Oluliselt täiendatud 20.11., 09.11., 26.10., 11.10..TÄIENDATUD HÄIRIVA VIDEOGA ja Kristiina avaliku kirjaga ja Aivar Aigro avaliku kirjaga 10.10.2024. Käesolev artikkel ilmus esmakordselt 05.10.2024. Täiendame seda seni kuni lugu on lahendatud. Väga oluliselt täiendatud 05.10.2024 kell 19.00, 07.10.2024, 08.10.2024. Lisatud helisalvestusi ja pilte! Täiendatud 09.11.2024 õigusõppejõu kommentaariga ja lisaks näide teisest juhtumist, kus kohtunik tegi sarnase otsuse. Ahti Kuuseväli on uuriva ajakirjanduse radarisse sattunud korduvalt. Tema puhul on tegemist kohtunikuga, kelle otsused pole olnud inimlikud, on olnud kallutatud, on korduvalt olnud vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga. Mulle jääb mulje, et siin on kokku pandud “skeem”, mille autoriks on Margrit Pitkve? Täiendused on lisatud artikli lõppu.
Kas kohtunik Ahti Kuuseväli tuleks ametist vabastada?
Sotsiaalteaduslikus kirjanduses käsitletakse vanemast võõrandamist lapse vaimse väärkohtlemise vormina, kus üks vanem manipuleerib lapsega, et tekitada temas põhjendamatut vastumeelsust või hirmu teise vanema suhtes. Loe teadmainimeste arvamusest EPL artiklist. Miks kohtunik Ahti Kuuseväli ja lastekaitse “spetsialist” Margrit Pitkve sellest aru ei saa?
Kohtunik Ahti Kuuseväli – kas oleks aeg meelt muuta?
Kohtunik Ahti Kuuseväli on olnud Eesti õigussüsteemis tähelepanu keskmes, kuna tema tegevuses on esinenud kahtlasi olukordi, mis viitavad võimalikele seadusrikkumistele ja kallutatud kohtuotsustele. Kuigi Kuuseväli on teeninud kohtunikuna pikki aastaid, on mitmed tema otsused ja tegevused tekitanud küsimusi tema erapooletuse ja õiguspärasuse kohta.
1. Kallutatud otsused ja eetikaprobleemid
Kuuseväli on sattunud kriitika alla mitmel korral seoses kahtlusega, et tema otsused on olnud kallutatud. On esinenud juhtumeid, kus tema otsused on andnud eelistusi teatud huvigruppidele, mis on tekitanud õiguskogukonnas küsimusi tema sõltumatuse ja objektiivsuse kohta. Näiteks on mitmeid kordi juhtunud, et tema otsused on favoriseerinud teatud osapooli, kellel on poliitilisi või majanduslikke huve seotud.
Uuriva ajakirjanduse kätte imbus info (mitte Kristiina Heinmetsa käest): Kõige värskem juhtum on see, et Ahti Kuuseväli otsustas eirata notariaalset lepingut, inimlikkust ja andis oma otsusega tõuke lastekaitse töötajale Margrit Pitkvele emalt laps ära võtta ja laps lasteturvakodusse panna, kuna laps keeldus isa juurde minemast. Kristiina Heinmets oli abielus kannatanud korduva vägivalla all, nii füüsilise kui psühholoogilise. Notriaalse lepingu alusel võttis isa kasvatada kaks last ja Kristiinale jäi üks laps. Laste isa aga hakkas lepingut rikkuma ja tegema kõik selleks, et ka kolmas laps emalt ära võtta. Allika teatel pole lapsed tahtnud isa juurde minna ja kõik on toimunud laste soovide vastaselt. Laste isa advokaat, lastekaitse inspektori Margrit Pitkve ja kohtuniku tegevuses jääb mulje kokkumängus ja seaduste(notariaalse lepingu rikkumine) rikkumises ja laste isa kasuks tegutsemisele.
2. Seaduslikud eksimused kohtupraktikas
On väidetud, et Kuuseväli on teinud mitmeid menetluslikke vigu, mis on viinud tema otsuste tühistamiseni kõrgemate kohtute poolt. Need eksimused puudutavad protseduurilisi küsimusi, mis seavad kahtluse alla kohtuprotsesside õigluse ja läbipaistvuse. Kuigi iga kohtunik võib aeg-ajalt eksida, on Kuusevälja juhtumite puhul tähelepanuväärne eksimuste korduvus, mis võib viidata süsteemsele probleemile.
3. Avalikkuse kriitika ja usaldusväärsuse kadu
Avalikkuses on Kuuseväli saanud negatiivset tähelepanu seoses mõnede tema kohtuotsustega, mis on tundunud ebaõiglased või ebaproportsionaalsed. Mitmed kriitikud, sealhulgas juristid ja ajakirjanikud, on juhtinud tähelepanu sellele, et tema otsused on mõnikord vastuolus seaduste või üldiste õigusprintsiipidega. See on õõnestanud usaldust kohtusüsteemi vastu ja tekitanud laiemat arutelu kohtunike sõltumatuse ja vastutuse üle Eestis.
4. Järeldus ja vajadus reformideks
Ahti Kuusevälja eksimused ja tema vastu esitatud süüdistused viitavad laiemale probleemile Eesti kohtusüsteemis, kus kohtunike tegevust ei kontrollita alati piisavalt ja otsused võivad olla mõjutatud väliste huvide poolt. Sellised juhtumid tõstatavad küsimuse vajadusest suurema järelevalve ja vastutuse mehhanismide järele, et tagada kohtunike erapooletus ja kohtuotsuste õiguspärasus.
Kuna kohtunike tegevusel on otsene mõju õigussüsteemi usaldusväärsusele ja kodanike õiguste kaitsele, on oluline, et selliseid juhtumeid uuritaks põhjalikult ja vajadusel viidaks sisse vajalikud reformid.
Alljärgnev postitus on Kristiina Heinmetsa sotsiaalmeedia kontolt:
“Kallid sõbrad,
Juriidiline vägivald sisaldab endas nii emotsionaalset kui ka majanduslikku vägivalda. Ohvri jaoks on 3 etappi, minu tugiisik soovitas avalikustada foto, mis ma tegin esmaspäeva öösel reanimatsoonis Lissabonis. Mina olen jõudnud 3 etappi …
1. Ohver ehk ema survestatakse kõikide osapoolte poolt. Iga olukord keeratakse tema vastu. Ema abiotsimist ja emotsionaalsust tõlgendatakse kõikide osapoolte poolt kui ebstabiilust ja sobimatust olla ema. Emal tekivad esimesed minestamise hood, ta elab tihti musta pilve sees, sest lugeda sadade lehekülgede viisi etteheiteid, mis ei vasta tõele, on julmus.
2. Ema õpib toime tulema selliste “trigger” olukordadega ja muutub nn emotsioonituks iga ebanormaalse olukorra vastu. Ema õpib ära iga seaduses leidva punkti, et kaitsta ennast ja oma lapsi. Ta võidab kohtus … aga uusi menetlusi tuleb juurde, sest põhjatu rahakott ja meeletu egoistlik viha ei luba vastaspoolel alla neelata oma kaotusi. Algatatakse protsesse iga väikse asja üle … kompromisse ei sõlmita. 17 menetlust on Eestis minu toimikus, 221 erinevat dokumendifaili … 2 kohtuprotsessi Portugalis … Vastapoole 10 advokaati jahvatavad iganàdalaselt kirju, emaile, süüdistusi jne …
3. Aastaid elab ohver meeletu stressi all, tema organism muutub nõrgaks ja piisab ühest väikesest kõrvalekaldest kui ema keha annab füüsiliselt alla. Minu jaoks oli see tavaline B viirus, mis 24h võttis mul võime hingata ja ma ei suutnud valudes reanimatsioonis enam rääkida … Haiglast otsiti tõlki … Mulle ei suudetud panna kanüüli, sest minu keha vappus.
President Kersti Kaljulaid : “Vägivald kardab ainult avalikkust”.
Mina olen andnud oma panuse juriidilise vägivalla avalikustamisse.
Margo Orupõld palus lisada ja postituse teha avalikuks:
Minu olukord ehk see on naiste taasohvristamine kohtu kaudu ehk advokaatidest (neid on täna kokku 10) saavad kiusaja käepikendused kohtus ning kuritarvitatakse puudulikku seadusandlust, et ohvrit aastaid piinata legaalselt kümbete menetlustega, sest juriidika seda võimaldab ja rahapada on põhjatu. See on 10 advokaadi “hea töö” tulemus, lapsed kaotavad ühel hetkel oma ema, sest ema füüsiline tervis ütleb ülesse. Eestis ei ole ohvril õiguseid.
Naeratades vägivalla vastu!”
Selle postituse juures olevad kommentaarid:
“tegelikult on süüdi kohtunikud”
“sellised kohtunikud tuleb vangi panna nad tekitavad kehavigastusi ja tervisekahjusid”
Täna 05.10.2024, selle artikli ilmumise päeval, jõudis ka minu kätte Kristiina Heinmetsa üleskutse:
“Tere,
Kell 15.00 Vana Pärnu mnt 9a ehk Nõmma turu tagumises parklas, ootan ma kõiki toetajad ehk proovin kokku koguda nii palju naisi kui saan ja nõuda avalikult oma tütre vabastamist Tallinna Lasteturvakeskusest. Ma helistan Aivar Aigrole!! Lastekaitse spetsialistile Margrit Pitkvele, kes lasi Aivar Aigro mulle kallale ja vaatas pealt, kuidas mond rapsiti laste isa poolt ja ma lamasin uriini loigus.
Urmas Viilma kuulas seda videot ja palus selle kohe avalikustada. Samuti Kersti Kaljulaidi fondi esindaja.
Ma kirjutan avaliku abipalve president Allar Karisele ja kutsun kõiki ajakirjanikke kajastama oma võitlust , et oma tütar vabastada Tallinna Lasteturvakeskuse eest, kuhu lapse isa käskis paigutada oma tütre, sest ta keeldub isa juurde minemast. Minu tütar vajab oma ema kallistust ja hellust, sest ta on üle elanud šoki, mida ei tohiks kogeda ükski inimene, veel vähem 8 aastane laps, oma elus.
Margrit Pitkve andis teada, et minu tütrelt on võetud telefon ja ta saab mulle helistada alles siis kui ta vabatahtlikult on nõus füüsilist jõudu enda suhtes kasutanud isa juurde. Minu tütar on vangis ja kõige ebainimlikul moel survestatakse minu tütart minema vägivaldse isa juurde.
Ma võtan kaasa oma tütre pildi ja ei lahku sealt enne kui lastekaitse või Aivar Aigro on andnud loa minu tütre lahkumiseks turvakeskusest.
Kersti Kaljulaid: Vägivald kardab kõige rohkem avalikkust.
Lugupidamisega
Kristiina Heinmets
Ma ei tohi avalikult kohtumenetlusest rääkida, aga minu tütar on turvakodus, see on Aivar Aigro otsus , sest tal on hooldusõigus ajutiselt!”
Täiendus 05.10.: Viibisin ise kohal täna, 05.10.2024 kell 15.00, Vana Pärnu mnt 9a Tallinn. Pildil on Kristiina Heinmets rääkimas ühele meediakanalile oma lugu. Kuulasin seda pikka lugu ja selgitust. Esimene mõte tekkis Kristiina lugu kuuldes “ma teadsin, et Eestis kuritarvitavad ametnikud võimu ja on korrumpeerunud(olen teinud palju lugusid sellel teemal) aga et Eestis on olukord veel hullem, siis pani mind väga tõsiselt mõtlema “Eesti riik on pealt vaadates ilus väike armas riik aga seest mädaneb täiega.” Kristiina taga on näha maja, kus hoitakse tema tütart vastu lapse tahtmist ja Kristiinal ei luba kohtunik last näha, lapsega suhelda telefoni teel ja rääkimata last koju tagasi viia.
Täiendus 05.10.: Siin on helisalvestis 03.10.2024 toimunud juhtumist, kus lapse bioloogiline isa Aivar Aigro kasutab vägivalda Kristiina suhtes ametnike juuresolekul ja tütar hõikab politseiametnikku appi aga ametnikud ei sekkunud ja seisid kõrval edasi: (nõrganärvilistel mitte kuulata) “Mul pole lihtsalt sõnu, kuidas ametnikud korraldavad psühholoogilist vägivalda ja terrorit 9 aastase lapse suhtes” – Veiko Huuse
Kristiina Heinmetsa loo põhjal ei pea paika see moraal, et kohus ja lastekaitse lähtuvad ennekõike lapse heaolust ja lapse huvidest. Antud loos näeme, kuidas kohus lapse tahte murdmiseks vägivallaga saadab ta lastekodusse – kohus ja lastekaitse vägivallatsevad lapsega – kas see moodus ongi laste kaitsmine ja lapse huvidega arvestamine?
Artikli täiendused
Täiendus 07.10.2024: Selles loos räägib 6 aastane laps sellest, kuidas teda mõjutasid lastekaitsjad. Olin ise selle loo tegemise juures kõrval (06.10.2024 Tallinna Lasteturvakeskuse juures) ja kuulsin veel enamat, mida seal salvestuses pole.
Täiendus 07.10.2024 ja 08.10.: Margrit Pitkve (endine nimi oli Margrit Vambola) kohta tuleb uskumatult palju kaebusi. Kurioosne on see, et seda “spetsialisti” on tahetud lastevanemate ühisavaldustega ja ühiskaebustega ametist vabastada aga Pirita Linnaosavalitsus hoiab sellist lastevastast “aktivisti” jätkuvalt maksumaksja palgal. Lisaks pidi Margrit olema manipulaator ja valetaja. Väidetavalt on Margrit korduvates lasteteemalistes protsessides rääkinud helistamisest kohtunikule kuid kohtutoimikutest pole välja tulnud helistamisi – kas tegemist on tahtliku valetamisega või salajaste tegevustega? Samuti on lapsevanemad kinnitanud, et Margrit Pitkve võltsib raporteid ja valetab laste elutingimuste kohta. Üks näide paljudest Pitkve tegevuse kohta(ekraanitõmmis):
Täiendus 07.10.2024 kell 21.30. Minule laekub ka teiste lastekaitse “spetsialistide” kohta vihjeid. Avaldan ühe paljudest kirjadest minule. Ütlen ka ette ära, et ma olen tegemas põhjalikku artiklit kogu selle lastekaitse teemal, teen intervjuud ja koostame ühiselt ühishagi kõigi ametnike vastu, kes on seadusi ja laste vaimset tervist rikkunud:
“Lugupeetud, Veiko Huuse!
Ma püüan mitte pikalt kirjutada.
Teie kirjutasite artikli seoses Kristiina Heinmetsa kui ka tema alaealise lapse suhtes toime pandud pikaaegne vägivallatsemine s.h ka füüsiline, seda nii endise elukaaslase kui ka muude ametnike poolselt.
Juhul kui Te jätkate toimuva kajastamist, eeskätt seda osa mis puudutab kohtunike kui ka lastekaitse hoolimatust ja soovimatust lapsi aidata, kohtunikud kes pigem teevad otsuseid vägivallatseja kasuks, unustades ära igas kontekstis laste õigused ja tegelikud vajadused kui ka lastekaitse kes suurima heameelega aitab kohtule edastada infot hoolivat vanemat kahjustavana. Mina olen valmis kaasa rääkima! Sest ka mina (neid emasid kui ka isasid on ilmselgelt sadu kui mitte nüüd juba tuhandeid) olen pidanud kannatama vaimset kui majanduslikku vägivalda. Mina täiskasvnud inimene/ema saan hakkama oma emotsioonide ja tunnetega, pikapeale, samm sammu haaval. Aga seda kuidas lapsed toime tulevad, peavad tulema ja mis sellised olukorrad lastele tulevikus kaasa toovad, seda ei huvita mitte kedagi kogu selles toredas süsteemis kus vaid suuliselt väidetakse kuidas aidatakse lapsi. Absoluutne vale! Mina julgen kinnitata ja võin ka üle eesti ruuporisse seda õelda, kogu Riiklik Süsteem teeb kõik selleks , et just neil ametnikel (kohtunikud, lastekaitse, Sotsiaalkindlustusamet, Riiklik Perelepitus jne.jne.jne) oleks tulevikus tööd mida teha, toota võimalikult palju katkiseid lapsi!
Mul on terve rida ametnike nimesid, eriti lastekaitse töötajate nimesid (üks neist endine Mustamäe linnaosavalitsuse lastekaitse osakonna juht Ly Rüüs, Kristiine lastekaitse osakonna juht Merle Priimäe) kes teevad RAHA eest mida aga palutakse s.t, et nõudeid esitab vanem, kes oma lastest ei hooli. See tähendab, et neid nõudeid esitab ka ühe osapoole advokaat/jurist kes teeb kõik selleks ja rohkemgi veel, et oma klienti maksimaalselt aidata, unustades ja tühistades laste tegeliku heoalu ja õigused!
Selleks et midagigi kusagil keegi uurima hakkaks ja muudatusi ellu viima, selleks on vaja ääretult palju vanemaid kes kõik koos räägiks, mis.tegelilt toimub ja ellu viiakse kohtu ja lastekaitse suletud uste taga!!! Ja see mis seal toimub on kriminaalne ja pm.iga ametnik kes lastega tegeleb, tuleks vastutusele võtta ja panna peale eluaegne keeld lastega töötamisel ükskõik mis valdkonnas!
Lugupidamisega, Urszula Alas”
Täiendus 07.10.2024: Kristiina on kolmas päev Tallinna Lasteturvakodu juures, et viia oma laps koju. Aga kohtunik Kuuseväli ja ametnik Margrit Pitkve ei luba last koju viia. Mis riik meil on, kus sedused lubavad last kohelda kui “asja”?
“Kui bioloogiline isa hoolib lapsest tõeliselt ja armastab last südamest, siis ta ei tee eales lapsele haiget hingeliselt, vaimselt, füüsiliselt koos olles ega ema ja kolmandate osalpoolte juuresolekul. Antud juhtumis jääb minule mulje, et Kristiina lapse isa korraldab kättemaksu ja manipuleerib võimuga, tuues ohvriks tema enda bioloogilise lapse, ja ta ise ei adu olukorra tõsidust ja mõju kogu lapse edaspidise elu kulgemisele. Kui ametnikud seda samuti ei mõista, siis need ametnikud ei sobi minu arvates lastega tegelema ja nõustamise teenust pakkuma.”– Veiko Huuse
Täiendus 08.10.2024. Selle alloleva Margrit Pitkve pildigalerii kohta esitas Kristiina Heinmets avalikult küsimuse:
“Ma küsin avalikku arvamust!
See on Margrit Pitkve , Pirita LOV laste heaolu spetsialist, tema korraldusel avati uks ja trepist alla jooksis Aivar Aigro mulle ja lapsele kallale. See sama naine on korduvalt kinnitanud, et on helistanud otse kohtunikule … ühtegi vestlust ei ole kohtutoimikusse esitatud! Samuti on ta korduvalt sòitnu Aivar Aigro autos … kohtumajast naeratus näol kuhugi ja jalutanud koos naljatledes Aivariga!! Ta on keeldunud mulle avaldamast infot ja valetanud emailides … Ta on vǒltsinud STAR programmi minu tütre kohta … see on lastekaitse programm, kuhu tuleb sisse kanda kòik kohtumised ja toimingud!
Ilma selle naise “ekspertarvamuseta” ei oleks Amelie turvakodus.
Mis on siin pildil valesti?
Tema kinnitusel EI TOHI MINA OMA LAPSELE HELISTADA, kohtumääruses on kirjas teisiti!”
Täiendus 08.10.: Oleme saanud poole päevaga mitmeid vihjeid Ahti Kuuseväli suhtes, kus ta on laste teemal teinud emade jaoks ülekohtuseid otsuseid. Me kogume andmeid ja anonüümsuse garanteerin.
Erakorraline täiendus 08.10.: Kohtunik Kuuseväli oli teavitanud Lasteturvakeskust, et Kristiina saab oma tütrega suhelda alles siis kui laps on isale üle antud! Minule jätab selline käitumine türanni mulje ja kuidas saab kohtunik otsustada võõra lapse õigused?
Fonte.News koostööpartner FairTrial AI tegi analüüsi Kuuseväli käitumise kohta ja leidis, et kohunik Kuuseväli on rikkunud seaduseid. Loe põhjalikku analüüsi FairTrial AI lehelt. Analüüsi kokkuvõttev osa:
Eestis ja paljudes teistes riikides on kohtutel õigus langetada otsuseid lapse hooldusõiguse ja elukoha üle, sealhulgas eraldada laps vanemast ajutiselt, kui see on lapse parimates huvides. Siiski peab selline otsus olema põhjalikult põhjendatud ning vastama lapse heaolu ja õiguste kaitse standarditele. Ema täielik isoleerimine lapsega suhtlemisest on äärmuslik meede ning selle kasutamine võib rikkuda nii Eesti siseriiklikke seadusi kui ka rahvusvahelisi õigusi, eriti kui tegemist on korraliku elustiiliga vanemaga.
Eesti seadusandlus lapse hooldusõiguse kohta
Eesti perekonnaseaduse (§ 116–122) alusel peab lapse hooldusõigus lähtuma eeskätt lapse huvidest. Kohtunik võib otsustada lapse ajutise paigutamise turvakeskusesse või piirata vanema hooldusõigust, kui on põhjendatud oht lapse heaolule või turvalisusele. Sellise otsuse tegemisel peavad kohtud järgima järgmisi põhimõtteid:
- Lapse huvid – otsus peab olema kooskõlas lapse parimate huvidega.
- Kontakti hoidmine vanematega – lapsele tuleb võimaldada suhtlemine mõlema vanemaga, välja arvatud juhul, kui suhtlemine ei ole lapse huvides.
- Proportsionaalsus – piirangud peavad olema proportsionaalsed ja ajutised, kui need on vajalikud lapse kaitseks.
Kui kohtu otsus viib täieliku suhtlemise keelamiseni emaga, kes on vastutustundlik vanem ja kellel ei ole mingeid ohte lapse heaolule, võib see olla kohtuliku omavoli juhtum ja emal on õigus vaidlustada selline otsus. Kohtu ülesanne on ka tagada, et kehtivaid hooldusõiguse kokkuleppeid järgitakse.
Võimalikud siseriiklikud õiguste rikkumised
Kui kohtunik otsustab lapse võtta emalt ära ja keelab täieliku suhtlemise ilma piisava põhjenduseta, võivad järgmised õigused olla rikutud:
- Perekonnaelu puutumatus – Eesti põhiseaduse § 26 sätestab perekonnaelu kaitse. Kui kohtunik ei suuda piisavalt põhjendada ema ja lapse eraldamist, võib see rikkuda põhiseaduslikku õigust perekonnaelule.
- Lapse ja vanema suhe – Eesti perekonnaseaduse kohaselt on mõlemal vanemal õigus ja kohustus hoolitseda oma lapse eest. Kui ema-lapse suhe katkestatakse ilma mõjuva põhjuseta, võib see olla seaduserikkumine.
Rahvusvahelised õigused
Kui kohtunik piirab ema õigust lapsega suhelda ja paigutab lapse isoleeritult turvakeskusesse, võivad järgnevad rahvusvahelised õigusnormid olla rikutud:
- ÜRO lapse õiguste konventsioon:
- Artikkel 9 – lapsel on õigus jääda mõlema vanema hoole alla, välja arvatud juhul, kui see ei ole lapse huvides. Kohtud peavad vältima vanemate ja laste asjatut eraldamist.
- Artikkel 12 – lapsel on õigus oma arvamuse avaldamisele kohtus, kui tegemist on teda puudutava küsimusega.
- Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕK):
- Artikkel 8 – õigus perekonna- ja eraelu kaitsele. Vanema ja lapse eraldamine peab olema põhjendatud ja proportsionaalne ning see otsus peab olema kooskõlas lapse huvidega.
- Artikkel 6 – õigus õiglasele kohtupidamisele. Kui ema õigusi on kohtumenetluses riivatud, võib ta pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtusse.
- Lapse õiguste Euroopa konventsioon:
- Artikkel 3 – lapsel on õigus pidevale hoolitsusele ja kontaktile oma vanematega, kui ei ole tõendeid selle kohta, et selline kontakt ei ole lapse huvides.
Kokkuvõte
Kohtunikul on teatud olukordades õigus piirata vanema suhtlust lapsega, kuid selleks peab olema piisav põhjendus, mis on lapse huvides. Kui ema on korralik ja vastutustundlik lapsevanem ning lapsele ei ole ohtu, võib selline äärmuslik meede rikkuda nii Eesti seadusi kui ka rahvusvahelisi õigusi, sealhulgas perekonnaelu ja lapse õiguste kaitset.
Sellises olukorras on emal õigus vaidlustada kohtu otsus kõrgemas kohtuastmes ja vajadusel pöörduda ka rahvusvaheliste institutsioonide poole, kui tema õigusi on rikutud.
Oluline täiendus 08.10.2024. Minuni jõudis avalik Facebook postitus tuntud Suure Meedia(Õhtuleht, ütleb Google otsing) ajakirjaniku Merle Luik FB seinalt. Saan tema avalikust postitusest aru, et Aivar Aigro advokaadid ähvardasid kui keegi peaks meedias seda teemat kajastama. See ähvardav suhtumine näitab nende advokaatide meelsust ja suhtumist tervikuna. Kui protsess on aus, siis pole vaja kedagi ähvardada, seega, tekib siinkohal küsimus, kas Aivar Aigro meeskonnal on pettusega tegu? Lugege seda ja saate ise järeldused teha:
“Mõtlesin kaua, kas teha seda postitust või ei. Aga süda ei anna kuidagi rahu, nii et siit ta tuleb. Pandagu mind või vangi, hahhaa.
Tõenäoliselt pole palju neid ühismeedia kasutajaid, kelleni poleks viimastel nädalatel-päevadel jõudnud üks kuulsate eksabikaasade jube kraaklus ja lapsejagamine. Levivad mitmed salvestused, mida on ka mulle korduvalt edasi saadetud koos küsimusega, et see kõik on kohutav, miks ometi meedia sellega ei tegele, miks sellest ei kirjutata?
Siin on väga lihtne selgitus, olgu see siinkohal ära toodud. Eesti ajakirjanduseetika koodeksi kohaselt vanemate vaidlusi laste hooldusküsimuste üle (reeglina) ei kajastata.
Ja tegelikult võiks siin ka jutt lõppeda, aga sellegipoolest on küsimusi, mis mind selle loo juures väga häirivad ja mida ma ajakirjanikuna, naise ja emana, aga ka lihtsalt kodanikuna tahaksin tõstatada. Seejuures ei võta ma poolt selles konkreetses peretülis, ma ei ole kummagi osapoolega isiklikult tuttav.
Nimelt potsatas eile ajakirjanike postkasti kiri ühe tülipoole advokaatidelt. Ja vot see tõmbas mu käima.
Esiteks oli selle toon üleolev ja ajakirjandusele põhimõtteliselt kohta kätte näitav: tuletati meile meelde, mida me võime teha ja mida me ei või teha. Ja et kõik ikka selge oleks, lõppes kiri sõnadega: /…./ on vajadusel valmis pöörduma nii enda kui lapse kaitseks Pressinõukogu- ja/või kohtu poole ja/või esitama kaebuse Andmekaitse Inspektsioonile.
Okei, saime aru, kes see ikka mingit kohtujama tahaks. Advokaadid võitsid. Ajakirjandus vaikib. Aga mina tahaks elada sellises riigis, kus ajakirjandus on endiselt neljas võim. Mitte raha või advokaadid. Ja sellises, kus toimuvad arutelud iga probleemi ümber. Ma viskan õhku mõned ettepanekud aruteludeks, äkki korjatakse üles.
Küsimus ja ettepanek Eesti Advokatuurile. Või õigupoolest on neid kolm – paar kitsamat ja üks laiem.
Esiteks – kuidas suhtuda kirja, milles advokaadid rõhutavad, et tegemist on kinniseks kuulutatud kohtumenetlusega ja ajakirjandus ei tohi selle toimumise ega selle sisu kohta andmeid avalda. Aga samas saadavad ise pressile laiali asjaolusid kirjeldava kirja?
Teiseks – meediale saadetud kirja lugedes saab ka vähema funktsionaalse lugemisoskusega inimene aru, et siin kaitstakse pigem ühe täiskasvanu mainet ja huve, laps ja tema õigused on siin ainult vahend. Kui eetiline see on?
Mõtlesin korra, et kataks pressile laiali saadetud kirjas nimed kinni ja avaldaks selle täies mahus – mis mind takistada saaks? Ega ometi mitte see, et keegi ähvardab või paneb enda poolt sadadele inimestele avaldatud infos punaselt “Off the rec” juurde? Aga las ta praegu siiski jääb.
Ja kolmandaks. Kas oleks variant, et võtate arutada ja tekitate mingi seisukoha, kas, millal ja kui eetiline on advokaatidel sekkuda ajakirjanduse töösse? Äkki on just nüüd jõudnud kätte see hetk, kus teha koostööd meedia esindajatega ja arutada veelkord läbi, kas ja mis aitaks praeguses kaebamisühiskonnas ajakirjandusel ikka oma tööd teha. See ei puuduta nüüd ainult konkreetset kaasust, aga probleem on tegelikult võtmas epideemiamõõtmeid.
Jah, ma tean, et see toimub nii kogu maailmas. Aga ausalt, mina tahaksin elada õiglusriigis, mitte juristiriigis. Sellises, kus ei võida see, kellel on parem advokaat.
Ettepanek sotsiaalsektorile, ja ma ei oskagi nüüd otseselt kellegi poole pöörduda. Aga kas poleks aeg üle vaadata punktid, mis puudutavad lapse eraldamist vanemast – kui ka seda tehakse kohtumäärusega?
Konkreetsest juhtumist levivad salvestused on äärmiselt härivad ja kõik see, mida sealt kuulda võib – appi karjuv vanem ja hüsteeriliselt karjuv laps – see ei tohiks mitte IIALGI käia ühegi nö päästeoperatsiooni juurde. See, mida te olete sel korral teinud, ei ole mitte ühesti servast last kaitsev ega lapse huvides. Mul jäi seda kuuldes reaalselt süda korralks seisma. Konkreetse eraldamise juures olnud ametnikud, nagu advokaatide kirjast selgus – mitmed lastekaitseametnikud, psühholoog, kohtutäitur ja politseinikud, kas te muidu magasite öösel pärast seda hästi?
Ja lõpuks ka meeldetuletus lapsi pooleks saagivatele vanematele. Igal lapsel on õigus mõlemale vanemale! Jätke enda lapsed vaimselt terveks.”
Lisan siia ka ekraanipildid tema jutust kollaazina:
Oluline täiendus 08.10.2024 kell 19.00. Aivar Aigro avalik pöördumine:
“Head sõbrad!
Minu ja minu endise abikaasa Kristiina suhted on olnud pikka aega pingelised. Need pinged on kahjuks jõudnud avalikkuse ette. Mul on sellest väga kahju, kuna see on kahjustanud nii meie lapsi, mind kui ka Kristiinat, kuid elus ei suuda inimene kõike juhtida, isegi kui väga tahab.
Veel enam kurvastab mind see, et meie ühised lapsed on palju kannatanud, kuna vanemad ei ole suutnud olulisi asju omavahel kokku leppida ning oleme pidanud selleks kasutama kohtute abi. Sisimas olen veendunud, et kuigi kohtu otsused ei pruugi olla kõigile osapooltele meeldivad, on nad usaldusväärsemad kui vanemate emotsionaalne arusaam sellest, mis on õiglane või õige. Sealjuures pean oluliseks märkida, et mitte ainult kõik kohtuastmed Eestis, vaid ka Portugali kohus on meie vaidlustes pidanud oluliseks meie tütre õigust suhelda mõlema vanemaga ja ei ole seejuures leidnud ühtegi asjaolu, mis annaks aluse piirata tütre õigust minuga koos olla.
Kolme lapse isana pean tähtsaks, et igal lapsel, sõltumata sellest, kas ta on poiss või tüdruk, on isa ja ema. Vanematel võivad olla omavahel ületamatud erimeelsused, kuid lapsele jäävad nad isaks ja emaks. Kuigi mul on võimatu heaks kiita Kristiina vahendid, millega ta on püüdnud vältida sõltumatute kohtute otsuste täitmist nii Eestis kui ka välismaal, saan ma aru, et Kristiina on minu laste ema ning jääb selleks. Kuid ka isal on õigused. Sealhulgas õigus oma lapsi näha, armastada ja jagada neile oma elutõdesid. Veelgi olulisem on see, et lapsel on õigus suhelda mõlema vanemaga, nagu kinnitab ka seadus. Kahjuks ei ole meie tütrel olnud enam kui poolteist aastat mitte mingisugust võimalust minuga suhelda. Täna on lastekaitsespetsialistid kohtumenetlustes leidnud, et meie tütar on minust võõrandatud ja seda on kinnitanud ka kohtu poolt meie lapsele määratud esindaja.
Meie tütar on väike ega suuda veel kõike iseseisvalt otsustada. Selleks on tal vanemad, kes teda selles toetavad ja tema heaolu eest seisavad. Vanemliku toetuse ja hoolduse hulka kuulub muuhulgas koolikohustuse täitmine, mis ei ole mitte üksnes normaalne elu osa, vaid on Eestis kuni põhikooli lõpuni ka kohustuslik. Kahjuks ei ole seni koos emaga elanud tütar sel sügisel Eestis koolis käinud. Ka siinkohal olen soovinud Kristiinaga kokku leppida, kuid see pole osutunud võimalikuks.
