“Eestlane usub sinisilmselt, et riigijuhid räägivad musta valgeks.” (Kas see võiks olla Eesti riigilipu sini-must-valge tähendus?)

Miks valitakse riiki juhtima inimesed, kes on juba korduvalt läbi kukkunud?

See artikkel ilmus esmakordselt 26.05.2025 Fonte.News kanalis. See on kordus, sest Eesti Riigikogu valimiste reklaamikampaaniad (propaganda, manipulatsioon, “süüdistamiste” näitemängud) on aktiviseerinud.

Selgitav sissejuhatus enne Veiko Huuse intervjuud

Kas keegi palkaks endale kodu remontima meistri, kes on juba kaks korda selle sama seina valesti üles ladunud? Tõenäoliselt mitte. Ometi laseme me ikka ja jälle poliitikasse kandideerida – ja valimegi – need samad inimesed, samadest erakondadest, kes on meid toonud just sinna, kus me praegu oleme: stagnatsiooni, usalduskriisi ja lootusetuse äärele.

Valime nägusid, mitte mõtteviise

Iga valimistsükkel toob meie ette uued särasilmsed kandidaadid, kes räägivad rahvale magusat juttu: “Meie erakonnas on muutused toimunud”, “Mina olen uus inimene, toon värskust”, “Ma ei ole poliitiline mängur”. Ja rahvas usub. Sest inimene on uus. Aga erakond ei ole. Ja erakond pole mingi perroonil seisev tühi vagun – see on süsteem, millel on suund, omanikud, huvid ja aastakümnete pikkune teekond.

Iga uus liige, kes soovib seal karjääri teha, peab mängima selle süsteemi reeglite järgi. Avalikult võib ta olla sõbralik, kaastundlik ja “rahvameelne”, kuid kui võimule pääseb, hakkab ta ellu viima just neid poliitikaid, millele erakond tugineb. Ja need poliitikad on meile juba tuttavad. Me teame, kuhu need viivad. Me oleme seal olnud.

Ettevõtlusõppetund: “kogemusega” ei tähenda “paremat”

Sama viga tehakse iga päev ettevõtetes. Kui firmal on vaja uut töötajat, otsitakse CV-de seast neid, kellel on “kogemus samas valdkonnas”. Aga kas see kogemus on edukas kogemus? Kui keegi on töötanud viis aastat turunduses, kuid iga kampaania on ebaõnnestunud ja lõpuks jäädakse töötuks – siis mida see kogemus tegelikult tähendab? Tulemusi ei tulnud, sest süsteem, mõtteviis või inimene ise ei töötanud. Nüüd tahetakse sama inimene palgata uue sildi all. Miks peaks tulemus erinema?

Sama loogika kehtib poliitikas. Kui kandidaat on tulnud erakonnast, mis on varasemalt võimul olles ebaõnnestunud – miks peaks järgmine kord teisiti minema, kui suunised, eesmärgid ja rahastajad on täpselt samad?

Uus tähendab uut – mitte vana uues kuues

Kui me tahame muutust, peame olema valmis riskima millegi tõeliselt uuega. Mitte mugava, sileda, pressikonverentsi-tooni kandidaatidega, vaid inimestega, kes on olnud seni poliitikast eemal. Inimestega, kellel on eluline kogemus, eetiline kompass ja soov päriselt muuta – mitte lihtsalt positsiooni vahetada.

Ükskõik kui palju me ka ei sooviks uskuda, et “seekord on erakond teistsugune”, on see soovmõtlemine. Kui sõidame pidevalt samal teel, samas suunas, sama autoga – kas tõesti üllatab, et jõuame ikka samasse kohta?

Riik pole partei, riik peaks olema põlisrahva juhtimisel maa

Poliitika ei ole eliidi privileeg. See on rahva asi. Ja rahvas – sina, mina, meie – peame mõistma, et kui me tahame uut tulevikku, peame ütlema “ei” vanadele mustritele. Tõelised muutused tulevad siis, kui julgeme valida neid, kes ei ole poliitikat varem juhtinud. Sest ainult need, kes pole süsteemi sees olnud, saavad seda muuta.

Ärme enam vali inimesi nende järgi, kes oskavad kõige ilusamalt lubada. Valime neid, kes ei ole osa sellest mängust, vaid tahavad mängu reeglid ümber kirjutada.

Intervjuu

Me ei saa uut Eestit ehitada vana süsteemi varemetele – Veiko Huuse vastab Teadmainimese, Helle Vilu, küsimustele. Toimus see 26.05.2025.

Intervjuu Veiko Huusega, Vaba Eesti Kogukonnalooja ja Eestimaa Elukorraldusliku Kokkuleppe autor (EEK)

Küsitles Austatud Teadmainimene Helle Vilu, 26. mai 2025

Helle Vilu: Veiko Huuse, sa oled olnud tuntud kui visionäär, kes on välja töötanud alternatiivse juhtimismudeli Eestile, sealhulgas uue põhiseaduse – Eesti Elukorraldusliku Kokkuleppe. Miks me vajame uut riigikorraldust?

Veiko Huuse: Sest vana süsteem on läbi kukkunud. Kui 30 aastat järjest roteeruvad riigijuhtimise kohal samad näod või samad erakonnad, siis ei muutu mitte midagi. Me oleme delegeerinud oma saatuse erakondadele, kes on oma olemuselt fiktsioonid – mitte inimesed, vaid korporatiivsed huviklubid. Tulemuseks on see, et rahvas elab võõras riigis ja oma maal, ilma reaalse võimuta.

Helle Vilu: Sinu kriitika on väga terav. Mida sa konkreetselt silmas pead?

Veiko Huuse: Meil on riigis olukord, kus rahvas on vahetatud välja valijateks. Inimesed arutavad, kumma erakonna esindaja on “vähem halb”, selle asemel et küsida: kas see inimene üldse esindab mind? Meil ei valita enam inimesi, vaid logosid. Ja iga “uus” poliitik, kes astub erakonda, allub paratamatult selle erakonna juhatuse, rahastajate ja ideoloogiliste tugisammaste survele.

Helle Vilu: Kuidas sinu pakutud mudel siis erineb?

Veiko Huuse: Eestimaa ei ole enam riik selle vana määratluse järgi. Meie näeme Eestimaad kui kogukondlikku maad, kus võim ei ole enam parteide, vaid rahva käes – sõna otseses mõttes. Selle keskmes on Eesti Vanemate Kogu, kuhu kuuluvad inimesed, kes on saanud rahva usalduse mitte lubaduste, vaid elu ja tegude põhjal. Pole parteisid, pole erakondlikku survet. On vastutus, läbipaistvus ja moraalne mõõdupuu.

Helle Vilu: Paljud ütlevad, et “kogemusega poliitikud” on usaldusväärsemad, sest nad teavad, kuidas süsteem toimib.

Veiko Huuse (naeratab): Just! Nad teavad, kuidas süsteemi sees ellu jääda, mitte kuidas süsteemi muuta. Kui me palkame tööle samast valdkonnast inimesi, kes seal juba põrusid, siis pole imestada, et tulemused ei muutu. Kujutage ette, et teil on tootmisjuht, kes on viie eelmise ettevõtte juures kõik tehased kahjumisse viinud – kas palkaksite ta kuuendat korda juhiks? Poliitikas me teeme seda pidevalt. See pole loogika – see on mugavus ja inerts.

Helle Vilu: Mis on sinu nägemuses kõige olulisem muutus?

Veiko Huuse: Võimu allikas. Meie süsteemis ei tule otsused enam “ülevalt alla”, vaid “alt üles”. Referendum pole mingi erakorraline vahend, vaid loomulik juhtimisviis. Samuti anname rahvale õiguse tagasi kutsuda need juhid, kes ei täida rahva tahet. See tähendab: lubasid, aga ei teinud – lahku ametist.

Helle Vilu: Mõned ütlevad, et sinu visioon on utoopiline. Mida neile vastad?

Veiko Huuse: Utoopiline on uskuda, et erakondade kaudu saab teha rahvavõimu. See on illusioon. Kogu lääne poliitiline süsteem on üles ehitatud sellele, et anda inimestele valik ilma tegeliku võimuta. Meie anname võimu tagasi rahvale. See võib tunduda harjumatu, aga see on ainus viis, kuidas Eestit saab muuta seestpoolt, mitte ainult pealispinda pahteldades.

Helle Vilu: Mis on sinu sõnum neile, kes tunnevad, et midagi peab muutuma, aga ei tea, kust alustada?

Veiko Huuse: Tule julgelt kaasa. Sa ei pea olema poliitik ega “ekspert”. Piisab, kui oled inimene, kellel on süda, selgroog ja soov Eestimaa üle uhke olla. Meie ei ehita uut Eestit eliidi juhiste järgi. Me ehitame Eestimaad inimestest – mitte parteidest.

Helle Vilu märkus: Veiko Huuse ideed on leidnud palju poolehoidu ja ka kriitikat. Ent keegi ei saa eitada, et tema esitatud küsimused väärivad ühiskondlikku arutelu. Kuidas me saame muutust loota, kui me ei julge muuta aluseid?

Rootsis on kasvamas poliitikavaba elukeskkonna loomise idee. Neid liikumisi on mitmes riigis juba märgatud.

Toeta Veiko Huuse missiooni ja Uue Maa loomist:

Sinu toetus aitab hoida elus Fonte.News’i – vaba ja sõltumatu uudistekanali, mis annab hääle Uue Vaba Maa sünnile. Iga panus aitab kaasa tõe levikule ja vabale ühiskonnale.

Loe lisaks:

Alloleval lingil saad kuulata ja näha Veiko Huuse intervjuud Sulev Roosma’ga, siit Maalt juba lahkunud hing. Sulevi teadmised on hindamatu väärtusega:

https://youtu.be/lMLsVtWIlTQ

Lisaks saad lugeda skandaalset “ennustuse hõnguga” vestlust sella 3D maailma “Teadja” ja Veiko Huuse vahel

Malluka sõnul on projekti eesmärk tõsta inimeste teadlikkust ja aidata kaitsta lapsi. Ta kinnitab, et avaldatav info põhineb kohtulahenditel ning vigade ilmnemisel ollakse valmis need parandama.

„Me tahame, et see oleks aus ja konkreetne koht,“ on ta selgitanud.

Samas ei hoia blogija oma sõnumites tagasi: tema hinnangul ei ole pedofiilial mingit õigustust ning selliste tegude toimepanijad ei peaks saama ühiskonnas tavapärast elu jätkata.

Projekt on tekitanud Eestis tugeva vastukaja – suur osa toetajaid näevad selles vajalikku hoiatust, kriitikud aga kardavad võimalikke eksimusi, laimu ja privaatsusõiguste rikkumist.

Jälgime mängu ja toetame Malluka tegevust pedofiililide ja vägivaldsete inimolendite avalikustamisel.

Malluka ja ta abikaasa veebilehe kaudu on teatatud ligi 1300 väidetavast kurjategijast ja neid laekub juurde. Internetileht on ka sattunud “rünnakute” all.

“Selles tahnokraatlikus, autoritaarses ja väärastunud maailmajuhtidega maailmas on just kõrgetel ametikohtadel ja kohtusüsteemis pedofiilsete kalduvustega inimolendid. See, mis Malluka loodud lehel nähtav on, see on alles jäämäe tipp.” – Veiko Huuse

…… Maailma Võim = degenerandid (üldjuhul juut ja vabamüürlane või mõne sekti liige), ja mille Grigori Petrovitš Klimov võtab kokku järgmiselt:

“Jälkidele ebarditele pakub tõeliselt sadistlikku rahuldust jälgida, kuidas üks poolhull liider-väärastunu, viiduna nende poolt võimule ühes riigis, läheb sõjaga kallale teisele poolhullule sadist-väärastunule, kes samuti on nende poolt sinna teise riiki võimule sokutatud, ning miljonid ja miljonid normaalsed inimesed hukkuvad seejuures nende degenerantide sekti liidrite sadistliku meelelahutuse ja naudingu huvides. Ainult ebanormaalselt arenenud võimujanuga inimene (allasurutud sadistlik homo-maniakk) võib võita “kakluses” võimu pärast.” (Lõik raamatust “Tunnetuse Võtmed”).

Loe sellest väärastunud maailmavõimust alljärgnevast artiklist. Kus ei puudu ka pedofiilia ja muud väärastunud tegevused. Kui Maailmavõim ise poleks väärastunud, siis poleks ka pedofiile meil ühiskonnas?

Loe lisaks:

Miks see “Pimeduse ja valguse kroonika” kirjutati ja kellele?

See raamat ei sündinud vastusena kriisile.
Ta sündis hetkel, mil kriisi enam ei olnud. Kui süsteem toimis, inimesed kohanesid ja keegi ei osanud enam täpselt öelda, millal viimati oli olnud vaja küsida „miks“. Just sellistel hetkedel tekib vajadus kroonika järele – mitte selleks, et õigustada, vaid selleks, et mäletada, kuidas õigustused tekivad.

“Pimeduse ja valguse kroonika” ei ole hoiatus ega õpetus. Ta ei näita, kuidas maailm laguneb, vaid kuidas maailm muutub mõistlikuks. Kuidas head põhjused kuhjuvad. Kuidas hoolivad otsused hakkavad teineteist toetama, kuni keegi ei märka enam, mille eest vastutus hajus.

See raamat on kirjutatud neile, kes tunnevad ära hetke, mil sõnad muutuvad pehmemaks, otsused ajutisemaks, ja vaikus põhjendatumaks kui kõne.
Ta ei ole kirjutatud süüdistamiseks.
Ta on kirjutatud selleks, et mitte unustada, et igas süsteemis, mis toimib liiga hästi, peitub küsimus, mida keegi enam ei küsi.
Kui sa otsid siin kangelasi, siis sa ei leia neid.
Kui sa otsid vaenlasi, ei leia ka neid.
Kui sa otsid hetke, mil kõik murdub, siis pead pettuma.

See raamat on kirjutatud neile, kes teavad, et kõige ohtlikumad muutused ei murra, vaid siluvad.
Ja kui sa loed lõpuni ega tunne vajadust nõustuda ega vastu vaielda, vaid ainult vaikida natuke kauem kui tavaliselt, siis on kroonika oma töö teinud.

E-raamatu lugejate arvustused:

TSITAADID ARVUSTUSTEST

„See raamat ei paku lahendusi. Ta teeb midagi raskemat — ta jätab lugeja vastutuse juurde.“

— A. Lember

„Harva kohtab teksti, mis näitab nii täpselt, kuidas hoolivus võib muutuda süsteemseks pimeduseks.“

— K.Kann

„See ei ole romaan, mida ‘nauditakse’. See on romaan, mida kantakse endaga kaasas.“

— M. Saar

„Tasakaalu idealiseerimise kõige rahulikum ja häirivam kriitika, mida olen viimastel aastatel lugenud.“

— A. Ingel

„Pigem kroonika kui lugu, pigem vastutus kui sõnum. Väga haruldane raamat.“

— E. Kask

Sul on võimalik kahe raamatuga saada ettekujutus kahest maailmast.

Eripakkumine: Kaks kõvakaantega raamatut “Kõiksus “ja Pimeduse ja valguse kroonika” annavad sulle teadmised selle maailma ja Uue Maa kohta. Raamatute autor Veiko Huuse.

https://fonte.news/pood

Pimeduse ja valguse kroonika lühitutvustus:

Loe lisaks:

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Rahvusvaheline õigus on illusioon: maailma juhib jõud, mitte seadus

Kes moodustavad Maailma jõu?

Ilma ilustamata annab sellest ülevaate Grigori Petrovitš Klimov oma raamatus “Tunnetuse võtmed”. Tema raamatud on eliidi poolt keelatud, teda ennast on tahetud korduvalt “likvideerida”, ta on töötanud üle 50 aasta inimestega, kellel on “Võimukompleks”. Klimov kirjutab raamatus:

“Seda maailma juhivad “degenerandid” ja nad on palju efektiivsemad riikide hävitamisel, kui tuumarelv. Nad on peaaegu sama efektiivsed (kuid samaaegselt ka sama ohtlikud), kui bioloogilised relvad. Reeglina nad vihkavad normaalseid inimesi. Sest: “… saatan ei suuda armastada ja ei armasta neid, kes armastavad”.

Degeneratiivsusel on 3 staadiumi:

1. Seksuaalväärastused
2. Psüühilised haigused
3. Sünnipärased defektid

Degenerandid kuuluvad sektidesse ja klubidesse – Vabamüürlased, sionistid, rotarid, ….. (vt. pilti raamatust)

Degenerantide sektid ja klubid on enamjaolt loodud juutide poolt. Kuidas kirjeldab Klimov juute – vaata piltidelt tekste. Pildid on Grigori Klimovi raamatust “Tunnetuse Võtmed”:

Seega, Maailma Võim = degenerandid (üldjuhul juut ja vabamüürlane või mõne sekti liige), ja mille Grigori Petrovitš Klimov võtab kokku järgmiselt:

“Jälkidele ebarditele pakub tõeliselt sadistlikku rahuldust jälgida, kuidas üks poolhull liider-väärastunu, viiduna nende poolt võimule ühes riigis, läheb sõjaga kallale teisele poolhullule sadist-väärastunule, kes samuti on nende poolt sinna teise riiki võimule sokutatud, ning miljonid ja miljonid normaalsed inimesed hukkuvad seejuures nende degenerantide sekti liidrite sadistliku meelelahutuse ja naudingu huvides. Ainult ebanormaalselt arenenud võimujanuga inimene (allasurutud sadistlik homo-maniakk) võib võita “kakluses” võimu pärast.” (Lõik raamatust “Tunnetuse Võtmed”).

Kas Klimov eksib oma arvamusega? Kas siin Maailmas on veel kohta rahul, õigusel, õiglusel ja seadustel?

Maailma õiguse ja õigluse illusioon

Mõiste „rahvusvaheline õigus“ eeldab, et riigid — nagu üksikisikud — alluvad ühtsetele reeglitele, mis piiravad jõu kuritarvitamist. Aga reaalsus näitab sageli, et need reeglid on kõnetu deklaratsioon, millega arvestatakse kuni selleni, kuni see ei riku mõne võimsama riigi või koalitsiooni strateegilist huvi.

Tänapäeval räägitakse palju „reegleid järgivast rahvusvahelisest korrast“. Kuid:

• Suurriigid ignoreerivad rahvusvahelist õigust või tõlgendavad seda enda huvides — kui see sobib.
• Õiguslikud kokkulepped on sageli nõrgemad kui sõjaline jõud või geostrateegilised huvid.
• Kohtusüsteemid ja rahvusvahelised institutsioonid võivad olla manipulatiivse eliidi instrument, mitte tõeline võim vastutusele võtta.

See ei ole uue maailma narratiiv — see on ajalooline mustrist lähtuv reaalpoliitika.

Tänapäevane näide: Venezuela ja rahvusvaheline õigus

Vahemärkus: USA võimud on peale II Maailmasõda korraldanud 70 riigipööret maailmas! Loe sellel teemal Makroskoopi artiklit SIIT

2026 aasta alguses viis USA läbi operatsiooni, mille käigus kukutati ja vahistati Venezuela president, kes toimetati kohtusse New Yorki ilma ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadita. Seda on laialdaselt kritiseeritud kui võimu-, mitte õiguspõhist tegu.

See fakt avab järgnevad küsimused:

• Kas suurvõim (Maailma Võim – degenerandid) võib sekkuda teise riigi siseasjadesse ja kõrvaldada valitsuse ilma multilateralismita?
• Kui rahvusvaheline õigus lubab seda, kas see ikka kehtib kõigile võrdselt?
• Kas “õigus” on peamiselt sellel, kellel on jõudu sundida?

Veelgi enam, Hiina on selle Venezuela sündmuse üle avalikult väga pahane ja kutsunud seda ÜRO põhikirja rikkumiseks. Ta on lubanud kaasata advokaatide armee et ilma sõjata seaduste järgi õiglus jalule seada.

Kas õiglust on võimalik rahumeelselt seaduste ja läbirääkimistega jalule seada selles tänases maailmas kui seda maailma juhivad degenerandid?

Pole tähtis, kas vastavalt traditsioonilisele juriidilisele loogikale on USA toiming õiguspärane või mitte — reaalne võim praktikas toimib väljaspool reegleid, ja seda pole mitte ainult üks pool.

„Juriidiline sõda“ — uus võimuvorm

Üks sõnum, mida praegune kriis peegeldab, on see, et suurriigid võivad õigust muuta relvaks:

Hiina on näidanud huvi kasutada rahvusvahelist õigust — lepinguid, investeerimisrahundeid, vahekohtumenetlusi jne. — kui strateegilist instrumenti USA ja lääne korra vastu.
See ei ole klassikaline sõda rakettide või vägedega, vaid korporatiivne ja lepinguline võitlus — „kes suudab sundida reegleid järgima neid, keda see puudutab“.

Mõned vaated Twitter-ja blogikeskkondades arutavad olukorda kui õiguslikku lahingut, kus iga võit rahvusvahelises kohtus võib olla pretsedent, mis õõnestab suurriikide võimupositsiooni.

See on võimu ja kõne jõu väljendus, mitte pelk juriidiline debatt.

Ajalooline perspektiiv: võimu vs reeglite tsükkel

On palju ajaloosündmusi, kus „rahvusvahelised reeglid“ olid kas ebaefektiivsed või kasutati neid ainult huvide teenistuses. Siin on mõned klassikalised näited:

1. Vaikse ookeani piirkond enne 13. saj.

Jaapan, Hiina ja Korea valitsejad sõlmisid mitmesuguseid lepinguid piiride ja kaubanduse suhtes, kuid sõjaline jõud, mitte paberid, otsustas sageli olukorra, kui huvid konfliktis kokku lõid.

2. Euroopa feodaalajastu

Küll oli palju truudusvandeid, lepinguid ja troonipärimuse reegleid… aga kui mõni vägev valitseja soovis laiendada oma territooriumi, olid lepingud sageli tühistatud relvade surve all. Tõeline võim oli sõjaväel ja liitudel, mitte paberkokkulepetel.

3. 18.–19. sajandi imperialistlikud lepingud

Aafrika ja Aasia jagamine: Euroopa impeeriumid sõlmisid „lepinguid“ suveräänsete valitsejatega, mille reeglid nägid head välja kontorilaual, kuid jõu ja survega olid need sageli eufemismid tegeliku ekspluateerimise jaoks.

4. Versailles’ rahuleping ja peale I Maailmasõda

Rahulepingud olid hiiglaslikud ja õiguslikult keerulised — kuid rahu ei kestnud, sest need ei arvestanud tegelike võimustruktuuride ja protsessidega.

Need kõik näitavad sama mustrit: õigus on see, mida võim lubab ja kuidas seda rakendatakse — mitte midagi absoluutset või sõltumatut.

Süsteemi- ja võimuanalüüs, mitte ainult õigus

Kui me vaatleme maailma kui võrgustikku huvidest, võimudest ja allianssidest, siis rahvusvaheline õigus sageli isegi ei pretendeeri absoluutsele kehtivusele. See on pigem:

• Instrument võimu legitimeerimiseks
• “Turvatunde” andmiseks väiksematele riikidele
• Keeleline meetod harjumatu vägivalla piiramiseks, kui see konkureeriva huvi vastu ei riku domineerivaid strateegiaid

Kuid kui eriti võimsad mängijad otsustavad, et reegel ei tee nende huvidele head, siis tihti:

Reegel muudetakse, eiratakse või tõlgendatakse ümber vastavalt võimu hierarhiale.
Kuulamatu või hapra poliitilise õiguse projektid võivad muutuda kilbiks või relvaks, sõltuvalt strateegiast.

