Inkasso kiri ei ole kohtuotsus. Inkassofirma esitatud summa ei muutu õigeks üksnes seetõttu, et see on kirjutatud ametliku välimusega võlateatisesse.

Seda probleemi ei saa pidada marginaalseks. Finantsinspektsioon ja Riigikohus tõid 2026. aasta märtsis tarbijakrediidi probleeme käsitledes välja, et 2024. aastal jõudis kohtusse üle 20 000 tarbijakrediidilepingutega seotud maksekäsu kiirmenetluse asja. Samuti märgiti, et probleeme on olnud inkassofirmade kohtusse esitatud nõuete kvaliteediga.

Seetõttu tasub enne maksmist kontrollida vähemalt viit asja.

1. Kas võlg üldse eksisteerib?

Kõigepealt tuleb küsida, millise lepingu alusel raha nõutakse. Eriti vanemate võlgade puhul võib inimene saada inkassokirja nõude kohta, mida ta enam ei mäleta. Sellisel juhul ei piisa vastusest „meie süsteemis on võlg üleval“.

Küsida tuleks vähemalt:

• Algse lepingu koopiat
• Nõude tekkimise alust
• Võlgnevuse tekkimise kuupäeva
• Põhivõla suurust
• Intresside ja viiviste arvestust
• Muude lisatud kulude põhjendust

Kui nõude esitab algse võlausaldaja asemel teine ettevõte, tuleb selgeks teha ka see, millisel alusel on nõude esitaja saanud õiguse seda võlga sisse nõuda.

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA) soovitab põhjendamatu või aegunud nõude saamisel seda mitte tähelepanuta jätta, vaid nõue kirjalikult vaidlustada. Vaidluse korral peab ettevõtja suutma võlgnevuse olemasolu põhjendada.

2. Kas inkassofirma suudab tõendada, kuidas summa tekkis?

Oletame, et inimene võttis kunagi 2000 eurot laenu. Aastaid hiljem nõutakse temalt 4700 eurot.

Sellisel juhul ei peaks küsimus olema ainult selles, kas inimene kunagi laenu võttis. Küsimus on ka selles, kuidas jõuti 2000 eurost 4700 euroni. Põhivõlg, lepinguline intress, viivis, sissenõudmiskulud ja muud tasud on erinevad nõuded ning nende õiguslik alus peab olema kontrollitav.

Tarbijalt nõutavad sissenõudmiskulud ei ole piiramatu suurusega ning seadus näeb nendele ette piirangud. Seetõttu ei tasu võtta iseenesestmõisetavana väidet, et kõik inkassokirjas põhivõlale lisatud summad tuleb automaatselt tasuda.

Palu inkassol esitada konkreetne arvutus. Kui 2000 euro suurusest võlast on saanud 4700 eurot, peab olema võimalik euro täpsusega aru saada, millest ülejäänud 2700 eurot koosneb.

3. Kas nõue võib olla aegunud?

See on üks sagedasemaid küsimusi, millega võlanõustaja poole pöördutakse. Aegumine ei tähenda automaatselt seda, et võlg lihtsalt „kaob“. Aegumise õiguslik tähendus on keerulisem ning TTJA on selgitanud, et aegumine iseenesest ei lõpeta kohustust.

Küll aga võib aegumine anda võlgnikule õiguse esitada nõude täitmisest keeldumiseks aegumise vastuväide. Seetõttu ei maksa vana nõude puhul teha juhuslikult näiteks 10- või 20-eurost makset lihtsalt selleks, et inkasso helistamise lõpetaks. Samuti ei tasu kiirustades allkirjastada maksegraafikut või võlatunnistust.

Kõigepealt tuleb kontrollida nõude kuupäevi, lepingu tingimusi, võimalikke varasemaid makseid ja seda, kas aegumise kulgu on mõni sündmus mõjutanud. Eriti ettevaatlik tasub olla siis, kui inkasso võtab ühendust nõudega, millest inimene pole aastaid midagi kuulnud.

4. Kui tegemist on laenuga, tuleb vaadata ka algset laenuandmist

See punkt jääb inkassonõuete puhul liiga sageli tähelepanuta. Kui inkasso nõuab tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga, ei peaks analüüs algama alles hetkest, mil inimene maksmise lõpetas. Vaadata tuleb ka seda, kas laenuandja käitus laenu väljastades õiguspäraselt:

• Kas inimese krediidivõimelisust hinnati?
• Milliseid sissetulekuid ja kohustusi arvesse võeti?
• Kas kontrolliti tegelikke andmeid või piirduti inimese enda märgitud numbritega?
• Kas inimesele jäi pärast tavapäraste kulude ja olemasolevate kohustuste tasumist reaalselt piisavalt raha uue laenu teenindamiseks?

Need küsimused võivad olla väga olulised. 2026. aasta märtsis tõid Finantsinspektsioon ja Riigikohus tarbijakrediidi probleeme käsitledes välja, et kohtutes on esinenud juhtumeid, kus laenuandjad ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, laenudele lisati lubamatuid kõrvalkulusid ning krediiti anti inimestele, kes seda ilmselgelt tagasi maksta ei suutnud.

Veel olulisem on see, et kehtiv krediidiinkassode ja -ostjate seadus võimaldab krediidiinkassol saada krediidiandjalt ka konkreetse tarbija kohta vastutustundliku laenamise hindamiseks kogutud andmeid, sealhulgas teatud kujul maksetehingute andmeid. Seega ei saa alati piirduda väitega: „Meie ostsime nõude ja varasema laenuandmise eest ei vastuta.“ Nõude sissenõudmisel tuleb arvestada ka nõude enda õigusliku taustaga.

5. Kas inkassol endal on õigus sellise nõudega tegeleda?

Ka Eesti inkassoturg on muutunud. Krediidiinkassode tegevust reguleerib krediidiinkassode ja -ostjate seadus ning krediidiinkassode üle teeb järelevalvet Finantsinspektsioon, kes peab ka vastavat turuosaliste registrit.

Seetõttu tasub eelkõige krediidilepingust tuleneva nõude puhul kontrollida, kes täpselt võlga sisse nõuab ja millises rollis ta tegutseb. Ainuüksi ettevõtte nimes olev sõna „inkasso“ ei anna vastust sellele, millised õigused tal konkreetse nõude suhtes on.

Mida siis inkassokirja saamisel teha?

Võlanõustaja soovitus on lihtne: ära ignoreeri kirja, aga ära maksa ka pimesi.

