Tänapäeva inimese pea on enamasti täidetud staatiliste korduvmõtetega, mis kontrollivad tema elu. Infomüraga täitunud ühiskonnas oleks vältimatult vajalik, et inimene kontrolliks ise oma mõtteid. Suurejooneline infoküllus esitab väljakutse – on aeg mõelda omapäi, valikuliselt, teadlikult…
Kui inimene keskendub ainiti oma hingamisele, siis vaibub peas mõtete infomüra ja kehal hakkab kergem. Kas on aga sellist seisundit võimalik saavutada hingamisele või millelegi muule keskendumata? Nii enda kui paljude teiste kogemustest lähtudes ütlen, et on.
Üldiselt soovitatakse mõtete korrastamise puhul mõelda positiivselt. Tavaliselt soovitatakse seda siis, kui inimene soovib vabaneda negatiivsetest mõtetest. See on oma olemuselt sama nagu vana maali peale uue pildi maalimine. Me näeme küll ainult uut, kuid vana on ikkagi alles, selle uue pildi all peidus. Ja nii nagu vana maali pealt võib uus maal kiiresti maha kooruda, nii ka uue – käesolevas näites positiivse – mõtlemise ülesehitamine vana peale langeb ühel hetkel ära. Ka uut ühiskonda ei saa luua vana süsteemi peale. Mingil kujul ehk küll, kuid see „koorub“ varem või hiljem maha.
Küsimus on pigem selles, kuidas teha lõuend täiesti puhtaks? Et uue loomine oleks eesmärk iseeneses, mitte eesmärk peita vana ja ebameeldivat?
Muidugi võib täiesti selge lõuendi valmimine aega võtta selles mõtetest tulvil peas, kuid sinna ei tasugi seda ajalist limiiti seada, sest nii antakse võimalus ka ebaõnnestumisele. Ebaõnnestumine iseenesest pole ei hea ega halb, see lihtsalt on. Küsimus on inimese suhtumises sellesse. Pole ju levinud ebaõnnestumiste käsitlemine edasiminekute astekivide, õppimiskohtadena.
Kuidas saada oma mõtted kontrolli alla?
Kõik on lihtne. Selleks ei ole vaja läbida pikki kursusi, ei ole vaja lugeda lõputult palju raamatuid ega pole vaja ka kellelegi selle eest maksta. Tõsi, meile on õpetatud, et keerulisus on tarkuse mõõdupuu ja lihtsus on barbaarne… kuid tegelikult peitub arukus just lihtsuses. “Ei, asi peab ikka olema keerulisem… mis see maksab? Kus see konks on?” – konksu pole ja kõik on lihtsamast lihtsam.
Kontrollitud mõtlemise võti seisneb iseenda vaatlemises.
Vaadelda saab igas asendis, igas kohas ja igal ajal. Enamjaolt ka igas olukorras. Lihtsam viis alustamiseks on vahetult enne magamajäämist. Mõtlemise vaatlemine tähendab oma mõtete erapooletut jälgimist, nendega kaasa minemata ja hinnanguid andmata. Piltlikult väljendudes on iga mõte kui mööduv pilv, enamikel juhtudel aga haarab inimene juba esimesest „pilvest“ kinni. Vaadeldes Sa aga lihtsalt jälgid neid, kuidas nad järjest Sinust mööduvad.
Lihtsalt jälgi neid mõtteid nagu mööduvaid pilvi. Kui tuleb mõte, milles kogu aeg kinni oled, siis seekord lihtsalt jälgi seda, vaata, mida mõte teeb, kuhu läheb, sealjuures hinnanguid andmata. Vaatle seda kui pilve, mis möödub.
Selle vaatluse lõpptulemusena korduvmõtted hajuvad. Mõtted on energia ja energia püsib kohas, kus ta toitu saab. Vaadeldes oma mõtteid nendega kaasa minemata, lõpetad ka oma mõtete toitmise kehalise reageeringuga. Tehes sellist vaatlust järjepidevalt, muutub protsess lõpuks automaatseks. Sellisel kujul lüüakse „plats puhtaks“ omaenda peas.
Nii saab vaadelda ka oma keha emotsioone, tundeid, ärevust, valu, erinevaid hirme – kõike.
Nii Sa saadki olla… Sina ise…
…sest Sa ei ole oma mõtted, emotsioonid, kogemused ega ka oma keha. Sa oledki tõeliselt just see, kes kogu seda kupatust nii enda kui ümbritseva suhtes erapooletult vaatleb.
Mõtete organiseeritus
Mis edasi, kui selgus on saabunud, kui mõtete sumin on saadetud viimsele teekonnale?
Esiteks tuleb aru saada, et mõtlemine ja vaatlemine on kaks erinevat elementi. Siinkohal võiks tinglikult asetada inimene arvuti rolli, sest arvuti on ikkagi inimese järgi loodud. Kujutleme, et mõtlemine, see on arvuti ja vaatleja on operaator arvuti klaviatuuri taga ja nii, nagu on programmeeritav arvuti, saab ka inimene programmeerida iseenda mõistust. Lihtsalt oluline on, et protsesse (mõtteid) oleks programmeerimise hetkel võimalikult vähe.
Mõningad lihtsad näited enese programmeerimisest. Nii nagu arvutil on antiviiruse programmid, saab ka endale programmeerida antireageeringute programmid jne.
Reageering – olgu olukord milline tahes, tabagu inimest ükskõik milline sündmus või infomüra, olgu tegu mineviku või tuleviku teemaga, tasub igasuguse reageeringu eel endalt küsida: „Kui ma sellele niimoodi reageerin, siis kas see muudab olukorra paremaks või halvemaks?“
Kui küsimus on esitatud, kulgeb edasine reageerimine juba konstruktiivselt.
Infotöötlus – igasuguse nähtava info puhul, olgu tegu siis peavoolu meedias esitatava või mõne muu infoallikaga, tasub eneselt enne info omaksvõttu küsida: „Millist mõju proovib see info mulle avaldada? Kui ma selle omaks võtan, siis kas mu senine elukorraldus muutuks paremaks, teadlikumaks või hoopis… hangin mõne uue hirmu?“ või „Kes saab sellest kasu, kui info omaks võtan?“
Edukad ettevõtmised – juba maast-madalast õpetatakse inimesi igasuguse ettevõtmise puhul nägema esmalt takistusi ja alles siis lahendusi. Probleem seisneb selles, et takistuste esmane nägemine loob sedasorti psühholoogilise seisundi, kus inimene enam ei tahagi lahendusi otsida, kuna nähtav takistuste virn on niivõrd suur. Seepärast on oluline alati esmalt vaadata lahenduste suunas, otsida enne lahendusi. Nii astutakse juba esimene samm tegutsemise keskmesse, kus takistused saavad ületatud tegutsemise jooksul.
Need olid kõigest mõningad näited, kuidas saab inimene olla omaenda reaalsuse looja.