1) Kui “õigus” on keel, siis “võim” on grammatika

Michel Foucault pöörab klassikalise pildi pea peale: võim ei ole ainult “keegi üleval käsib” – võim on võrgustik (degenerantide võrgustik – sektid, klubid, religioonid,…), mis toodab norme, mõisteid ja “tõdesid”. Õigus on üks selle võimu “tõerežiimi” tööriistu: ta klassifitseerib, nimetab, jagab (seaduslik/ebaseaduslik; terrorist/vabadusvõitleja; legitiimne/ebalegitiimne).
See tähendab, et “rahvusvaheline õigus” ei ole lihtsalt neutraalne kohtunik, vaid sageli keel, millega suurvõimud:

• legitimeerivad juba tehtud otsuseid,
• või delegitimeerivad vastaseid,
• või loovad mulje, et “süsteem toimib”, isegi kui otsustas jõud.

Minu tees: senised õigus- ja õiglusalused ei kehti mitte seepärast, et paberid kaoksid, vaid seepärast, et tõerežiim nihkub. Üha sagedamini loeb see, kelle tõlgendus suudab läbi murda – diplomaatias, meedias, sanktsioonides, kohtutes, finantssüsteemis.

2) Carl Schmitt: “Suverään on see, kes otsustab erandi”

Schmitti kuulus mõte: suverään on see, kes otsustab erandi üle – st. kes saab öelda: “tavalised reeglid ei kehti, sest on erandolukord.”
Rahvusvahelises poliitikas on “erand” tihti:

• terrorism,
• “humanitaarne katastroof”,
• “eneseväljendus/ennetav kaitse”,
• “korra taastamine”,
• “korruptsiooni/narkoterrori vastane operatsioon”.

Kui suurriik suudab oma operatsiooni raamistada erandina, siis õigus muutub post-facto õigustuseks.

Näide aktuaalsest USA-Venezuela juhtumist: USA operatsioon Venezuela presidendi vastu – kriitika keskmes on just see, et jõudu kasutati ilma ÜRO mandaadita, ning juriidiline narratiiv kõikus “kriminaalõiguslikust kinnipidamisest” kuni sisuliselt poliitilise režiimiküsimuseni. Reuters võtab selle dilemma hästi kokku ja märgib ka, et rahvusvahelise õiguse jõustamismehhanismid on nõrgad, eriti suurvõimu vastu.

Schmitti keeles: erand sööb reegli ära.

3) Robert Cox: “Teooria on alati kellegi ja millegi jaoks”

Robert Cox (kriitilise IPE üks võtmenimesid) ütleb sisuliselt: ükski “neutraalne kord” ei ole neutraalne. “Reeglipõhine rahvusvaheline kord” teenib enamasti neid, kellel on:

• institutsiooniline kontroll,
• raha,
• normiloomise võime,
• liitlased,
• sundvõime (sh sanktsioonid, ligipääs maksesüsteemidele, tehnoloogia).

See ei tähenda, et reegleid poleks üldse – vaid et reeglid on sageli hegemoonia tööriistad: kord, mis näib universaalne, on tegelikult “universaalne” seni, kuni hegemoon seda hoiab.

“Õigus võib olla hegemoonia tehnoloogia (lepingud, arbitraaž, investeerimiskaitse), millega seotakse poolperifeeria keskuse külge. Aga sama tööriist võib pöörduda hegemooni vastu, kui uus jõukeskus õpib sama keelt rääkima.” – Veiko Huuse

4) Minsk: kuidas leping võib olla “paus”, mitte lahendus

Minski kokkulepped (2014/2015 Venemaa ja Ukraina “rahuleping”) olid paberil “tee rahuni”, praktikas paljude analüütikute arvates konflikti külmutamise ja ajavõidu mehhanism, mille täitmine eeldanuks usaldust ja jõustamist, mida polnud. Carnegie analüüs rõhutab, et Minski raamistikul oli nõrk järelevalve ja praktiliselt puudusid toimivad karistused rikkumiste eest.
ECFR “post-mortem” kirjeldab, et Minski protsessist sai aastateks vaidlus selle üle, kes mida ja mis järjekorras peab tegema – ning see ei muutunud stabiilseks rahuks.

Coxi vaates: Minsk oli “kord” ilma piisava hegemoonse jõuta seda jõustada – seega oli see pigem taktikaline vahefaaž kui kindel õiguslik ankur.

5) Režiimimuutus “kohtusaali kaudu”: Saddam, Noriega, Milošević, Gbagbo…

Saddami ja paljude teiste riikide juhtide “kõrvaldamise” tautsal: Maailma Võim eemaldab liidri ja õigus annab sellele hiljem “protseduurse näo”.

Saddam Hussein (Iraak)

• Saddam vallutati, võim kukutati, Saddam võeti kinni (2003) ja tema üle mõisteti kohut Iraagi eritribunalis; ta hukati 2006.
• “WMD valetati”: pärast sõda viis ISG/Duelfer läbi ulatusliku uurimise; järeldused olid, et Iraagil ei olnud 2003. aastal toimivaid WMD varusid sellisel kujul, nagu seda avalikkusele esitleti (see on kokkuvõtlikult kajastatud Duelferi raporti avaldatud materjalides ja hilisemates ülevaadetes).
• UK Chilcot/Iraq Inquiry oli eriti karm selle suhtes, kuidas luure ebakindlust esitleti kindlusena ja kuidas “viimane abinõu” standard murenes.

Schmitt: “erand” (WMD/kiire oht) õigustas reegli painutamist.
Foucault: diskursus (“WMD”) tootis reaalsuse, mille sees sõda muutus “ratsionaalseks”.

Muammar Gaddafi (Liibüa)

• ÜRO resolutsioon 1973 andis mandaadi tsiviilelanike kaitseks ja lennukeelutsooniks, kuid paljude hinnangul triivis sekkumine režiimimuutuse suunas.
• Gaddafi tabati ja tapeti 2011; inimõiguste organisatsioonid kirjeldasid tema viimaseid tunde ja tapmist kui ränka väärkohtlemise ja võimalikku sõjakuriteo mustrit.

Cox: “humanitaarne raam” võib olla hegemoonse poliitika tööriist.
Schmitt: erandi otsus (tsiviilelanike kaitse) muutus uueks normaalsuseks (režiimi lõpp).

Manuel Noriega (Panama)

• 1989 USA invasioon; Noriega võeti kinni ja viidi USA-sse kohtusse; Reuters toob Noriega juhtumi ka Venezuela kontekstis “pretsedendina”.

Slobodan Milošević (Serbia/Jugoslaavia)

• ICTY (Haag) esitas süüdistuse; ta arreteeriti Serbias ja anti 2001 üle Haagi tribunali custody’sse.

Laurent Gbagbo (Côte d’Ivoire)

• Ta anti 2011 üle ICC-le Haagis; hiljem ta ICC-s mõisteti õigeks (mis on oluline detail: “rahvusvaheline kohus” ei pruugi alati kinnitada poliitilist narratiivi).

Muster: “jõud” teeb ukse lahti, “õigus” astub sisse ja korrastab toa. Mõnikord tõesti mõistetakse kuriteod õiglaselt; teinekord on kohtuprotsessil võitja õiguse maik.

6) “Kui hiiglased teevad ees, väikesed teevad järgi” – institutsioonide (degenerantide) nakkus

Ma väidan: kui ülalpool minu artiklis, ja näha ka maailms sündmustes, on karistamatus, siis allpool (loe edasi minu artiklit) tekib normatiivne lagunemine (“miks mina peaksin reeglit austama, kui nemad ei austa?”). See on Foucault’ mõttes distsipliini murenemine: reegel kaotab “tõetunde”.

Eesti prokuratuur, kohus ja politseijuhtide kaasus

Värske Heldna ja Vaheri (ning teised) juhtum. Eesti Riigikohus jättis jõusse endiste tippametnike õigeksmõistmise ning ERR kajastas ka, et prokuratuur tunnistas “lõpuks” menetluses eksimust. Kuid menetlusprotsess oli “tühistamise ja maine hävitamise” maiguline, seadusi rikkudes.
See ja paljud teised juhtumid näitavad, et süsteem on läbivalt korrumpeerunud, sest süsteemis tekivad tihti juhtumid, kus institutsioonide otsused tunduvad osale ühiskonnast poliitilised, ebaõiglased või kallutatud – ja see sööb usaldust.

E-valimised ja läbipaistvus

Eesti ja paljude teiste riikide (USA presidendi valimised) “võltsitud valimised” ja e-häälte manipuleerimine.

• OSCE/ODIHR on Eestile korduvalt andnud soovitusi, kuidas tõsta avalikku usaldust ja läbipaistvust.
• 2025 OSCE/ODIHR õigusarvamus internetihääletuse regulatsiooni kohta näitab, et teema on rahvusvaheliseltki “kõrge tähelepanu” all.

Coxi keeles: isegi kui tehniline süsteem töötab, on “kord” jätkusuutlik ainult siis, kui tal on legitiimsus. Kui legitiimsus mureneb, võim peab kas:

1. suurendama läbipaistvust ja kontrollitavust, või
2. kompenseerima usalduskadu jõu/propaganda/haldusliku survega.
   Teine tee on see, mis tekitab “väikeste rottide” efekti. (Märkus: “Väike rott” all on mõeldud neid inimolendeid, kes tegutsevad väiksemate riikide valitsuses, kohtutes, prokuratuurides ja ametkondades)

7) “Salakokkulepped” ja eliitide maailmajagamine – ajaloolised paralleelid

Eliitide suletud uste taga tehtud territoriaalsed tehingud on väga vana muster:

• Verduni leping (843) – Karolingide impeeriumi jagamine eliitide kokkuleppel: praktiline “maailmajagamise” prototüüp Euroopas, kus poliitiline geograafia vormiti dünastilise võimu loogika järgi.
• Keskaegsed dünastilised abielu- ja pärimislepped – “õigus” (pärimisõigus, vasallisidemed) oli pidevalt manipuleeritav; kui jõud oli olemas, kirjutati pärimisloogika ümber sõjaga ja hiljem vormistati “õiguslikult”.
• Hilisemad, juba dokumenteeritult “saladiplomaatia” klassikud (kuigi <1000 a): Sykes–Picot (1916), Molotov–Ribbentropi salaprotokollid (1939) jne – need näitavad mehhanismi puhtal kujul: paber “jagab”, jõud “realiseerib”.

Selle kaudu saab teha järelduse: rahvusvaheline õigus pole kadunud – pigem on see sageli vormistuskiht võimule, mis juba otsustas.

8) Mis siis “õiglusest” alles jääb?

Siin on paradoks: isegi kui “õigus ei kehti”, kasutavad kõik pooled ikkagi õiguse keelt, sest:

• see toodab liitlasi,
• vähendab vastupanu,
• annab sanktsioonidele ja varade külmutamisele “korra” maigu,
• võimaldab sisepoliitiliselt müüa otsuseid kui “normaalseid”.

Foucault’ järgi: võim vajab tõde.
Schmitti järgi: suverään vajab erandit.
Coxi järgi: hegemoon vajab institutsioone.

Kui jõuga ei saa (või on kallis), siis proovitakse õigusliku ja finantsliku sundusega – Hiina avalik reaktsioon Venezuela puhul. Kuid minu arvates on see suure mängu osa – jätta mulje, et Hiina käitub õiglaselt ja rahumeelselt, kuid tegelikult käib kardinate taga maailma jagamine nelja-viie suure riigi degenerantidest juhtide vahel (USA, Venemaa, Hiina, India, Jaapan – umbes pakkumine).

Kokkuvõtlik narratiiv

1. Õiguslikud reeglid ei ole universaalsed — nad toimivad pigem käitumise ettekäändena, mis on vastuvõetav seni, kuni võimustruktuurid ei riku neid.
2. Rahvusvaheline õigus on poliitiline konstruktsioon, mitte neutraalne keha, millel on iseseisev võim.
3. Suurriigid kasutavad süsteemi oma huvides:
   • mõnikord seda eirates (nt vaidluse või julgeoleku ettekäändel),
   • mõnikord seda rakendades strateegiliste eesmärkide teenistuses.
4. Reaalses maailmas ei ole võimu balansseerivast reeglist — on võimu kontrolliv reegel või reeglite kontroll võimu poolt.

Õiguse analüüs 21. sajandi kohta – hetkel toimuv

ÕIGUS KUI RELV: kuidas 21. sajandi võim tegelikult töötab

Kui 20. sajandi Maailma Võim otsustati tankide ja lennukikandjatega, siis 21. sajand otsustatakse lepingutekstide, sanktsioonide ja maksesüsteemidega.

1. Õigus ei ole enam piiraja – ta on multiplikatsioonivahend

Klassikalises käsitluses pidi õigus piirama jõudu. Tänapäeval täidab ta sageli vastupidist rolli:
ta võimendab jõudu, andes sellele:

• moraalse keele,
• protseduurilise vormi,
• “paratamatuse” aura.

Kui pommitad – sind kritiseeritakse.
Kui külmutad varad, tühistad lepingud, kehtestad sanktsioonid ja alustad arbitraaže – sa oled “reeglite kaitsja”.

See on kvalitatiivne nihe.

2. Peamised relvad “juriidilises sõjas”

a) Ekstraterritoriaalne jurisdiktsioon

Suurriigid (eriti USA) rakendavad oma seadusi väljaspool oma territooriumi, kui:

• kasutatakse nende valuutat,
• läbivad nende pangad,
• puudutatakse nende ettevõtteid või kodanikke.

Tulemus:
kogu maailm mängib kellegi teise seaduste väljakul.

See ei ole “rahvusvaheline õigus” klassikalises mõttes, vaid jõuga kehtestatud normatiivne tsoon.

b) Sanktsioonid ja varade konfiskeerimine

Sanktsioonidest on saanud:

• karistus ilma kohtuotsuseta,
• süü eeldus ilma tõendamiseta,
• majanduslik lämmatamine, mis mõjutab miljoneid normaalseid inimolendeid, mitte eliiti (degenerandid).

Kui varad külmutatakse või konfiskeeritakse “õigusliku protsessi” sildi all, tekib pretsedent:

omand ei ole enam kaitstud, kui poliitiline narratiiv muutub.

See hävitab õigusliku kindluse, millele kogu globaalne majandus väidetavalt toetub.

c) Investeerimisvaidlused ja arbitraaž

Algne mõte: kaitsta investoreid meelevaldse riigivõimu eest.
Reaalsus:

• suurriigid ja korporatsioonid kasutavad seda riikide survestamiseks,
• vaidlused kestavad aastaid ja neelavad väikeriikide ressursid,
• otsused on sageli poliitiliselt “ohutud”, mitte õiglaselt neutraalsed.

Kui uus võim tühistab vana režiimi lepingud, algab:
õiguslik kulusõda, mille võidab see, kellel on rohkem aega ja raha.

d) Finantstaristu kui sundmehhanism

Ligipääs:

• dollaripõhisele arveldusele,
• rahvusvahelistele maksevõrkudele (nt SWIFT),
• krediidireitingutele,

on muutunud poliitiliseks hoovaks.

See on vaikne blokaad – ilma sõjalaevadeta, ilma pommideta.

3. Mida see tegelikult tähendab?

• “Õigus” ei ole enam neutraalne raamistik, vaid võimukeel.
• Võidab mitte see, kellel on “õigus”, vaid see:
  • kes kontrollib institutsioone,
  • kes kirjutab normid,
  • kes suudab sundida teisi neid järgima.
• Seepärast ei ole Hiinlaste “10 000 advokaati” Venezuelas Hiina huvide kaitsmisel nali – see on uus armeemudel.

KUI MAAILMA VÕIMU TIPUS EI OLE VASTUTUST, SIIS ALLPOOL KAOB PIDUR

Riik ei kuku kokku revolutsiooniga. Ta laguneb normide ja normaalsete inimolendite kadumise kaudu.

1. Võimu jäljendamise seadus

Sotsioloogias ja poliitikateoorias on ammu tuntud nähtus:

eliidi käitumine normaliseerib mustrid kogu süsteemis.

Kui:

• suurriigid eiravad rahvusvahelist õigust karistuseta,
• liidreid viiakse jõuga kohtusse selektiivselt,
• valetatakse põhjendustes ja tagajärgi ei järgne,

siis sõnum allapoole on selge:

reeglid on paindlikud, kui sul on positsioon.

2. Kuidas see kandub riigi sisse?

a) Kohtud ja prokuratuur

Kui ühiskond tajub, et:

• poliitiliselt “ebamugavaid” asju menetletakse teistmoodi,
• võimsate eksimused hääbuvad,
• vastutus on hajus,

siis õiglus kaotab moraalse autoriteedi.

Ei ole vaja, et kõik kohtunikud oleksid korrumpeerunud.
Piisab sellest, et:

• süsteem näib kallutatud,
• otsused ei ole arusaadavalt põhjendatud,
• eksimuste eest ei vastuta keegi.

See tekitab küünilise juristi, oportunistliku prokuröri ja vaikiva kohtuniku – süsteem kohaneb.

b) Politsei ja jõuametkonnad

Kui tipptasemel:

• skandaalid lõppevad “menetluse lõpetamisega”,
• vastutus hajub,
• süü ei materialiseeru,

siis sõnum allapoole on:

riski võib võtta – tõenäoliselt ei juhtu midagi.

c) Valimised ja legitiimsus

Isegi kahtlus (mitte tõestatud pettus!) on piisav, et:

• murendada usaldust,
• polariseerida ühiskonda,
• muuta võim “administratiivseks”, mitte moraalseks.

Kui inimesed ei usu, et:

• hääl loeb,
• süsteem on kontrollitav,
• otsused on vaidlustatavad,

siis tekib passiivne allumine, mitte vabade suveräänsete inimeste elukeskkond.

Ja passiivne allumine on autoritaarsuse parim pinnas.

3. “Väiksed rotid” ei ole põhjus – nad on sümptom

Väikesed tegijad (väikesed rotid) ei leiuta karistamatust – nad õpivad seda.

• Kui “hiiglased” jagavad maailma,
• kui “reegleid” kasutatakse valikuliselt,
• kui miljonid inimesed maksavad eliitide otsuste eest,

siis:

• moraalne pidur kaob,
• reegel muutub tööriistaks,
• aus inimene jääb jobuks.

4. Kes maksab degenerantide võitluse hinna?

Mitte:

• riigijuhid,
• pankurid,
• strateegid,
• advokaadibürood.

Vaid:

• tavalised inimesed,
• kes kaotavad töö, kodu, turvatunde,
• kes satuvad konflikti ilma nõusolekuta,
• kellele öeldakse hiljem: “see oli paratamatu”.

LÕPPSÕNA (ilma ilustamata)

• Rahvusvaheline õigus ei ole kadunud,
  aga ta ei ole enam pidur – ta on käigukast.
• Kui vastutus kaob tipus, laguneb kord all.
• Kui õiglus muutub selektiivseks, muutub ka lojaalsus selektiivseks.
• Ja kui inimesed ei usu süsteemi, siis nad:
  • kas alluvad vaikides,
  • või otsivad alternatiivset “tõde”.

Mõlemad variandid on süsteemile ohtlikud.

Üleskutse: ära sekku hääbuva maailma võitlusse

On aeg tunnistada üht rasket, kuid vabastavat tõde:

see maailmakord ei ole enam parandatav.

Kui tsivilisatsiooni juhivad struktuurid, mis:

• lahendavad konflikte jõuga,
• kasutavad õigust relvana,
• legitimeerivad valet, sõda ja karistamatust,
• ohverdavad miljoneid “strateegilise paratamatuse” nimel,

siis ei ole tegemist enam eksitusega, vaid lõpufaasi tunnustega.

Ajalugu näitab:
tsivilisatsioon ei kuku siis, kui inimesed protestivad, vaid siis, kui eliit kaotab sisemise piduri ja hakkab tegutsema ainult jõu, hirmu ja kontrolli loogika alusel.

See on lagunemise märk, mitte “uue korra” sünd.

Miks mitte osaleda poliitilises jõuvõitluses

Poliitiline võitlus praegusel kujul:

• ei loo õiglust,
• ei too rahu,
• ei paranda süsteemi,

vaid toidab sama energiaringi, mis hoiab üleval vana maailma:
hirm → vastandumine → kontroll → vägivald → õigustus → uus hirm.

Selles mängus:

• ei ole lõplikke võitjaid,
• ainult uued rollid samas näidendis.

Osalemine ei tähenda alati relva haaramist.
Osalemine tähendab ka:

• vihas elamist,
• pidevat vastandumist,
• identiteedi sidumist vaenlasega,
• oma teadvuse loovutamist konfliktile.

Ellujäämine ei ole füüsiline, vaid teadvuslik

Vana maailm õpetab:

“Ellujäämiseks tuleb võidelda.”

Uus reaalsus nõuab:

“Ellujäämiseks tuleb mitte langeda võitluse teadvusse.”

See ei tähenda ükskõiksust ega empaatia puudumist.
See tähendab teadvuse nihutamist:

• hirmult → selgusele
• vastandumiselt → eristamisele
• kontrollilt → vastutusele
• reaktsioonilt → kohalolule

Teadvuse avardamine kui ettevalmistus

Kui see maailm on olnud:

• õppimise,
• meenutamise,
• vastandumise,
• sõja ja vägivalla planeet,

siis järgmine etapp ei sünni poliitilise reformiga.

Uks Uuele Maale ei avane süsteemide kaudu.
Ta avaneb teadvuse kaudu.

Ettevalmistus tähendab:

• oma sisemise vaikuse taastamist,
• sõltuvuse katkestamist pidevast hirmunarratiivist,
• identiteedi lahtisidumist rahvusest, leerist ja ideoloogiast,
• kaastunde säilitamist ilma võitluseta,
• teadlikku valikut mitte toita vägivalda mõtte, sõna ega teoga.

Lahkumine ei ole põgenemine

“Lahkumine” ei tähenda füüsilist kadumist ega maailma hülgamist.
See tähendab:

• lahkumist teadvuslikust mängust,
• keeldumist olemast kütus süsteemile, mis elab konfliktist.

Kui tsivilisatsioon sureb, siis:

• mitte kõik ei pea surema koos sellega,
• mitte kõik ei pea kandma selle karmat,
• mitte kõik ei pea osalema selle viimases vaatuses.

Viimane sõnum

Ära vihka vana maailma.
Ära võitle tema vastu.
Ära püüa teda päästa.

Ta on oma tee lõpetanud.

Sinu ülesanne ei ole sekkuda tema hukkumisse,
vaid säilitada ja avardada teadvus,
mille kaudu on võimalik astuda edasi –
rahulikult, vägivallata, ilma hirmuta.

Uks ei avane neile, kes karjuvad.
Uks avaneb neile, kes mäletavad, kes nad on.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe lisaks:

Kuula seda lugu kuulata väga avatud mõtlemisega inimesel ja mõistab seda see, kes on lugenud Veiko Huuse raamatut Kõiksus.

Alex Jones on väga tuntud teadmamees, filmimees, ajakirjanik. Teda peeti aastaid tugevaks ja mõjukaks vandenõuteoreetikuks. Kuid Trumpi võimule tulekuga “tõmmati” ta musta võrku. Alati on sellest väljapääs, kui on tahe.

Samas ei toimu see murenemine vaakumis. AI ja kvanttehnoloogiate kiire pealetung kiirendab otsuseid, võimendab infot ja paljastab inimliku mõtlemise nõrkused: delegeeritud vastutuse, identiteedi sõltuvuse süsteemidest ja harjumused, mis tapavad kohanemisvõime. Kui globaalsed institutsioonid osutuvad jõuetuks ja suurriigid tegutsevad väljaspool loosungeid, nihkub fookus paratamatult üksikinimesele.

See artikkel seob geopoliitika, ajaloolised mustrid ja tehnoloogilise murrangu küsimusega, mis on ühtaegu poliitiline ja eksistentsiaalne: kuidas mitte murduda koos laguneva süsteemiga, vaid kasutada seda hetke teadvuse avanemiseks, vastutuse võtmiseks ja usalduse taastamiseks Kõiksuse – mitte pelgalt võimu – suhtes.

Impeeriumide lõpp algab inimese mõtlemisest

Grigori Klimov: “Jälkidele ebarditele pakub tõeliselt sadistlikku rahuldust jälgida, kuidas üks poolhull liider-väärastunu, viiduna nende poolt võimule ühes riigis, läheb sõjaga kallale teisele poolhullule sadist-väärastunule, kes samuti on nende poolt sinna teise riiki võimule sokutatud, ning miljonid ja miljonid normaalsed inimesed hukkuvad seejuures nende degenerantide sekti liidrite sadistliku meelelahutuse ja naudingu huvides. Ainult ebanormaalselt arenenud võimujanuga inimene (allasurutud sadistlik homo-maniakk) võib võita “kakluses” võimu pärast.” (Lõik raamatust “Tunnetuse Võtmed”). Kas Klimov eksib oma arvamusega?

Vahemärkus: USA võimud on peale II Maailmasõda korraldanud 70 riigipööret maailmas! Loe sellel teemal Makroskoopi artiklit SIIT

USA president Donald Trump on öelnud, et pärast USA vägede poolt Venezuelast presidendi Nicolás Maduro kinni­võtmist „juhib USA seda riiki“ – vähemalt ajutiselt, kuni toimub „ohutu ja korralik võimu üleminek“. Tegemist ei ole lihtsalt ühe kommentaariga, vaid laia rahvusvahelise sündmusega, kus USA on saatnud sõjaväe Venezuelasse, Maduro on viidud kohtumõistmiseks Ameerikasse ja Trump räägib administratiiv­sest kontrollist ning nafta infrastruktuuri kaasamisest USA firmade kaudu.

Lisaks ütles Trump: Trump teatas, et Venezuelat kontrollib USA, ähvardas Colombiat ja ennustas Kuuba peatset langemist ja ta pole ka Gröönimaast loobunud, rääkimata Kanada hõivamisest: Trumpi nõuniku abikaasa postitus Gröönimaa kohta pani Taani suursaadikul häirekella helisema . Varasemalt on ta korduvalt ähvardanud ka Mehhiko “ülevõtmisega” ja peamine süüdistus on narkootikumid ja kuritegevus. Et kui Mehhiko ümbert on riigid ära vallutatud Trumpi poolt, siis Mehhiko “vallutamine” pole enam suur probleem?

Trumpi “Venezuela” käik näitas konkreetselt, et ta pooldab Venemaa juhi Putini tegevust Ukrainas ja Hiina liidri Xi Jinpingi tegevust Taiwanis ja teistes aasia piirkondades. Sest Trump tegi seda sama ja tema eelkäijad on teinud seda sama paljude suveräänsete riikidega. Pange tähele, need kolm imperaatorit ja lisaks India riigijuht, jaotavad lähitulevikus kogu maailma uute reeglite ja süsteemidega. Inimestel pole isegi mõtet võidelda, vaid kas sa kohaned (jääd pimedusse) või astud sellest impeeriumide maailmast välja (tuled valgusesse).

Kes on tegelikult Donald Trump?

Selle maailma võim pole enam inimeste käes vaid juhitakse väljaspoolt seda maad. Siin maal on välja valitud inimese sarnased olendid, kes täidavad lojaalselt käske. Trump, Putin ja paljud teised pole need kelleks te neid peate, ja kes neid sinisilmselt toetavad, on nad samas mustas võrgus.

Mida tähendab Venezuela ründamine ja selle riigijuhi jõuga kõrvaldamine?

See sündmus kinnitas tugevalt, et selle Maailma mustade olendjõudude poolt loodud maailmakord – hirmu ja allumise kord – on toimunud tuhandeid aastaid ja jätkub seni kuni see lõpuks ise kokku variseb. Kokku variseb siis kui hingega inimene ei sekku sellesse maailma süsteemidesse ja on siit maatriksist lahkunud.

1) Mis see Venezuela sündmus tähendab tänases reaalses maailmas

• USA väed ründasid Venezuela territooriumi, Maduro ja tema naine on kinni peetud ning viidud New Yorki. Selle kohta on otseallikaid.
• Trump ütles, et USA „juhtimise“ all hakkavad ameerika firmad taastama nafta­infrastruktuuri ning et riiki juhitakse kuni üleminekuni USA administratsiooni poolt (meenutab Nõukogude Liitu ja Euroopa Liitu).
• Paljud riigid ja organisatsioonid (sh ÜRO liikmed) on selle sündmuse hukka mõistnud kui suveräänsuse rikkumist ja võimalikku sõjalist okupatsiooni.

See on tavapärasest poliitilisest retoorikast palju kaugem samm — tegemist on reaalsete sõjaliste ja poliitiliste toimingutega.

Vahemärkus: Eestis EKRE juhtpoliitikud peavad Trumpi rahutoojaks ja maailma päästjaks. Kas see suhtumine jääb neil samaks peale “Venezuelat”?

2) „Kõiksuse valguse“ perspektiiv

Sellise situatsiooni tõlgendamine „Kõiksuse valguse seisukohast“ tähendab inimestel sageli järgmist:

Moraalsed ja hingelised aspektid

• Võimu, jõu ja kontrolli kasutamine teiste inimeste või riikide üle on seotud karmaliste tagajärgedega — nii individuaalselt kui kollektiivselt.
• Puudub universaalne „hea või halb“ vaste poliitilistele sammudele, kuid vägivalla ja sunni kasutamine teise riigi valitsemiseks ei lange kokku vabaduse (Vaba Tahe ja vabadus olla suveräänne) ja kõigi elusolendite väärikusega.

Tagajärjed osapooltele

Venezuelale ja selle rahvale

• Suur trauma ja ebakindlus — riigi­süsteemi järsk muutus, sõjaline õhkkond (seisukord – kodusõda), identiteedi kriis.
• Suur osa elanikkonnast võib end vaimselt eraldatuna või veel rohkem hirmul tunda.

USA-le

• Rahvusvahelised tagasilöögid: kriitika rahvusvaheliselt, diplomaatilised pinged ja võimalik poliitiline isolatsioon. Trumpi valitsemise aeg võib jääda jälle lühikeseks.
• USA kodanike ja juhtkonna vaimne ning moraalne vastutus rahvusvahelise õiguse rikkumise või sõjalise sekkumise eest.

Globaalne teadvus ja inimkond

• Sellised sündmused toimivad sageli äratusena või peegeldusena — viimasel ajal on paljud tõlgendajad kirjutanud, et suur osa inimkonnast on pidevas valikuhetkes: kas valida empaatia, koostöö ja rahu või võim, kontroll ja konflikt.

3) Kas „Kõiksus sekkub“ või mitte

Mõned perspektiivid:

Kõiksuse valguse vaatenurgast

• Kõik, mis on tehtud vägivalla, alistamise või kontrolli nimel, tekitab võimendatud karmaenergiaid (kasvu vajadust või purunemisprotsesse), mis sunnivad kõiki osapooli õppima, kasvama või muutuma.
• „Kõiksus“ ei vii kedagi automaatselt ülespoole — see peegeldab olukorda tagasi iga inimese ja iga riigi valikute kaudu.
• Kui olukord mõjutab miljonite inimeste valikut – kas nad liiguvad armastuse, vastutuse ja koostöö poole või kinni­jäämise poole võimusüsteemides — saavad sündmused laiemalt tähenduse kui lihtsalt poliitiline konflikt.

Kuigi see seletus ei anna mitte kunagi konkreetset väliseaduslikku prognoosi, võib see esile tuua küsimused:

Kas need sündmused kiirendavad inimeste teadlikkust sellest, et vägivalla ja kontrolli kaudu ei tule tõelist rahu?
Kas need kutsuvad esile küsimuse: millist maailma me tahame ehitada?

„Valgustumine vs pimedus“

See on inimestele teadvuse valikud:

• Valgusesse liikumine = otsus tegutseda vastutuse, kaastunde ja koostöö nimel.
• Pimedusse jäämine = kinnijäämine võimu, kontrolli ja konfliktide mustritesse.

Iga üksikisiku, kogukonna ja rahva jaoks on see teadvuse ja tegevuse küsimus, mitte lihtsalt geopoliitiline sündmus.

Selle 3D maailma õppeprogrammid – hinged on siin õppimas ja meenutamas – on miljoneid aastaid mitte-inimolendite poolt loodud eesmärgiga inimrass muuta uueks rassiks ja täielikult allutada (Kõiksuse algallikast “lahti ühendada”). Seda inimrassi muutmist on tehtud erinevate rahvuste segunemise; ravimite; vaktsiinide; toidu (GMO, nano,…); AI; nähtamatute ja nähtavate tehnoloogiate; ja meedia kaudu.

Kuidas on ajaloos varem olnud?

Kui jätta hetkeks kõrvale loosungid ja vaadata pika ajaloo mustreid, siis „ajutine üleminek“, „stabiliseerimine“ ja „rahvusvaheline vastutus“ on korduvalt tähendanud võõra võimu huvidele lojaalse valitseja kehtestamist.

1. Trump ütles: „….üleminekuni“ – mida see ajaloos tegelikult on tähendanud

Kui suurriik (olgu see impeerium, koloniaalvõim või modernne hegemoon) on öelnud:

„Me juhime ajutiselt kuni stabiilsus on taastatud“

on see ajaloos peaaegu alati tähendanud üht kolmest:

1. Nukuvalitsus
   – formaalselt „iseseisev“, sisuliselt sõltuv (rahaliselt, sõjaliselt, poliitiliselt).
2. Majanduslik kontroll ilma otsese okupatsioonita
   – loodusvarad, pangandus, kaubandus suunatakse „partnerite“ kaudu.
3. Püsiv ebastabiilsus, mis õigustab jätkuvat sekkumist
   – konflikt ei lahene, sest lahendus ei teeni sekkunud võimu huve.

See muster ei ole Ameerika leiutis – sama tegid:

• Rooma impeerium
• Hispaania ja Portugali koloniaalvõimud
• Briti impeerium
• Prantsuse koloniaalsüsteem
• ning hiljem ka Nõukogude Liit
• ja nüüd Euroopa Liit

2. ÜRO roll ajaloos – miks „sanktsioneerimist“ ei tule

ÜRO on struktuurilt suurriikide konsensusmehhanism, mitte moraalne kohtunik.

Põhiprobleemid:

• Julgeolekunõukogu vetoõigus
• Suurriikide huvide konflikt
• Puudub reaalse jõu monopol

Sama muster kehtib ka:

• Iisrael–Palestiina konflikti puhul
• USA, Venemaa või Hiina otsese sekkumise korral

Ajalooline järeldus:
Kui suurriik tegutseb otseselt, siis ÜRO:

• väljendab „muret“
• kutsub „dialoogile“
• kehtestab harva toimivaid resolutsioone aga ei peata tegevust.

3. Kuidas sellised olukorrad on ajaloos lahenenud

Antiik ja kesk­aeg

• Võõrvõimu poolt paika pandud valitsejad püsisid niikaua kui sõjaline jõud püsis.
• Kui keskvõim nõrgenes, järgnes:
  • ülestõus
  • kodusõda
  • või uue impeeriumi tulek

Näide: Rooma provintsid, kus „sõbralikud kubernerid“ kukutati kohe, kui leegionid lahkusid.

Koloniaalajastu (1500–1900)

• „Tsiviliseerimise missioon“
• „Korra ja arengu toomine“

Lõpptulemus:

• sajanditepikkune ressursside äravool
• kultuuriline ja sotsiaalne trauma
• hilisemad iseseisvusvõitlused

Ükski koloniaalprojekt ei jäänud püsima ilma jõuta.

Tänapäev 20.–21. sajand

• „Demokraatia eksport“
• „Stabiliseerimine“
• „Üleminekuvalitsus“

Tüüpiline lõpp:

• pikaajaline ebastabiilsus
• usaldamatus „paigaldatud“ eliidi vastu
• võõrvõimu lahkudes võimuvaakum

Ajalugu näitab, et väljast paigaldatud legitiimsus ei püsi.

4. Mida see tähendab selle maailma jaoks tervikuna

„Kas selle maailma saatus on juba otsustatud ja inimestel jääb vaid valida valgus või pimedus?“

Inimolendite senise tegevuse vaade ütleb:

• Tsivilisatsioonid ei kuku ühe sündmuse tõttu
• Need lagunevad mustrite kordumise tõttu

Tsivilisatsioon lõppeb, kui:

• võim eelistab kontrolli koostööle
• jõud asendab legitiimsust
• kasu asetatakse väärikuse ette

siis tänane inimkond ei vaja „Kõiksuse sekkumist“ – see lahendab end juba ise lagunemise kaudu.

5. Venezuela näite põhjal lühikokkuvõte

• „Üleminekuni juhtimine“ on ajalooliselt tähendanud kontrolli, mitte vabadust
• ÜRO ei ole ega ole kunagi olnud suurriikide tegevuse pidur
• Sellised olukorrad:
  • ei lõpe kiiresti
  • ei lõpe õiglaselt
  • lõpevad tavaliselt uue konfliktitsükliga

“Selle 3D maailma sündmused” ei küsi, kas see on „kooskõlas Kõiksusega“ vaid küsib:

“Kas inimolendid õpivad sellest või kordavad sama mustrit uuesti?“

Millal ja kuidas impeeriumid lagunevad

Impeeriumid ei lagune hetkel, mil nad kaotavad sõja.
Nad lagunevad hetkel, mil nad kaotavad sisemise õigustuse iseenda silmis.

1. Impeerium murdub siis, kui võim kaotab legitiimsuse, mitte jõu

Kõik suured impeeriumid – Rooma impeerium, Briti impeerium, Nõukogude Liit – omasid lagunemise eel rohkem jõudu kui kunagi varem, aga vähem usku iseendasse.

Märgid:

• seadused kehtivad, kuid neid ei austata
• võim säilib hirmu, mitte usalduse kaudu
• retoorika räägib „korrast“, rahvas kogeb ebaõiglust

Kui inimesed enam ei usu, et süsteem teenib neid, vaid ainult iseennast, on lagunemine alanud. Euroopa Liit on lagunemas!

2. Eliit eraldub rahvast (ja elab teises reaalsuses)

See on katkematu ajalooline muster.

Enne kokkuvarisemist:

• eliit ei koge enam sama reaalsust kui enamus
• otsused tehakse kabinetis, mitte tänaval rahvaga koos
• kriitikat nimetatakse „vaenulikuks propagandaks“ – tsenseeritakse, tühistatakse, likvideeritakse

Roomas kutsuti seda decadentia.
Briti impeeriumis imperial fatigue.
NSVL-is stagnatsioon.

“Kui eliit peab rahvast probleemiks, mitte allikaks, on lõpp vältimatu.”

3. Ressursside äravool muutub süsteemi hoidmiseks, mitte arenguks

Impeeriumi alguses:

• ressursid → infrastruktuur, haridus, stabiilsus

Impeeriumi lagunemise lõpuosas:

• ressursid → sõjaline kontroll, propaganda, bürokraatia

See hetk on kriitiline:
süsteem hakkab tarbima rohkem, kui ta loob.

See juhtus:

• Rooma maksusüsteemis
• Briti koloniaaladministratsioonis
• NSVL-i militaar-majanduslikus kompleksis

4. Tõde muutub ohtlikuks

Murdumise kindel märk:

Kui tõde destabiliseerib rohkem kui vale, on süsteem juba sisemiselt murdunud ja lagunemine on peatamatu.

Siis:

• ajakirjandus ei informeeri, vaid õigustab
• kriitik on „reetur“
• keerulised probleemid taandatakse loosungiteks

Ajalooliselt on see viimane faas enne lõpliku lagunemist, mitte impeeriumi algus.

5. Impeerium hakkab looma vaenlasi, sest tal on neid vaja

Kui sisemine tähendus kaob, vajab süsteem:

• välist vaenlast
• pidevat kriisi
• „ohte“, mis õigustavad erakorralist võimu ja sõda

See on psühholoogiline sõltuvus, mitte strateegiline vajadus.

Rooma vajas barbareid.
Briti impeerium vajas „rahutuid kolooniaid“.
NSVL vajas „imperialistlikku vaenlast“.

Kui rahu on ohtlikum kui konflikt, on poliitiline süsteem juba seest tühi.

6. Inimesed lõpetavad tuleviku kujutlemise selles süsteemis

See on kõige vaiksem, aga kõige surmavam märk.

• noored ei näe ennast süsteemis
• haritud inimesed lahkuvad (füüsiliselt või vaimselt)
• tulevik asendub nostalgiaga või hirmuga

Impeerium elab siis minevikus, mitte tulevikus.

Impeerium hakkab murduma seestpoolt siis, kui:

1. võim kaotab moraalse õigustuse
2. eliit eraldub rahvast
3. ressursid kuluvad süsteemi ülalpidamiseks, mitte eluks
4. tõde muutub ohtlikuks
5. vaenlasi on vaja rohkem kui lahendusi
6. tulevik kaob inimeste kujutlusest

Selles punktis ei ole enam vaja välisvaenlast.
Impeerium hukkub omaenda raskuse all.

Millises olukorras on tänane maailm – 04.01.2026?

Tänane maailmakord asub viimases lagunemisfaasis, enne lõplikku lõppu või enne täielikku ümberkujundust.
See on legitiimsuse ja tähenduse kriis, mille järel tuleb kas:

• kontrolli karmistamine (uus impeerium), või
• tsivilisatsiooni lagunemine ja uue tsivilisatsiooni teke.

Ajalooline võrdlus

1. Legitiimsus on kadumas, mitte jõud

• Ameerika Ühendriigid omavad endiselt tohutut sõjalist ja majanduslikku võimu
• kuid „moraalne autoriteet“ (demokraatia, reeglipõhine kord) ei veena enam isegi liitlasi

See vastab Rooma impeeriumi 3.–4. sajandile, mitte selle tõusule.

2. Eliit on rahvast selgelt eraldunud

Kehtib peaaegu kõigis võimukeskustes:

• Euroopa Liit – institutsiooniline kaugus kodanikest
• Venemaa – suletud eliit
• Hiina – tehnokraatlik kontroll
• USA – poliitiline klass elab teises reaalsuses kui enamus

See on klassikaline hilise – laguneva – impeeriumi tunnus.

3. Ressursid lähevad süsteemi säilitamiseks

• sõjalised eelarved ↑
• julgeolek ↑
• jälgimine, kontroll, propaganda ↑
• elukvaliteet, usaldus, sotsiaalne sidusus ↓

See on pöördepunkt, kus süsteem:

“ei loo enam stabiilsust, vaid hoiab ära lagunemist”

4. Tõde on muutunud destabiliseerivaks

• faktid filtreeritakse narratiivide kaudu
• „vale pool“ pole eksinud, vaid on „ohtlik“
• kriitika = polariseerimine või vaenutegevus

See on eelviimane faas enne lagunemist.

5. Pidev kriis on muutunud normiks

• sõjad ei lahene, vaid „külmutatakse“ (hoitakse aktiivsena teatud ulatuses)
• konfliktid ei lõppe, vaid laienevad
• rahu ei ole enam eesmärk, vaid risk

See tähendab, et süsteem vajab ebastabiilsust, et õigustada enda olemasolu.

6. Tulevik on udune

• noored ei usu, et süsteem töötab nende heaks
• tulevikku kirjeldatakse kas:
  • apokalüptiliselt (kliima, sõda), või
  • nostalgiliselt („kuldne minevik“)

See on sisemise murdumise kõige vaiksem, kuid kindlaim märk.

Mida see ajalooliselt tähendab

Me oleme TÄNA samas punktis, kus olid:

• Rooma enne lääneosa kokkuvarisemist
• Briti impeerium enne dekoloniseerimist
• NSVL enne ootamatut, kuid vältimatut lagunemist

Oluline erinevus:
täna on süsteem globaalne, mitte regionaalne → murdumine ei ole ühe keskuse kukkumine, vaid killustumine – lagunemine toimub globaalselt.

Mis võib edasi juhtuda (ajaloolised variandid)

Variant A – hiline (uus) impeerium

• rohkem kontrolli
• vähem vabadust
• pikem stagnatsioon

Variant B – killustumine

• piirkondlikud blokid
• nõrgem globaalne koordineerimine
• uued, väiksemad poliitilised korrad

Variant C – transformatsioon (haruldane)

• võim loovutab osa kontrollist rahvale
• legitiimsus taastub koostöö kaudu
• süsteem muutub, mitte ei kuku

Ajalugu ütleb ausalt: Variant C on võimalik, kuid kõige raskem ja pole seni veel juhtunud.

“Tänane maailmakord ei kuku homme, kuid ta ei usu enam iseendasse – ja just seal algab impeeriumide lõpp.“

Kuidas selles maailma lagunemise faasis mitte murduda koos süsteemidega

1. Ära seo oma identiteeti süsteemi lubadustega

Impeeriumi lõpu eel lubatakse alati:

• „turvalisust“
• „stabiilsust“
• „õiget poolt ajaloos“

Ajalooline tõde: need lubadused ei täitu, sest süsteemil pole enam ressursse ega legitiimsust neid hoida.

Üksikinimese kaitse:

• ära defineeri ennast töö, riigi, ideoloogia või staatuse kaudu
• defineeri end oskuste, väärtuste ja hinge iseloomu kaudu

Kes ma olen, kui institutsioonid ebaõnnestuvad?
Kui sellele on vastus, ei murdu sa.

2. Erista „reaalne oht“ ja „psühholoogiline hirm“

Hilise süsteemi lagunemise tunnus:

• pidev kriis
• pidev ärevus
• pidev „kohe juhtub midagi“

Ajalooliselt:

“enamik inimesi murdub ärevusest, mitte sündmustest endist.”

Praktika:

• küsi alati: kas see ohustab otseselt minu elu täna?
• kui ei, siis on see narratiiv, mitte reaalsus

See ei ole ükskõiksus – see on vaimne hügieen.

3. Arenda sisemist autonoomiat (mitte mässu)

Need, kes murduvad, lähevad kahte äärmusesse:

• täielik alistumine
• hüsteeriline vastuhakk

Ellu jäävad need, kes:

• mõtlevad ise
• ei vaja pidevat kinnitust
• ei ehita identiteeti vastandumise peale

Sisemine autonoomia tähendab:

• „ma näen süsteemi, aga ma ei ela selle sees“
• „ma kasutan seda, kus vaja, ja hoian distantsi, kus võimalik“

4. Loo väikesed, päriselt toimivad struktuurid

Impeeriumide lagunemisel ei hoia inimesi elus „suured ideed“, vaid:

• perekond
• sõpruskond
• kogukond
• praktilised oskused

Ajalugu näitab:

“lokaalne tugevus on globaalsete kriiside vastumürk.”

Küsi endalt:

• kes on need „inimesed“, kellele saan loota, kes liiguvad süsteemist väljaspool?
• milliseid oskusi mul on, mis ei kao koos süsteemiga?

5. Hoia tõde, aga ära muutu selle märtriks

Hilise laguneva faasi oht:

• kas sa valetad, et ellu jääda
• või räägid tõtt nii, et hävitad ennast

Ellu jäävad need, kes:

• näevad tõde
• valivad hoolikalt, kus ja kuidas seda väljendada

Tarkus ≠ vaikimine
Tarkus = ajastus ja kontekst

6. Lepi sellega, et sa ei päästa maailma

See on paradoksaalne, aga vabastav. See 3D maailm pole inimese loodud ja seda inimene ei saa ka päästa. Selle 3D maailma süsteemid on loodud erinevate olendite poolt ja süsteeme saab muuta, kui sa ei osale nendes inimvaenulikes süsteemides.

Impeeriumi lõpus murduvad need, kes:

• tunnevad, et nad peavad midagi või kedagi päästma
• võtavad kogu maailma kaalu enda peale

Ellu jäävad need, kes:

• hoiavad oma ringi – kogukonda
• teevad vähe, aga päriselt head
• ei samasta end „ajaloo kangelase rolliga“

Ajalugu ei vaja kangelasi.
See vajab inimesi, kes jäävad inimeseks.

7. Valgus vs pimedus – ilma müstikata

Tänases lagunevas maailmas:

• valgus = selgus, mõõdukus, kaastunne, sisemine rahu
• pimedus = hirm, fanatism, dehumaniseerimine, identiteedisõjad

See ei ole kosmiline kohtumõistmine.
See on igapäevane psühholoogiline valik.

Ütlen otse ja ausalt:

Selles faasis ei jää ellu kõige tugevam ega targem, vaid see, kes:

1. ei seo end laguneva süsteemiga
2. hoiab meele rahulikuna, mitte stimuleerituna
3. omab oskusi ja suhteid
4. mõtleb ise, aga ei põle läbi
5. jääb inimeseks ka siis, kui süsteem seda ei soosi

Süsteem võib murduda. Sina ei pea koos sellega murduma.

Millist tüüpi inimolendid on ellu jäänud peale impeeriumite lagunemise?

Allpool toon konkreetsed ajaloolised näited inimestest ja inimtüüpidest, kes elasid impeeriumi lagunemise üle mitte juhuslikult, vaid tänu oma hoiakule ja valikutele. Need ei ole vallutajad ega kangelased kroonikates, vaid need, kes jäid püsima siis, kui süsteem kukkus.

1. Hilise Rooma impeerium elanikud, kes ei samastunud enam Roomaga

Kes nad olid:

• väikepõllumehed
• käsitöölised
• kohalikud kaupmehed
• provintsielanikud

Mida nad tegid õigesti:

• ei sõltunud otseselt riigiaparaadist
• hoidsid pere- ja kogukonnasidemeid
• oskasid toota toitu, parandada asju, kaubelda

Kui Lääne-Rooma haldus kokku kukkus, ei kadunud elu, kadus ainult keskvõim.
Need inimesed jätkasid elu uues korras, samal ajal kui eliit kaotas kõik.

Õppetund:

“Kui su elu ei sõltu süsteemi toimimisest, ei kuku see koos süsteemiga.”

2. Benediktiini mungad pärast Rooma lagunemist

Kes nad olid:
Kristlikud mungad, kes lõid kloostreid ajal, mil impeerium oli juba lagunemas.

Mida nad tegid:

• kopeerisid tekste
• harisid maad
• õpetasid oskusi
• hoidsid teadmisi, mitte võimu

Nad ei püüdnud Roomat päästa.
Nad elasid edasi ja säilitasid kultuuri, millest sündis uus Euroopa.

Nad elasid üle impeeriumi, sest nende identiteet ei olnud seotud impeeriumiga.

3. Kaubmehed pärast impeeriumide kokkuvarisemist

Näited:

• Siiditee kaupmehed pärast Rooma ja Hani dünastia nõrgenemist
• Vahemere kaupmehed pärast Rooma merevõimu kadumist
• Hansa Liidu kaupmehed feodaalse killustumise ajal

Mida nad mõistsid:

• piirid muutuvad, vajadused mitte
• võim vahetub, vahetus jääb
• ideoloogiad kaovad, oskused jäävad

Nad kohanesid, mitte ei vastandanud.

Õppetund:

“Paindlikkus on väärtus, jäikus on luksus, mida lagunemise ajal ei saa endale lubada.”

4. Haritud inimesed pärast Nõukogude Liidu lagunemist

Kes jäid püsima:

• insenerid
• arstid
• õpetajad
• tehnikud

Mitte parteiideoloogid, vaid oskuste kandjad.

Paljud kaotasid:

• staatuse
• kindluse
• ideoloogilise „õiguse“

Aga nad:

• leidsid töö
• kohanesid
• rajasid uue elu

Need, kes olid “süsteemile lojaalsed”, kaotasid rohkem kui need, kes olid “oskustele lojaalsed”.

5. Talupojad ja käsitöölised pärast koloniaalimpeeriumide lagunemist

Pärast Briti, Prantsuse ja Hispaania impeeriumide taandumist:

• administratsioon lagunes
• piirid muutusid
• võimustruktuurid vahetusid

Aga:

• külad jäid
• oskused jäid
• elu jätkus

Impeeriumid lagunevad, elu mitte.

6. Need, kes ei oodanud „tagasitulekut“

Kõige haavatavamad olid alati need, kes ütlesid:

„Kui vana kord tagasi tuleb, siis…“

Kõige vastupidavamad olid need, kes ütlesid:

„Mis iganes tuleb, ma kohanen.“

See muster kordub igas ajastus.

Kokkuvõtvalt – ajaloo vaikne seadus (kinnistunud muster)

Impeeriumi lagunemise elavad üle need, kes:

1. ei seo identiteeti võimuga
2. omavad praktilisi oskusi
3. kuuluvad päris kogukonda
4. mõtlevad ise, mitte loosungite kaudu
5. näevad tulevikku ka ilma vanade struktuurideta
6. Lõpetavad võitluse ja impeeriumide süsteemides osalemise

Impeeriumide ajalugu ei ole ainult languste ajalugu.
See on kohanevate inimeste ajalugu.

Kes tulevikus lagunemise kaosest pääsevad?

I. HOIAKUD – mis määravad, kas oskused üldse töötavad

1. Sisemine autonoomia (kõige olulisem)

Võime mõelda ilma loata.

AI ajastul ei ole oht teadmiste puudus, vaid:

• sõltuvus narratiividest
• delegeeritud mõtlemine
• „ütle mulle, mida arvata“

Väärtuslik inimene:

• kontrollib oma tähelepanu
• ei ela pidevas infosõjas
• suudab öelda: „ma ei tea veel“

See hoiak on AI-st möödapääsmatu.

2. Psühholoogiline vastupidavus (stressitaluvus)

Kvantarvutus + AI =

• kiirem muutus
• rohkem ebakindlust
• vähem pikaajalisi garantiisid

Ellu jäävad mitte kõige targemad, vaid need, kes:

• taluvad ebamäärasust
• ei lagune identiteedikriisis
• ei vaja pidevat kindlustunnet

Rahulik meel on uus luksusvara.

3. Õppimiskiirus > haridus

Kraadid aeguvad.
Õppimisvõime ei aegu.

• oskus kiiresti õppida
• oskus kiiresti unustada vananenut
• oskus siduda eri valdkondi

AI asendab teadmised, aga võimendab õppijat.

II. INIMLIKUD OSKUSED, MIDA AI EI ASENDA

4. Sügav mõtlemine ja probleemide raamimine

AI vastab küsimustele.
Inimene määrab, millised küsimused üldse on mõistlikud.

Väärtuslik inimene:

• näeb mustreid
• mõistab põhjuseid, mitte sümptomeid
• oskab öelda: „see on vale küsimus“

Kvantarvutus kiirendab vastuseid.
Inimene peab kiirendama tähenduse loomist.

5. Eetiline ja moraalne otsustus

AI ei vastuta.
Inimene vastutab.

Mida võimsam tehnoloogia, seda väärtuslikum on inimene, kes:

• mõistab tagajärgi
• oskab pidurdada, mitte ainult kiirendada
• seab piire ka siis, kui „saab teha“

Tulevikus küsitakse aina rohkem:

„Kas me peaksime?“
mitte „Kas me saame?“

6. Suhtlemine ja usaldus

AI võib rääkida.
AI ei loo päris usaldust.

Väärtuslik inimene:

• kuulab
• loeb emotsioone
• lahendab konflikte
• loob koostööd eri maailmavaadete vahel

Killustuvas maailmas on sildade ehitajad väärtuslikumad kui ideoloogid.

III. PRAKTILISED OSKUSED, MIS EI KAOTA VÄÄRTUST

7. Tehnoloogiline kirjaoskus (mitte sügav spetsialism)

Sa ei pea olema AI-insener.
Sa pead:

• mõistma, mida AI teeb ja ei tee
• oskama seda kasutada tööriistana
• tundma selle piire ja kallutatust

AI-kirjaoskus = uus üldharidus.

8. Reaalsed, füüsilised oskused

Ajalugu on karm:

“kriisis on väärtuslik see, mis töötab ka elektrita, ka netita”

• toit, remont, hooldus
• tervisebaasid
• käsitöö, logistika, tehniline taip

Need ei tee sind „tagurlaseks“.
Need teevad sind süsteemist vähem sõltuvaks.

9. Väikeettevõtlikkus ja iseseisev väärtuse loomine

Mitte start-up-kultus, vaid:

• oskus midagi ise teha
• oskus vahetada väärtust
• oskus kohaneda turgude muutumisega

Impeeriumid kukuvad.
Vahetus ei kuku kunagi.

IV. KVANTUM + AI AJASTU KÕIGE HARULDASEM OSKUS

10. Tähenduse hoidmine

See on vaikne, aga keskne.

Kui:

• AI kirjutab
• AI loob pilte
• AI teeb otsuseid

siis inimene, kes:

• hoiab tähendust
• oskab öelda, miks midagi loeb
• ei kaota inimlikkust kiiruse sees

on asendamatu, isegi kui teda ei austata kohe.

Ellujääja profiil tulevikus

Kõige väärtuslikum inimene lähikümnenditel:

• mõtleb iseseisvalt
• õpib kiiresti
• kasutab AI-d, mitte ei allu sellele
• omab nii vaimseid kui praktilisi oskusi
• ei ela hirmu ega utoopia sees
• säilitab inimlikkuse tehnoloogilises kiiruses

Maailmakord võib muutuda.
Inimene, kes ühendab selguse, oskused ja tähenduse, jääb.

Millised harjumused tapavad Inimese kohanemisvõime AI ajastul, isegi väga tarkadel inimestel:

See nimekiri on ebamugav just seetõttu, et enamik neid harjumusi esinevad intelligentsetel, haritud ja heade kavatsustega inimestel. AI ajastu ei murra rumalaid – ta murendab neid, kes ei märka, millal nende tugevused muutuvad jäikuseks.

1. Harjumus olla „kõige kursis“

Infotarvitamise sõltuvus.

Targad inimesed:

• loevad palju
• jälgivad kõike
• tahavad olla informeeritud

AI ajastul tähendab see:

• närvisüsteemi ülekoormust
• pinnalist mõistmist
• pidevat ärevust

Kui sa tarbid rohkem infot, kui suudad sünteesida, kaotad kohanemisvõime.

Vastumürk:
vähem allikaid, rohkem vaikust.

2. Arvamus enne mõistmist

Kiiruse lõks.

AI toodab:

• vastuseid sekunditega
• analüüse hetkega

Inimene hakkab:

• reageerima
• positsiooni võtma
• „poolt või vastu“ olema

Kohanev inimene küsib:

„Milline küsimus on üldse õige?“

Arvamus ei ole mõtlemine.
Mõtlemine on aeglane.

3. Intellektuaalne edevus

„Mina juba tean.“

See hävitab õppimiskiiruse.

• kogemus → dogma
• teadmine → identiteet
• eksimine → oht enesehinnangule

AI ajastul:

“kes ei luba endal olla algaja, jääb maha.“

4. Tehnoloogiline kas täielik eitamine või pime kummardamine

Kaks äärmust, sama lõpp.

• „AI on ohtlik, ma ei kasuta“
• „AI lahendab kõik, mõtlemist pole vaja“

Mõlemad tähendavad kontrolli kaotust.

Ellu jäävad pragmaatikud, mitte ideoloogid.

5. Mõtlemise delegeerimine tööriistadele

Väga salakaval.

• AI kirjutab → sina ei mõtle
• AI otsustab → sina ei vastuta
• AI analüüsib → sina ei sünteesi

Kui tööriist teeb sinu eest ka mõtestamise, oled sa juba asendatav.

6. Sügavuse asendamine produktiivsusega

„Ma teen nii palju!“

Aga:

• milleks?
• mis mõjuga?
• mis suunas?

AI kiirendab tegevust.
Ilma suunata kiirus on lagunemine.

7. Identiteedi sidumine intelligentsusega

Kõige ohtlikum harjumus.

„Ma olen tark inimene.“

AI ajastul:

• masin on alati kiirem
• masin on alati laiem

Kui tarkus = identiteet →
iga AI edasiminek on isiklik kriis.

Ellu jäävad need, kes seovad identiteedi:

• iseloomu
• väärtuste
• õppimisvõimega

8. Pidev stimulatsioon

Podcastid, videod, feed’id.

Tulemus:

• tähelepanu killustub
• sügav mõtlemine kaob
• sisemine vaikus muutub ebamugavaks

AI võimendab seda lõpmatuseni.

Vaikus on kohanemisvõime alus.

9. Küünilisus kui „tarkuse“ vorm

„Kõik on niikuinii manipulatsioon.“

See näib intelligentne, aga:

• tapab loovuse
• tapab koostöö
• tapab tähenduse

AI ajastul on küünik:

• analüütiline
• aga viljatu

10. Tuleviku ootamine, mitte kujundamine

„Vaatame, kuhu see AI asi läheb.“

Ajalugu on halastamatu:

“kohanevad need, kes katsetavad enne, kui peavad.”

Kokkuvõte – mida vältida, kui tahad jääda inimeseks

AI ajastul kaotavad kohanemisvõime isegi väga targad inimesed, kui nad:

• tarbivad rohkem infot kui mõistavad
• vahetavad mõtlemise arvamuste vastu
• hoiavad kinni oma „tarkuse“ identiteedist
• kas kardavad või kummardavad tehnoloogiat
• loovutavad vastutuse tööriistadele
• elavad stimulatsioonis, mitte hinge ja vaimu sügavuses

AI ei tee inimest rumalaks.
Ta paljastab need, kes ei oska enam mõelda.

„Impeeriumid ei kuku välisvaenlase tõttu, vaid siis, kui inimene kaotab iseseisva mõtlemise – AI ja kvantajastu sunnivad igaüht valima, kas kohaneda teadlikult või murduda koos süsteemiga.“

Lõpetuseks ütlen lihtsalt ja selgelt: “Ära ole jobu ja sa tuled võitjana välja igast olukorrast.”

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Soovitan lugeda:

Minu tuleviku prognoos, tehtud 26.12.2025, millest on juba 2 sündmust täppi läinud: Tallinnas ootamatu vee katkestus 31.12.2025 ja “uus sõda” – Venezuela (kuid see ei jää ainukeseks uueks sõjakoldeks). KLIKI PILDIL

Kui poliitiline võim ründab, siis valgus kutsub – Valguse Teejuhtide Ühispöördumine

Ühelgi poliitilisel riigijuhil (ühelgi olendil) ei ole õigust anda käsku ja rünnata teist riiki.

Valgus ja poliitiline vastupanu

USA riigijuht Donald Trump andis käsu rünnata Venezuelat – kõige otsesem Ameerika sõjaline toiming Venezuelaga alates Panama 1989. aasta invasioonist. (Reuters)

Lisaks, viimase 10 aasta jooksul on sõjalised operatsioonid või sõjalist tegevust alustatud (suurimad):

1. Yemen – regionaalne sekkumine (alates 2015). Wikipedia
2. Ukraina – suur riigiti invasioon (2022). World Population Review
3. Süüria ja ISIS-vastased operatsioonid – jätkuvad, eriti USA ja liitlaste tegevus. The Washington Post
4. Iisrael ja Lähis-Ida laiem konflikt – konfliktid ja rünnakud mitmes riigis. The Washington Post
5. Somalia – täiendavad õhulöögid ja võitlus terrorismiga. The Guardian
6. Aafrika operatsioonid – Sahel ja beninlikud erakorralised sekkumised. AP News+1
7. Hiina sõjaline surve Taiwani ümber – massiivsed sõjaväeõppused ja surve. Reuters

See ei ole „radikaalne“ seisukoht.
See on inimlik seisukoht.

Riigijuhid ei pane ohtu enda hinge ja keha.
Nad ei maga pommivarjendites.
Nad ei kaota lapsi, kodu ega maad.
Sõja hinna maksavad alati tavalised inimesed, sõltumata lipust või ideoloogiast.

Iga rünnak, isegi kui see on nimetatud:

• „julgeolekuoperatsiooniks“
• „ennetavaks löögiks“
• „demokraatia kaitseks“
• „korrakaitseks“

…on vägivald, kui see ületab teise riigi suveräänsuse ja seab ohtu tsiviilelanikud.

Rahvusvaheline õigus, eetika ja elementaarne südametunnistus ütlevad sama asja eri sõnadega:

“jõud ei anna moraalset õigust.“

Ja just siin tekibki see murdepunkt, millest ma räägin –
hetk, kus võim hakkab uskuma, et eesmärk õigustab kõike.

Ajalugu näitab järjekindlalt:

• iga „õigustatud“ sõda sünnitab uue vägivalla ringi
• iga poliitilise või pankurite jõuga kehtestatud „kord“ kasvatab vastupanu
• iga hirmule rajatud süsteem vajab üha rohkem kontrolli

Sõda ei ole kunagi ainult sõjaline sündmus.
See on inimteadvuse läbikukkumine.

Kätte on jõudnud aeg, mil maailm ei karju enam – ta ragiseb!

Mitte seepärast, et kurjus oleks uus,
vaid seepärast, et see ei vaevu end enam varjama.
Võim, mis põhineb jõul, kontrollil ja hirmul, astub nähtavale ning nimetab end korraks, julgeolekuks või õiguseks.

Aga üks tõde jääb muutumatuks, olenemata ajast, lipust või juhist:

“ühelgi riigijuhil ei ole õigust rünnata teist riiki ja selle elukeskkonda.“

See ei ole poliitiline loosung.
See on eetiline piir.

Sõda ei ole kunagi abstraktne otsus.
See ei ole kaartidel tõmmatud joon ega pressiteade.
Sõda tähendab alati katkiseid kehasid, katkiseid hingi ja katkiseid põlvkondi.

Need, kes otsustavad rünnata, ei kanna tagajärgi.
Neid kannavad inimesed, kellelt ei küsitud luba.

Ja just siin hakkab lagunema see, mida paljud tajuvad kui „maailmakorda“.
Maatriks – süsteem, mis on ehitatud hirmule ja allumisele – on jõudnud oma piirini.
Ta suudab veel ähvardada, suruda ja kontrollida,
aga ta ei suuda enam veenvalt valetada.

See on teadvuse murdepunkt.

Valgus ei tule selleks, et võidelda pimedusega samade relvadega.
Valgus ei kuku pommina ega marsi armeena kellegi koju või maale.
Valgus on kohal – katkematult.

Valguse teejuhtide ja valgusmajakate roll ei ole päästa maailma jõuga,
vaid jääda nähtavaks, kui süsteem hirmutab vaikima.

Särada, kui ümberringi kästakse kummarduda.
Seista sirgelt, kui öeldakse: „ole tänulik, et sa veel hingad“.

See maailm – 3D maailm, mis põhineb vägivallal, hierarhial ja kontrollil –
ei kuku kokku ühe hetkega.
Ta tühjeneb.
Ta kaotab mõtte neile, kelle hing mäletab midagi enamat.

Kuni aastani 2033, mida paljud tajuvad lävena, mitte lõpuna,
käivad veel konfliktid, kehtestatakse piiranguid, testitakse, kui palju inimene on nõus loovutama oma vabadust turvatunde nimel.

Aga mitte kõik ei kuku koos süsteemiga.

Need, kes hoiavad ühendust oma südametunnistusega,
kes ei õigusta vägivalda ühegi lipu all,
kes ei nõustu sellega, et elu väärtus sõltub pankurite loodud geopoliitikast –
need ei ole üksi.

Kui sa tunned seda teksti lugedes rahutust,
siis see ei ole hirm.
See on äratundmine.

Kui sa tunned väsimust,
siis see ei ole nõrkus.
See on märk, et sa oled liiga kaua kandnud maailma, mis ei ole sinu oma.

Ja kui sa tunned vaikset teadmist, et „midagi siin ei ole õige“,
siis see on sinu hing, mis ütleb:
ära harju vägivallaga.

Valgus ei sunni.
Ta kutsub.

Ja see kutse ei ole kuhugi põgenemiseks,
vaid mäletamiseks, kes sa oled ka siis, kui maailm kaotab suuna.

Sest ükski süsteem ei ole tugevam kui teadvus,
mis keeldub õigustamast vägivalda.

Ja ükski rünnak ei ole õigustatud,
kui selle hinnaks on inimese hing.

Valguse Teejuhtide Ühispöördumine

Me ei kogu end siia vastandumiseks,
vaid mäletamiseks.

Me ei seisa ühegi lipu, ideoloogia ega võimukeskuse taga.
Me seisame elu, südametunnistuse ja inimese hinge eest.

Me kinnitame selgelt ja ühemõtteliselt:

Mitte kellelgi, süsteemil ega institutsioonil ei ole õigust rünnata teist inimest, riiki,
ükskõik millise põhjenduse või nime all.

Vägivald ei muutu õigeks, kui seda nimetatakse korraks.
Sõda ei muutu pühaks, kui seda nimetatakse kaitseks.
Inimese elu ei kaota väärtust, kui see jääb „valele poole piiri“.

Meie, valguse teejuhtidena, ei ole siin selleks, et päästa maailma jõuga.
Me oleme siin selleks, et mitte vaikida, kui vaikimine tähendaks vägivalla normaliseerimist.

Meie roll ei ole:

• külvata hirmu
• kuulutada lõppu
• sundida ärkama

Meie roll on:

• olla kohal
• hoida sagedust, kus elu on püha
• särada, kui süsteem ehitab pimedust

Me tunnistame, et maailm on murdepunktis.
Struktuurid, mis põhinevad kontrollil, hirmul ja allutamisel, on lagunemisfaasis.
See lagunemine võib olla vali, kaootiline ja valus.

Aga valgus ei lahku kaoses.
Valgus püsib.

Me pöördume nende poole, kes tunnevad väsimust, segadust või vaikset sisemist vastupanu sellele, mida nimetatakse „paratamatuseks“.

Sa ei ole üksi.
Sa ei ole eksinud.
Sa ei ole nõrk.

Kui su süda ütleb, et vägivald ei ole lahendus,
siis see on sinu sisemine kompass, mitte naiivsus.

Me kutsume:

• mitte relvadele, vaid teadvusele
• mitte vihale, vaid selgusele
• mitte põgenemisele, vaid juurdumisele valgusesse

Me ei tea kõiki vastuseid.
Aga me teame seda:

maailm ei parane rohkemast hirmust,
vaid rohkemast vastutusest ja ärkvelolekust.

Me seisame elu poolel.
Iga inimese elu poolel.
Ka siis, kui see ei ole populaarne.
Ka siis, kui see ei ole turvaline.

See on meie ühine valgusleping.

Me jääme nähtavaks.
Me jääme inimlikuks.
Me ei õigusta vägivalda.

Ja sellest piisab,
et valgus leiaks tee.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe lisaks: