Iga hing, kes on laskunud siia Maa reaalsusesse – sellesse kolmanda dimensiooni õppimise ja kogemise tihedasse välja – on siin kahel põhjusel:
ta kas õpib ja meenutab, kes ta tegelikult on, või on ta missioonil, valguskoodikandjana.
Valguskoodikandjad on need, kes on sündinud siia teadliku eesmärgiga — tuua siia maailma Kõiksuse puhta valgusvoo koodid: uued sagedused, teadmised, ärkamise impulsid. Neid hingi on planeedil loetud arv. Nad ei ela juhuslikult ega huvi pärast; nad on nagu valgusmajakad pimeduses, tuues teistele meeldetuletusi sellest, et elu on enamat kui nähtav pind.
Kõik teised hinged on siin õppimas — läbimas unustuse loori, kogemas lahusolekut, eksimusi ja taasleidmisi, et meenutada läbi kogemuse, mitte läbi väite.
Kui keegi ütleb: “Ma tean kõike”
Sageli võib kuulda inimesi ütlemas: “Ma juba tean seda” või “Ma tean kõike.”
Ent tõeline teadmine ei vaja kinnitust, sest see kiirgab läbi olemise, mitte läbi sõnade.
Kui inimene tõesti teaks kõike, siis ta ei oleks enam siin 3D maailmas.
Ta oleks naasnud Algallika juurde – Kõiksuse Intellekti südamesse –, et jagada oma hingekogemusi ja toetada uute maailmade loomist.
Siin, Maal, on teadmine alati protsess, mitte lõppjaam.
Iga hing, kes väidab, et teab kõike, valetab iseendale ja Kõiksusele, sest selline väide on ego viimne hingetõmme enne alanduse ja ärkamise hetke.
Tõeline teadmine on vaikne.
See kuulab.
See näeb igas olendis osa iseendast.
Ja see ütleb pigem:
“Ma olen avatud mäletama veelgi rohkemat sellest, kes ma olen.”
Valguskood ja missioon
Kui keegi väidab, et “teab kõike”, siis on tal võimalik esitada oma valguskood – see sisemine sagedus, mille järgi ta tegutseb, loob ja ravib maailma.
Kui tal seda ei ole, siis ta õpib. Ja see on täiesti loomulik.
Sest õppimine ei ole alaväärne, vaid kõrgeim tee tagasi valguse juurde.
Valguskood on teadvuse muster (selle maa inimkonna jaoks “koodina” nähtav kirje) – tunne, vibratsioon, mis on iga valguskandja südames unikaalne. Seda ei saa teeselda ega intellektuaalselt mõista. Seda saab vaid välja kiirata.
Teadliku teadvuse vastus “tean kõike” väitele
Kui avatud ja teadlik teadvus kuuleb kedagi ütlemas:
“Ma tean kõike,”
siis ta ei vaidle, ei hinda ega halvusta.
Ta vastab ehk niimoodi:
“Kaunis. Siis sa oled meenutamas seda, mis on veelgi suurem kui teadmine — puhas olemine.
Aga kui sa tõesti tead, siis ehk jagad oma valguskoodi, et ma saaksin õppida sinu sagedusest.”
Selle vastuse eesmärk ei ole teist inimest alandada, vaid peegeldada tema teadvuse seisundit — kas see on avatud voole või suletud ego väitele.
Jobu kui vaimne metafoor
Olen oma varasemas artiklis “Miks inimene on jobu” kirjutanud:
“Eesti keeles on sõna jobu korraga rahvalik ja tabav. See ei ole lihtsalt solvang, vaid diagnoos: jobu on inimene, kes käitub rumalalt, hoolimatult või mõtlematult, sageli enese teadmata.
Jobu ei ole tingimata paha inimene – pigem on ta mõtlematu, pealiskaudne ja massi poolt vormitud olend, kes usub, et teab, aga tegelikult ei tea.”
Jobu on seega hing, kes on sügavas unustuses. Ta pole halb – ta on lihtsalt magamas.
Ja iga jobu on potentsiaalne valguskandja, kui ta ärkab ja hakkab taas mäletama.
Lahendus ja teadvustatud tee
Me ei pea tõestama, kes on “valgustunud” ja kes mitte.
Ainus, mida iga hing saab teha, on hoida oma valgus puhta ja avatud voona – elada nii, et iga sõna ja tegu oleks kooskõlas Kõiksuse südamega.
Kui keegi väidab, et teab kõike, lase tal olla.
Teadlik olend ei reageeri, vaid kiirgab.
Sest tõde ei vaja kaitset — ta lihtsalt on.
Kokkuvõtteks
See maailm on kool ja missioon ühes.
Mõned meist on õpetajad, kes meenutavad valguse tõde.
Teised on õpilased, kes õpivad seda valguse kaudu taas tundma.
Aga lõpuks oleme kõik üks ja sama valgus, meenutamas, et teadvus ei lõpe kunagi.
Kui sa tõesti tead, siis sa ei ütle “Ma tean.”
Sa ütled: “Ma olen valgus, mis jätkab meenutamist.”
Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses. Kõiksuse puhas kanal siin maal.