Foto: Ruudu Rahumaru

Ülitundlikkus kui õnnistus

Marilii Toots

Kui lubame elul endal meid armastada ja kanda, oleme elu teenistuses. Sest just selleks me, ülitundlikud, loodud oleme. Oleme loodud elu endas edasi kandma, oleme loodud endas olevat siirast ja sügavat armastust edasi andma. Oleme loodud elu arengut kaitsma.
45 Jagamist
45
0
0

Ühel päeval avaldas sõber mulle ülitundlikkuse puhul kaastunnet. Ja teate, mis juhtus? Vastasin automaatselt, et see on puhas rõõm ja kingitus. Need on imelised omadused, millega tänapäeva lapsed juba suuresti sünnivad. Ainult märgakem ja võtkem nad vastu. Ei uue ajastu lapsed, ega ka ülitundlikud täiskasvanud (ÜTI) ei saa end ümber teha. Nad on juba uue maailma ilusate omadustega kehastunud. Ja see on puhas õnnistus!

Täna saan öelda, et ülitundlikkus on suur kingitustest, mida elu meile sünniga kaasa anda saab. Kas seda on kerge vastu võtta ja kanda? Ei, mitte alati! Kuid ülitundlikkusega kaasa saadud omadused pakuvad meile imelise võimaluse elu takistavatest, iganenud ja valu põhjustavatest kogemustest läbi minemiseks, et need vabastada ning seeläbi elule endale teed teha. Just ülitundlikkusega kaasas käivad omadused loovad tugeva baasi, mis lubab ehedat elu kogu meie hinge olemuses täiega kogeda, kui ainult julgeme elu sisse astuda.

Siinkohal toon lühidalt välja ülitundliku inimese baasomadused, mida PhD Elanie N. Aron võtab kokku lühendiga SÜET (ingl. DOES: D = deep, O = overstimulation, E = emphasis on emotional reactions, S = sensitivity). Olen neid täiendanud mõne sõnaga vastavalt oma kogemusele.

S tähistab vastuvõetava- ja töödeldava info sügavust. Sellest tulenevalt on üks ÜTI käitumismall sageli olukorra jälgimine enne tegutsemist. Me töötleme kogetud infot põhjalikult, olenemata sellest, kas oleme sellest teadlikud või mitte. Seetõttu oleme täpsed.

Ü tähistab ülestimuleerimise ohtu. Pöörates kõigele toimuvale ja olevale tähelepanu. Märgates pisimaidki seoseid ja detaile, väsime me paratamatult kiiremini. Me vajame minimaalset stimulatsiooni, et elusat ja külluslikku elu kogeda. Kui me ei suuda parasjagu erinevatel põhjustel ümbritsevat infot vastu võtta ja läbi kogeda, võib tekkida ülestimulatsiooni ja ülemõtlemise või liigse passiivsuse oht.

E tähistab emotsionaalsete reaktsioonide intensiivset kogemist ning suurt empaatiavõimet, mis aitab muuhulgas nii sise- kui välismaailmas toimuvat märgata ja sellest kiirelt õppida. Tugevate emotsioonide esiletulek lubab elu endas kogeda, kasutada emotsioone kui teejuhte ja need ka kiirelt vabastada. Et minna elu kogemises veelgi sügavamale.

T tähistab tundlikkust ka peenete nüansside osas.

Milline hõrk ja võimalusi täis omadustega isend? Kas pole? Täna julgen ka väita, et enamus teisi ülitundliku isiksusega seostatavaid omadusi on sageli vaid kõrvalekalle meie oma olemusest, sellest, kelleks elu meid on loonud. Sest juba sõna isiksus ise on vaid meele õpitud kaitse ja loodud ellujäämismehhanismide kogum, mille kaudu püüame elust aru saada. Aga elu ei saa mõistusega lõpuni lahti seletada. See pole püsiv. Me nimelt pole oma mõtteid genereeriv meel ega ka mitte neile järgnevad emotsioonid. Me oleme kehastunud hinged.

Hetkel, kui oleme läbi kogenud ja vastu võtnud suure tulva äärmuslikke emotsioone, mis paljastavad meie mõttemustreid, satume elu sees olevasse vaiksesse voolamisse. Ülitundlikel on väga suur potentsiaal sinna jõuda, kui me ainult julgeme aina uuesti ja uuesti elus osaleda. Kui ainult oleme piisavalt vaprad, et läbi näha meile minevikust ja suguvõsaliini mööda kaasa pakitud kandamid. Kui suudame jääda armastusse paigale ka siis, kui näeme, mida oleme endas kandnud ja mis meie eluteed seni alateadvuses on juhatanud. Ja oleme ka nendest peidetud kohtadest tõusvad tunded valmis väärikalt vastu võtma ning läbi kogema. Sel hetkel lõppeb jooksmine, lõppeb põgenemine ja me liigume elu ühtlases voos.

Sageli on ülitundlikel emotsioone raske tunda, siis neid vastu võtta ja neist lõpuni läbi minna. Vastuseisu põhjustab tihti teadmatus, et milleks see kõik ja kogetava intensiivsus. Meele soov elu kontrollida, mitte usaldada. Sageli võib hirmu põhjustada ka võime näha suuremat pilti ja sügavamaid seoseid. Võime näha, kuidas elu kogu oma lihtsuses, meele poolt loodud põhjuste ja tagajärgede seoses on meid kandnud siia kohta, kus hetkel oleme. Ja vahel on meil selle koha peal väga valus olla nii hinges kui kehas. Siis oleme unustanud, et just see sama omadus loob võimaluse ka need korduvad mustrid lõpetada ja lubab oleva alkeemikuna transformeerida. Just siin kohapeal saame elu usaldada.

Sageli me eraldame end kogetava intensiivsuse tõttu elust, kuid nii jääb hing ikka hüüdma. Hing jääb kinni. Sest me oleme loodud siin maapeal üheskoos ja ühenduses helisema. Sageli keelame endal ja teistel elu kogemist ehk elamist, püüdes luua norme, struktuure, või moraalitseda, märkamata, et ka eelnev on vaid üks elu eest põgenemises varjatud moodus, julgemata tegelikult ise elu elada. Sest elu ei jäta enne, kui meie nurgad ning konarused on maha lihvitud ja kalliskivid välja puhastatud, elu ei jäta enne, kui oleme kerged, selged, helged ja valged. Kui oleme lõpuni välja oma tõelises elusas olemuses. Tehes seda, mida vaja. Tehes rõõmus lihtsaid ja maiseid, kehastust toetavaid tegevusi.

Nii et kallid, olles sündinud ülitundlikena, oleme me juba elu enese poolt määratud suuresti olemisse, mitte tegemisse. Me ei pea elu tegema, vaid ainult oma olemuse täielikult vastu võtma. Ja just sellel hetkel saame võime elu sisse astuda, sest meie tundlikkus on meie suurim teejuht, kaitsja ja õpetaja. Meie võime märgata ja tajuda ümbritsevat sügavuti annab võimaluse ka ümbritsevat keskkonda korrastada, luues seeläbi elu arenguks soodsamaid tingimusi. Sest elu annab meile külluslikult kõike, mida vajame.

Meil on võime elu aeglustada või kiirendada, luues nii tasakaalu. Tuues sellesse aeglust, kui elu intensiivsus on liialt tõusnud. Ja meil on võime elu kiirendada, kui kogeme elu hävitavat passiivsust. Ehk siis meie võime on luua ja hoida maailmas vaikset kohalolu. Meil on võime luua tasakaalu. Olles ise nii enese kui ümbritseva tasakaalustajateks, lihtsalt läbi oma ülitundliku olemuse.

Ainus, mis meil tuleb teha, on oma roll siin maailmas austuse ja tänuga vastu võtta. Lubada nähtavale enda sees olevad äärmuslikud emotsioonid, neid juhtima õppida ja need läbi kogeda. Sealjuures toita ja austada oma tundlikku keha, kui eelneva jaoks loodud imepärast toetavat tööriista. Võtta vastu oma võime näha elu toimimise seoseid, neile otsa vaadata ja iganenud mõtte- ning käitumismustrid vabastada. Taibata, et me pole oma meel! Meil tuleb minna meele taha.

Võttes nii vastu oma hinge tee. Kummardada, tänada ning seeläbi asuda elu enese teenistusse. Seejuures ennast ja elu austades, lubades endal olla sundimatult ja ootusteta, lubades endal puhata, kui oleme väsinud ja tegutseda, kui selleks on vajadus. Hoides järjepidevalt oma piire. Sest elu vajab meid elusa ja endaga ühenduses olevana. Elul on omad rütmid, mida meil tuleb jälgida.

Kui lubame elul endal meid armastada ja kanda, oleme elu teenistuses. Sest just selleks me, ülitundlikud, loodud oleme. Oleme loodud elu endas edasi kandma, oleme loodud endas olevat siirast ja sügavat armastust edasi andma. Oleme loodud elu arengut kaitsma. Ja nii sünnivad aina tundlikumad lapsed, sest ka see on elu enese plaan. Sest nii saab maailm jätkusuutlikult areneda. Me oleme elule väärtuslikud just nii, kui me ei püüa enam keegi olla, siis, kui väärtustame seda, mis meil juba olemas on. Ja elu ise õnnistab meid läbi oma hinguse.

***

Marilii Tootsi esimese raamatuga “Kukkudes armastusse” on umbes kolm aastat tagasi alguse saanud sari “Rännud hingemaastikul,” mille alla koonduvad mitmed loomingulised ettevõtmised ja kirjatükid.

Olen elanud õndsuses, hinge pimedas öös, olnud pesas kasvamises, kahevahel veel täielikult üle vee tulemata, olen lennanud kõrgustes, saanud haavata, surunud juured tugevalt maa sisse, soojendanud end tule paistel, joonud otse allikast vett, kohanud vastupanu, sellesse lõdvestunud ning pisarsilmil palvetanud. Kasvades nii rahumeelseks armastuse sõdalaseks. Ikka ja jälle alistudes sellele, mis on. Valides elu.

Midagi väga, väga ilusat on sündimas – tekstide kogumik, mis sügavalt nii minu kui sinu hinge puudutab, hea lugeja. Palun jaga infot ja toeta võimalusel raamatute ilmumist Hooandjas. Nii saame ühiselt jagada valgust, usku elusse ja armastust. Maailm vajab seda nii väga!

https://www.hooandja.ee/projekt/rannud-hingemaastikul

45 Jagamist
Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Seotud artiklid

Aeg ülendada üksteist vabadusse ja usaldusse

Läbime intensiivset inimeseksolemise kõiki tasandeid transformeerivat ajajärku ning vajame selle käigus sügavat käimasolevate protsesside mõistmist nii individuaalselt kui ka kollektiivselt. Arusaamist ruumimõõtme avardumise vajalikkusest ning sellega kaasnevast vastutusest ja uue, kõrgema teadlikkusega maailma loomise võimalikkusest. Kui väline maailm tekitab ahistatuse tunnet, on see impulsiks liikuda veelgi sügavamale, et avada omaenda potentsiaali senisest avaramas mõõtkavas. Tiina Varatalu tekstid on sel teekonnal inspireerivad suunanäitajad: "Inimteadvus avardub uude plaani ja see, mis enne ajas endast välja, lämmatas, tühistas, on suuremas kontekstis hõlmatav, lahenev."

Looduslaps linnas

Ühel hetkel aga tekkis 13-aastasel perepojal Arturil küsimus selle kohta, et kas nad ikka on õnnelikud, nagu vanaisa pidevalt väitnud oli. „Kui soovid teada, mine linna,“ oli vanaisa talle kerge muigega vastanud. Seepeale Artur asuski rännakule suure linna poole, süda täis avastamisindu.

Nagu käod munesid sotsialistlikud massoonid oma valed meie teadvusse

Iga kuu teeme vestlussaate, kuhu kutsume rääkima inimesi erinevatest eluvaldkondadest. Meie järjekordne vestluspartner on Jüri Lina. Planeeritud videointervjuu jäi tegemata, sest Jüri Lina ei saanud Rootsist Eestisse sõita covidi piirangute tõttu. Kuid ta oli lahkelt nõus andma kirjaliku intervjuu. Intervjuu küsimused koostas Veiko Huuse, kes on Fonte.Newsi vastutav väljaandja.

Ärkamine kaassõltuvusest

Kõik kuritegelikud režiimid ükskõik millisel mandril ükskõik millisel ajajärgul on saanud eksisteerida üksnes rahva vaikival heakskiidul. Kõik kõrvalekalded demokraatiast on saanud juhtuda kodanikujulguse nappuse tõttu. Me oleme mõistnud, et jättes reageerimata perevägivalla või lasteahistamise ilmingutele, aitame nendele nähtustele kaasa. Kuid kas me mõistame, et inimõigustest või põhiseadusest ülesõitmine on samasugune vägivald kui isiklikel piiridel tallumine, lihtsalt teises mastaabis? Me ei tolereeri vägivalda isikutasandil. Peatugem hetkeks ja tunnetagem, mis mehhanism see meie sees on, mis sunnib meid mööda vaatama valetamisest, manipulatsioonidest, ebaõiglusest, piiride ignoreerimisest, ükskõiksusest, hämamisest, gaslightingust, vähendamisest ja veel tuhandest muust vägivaldsest nähtusest, niipea kui see kõik väljub isikutasandilt ning liigub ühiskonnatasandile? Kas vägivald, mis on ametlikult heaks kiidetud, on vähem vägivald?

Äriidee

Bilderfeller: Ma näen, et projekt „Viirus“ on laitmatult õnnestunud, kuid mõrad – nii palju mõrasid on tekkinud! Asi hakkab käest minema!

Tähendusrändaja tähelepanek

Me läheme üle uuele operatsioonisüsteemile inimteadvuses. Inimkond on iseseisvumise eas. Sest meie ratsionaalne mõistus on jõudnud oma tarkuse teel nähtamatusse. Me oleme mõõtkavas, kus teised ei saa enam aidata nii nagu enne. Kus teised saavad aidata üksnes sinnani, kus lõpeb nähtav plaan, kus laps laseb lahti vanema käest, laev laseb lahti oma ankruköied, inimene on silmitsi oma seletamatu eluandva ja valet ohustava olemusega.