• Vasta kirjalikult ja palu esitada nõude alusdokumendid ning täielik arvestus.
• Kui sa nõudega ei nõustu, ütle seda selgelt. Ära piirdu telefonikõnega, sest kirjalikust suhtlusest jääb alles tõend selle kohta, mida oled küsinud ja mida inkasso on vastanud.
• Eriti oluline on reageerida siis, kui asi jõuab kohtusse. Kohtust saabunud dokumenti ei tohi jätta tähelepanuta lootuses, et „see on lihtsalt järjekordne inkassokiri“.

Võlg ei võta inimeselt õigust küsida tõendeid

Võlgadega inimene satub kergesti olukorda, kus ta tunneb, et tal pole enam õigust midagi küsida. See ei ole õige.

Ka võlgnikul on õigus teada, mille eest, kellele ja kui palju ta peab maksma. Kui nõutakse 5000 eurot, peab nõude esitaja suutma näidata, miks nõue on just 5000 eurot, mitte 3000 või 7000 eurot. Kui nõue pärineb vanast laenulepingust, võib olla vaja kontrollida nii aegumist, kõrvalkulusid kui ka seda, kuidas laen inimesele algselt anti.

Seetõttu on soovitus enne inkassole maksmist väga lihtne: küsi dokumente, kontrolli arvutusi ja alles siis otsusta, kas nõue on põhjendatud. Inkasso ülesanne on raha sisse nõuda. Võlanõustaja ülesanne on kontrollida, kas seda raha on õigus nõuda.

Artikli autor: Kaire Reier – Võlanõustaja, https://aadria.eu

Loe lisaks:

Marilt (nimi muudetud) nõuti kohtutäituri lisatasu. Algul lausa 3720 eurot, hiljem „lahkelt“ vähendatuna 1860 euroni. Nagu turul: algul küsime rohkem, kui vastu hakkad, võtame poole maha. Ainult et tegemist ei olnud turuletiga, vaid kohtutäituri Marek Laanemetsaga — avaliku võimu kandjaga. Kohus rahuldas kaebuse ja tühistas nii kohtutäituri 06.03.2026 otsuse kui ka 11.02.2026 lisatasu väljamõistmise otsuse.

Tavaline töö vormistati “eriliseks kangelasteoks”

Kohtutäitur Marek Laanemets põhjendas lisatasu sellega, et ta avaldas kuulutusi, suhtles ostuhuvilistega, vastas telefonidele ja e-kirjadele, teavitas menetlusosalisi ning koostas dokumente kinnistusosakonnale. See kõlab esmapilgul tähtsalt. Aga tegelikult on see umbes sama, nagu arst küsiks patsiendilt lisaraha selle eest, et ta pani stetoskoobi kõrva, või bussijuht esitaks lisaarve selle eest, et ta keeras rooli.

Kohus ütleski sisuliselt: see on kohtutäituri tavapärane töö. Mitte erandlik pingutus, mitte erakordne õiguslik vägitegu, mitte enneolematu bürokraatlik ekspeditsioon. Lihtsalt töö. Ja igapäevase töö eest on ette nähtud põhitasu, mitte lisatasu. Kohus leidis, et selles asjas ei olnud lisatasu väljamõistmine põhjendatud, secs kirjeldatud toimingud olid sarnase täitetoimingu puhul tavapärased.

Kõige häirivam ei ole isegi see, et raha küsiti. Kõige häirivam on muster. See trikk ei näi olevat ühe täituri juhuslik loominguline sähvatus, vaid võte, mille üle on kohtud pidanud juba korduvalt vaidlema. Kui kohtupraktika on ammu väljakujunenud, tähendab see lihtsat asja: sama skeemi on varemgi proovitud. Ja mitte vähe.

TAUST JA MUSTER: Täiturite varasemad “kahtlased” tegevused Eesti meedias

• Oksjonimanipulatsioonid ja tuttavate eelistamine: Eesti uurivast meediast (sh Eesti Ekspress ja Postimees) on aastate jooksul läbi käinud mitmeid juhtumeid, kus kohtutäitureid on süüdistatud sundmüügis olevate kinnistute ja varade “kantimises” madala hinnaga oma lähikondsetele või kindlatele skeemitajate ringkondadele, hoides avalikkust ja reaalseid pakkujaid kunstlikult infoblokaadis.
• Põhjendamatud arestimised ja elatusmiinimumi röövimine: Korduvalt on kajastatud juhtumeid, kus täiturid arestivad võlgnike pangakontod täies ulatuses, jättes pered ja lapsed ilma seadusega tagatud elatusmiinimumist. Kuigi seadus kohustab täiturit tagama inimesele baasvahendid, rakendatakse tihti taktikat “arestime kõik ja vaatame, kas hakkab kaebama”.
• Massiline ja dubleeritud tasude kurnamine: Õhtuleht ja teised väljaanded on kirjeldanud juhtumeid, kus ühe ja sama põhinõude raames (näiteks mitu väikest kiiruseületamise trahvi või parkimistrahvi) on menetluskulud ja täituri põhitasud kirjutatud kunstlikult mitmekordseks, jagades nõuded meelega osadeks, et teenida igalt liigutuselt eraldi maksimaalset kasu.

Riigikohtu praktika eiramine: Kas teadlik riskimine?

Riigikohus on juba ammu selgitanud, et kohtutäituri lisatasu ei teki automaatselt lihtsalt seetõttu, et toimus enampakkumine. Kohtutäitur peab näitama konkreetsed asjaolud, mis muudavad toimingu tavapärasest keerukamaks või ajamahukamaks, ning põhjendama ka tasu suurust.

Ehk teisisõnu: wenn kohtutäitur tahab lisaraha, peab ta näitama, mille eest. Mitte kirjutama üldsõnalist juttu „vastutusest“, „ajakulu märkimisväärsusest“ ja „ostuhuviliste küsimustest“. Vastutus kuulub ametiga kaasas käiva tasusüsteemi sisse. Telefonile vastamine ei ole erakorraline kangelastegu. Kuulutuse avaldamine oksjonikeskkonnas ei ole kosmoselaeva ehitamine.

Käesolevas asjas ei suutnud kohtutäitur veenvalt näidata, miks pidi lisatasu olema just 1860 eurot. Kohus märkis, et KTS § 45 lõige 1 määrab lisatasu piirmäära, mitte automaatse tasu, ning kohtutäitur peab oma otsuses näitama kohtulikult kontrollitavad asjaolud, mis andsid aluse lisatasu nõudmiseks.

Psühholoogiline terror ametliku blanketiga

See ongi koht, kus asi muutub avalikkuse jaoks eriti inetuks. Tavaline inimene saab kohtutäiturilt dokumendi, näeb seal ametlikku vormi, seaduseparagrahve ja summat, ning maksab. Sest kes tahab kohtutäituriga vaielda? Kes julgeb arvata, et ametnik küsib raha, mida ta tegelikult küsida ei tohiks? Kes hakkab kohtusse minema 1860 euro pärast, kui vastas seisab ametlik süsteem?

Aga just sellele see süsteem näibki mängivat: inimene ei tea, inimene kardab, inimene maksab. Kui vaidleb, siis vähendame summat. Kui läheb kohtusse, siis võib-olla kaotame. Aga kui ei lähe? Siis tuleb raha ära.

Seetõttu peaks iga võlgnik ja menetlusosaline kohtutäituri lisatasu otsuse saamisel kohe reageerima. Mitte kuu aja pärast. Mitte siis, kui kohtutäitur saadab järgmise ähvardava kirja. Kohe. Sellised otsused tuleb kiiresti läbi lugeda, kontrollida, kas seal on päriselt kirjas erandlikud asjaolud ja konkreetne arvutus, ning vajadusel kohe vaidlustada. Tähtaegade möödalaskmine ongi see auk, kust ebaseaduslik või põhjendamata nõue võib inimesele kaela jääda.

Järeldus: Amet ei anna õigust omavoliks

Sellist asja võib viisakalt nimetada põhjendamata lisatasu nõudmiseks. Rahvakeeli näeb see välja nagu ametliku pitsatiga pettus.

Kohtu määrus on seetõttu tähtis mitte ainult Mari jaoks. See on hoiatus kõigile, kellele kohtutäitur esitab lisatasu nõude ja kaunistab selle tavaliste tööülesannete loeteluga. Kuulutus, oksjon, telefonikõned, e-kirjad, teavitused ja dokumendid — need ei ole automaatselt lisatasu alus. Need ongi kohtutäituri töö.

Seega ei ole küsimus ainult ühes kohtutäituris ega ühes lisatasus. Küsimus on selles, kui kaua peab inimene Eestis veel ise kohtusse jooksma, et avaliku võimu kandjale meelde tuletada elementaarset asja: amet ei anna õigust küsida raha niisama.

Kohtutäitur ei ole maakler. Kohtutäitur ei ole oksjonikorraldaja vabal turul. Kohtutäitur ei müü oma „teenust“ kokkuleppehinnaga. Tema tasu saab tulla ainult seadusest, põhjendatud otsusest ja kontrollitavast vajadusest.

Kõik muu on lihtsalt vana trikk uues ümbrikus. Ja seekord rebis kohus selle ümbriku lahti.

Artikli autor: Kaire Reier, majandus-, õigus- ja võlanõustaja

Loe sarnasel teemal:

Kui töö kaob, ei tohi inimene jääda üksi

Sellises olukorras jõuavad üha enam inimesed võlanõustaja juurde. Mitte seetõttu, et nad oleksid olnud hoolimatud või vastutustundetud, vaid kuna elu on kallinenud, tööturg on ebakindel ning ootamatu sissetuleku kadumine lööb pere eelarve kiiresti tasakaalust välja. Võlg ei ole alati priiskava elustiili tagajärg. Sageli tekib see hoopis sellest, et inimene püüab liiga kaua iseseisvalt hakkama saada.

Kõige kriitilisem hetk ei saabugi siis, kui esimene arve jääb tasumata. Tõeline oht tekib siis, kui inimene hakkab häbi, hirmu või teadmatusest vaikima. Ta ei ava enam kirju, ei vasta telefonile ega võta ühendust kohaliku omavalitsusega. Sageli ei teata, et abi on olemas, või arvatakse ekslikult, et abi küsimine tähendab läbikukkumist.

Tegelikult on vastupidi — abi küsimine on esimene samm olukorra kontrolli alla saamiseks.

Eestis toimib riiklik esmase turvavõrgu süsteem toimetulekutoetuse näol. See on rahaline abi neile inimestele ja peredele, kellel pärast eluasemekulude tasumist ei jää piisavalt raha esmavajaduste katmiseks. Toetust saab taotleda kohalikust omavalitsusest ning selle eesmärk on tagada minimaalne toimetulek: toit, ravimid, riided ja eluasemega seotud kulud.

Toimetulekupiir on kehtestatud kindlate summadena: üksi elavale inimesele või pere esimesele liikmele 220 eurot kuus, iga alaealise lapse puhul 264 eurot ning pere teise ja iga järgmise täisealise liikme puhul 176 eurot kuus. Need summad ei tähenda, et sellise rahaga peaks hästi ära elama — need tähistavad piiri, millest allapoole jäädes tuleks uurida õigust toetusele.

Oluline on mõista, et toetuse arvestamisel ei hinnata ainult sissetulekuid. Arvesse lähevad ka eluasemekulud kohaliku omavalitsuse kehtestatud piirmäärade ulatuses. Üldine arvutus on lihtne: toimetulekutoetus võrdub toimetulekupiiri ja eluasemekulude summaga, millest lahutatakse sissetulekud. Paraku ei ole paljud hätta sattunud inimesed sellest teadlikud. Sageli arvatakse, et üüri, laenu ja kommunaalkuludega tuleb igal juhul ise toime tulla, kuigi tegelikult tasub alati abi küsida, mitte eeldada keeldumist.

Siinkohal muutub oluliseks võlanõustaja roll. Võlanõustamine ei ole mõeldud ainult neile, kelle võlad on juba kohtutäituri käes. Tegemist on sotsiaalteenusega, mille eesmärk on aidata inimesel mõista oma rahalist olukorda, pidada vajadusel läbirääkimisi võlausaldajatega, ennetada uute võlgade teket ning parandada üldist toimetulekut.

Praktikas tähendab see, et võlanõustaja aitab üle vaadata inimese sissetulekud ja kulud, hinnata kohustuste kiireloomulisust ning määrata esimesed vajalikud sammud. Samuti aitab ta selgitada, millistele toetustele võib inimesel õigus olla, ning toetab ka toimetulekutoetuse taotlemise protsessis — alates dokumentide kogumisest kuni nende korrastamise ja esitamiseni.

See tugi on kriitilise tähtsusega, sest kriisis inimene ei vaja ainult infot. Ta vajab kedagi, kes aitab esimesed sammud reaalselt ära teha. Hirmu, väsimuse ja segaduse keskel võib isegi lihtne avaldus tunduda ületamatu takistusena. Võlanõustaja saab siin olla sillaks inimese ja vajaliku abi vahel.

Hätta sattunud inimese jaoks võiks esmane tegevusplaan olla lihtne. Kõigepealt ei tohi jääda üksi — tuleb võtta ühendust oma elukohajärgse kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakonnaga ja rääkida ausalt oma olukorrast. Seejärel tuleks kokku koguda kõik vajalikud dokumendid: pangakonto väljavõtted, sissetulekuid tõendavad paberid, eluasemega seotud lepingud ja arved. Töö kaotuse korral on oluline registreerida end Töötukassas, mis ei tähenda üksnes toetuse taotlemist, vaid näitab ka valmisolekut tööturule naasta.

Samuti tasub pöörduda võlanõustaja poole juba enne, kui olukord muutub lootusetuks. Abi ei pea otsima alles siis, kui konto on arestitud või kohtutäitur sekkunud. Tegutseda tuleks juba siis, kui on selge, et lähikuudel ei mahu kõik vajalikud kulud enam sissetuleku sisse. Väga oluline on ka vältida uute kallite laenude võtmist vanade kohustuste katteks enne nõu küsimist — kiirlaen võib tunduda kiire lahendusena, kuid sageli süvendab see probleeme veelgi.

Praeguses tööturu olukorras ei piisa lihtsast soovitusest “mine tööle”. Inimesed juba kandideerivad, otsivad aktiivselt tööd ja vähendavad kulusid. Kuid kui ühele töökohale konkureerib sadu inimesi, ei saa kogu vastutust panna üksikisiku õlule.

Riigi ja kohaliku omavalitsuse roll ei ole inimese elu ära elada, kuid abi peab olema nähtav, arusaadav ja kiiresti kättesaadav. Toimetulekutoetus ja võlanõustamine ei ole mugavusteenused, vaid kriisiolukorra esmaabi. Nende eesmärk ei ole tekitada sõltuvust, vaid aidata inimesel raskest ajast läbi tulla nii, et säiliksid kodu, tervis ja väärikus.

Kõige olulisem sõnum on lihtne: abi küsimine ei ole häbi. Häbi on hoopis see, kui inimene ei tea, et abi on olemas, või jõuab spetsialistide juurde alles siis, kui probleem on kasvanud palju suuremaks, kui see oleks pidanud olema.

Seetõttu tuleb toimetulekutoetusest ja võlanõustamisest rääkida rohkem, selgemalt ja inimlikumalt. Iga inimene, kes seisab silmitsi töö kaotuse või sissetuleku vähenemisega, peaks teadma üht — esimene samm ei ole vaikimine. Esimene samm on abi küsimine.

Artikli autor tunnustatud võla- ja majandusnõustaja Kaire Reier

Kui Sina arvad, et Fonte.News uudistekanal on vajalik, siis palun toeta:

Loe lisaks:

Kuidas kriisis toime tulla? Lahendusi pakub Veiko Huuse raamat “Pimeduse ja valguse kroonika”:

Aasta lõpp ja võlad: kuidas taastada rahu, selgus ja kontroll enne uut aastat

Võlanõustaja töö on sageli olla see inimene, kes ütleb rahulikult ja ilma süüdistamata: „Vaatame asjad päriselt üle.“ Mitte homsest. Mitte uuest aastast. Vaid nüüd – enne, kui viivised teevad oma vaikse, kuid järjekindla töö, ja enne, kui häbi teeb oma kõige kallima triki: paneb inimese kaduma.

Sest võlg ei ole ainult number. Võlg on öine ärkamine, kui telefon piiksub. Võlg on hetk, mil postkastist võetud ümbrik tundub peopesas põletavana. Võlg on väsimus, mis ei tule tööst, vaid pidevast „äkki saan kuidagi“ arvutamisest. Ja just seepärast on aasta lõpp petlik aeg – tahaks uskuda, et kui kalender vahetub, vahetub ka olukord. Tegelikult vahetub ainult kuupäev. Kõik muu vajab otsust.

Kõige olulisem nõuanne, mida aasta lõpus ikka ja jälle korrata tuleb, on lihtne: tee ülevaade. Võlg armastab hämarust. Kui ei ole täpselt teada, kellele ja kui palju ollakse võlgu, hakkavad otsuseid tegema emotsioonid – hirm, paanika, lootus, et „küll kuidagi“. Ülevaade ei lahenda kõike, kuid ta lõpetab valeinformatsiooni. Pane kirja kõik: laenud, järelmaksud, arved, maksuvõlad, viivised, sissenõuded. Ka need, mis tunduvad „väikesed“. Just väikesed summad on need, mis lähevad kõige kiiremini käest ja kasvavad märkamatult suureks.

Teine oluline samm on prioriteetide seadmine. Aasta lõpp õpetab valusalt, et kõike korraga ei saa – eriti siis, kui raha on vähe. Prioriteet ei ole see, kes karjub kõige kõvemini, vaid see, mis hoiab elu püsti: eluasemekulud, elekter ja küte, toit, ravimid, lapsed. Kui see vundament mureneb, ei ole ühelgi maksegraafikul ega lubadusel enam tähendust. Alles seejärel tulevad kohustused, mis kasvavad kiiresti – viivised, intressid, täitemenetlused. Ja alles siis kõik ülejäänu.

Kolmas, võib-olla kõige ebamugavam, kuid samas kõige mõjusam soovitus on: helista enne, kui on hilja. Enamik inimesi võtab ühendust alles siis, kui olukord on lukus – kiri on tulnud, tähtaeg möödas ja ärevus nii kõrge, et telefonikõne tundub nagu eksam. Tegelikult kehtib võlausaldajatega üks lihtne seaduspärasus: mida varem rääkida, seda rohkem valikuid on laual. Maksepuhkus, uus graafik, ajutine vähendamine, viivise arutamine – need ei ole kingitused, vaid praktilised kokkulepped, mis on mõlemale poolele odavamad kui konflikt. Ja üllatavalt sageli piisab esimesest lausest: „Ma tahan maksta, aga praegu ma ei saa nii nagu varem. Teeme realistliku plaani.“

Aasta lõpus hiilib ligi ka kõige ohtlikum kiusatus: „pühade nimel“ uus laen. Kingitused, söögilauad, reisid, allahindlused – justkui oleks tarbimine tõend sellest, et meil läheb hästi. Kuid kui võlad on juba olemas, ei too uus laen rõõmu. Ta on lepinguline tulevikumure. Pühad ei muutu paremaks seetõttu, et pakid on suuremad. Sageli muutuvad need paremaks siis, kui keegi julgeb öelda: „Sel aastal teeme teisiti.“ Hinnapiir. Ühiskingid. Omatehtu. Koosolemine. Laps ei mäleta viie aasta pärast kingi täpset hinda. Ta mäletab, kas kodus oli rahu.

Rahu algab sageli väikestest ja igavatest sammudest, mida kipume alahindama. Tühista kaks mittevajalikku püsikulu. Vaata üle püsikorraldused. Kontrolli, kas maksad teenuste eest, mida tegelikult ei kasuta. Tee jaanuariks lihtne eelarve – kasvõi ühele paberilehele: sissetulekud, kindlad kulud, eluks vajalik, miinimum võlgadele. Mitte selleks, et end karistada, vaid selleks, et lõpetada üllatumine iga kuu lõpus.

Aasta lõpp on ka hea hetk öelda endale üks oluline tõde: häbi ei ole makseviis. Häbi ei vähenda intressi. Häbi ei peata kohtutäiturit. Häbi ainult isoleerib. Ja kui inimene jääb üksi, muutub kõik kallimaks – nii rahaliselt kui tervise mõttes. Võlanõustaja poole pöördumine ei ole läbikukkumise tunnistus. See on vastupidi märk otsusest, et elu ei juhita enam paanika ja juhuse järgi.

„Uue aasta, uue inimese“ loosungisse ei pea uskuma. Piisab usust uue aasta esimesse väikesesse mõistlikku sammu. Tee ülevaade. Sea prioriteedid. Võta ühendust. Ära võta uut võlga vana katteks. Ja kui enam ei jaksa, ütle seda kellelegi – perele, sõbrale, nõustajale. Võlg võib olla suur, kuid ta ei pea olema suurem kui inimene.

Aasta lõpus on ilus mõelda, et kõik algab puhtalt lehelt. Tegelikult algab kõik samalt lehelt – lihtsalt teise kuupäevaga. Ja just seepärast on parim kingitus iseendale mitte uus asi, vaid uus selgus. Selgus, mis ütleb: „Ma tean, kus ma olen. Ja ma tean, mis on mu järgmine samm.“

Head aastavahetust.
Soov on lihtne: et uuel aastal oleks rohkem rahu ja selgust ning et rahaasjad ei oleks mure, vaid läbimõeldud plaan.
Ära jää üksi – iga võlg on lahendatav, kui see saab nime, numbri ja järgmise sammu.
Hoia ennast ja oma kodurahu.

Tunnustatud võlanõustaja Kaire Reier. Loe tema kohta: https://aadria.eu/

Loe lisaks:

Vaikne vältimine, mis räägib valjemalt kui sõnad. Aga mis hetkel muutub „pärast“ lohutavast väljendist kaitsekilbiks, mis hoiab ära hetke, mil tuleb endale tunnistada: tegu ei ole enam lihtsalt keerulise perioodiga, vaid kujunemas on krooniline võlaprobleem?

Kui raha muutub eksistentsiaalseks hirmuks: ajutine rahapuudus vs krooniline võlaprobleem

Ajutine rahapuudus on elu loomulik osa. Üks ootamatu arve, auto remont, jõulukuu või terviseprobleem võib sissetuleku kõikuma lüüa. Sellisel juhul on inimesel üldjuhul ettekujutus, millal olukord normaliseerub: järgmisel või ülejärgmisel kuul, pärast lisatöö tasu saabumist või mõne kulutuse lõppemist.

Ajutisel kitsikusel on algus ja lõpp. Selle kõrvale ei teki pidevat hirmu ega häbitunnet.

Võlaprobleem seevastu hiilib. Esmalt nihutatakse mõni arve järgmisesse kuusse, võetakse „ajutine“ järelmaks või uus laen eelmise katteks. Numbrid näivad korraks justkui klappivat. Kui ei klapi, võetakse uus väike laen.

Ühel hetkel toimub aga märkamatu nihe: raha ei ole enam vahend, millega elu korraldada — see muutub jõuks, mis elu juhib. Otsuseid ei tehta enam vajaduste, vaid hirmu alusel: kellele veel ei julge võlgu jääda.

Jõululoost ei pea aasta alguses saama võlalugu:

“Detsembri alguses hakkab linn tasapisi helendama. Tulesäras aknad, jõuluturud, poeletid, mis on täis asju, mida keegi tegelikult ei vaja, aga mis kõik sosistavad: „Jõulud ju ainult kord aastas. Lase end rõõmustada.“ Raadiost käivad laulud kodusoojusest ja kinkidest kuuse all. Ja kuskil väga vaikselt nihkub paigast üks piir – see, kui palju on „normaalne“ raha pühadele kulutada.

Sellel hetkel võivad hakata sündima lood, mis ei lõpe kuuse all, vaid jaanuari arvetel.

On üks vaikne lause, mis detsembris eriti kergesti suhu tuleb: „Laste pärast teen ma kõik.“
See „kõik“ tähendab vahel lihtsalt rohkem küpsist ja rohkem kallistusi. Aga väga tihti tähendab see ka: „ma pigistan seekord eelarvest välja rohkem, kui seal tegelikult ruumi on“. See võib tähendada uut telefoni, sest klassis „kõigil teistel ju on“. Uut mängukonsooli, sest laps on sellest aasta otsa unistanud. Suurt kingikotti, sest eelmisel aastal oli ju ka.

Ja kuskil taustal on teadmine, et raha selleks tegelikult ei ole. On ainult krediitkaart, järelmaks, kiirlaen, „väheke ülekulu“ — mis kõik lubavad, et päris hinda tuleb näha alles hiljem.

Jõulud on petlik aeg. Väljast vaadates tundub kõik pehme: lumi (kui seda juhtub olema), küünlad, piparkoogilõhn. Reklaamid räägivad hoolimisest ja koosolemise soojusest, aga ridade vahelt kumab teine sõnum: kui sa ei osta, siis sa ei hooli küllalt. Kui sul ei ole kingi, mis paneb lapse ja vanaema silmad korraga särama, oled justkui kuidagi kehvem. Ja kui sul juba on mõni võlg, on kiusatus öelda: „No mis seal ikka, üks väikelaen või järelmaks juurde, pärast ajan kõik joonele.“

„Pärast“ ongi detsembri kõige ohtlikum sõna.
Pärast pühi. Pärast palgapäeva. Pärast, kui ma olen puhanud. Pärast, kui töö juures läheb paremaks. Pärast, kui „elu normaliseerub“.

Aga elu ei küsi jõulude käest luba. Jaanuaris tulevad samamoodi üür, elekter, telefon, toit. Võlad, mis enne jõule olid juba olemas, ei kao kuhugi. Nende otsa ladestub detsembrikuine entusiasm: kingid, mille eest tasutakse mitte südamega, vaid intressiga.

On lihtne end lohutada mõttega, et „see on ju ainult kord aastas“. Et jõulud on püha erand, mil igapäevased reeglid ei kehti. Kui üldiselt ei peaks kiirlaenu võtma, siis jõulude ajal justkui võib. Kui muidu püüaks järelmakse vältida, siis detsembri säras tundub see justkui süütu. „Jaanuaris olen tubli,“ ütleb inimene, kelle jaanuar on juba eos kõige pikem ja raskem kuu.

Suurim pettus ongi selles, et me ei tunnista endale, kui hapralt me tegelikult elame. Kui su sissetulek on juba niigi pingul, kui iga ootamatu 100-eurone kulu lööb kuu tasakaalust välja, siis ei ole jõulud aeg, kus sellele pingele võlga juurde panna. Aga just siis on seda kõige lihtsam teha, sest emotsioon on valjem kui kalkulaator.

Jõulud on ideaalne pinnas süütunde kasvatamiseks. Me ei taha, et lapsed tunneksid, et meil on vähem. Me ei taha, et sugulased näeksid, kuidas me päriselt elame. Me ei taha endale tunnistada, et sel aastal ei saa „nagu vanasti“. Nii ostame mitte kingitusi, vaid illusiooni normaalsusest. Illusiooni, et meil on kõik korras. Illusiooni, et meie peres ei ole raskusi.

Aga arveid ei huvita, kui õnnelikud olid lapsed sel jõuluõhtul. Kiirlaenu ei liiguta, kui ilusti sa kuuske ehtisid. Intress ei kahane sellest, et sa tõesti tahtsid parimat. Jõuluõhtu on möödas paari tunniga; tagasimaksed ja viivised võivad kesta aastaid.

On midagi traagiliselt ausat selles, kui inimene istub detsembri lõpus diivanil, vaatab oma väsinud pere ja mõtleb: „Jõulud said tehtud.“ Ja siis, võib-olla juba samal õhtul, hiilib ligi teine mõte: „Ma ei tea, kuidas ma selle kõik kinni maksan.“ Sellest ei tehta jõulufilme. Sellest ei kirjuta reklaamplakatid. Aga see on paljude perede tegelik lugu.

Laps ei näe seda lugu. Tema jaoks on lihtsalt jõulud: kingid, natuke rohkem magusat, natuke rohkem lubadusi, et „uuel aastal hakkame trenni tegema“ või „uuel aastal on asjad parem“. Laps ei pea sageliselt teadma, milline on pere Excel. Aga kui meie kingid on ostetud vaikse sisemise paanikaga, siis näeb laps seda – näeb pinges nägu, närvilisi täiskasvanuid, pingelist õhustikku. Siis ei osta me enam mitte ainult kingitusi, vaid ka närvilisust.

On ebamugav mõte, aga võib-olla on kõige suurem armastusmärk see, et me ei tee laste nimel jõule võlgu. Et me ütleme: „Sel aastal on asju vähem, aga sinul on endiselt mina.“ Et me valime rohkem aja ja tähelepanu, mitte veel ühe plastmassasja, mille laps kahe nädala pärast üles leiab ja nurka viskab.

Ei ole kerge sõita detsembris vastuvoolu. Öelda perele: „Sel aastal teeme kingiloosi või väiksemad kingid, sest mul ei ole mõistlik rohkem kulutada.“ Tunnistada endale: „Ma ei saa lubada seda telefoni, telekat või konsooli, mis muidu tunduks ‘normaalne’.“ Astuda välja sellest vaikivast kokkuleppest, et jõulud on mõõdupuu, kui „hästi“ sul läheb.

Aga iga selline otsus on teatud mõttes kaitse sinu tulevase mina eest. Selle inimese eest, kes istub jaanuari lõpus arveid kokku löömas ning mõtleb, kas süüa, maksta elektrit või tasuda järelmaksu. Ka temal on hääl. Me lihtsalt ei kuule seda detsembri reklaamimüras.

Võib-olla ongi kõige ausam jõuluküsimus see: kelle häält ma praegu kuulan? Lapse, kes tahab veel ühte kingitust? Sugulase, kes küsib: „Mida te sel aastal lauale panete?“ Reklaami, mis lubab, et „maksa hiljem, naudi praegu“? Või selle vaikse sisemise täiskasvanu häält, kes ütleb: „Mul on järgmise aasta ees ka vastutus.“

Jõulud ei pea olema vaesuse demonstratsioon ega asjadest tühi õhtu. Aga nad ei pea ka olema suure võla algus. Jõulud võivad olla hetk, kus me ütleme: sel aastal ma ei võta kiirlaenu, sest ma ei taha osta üht õhtut kümne kuu rahu arvelt. Sel aastal on normaalne, kui meil on vähem. Sel aastal on normaalne, kui kingid on väiksemad, aga kontol ei ole jaanuaris miinust selle pärast, et detsember oli ilus.

See ei ole kerge. See võib tunduda nagu läbikukkumine maailmas, kus jõule mõõdetakse kastide ja hinnalipikute järgi. Aga võib-olla on just see tõeline julgustükk – keelduda laenamast jõulurahu tuleviku arvelt. Hoida kokku nii palju, et mitte rikkuda ära järgmise aasta võimalust natuke kergemalt hingata.

Ühel päeval on jõuluõhtu möödas, kuusk on närtsinud või kasti tagasi pakitud, paberid on ära viidud. Järele jäävad mälestused ja numbrid. Mälestused sellest, kas kedagi päriselt kuulati, kas kellelgi oli aega, kas kellegi süda oli rahulik. Ja numbrid, mis kas lubavad edasi minna või tõmbavad sind vaikse raskusega mitu kuud tagasi jõuluõhtusse, kus tehtud otsused hakkasid tasapisi intressi koguma.

Jõulud tulevad uuesti. Igal aastal. Võlad aga ei kao samas tempos. Mõnikord on kõige armastavam tegu mitte see, et sa ostad rohkem, vaid see, et sa otsustad: „Sel aastal ma ei lase jõuludel kasvatada uut võlgu. Ma valin igavese rahu, mis kestab kauem kui ühe õhtu kuusesära.“”

Võlaprobleemi juured: mitte alati hooletus, vaid liiga kaua üksi kantud koorem

Levinud on arvamus, et võlgadesse satuvad vaid „vastutustundetud“ inimesed. Tegelik elu on palju hallim.

Ühistel alustel võivad võlaprobleemini viia:

• üksikvanemlus,
• töö kaotus,
• ootamatu tervisemure,
• üüri kiire tõus,
• palga ja hindade vaheline surve,
• kestvalt suur vastutus üksi.

Nii tekib julm paradoks: püüdes „kuidagi hakkama saada“, leitakse üha uusi ajutisi lahendusi, mis kuhjuvad seni, kuni üks hetk ei mäletata enam täpselt, mitu laenu üldse on. Palgapäev muutub rõõmust hetkeks, mil raha vaid korra sõrmede vahelt läbi lipsab.

Kui raha muutub eksistentsiaalseks hirmuks

Võlaprobleem avaldub tunde tasandil. Kui pangaäppi avamine tekitab füüsilist vastumeelsust, kui tundmatu telefoninumber paneb südame puperdama, kui hommikul ärgates on esimene mõte raha — ei ole tegemist enam lihtsalt raskema perioodiga.

Häbi ja hirm teevad oma töö. Neid kinnitab ühiskondlik vaikimiskultuur: rahast ei räägita, võlgadest veel vähem. Inimene, kes ei taha olla „luuser“, ei otsi abi — ja vaikus loob ideaaltingimused intressi kasvuks.

Kus jookseb piir? Kui erand muutub uueks normaalsuseks

Erand on ajutine löök süsteemile, mis taastub mõne kuu järel.

Uus normaalsus on:

• pidev „napikas“,
• laenumaksetele kulub üle kolmandiku sissetulekust,
• palgapäevad muutuvad ellujäämise tsükliks,
• iga ootamatu 100-eurone väljaminek on katastroof.

Kui mustriks saab: palgapäev – kohustuste laviin – hingetõmme – vaikus – ärevus – järgmine palgapäev, siis ei ole tegemist enam halva perioodiga. See on süsteem, mis töötab inimese vastu.

Aususe hetk: üleminek murdepunkti

Piiri märgata on valus, sest sellega käivad kaasas häbi ja süü. Aga muutus algab hetkel, mil inimene suudab endale öelda: „See ei ole enam ajutine kitsikus.“

Sellele järgnevad sammud:

1. Kõigi kohustuste aus üleskirjutamine

Mitte umbkaudu, vaid päriselt:

• iga laen,
• iga krediitkaart,
• iga viivis,
• iga järelmaks.

See hetk ei tee kedagi „halvemaks inimeseks“. Vastupidi — see on esimene samm kontrolli taastamisel.

2. Uute ajutiste lahenduste lõpetamine

Kiirlaen ei ole päästerõngas. Krediitkaart ei ole turvavõrk, kui seda ei suudeta igakuiselt tasuda. Ajutiste lahenduste lisamine pikendab kriisi.

3. Abi küsimine

Kõige raskem osa, sest Eesti kultuur ei toeta sellest rääkimist.
Aga just seetõttu on olemas:

• võlanõustajad,
• sotsiaaltöötajad,
• juristid.

Nemad ei eksisteeri hindamiseks, vaid aitamiseks.

Võlaprobleem ei ole moraalne hinnang

Võlaprobleemi tekkimine ei tähenda, et inimene oleks halb, rumal või hoolimatu. See tähendab, et tema isiklik süsteem — sissetulekud, kulud ja kohustused — on jõudnud punkti, kus see teda enam ei kanna.

Ainus, mis edasi aitab, on aus pilk numbritele ja valmisolek teha ebamugavaid, kuid vabastavaid samme.

Äratuskell: kas „pärast“ on juba täna?

Kui selles loos olevad tunded tunduvad tuttavad, võibki see olla äratus. Mitte enesepiitsutamiseks, vaid selleks, et lõpetada vaikimine ja alustada muutust.

Ühel hetkel jõuab „pärast“ kohale. Kui see hetk on täna, siis on see juba pöördepunkt, mitte lõpp.

Kiirtest: kas oled ajutises kitsikuses või juba võlaprobleemis?

Vasta iseendale ausalt:

1. Kas oled vähemalt 3 kuud järjest olnud olukorras, kus kõigile arvetele ei jätku?
2. Kas oled kasutanud uut laenu vana laenu või arvete katteks?
3. Kas saad regulaarselt meeldetuletusi tasumata arvete või viiviste kohta?
4. Kas laenumaksetele ja järelmaksudele kulub üle kolmandiku sissetulekust?
5. Kas sind on kunagi otsinud inkasso või kohtutäitur?
6. Kas väldid pangaäppi, postkasti või telefoninumbreid „halbade uudiste“ kartuses?
7. Kas 100–200-eurone ootamatu kulu tekitaks sulle tõsise probleemi?

Tulemused:

• 1–2 „jah“ – selge risk. Praegu on õige aeg pidurit tõmmata.
• 3–4 „jah“ – tegemist on võlaprobleemiga, mitte ajutise kitsikusega.
• 5 või rohkem „jah“ – see on võlakriis. Abi küsimine on hädavajalik.

Artikli autor: Võlanõustaja Kaire Reier

Loe lisaks:

Kuidas kaitsta ennast Inkasso hirmu eest

Paljud inimesed kipuvad inkassot ette kujutama kui karvaseid ja kurje tegelasi, kes tahavad „kõik ära võtta“. Tegelikult on inkasso lihtsalt osa süsteemist. Ebameeldiv, jah. Aga mitte kõikvõimas. Küsimus ei ole ainult selles, kuidas mitte lasta end hirmutada. Sama oluline on mitte ise muutuda tuldpurskavaks draakoniks, kes kõik sillad läbi põletab. Lõppkokkuvõttes on just sul endal neid sildu vaja – selleks, et üldse mingi lahendus tekiks.

Kust inkasso alguse saab?

Alustame ausalt: inkasso ei ilmu tühjale kohale. Enne seda on olnud maksmata arved, meeldetuletused, mõned „ma tegelen sellega hiljem“ hetked. See ei tee sinust moraalselt läbikukkunud inimest, vaid lihtsalt inimest, kelle elu ja numbrid on mingil hetkel lahku jooksnud.

Selles punktis on sisuliselt kaks valikut: kas sa suhtled või põgened.

Põgenemine: tuttav, kuid tupikusse viiv tee

Põgenemine on tuttav muster. Kõnesid ei võeta vastu, kirju ei avata, e-kirjad jäävad klikkimata. Seda saab teha mõnda aega, aga mitte lõputult. Inkasso ei unusta. Lõpuks leiad ikka kohtukutse ja see teema vajab lahendamist ühte või teistmoodi. Ka kohus pole hirmutont vaid ka seal “targalt” käitudes võib saada mõistliku tulemuse.

Vaikimine annab hoopis signaali: „Siin inimesel ei ole asjad kontrolli all” või võlanõudjal tekib küsimus “Mis tal plaanis on?”. Ja mida kauem sa vaikid, seda vähem jääb sul ruumi tingimusi seada või mõtled hoolikalt läbi kõik käigud nagu malemängus.

Suhtlemine: täiskasvanulik, mitte alandlik

Suhtlemine ei tähenda süü omaksvõttu ega madalat meelt. See tähendab tagasi astumist targa ja intelligentse inimese rolli:
„Jah, siin on probleem. Jah, ma ei ole sellega seni hakkama saanud. Ja jah, ma tahan päriselt rääkida, mida nüüd teha annab.“

Hirm – inkasso suurim relv

Inkasso kõige suurem relv ei ole seadus, vaid hirm. Paljud hirmutavad ja seda tehakse manipuleeriva jutuga ja loetletakse ette kõikvõimalikud “halvad” käigud ja tulemused kui kokkulepet kohe ei tee. Hirm, et „nad võivad kõike teha“, et „mul ei ole mingeid õigusi“, et „kohe võetakse kodu, palk ja elu“. Sellele hirmule ei tohiks alluda ja pigem pane kirja kui see on telefonijutt või ütle helsitsajale “oota hetk” ja sellel ajal paned lindistuse käima. Lindistad sissenõudja jutu. Luba tal rääkida ennast tühjaks, sest kui sina vaikid, siis tihti nõudja kaotab kontrolli ja võib öelda sõnu, mis sinu kasuks hiljem töötavad.

Sellest hirmust sünnivad inmestele paanikahoos uued lubadused ja need on ülejõu käivad:
„Ma maksan järgmine nädal kõik ära.“
„Ma võtan uue laenu ja maksan teile kohe.“

Hirmust antud lubadused ei ole kokkulepped, vaid ajapomm. Kui su üle võimete lubatud makse paratamatult tegemata jääb, kahaneb su usaldusväärsus veelgi.

Esimene reegel: ära anna lubadusi, mida sa ei suuda realistlikult täita.

Realistlikud kokkulepped: tugevuse, mitte nõrkuse märk

Sageli tundub, et kui öelda „jah, kõik korraga“, siis saab korraks vaikus. Tegelikult ei saa – see lükkab järgmise kriisi lihtsalt edasi.

Palju küpsem on öelda:
„Ma ei saa kogu summat korraga maksta. Ma saan lubada näiteks 70 eurot kuus, alates sellest kuupäevast.“

See lause võib tunduda nõrk, kuid tegelikult on tugev – sest see on kooskõlas reaalsusega.

Inimesed kasutavad tihti teist äärmust: vihane rünnak

„Te ei räägi minuga nii!“
„Minge kohtusse, mul on ükskõik!“
„Te olete röövlid, ma ei maksa sentigi!“

Mõne nõude puhul on see inimlik ja mõistlik kuid mõne nõude puhul on see rünnak kasutu. Inkassotöötaja jaoks muutud sa „raskeks ka keeruliseks kliendiks“, kellega ei taheta lahendusi otsida.

Teine reegel: ära lase end hirmutada, aga hoia enda toon viisakas lõpuni välja.

Sul on õigus paluda rahulikku suhtlust ja eelistada kirjalikku vormi. Aga pole vaja ise pommi loopida.

Küsimine ei ole rumalus – see on tark enesekaitse

Inkassoga suheldes kardetakse sageli „rumal välja paista“. Tegelikult on rumal ainult see, kes ei küsi.

Sul on õigus teada:
– mille alusel nõue tekkis;
– kui suur on põhisumma;
– kui palju on lisandunud viivist ja intressi;
– millest koosnevad „lisakulud“ ja „menetlustasud“.

Oluline küsimus:
„Palun saatke mulle kirjalik ülevaade nõudest koos selgitusega, kuidas see summa on kujunenud.“

Vahel selgubki, et on tehtud viga – topeltarvestus, vana makse arvesse võtmata jäänud jpm. Kui ei küsi, ei saa teada.

Maksegraafik: kas hapnik või lõputu intressipump?

Liiga sageli vaadatakse vaid kuumakset, mitte seda, mida see intressi ja viivise mõttes tähendab.

Küsi alati:
– kas viivise arvestamine lõpetatakse mingist hetkest;
– kas intress peatub või väheneb;
– kas osa nõudest kustutatakse graafiku täitmisel;
– kas lisanduvad täiendavad tasud.

Kui sa ei küsi, rakendatakse tavaliselt kõige rangemad tingimused. Mitte paha pärast, vaid süsteemi loogika tõttu.

Kirjalik jälg – sinu parim kaitse

Suuline „jah“ telefonis on õrn asi. Töötajad vahetuvad, mälud erinevad.

Seega:
– saada pärast kõnet e-kiri: „Kinnitan, et leppisime kokku…“
– palu maksegraafik kirjalikult;
– hoia kirjad alles.

See ei ole skeemitamine – see on enesekaitse.

Emotsioonid: kuidas jääda inimeseks?

Võlakoorem ei koosne ainult numbritest. Ta koosneb häbist, ärevusest, unetutest öödest, enesehalvustamisest. Nende tunnete taustal on raske rahulikuks jääda.

Aita end: meenuta, et see ei ole hinnang sinu väärtusele inimesena. See on tehniline vestlus raha üle.

Sa ei pea olema ideaalne võlgnik. Piisab aususest:
„Ma tahan selle ära lahendada. Ma tahan aru saada nõude sisust. Ma tahan näha, millistel tingimustel ma päriselt jaksan maksta.“

Kui üksi on raske, võta appi võlanõustaja või usaldusväärne sõber.

Inkasso ei ole elu lõpp

Inkasso on märk sellest, et süsteem on jõudnud punkti, kus „ise kuidagi“ enam ei kanna. Siit edasi aitab ainult targalt läbi mõeldud lahendused – numbrite, võimaluste ja piiride suhtes.

Sul on õigus:
– mitte lasta end hirmutada;
– küsida selgitusi;
– öelda „ei“ ebarealistlikele graafikutele.

Ja sul on mõistlik:
– suhelda, mitte kaduda;
– pidada kinni lubadustest, mis on päriselt tehtavad;
– mõelda lisaks kuumaksele ka viivisele ning intressile.

Kui inkasso on juba tulnud, on just sul kõige rohkem vaja võimalust sellest loost samm-sammult välja tulla – mitte ohvrina, mitte süüdi inimesena, vaid inimesena, kes otsustas:
ma ei lase enam hirmul rääkida. Ma räägin ise ja ennast kahjustamata.

Artikli autorid: Võlanõustajad Kaire Reier ja Veiko Huuse

Loe lisaks: