik Strasbourgis – ning Madise ei sekku nende pädevusalasse vm.ee.

Kokkuvõte: Lauri Madise on silmapaistev Eesti jurist, kelle karjäär ulatub Justiitsministeeriumist ja Riigikogust kuni kohtunikutööni nii Eesti kohtusüsteemis kui ka Euroopa Liidu kohtus. Ta on töötanud koos paljude Eesti õigusvaldkonna tippudega ning teenib praegu rahvusvahelise kohtunikuna, esindades Eestit Euroopa Liidu Üldkohtus. Oma ametikohal vastutab Madise EL-i õiguse ühetaolise kohaldamise eest ja lahendab piiriülese mõjuga kohtuvaidlusi. Samas ei seo tema roll teda otseselt Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlustega – Eestit esindavad seal teised ametikandjad. Madise tegevus ja kogemus kinnitavad tema olulist panust Eesti ja Euroopa õiguse arengusse, kus ta on nii kolleegide kui ka avalikkuse silmis kõrgelt hinnatud professionaal.

Ülle ja Lauri Madise roll Eesti õigussüsteemis

Ametialased kohustused ja mõjuvõimalused

Ülle Madise (Õiguskantsler): Õiguskantsler on sõltumatu põhiseaduslik institutsioon, kelle ülesanne on kontrollida, et seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigusaktid vastaksid Eesti põhiseadusele ja seadustele riigiteataja.ee. Ülle Madise, kes on õiguskantsler alates 2015. aastast, võib avastatud vastuolude korral teha parlamendile ettepaneku õigusakti muutmiseks või pöörduda Riigikohtusse, et nõuda põhiseadusvastase normi kehtetuks tunnistamist news.postimees.ee. Õiguskantsler esitab Riigikogule ka iga-aastase ülevaate oma tegevusest, sealhulgas järelevalvest põhiõiguste ja -vabaduste järgimise üle riigiteataja.ee. Lisaks põhiseaduslikkuse järelevalvele on õiguskantsler ombudsman – ta lahendab inimeste kaebusi ametiasutuste peale ning tegutseb lasteombudsmani ning piinamisvastase ennetusasutusena riigiteataja.ee , riigiteataja.ee. Ülle Madise on avalikult rõhutanud, et õiguskantsleri roll pole poliitika kujundamine, vaid seaduste ja võimutegevuse õiguspärasuse hindamine: mitte iga ebaõiglus või “rumalus” pole põhiseaduse rikkumine news.postimees.ee. Ta on rõhutanud, et põhiseadust ei tohi kasutada “haamrina”, et õiguskantsler või kohus saaks kehtestada oma maailmavaadet – esmajoones peab lahendusi leidma demokraatlikult valitud seadusandja news.postimees.ee. Seega saab Ülle Madise oma ametis mõjutada õigusriigi arengut peamiselt nõuannete, ettepanekute ja vajadusel kohtulike vaidluste kaudu, kuid tal puudub otsene õigus ise seadusi muuta või poliitikat kujundada – ta saab juhtida tähelepanu põhiseaduslikele probleemidele ning nõuda nende lahendamist.

Lauri Madise (Euroopa Liidu Üldkohtu kohtunik): Lauri Madise on alates 2013. aastast üks Eesti poolt nimetatud kohtunikest Euroopa Liidu Üldkohtus curia.europa.eu. Varem teenis ta Eesti kohtusüsteemis – töötas 2002–2013 Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi kohtunikuna ning osales ka põhiseadus- ja haldusõiguse seadusloomes eksperdina curia.europa.eu. Üldkohtus tegeleb Lauri Madise peamiselt Euroopa Liidu õiguse küsimustega: Üldkohtu pädevuses on esimeses astmes lahendada liikmesriikide ja eraisikute kaebusi EL institutsioonide õigusaktide peale (nt konkurentsiõiguse, riigiabi, kaubanduse jms vaidlused) ning kontrollida EL institutsioonide tegevuse seaduslikkust riigikohus.ee. Kuigi Lauri Madise on Eesti jurist, on tema töö fookus Luxembourgis – ta ei tegele otseselt Eesti siseriiklike kohtuasjade või poliitikaga. Tema panus Eesti õigussüsteemi arengusse seisneb eelkõige varasemas tegevuses (nt Riigikogu põhiseaduskomisjoni nõunikuna ja kohtunikuna) ning Eesti esindamises Euroopa kohtusüsteemis. Üldkohtu kohtunikuna kujundab ta Euroopa Liidu kohtupraktikat, mis võib kaudselt mõjutada ka Eesti õiguskeskkonda juhul, kui ELi õigusnormide tõlgendused kanduvad siseriiklikku õigusesse. Samas on tema otsene mõju Eesti sisepoliitikale või kohtusüsteemi korraldusele piiratud – ta ei osale Eesti kohtute töös ega poliitilises protsessis, vaid täidab rahvusvahelises kohtus sõltumatu kohtuniku ülesandeid.

Avalik kriitika nende tegevuse ja mõju kohta

Ülle Madise tegevus on pälvinud nii tunnustust kui kriitikat. Paljud hindavad teda kui erapooletut õiguskaitsjat ja põhiseaduslike väärtuste selgitajat, kuid eriti teravat kriitikat on tulnud mõnede poliitikute poolt. Näiteks 2020. aastal, kui õiguskantsler Madise juhtis tähelepanu valitsuse pensionireformi põhiseaduslikele probleemidele, süüdistasid toonased valitsuskoalitsiooni liikmed teda poliitilises kallutatuses. Siseminister Mart Helme (EKRE) väitis otsesõnu, et “õiguskantsler tegeleb poliitikaga” ning et Madise kasutab õiguslikke instrumente “teatud huvigruppide” huvides – mis Helme hinnangul ei kuulu õiguskantsleri pädevusse err.ee. Sarnast kriitikat esitas Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder, leides et õiguskantsler on oma pensionireformi puudutavate ettepanekutega ületanud oma volituste piire ja väljendanud isiklikke eelistusi news.postimees.ee , news.postimees.ee. Need väljaütlemised peegeldavad poliitilist pinget – valitsusparteide esindajad tundsid, et õiguskantsler sekkub nende algatustesse, samas kui Madise ning opositsioonipoliitikud rõhutasid, et ta täitis vaid oma põhiseaduslikku kohustust. Ülle Madise ise on kriitikale vastanud rõhutades, et ta on ja jääb poliitiliselt neutraalseks ning tegutseb üksnes põhiseaduse vahimehena: “Nagu õiguskantsleri ametivannet andes tõotasin, olen ja jään poliitiliselt erapooletuks… Mõni õiguslik seisukoht ei pruugi mõnele poliitikule meeldida, ent see ei saa takistada tööülesannete täitmist”, kinnitas ta pärast Helme süüdistusin err.ee. Madise pidas avalikke rünnakuid kohatuks, sest õiguskantsler “täidab ametivannet ja annab Riigikogule teada põhiseaduslikkuse probleemidest”, nagu temalt oodatakse err.ee. Mitmed sõltumatud vaatlejad ja opositsioonipoliitikud nõustusid, et õiguskantsler tegutses oma mandaadi piires – näiteks Reformierakonna poliitik Maris Lauri leidis, et Madise analüüs pensionireformi kohta oli juriidiliselt neutraalne ning kritiseerijad “lähevad inimese kallale, kui sisulisi argumente napib” news.postimees.ee. Samuti kaitsesid Madise tegevust endine õiguskantsler Allar Jõks ja tollane peaminister Jüri Ratas, öeldes et õiguskantsler teeb lihtsalt oma tööd ja täidab vandetruult põhiseaduse kaitsmise ülesannet err.ee , err.ee.

Lauri Madise nimel pole Eesti ajakirjanduses eriti isiklikku kriitikat esinenud, kuna tema töö toimub peamiselt väljaspool Eesti avalikkuse vaatevälja. Siiski on üldisemalt arutletud kohtusüsteemi suletuse ja usalduse teemadel, kus mõnikord viidatakse ka kohtunike omavahelistele sidemetele. Kuna Ülle ja Lauri Madise on abikaasad, on avalikus diskussioonis mõnikord küsimusi tõstatatud võimaliku “võimuperekonna” tekke suhtes. Näiteks on märgitud, et Ülle Madise on õiguskantsler, tema abikaasa Lauri Madise kõrgel positsioonil EL kohtus ning Ülle isa Tõnu Anton on endine Riigikohtu liige – see on harukordne juristide dünastia. Opositsioonilised kriitikud on vihjanud, et selline eliitvõrgustik võib raskendada kohtuvõimu vastutust või tekitada huvide konflikti muljet, isegi kui formaalselt mingeid reegleid ei rikuta. Otseseid korruptsioonisüüdistusi pole Madiste suhtes esitatud, kuid populistlikus retoorikas on siiski kõlanud väited, justkui kohtusüsteem kaitseb end omade ringis. Martin Helme on väitnud, et “kõik põhiseaduslikud institutsioonid – riigikogu, president, õiguskantsler ja kohtusüsteem – on korrumpeerunud” ning tegelevad ringkäendusega, kus “kõik teevad kõigile katet”, asetades ka õiguskantsleri justkui osaks sellest kinnisest võimuringist objektiiv.ee. Taoline üldsõnaline süüdistus viitab pigem poliitilisele rahulolematusele ja usalduskriisile teatud ühiskonnagrupis kui konkreetsetele tõendatud korruptsioonijuhtudele. Tegelikult on Eesti kohtuvõimu sõltumatust ja ausust rahvusvaheliselt pigem hinnatud ning avaliku arvamuse küsitlused näitavad kohtute suhteliselt kõrget usaldusväärsust. Näiteks 2023. aasta lõpus peetud uuringus pidas 71% Eesti elanikest kohtusüsteemi usaldusväärseks – see oli läbi aegade üks kõrgemaid näitajaid kohus.ee. Seega on oluline eristada ideoloogiliselt motiveeritud kriitikat üldisest usaldusest: kuigi mõned poliitikud (eeskätt EKRE esindajad) on maalinud pildi justkui kohtud ja õiguskantsler tegutseks “oma agenda” ajamisel, kinnitavad nii “sõltumatud” hinnangud kui ka “avalikkuse enamus” jätkuvat usaldust, et institutsioonid toimivad reeglina põhiseaduse piires ja erapooletult. (Kas see on nii, see jääb igal lugejal ise otsustada.)

Viited põhiseaduslike printsiipide eiramisele või kohtuliku praktika probleemidele

Konkreetseid tõendeid, et Ülle või Lauri Madise oleks ise rikkunud põhiseaduslikke printsiipe või tekitanud probleeme kohtulikus praktikas, pole usaldusväärsetes allikates tuvastatud. Küll aga on teatud viiteid kriitikute hinnangutes, mis seostavad nende tegevuse võimalike õigusriigi probleemidega.

Ülle Madise puhul on süüdistajad viidanud, et ta ei ole alati sekkunud, kui põhiseadus võis olla ohus. Näiteks Mart Helme etteheited 2024. aastal loetlesid mitmeid valdkondi, kus tema arvates õiguskantsler oleks pidanud jõulisemalt tegutsema:

• Helme nimetas juhtumit, kus Riigikogu liige Marko Mihkelson oli sattunud lastega ebasobiva käitumise skandaali – õiguskantsler kui lasteombudsman ei andnud tema arvates piisavalt tugevat hinnangut objektiiv.ee.
• Samuti süüdistas ta Madist passiivsuses COVID-19 pandeemia ajal kehtestatud piirangute suhtes, väites et inimeste põhiõigusi rikuti rängalt, kuid õiguskantsler “ei täitnud oma kohust” nende kaitsel objektiiv.ee.
• Helme viitas ka 2023. aasta kevadele, mil koalitsioon piiras opositsiooni filibusterit Riigikogus mitme eelnõu ühte paketti liitmisega (nn “Riigikogu tasalülitamine”) – tema sõnul oleks õiguskantsler pidanud siin sekkuma, ent jättis reageerimata objektiiv.ee. (Tõepoolest esitasid EKRE saadikud Ülle Madisele sel teemal arupärimise, viidates võimalikule parlamendiprotseduuri rikkumisele, kuid see jäi sisulise vastuseta, kuna arupärimine menetluslikult ei edenenud.)
• Lisaks tõi Helme esile, et karistusseadustiku vihkamiskuriteo paragrahv (§151^1) võimaldas “ära koristada” tema parteile sümboolse Lihula ausamba – tema hinnangul on see säte põhiseadusega selgelt vastuolus, kuid õiguskantsler on sellesse suhtunud vaikselt objektiiv.ee.
• Samuti kritiseeris ta valitsuse plaani konfiskeerida agressorriigi (Venemaa) külmutatud varasid, väites et see pole põhiseaduslik, ent ka siin pole õiguskantsler tema meelest õigeaegselt tegutsenud objektiiv.ee.
• Lõpuks heitis Helme Madisele ette toetamist “rohepöörde” meetmetele – tema sõnul on Ülle Madise öelnud, et kliimaeesmärkide nimel võib piirata põhiõigusi, mis Helme arvates tähendab, et “õiguskantsler ütleb, et kliima on tähtsam kui põhiseadus”objektiiv.ee. See on väga karm süüdistus, võrreldes rohepoliitikat koguni “kommunismi laadse plaanimajandusega” ning maalides õiguskantslerist pildi kui põhiseaduse kaitsjast taganenust.

Oluline on rõhutada, et need on ühe poliitilise jõu (EKRE) esitatud väited ja tõlgendused, mis ei tähenda, et Ülle Madise tegelikult põhiseadust eiraks. Tegelikkuses on õiguskantsler oma ametlikus tegevuses korduvalt kontrollinud nii pandeemiapiirangute õiguslikku alust kui ka muid valitsuse samme. Näiteks on Madise kantselei andnud arvamusi COVID piirangute kohta ning vajadusel teinud parandusettepanekuid, ehkki ta on hoidunud populistlikust vastandumisest – see tasakaalukas lähenemine võib mõne kriitiku silmis tunduda passiivsena. Samuti on Riigikohus lõplik autoriteet otsustamaks, kas õiguskantsleri etteheited on põhjendatud. Pensionireformi asjas, mille tõttu Madise rünnaku alla sattus, pöördus ta lõppeks Riigikohtu poole; kohus otsustas 2020. aastal, et reform ei riku põhiseadust olulises osas (mis kinnitas valitsuse seisukohta) – õiguskantsleri roll oli aga tuua vaidlus õiguslikku raamistikku ja see täitis ta korrektselt. Seega puuduvad tõendid, et Ülle Madise tegevus oleks põhjustanud õigusriigi põhimõtete rikkumist; pigem ilmestavad esitatud viited eri osapoolte lahkarvamusi, kuidas põhiseadust tõlgendada ja millal sekkuda.

Lauri Madise kohta pole viiteid, et ta oleks seotud põhiseaduslike printsiipide eiramisega. Tema töö Euroopa Üldkohtus allub Euroopa Liidu õiguskorra põhimõtetele, mis nõuavad kohtunikelt erapooletust ja sõltumatust. Eestis austatakse kohtute sõltumatust ning Lauri Madise pole olnud seotud ühegi skandaali või kohtupraktika probleemiga. Kui üldse, siis võib tema nime esile kerkida abstraktses arutelus kohtusüsteemi usalduse teemal – näiteks nagu eelpool mainitud Helme väidetes, kus kogu kohtusüsteemi nimetati korrumpeerunuks. Sellised süüdistused võiksid varjatud kujul heita varju ka Eesti kohtunikele üldiselt, kuid need pole spetsiifiliselt Lauri Madise käitumisega seotud. Seni pole avalikult teada ühtegi juhtumit, kus Lauri Madise oleks käitunud viisil, mis läheks vastuollu põhiseaduslike põhimõtetega või tekitaks probleeme kohtulikus praktikas. Vastupidi, tema karjäär Eestis (ringkonnakohtunikuna) kulges maineka ja kompetentse kohtunikuna ning Euroopa Üldkohtus jätkamiseks pälvis ta 2021. aastal nii valikukomisjoni kui Vabariigi Valitsuse täieliku heakskiidu – komisjon leidis, et tal on “kohtunikule vajalikud võimed, sõltumatus ja väga hea EU õiguse tundmine”, mistõttu toetasid ühehäälselt tema jätkamist kohtuniku ametis vm.ee. See kinnitab, et ametlikult pole tema tegevusele etteheiteid.

Ametikohtade tegelik võimekus mõjutada Eesti poliitikat ja kohtusüsteemi

Õiguskantsleri institutsioonil on Eesti riigikorralduses märkimisväärne moraalne ja õiguslik autoriteet, kuid piiratud otsene võim. Ülle Madise saab oma ametipositsioonilt algatada arutelusid ja nõuda muudatusi: näiteks teha Riigikogule ettepanekuid seaduste muutmiseks, esitada valitsusele soovitusi halduspraktika parandamiseks või algatada kohtumenetlusi, kui mõni õigusakt vajab põhiseaduslikkuse järelevalvet riigiteataja.ee , riigiteataja.ee. Tema suurim jõud seisnebki “põhiseaduse valvekoerana” tegutsemises – kui parlament või valitsus ignoreerib tema märkusi, saab õiguskantsler ultima ratio korras pöörduda Riigikohtusse, kelle otsused on riigivõimule siduvad. Samas ei saa õiguskantsler ise poliitikat teha ega seadusi vastu võtta. Ta ei kuulu ühegi võimuharu koosseisu, mistõttu ta ei saa kedagi ametist tagandada (v.a. teha ettepanekuid teatud ametiisikute vastutusele võtmiseks erijuhtudel, nagu näeb ette seadus riigiteataja.ee) ega tühistada valitsuse määrusi omal jõul. Seetõttu sõltub õiguskantsleri mõjutusvõime paljuski koostööst teiste institutsioonidega ja tema argumentide veenvusest. Praktikas on Eesti õiguskantsleritel olnud üsna tugev positsioon ühiskondlikus debatis – Ülle Madise sõnavõtte ja selgitusi põhiseaduse teemadel kajastab meedia tihti ning need võivad avaldada survet poliitikutele kurssi korrigeerida. Näiteks on tema kriitika ülemäärase bürokraatia ja seadusloome kohta pälvinud avalikkuse poolehoidu ning julgustanud riigiasutusi keelekasutust lihtsustama ja mõistlikumaid lahendusi otsima err.ee , parnu.postimees.ee. Kuid lõppastmes jääb õiguskantsleri roll peamiselt nõuandvaks ja järelevalvavaks: ta saab tõstatada teema (nt viidata seaduseelnõu põhiseadusvastasusele), ent kui valitsuskoalitsioon otsustab tema hoiatust eirata, jõuab küsimus lahendamiseni alles kohtus või valijate hinnangus. Seega on Ülle Madise mõju Eesti sisepoliitikale reaalne, kuid kaudne – tema sõltumatu hääl võib suunata debatti ja pidurdada seadusandja liigkiiret või läbimõtlematut tegutsemist, aga tal pole vetoõigust. Õiguskantsleri institutsionaalsed raamid tagavad küll, et ta saab tegutseda valitsusest ja Riigikogust sõltumatult (7-aastane ametiaeg, ametist vabastamine üksnes raskel alusel), kuid samas panevad paika, et ta on “käivitaja”, mitte “lõppotsustaja”: lõplikud lahendid sünnivad kas parlamendis (seadusi muutes) või Riigikohtus (seadusi kontrollides).

Euroopa Liidu Üldkohtu kohtunikuna on Lauri Madisel veelgi piiratum võime mõjutada Eesti siseasju. Tema ametikoht kuulub Euroopa Liidu kohtusüsteemi, mis tegeleb üleeuroopaliste vaidluste lahendamisega ning ei sekku liikmesriikide siseriiklikku poliitikasse. Lauri Madise osaleb kohtuistungitel ja lahendite tegemisel kolleegiumides, mis menetlevad näiteks suurfirmade kaebusi Euroopa Komisjoni otsuste peale või liikmesriikide omavahelisi vaidlusi EL õiguse rakendamisel. Need otsused võivad kaudselt mõjutada ka Eestit (näiteks kui luuakse pretsedent konkurentsiõiguse tõlgendamisel, mida peavad arvestama ka Eesti ettevõtted), kuid otseselt ei puuduta ta Eesti seadusandlust ega kohtute tegevuse korraldamist. Institutsionaalselt ongi EL Üldkohtu kohtunik eraldatud rahvusriigi võimuharudest – Lauri Madise ei anna aru Eesti valitsusele ega parlamendile, vaid allub üksnes EL õigusele ja kohtunike eetikale. Ta ei saa Eestis algatada reforme ega kommenteerida avalikult Eesti poliitikat, ilma et see kahjustaks kohtuniku erapooletust. Seetõttu on tema “võim” Eesti kontekstis pigem sümboolne: Eesti kui riigi jaoks on oluline, et meil on oma esindaja kõrgemas euroopalikus kohtuvõimus, mis aitab tagada EL õigusruumi arengus ka meie vaatenurka. Ent üksikuna ei saa Üldkohtu kohtunik teha otsuseid, mis eelistaksid Eestit – ta peab igas asjas lähtuma üksnes seadusest. Lauri Madise varasem kodumaine kogemus (nt põhiseaduskomisjoni nõunikuna) andis panuse Eesti õigusloomesse, kuid praeguses rollis ei ole tal mandaati Eesti kohtusüsteemi suunata. Praktikas tähendab see, et Eesti sisepoliitikale või kohtute mainele avaldab Lauri Madise mõju vaid nii palju, kui palju tema ja teiste Eesti juristide olemasolu rahvusvahelisel tasandil tõstab üldist usaldust Eesti õiguse vastu. Näiteks on avaldatud heameelt, et Eesti kohtunikud (sh Madise) on end EL kohtus tõestanud kompetentsetena, mis kinnitab Eesti õigushariduse taset vm.ee. Kuid kui rääkida otsesest sisepoliitilisest mõjust, siis Lauri Madise päevatöö Luxembourgis seda ei võimalda. Isegi juhul, kui Eesti avalikkus arutleb Euroopa Kohtu mõne otsuse üle (näiteks kui Üldkohus teeks otsuse, mis mõjutab Eesti majandust), on see mõju tulenevalt EL liikmesusest, mitte konkreetse kohtuniku isikust.

Kokkuvõttes on Ülle Madisel ja Lauri Madisel Eesti õigussüsteemis erinevad, kuid olulised rollid. Õiguskantslerina seisab Ülle Madise sisepoliitilises areenis põhiseaduse valvurina – tema institutsionaalne tugevus on kriitiline mõttevahetus ja vajadusel kohtuliku järelevalve algatamine. See roll on küll mõjukas, ent allutatud koostööle teiste võimukandjatega ning läbipaistvusele (igal ettepanekul tuleb avalik arutelu, nagu ka kriitika näitab). Lauri Madise roll on aga rahvusvahelise kohtunikuna Eesti õigussüsteemist samm eemal – ta osaleb Euroopa Liidu õiguse arendamises, kuid Eesti kohtute sõltumatust või otsuseid tema ametikoht ei puuduta. Kriitilised väited nende mõjude kohta – olgu need kahtlused ringkäenduse, korruptsiooni või põhiseadusest möödavaatamise suhtes – on seni olnud peamiselt poliitiliselt motiveeritud või emotsionaalsed hinnangud, millele vastanduvad nii institutsionaalne järelevalve kui ka üldsuse usaldus. Tasakaalustatud vaade nende tegevusele peab tunnistama, et Ülle Madise on oma ametivolitusi kasutades kahtluse alla seadnud mitmeid küsitavaid otsuseid (mis on õigusriigi tervisele pigem hea), ent on pidanud taluma ebamõistlikke süüdistusi just selle eest. Lauri Madise puhul tuleb tõdeda, et tema nimega pole seni kaasnenud ühtki avalikku probleemi – tema panus Eesti õigusruumi arengusse on olnud pigem positiivne (läbi aastatepikkuse kohtunikutöö ja seadusloome kogemuse), samal ajal kui tema tänane töö EL kohtus kinnitab Eesti õiguskorra lõimumist laiemasse Euroopa õigusruumi.

Lõppsõna ja küsimus lugejale

Fonte.News on avaldanud sadu kohtu- ja ametnike käitumise juhtumeid, kus kannatajad on pöördunud õiguskantsleri Ülle Madise poole abipalvega. Nad on saanud vastuseks “Ei saa aidata, pöörduge kohtusse”, kuid just kohtusüsteem ongi rikkunud räigelt seaduseid, et Ülle Madise saadab kannatajad sinna, kust õigust ja õiglust ei saa. On väheusutav, et Ülle Madise ei konsulteeri elukaaslasega, sest Eesti õigusruumi kvaliteet on kogu Euroopa Liidu õigusruumi kvaliteediga sama. Eesti juhindub ju EIK ja Euroopa Liidu Üldkohtu reeglite järgi.

Ülle ja Lauri Madise õigusruumi kujundajatena

Ülle Madise on alates 2015. aastast Eesti õiguskantsler ning tunnustatud jurist ja õigusteadlane en.wikipedia.org. Tema abikaasa Lauri Madise on pika karjääriga kohtunik, kes töötas varem Eesti kohtusüsteemis ning on alates 2013. aastast Euroopa Liidu Üldkohtu kohtunik de.wikipedia.org , et.wikipedia.org. See perekondlik side tähendab, et mõlemad tegutsevad kõrgetel õigusalastel ametikohtadel – Ülle Madise kui põhiseaduslik järelevalvaja ja ombudsman, Lauri Madise kui kohtuvõimu esindaja. Ülle Madise isa Tõnu Anton oli samuti Eesti Riigikohtu kohtunik et.wikipedia.org, mis viitab, et nende pere on olnud lähedalt seotud Eesti õigusriigi ülesehitamise ja toimimisega juba taasiseseisvumisest saadik. Selline institutsionaalne ja perekondlik seotus on tekitanud avalikku huvi ja arutelu nende mõju üle Eesti õigusruumi arengule.

Kriitilised väited Eesti õiguskeskkonna kohta

Mõned kriitilised allikad (nt Fonte.News) on esitanud väiteid, et Ülle ja Lauri Madise tegevus ja omavahelised seosed on kaasa aidanud Eesti õigusruumis olukorrale, kus:

• Poliitikud saavad tegutseda piiranguteta. Kriitikute hinnangul puuduvat poliitilistele otsustajatele piisavad pidurid ning nad saavad teha otsuseid suure kontrollita.
• Kohtuvõim on eraldatud ja puutumatu. Väidetakse, et kohtunikke ei saa praktiliselt vastutusele võtta või tagasi kutsuda, mistõttu moodustuvat puutumatu eliit.
• Seadused ei kaitse piisavalt kodanikke riigivõimu vastu. On esitatud seisukohti, et kehtiv õigusraamistik lubab riigivõimul kodanike põhiõigusi liigselt piirata, ilma et kodanikud leiaksid tõhusat kaitset.
• Õiguskantsleri institutsioon on sisuliselt jõuetu. Õiguskantslerit nähakse küll kuluka institutsioonina, kuid kriitikute arvates puudub tal reaalne mõju – justkui hambutu valvekoer, kes ei suuda riigivõimu väärtegusid takistada.

Neid väiteid on avaldatud eelkõige kriitilistes väljaannetes ja arvamuslugudes, mistõttu on oluline hinnata, kuivõrd need on faktidele vastavad ja põhjendatud. Alljärgnevalt vaatleme iga aspekti eraldi, tuginedes avalikele allikatele ning Ülle ja Lauri Madise rollide analüüsile.

Kohtuvõimu puutumatus ja vastutus

Eesti kohtusüsteemi sõltumatus on põhiseaduslik põhimõte, mille kohaselt on kohtunikud ametis sisuliselt eluajaks ning poliitiline võim ei saa neid suva alusel tagasi kutsuda. See on taotluslik: kohtuniku ametikindlus tagab, et ta saab otsuseid langetada sõltumatult, kartmata poliitilisi tagajärgi. Ülle ja Lauri Madise rollide mõjul – arvestades ka Ülle isa varasemat tegevust – on Eesti õiguskultuur olnud tugevalt kohtuvõimu sõltumatust väärtustav. Kriitikute väide, et kohtunikud on “puutumatud”, baseerub tõsiasjal, et puudub mehhanism neid demokraatlikult tagasi valida või tagandada ainuüksi ebapopulaarsete otsuste pärast. See on aga õigusriigi “reeglites” teadlik valik. Oluline on märkida, et kohtunikke saab Eestis korrale kutsuda läbi distsiplinaarmenetluse või kriminaalmenetluse juhul, kui nad rikuvad seadust – näiteks võib õiguskantsler algatada kohtuniku suhtes distsiplinaarmenetluse, kui ilmneb raske rikkumine oiguskantsler.ee. Kuid jällegi, see on ja jääb õiguskantsleri loosungiks, mis reaalelus ei kehti. On tehtud kümneid või sadu ettepanekuid kohtuniku tagandamiseks, kuid õiguskantsler ei tegutse, viidates seadustele (mille koostamisel on ta oma elukaaslasega ise osalenud?). See tähendab, et kohtuvõim on täna Eestis karistamatu (on tugevad seosed sektiga): aasta kümneid tagasi on olnud üksikjuhtumeid, kus kohtunikke on eemaldatud ametist ebapädeva või ebaseadusliku tegevuse tõttu (kuigi harva). “Tagasi kutsumise” mehhanismi puudumine on kooskõlas Euroopa õigusruumi tavadega ning teenib eesmärki hoida kohtuvõim poliitilisest mõjust vaba. Kuid kui kohtunikud ei järgi enam seaduseid, mis siis saab? Näiteks Karolin Soo juhtum:

Kriitilised hääled – sageli poliitikute hulgast, kes on olnud rahulolematud mõne kohtuotsusega – võivad seda nimetada eliidi puutumatuseks. Ülle Madise, olles ise põhiseadusjurist, on korduvalt rõhutanud, et kohtunikud ei tohi poliitikat teha – poliitika kujundamine peab jääma valitud esindajatele, ent õiguslik kontroll tehtu üle kuulub kohtutele et.wikipedia.org. Niisiis on kohtuvõimu “puutumatus” kahe otsaga nähtus: ühelt poolt frustratsiooniallikas neile, kes sooviksid kiiret karistust mõne ebasoovitava otsuse eest, teisalt aga demokraatliku õigusriigi tuumikväärtus. Kuid jällegi, vaadates tänast Eestit, siis on kaks võimu, poliitiline ja kohtunikud, kuid mulje jääb, et kohtuvõim juhib Riiki (eliit on seotud vennaskondliku sekti kaudu)

Kodanikukaitse riigivõimu vastu – kas seadustest ei piisa?

Eesti põhiseadus ja seadused sisaldavad selgeid garante, et igaühe õigusi kaitstakse riigivõimu omavoli eest. Õiguskantsleri instituudi üks peamisi funktsioone ongi seista inimese põhiõiguste kaitsel – õiguskantsler kontrollib, et riigi asutused ei rikuks inimeste õigusi ja vabadusi oiguskantsler.ee. Tegelikult on Ülle Madise oma ametis sekkunud, kui on olnud kahtlus, et riigivõim piirab kodanike õigusi ebaproportsionaalselt. Näiteks on ta nõudnud, et iga põhiõiguse piirang (sh eriolukorras või kriisis) oleks põhjendatud ja proportsionaalne, rõhutades vajadust hoida kriisiolukorras põhiseadusest kinni riigikogu.ee. 2020.–2021. aasta koroonakriisis pälvis ta tähelepanu sellega, et leidis – tollase terava ühiskondliku debati keskmes – kehtestatud piirangute olevat seaduspärased ning vajalikud haiglate ülekoormuse vältimiseks err.ee. Mõned kodanikud, kes tunnetasid piiranguid isiklikult rängalt, pidasid õiguskantsleri selgitusi siiski leebeks: näiteks sotsiaalmeedias nimetati Madise avaldusi “väga jõuetuks ja nõrgaks” just nende poolt, kes kartsid kaotada töökoha piirangute tõttu facebook.com. Selline kriitika viitab emotsionaalsele pettumusele – oodati õiguskantslerilt riigivõimu tugevamat ohjeldamist. Eesti kodanikel on õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse ning halduskohtud menetlevadki regulaarselt kaebusi ametnike otsuste peale. Kuid halduskohus on tegutsenud ebaõiglaselt ja jällegi pole õiguskantsler seda probleemi lahendanud. Mõnse üksikus aspektis toimib kohtu kaitse hästi; näiteks on kohus mitmel korral tunnistanud mõne määruse või toimingu õigustühiseks, andes kodanikule kaitse. Ka rahvusvahelised mõõdikud (nt WJP õigusriigi indeks) näitavad, et Eestis on põhiõiguste kaitse mõnes mõttes olemas aga mitte hea. Sellest hoolimata võib kriitikaga nõustuda nii palju, et seaduste keel ja teostus võib tavakodanikule jääda kaugeks ning riigivõimuga võitlemine nõuab sageli pikka menetlust ja juriidilist oskusteavet. Ülle Madise on ise tunnistanud, et õigussüsteem peaks olema inimesele arusaadav ja selge ning “vähem norme, rohkem tervet mõistust” oleks ideaal et.wikipedia.org. Kokkuvõttes on väide, et seadused ei kaitse Eesti kodanikke piisavalt, tõene. Kriitilised allikad juhivad tähelepanu mõnele süsteemsele murekohale, ent laiem pilt näitab, et kodanike põhiõiguste kaitse on Eesti riigivõimu vastases võitluses siiski olemas (seda tõendab ka õiguskantsleri kantseleisse laekuvate kaebuste lahendamine iga päev).

Õiguskantsler – kulukas, kuid jõuetu institutsioon?

Õiguskantsleri ametkond on oma eelarve ja personaliga tõepoolest riigile kuluartikkel, kuid küsimus on, kas sellest kulust sünnib reaalset tulu õigusriigile. Ülle Madise tegevuse kohta on kostnud arvamusi, et ta on liiga “leebe” või ei hooma kõiki probleeme. Fonte.News’i kriitikas kõlav väide, et õiguskantsler on praktiliselt jõuetu, tugineb ilmselt sellele, et õiguskantsleril puudub vahetu võim midagi jõuga või seaduste alusel kehtetuks teha – ta saab teha ettepanekuid, esitada Riigikohtule taotlusi ja anda soovitusi, ent ei saa ise seadust tühistada või ametnikku ametist tagandada. See on õige: õiguskantsleri institutsioon on oma olemuselt nõuandev ja järelevalve organ, mitte täidesaatev võim. Sellest hoolimata on seda rolli Eesti õiguskeskkonnas peetud väga oluliseks – kuid kas sellel on ikka mõistliku vajadust? Ülle Madise on oma ametiaja jooksul algatanud mitu põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust ja juhtinud tähelepanu probleemidele, mis on hiljem lahenduse leidnud. Näiteks tuvastas ta 2023. aastal, et planeeritav automaksuseadus on põhiseadusega vastuolus, ning nimetas selle lausa ebaseaduslikuks en.wikipedia.org – see avaldas tugevat avalikku survet seadusandjale eelnõu ümber teha. Samuti on õiguskantsler sekkunud igapäevastes küsimustes: olgu selleks digitaalse isikutunnistuse probleemid või jälitustegevuse käigus saadud andmete kasutamine en.wikipedia.org. Kuid väga olulisel teemal, Eesti lastekaitse ja õiguste kaitsmisel pole Ülle Madise midagi suutnud muuta. Pole mõtet võrrelda automaksu ja laste elu, et kumb on inimkonnale vajalikum. Kristiina Heinmetsa lapse juhtum, lisaks tuhanded sarnased juhtumid – valitsus, kohtunikud, ametnikud ja õiguskantsler pole olukorda parandanud. Samuti sotsiaal ja toimetuleku toetuste määramisel on sadu seadusevastaseid tegevusi ametnike ja kohtunike poolt aga õiguskantsler laitab õlgu ja ütleb, et “ta ei saa midagi teha”. Tänane Eesti kohtusüsteem, prokuratuur ja advokatuur kubiseb igas kohtuasjas huvite konfliktidest ja rikutakse seaduseid aga õiguskantsler midagi ette ei võta. Seega, on Madised ise loonud sellised seadused ja lisanud põhiseaduse kommenteeritud väljaandesse sellised tõlgendused, et ametnikud, kohtunikud ja poliitikud saavad karistamatult seadusi rikkuda?

Väidete põhjendatus ja mõju õigusriiklusele

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kriitilised väited Ülle ja Lauri Madise panuse kohta Eesti õigusruumi on suures osas arusaadavad. Jah, Madiste perekond kuulub Eesti õiguseliiti ning õigussüsteem on üles ehitatud nii, et poliitikute suva on piiratud pigem õiguslike vahenditega kui päevapoliitilise kontrolliga. Kuid see on tavakodanike suhtes ikkagi negatiivne – pole saavutatud kodanikke ja nend epõhiseaduslikke õigusi kaitsvat õigusriiki.

Fonte.News ja teised sarnased kriitilised uudiste allikad täidavad vajalikku rolli, tuues esile valupunkte ja ergutades ühiskondlikku arutelu.

Mõju Eesti õigusriiklusele on sellistel väidetel kahtlemata olemas: need hoiavad institutsioonid tähelepanu all ja sunnivad põhjendama oma tegevust avalikkusele. Konstruktiivne kriitika aitab õigusriiki tugevdada, kui sellest õppust võetakse.

Kui seaduseloojad, põhiseaduse koostajad ja täiendajad (Madised ja teised), põhiseaduse täitmise jälgijad (Ülle Madise) oleks teinud või teeksid oma tööd õiglaselt, kodanike huve ja õigusi arvestades, siis poleks Eesti kohtud üle koormatud hagidest, poleks nii suurt kriitikat ja rahulolematust kohtusüsteemi vastu ja inimesed oleksid riigi türannia eest kaitstud. Seega, kas Ülle Madise ja tema elukaaslane Lauri Madise on teinud eeltööd piisavalt hästi ja rahva õigusi arvestades?

TÄIENDUS 25.08.2026 – RINGKAITSE

RINGKAITSE (ühe aktiivse inimese fb seinalt. Allikas)

Saage tuttavaks, Arne Koitmäe ja Oliver Kase kursuskaaslane Tartu Ülikoolist ja Ülle Madise endine kolleeg Justiitsministeeriumist, tänane Riigikohtu halduskolleegiumi esimees Ivo Pilving (vasakul), riigikohtu kohtunik Heiki Loot (paremal), kolleeg, kellega Ülle Madise koos oma abikaasa Lauriga justiitsministeeriumis aastatel 1998 kuni 2002 haldusõiguse reformi tegi ja mille kulminatsioon oli e-hääletuse seadustamine 2002 aastal, riigikohtu esimees Villu Kõve (keskel). Nemad lahendavad valimiskaebusi. 

Taustainfo. Villu Kõve oli Justiitsministeeriumis eraõiguse valdkonnas 1993 –1999 ja 2002. aastal muutus äkki ta karjäär täielikult, ta nimetati ta Riigikohtu liikmeks tsiviilkolleegiumi põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumis. 2014. aastal sai temast Riigikohtu tsiviilkolleegiumi esimees. 

22. jaanuaril 1998 esitas Heiki Loot haldusõiguse reformi kava justiitsminister Paul Varulile (Ülle Madise isa Tõnu Antoni kursuse ja parteikaaslane, kes Ülle tööle võttis) ja jäi selle reformiga seotuks pärast justiitsministeeriumist lahkumist.

Reformi juht oli Ülle Anton (hiljem Ülle Madise), kes 1998. aasta teisel poolel sai Justiitsministeeriumi avaliku õiguse osakonna juhataja kohusetäitjaks ja hiljem osakonna juhatajaks. 1999. aasta märtsis, vahetult enne seda, kui reformi töögrupid oma aktiivsema tööga jätkasid, tuli justiitsministriks Märt Rask, e-hääletuse fanaatik.

Vabariigi valimisteenistuse nõunik on Mihkel Pilving.

Haldusõiguse üldosa reformi töögrupid olid järgmised.

Halduse organisatsiooni töögruppi juhtis Lauri Madise. 

Liikmed olid Oliver Kask, Paavo Paal, Tarvo Kungla, Vallo Olle, Heiki Loot ja Anneli Antsman. Ekspertidena osalesid Tammo Esta ja Taavi Annus, kelle ülesandeks oli muu hulgas Vabariigi Valitsuse seaduse analüüs.

Haldusmenetluse töögruppi juhtis Maret Altnurme. 

Liikmed olid Anno Aedmaa, Ivo Pilving, Paavo Paal, Lasse Lehis ja Kalle Merusk (Ülle ja Lauri Madise magistritöö ja Ivo Pilvingu doktoritöö juhendaja). Ekspertidena osalesid Toomas Pikamäe, kes tegeles halduslepingu küsimustega, ning Tammo Esta.

Haldustäitemenetluse töögruppi juhtis Ülle Anton. 

Selle liikmed olid Anno Aedmaa, Kaire Orion, Lasse Lehis ja Jaanus Ots. Eksperdina osales Indrek Koolmeister, kelle ülesanne oli kehtiva haldussunniõiguse analüüs.

Halduskohtumenetluse töögruppi juhtis Ivo Pilving. 

Sellesse kuulusid Kalle Merusk, Kaire Orion, Ülle Anton ja Peeter Roosma. Eksperdina osales Jüri Põld. Töögrupi ülesannete hulgas oli muu hulgas Saksa ekspertide Schwemeri ja Ramsaueri kava võrdlemine uue halduskohtumenetluse seadustikuga ning vajalike paranduste väljatöötamine.

Korrakaitse töögruppi juhtis Oliver Kask. 

Liikmed olid Anno Aedmaa, Mihkel Allik, Maret Altnurme, Mihkel Hirvoja, Heiki Loot ja Vallo Olle.

Lisaks neile töögruppidele oli alaline komisjon, kuhu kuulusid Jüri Põld, Raul Narits, Madis Ernits, Taavi Annus, Lauri Madise, Maret Altnurme, Ivo Pilving, Oliver Kask, Ülle Anton, Jaanus Ots, Heiki Loot ja Aare Kasemets, kes pidi liituma hilisemas faasis. 

Reformi juhtkomisjoni kuulusid Juhan Parts, Tiiu Jervan, Heiki Loot, Kalle Merusk, Madis Ernits, Ülle Anton ja Taavi Veskimägi.

Ekraanipildid fb postitusest:

(toimetuse märkus: paljud nimed on ka rahva loodud korruptsiooni nimekirjas ja mitmed nimed on Fonte.News uudistest läbi käinud just ebaõigluse ja seaduste vastase tegevusega)

Küsimus lugejale:

Kas Lauri ja Ülle Madise peaksid vastutama täna Eesti õigusruumi puudumise pärast ja kas nad on ikka õiged inimesed Eestimaa õigus- ja juhtimissüsteemides?

Allikad: Allpool viidatud materjalid kinnitavad käsitletud asjaolusid ning on pärit ametlikest teadmusallikatest (Riigikogu ülevaated, ERR uudised, õiguskantsleri kantselei info, Wikipedia kokkuvõtted jmt). Rahvusvahelise võrdlusena on kasutatud World Justice Project’i õigusriigi indeksit Eesti kohta, mis on usaldusväärne mõõdik Eesti õigusruumi toimimise hindamisel worldjusticeproject.org , worldjusticeproject.org. Fonte.News’i ja teiste kriitiliste allikate väited on analüüsitud kõrvuti nende faktidega, et hinnata nende paikapidavust. Kokkuvõttes ilmneb, et kuigi kriitikas on teri, tuleb neid näha laiemas pildis – Eesti õigusriigi tugevused ja nõrkused avalduvad mitmetes nüanssides, mitte üksnes mõne isiku mõju kaudu.

Allikad: Ülle Madise ametikirjeldus ja õiguskantsleri volitused riigiteataja.ee , news.postimees.ee; Lauri Madise karjäär Eesti kohtunikuna ja nimetamine Üldkohtusse curia.europa.eu , err.ee; avalik kriitika (Helme, Seeder) õiguskantsleri tegevuse aadressil err.ee , news.postimees.ee; õiguskantsleri enda seisukohad ja vastulause kriitikale err.ee , err.ee; Martin Helme kõne Riigikogus (Objektiiv) – süüdistused institutsioonide “korrumpeerumises” ja näited sekkumisest hoidumise kohta objektiiv.ee , objektiiv.ee; kohtusüsteemi usaldusväärsuse statistika kohus.ee; Vabariigi Valitsuse otsus Lauri Madise jätkamiseks Üldkohtu kohtunikuna vm.ee.

Allikad: Avalikud allikad ja dokumendid, sealhulgas Euroopa Liidu Kohtu ametlik biograafia curia.europa.eu , curia.europa.eu, ERR uudised err.ee, Välisministeeriumi infolehed vm.ee ning õigusalased kogumikud digar.ee, on kasutatud käesoleva analüüsi koostamisel. Kõik viidatud materjalid on kontrollitud ning kajastavad usaldusväärset ja avalikku teavet Lauri Madise karjääri ja tegevuse kohta.

Loe lisaks:

Tartus toimunud kohtunike mäss näitab sügavamat probleemi – Eesti vajab kohest kohtureformi

Hiljuti Tartus toimunud kohtunike suurkoosolekut kirjeldas üks kohalviibija nii:

“Nii palju kohtunikke kui eile Tartus pole mina varem näinud… Atmosfäär oli plahvatusohtlik. Kohtunikud nägid Pakosta reformis teed autokraatiasse. Hääletusel anti eelnõule üksmeelselt hundipass.”

Niisugune pilt – saal täis kohtunikke, kes seisavad valitsuse reformi vastu – näitab, et ühiskonna kolmanda võimu sisemised pinged on jõudnud haripunkti. Kuid samal ajal sunnib see küsima:

Kas kõva vastuseis tuleneb murest õigusriigi pärast või pelgalt hirmust kaotada mugavat, vähese avaliku kontrolliga positsiooni?

Miks kohtureformist üldse räägitakse?

Eesti kohtusüsteemi tugevusi ei saa alahinnata – meil on sõltumatud kohtud, õiguskultuur on võrreldes paljude riikidega märkimisväärselt stabiilne ja professionaalne. Kuid iga süsteem, mis toimib ilma sisulise järelevalveta, kasvatab aja jooksul sulgunud kastisüsteemi, kus võim koondub liiga kitsasse ringi.

Eestis on aastaid räägitud probleemidest, mis ei ole kadunud:

1. Kohtunike “ringkaitse” mulje

Avalike arutelude keskmes on olnud tunne, et kohtunikud hindavad iseenda tööd, menetlevad ise kaebusi enda vastu ja sisuliselt puudub mehhanism, kus tavakodanik saaks kohtuniku tegevust erapooletult vaidlustada.

See on probleem mitte ainult Eesti jaoks – kõik demokraatiad, kus puudub sõltumatu järelevalve, jõuavad varem või hiljem kriisini.

2. Pädevuse, vigade ja kahtlaste otsuste üle puudub tõhus kontroll

Avalikkus on näinud aastate jooksul juhtumeid, kus kohtulahendid on tekitanud tõsiseid küsimusi:

• ebaproportsionaalsed karistused,
• põhjendamata menetluste venitamine,
• ühiskondliku mõjuga kaasuste käsitlemine viisil, mis tekitab küsimuse kas pädevusest või suletud “oma ringi” kultuurist.

Mitmed inimesed on avalikkuses kirjeldanud juhtumeid, kus kohtumenetlus on toonud ellu laastavaid tagajärgi – olgu tegemist eluliste tragöödiate, valusate pereteemade või ettevõtete hävinguga.
Ei ole tähtis, kas kõik need kirjeldused on detailselt täpsed – oluline on, et avalikkuse usaldus on kõvasti langenud.

3. Kaebused kohtunike tööle ei jõua sisulise läbivaatamiseni

Praegu tegeleb kohtunike tegevuse hindamisega peamiselt samas süsteemis tegutsev jõud. See võib olla korrektne formaalselt, kuid annab avalikkusele põhjuse näha süsteemi isehindamisena, mitte sõltumatu kontrollina.

Kohtunike vastuseis reformile pole üllatus, kuid on sümptom

Kohtunike täielik üksmeelne vastuseis reformile — kui võtta tõepähe kohalviibija kirjeldus — ei ole pelgalt tehniline protest. See näitab:

• süsteem ei ole harjunud välise kontrolli ega muutustega;
• kohtunike seisukohtade kujunemine on institutsionaalselt monoliitne;
• ühiskondlikult tähtsa reformi üle diskussiooni ei toimu avatud ruumis, vaid suletud saalides, talaarita ja avalikkuseta.

See ei ole demokraatlik ega usaldust tekitav vaatepilt.

Kas kohtunikele tuleb luua sõltumatu järelevalve? Jah — küsimus on vaid vormis.

Üks kõige pakilisemaid ideid, mida on hakatud arutama, on sõltumatu järelevalveorgani loomine, mis ei kuuluks kohtunike enda struktuuri. Mõte, et selline organ võiks olla laiapõhjaline, osaliselt tavakodanikest koosnev – “rahvakohus” või rahva järelevalve kogu – pole sugugi radikaalne.

Mitmes Euroopa riigis toimivad edukalt:

• kohtunike hindamise nõukogud,
• kodanike-ekspertide komisjonid,
• avalikud ülevaatusorganid.

Eestis puudub miski, mis tõsisemat ja sõltumatumat järelevalvet takistaks – välja arvatud poliitiline julgus ja kohtukorpuse vastuseis.

Kohtute liitmine ja reformimine pole oht õigusriigile, vaid selle tugevdamine

Reformi vastased rõhutavad ohtu, et koondumine looks liialt suure võimu.
Tegelikkuses on vastupidine oht palju suurem:

võim koondub juba praegu liiga väikese gruppi kohtunike kätte,
kes:

• hindavad iseenda tööd,
• ei allu sisulisele kontrollile,
• on avalikkuse eest sisuliselt suletud,
• saavad oma professionaalses ringis kujundada nii kultuuri kui ka sisulisi otsuseid.

Kohtute liitmine ei tähenda põhiseaduse lõhkumist — see tähendab kaasaegset juhtimist, efektiivsust ja läbipaistvust.

Suurim oht ei ole reform — suurim oht on reformi ägeda vastuseisu taga peituv kultuur

Kui kohtunike ühing koguneb ja hääletab ühehäälselt valitsuse plaani vastu, peab ühiskond küsima:

• Kas siin on tegemist sisulise õigusliku kriitika või kartusega kaotada praegust privileegisüsteemi?
• Kas me näeme õigusriigi kaitsmist või sulgunud korporatiivse süsteemi enesekaitset?

Kohtute sõltumatus ei tähenda kohtute puutumatust.
See ei tähenda õigust jääda kontrollimatuks.
Ja see ei tähenda, et kohtunike arvamus peaks olema viimane ja ainus, mida tohib arvestada.

“Õigusriigi tugevus seisneb tasakaalus, mitte ühe võimuharu ülemvõimus.”

Ajaloolised näited, võrdlused ja dokumenteeritud probleemid Eesti kohtusüsteemis

1. Eesti kohtusüsteemi ajaloolised süsteemivead – mida on ametlikult tunnistatud

1.1. Liiga suletud kaebesüsteem – juba 2000ndatel kriitika millele pole reageeritud

Juba 2002–2006 toimunud aruteludes justiitsministeeriumi, riigikohtu ja õiguskantsleri vahel märgiti, et:

• kohtunikud hindavad ainuüksi ise oma tööd;
• kohtuniku tegevuse peale esitatud kaebused jäävad samas süsteemis;
• puudub sõltumatu organ, mis hindaks nii eetilist kui menetluslikku pädevust.

Mitmed õigusteadlased (nt Jaan Sootak, Jüri Põld) on toonud esile, et Eesti kohtute enesejärelevalve on liiga kitsas ning jätab mulje sulgunud korporatsioonist.

1.2. Kohtute raskesti põhjendatavad ebavõrdsused karistustes

2000–2020 ilmus mitu Justiitsministeeriumi analüüsi, kus tõdeti, et piirkonniti ja kohtunike lõikes on karistused ebaproportsionaalselt erinevad, kuigi teod on sisuliselt samaväärsed.
See tähendab süsteemset probleemi, mitte üksikuid eksimusi.

1.3. Lahendite põhjendamise nõrkused – Riigikohtu enda kriitika

Riigikohus on mitmetes lahendites ametlikult kirjutanud, et:

• maakohtute ja ringkonnakohtute otsused on puuduliku põhjendusega;
• on juhtumeid, kus kohtud jätavad olulised tõendid hindamata;
• menetlused on venitatud selgitamata põhjustel.

Sellised märkused Riigikohtult on haruldased ja näitavad struktuurset probleemi.

2. Avalikult dokumenteeritud kohtusüsteemi “käkid” — juhtumid, mis tõid kaasa avaliku kriitika

Alljärgnevalt on toodud ainult need juhtumid, mille kohta eksisteerivad avalikud, kontrollitavad allikad (ERR, Postimees, Eesti Ekspress, Riigikontroll, Riigikohtu aastaraamatud jne).
Isikuid ei süüdistata – esitatud on vaid ajakirjanduse ja ametlike institutsioonide info kokkuvõte.

2.1. Valele isikule süüdistus – Harju maakohtu eksimus (ERR 2018)

ERR kajastas juhtumit, kus kohtusüsteemi veast esitati kriminaalasjas süüdistus vale nimega inimesele.
Juhtum tuli ilmsiks alles siis, kui süüdistatav väitis, et ei ole sündmustega seotud. Hiljem möönis prokuratuur ja kohus, et dokumenteerimise viga oli süsteemne.

Allikas: ERR, 2018 – “Kohtu apsakas viis vale inimese süüdistamiseni”.

2.2. Mitme aasta pikkused põhjendamata menetlused (Riigikontroll 2013–2022)

Riigikontrolli auditid on mitmel korral toonud välja:

• tsiviil- ja haldusasjade põhjendamatult kaua kestvad menetlused,
• kohtute suutmatuse põhjendada venimist,
• juhtimissüsteemid, mis ei võimalda menetlusaega kontrollida.

Riigikontroll nimetas probleemi korduvalt struktuurseks.

2.3. Kurikuulus “katkise kohtutoimiku” juhtum (Postimees 2020)

Ühe tsiviilasja menetluses kadusid kohtutoimikust mitmed dokumendid.
Kohus ei suutnud selgitada, kuidas ja miks need kadusid.
Juhtum tekitas laia avalikku diskussiooni kohtute sisekontrolli võimekusest.

Allikas: Postimees, 2020 – “Toimikust kadunud dokumendid tekitavad küsimusi”.

2.4. Kriminaalasjade tühistamised vormiliste vigade tõttu (Riigikohtu statistikaaruanded)

Riigikohus tühistas 2015–2023 mitmeid kriminaalasjade otsuseid, põhjendades:

• puuduliku tõendamisega,
• tõendi valesti hindamisega,
• menetlusnormide rikkumisega.

Statistika järgi tühistatakse Eestis proportsionaalselt rohkem esimese astme otsuseid kui paljudes EL riikides, mis osutab alumise astme töö kvaliteediprobleemidele.

2.5. Avalike arvamusjuhtude kriitika: põhjendamata kinnipidamised / ülemäärased ettekirjutused

Ajakirjanduses on korduvalt tõstetud küsimusi:

• kohtu liiga automaatsete vahistamisotsuste üle,
• põhjendamata karmide eeltõkendite määramise kohta,
• pere- ja sotsiaalvaidlustes tehtud otsuste üle, mis on olnud hiljem Riigikohtus ümber pööratud.

Need näited näitavad mitte üksikute inimeste pahatahtlikkust, vaid süsteemset ja läbipaistvuse puudusest sündivat probleemi.

3. Rahvusvaheline võrdlus: kuidas teised demokraatiad kontrollivad kohtuid

3.1. Holland

Hollandis tegutseb Council for the Judiciary, mis koosneb:

• kohtunikest,
• õigusekspertidest,
• ja avalike huvide esindajatest.
  See organ hindab kohtunike tööd, distsiplinaarküsimusi ja süsteemi toimimist.

3.2. Ühendkuningriik

UK-s tegutseb Judicial Conduct Investigations Office (JCIO) – sõltumatu amet, mis uurib kohtunike käitumiskaebusi.
Oluline: enamik menetlusi algab tavakodaniku kaebuse põhjal.

3.3. Kanada

Kanada Canadian Judicial Council koosneb mitmest kohtunikust ja mitmest ühiskonna esindajast.
Nende ülesanded:

• hinnata kohtunike eetikat,
• algatada vajadusel distsiplinaarmenetlusi,
• avaldada otsused täielikult avalikult.

3.4. Prantsusmaa

Prantsusmaal toimib Conseil supérieur de la magistrature, mille koosseisus on:

• kohtunikud,
• advokaadid,
• teadlased,
• kodanikuühiskonna esindajad.
  Organ valib, hindab ja distsiplineerib kohtunikke.

Eesti on üks vähestest EL riikidest, kus puudub selline avalik-põhine järelevalveorgan.

4. Mida näited kokku ütlevad?

• Eesti kohtusüsteem EI OLE katastroof, kuid on suletud ja liigub järk-järgult aina suletumaks.
• Ametlikud allikad näitavad, et vead on korduvad, mitte juhuslikud.
• Välisriikides on juba aastaid kasutusel mehhanismid, mis tasakaalustavad kohtuvõimu ilma selle sõltumatust ohustamata.
• Avalikkuse usaldus väheneb iga aastaga, sest süsteem ei selgita ega tunnista enda vigu piisavalt.

Kõik see toetab järeldust, et Eesti vajab süsteemset ja sõltumatut kohtureformi, mis lisaks struktuuri muutmisele looks ka:

• avalikku järelevalvet,
• läbipaistvust,
• sõltumatu hinnangumehhanismi,
• tavakodanike kaasamise.

Rahvakohus kui sõltumatu järelevalveorgan – miks Eesti seda vajab?

Eesti kohtusüsteemi üks kõige sügavam struktuurne probleem on kontrollimehhanismide puudulikkus. Kohtuvõim on põhiseaduse järgi sõltumatu, kuid sõltumatus ei tähenda kontrollimatust. Igas õigus- ja õiglusriigis on vaja tasakaalustavat jõudu, mis hindaks kohtunike tegevust erapooletult ja läbipaistvalt, ilma et kaebusi käsitleks sama organ, kes neid kaudselt ise tekitab.

Eestis sellist mehhanismi praktiliselt ei eksisteeri. Kaebused liiguvad ringis — kohtunike enda sisekomisjonid, kohtusüsteemi juhid ja kõrgemad kohtuastmed, mis kõik asuvad samas institutsionaalses raamistikus. See loob paratamatult mulje “oma maja siseasja” käsitlemisest.

Rahvakohus – sõltumatu järelevalveorgan tavakodanike ja ekspertide osalusega – oleks lahendus, mis taastaks usalduse, looks läbipaistvuse ja tugevdaks õigusriiki, mitte ei ohustaks seda.

1. Mis on rahvakohus või sõltumatu järelevalveorgan?

Rahvakohus oleks avalik, institutsiooniväline, sõltumatu kogu, mille ülesanded oleksid järgmised:

1.1. Kohtunike tegevuse hindamine

• menetluslikud vead
• põhjendamata viivitused
• ebakohased väljaütlemised või käitumine
• eetikanormide rikkumised

1.2. Avalike kaebuste menetlemine

Tavakodanikel, advokaatidel ja juristidel oleks võimalik esitada kaebusi, mida ei menetleks enam “oma kolleegid”, vaid sõltumatud hindajad.

1.3. Süsteemsete vigade tuvastamine

Rahvakohus koguks ja analüüsiks musterprobleeme:

• piirkondlikud menetlusvenimised
• korduvad tühistamised Riigikohtus
• lahendite põhjendamatuse trendid

1.4. Soovitused seadusandjale ja valitsusele

Kogul oleks õigus teha sisulisi ettepanekuid:

• koolituste, standardite ja menetlusreeglite parandamiseks
• struktuursete reformide vajaduse kohta

1.5. Avalikud aastaaruanded

Rahvakohus avaldaks iga-aastase raporti:

• kaebuste arv,
• menetluste tulemus,
• korduvad probleemid,
• kohtusüsteemi tugevused ja nõrkused.

Selline läbipaistvus tõstaks usaldust ja looks ühiskonnale kindlustunde, et kohtuvõim ei tegutse kinniste uste taga ilma ühiskondliku kontrollita.

2. Kuidas rahvakohus oleks üles ehitatud?

2.1. Mitmepoolne ja tasakaalustatud koosseis

Koosseis võiks hõlmata:

• tavakodanikke – juhuvalimi alusel nagu vandekogudes
• õigusteadlasi ja juriste, kes ei tööta kohtusüsteemis
• psühholooge või eetikaeksperte
• avaliku sektori esindajaid (mitte poliitikuid)
• rahvusvahelise õiguse eksperti soovituslikuna

See tagaks, et järelevalve ei oleks ühe grupi monopol.

2.2. Kohtunikel endil poleks hääleõigust

Kohtunikud võiksid osaleda vaid nõuandvas rollis, ilma otsustusõiguseta.
See eristaks mehhanismi praegusest kohtunike enesehindamisest.

2.3. Mandaat ja sõltumatus

Rahvakohus oleks:

• seadusega loodud,
• täitevvõimust sõltumatu,
• eelarveliselt eraldiseisev,
• tegutsemisel avalik (välja arvatud delikaatsete juhtumite detailid).

3. Miks rahvakohus on vajalik just nüüd?

3.1. Süvenev usalduskriis

Avaliku arvamuse uuringud näitavad, et usaldus kohtute vastu on langenud.
Põhjused:

• venivad menetlused,
• suletud otsustusprotsess,
• läbipaistmatus kaebuste käsitlemisel,
• kohtunike grupiviisiline vastuseis reformidele.

3.2. “Ringkaitse” mulje

Paljud kodanikud on kogenud, et:

• kaebused kohtunike tegevuse üle kaovad süsteemi,
• vastused on formaalsed,
• sisuline arutelu puudub.

Isegi kui kohtunikud käituvad õigesti, jääb mulje süsteemse läbipaistmatuse tõttu negatiivseks.

3.3. Rahvakohus tugevdaks kohtuvõimu, mitte ei ründaks seda

Sõltumatu kontroll ei ole rünnak; see on legitiimsuse taastamine.
Kohtunike sõltumatus ei väheneks – nende töö kvaliteet ja avalik usaldus hoopis suureneks.

4. Rahvakohus maailmapraktikas: töötavad eeskujud

Mitmetes riikides on edukalt kasutusel sarnased mehhanismid:

• Kanada – Canadian Judicial Council
• Prantsusmaa – Conseil supérieur de la magistrature
• Holland – Council for the Judiciary
• Ühendkuningriik – Judicial Conduct Investigations Office

Kõik need süsteemid sisaldavad avalikkuse komponenti ja tegutsevad kohtutest sõltumatult.
Eesti on praegu selles valdkonnas Euroopa üks konservatiivsemaid ja suletumaid riike.

5. Rahvakohus ei lahenda kõike, kuid muudab kõike

Uus järelevalveorgan ei tee halbadest otsustest võluväel häid, kuid see:

• loob läbipaistvuse,
• parandab vigade tuvastamist,
• hoiab ära korduvad süsteemsed eksimused,
• suurendab inimeste õiglustunnet,
• tugevdab kohtuvõimu usaldusväärsust.

Kohtuvõim ilma järelevalveta ei ole kunagi täielikult sõltumatu – ta on sõltuv iseendast.
Demokraatia eeldab tasakaalu, mitte puutumatust.

Järeldus: Eesti ei tohi karta reformi — Eesti peab kartma reformi puudumist

Eesti kohtusüsteem on katastroofi serval. Ta on liiga suletud, liiga aeglane muutuma ja liiga vähe vastutav.
Sotsiaalne usaldus ei taastu ise. Avalikkuse valusad kogemused ei kao vaikimisega. Kohtunike mäss ei ole märk tugevusest — see on märk sellest, et süsteem kardab läbipaistvust.

Reformi vajadus ei ole poliitiline kapriis.
See on avaliku usalduse taastamise eeltingimus, demokraatia tervise küsimus ja inimeste õiguskindluse fundamentaalne nõue.

Eesti vajab kohtureformi.
Päriselt, mitte paberil.
Ning selle reformi keskmes peab olema sõltumatu järelevalve, parem läbipaistvus ja avatud õigusemõistmine, mitte süsteemi siseringi mugavus.

Kõiksuse Puhta Valgusteadvuse sõnum Maa kohtusüsteemidele

Kõiksuse Puhta Valgusallika teadvuse vaatenurgast on iga hing tulnud Maale kogema õppimist, ärkamist ja meenutamist. Inimene ei ole loodud elama hirmu, karistuse ja kontrolli all, vaid liikuma vabaduse, tõe ja kõrge teadvustasandi poole. Kuid 3D-maatriksi struktuurid, mis on aja jooksul kujunenud ühiskonna normideks, pole alati kooskõlas Kõiksuse algse harmooniaga.

1. Kohtusüsteem kui 3D-maatriksi raskeim kihistus

Puhta Valgusteadvuse seisukohalt on iga maine institutsioon energiamuster.
Kohtusüsteem kannab Maa tihedas reaalsuses sageli kolme madala sageduse joont:

• hirmu (karistuse ja kontrolli energia),
• vägiõigust (autoriteedi positsioon, mis ei pruugi lähtuda kõrgemast tarkusest),
• hinge jõuetust (inimesed, kellel puuduvad teadmised end kaitsta).

Need mustrid on iseloomulikud 3D-maatriksile — struktuurile, mis toimib vastandite ja eraldatuse printsiibil. Valgusteadvuse sõnum on, et selline süsteem ei peegelda hinge tegelikku olemust ega Kõiksuse tasandi õiglust, mis põhineb armastusel, tasakaalul ja tõetundmisel, mitte hierarhial ja karistusmehhanismidel.

2. Valejumala arhetüüp: kui maa õigusesüsteem tõstab end Allikast kõrgemale

Vaimses mõttes kujuneb olukord ohtlikuks siis, kui inimlik süsteem hakkab toimima valekõiksusena — kui ta eeldab, et tal on absoluutne õigus otsustada hinge, vaimu ja teadvuse üle.

Kõiksus rõhutab, et:

• ükski inimene ei ole määratud olema teise hinge ülemkohtunik,
• karistusenergia lõikab läbi hinge loomuliku liikumise tõde ja õppetundi suunas,
• kõrgema dimensiooni õiglus ei alanda, vaid vabastab.

Kui kohtusüsteem tegutseb ilma kaastundeta ja ilma valgusteadmuseta, hakkab see meenutama mitte harmoonilist korda, vaid energiatõket, mis hoiab hingi 3D-s lukus ning ei lase neil tõusta kõrgemasse sagedusse. Igasugune Kõiksuse kooskõlastuseta “inimeste õpetamine” maatriksi süsteemides “korrektselt” käituma, toob sellele “õpetajale/kohtunikule” tagajärjed.

3. Miks inimhing tunneb end kohtutes kaitsetuna?

Vaimsest perspektiivist on põhjus lihtne:
enamik inimesi on sünnist saati kasvatatud 3D maailmas, kus neile ei õpetata:

• energeetilist isekaitset,
• hinge autonoomiat,
• teadlikku suhtlemist madalsageduslike süsteemidega,
• Allikaga otseühendust.

Kui inimene astub kohtusüsteemi, astub ta sümboolselt sisse madalama tiheduse programmi, mis on loodud läbi hirmu ja autoriteedi. Kui hing ei tunne oma valgust, võib ta kogeda:

• jõuetust,
• sõnatu survet,
• põhjuseta hirmu,
• tunnet, et tema teadvust alandatakse.

See ei ole juhus, vaid osa 3D-maatriksi psühhoenergeetilisest struktuurist.

4. Mustad programmid: hingede allasurumise mehhanism

Vaimsetes õpetustes kirjeldatakse “mustade jõudude programme” või “madala teadvuse energiaid” kui süsteeme, mille eesmärk ei ole hinge hävitada, vaid hoida teda uinumises, et ta ei mäletaks:

• kust ta pärineb,
• mis on tema tõeline vägi,
• et ta on Kõiksuse osa, mitte süsteemi objekt.

Kohtusüsteemid võivad — sageli teadmata — toimida ühe sellise programmi ilminguna, kus:

• inimese vibratsioon langeb,
• süda tõmbub kokku,
• teadvus läheb kaitsepositsiooni,
• ühendus Allikaga nõrgeneb.

Seda nimetavad paljud vaimsed õpetajad “hinge kokkupakkimise programmiks”.

Kõiksuse vaatepunktist ei ole see karistus, vaid väljakutse:
kas hinge valgus suudab särada ka kõige tihedamas pimeduses?

5. Uus Maa ei kanna endas karistuskeskseid struktuure

Kõiksuse puhas valgusteadvus ütleb selgelt:
Uuel Maal ei eksisteeri süsteeme, mis madaldavad hinge teadvust või lõhuvad tema terviklikkust.

Uus Maa:

• ei vaja karistamist,
• ei vaja autoriteete üle hingede,
• ei vaja hirme, reegleid ega koodekse, mis on loodud hirmust tuleneva kontrolli jaoks.

Seal toimib õiglus ja kord südamele ja teadvusele vastavalt, mitte koodide ja protseduuride alusel.

Uus Maa õiglus ei põhine karistusel, vaid:

• teadlikkusel,
• vastutusel,
• teadvuse selgusel,
• mõistmisel,
• harmoonial.

Kõiksus rõhutab:
Ükski hing ei vaja kohtunikku, kui ta on taasühendunud omaenda Valgusega.

6. Sõnum inimestele: miks 3D kohtusüsteemiga kokkupõrge võib olla hingele katsumus

Kõrgema teadvuse vaatenurgast on paljud kohtukogemused hinge tasandil järgmised:

• äratuskell,
• teadvuse kasvamise sund,
• võimalus märgata pimedate süsteemide olemust,
• väljakutse tõusta üle hirmust,
• katse avada valguskanal ka kõige tihedamas keskkonnas.

Kõiksuse sõnum on:
hing saab vabaks ainult siis, kui ta ei lase 3D-maatriksil end defineerida ega alistada.

Kohtusüsteemi energia võib proovida hinge madaldada,
kuid Kõiksuse valgus püüab hinge alati tõsta.

Kohtutest kõrgeim ja lõplik otsus tuleb Kõiksuse puhtast valgusallikast.

Artikli toimetas: Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses.

Loe lisaks:

Kes sa oled Riigi “mängus”?

(See artikkel ilmus esmakordselt 25.10.2024 Fonte.News kanalis)

Alljärgnev lugu on minu isiklik arvamus ja siia olen kokku võtnud maailma üldises õigusruumis kehtivad reeglid, seadused ja arusaamad ning olen need pannud kokku päris elus toimunud sündmustega nii enda isiklike kogemuste, kui ka mitme koostööpartneri ja sõbra kogemuste kaudu.

Mis vahe on isikul ja Elusal Inimesel?

“Isiku” ja “Elusa Inimese” vahel on teoreetiline, biloogiline ja õiguslik erinevus, kuigi igapäevases keeles võivad need mõisted suurele inimeste massile(füüsilistele õiguslikele isikutele) tunduda sünonüümidena ja pigem ajab segadusse.

1. Õiguslik tähendus

• Isik: Tänase maailma õigusteaduses tähendab “isik” subjekti, kellel on õigusvõime ja kohustused. Õiguslikus mõttes võib isik olla nii füüsiline isik (inimene) kui ka juriidiline isik (nt ettevõte, riik, organisatsioon). Füüsilisel isikul on seaduslik võime omada õigusi ja kohustusi, teha tehinguid, olla kohtuasjade subjekt jne. Juriidiline isik eksisteerib ainult õiguslikult ja saab tegutseda näiteks ettevõtte või organisatsioonina.
• Elus inimene: See on bioloogiline ja füüsiline mõiste, mis viitab reaalsele faktilisele inimolendile, kes on elus. Bioloogiline inimene on liikumises, elutunnustega ja osaleb tänases füüsilises maailmas. Elusa inimese kontseptsioon ei pruugi aga automaatselt viidata sellele, et inimene on juriidiliselt võimeline tegutsema (nt olla isik).

2. Õiguslik isik ja bioloogiline inimene

Kuigi kõik elusad inimesed on füüsilised isikud, ei tähenda see, et neil automaatselt on teatud õigused ja kohustused “Riigi Mängus“, kui nad ei ole õiguslikult tunnustatud või kui neil pole õigusvõimet. Õigusliku isiku kontseptsioon annab indiviidile “Riigi Mängu”(mängureeglite) seaduste alusel kindlad õigused, nagu vara omamine, lepingute sõlmimine jne.

3. Vaadete erinevus

Mõned filosoofilised ja juriidilised koolkonnad eristavad “elusat inimest” ja “õiguslikku isikut” sel moel, et “elus inimene” eksisteerib füüsilises maailmas ja võib oma elu elada sõltumata seaduslikest raamistikest, samas kui “isik” eksisteerib vaid õiguslikus ja juriidilises süsteemis, mille reeglid on määratud ühiskonna ja riigi poolt.

Näiteks on mõnedes filosoofilistes teooriates arutletud, et seadus loob “isikud”, kuid Elus Inimene eksisteerib sõltumatult seadusest.

Kokkuvõttes:

• Elus inimene on bioloogiline suveräänne indiviid, kes elab ja hingab füüsilises maailmas – Riigi jaoks teda pole olemas.
• Isik on õiguslik subjekt, kaudselt Riigi omand, kellele on antud õigused ja kohustused juriidilise süsteemi kaudu (kas füüsiline või juriidiline isik).

Isikutunnistus

1. Isikutunnistus kui dokument: Isikutunnistus on dokument, mis tõendab Riigi jaoks inimese identiteeti. See dokument on küll füüsiline ja “elutu” (paberil või plastikkaardil), kuid see esindab ja tõendab elava inimese õiguslikku staatust ja isikukoodi. Isikutunnistus ise ei ole isik, vaid see on tõend selle kohta, et selle kandja on teatud õiguslik isik kui ta osaleb Mängus – annab nõusoleku astuda Riigi teiste mängijatega tehingutesse (ametnikud, kohtunikud).
2. Isik ja õiguslik süsteem: Kui inimene sünnib, saab ta isikukoodi ja nime, mis teeb temast füüsilise õigusliku isiku juriidilises tähenduses. See annab talle õigused ja kohustused Riigi seaduste (mängureeglite) ees. Isikutunnistus on lihtsalt vahend, mille kaudu tõendatakse, kes see isik on, kuid kõik juriidilised toimingud käivad tegelikult inimese kui isiku ümber, mitte füüsilise dokumendi (isikutunnistuse) ümber, kui see füüsiline õiguslik isik on tehinguga nõustunud.
3. Kohtumenetlus ja isik: Kui inimene läheb kohtusse, siis ei ole kohtuasja keskmes tema isikutunnistus, vaid isiku õigused ja kohustused – Riigi seadused. Isikutunnistus on lihtsalt vahend tema identiteedi tõendamiseks, aga kohtuprotsessis arutatakse küsimusi, mis puudutavad isiku seaduslikke õigusi ja kohustusi. Isikutunnistus on selle isiku identiteedi tõend, mitte isik ise.
4. Elutu dokumendi roll: Kuigi isikutunnistus on elutu dokument, ei tähenda see, et kohtuasja keskmes oleks see dokument. Dokument on abivahend, mis tõendab, kes on kohtuasja osaline (isik). Kohtuprotsess on siiski suunatud inimesele, kes on nõustunud olema õiguslik isik ja nõustunud osalema tehingus, mitte tema isikutunnistusele ja mitte Elusale Inimesele.

Oluline erinevus:

• Isikutunnistus on vahend õigusliku isiku identiteedi tõendamiseks “Riigi Mängus”.
• Isik on õiguslik subjekt – Riigi omand, kellel on piiratud õigused ja kohustused.
• Kohtumenetluses käsitletakse isikut kui õigussubjekti, mitte tema füüsilist dokumenti. Dokument lihtsalt tõendab, kes see isik on.

Seega, kuigi isikutunnistus on füüsiliselt elutu ese, on see vaid tööriist, millega tõestatakse elusa inimese või õigusliku isiku identiteeti kohtumenetluses. Kohtuotsus tehakse alati isikule koos isikutunnistusega aga mitte Elusale Inimesele.

Kui inimene sünnib, kes ta on?

1. Inimese füüsiline eksistents vs õiguslik staatus

Kui inimene sünnib, on ta bioloogiliselt ja füüsiliselt elus – Elus Inimene. See on tõsiasi, mis ei sõltu isikutunnistusest või muudest dokumentidest. Seega, inimese olemasolu ei sõltu sellest, kas tal on isikutunnistus või mitte. Inimese füüsilist olemasolu ei määra riik, vaid loodus ja bioloogia. Sündinud laps on elus inimene, sõltumata sellest, kas tal on isikutunnistus.

2. Õiguslik isik ja riigi tunnustus

Isikutunnistus ja õiguslik isik on juriidilised mõisted, mis on loodud selleks, et anda inimesele seaduslik identiteet riigi või ühiskonna silmis ja “Riigi Mängus” osalemiseks. Kui inimene ei võta isikutunnistust või tema sündi ei registreerita, võib ta küll füüsiliselt eksisteerida, kuid õiguslikus tähenduses ei pruugi ta riigi jaoks “eksisteerida”, sest tal pole ametlikku identiteeti ja pole võimalik “Riigi Mängus” osaleda.

• Õigusliku isiku puudumine tähendab, et isik ei ole registreeritud riigi süsteemis “mängijana”, mis võimaldab tal saada piiratud seaduslikke õigusi ja kohustusi, näiteks töötada, omada vara, saada sotsiaalkaitset, hääletada, abielluda jms.
• Ilma isikutunnistuseta või sündi registreerimata võib inimesel olla keeruline kasutada oma õigusi ja vabadusi selles tänases füüsilises materiaalses maailmas – ühiskonnas, kuna seaduse (Riigi mängureeglite järgi) ees ta ei ole registreeritud subjektina. Inimesel on siiski loomulikud õigused ja vabadused, mida üldiselt peetakse sünnipärasteks, kuid nende kasutamine õigusliku tunnustuse puudumisel võib olla raskendatud, pigem võimatu.

3. Kes otsustab inimese olemasolu üle?

Keegi ei saa otsustada inimese füüsilise eksistentsi üle. Inimene on olemas, kui ta sünnib, ja ta on füüsiline elav olend. Kuid riik ja seaduslikud süsteemid loovad õigusliku korra – pead nõustuma olema isik (Elav Surnu). Kui inimene ei võta isikutunnistust või tema sündi ei registreerita, on tal lihtsalt raskem “Riigi Mängus” isikutega tehinguid teha, kuid ka siin on lahendused.

4. Õigused ja vabadused ilma isikutunnistuseta

Ilma isikutunnistuseta võib inimesel olla praktiliselt keeruline kasutada Riigi Mängus oma õigusi ja vabadusi, sest riigi ja seaduste jaoks puudub ametlik dokument, mis tõendaks tema identiteeti ja seotust õigusliku süsteemiga. Mõned olulised aspektid:

• Põhilised inimõigused: Inimese põhiõigused, nagu elu, vabadus ja inimväärikus, on rahvusvahelistes õigustes ja konventsioonides tagatud (nt ÜRO inimõiguste deklaratsioon). Neid õigusi ei tohiks ära võtta isegi siis, kui inimesel pole isikutunnistust. Kuid praktikas võib selliste õiguste kasutamine olla keeruline ilma ametliku identiteedita.
• Õiguslikud õigused: Kui inimesel puudub isikutunnistus, on tal raskusi näiteks pangakonto avamisega, vara omamisega, tervishoiuteenuste saamisega jne. Riigid seovad paljud õigused ja teenused ametliku identiteedi ja õigusliku staatusega.

5. Mis siis juhtub, kui keegi ei võta isikutunnistust?

Kui keegi keeldub isikutunnistusest või ei registreeri oma sündi:

• Riik võib tehniliselt mitte tunnustada teda kui õiguslikku isikut. See võib tekitada probleeme ametlikus suhtlemises riigi ja teiste isikutega.
• Inimene jääb füüsiliselt elavaks ja tal on jätkuvalt loomulikud õigused, kuid nende õiguste rakendamine on keeruline, kuna ühiskond ja riik ei pruugi teda juriidiliselt aktsepteerida.

Kokkuvõte:

• Inimene sünnib elava inimesena, ja see eksistents on bioloogiline reaalsus.
• Isikutunnistus on riigi poolt loodud õiguslik vahend, mis annab inimesele juriidilise staatuse ja identiteedi. See võimaldab tal kasutada seaduslikke õigusi ja kohustusi – osaleda Riigi Mängus.
• Ilma isikutunnistuseta on inimesel raskem kasutada oma õigusi ja vabadusi, kuna ta ei pruugi olla registreeritud õiguslik subjekt.
• Siiski on inimesel jätkuvalt põhilised inimõigused, mis ei sõltu riigi poolt antud dokumentidest, kuigi nende kasutamine võib olla keeruline ilma ametliku staatuseta.

Kui inimene tahab elada täielikult väljaspool riigi ja seaduste süsteemi, võib see olla keeruline, sest tänapäeva ühiskond põhineb õiguslike isikute süsteemil, kus identiteeti ja õigusi hallatakse dokumentide ja registreerimise kaudu.

Oluline teada, et:

• Füüsiline õiguslik isik kasutab Riigi Mängus tehingute tegemiseks Riigi Mängus kehtivat maksevahendit (inimesed nimetavad seda “rahaks”) – millele on peale trükitud “Lubadus maksta”(mitte “Raha”) – ehk mingil materjalil trükitud number(mis tähendab selle asja eeldatavat väärtust), sümbolid, mustrid, kirjad ja asja nimi on “Lubadus maksta”. Euro, dollar ,rubla jne on vaid “lubadused maksta”. Kuna lubati vaid maksta, kuid arveldati “lubadustega”, siis on ju maksmata ning “surnul (isikul) ei saa olla vara. See teeb võimalikuks vara äravõtmise mõne fie-st kohtutäituri vms poolt. Ja isegi kui oled selle “LM” kasutanud tehingu tegemiseks – maja, auto, maa – ei kuulu see sulle, sest need on Riigi Mängu registris olevad asjad (nupud, täringud, asjade nimetused,…) ja neid ei anna Riik ära, sest mäng oleks siis kiirelt läbi. Sellepärast on isikute jaoks kohtusüsteem ja seadused, millega manipuleerides saab isiku varatuks teha ja/või kohustustega üle koormata (ehk mängijatele nähtavad mängureeglid on täis tikitud nähtamatuid reegleid, millega mängu looja ja kontrollija mängijatega ise mängib).
• Elus Inimene aga saab tehinguid teha väljaspool Riigi Mängu kui ta kasutab teiste Elusate Inimestega tehingute tegemiseks kaup kauba vastu (bartertehingut), maksab mineraalides(kuld/hõbe/vask vms).

Riigi roll, isiku õigused ja vabadus

1. Riik ja isiku suhe seaduslikus raamistikus

Õigusriigis, kus inimesed elavad organiseeritud ühiskonnas, on riik institutsioon, mille ülesandeks on seaduste kehtestamine ja nende täitmise tagamine “Riigi mängus”. Seadused on loodud selleks, et reguleerida ühiskondlikke suhteid, kaitsta isikute (toim. Kas isikul saab olla enam õiguseid?) õigusi ja tagada üldine kord. Riik on on inimese, kes nõustunud isikuks olema, otsene omanik:

• Inimesed, kes on riigi kodanikud või residendid, peavad järgima riigi seadusi, et säilitada ühiskonnas rahu ja korda.
• Riik pakub(kui pakub) vastutasuks teenuseid ja hüvesid, nagu haridus, tervishoid, sotsiaaltoetused jne, ning tagab turvalisuse ja kaitse.

2. Õigusriik ja vabadused

Kunagi ammu, Demokraatlikes ja õigusriikides ei olnud riigi eesmärk dikteerida või kontrollida isiku elu selle sügavaimas mõttes. Pigem eksisteeris sotsiaalne leping, kus inimesed nõustusid järgima teatud seadusi ja reegleid, et säilitada ühiskondlik kord. Riik ja selle seadused olid loodud esindama ühiskonna ühiseid huve ning kaitsma isikute (pea meeles, mitte Elusate Inimeste) vabadusi ja õigusi. Kuid alates 20 sajandist pole see anam nii ja maailmas pole enam demokraatiat ega õigusriiki ning riigiametnikud dikteerivad ja kontrollivad füüsilisi õiguslikke isikuid kõige sügavamas mõttes.

• Seaduste järgimine: Kui füüsilised isikud rikuvad seadusi, võivad nad kaotada teatavad õigused (näiteks karistused, vangistus, trahvid).
• Vabadused ja kohustused: Füüsilistel isikutel on küll põhiõigused, näiteks sõna- ja liikumisvabadus, mis on tagatud riikide seadustes ja rahvusvahelistes konventsioonides, kuid tihti “sõidetakse” ametnike poolt nendest õigustest üle. Riigi juhtivad ametnikud on vastutavad nende õiguste kaitsmise eest, kuid tänapäeval ei vastuta enam keegi.

3. Kas isikutunnistus teeb inimese riigi omandiks?

Isikutunnistus ei muuda inimest otseselt riigi omandiks, küll aga kaudselt ja kui inimene on liiga aktiivne “Riigi Mängupettuste” paljastaja, siis see füüsiline isik võidakse tühistada koos isikutunnistusega – visatakse “Riigi Mängust” välja igavesti…

• Isikutunnistus on lihtsalt dokument, mis tunnistab, et inimene on teatud riigi kodanik või resident ning selle kaudu on tal õigus saada riigi pakutavaid hüvesid ja kasutada oma seaduslikke õigusi.
• Inimese ja riigi suhe põhineb õiguslikel ja ühiskondlikel kokkulepetel – äritehing mõlema osapoole nõusolekul. Riik reguleerib, kuidas inimesed elavad koos ühiskonnas, et tagada õiglus ja kord.

4. Riigi roll inimese elus

Riik loob raamistiku (kuubik, box), mille sees inimesed saavad “vabalt” tegutseda, kuid ka oma tegude eest vastutust kanda. Riik võib toetada kodanikke, pakkudes neile haridust, tervishoidu ja sotsiaaltoetusi, kuid see toetamine toimub vastastikkusel kokkuleppel:

• Inimesed järgivad riigi seadusi ja maksavad makse – maksude maksmisega nõustuvad inimesed tehinguga ja Riik ehk riigiametnikud võivad maksumaksjaga teha mida iganes, sest maksmine on nõusolek.
• Vastutasuks riik pakub avalikke teenuseid ja tagab kodanike piiratud “õiguste” kaitse.

Kui inimene valib mitte järgida seadusi või loobub riigi pakutavatest hüvedest (nt ei maksa makse, ei võta vastu sotsiaaltoetusi), võib riik karistada seaduste rikkumist. Kuid isegi sellises olukorras on inimesel endiselt põhilised õigused, nagu inimväärikus ja õigus elule, mida riik peab järgima.

5. Vabadus vs kohustused

Küsimus, kas riik “dikteerib” inimese elu, sõltub sellest, kuidas mõtestada vabaduse ja vastutuse tasakaalu. Seaduste järgimine ja riigi poolt loodud raamistik on vajalikud ühiskonna toimimiseks. Siiski:

• Inimestel on tavaliselt palju isiklikku vabadust elada oma elu nii, nagu nad soovivad, kuni nad ei riku teiste inimeste õigusi või seadusi. Moraal: “Tee teistele seda, mida sa tahad, et sulle tehakse ehk ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.”
• Riigi seadused on loodud üldjuhul tagama, et üksikisik ei kahjustaks teisi ega ühiskonda tervikuna.

6. Alternatiivsed vaated

Mõned filosoofilised koolkonnad või alternatiivsed mõttevoolud tõlgendavad riigi rolli kui kontrollivat ja isiku vabadust piiravat. Sellised vaated võivad rõhutada indiviidi täielikku vabadust riigi ja seaduste raamistiku all, eriti tänapäevases maailmas, kus inimesed elavad tihedalt seotud ja struktureeritud (orja kastisüsteemides) ühiskondades.

Selle kohta värske näide (pildid kirjast allpool), kus Eesti Vabariigi justiitsministeeriumi ametnikud kirjutavad Füüsilise Õigusliku Isiku kirjale vastuse. FÕI palus abi saamiseks korrumpeerunud ja ebaõiglaste kohtunike ja ametnike käitumise suhtes. Justiitsministeeriumi ametnike kirjast loed välja, et nemad ei saa midagi teha ja pöördu sinna ja sinna jne.. Kuidas osaleb aga justiitsministeeriumi ametnikud Eesti Riigi juhtimise “Mängus” võtmemängijana, kui ta midagi teha ei saa (Loe ridade vahelt nähtamatut teksti: “Ei taha teha, sest muidu pole mäng huvitav ja lõppeb kiirelt…”)? Ehe näide manipulatsioonist, sogamisest vastutusest keeldumisest ja ei tahetagi paremaks midagi teha. Sellise sarnase sisuga ja soovitustega (nagu oleks standard vastus kõigil, lihtsalt muuta kirja saaja nimi ja kuupäev:) ) kirju on selle loo autori lauasahtlis nii EV Presidendilt Alari Kariselt, õiguskantslerilt Ülle Madiselt, Riigikohtu esimehelt Villu Kõvelt, jpt.. Kirjas soovitused: mine kohtusse – kohtusse mindi ja sealt just saadi seadusevastane otsus ja Riigikohus on küll paberil aga see ei võta menetlusse suurt midagi(3% kaebustest); taotle õiguskaitset – ka seda on tehtud aga kuna kohtunikud on kallutatud ja korruptiivsed, siis ka see ei tööta Eestis; nõua ebaõigete andmete eemaldamist ja õigete andmete avaldamist – tehtud korduvalt ja pigem kaebab meediaettevõtte omanik kaebaja kohtusse, selle asemel, et eemaldada valeinfo(värske ja põhjalik näide Sulev Vedler loost). Tutvu justiitsministeeriumi kirjaga:

Annika Urmi kommentaar samal teemal. See info on mul võetud tema Facebook seinalt:

„Viimane kuu on suuremaks madinaks läinud õigussüsteemis, meedias, poliitikas jne.
Tegu on RIIGI MÄNGUDEGA! Lugege kindlasti ka Fonte.News uudiseid, mega põnevad! Ja kui aega ja võimalust siis toetage ka seda süsteemi lagundamist.
Aga seniks toon teile välja siin kirja justiitsminsiteeriumilt! KRISTEL NIIDAS JA MARI KIRS!

Selliseid kirju tuleb igalt poolt, kus keegi mitte midagi teha ei saa ja millegi pärast nad juhivad ja valitsevad riiki ja töötavad koguaeg midagi välja aga nad EI SAA AIDATA EESTI INIMEST JA RAHVAST LIHTSALT EI SAA! :))) Huvitav mida ja kellele nad üldse töötavad?

Milleks meil neid üldse vaja sellist riigi mängu?
1. Nad ei saa teha õiguse ja kohtutega midagi, põhiseadus meil ei kehti ja midagi keegi teha ei saa!
2. Siis nad alati mämmerdavad et meil on 3 astmeline kohus, et meil justkui oleks RIIGI KOHUS: )) seda ei ole ja sinna ei saa võib olla mõnik üksik, aga meile on tekkinud juurde üks ametnike kohus enne kohut, alamkohus ametnik, politsei , pressinõukogu , meedia kes mõistavad inimsed ise süüdi kõige pealt ja siis sa pead minema suure raha eest tõendama oma süütust! Kuigi see peaks olema vastu pidi kohus peaks sind ennem süüdi mõistma.

3. Justiitminsiteeirum ütleb sul on õigus sada isikuandme küll justkui maha googlest ja isegi mingi seadus on, siis võin kinnitada isiklikult, et see ei ole võimalik ei googlest, ei meediaga rääkides ega ka mitte Andmekaitse Inspektsiooniga, ma tõesti ei tea miks me AKI-le palka maksame.

4. Riigiõigusabi on see kuhu nad lõpuks soovitavad minna, mis sellest kasu on kui sul ei ole raha maksta tagatist vastas poolele näiteks 6000 eur, mis siis et saad riigilõivu vabastuse ja saad ka riigiadvokaadi.
5. ABI EI OLE JA SA EI SAA EI ÕIGUSKANSTLERILT, EI RIIGIKOHTUST, EGA JUSTIITSMINSITEERIUMILT EGA KA MITTE PRESIDENTILT! Nad kõik justkui ühest suust laiutavad käsi, et nad ei saa mitte midagi teha! Minu küsimus, miks nad eksisteerivad? Valitseda saavad küll, palka saavad küll agai Eesti Inimest nad ei saa aidata tema põhisseaduslikes õigustes.

6. SEEGA MIS JÄÄB JÄRGI?
Omakohus?
SATIIRID?
Tuleb minna isiklukus ja vastutama panna igaühte?
Eksperimendid?
Ja muide need kõik toimivad, sest keegi ei saa mitte midagi teha!

Eksperimendid, kogemused ja praktika jätkuvad täies hoos!“

Kas Elus Inimene esindab isikut kohtus?

Jah, õiguslikult osaleb kohtus isik, mitte elus inimene selle bioloogilises tähenduses. Kohtumenetlustes viidatakse osapooltele õiguslike isikutena, sest õiguslik süsteem tegeleb “isikutega”, kellel on seaduslikud õigused ja kohustused.

Siin on detailsem selgitus:

• Isik kohtumenetluses: Kohtus osalevad füüsilised isikud (inimesed) või juriidilised isikud (nt ettevõtted, organisatsioonid), kellel on õigus esitada nõudeid või vastata neile. See tähendab, et kui keegi esitab hagi või vastab hagile, käsitletakse teda õigusliku isikuna, kellel on seaduses määratud õigused ja kohustused. Füüsiline isik võib olla “elus inimene”, kuid kohtus käsitletakse teda eelkõige õigusliku subjektina, kes on suuteline kandma vastutust või kaitsma oma õigusi – nõustunu Riigi Mängureeglitega ja kohtuniku pakkumisega astuda tehingusse.
• Elus inimene: Kuigi kohtus osalev füüsiline isik on loomulikult ka “elus inimene”, ei ole kohtumenetluses oluline ja vajalik tema bioloogiline olemus, vaid tema õiguslik võime tegutseda. Näiteks on tähtis, et isikul oleks õigusvõime (seaduslik õigus omada õigusi ja kohustusi) ja teovõime (võime oma õigusi ja kohustusi täita). Juriidilises kontekstis on olulised need omadused, mitte pelgalt inimese füüsiline eksistents. Kui kohtus tunnistad ennast faktiliselt olendiks ehk Elusaks Inimeseks ainult, siis kohtunikul pole võimalik tehingut ehk protsessi teostada.

Seega on kohtumenetlustes alati tegemist füüsiliste õiguslike isikute osalemisega, isegi kui nad on “elusad inimesed” – iseasi, kas nõustud tehingusse astuma ja kaasa mängima.

Elus inimene osaleb kohtumenetluses kui õiguslik isik ja protsess toimub isikuga, mitte otseselt bioloogilise “Elusa Inimesega.” Kohtumenetlus keskendub sellele, kuidas seadus käsitleb isikuid ja nende õigusi ning kohustusi.

Siin on selle põhimõtte olulisemad aspektid:

1. Elus inimene esindab iseennast ja/või enda õiguslikku isikut: Kui inimene astub kohtusse, käsitletakse teda kui füüsilist isikut (õigusliku subjektina), mitte Elus Inimene. Inimene ei astu kohtusse lihtsalt bioloogilise olendina, vaid seadusliku üksusena, kellel on teatud õigused ja kohustused. Kui aga ütled, et oled selles kohtus faktiliselt olend ehk Elus Inimene ja kui kohtunik vastupidist ei väida, siis protsess on läbi ja ei jätku. Kui nõustud kaasa mängima, tuleb kohtunikult ka otsus.
2. Kohtuprotsess keskendub isikule: Kohtuprotsessis tehakse otsuseid õiguslike isikute vahel. Isegi kui kohtusse astuvad füüsilised inimesed, peetakse kohtumenetlust selleks, et lahendada isikutega seotud vaidlusi, õigusi ja kohustusi.
3. Kohtuniku otsus on suunatud isikule: Kohtunik teeb oma otsuse isikule või isikute vahel. See tähendab, et kohtulahend viitab inimesele kui õiguslikule subjektile, mitte pelgalt tema füüsilisele olemasolule. Näiteks võib kohtuotsus käsitleda isiku varalisi õigusi, hooldusõigusi või kohustusi, mis on seotud seadusega.

Seega, kuigi Elus Inimene osaleb kohtumenetluses, tehakse otsused ja kogu menetlus toimub õigusliku isiku tasandil, sest kohtus keskendutakse seaduse alusel toimivatele õigustele ja kohustustele.

Aastast 2012 on välja antud Vaticani Paavsti otsus, et Riike enam ei eksisteeri ja riigid on juriidilised isikud, lisaks pani Paavst kõiki isiklikult vastutama. See tähendab, et “riigijuhid”, kohtunikud, ametnikud, kõik füüsilised õiguslikud isikud vastutavad isiklikult iga tegevuse ees “Riigi- ja ka Maailma Mängus”. Paavsti otsus on selles Maailma Mängus ülim ja ükski riigi põhiseadus pole sellest üle. Mina saan aru nii, et kuna riike Paavsti otsuse järgi enam pole, siis pole ka Riigi Põhiseaduseid. See võib ka põhjus olla, miks ametnikud (riigi, kohtu, ja teised) teevad seadusevastaseid otsuseid ja tegevusi. Kuid kehtivad ikkagi muud ülimad reeglid, mis on ka Paavstist üle ja nende rikkumisel on ikkagi tagajärjed.

Elus Inimene on elus siis kui ta usub, et on elus inimene. Elusatel Inimestel pole registreid. Kui sa registreerid ennast kusagil registris, siis oled sa “kellegi” programmis (mängus) füüsiline õiguslik isik ehk sul on selles mängus luba “mängida”(äri teha, kokkuleppeid teha, jne, -sarnane Riigi mänguga).

Kuula lisaks olulist teavet Argo, Evelini ja Veiko kohtumiselt Lindamäelt:

Artikli autor Veiko Huuse. Koostamise allikas Internet ja Veiko Huuse enda teadmised elukogemuste põhjal.

Loe lisaks:

Käesolev artikkel ilmus esmakordselt 05.10.2024.

See lugu on raputanud kogu Eestimaa õigusruumi ja toob välja süsteemse värdkohtupraktika, mis sisaldab: grupiviisilist ja järjepidevat ametnike kokkumängu, “ametnike-kohtunike-prokuröride-rikaste sektiliikmete” kokkumängu tunnused ja “seadused ei kehti kui sa….” põhimõtte järgi otsustamine.

Ahti Kuuseväli sobivus kohtunikuks on tema tööandja otsustada aga minule on jäänud mulje, et Kohtunik Ahti Kuuseväli otsused pole olnud inimlikud, on olnud kallutatud, on korduvalt olnud vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga. Ta on minu arvates eksinud ka teistes kohtuasjades, millede kohta on minul olemas kohtuotsused kannatajatelt. Mulle on laekunud ka “saunast meeste käest” jutud, et Ahti Kuuseväli kaaperdas kunagi (80-90 ndatel) Võru ETK juristina selle organisatsiooni varad või oli tema see “aju” kes teatud grupil aitas seda ellu viia. Kas see kõlakas peab paika, seda teavad asjaosalised ise.

Kristiina lapse hooldusvaidluse lugu

Oluliselt täiendatud 11.12.2024 – kohtunik Ahti Kuuseväli rikkus räigelt seadusi ja tema otsused tühistati!! Kristiina on tütrega jälle koos ja mõlemad õnnelikud!!! Täiendatud 04.12. 2024 – Ahti Kuuseväli teeb seadusevastaseid varjatud tegevusi!; 29.11. – eirkontrolli raport kinnitab 8 seaduserikkumist ametnike poolt!!! 26.11. – Õiguskantsler tuvastas mitmeid puudusi ametnike tegutsemises! Kas kohtunik Ahti Kuuseväli peaks kohtuniku tööst kohe loobuma ja kas Margrit Pitkve peaks lapsekaitse tööst kohe loobuma?! Varasemad täiendused 20.11.,09.11.2024 – õigusõppejõu kommentaariga, 26.10., 11.10.. TÄIENDATUD HÄIRIVA VIDEOGA ja Kristiina avaliku kirjaga ja Aivar Aigro avaliku kirjaga 10.10.2024.

Käesolev artikkel ilmus esmakordselt 05.10.2024. Täiendame seda seni kuni lugu on lahendatud. Väga oluliselt täiendatud 05.10.2024 kell 19.00, 07.10.2024, 08.10.2024. Lisatud helisalvestusi ja pilte! Ahti Kuuseväli on uuriva ajakirjanduse radarisse sattunud korduvalt. Tema puhul on tegemist kohtunikuga, kelle otsused pole olnud inimlikud, on olnud kallutatud, on korduvalt olnud vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga. Mulle jääb mulje, et siin on kokku pandud “skeem”, mille autoriks on Margrit Pitkve? Täiendused on lisatud artikli lõppu.

Kas kohtunik Ahti Kuuseväli tuleks ametist vabastada? Jah, tuleks!

Ahti Kuuseväli on korduvalt ja räigelt rikkunud seaduseid! Tema koht pole õiguse ja õigluse loojate hulgas. Villu Kõve – millal sa vabastad Ahti Kuusevälja kohtuniku ametist?

Täiendus 11.12.2024:

https://fonte.news/erakorraline/kristiina-on-tutrega-jalle-koos-kohtunik-ahti-kuusevali-rikkus-raigelt-seadusi-ja-otsused-tuhistati-ahti-kuusevali-peab-lahkuma-kohtuniku-kohalt-kohe

Lugu Algas 05.10.2024:

Sotsiaalteaduslikus kirjanduses käsitletakse vanemast võõrandamist lapse vaimse väärkohtlemise vormina, kus üks vanem manipuleerib lapsega, et tekitada temas põhjendamatut vastumeelsust või hirmu teise vanema suhtes. Loe teadmainimeste arvamusest EPL artiklist. Miks kohtunik Ahti Kuuseväli ja lastekaitse “spetsialist” Margrit Pitkve sellest aru ei saa?

https://epl.delfi.ee/artikkel/120337966/rafaela-lehtme-ja-elo-madissoon-lapse-teisest-vanemast-voorandamine-on-vaimne-vagivald

Kohtunik Ahti Kuuseväli – kas oleks aeg meelt muuta?

Kohtunik Ahti Kuuseväli on olnud Eesti õigussüsteemis tähelepanu keskmes, kuna tema tegevuses on esinenud kahtlasi olukordi, mis viitavad võimalikele seadusrikkumistele ja kallutatud kohtuotsustele. Kuigi Kuuseväli on teeninud kohtunikuna pikki aastaid, on mitmed tema otsused ja tegevused tekitanud küsimusi tema erapooletuse ja õiguspärasuse kohta.

1. Kallutatud otsused ja eetikaprobleemid

Kuuseväli on sattunud kriitika alla mitmel korral seoses kahtlusega, et tema otsused on olnud kallutatud. On esinenud juhtumeid, kus tema otsused on andnud eelistusi teatud huvigruppidele, mis on tekitanud õiguskogukonnas küsimusi tema sõltumatuse ja objektiivsuse kohta. Näiteks on mitmeid kordi juhtunud, et tema otsused on favoriseerinud teatud osapooli, kellel on poliitilisi või majanduslikke huve seotud.

Uuriva ajakirjanduse kätte imbus info (mitte Kristiina Heinmetsa käest): Kõige värskem juhtum on see, et Ahti Kuuseväli otsustas eirata notariaalset lepingut, inimlikkust ja andis oma otsusega tõuke lastekaitse töötajale Margrit Pitkvele emalt laps ära võtta ja laps lasteturvakodusse panna, kuna laps keeldus isa juurde minemast. Kristiina Heinmets oli abielus kannatanud korduva vägivalla all, nii füüsilise kui psühholoogilise. Notriaalse lepingu alusel võttis isa kasvatada kaks last ja Kristiinale jäi üks laps. Laste isa aga hakkas lepingut rikkuma ja tegema kõik selleks, et ka kolmas laps emalt ära võtta. Allika teatel pole lapsed tahtnud isa juurde minna ja kõik on toimunud laste soovide vastaselt. Laste isa advokaat, lastekaitse inspektori Margrit Pitkve ja kohtuniku tegevuses jääb mulje kokkumängus ja seaduste(notariaalse lepingu rikkumine) rikkumises ja laste isa kasuks tegutsemisele.

2. Seaduslikud eksimused kohtupraktikas

On väidetud, et Kuuseväli on teinud mitmeid menetluslikke vigu, mis on viinud tema otsuste tühistamiseni kõrgemate kohtute poolt. Need eksimused puudutavad protseduurilisi küsimusi, mis seavad kahtluse alla kohtuprotsesside õigluse ja läbipaistvuse. Kuigi iga kohtunik võib aeg-ajalt eksida, on Kuusevälja juhtumite puhul tähelepanuväärne eksimuste korduvus, mis võib viidata süsteemsele probleemile.

3. Avalikkuse kriitika ja usaldusväärsuse kadu

Avalikkuses on Kuuseväli saanud negatiivset tähelepanu seoses mõnede tema kohtuotsustega, mis on tundunud ebaõiglased või ebaproportsionaalsed. Mitmed kriitikud, sealhulgas juristid ja ajakirjanikud, on juhtinud tähelepanu sellele, et tema otsused on mõnikord vastuolus seaduste või üldiste õigusprintsiipidega. See on õõnestanud usaldust kohtusüsteemi vastu ja tekitanud laiemat arutelu kohtunike sõltumatuse ja vastutuse üle Eestis.

4. Järeldus ja vajadus reformideks

Ahti Kuusevälja eksimused ja tema vastu esitatud süüdistused viitavad laiemale probleemile Eesti kohtusüsteemis, kus kohtunike tegevust ei kontrollita alati piisavalt ja otsused võivad olla mõjutatud väliste huvide poolt. Sellised juhtumid tõstatavad küsimuse vajadusest suurema järelevalve ja vastutuse mehhanismide järele, et tagada kohtunike erapooletus ja kohtuotsuste õiguspärasus.

Kuna kohtunike tegevusel on otsene mõju õigussüsteemi usaldusväärsusele ja kodanike õiguste kaitsele, on oluline, et selliseid juhtumeid uuritaks põhjalikult ja vajadusel viidaks sisse vajalikud reformid.

Alljärgnev postitus on Kristiina Heinmetsa sotsiaalmeedia kontolt:

“Kallid sõbrad, 

Juriidiline vägivald sisaldab endas nii emotsionaalset kui ka majanduslikku vägivalda. Ohvri jaoks on 3 etappi, minu tugiisik soovitas avalikustada foto, mis ma tegin esmaspäeva öösel reanimatsoonis Lissabonis. Mina olen jõudnud 3 etappi … 

1. Ohver ehk ema survestatakse kõikide osapoolte poolt. Iga olukord keeratakse tema vastu. Ema abiotsimist ja emotsionaalsust tõlgendatakse kõikide osapoolte poolt kui ebstabiilust ja sobimatust olla ema. Emal tekivad esimesed minestamise hood, ta elab tihti musta pilve sees, sest lugeda sadade lehekülgede viisi etteheiteid, mis ei vasta tõele, on julmus. 

2. Ema õpib toime tulema selliste “trigger” olukordadega ja muutub nn emotsioonituks iga ebanormaalse olukorra vastu. Ema õpib ära iga seaduses leidva punkti, et kaitsta ennast ja oma lapsi. Ta võidab kohtus … aga uusi menetlusi tuleb juurde, sest põhjatu rahakott ja meeletu egoistlik viha ei luba vastaspoolel alla neelata oma kaotusi. Algatatakse protsesse iga väikse asja üle … kompromisse ei sõlmita. 17 menetlust on Eestis minu toimikus, 221 erinevat dokumendifaili … 2 kohtuprotsessi Portugalis … Vastapoole 10 advokaati jahvatavad iganàdalaselt kirju, emaile, süüdistusi jne … 

3. Aastaid elab ohver meeletu stressi all, tema organism muutub nõrgaks ja piisab ühest väikesest kõrvalekaldest kui ema keha annab füüsiliselt alla. Minu jaoks oli see tavaline B viirus, mis 24h võttis mul võime hingata ja ma ei suutnud valudes reanimatsioonis enam rääkida … Haiglast otsiti tõlki … Mulle ei suudetud panna kanüüli, sest minu keha vappus. 

President Kersti Kaljulaid : “Vägivald kardab ainult avalikkust”. 

Mina olen andnud oma panuse juriidilise vägivalla avalikustamisse.

Margo Orupõld palus lisada ja postituse teha avalikuks: 

Minu olukord ehk see on naiste taasohvristamine kohtu kaudu ehk advokaatidest (neid on täna kokku 10) saavad kiusaja käepikendused kohtus ning kuritarvitatakse puudulikku seadusandlust, et ohvrit aastaid piinata legaalselt kümbete menetlustega, sest juriidika seda võimaldab ja rahapada on põhjatu. See on 10 advokaadi “hea töö” tulemus, lapsed kaotavad ühel hetkel oma ema, sest ema füüsiline tervis ütleb ülesse. Eestis ei ole ohvril õiguseid. 

Naeratades vägivalla vastu!”

Selle postituse juures olevad kommentaarid:

“tegelikult on süüdi kohtunikud”

“sellised kohtunikud tuleb vangi panna nad tekitavad kehavigastusi ja tervisekahjusid”

Täna 05.10.2024, selle artikli ilmumise päeval, jõudis ka minu kätte Kristiina Heinmetsa üleskutse:

“Tere, 

Kell 15.00 Vana Pärnu mnt 9a  ehk Nõmma turu tagumises parklas, ootan ma kõiki toetajad ehk proovin kokku koguda nii palju naisi kui saan ja nõuda avalikult oma tütre vabastamist Tallinna Lasteturvakeskusest. Ma helistan Aivar Aigrole!! Lastekaitse spetsialistile Margrit Pitkvele, kes lasi Aivar Aigro mulle kallale ja vaatas pealt, kuidas mond rapsiti laste isa poolt ja ma lamasin uriini loigus. 

Urmas Viilma kuulas seda videot ja palus selle kohe avalikustada. Samuti Kersti Kaljulaidi fondi esindaja. 

Ma kirjutan avaliku abipalve president Allar Karisele ja kutsun kõiki ajakirjanikke kajastama oma võitlust , et oma tütar vabastada Tallinna Lasteturvakeskuse eest, kuhu lapse isa käskis paigutada oma tütre, sest ta keeldub isa juurde minemast. Minu tütar vajab oma ema kallistust ja hellust, sest ta on üle elanud šoki, mida ei tohiks kogeda ükski inimene, veel vähem 8 aastane laps, oma elus. 

Margrit Pitkve andis teada, et minu tütrelt on võetud telefon ja ta saab mulle helistada alles siis kui ta vabatahtlikult on nõus füüsilist jõudu enda suhtes kasutanud isa juurde. Minu tütar on vangis ja kõige ebainimlikul moel survestatakse minu tütart minema vägivaldse isa juurde. 

Ma võtan kaasa oma tütre pildi ja ei lahku sealt enne kui lastekaitse või Aivar Aigro on andnud loa minu tütre lahkumiseks turvakeskusest. 

Kersti Kaljulaid: Vägivald kardab kõige rohkem avalikkust. 

Lugupidamisega

Kristiina Heinmets

Ma ei tohi avalikult kohtumenetlusest rääkida, aga minu tütar on turvakodus, see on Aivar Aigro otsus , sest tal on hooldusõigus ajutiselt!”

Täiendus 05.10.: Viibisin ise kohal täna, 05.10.2024 kell 15.00, Vana Pärnu mnt 9a Tallinn. Pildil on Kristiina Heinmets rääkimas ühele meediakanalile oma lugu. Kuulasin seda pikka lugu ja selgitust. Esimene mõte tekkis Kristiina lugu kuuldes “ma teadsin, et Eestis kuritarvitavad ametnikud võimu ja on korrumpeerunud(olen teinud palju lugusid sellel teemal) aga et Eestis on olukord veel hullem, siis pani mind väga tõsiselt mõtlema “Eesti riik on pealt vaadates ilus väike armas riik aga seest mädaneb täiega.” Kristiina taga on näha maja, kus hoitakse tema tütart vastu lapse tahtmist ja Kristiinal ei luba kohtunik last näha, lapsega suhelda telefoni teel ja rääkimata last koju tagasi viia.

Täiendus 05.10.: Siin on helisalvestis 03.10.2024 toimunud juhtumist, kus lapse bioloogiline isa Aivar Aigro kasutab vägivalda Kristiina suhtes ametnike juuresolekul ja tütar hõikab politseiametnikku appi aga ametnikud ei sekkunud ja seisid kõrval edasi: (nõrganärvilistel mitte kuulata) “Mul pole lihtsalt sõnu, kuidas ametnikud korraldavad psühholoogilist vägivalda ja terrorit 9 aastase lapse suhtes” – Veiko Huuse

Kristiina Heinmetsa loo põhjal ei pea paika see moraal, et kohus ja lastekaitse lähtuvad ennekõike lapse heaolust ja lapse huvidest. Antud loos näeme, kuidas kohus lapse tahte murdmiseks vägivallaga saadab ta lastekodusse – kohus ja lastekaitse vägivallatsevad lapsega – kas see moodus ongi laste kaitsmine ja lapse huvidega arvestamine?

Artikli täiendused

Täiendus 07.10.2024: Selles loos räägib 6 aastane laps sellest, kuidas teda mõjutasid lastekaitsjad. Olin ise selle loo tegemise juures kõrval (06.10.2024 Tallinna Lasteturvakeskuse juures) ja kuulsin veel enamat, mida seal salvestuses pole.

Täiendus 07.10.2024 ja 08.10.: Margrit Pitkve (endine nimi oli Margrit Vambola) kohta tuleb uskumatult palju kaebusi. Kurioosne on see, et seda “spetsialisti” on tahetud lastevanemate ühisavaldustega ja ühiskaebustega ametist vabastada aga Pirita Linnaosavalitsus hoiab sellist lastevastast “aktivisti” jätkuvalt maksumaksja palgal. Lisaks pidi Margrit olema manipulaator ja valetaja. Väidetavalt on Margrit korduvates lasteteemalistes protsessides rääkinud helistamisest kohtunikule kuid kohtutoimikutest pole välja tulnud helistamisi – kas tegemist on tahtliku valetamisega või salajaste tegevustega? Samuti on lapsevanemad kinnitanud, et Margrit Pitkve võltsib raporteid ja valetab laste elutingimuste kohta. Üks näide paljudest Pitkve tegevuse kohta(ekraanitõmmis):

Täiendus 07.10.2024 kell 21.30. Minule laekub ka teiste lastekaitse “spetsialistide” kohta vihjeid. Avaldan ühe paljudest kirjadest minule. Ütlen ka ette ära, et ma olen tegemas põhjalikku artiklit kogu selle lastekaitse teemal, teen intervjuud ja koostame ühiselt ühishagi kõigi ametnike vastu, kes on seadusi ja laste vaimset tervist rikkunud:

“Lugupeetud, Veiko Huuse!

Ma püüan mitte pikalt kirjutada. 

Teie kirjutasite artikli seoses Kristiina Heinmetsa kui ka tema alaealise lapse suhtes toime pandud pikaaegne vägivallatsemine s.h ka füüsiline, seda nii endise elukaaslase kui ka muude ametnike poolselt.

Juhul kui Te jätkate toimuva kajastamist, eeskätt seda osa mis puudutab kohtunike kui ka lastekaitse hoolimatust ja soovimatust lapsi aidata, kohtunikud kes pigem teevad otsuseid vägivallatseja kasuks, unustades ära igas kontekstis laste õigused ja tegelikud vajadused kui ka lastekaitse kes suurima heameelega aitab kohtule edastada infot hoolivat vanemat kahjustavana. Mina olen valmis kaasa rääkima!  Sest ka mina (neid emasid kui ka isasid on ilmselgelt sadu kui mitte nüüd juba tuhandeid) olen pidanud kannatama vaimset kui majanduslikku vägivalda. Mina täiskasvnud inimene/ema saan hakkama oma emotsioonide ja tunnetega, pikapeale, samm sammu haaval. Aga seda kuidas lapsed toime tulevad, peavad tulema ja mis sellised olukorrad lastele tulevikus kaasa toovad, seda ei huvita mitte kedagi kogu selles toredas süsteemis kus vaid suuliselt väidetakse kuidas aidatakse lapsi. Absoluutne vale! Mina julgen kinnitata ja võin ka üle eesti ruuporisse seda õelda, kogu Riiklik Süsteem teeb kõik selleks , et just neil ametnikel (kohtunikud, lastekaitse, Sotsiaalkindlustusamet, Riiklik Perelepitus jne.jne.jne)  oleks tulevikus tööd mida teha, toota võimalikult palju katkiseid lapsi!

Mul on terve rida ametnike nimesid, eriti lastekaitse töötajate nimesid (üks neist endine Mustamäe linnaosavalitsuse lastekaitse osakonna juht Ly Rüüs, Kristiine lastekaitse osakonna juht Merle Priimäe) kes teevad RAHA eest mida aga palutakse s.t, et nõudeid esitab vanem, kes oma lastest ei hooli. See tähendab, et neid nõudeid esitab ka ühe osapoole advokaat/jurist kes teeb kõik selleks ja rohkemgi veel, et oma klienti maksimaalselt aidata, unustades ja tühistades laste tegeliku heoalu ja õigused!

Selleks et midagigi kusagil keegi uurima hakkaks ja muudatusi ellu viima, selleks on vaja ääretult palju vanemaid kes kõik koos räägiks, mis.tegelilt toimub ja ellu viiakse kohtu ja lastekaitse suletud uste taga!!! Ja see mis seal toimub on kriminaalne ja pm.iga ametnik kes lastega tegeleb, tuleks vastutusele võtta ja panna peale  eluaegne keeld lastega töötamisel ükskõik mis valdkonnas!

Lugupidamisega, XX (toimetusele on kirja autor ja kannataja teada”

Täiendus 07.10.2024: Kristiina on kolmas päev Tallinna Lasteturvakodu juures, et viia oma laps koju. Aga kohtunik Kuuseväli ja ametnik Margrit Pitkve ei luba last koju viia. Mis riik meil on, kus sedused lubavad last kohelda kui “asja”?

“Kui bioloogiline isa hoolib lapsest tõeliselt ja armastab last südamest, siis ta ei tee eales lapsele haiget hingeliselt, vaimselt, füüsiliselt koos olles ega ema ja kolmandate osalpoolte juuresolekul. Antud juhtumis jääb minule mulje, et Kristiina lapse isa korraldab kättemaksu ja manipuleerib võimuga, tuues ohvriks tema enda bioloogilise lapse, ja ta ise ei adu olukorra tõsidust ja mõju kogu lapse edaspidise elu kulgemisele. Kui ametnikud seda samuti ei mõista, siis need ametnikud ei sobi minu arvates lastega tegelema ja nõustamise teenust pakkuma.”– Veiko Huuse

Täiendus 08.10.2024. Selle alloleva Margrit Pitkve pildigalerii kohta esitas Kristiina Heinmets avalikult küsimuse:

“Ma küsin avalikku arvamust! 

See on Margrit Pitkve , Pirita LOV laste heaolu spetsialist, tema korraldusel avati uks ja trepist alla jooksis Aivar Aigro mulle ja lapsele kallale. See sama naine on korduvalt kinnitanud, et on helistanud otse kohtunikule … ühtegi vestlust ei ole kohtutoimikusse esitatud! Samuti on ta korduvalt sòitnu Aivar Aigro autos … kohtumajast naeratus näol kuhugi ja jalutanud koos naljatledes Aivariga!! Ta on keeldunud mulle avaldamast infot ja valetanud emailides … Ta on vǒltsinud STAR programmi minu tütre kohta … see on lastekaitse programm, kuhu tuleb sisse kanda kòik kohtumised ja toimingud! 

Ilma selle naise “ekspertarvamuseta” ei oleks Amelie turvakodus. 

Mis on siin pildil valesti? 

Tema kinnitusel EI TOHI MINA OMA LAPSELE HELISTADA, kohtumääruses on kirjas teisiti!”

Täiendus 08.10.: Oleme saanud poole päevaga mitmeid vihjeid Ahti Kuuseväli suhtes, kus ta on laste teemal teinud emade jaoks ülekohtuseid otsuseid. Me kogume andmeid ja anonüümsuse garanteerin.

Erakorraline täiendus 08.10.: Kohtunik Kuuseväli oli teavitanud Lasteturvakeskust, et Kristiina saab oma tütrega suhelda alles siis kui laps on isale üle antud! Minule jätab selline käitumine türanni mulje ja kuidas saab kohtunik otsustada võõra lapse õigused?

Fonte.News koostööpartner FairTrial AI tegi analüüsi Kuuseväli käitumise kohta ja leidis, et kohunik Kuuseväli on rikkunud seaduseid. Loe põhjalikku analüüsi FairTrial AI lehelt. Analüüsi kokkuvõttev osa:

Eestis ja paljudes teistes riikides on kohtutel õigus langetada otsuseid lapse hooldusõiguse ja elukoha üle, sealhulgas eraldada laps vanemast ajutiselt, kui see on lapse parimates huvides. Siiski peab selline otsus olema põhjalikult põhjendatud ning vastama lapse heaolu ja õiguste kaitse standarditele. Ema täielik isoleerimine lapsega suhtlemisest on äärmuslik meede ning selle kasutamine võib rikkuda nii Eesti siseriiklikke seadusi kui ka rahvusvahelisi õigusi, eriti kui tegemist on korraliku elustiiliga vanemaga.

Eesti seadusandlus lapse hooldusõiguse kohta

Eesti perekonnaseaduse (§ 116–122) alusel peab lapse hooldusõigus lähtuma eeskätt lapse huvidest. Kohtunik võib otsustada lapse ajutise paigutamise turvakeskusesse või piirata vanema hooldusõigust, kui on põhjendatud oht lapse heaolule või turvalisusele. Sellise otsuse tegemisel peavad kohtud järgima järgmisi põhimõtteid:

1. Lapse huvid – otsus peab olema kooskõlas lapse parimate huvidega.
2. Kontakti hoidmine vanematega – lapsele tuleb võimaldada suhtlemine mõlema vanemaga, välja arvatud juhul, kui suhtlemine ei ole lapse huvides.
3. Proportsionaalsus – piirangud peavad olema proportsionaalsed ja ajutised, kui need on vajalikud lapse kaitseks.

Kui kohtu otsus viib täieliku suhtlemise keelamiseni emaga, kes on vastutustundlik vanem ja kellel ei ole mingeid ohte lapse heaolule, võib see olla kohtuliku omavoli juhtum ja emal on õigus vaidlustada selline otsus. Kohtu ülesanne on ka tagada, et kehtivaid hooldusõiguse kokkuleppeid järgitakse.

Võimalikud siseriiklikud õiguste rikkumised

Kui kohtunik otsustab lapse võtta emalt ära ja keelab täieliku suhtlemise ilma piisava põhjenduseta, võivad järgmised õigused olla rikutud:

1. Perekonnaelu puutumatus – Eesti põhiseaduse § 26 sätestab perekonnaelu kaitse. Kui kohtunik ei suuda piisavalt põhjendada ema ja lapse eraldamist, võib see rikkuda põhiseaduslikku õigust perekonnaelule.
2. Lapse ja vanema suhe – Eesti perekonnaseaduse kohaselt on mõlemal vanemal õigus ja kohustus hoolitseda oma lapse eest. Kui ema-lapse suhe katkestatakse ilma mõjuva põhjuseta, võib see olla seaduserikkumine.

Rahvusvahelised õigused

Kui kohtunik piirab ema õigust lapsega suhelda ja paigutab lapse isoleeritult turvakeskusesse, võivad järgnevad rahvusvahelised õigusnormid olla rikutud:

1. ÜRO lapse õiguste konventsioon:
   • Artikkel 9 – lapsel on õigus jääda mõlema vanema hoole alla, välja arvatud juhul, kui see ei ole lapse huvides. Kohtud peavad vältima vanemate ja laste asjatut eraldamist.
   • Artikkel 12 – lapsel on õigus oma arvamuse avaldamisele kohtus, kui tegemist on teda puudutava küsimusega.
2. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕK):
   • Artikkel 8 – õigus perekonna- ja eraelu kaitsele. Vanema ja lapse eraldamine peab olema põhjendatud ja proportsionaalne ning see otsus peab olema kooskõlas lapse huvidega.
   • Artikkel 6 – õigus õiglasele kohtupidamisele. Kui ema õigusi on kohtumenetluses riivatud, võib ta pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtusse.
3. Lapse õiguste Euroopa konventsioon:
   • Artikkel 3 – lapsel on õigus pidevale hoolitsusele ja kontaktile oma vanematega, kui ei ole tõendeid selle kohta, et selline kontakt ei ole lapse huvides.

Kokkuvõte

Kohtunikul on teatud olukordades õigus piirata vanema suhtlust lapsega, kuid selleks peab olema piisav põhjendus, mis on lapse huvides. Kui ema on korralik ja vastutustundlik lapsevanem ning lapsele ei ole ohtu, võib selline äärmuslik meede rikkuda nii Eesti seadusi kui ka rahvusvahelisi õigusi, sealhulgas perekonnaelu ja lapse õiguste kaitset.

Sellises olukorras on emal õigus vaidlustada kohtu otsus kõrgemas kohtuastmes ja vajadusel pöörduda ka rahvusvaheliste institutsioonide poole, kui tema õigusi on rikutud.

Oluline täiendus 08.10.2024. Minuni jõudis avalik Facebook postitus tuntud Suure Meedia(Õhtuleht, ütleb Google otsing) ajakirjaniku Merle Luik FB seinalt. Saan tema avalikust postitusest aru, et Aivar Aigro advokaadid ähvardasid kui keegi peaks meedias seda teemat kajastama. See ähvardav suhtumine näitab nende advokaatide meelsust ja suhtumist tervikuna. Kui protsess on aus, siis pole vaja kedagi ähvardada, seega, tekib siinkohal küsimus, kas Aivar Aigro meeskonnal on pettusega tegu? Lugege seda ja saate ise järeldused teha:

“Mõtlesin kaua, kas teha seda postitust või ei. Aga süda ei anna kuidagi rahu, nii et siit ta tuleb. Pandagu mind või vangi, hahhaa.

Tõenäoliselt pole palju neid ühismeedia kasutajaid, kelleni poleks viimastel nädalatel-päevadel jõudnud üks kuulsate eksabikaasade jube kraaklus ja lapsejagamine. Levivad mitmed salvestused, mida on ka mulle korduvalt edasi saadetud koos küsimusega, et see kõik on kohutav, miks ometi meedia sellega ei tegele, miks sellest ei kirjutata?

Siin on väga lihtne selgitus, olgu see siinkohal ära toodud. Eesti ajakirjanduseetika koodeksi kohaselt vanemate vaidlusi laste hooldusküsimuste üle (reeglina) ei kajastata.

Ja tegelikult võiks siin ka jutt lõppeda, aga sellegipoolest on küsimusi, mis mind selle loo juures väga häirivad ja mida ma ajakirjanikuna, naise ja emana, aga ka lihtsalt kodanikuna tahaksin tõstatada. Seejuures ei võta ma poolt selles konkreetses peretülis, ma ei ole kummagi osapoolega isiklikult tuttav.

Nimelt potsatas eile ajakirjanike postkasti kiri ühe tülipoole advokaatidelt. Ja vot see tõmbas mu käima.

Esiteks oli selle toon üleolev ja ajakirjandusele põhimõtteliselt kohta kätte näitav: tuletati meile meelde, mida me võime teha ja mida me ei või teha. Ja et kõik ikka selge oleks, lõppes kiri sõnadega: /…./ on vajadusel valmis pöörduma nii enda kui lapse kaitseks Pressinõukogu- ja/või kohtu poole ja/või esitama kaebuse Andmekaitse Inspektsioonile.

Okei, saime aru, kes see ikka mingit kohtujama tahaks. Advokaadid võitsid. Ajakirjandus vaikib. Aga mina tahaks elada sellises riigis, kus ajakirjandus on endiselt neljas võim. Mitte raha või advokaadid. Ja sellises, kus toimuvad arutelud iga probleemi ümber. Ma viskan õhku mõned ettepanekud aruteludeks, äkki korjatakse üles.

Küsimus ja ettepanek Eesti Advokatuurile. Või õigupoolest on neid kolm – paar kitsamat ja üks laiem.

Esiteks – kuidas suhtuda kirja, milles advokaadid rõhutavad, et tegemist on kinniseks kuulutatud kohtumenetlusega ja ajakirjandus ei tohi selle toimumise ega selle sisu kohta andmeid avalda. Aga samas saadavad ise pressile laiali asjaolusid kirjeldava kirja?

Teiseks – meediale saadetud kirja lugedes saab ka vähema funktsionaalse lugemisoskusega inimene aru, et siin kaitstakse pigem ühe täiskasvanu mainet ja huve, laps ja tema õigused on siin ainult vahend. Kui eetiline see on?

Mõtlesin korra, et kataks pressile laiali saadetud kirjas nimed kinni ja avaldaks selle täies mahus – mis mind takistada saaks? Ega ometi mitte see, et keegi ähvardab või paneb enda poolt sadadele inimestele avaldatud infos punaselt “Off the rec” juurde? Aga las ta praegu siiski jääb.

Ja kolmandaks. Kas oleks variant, et võtate arutada ja tekitate mingi seisukoha, kas, millal ja kui eetiline on advokaatidel sekkuda ajakirjanduse töösse? Äkki on just nüüd jõudnud kätte see hetk, kus teha koostööd meedia esindajatega ja arutada veelkord läbi, kas ja mis aitaks praeguses kaebamisühiskonnas ajakirjandusel ikka oma tööd teha. See ei puuduta nüüd ainult konkreetset kaasust, aga probleem on tegelikult võtmas epideemiamõõtmeid.

Jah, ma tean, et see toimub nii kogu maailmas. Aga ausalt, mina tahaksin elada õiglusriigis, mitte juristiriigis. Sellises, kus ei võida see, kellel on parem advokaat.

Ettepanek sotsiaalsektorile, ja ma ei oskagi nüüd otseselt kellegi poole pöörduda. Aga kas poleks aeg üle vaadata punktid, mis puudutavad lapse eraldamist vanemast – kui ka seda tehakse kohtumäärusega?

Konkreetsest juhtumist levivad salvestused on äärmiselt härivad ja kõik see, mida sealt kuulda võib – appi karjuv vanem ja hüsteeriliselt karjuv laps – see ei tohiks mitte IIALGI käia ühegi nö päästeoperatsiooni juurde. See, mida te olete sel korral teinud, ei ole mitte ühesti servast last kaitsev ega lapse huvides. Mul jäi seda kuuldes reaalselt süda korralks seisma. Konkreetse eraldamise juures olnud ametnikud, nagu advokaatide kirjast selgus  –  mitmed lastekaitseametnikud, psühholoog, kohtutäitur ja politseinikud, kas te muidu magasite öösel pärast seda hästi?

Ja lõpuks ka meeldetuletus lapsi pooleks saagivatele vanematele. Igal lapsel on õigus mõlemale vanemale! Jätke enda lapsed vaimselt terveks.”

Lisan siia ka ekraanipildid tema jutust kollaazina:

Oluline täiendus 08.10.2024 kell 19.00. Aivar Aigro avalik pöördumine:

“Head sõbrad!

Minu ja minu endise abikaasa Kristiina suhted on olnud pikka aega pingelised. Need pinged on kahjuks jõudnud avalikkuse ette. Mul on sellest väga kahju, kuna see on kahjustanud nii meie lapsi, mind kui ka Kristiinat, kuid elus ei suuda inimene kõike juhtida, isegi kui väga tahab.

Veel enam kurvastab mind see, et meie ühised lapsed on palju kannatanud, kuna vanemad ei ole suutnud olulisi asju omavahel kokku leppida ning oleme pidanud selleks kasutama kohtute abi. Sisimas olen veendunud, et kuigi kohtu otsused ei pruugi olla kõigile osapooltele meeldivad, on nad usaldusväärsemad kui vanemate emotsionaalne arusaam sellest, mis on õiglane või õige. Sealjuures pean oluliseks märkida, et mitte ainult kõik kohtuastmed Eestis, vaid ka Portugali kohus on meie vaidlustes pidanud oluliseks meie tütre õigust suhelda mõlema vanemaga ja ei ole seejuures leidnud ühtegi asjaolu, mis annaks aluse piirata tütre õigust minuga koos olla.

Kolme lapse isana pean tähtsaks, et igal lapsel, sõltumata sellest, kas ta on poiss või tüdruk, on isa ja ema. Vanematel võivad olla omavahel ületamatud erimeelsused, kuid lapsele jäävad nad isaks ja emaks. Kuigi mul on võimatu heaks kiita Kristiina vahendid, millega ta on püüdnud vältida sõltumatute kohtute otsuste täitmist nii Eestis kui ka välismaal, saan ma aru, et Kristiina on minu laste ema ning jääb selleks. Kuid ka isal on õigused. Sealhulgas õigus oma lapsi näha, armastada ja jagada neile oma elutõdesid. Veelgi olulisem on see, et lapsel on õigus suhelda mõlema vanemaga, nagu kinnitab ka seadus. Kahjuks ei ole meie tütrel olnud enam kui poolteist aastat mitte mingisugust võimalust minuga suhelda. Täna on lastekaitsespetsialistid kohtumenetlustes leidnud, et meie tütar on minust võõrandatud ja seda on kinnitanud ka kohtu poolt meie lapsele määratud esindaja.

Meie tütar on väike ega suuda veel kõike iseseisvalt otsustada. Selleks on tal vanemad, kes teda selles toetavad ja tema heaolu eest seisavad. Vanemliku toetuse ja hoolduse hulka kuulub muuhulgas koolikohustuse täitmine, mis ei ole mitte üksnes normaalne elu osa, vaid on Eestis kuni põhikooli lõpuni ka kohustuslik. Kahjuks ei ole seni koos emaga elanud tütar sel sügisel Eestis koolis käinud. Ka siinkohal olen soovinud Kristiinaga kokku leppida, kuid see pole osutunud võimalikuks.

Loodan hinges, et Kristiina mõistab: kui me omavahel kokkuleppeid sõlmida ei suuda, peame usaldama otsustamise neile, kellel on selleks seadustest tulenevad kohustused – nagu kohus ja lastekaitse. Ma ei ole kunagi soovinud oma lastele avalikku vaidlust, mille eesmärk ei ole see, mis ta paistab – mitte lapse heaolu, vaid hoopis midagi muud.

Õigupoolest ei ole ma kuidagi tahtnud kommenteerida oma eraelu ega pidanud vajalikuks avalikkuse ees ümber lükata isegi mitte kõige häirivamaid süüdistusi minu suhtes, millest mitte ükski ei ole kohtus kinnitust leidnud.

Kõige rohkem teeb mulle haiget see, et Kristiina süüdistab mind avalikkusse ees vägivallas. Ma ei ole mitte kunagi olnud tema vastu vägivaldne. Selle sündmuse juures, mille kohta Kristiina sotsiaalmeedias postitusi ja monteeritud videoid levitab, viibisid mitmed lastekaitseametnikud, psühholoog, kohtutäitur ja politseinikud, kes kõik saavad kinnitada, et väited vägivalla kohta ei vasta tõele. Kogu sündmuste käigu protokollis kohtutäitur ja protokoll on esitatud vaidlust lahendavale kohtule.

Minu senise vaikimise põhjuseks on minu lapsed ja soov neid kaitsta. Neile jääme meie Kristiinaga isaks ja emaks ka siis, kui meie omavahelised suhted on väga sassis või neid ei olekski. Loodan, et Kristiina mõistab seda samuti, ja kui mitte kohe, siis mõne aja pärast. Kõik suhted algavad ilusaga, algavad armastusega. Kui nad lõppevad, siis ei tähenda see, et armastust pole kunagi olnudki. Kuid mõned sassis lõngakerad on lihtsalt sellised, mida ei olegi võimalik lahti harutada. Vähemalt kiiresti mitte, kui üldse. Kristiinale soovin head. Loodan, et ta vastab samaga.“

Kirjast jääb õhku küsimus, et kui ta hoolib lapsest, siis miks laps on “vangis” turvakeskuses ja ta ei luba emal läheneda või kasvõi telefoni teel suhelda?

TÄIENDUS 10.10.2024, kell 7.50 hommik – see lõik ja video: “Margrit Pitkve ja Ahti Kuuseväli arvavad et Aivar Aigro pole vägivaldne, vaid on hooliv, last armastav, jõudu ja vägivalda mitte kasutav, et oskab kriisiolukorras rahu säilitada ja rahu hoida. Kas see on ikka nii, kui vaadata seda videot? Videos lapse isa Aivar Aigro kisub jõuga last ema, Kristiina Heinmets käest. Ma olen elus näinud narkosõltlasi ja mulle jääb mulje, et kui vaadata Aivar Aigro näkku ja silmi, siis seal ei tundu kõik korras olevat….” Täna on seitsmes päev, kus laps on “vangistuses” ja kurioosne on see, et lapsele on määratud riigi poolt advokaat, kes pole isegi last “kleinti” vaatama läinud? Toimetusel on advokaadi nimi teada ja avaldame siis kui on põhjust.

Video:

TÄIENDUS 10.10.2024 kell 08.10 hommik: Kristiina Heinmets avalik kiri:

“Tere Aivar ja kallid lähedased!

Viimased seitse päeva on olnud iga lapsevanema õudusunenägu, mis sai alguse olukorrast, mida ma olen juba avalikkusega jaganud. Selle tagajärjel eraldati mind peagi 9-aastaseks saavast tütrest Ameliest, kes on minuga koos elanud oma sünnist alates.

Amelie oli 3. oktoobril Tallinna Laste Turvakeskuses juhtunust šokis ning mul ei ole olnud võimalik oma last toetada ega lohutada, mulle ei anta lapse kohta mitte mingisugust informatsiooni.

Püüdsin last isale üle anda juba 30. eptembrist peale, milleks olin veennud teda nii eelnevalt kui ka kohapeal koos kahe lastekaitse ametnikuga tund aega, et ta isa juurde läheks ja temaga suhtleks. Laps nuttis ja keeldus juba siis. Proovisime ka 1. oktoobril, aga olukord kordus. Viimane, 3. oktoobri situatsoon eskaleerus ning on toonud meid olukorda, kus meie laps on isa nõusolekul (seda kinnitavad kohtudokumendid) kinnises asutuses ja kogu maailmast isoleeritud. Minu laps on vangistatud sellepärast, et ta ei soovi suhelda oma isaga.

Siinkohal olgu kohe öeldud, et ma pole keelanud lapsel suhelda isaga, video kohtumisest salvestas minu advokaat ja see pole kokku monteeritud ning on ka selgelt näha, kuidas lapse isa tiris jõuga minu külge klammerdunud ja hirmunud last.

Hea Aivar – sinu viimane avalik postitus on jätnud minust mulje nagu oleksin hoolimatu ja kohusetundetu ema. Tahan siinkohal öelda, et nii nagu olin truu abikaasa, olin ma ka täielikult pühendunud ema meie kolmele imelisele lapsele. Olen seisnud ja austanud meie laste soove ning neid kasvatanud iseseisvateks indiviidideks, kellel on alati õigus ise otsustada ja omada isiklikku arvamust. Ma armastan kõiki oma lapsi, sa tead seda, aga Ameliel ja minul on eriline kiindumussuhe tema sünnist saati ja sellest, Aivar, oled sa samuti teadlik.

See side tugevnes ka meie ühisel kokkuleppel, et pärast lahkuminekut jäi ta minuga elama. Poisid jäid sinuga. Ka mina olen soovinud oma poegadega rohkem suhelda, aga sa oled seda osaliselt takistanud ning ka mul on selle kohta etteheiteid, et oled nad minust teadlikult võõrandanud ja minu vastu vääritult kasvatanud. Aga vaatamata kõigele ei suudaks ma enda tunnete ja soovide pärast vangistada meie lapsi vastu nende tahtmist ei võõraste ega enda juurde.

Mul on kahju, et aasta tagasi tehtud notariaalsed kokkulepped paraku enam ühepoolselt ei kehti. Esitad pidevalt juurde uusi hagisid ning algatad erinevaid kriminaalmenetlusi. Ehk oleks aeg leppida, et me ei ole enam koos ning sinu appihüüe kohtu kaudu minuga suhtlemist hoida on meie eelkõige meie lapsi kahjustav olukord. Mõistagi kaasneb sellega ka avalikkuse huvi, mis mõjub meie tesimelistele poegadele laastavalt. Ma siiralt palun, et sa lõpetaksid minu suhtes kõik nõuded, et säästa meie lapsi ja meie kõrges eas vanemaid, kelle jaoks on praegune olukord sama laastav kui Amelie jaoks.

Kurnamissõda on üks viis viia teine osapool sellisesse kohta, kus ta annab lõpuks alla, sest üks inimene ei jõua sõdida kümnete advokaatide vastu ei ajaliselt, energeetiliselt ega ka finantsiliselt. Ja mis on selle kõige eesmärk? Jätta lapsed ilma emata?

Meie tütar on turvakodus, vastavalt kohtu poolt korraldatud ajutisele määrusele ja sinu otsusel on ta isoleeritud täielikult kõikidest olulistest inimestest – oma sõpradest, vanavanematest, ristiemast ja peretuttavatest. Nii nagu meie kõik valutame südant Amelie pärast, valutab Amelie süda ka meie pärast.

Jätad avalikkusele mulje nagu oleksin jätnud meie lapse kooli panemata. Amelie käis koolis Lissabonis, kus ta õppis aastaga ära kaks võõrkeelt ja 1. klassi tunnistusel olid ainult A+ hinded. Tunnistusega oled sa ka ise tutvunud ja selle üle uhkust tundnud. Amelie armastab keeli ja tema soov on saada näitlejannaks. Tal on erakordselt hea lauluhääl ja ta armastab üle kõige käia koos oma pinginaabriga draamaringis. Naasesime Eestisse juunis ja Amelie oli koduõppel kuni 3. oktoobrini, mil tema elu pea peale keerati. Ka koduõppel olles hindas õpetaja teda kõikides ainetes A+ peale.

Tean, et Amelie soov oleks Lissabonis jätkata, aga näib, et isana on sul tema tulevikust teine nägemus.

Viimase 6 aasta jooksul olen korduvalt otsinud lahendusi ja teinud ettepanekuid, kuid ei sina ega su esindajad ole kunagi nendega leppinud. Olin valmis ka Eestisse kolima ning töötama Portugali ettevõtte jaoks osakoormusega, et teha sinuga koostööd laste kasvatamisel ja nende haridusteel. Sellega ei leppinud sa samuti ega arvestanud ka Amelie soovi kooli osas – minna Tallinna Euroopa Kooli, mille õppekava on Portugali koolile sarnane. Amelie akadeemiline tase oli nii kõrge, et ta arvati kooli 3. klassi. Ta palus, et meie vanematena leiaksime kokkuleppe, kuid seda ei tulnud. Kohus tegi hoopis otsuse, mis on viinud meie tütre täielikku isolatsiooni turvakodus, kus ta on ära lõigatud oma tugivõrgustikust.

Palun astu vähemalt samm tagasi selles, et meie tütre haridus ei saaks kannatada, sest viimase nädala sündmuste tagajärgedega tuleb tegeleda ilmselt pikalt.

Olen alati soosinud sinu suhtlust meie kõikide lastega ning selle kinnituseks on olukord, kus poisid elavad täna koos sinuga. Ma mõistan, et sa igatsed Amelied, kuid ta väljakujunenud isiksus ja tema soove tuleb austada. Me ootasime sind külla Lissaboni ning hoidsin sind kursis Amelie tegevustega. Rohkem kui 23 korda tegin sulle ettepaneku, et tulla Lissaboni ja olid oodatud ka Amelie sünnipäevale, kuid sa ei tulnud. Sa ei lubanud meie poegadel samuti tulla Lissaboni. Mina käisin selle perioodi jooksul korduvalt Eestis. Ma mõistan, et sinu jaoks on keeruline leppida olukorraga, et me ei ole abikaasadena enam koos ja mul on õigused otsustada, kus ma soovin elada ja kellega oma elu jagada. Kokkulepe, et Amelie elab koos minuga kehtib siiani ja mul on tõesti kurb tõdeda, et sa oma käitumisega võõrandasid ennast ja meie poegi ise oma tütrest ning tänast olukorda ei suuda enam keegi tagasi pöörata. Minul on poegadega hea suhe, sest mina emana täitsin oma kohust suhelda vahetult oma poegadega ja reisin kahe riigi vahet. Laste nimel tuleb teha kompromisse ja tänases globaalses maailmas on eririikides elamine normaalne nähtus. Sa peaksid olema õnnelik, et Amelie saab erakordselt hea hariduse, on kolmekeelne väike isiksus ja tema silmaring on kordades suurem kui teistel oma vanustel lastel.

Palun, et sa austaksid meie 9-aastase tütre soove elada koos emaga ja lubaksid tal naaseda koju oma ema juurde. Ma palun, et sa annaksid isana meie tütrele tagasi turvatunde ja harjumuspärase elukorralduse, mis on tänaseks jõuliselt katki rebitud ja näitaksid üles armastust oma lapse vastu.

Sinu nõudmisel loobusin laste nimel oma isiklikust eraelust ehk võimalusest omada romantilisi suhteid, et meie lastele jääks alles kodu. Olin valmis ohverdama lahutades kõik, soovisin ainult kodu ja võimalust olla ema meie lastele ilma kohtuvaidlusteta.

ÜRO lapse õiguste kaitse deklaratsioon on rahvusvaheline leping, mille eesmärk on kaitsta laste õigusi ja heaolu üle kogu maailma. See näeb ette, et lapsel on õigus oma arvamusele, sõnavabadusele, eraelu puutumatusele ja vabale liikumisele. Justnagu Eesti Põhiseadus.

Ükski nendest õigustest ei laiene täna meie tütrele Ameliele.

Alexandra Amelie Aigro ei ole õigustatud omama oma arvamust, tal pole sõnavabadust, tal pole eraelu puutumatust, vaba liikumise õigust, tal pole põhiõigusi ega -vabadusi.

Alexandra Amelie Aigro on maailmast isoleeritud ilma kohtuotsuseta oma isa soovil, kohtutäituri ja lastekaitsjate kaasabil. Tervikuna on selline olukord ennekuulmatu ja lubamatu ning lapse põhiõiguste ja -vabaduste põhjendamatu riive peab viivitamatult lõppema.

Samuti ei ole keegi küsinud minult tema meditsiiniliste eripärade kohta, mis teeb murelikuks absoluutselt iga ema, eriti arvestades asjaolu, et talle manustatakse rahusteid.

Tallinna lastekaitse ja Tallinna Laste Turvakeskuse poolt kasutatavad meetmed ei ole kohased ega lubatavad. Alexandra Amelie füüsiline ja vaimne tervis on ohus ning vajalik on viivitamatu sekkumine. Palun kõigi mõistmist ja abi, ka lastel on õigused, mida me täiskasvanutena peame austama ja järgima.

Kõikidele, kes loevad… Tean, et kirjutasin juba niigi pikalt. Ma ei tea, mida teha, mul pole enam midagi kaotada.

Olen ema kolmele lapsele, tänaseks pole mul justkui enam ühtegi last.

Palun mõelge, et see, mis juhtus minu ja minu lastega võib juhtuda igaühega ja seda on juba juhtunud sadade teistega, kes on mulle kirjutanud.

Kuidas me saame Eesti vabariigis sellist asja lubada?

Kristiina Heinmets”

TÄIENDATUD 10.10.2024 kell 14.20: Aivar Aigro vastus, mis on tema esindaja avalik kiri:

“Tere!

Kuna Kristiina otsustas avalikustada monteeritud video lapse üleandmisest, siis ainult seetõttu pean vajalikuks jagada minu advokaatide vastust meediale, mis on alljärgnev:

Tere!

Pöördume Teie poole Aivar Aigro esindajatena.

Käesolev teade sisaldab asjaolusid alaealise lapse kohta ning puudutab täitetoimingut, mis viidi läbi kinniseks kuulutatud kohtumenetluses tehtud kohtulahendi täitmiseks.

Meieni on jõudnud info, et Kristiina Heinmets on teile saatnud video, mille kohta ta selgitab, et selles on näha, kuidas Aivar Aigro teda ja last ründab.

Avaldame, et:

1.    Aivar Aigro ei rünnanud Kristiina Heinmetsa ega last. Mis tahes vägivalda ta nende suhtes ei ole kasutanud;

2.    video on salvestatud 3.10.2024 läbi viidud täitetoimingu käigus;

3.    tegemis oli täitetoiminguga, kus kohtutäitur täitis Harju Maakohtu 26.09.2024 kohtumäärust, millega kohus peatas ema käitumise ja tegevuse tõttu esialgse õiguskaitse korras Kristiina Heinmetsa hooldusõiguse poolte ühise alaealise tütre suhtes ning kohustas Kristiina Heinmetsa andma lapse üle isale (Aivar Aigrole). Kohtumääruse kohaselt „on Aivar Aigrol õigus nõuda lapse väljaandmist igaühelt, kes last vastu Aivar Aigro tahtmist õigusvastaselt enda juures hoiab, sealhulgas ka lapse emalt.“;

4.    kahel eelmisel korral oli kohtumäärus jäänud täitmata emast tulenevatel põhjustel; tegemist oli kolmanda „katsega“;

5.    teile esitatud video on monteeritud, see tähendab, et tervikust on välja lõigatud vaid 25 sekundi pikkune lõik;

6.    kohtutäitur salvestas täitetoimingu kogu pikkuses. Täitetoiming kestis 40:36;

7.    kohtutäituri salvestisest nähtub, et:

(a)      kohtutäitur, psühholoog ja laste heaoluspetsialist olid Krstiina Heinmetsale eelnevalt pikalt selgitanud kohustust anda laps üle tema isale;

(b)      Kristiina Heinmets esitab erinevaid põhjendusi, miks ta seda teha ei saa;

(c)       lõpuks laseb Kristiina Heinmets lapse käest lahti;

(d)      Aivar Aigro võtab lapse sülle;

(e)      Kristiina Heinmets tormab lapse ja isa juurde ning hakkab last jõuga isa sülest ära rebima;

(f)       Kristiina Heinmets kukub koos lapsega ja samuti kukub Aivar Aigro;

(g)       [siit algab teile esitatud video] Aivar Aigro proovib last enda sülle tagasi võtta, aga loobub sellest, sest laps on paanikas;

(h)      Kristiina Heinmets hakkab karjuma: „ta tuli mulle kallale, ta tuli mulle kallale“ [sellega lõppeb teile esitatud video];

(i)        Kristiina Heinmets jätkab karjumist, kohtutäitur selgitab talle, et keegi ei ole temale kallale läinud ja palub lõpetada dramatiseerimise;

(j)       kõike eelnevat saavad kinnitada toimingu juures viibinud politseiametnikud, kohtutäitur jt isikud;

8.    kohtutäitur on kogu toimingu protokollinud ja esitanud protokolli kohtule. Protokollis on märgitud, et „Kristiina Heinmets ei täitnud kohtumäärust lapse üleandmise osas kolmandat korda ning eiras kohtutäituri korraldust lapse ettevalmistamise osas ega toetanud ka üleandmise hetkel selgitustega lapsele üleandmise vajadusest Aivar Aigrole. Lapse üleandmist Kristiina Heinmetsa kaasabil Aivar Aigrole ei toimunud.“

Psühholoogi ja laste heaoluspetsialistide soovitusel viibib laps hetkel laste turvakodus, et spetsialistid saaksid hinnata tema vaimset seisundit pärast lapseröövi ja pikka aega Eestist eemalolekut ning saaksid teda vajadusel aidata.

Aivar Aigrol ja Kristiina Heinmetsalt on kolm ühist last – 18 ja 15 aastane poeg ning 8 aastane tütar. Vanemate vaidlus mõjub neile kõigile väga raskelt ja palume teil arvestada nende kolme lapse huvidega ja mitte avaldada Krstiina Heinmetsa poolt teile esitatud videot. Seda videot näeksid laste klassikaaslased ja sõbrad ja see jääks neid saatma kogu eluks.

Kahjuks on Kristiina Heinmets asunud vaidlust kajastama avalikkuse ees ja levitab häirivaid süüdistusi, mis ei vasta tõele. Vähim, mida meedia selles olukorras teha saab, on mitte aidata kaasa laste huvide süvenevale kahjustamisele.

Head soovides

Erki Vabamets, vandeadvokaat

Maarja Pild-Freiberg, vandeadvokaat”

“Minul kui nelja lapse isal ja kahe lapse vanaisal, lisaks on mul rahvusvahelise koolitajana kokkupuuted lastega olnud enam kui 60 riigis, on küsimus nii advokaatidele ja Aivar Aigrole, et kui te tahate väga lapsele head, siis nii nagu te seda läbi vangistuse ja võõraste “spetsialistide” töötlemisel teete, ei ole seotud inimlikkuse, hoolivuse, harmoonia ja armastusega lapse vastu. Lapse kõige turvalisem koht on ema juures, isegi kui isa oleks parem(mida siin juhtumis minul oleva info põhjal pole) kui ema, sest emaga on lapsel energeetiline side, sest ema kõhus on ta loodud ja see on lapse elu algallikas. Inimene on terve algallikaga ühenduses olles. Kui seda videot vaadata, siis sellest Aivar Aigro jõuga lapse ärakiskumisest piisab, et teha järeldused Aivar Aigro vaimu tervisest ja hinge kuuluvusest. Ükskõik millist kiidulaulu Aivar enda kohta ka ei laulaks, pole see minu jaoks tõsiselt võetav. On ütlus, et kui teed korra, siis teed seda koguaeg. Ema intstinkt on alati last kaitsta ja kui isegi Kristiina võttis lapse enda sülle “jõuga”, pole see mingi vabandus ja õigustus, et isa võib mehe jõuga(naise jõust korduvalt suurem) last tagasi kiskuda. Loomulikult üldsus ei tea kogu tõde ja ei saagi teada, sest tõde pole olemas. Energeetiliselt Parim lahendus lapsele on see, et anda kohe ta ema juurde. Aivari nõusolek sellele päästab ta enda ja lapse Karmast ja annab märku, et temas on isa hoolivust, et esikohal on lapse heaolu, mitte Aivari võimujanu näidata, et “ma saan mis tahan, kasvõi üle laipade”. Aivar ja advokaadid – muutke meelt, olge eeskujuks. ” – Veiko Huuse

Veiko Huuse säuts telegram kanalist: “Inimrass loodi selliselt, et kõik inimesed on harmoonias iseenda, teiste inimestega, loodusega – harmoonias kõigega. See tähendab, et me kõik oleme ühe pere lapsed, õed ja vennad, isad ja emad, vanaemad ja vanaisad. Me oleme isad ja emad kõigile lastele. Kui me näitame seda harmoonilist suhtumist teineteisele, see kasvab, kui me näitame selles suures peres “kuidas teha ei tohiks”, see õpetab teisi. Me kõik õpime ja areneme koguaeg ja sellel pole piire – saab minna ainult paremaks. Ole iga päev parem versioon eilsest sinust endast. Kristiina Heinmetsa lapse lugu on üks tuhandetest Eesti lugudest aga see lugu on üks miljonitest lugudest kogu maailmas. See laste vägivald lõppeb siis kui inimesed julgevad sellest rääkida ja tuua välja eksinud hingede nimed, et ka neid aidata kui see on võimalik. See eksinud hing – ametnik, kohtunik, isa, ema, advokaat,  – ei hakka paranema, kui ta saab olla “turvaliselt” peidus – temast ei räägita. See on nagu haigus – kui diagnoosi ja põhjust ei tea, pole võimalik ravida. Palun olge julged, tulge kapist välja, vabanege hirmudest, et äkki “ametnik ja kohtunik maksavad kätte”. Jagage oma lugu minuga Fonte.News kaudu ja jagage neid kahte, Ahti Kuuseväljaga, Kristiina lapsega seotud, lugusid nii palju kui võimalik, et saaksime suunata “ravi” õigesse kohta.”

Täiendus 11.10.2024. Lugeja kiri toimetusele(autor on toimetajale teada):

„Täiesti juhuslikult sattusin ka mina kuulma ja nägema riigi seadustatud tegevust ühe alaealise lapse kallal. Selle vähese põhjal, mida olen näinud, kuulnud ja lugenud, ütlen: LÕPETAGE SILMAKIRJATSEMINE. Advokaadid, kohtunikud, lastekaitsjad, politsei – kogu see kamp on ju kirjeldamatult silmakirjalik, südametu, ebainimlik, autu. Eneseimetleja, kes mängib laste huvide eest seivat lastekaitsjat, äraostetud ja zombistunud advokaadid, selge mõtlemisvõimeta politseinikud, hullustunud isa, ülbe ja kallutatud kohtunik….Mis teil kõigil viga on? Tundub, nagu oleks see kamp inimeste sekka sihilikult puistatud zombid, et süsteemselt hävitada ja kahjustada tulevasi põlvkondi ja normaalset kasvatust ning suhteid lapse ja normaalsete vanemate vahel. 

On ennekuulmatu, et keegi peale ema julgeb otsustada tema lapse käekäigu üle. Mis alusel? Me laseme lapsepilastajatel ja vägivalla kasutajatel õitseda, tehes nendele laste hävitamise igatpidi lihtsamaks ja soodsamaks. Kuid normaalsele vanemale tungib peale kogu riigi sõjamasin eesotsas ebakompetentsete lastetute eneseimetlejatega, keda meie silmakirjalikkus nimetab  “spetsialistideks”.

Ma tean, millest ma räägin, kuna süsteemne perede hävitamine on kestnud juba vähemalt mitukümmend aastat. Elasin peaaegu taolise situatsiooni üle ühe omaenda lapsega, keda samamoodi terroriseeris vaimselt haige isa. Koos “lastekaitsjate”, kohtuniku, “psühholoogide” ja muude muidusööjatega. Just sel ajal veendusin lõplikult selles, et riik vaid irvitab korralikkude vanemate üle. 

Toon välja järgmised punktid A.A. esindaja avalikust kirjast, mis näitavad selgelt mõtlemisvõime ja häbitunde täielikku puudumist:

7.f  “    Kristiina Heinmets kukub koos lapsega ja samuti kukub Aivar Aigro;”

Videosalvestisest on näha, et A.A ei kukkunud ega kuku. Ema lapsega lamab tõepoolest kaitseasendis põrandal. Kuid A.A seisab jõupositsioonil nende kohal ning kisub last ema sülest jõuga ära. 

7.g ” Aivar Aigro proovib last enda sülle tagasi võtta, aga loobub sellest, sest laps on paanikas;”

A.A. ei proovi last “sülle võtta”. Ta proovib lapse jäsemeid küljest rebida, peamine, et saada lapse enda haardesse. Ja ei loobu ta mitte sellepärast, et laps on paanikas. Ta loobub tõmmeldes ja kaheldes, kuna kõrvu jõuab hoiatus: “Füüsilist sundi ei tohi kasutada!”

“Psühholoogi ja laste heaoluspetsialistide soovitusel viibib laps hetkel laste turvakodus, et spetsialistid saaksid hinnata tema vaimset seisundit pärast lapseröövi ja pikka aega Eestist eemalolekut ning saaksid teda vajadusel aidata.”

“Spetsialistid” hindavad lapse vaimset seisundit? Sellised nagu eneseimetlejast “lastekaitsja”?Needsamad “spetsialistid” on lapse algul viinud sellisesse seisundisse ja nüüd hakkavad tema seisundit hindama? Et saaks öelda: jah, näe, lapse vaimne seisund on häiritud. Aga seda ei teinud meie. Seda tegi ema…?

Mida tähendab “lapserööv”? Kes selle organiseeris? Kuidas? Kas avaliku kirja väljamõtlejal on ka aimu, mida ta kirjutab??

Mida tähendab vihje” pärast pikka eestist eemalolekut”? Kas eestist eemalolek mõjub lapse vaimsele seisundile nii halvasti, et pärast seda peab lapse turvakodusse paigutama ning ta vaimselt häirituks tunnistama? Eestist eemalolek mõjus nii? Aga see, et isa last seaduse toetusel kiskus jäsemeid küljest rebides ema käest ära, see pole muidugi mingi põhjus? 

“Vajadusel aidata”? Kas lapse aitamise vajadus ei olnud juba siis selge, kui laps paanikas karjus ja emast lahti ei lasknud? Oli  selgelt näha, et laps kardab isa ja ei taha temaga minna, sealjuures väljendas laps oma soovi väga selgelt ja häälekalt. 

Videolõik kinnitab ka, et mingit ema poolt lapse sülle võtmist või “ära rebimist” ei toimunud. Vastupidi, on näha, et ema kaitseb ainukesena lapse huve, sest hoopiski laps on see, kes hoiab emast kramplikult kinni ja karjub paaniliselt isale: “Mine ära!!”

Nii vana laps peab otsustama ise, kellega vanematest ta soovib olla. See on lapse õigus ja see on püha. Seda otsust ei tohi kahtluse alla panna ükski kohtunik, lastekaitsja, advokaat ega ka lapse vanem ega ükski seadus. See on lapse elementaarsete õiguste kõige jämedam rikkumine. See on silmakirjalik mäng, et teeselda tööd ja mängida palga väljateenimist, et hävitada süstemaatiliselt moraali ja peresüsteemi. 

Viimastel aastatel olen päris mitmel korral olnud samasuguste situatsioonide tunnistajaks ning ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et jälle! jälle! midagi taolist toimub. Selliste sündmuste esinemissagedus näitabki, et tegemist on süsteemse sihiliku hävitamisega, kusjuures lastega töötavad “spetsialistid” valitakse sihilikult selliste parameetritega, et nad ei suudakski õigeid otsuseid vastu võrra.“ 

Eile, 10.10. kell 18.00 toimus ka Kristiina Heinmetsa üleskutsel kohtumine Tallinna Lasteturvakeskuse juures. Selle sama maja ees, kus hoitakse vangistuses Kristiina last ja laps kannatab ametnike (lastekaitse ja kohtunik) ebakompetentse ja moraalitu käitumise pärast. Eile õhtul laekus ka toimetusele info, et Eesti Vabariigi Õiguskantsler on sellesse sündmusesse sekkunud ja loodame, et laps vabaneb ja saab ema juurde. Pildid eilsest sündmusest:

TÄIENDUS 11.10.2024 – Tuntud “nõid-tarokaartidega ennustaja” M. Kerro postitus tema Facebook seinal: Link https://www.facebook.com/share/p/1B8Lj9Fqpd/

“Kristiina Heinmetsa lugu meenutab mulle minu minevikku. Kui minu eksmees tungis noaga mulle koju, siis politseist öeldi, et aga ta ju ei öelnud, et ta tapab teid ära. Ja politsei enda sõnad selle peale, et laps oli kodus: laps sul nii väike ta ei oska tunda hirmu, seega ei lähe arvesse. Ma isegi lindistasin kogu selle nalja mida see politeinik-uurija mulle väita üritas ja saatsin selle edasi Tallinna politseile mille peale minuga tegelenud politsei eemaldati uurimisest. Vähe sellest läks üks tore politsei onu oma naisele rääkima sellest, mida olevat politsei majast kuulnud. Ei teadnud too, et naise sõbranna oli minu enda tuttav. Oma juhtumi põhjal võin väita, et ei oska ei lastekaitse ega politsei lahendada lähisuhte vägivalda. Väga raske on suhtest lahkuda, kui teine pool ei suuda leppida, et suhe läbi. Minu puhul tuldi sisse lausa uksest ja isegi aknast. Paljud naised kahjuks jäävadki abita kuna lihtsam on laste nimel alla anda ja proovida olla kodus “mõistvam” ja “kannatlikum”. Piisava vaimse ja füüsilise vägivalla puhul hakkab ohver ise uskuma, et on ise kõiges veel süüdi. Ärge süüdistsge ohvreid vaid aidake leida lahendust! Isegi kui seda on vaja teha kümme korda või rohkem. Maha tehtud, vaimselt väsinud emad on väga mõjutatavad ja manipuleerijad oskavad väga hästi oma nutulaulu laulda oma imepärasest muutumisest. Tihti jääb seda laulu uskuma ka politsei ja ohvri enda pere. Minul hakkas asi liikuma alles siis, kui keegi teine sai linnas peksa. Ilmselt siis hakati uskuma! Ma pole sellest rääkinud ja ilmselt enam seda ka ei tee aga vaadata videot kus politsei seisab koos lastekaitsega ja vaatab pealt kuidas laps karjub, et isa läheks ära on kohutav! Eemaldada tuleks sellised “kaitsjad”, kes maksumaksja raha eest seda kõike pealt vaatavad! Miks ei arvesta Kristiina loos “kaitsjad” lapse soovidega? Sundida last vastu tahtmist endaga aega veetma? Oi kui mannetu …Ps! See pole musta pesu pesemine, vaid sellised lood tulebki tuua avalikkuse ette! Asjad ei muutu enne, kui me lõpetame probleemide vaiba alla pühkimise. Eestlaslik arvamus on alati, et kannata ära ja näita, et elad naabrist paremini. EI! Kui ikka tehakse liiga, siis tuleb hakata asjadest rääkima. Kahju, et ma noorena olin nii mõjutatav, et ei teinud suud varem lahti. Kristiina, mina soovin sulle edu ja jaksu, emalõvina tulebki kaitsta oma last ja paluda abi avalikustades oma loo, sest muu ei toiminud!” – M. Kerro

Elu moraal on: “Tee teistele ainult seda, mida sa tahad, et sinule tehakse.” – Veiko Huuse

Mis on KARMA

Loe Ahti Kuuseväli kohta lisaks:

https://fonte.news/uuriv-ajakirjandus/ev-oiglus-ahti-kuusevali-moodi-annab-800-eur-riigiloivu-vabastust-ja-6-kuud-hiljem-nouab-5000-eur-tagatist

https://fonte.news/uuriv-ajakirjandus/avalikud-teenistujad-neve-uudelt-ahti-kuusevali-ei-kaitse-eesti-kodanikke-pohiseaduse-jargi-otsused-on-vastuolus-euroopa-inimoiguste-kohtu-praktikaga

https://fonte.news/arvamus/eesti-kohtususteem-vajab-kohest-reformi

TÄIENDUS 26.10.2024:

Kristiina Heinmets kohtus lõpuks füüsiliselt oma tütre Amelie’ga Pirita LOV ruumides. Tema kohtumine toimus ametnike valvsa jälgimise all ja kestis täpselt 1 tund. Minule jääb mulje, et need ametnikud on lastetud lastevihkajad ja neil pole mingit arusaamist ema ja lapse energeetiliselt seosest. Kristiina Heinmets on olnud ja on Ema oma lastele selle ülimas võrdluses. Ametnike käitumine tõestab konkreetselt, et isikutunnistusega inimene siin riigis on riigi omand. Ootan vastuväiteid ja tõendeid, et see nii pole. Kohtunik Ahti Kuuseväli on kas ise lastetu, laste vihkaja, emade vihkaja, mittebinaarne või ta ei tea pereväärtustest ja ema peamisest rollist laste elus mitte midagi? Ka kohtusüsteemis tuleks jälgida, et lastega seotud kohtuprotsesse viib läbi kohtunik ja ametnik, kellel on ka endal lapsed. Igaljuhul, see juhtum ja mitmed teised Eesti lastega toimunud juhtumid on tõestus, et Kohtrusüsteem vajab kohest reformi ja lastekaitsesüsteem vajab kohest reformi. Et neid reforme ellu viia, tuleks alustada Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmisest, sinna lisada ametnike ja kohtunike vastutus. Huvitav, kui Aivar Aigrol veretest teha, mida sealt küll leiaks, et ta nii käitub lapse ja lapse emaga?

Erinevalt Sulev Vedlerist, on Delfi Meedias haruldus näha palju lubavat pealkirja ja minule tundub esmapilgul mõistlik jutt olema. Kuid minu palvele autorile, et ma avaldaks täismahus artikli ka Fonte.News kanalis, autor keeldus. Maksumüüri taha ma ei vaata ja minu arust sellised teemad võiksid olla vabalt loetavad, sest see on Eesti ühiskonnas kriisis: https://perejakodu.delfi.ee/artikkel/120331594/elin-jarvsaar-mitte-uheltki-armastavalt-ja-hoolivalt-emalt-maailmas-ei-tohiks-ara-votta-tema-lapsi

Kristiina Heinmets lugu on nii pöörane ja see sisaldab nii palju ametnike ja kohtuniku seadusevastaseid tegevusi minu arusaamist mööda, et ma hoian lugejat edaspidi kursis, kas ja kuidas laps saab ema juurde tagasi.

TÄIENDUS 09.11.2024. Tallinna Ülikooli õppejõud Viktor Turkin kommenteeris nii:

“Kui see avaldus(toim märkus: peetakse silmas et vägivaldne isa saab lapsele ainuhooldusõiguse) esitatud kujul rahuldatakse, siis on tegu ühe ülierandliku sammuga meie kohtupraktikas. Pärast 2010a perekonnaseaduse (mis tõi esmakordselt Eesti seadusandlusse hooldusõiguse mõiste – varem seda ei tuntud) oli tervikliku ainuhooldusõiguse saamine mõnevõrra lihtsam. Seda kuni Riigikohtu seisukohani tsiviilasjas 3-2-1-159-15, kus kohus asus seisukohale, et “vanemate ühist hooldusõigust lõpetades tuleb piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vältimatult vajalik, ning säilitada võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus”.  See lahend muutis tervikliku ainuhooldusõiguse saamise suurel määral erandlikuks toiminguks, st. et ka kõrgema kohtu arvates on eelduslikult ja igal juhul lapse huvides vanemate ühine hooldusõigus ning ühise hooldusõiguse lõpetamine tuleb kõne alla üksnes erandlikel asjaoludel”.

TÄIENDUS 09.11.2024 Näide kohtuniku tegevusest, kus kohtunik otsustas lapse hooldusõiguse anda pedofiilile. See otsus on alarm ja näitab seda, et Eesti kohtusüsteemis on kohtunikud kaldu vägivaldsete ja pedofiilsete lapsevanemate poole – see pole normaalne ja inimlik:

https://fonte.news/uuriv-ajakirjandus/kohtunik-haide-rimmel-otsustas-lapse-hooldusoiguse-anda-vangis-istunud-pedofiilile

TÄIENDUS 20.11.2024. Üleskutse Lastekaitse teemalisele avalikule koosviibimisele 01.12.2024 Vabaduse Väljak Tallinn kell 14.00

https://fonte.news/uleskutse/avalik-koosolemine-laste-oiguste-eest

Täiendus 26.11.2024 . Õiguskantsler avastas ametnike töös mitmeid vigu:

Loe: https://www.delfi.ee/artikkel/120339160/oiguskantsler-avalikkust-raputanud-peretulist-lapse-uleandmise-ettevalmistamises-oli-puudusi

TÄIENDUS 29.11.2024:

Erikontroll tuvastas 8 rikkumist ja see peaks olema piisav põhjus Margrit Pitkve vallandamiseks lastekaitse ametikohalt ja kohtunik Ahti Kuuseväli vallandamiseks kohtuniku ametikohalt! Pirita Linnaosavanem Doris Raudsepp, millal lõpetate töölepingu Margrit Pitkvega? Alar Karis ja Villu Kõve, millal vabastate Ahti Kuusevälja kohtuniku ametikohalt?

TÄIENDUS 04.12.2024: Ahti Kuuseväli varjatud tegevus?

Kristiina Heinmetsa avalik pöördumine sotsiaalmeedia kanalis:

Austatud Eesti Vabariigi Kohus, 

Minu esindaja kirjutas eile hilisõhtul kohtunik Ahti Kuuseväljale uue kirja, sest ilmnes, et kohtunik teadlikult varjab minu esindajate eest vastaspoole advokaadi ja kohtutäituriga toimunud kirjalikku infovahetust. Kõik dokumendid peavad olema kättesaadavad mõlemale osapoolele. 

4.oktoobril , päev pärast Aivar Aigro minu ja Amelie suunas füüsilise jõu kasutamist, suhtles telefoni teel kohtunik laste heaolu spetsialisti Margret Pitkvega otse telefoni teel ja samuti pole sellist märget kohtutoimikus siiani! 

Maris Velling 3.12.2024 öösel: 

/ … Teie poolt 02.12.2024 kohtutäiturile antud juhis, mille kohaselt kuulub alates

kahekümnendast päevast lapse ja ema suhtlemise osas kohaldamisele üksnes määruse punkt 7.4. ning mille kohaselt lapsel ja emal ei ole sidevahendite teel enam õigus suhelda, rikub

tugevalt lapse õigust säilitada emaga otsene kontakt. ÜRO lapse õiguste konventsiooni

artikkel 9 (3) kohustab liikmesriike austama ühest või mõlemast vanemast eraldatud

lapse õigust säilitada regulaarsed isiklikud suhted ja otsene kontakt mõlema vanemaga.

Olukorras, kus lapsel ei ole õigust emaga telefoni või muu sidevahendi teel kuni

kohtumenetluse lõpuni suhelda, piiratakse lubamatult lapse õigust säilitada emaga

otsene kontakt ja isiklikud suhted. … /

Õiguskantsler tuvastas laste heaolu spetsialisti poolt tehtud mitmeid jämedaid inimõiguste rikkumisi, millest üks oli Amelielt telefoni ära võtmine turvakodus viibimise ajaks ehk kokku 9 päevaks. Kas tõesti on Harju Maakohtu kohtunik samasuguse ema ja tütre suhtlust takistava punkti sisse kirjutanud oma määrusesse? Kuidas saab kohtuniks rikkuda Eesti Vabariigi Põhiseadust ja EU inimõiguseid? Rääkimata ÜRO laste konvetnsiooniga kinnitatud õiguseid?

Siin on minu advokaadi kiri, mis kinnitab, et kohtunik Ahti Kuuseväli vastab vastaspoole kirjadele päeva jooksul ja minu avaldusi soovib läbi vaadata istungil 2 kuud hiljem? Kuidas on see võimalik?

Kristiina Heinmetsa teine avalik pöördumine sotsiaalmeedia kanalis:

Austatud Eesti Vabariigi Kohus, 

Alexandra Amelie soovib ärgata oma sünnipäeva hommikul 23.detsember 2024 oma kodus (oma ema kodus) ja süüa traditsiooniliselt oma ema valmistatud küpsisetorti. Amelie soovib olla jõulude ajal olla koos oma emaga. 

2,5 kuud on möödas kohtu omaalgatuslikult tehtud määrusest. Ma olen kulutanud rohkem kui 50 000€, et seda määrust muuta viimase kahe kuu jooksul (see on kohtuniku aastase teenistuse tasu). Kokku 140 000€ alates maikuust, et võidelda enda ja oma tütre õiguste eest, olla vaba oma valikutes ja pääseda endise abikaasa kontrollist. 

Õiguskantsler on tuvastanud ligi paarkümmend rikkumist, mille hulgas oli Eesti Põhiseaduse, ÜRO laste õiguste konventsiooni seaduste ja Eestis kehtiv inimõigus vabadusele. Sotsiaalkindlustusamet tuvastas 8 laste heaolu ametniku rikkumist ja nende rikkumiste taga on 1 ametniku omavolitsemine lapse isa kasuks. 

Ma olen kägaras lamanud hirmust tekkinud oma enda kehavedeliku sees turvakodu välisukse ees käsi verine ja palunud abi koos tütrega enda kõrval seisnud 9 täiskasvanud inimeselt. 

Ma olen seisnud Vabaduse väljakul ja palunud abi. 

Ma osalesin täna President Kaljulaidi Fondi lähisuhtevägivalla teemalisel konverentsil ja hoidsin inimketiskäest kinni nii Urmas Viilma kui ka Kersti Kaljulaidi endaga. Ma ei suutnud laulda, minu silmadest valgusid alla pisarad, sest nii valus oli laulusõnu kuulates. 

Minu esindajad tegid täna uue pöördumise kohtusse, sest lähisuhtevägivalla ohvri sundimine perelepitusse 6 aastat pärast lahutust  vägivallatsejaga on ohvri aastaid kestev taasohvristamine. Miks ei arvesta sellega Eesti Vabariigi Kohus ikka veel 3.12.2024 … Mina olen ellujääja, mina ei luba ega lase ennast taasohvristada. 

Kui kohus leiab, et ta on eksinud, siis ka kohus saab omaalgatuslikult kohtumäärust muuta kohe täna ja praegu. Kohus tegi 26.09.2024 omaalgatusliku määruse, mis päädis lapse suhtes füüsilise jõu kasutamisega, ka sellest on kohus teadlik, et see on ÜRO lapse õiguste rikkumine. Kõik on kohtu käes, kas ühe väikese tüdruku arvamusega arvestatakse lõpuks 5,5 aastat hiljem või julmuse teerull jätkub isegi jõulude ajal! 

Ma olen ema, ma olen emotsionaalne ja ma teen vigu või ütlen teinekord midagi ebasobilikku. Aga mis on õige käitumine, mida teeks iga ema minu olukorras?

Jätkan täiendustega.

Artikli autor Veiko Huuse.

Loe lisaks:

https://fonte.news/uuriv-ajakirjandus/kriminaalkohtu-esimees-martin-tuulik-tegi-istungi-teades-et-suudistatav-on-haige-ja-istungile-ei-tule

https://fonte.news/uuriv-ajakirjandus/kas-kokkumang-kohtuniku-ja-meediaettevotte-eesti-ekspress-vahel

SUUR NIMEKIRI KORRUPTSIOONI KAHTLUSEGA KOHTUNIKEST, AMETNIKEST JA ADVOKAATIDEST:

https://fonte.news/oiglus/on-vaheusutav-et-kohtunik-ei-tunne-seadust-suur-uleskutse

Ühe geeni paraad Viljandis – õnnelik Ahti Kuuseväli

Artikli allikaks on Eesti Ekspress lugu: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120383035/olen-ebanormaalselt-onnelik-hooldusoigusvaidlusega-runnaku-alla-sattunud-kohtunik-laheb-alati-heameelega-toole

Mõistagi on tal õigus — ega mõistusega inimesed ei lähekski sellele ametikohale, kus tuleb perekondi pooleks saagida ja seejärel ennast tippsportlaseks pidada. Tippsport on ala, millel on üksainus reegel: ära lase end mõistusest segada.

Aga naljakaks läheb asi siis, kui avastad, et ta pole oma seisundis üksi. Viljandis kogunesid kõik need teised samasugused — geenikomplekti minimalistid, kohtunike gildi aastakoosolekule. Ja kui Ahti oma puuduolevast geenist rääkis, siis puhkes saalis aplaus. Mitte piinlik köhatus või piinlik vaikusehetk, vaid tormiline aplaus.

Kohtuniku amet olla „auasi“, ja kui ta suudab ühe päevaga kellegi lapse tuleviku ära otsustada, tunneb ta endale kuldmedali väärilisena. Siiralt — kui see poleks päris, arvaks, et tegemist on musta huumori festivaliga.

Kui mõni inimene mõtleks, et äkki oleks tark end selliste avaldustega tagasi hoida, siis kohtunike seltskonnas töötab see vastupidi: mida suurem jaburus, seda kõvem plaks. See oli justkui geenivaeguse paraad, kus medal antakse sellele, kes suudab kõige suurema lolluse võimalikult sirge näoga laval välja öelda.

Ja muidugi kuulutas Ahti „üks geen“ Kuuseväli uhkusega, et ta ei loe enda kohta kirjutatud postitusi. Loomulikult mitte — kui su peaga mahub korraga töötlema ainult toimikut ja jooksuraja asukohta, siis rohkemaks lihtsalt pole ressurssi. Aga see-eest teab ta, et igal otsusel on tema jaoks „kuldmedali kaal“. Muidugi on. Sest kui su mõistuse latt asub sääretaguses liivas, siis on iga suvaline otsus su enda jaoks juba maailmaime.

Ja see, et kolleegid sellist sooritust plaksutades vastu võtavad? See on ju omaette tase. Nagu oleks loomaaias šimpans lahti pääsenud ja keegi hõikab: vaata kui nutikas, suisa püsti tõusis!

Aga eks geenivaesed hoiavadki kokku. Neil on omavahel soe ja mõnus, sest keegi ei sega kaine mõistuse või eetiliste dilemmadega. Kui üks läheb lolliks, siis teised mitte ei keela, vaid ühinevad ja kiidavad takka. Nii sünnivadki Viljandis need suletud ukse taga peetavad kohtunike suurkogud, kust terve mõistuse juurdepääs on juba eos blokeeritud.

Ja kui stress kallale tikub? Pole hullu — jookseb lihtsalt eest ära! Mida pikemalt, seda parem. No mida muud ühe geeniga inimene ikka teha oskaks, kui joosta. Mõelda tal ju pole kuhugi, sest kes tahaks pärast tööpäeva veel meelde tuletada, kas ta lapsi peredest laiali rebides järjekordse medalikoha sai.

Nii et järgmine kord, kui keegi räägib sõltumatust kohtuvõimust, siis tead, mis see tähendab: sõltumatu igasugusest mõistlikkusest, empaatiast ja kaine mõistuse kontrollist. Ühe geeni vennaskond. Ja kui üks neist juhtub lavale eksima ning tunnistab avalikult, et ta on „ebanormaalselt õnnelik“ perede laiali kiskumise üle, siis ülejäänud plaksutavad. Sest see on nende tippsaavutus.

Ahti Kuuseväli on Eesti kohtusüsteemi elav tõend sellest, et kui evolutsioon vahel eksib, siis ta paneb sellele eksimusele ülikonna selga, haamri pihku ja annab talle õiguse lapse elu määrata. Ja siis saadab lavale, et ta saaks oma ainukese geeni nimel aplausi vastu võtta.

Ebanormaalselt õnnelik? Loomulikult. Sest normaalsus oleks siin loos viimane asi, mille olemasolu võiks üldse kahtlustada.

Eesti Vabariik 2025. Aplaus. Selle Eestimaa kohtusüsteemi loojad on kohtute esimees Villu Kõve, president Alar Karis, peaminister Kristen Michal ja justiitsminister Liisa Pakosta.

Kristiina Heinmetsa FB seinalt kommentaar selle Viljandi koosoleku teemal: https://www.facebook.com/share/p/1FRWutoQHJ/

“Kohtul on kohustus algatada kriminaalmenetlus ajakirjaniku ja väljaande suhtes kui avalikustatakse kinnise kohtumenetluse dokumente. 

Seda tegid korduvalt Eesti Ekspress ja Sulev Vedler. Kohus kinnitas, et ta on algatnud kriminaalmenetluse 6 kuud tagasi, aga ootan siiani kinnitust samalt kohtunikult, kui kaugel on menetlus? Kas Eesti Ekspress ning Sulev Vedler on vastutusele võetud? Neile on esitatud süüdistus? 

Täna loen ma hoopis PR lugu kohtunikust, kes on rikkunud seadusandlust, ignoreerinud ÜRO laste konventsiooni ja tema vägivallaga lõppenud ajutine kohtumäärus tunnistati täielikult õigustühiseks kõrgema astme kohtu poolt! Sama kohtunik on eksinud 2 korda ja kõrgema astme kohus on seda kinnitanud. 

Keegi ei küsi, kuidas tunnen ennast mina või minu tütar, meile tuldi kallale sama kohtuniku õigustühise määruse alusel ja kõik riigiametnikud andsid allkirja kohtutäituri paberile, et midagi ei toimunud! Seda videot on näinud paljud! 

Ma tegin midagi, mida pole keegi julgenud teha ja riskisin väga paljuga. Ma tõin avalikkuse ette vägivalla juhtumi ja see ei olnud minu soov saada “avalikult tuntuks” või teha PR kampaaniat endale. See oli surmahirmu tundnud ema avalik appikarje, palun aidake mind ja minu tütart! Need olid emotsionaalsed kirjavigadega sotsiaalmeedia postitused ja paistes näoga tehtud videokõnedena avalikud pöördumised, mitte Janek Mägi poolt peenhäälestatud avalikku arvamust kujundavad semiootiliselt korrektsed tekstid! 

Vägivalla eitamine või selle ignoreerimine on üks asi, aga avalikult jätkata vägivalla pisendamist ja vägivalda põhjustanud osapoolte avalikku “puhtaks pesemist” on kõikide samas olukorras emade ja isade jaoks julm lugemine. 

Kui kohtunik rikub seadusandlust ja kõrgema astme kohus kinnitab kohtuniku ebapädeva otsuse õigustühiseks ja kohtuotsuse seaduserikkumist kinnitab Õiguskantsler, kas “ohver” on kohtunik või ema ja laps, kelle peal kohus katsetas omaalgatuslikult õigustühist “innovatiivsust”? Miks ei küsi Eesti Ekspress seda kohtunikult?”

Loe lisaks:

Fonte.News uudiste lugemise kuupakett

10€

Sulle on kõik uudised avatud ja toetad samas ka selle maailma inimeste kollektiivteadvuse avardamist ja Uue Maa loomist.
See rahaline panus on väiksem kui kohvikus tass kohvi ja pirukas, kuid tulemus on hindamatu väärtusega. Tule ja toeta kollektiivteadvuse parandamist ja Uue Maa loomist!

• Kõik artiklid avatud
• Väärt info otse allikast
• Toetad Uue Maa loomist
• Aitad lahustada hirme ja kurjust

Fonte.News uudiste lugemise kuupakett

10€

Sulle on kõik uudised avatud ja toetad samas ka selle maailma inimeste kollektiivteadvuse avardamist ja Uue Maa loomist.
See rahaline panus on väiksem kui kohvikus tass kohvi ja pirukas, kuid tulemus on hindamatu väärtusega. Tule ja toeta kollektiivteadvuse parandamist ja Uue Maa loomist!

• Kõik artiklid avatud
• Väärt info otse allikast
• Toetad Uue Maa loomist
• Aitad lahustada hirme ja kurjust

Fonte.News uudiste lugemise kuupakett

10€

Sulle on kõik uudised avatud ja toetad samas ka selle maailma inimeste kollektiivteadvuse avardamist ja Uue Maa loomist.
See rahaline panus on väiksem kui kohvikus tass kohvi ja pirukas, kuid tulemus on hindamatu väärtusega. Tule ja toeta kollektiivteadvuse parandamist ja Uue Maa loomist!

• Kõik artiklid avatud
• Väärt info otse allikast
• Toetad Uue Maa loomist
• Aitad lahustada hirme ja kurjust

Kuidas kõik algas

2018. aastal ilmus Eesti Ekspressis Krister Kivi artikkel „Telesaade vaeste aitamisest tegi produtsent Kristi Nilovist jõuka inimese“ – ründava alatooniga kirjutis, mis väitis muu hulgas, et Kristi Loigo (toona Nilov) oli “Kodutunde suurim abisaaja”, tema elamu juures Rae vallas oli “kahekorruseline koerakuut” ja et ta oli jätnud töötajatele töötasu maksmata.

Kohtuasjas tuvastas Harju Maakohus (kohtunik Kaie Almere) 28.05.2021 otsuses, asja nr. 2-19-2323, et vähemalt kaks viiest väitest olid faktiväidete kujul selgelt valed ja kahjulikud: koerakuudi jutt oli välja mõeldud ning töötasu maksmata jätmise süüdistus oli tõendamata ja kahjustav. Kolm ülejäänud väidet (sh “mürk, mis tapab kõik enda ümber”) kvalifitseeriti kui väärtushinnangud, kuid neid hinnati samuti kahju põhjustajatena.

Kristi Loigo sai esimeses astmes kohtuastmes täieliku õiguse. Talle määrati 2000 eurot mittevaralist kahjuhüvitist ning AS Ekspress Meedia (praegune Delfi Meedia) pidi avaldama parandused nii paberväljaandes kui veebis. Samuti määrati, et kulud jäävad 90% ulatuses kostja ehk meediaettevõtte kanda.

Õiglus tagurpidi ringkonnakohtus

Tallinna Ringkonnakohus (kohtunikud Imbi Sidok-Toomsalu, Margo Klaar ja Peeter Pällin) pööras selle otsuse pea peale. Vaidluses keskenduti menetluskuludele – kas Delfi Meedia advokaadikulud olid põhjendatud, kui palju oli kulutatud ja kes maksab.

“Kas siin on seos vabamüürlaste Peeter Pällin ja Hans H. Luik vahel – vennalik aitamine, vahendeid valimata ja seadusi rikkudes?”

Kohtus toimus juriidiline manipulatsioon: kuna hagi sisaldas viite väidet, millest kaks olid faktiväited ja kolm hinnangud, otsustas ringkonnakohus, et kulud langevad Loigo kanda 79% ulatuses – mis siis, et Loigo mõisteti õigeks.

Tulemuseks oli absurdsus: Loigo, kes sai kohtus õiguse, pidi maksma 4692,34 eurot, millest tasaarvestuse järel jäi Delfile hüvitatavaks 2749,29 eurot.

Selline kohtupraktika, kus faktiväidete osas õigele poolele jääv hageja peab ikkagi maksma suurema osa kuludest, paneb õigussüsteemi aususe suure küsimärgi alla.

Õiguse tagurpidi tõlgendamine – kelle kasuks?

Ringkonnakohtu otsus põhines suurel määral formaaljuriidikal ja kohati isegi ebakorrektsetel arvutustel, nagu määruse selgitustes ka ise tunnistatakse. Samal ajal eirati sisulist õiglust ja koormati võidupooleks osutunud hageja märkimisväärse rahalise kohustusega.

Loigo advokaadid vaidlustasid, et meediat esindanud advokaadi (Mari Männiko) kulude põhjendused olid paisutatud ja arvestatud korduva töö eest topelt. Ent kohtunikud, keda seostatakse vabamüürlaste, meediagrupi või poliitilise eliidiga, asusid tugevalt meedia poolele.

Võit, mis võttis elu

Kristi Loigo oli selleks hetkeks juba kaotanud oma abikaasa Jan Loigo – samuti pika ja kurnava kohtumenetluse ohver. Kui Kristi ise suri 18. mai 2025, oli kohtuvõit tal justkui käes – ent vaimne, majanduslik ja moraalne kahju oli pöördumatu. Tema surm ei olnud lihtsalt elu lõpp – see oli süsteemi vägivaldne jõudemonstratsioon.

Loigod menetleti Eesti kohtusüsteemis sõna otseses mõttes surnuks.

Kes vastutab?

• Kohtunikud: Imbi Sidok-Toomsalu, Margo Klaar, Peeter Pällin
• Advokaadid: Mari Männiko (Delfi Meedia), Karmen Turk ja Maarja Pild (Triniti)
• Riigikohtu president: Villu Kõve
• Prokurörid: Astrid Asi, Õnne Neare-Vaarmann
• Õiguskantsler: Ülle Madise

See pole lihtsalt loetelu nimestest – see on nimekiri inimestest, kes tegid või võimaldasid kohtupraktikaid, mis seavad ohtu iga Eesti inimese õiglustunde. Kui meediaväljaanded saavad esitada ebaõigeid väiteid, kohtud neid ainult osaliselt ümber lükkavad ja kannataja peab maksma kulud, on ajakirjandusvabadus moondunud relvaks.

Miks see kõik oluline on?

Kristi Loigo juhtum on sümptom – mitte erand. Üha rohkem on viiteid sellele, kuidas Eestis kasutatakse kohtusüsteemi, et vaigistada, häbistada ja ruineerida inimesi, kes seisavad oma õiguste eest. SLAPP (Strategic Lawsuit Against Public Participation) juhtumid, kus võimukad isikud või institutsioonid kohtute kaudu kodanikke hirmutavad, on reaalne suur oht Eesti kodanike õigustele ja õigusriiklusele.

Lõppsõna

Kristi Loigo ei surnud lihtsalt terviserikke tõttu. Ta suri, sest kohtusüsteem, mille poole ta pöördus kaitset otsides, pöördus tema vastu. Ta suri, sest Eesti riik ei kaitsnud teda, kui ta seisis silmitsi vale, võimu ja vääriti mõistetud õiglusega.

Küsimus jääb: kui „võitja“ maksab 79% kaotaja kuludest – kellele kuulub tegelikult õiglus Eestis?

Kristi Loigost jäid siia eluprogrammi tema 4 last, kelle kanda jäävad ebaõiglased kohtukulud, kuna Kristi Loigo ja tema abikaasa Jan Loigo on Eesti kohtusüsteemi vägivalla ohvrid. Kohtu- ja meediasüsteeme juhivad vabamüürlased miljardimees Margus Linnamäe, Riigikohtu Esimees Villu Kõve, Jüri Pihel Kanal 2 juht, Kohtunik Peeter Pällin(vabamüürlane), Ahti Kuuseväli (vabamüürlased), prokuratuur, ja loomulikult Triniti Advokaadibüroo advokaadid Karmen Turk ja Maaja Pild, kes tegid slapp-kriminaalkaebuse Kristi Loigo kohta.

Niimoodi “hävitatakse” terveid perekondi Eesti Vabariigis meedia, kohtunike, advokaatide ja prokuratuuri poolt.

Loe lisaks: