Rahvusvaheline ajakirjanik Annika Urm ja Harju Maakohtu esimees, kohtunik Liina Naaber-Kivisoo: mis neid seob?

Eestis on viimase kümnendi jooksul kujunenud lugu, mis ei mahu lihtsatesse raamidesse. See ei ole pelgalt vaidlus kahe inimese vahel. See on vastasseis arusaamade vahel: mis on tõde, mis on õiglus ja kelle hääl üldse loeb. Harju Maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo algatas koos kolme kolleegiga (Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson) Annika Urm suhtes kriminaalasja § 305 – kohtuniku solvamine.

Ühel pool on rahvusvaheline ajakirjanik Annika Urm — kes on meedia kriminaalsete pealkirjade ohver ja inimene, kes on püüdnud juhtida tähelepanu meedia mõjule, selle eksimustele ja võimele kujundada avalikku reaalsust.
Teisel pool seisab kohtusüsteemi esindaja Liina Naaber-Kivisoo (koos kolleegidega: Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson) — tänane kohtunik ja Harju Maakohtu esimees, kelle roll selles loos on muutunud aja jooksul üha kesksemaks.

Aga see ei alanud konfliktina.

Meelis Niinepuu kirjutisest ERR i kanalis on pööratud tõsist tähelepanu, et advokaadid ja kohtunikud tegutsevad seadustest väljas “kokkulepete” alusel (SLAPP):

https://www.err.ee/1609844430/meelis-niinepuu-kavaluse-ajastu-advokaadid-ja-kohtureform

Algus: eksperiment, mis läks liiga kaugele?

Aastaid tagasi alustas Urm ajakirjandusliku eksperimendiga. Väidetavalt oli selle eesmärk näidata, kuidas uudiste pealkirjad — isegi satiirilises vormis — võivad mõjutada inimese elu.

See oli idee, mis kõlas esmapilgul süütult.
Testida, kas sõnad võivad kujundada reaalsust.

Aga kui eksperiment lõpeb, siis kes otsustab, mis jääb alles?
Kas lugeja mäletab konteksti — või ainult pealkirja?

Annika Urm selgitab olukorda nii:

„Viimased kümme aastat on mind Eesti meedias kujutatud ebausaldusväärse, petturliku ja skandaalse raamatupidajana. Ausalt öeldes on keeruline seda enam meediaks nimetada — pigem on see muutunud narratiivimasinaks, mille eesmärk on teenida raha inimeste eraelu, skandaalsete pealkirjade ja klikkide pealt, sageli ka inimeste maine ja elu arvelt. Sellise kuvandi loomisega on minult võetud hea nimi ja võimalus teha ausat tööd erialal, milleks ma olen haritud — mul on EBS magistrikraad finantsjuhtimises. Aga kes palkaks tööle inimese, keda avalikkuses nimetatakse ebausaldusväärseks raamatupidajaks?

Kohtusse pöördumine ei ole mind aidanud, sest protsessid on minu hinnangul süsteemselt takistatud erinevate tagatisnõuetega. Tekib küsimus, miks peab inimene üldse kohtusse minema, kui eraelu ja isikuandmete kaitseks on olemas Andmekaitse Inspektsioon (AKI), kelle ülesanne peakski olema inimeste eraelu kaitsmine. Ka elukutse on osa eraelust. Samas ei ole mind kunagi sellistes süüdistustes süüdi mõistetud ega isegi kohtu all olnud.

Miks lubatakse avaldada ilmselgeid valeväiteid minu kohta, massiliselt ja järjepidevalt? Ja miks peab süütu inimene kulutama kümneid tuhandeid eurosid — näiteks 100 000 eurot — selleks, et kaitsta oma eraelu? Ka avaliku elu tegelasel on eraelu, mida on korduvalt kinnitanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK). Siit tekib paratamatult küsimus: milleks meile Euroopa Liit ja direktiivid, kui neid praktikas ei järgita?

Ma ei ole kümne aasta jooksul saanud sisulist abi ühestki riigiasutusest. Seetõttu ei jäänud mul muud üle kui kirjutada oma lugu ja paluda erinevatel veebilehtedel see avaldada. Pealkirjad kujunesid iga väljaande enda otsustada. Selle eksperimendi mõte oligi näidata, mida teevad inimestega pealkirjad — eriti need, mida võib pidada liialdatuks või isegi „kuritegelikuks”.

Mis puudutab kohtunikke — Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson —, siis neile ei olnud see ajakirjanduslik eksperiment ja satiir vastuvõetav. Minu hinnangul tajuti seda kui rasket ja talumatut kriitikat. Selle tulemusel algatati kriminaalasi, millel minu arvates puudub sisuline kriminaalkoosseis: puudub tahtlus, tegemist on satiiriga, puuduvad kannatanud ja puuduvad kasusaajad.

Minu hinnangul ei saa selliseid kriminaalasju algatada ilma teatud suhete ja mõjuta. On teada, et Liina Naaber-Kivisoo ja prokurör Paul Pikma on olnud pikaajalised kolleegid ning töötanud samas majas. Samuti on räägitud headest suhetest Liina Naaber-Kivisoo ja endise peaprokuröri Andres Parmase ja tänase peaprokuröri Astrid Asi vahel. Minu hinnangul ei saa välistada, et sellised seosed on mõjutanud selle kriminaalasja kujunemist.”

Kuritegu ei teki pelgalt sellest, et kellelegi midagi ei meeldi või keegi tunneb end solvatuna. Kuriteokoosseisu olemasoluks peavad olema täidetud kolm põhielementi korraga. Kui üks neist puudub, siis puudub ka kuriteokoosseis:

1. Puudub koosseisupärane tegu.
Põhiseaduse § 45 kaitseb sõnavabadust. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on kaitstud ka terav kriitika, liialdus, provokatsioon ja satiir. Avaliku võimu kandjad, sealhulgas kohtunikud ja muud ametikandjad, peavad taluma kõrgemat kriitikat kui tavakodanikud. Kui vaidlusalused tekstid on satiirilised, kriitilised või eksperimendi vormis avaldused avaliku võimu tegevuse kohta, siis ei ole tegemist kuriteona käsitletava teoga.

2. Puudub kuritegelik tahtlus.
Kuriteo eelduseks on tahtlus panna toime keelatud tegu. Kui materjalide eesmärk oli juhtida tähelepanu võimalikele probleemidele, kritiseerida avaliku võimu tegevust, kasutada satiiri või kajastada isiklikku lugu, siis puudub kuritegelik eesmärk. Ilma tahtluseta ei saa kuritegu tekkida.

3. Puudub õigusvastasus ja karistatavus.
Kui väljendus on kaitstud sõnavabadusega ning jääb lubatud kriitika piiridesse, siis ei ole see õigusvastane. Satiir võib olla terav, ebamugav ja šokeeriv, kuid see ei muuda seda automaatselt kuriteoks. Seetõttu puudub ka karistatav tegu.

Järeldus:
Kui tegemist on PS § 45 kaitsealasse kuuluva kriitika ja satiiriga, puudub kuritegelik tahtlus ning puudub õigusvastane tegu. Seega puudub käesolevas asjas kuriteokoosseis.

Just siin hakkab lugu hargnema.

Kui narratiiv muutub reaalsuseks

Aastate jooksul on Annika Urm väitnud, et tema kohta on avaldatud mitmes Eesti suurmeedia kanalis lugusid, mis sisaldavad ebatäpsusi, faktivigu või tõendamata väiteid. Tema sõnul on ta püüdnud neid kohtute kaudu vaidlustada ja eemaldada.

Kuid kohtusaalid ei ole alati toonud lahendust, mida ta ootas.

See paneb küsima:
kui inimene tunneb, et tema kohta levitatakse valeväiteid, siis kui kättesaadav on tegelikult õiguskaitse?

Ja veel:
kas kõikidel on selles süsteemis võrdsed võimalused?

Peegel pöördub: mis juhtub, kui kriitika suundub ülespoole?

Loo üks vastuolulisemaid tahke ilmneb siis, kui kriitika ei ole enam suunatud meedia, vaid kohtusüsteemi enda poole.

Kas reeglid jäävad samaks?

Ühelt poolt on kohtunikel — nagu kõigil inimestel — õigus oma mainet kaitsta.
Teisalt tekib küsimus:
kas võimupositsioonil olevate isikute suhtes peaks kriitika taluvus olema suurem?

Kriitika piirid: kohtuniku roll ja taluvuslävi

Õigusriigi üks vähem räägitud, kuid oluline põhimõte on see, et võimu kandjad peavad taluma rohkem kriitikat kui tavakodanikud. See ei tulene pelgalt ühiskondlikust ootusest, vaid on kinnistunud ka rahvusvahelises õiguses ja kohtupraktikas, sealhulgas Euroopa Inimõiguste Kohtu käsitlustes.

Kohtunik ei ole lihtsalt eraisik — ta on avaliku võimu kandja. See tähendab, et tema tegevus, otsused ja ka hoiakud on õiguspäraselt suurema tähelepanu all. Avalik kontroll ei piirdu vaid neutraalse analüüsiga; sageli on see terav, emotsionaalne ja kohati ka ebamugav.

Sarnane muster on nähtav poliitikas, kus sõnaline vastasseis, kriitika ja isegi solvavad karikatuursed kujutised kuuluvad igapäevase debati juurde. Kuigi piirid ei tohi kaduda — laim ja teadlik valeinfo ei ole kaitstud —, on demokraatlikus ühiskonnas aktsepteeritud, et kriitika võib olla ka valus ja provokatiivne.

Siit kerkib tasakaaluküsimus:
kui palju kriitikat peab kohtunik taluma, ilma et see kahjustaks õigusemõistmise autoriteeti, ja millal muutub kriitika rünnakuks, mis vajab sekkumist?

Ühest küljest peab kohtusüsteem säilitama usaldusväärsuse ja väärikuse.
Teisest küljest ei saa see toimuda kriitika summutamise hinnaga.

Just selles pingeväljas — austuse ja vastutuse, sõnavabaduse ja mainekaitse vahel — kujunebki arusaam sellest, kui tugev on tegelikult demokraatia.

Mõned vaatlejad on tõstatanud küsimuse, kas sellised vaidlused võivad sarnaneda SLAPP-protsessidele — kohtuasjadele, mille eesmärk on kriitikat piirata.
Teised peavad seda lihtsalt õiguspäraseks enesekaitseks.

Miks käesolevas asjas on SLAPP mõõde eriti oluline ka seetõttu, et Annika Urm on rahvsuvaheline ajakirjanik

Käesolevas asjas tuleb arvestada täiendava olulise asjaoluga: Annika Urm on olnud ligikaudu 15 aastat rahvusvaheline ajakirjanik, sh loonud ja käivitanud Buduaar.ee naiste meediumi, mis on tänaseks TV3 omandis. Tal on olnud oma meediakanalid ja veebiplatvormid, sealhulgas näiteks www.i-marbella.com Hispaanias ning news.annikaurm.com. Tema tegevus on olnud seotud rahvsuvaheliste kuulsustega intervjuud, uudised ja meediasisu loomisega.

See muudab vaigistamise SLAPP menetluse mõõtme veelgi tõsisemaks. Euroopa õigusruumis käsitletakse ajakirjanike, avalike kriitikute ja ühiskondlikes küsimustes sõna võtvate inimeste vaigistamist eriti tundliku probleemina. Just selliste isikute vastu kasutatakse SLAPP menetlusi kõige sagedamini, sest eesmärk ei ole üksnes ühe inimese mõjutamine, vaid laiem hirmuefekt kõigile teistele.

Kui ajakirjaniku või avaliku kriitiku vastu kasutatakse kriminaalmenetlust seoses kriitika, satiiri, arvamuse või avaliku võimu tegevuse käsitlemisega, tekib küsimus, kas menetluse tegelik eesmärk on õigusemõistmine või ebamugava hääle vaigistamine.

Süüdistajate (Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson) seatud eesmärgi saavutamine selle kriminaalasja kaudu tekitab küsimusi, kuna vaidlusaluseid artikleid leidub jätkuvalt mitmetel veebilehtedel ning teadaolevalt ei ole nende lehtede omanike ega võimalike autorite suhtes algatatud ei kriminaal- ega tsiviilmenetlusi. Väidetavalt esineb kohtunike suhtes kriitilist või solvavaks peetavat sisu enam kui viiel erineval veebiplatvormil. See tõstatab õigustatud küsimuse: mis on selle konkreetse kriminaalasja tegelik eesmärk ja millist tulemust soovitakse saavutada?

Need asjaolud loovad mustri, mida Euroopas kirjeldatakse criminal SLAPP nähtusena – kriminaalmenetluse kasutamine kriitika vaigistamiseks või inimese kurnamiseks.

Käesolevas asjas on esile toodud järgmised võimalikud SLAPP menetluse tunnused:

• väidetavad kannatanud on avaliku võimu kandjad või kohtusüsteemiga seotud isikud;
• vaidlusalused materjalid käsitlevad Annika Urmiga tõestisündinud lugu, mis on probleem meie kogu ühiskonnas, meie kohtusüsteemis, õigusüsteemis andmekaitsega ja lugu ning kujutavad endast satiirilist ja ajakirjandusliku eksperimendi vormis sisu; autorlus või avaldamise tehniline vorm ei muuda asjaolu, et tegemist on kriitika, satiiri ja avaliku arutelu valdkonda kuuluva materjaliga; pealkirjad valisid veebilehed ise;
• puudub varaline kahju ja puudub varaline kasu;
• kasutatakse kriminaalmenetlust tsiviilvaidluse asemel;
• isikut ähvardab tagaotsimine, sundtoomine, vahistamine või vangistus;
• kasutatakse lühikesi tähtaegu ja tugevat menetlussurvet;
• menetlus tekitab psühholoogilist, tervislikku ja majanduslikku survet.

Oluline on ka kuriteokoosseisu küsimus. Kui vaidlusalune tegevus on sõnavabaduse kaitsealas olev kriitika või satiir, puudub tahtlus toime panna kuritegu ning puudub õigusvastane tagajärg, siis tekib küsimus, kas kuriteokoosseis on üldse olemas. Põhiseaduse § 45 kaitseb sõnavabadust ning Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt peavad avaliku võimu kandjad taluma kõrgemat kriitikataset kui tavakodanikud.

Kui sellises olukorras kasutatakse kõige karmimaid riiklikke meetmeid – tagaotsimist, vahistamise ohtu või vangistuse ähvardust –, võib see omada heidutavat mõju mitte ainult ühele inimesele, vaid ka teistele ajakirjanikele, kriitikutele ja avalikus debatis osalejatele. Seda nimetatakse chilling effect’iks ehk vaigistavaks mõjuks sõnavabadusele.

Annika Urm asjas on vahistamismäärus väljastatud vale kohtuekspertiiside ja vale faktiväidete alusel. Kusjuures Annika Urmi kaitsja, riigi poolt määratud advokaat Marika Suurpere (Sirje Must advokaadibüroost) väidab, et vale ekspertiise ei saa vaidlustada ja eksperte ei saa kohtusse ütlusi andma kutsuda. Kas riiklik kaitsja kaitseb Annika Urm õigusi või vastupidi? (Sellest tuleb eraldi põhjalik lugu Fonte.News kanalis)

Seetõttu ei puuduta käesolev asi ainult Annika Urmi. See puudutab laiemat küsimust: kas Eestis saab ajakirjanik, kriitik või avaliku elu kommenteerija sõna võtta ilma hirmuta, et vastuseks kasutatakse riiklikku survemehhanismi olukorras, kus kuriteokoosseis on vaieldav.

Satiir ja eksperiment asub paljudes erinevates meediaakanlites, lihtsalt googeldage. Mõned lingid google ostingust:

https://newschannel.news/korrumpeerunud-avalik-teenistuja-liina-naaber-kivisoo-eirab-suutuse-presumptsiooni-ja-tegutseb-pohiseaduse-vastaselt

https://lexjustus.com/kohtunik-liina-naaber-kivisoo-eirab-suutuse-presumptsiooni-ja-tegutseb-pohiseaduse-vastaselt

Näide satiirist Eestis Delfi moodi (Pilt sotsiaalmeediakanalist, mida kommenteerib Varro Vooglaid), ja mis peaks Liina Naaber-Kivisoo suhtumise järgi panema Trumpi ja Putinit kohtu uksi paugutama, aga nad ei tee seda, sest nad ei vii ennast sellele tasemele, kes neid levitavad. Suured riigijuhid on kõrgemal positsioonil kui kohtunikud ja miks neid ei häiri satiir ja karikatuur?

Tõde?
See sõltub vaatenurgast.

Kes vastutab sõnade eest?

Üks keerulisemaid kihte selles loos on küsimus autorlusest.

Kui avalikus ruumis levivad tekstid, mis on teravad, kriitilised või isegi solvavad, siis:

• kas vastutab see, kelle nimega neid seostatakse?
• või see, kes need tegelikult kirjutas?

Kui tõendid ei ole ühesed, muutub õigusemõistmine väga hapraks tasakaalumänguks.

Annika Urmi nimega on seostatud mitmete portaalide artikleid, kuid seni ei ole suudetud esitada veenvaid tõendeid, et nende lugude autoriks on just tema. Ka Urmi enda kinnitus, et tal puudub nende väljaannetega seos, ei ole toonud üheselt selget lahendust.

See tõstatab olulise põhimõttelise küsimuse: vastutus peaks põhinema tõenditel, mitte oletustel. Avalikus ruumis võib ette tulla olukordi, kus kolmandad isikud — olgu heatahtlikud toetajad või pahatahtlikud osapooled — loovad sisu, mis jätab mulje seotusest kellegagi, kes tegelikult selle taga ei ole. Sellistes juhtumites muutub eriti oluliseks eristada näivust ja tõendatud fakti.

Õigusriigis peaks süü põhinema tõenditel ja ainult tõestatud tõenditel.
Aga avalikkuse hinnang kujuneb sageli enne otsust.

Võim, valik ja nähtavus

Lugu ei piirdu üksnes isiklike vaidlustega. See puudutab ka seda, kuidas süsteem ise toimib.

Avalikkuses on arutletud kohtunike ametisse nimetamise ja edutamise protsesside üle. Kui otsused ei ole kõigile arusaadavad, tekib paratamatult küsimus:

kes tegelikult otsustab — ja kelle hääl loeb?

See ei ole ainult ühe riigi küsimus.
See on demokraatia keskne paradoks:
rahvas peaks valitsema, aga süsteem peab toimima.

Võib väita, et kohtunik Liina Naaber-Kivisoo karjäär ei ole nimetatud satiiriliste või kriitiliste artiklite tõttu kannatanud, kuivõrd ta on hiljuti edutatud Harju Maakohtu esimeheks.

Inimene süsteemi vastu

Selle loo emotsionaalne kese ei peitu dokumentides ega kohtulahendites.
See peitub tundes.

Tundes, et sind ei kuulata.
Tundes, et sinu sõnad loetakse valeks enne, kui neid päriselt kaalutakse.
Tundes, et süsteem, mis peaks kaitsma, seisab teisel pool.

Aga ka teisel poolel on inimesed.
Kohtunikud, kelle otsuseid jälgitakse, analüüsitakse ja kritiseeritakse.
Inimesed, kes peavad hoidma tasakaalu seaduse ja surve vahel.

Kus lõpeb õiglus?

Lõpuks ei ole see lugu ainult Annika Urm-ist ega Liina Naaber-Kivisoo -st.

See on lugu küsimustest, millele ei ole lihtsaid vastuseid:

• Kas sõnavabadus kehtib ka siis, kui see on ebamugav?
• Kas kriitika võib olla terav — ilma et see muutuks karistatavaks?
• Kas seadused rakenduvad võrdselt kõigile?
• Ja kas õiglus ei peaks mitte ainult olema, vaid ka näima õiglane?

Võib-olla ei seisne vastus selles, kellel on õigus.
Võib-olla seisneb see selles, kas me oleme valmis neid küsimusi üldse küsima.

Sest ühiskonna tugevus ei avaldu selles, kui vähe konflikte on.
See avaldub selles, kuidas me nendega toime tuleme.

Jälgin seda kohtuprotsessi ja sisimas usun, et vaatamata Liina Naaber-Kivisoo uhkele tiitlile – Harju Maakohtu esimees, ei mängi see Tartu Ringkonnakohtu otsuses mingit rolli, vaid Annika Urmile, kohtunik Marju Persidskaja ebaõiglane ja valekohtuekspertiiside alusel tehtud vahistamismäärus tühistatakse ja kohtuprotsess saab jätkuda inimlikul ja õiglasel teel – lõpetatakse see kohtuprotsess, kuna puudub kuriteo koosseis.

Minu avalik postitus sotsiaalmeedias:

“Veiko Huuse isiklik arvamus, mis on Põhiseaduse järgi lubatud ja ei kuulu karistamisele, lisaks on sõnavabadus ja vaba tahe, mida ükski seadus või inimolend ära võtta ei saa: “See, mis Annika Urm ümber hetkel toimub on üks jõhkramaid inimese vaigistamisi. Annika Urm julges ainsa eestlasena viia ellu avaliku eksperimendi 2 aastat tagasi ja tuua välja suurte meediakanailte tühistamise ehk SLAPP skeemid, kuhu on segatud kohtunikud, prokuratuur, advokaadid ja paljud nähtamatud “otsustajad”. Annika Urmi mingisugused tegevused solvasid väidetavalt kohtunikke nii palju (Tõde on ikka valus kuulata), et nüüd korraldatakse viie kohtuniku, prokuratuuri ja meediakanlitega koostöös Annika Urmi jõuline vaigistamine. Vahendeid valimata kuni valekohtuekspertiisideni välja, mis on antud kohtuniku poolt vahistamise aluseks. Annikat süüdistatakse kohtuniku solvamises paragrahv 305 alusel, mis Euroopa Komisjoni vastuvõetud seaduste järgi liigitub SLAPP alla, mis on kuritegu, kui kohtunikud seda kasutavad ja Eesti valitsus peab selle ratifitseerima hiljemalt 07.05.2026. Kuid tormijooks käib nii suur, et saaks Annika Urmi enne 07.05.2026 vangi panna määramata ajaks. Meedia ja inimesed naudivad, kui kedagi elusalt nülitakse aga vahistamine on minu arvates täielikult seadusevastane ja määruse välja andnud kohtunik, kes minevikus on olnud ise juba korruptsiooni süüdistuste all, on rikkunud seaduseid. Vot selline värdjalik Eesti õigusruum ongi. Sellest loost on valmimas 20 ja enam osaline järjelugu, kus toon välja kõik nimed, kes selle inimjahi taga on.” Ootan ära Ringkonnakohtu otsuse. Seni jälgin mängu.”

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe lisaks:

Rahvusvaheline õigus on illusioon: maailma juhib jõud, mitte seadus

Kes moodustavad Maailma jõu?

Ilma ilustamata annab sellest ülevaate Grigori Petrovitš Klimov oma raamatus “Tunnetuse võtmed”. Tema raamatud on eliidi poolt keelatud, teda ennast on tahetud korduvalt “likvideerida”, ta on töötanud üle 50 aasta inimestega, kellel on “Võimukompleks”. Klimov kirjutab raamatus:

“Seda maailma juhivad “degenerandid” ja nad on palju efektiivsemad riikide hävitamisel, kui tuumarelv. Nad on peaaegu sama efektiivsed (kuid samaaegselt ka sama ohtlikud), kui bioloogilised relvad. Reeglina nad vihkavad normaalseid inimesi. Sest: “… saatan ei suuda armastada ja ei armasta neid, kes armastavad”.

Degeneratiivsusel on 3 staadiumi:

1. Seksuaalväärastused
2. Psüühilised haigused
3. Sünnipärased defektid

Degenerandid kuuluvad sektidesse ja klubidesse – Vabamüürlased, sionistid, rotarid, ….. (vt. pilti raamatust)

Degenerantide sektid ja klubid on enamjaolt loodud juutide poolt. Kuidas kirjeldab Klimov juute – vaata piltidelt tekste. Pildid on Grigori Klimovi raamatust “Tunnetuse Võtmed”:

Seega, Maailma Võim = degenerandid (üldjuhul juut ja vabamüürlane või mõne sekti liige), ja mille Grigori Petrovitš Klimov võtab kokku järgmiselt:

“Jälkidele ebarditele pakub tõeliselt sadistlikku rahuldust jälgida, kuidas üks poolhull liider-väärastunu, viiduna nende poolt võimule ühes riigis, läheb sõjaga kallale teisele poolhullule sadist-väärastunule, kes samuti on nende poolt sinna teise riiki võimule sokutatud, ning miljonid ja miljonid normaalsed inimesed hukkuvad seejuures nende degenerantide sekti liidrite sadistliku meelelahutuse ja naudingu huvides. Ainult ebanormaalselt arenenud võimujanuga inimene (allasurutud sadistlik homo-maniakk) võib võita “kakluses” võimu pärast.” (Lõik raamatust “Tunnetuse Võtmed”).

Kas Klimov eksib oma arvamusega? Kas siin Maailmas on veel kohta rahul, õigusel, õiglusel ja seadustel?

Maailma õiguse ja õigluse illusioon

Mõiste „rahvusvaheline õigus“ eeldab, et riigid — nagu üksikisikud — alluvad ühtsetele reeglitele, mis piiravad jõu kuritarvitamist. Aga reaalsus näitab sageli, et need reeglid on kõnetu deklaratsioon, millega arvestatakse kuni selleni, kuni see ei riku mõne võimsama riigi või koalitsiooni strateegilist huvi.

Tänapäeval räägitakse palju „reegleid järgivast rahvusvahelisest korrast“. Kuid:

• Suurriigid ignoreerivad rahvusvahelist õigust või tõlgendavad seda enda huvides — kui see sobib.
• Õiguslikud kokkulepped on sageli nõrgemad kui sõjaline jõud või geostrateegilised huvid.
• Kohtusüsteemid ja rahvusvahelised institutsioonid võivad olla manipulatiivse eliidi instrument, mitte tõeline võim vastutusele võtta.

See ei ole uue maailma narratiiv — see on ajalooline mustrist lähtuv reaalpoliitika.

Tänapäevane näide: Venezuela ja rahvusvaheline õigus

Vahemärkus: USA võimud on peale II Maailmasõda korraldanud 70 riigipööret maailmas! Loe sellel teemal Makroskoopi artiklit SIIT

2026 aasta alguses viis USA läbi operatsiooni, mille käigus kukutati ja vahistati Venezuela president, kes toimetati kohtusse New Yorki ilma ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadita. Seda on laialdaselt kritiseeritud kui võimu-, mitte õiguspõhist tegu.

See fakt avab järgnevad küsimused:

• Kas suurvõim (Maailma Võim – degenerandid) võib sekkuda teise riigi siseasjadesse ja kõrvaldada valitsuse ilma multilateralismita?
• Kui rahvusvaheline õigus lubab seda, kas see ikka kehtib kõigile võrdselt?
• Kas “õigus” on peamiselt sellel, kellel on jõudu sundida?

Veelgi enam, Hiina on selle Venezuela sündmuse üle avalikult väga pahane ja kutsunud seda ÜRO põhikirja rikkumiseks. Ta on lubanud kaasata advokaatide armee et ilma sõjata seaduste järgi õiglus jalule seada.

Kas õiglust on võimalik rahumeelselt seaduste ja läbirääkimistega jalule seada selles tänases maailmas kui seda maailma juhivad degenerandid?

Pole tähtis, kas vastavalt traditsioonilisele juriidilisele loogikale on USA toiming õiguspärane või mitte — reaalne võim praktikas toimib väljaspool reegleid, ja seda pole mitte ainult üks pool.

„Juriidiline sõda“ — uus võimuvorm

Üks sõnum, mida praegune kriis peegeldab, on see, et suurriigid võivad õigust muuta relvaks:

Hiina on näidanud huvi kasutada rahvusvahelist õigust — lepinguid, investeerimisrahundeid, vahekohtumenetlusi jne. — kui strateegilist instrumenti USA ja lääne korra vastu.
See ei ole klassikaline sõda rakettide või vägedega, vaid korporatiivne ja lepinguline võitlus — „kes suudab sundida reegleid järgima neid, keda see puudutab“.

Mõned vaated Twitter-ja blogikeskkondades arutavad olukorda kui õiguslikku lahingut, kus iga võit rahvusvahelises kohtus võib olla pretsedent, mis õõnestab suurriikide võimupositsiooni.

See on võimu ja kõne jõu väljendus, mitte pelk juriidiline debatt.

Ajalooline perspektiiv: võimu vs reeglite tsükkel

On palju ajaloosündmusi, kus „rahvusvahelised reeglid“ olid kas ebaefektiivsed või kasutati neid ainult huvide teenistuses. Siin on mõned klassikalised näited:

1. Vaikse ookeani piirkond enne 13. saj.

Jaapan, Hiina ja Korea valitsejad sõlmisid mitmesuguseid lepinguid piiride ja kaubanduse suhtes, kuid sõjaline jõud, mitte paberid, otsustas sageli olukorra, kui huvid konfliktis kokku lõid.

2. Euroopa feodaalajastu

Küll oli palju truudusvandeid, lepinguid ja troonipärimuse reegleid… aga kui mõni vägev valitseja soovis laiendada oma territooriumi, olid lepingud sageli tühistatud relvade surve all. Tõeline võim oli sõjaväel ja liitudel, mitte paberkokkulepetel.

3. 18.–19. sajandi imperialistlikud lepingud

Aafrika ja Aasia jagamine: Euroopa impeeriumid sõlmisid „lepinguid“ suveräänsete valitsejatega, mille reeglid nägid head välja kontorilaual, kuid jõu ja survega olid need sageli eufemismid tegeliku ekspluateerimise jaoks.

4. Versailles’ rahuleping ja peale I Maailmasõda

Rahulepingud olid hiiglaslikud ja õiguslikult keerulised — kuid rahu ei kestnud, sest need ei arvestanud tegelike võimustruktuuride ja protsessidega.

Need kõik näitavad sama mustrit: õigus on see, mida võim lubab ja kuidas seda rakendatakse — mitte midagi absoluutset või sõltumatut.

Süsteemi- ja võimuanalüüs, mitte ainult õigus

Kui me vaatleme maailma kui võrgustikku huvidest, võimudest ja allianssidest, siis rahvusvaheline õigus sageli isegi ei pretendeeri absoluutsele kehtivusele. See on pigem:

• Instrument võimu legitimeerimiseks
• “Turvatunde” andmiseks väiksematele riikidele
• Keeleline meetod harjumatu vägivalla piiramiseks, kui see konkureeriva huvi vastu ei riku domineerivaid strateegiaid

Kuid kui eriti võimsad mängijad otsustavad, et reegel ei tee nende huvidele head, siis tihti:

Reegel muudetakse, eiratakse või tõlgendatakse ümber vastavalt võimu hierarhiale.
Kuulamatu või hapra poliitilise õiguse projektid võivad muutuda kilbiks või relvaks, sõltuvalt strateegiast.

1) Kui “õigus” on keel, siis “võim” on grammatika

Michel Foucault pöörab klassikalise pildi pea peale: võim ei ole ainult “keegi üleval käsib” – võim on võrgustik (degenerantide võrgustik – sektid, klubid, religioonid,…), mis toodab norme, mõisteid ja “tõdesid”. Õigus on üks selle võimu “tõerežiimi” tööriistu: ta klassifitseerib, nimetab, jagab (seaduslik/ebaseaduslik; terrorist/vabadusvõitleja; legitiimne/ebalegitiimne).
See tähendab, et “rahvusvaheline õigus” ei ole lihtsalt neutraalne kohtunik, vaid sageli keel, millega suurvõimud:

• legitimeerivad juba tehtud otsuseid,
• või delegitimeerivad vastaseid,
• või loovad mulje, et “süsteem toimib”, isegi kui otsustas jõud.

Minu tees: senised õigus- ja õiglusalused ei kehti mitte seepärast, et paberid kaoksid, vaid seepärast, et tõerežiim nihkub. Üha sagedamini loeb see, kelle tõlgendus suudab läbi murda – diplomaatias, meedias, sanktsioonides, kohtutes, finantssüsteemis.

2) Carl Schmitt: “Suverään on see, kes otsustab erandi”

Schmitti kuulus mõte: suverään on see, kes otsustab erandi üle – st. kes saab öelda: “tavalised reeglid ei kehti, sest on erandolukord.”
Rahvusvahelises poliitikas on “erand” tihti:

• terrorism,
• “humanitaarne katastroof”,
• “eneseväljendus/ennetav kaitse”,
• “korra taastamine”,
• “korruptsiooni/narkoterrori vastane operatsioon”.

Kui suurriik suudab oma operatsiooni raamistada erandina, siis õigus muutub post-facto õigustuseks.

Näide aktuaalsest USA-Venezuela juhtumist: USA operatsioon Venezuela presidendi vastu – kriitika keskmes on just see, et jõudu kasutati ilma ÜRO mandaadita, ning juriidiline narratiiv kõikus “kriminaalõiguslikust kinnipidamisest” kuni sisuliselt poliitilise režiimiküsimuseni. Reuters võtab selle dilemma hästi kokku ja märgib ka, et rahvusvahelise õiguse jõustamismehhanismid on nõrgad, eriti suurvõimu vastu.

Schmitti keeles: erand sööb reegli ära.

3) Robert Cox: “Teooria on alati kellegi ja millegi jaoks”

Robert Cox (kriitilise IPE üks võtmenimesid) ütleb sisuliselt: ükski “neutraalne kord” ei ole neutraalne. “Reeglipõhine rahvusvaheline kord” teenib enamasti neid, kellel on:

• institutsiooniline kontroll,
• raha,
• normiloomise võime,
• liitlased,
• sundvõime (sh sanktsioonid, ligipääs maksesüsteemidele, tehnoloogia).

See ei tähenda, et reegleid poleks üldse – vaid et reeglid on sageli hegemoonia tööriistad: kord, mis näib universaalne, on tegelikult “universaalne” seni, kuni hegemoon seda hoiab.

“Õigus võib olla hegemoonia tehnoloogia (lepingud, arbitraaž, investeerimiskaitse), millega seotakse poolperifeeria keskuse külge. Aga sama tööriist võib pöörduda hegemooni vastu, kui uus jõukeskus õpib sama keelt rääkima.” – Veiko Huuse

4) Minsk: kuidas leping võib olla “paus”, mitte lahendus

Minski kokkulepped (2014/2015 Venemaa ja Ukraina “rahuleping”) olid paberil “tee rahuni”, praktikas paljude analüütikute arvates konflikti külmutamise ja ajavõidu mehhanism, mille täitmine eeldanuks usaldust ja jõustamist, mida polnud. Carnegie analüüs rõhutab, et Minski raamistikul oli nõrk järelevalve ja praktiliselt puudusid toimivad karistused rikkumiste eest.
ECFR “post-mortem” kirjeldab, et Minski protsessist sai aastateks vaidlus selle üle, kes mida ja mis järjekorras peab tegema – ning see ei muutunud stabiilseks rahuks.

Coxi vaates: Minsk oli “kord” ilma piisava hegemoonse jõuta seda jõustada – seega oli see pigem taktikaline vahefaaž kui kindel õiguslik ankur.

5) Režiimimuutus “kohtusaali kaudu”: Saddam, Noriega, Milošević, Gbagbo…

Saddami ja paljude teiste riikide juhtide “kõrvaldamise” tautsal: Maailma Võim eemaldab liidri ja õigus annab sellele hiljem “protseduurse näo”.

Saddam Hussein (Iraak)

• Saddam vallutati, võim kukutati, Saddam võeti kinni (2003) ja tema üle mõisteti kohut Iraagi eritribunalis; ta hukati 2006.
• “WMD valetati”: pärast sõda viis ISG/Duelfer läbi ulatusliku uurimise; järeldused olid, et Iraagil ei olnud 2003. aastal toimivaid WMD varusid sellisel kujul, nagu seda avalikkusele esitleti (see on kokkuvõtlikult kajastatud Duelferi raporti avaldatud materjalides ja hilisemates ülevaadetes).
• UK Chilcot/Iraq Inquiry oli eriti karm selle suhtes, kuidas luure ebakindlust esitleti kindlusena ja kuidas “viimane abinõu” standard murenes.

Schmitt: “erand” (WMD/kiire oht) õigustas reegli painutamist.
Foucault: diskursus (“WMD”) tootis reaalsuse, mille sees sõda muutus “ratsionaalseks”.

Muammar Gaddafi (Liibüa)

• ÜRO resolutsioon 1973 andis mandaadi tsiviilelanike kaitseks ja lennukeelutsooniks, kuid paljude hinnangul triivis sekkumine režiimimuutuse suunas.
• Gaddafi tabati ja tapeti 2011; inimõiguste organisatsioonid kirjeldasid tema viimaseid tunde ja tapmist kui ränka väärkohtlemise ja võimalikku sõjakuriteo mustrit.

Cox: “humanitaarne raam” võib olla hegemoonse poliitika tööriist.
Schmitt: erandi otsus (tsiviilelanike kaitse) muutus uueks normaalsuseks (režiimi lõpp).

Manuel Noriega (Panama)

• 1989 USA invasioon; Noriega võeti kinni ja viidi USA-sse kohtusse; Reuters toob Noriega juhtumi ka Venezuela kontekstis “pretsedendina”.

Slobodan Milošević (Serbia/Jugoslaavia)

• ICTY (Haag) esitas süüdistuse; ta arreteeriti Serbias ja anti 2001 üle Haagi tribunali custody’sse.

Laurent Gbagbo (Côte d’Ivoire)

• Ta anti 2011 üle ICC-le Haagis; hiljem ta ICC-s mõisteti õigeks (mis on oluline detail: “rahvusvaheline kohus” ei pruugi alati kinnitada poliitilist narratiivi).

Muster: “jõud” teeb ukse lahti, “õigus” astub sisse ja korrastab toa. Mõnikord tõesti mõistetakse kuriteod õiglaselt; teinekord on kohtuprotsessil võitja õiguse maik.

6) “Kui hiiglased teevad ees, väikesed teevad järgi” – institutsioonide (degenerantide) nakkus

Ma väidan: kui ülalpool minu artiklis, ja näha ka maailms sündmustes, on karistamatus, siis allpool (loe edasi minu artiklit) tekib normatiivne lagunemine (“miks mina peaksin reeglit austama, kui nemad ei austa?”). See on Foucault’ mõttes distsipliini murenemine: reegel kaotab “tõetunde”.

Eesti prokuratuur, kohus ja politseijuhtide kaasus

Värske Heldna ja Vaheri (ning teised) juhtum. Eesti Riigikohus jättis jõusse endiste tippametnike õigeksmõistmise ning ERR kajastas ka, et prokuratuur tunnistas “lõpuks” menetluses eksimust. Kuid menetlusprotsess oli “tühistamise ja maine hävitamise” maiguline, seadusi rikkudes.
See ja paljud teised juhtumid näitavad, et süsteem on läbivalt korrumpeerunud, sest süsteemis tekivad tihti juhtumid, kus institutsioonide otsused tunduvad osale ühiskonnast poliitilised, ebaõiglased või kallutatud – ja see sööb usaldust.

E-valimised ja läbipaistvus

Eesti ja paljude teiste riikide (USA presidendi valimised) “võltsitud valimised” ja e-häälte manipuleerimine.

• OSCE/ODIHR on Eestile korduvalt andnud soovitusi, kuidas tõsta avalikku usaldust ja läbipaistvust.
• 2025 OSCE/ODIHR õigusarvamus internetihääletuse regulatsiooni kohta näitab, et teema on rahvusvaheliseltki “kõrge tähelepanu” all.

Coxi keeles: isegi kui tehniline süsteem töötab, on “kord” jätkusuutlik ainult siis, kui tal on legitiimsus. Kui legitiimsus mureneb, võim peab kas:

1. suurendama läbipaistvust ja kontrollitavust, või
2. kompenseerima usalduskadu jõu/propaganda/haldusliku survega.
   Teine tee on see, mis tekitab “väikeste rottide” efekti. (Märkus: “Väike rott” all on mõeldud neid inimolendeid, kes tegutsevad väiksemate riikide valitsuses, kohtutes, prokuratuurides ja ametkondades)

7) “Salakokkulepped” ja eliitide maailmajagamine – ajaloolised paralleelid

Eliitide suletud uste taga tehtud territoriaalsed tehingud on väga vana muster:

• Verduni leping (843) – Karolingide impeeriumi jagamine eliitide kokkuleppel: praktiline “maailmajagamise” prototüüp Euroopas, kus poliitiline geograafia vormiti dünastilise võimu loogika järgi.
• Keskaegsed dünastilised abielu- ja pärimislepped – “õigus” (pärimisõigus, vasallisidemed) oli pidevalt manipuleeritav; kui jõud oli olemas, kirjutati pärimisloogika ümber sõjaga ja hiljem vormistati “õiguslikult”.
• Hilisemad, juba dokumenteeritult “saladiplomaatia” klassikud (kuigi <1000 a): Sykes–Picot (1916), Molotov–Ribbentropi salaprotokollid (1939) jne – need näitavad mehhanismi puhtal kujul: paber “jagab”, jõud “realiseerib”.

Selle kaudu saab teha järelduse: rahvusvaheline õigus pole kadunud – pigem on see sageli vormistuskiht võimule, mis juba otsustas.

8) Mis siis “õiglusest” alles jääb?

Siin on paradoks: isegi kui “õigus ei kehti”, kasutavad kõik pooled ikkagi õiguse keelt, sest:

• see toodab liitlasi,
• vähendab vastupanu,
• annab sanktsioonidele ja varade külmutamisele “korra” maigu,
• võimaldab sisepoliitiliselt müüa otsuseid kui “normaalseid”.

Foucault’ järgi: võim vajab tõde.
Schmitti järgi: suverään vajab erandit.
Coxi järgi: hegemoon vajab institutsioone.

Kui jõuga ei saa (või on kallis), siis proovitakse õigusliku ja finantsliku sundusega – Hiina avalik reaktsioon Venezuela puhul. Kuid minu arvates on see suure mängu osa – jätta mulje, et Hiina käitub õiglaselt ja rahumeelselt, kuid tegelikult käib kardinate taga maailma jagamine nelja-viie suure riigi degenerantidest juhtide vahel (USA, Venemaa, Hiina, India, Jaapan – umbes pakkumine).

Kokkuvõtlik narratiiv

1. Õiguslikud reeglid ei ole universaalsed — nad toimivad pigem käitumise ettekäändena, mis on vastuvõetav seni, kuni võimustruktuurid ei riku neid.
2. Rahvusvaheline õigus on poliitiline konstruktsioon, mitte neutraalne keha, millel on iseseisev võim.
3. Suurriigid kasutavad süsteemi oma huvides:
   • mõnikord seda eirates (nt vaidluse või julgeoleku ettekäändel),
   • mõnikord seda rakendades strateegiliste eesmärkide teenistuses.
4. Reaalses maailmas ei ole võimu balansseerivast reeglist — on võimu kontrolliv reegel või reeglite kontroll võimu poolt.

Õiguse analüüs 21. sajandi kohta – hetkel toimuv

ÕIGUS KUI RELV: kuidas 21. sajandi võim tegelikult töötab

Kui 20. sajandi Maailma Võim otsustati tankide ja lennukikandjatega, siis 21. sajand otsustatakse lepingutekstide, sanktsioonide ja maksesüsteemidega.

1. Õigus ei ole enam piiraja – ta on multiplikatsioonivahend

Klassikalises käsitluses pidi õigus piirama jõudu. Tänapäeval täidab ta sageli vastupidist rolli:
ta võimendab jõudu, andes sellele:

• moraalse keele,
• protseduurilise vormi,
• “paratamatuse” aura.

Kui pommitad – sind kritiseeritakse.
Kui külmutad varad, tühistad lepingud, kehtestad sanktsioonid ja alustad arbitraaže – sa oled “reeglite kaitsja”.

See on kvalitatiivne nihe.

2. Peamised relvad “juriidilises sõjas”

a) Ekstraterritoriaalne jurisdiktsioon

Suurriigid (eriti USA) rakendavad oma seadusi väljaspool oma territooriumi, kui:

• kasutatakse nende valuutat,
• läbivad nende pangad,
• puudutatakse nende ettevõtteid või kodanikke.

Tulemus:
kogu maailm mängib kellegi teise seaduste väljakul.

See ei ole “rahvusvaheline õigus” klassikalises mõttes, vaid jõuga kehtestatud normatiivne tsoon.

b) Sanktsioonid ja varade konfiskeerimine

Sanktsioonidest on saanud:

• karistus ilma kohtuotsuseta,
• süü eeldus ilma tõendamiseta,
• majanduslik lämmatamine, mis mõjutab miljoneid normaalseid inimolendeid, mitte eliiti (degenerandid).

Kui varad külmutatakse või konfiskeeritakse “õigusliku protsessi” sildi all, tekib pretsedent:

omand ei ole enam kaitstud, kui poliitiline narratiiv muutub.

See hävitab õigusliku kindluse, millele kogu globaalne majandus väidetavalt toetub.

c) Investeerimisvaidlused ja arbitraaž

Algne mõte: kaitsta investoreid meelevaldse riigivõimu eest.
Reaalsus:

• suurriigid ja korporatsioonid kasutavad seda riikide survestamiseks,
• vaidlused kestavad aastaid ja neelavad väikeriikide ressursid,
• otsused on sageli poliitiliselt “ohutud”, mitte õiglaselt neutraalsed.

Kui uus võim tühistab vana režiimi lepingud, algab:
õiguslik kulusõda, mille võidab see, kellel on rohkem aega ja raha.

d) Finantstaristu kui sundmehhanism

Ligipääs:

• dollaripõhisele arveldusele,
• rahvusvahelistele maksevõrkudele (nt SWIFT),
• krediidireitingutele,

on muutunud poliitiliseks hoovaks.

See on vaikne blokaad – ilma sõjalaevadeta, ilma pommideta.

3. Mida see tegelikult tähendab?

• “Õigus” ei ole enam neutraalne raamistik, vaid võimukeel.
• Võidab mitte see, kellel on “õigus”, vaid see:
  • kes kontrollib institutsioone,
  • kes kirjutab normid,
  • kes suudab sundida teisi neid järgima.
• Seepärast ei ole Hiinlaste “10 000 advokaati” Venezuelas Hiina huvide kaitsmisel nali – see on uus armeemudel.

KUI MAAILMA VÕIMU TIPUS EI OLE VASTUTUST, SIIS ALLPOOL KAOB PIDUR

Riik ei kuku kokku revolutsiooniga. Ta laguneb normide ja normaalsete inimolendite kadumise kaudu.

1. Võimu jäljendamise seadus

Sotsioloogias ja poliitikateoorias on ammu tuntud nähtus:

eliidi käitumine normaliseerib mustrid kogu süsteemis.

Kui:

• suurriigid eiravad rahvusvahelist õigust karistuseta,
• liidreid viiakse jõuga kohtusse selektiivselt,
• valetatakse põhjendustes ja tagajärgi ei järgne,

siis sõnum allapoole on selge:

reeglid on paindlikud, kui sul on positsioon.

2. Kuidas see kandub riigi sisse?

a) Kohtud ja prokuratuur

Kui ühiskond tajub, et:

• poliitiliselt “ebamugavaid” asju menetletakse teistmoodi,
• võimsate eksimused hääbuvad,
• vastutus on hajus,

siis õiglus kaotab moraalse autoriteedi.

Ei ole vaja, et kõik kohtunikud oleksid korrumpeerunud.
Piisab sellest, et:

• süsteem näib kallutatud,
• otsused ei ole arusaadavalt põhjendatud,
• eksimuste eest ei vastuta keegi.

See tekitab küünilise juristi, oportunistliku prokuröri ja vaikiva kohtuniku – süsteem kohaneb.

b) Politsei ja jõuametkonnad

Kui tipptasemel:

• skandaalid lõppevad “menetluse lõpetamisega”,
• vastutus hajub,
• süü ei materialiseeru,

siis sõnum allapoole on:

riski võib võtta – tõenäoliselt ei juhtu midagi.

c) Valimised ja legitiimsus

Isegi kahtlus (mitte tõestatud pettus!) on piisav, et:

• murendada usaldust,
• polariseerida ühiskonda,
• muuta võim “administratiivseks”, mitte moraalseks.

Kui inimesed ei usu, et:

• hääl loeb,
• süsteem on kontrollitav,
• otsused on vaidlustatavad,

siis tekib passiivne allumine, mitte vabade suveräänsete inimeste elukeskkond.

Ja passiivne allumine on autoritaarsuse parim pinnas.

3. “Väiksed rotid” ei ole põhjus – nad on sümptom

Väikesed tegijad (väikesed rotid) ei leiuta karistamatust – nad õpivad seda.

• Kui “hiiglased” jagavad maailma,
• kui “reegleid” kasutatakse valikuliselt,
• kui miljonid inimesed maksavad eliitide otsuste eest,

siis:

• moraalne pidur kaob,
• reegel muutub tööriistaks,
• aus inimene jääb jobuks.

4. Kes maksab degenerantide võitluse hinna?

Mitte:

• riigijuhid,
• pankurid,
• strateegid,
• advokaadibürood.

Vaid:

• tavalised inimesed,
• kes kaotavad töö, kodu, turvatunde,
• kes satuvad konflikti ilma nõusolekuta,
• kellele öeldakse hiljem: “see oli paratamatu”.

LÕPPSÕNA (ilma ilustamata)

• Rahvusvaheline õigus ei ole kadunud,
  aga ta ei ole enam pidur – ta on käigukast.
• Kui vastutus kaob tipus, laguneb kord all.
• Kui õiglus muutub selektiivseks, muutub ka lojaalsus selektiivseks.
• Ja kui inimesed ei usu süsteemi, siis nad:
  • kas alluvad vaikides,
  • või otsivad alternatiivset “tõde”.

Mõlemad variandid on süsteemile ohtlikud.

Üleskutse: ära sekku hääbuva maailma võitlusse

On aeg tunnistada üht rasket, kuid vabastavat tõde:

see maailmakord ei ole enam parandatav.

Kui tsivilisatsiooni juhivad struktuurid, mis:

• lahendavad konflikte jõuga,
• kasutavad õigust relvana,
• legitimeerivad valet, sõda ja karistamatust,
• ohverdavad miljoneid “strateegilise paratamatuse” nimel,

siis ei ole tegemist enam eksitusega, vaid lõpufaasi tunnustega.

Ajalugu näitab:
tsivilisatsioon ei kuku siis, kui inimesed protestivad, vaid siis, kui eliit kaotab sisemise piduri ja hakkab tegutsema ainult jõu, hirmu ja kontrolli loogika alusel.

See on lagunemise märk, mitte “uue korra” sünd.

Miks mitte osaleda poliitilises jõuvõitluses

Poliitiline võitlus praegusel kujul:

• ei loo õiglust,
• ei too rahu,
• ei paranda süsteemi,

vaid toidab sama energiaringi, mis hoiab üleval vana maailma:
hirm → vastandumine → kontroll → vägivald → õigustus → uus hirm.

Selles mängus:

• ei ole lõplikke võitjaid,
• ainult uued rollid samas näidendis.

Osalemine ei tähenda alati relva haaramist.
Osalemine tähendab ka:

• vihas elamist,
• pidevat vastandumist,
• identiteedi sidumist vaenlasega,
• oma teadvuse loovutamist konfliktile.

Ellujäämine ei ole füüsiline, vaid teadvuslik

Vana maailm õpetab:

“Ellujäämiseks tuleb võidelda.”

Uus reaalsus nõuab:

“Ellujäämiseks tuleb mitte langeda võitluse teadvusse.”

See ei tähenda ükskõiksust ega empaatia puudumist.
See tähendab teadvuse nihutamist:

• hirmult → selgusele
• vastandumiselt → eristamisele
• kontrollilt → vastutusele
• reaktsioonilt → kohalolule

Teadvuse avardamine kui ettevalmistus

Kui see maailm on olnud:

• õppimise,
• meenutamise,
• vastandumise,
• sõja ja vägivalla planeet,

siis järgmine etapp ei sünni poliitilise reformiga.

Uks Uuele Maale ei avane süsteemide kaudu.
Ta avaneb teadvuse kaudu.

Ettevalmistus tähendab:

• oma sisemise vaikuse taastamist,
• sõltuvuse katkestamist pidevast hirmunarratiivist,
• identiteedi lahtisidumist rahvusest, leerist ja ideoloogiast,
• kaastunde säilitamist ilma võitluseta,
• teadlikku valikut mitte toita vägivalda mõtte, sõna ega teoga.

Lahkumine ei ole põgenemine

“Lahkumine” ei tähenda füüsilist kadumist ega maailma hülgamist.
See tähendab:

• lahkumist teadvuslikust mängust,
• keeldumist olemast kütus süsteemile, mis elab konfliktist.

Kui tsivilisatsioon sureb, siis:

• mitte kõik ei pea surema koos sellega,
• mitte kõik ei pea kandma selle karmat,
• mitte kõik ei pea osalema selle viimases vaatuses.

Viimane sõnum

Ära vihka vana maailma.
Ära võitle tema vastu.
Ära püüa teda päästa.

Ta on oma tee lõpetanud.

Sinu ülesanne ei ole sekkuda tema hukkumisse,
vaid säilitada ja avardada teadvus,
mille kaudu on võimalik astuda edasi –
rahulikult, vägivallata, ilma hirmuta.

Uks ei avane neile, kes karjuvad.
Uks avaneb neile, kes mäletavad, kes nad on.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe lisaks:

Kuula seda lugu kuulata väga avatud mõtlemisega inimesel ja mõistab seda see, kes on lugenud Veiko Huuse raamatut Kõiksus.

Alex Jones on väga tuntud teadmamees, filmimees, ajakirjanik. Teda peeti aastaid tugevaks ja mõjukaks vandenõuteoreetikuks. Kuid Trumpi võimule tulekuga “tõmmati” ta musta võrku. Alati on sellest väljapääs, kui on tahe.

Kui poliitiline võim ründab, siis valgus kutsub – Valguse Teejuhtide Ühispöördumine

Ühelgi poliitilisel riigijuhil (ühelgi olendil) ei ole õigust anda käsku ja rünnata teist riiki.

Valgus ja poliitiline vastupanu

USA riigijuht Donald Trump andis käsu rünnata Venezuelat – kõige otsesem Ameerika sõjaline toiming Venezuelaga alates Panama 1989. aasta invasioonist. (Reuters)

Lisaks, viimase 10 aasta jooksul on sõjalised operatsioonid või sõjalist tegevust alustatud (suurimad):

1. Yemen – regionaalne sekkumine (alates 2015). Wikipedia
2. Ukraina – suur riigiti invasioon (2022). World Population Review
3. Süüria ja ISIS-vastased operatsioonid – jätkuvad, eriti USA ja liitlaste tegevus. The Washington Post
4. Iisrael ja Lähis-Ida laiem konflikt – konfliktid ja rünnakud mitmes riigis. The Washington Post
5. Somalia – täiendavad õhulöögid ja võitlus terrorismiga. The Guardian
6. Aafrika operatsioonid – Sahel ja beninlikud erakorralised sekkumised. AP News+1
7. Hiina sõjaline surve Taiwani ümber – massiivsed sõjaväeõppused ja surve. Reuters

See ei ole „radikaalne“ seisukoht.
See on inimlik seisukoht.

Riigijuhid ei pane ohtu enda hinge ja keha.
Nad ei maga pommivarjendites.
Nad ei kaota lapsi, kodu ega maad.
Sõja hinna maksavad alati tavalised inimesed, sõltumata lipust või ideoloogiast.

Iga rünnak, isegi kui see on nimetatud:

• „julgeolekuoperatsiooniks“
• „ennetavaks löögiks“
• „demokraatia kaitseks“
• „korrakaitseks“

…on vägivald, kui see ületab teise riigi suveräänsuse ja seab ohtu tsiviilelanikud.

Rahvusvaheline õigus, eetika ja elementaarne südametunnistus ütlevad sama asja eri sõnadega:

“jõud ei anna moraalset õigust.“

Ja just siin tekibki see murdepunkt, millest ma räägin –
hetk, kus võim hakkab uskuma, et eesmärk õigustab kõike.

Ajalugu näitab järjekindlalt:

• iga „õigustatud“ sõda sünnitab uue vägivalla ringi
• iga poliitilise või pankurite jõuga kehtestatud „kord“ kasvatab vastupanu
• iga hirmule rajatud süsteem vajab üha rohkem kontrolli

Sõda ei ole kunagi ainult sõjaline sündmus.
See on inimteadvuse läbikukkumine.

Kätte on jõudnud aeg, mil maailm ei karju enam – ta ragiseb!

Mitte seepärast, et kurjus oleks uus,
vaid seepärast, et see ei vaevu end enam varjama.
Võim, mis põhineb jõul, kontrollil ja hirmul, astub nähtavale ning nimetab end korraks, julgeolekuks või õiguseks.

Aga üks tõde jääb muutumatuks, olenemata ajast, lipust või juhist:

“ühelgi riigijuhil ei ole õigust rünnata teist riiki ja selle elukeskkonda.“

See ei ole poliitiline loosung.
See on eetiline piir.

Sõda ei ole kunagi abstraktne otsus.
See ei ole kaartidel tõmmatud joon ega pressiteade.
Sõda tähendab alati katkiseid kehasid, katkiseid hingi ja katkiseid põlvkondi.

Need, kes otsustavad rünnata, ei kanna tagajärgi.
Neid kannavad inimesed, kellelt ei küsitud luba.

Ja just siin hakkab lagunema see, mida paljud tajuvad kui „maailmakorda“.
Maatriks – süsteem, mis on ehitatud hirmule ja allumisele – on jõudnud oma piirini.
Ta suudab veel ähvardada, suruda ja kontrollida,
aga ta ei suuda enam veenvalt valetada.

See on teadvuse murdepunkt.

Valgus ei tule selleks, et võidelda pimedusega samade relvadega.
Valgus ei kuku pommina ega marsi armeena kellegi koju või maale.
Valgus on kohal – katkematult.

Valguse teejuhtide ja valgusmajakate roll ei ole päästa maailma jõuga,
vaid jääda nähtavaks, kui süsteem hirmutab vaikima.

Särada, kui ümberringi kästakse kummarduda.
Seista sirgelt, kui öeldakse: „ole tänulik, et sa veel hingad“.

See maailm – 3D maailm, mis põhineb vägivallal, hierarhial ja kontrollil –
ei kuku kokku ühe hetkega.
Ta tühjeneb.
Ta kaotab mõtte neile, kelle hing mäletab midagi enamat.

Kuni aastani 2033, mida paljud tajuvad lävena, mitte lõpuna,
käivad veel konfliktid, kehtestatakse piiranguid, testitakse, kui palju inimene on nõus loovutama oma vabadust turvatunde nimel.

Aga mitte kõik ei kuku koos süsteemiga.

Need, kes hoiavad ühendust oma südametunnistusega,
kes ei õigusta vägivalda ühegi lipu all,
kes ei nõustu sellega, et elu väärtus sõltub pankurite loodud geopoliitikast –
need ei ole üksi.

Kui sa tunned seda teksti lugedes rahutust,
siis see ei ole hirm.
See on äratundmine.

Kui sa tunned väsimust,
siis see ei ole nõrkus.
See on märk, et sa oled liiga kaua kandnud maailma, mis ei ole sinu oma.

Ja kui sa tunned vaikset teadmist, et „midagi siin ei ole õige“,
siis see on sinu hing, mis ütleb:
ära harju vägivallaga.

Valgus ei sunni.
Ta kutsub.

Ja see kutse ei ole kuhugi põgenemiseks,
vaid mäletamiseks, kes sa oled ka siis, kui maailm kaotab suuna.

Sest ükski süsteem ei ole tugevam kui teadvus,
mis keeldub õigustamast vägivalda.

Ja ükski rünnak ei ole õigustatud,
kui selle hinnaks on inimese hing.

Valguse Teejuhtide Ühispöördumine

Me ei kogu end siia vastandumiseks,
vaid mäletamiseks.

Me ei seisa ühegi lipu, ideoloogia ega võimukeskuse taga.
Me seisame elu, südametunnistuse ja inimese hinge eest.

Me kinnitame selgelt ja ühemõtteliselt:

Mitte kellelgi, süsteemil ega institutsioonil ei ole õigust rünnata teist inimest, riiki,
ükskõik millise põhjenduse või nime all.

Vägivald ei muutu õigeks, kui seda nimetatakse korraks.
Sõda ei muutu pühaks, kui seda nimetatakse kaitseks.
Inimese elu ei kaota väärtust, kui see jääb „valele poole piiri“.

Meie, valguse teejuhtidena, ei ole siin selleks, et päästa maailma jõuga.
Me oleme siin selleks, et mitte vaikida, kui vaikimine tähendaks vägivalla normaliseerimist.

Meie roll ei ole:

• külvata hirmu
• kuulutada lõppu
• sundida ärkama

Meie roll on:

• olla kohal
• hoida sagedust, kus elu on püha
• särada, kui süsteem ehitab pimedust

Me tunnistame, et maailm on murdepunktis.
Struktuurid, mis põhinevad kontrollil, hirmul ja allutamisel, on lagunemisfaasis.
See lagunemine võib olla vali, kaootiline ja valus.

Aga valgus ei lahku kaoses.
Valgus püsib.

Me pöördume nende poole, kes tunnevad väsimust, segadust või vaikset sisemist vastupanu sellele, mida nimetatakse „paratamatuseks“.

Sa ei ole üksi.
Sa ei ole eksinud.
Sa ei ole nõrk.

Kui su süda ütleb, et vägivald ei ole lahendus,
siis see on sinu sisemine kompass, mitte naiivsus.

Me kutsume:

• mitte relvadele, vaid teadvusele
• mitte vihale, vaid selgusele
• mitte põgenemisele, vaid juurdumisele valgusesse

Me ei tea kõiki vastuseid.
Aga me teame seda:

maailm ei parane rohkemast hirmust,
vaid rohkemast vastutusest ja ärkvelolekust.

Me seisame elu poolel.
Iga inimese elu poolel.
Ka siis, kui see ei ole populaarne.
Ka siis, kui see ei ole turvaline.

See on meie ühine valgusleping.

Me jääme nähtavaks.
Me jääme inimlikuks.
Me ei õigusta vägivalda.

Ja sellest piisab,
et valgus leiaks tee.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe lisaks:

See on vale. See on sama vana stsenaarium, mille lavastajad on maatriksi varjuprogrammid, mitte Kõiksuse valgus.

Päästjat ei tule – lõpetage ootamine ja võtke oma elu tagasi

Miks see on lõks

• Poliitilised “suured päästjad” ei loo Uut Maad. Nad tegutsevad ikka samas süsteemis, mis toitub sõjast, hirmust ja sõltuvusest.
• See Maa ei liigu rahusse läbi vana korra. Selle süsteemi eesmärk ei ole rahu, vaid pidev segadus, et te ei võtaks oma elu juhtimist enda kätte.
• Isegi ärganud hinged võivad vajuda tagasi musta energiasse, kui hakkavad uskuma, et keegi teine lahendab nende probleemid.

