Muutuv meediamaastik – alternatiivmeedia on nüüd suur meedia

0 Shares
0
0

Globalistide ja Kabali poolt juhitud meediaettevõtted nagu CNN, BBC, Reuters, DW, AP, Bloomberg, Fox News, Eesti Meediaettevõtete Liidu liikmed(Delfi, Postimees, EE, Õhtuleht, Äripäev, …) on viimase viie aastaga kaotanud trastiliselt lugejaskonda, millele aitas kaasa covidi- ja poliitiliste pettuste avalikuks tulemine. Inimesed usaldavad rohkem seni raskelt leitavat alternatiivmeediat. Tänu alternatiivmeedia usaldusele, on see võtmas üle “vana suure meedia” koha.

Leppigem ka Eestis kokku nii, et suur meedia pole enam EE, Postimees, Delfi, Õhtuleht, Äripäev, Eesti Päevaleht, ERR, All Media Eesti, Sky Media, Elu24, jne. Tänasest on suur meedia sellised kanalid nagu Telegram.ee, Objektiiv, Vanglaplaneet, Rahvuslik Teataja, Fonte.News, Vaba Eesti Uudised, Eesti Eest,..

Muutuv meediamaastik - alternatiivmeedia on nüüd suur meedia
Muutuv meediamaastik – alternatiivmeedia on nüüd suur meedia
Toimetaja märkus: “Alloleva artikli on tõlkinud AI ehk tehisintellekt. Tekstis võib esineda loogilisi ja grammatilisi vigu. Analüüsivõimega ja avatud mõtlemisega lugeja saab artikli mõttest aru ka siis kui kõik sõnad oleks kokku kirjutatud ja suudab näha sõnumi mõtet. Palun vabandust, kui kellegil kraabib silma, kui ta leiab kirjavigu ja tõlkes tekkinud loogika vigu ning selletõttu ta ei saa artikli sõnumist aru.”

Muutuv meediamaastik – kogu maailmas on rollid vahetunud

Kuulates intervjuud ajakirjanik Megyn Kellyga, sain ehmatusega teada, et tema erameediaettevõte ületab liikluses ja mõjuvõimudes peavoolu pärandvõrgustikke. Tal on kuus töötajat. Kui NBC ta 2018. aastal vallandas, uskus ta, et see on tema karjääri lõpp. Ta läks oma mõtetes pimedatesse kohtadesse. Kuid ta põrkas tagasi oma ringhäälinguettevõttega ja pole kunagi olnud õnnelikum ega mõjukam.

Sama lugu on rääkinud ka Tucker Carlson, kelle võrgustik on hiiglaslik ja kelle mõju ulatub kaugelt üle isegi vanasti Foxis saavutatud kõrgustest. Mul pole otsest teadmist, kui palju inimesi tema isiklikus kanalis töötab, kuid on mõistlik arvata, et neid ei ole rohkem kui kümmekond.

Kõik teavad Joe Rogani saate edust ja haardest. Peale selle on veel palju tuhandeid, kellel on mõju omaenda haardeulatuses. Pärandi domineeriva mõju osakaal näib dramaatiliselt langevat. Saate tuvastada nende mõju sellel valimishooajal, mil kandidaadid töötavad taskuhäälingusaadete ringis.

Võite seda hinnata tehnoloogiaga: nüüd on kõigil võimalus sisu luua ja seda levitada. Seetõttu inimesed seda loomulikult teevad.

Tegelik lugu on aga keerulisem.

Gallupi uus küsitlus pakub intrigeerivat pilku.

Viimased küsitlused näitavad, et usaldus seniste suuremate meediakanalite vastu on kõigi aegade madalaimal tasemel. See on langenud 1976. aasta Watergate’i järgselt kõrgeimalt 72 protsendilt tänaseks 31 protsendile. See on tohutu slaid, mida ei saa pidada pelgalt tehnoloogiliseks muutuseks. Lisaks dokumenteerib küsitlus dramaatilist usalduse kaotust valitsuse ja sisuliselt kõigi ametlike institutsioonide vastu.

Usalduse kaotus on tabanud kõiki vanuserühmi, kuid sügavamalt mõjutab alla 40-aastaseid inimesi. Need on inimesed, kes on üles kasvanud alternatiividega ja arenenud välja keeruka arusaamise teabevoogudest ning suhtuvad sügavalt kahtlustesse mis tahes institutsiooni suhtes, mis taotleb kontrolli avaliku kultuuri üle.

Kommenteerib Gallup: „Uudistemeedia on kõige vähem usaldatav rühm 10 USA kodaniku- ja poliitilise institutsiooni seas, mis on seotud demokraatliku protsessiga. Föderaalvalitsuse seadusandlikku haru, mis koosneb USA Senatist ja Esindajatekodast, hinnatakse umbes sama halvasti kui meediat, 34 protsenti usaldab seda.

Seevastu „enamus USA täiskasvanutest väljendab vähemalt üsna suurt usaldust oma kohaliku omavalitsuse vastu, kes tegeleb kohalike probleemidega (67 protsenti), oma osariigi valitsusega osariigi probleemidega (55 protsenti) ja ameeriklastega tervikuna. langetab meie demokraatlikus süsteemis hinnanguid riigi ees seisvate probleemide kohta (54 protsenti).

Selle küsitluse põhjal näib, et inimeste südametes ja mõtetes oleme vaikimisi tagasi pöördumas Alexis de Tocqueville’i Ameerikasse, mis on pigem sõprade ja naabrite isejuhtivate kogukondade võrgustik kui tsentraalselt juhitud ja kontrollitud monoliit. Mida kaugemale institutsioonid inimeste vahetutest kogemustest jõuavad, seda vähem neid usaldatakse. Nii see peakski olema, isegi kui muud kaalutlused kõrvale jätta.

Sel juhul ei ole põhjuslikud tegurid ainult kaugus ja mitte ainult alternatiive võimaldav tehnoloogia. Pärandmeedia on olnud vähemalt üheksa aastat nii agressiivselt parteiline, et on võõrandanud suure osa vaatajaskonnast. Tippjuhid on sellest probleemist väga pikka aega teadnud ja selle lahendamise nimel töötanud, kuid nad seisavad silmitsi tohutu survega seestpoolt, ajakirjanike ja tehnikute poolt, kellel on Ivy haridus ja kes on pühendunud äratanud ideoloogiale.

New York Times (NYT) püüdis pärast 2016. aastat parandada kahju, mis tulenes valesti läinud valimiste kajastamisest. Nad palkasid uusi toimetajaid ja kirjanikke, kuid see oli vaid aja küsimus, millal nad välja tõrjutakse, tuletades meelde, et käimas on kultuurirevolutsioon ning isiklikuks minemine on poliitiline ja vastupidi.

NYT läks tagasi äärmuslikule parteile, jättes omanikele ja juhtidele välja mõelda muud võimalused kasumlikkuse säilitamiseks.

Selle tulemusena näib, et terves tööstusharus on käimas pikaajaline kokkuvarisemine, ilma parandusteta. Tohutu publik on neist ära pööranud alternatiivide poole, mis ei pruugi olla teisel poolel erapooletud, vaid lihtsalt näitavad üles pühendumist faktide ja tõdede rääkimisele, millest tegelikud lugejad hoolivad.

Mind on pikka aega seganud küsimus: kas see usalduse kaotus on täielikult tingitud meedia kallutatuse muutumisest või on see, et uued tehnoloogilised võimalused on täielikult paljastanud selle, mis võis alati olemas olla, kuid polnud laialt tuntud? Mul ei ole sellele vastust, kuid see on väärt järelemõtlemist.

Kui ma olin laps, oli televisioonis täpselt kolm kanalit ja üks kohalik ajaleht. New York Timesi ei olnud kunagi võimalik näha, välja arvatud võib-olla avalikus raamatukogus. Öised uudised tulid kell 17 või 18. See kestis 30 minutit. See avati rahvusvaheliste uudistega, liikus üle riiklikesse uudistesse, pöördus spordi poole ja seejärel võttis kohalik sidusettevõte üle kohalike uudiste ja ilmateate.

Päevas oli kolmel eraldi kanalil võib-olla 10 minutit riiklikke uudiseid, millest igaüks edastas enam-vähem sama asja. See oli kõik. Sel ajal valisid inimesed oma jaama selle järgi, kas neile meeldis ringhäälingu hääl ja isiksus. Meediat usaldati väga. Kuid kas see usaldus põhines usaldusväärsel ja suurepärasel aruandlusel või lihtsalt peegeldus kõigest, mida inimesed ei teadnud?

Neil päevil oli mu isa televisioonis nähtu suhtes sügavalt umbusklik. Millegipärast aimas ta, et Richard Nixon on Watergate’i skandaaliga seotud. Ta teoretiseeris, et keegi tahab teda saada mitte halbade asjade eest, mida ta oli teinud, vaid hea eest, mida ta oli teinud ja kavatsenud teha. Ta kuulutas seda arvamust pidevalt ja see eristas teda kõigist tavapärastest tarkustest. Tõepoolest, noore mehena teadsin ma kindlalt, et mu isa on äärmuslik: ükski mu sõbra vanemad polnud sellega nõus ega ka ükski mu õpetaja.

Sellest ajast peale on välja tulnud palju sellist, mis näib kinnitavat mu isa seisukohti.

Kui Watergate juhtuks tänapäeva maailmas, toimuks arvamuste tohutu plahvatus igas suunas, kõigi näitlejate motiivid surutakse välja igas kanalis ja tõelise loo leidmiseks oleks lai konkurents. Kindlasti ei loodaks me kahele suhteliselt kogenematule Washington Posti ajakirjanikule.

Usun juhuslikult, et see on hea asi, kuigi sellega kaasneb usalduse kaotus. Võib-olla polnud vana usaldus sugugi nii teenitud, kui inimesed arvasid, lihtsalt seetõttu, et valikuvõimalusi oli nii vähe. Mida aastad edasi, seda rohkem oli allikaid, alustades PBS-ist, kuid liikudes CNN-i ja C-SPANi juurde. Pärast veebi jõudmist võrku ja sotsiaalmeedia levikut tõmbas loor tõesti tagasi ja meedia muutus täielikult.

Inimesed poliitilisest spektrist igal pool väljendavad täna sügavat kahetsust selle muutuse pärast. Endine presidendikandidaat John Kerry on öelnud, et tänapäeva meediakeskkond muudab valitsemise võimatuks, ja Hillary Clinton on pälvinud idee kriminaalkaristusest desinformatsiooni eest. Sõna, mida tänapäeval nii sageli loobitakse, kuid harva määratletakse millekski muuks peale kõne, mis mõnele inimesele ei meeldi. .

Kokkuvõttes on alternatiivse meedia kasv kindlasti kaasa aidanud avalikkuse usalduse vähenemisele peavoolumeedia vastu. See ei pruugi kajastada põhjapanevat muutust meediaallikate kallutatuses, vaid lihtsalt reaalsust, et oleme alles nüüd täielikult teadlikud sellest, mis on alati tõsi olnud. Sel juhul on parem, kui näeme neid suundumusi hea uudisena kõikjal, eeldusel, et oleme kiindunud reaalsuse nägemisse sellisena, nagu see on. Igal juhul peaksime kõik.

Tulles tagasi Kelly/Carlsoni ärimudeli juurde: nad teevad vähemate töötajatega palju rohkem, kui kunagi arvati. See on kindel ennustus, et paljud pärandmeediaettevõtted vähendavad tulevikus töötajate arvu. Nad saavad vähemaga rohkem teha.

Ja nad saavad seda teha ausama ja väiksema eelarvamusega. Tõenäoliselt muudab selle nii majanduslik tegelikkus.

Kogu info- ja meediamajanduse maastik on dramaatiliselt muutumas. Just seetõttu kuuleme üha rohkem üleskutseid tsensuuri järele. Paljud eliidid igatsevad vanu konserveeritud ja konstrueeritud narratiive, millel pole muid võimalusi. Kuid hästi dokumenteeritud usalduse kaotus muudab selle pisut enamaks kui unistus. Seda ei saa ega juhtu.

Ainus elujõuline tee publiku lojaalsuse teenimiseks on tänapäeval ausalt kirjutamine ja rääkimine. Usaldus tuleb välja teenida.

Allikas: Autoriks Jeffrey Tucker The Epoch Timesi kaudu

Loe lisaks Eesti senise suure meedia käitumise kohta ja miks ta pole enam “Suure ja Õiglase meedia” nime väärilline:

Kuidas on meedia elanikkonna poolt:

Please follow and like us:
Tweet 39
0 Shares
You May Also Like

Looduslaps linnas

Ühel hetkel aga tekkis 13-aastasel perepojal Arturil küsimus selle kohta, et kas nad ikka on õnnelikud, nagu vanaisa pidevalt väitnud oli. „Kui soovid teada, mine linna,“ oli vanaisa talle kerge muigega vastanud. Seepeale Artur asuski rännakule suure linna poole, süda täis avastamisindu.

Tervishoiutöötajate rahvusvaheline hoiatusteade kõigile inimestele ja valitsustele kogu maailmas

Kuulus rahvusvaheline loosung: «Püsi kodus, päästa elusid» oli puhas vale. Vastupidi, sulgemine tappis mitte ainult paljusid inimesi, vaid hävitas ka füüsilise ja vaimse tervise, majanduse, hariduse ja muud eluaspektid. Näiteks on lockdown USA-s tapnud tuhandeid Alzheimeri tõvega patsiente, kes lisaks surid eemal oma perekondadest. Ühendkuningriigis tappis lockdown 21 000 inimest. Lockdown’i mõjud «on olnud absoluutselt kahjulikud. See ei päästnud inimelusid, mille kohta algselt teatati, et suudetakse päästa ... See on massihävitusrelv ja me näeme selle tervislikke ... sotsiaalseid ... majanduslikke mõjusid ... mis moodustavad tõelise teise laine» (prof Jean-François Toussaint, 24. september 2020). Selline inimeste vangistamine on inimsusevastane kuritegu, mida isegi natsid ei sooritanud!

Avalik teave üldhariduskooliga seotud inimestele

Oleme nüüdseks jõudnud olukorda, kus juba koolilapsi peetakse ohtlikuks nii neile endile, eakaaslastele kui ka neile, kes nimetavad end „täiskasvanuteks“. Märkimisväärne on siinkohal fakt, et laste ohtlikkuse nn riskifaktor rajaneb üksnes eeldusel, et nad võivad olla ohtlikud ning lähtuvalt sellest rakendatakse nende peal erinevaid „ohtlikkust ennetavaid“ meetmeid, olgu selleks siis lõputu testimine või hingamisvabaduse piiramine. Muidugi pole ükski ennetav meede saanud teaduslikku heakskiitu, vaid pigem vastupidi – häid teadusuuringuid nende usaldusväärsuse kohta napib, mis ütleb selgelt: need meetmed EI OLE põhjendatud.
Must Propaganda

Meedia – Kas tõesti inimelude hävitamise relv? Kes koolitab Meediasõdureid? Kuidas muuta meediaruum inimsõbralikuks?

See artikkel ilmus esmakordselt 01.10.2022. Avaldan selle uuesti ja oluliselt täiendatud, sest maailmas on käimas ülemaailmne ajakirjanduse usaldusväärsust rõhutav kampaania. See kannab motot „Vali tõde“. 

Nagu käod munesid sotsialistlikud massoonid oma valed meie teadvusse

Iga kuu teeme vestlussaate, kuhu kutsume rääkima inimesi erinevatest eluvaldkondadest. Meie järjekordne vestluspartner on Jüri Lina. Planeeritud videointervjuu jäi tegemata, sest Jüri Lina ei saanud Rootsist Eestisse sõita covidi piirangute tõttu. Kuid ta oli lahkelt nõus andma kirjaliku intervjuu. Intervjuu küsimused koostas Veiko Huuse, kes on Fonte.Newsi vastutav väljaandja.