Eestis on õhku tõusnud ärevus – uudisvood täituvad sõjahirmuga, räägitakse droonidest, mis justkui ületavad piire, ja süsteemidest, mis ei toimi nii, nagu peaks. Sellistel hetkedel ei levita hirm end mitte ainult faktide, vaid ka tõlgenduste kaudu. Ning paraku võimendub see kiiresti.
On inimlik tunda ebakindlust. Kuid mitte kõik, mis tundub ohtlik, ei ole tegelikult oht.
Viimastel päevadel on näha, kuidas hirmust saab peamine liikumapanev jõud. Räägitakse lahkumisest, turvalisuse otsimisest mujalt, justkui oleks geograafia see, mis määrab saatuse. Isegi avaliku elu tegelased – inimesed, kellel on mõju ja kuulajaskond – jagavad seda ärevust edasi. Ning nii tekib laine, kus hirm ei ole enam individuaalne tunne, vaid kollektiivne seisund.
Sellise käitumise taga on kaks peamist nõrkust.
Esiteks – sügav surmahirm. Mitte lihtsalt ettevaatlikkus, vaid eksistentsiaalne hirm, mis paneb inimese uskuma, et pääsemine on võimalik vaid eemaldumise kaudu. Kuid kui otsused sünnivad hirmust, ei ole need kunagi päriselt vabad.
Teiseks – hirmu edasi kandmine. Kui inimene, eriti nähtaval positsioonil, räägib pidevalt ohust ja vajadusest põgeneda, siis ta ei loo turvatunnet – ta võimendab ebastabiilsust. Hirm on nakkav. Ja iga sõna, mis seda kinnitab, külvab seda edasi.
Kuid siia lisandub veel.
On vastutuse vältimine – lihtsam on lahkuda kui jääda ja olla osa tasakaalu hoidmisest.
On usaldamatuse süvenemine – süsteemide ja riigi suhtes, mis omakorda toidab ebakindlust.
On identiteedi haprus – kui side oma maa ja sisemise kindlusega ei ole tugev, piisab vähesest, et see kõikuma lüüa.
Ja vahel ka nähtavuse otsimine – dramaatilised sõnumid ja otsused toovad tähelepanu, isegi kui need ei too selgust.
Siin ei ole küsimus ainult faktides, vaid selles, kuidas me neid tõlgendame.
Mina, vaimse ja hingelise teejuhina, olen korduvalt jaganud üht teadmist: hirm ei ole tõde. Eesti ei ole paik, mille kohal ripub paratamatu sõja vari. On olemas sügavamad tasandid – energeetilised liikumised, ajajooned ja see, mida võib nimetada ka Kõiksuse valgusvõrguks –, mis ei toeta sellise stsenaariumi realiseerumist siin ja praegu.
See ei ole pime usk. See on tunnetus, mis tuleb vaikusest, mitte mürast.
Tõeline küsimus ei ole: “Kuhu minna, et olla turvaline?”
Vaid: “Kas ma suudan jääda keskmesse ka siis, kui ümberringi kõlab hirm?”
Sest turvalisus ei ole ainult riik. See on seisund.
Ja kui me tahame, et Eestis oleks vähem ärevust ja rohkem selgust, siis algab see meist endist. Meie sõnadest. Meie valikutest. Meie julgusest mitte kaasa minna iga hirmulainega.
Julgus ei tähenda hirmu puudumist.
Julgus tähendab, et sa ei lase hirmul end juhtida.
Ja vahel on suurim julgus lihtsalt jääda – sirgelt, teadlikult ja rahus.
Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht
