Andmekaitse Inspektsiooni peadirektor Pille Lehis sattus isikuandmete lekitamisega skandaali. Pille Lehise esimene ametikoht oli kohtumenetluse jurist ja järgmisena töötadas Maksu- ja Tolliameti juriidilises osakonnas vanemjuristi, peajuristi, kohtumenetluse valdkonnajuhina. Andmekaitse Inspektsiooni (AKI) peadirektorina osaleb Pille Lehis Euroopa Andmekaitsenõukogu ning Euroopa Nõukogu juures tegutseva konventsioon 108 nõuandva komitee töös. Käesolevas artiklis on lisaks avaldatud kogu nimekiri isikutest, mis jooksvalt täieneb.
Loo pealkiri , sissejuhatus ja pilt on Satiir.
Need pealkirjas nimetatud sündmused pole päriselus toimunud. Tegemist on satiiri ja eksperimendiga.
Käesolev lugu on ajakirjanduslik eksperiment. Eksperimendi aluseks on tõesti sündinud lugu, kus 5-10 aasta jooksul 30 erineva interneti veebilingi kaudu on alusetult, tõendeid ja süüdimõistvaid kohtuotsuseid omamata rikutud eraisiku (kannataja Annika Urm) mainet ja hävitatud tema võimalused saada elukutselist tööd, kasutada kvaliteetseks eluks kõiki finants ja toetuste instrumente, teha karjääri ja tegeleda ettevõtlusega. Pealkirjad on isikut halvustavad, isiku mainet kahjustavad, võtnud ära võimaluse töötada erialasel tööl ja pealkirjad on süüdimõistvad (ilma kohtuotsuseta) kuritegudes, mida kannataja pole korda saatnud. Kannatajaks on lisaks ka Annika Urm lapsed, pereliikmed, sugulased, sõbrad ja nimekaimud (Eestis on kokku kolm Annika Urm nimelist isikut).
Kahjukannatajat süüdimõistvad ja mainet kahjustavad pealkirjad on külge pandud meediaettevõtete töötajate-ajakirjanike poolt ja meelevaldselt nad süüdistavad või loovad kahtlused kuritegudes, mida kannataja pole korda saatnud – pole tõendeid ja pole kohtus süüdi mõistetud.
Ajakirjanike poolt süüdimõistmine on grupiviisiline ja korduv koos jätkulugudega, mis tuletatakse eelmistest lugudest.
Pille Lehis on andnud selleks eksperimendiks loa sellel hetkel kui ta nõustus Annika Urmi kohta valeinformatsiooni levitamisega või ei takistanud kannataja avaldustele vaatamata meediaettevõtete töötajatel-ajakirjanikel Annika Urmi kohta korduvat, grupiviisilist tühistamist ja maine kahjustamist.
Eksperimendi tingimused on, et Pille Lehis kuritegudega seostatud pealkiri ilmub vähemalt 5 erineval interneti veebilehel, uudistekanalis, blogides, nii välismaal kui Eestis ja lood avaldatakse 2 korda samal päeval, nii nagu on teinud seda teised meediaettevõtted Annika Urm kohta. Domeenide omanikud on sõltumatud ja pole Annika Urmi kontrolli all. Samuti peavad olema osad uudiste lingid ka URL-id, millel on ainult pealkiri ja pilt ning kus inimestel on sisu nähtav ainult tasu eest või mõnel muul kokkuleppel.
Siinkohal otsime isikuid, kes on nõus eksperimendis osalema ja oma veebilehel seda eksperimenti kajastama.
Eksperiment viiakse läbi paljude inimestega, nendega, kes on andnud kas teadlikult või oma teadmata selleks loa, osalenud Annika Urmi grupiviisilises korduvas tühistamises ja laimukampaanias ja kes on eiranud süütuse presumptsiooni.
