Fonte.News toimetuseni jõudnud materjalid, kirjavahetused ja menetlusdokumendid tõstatavad küsimusi selle kohta, kas kriminaalasjas osalenud kaitsealusele tagati professionaalne, aktiivne ja sõltumatu kaitse või jäi kaitsealusele mulje, et tema huvid ei olnud menetluses piisavalt esindatud.

Artikli keskmes on vandeadvokaadi abi Marika Suurpere ning tema tegevus Advokaadibüroo Sirje Must koosseisus. Tegemist ei ole süüdistava käsitlusega, vaid ülevaatega asjaoludest, mis uuriva ajakirjaniku hinnangul väärivad avalikku tähelepanu ja selgitusi.

Kaitsealuse ja advokaadi kommunikatsioon tekitas küsimusi

Toimetuse käsutuses olevate kirjade põhjal jäi kaitsealusele mulje, et tema kaitsepositsioon jäi suuresti tema enda kujundada ning advokaadi poolne strateegiline juhtimine oli ebapiisav.

Ühes kaitsealusele saadetud kirjas kirjutas advokaat:

„Millise kaitsepositsiooni võtate? Käesolevalt ei ole teie positsioon minule enam (juba ammu) arusaadav.“

Kaitsealuse hinnangul tekitas selline suhtlus küsimuse, kas kaitset juhtis advokaat või eeldati, et õigusliku strateegia määrab klient ise.

Teises kirjavahetuses küsis kaitsealune advokaadilt:

„Miks mina pean teile oma kaitse ideid looma? Mina pole advokaat, mina ootan neid teilt!“

Kaitsealuse sõnul ei saanud ta menetluse jooksul piisavalt konkreetseid vastuseid küsimustele, mis puudutasid:

• ekspertiiside vaidlustamist,
• menetluse lõpetamise võimalusi,
• kaitsetaktikat,
• ning seda, milliseid samme advokaat reaalselt tema kaitseks astus.

Õigusriigis eeldatakse üldjuhul, et kriminaalkaitse ülesanne on aktiivselt kaitsta klienti, analüüsida tõendeid, vaidlustada ebaproportsionaalseid meetmeid ning pakkuda professionaalset strateegilist nõu.

Vaidlused ekspertiiside ja tõendite üle

Täiendavaid küsimusi tekitasid kohtuarstlike ekspertiisidega seotud asjaolud.

Kaitsealuse hinnangul sisaldasid kaks varasemat ekspertiisiakti valeandmeid ning olid vastuolus tema digiloo, arstitõendite ja raviarstide hinnangutega. Kirjavahetuste põhjal palus kaitsealune korduvalt, et advokaat:

• vaidlustaks ekspertiisiaktid,
• esitaks kohtule täiendavad seisukohad,
• kutsuks vajadusel eksperdid kohtusse,
• ning taotleks võimalike vastuolude kontrollimist.

Advokaat vastas muu hulgas, et:

„Kaitsetegevus ei seisne üksikute taotluste esitamise sageduses, vaid õiges ajastuses ja õiguslikus põhjendatuses.“

Kaitsealusele jäi siiski mulje, et tema jaoks keskseid tõendiküsimusi ei käsitletud piisavalt aktiivselt või läbipaistvalt.

Vaidlusi tekitanud soovitus minna vahi alla

Eriti tähelepanuväärseks peab toimetus kirjavahetust, kus käsitleti võimalikku vahi alla võtmist.

Advokaat kirjutas kliendile muu hulgas:

„Kui istungi aega enne suve paika ei saa ja tuleb vahistamismäärus, siis viibite nii kaua vahi all, kui menetlejatel ja ka minul see aeg tekib, et istungit pidada.“

Teises kirjas lisati:

„Kas annate ennast üles ja saame edasi minna kohtuvaidlustega või ootame, millal teid vahi alla võetakse?“

Kaitsealusele jäi nende kirjade põhjal mulje, et tema põhiõiguste kaitsmise asemel normaliseeriti võimalust viibida määramata ajaks vahi all.

See tekitas küsimusi eriti olukorras, kus samaaegselt olid kaitse poolt esitatud kaebused kõrgematele kohtutele väitega, et vahistamine oli ebaproportsionaalne ja õigusvastane.

Küsimused eriliigiliste isikuandmete kaitse kohta

08.04.2026 toimunud kohtuistungiga seotud kirjavahetustes tõstatas kaitsealune küsimuse, et istungil käsitleti ajakirjaniku juuresolekul tema terviseandmeid, elukohaolukorda ja muid tundlikke isikuandmeid.

Kaitsealuse hinnangul ei reageeritud sellele piisavalt aktiivselt ega taotletud tema eraelu tugevamat kaitset.

Advokaadi Marika Suurpere vastuse järgi oli kinnise istungi taotlust varasemalt proovitud, kuid kohus ei pidanud seda põhjendatuks. Samuti viitas advokaat sellele, et kaitsealusel endal oli võimalik kohtus oma vastuväiteid väljendada.

Kaitsealune leidis siiski, et olukorras, kus ta osales videosilla kaudu ega näinud täielikult kohtusaalis toimuvat, oleks pidanud advokaat tema õigusi aktiivsemalt kaitsma.

Küsimused sõltumatuse kohta

Materjalidest nähtub, et advokaat Marika Suurpere olevat kaitsealusele viidanud headele suhetele nii prokuröri Paul Pikmaga kui ka kohtunik Marju Persidskajaga.

Kuigi juristide professionaalne suhtlus menetlusosaliste vahel on tavapärane, võib selline kommunikatsioon kaitsealuses tekitada küsimusi kaitse sõltumatuse kohta.

Fonte.News toimetusele saadeti anonüümne vihje, milles väideti, et advokaadibüroo Sirje Must ja advokaat Marika Suurpere tegutsevad väidetavalt liiga tihedas koostöös riigiasutusega KAPO. Toimetus ei ole suutnud neid väiteid sõltumatult kontrollida ning käsitleb neid üksnes vihjena, mitte faktina.

Toimetus edastas vihje ka advokaadile Marika Suurperele kommentaari saamiseks, kuid vastust ei saadud.

Tähelepanuväärseks peab toimetus asjaolu, et kaitsealuse hinnangul keskendus advokaat Marika Suurpere anonüümse vihje saatja tuvastamisele rohkem kui kliendi kaitsmisele.

Küsimused riigi õigusabi süsteemi kohta

Toimetus juhib tähelepanu sellele, et riigi õigusabi korras määratud advokaati ei vali kaitsealune ise.

Käesolevas juhtumis määrati kaitsjaks advokaat riikliku süsteemi (Prokuratuuri) kaudu ning kaitsealusel puudus võimalus valida endale kaitsja vabalt.

See tõstatab laiema küsimuse, kuidas tagatakse riigi õigusabi (RÕA) puhul kaitse sõltumatus olukorras, kus kaitsealune kaotab usalduse talle määratud advokaadi vastu.

Avalikud kommentaarid ja büroo vastutus

Küsimusi tekitasid ka avalikud kommentaarid meedias.

Kaitsealuse sõnul ei olnud ta isiklikult kohtunud vandeadvokaat Sirje Mustaga, kuid samal ajal anti büroo nimel meediale hinnangulisi kommentaare kaitsealuse käitumise kohta.

Toimetusele jäi mulje, et büroo avalikud kommentaarid erinesid sellest, mida kaitsealusele menetluse käigus kommunikeeriti.

Täiendavalt tekitas küsimusi vastutuse jaotus büroos. Kaitsealuse ja toimetuse hinnangul viitas Sirje Must suhtluses sellele, et iga advokaat tegutseb iseseisvalt, kuigi Marika Suurpere tegutses tema patrooni juhendamisel.

Toimetuse hinnangul tõstatab see küsimuse, kuidas jaguneb vastutus advokaadibüroos olukorras, kus avalikkuse ees esinetakse ühise büroona, kuid probleemide korral viidatakse individuaalsele vastutusele.

Vastamata küsimused

Toimetus pöördus kommentaaride saamiseks nii Marika Suurpere kui ka vandeadvokaat Sirje Musta poole, kuid artikli avaldamise hetkeks vastuseid ei saabunud.

Samuti jäi toimetusele mulje, et büroo avalikud kommentaarid meedias erinesid oluliselt sellest, mida kaitsealusele menetluse käigus kommunikeeriti.

Laiem küsimus Eesti õigusruumile

Käesolev juhtum tõstatab laiema küsimuse: kui sõltumatu ja aktiivne on kriminaalkaitse Eestis olukorras, kus kaitsealune tunnetab, et tema advokaat ei võitle ebaõiglase süsteemiga, vaid kohandub sellega?

Kas kaitseadvokaadi roll on üksnes menetluse administreerimine või peab advokaat aktiivselt seisma kliendi põhiõiguste eest ka siis, kui see tähendab konflikti prokuratuuri või kohtuga?

Need küsimused vajavad avalikku arutelu.

Toimetusele on laekunud ka teisi pöördumisi, milles on väljendatud rahulolematust riigi õigusabi kvaliteedi ja kommunikatsiooni osas erinevates menetlustes, seal hulgas ka Marika Suurperega seonduvalt. Samas on toimetusel olemas ka mitmeid näiteid juhtumitest, kus riigi õigusabi (RÕA) korras määratud advokaadid on näidanud üles väga kõrget professionaalset taset nii kliendi kaitsmisel kui ka suhtlemisel.

Oma 56 aastase elukogemuse juures, olles esinenud üle maailma motivatsioonikoolitajana ja elutreenerina, mitme raamatu autor ja kaasautor, julgen öelda, et Marika Suurpere suhtumise ja käitumise näide võiks olla advokaatide õpikus peatüki all “Nii ei tohi advokaat kunagi teha”.

Seetõttu peab toimetus oluliseks avalikku arutelu selle üle, millised standardid peaksid kehtima riigi õigusabi korras määratud kaitsjatele ning kuidas hinnata olukordi, kus klient tunnetab, et tema kaitse ei olnud piisavalt aktiivne või usaldusväärne.

Toimetuse märkus

Artikkel põhineb toimetusele edastatud kirjavahetusel, kaitsealuse selgitustel ning avalikult kättesaadaval informatsioonil. Kõik kirjeldatud hinnangud ja järeldused väljendavad asjaosaliste subjektiivseid seisukohti ning neid ei tule käsitleda tõendatud faktiväidetena.

Toimetus (Veiko Huuse) on saatnud avaliku päringu ka Eesti Advokatuurile (29.05.2026). Kui saame vastuse, siis täiendame seda lugu jooksvalt.

TÄIENDUS 10.06.2026

Fonte.News toimetus sai Eesti Advokatuurilt vastuse. Hämmastama paneb see, et kirjale on alla kirjutanud “Eesti Advokatuur” (juriidiline nimi – fiktsioon) aga puudub päris inimese nimi – vastutaja. Selline suhtlemise stiil tekitab palju uusi küsimusi. Vastus pildina:

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui minu lood Fonte.News kanalis on sinu arvates väärtuslikud, siis palun toeta minu valgustegevust:

Loe lisaks:

Kuula lisaks:

Aga niipea, kui see sama inimene astub maailma, kus elavad teised inimesed, tekib teine reaalsus. See ei ole enam ainult sisemine vabadus, vaid ka väline kord – selle maailma kord ja reeglid.

Ja just selles kahe maailma – sisemise vabaduse ja välise süsteemi – pingeväljas muutub üks näiliselt lihtne asi üllatavalt oluliseks ehk peamiseks: postiteenistus (postiteenus). Pole vale väita, et selle maailma kõrgeim maapealne tiitel on süsteemides toimetav inimkehastuses postiteenistuse “Postiülem“.

Kiri, mis peab kohale jõudma

Maailm enne internetti ei olnud vähem arenenud – ta oli teistsugune

Enne digiajastut ei olnud küsimus, kas teade “saadeti”. Küsimus oli, kas see jõudis kohale.

Ajalugu näitab, et võim ei seisnenud ainult relvades või rahas, vaid info liikumises. Rooma riigi kullerteenus cursus publicus oli üles ehitatud just selleks, et keisri sõna jõuaks kohale muutumatult. Sajandeid hiljem kasutas sama põhimõtet ka Tšingis-khaan – mitte lihtsalt sõnumite saatmiseks, vaid nende kohalejõudmise ehk kättetoimetamise tagamiseks.

“Sõnum, mis ei jõua kohale, ei eksisteeri.”

See põhimõte kehtib ka täna, hoolimata sellest, kui palju on tehnoloogia arenenud.

Digimaailm lubab, postimaailm tõendab

Tänapäeval on lihtne saata e-kiri. Veel lihtsam on allkirjastada dokument digitaalselt süsteemides nagu DigiDoc või vaadata kohtuasju e-toimik keskkonnas. E-Kiri internetis pole kättetoimetamine ehk pole käest kätte andmine.

Internetis tundub kõik kiire, puhas ja turvaline.

Aga sellel on üks väga nõrk koht, mis tühistab kirja inimeselt inimesele reaalelus üleandmise – kättetoimetamise – jõu: see kõik toimub kusagil mujal kui reaalses ruumis.

Serverites. Pilves. Koodis.

Seal, kus:

• postkast võib olla täis
• kiri võib sattuda rämpsposti
• konto võib olla häkitud
• süsteem võib tõrkuda

Ja mis kõige olulisem:

seal ei ole alati võimalik lõplikult tõendada, et inimene sai teate kätte ja oli sellega päriselt tutvunud.

Digitaalne maailm kinnitab, et midagi saadeti.
Füüsiline maailm kinnitab, et midagi jõudis kohale.

Oluline on ka see, et inimesed “ärkavad” ja mõistavad tehnoloogiate ohtusid nende eraelu privaatsusele ja andmetele. Inimesed eemalduvad aina rohkem digi ja internetimaailmast tervise ja turvalise elu nimel. Paljud Inimesed ei kasuta internetti, digisüsteeme ja nutiseadmeid enam.

Postiteenistuse postiteenus – vaikne, aga kindel

Siin tuleb mängu postiteenus.

Eestis täidab seda rolli Omniva, kuid selle tähendus on universaalne.

Kui kiri tuuakse inimese uksele:

• see on füüsiliselt kohal – inimeselt inimesel üleandmiseks ja vastuvõtmiseks
• seda saab vastu võtta või sellest keelduda
• kuller saab teha märke, mis juhtus

Kui inimene ütleb:

“Ma ei võta seda vastu”

siis ka see on teave. Ja see jääb kirja.

See on oluline vahe.

Digitaalses maailmas ei saa keegi sama selgelt öelda:

• kas inimene nägi teadet
• kas ta ignoreeris seda teadlikult
• või kas see ei jõudnudki temani

Postiteenus ei sunni inimest nõustuma.
Ta lihtsalt paneb fakti paika: teade on kohale toodud.

Vaba tahe ja süsteem – kaks paralleelset reaalsust

Siin jõuame sügavamale tasandile.

Inimene võib uskuda, et:

• ta ei soovi olla süsteemi osa
• ta ei nõustu ID-kaardi või isikukoodiga
• ta tahab elada väljaspool kehtivaid reegleid

See arusaam tuleneb loogilisest mõttest:

kui ma ei nõustu, siis see ei kehti minu kohta

Vaba tahe tähendabki võimalust mitte nõustuda.

Aga selle maailma maatriksi programmid inimese vaba tahtega ei arvesta – õiguslik programmeeritud maailm toimib teisiti.

Inimene saab sündides Isikukoodi ilma lepinguta – see pannakse, tahad või ei taha ja sa oled süsteemis. Seda ei anta allkirja vastu. See tekib koos inimese sünni registreerimisega süsteemis nagu Rahvastikuregister.

See tähendab, et inimene ei “liitu” süsteemiga samamoodi nagu ta liitub näiteks teenusega. Ta on sellesse paigutatud juba algusest peale.

Kas ta saab sellest eemalduda?

Teoreetiliselt võib inimene püüda elada:

• ilma dokumentideta
• ilma pangata
• ilma ametlike struktuurideta

Mõnes mõttes “süsteemist väljas”.

Aga isegi siis jääb ta füüsiliselt mingile territooriumile, kus kehtivad reeglid. Isegi kui ta elab dzunglis, Amazonase vihmametsades, kusagil Tiibeti mägedes – need on mingi riigi maa ja selle riigi reeglid. Täielik väljumine tähendaks elamist kohas, kus riiklik kord praktiliselt puudub – mis tänapäeva maailmas tähendab pigem ellujäämist kui vabadust.

Politsei ja kohtukutsed – miks see tundub vale

Kui ametlik teade tuuakse inimesele politsei poolt, tekib sageli tugev sisemine vastureaktsioon.

Munder. Relv. Nimi “politsei”.

Need ei ole neutraalsed sümbolid.

Politsei- ja Piirivalveamet täidab küll seadusest tulenevat rolli, kuid inimese tajus võib see tunduda surve või isegi hirmutamisena.

Ja siin on oluline eristus:

• see tunne on reaalne
• aga see ei määra dokumendi õiguslikku kehtivust

Postiteenus seevastu ei kanna sama emotsionaalset laengut. Ta ei tule relvaga. Ta ei esinda otseselt sundi. Ta ei hirmuta.

Ta lihtsalt edastab kirja.

Kohtukutsed ja kättetoimetamise probleem

Viimastel aastatel on Eestis sagenenud olukorrad, kus kohtukutsed ja muud ametlikud teated ei liigu enam traditsioonilise postiteenuse kaudu, vaid saadetakse e-posti või digisüsteemide kaudu. Praktikas on see toonud kaasa vaidlusi, kus tekib küsimus: kas teade tegelikult jõudis adressaadini ja kas seda saab usaldusväärselt tõendada. Kuigi elektrooniline suhtlus on seadusega lubatud, on kohtutel siiski kohustus tagada, et kättetoimetamine oleks tõendatav. Kui see jääb ebaselgeks – näiteks ei ole kindel, kas e-kiri jõudis kohale või kas adressaat sellega tutvus –, võib see mõjutada menetluse õiglust ja usaldusväärsust. Sellistes olukordades kerkib taas esile postiteenuse roll kui selgema ja vaidlustatavuse mõttes tugevama tõendusmehhanismina, eriti juhtudel, kus kaalul on inimese õigused ja kohustused.

Miks postiteenus jääb oluliseks

Kõike seda kokku pannes tekib selge pilt.

Me elame maailmas, kus:

• inimene võib mõelda vabalt
• aga süsteem toimib sõltumata tema nõusolekust

Ja just sellises maailmas on vaja viisi, mis:

• ei sõltu tehnoloogiast
• ei kao serverisse
• ei jää nähtamatuks

Postiteenus täidab seda rolli.

Ta on:

• arusaadav kõigile
• füüsiline ja kontrollitav
• neutraalne vahendaja
• kiri jõuab kohale ka siis, kui inimene ei kasuta tehnoloogiaid ja internetti

Ja mis kõige olulisem:

ta loob selguse olukorras, kus segadus võib viia ebaõigluse või konfliktini

Rahvusvahelise ajakirjaniku Annika Urmi juhtum

Hiljutine Eesti õigusmaastiku raputanud juhtum tõestab, et kui kohtukiri ei jõua kohale, võib inimene väga kergelt süütuna vangi sattuda. Kohtunik Marju Persidskaja ei saatnud kohtualusele kohtukutseid postiteenuse kaudu ega ka ekirjaga ja kohtunik Marju Persidskaja väljastas Annikale vahistamise määruse “kuna Annika ei ilmunud kohtusse”. Loe sellest:

Füüsiline Kiri kui reaalsuse ja tõendamise märk

Vaba tahe jääb alati inimesega. Ta võib nõustuda või mitte, usaldada või mitte, osaleda aktiivselt või püüda eemalduda.

Aga seni, kuni ta elab selle 3D maailma ühiskonnas, on olemas ka teine kiht – süsteem, mis toimib sõltumata tema sisemisest otsusest.

Ja selles süsteemis on üks lihtne, vana ja usaldusväärne mehhanism, mis ei ole kadunud ka digiajastul:

kiri, mis tuuakse kohale füüsiliselt.

Sest lõpuks ei ole kõige tähtsam see, et teade saadeti.

Vaid see, et see jõudis kohale.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe lisaks: