Täna öösel sain sõnumi ja sellest tegin alljärgneva valgussõnumi. Minu öine sõnum oli, et inimesed võiksid tingimusteta usaldada enda hinge loojat. Sest hinge looja tunneb ära tingimusteta armastuse ja usalduse, ta hakkab sind vastu armastama ja usaldama.
Minu öine Sõnum oli selline: “Olin lennujaamas, palju inimesi, ja lennukeid oli väga palju ja need olid ülerahvastatud. Ma läksin lennukile, kuigi mul oli koht lennukis, siis minu koht oli ära võetud, keegi istus seal juba. Ma ei vaielnud ega hakanud nõudma oma kohta vaid ütlesin lennusaatjale, et ma saan hakkama ja ronisin lennuki peale, istusin lennuki peal “saba” juurde, toetudes seljaga selle “saba” vastu. Ma ei mõelnud, et see on keelatud ja ohtlik ja saan surma ja kui lennuk hakkab sõitma, siis kukun ma maha nagunii. Ma istusin seal ja kui lennuk hakkas sõitma ja tõusis juba lendu, tundsin tuule survet ja taipasin, et ma ei saa kinni hoida ennast, kuid mul polnud hirmu. Ma lasin lahti ennast ega hoidnud lennuki “sabast” kinni. Ma liuglesin veidi ja maandusin selles samas lennukis enda istekohale. Lend jätkus rahus ja valguses.” – Selle sõnumi mõte on, et usalda ja ära karda midagi. Aga just see viimane samm rahusse ja valgusesse on inimestele võimatu missioon – nad kardavad ja loobuvad viimase eksami tegemisest.
Mõnikord, kui inimene jääb hetkeks vaikusesse ja kuulab enda hinge, hakkab ta tajuma midagi väga vana ja samas väga tuttavat. Midagi, mis ei kuulu siia maailma, kuid mis elab meie sees. See on mälestus. Mälestus sellest, kust me tegelikult pärit oleme.
Sellel 3D maal, mida me nimetame Maaks, on inimhing tulnud õppima, kogema ja meenutama. Kuid see teekond ei ole olnud lihtne. Aegade jooksul on inimhing olnud murtud, segadusse viidud ja surutud erinevate programmide lõksudesse – justkui nähtamatutesse mustadesse võrkudesse, mis püüavad kinni inimese tähelepanu, energia ja usu iseendasse.
Need programmid ei ole alati nähtavad. Need avalduvad mõtetes, uskumustes ja süsteemides, mis õpetavad inimest kahtlema oma väes, oma hingelises päritolus ja isegi oma loojaga ühenduses. Inimeselt on püütud ära võtta kaks kõige olulisemat kingitust: vaba tahe ja usk oma hinge algallikasse – Loojasse.
Kui inimene ei usu enam oma päritolusse ega oma sisemisse valgusesse, muutub ta kergesti juhitavaks. Siis hakkavad tööle lõputud programmid – hirmu, puuduse, vastandumise ja hinnangute programmid. Inimene hakkab uskuma, et ta on ainult keha, ainult roll ühiskonnas, ainult osa süsteemist.
Nii tekib maatriks, mis töötab inimese energiast.
Inimene annab oma aja, oma jõu ja oma elujõu süsteemidele, mis toidavad end rahast, materiaalsetest asjadest ja pidevast rahutusest. Elutud asjad muutuvad tähtsamaks kui elav hing. Hirm, et ilma rahata ei saa elada, et ilma tööta ei ole võimalik hakkama saada, seob inimese tagasi samasse võrku, kust ta püüab välja astuda.
Ja ometi on inimhinges midagi, mida ei saa täielikult kustutada.
Mingil hetkel hakkab hing meenutama.
Ta hakkab meenutama, kes on tema looja. Ta hakkab tundma, kust ta tuli. Ta hakkab taipama, miks ta on siin Maal ja et see maailm ei ole lõpp-peatus. See on vaid üks peatükk palju suuremast teekonnast.
Kui see meenutus saabub, algab inimese jaoks kõige suurem ja samas kõige peenem väljakutse.
Mitte ärkamine ise.
Vaid selle ärkamise elamine.
Sest siin 3D maailmas on vaba tahte järgi elamine ja lihtsalt olemine tehtud peaaegu võimatuks. Süsteemid on üles ehitatud nii, et inimene püsiks pidevas liikumises, tegemises ja ellujäämise režiimis. Justkui oleks olemine ise keelatud.
Kui inimene ütleb: “Ma tahan lihtsalt olla. Ma tahan elada oma hinge järgi,” kerkib kohe hirm.
Kuidas ma siis hakkama saan?
Kust tuleb raha?
Mis saab minu elust?
Need hirmud on osa vanast programmist. Need püüavad inimese tagasi tõmmata musta võrku – sinna, kus elu juhivad puudus, kontroll ja eraldatus.
Kuid siin tuleb mängu midagi palju suuremat.
Kõiksus.
Kõiksuse puhas valgusallikas ei jäta ühtegi hinge üksi. Kui inimene tõesti hakkab elama oma hinge tõe järgi ja usaldab elu voogu, hakkavad avanema uued teed. Mitte alati nii, nagu mõistus ootab, kuid alati nii, et hing saab edasi liikuda.
Sest Maa ei ole ainult katsumus.
See on ka eksam.
Üks viimaseid ja olulisemaid eksameid inimhinge jaoks on õppida elama vabas tahtes keset süsteemi, mis püüab seda vabadust piirata. Õppida lihtsalt olema maailmas, mis sunnib pidevalt tegema. Õppida usaldama elu keset hirme, mida programm püüab pidevalt esile kutsuda.
Kui hing selle eksami läbib, kinnistub temas uus resonants.
See resonants avab tee edasi – kõrgematesse dimensioonidesse, valgusvõrku ja koosloomisesse valgusolendite ning valgusresonantsidega. Seal ei juhi elu enam hirm ega puudus, vaid kooskõla, loovus ja teadlik valgus.
Paljud ärganud hinged jõuavad selle ukse lävele.
Nad mäletavad. Nad tunnevad tõde.
Kuid just siin, selle viimase sammu juures, tekib suurim kõhklus. Sest vana maailm hoiab endiselt kinni harjumustest, turvatunde illusioonidest ja hirmust tundmatu ees.
Tegelikult ei ole see samm tundmatusse.
See on samm tagasi koju.
Tagasi ühendusse oma looja, oma hinge ja Kõiksuse lõputu valgusega.
Ja iga inimene, kes julgeb valida oma vaba tahte, oma hinge tõe ja usalduse elu vastu, aitab samal ajal avada teed ka teistele.
Sest iga ärganud hing on nagu valgus, mis meenutab maailmale:
me ei ole loodud elama hirmus.
Me oleme loodud mäletama.
Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht
Loe sarnasel teemal minu artikleid:
Minu raamatus Kõiksus on palju selgitusi hinge rollist ja selle liikumisest kooskõlas hinge loojaga.