Kui ühendada utilitarismi, sotsialismi ja korporatiivsuse ideoloogiad, võib tekkida poliitiline ja majanduslik süsteem, mis viib fašistliku totalitarismini. See süsteem ühendab riigi kontrolli üle majanduse, rahva õiguste allutamise “kõige suurema hüve” printsiibile ja võimu koondumise valitsuse ja korporatsioonide kätte. Eesti Vabariigi põhiseaduse valguses, kus rahval puudub tegelik kõrgeim otsustusõigus ja ametnikel puudub vastutus, võib selline süsteem pakkuda huvitavat võrdlust. Samas on globaalne poliitiline ja majanduslik olukord samuti muutumas, viidates teatud autoritaarsetele ja korporatiivsetele suundadele.
1. Mis on utilitarism, sotsialism ja korporatiivsus?
Utilitarism
Utilitarism on eetiline ja poliitiline filosoofia, mille kohaselt on iga tegevuse moraalsus määratletud selle poolt toodetud kasu alusel. Utilitarismi peamine eesmärk on “kõige suurema hüve saavutamine kõige suuremale hulgale inimestele”. Individuaalsed õigused võivad olla teisejärgulised, kui nende piiramine toob kaasa kollektiivse kasu.
- Oht: Kui utilitarismi rakendatakse riigi tasandil ilma tasakaalustavate demokraatlike mehhanismideta, võib see õigustada repressiivseid meetmeid ühiskonna või indiviidide vastu, et saavutada “üldist hüve”.
Sotsialism
Sotsialism on poliitiline ja majanduslik süsteem, kus tootmisvahendid ja ressursid on riigi või kogukonna omandis ning majandust juhitakse ühiselt. Sotsialismi eesmärk on tagada võrdsus ja õiglane ressursside jaotus. See toob sageli kaasa tugeva riikliku kontrolli majanduse ja poliitika üle.
- Oht: Kui riiklik kontroll majanduse ja tootmisvahendite üle muutub liiga domineerivaks, võib see pärssida individuaalset vabadust ja ettevõtlust. Riiklikul tasandil võib tekkida autoritaarne valitsemine, kus otsustusprotsessid on tsentraliseeritud.
Korporatiivsus
Korporatiivsus viitab süsteemile, kus riik ja suured ettevõtted on omavahel tihedalt seotud. Riik reguleerib ja toetab suurkorporatsioone, samas kui need aitavad riigil saavutada majanduslikke ja poliitilisi eesmärke. See loob tihti võimu koondumise väheste kätte ning võib piirata turumajanduse vabadust ja konkurentsi.
- Oht: Kui korporatiivsed huvid ületavad riiklikke huve või kui valitsus ja korporatsioonid töötavad liiga tihedalt koos, võib see viia olukorrani, kus tavakodanike häält ja huve eiratakse. Majanduslik ja poliitiline võim koondub eliidi kätte.
2. Mis juhtub, kui need kolm süsteemi kombineerida?
Kui need ideoloogiad kombineerida, võib tekkida fašistlik totalitarism, kus riik kasutab utilitarismi printsiipi, et õigustada sotsialistlikku majandusstruktuuri, samas toetudes korporatiivsetele võimustruktuuridele. Sellises süsteemis:
- Riik saab ülimuslikuks, määratledes, mis on “ühiskonna hüvang”, ja piirates üksikisikute õigusi selle saavutamiseks.
- Majanduslikud ja poliitilised otsused tehakse väikese eliidi poolt, kus suurkorporatsioonid ja riik teevad tihedat koostööd, et tagada stabiilsus ja kontroll.
- Rahva vabadus väheneb, kuna puudub otsene võimalus mõjutada poliitilisi otsuseid ja riigi juhtimist.
3. Võrdlus Eesti Vabariigi põhiseadusega
Eesti Vabariigi põhiseadus seab rahva kui võimu kandja keskmesse, kuid rahva otsustusõigus on piiratud esindusdemokraatia kaudu. Põhiseaduses on kirjas, et võim kuulub rahvale, kuid tegelikult teostavad võimu poliitikud ja riigiametnikud. Kuigi Eestis toimub esindusdemokraatia kaudu valimisi, jääb rahval vähe võimalusi otseselt sekkuda riigi poliitikasse või teha olulisi otsuseid, näiteks seadusandluses.
- Rahva otsustusõigus: Eesti põhiseaduses on ette nähtud rahvahääletuse võimalus, kuid praktikas on rahvahääletused harvad ja nende teostamine sõltub Riigikogu otsusest. See tähendab, et rahva otsustusõigus on pigem kaudne.
- Ametnike vastutus: Eesti poliitiline süsteem ei sisalda piisavaid mehhanisme, mis kohustaksid ametnikke vastutama oma tegevuse või eksimuste eest. Poliitiline vastutus on sageli deklaratiivne ning ametnikud ja poliitikud võivad jätkata oma tegevust isegi pärast laiaulatuslikku kriitikat või vigu.
4. Eesti Vabariigi põhiseaduse analüüs: “rahvas võimu kandja” vs “rahvas kõrgema otsustusõigusega”(seda viimast põhiseaduses pole: Põhjus)
Eesti Vabariigi põhiseadus määratleb rahva kui kõrgeima võimu kandja, kuid samas võib väita, et põhiseaduses puuduvad selged mehhanismid, mis annaksid rahvale otsustusõiguse kõige olulisemates riikliku juhtimise küsimustes, ning puudub ka piisav ametnike vastutuse mehhanism. Vaatame seda lähemalt:
Rahva kõrgeim otsustusõigus
Põhiseaduse preambul rõhutab, et “Eesti rahvas on riigivõimu kandja.” See tähendab, et võim kuulub rahvale, kuid see, kuidas seda võimu teostatakse, on mõnevõrra piiratud esindusdemokraatia kaudu, kus rahvas valib Riigikogu liikmed, kes teostavad seadusandlikku võimu. Rahva otsustusõigus piirdub eelkõige valimiste ja rahvahääletustega, mis toimuvad harva ja konkreetsete küsimuste puhul.
- Rahvahääletused: Põhiseadus näeb ette rahvahääletuse, kuid ainult teatud küsimustes ja eeldusel, et Riigikogu seda algatab. See tähendab, et rahval puudub otsene võimalus algatada seadusandlikke protsesse või teha riiklikke otsuseid, kui Riigikogu seda ei luba. See piirab oluliselt rahva otsustusõigust.
- Esindusdemokraatia: Eesti süsteemis on rahva võim peamiselt kaudne, esindajate kaudu. Kuna puudub võimalus kasutada otsest demokraatiat igapäevastes küsimustes, võib väita, et rahvas küll “kannab võimu”, kuid tegelikkuses puudub neil otsene otsustusõigus paljudes olulistes küsimustes.
Ametnike ja riigijuhtide vastutus
Põhiseaduses ja seadustes on sätestatud, et riigijuhid ja ametnikud peavad järgima põhiseadust ja seadusi, kuid sageli puudub tegelik mehhanism, mis sunniks neid vastutama oma tegevuse või otsuste eest, eriti kui tegemist on poliitiliste või majanduslike tagajärgedega.
- Poliitiline vastutus: Eestis on poliitiline vastutus tihti deklaratiivne. Kui riigijuhid või kõrged ametnikud teevad otsuseid, mis viivad avaliku pahameeleni, on harvad juhtumid, kus nad reaalselt vastutust kannavad. Sageli piirdub see tagasiastumise või poliitilise karjääri lõppemisega, kuid juriidilist vastutust ei kaasne.
- Juriidiline vastutus: Ametnike ja riigijuhtide vastutust piirab tihti ka keeruline õigussüsteem. Kuigi põhiseadus nõuab vastutuse kandmist, on riigijuhtide ja kõrgete ametnike tegevuse kontrollimine ja nende tegevuse eest vastutusele võtmine väga keeruline. Näiteks on keeruline algatada uurimisi või kohtumenetlusi riigiametnike suhtes, kuna paljudel juhtudel puudub selge mehhanism nende süütegude tõendamiseks või vastutuselevõtmiseks.
Võrdlus Eesti ja ülemaailmse olukorraga
Globaalne kontekst näitab, et paljudes riikides on sarnased probleemid, kus valitsused ja riigijuhid on eraldatud rahva otsustusprotsessidest. Esindusdemokraatia on levinud valitsemisvorm, kus rahval on piiratud võimalus mõjutada otsuseid valimiste vahelisel ajal. Sellistes riikides nagu Ameerika Ühendriigid ja paljud Euroopa riigid, on rahva otsustusvõimalused tihedalt seotud seadusandliku süsteemi ja poliitiliste protsessidega, kuid tegelik otsustusvõime on sageli võimu keskuste, näiteks parlamendi või valitsuse, käes.
Kokkuvõttes võib väita, et kuigi Eesti Vabariigi põhiseadus deklareerib rahva võimu, jääb rahva tegelik otsustusõigus piiratuks ja ametnike vastutus on ebapiisav. Selline olukord pole unikaalne, vaid peegeldab ka paljude teiste demokraatlike riikide struktuure, kus rahvas on võimu kandja, kuid mitte otsene otsustaja.
5. Eesti olukord utilitarismi, sotsialismi ja korporatiivsuse valguses
Kui Eesti süsteemi võrrelda utilitarismi, sotsialismi ja korporatiivsusega, siis mõningad paralleelid on olemas:
- Utilitarism: Eesti otsuste tegemine on sageli lähtunud ideest “üldisest hüvest”, kuid see ei pruugi alati arvestada individuaalsete õigustega piisavalt, eriti kriisiolukordades, kus rahva õigusi piiratakse kollektiivse heaolu nimel (näiteks pandeemia ajal kehtestatud piirangud).
- Sotsialism: Kuigi Eesti majandus on turumajandusel põhinev, on sotsiaalsed programmid ja riiklik sekkumine teatud valdkondades olulised, näiteks tervishoius ja hariduses.
- Korporatiivsus: Suurte ettevõtete ja riigi vahelised sidemed ei ole Eestis nii tugevad kui mõnes teises riigis, kuid on märke, et teatud korporatiivsete huvide mõju poliitikale on olemas, eriti lobitöö ja suurte majanduslike projektide puhul.
6. Globaalse olukorra võrdlus
Globaalne poliitiline ja majanduslik olukord näitab, et autoritaarsete ja korporatiivsete süsteemide levik on kasvamas:
- Hiina kombineerib tugevat riiklikku kontrolli majanduse üle (sotsialism) ja korporatiivsete huvidega, samal ajal kui ühiskondlikke vabadusi piiratakse (totalitarism).
- Venemaa on näide, kus riigi ja suurkorporatsioonide (eriti nafta ja gaasi sektoris) tihe koostöö on loonud tugeva autoritaarse režiimi.
- USA ja Euroopa on näinud suurettevõtete mõju kasvamist poliitikale, eriti rahastamise ja lobitöö kaudu, mis viitab korporatiivse mõju suurenemisele demokraatlikes süsteemides.
Järeldus
Utilitarismi, sotsialismi ja korporatiivsuse kombinatsioon võib viia fašistliku totalitarismini, kus riik ja eliit kontrollivad ühiskonda “ühiskondliku hüvangu” nimel, kuid tavakodanike õigused ja vabadused on piiratud. Eesti põhiseadus on oma olemuselt demokraatlik ja rõhutab rahva võimu, kuid tegelikkuses on rahva otsustusõigus ja ametnike vastutus väga nõrk – olematu(näilik, et on), mis võib viia süsteemse kriisini, kui puudub piisav demokraatlik järelevalve ja rahva osalus poliitikaprotsessides. Globaalne trend näitab, et sarnased autoritaarsed ja korporatiivsed süsteemid on maailmas kasvamas, mis seab ohtu demokraatia ja vabaduse tuleviku kogu maailmas.
Mis on lahendus pääsemaks fašistlikust totalitarismist Eestis?
1. Korraldada rahva referendum koos rahvaga ja rahva koosloomises – kehtestada Rahva Võim koos uue põhiseadusega.
2. Kõik senised ametnikud ja poliitikud alates 1988 aastast võtta vastutusele.
Loo autor Veiko Huuse
39
