Mis toimub Eesti kohtusüsteemiga? Olen avaldanud mitmeid kahtlaseid, kallutatud ja võimu kuritarvitanud kohtunike lugusid. Seekord sattus minu uurimise alla kriminaalkohtu esimees Martin Tuulik. Koos FairTrial AI meeskonnaga me selgitame välja, kas selles loos on kuriteo koosseis ja kas Martin Tuulik on eksinud seaduste vastu, kuritarvitab võimu ja kas ta on kallutatud?
Seekord siis tegemist kriminaalprotsessiga, kus neli Eestimaa kohtunikku Liina Naaber-Kivisoo, Olev Mihkelson, Tarmo Tina, Vallo Kariler algatasid Annika Urm suhtes kriminaalasja “kohtunike solvamises”. Annika Urm algatas eksperimendi ja avaldas SATIIRID nende kohtunike nimedega. Eksperiment selgitab välja, kas meediaartiklite solvavad ja alandavad pealkirjad rikuvad inimese elu kogu eluks, kui inimene pole pealkirjades nimetatu järgi süüdi mõistetud kohtus ja puuduvad ka tõendid:
“Kui ajakirjanik toob selgelt välja oma eksperimendi artiklites, et tegu on satiiriga ja eksperimentaalse projektiga, ja need sündmused pole toimunud, avalikkus mõistab, et tegemist ei ole faktiväidetega. Satiiriline kommentaar või eksperiment, mis ei pretendeeri tõsiseltvõetavusele, on sageli väljendusvabaduse piires lubatud. Satiiriliste teoste ja artiklite avaldamine on üldiselt kaitstud sõnavabaduse ja väljendusvabaduse põhimõtetega, mis on tagatud ka Eestis, näiteks põhiseaduse ja rahvusvaheliste inimõiguste lepingutega. Satiir, sealhulgas ka poliitiline või ühiskonnakriitiline satiir, on tunnustatud väljendusvorm, mis võib sageli olla terav, pilkav või isegi solvav.”
Neli kohtunikku on algatanud Annika Urm suhtes kriminaalasja süüdistuses, mis on ilmselgelt tsiviilasi, sest just sama süüdistusega on Annika Urm läinud Eesti viie suurema meediaettevõtte vastu, kus need meediaettevõtted on just täpselt nii käitunud Annika Urmiga aga nende artiklid pole Satiirid ja kordagi mainitud, et on satiir või eksperiment. Siin loos on suur ülekohus ja võimu kuritarvitamine, et miks kohtunikud saavad algatada kriminaalasja aga üksik ema ei saa algatada meediaettevõtete vastu kriminaalasja?
Väljavõte Annika Urm kohtuasjast meediaettevõete vastu, kus meediaettevõtete omanikud tundsid ennast kahjustatuna kui nende kohta satiirid ilmusid. Meediaettevõtete omanikele ei meeldinud alandavad pealkirjad aga Annika Urmi nad tampisid aastaid alandavate ja valedest kubisevate pealkirjadega:
“.……Kostjad on iga avaldatud loo juurde aga selgesõnaliselt märkinud, et tegemist on satiiriga. “Eesti keele seletav sõnaraamat” selgitab, et satiir on isiku või ühiskonna pahede ja puuduste tauniv või paljastav väljanaermine, terav pilge või naeruvääristava ning teravalt pilkava sisuga kirjandusteos (luuletus, näidend, jutustus vm) (https://arhiiv.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=satiir&F=M). Järelikult on tegemist väljamõeldud juttudega, kus tegelasteks on isikud, keda reaalselt ei ole olemas. Neil võivad olla küll hagejate nimed aga päriselt selliseid inimesi ei eksisteeri. Seega ei vasta artiklites väljatoodud asjaolud tegelikkusele ning tegemist ei saa olla ka faktiväidetega.
- Kuigi kostjad on nimetanud oma kirjandustükkide avaldamist ajakirjanduslikuks
eksperimendiks, siis tuleb seda tõlgendada pigem kui ühiskonnakriitiliseks
algatuseks, mille eesmärk on juhtida avalikkuse tähelepanu “tühistamiskultuurile” ja
tõsta ühiskonna teadlikkust sellisest nähtustest. Inglise keeles kannab selline nähtus
nime “cancel culture.” Selle on toonud kaasa digitaalne jalajälg, mille tõttu Internetti
sattunud info jääb sinna igaveseks. Samas “tühistamiskultuuril” ei ole midagi pistmist
kultuuriga ning selles ei ole ka midagi kultuurset. Pigem on tegemist tavalise hüsteerilise massi vägivallaga üksikisiku kallal ning seda võiks pigem nimetada
“digitaalseks kambakaks.” See tähendab seda, et endi sõnul “sotsiaalse õigluse” eest
seisvad ning võitlevad isikud tekitavad olukordi, kus mingil moel neile ette jäänud isik
arvatakse ühiskonnas välja. Isiku “tühistamise” põhjuseks võib olla näiteks tema sõnade
meelevaldne (aga ka teadlik) isikule ebasoodsas suunas tõlgendamine või näiteks tänaste
(ja pidevas muutumises olevate) standardite rakendamine isiku mingitele ajaloolistele
tegevustele või arvamustele. Kahjuks on “tühistamine” jõudnud tänapäeval ka teatud
väljaannete arvamuslehekülgedele, kus ideoloogiliselt laetud verbaalne sadism paistab
selle kasutajatele pakkuvat häirivalt suurt naudingut. Tihti lugu on “tühistatud” isikud ise
oma käitumisega põhjustanud sellise olukorra. Samas aga ei tohi ühiskond aksepteerida
seda, et klaviatuurisõdalastest on tänasel päeval saanud samaaegselt nii politsei, kohus
kui ka timukas (vt P. Koppel. ““Tühistamiskultuur” ja palkade avalikustamine”.
Kättesaadav siit: https://www.err.ee/1006011/peeter-koppel-tuhistamiskultuur-ja-
palkade-avalikustamine )
- Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1046 lg 2 alusel ei ole isikliku õiguse rikkumine
õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud
hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb
sellisel juhul lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest.
Seega õigusvastastuse tuvastamisel tuleb käesoleva juhtumi korral kaaluda hagejate
ja kostjate õigusi ning arvestada avalikkuse huve. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §
17 kohaselt ei tohi kellegi au ega head nime teotada. Võimalik, et kostjate avaldatud
artiklid võisid rikkuda hagejate PS §-s 17 nimetatud põhiõigust. Samas on kostjatele
PS § 45 alusel tagatud õigus vabalt levitada ideid, arvamusi ja veendumusi. - PS §-s 45 väljenduv sõna- ehk väljendusvabadus on demokraatliku ühiskonna üks
alusväärtusi. Selle kaitse on ette nähtud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste
kaitse konventsiooni (EIÕK) art-s 10, ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste
rahvusvahelise pakti art-s 19 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-s 11. - Mõistet “satiir” on tõlgendanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) oma mitmetes
lahendites. EIK lahenditest saab järeldada, et satiiri kaitse on oluline demokraatliku
ühiskonna toimimiseks. Mitmetes lahendites (nt Vereinigung Bildender Künstler v.
Austria, nr 68354/01, § 33, 25.01.2007; Alves da Silva v. Portugal, nr 41665/07, § 27,
20.10.2009; Tuşalp v. Türgi, nr 32131/08 ja nr 41617/08, § 48, 21.02.2012; Eon v.
Prantsusmaa, nr 26118/10, § 60, 14.03.2013) on EIK järjekindlalt rõhutanud, et
sõnavabadus hõlmab ka väljendusi, mis võivad olla solvavad, šokeerivad või häirivad,
kui need on osa avalikust arutelust ja kriitikast. - EIK on leidnud, et sõna- ehk väljendusvabaduse põhimõttega on kooskõlas see, kui
avaldatakse negatiivse kuvandiga fiktiivne tsitaat (mida isik ise ei ole kunagi ise
öelnud ja mis võib tekitada ning luua negatiivse kuvandi isikust) artiklis, mis on
mõeldud küll iroonilise esseena, aga mida lugedes saab lugeja aru, et negatiivset
väidet ei ole isik ise öelnud. EIK leidis, et selline fiktiivne tsitaat jääb demokraatlikus
ühiskonnas vastuvõetava satiirilise kommentaari piiridesse (vt Nikowitz ja Verlagsgruppe News GmbH v. Austria, nr 5266/03, 22.02.2007). EIK on näiteks veel leidnud, et ka presidendi kohta võib avaldada kriitikat kasutades vulgaarseid väljendeid, kuna kriitika väljendamine lugupidamatu satiiri vahendusel on kooskõlas sõnavabaduse põhimõttega (vt Eon v. Prantsusmaa, nr 26118/10, 14.03.2013). EIK praktika kohaselt ei ole väljendusvabaduse põhimõttega vastuolus ka maali avalikustamine, kus peal kujutatakse avaliku elu tegelasi alasti ja seksuaalsetes poosides (isikute kehad olid küll maalitud, aga näod olid suurendatud fotod, mis pärinesid ajalehest) (vt Vereinigung Bildender Künstler v. Austria, nr 68354/01,25.01.2007)……
Käesolev artikkel ilmub sellepärast, et kohtunik Martin Tuulik tegi tühja kohtuistungi koos Elu24-ga, kusjuures Martin Tuulikul oli teada ka fakt, et protsessis osalevad süüdistajad kohtunikud soovisid konkreetselt, et mitte segada meediat aga Martin Tuulik tegi seda siiski. Seega, on mul sõnavabadus ja arvamusvabadus sellel teemal olemas võrdselt Elu24 ga.
Minu teada on Elu24 peatoimetaja väga skandaalne Katrin Lust (Kuuuurija toimetaja), kes on lustinud erapeol tänaseks vangistatud räppar P.Diddy’ga ja keda süüdistatakse pedofiilias, laste väärkohtlemises ja kaubitsemises, laste sekskaubanduses, väljapressimistes, seksikaubanduses, vägistamistes, jpt kuritegudes. Loe Diddy kohta SIIT. Minu maailmavaates moraaliga ja intelligentne inimene sellistel pidudel ei käi. Kas Elu24 on täna P. Diddy energiaga, seda otsustab igaüks ise?
Annika Urm esimene kohtuistung pidi olema 06. september 2024 . See istung jäi ootamatult ära Annika Urmi esindava, Riigi poolt määratud, advokaadi haigestumise tõttu. Riigi poolt määratud advokaat esitas kohtunikule Martin Tuulikule seadusliku ja korrektse tervisetõendi. Kohtunik määras ilma pikema jututa uue istungi aja, 18.10.2024. Kuid Annika Urm on kaotanud tervise ja töövõime meediaettevõtetega ja kallutatud kohtunikega vaidlemises ning iga väiksemgi tervisehäire mõjub laastavalt. Annika Urm haigestus niivõrd, et polnud häält ega suutnud voodist tõusta, ning arst andis talle tervisetõendi, mille Annika Urm esitas kohtule 17.10.2024. Tervisetõend oli samasugust jõudu omav nagu oli Annika Urmi esindava advokaadi tervisetõend, kuid kohtunik Martin Tuulik ei jätnud istungit ära, ei pidanud arstitõendit piisavaks, vaid ootasid Annikat kohtusaalis koos Elu24 fantoom ajakirjanikega. Kuna kohtunikul oli olemas tervisetõend päev varem ja ikkagi korraldas koos meediaettevõttega istungi, siis mulle jääb mulje, et kohtunik Martin Tuulik on kallutatud ja juba eos vaenulik Annika Urm suhtes. Miks kohtunik polnud inimlik ja ei arvestanud võrdselt Annika ja Annika esindaja tervisetõendit ning ei jätnud istungit ära? Mina näen siin “mingit kättemaksu ja kohtunike ringkaitset”, sest Annika vastas on neli kohtunikku ja on minu jaoks väheusutav, et kriminaalkohtu esimees Martin Tuulik ei tee kohtunikele kasulikku otsust. Minu selline arvamus on kujunenud sellest, et väga paljud kohtunikud on kuritarvitanud võimu, on kallutatud ja rikkunud seaduseid. Sellest kohtusüsteemi muutmise vajadusest on artikkel.
Täna, 18.10.2024, saatsin kohtunikule Martin Tuulikule alljärgneva kirja aga ta ei vastanud mulle:
“Tere Martin Tuulik
Olen meediaettevõtte Fonte.News uuriv ajakirjanik ja toimetaja. Lugesin Elu24 uudist, kus öeldi, et Annika Urm ei ilmunud kohtusse 18.10.2024. Uurisin Annika Urm tugiisikult Kaire Reier käest Annika Urm tervisliku seisu kohta, sest Annika Urm telefon oli välja lülitatud. Tugiisik kinnitas, et Annika Urm on tõsiselt haige, pole häält, ei suuda rääkida, lisaks ta on vaimselt üle kurnatud paljude kohtuprotsesside tõttu ning tal pole soovitatud tegeleda juriidiliste küsimustega.
Ma mõistan, et kohtunik võib lisaküsimusi küsida. Üldiselt ei ole haigestunud inimesel kohustust vastata kohtuniku kõnedele või lisaküsimustele otse, kui see pole tema tervisliku seisundi tõttu võimalik. Samas võib kohtunik kohustada isiku advokaati või esindajat täiendavaid tõendeid esitama või küsimustele vastama. Kohtunik peab alati võtma arvesse menetlusosaliste õigusi ja hindama, kas tervislik seisund tõesti takistab isiku osalemist.
Minu küsimus on, miks sa korraldasid istungi, kui Annika Urm oli esitanud seaduslikult ja õigeaegelt tervisetõendi?
Miks Elu24 tegi artikli ja nimetas, et kohus rakendab Annika Urm puhul sundtoomist? Kas see pole mitte ette süüdi mõistmine ja kas see ei lõhna kohtunikega kokkumängu järgi, nagu mitmed senised minu uurimuslood on välja selgitamas teiste kohtunike suhtes?
Annika Urm tugisik mainis, et eelmine istung Annika Urm asjus jäi ära ootamatult Annika Urm esindaja(advokaadi Marika Suurpere) haigestumise tõttu ja tervisetõendist (tõendid on ju samadel alustel ja seaduste järgi) piisas, et uus istung kokku leppida, et miks siis nüüd on teisiti Annika Urm puhul? Miks see juhtum ei jõudnud Elu24 kanalisse?
Palun vastata hiljemalt 18.10.2024 kella 18.00 ks. Sest Elu24 on avaldanud ja mina teen oma loo ka täna.
Veiko Huuse
Fonte.News
info@fonte.news
tel. 564 88 888
Miks nimetan Elu24 esindajaid fantoom ajakirjanikeks, sest Elu24 avaldas Annika Urmist loo, kus artiklil puudub loo autori nimi. Ma kahtlen väga, et Eestis elab inimene nimega Elu24 ja teeb ajakirjaniku tööd. Elu24 polnud julgust autori nime välja tuua ja seega on tegemist mitte tõsiselt võetava ja eksitava looga. Kui pole julgust nime avaldada, on alust arvata, et tegemist on pettusega. Pole inimest ja vastutajat, pole lugu ka.
Minu arvates sellise kohtuniku käitumise osas on tark algatada kohtunik Martin Tuuliku suhtes juurdlus tema sobivusest selle kohtuprotsessi läbiviimisel ja kohtunikuna töö jätkamisel. Soovitan pöörduda Riigikohtuesimehe Villu Kõve ja Õiguskantsleri poole.
Hoian kogu sellel ja ka juba vanematel kohtuprotsessidel pilku peal ja värskendan jooksvalt.
Annika Urmi tühistatakse jätkuvalt aga nagu ma olen aru saanud, see teda ei peata, sest tema missioon on avalikustada kõik ebainimlikud, moraalitud, intelligentsita ja korrumpeerunud ametnikud, kohtunikud ja meediategelased.
“Ükskõik, mida sa teed, alati leidub inimesi, kellele sinu tegevus ei meeldi. Paljud neist negatiivsetest arvustustest pärinevad inimestelt, kes pole Annikaga elus kohtunud ega suhelnud.
Negatiivsete inimeste probleem on see, et neil on probleeme iga pakutava lahendusega. Õnnelikel inimestel ei ole aega kommentaare jätta, samas kui ebaõnnestunud inimesed kulutavad rohkem aega negatiivsete kommentaaride kirjutamisele kui oma ettevõtte ja elu arendamisele. Ebaõnnestunud inimesed keskenduvad valedele asjadele.
Samamoodi olen näinud palju väljamõeldud kommentaare ja võltsuudiseid konkurentidelt, keda häirib asjaolu, et minu ettevõtted on muutunud globaalseks ja ka see, et olen hakanud inimesi juhendama.
Kuidas sa tead, et ülevaated ja arvustused teistes meediakanalites on isegi tõelised?
Pange tähele, et negatiivseid arvustusi ei kirjuta inimesed, kes on minu käest midagi ostnud või kohtunud, vaid need, kes seda pole kordagi teinud. Pange tähele, et inimesed, kes kirjutavad halbu arvustusi, ei ole teistest edukamad. Pidage meeles, et see, kes proovib teie reitingut alandada, on sinust madalam. “Mida rohkem elus harjutate ja mida rohkem vigu teete, seda targemaks muutute”“
Autor Veiko Huuse
Loe lisaks:
https://fonte.news/category/eksperiment/page/2
Nimetatud kohtunike kohta netis leiduvad satiirid:
39