Loodan hinges, et Kristiina mõistab: kui me omavahel kokkuleppeid sõlmida ei suuda, peame usaldama otsustamise neile, kellel on selleks seadustest tulenevad kohustused – nagu kohus ja lastekaitse. Ma ei ole kunagi soovinud oma lastele avalikku vaidlust, mille eesmärk ei ole see, mis ta paistab – mitte lapse heaolu, vaid hoopis midagi muud.
Õigupoolest ei ole ma kuidagi tahtnud kommenteerida oma eraelu ega pidanud vajalikuks avalikkuse ees ümber lükata isegi mitte kõige häirivamaid süüdistusi minu suhtes, millest mitte ükski ei ole kohtus kinnitust leidnud.
Kõige rohkem teeb mulle haiget see, et Kristiina süüdistab mind avalikkusse ees vägivallas. Ma ei ole mitte kunagi olnud tema vastu vägivaldne. Selle sündmuse juures, mille kohta Kristiina sotsiaalmeedias postitusi ja monteeritud videoid levitab, viibisid mitmed lastekaitseametnikud, psühholoog, kohtutäitur ja politseinikud, kes kõik saavad kinnitada, et väited vägivalla kohta ei vasta tõele. Kogu sündmuste käigu protokollis kohtutäitur ja protokoll on esitatud vaidlust lahendavale kohtule.
Minu senise vaikimise põhjuseks on minu lapsed ja soov neid kaitsta. Neile jääme meie Kristiinaga isaks ja emaks ka siis, kui meie omavahelised suhted on väga sassis või neid ei olekski. Loodan, et Kristiina mõistab seda samuti, ja kui mitte kohe, siis mõne aja pärast. Kõik suhted algavad ilusaga, algavad armastusega. Kui nad lõppevad, siis ei tähenda see, et armastust pole kunagi olnudki. Kuid mõned sassis lõngakerad on lihtsalt sellised, mida ei olegi võimalik lahti harutada. Vähemalt kiiresti mitte, kui üldse. Kristiinale soovin head. Loodan, et ta vastab samaga.“
Kirjast jääb õhku küsimus, et kui ta hoolib lapsest, siis miks laps on “vangis” turvakeskuses ja ta ei luba emal läheneda või kasvõi telefoni teel suhelda?
TÄIENDUS 10.10.2024, kell 7.50 hommik – see lõik ja video: “Margrit Pitkve ja Ahti Kuuseväli arvavad et Aivar Aigro pole vägivaldne, vaid on hooliv, last armastav, jõudu ja vägivalda mitte kasutav, et oskab kriisiolukorras rahu säilitada ja rahu hoida. Kas see on ikka nii, kui vaadata seda videot? Videos lapse isa Aivar Aigro kisub jõuga last ema, Kristiina Heinmets käest. Ma olen elus näinud narkosõltlasi ja mulle jääb mulje, et kui vaadata Aivar Aigro näkku ja silmi, siis seal ei tundu kõik korras olevat….” Täna on seitsmes päev, kus laps on “vangistuses” ja kurioosne on see, et lapsele on määratud riigi poolt advokaat, kes pole isegi last “kleinti” vaatama läinud? Toimetusel on advokaadi nimi teada ja avaldame siis kui on põhjust.
Video:
TÄIENDUS 10.10.2024 kell 08.10 hommik: Kristiina Heinmets avalik kiri:
“Tere Aivar ja kallid lähedased!
Viimased seitse päeva on olnud iga lapsevanema õudusunenägu, mis sai alguse olukorrast, mida ma olen juba avalikkusega jaganud. Selle tagajärjel eraldati mind peagi 9-aastaseks saavast tütrest Ameliest, kes on minuga koos elanud oma sünnist alates.
Amelie oli 3. oktoobril Tallinna Laste Turvakeskuses juhtunust šokis ning mul ei ole olnud võimalik oma last toetada ega lohutada, mulle ei anta lapse kohta mitte mingisugust informatsiooni.
Püüdsin last isale üle anda juba 30. eptembrist peale, milleks olin veennud teda nii eelnevalt kui ka kohapeal koos kahe lastekaitse ametnikuga tund aega, et ta isa juurde läheks ja temaga suhtleks. Laps nuttis ja keeldus juba siis. Proovisime ka 1. oktoobril, aga olukord kordus. Viimane, 3. oktoobri situatsoon eskaleerus ning on toonud meid olukorda, kus meie laps on isa nõusolekul (seda kinnitavad kohtudokumendid) kinnises asutuses ja kogu maailmast isoleeritud. Minu laps on vangistatud sellepärast, et ta ei soovi suhelda oma isaga.
Siinkohal olgu kohe öeldud, et ma pole keelanud lapsel suhelda isaga, video kohtumisest salvestas minu advokaat ja see pole kokku monteeritud ning on ka selgelt näha, kuidas lapse isa tiris jõuga minu külge klammerdunud ja hirmunud last.
Hea Aivar – sinu viimane avalik postitus on jätnud minust mulje nagu oleksin hoolimatu ja kohusetundetu ema. Tahan siinkohal öelda, et nii nagu olin truu abikaasa, olin ma ka täielikult pühendunud ema meie kolmele imelisele lapsele. Olen seisnud ja austanud meie laste soove ning neid kasvatanud iseseisvateks indiviidideks, kellel on alati õigus ise otsustada ja omada isiklikku arvamust. Ma armastan kõiki oma lapsi, sa tead seda, aga Ameliel ja minul on eriline kiindumussuhe tema sünnist saati ja sellest, Aivar, oled sa samuti teadlik.
See side tugevnes ka meie ühisel kokkuleppel, et pärast lahkuminekut jäi ta minuga elama. Poisid jäid sinuga. Ka mina olen soovinud oma poegadega rohkem suhelda, aga sa oled seda osaliselt takistanud ning ka mul on selle kohta etteheiteid, et oled nad minust teadlikult võõrandanud ja minu vastu vääritult kasvatanud. Aga vaatamata kõigele ei suudaks ma enda tunnete ja soovide pärast vangistada meie lapsi vastu nende tahtmist ei võõraste ega enda juurde.
Mul on kahju, et aasta tagasi tehtud notariaalsed kokkulepped paraku enam ühepoolselt ei kehti. Esitad pidevalt juurde uusi hagisid ning algatad erinevaid kriminaalmenetlusi. Ehk oleks aeg leppida, et me ei ole enam koos ning sinu appihüüe kohtu kaudu minuga suhtlemist hoida on meie eelkõige meie lapsi kahjustav olukord. Mõistagi kaasneb sellega ka avalikkuse huvi, mis mõjub meie tesimelistele poegadele laastavalt. Ma siiralt palun, et sa lõpetaksid minu suhtes kõik nõuded, et säästa meie lapsi ja meie kõrges eas vanemaid, kelle jaoks on praegune olukord sama laastav kui Amelie jaoks.
Kurnamissõda on üks viis viia teine osapool sellisesse kohta, kus ta annab lõpuks alla, sest üks inimene ei jõua sõdida kümnete advokaatide vastu ei ajaliselt, energeetiliselt ega ka finantsiliselt. Ja mis on selle kõige eesmärk? Jätta lapsed ilma emata?
Meie tütar on turvakodus, vastavalt kohtu poolt korraldatud ajutisele määrusele ja sinu otsusel on ta isoleeritud täielikult kõikidest olulistest inimestest – oma sõpradest, vanavanematest, ristiemast ja peretuttavatest. Nii nagu meie kõik valutame südant Amelie pärast, valutab Amelie süda ka meie pärast.
Jätad avalikkusele mulje nagu oleksin jätnud meie lapse kooli panemata. Amelie käis koolis Lissabonis, kus ta õppis aastaga ära kaks võõrkeelt ja 1. klassi tunnistusel olid ainult A+ hinded. Tunnistusega oled sa ka ise tutvunud ja selle üle uhkust tundnud. Amelie armastab keeli ja tema soov on saada näitlejannaks. Tal on erakordselt hea lauluhääl ja ta armastab üle kõige käia koos oma pinginaabriga draamaringis. Naasesime Eestisse juunis ja Amelie oli koduõppel kuni 3. oktoobrini, mil tema elu pea peale keerati. Ka koduõppel olles hindas õpetaja teda kõikides ainetes A+ peale.
Tean, et Amelie soov oleks Lissabonis jätkata, aga näib, et isana on sul tema tulevikust teine nägemus.
Viimase 6 aasta jooksul olen korduvalt otsinud lahendusi ja teinud ettepanekuid, kuid ei sina ega su esindajad ole kunagi nendega leppinud. Olin valmis ka Eestisse kolima ning töötama Portugali ettevõtte jaoks osakoormusega, et teha sinuga koostööd laste kasvatamisel ja nende haridusteel. Sellega ei leppinud sa samuti ega arvestanud ka Amelie soovi kooli osas – minna Tallinna Euroopa Kooli, mille õppekava on Portugali koolile sarnane. Amelie akadeemiline tase oli nii kõrge, et ta arvati kooli 3. klassi. Ta palus, et meie vanematena leiaksime kokkuleppe, kuid seda ei tulnud. Kohus tegi hoopis otsuse, mis on viinud meie tütre täielikku isolatsiooni turvakodus, kus ta on ära lõigatud oma tugivõrgustikust.
Palun astu vähemalt samm tagasi selles, et meie tütre haridus ei saaks kannatada, sest viimase nädala sündmuste tagajärgedega tuleb tegeleda ilmselt pikalt.
Olen alati soosinud sinu suhtlust meie kõikide lastega ning selle kinnituseks on olukord, kus poisid elavad täna koos sinuga. Ma mõistan, et sa igatsed Amelied, kuid ta väljakujunenud isiksus ja tema soove tuleb austada. Me ootasime sind külla Lissaboni ning hoidsin sind kursis Amelie tegevustega. Rohkem kui 23 korda tegin sulle ettepaneku, et tulla Lissaboni ja olid oodatud ka Amelie sünnipäevale, kuid sa ei tulnud. Sa ei lubanud meie poegadel samuti tulla Lissaboni. Mina käisin selle perioodi jooksul korduvalt Eestis. Ma mõistan, et sinu jaoks on keeruline leppida olukorraga, et me ei ole abikaasadena enam koos ja mul on õigused otsustada, kus ma soovin elada ja kellega oma elu jagada. Kokkulepe, et Amelie elab koos minuga kehtib siiani ja mul on tõesti kurb tõdeda, et sa oma käitumisega võõrandasid ennast ja meie poegi ise oma tütrest ning tänast olukorda ei suuda enam keegi tagasi pöörata. Minul on poegadega hea suhe, sest mina emana täitsin oma kohust suhelda vahetult oma poegadega ja reisin kahe riigi vahet. Laste nimel tuleb teha kompromisse ja tänases globaalses maailmas on eririikides elamine normaalne nähtus. Sa peaksid olema õnnelik, et Amelie saab erakordselt hea hariduse, on kolmekeelne väike isiksus ja tema silmaring on kordades suurem kui teistel oma vanustel lastel.
Palun, et sa austaksid meie 9-aastase tütre soove elada koos emaga ja lubaksid tal naaseda koju oma ema juurde. Ma palun, et sa annaksid isana meie tütrele tagasi turvatunde ja harjumuspärase elukorralduse, mis on tänaseks jõuliselt katki rebitud ja näitaksid üles armastust oma lapse vastu.
Sinu nõudmisel loobusin laste nimel oma isiklikust eraelust ehk võimalusest omada romantilisi suhteid, et meie lastele jääks alles kodu. Olin valmis ohverdama lahutades kõik, soovisin ainult kodu ja võimalust olla ema meie lastele ilma kohtuvaidlusteta.
ÜRO lapse õiguste kaitse deklaratsioon on rahvusvaheline leping, mille eesmärk on kaitsta laste õigusi ja heaolu üle kogu maailma. See näeb ette, et lapsel on õigus oma arvamusele, sõnavabadusele, eraelu puutumatusele ja vabale liikumisele. Justnagu Eesti Põhiseadus.
Ükski nendest õigustest ei laiene täna meie tütrele Ameliele.
Alexandra Amelie Aigro ei ole õigustatud omama oma arvamust, tal pole sõnavabadust, tal pole eraelu puutumatust, vaba liikumise õigust, tal pole põhiõigusi ega -vabadusi.
Alexandra Amelie Aigro on maailmast isoleeritud ilma kohtuotsuseta oma isa soovil, kohtutäituri ja lastekaitsjate kaasabil. Tervikuna on selline olukord ennekuulmatu ja lubamatu ning lapse põhiõiguste ja -vabaduste põhjendamatu riive peab viivitamatult lõppema.
Samuti ei ole keegi küsinud minult tema meditsiiniliste eripärade kohta, mis teeb murelikuks absoluutselt iga ema, eriti arvestades asjaolu, et talle manustatakse rahusteid.
Tallinna lastekaitse ja Tallinna Laste Turvakeskuse poolt kasutatavad meetmed ei ole kohased ega lubatavad. Alexandra Amelie füüsiline ja vaimne tervis on ohus ning vajalik on viivitamatu sekkumine. Palun kõigi mõistmist ja abi, ka lastel on õigused, mida me täiskasvanutena peame austama ja järgima.
Kõikidele, kes loevad… Tean, et kirjutasin juba niigi pikalt. Ma ei tea, mida teha, mul pole enam midagi kaotada.
Olen ema kolmele lapsele, tänaseks pole mul justkui enam ühtegi last.
Palun mõelge, et see, mis juhtus minu ja minu lastega võib juhtuda igaühega ja seda on juba juhtunud sadade teistega, kes on mulle kirjutanud.
Kuidas me saame Eesti vabariigis sellist asja lubada?
Kristiina Heinmets”
TÄIENDATUD 10.10.2024 kell 14.20: Aivar Aigro vastus, mis on tema esindaja avalik kiri:
“Tere!
Kuna Kristiina otsustas avalikustada monteeritud video lapse üleandmisest, siis ainult seetõttu pean vajalikuks jagada minu advokaatide vastust meediale, mis on alljärgnev:
Tere!
Pöördume Teie poole Aivar Aigro esindajatena.
Käesolev teade sisaldab asjaolusid alaealise lapse kohta ning puudutab täitetoimingut, mis viidi läbi kinniseks kuulutatud kohtumenetluses tehtud kohtulahendi täitmiseks.
Meieni on jõudnud info, et Kristiina Heinmets on teile saatnud video, mille kohta ta selgitab, et selles on näha, kuidas Aivar Aigro teda ja last ründab.
Avaldame, et:
1. Aivar Aigro ei rünnanud Kristiina Heinmetsa ega last. Mis tahes vägivalda ta nende suhtes ei ole kasutanud;
2. video on salvestatud 3.10.2024 läbi viidud täitetoimingu käigus;
3. tegemis oli täitetoiminguga, kus kohtutäitur täitis Harju Maakohtu 26.09.2024 kohtumäärust, millega kohus peatas ema käitumise ja tegevuse tõttu esialgse õiguskaitse korras Kristiina Heinmetsa hooldusõiguse poolte ühise alaealise tütre suhtes ning kohustas Kristiina Heinmetsa andma lapse üle isale (Aivar Aigrole). Kohtumääruse kohaselt „on Aivar Aigrol õigus nõuda lapse väljaandmist igaühelt, kes last vastu Aivar Aigro tahtmist õigusvastaselt enda juures hoiab, sealhulgas ka lapse emalt.“;
4. kahel eelmisel korral oli kohtumäärus jäänud täitmata emast tulenevatel põhjustel; tegemist oli kolmanda „katsega“;
5. teile esitatud video on monteeritud, see tähendab, et tervikust on välja lõigatud vaid 25 sekundi pikkune lõik;
6. kohtutäitur salvestas täitetoimingu kogu pikkuses. Täitetoiming kestis 40:36;
7. kohtutäituri salvestisest nähtub, et:
(a) kohtutäitur, psühholoog ja laste heaoluspetsialist olid Krstiina Heinmetsale eelnevalt pikalt selgitanud kohustust anda laps üle tema isale;
(b) Kristiina Heinmets esitab erinevaid põhjendusi, miks ta seda teha ei saa;
(c) lõpuks laseb Kristiina Heinmets lapse käest lahti;
(d) Aivar Aigro võtab lapse sülle;
(e) Kristiina Heinmets tormab lapse ja isa juurde ning hakkab last jõuga isa sülest ära rebima;
(f) Kristiina Heinmets kukub koos lapsega ja samuti kukub Aivar Aigro;
(g) [siit algab teile esitatud video] Aivar Aigro proovib last enda sülle tagasi võtta, aga loobub sellest, sest laps on paanikas;
(h) Kristiina Heinmets hakkab karjuma: „ta tuli mulle kallale, ta tuli mulle kallale“ [sellega lõppeb teile esitatud video];
(i) Kristiina Heinmets jätkab karjumist, kohtutäitur selgitab talle, et keegi ei ole temale kallale läinud ja palub lõpetada dramatiseerimise;
(j) kõike eelnevat saavad kinnitada toimingu juures viibinud politseiametnikud, kohtutäitur jt isikud;
8. kohtutäitur on kogu toimingu protokollinud ja esitanud protokolli kohtule. Protokollis on märgitud, et „Kristiina Heinmets ei täitnud kohtumäärust lapse üleandmise osas kolmandat korda ning eiras kohtutäituri korraldust lapse ettevalmistamise osas ega toetanud ka üleandmise hetkel selgitustega lapsele üleandmise vajadusest Aivar Aigrole. Lapse üleandmist Kristiina Heinmetsa kaasabil Aivar Aigrole ei toimunud.“
Psühholoogi ja laste heaoluspetsialistide soovitusel viibib laps hetkel laste turvakodus, et spetsialistid saaksid hinnata tema vaimset seisundit pärast lapseröövi ja pikka aega Eestist eemalolekut ning saaksid teda vajadusel aidata.
Aivar Aigrol ja Kristiina Heinmetsalt on kolm ühist last – 18 ja 15 aastane poeg ning 8 aastane tütar. Vanemate vaidlus mõjub neile kõigile väga raskelt ja palume teil arvestada nende kolme lapse huvidega ja mitte avaldada Krstiina Heinmetsa poolt teile esitatud videot. Seda videot näeksid laste klassikaaslased ja sõbrad ja see jääks neid saatma kogu eluks.
Kahjuks on Kristiina Heinmets asunud vaidlust kajastama avalikkuse ees ja levitab häirivaid süüdistusi, mis ei vasta tõele. Vähim, mida meedia selles olukorras teha saab, on mitte aidata kaasa laste huvide süvenevale kahjustamisele.
Head soovides
Erki Vabamets, vandeadvokaat
Maarja Pild-Freiberg, vandeadvokaat”
“Minul kui nelja lapse isal ja kahe lapse vanaisal, lisaks on mul rahvusvahelise koolitajana kokkupuuted lastega olnud enam kui 60 riigis, on küsimus nii advokaatidele ja Aivar Aigrole, et kui te tahate väga lapsele head, siis nii nagu te seda läbi vangistuse ja võõraste “spetsialistide” töötlemisel teete, ei ole seotud inimlikkuse, hoolivuse, harmoonia ja armastusega lapse vastu. Lapse kõige turvalisem koht on ema juures, isegi kui isa oleks parem(mida siin juhtumis minul oleva info põhjal pole) kui ema, sest emaga on lapsel energeetiline side, sest ema kõhus on ta loodud ja see on lapse elu algallikas. Inimene on terve algallikaga ühenduses olles. Kui seda videot vaadata, siis sellest Aivar Aigro jõuga lapse ärakiskumisest piisab, et teha järeldused Aivar Aigro vaimu tervisest ja hinge kuuluvusest. Ükskõik millist kiidulaulu Aivar enda kohta ka ei laulaks, pole see minu jaoks tõsiselt võetav. On ütlus, et kui teed korra, siis teed seda koguaeg. Ema intstinkt on alati last kaitsta ja kui isegi Kristiina võttis lapse enda sülle “jõuga”, pole see mingi vabandus ja õigustus, et isa võib mehe jõuga(naise jõust korduvalt suurem) last tagasi kiskuda. Loomulikult üldsus ei tea kogu tõde ja ei saagi teada, sest tõde pole olemas. Energeetiliselt Parim lahendus lapsele on see, et anda kohe ta ema juurde. Aivari nõusolek sellele päästab ta enda ja lapse Karmast ja annab märku, et temas on isa hoolivust, et esikohal on lapse heaolu, mitte Aivari võimujanu näidata, et “ma saan mis tahan, kasvõi üle laipade”. Aivar ja advokaadid – muutke meelt, olge eeskujuks. ” – Veiko Huuse
Veiko Huuse säuts telegram kanalist: “Inimrass loodi selliselt, et kõik inimesed on harmoonias iseenda, teiste inimestega, loodusega – harmoonias kõigega. See tähendab, et me kõik oleme ühe pere lapsed, õed ja vennad, isad ja emad, vanaemad ja vanaisad. Me oleme isad ja emad kõigile lastele. Kui me näitame seda harmoonilist suhtumist teineteisele, see kasvab, kui me näitame selles suures peres “kuidas teha ei tohiks”, see õpetab teisi. Me kõik õpime ja areneme koguaeg ja sellel pole piire – saab minna ainult paremaks. Ole iga päev parem versioon eilsest sinust endast. Kristiina Heinmetsa lapse lugu on üks tuhandetest Eesti lugudest aga see lugu on üks miljonitest lugudest kogu maailmas. See laste vägivald lõppeb siis kui inimesed julgevad sellest rääkida ja tuua välja eksinud hingede nimed, et ka neid aidata kui see on võimalik. See eksinud hing – ametnik, kohtunik, isa, ema, advokaat, – ei hakka paranema, kui ta saab olla “turvaliselt” peidus – temast ei räägita. See on nagu haigus – kui diagnoosi ja põhjust ei tea, pole võimalik ravida. Palun olge julged, tulge kapist välja, vabanege hirmudest, et äkki “ametnik ja kohtunik maksavad kätte”. Jagage oma lugu minuga Fonte.News kaudu ja jagage neid kahte, Ahti Kuuseväljaga, Kristiina lapsega seotud, lugusid nii palju kui võimalik, et saaksime suunata “ravi” õigesse kohta.”
Täiendus 11.10.2024. Lugeja kiri toimetusele(autor on toimetajale teada):
„Täiesti juhuslikult sattusin ka mina kuulma ja nägema riigi seadustatud tegevust ühe alaealise lapse kallal. Selle vähese põhjal, mida olen näinud, kuulnud ja lugenud, ütlen: LÕPETAGE SILMAKIRJATSEMINE. Advokaadid, kohtunikud, lastekaitsjad, politsei – kogu see kamp on ju kirjeldamatult silmakirjalik, südametu, ebainimlik, autu. Eneseimetleja, kes mängib laste huvide eest seivat lastekaitsjat, äraostetud ja zombistunud advokaadid, selge mõtlemisvõimeta politseinikud, hullustunud isa, ülbe ja kallutatud kohtunik….Mis teil kõigil viga on? Tundub, nagu oleks see kamp inimeste sekka sihilikult puistatud zombid, et süsteemselt hävitada ja kahjustada tulevasi põlvkondi ja normaalset kasvatust ning suhteid lapse ja normaalsete vanemate vahel.
On ennekuulmatu, et keegi peale ema julgeb otsustada tema lapse käekäigu üle. Mis alusel? Me laseme lapsepilastajatel ja vägivalla kasutajatel õitseda, tehes nendele laste hävitamise igatpidi lihtsamaks ja soodsamaks. Kuid normaalsele vanemale tungib peale kogu riigi sõjamasin eesotsas ebakompetentsete lastetute eneseimetlejatega, keda meie silmakirjalikkus nimetab “spetsialistideks”.
Ma tean, millest ma räägin, kuna süsteemne perede hävitamine on kestnud juba vähemalt mitukümmend aastat. Elasin peaaegu taolise situatsiooni üle ühe omaenda lapsega, keda samamoodi terroriseeris vaimselt haige isa. Koos “lastekaitsjate”, kohtuniku, “psühholoogide” ja muude muidusööjatega. Just sel ajal veendusin lõplikult selles, et riik vaid irvitab korralikkude vanemate üle.
Toon välja järgmised punktid A.A. esindaja avalikust kirjast, mis näitavad selgelt mõtlemisvõime ja häbitunde täielikku puudumist:
7.f “ Kristiina Heinmets kukub koos lapsega ja samuti kukub Aivar Aigro;”
Videosalvestisest on näha, et A.A ei kukkunud ega kuku. Ema lapsega lamab tõepoolest kaitseasendis põrandal. Kuid A.A seisab jõupositsioonil nende kohal ning kisub last ema sülest jõuga ära.
7.g ” Aivar Aigro proovib last enda sülle tagasi võtta, aga loobub sellest, sest laps on paanikas;”
A.A. ei proovi last “sülle võtta”. Ta proovib lapse jäsemeid küljest rebida, peamine, et saada lapse enda haardesse. Ja ei loobu ta mitte sellepärast, et laps on paanikas. Ta loobub tõmmeldes ja kaheldes, kuna kõrvu jõuab hoiatus: “Füüsilist sundi ei tohi kasutada!”
“Psühholoogi ja laste heaoluspetsialistide soovitusel viibib laps hetkel laste turvakodus, et spetsialistid saaksid hinnata tema vaimset seisundit pärast lapseröövi ja pikka aega Eestist eemalolekut ning saaksid teda vajadusel aidata.”
“Spetsialistid” hindavad lapse vaimset seisundit? Sellised nagu eneseimetlejast “lastekaitsja”?Needsamad “spetsialistid” on lapse algul viinud sellisesse seisundisse ja nüüd hakkavad tema seisundit hindama? Et saaks öelda: jah, näe, lapse vaimne seisund on häiritud. Aga seda ei teinud meie. Seda tegi ema…?
Mida tähendab “lapserööv”? Kes selle organiseeris? Kuidas? Kas avaliku kirja väljamõtlejal on ka aimu, mida ta kirjutab??
Mida tähendab vihje” pärast pikka eestist eemalolekut”? Kas eestist eemalolek mõjub lapse vaimsele seisundile nii halvasti, et pärast seda peab lapse turvakodusse paigutama ning ta vaimselt häirituks tunnistama? Eestist eemalolek mõjus nii? Aga see, et isa last seaduse toetusel kiskus jäsemeid küljest rebides ema käest ära, see pole muidugi mingi põhjus?
“Vajadusel aidata”? Kas lapse aitamise vajadus ei olnud juba siis selge, kui laps paanikas karjus ja emast lahti ei lasknud? Oli selgelt näha, et laps kardab isa ja ei taha temaga minna, sealjuures väljendas laps oma soovi väga selgelt ja häälekalt.
Videolõik kinnitab ka, et mingit ema poolt lapse sülle võtmist või “ära rebimist” ei toimunud. Vastupidi, on näha, et ema kaitseb ainukesena lapse huve, sest hoopiski laps on see, kes hoiab emast kramplikult kinni ja karjub paaniliselt isale: “Mine ära!!”
Nii vana laps peab otsustama ise, kellega vanematest ta soovib olla. See on lapse õigus ja see on püha. Seda otsust ei tohi kahtluse alla panna ükski kohtunik, lastekaitsja, advokaat ega ka lapse vanem ega ükski seadus. See on lapse elementaarsete õiguste kõige jämedam rikkumine. See on silmakirjalik mäng, et teeselda tööd ja mängida palga väljateenimist, et hävitada süstemaatiliselt moraali ja peresüsteemi.
Viimastel aastatel olen päris mitmel korral olnud samasuguste situatsioonide tunnistajaks ning ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et jälle! jälle! midagi taolist toimub. Selliste sündmuste esinemissagedus näitabki, et tegemist on süsteemse sihiliku hävitamisega, kusjuures lastega töötavad “spetsialistid” valitakse sihilikult selliste parameetritega, et nad ei suudakski õigeid otsuseid vastu võrra.“
Eile, 10.10. kell 18.00 toimus ka Kristiina Heinmetsa üleskutsel kohtumine Tallinna Lasteturvakeskuse juures. Selle sama maja ees, kus hoitakse vangistuses Kristiina last ja laps kannatab ametnike (lastekaitse ja kohtunik) ebakompetentse ja moraalitu käitumise pärast. Eile õhtul laekus ka toimetusele info, et Eesti Vabariigi Õiguskantsler on sellesse sündmusesse sekkunud ja loodame, et laps vabaneb ja saab ema juurde. Pildid eilsest sündmusest:
Elu moraal on: “Tee teistele ainult seda, mida sa tahad, et sinule tehakse.” – Veiko Huuse
Mis on KARMA
Loe Ahti Kuuseväli kohta lisaks:
TÄIENDUS 26.10.2024:
Kristiina Heinmets kohtus lõpuks füüsiliselt oma tütre Amelie’ga Pirita LOV ruumides. Tema kohtumine toimus ametnike valvsa jälgimise all ja kestis täpselt 1 tund. Minule jääb mulje, et need ametnikud on lastetud lastevihkajad ja neil pole mingit arusaamist ema ja lapse energeetiliselt seosest. Kristiina Heinmets on olnud ja on Ema oma lastele selle ülimas võrdluses. Ametnike käitumine tõestab konkreetselt, et isikutunnistusega inimene siin riigis on riigi omand. Ootan vastuväiteid ja tõendeid, et see nii pole. Kohtunik Ahti Kuuseväli on kas ise lastetu, laste vihkaja, emade vihkaja, mittebinaarne või ta ei tea pereväärtustest ja ema peamisest rollist laste elus mitte midagi? Ka kohtusüsteemis tuleks jälgida, et lastega seotud kohtuprotsesse viib läbi kohtunik ja ametnik, kellel on ka endal lapsed. Igaljuhul, see juhtum ja mitmed teised Eesti lastega toimunud juhtumid on tõestus, et Kohtrusüsteem vajab kohest reformi ja lastekaitsesüsteem vajab kohest reformi. Et neid reforme ellu viia, tuleks alustada Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmisest, sinna lisada ametnike ja kohtunike vastutus. Huvitav, kui Aivar Aigrol veretest teha, mida sealt küll leiaks, et ta nii käitub lapse ja lapse emaga?
Erinevalt Sulev Vedlerist, on Delfi Meedias haruldus näha palju lubavat pealkirja ja minule tundub esmapilgul mõistlik jutt olema. Kuid minu palvele autorile, et ma avaldaks täismahus artikli ka Fonte.News kanalis, autor keeldus. Maksumüüri taha ma ei vaata ja minu arust sellised teemad võiksid olla vabalt loetavad, sest see on Eesti ühiskonnas kriisis: https://perejakodu.delfi.ee/artikkel/120331594/elin-jarvsaar-mitte-uheltki-armastavalt-ja-hoolivalt-emalt-maailmas-ei-tohiks-ara-votta-tema-lapsi
Kristiina Heinmets lugu on nii pöörane ja see sisaldab nii palju ametnike ja kohtuniku seadusevastaseid tegevusi minu arusaamist mööda, et ma hoian lugejat edaspidi kursis, kas ja kuidas laps saab ema juurde tagasi.
TÄIENDUS 09.11.2024. Tallinna Ülikooli õppejõud Viktor Turkin kommenteeris nii:
“Kui see avaldus(toim märkus: peetakse silmas et vägivaldne isa saab lapsele ainuhooldusõiguse) esitatud kujul rahuldatakse, siis on tegu ühe ülierandliku sammuga meie kohtupraktikas. Pärast 2010a perekonnaseaduse (mis tõi esmakordselt Eesti seadusandlusse hooldusõiguse mõiste – varem seda ei tuntud) oli tervikliku ainuhooldusõiguse saamine mõnevõrra lihtsam. Seda kuni Riigikohtu seisukohani tsiviilasjas 3-2-1-159-15, kus kohus asus seisukohale, et “vanemate ühist hooldusõigust lõpetades tuleb piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vältimatult vajalik, ning säilitada võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus”. See lahend muutis tervikliku ainuhooldusõiguse saamise suurel määral erandlikuks toiminguks, st. et ka kõrgema kohtu arvates on eelduslikult ja igal juhul lapse huvides vanemate ühine hooldusõigus ning ühise hooldusõiguse lõpetamine tuleb kõne alla üksnes erandlikel asjaoludel”.
TÄIENDUS 09.11.2024 Näide kohtuniku tegevusest, kus kohtunik otsustas lapse hooldusõiguse anda pedofiilile. See otsus on alarm ja näitab seda, et Eesti kohtusüsteemis on kohtunikud kaldu vägivaldsete ja pedofiilsete lapsevanemate poole – see pole normaalne ja inimlik:
Õiglust aitab luua FairTrial AI:
Artikli autor Veiko Huuse.
Loe lisaks:
SUUR NIMEKIRI KORRUPTSIOONI KAHTLUSEGA KOHTUNIKEST, AMETNIKEST JA ADVOKAATIDEST:
Autoriõiguse teavitus ja tingimused:
Selle artikli sisu on kaitstud autoriõigusega. Kui kasutate seda artiklit viitena või tsiteerite seda, kohustute alati lisama aktiivse ja klikitava lingi sellele algsele allikale (selle artikli veebilehele). Aktiivne link peab viima otse allikale, kus artiklit saab lugeda täismahus.
Kui aktiivset linki ei ole lisatud, on tegemist autoriõiguse rikkumisega, mis võib kaasa tuua õiguslikke tagajärgi.
39
