Tunne iseennast!

Tarvi Kaasiku

Otsib… otsib… aina otsib ja otsib: kooliõpikutest, religioonist, uudistest, filmidest, autoriteetidelt, gurudelt, sõpradelt, filosoofidelt, psühholoogidelt, spirituaalsusest ehk vaimsusest, maa alt ja maa pealt, metsast ja tänavatelt, taevast ja veest… Mida see looduse meistriteos – inimene – muudkui otsib?
37 Jagamist
37
0
0

Otsib… otsib… aina otsib ja otsib: kooliõpikutest, religioonist, uudistest, filmidest, autoriteetidelt, gurudelt, sõpradelt, filosoofidelt, psühholoogidelt, spirituaalsusest ehk vaimsusest, maa alt ja maa pealt, metsast ja tänavatelt, taevast ja veest…  Mida see looduse meistriteos – inimene – muudkui otsib?

Oleme tihti kuulnud väljendit, et “alustada tuleb iseendast”. „Jah, nii see on,“ kuulen paljusid ütlevat, kes on selle üldiselt juba pärast järgmist suvalist infotulva unustanud. Või siis tõesti, mõni mõtlebki, et muudab nüüd oma elukorraldust ja läheb vastuseid otsima näiteks religioonist või spirituaalsusest. Siiski, siinkohal ei alustanud ta endast, vaid religioonist või spirituaalsusest.

Delfis Parnassose mäe lõunanõlval Delfi oraakli juures käidi ammustel aegadel hankimas vastuseid igasugustele küsimustele. Küsimused olid varieeruvad, alates näiteks lihtsatest abiellumisteemadest kuni sõja alustamise otsuseni välja. Selleks, et saada Delfi oraaklilt vastuseid oma painavatele küsimustele, läbisid inimesed üldiselt sadu ja teinekord tuhandeidki kilomeetreid.

Kui rändur pika teekonna järel kohale jõudis, märkas ta esimese asjana sissepääsu kohal teksti gnothi seauton!, mis kreeka keelest tõlgituna tähendab „tunne iseennast!“. See oligi vastus kõikidele küsimustele, kuid sellest mindi mööda nagu mõnest tänaval seisvast suvalisest postkastist. Rännak oli raske, küsimus küsija silmis „suur“… Ilmselgelt ei suudetud leppida niivõrd lihtsa vastusega. Eks siis eeldati, et ka vastus peab tulema mingit sorti üleloomuliku hookus-pookuse kaudu. Astuti aga uksest reipalt sisse ja anti end oraakli mõistukõnede meelevalda, mis pigem võisid viia inimese tõelisest vastusest kaugemale. Siinkohal jõuan taas oma eelmise Fontes avaldatud artikli  „Mõtlemine korda!“  juurde:
“…meile on õpetatud, et keerulisus on tarkuse mõõdupuu ja lihtsus on barbaarne…, kuid tegelikult peitub arukus just lihtsuses”. Mida kaugemalt vastuseid otsitakse, seda kaugemale triivitakse iseendast, mis on igati loogiline.

Välise maailma võimalused vastusteks on küll teinekord ahvatlevad, toon siinkohal ühe võrdluse. Kui on soov elusalt kätte saada toas ringi lendav koi, siis tasub pimedal õhtul valgustid välja lülitada, võtta läbipaistev tühi klaaspudel ja selle põhjast ülespoole suunata valgusvihk, kas siis taskulambi või muu käepärase vahendiga. Koi lendab valguse suunas pudelisse ja nõnda ongi ta lõksus. Välise maailma võimalused vastusteks on samavõrd ahvatlevad nagu koile valgus pudelipõhjas, kuid nii nagu jääb kinni koi pudelisse „valguse poole“ lennates, nii võib ka inimene ära eksida välise maailma vastuste rägastikku.

Loogem kontakt iseendaga!

Kuidas otsida vastuseid endast? Toon siinkohal mõningad näited levinud olukordade puhul.

“Tunnen end kehvasti, kuna olen üksi.” Mispärast ma üksindust kardan? Miks ma iseendaga läbi ei saa? Kes ütles, et minu parimaks seltsiliseks ei või olla MINA ISE? Kui ma hakkan endale iseenda kohta esitama igasuguseid küsimusi, küll siis ka üksindus mu heaks sõbraks saab.

“Miks ma ennast kehvasti tunnen? Lihtne, sest see tegelane käitus nii... Olgu peale, aga miks mu enesetunne sõltub kellegi teise tegevusest?

“Tunnen end kehvasti, sest pole saavutanud seda, mida olen tahtnud…” Kuramuse pihta! Kes ütles, et ma üldse midagi saavutama pean? Pealegi saavutus ei ole produkt, vaid teekond. Muidugi tunnen end halvasti, kui tahan saavutada midagi, mis tegelikult ei olegi saavutus. Kust ma hankisin omale arusaama saavutusest kui mingist produktist?

“Tunnen end kehvasti, sest suhe kallimaga purunes…” Oota nüüd! Kas see on ikka normaalne, et inimesed kogevad selliseid negatiivseid emotsioone, kui suhted purunevad? Äkki minu arusaam suhte olemusest on olnud kogu aeg vale? Äkki tõusevad negatiivsed emotsioonid üles ainult valest pinnasest?

“Olen rahutu, sest ma ei saa vastuseid mõningatele küsimustele vaatamata sellele, et olen end pikalt analüüsinud.” Pea nüüd hoogu… Kui ma praegu enda seest vastust ei leia, siis pole õige aeg, pean veel kogemusi hankima, sest kogemuseta vastus ei garanteerigi mõistmist. Iga vastus jõuab minuni läbi taipamise just siis, kui olen selleks valmis. Seniks jätan küsimuse kaugele tahaplaanile kükitama ja seoseid koguma.

Kui ma näen läbi ennast, siis näen ma läbi ka kõike ümbritsevat. Nii kasvabki minus sensoorne läbinägemisvõime.  Mida rohkem inimene tunneb ennast, seda enam tuntakse ka ümbritsevat. Sellest ka ütlus: kõik väline on sisemaailma peegeldus. Pealegi, tänapäeva pöörases ühiskonnas ei seisne ellujäämiskunst mitte füüsilises tugevuses, raamatutarkuses ega ka majanduslikus kindlustatuses, vaid iseenda tundmises.

Kõigest eeltoodust lähtudes pole kahtlustki, et universaalne lahendus enese sisemaailma ja ka välismaailma probleemidele peitub nimelt individuaalses arengus.

Muidugi võime enese kohta vastuseid otsida ka „väljast“, kuid 29 aastat üle kivide ja kändude kestnud uurimistöö (elukogemus) on kinnitanud üksnes seda, et kõik vastused peituvad meis enestes. Mida valusam oli kogemus, seda lähemale astuti ka iseendale. Tänasel päeval on inimesel hämmastav võimalus kõik need valusad kogemused vahele jätta ja alustada kohe iseendast. Miks minna ringiga ja valuliselt – nagu rändajad Delfi oraakli juurde –, kui saab minna ka otse?

Tunne iseennast! 

37 Jagamist
Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Seotud artiklid

Ärkamine kaassõltuvusest

Kõik kuritegelikud režiimid ükskõik millisel mandril ükskõik millisel ajajärgul on saanud eksisteerida üksnes rahva vaikival heakskiidul. Kõik kõrvalekalded demokraatiast on saanud juhtuda kodanikujulguse nappuse tõttu. Me oleme mõistnud, et jättes reageerimata perevägivalla või lasteahistamise ilmingutele, aitame nendele nähtustele kaasa. Kuid kas me mõistame, et inimõigustest või põhiseadusest ülesõitmine on samasugune vägivald kui isiklikel piiridel tallumine, lihtsalt teises mastaabis? Me ei tolereeri vägivalda isikutasandil. Peatugem hetkeks ja tunnetagem, mis mehhanism see meie sees on, mis sunnib meid mööda vaatama valetamisest, manipulatsioonidest, ebaõiglusest, piiride ignoreerimisest, ükskõiksusest, hämamisest, gaslightingust, vähendamisest ja veel tuhandest muust vägivaldsest nähtusest, niipea kui see kõik väljub isikutasandilt ning liigub ühiskonnatasandile? Kas vägivald, mis on ametlikult heaks kiidetud, on vähem vägivald?

Küla, mis loodud uuendama elukeskkonda

Saladus seisneb selles, et põliskodu maatükil kasvavaid taimi pole maha pannud mitte masinad või rahateenimisele mõtlevad palgatöölised, vaid inimene ise või tema esivanemad hoole ja armastusega, enda ja oma laste jaoks. Seega on seal elaval inimesel mõtestatud side kõige elavaga ja taimed on tema jaoks midagi palju enamat kui toit, umbrohi või tulevane puitmaterjal. Seda, et taimed inimese suhtumisele reageerivad, on ka tänapäeva teadus ju ammu kindlaks teinud. Armastavas ja turvalises ümbruses on aga teadagi lihtsam saavutada kontakti nii iseenda kui kogu Universumiga.

Teekond kergusesse

Oled Sa kunagi näinud lindu lendamas hambad ristis kivikott seljas? Miks meie inimestena oleme siis valinud seda kogeda? Meil on alati võimalus seda rasket kivikotti edasi kanda või sellest lihtsalt vabaneda. Ohvrirollis elamine, teiste süüdistamine ja kritiseerimine, minevikus sorkimine ja pidev muretsemine ei loo midagi head. Raskused meie elus kestavad täpselt niikaua kuni lõpuks taipame, et ei pea seda enam valima. See on alati vaba valik, mida soovin kogeda. Millest saaksin vabaneda, et lubada oma ellu kergus?

Mõtlemine korda!

Küsimus on selles, kuidas teha lõuend täiesti puhtaks? Et uue loomine oleks eesmärk iseeneses, mitte eesmärk peita vana ja ebameeldivat?

Tervis algab mõtlemisest

Otsib… otsib… aina otsib ja otsib: kooliõpikutest, religioonist, uudistest, filmidest, autoriteetidelt, gurudelt, sõpradelt, filosoofidelt, psühholoogidelt, spirituaalsusest ehk vaimsusest, maa alt ja maa pealt, metsast ja tänavatelt, taevast ja veest… Mida see looduse meistriteos – inimene – muudkui otsib?

Ema ja poeg

Ma juba näen, kuidas selle lahendan. Pakkudes ise endale seda armastust, luues seda eneses… aktsepteerides end sellisena nagu olen, endast hoolides ja rohkem isiklikele tunnetele keskendudes ma sirgun rohkem iseseisvamaks ja tugevamaks kui kunagi varem.. Ja näen, et andestan endale, sulle, isale ja kõikidele teistelegi…

Millal me oleme piisavad?

Igaüks peab nüüd endalt küsima, kas talle sellest piisab või asume kollektiivselt maailma jõukamate kodanike tabeli tippu rühkima.

Oskus kuulata: jutusaua meetod

Vaba Eesti suursündmusel 13. veebruaril 2021 pidas ettekande Helen Star Cave, kes õpetab Eestis indiaanlaste iidseid tarkusi — kuidas luua koos loodusega oma ellu tervist, tasakaalu ja väge. See teekond toetab enesearengut, oma elu eest vastutuse võtmist ja teadlikku loomist. Jagatavad tehnikad on tuhandeid aastaid vanad ning aidanud inimestel saada hakkama iseendaga ja kogukonnana. Ajal, mil tänase ühiskonnna sotsiaalne sidusus on tõsise löögi all, tasuks meenutada iidset jutusaua meetodit. Me oleme praeguses kriisiühiskonnas justkui tihti kaotanud võime kuulata teist inimest või teisi vaateid esindavat inimgruppi. Inimestel on tänases ühiskonnas erinevad hirmud, mis tekitavad paanikat ja haigestumisi. Hirmude mahavõtmine ja transformeerimine on kõige hinnalisem kingitus, mida saame täna pakkuda nii teisele inimesele kui ka ühiskonnale. Selleks tuleb aga kõigepealt kuulata teist inimest — päriselt KUULATA. Nii nagu õpetab iidne jutusaua meetod: rääkige südamest ja kuulake südamega.