Oleme nüüdseks jõudnud olukorda, kus juba koolilapsi peetakse ohtlikuks nii neile endile, eakaaslastele kui ka neile, kes nimetavad end „täiskasvanuteks“. Märkimisväärne on siinkohal fakt, et laste ohtlikkuse nn riskifaktor rajaneb üksnes eeldusel, et nad võivad olla ohtlikud ning lähtuvalt sellest rakendatakse nende peal erinevaid „ohtlikkust ennetavaid“ meetmeid, olgu selleks siis lõputu testimine või hingamisvabaduse piiramine. Muidugi pole ükski ennetav meede saanud teaduslikku heakskiitu, vaid pigem vastupidi – häid teadusuuringuid nende usaldusväärsuse kohta napib, mis ütleb selgelt: need meetmed EI OLE põhjendatud. Selleks ei ole vaja kinnitavat kohtuotsust, piisab juba lihtsast ja elementaarsest loogikast.
Loomulikult võrsub „ohtlikkust ennetavate“ meetmete kasutamisest keeldumise korral diskrimineerimine nii „eeskujulike“ õpetajate kui ka eakaaslaste poolt. Variandid: kas õpilane suunatakse vaimset tervist rikkuvale digitaalsele distantsõppele või kõneldakse temast halvustavas toonis… Peetakse ju isegi nende hingeõhku ohtlikuks – EELDUSTE kohaselt, mitte teaduspäraselt ega ka tõenduspõhiselt. Tõsi, siinkohal võib jagada erinevaid teaduspõhiseid artikleid maskikandmise kahjulikkuse kohta ning ühtlasi rikutavaid seaduspunkte, kuid kogemused näitavad, et seadused suuremalt jaolt kedagi ei huvita, kui tegu on kujutluspõhise “võitlemisega surmava taudiga” ning loomulikult lükatakse “ennetavatele meetmetele” vastu kõnelevad teadusartiklid tutvumata ja analüüsimata „lamemaa info“ kilda, isegi kui teadusartikli sisu tõepärasus on samavõrd reaalset tajutav kui kuum päike ilusal päikesepaistelisel päeval.
Kel on huvi, saab kodutöö ise ära teha teaduspõhiseid artikleid otsides (mis peaks olema iga õpetaja kohustus, kui ta soovib väärida õpetaja nime) ja ka põhiseaduses näpuga järge ajades.
Palun lugege kindlasti Fontes avaldatud põhjalikke teaduspõhiseid artikleid maskikandmise teemal:
“Kas maskid kaitsevad viiruste eest?”
“Suur osa lapsi Saksamaal kannatab maskikandmisest tingitud probleemide käes”
Vaadelgem siinkohal ka ametlikult kinnitatud põhiseaduse hierarhilist kohta seaduste süsteemis.
Õigusaktid vastavalt õigusjõule (alates tugevaimast):
- põhiseadus;
- põhiseaduslikud seadused;
- seadused;
- seadlused;
- määrused;
- kohaliku omavalitsuse õigusaktid:
- määrused;
- korraldused.
Ei ole mõistlik minna inimese ette vehkima ebamäärase korraldusega, kui inimene tunneb, et sellega rikutakse tema põhiseadusest tulenevaid õigusi.
Kuna aga põhiseadusest ei peeta lugu ja seda rikutakse tänasel päeval pidevalt, siis liigume edasi kohta, mis omab tugevamat mõjusfääri inimeste endi loodud seadustest, sealhulgas põhiseadusest. Nimelt inimeste vääramatu õiguste juurde, mida aktsepteerib mistahes seaduspunkt meie õigussüsteemis, isegi kui mõni seaduspunkt näib olevat vastuolus teavituse sisuga.
Teavitus kooli direktoritele
Kõik järgnev on mõeldud üksnes neile, kes veel millegipärast ei tea, millises rollis ta oma tööd tehes tegelikult asetseb.
Hiljuti on tekkinud palju juhtumeid, mil õpetajad on käskinud koolilastel kanda maski. Asjakohaseid käske on lastele jaganud nii õpetajad kui ka kooli direktorid.
Direktor on avalik teenistuja ja tema pädevuses ei ole jagada mitteteenistujatest koolilastele käske. Need ei laiene lastele, sest nad ei ole teenistujad. Seahulgas vastutab avalikust teenistujast kooli direktor ka selle eest, mida nõuavad õpetajad koolis käivatelt lastelt, kuna juhend tuleb alati direktorilt, olenemata sellest, kui üldise või mitteüldise asjaga tegemist. Muidugi vastutab sealhulgas ka õpetaja isiklikult selle eest, mida lapselt nõuab ja mida mitte – kuid igal juhul vastutab ka direktor ja seepärast kõnetame siinkohal kooli direktorit otse.
Ühtlasi lasub vastutus teenistujast direktoril ka selle ees, kui mõni õpetaja peaks esitama lapsele nõude või käsu. Teenistuja pädevuses ei ole jagada käske lastele ega ka mitteteenistujast täiskasvanutele.
Laps on enda keha ainuomanik ning ainult laps ise otsustab selle üle, mida ta kannab ja mida mitte, teatud juhtudel otsustavad selle üle ka lapse vanemad või volitatud hooldajad.
Selliste laste maskisunduste juhtumite esinemiste puhul on lapse igal eestkostjal täieõiguslik võimalus vabastada direktor teenistusest teadmiste ja oskuste vähesuse tõttu teenistusülesannete täitmisel; ühtlasi on võimalik määrata kahjutasu omaenda äranägemise järgi, kui pöörduda kohtuniku poole õigete sõnadega.
Loomulikult hingamisvabaduse piiramisega kaasneb ka vastav tagajärg ainuüksi põhiseadusest lähtudes. Tuletagem meelde, et põhiseadus on hierarhilises süsteemis ebamäärasest korraldusest ülemuslikum. Tõsi, on ka neid, kes ei tunne, et nad piiraksid sellega enese hingamist, kuid ühtlasi on neid, kes nii tunnevad.
Kuna õpetajad järgivad visalt Terviseameti vastutavate isikute poolt öeldut maskikandmise osas, siis tuletagem meelde korralduse asjakohast sisu, mille võib leida ka Terviseameti kodulehelt:
„Maski ei pea kandma või nina ja suud katma:
-alla 12-aastased lapsed;
-juhtudel, kui see ei ole tervislike põhjuste (nt hingamisraskuste, teatud psüühikahäirete, allergiate) tõttu võimalik;
-juhtudel, kui see ei ole töö või tegevuse (nt restoranis süües) iseloomu tõttu või muid olulisi põhjuseid arvestades võimalik;
-erivajadustega inimesed, nt arenguhäirega inimesed, kes ei ole võimelised nõuete kohaselt maski kandma või ole võimelised endale ise maski ette panema ja eest ära võtma;
-vaegkuuljast inimese saatja või isik, kes suhtleb inimesega, kellel on suhtlemiseks vajalik lugeda huultelt, lugeda näoilmeid, kes vajab selget kõnet jmt, kui maski kandmine raskendab huultelt lugemist.
-Korralduse järgi ei pea meditsiinilist näidustust või muud erivajadust (muuhulgas seda, et maski ei ole võimalik kanda) tõendama eraldiseisva tõendiga. Piisavaks loetakse inimeste ütlusi selle kohta, et neil esinevad vastunäidustused maskikandmisele.“
Arstid ei väljasta asjakohaseid tõendeid juba seetõttu, et neid tõendeid EI OLE VAJA. Kui õpetaja ei saa sellisest lihtsast eestikeelsest lausest aru, siis ilmselgelt ei ole ta ka suuteline koolilapsi õpetama lihtsas ja arusaadavas eesti keeles. Siinkohal peab kooli direktor asjakohast teavitustööd tegema ka õpetajatele, sest paljud õpetajad arvavad, et mask on kohustuslik. Lisaks pole õpetaja, direktori ega ka kellegi teise asi teada delikaatseid terviseandmeid lapse kohta. Kui laps ütleb, et ta ei taha maski kanda, siis ilmselgelt ütleb ta seda põhjusega ja elementaarne koolipoisi loogika saab juba siinkohal aru, et tal on põhjus olemas. Põhjuse sisu aga jääb täieõiguslikult tema enda isikliku delikaatsete andmete hulka, millele on ligipääs ainult tema volitatud vanematel.
Ka siin on direktoril kohustus teha õpetajatele asjakohast teavitustööd, kuna tihti on esinenud juhtumeid, kus õpetaja nõuab lapselt maski mittekandmise põhjust.
Korralduse mõningate punktide esiletoomine oli mõeldud üksnes mitteteadlike õpetajate jaoks, kuid direktoril kui teenistujal, kes peaks olema lapse eestkostja, niikuinii ei ole õigust esitada käske ja nõudeid lapsele, kes on enda keha ainuomanik ja kes ei ole sõlminud asjakohast lepingut, mis kohustaks teda vastavat nõuet järgima.
Kui õpetaja on enda arvates riskigrupis ja nõuab seetõttu hirmust ajendatuna lastelt, et nood kannaksid maski, siis sellega on lapsed tehtud isikliku hirmu sihtmärgiks ning loomulikult selline õpetaja tuleb viivitamatult vabastada tööpostilt, mis jääb direktori vääramatuks kohustuseks.
Kui lapsele antakse koolis käsk kanda maski, või kui käsule alludes ta panebki vaba tahte vastaselt selle maski ette, siis mõlemal juhul on lapsevanemal õigus pöörduda kohtusse, eriti siis, kui eelnevalt on esitatud kooli direktorile antud juhtumi tagajärgede teavitus.
Mõlema juhtumi esinemise puhul on võimalik kooli direktor vabastada teenistusülesannete täitmisest. Direktor on vastutav nii õpetajate kui ka enda tegevuse eest, lisaks vastutab isiklikult ka iga õpetaja eraldi enda tegevuse eest.
Juhul kui tekib konflikt seetõttu, et riigi teised teenistujad (Terviseameti ametnikud jne) tulevad nõudeid siiski esitama, võib käesolevat alati näidata kirja ka neile, sest põhimõtteliselt laieneb see kõikidele teenistujatele. Võib-olla mõni Terviseameti ametnik veel ei tea, et ta on teenistuja 2013. aastal avaliku teenistuse seadusemuudatuse tõttu, kus § 141 kohaselt keeleseaduse muudatuses asendati läbivalt sõnad „teenistuja” ja „avalik teenistuja” sõnaga „ametnik” vastavas käändes, siis siinkohal tuleb rõhutada, et ta on ikkagi avalik teenistuja. Alati on võimalik vabastada teenistuja teenistusülesannete täitmisest, kui ta näiteks jagab käske mitteteenistujast inimesele, kes ei ole sõlminud ühtegi asjakohast lepingut, mis kohustaks teda järgima teenistuja poolt esitatud nõuet või käsku. Maskikandmise või viiruse testimise nõude esitamine lapsele on aktsepteeritav ainult juhul, kui on ette näidata leping, kus laps on omakäeliselt andnud nõusoleku kanda maski või sooritada testi ning mida ühtlasi on kinnitanud tema vanemad.
Kuidas edasi?
Ametnik on teenistuja!
Kindlasti igasuguse ametniku poole pöördudes tuleb talle anda mõista, et ta on teenistuja, nimetades teda ka vastavalt, sest üldpilt kõneleb ilmekalt sellest, et paljud ametnikud sooritavad oma tegusid täiesti vales rollis.
Võim mitteteenistujast inimese üle on suurim illusioon, mida ametnikud ehk teenistujad arvavad endal olevat ja ühtlasi võimutsemine mitteteenistujast inimese üle tema vaba tahte vastaselt teenistuja enda poolt on vaieldamatult üks jämedamaid teenistuskohustuse rikkumisi, millega on võimalik ametnik ehk teenistuja teenistusülesannete täitmisest vabastada kas siis ise teavituse alusel või selle eiramise korral kohtuniku kaudu õigeid sõnu kasutades.
Lahendus I
Üheks lahenduseks on välja printida teavitus kooli direktorile, millele omakäeliselt lisad andmed juurde nii kooli, direktori nime kui kahjunõude suuruse kohta. Kahjunõue on rakendatav ainult juhul, kui on rikutud tingimusi teavituse sisust. Kuna inimene on ise enda aja ja väärtuse looja, siis ka kahjunõude suuruse üle otsustab ainuõiguslikult nõude esitajale ise. Teavituse eesmärk on kutsuda korrale kõiki koolitöötajaid ning kasvatada vastutustunnet.
Teavitus printida välja, lisada juurde vajalikud andmed ning seejärel saata direktorile, soovitatavalt tähitud kirjana. Teavituse saab alla laadida siit.
Lahendus II
Ma ei soovi tänapäeva tavakooli kritiseerida, kuid küsigem endalt: kui palju ma rakendan tänases elukorralduses teadmisi koolis õpitu kogumahust, millele olen pühendanud üheksa aastat ja ehk isegi rohkemgi oma elust? Üheksa aastat on üsnagi pikk aeg, kas see tõesti oli seda väärt? Kas terve see aeg koolis olla oli pigem meeldiv või ebameeldiv? Kas me tahame seda kõike enda lastele?
Küsigem veel seda, kas tavakool toob kasu lapse hingelisele ja vaimsele arengule või hoopis pärsib seda?
Kas kool väärtustab inimest kui indiviidi ühes tema unikaalsete omadustega või võetakse nii tüdrukuid kui poisse ühe ja sama mõõdupuu järgi? Öeldakse küll, et lapsel olevat kohustus läbida põhikool, kuid tänapäeval öeldakse palju asju. Esimesel juhul küsiks haridusministeeriumi vastutavatelt teenistujatelt tõendi nõude kohta, kus oleks öeldud, et laps ei või elada tavakooli väliselt. Teisel juhul küsiks, kus on leping, mis kinnitab nii lapse kui tema vanemate nõusolekut selles osas, et see kohustus temale kehtiks.
Seega teise lahendusena pakun välja tavakoolist lahti ütlemise, loobumise vanast ja iganenud süsteemist, luues selle kõrvale ühiselt uudse süsteemi – inimlikke väärtusi väärtustava haridussüsteemi – millega praegu tegeleb näiteks Vaba Eesti liit, aga millega ühtlasi tegelevad ka paljud eraalgatuslikult loodud ja loodavad, lapse terviklikku arengut silmas pidavad koolid.
Kui see artikkel Sind kõnetas, on Sul võimalik liituda uudiskirjaga ja toetada meie tegevust.
Toeta meie tegevust
Liitu uudiskirjaga