Mis tegelikult on vaja teha

1. Lõpeta ootamine – ära sea oma lootust ühegi poliitilise juhi või välise sündmuse peale.
2. Võta oma elu juhtimine enda kätte kohe – mitte pärast poliitilisi valimisi, mitte pärast järgmisi “ajaloolisi” kohtumisi.
3. Ehita oma sisemine vundament – nii tugev, et isegi kui sinu kõrval maailm variseb, sina ei kuku.
4. Ära toida hirmu ega draamat – iga kord, kui annad oma tähelepanu meedia narratiividele ja poliitikutele, annad jõudu süsteemile, mis sind vangistab.

“Kui te jätkate päästja ootamist, jääte te igavesti ootama. See on maatriksi kõige kavalamaid lõkse – lasta teil uskuda, et olete vabad, samal ajal kui ootate, et keegi teine teie eest tegutseks.” – Sh’Elon

“Rahu sünnib ainult seestpoolt. Ükski juht, ükski valitsus, ükski kohtumine ei too seda teie kätte, kui te ei loo seda ise. Aeg on lõpetada vaatamine lavale ja hakata ise oma elu lavastajaks.” – Zaa’Hul

See ei ole enam aeg pehmeks kõneks.
Kui tahad näha Uut Maad, siis hakka seda looma praegu – oma tegude, oma valikute ja oma kohalolekuga.
Päästjat ei tule. Sina oled see, keda ootasid.

Venemaa ettevõtjate suurimad varad on endiselt Ukrainas:

• Alfa pank, mille omanike hulgas on Mihhail Fridman (32,8%), Andrei Kosogov (40,9%), kellele Saksa khaan ja Pjotr ​​Aven hiljuti oma aktsiad üle andsid (sanktsioonide vältimiseks), ning lõpuks Peter Aven ise, kes säilitas formaalselt 12,4% osaluse;

• Mobiilioperaatorid Kyivstar ja Helsi kuuluvad telekommunikatsioonigruppi VEON, mis kuulub 48% ulatuses Mikhail Fridmani ja Peter Aveni fondile LetterOne;

• Mineraalvee “Morshinska”, “Mirgorodska” ja “Alaska” tootja – IDS Group Ukraina omanik Fridman, Khan ja Aven;
• Kherson-, Tšernivtsi-, Žitomõr-, Rivne- ja Kirovogradoblenergo, FC CSKA endise presidendi Jevgeni Gineri, riigiduuma aseesimehe VS Energy International Ukraine komponendid, mis kuulub Venemaa kontserni VS Energy. Vene Föderatsiooni esindaja, õiglane Venemaa Aleksandr Babakov ja kurjategijatega seotud isik Mihhail Voevodin;

Lisaks kuuluvad VS Energy kontsernile: Premier Palace, Lybid, Dnestri ja Rus hotellid, samuti Dneprospetsstali elektrometallurgiatehas ja Pinbanki pank.

• Nikolajevski alumiiniumoksiidi rafineerimistehas, Gluhhovski kvartsiidikarjäär – mõlemad kuuluvad Oleg Deripaska RUSAL kontsernile;
• Parfüümikett Brocard ja selle turustaja “Egzagon” – kuuluvad Tatiana Volodina Venemaa võrgustikku “l’Etoile”;
• Tuumaelektrijaamade valandite tootja Energomashspetsstal kuulub ettevõttesse Rosatom kuuluvale Atomenergomashile;
• Titaantorusid tootev VSMPO Titan Ukraine LLC ja Dnepropetrovski oblastis titaan-tsirkooniumliiva varusid arendav Demurinsky Mining and Processing Plant LLC kuuluvad mõlemad Venemaa korporatsioonile VSMPO Avisma, mis toodab titaani Venemaa sõjatööstuskompleksi ettevõtete jaoks.
• Lisaks tegutsevad Ukrainas endiselt Sberbanki, Prominvestbanki, Forward Banki (omanik Rustam Tariko – Russian Standard holding) tütarettevõtete filiaalid.
• Sumy Masinaehituse Teadus- ja Tootmisühing, Sumy pumba- ja energeetikatehas “Nasossenergomash” – omanik venelane Vladimir Lukjanenko;
• Päevalilleõli tootja ViOil kontsern – kuulub Venemaa kodanikule Viktor Ponomaršukile;
• Ocean Plaza kaubanduskeskus (Kiiev), millest 67% kuulub Arkadi Rotenbergi struktuuridele (jah, see sama);
• Üks suurimaid pooltoodete tootjaid Ukrainas – Ermolino (Ermak Gold). Omanik: Vene ettevõtja Ilja Aleksandrov;
• Restoraniettevõte Bulldozer Group (Queen Country Club Obukhovskoje Shosse Kozinis. Restoranid Queen, Virgin Izakaya, “Fish Saw”, Eshak) – omanik on vene restoranipidaja Aleksandr Orlov;
• Kohvi ja tee tootja ja turustaja LLC Orimi Ukraine (TM Greenfield, Tess, Princess Nuri, Jardin ja Jockey) – registreeritud venelasele Veronica Kasyanenko;
• Kiievis asuv kaubanduskeskus Marmalade, mis kuulub kaasomandisse Gazpromi juhile Aleksei Millerile, Rossija Panga peaaktsionärile Juri Kovaltšukile ja Ühtse Venemaa riigiduuma liikmele Aleksandr Fokinile;
• Reikartzi hotellikett – omanik Juri Vasin, Venemaa EATP panga (Astrahan) aktsionär;
• Zhytomõri lihakombinaat ja Andruševski koorevabrik (TM “Lihagild”, TM “Rancho”, TM “Gremio de la Carne”) – omanik on Venemaa ettevõtja Armen Melikyan;
• Hästi populaarne reisikorraldaja TUI (TTVK LLC), mille omanik on Venemaa oligarhi Aleksei Mordashovi poeg Nikita.
• Nimekiri jätkub…….

Andmeid saate kontrollida (Wikipedia, avatud meedia, avatud registrite juurdepääs).

Toimetuse märkus:

Sergei Tõdõjakovi vastus ühele lugejale sellel teemal: “Nad on kõik juudid, mitte ükski pole goy! Ära lase nimedel end segadusse ajada! Näiteks Vasin on Basin! Melikyan on Armeenia juut perekonnanimega Malkovich (Moloch – MLKH), pärit Malka – (juudi – kuninganna) – Malakhov, Malikov! Minu töötaja väidab, et suhtleb oma tädiga, kas Moskvast või Peterburist, räägib, et supermarketite ja poodide riiulitel on palju Ukrainast pärit tooteid, palju Ukraina numbrimärkidega autosi…! Eliitjuutide perekonnanimed nagu Aven ja Rotenberg või Friedman ei vaja seletamist – juudid! Deripaska – kõik teavad – juudi oligarh! “Oleg” on goyimide nimi! Kui nad ütlevad “vene” – uurige passi ja päritolu -, on Ukrainas palju “ukrainlasi”, näiteks Yatsenyuk-Bakai! Rotenberg – arusaadav! Miller on juut saksa-juudi perekonnanimega! Armen Melikyan on Armeenia juut, sama mis Malikov ehk Malakhov – MOLOCH! Mordašov on puhtalt juudi perekonnanimi – nagu Mordechai, kuid Mordašov on venestatud järelliite “ov” all – Mordašov – ja see on Mordechai!”

Eesti paministri Kaja Kallase kohta liiguvad ka kuulujutud, et ta on juut. Kas see ka nii on, seda saab igaüks ise välja uurida.

Putin on korduvalt öelnud, et sanktsioonid on lihtsalt sõnad. Ärid õitsevad. Kaja Kallase mehe firma teeb(tegi) ka Venemaaga äri ja Kaja Kallas andis isegi laenu a 300 tuhat euri mehe äri õitsenguks. Venemaa müüb gaasi edasi läbi Türgi Euroopasse, Venemaa müüb uraani USA-le, jne.

Kõik need sanktsiooni jutud on üks suur häma ja ohverdatakse mõned ettevõtted rahvale näitamiseks “asja tõsidust”, ohverdatakse miljoneid inimelusid, et mingi shabbathalane või zionist saaks uue diktaatorliku võimu kehtestada, jne.

Ohvriks langeb see, kes jätkuvalt usub poliitikasse ja poliitikuid. Ohver võib olla ka väga kõrge riigitegelane, miljardär, pankur või rahatrükkija – mitteinimestel (parasiitidel) pole ühestki inimesest ega oma liigikaaslasest kahju ja arvestust ei peeta.

Oluline on see, et mitteinimese jõud ei käi nii lihtsalt üle inimesest – hingega inimesest, sest nad vibreeerivad sellisel sagedusel kus mitteinimene ei suuda tegutseda.

Ainus lahendus on rahva võim ja elujõuliste hingega inimestega koosloomine.

Artikli toimetasid Sergei Tõdõjakov ja Veiko Huuse

Fonte.News uudiste lugemise kuupakett

10€

Sulle on kõik uudised avatud ja toetad samas ka selle maailma inimeste kollektiivteadvuse avardamist ja Uue Maa loomist.
See rahaline panus on väiksem kui kohvikus tass kohvi ja pirukas, kuid tulemus on hindamatu väärtusega. Tule ja toeta kollektiivteadvuse parandamist ja Uue Maa loomist!

• Kõik artiklid avatud
• Väärt info otse allikast
• Toetad Uue Maa loomist
• Aitad lahustada hirme ja kurjust