Andmekaitse Inspektsiooni peadirektori Pille Lehise reaktsioonid Annika Urm avaldustele:
Andmekaitse Inspektsiooni vastus Annika Urm järelepärimistele 13.06.2022 lõppesid sellise tekstiga:
“Kõik samalaadsed pöördumised võtame edaspidi teadmiseks ning täiendavat vastust ei saada.“
(allkirjastatud digitaalselt) Annika Kaljula
jurist
peadirektori volitusel
ANNIKA URM’i teine kiri Andmekaitse inspektsioonile 22.04.2022 :
“Viitasite oma vastuses Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale, mille kohaselt ei ole sõnavabadus ja eraelu puutumatus põhiõigustena omavahel hierarhilises vahekorras. Ajakirjandusvabadusse sekkumiseks peab eksisteerima rõhuv sotsiaalne vajadus. Ajakirjandusvabaduse kaitseala hõlmab ka ajalehtede internetiarhiive. EIK on leidnud, et artiklite eemaldamine neist arhiividest on äärmuslik meede, mis kujutab endast ajaloo ümberkirjutamist. Seetõttu tuleks eelistada ajakirjandusvabadust vähem riivavaid meetmeid (nt EIK praktikas pakutud pealdise lisamist artiklile), milleks võiks olla ka näiteks isiku nime järgi artikli otsimise piiramine ja otsingumootoritele mitteleitavaks tegemine.
Olete oma vastuskirjas rõhutanud ajakirjandusvabaduse põhimõtet, mis laieneb ka internetiarhiividele. Selgitan Teile, et minu kohta avaldatud artiklite puhul ei ole tegemist ajakirjandusega, see on sisuturundus, sest algsel saatelõigul oli tellija- Marge Tava- Rahu ja artiklites, mille kohta on veebis lingid, ei ole mitmel juhul ajakirjanduslikku sisu üldse. Näiteks on Postimees AS avaldanud lingi kommentaariumile, mille pealkirjas ja URLis on minu nimi konkreetselt välja toodud, kuid mistahes sisu puudub ja kommenteerimine pole võimalik. Miks on sellist linki vaja veebis üleval hoida? See pole ajakirjandus, see on Google’i otsingumootori SEO äri, mida tehakse minu arvel täiesti teadlikult ja tahtlikult. Ajakirjandusvabaduse sildi all kaitstakse seega tegelikult Google SEO äri, sest isikuid ei otsita mitte ajakirjandusväljaande veebilehelt vaid otsingumootorist. See ei ole ajakirjandus, kui isiku nime juures on kommentaariumi tühi link pealkirjaga, mis toimib klikimagnetina, kuid millel puudub sisu ja mida isegi ei saa kommenteerida, kuid mis samas teenib lingi omanikule klikkide pealt reklaamiraha. Toon näited:
See ei ole ajakirjandus, see on raha teenimine teise inimese au ja hea nime arvelt. Väljaanne teenib reklaamiraha, aga mina ei saa tööd, sest inimesed loevad pealkirja. Vähemalt kaheksa inimest kümnest loeb ainult pealkirja. Tegemist ei ole ajakirjandusega. Ajakirjanduseks ei saa neid artikleid pidada ka seetõttu, et vähemalt pooled artiklid on avaldatud ENNE Radari saate eetrisse minekut ja ajakirjanikud ei ole teinud iseseisvat uurimistööd, ei ole suhelnud ega kuulanud ära asjassepuutuvaid isikuid, nad on reklaaminud samal päeval HILJEM eetrisse minevat saadet, tehes minu kohta järeldusi juba enne, kui nad on isegi saadet näinud!. See ei ole ajakirjandus, see on reklaam. Ma ei ole andnud oma nõusolekut sellises reklaamis osalemiseks. Peale saadet on artiklid sisuturundus. Radari saade on ostetud.
Palun jätkuvalt Teie abi ja loodan, et siiski algatate järelevalvemenetluse, et meediaväljaanded eemaldaksid vähemalt need lingid, millel ajakirjanduslik sisu puudub ja mis eksisteerivad üksnes pealkirjana ning muudaksid kõikides väljaannetes, milles nad kirjeldavad ja reklaamivad Radari saadet enne ja pärast saate eetrisse minekut, oma veebiväljaannete URL-is, eemaldades nendest minu isikunime ja artiklitest endist nime ja foto.“
Annika Urm
***
Annika Urm pole kunagi raamatupidamise ega finantspettuses süüdi mõistetud, samuti pole teda üheski teises kuriteos süüdi mõistetud. Suurem osa Annika Urm kohta avaldatud uudiste pealkirjad on aga just nendes kuritegudes süüdimõistvad või vihjavad, millega on Annika Urm ühiskonnast välja „heidetud“ kui petis raamatupidaja ja jätkulugudes nimetatakse korduvalt petiseks.
Eesti vabariigis on mittetulundusühing Meedia Ettevõtete Liit võtnud kohtult võimu üle ja süüdi mõistnud inimesi kuritegudes oma pressinõukogude otsustega nagu see oleks kohtuotsus. MTÜ liikmeteks on aga nende samade meediaväljaannete ninamehed. MTÜ Meediaettevõtete Liit on täielik kuritegelik organisatsioon, mis on hästi organiseeritud ja tema liikmete käive iga aasta on üle 100 miljoni euro. Ajakirjanike väljamõeldised ja laimud legaliseeritakse läbi pressinõukogu otsuste, mis omakorda võimendavad uudiste levitamist ja reklaami müüki.
See on kartelli kokkulepe, millest aga konkurentsiamet pole aru saanud, et see on uut moodi võimukartell. Konkurentsiametile on ka tehtud avaldus.
Just sellise Meedia Ettevõtete Liidu tegevuse või tegevusetuse tulemusel on Annika Urm kaotanud igasuguse võimaluse teha elukutselist tööd finantsistina-raamatupidajana.
Eksperimendi nimekiri täieneb ja neid isikuid on tänaseks juba üle 100. Nimekiri täieneb kohtuprotsessides ja kirjavahetustes osalevate isikutega, kus Annika Urm nõuab oma maine kahjustamise lõpetamist.
Alustame eksperimenti advokaatidega, meediaväljaannete juhatajatega, ajakirjanikega, pressinõukogu liikmetega. Samuti kuuluvad siia kõik avalikud teenistujad, kes on võtnud endale erinevad rollid: kohtunikud, politseinikud, uurijad, andmekaitse, konkurentsiameti, õiguskantsleri ja presidendini välja, samuti ka kõik need, kes on laimu- ja süüdimõistmise kampaania ette valmistanud, elluviijad ja kes pole suutnud ka seda kahjutegevust takistada ja lõpetada. Just need isikud, kes on viimase 10 kuu jooksul kõige sellega seotud olnud otseselt või kaudselt. Samuti kohtujuristid ja täideviijad, kes on neile dokumentidele alla kirjutanud või vastu võtnud.
Mida me uurime eksperimendi käigus ja millistele küsimustele otsime vastuseid:
- Kuidas mõjutab veebiväljaannetes koduvalt ilmunud kuritegevusega seotud pealkirjad isikute elusid pikema aja jooksul, minimaalselt 5 aastat?
- Kuidas tunneb subjekt, kui peab pidevalt selgitusi andma internetis leiduvate pealkirjade kohta. Kuidas see mõjutab nimekaime, pereliikmeid, sugulasi, töökaaslaseid, sõpru.
- Kuidas ja millise ajaga jõuavad pealkirjad SEO otsingu tulemustes esikümnesse Googles?
- Kuidas mõjutavad pealkirjad ja pildid isikute võimet tööle saada, karjääri teha, kas on nad kliente kaotanud, kuidas on see mõjutanud nende tervist ja elukvaliteeti?
- Kas isikul jääb alles töökoht, või jääb töötuks ja kas ta saab oma erialal enam tööd või üldse mingit tööd?
- Kuidas see mõjutab isiku sotsiaalseid suhteid?
- Kuidas see mõjutab isiku usaldusväärsust eluliselt vajalike lepingu sõlmimistel (rent, üür, liising, sideteenused,..) või finantsasutustega suheldes?
- Kuidas mõjutab korduv grupiviisiline tühistamine isiku tervist pikema aja jooksul?
- Selgitame välja kui suur on negatiivse mõju vahe kas subjekt on korduvalt tühistatud Eesti suurimates meediaväljaannetes või väiksematel veebilehtedel
Kuidas meediaväljaande vastu kohtusse minna ja mis on kulud?
Kui nüüd keegi soovib ajakirjanikku või meedia väljaannete või kodulehtede omanikke kohtusse kaevata valeinfo või maine kahjustamise levitamisega, peab siis ohver kohtukuludeks maksma ühe veebilehe (isiku) kohta riigilõivu 650 eur + hagiavaldus 2500-3000 eur. Määruskaebuste edasikaebamine 70 eur. Ja kui neid väljaandeid on 5, siis summa, et valedega je ebaõiglusega võidelda, pead kulutama (5×650 eur) riigilõivuks 3900 eur ja hagiavaldusteks umbes 10 000 eur, kohtus käimise alustamiseks on sul vaja arvestada ca 14 000 euri juhul, kui ei kasuta kallist advokaati. Lõpuni kõik kohtuastmed läbi käia läheb ilmselt mitu korda kallimaks.
Riigilõivu vabastus või riigi abi kohtukulule on ainult sõnakõlks, reaalselt pole seda võimalik kuidagi saada. Olen läbi käinud 5 hagiavaldust ja tulemuseta.
Ajakirjanik, meediaettevõtte juhatuse liikmed ja ka avalikud teenistujad ei vastuta millegi eest ja jätkavad rahumeeli oma tegevust ja vastaste üle veel naerdes.
Kuidas kaitsta enda au ja head nime? Kuidas peaks sellise olukorra lahendama kiirelt ja efektiivselt? Ilmselt oüks variant oleks selleks politseisse minna või teine variant Andmekaitse Inspektsioon. Tänasel päeval ei toimi kumbki.
Mõlemad soovitavad pöörduda kohtusse, mis tähendab palju raha, aega ja tulemus on kõike muud kui võit või enese au ja hea nime kaitsmine. Samal ajal on ju artiklid üleval ja toodavad meedia ettevõttele tulu, ikka kliki ja lehe vaadatavusega.
Ajakirjanik seostab isikut kuriteo sooritamisega, ilma et isik oleks selles süüdimõistetud ehk ajakirjanik eirab süütuse presumptsiooni ja rikub ka mitut põhiseaduse paragrahvi.
Kuidas ajakirjanik saab nii lihtsalt, kedagi kuriteos süüdi mõista ja ei vastuta mitte millegi eest?
Tegu on siiski kuriteoga ehk kelmusega.
Artiklite lugemise eest võetakse tasu või teenitakse reklaami tulu.
Artikkel annab lugejale asjast ebaõige ettekujutuse, mis tähendab varalise kasu saamist asjast ebaõige ettekujutuse loomise teel. Karistusseadustikus tuntakse seda kelmusena (§ 209. Kelmus (1) Varalise kasu saamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.).
Annika Urm ja tema pereliikmete suhtes ei kehti täna Eesti Vabariigi Põhiseadus , mis ütleb:
§ 13. Igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele.
§ 14. Õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus.
§ 15. Igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse.
§ 17. Kellegi au ega head nime ei tohi teotada.
§ 18. Kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada
§ 22. Kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.
§ 25. Igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele.
§ 28. Igaühel on õigus tervise kaitsele.
Annika Urm peaks saama oma õigusi Eesti Vabariigis vabalt kaitsta, kuid reaalsuses see ei toimi ega pole võimalik.
Eksperimendis osalevate nimekiri, kes kõik on eiranud süütuse presumptsiooni ja osalenud Annika Urm maine kahjustamisel(nimekiri täieneb):
Vandeadvokaat Karmen Turk Postimees Grupp AS on AB TRINITI kliendiks
Vandeadvokaat Maarja Pild Postimees Grupp AS on AB TRINITI kliendiks
Toomas Tiivel
Priit Heinaste
Katrin Lust
Anu Saagim
Keit Paju
Heidi Ruul
Erik Heinsaar
Martin Šmutov
Merle Viirmaa-Treifeldt
Eesti ekspress Argo Virkebau
Mari Männiko vandeadvokaat
Erle Laak-Sepp
Pressinõukogu esimees Andrus Karnau
Katrin Karu
Signe Suur
Martin Mets
Siim Saidla
Kert Avasalu
Reelika Salong
Timo Tõnisma
Kädi-Ly Männik
Robert Sarv
Avalikud teenistujad kes on võtnud endale erinevad rollid:
Teenistuja rolli tähendus
Avaliku teenistuja roll tähendab avalikku usaldusisikut. Selguse huvides tuletan esmalt meelde mõningad märksõnad, millest peab teenistuja oma rollis olles lähtuma – seda juhuks kui need teadmata asjaoludel ununenud on. Nendeks on usaldusväärsus, inimesekesksus, asjatundlikkus, erapooletus, avatus ja koostöö. Tõsi, on mainitud ka seaduslikkust, kuid sedagi täpselt sellises ulatuses, mis kehtivad teenistujale endale tema valitud rollist tulenevalt ja need ei ole rakendatavad mitteteenistuja suunas.
Teenistuja eetika koodeksil on kogu teenistuja olemus kokku võetud ühe lausega: „avalik teenistus eeldab avalikkuse usaldust, kus teenistuja teenindatavaks objektiks on rahvas“. Isiklikult leian, et usaldus pole eeldatav, vaid see on midagi seesugust, mis tuleb välja teenida, vastasel korral on tegu pimeusaldusega, mille sünonüümiks on kergemeelsus ja naiivsus, millest viimased ei ole terve mõistusega inimese tunnused.
Avaliku teenistuse seadus
https://www.riigiteataja.ee/akt/13276914
Avalikud teenistujad, kes on võtnud endale erinevad rollid:
Avalik teenistuja Maido Roots
Avalik teenistuja Karin Mölder
Avalik teenistuja Evelin Miggur
Avalik teenistuja Liina Naaber-Kivisoo
Avalik teenistuja Tarmo Tina
Avalik teenistuja Airika Pilv
Avalik teenistuja Ann Meriluht
Avalik teenistuja Villu Kõve
Avalik teenistuja Fred Fisker
Avalik teenistuja Karina Kukkes
Avalik teenistuja Triin Niinemets
Avalik teenistuja Lauri Liisa Sarapuu
Avalik teenistuja Kati Jürisaar
Avalik teenistuja Helen Pallon
Annika Kaljula AKI jurist peadirektori volitusel
Avalik teenistuja Pr Maris Lauri Justiitsminister
Avalik teenistuja Kristel Lekko õigusteenistuse juhataja-õiguskantsleri nõunik õiguskantsleri volitusel
Avalik teenistuja President Alar Karis
Avalik teenistuja Õiguskantsler Ülle Madise
Avalik teenistuja Pille Lehis Andmekaitse Inspektsiooni peadirektor
Avalik teenistuja Vallo Kariler
Avalik teenstuja Laila Üleoja
Avalik teenistuja Olev Mihkelson Kariler
Avalik teenistuja Anneli Alaveer
Uuriva ajakirjandus eksperimenti on võimalik takistada avalikel teenistujatel, kes on võtnud endale kohtuniku kohustused ja võtta menetlusse Annika Urmi hagid ja kohustised nende meediaettevõtete vastu , kes on eiranud süütuse presumptsiooni.
Meediaettevõtetel on lahendus Annika Urmi mainet kahjustavad lood maha võtta interneti serverites, taastada endine olukord ja korvata kahju, mis sellega on kaasnenud pika aja jooksul.
Loo autor: Annika Urm
https://annikaurm.com/et/?s=Pille+lehis
39
