USA asepresident JT Vance esines Münchenis Julgeoleku foorumil ja oma kõnes ta rõhutas, et Euroopas on surutud maha rahva vaba sõna, rahva häält kuulda ei võeta, puudub õiglus ja demokraatia on suures ohus. Eesti kohtusüsteem on korrumpeerunud ja see lugu on näide, et Vance ei eksinud. Olen varasemates artiklites tõendanud faktidega ära, et Eestit juhivad kohtunikud ja advokaadi, mitte valitsus. Seega, tuleb puhastada ära allikas. Kohtute esimees Villu Kõve ja Eesti president Alar Karis pole “lille” ka liigutanud korruptsiooni likvideerimiseks. Või on, näidake mulle nende tegevusi ja tulemusi, siis parandan oma kirjatükke ja arvamust? Eesti kohtusüsteemi sõltumatus ja erapooletus on olnud ühiskonnas pideva arutelu objektiks, eriti seoses viimaste aastate juhtumitega, mis on tekitanud avalikkuses kahtlusi õigusemõistmise aususes ja läbipaistvuses. Viimati on tähelepanu alla sattunud neli kohtunikku – Liina-Naaber Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson –, kes on keeldunud vastamast ajakirjanduslikule päringule, mis puudutas nende tegevust ühes vastuolulises kriminaalasjas.
Kas Eesti kohtunik Liina-Naaber Kivisoo kinnitas, et on korruptiivne: vaikimine kui vaikiv heakskiit?
Milles seisneb kahtlus?
Kiri, mille ma kõigile neljale kohtunikule saatsin on järgmine:
Küsimused, millele kohtunikud vastamisest keeldusid, puudutasid süütuse presumptsiooni, sõnavabaduse piiramist ja võimalikku huvide konflikti seoses prokurör Paul Pikmaga. Ainult kohtunik Liina-Naaber Kivisoo vastas lühidalt: „Aitäh pöördumast, kuid ma ei pea vajalikuks neile küsimustele vastata.“
Liina-Naaber Kivisoo vastus:
Selline vastus ning teiste kohtunike täielik vaikimine tõstatavad küsimuse: kas Eesti kohtunikud tunnevad, et nad ei pea avalikkusele aru andma oma tegevusest? Avalikkusel on õigus teada, kuidas kujundatakse õiguspraktikat ning kas õigusemõistmise süsteemis esineb võimalikku kallutatust või korruptsiooni.
Vaikimine kui süü tunnistamine?
Õigusriigis on üheks demokraatia alustalaks kohtusüsteemi läbipaistvus ja sõltumatus. Kui ajakirjandus esitab küsimusi, mis puudutavad kodanike õigusi ja vabadusi, ning kohtunikud keelduda vastamast, tekib kahtlus, kas neil on midagi varjata.
Seadus ei kohusta kohtunikke ajakirjanikele vastama, kuid hea õiguspraktika kohaselt peaksid nad olema valmis selgitama oma otsuseid ja positsiooni, eriti kui küsimuse all on põhiõiguste kaitse. Kas tegemist on tahtliku sooviga vältida ebamugavaid küsimusi või lihtsalt ükskõiksusega kodanike huvide suhtes?
Kohtunik Martin Tuulik tegi kõike ebaõiglaselt selles seadusi rikkuvas kohtuprotsessis:
Ebaõiglus ja varasemad pretsedendid
Need neli kohtunikku on avaliku huvi all mitme kannataja kohtuprotsessiga. Näiteks: Annika Urmi tõestisündinud loo põhjal on avalik internet satiire täis, mis on vabalt leitavad igale ühele. Annika Urm ei ole neid ise avaldanud! Tundub nagu tuletõrje autot süüdistatakse kõikides tulekahjudes. Need satiirid on avaldatud erinevatel veebilehtedel – Kus tehakse eksperimenti, kuidas mõjuvad kuritegelikud pealkirjad asjaosalisetele endile.
Satiirid on sõnavabadus põhiseaduse ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt. Neli kohtunikku Vallo Kariler, Liina-Naaber Kivisoo, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson on tutvuste ja mõjuvõimu kaudu leidnud prokuröri Paul Pikma Viru kohtumajast, kes just tegeleb ebaseadusliku süüdimõistmisega, piirates sõnavabadust läbi satiiride kriminaliseerimise. Kui need neli kohtunikku ei saa aru, et satiirid on lubatud põhiseadusega, Euroopa Inimõiguste Kohtu konventsioonide ja praktikaga, mida võib arvata ülejäänud ametkondadest?
Lisaks on Vallo Kariler tähelepanu all ka Kristiina Heinmetsa lapsehooldusõiguse jagamise protsessis.
Õigusriik kriisis?
Kui kohtunikud ei tunne vajadust oma tegevust selgitada, võib see süvendada ühiskonnas usaldamatust õigusriigi vastu. Avalikkus peab saama vastuseid küsimustele, mis puudutavad kohtunike sõltumatust, huvide konflikti ning sõnavabaduse piiramisega seotud pretsedente.
Kohtuniku roll demokraatlikus ühiskonnas ei ole pelgalt otsuseid langetada, vaid ka õigusemõistmise usaldusväärsust ja läbipaistvust tagada. Kui kohtunikud keelduda ajakirjanduslikest päringutest, võib see olla märk sügavamast kriisist Eesti kohtusüsteemis.
Satiirid ja sõnavabaduse kaitse
Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on korduvalt rõhutanud, et sõnavabadus hõlmab ka provokatiivseid ja solvavaid avaldusi. Avaliku elu tegelased, sealhulgas kohtunikud, peavad taluma kõrgendatud kriitikat.
EIK praktika kohaselt:
- Lingens vs. Austria (1986) – ajakirjaniku süüdimõistmine poliitiku kritiseerimise eest rikkus sõnavabadust.
- Handyside vs. Ühendkuningriik (1976) – sõnavabadus kaitseb ka šokeerivaid ja häirivaid avaldusi.
- Oberschlick vs. Austria (1997) – satiir on oluline sõnavabaduse väljendusviis ja seda kaitstakse ka äärmuslikus vormis.
- Thoma vs. Luksemburg (2001) – ajakirjanikel on lubatud kasutada liialdusi ja provokatsioone avaliku debati raames.
- Castells vs. Hispaania (1992) – riigivõimu kritiseerimine on demokraatliku ühiskonna osa.
Kui 4 kohtunikku ja prokurör Paul Pikma suudavad sellest hoolimata teha satiiridest kriminaalasju, siis mis see on, kui mitte korruptsioon?
Kui kohtunikud ise ei tunne ja ei järgi seadust, siis mis see on?
Näiteks on Fonte.News kajastanud Eneke Rootsi juhtumit: TikTok-postitused ja satiiri kriminaliseerimine
Eneke Rootsi juhtum TikTokis on selge näide sellest, kuidas satiiri kasutatakse enesekaitseks ja ühiskondlike probleemide tõstatamiseks, kuid kuidas see seejärel võimendatakse kriminaalasjaks. Roots kasutas TikToki, et satiirilisel moel rääkida talle tehtud ülekohtu ja ahistamise eest. Tema postitused olid suunatud eelkõige Postimees Grupp AS-i, Katrin Lusti ja nende advokaatide tegevuse vastu, kes olid teda laimavate artiklite ja kohtuprotsessidega aastate jooksul kahjustanud.
Kuid selle asemel, et tunnustada satiiri seaduslikkust ja sõnavabadust, suutis prokuratuur koostöös kohtunike ja advokaatidega muuta need postitused kriminaalmenetluse aluseks. Satiiri peeti “küberahistamiseks”, vaatamata sellele, et see on rahvusvaheliselt tunnustatud ja kaitstud väljendusvorm.
Video: Veiko Huuse ja Annika Urm räägivad meediaterrorist, süütuse presumptsioonist ja EV Põhiseadusest.
Lugu jätkub.
Loe lisaks:
