Toimetusele on saadetud mitmeid vihjeid, et homme 11.03. toimub kolmas e-häälte lugemine (mille kohta avaldati ETV saates Esimene Stuudio ainult algusaeg kl 11). Kuid Valimised.ee kodulehel ega teistel meediakanalitel mingit sellekohast infot pole.

Kas see lugemine kavatsetakse teha meie koduses Eesti Vabariigis ilma vaatlejaid lubamata, mis tähendab, et kontroll Eesti põhiseaduse §1 defineeritud kõrgema riigivõimu üle võetakse rahvalt ära. 

Vihjatud on, et isegi valimisteenistuse poolt seatud formaalsed tingimused täitnud nn. “registreeritud” vaatlejad(cf. süsteemne opositsioon) pole kutset häälte lugemisele saanud ning neid kavatsetakse alusetult diskrimineerida ning seeläbi valimiste ausust diskrediteerida. 

Sellise olukorraga ei tohiks nõustuda, ning palun teie kõigi ühist pingutust, et saaksime halva pretsedendi eos ära hoida mitte tegeleda hiljem selle tagajärgedega. 

Palun jagada seda teadet, et üldsus teadlik oleks riigis toimuvast.

Kogenud raamatukogutöötaja nii kindel minu otsuses ei olnud ja tal oli õigus.  Peale uute  kirjutiste valmimist järgnenud neljal aastal tuli taas mõte need  kokku siduda ja kirjastada  Digaris.  Tegin valiku ja sõelale jäi 42 lühemat või pikemat kirjutist. Suuresti on need  avaldatud ajakirjanduses, aga pikemad mitte, sest väljaanded neid vastu ei võta. Ühtlasi tunnetasin  omal nahal Eesti väiksust ja piiratust, kuigi Lennart Meri pidas Eestit parajaks.

Kirjutades mingil teemal ei pidanud ma silmas kellegi erakondlikke huve ja ajalehtede kallakut, vaid esitasin probleeme nii, nagu mina neid tajusin. Kui ei avaldatud, siis jäid kirjaread seisma, oodates paremaid aegu. Mida ma vajasin, see oli kollektiivne intellekt. Selle vajaduse olin tahtmatult kaasa võtnud professor Akivo Lenzneri juurest TRÜ mikrobioloogia kateedrist viis aastakümmet tagasi. Nimelt ei tohtinud  ühtki teadusartiklit avaldada enne läbivaatamist omavahel ja konsultantidega. Selleks, et vältida vigu ja olla täpne sõnastuses. Täna väljendaksin Akivo Lenzneri nõuet kui kollektiivse intellekti printsiibi omaksvõttu.

Minu kirjutistes  on kollektiivse intellekti  ülesannetes kasutatud Toompea Haridusseminaris (THS)  osalejaid.  Varasemates raamatutes olen   THS juba iseloomustanud, aga muutlikus maailmas on ka tema muutunud. Selle   eelarveta ja ilma aadressita haritlasühenduse viimane täismahuline koosolek toimus aastal 2019. Koosoleku ettevalmistustööst ja seminarist on  käesolevas väljaandes kaks artiklit. Siis tuli koroona ja seminarist sai virtuaalseminar – materjale ja mõtteid vahetasime meilitsi. THS adressaate on saja ringis. Kõiki neid tahan tunnustada THS 27. tegevusaastal panuse eest käesolevasse raamatusse. Muidugi enda loomingu eest, mida on sõprade poolt läbi vaadatud ja korrigeeritud, vastutan siiski mina.

Pean  tunnistama paljude artiklite  kriitilist ja  publitsistlikku iseloomu. Leian, et minu paljud adressaadid paljudest asutustest on selle ära teeninud. Õiguskantsleri büroost on mind isegi soovitatud kohtu poole pöörduda. Minul on siiski meeles vanaisa kogemus, kes paruni vastu käis kohtus neli aastat. Ta võitis, sest tsaariaegses kohtus, mida oli kujundanud näiteks Anatoli Koni, oli selline võimalus.  Nüüd ma selles kahtlen.  Endise tippametnikuna tunnen enda kohust  aidata märgukirjadega tänast ametnikkonda ja poliitikuid leidma paremaid lahendusi ja teha paremaid otsused. Nimetame seda võtet sokraatilise meetodi modifikatsiooniks.  Siiani pole sellel tuntavat mõju olnud kui  välja arvata 1995. aastal Riigikogule soovitatud sõna “rahvatervis“ kasutuselevõttu. Aga kes teab!  Karl  Ristikivi ju  kirjutas, et ka sisaliku tee kivil jätab jälje…  

Tosin aastat tagasi viisime Toompea Haridusseminaris läbi küsitluse haridus- ja võimu-institutsioonide oskuspädevusest. Selle väherõõmustavad tulemused  on avaldatud  aastal 2016 ilmunud raamatus  „Perekonnast, kodust, põhiseadusest ja riigist“ ja kuues järeldus kõlab nii: „Vaja oleks selgusele jõuda, millest on tingitud elementaarse asjaajamiskorra eiramine  valitsusasutustes, rääkimata siis veel kodanikuühiskonna parameetrite täitmisest. On päevaselge, et kodanikualgatust tõrjuva tööstiili taga on suuresti kinni ministeeriumide sisuline töö ja küllap ka kogu elu Eestimaal.“

Viis aastat tagasi ilmunud   digiraamatus „Iseloomu tahumata tahud“   jätkasin seda teemat.

Digiraamatu pealkiri oli mõjutatud selle avakirjutisest XII sajandil tegutsenud kardinal Lotario traktaadist „Inimelu viletsusest“. See  oli kirjutatud enne kui temast sai paavst Innocentius III, kelle toetusel käivitati  ristisõja Liivimaal.  Oma raamatus meenutasin, et  juba mitu aastat  tagasi pöördusime küsimustikuga nende poole, kelle jaoks mingi valdkond on igapäevatööks ja palgatööks. Vastuste analüüsil  ilmnesid  ka Eesti  suurimad probleemid. Need on hoolimatus, harimatus ja vastutamatus, mis   üksikult võttes või kõik koos on saanud Eesti arengu peamiseks tõkkeks – see oli meie põhisõnum.

 Näib, et enamikul nn. juhtivatest töötajatest ei ole piisavat ettevalmistust juhtimiseks, valitsemiseks, haldamiseks, sidustamiseks ega iseregulatsiooniks vajalike eelduste loomiseks. Toompea Haridusseminari panus oleks  tähelepanu juhtimine sellele, kuidas võiks Eesti ühiskonnas tekkinud  probleeme  käsitleda – et neid ei saa lahendada. Siiski on võimalik muuta kõike seda, millest probleemid on tingitud. Selles raamatus ongi käsitletud teemasid, mida elu ise on püstitanud ja mis olid jõukohased THS arutlusteks.

 Käesolev raamat „Inimloomuse tahumata tahkude tahumine“  on käsitluselt ja vormilt  jätkuks  varasematele. Ikka pöördumised ja kirjad ametiasutustele, kirjutised peavoolumeedias välditud   valdkondadest, sekka mõni koduloolise kallakuga lugu, siis esseed usundiloost ja rahvusvaheliselt tuntud  filosoofide mõttemaailmast. Ka siin  on  kasutatud mitmetes kirjutistes  Toompea Haridusseminarist osavõtjate arvamusi, seisukohavõtte ja tekste nende loal, kas autoreid nimepidi või initsiaalidena mainides. On päris selge,  et ilma nende osaluseta oleksid minu read olnud lahjamad. Suur-suur tänu kõikidele, kes oma arvamust endale ei hoidnud. Lisan siinkohal oma meiliaadressi jaak.uibu@mail.ee , kui kellelgi on jõudu olnud siiani lugeda. Ehk on tal ka jõudu saata autorile paar rida.

Mõni aasta tagasi sain oma lugejatelt tagasisidet artiklite kommentaaridest. Nüüd on see allikas kokku kuivanud. Aastal 2019, kui valmistasime ette rahvastikuseminari, pöördusin netiportaali  „Objektiiv“ lugejate poole mitmete küsimustega rahvastikutaaste vallas, milledele  saabus kümmekond  suure väärtusega vastuskirja. Olge te kõik tänatud, kuigi tänu hilines mitu aastat.

L õ p u k s  lühidalt kõige olulisemast, mida oleme käesolevas väljaandes käsitlenud. Hõlbustamiseks on lisatud on raamatu  lehekülje numbrid koos autorite äramärkimisega.

* Loomata on peaministri rahvastikubüroo; demograafiline kriis avaldub taasiseseisvunud Eestis sündimuse  enneolematus kokkukuivamises –  2022. aastal oli see Eesti iseseisvusaja madalaim ja Kaja Kallase valitsuse suurim häbiplekk.  Eesti esimene  naispeaminister ei jää rahvale meelde Eesti rahva kestmise eest isikliku vastutuse võtmisega (lk 128). 

* Muuta usundilugu kooliprogrammides muude ainetega võrdsustatuks, et uus põlvkond saaks ettevalmistuse  vaimueluks. Siiani realiseerimata.

* Oleks hädavajalik tegelda  loomujoontega, mis meid kui rahvust iseloomustavad, mida me siinses kultuuris jagame omavahel, ja siis võtta teadlik hoiak, kuidas vabaneda sellest, mis meie sidet lõhub ja meid kahjustab. Nt. lömitamine suurte (keelte) ees ja ülemusehirm, ka müüdavus. Teisalt võiks jõudu anda selle teadvustamine, mis on meis erilist ja mille üle olla uhke (Tiiu Kuurme, lk 67). Sama meelt on ka käesoleva kogumiku pealkiri.  

 * Kui teatud kultuurinähtusi tähtsaks pidavaid isiksusi on palju, on tekkinud vaimueliit ehk hulk inimesi, kes on vaimustunud sellest, mida nad teevad ja sellest, et nende tegevusel on rahva hulgas edu ja toetus. Nende  tegevus on prestiižne ja innustab ka enamust ühiskonnast. Kui neid inimesi (oma kultuurist vaimustunud eliiti) aga jääb alla kriitilise piiri, siis toimub muutus teises suunas. Esialgu tekib vaikiv enamus. Suur osa inimesi tunnetab, et see, mis juhtub ei ole nende huvides, kuid ei suuda tegutseda selle vastu. Järk-järgult jääb neid inimesi vähemaks,   inimesed lepivad olukorraga (M. ja A. Kirch, lk 73).

 * Vanamoelise kodanliku intelligentsi meedium – arutelu – on kadumas. Isegi juba üksikisikud ei oska enam vestelda, ja teavad seda ise ka; sellepärast ongi nad teinud mängust nii tõsise ja vastutusrikka institutsiooni, mis nõuab kogu nende jõudu, nii et pole enam vestlust ega vaikust. Nii on see ka suurtes asjades… Mõtlemisel on võhm väljas  ja ta piirdub üksikfaktide  fikseerimisega (Horkheimeri ja Adorno sõnad 80 aastat tagasi, lk 159; ka klipikultuur lk 110). 

* Ühiskonnas ei saa muuta seda, mida oleks vaja muuta. Paradoks? Jah!  Muutuste saavutamiseks ja kinnistamiseks on vaja tegeleda kõige sellega, millest sõltub kõnealuse süsteemi funktsioneerimine, muutmine ja areng; eeskätt, kõige selle hoidmine, mida muuta ei või… Otstarbekas oleks fikseerida igaliiki põhimäärustes mitte KOHUSTUSED, vaid VASTUTUS; ka vastutusala (Ü. Vooglaid lk 24)

* Enneolematud  teaduslikud ja tehnoloogilised edusammud, mis on maailma ühendanud, on andnud inimkonna võimusesse iseenda olematuks muutmise aatomisõjas. Me hakkame teadlikuks saama tõest, et oleme end tahtmatult pannud uude olukorda, kus inimkonnal tuleb võib-olla valida kahe äärmise võimaluse vahel: kas sooritada genotsiid või õppida edaspidi elama ühtse perekonnana…  Selleks, et päästa inimkonda, peame õppima elama üheskoos ja üksmeeles, hoolimata religiooni, tsivilisatsiooni, rahvuse, klassi ja rassi põlistest erinevustest. Peame üksteist tundma, mis tähendab üksteise mineviku tundmist… Meil tuleb üksteise kultuuripärandit mitte üksnes mõista ja tunnustavalt hinnata vaid peame seda väärtustama ja armastama inimkonna ühise aardena (Arnold J. Toynbee, lk 45-46).

* Kõlbluse kuldreegel:  Konfutsiuse sõnul on: „Mida ei taha endale,   seda ära tee   teistele“ ja Jeesus Kristus ütles viis sajandit hiljem: „Kõike  siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke ka teie nendele“ (lk 88). Oleks tore, kui meie poliitikud ja ametiisikud omandaksid kõlbluse kuldreegli.

* Abielu ei tähenda mitte ainuüksi tasakaalulist olukorda, vaid ka ühist ja solidaarset vastupanu surmale. Abielus ümbritseb allutamist lepitus – just nagu ajaloos, kus humaansus on siiani edenenud ainult ja otseselt barbaarsuse arvel, mille ta kinni katab (Horkheimer ja Adorno, 160).

* Neli  kuud on möödunud  sellest ajast, kui sotsiaalministeeriumile kirjutasin märgukirja soovitusega koostada kogumik (arenguseire kogumik)  üldpealkirjaga  „Kolm ja pool aastakümmet Eesti tervishoius ja sotsiaalvaldkonnas – edasiminek,  paigalmarss või  tagasiminek“. Hoolimata meeldetuletusest, saadetud teabenõudest ja ka pöördumisest  rahandusministeeriumi ametnike poolt ei ole kirjale reageeritud (lk 173 -176).  Järgnevatele põlvedele pakub kahtlemata  huvi, kes sotsiaalministeeriumis ignoreerisid nii visalt märgukirjadele vastamise seadust. Raiume kroonikasse  need nimed:  Peep Peterson, tervise- ja tööminister;  Signe Riisalo, sotsiaalkaitseminister;  Maarjo Mändmaa, kantsler.

* Miks ei ole inimkond jõudnud tõeliselt inimväärse seisundini, vaid on langemas uude barbaarsusesse. Me alahindasime selle teema käsitlemise raskusi, kuna meie usaldus tänapäeva inimese teadvuse vastu oli ikka veel liiga suur…Tänapäeva  teaduse suurte avastuste eest tuleb maksta teoreetilise hariduse aina süveneva mahajäämusega (Horkheimer ja Adorno sõnad 80 aastat tagasi, lk 151). Karl Marx ütles oma arvamuse: „Inimesed teevad omaenda ajalugu, aga nad ei tee seda vabatahtlikult ja vabalt valitud oludes“. Need K. Marxi  sõnad leidsin Cord Aschenbrenneri raamatust „Pastoraat“, mis on kirjutatud baltisaksa pastorite   Hoerschelmannide  suguvõsast Eestis 250 aasta vältel.

* Kes küll suudaks tahuda inimloomuse teravaid tahke! Aga proovima peab. Kõik rahvad ja nende ministeeriumid on kutsutud elama Kristuse ja Konfutsiuse  juhtmõtete vaimus, kuhu kuulub eelkõige kõlbluse kuldreegel.

Autor Jaak Uibu, Aino Järvesoo auhinna laureaat 2022, meditsiinidoktor ja Toompea Haridusseminari asutajaliige

Jaak Uibu artikkel Fonte.News kanalis: