Fonte.News uudiste lugemise kuupakett

10€

Sulle on kõik uudised avatud ja toetad samas ka selle maailma inimeste kollektiivteadvuse avardamist ja Uue Maa loomist.
See rahaline panus on väiksem kui kohvikus tass kohvi ja pirukas, kuid tulemus on hindamatu väärtusega. Tule ja toeta kollektiivteadvuse parandamist ja Uue Maa loomist!

• Kõik artiklid avatud
• Väärt info otse allikast
• Toetad Uue Maa loomist
• Aitad lahustada hirme ja kurjust

Fonte.News uudiste lugemise kuupakett

10€

Sulle on kõik uudised avatud ja toetad samas ka selle maailma inimeste kollektiivteadvuse avardamist ja Uue Maa loomist.
See rahaline panus on väiksem kui kohvikus tass kohvi ja pirukas, kuid tulemus on hindamatu väärtusega. Tule ja toeta kollektiivteadvuse parandamist ja Uue Maa loomist!

• Kõik artiklid avatud
• Väärt info otse allikast
• Toetad Uue Maa loomist
• Aitad lahustada hirme ja kurjust

Kahepalgelise õigussüsteemi varjatud pale

Tavalist kodanikku võib tabada kriminaalkaristus juba väikevarguse eest (KarS § 218), ning korduv rikkumine võib viia kriminaalmenetluseni (KarS § 199). Samal ajal tegutseb riigi nimel kohtutäitur, kes võib võlgnikelt küsitava seaduslikkusega raha sisse nõuda, ilma et sellel oleks reaalset õiguslikku järelkontrolli – ega ka tagajärgi.

See toob esile sügava lõhe Eesti õigussüsteemi põhimõtete ja tegeliku toimimise vahel. Küsimus ei ole ainult üksikutes ametnikes, vaid süsteemi ülesehituses: miks on tavakodaniku eksimused kriminaalsed, aga ametniku võimalikud väärteod käsitletavad kui „süsteemi osa“?

Seadusandja vaikimine ja de facto topeltstandardid

Meie seadusandlus on loonud olukorra, kus tavaelu rikkumisi – näiteks liikluseeskirjade või väiksemate varguste rikkumisi – karistatakse kiiresti ja karmi käega. Samal ajal kaitseb sama riik oma süsteemi siseseid ametnikke, eelkõige kohtutäitureid, kes võivad seaduserikkumiste eest jääda karistuseta, kui kahju ei ületa 4000 eurot (KarS § 331³).

Tekib õigustatud küsimus: kas riik ise võib seaduslikult raha inimestelt ära võtta – kontrollita ja läbipaistmatult –, aga kui kodanik teeb sarnase teo, ootab teda kriminaalkaristus?

Süsteem, mis ei tööta

Kohtutäiturite üle kontrolli puudumine tähendab, et:

• Nad võivad teha olulisi eksimusi või isegi kuritarvitusi, millel puuduvad tagajärjed.
• Võlgnik peab oma õiguste eest seisma kohtus – protsess, mis on kallis ja sageli vaesunud inimesele kättesaamatu.
• Kohtud ise on ülekoormatud ega suuda tagada sisulist õigusemõistmist.
• Riik ei tee midagi olukorra parandamiseks – süsteem toimib justkui iseenda eesmärgil, mitte kodaniku teenimiseks.

Kas tõesti on otstarbekam maksumaksjal kinni maksta lõputuid kohtuvaidlusi ja bürokraatlikku süsteemi, kui lihtsam ja odavam oleks ehitada üles läbipaistev ning õiglane mehhanism?

Kus on seadusandja vastutus?

Kui avalikkuses on juba aastakümneid räägitud kohtutäiturite probleemidest, siis miks ei ole seadusandja midagi ette võtnud? Kus on Justiitsministeerium? Miks Riigikogu ei pööra tähelepanu süsteemsetele probleemidele, mis mõjutavad just kõige haavatavamaid inimesi?

Kui riik ei suuda tagada õiglust, siis milleks me üldse maksame makse? Kas me saame veel tõsiselt võtta Kohtutäiturite Koja sisekontrolli, kui süsteem võimaldab, et täna oled aukohtus ja homme juba ise uurimise all – kusjuures uurijaks võib olla keegi, kelle üle sa ise alles otsustasid?

Ametnike vabadus, kodanike vastutus

Me näeme süsteemi, kus:

• Ametnikel on rohkem vabadusi kui tavakodanikul.
• Õiguskaitse ei ole kättesaadav neile, kes seda kõige enam vajavad.
• Sisuline järelvalve puudub või on formaalne.
• Reformide vastu puudub poliitiline huvi, kuigi probleemid on ammu teada.

Kas see on Eesti, mida me tahame?

Kui mitte, siis tuleb hakata nõudma muutusi – olgu selleks rahva referendum uue elukorralduse kokkuleppe vastuvõtmiseks ja senise poliitilise valitsemisekorra lõpetamine.

Lõpetuseks: kas meil on veel võrdne õigus?

Kui riigiametnik saab rikkuda seadust karistuseta, samal ajal kui tavaline inimene saab trahvi pisirikkumise eest, siis kas meil on enam õiglane ja võrdne ühiskond?

Küsimus jääb avatuks. Vastust ootavad kõik need, kelle õiglustunne on seatud kahtluse alla mitte seaduserikkumise, vaid süsteemi enda toimimise tõttu.

Autor Kaire Reier – https://aadria.eu/

Loe lisaks:

Harju maakohtu uueks juhiks kandideeriv Liina Naaber-Kivisoo võeti oma tulevaste alluvate enamuse poolt vastu külma duššiga.

Infoallikas ja pilt Eesti Ekspress.

https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120363334/ei-ole-usaldust-harju-maakohtu-kohtunikud-haaletasid-juhikandidaadi-vastu

TÄIENDATUD 17.03.2025:

Kohtute haldamise nõukoda (KHN) otsustas reedel, et Harju maakohtu esimeheks saab praegune Viru maakohtu juht Liina Naaber-Kivisoo.

Eesti Ekspress kirjutab: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120364127/noukoda-kiitis-heaks-harju-maakohtu-juhiks-saab-liina-naaber-kivisoo

Möödunud nädalal Harju maakohtu üldkogul toimunud hääletusel võeti Naaber-Kivisoo vastu külma dušiga: tulevaste alluvate enamus andis talle 39 vastuhäält, poolthääli sai ta kõigest 20.

Ent kohtute haldamise nõukoda, mis koosneb kohtute, prokuratuuri, advokatuuri, õiguskantsleri, riigikogu ning justiits- ja digiministri esindajatest, on oma otsustes vaba ega pea kohtunike üldkogu arvamusega arvestama. Seetõttu arutatigi reedel, et Naaber-Kivisoo võiks siiski Harju maakohu esimehe koha endale saada.

Uudise kirjutamise ajal kohtub Naaber-Kivisoo justiits- ja digiminister Liisa Pakostaga, kes tõenäoliselt nimetab ta uude ametisse.

Harju maakohtu esimehe koha vastu tundsid huvi ka Harju maakohtu kohtunik Kai Härmand ja Harju maakohtu kohtunik Martin Tuulik. Kolme kandidaadi vahel tegi valiku riigikohtunik Saale Laose juhitud konkursikomisjon. Kandidaatidega peetud vestluste ja nende kirjutatud esseede põhjal valitigi välja Naaber-Kivisoo. Eesti Ekspress

Loe Liina Naaber-Kivisoo ja Astrid Asi kohta:

Fonte.News uudiste lugemise kuupakett

10€

Sulle on kõik uudised avatud ja toetad samas ka selle maailma inimeste kollektiivteadvuse avardamist ja Uue Maa loomist.
See rahaline panus on väiksem kui kohvikus tass kohvi ja pirukas, kuid tulemus on hindamatu väärtusega. Tule ja toeta kollektiivteadvuse parandamist ja Uue Maa loomist!

• Kõik artiklid avatud
• Väärt info otse allikast
• Toetad Uue Maa loomist
• Aitad lahustada hirme ja kurjust

Õigusemõistmine või ebaõiglus? Kohtunik Anu Uritam nõuab kannatanult 5760 eurot kohtusse pöördumise eest suure meediaettevõtte vastu, et kannataja saaks põhiseaduse järgi ennast kaitsta.

Kohtunik Anu Uritam juhib kohtuprotsessi, kus kannataja nõuab meediaettevõttel kannataja kohta laimuartiklite eemaldamist. Meediaettevõte on avaldanud faktivigadega, tõendamata väidetega laimuartikleid ja kasutanud kannataja isikuandmeid ilma loata. Kannataja pöördus kohtusse Eesti Vabariigi Põhiseaduse, GDPR ja EIK alusel. Kannatajal olid olemas seadusest tulenevad õigused, et meediaettevõte peab koheselt laimuartiklid eemaldama.

Anu Uritam aga nõudis, et kui kaebaja tagatiseks 5760 eurot ei maksa, siis kohtusse ta ei saa, vaatamata sellele, et ohver sai Riigilt menetlusabi riiglõivu tasumiseks 420 eur.

Siin on täielikult ebavõrdne kohtlemine, sest miks kohtunik Anu Uritam ei määranud Kanal 2 (Duo Meedia Network OÜ) advokaatidele Karmen Turk ja Maarja Pild Freiberg 12 000 või 46 000 eur tagatist? Seadused olid kannataja toetuseks ja vastaspoolel polnud seaduseid, mis lubavad süsteemselt laimuartikleid avaldada. Kohtunik oleks pidanud vastaspoolel kannataja kasuks tagatist nõudma aga tehti vastupidi. Kas see on õiglane ja inimlik?

Anu Uritam otsus:

1. Kohustada hagejat (nimi muudetud) Reelika Lind tasuma kostja Duo Media Networks OÜ (registrikood 16077430) eeldatavate menetluskulude katteks tagatisena kokku 5760 (viis tuhat seitsesada kuuskümmend) eurot, milline summa tuleb hagejal tasuda hiljemalt 14 päeva jooksul pärast käesoleva määruse jõustumist Rahandusministeeriumi arveldusarvele EE571010220229377229 AS-s  SEB Pank või arveldusarvele nr  EE062200221059223099 AS-s Swedbank või arveldusarvele nr EE221700017003510302 Luminor Bank AS-s. Hagejal tuleb samaks tähtajaks esitada kohtule tagatise maksmist tõendav maksekorraldus. 

Sellisel kujul kaotab kohtusüsteem mõtte, mis ei taga inimestele nende põhiõigust pöörduda kohtusse.

Anu Uritam on ebaaus olnud juba varasemalt. Miks ta veel kohunik üldse on?

https://www.aripaev.ee/uudised/2013/10/01/vastuoluline-autorollo-kohtunik

Möödunud aastal leidis kohtunikueksamikomisjon, et Anu Uritam ei tohiks kohtunikuna jätkata. Taandumise asemel sai Uritamist mõni nädal hiljem hoopis Reformierakonna tipp-poliitikuid puudutava pankrotistunud transporfirima Autorollo tsiviilmenetluse kohtunik.

“Resümee oli selline, et ta ei sobi,” kinnitas Harju maakohtu esimees Helve Särgava. 

Tänase ebaõiglase meedia ja kohtumaastiku autoriks on kõik kohtunikud, meedifirma juhid ja advokaadid. Kõik teised on ohvrid, kelle põhiõigusi eraelule, heale nimele ja aule ei taga Eesti Vabariik.

Vastutama peab Eesti Vabariik ja selleks tuleb Eesti Riik kohtusse anda, tuvastada rikkumised ja vastutsele võtta ja võidelda meediaohvrite õiguste eest Euroopa Inimõiguts Kohtus.

Siin kohal kutsume kõiki ohvreid, kelle õigusi Eesti Riik ei ole taganud, ühendust võtma ja ühinema ühiskaebuse, ärkamise ja enda õiguste eest seisma.

Suur osa juristidest ja advokaatidest ei aita ohvreid, neil ei ole mõtet maksta ülepaisutatud kulusid ja tänaseks asendab neid juba peaaegu 100% AI (tehisintellekt). Advokaadid teenivad suuri tulusid ja nad on kohtu-meedia-äriettevõtluse osa. Sest kohtukulud täna kohtusüsteemis on üks suur äri. Sest võitjad maksavad ka kohtukulusd! Vot nii ebaõiglane on Eesti kohtusüsteem.

Viimane kuulus kohtuprotsess oli “Kaja Kallas vs Varro Vooglaid”, kus Varro küll võitis aga kohus suutis ikka Varrole kaela keerata oma ebaausa idaeuroopa odava kupeldajate ja litside  mentaliteediga “kohtu kulu praktiga” arvutamisega 8000 eurot. Kohtu trahvid jäävad meil 300-1250 maksimaalselt 2000 eur ja kohtukulud on 25000-100 000 eur? Küsimus mis see on? Kas see on kohtu ja advokaatide “rahapesu” skeem? Kohtunikud saavad kindlatsi sealt oma osa?

Kohtupidamine tänasel kujul on kaotanud igasuguse môtte, trahvid on ainult 300-1250 eur ja kulud on 50000 eur! Lisaks ohver, kes isegi vôidab, saab karistuseks kohtukulud, suured võlad ja Eesti Vabariigis pôhiseadus ei kehti! Kohtusse sa ei saa ja meedia vôib sinust süüdimatult päti teha! Ja siis kui sa nende kohta kirjutad, teevad krimasja, eriti veel kohtunikud, neil on süsteemis sôbrad, korruptandid igal rindel! Vabariigi Valitsus ja Justiitsministeerium tuleb vastutusele vôtta ja tagama Eesti inimesel (mitte äriettevõttele) põhiõiguste kaitse! Hetkel on kohus advokaatide äri ja meedia ärikasumi kindlustaja ja garanateerija! Asi on hullemast hullem!

Kôik, keda Eesti Riik ei kaitse ja kui Eesti Vabariigis rikutakse sinu ôigusi ja sa ei saagi kaitset, siis anna endast märku saame koos Eesti Riigi vastutusele vôtta! Sest see ongi Eesti Riigi kohustus tagada pôhiôigused ja mitte midagi pole ülimat kui Eesti Vabariigi pôhiseadus, mis on Eesti Vabariigi põhikiri!

Ja kes on see kõige suurem kurjajuur? Ikka KOHTUNIK? Miks? Sest tema ei järgi seadusi ja teeb ebaseaduslike otsuseid, mis on õigusest nii kaugel kui Maa Kuust. Ja sina tead, et sul on õigus kohtusse pööruda ja see on põhiseaduse kirjas aga kõik kinnitavad ja vastava sulle sh. Riigikohus, Kohtute esimees Villu Kõve, Justiitsminsiteerium, Õiguskantsler Ülle Madise, et jah sul ei ole Eesti Vabariigis õigus kohtusse saada. Siis ma küsin, mis ma teen, kuidas Eesti Riik tagab mulle minu põhiõigused? Eesti põhiseaduse PS § 15 kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse, st tegu on igaühe põhiõigusega.

Ülle Madise saadab kirja, et pöördu kohtusse, nagu katki läinud grammofon. Siis ikka mõtled, huvitav, et kas Õiguskanstleri kirjad tulevad Paldiski mnt. Psühhiaatria kliinikust?

Ohvri maine kahjustamine ja selle tõsised tagajärjed

Üks olulisemaid aspekte meedia ja kohtusüsteemi probleemides on mainekahju mõju ohvri elule. Kui isikut kajastatakse meedias negatiivses või eksitavas valguses, võivad tagajärjed ulatuda kaugemale isiklikust solvangust – need võivad otseselt mõjutada ohvri tööalast karjääri, sissetulekuid ja elukvaliteeti. Selle mõju täielik mõistmine on oluline, et luua õiglasemad seadused ja kaitsemehhanismid.

Täna on Eestis saanud täis kriitiline mass meedia ohvreid ja Eesti Vabariigi õiguskaitseta jäänud inimsed. Ja Muutusi saab tuua ainult siis kui ohvrid tõusevad püsti ja ajavad selja püsti! Aeg on muutusteks, sellist kohtusüsteemi mis on täna pole meil vaja. Kui kohtunike polekas viimsed 5 a tööd teinud, oleks rahav olukord tunduvalt parem.

Küsimus, miks Villu Kõve kurdab, et kohtusüsteemi kvaliteet on halb? Ise ta on selle ebaausa süsteemi autor, loonud korrputiivse, kallutatud ja ebaausa kohtusüsteemi, laseb majandada seda kui eraäri, ja pisikese sõpruskonnaga. Riigikohtusse lihtrahvas ei saa!

Süsteemne ebaõiglus kohtus ja meedias

Kohtunik Anu Uritami otsus nõuda meediaohvrilt 5760 euro suurust menetlustagatist Duo Meedia Network OÜ (Kanal 2) advokaatide Karmen Turki ja Maarja Pild-Freibergi menetluskulude katmiseks toob esile sügavama kriisi Eesti kohtusüsteemis ja ühiskonnas.

Selle juhtumi valguses kerkivad olulised küsimused:

• Kas Eesti kohtusüsteem kaitseb kodanike õigusi või töötab pigem rikaste ja võimsate kasuks?
• Kuidas rikkumised GDPR-i ja õiguse olla unustatud nõuete osas jäävad karistuseta?
• Miks peavad ohvrid kandma ulmelisi kulusid, samal ajal kui meediafirma ei pea oma süülikkust isegi tõendama?

Kohtuniku otsus: Menetlustagatise absurdsus

Kohtunik Anu Uritami otsus nõuab, et meediaohver tasuks 5760 eurot tagatist, et katta Kanal kahe vandeadvokaadi Karmen Turki ja Maarja Pild-Freibergi menetluskulusid. Seda summat nõutakse enne, kui ohvril on üldse võimalus oma juhtumit kohtus arutada.

Tekivad küsimused:

• Miks peab ohver maksma kulud, kui tema õigusi on rikutud?
• Miks peab ohver üldse minema kohtusse, kui teda nimetatkse kurjategijaks aga pole kunagi kohtu all olnud?
• Kas sellised summad on proportsionaalsed?
• Kuidas on see kooskõlas õigluse ja võrdõiguslikkuse põhimõtetega?

GDPR artikkle 17 – õigus olla unustatud: Eesti kohtusüsteemi tühimik

GDPR on seaduse järgi otsekohaldatav ja koheselt täidetav. Eestis see lihtsalt ei kehti kohtus ega Andmekaitse Inspektsioonis.

Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärus (GDPR) ja õigus olla unustatud sätestavad, et igaühel on õigus nõuda ebaõigete, eksitavate või ebavajalike andmete eemaldamist. Kuid Eesti kohtusüsteem ja Andmekaitse Inspektsioon AKI eiravad  neid põhimõtteid:

• Isikuandmete avaldamine ilma loata: Meedia kasutab nimesid, pilte ja isiklikku teavet ilma isiku nõusolekuta, rikkudes GDPR-i põhimõtteid.
• Tõendamiskohustus: GDPR-i kohaselt lasub tõendamiskoormus meedial, kuid praktikas jääb see ohvri õlule.
• Andmete eemaldamise nõuded: Artikleid ja avaldusi ei eemaldata isegi siis, kui need on eksitavad või kahjulikud.

Meedia roll ja vastutamatus

Eesti meediamaastik on muutunud ärikeskkonnaks, kus klikkide arv ja reklaamitulud on olulisemad kui ajakirjanduseetika. Mida mätsivad kinni kohtunikud, ilmslet nad jagavad kasumit ja saava sellest mingit pidi kasu.

Probleemid sisaldavad:

1. Valeandmete levitamine: Artiklid avaldatakse ilma fakte kontrollimata, rikkudes isiku au ja eraelu puutumatust.
2. Tõendamiskohustuse puudumine: Meedia ei pea enne avaldamist tõendama oma väidete õigsust, kuid ohver peab kulutama ressursse, et neid kohtus vaidlustada.
3. Kasum eraelu hävitamise arvelt: Meedia kasutab isikuandmeid ja pilte kasumi teenimiseks, rikkudes põhiõigusi.

Kohtusüsteemi probleemid: Õiguskaitse on meedia ohvrile kättesaamatu

Eesti kohtusüsteem ei taga võrdset juurdepääsu õigusele, eriti meediajuhtumites. Peamised probleemid:

1. Menetlustagatise ja kulude ebaproportsionaalsus:
   • Tagatised, nagu 5760 eurot, takistavad ohvritel õiglaselt kaitsta oma au ja eraelu.
   • Vastaspool (meediaettevõtted) kasutab oma ressursse, et pikendada protsesse, tekitades ohvrile suuremaid kulusid.
2. Kohtukulude ülemmäärade puudumine:
   • Kohus võib ohvri kanda jätta vastaspoole kulud, mis ulatuvad tihti kümnetesse tuhandetesse eurodesse.
   • Viimaste aastate juhtumid näitavad, et isegi võidud kohtuasjad jätavad ohvrid rahaliselt rõhutud seisundisse.
3. Tõendamiskoormuse nihkumine ohvrile:
   • Hoolimata GDPR-i ja tsiviilõiguse sätetest lasub tegelik tõendamiskoormus ohvritel.
   • See loob võimatu olukorra, kus ohvrid peavad kulutama ulmelisi summasid, et kaitsta oma õigusi.

Eesti Meediamaastiku proleemid ja mida vaja muuta!

Meil on kõik seadused selleks olemas, ainult mitte keegi neid ei täida ja riik tuleb selles vastutusele võtta põhiõiguste mitte tagamise eest.

1.Probleemi tuum: Eraelu ja au kaitse versus meedia ärilised huvid

1. Meedia on äriettevõte kui SEO ja GOOGLE kliki äri:
   • Meediaorganisatsioonid töötavad tulupõhiselt, kasutades ära isikute nimesid, pilte ja elulugusid skandaalsete artiklite avaldamiseks, mis suurendavad klikimäära ja reklaamitulusid.
   • See tegevus on otseselt seotud kasumi teenimisega teise inimese au, eraelu ja maine arvelt. See on kelmus Karistusseadustik § 209
   • Ajakirjandus ja sõnavabaduse silid taga käib tegelikult klikiiäri. Ja seda kaitseb täna Andmekaitse Inspektsioon (AKI). AKI kohustus on kaitsa inimese eraelu, eriliigiilis isikuandmeid.
   • GOOGLE otsingust tuleb igal juhul meedia arhiiv välja võtta, ega inimesed ei otsi nime Postimeheset või Delfist vaid ikka Googlest ja google ei ole ajakirjandus ja seal pole üldse mingeid erandeid vaid ainult. Kohe maha kui inimene nii ütleb.
2. Avaldamine ilma nõusolekuta ja Tulu teenimine kahju arvelt:
   • Kui meedia avaldab artikleid ilma isiku kirjaliku nõusolekuta, rikutakse eraelu ja au kaitset.
   • Piltide ja isikuandmete kasutamine ilma loata on samaväärne vargusega ning peab olema karistatav nii tsiviil- kui ka kriminaalõiguse alusel.
   • Varastatud pilte müüaks edasi, mitte ei kasutata Aktuaalse Kaamera surma kuulutuses. Varastatud pildi müümine, uudise tegemine kasusaamise eesmärgil on kuritegu
   • Meedia tuleb vastutusele võtta prokuratuuris ja ohver ei pea selle eest maksma.
   • Artiklite ja piltide avaldamine ilma isiku nõusolekuta on teadlik kahju tekitamine ja peab käsitletama karistusseadustiku (KarS) alusel kui kelmus ja eraelu puutumatuse rikkumine.
3. Eraelu ja laimu kaitseks tuleb meetmed tarvitusele võtta:
4. Kui isik teeb avalduse, et tema kohtu on avaldatud laimu või eraelu andmeid, varastatud pilt vmt. peab AKI (Andmekaitse Inspektsioon) 24 laskma meedial selle maha võtta, seni kuni kohus ütelb et võib avaldada ja mitte ohver ei pea minema kohtusse vaid meedia ettevõte.
5. Kui meedia seda ei tee, pannaks uudiste platvorm, kanal veebileht kinni.
6. Politseisse avaldus see järgi ja kahju kannatajatele.
7. Trahvid peavad algama 100 000 eur aga keskmine 1 000 000 eur.

Kriminaalvastutus ja trahvid:

1. Kriminaalkaristus meediaorganisatsioonidele ja ajakirjanikele:
   • Meediaorganisatsioonide ja ajakirjanike vastutus peab hõlmama kriminaalkaristusi valeinformatsiooni või nõusolekuta avaldamise eest.
   • Karistus peaks laienema nii kirjutajale kui ka avaldajale.
2. Suuremad trahvid:
   • Trahvid peaksid algama 100 000 eurost ja olema seotud ettevõtte käibega, et tagada reaalsed hoiatavad meetmed.
   • Praegused trahvid (nt 300- 1000 eurot) ei ole piisavad, et takistada meediat seadusi rikkumast.
3. Õiguslik alus:
   • KarS § 209 (kelmus): Teiste vara kasutamine või selle pealt tulu teenimine pettuse teel (klikiartiklid) on kelmus.
   • KarS § 157 (eraelu puutumatuse rikkumine): Isikuandmete ja piltide ebaseaduslik avaldamine.

Eesti riigi vastutus ja Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK)

Eesti riik ei ole loonud mehhanisme, mis tagaksid kodanike põhiseaduslike õiguste kaitse:

• Põhiseaduse rikkumine:
  • Põhiseaduse § 15 sätestab, et igaühel on õigus pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks.
  • Tegelikkuses piiravad menetlustagatise ja kulude nõuded seda õigust.
• EIK artikli 6 rikkumine:
  • Õigus õiglasele kohtumenetlusele ei ole tagatud, kui kulud ja menetlustõkked muudavad õiguse kättesaamatuks.
• EIK artikli 8 rikkumine:
  • Eraelu ja maine kaitse on jäetud meedia ja kohtute omavoli meelevalda.

Ettepanekud reformideks

1. Kohtusüsteemi reformid:
   • Kaotada menetlustagatise nõuded juhtumites, kus kaebaja esitab tõendid au ja eraelu rikkumise kohta.
   • Kehtestada kohtukulude ülemmäär, mis ei tohi ületa 10% nõutavast kahjuhüvitisest.
   • Tagada, et võitnud pool ei pea kandma vastaspoole kulusid.
2. Meedia vastutuse suurendamine:
   • Kohustada meediat tõendama avaldatud andmete õigsust enne avaldamist.
   • Kehtestada kõrged trahvid valeandmete avaldamise ja GDPR-i rikkumiste eest (alates 100 000 eurost).
   • Luua mehhanism, mis nõuab artiklite ja isikuandmete eemaldamist vaidluse korral 24 tunni jooksul.
3. Riiklikud meetmed ohvrite kaitseks:
   • Luua riiklik õigusabi fond, mis katab kulud ohvritele, kes võitlevad oma põhiseaduslike õiguste eest.
   • Kohustada Andmekaitse Inspektsiooni rakendama GDPR-i põhimõtteid rangemalt ja tagama meedia vastutuse.
4. Rahvusvaheline surve ja EIK kaebused:
   • Esitada Eesti riigi vastu kaebus Euroopa Inimõiguste Kohtusse (EIK), viidates artiklite 6, 8 ja 13 rikkumisele.
   • Taotleda rahvusvahelist sekkumist, et tagada GDPR-i ja Euroopa inimõiguste konventsiooni põhimõtete järgimine.

Miks süsteem on probleemne?

A. Skeemitamine kulude jaotamisel

• Praktika, kus hageja peab maksma suure osa vastaspoole advokaadikuludest, põhineb kohtute tõlgendusel, mis eelistab jõukamaid osapooli (nt suuri ettevõtteid nagu Delfi).
• See skeemitamine tekib sellest, et hageja nõuab midagi kas rikkumise tuvastamisi või raha, kahjutasu ja saab sealt näiteks 50%, siis kohus määrab 50% ka kohtukulusid võtjale.   Aga kohtukulud on 50 000 ja trahv on 1000 eur. Ehk inimene ohver saab 1000 eur õigust ja siis 25 000 kulusid Delfi omasid ja sii veel lisaks oma kulud ja nii need ohvrid pankroti viiakse.
• Kui vastaspoole kulud on ebaproportsionaalselt kõrged, siis isegi osaline kaotus võib tähendada hagejale rahalist katastroofi.
• Meedia firmadel pole advokaate selles menetluses üldse vaja. Aga ohver võib advokaati kasutada ja meedia firma peab ikka kohtukulud maksma ohvri.

B. Kohtukulude mõistlikkuse kontroll puudub

• Praegune süsteem võimaldab vastaspoolel esitada põhjendamatult suuri kulunõudeid, mida kohtud sageli aktsepteerivad. Nagu eelmnetluses mis pole kohtuni jõudnud 12 000 eur või siis tagatisi 6000 eur!! Tule taevas appi, kus nad elavad? Mis õigusmõistmine see on?
• Samal ajal ei arvestata hageja majandusliku olukorraga ega proportsionaalsusega. Eesti Meedia ohvrid on tavalised inimsed, kelle pole tihti palkagi ega tööd.

Väärareng kohtukulude jaotamisel

1. Kohtukulude ebaõiglane jaotus:
   • Kui kohus otsustab, et vastaspoole advokaadikulud on põhjendatud, võib see luua olukorra, kus hageja peab maksma suure osa vastaspoole kuludest isegi siis, kui ta osaliselt võidab.
   • Näiteks meediaettevõtete, nagu Delfi, advokaadikulud on sageli oluliselt suuremad, kuna nad kasutavad tipptasemel advokaate.
2. Hageja tegelik kaotus isegi võidu korral:
   • Kui kohus mõistab hagejale kahju hüvitamiseks näiteks 1000 eurot, kuid hageja peab maksma vastaspoole advokaadikulud, mis võivad ulatuda kümnetesse tuhandetesse eurodesse, muutub õiguskaitse sisuliselt karistuseks hagejale.

Selline kohtupidamine on kaotanud iga suguse mõtte nii ohvri jaoks kui Eesti Riigi kohtusüsteem tuleks kokku pakkida ja Ukrainasse saata Ukraina riiki kaitsma.

Järeldus: Kellele on kohtusüsteem mõeldud?

Kohtunik Anu Uritami otsus on ainult üks näide laiemast probleemist Eesti kohtusüsteemis ja meediamaastikul. Kui kohtusüsteem ja meedia ei kaitse enam ohvreid, vaid toimivad pigem rikaste ja võimsate huvides, on selge, et vajalikud on radikaalsed muutused. Õigus olla unustatud, GDPR-i järgimine ja inimväärikuse kaitse ei tohiks olla ainult paberile jäänud deklaratsioonid. Kõik, kes on kannatanud meedia või kohtusüsteemi poolt, peavad ühendama jõud, et seista oma õiguste eest ja taotleda õiglust, mida nad väärivad.

Kuidas sa saad analüüsida kohtuniku või ametniku otsust?

Neid AI roboteid on palju:

https://chatgpt.com

https://gemini.google.com/app

https://www.deepseek.com

Küsi robotilt “Analüüsi seda dokumenti ja kirjuta välja, milliste Eesti ja rahvusvaheliste seaduste vastu on eksitud?” lisa sinna dokumendi pdf või word file ja saad sekunditega raporti.

Ma pole viimase kahe saasta jooksul saanud ühtegi sellist raportit, kus kohtunik või ametnik poleks rikkunud seaduseid ja erinevaid menetluse ja protsessi reegleid. Olen analüüsinud sadu otsuseid ja kohtunike põhjendusi. Kõige suurem viga on, et kohtunikud ei tunne seaduseid ja nad ei tutvu põhjalikult kõigi tõenditega.

Toimetas Veiko Huuse

Loe lisaks: