Inimkond on alati kartnud kahte asja rohkem kui kõike muud – kaost ja tõde. Kaose eest ehitati süsteemid. Tõe eest ehitati müürid.
Kui võim hakkab „pähe“
Kohtud, parlamendid, pangad, sõjaväed, haiglad ja ametkonnad sündisid kunagi lubadusest kaitsta inimest siin maal. Alguses olid need tööriistad inimkonna kõrgemaks hüvanguks. Hiljem muutusid need institutsioonideks. Ja lõpuks hakkasid institutsioonid iseennast kaitsma rohkem kui inimest – see on hetk, kus võim hakkab „pähe“.
See ei juhtunud üleöö. “Võimu joovastus” ei tule riigisüsteemides tegutsevate inimeste juurde karjudes. Ta tuleb vaikselt. Ta sosistab: „Sina tead paremini. Sina oled seadusest kõrgemal. Sina otsustad, kelle hääl loeb.“ Ning ühel hetkel ei näe “võimu joovastuses”inimene enam teist inimest – ta näeb objekti, numbrit, juhtumit, statistikat või ohtu süsteemile ja iseendale. Mida suuremaks “võimu joovastus” kasvab, seda suuremaks muutub temas see HIRM ja suurtes hirmudes inimene ei kontrolli enam ennast – nagu loomade tapamajas aastaid töötanud lihunik – ta lihtsalt enam ei vaata ka kuhu noa suskab, ta on tundetu ja empaatiavõimetu “robot-tapamasin”.
Ja just siis algab allakäik.
Näide sellest, kui võim on pähe hakanud:
Teine meedia kirjutab 12.05.2026 politseiametniku hammustamisest
“….Intsident toimus 25. aprillil. Politsei sai teate, et vanalinnas on naine turvatöötaja peale ärritunud. Olles naisega vestelnud, otsustasid politseinikud ta koju toimetada. Politseibussi juurde liikudes osutas naine politseinikele vastupanu, solvas neid ja hammustas patrullpolitseinikku…. Kõnealune naine on Harju maakohtu tsiviilasjade kohtunik Reena Lember.”(Endise nimega Reena Nieländer)
Kohtusüsteem – kui õiglusest saab võimu instrument
Kohtusüsteemi mõte peaks olema tõe otsimine ja õigluse kaitsmine. Kuid ajalugu näitab, et iga süsteem võib muutuda iseenda karikatuuriks.
Täna näeme maailmas aina rohkem juhtumeid, kus seadust ei tõlgendata enam õiguse, vaid mõjuvõimu järgi. Eestis on palju näiteid, kus prokuratuur koos kohtusüsteemiga paneb ebaõiglaselt inimesi vangi. Inimene võib omada tõendeid, tal võib olla moraalne õigus, kuid kui ta ei kuulu „õigesse ringi“, võib ta jääda ikkagi süütuna süüdi – sest keegi tahab, et nii oleks, isegi kui kohtunik rikub seadusi ja süü tõendamiseks puuduvad tõendid.
Üheks näiteks on SLAPP-hagid – kohtuasjad, mille eesmärk pole mitte õigusemõistmine, vaid inimese hirmutamine, vaigistamine ja rahaline kurnamine. Ajakirjanikke, aktiviste ja väikeseid sõltumatuid väljaandeid surutakse vaikusesse mitte alati argumentide, vaid lõputu protsessi kaudu.
Kui inimene peab aastaid võitlema ainult selleks, et tal lubataks rääkida, siis pole küsimus enam ainult kohtusüsteemis. Küsimus on selles, kas ühiskond veel usub vaba sõna olemasolusse. Võim muutub ohtlikuks siis, kui võimusüsteemides tegutsev inimene tunneb, et teda ei saa enam vastutusele võtta. Karistamatuse tunne on psühholoogiline narkootikum. Ja nagu iga sõltuvus, vajab see järjest suuremat doosi.
Poliitika – rahva teenimisest rahva juhtimiseni
Poliitika peaks tähendama ühiskonna teenimist. Kuid liiga sageli muutub see kontrollimise kunstiks. Alguses lubatakse turvalisust. Seejärel nõutakse kuulekust. Lõpuks karistatakse teisitimõtlemist. Ajalugu kordab seda mustrit sajandist sajandisse.
Iga suur süsteem hakkab lõpuks kartma inimest, kes mõtleb iseseisvalt. Sest inimene, kes mõtleb, ei allu pimesi. Kui võim hakkab „pähe“, tekib poliitikas nähtus, kus ametikoht ei ole enam ajutine vastutus, vaid identiteet. Inimene ei suuda enam süsteemist lahkuda, sest süsteem on saanud tema psühholoogiliseks selgrooks. Ta ei kaitse enam rahvast. Ta kaitseb enda positsiooni. Ja mida kauem inimene võimusüsteemis tegutseb, seda raskem on tal näha iseenda pimedust.
Rahandus – nähtamatu kontrolli religioon
Raha ise ei ole kuri. Kuid rahast võib saada relv. Kaasaegne rahandussüsteem mõjutab praktiliselt kõiki inimese elu osi – kodu, toit, tervis, haridus, sõnavabadus ja isegi ligipääs õigusele.
Kui inimene sõltub täielikult süsteemist, muutub tema julgus rääkida tõtt väiksemaks. Sest tõde võib maksta töökoha. Tõde võib maksta pangakonto. Tõde võib maksta maine.
Ja nii sünnib nähtamatu vangla. Mitte kohe trellidest. Vaid hirmust.
Rahandusmaailmas näeme sama psühholoogilist nähtust nagu poliitikas ja kohtutes – mida suurem kontroll rahandusinimese käes on, seda lihtsam on tal hakata uskuma, et ta on eksimatu. Aga ükski inimene ei tohiks olla eksimatu. Sellepärast vajab iga süsteem piiranguid.
Meditsiinitööstus – kui inimene muutub tooteks
Meditsiin peaks olema püha ala. Koht, kus inimene saab abi. Kuid ka siin võib süsteem kaotada hinge. Kui tervisest saab tööstus, tekib oht, et inimene ei ole enam inimene, vaid klient, diagnoos või statistiline üksus.
Arstid ja meditsiinitöötajad töötavad tohutu psühholoogilise surve all. Nad näevad valu, surma, hirmu ja kannatusi iga päev. Kui inimene viibib liiga kaua süsteemis, mis nõuab pidevat emotsioonide allasurumist, võib ta hakata kaotama empaatiat. See ei tähenda, et kõik inimesed muutuvad kohe kurjaks. See tähendab, et süsteemid muudavad inimese psüühikat, mis lõpuks käivitab inimeses kurjuse. Ja ühiskond räägib sellest liiga vähe.
Militaar ja sõjad – inimese eemaldumine elust
Sõda ei hävita ainult linnu. Sõda hävitab inimese sisemist maailma. Sõdur, kes näeb vägivalda aastaid, ei tule kunagi tagasi täpselt sama inimesena. Sama kehtib ka nende kohta, kes juhivad sõdu kaugetest kabinetidest.
Kui inimese tööks muutub pidev hävingu planeerimine, lahinguväljal tapmiste organiseerimine, hakkab psüühika kohanema. Moraalsed piirid nihkuvad. See, mis kunagi tundus õudne, muutub „vajalikuks“. Ja lõpuks võib inimene kaotada võime näha elu püha väärtust.
Miks ükski inimene ei tohiks liiga kaua süsteemi sees ja tipus olla
On valdkondi, kus ühiskond juba tunnistab psühholoogilise kahjustuse olemasolu.
Näiteks loomade tapamajades on paljudes kohtades ranged tööaja piirangud, sest pidev kokkupuude tapmisega mõjutab inimese psüühikat sügavalt. Inimene võib muutuda emotsionaalselt tuimaks, agressiivseks või kaotada loomuliku empaatiavõime.
Kui ühiskond mõistab, et loomade tapmine mõjutab inimese psüühikat, siis miks me ei räägi sama tõsiselt võimu mõjust? Võimu kuritarvitamine hävitab inimese psüühiliselt, hingeliselt, vaimselt, materiaalselt, tervise ja lõpuks lõppeb see inimese surmaga. Kui looma tapamajas loom hukkub hetkega, siis võimu kaudu inimese “tühistamine” on võrreldav “elusast peast nülgimisega ja piinamisega” (mõned nimetavad seda “elusa konna keetmiseks”).
Kohtunik, poliitik, sõjaline juht, suurkorporatsiooni direktor või finantssüsteemi arhitekt võib aastate jooksul samuti kaotada sideme reaalse maailmaga ja inimesega. Mitte alati pahatahtlikkusest. Vaid seetõttu, et võim moonutab reaalsust. Inimene, kes elab liiga kaua autoriteedi sees, võib hakata uskuma, et tema otsused on kõrgemad kui moraal ja Kõiksus ise.
Sellepärast võiks ühiskond julgeda arutada avalikult radikaalset küsimust:
Kas mõned ametid peaksid olema ajaliselt rangelt piiratud?
Mitte karistusena. Vaid süsteemides tegutseva inimese enda psüühika kaitsmiseks.
Sest kui inimene kaotab empaatia, inimlikkuse ja reaalsustaju, muutub süsteem külmaks. Ja kui süsteem muutub külmaks, hakkab ta lõpuks sööma omaenda rahvast.
Vaikiv ühiskond
Kõige ohtlikum hetk ühiskonnas ei ole see, kui inimesed karjuvad. Kõige ohtlikum hetk on siis, kui inimesed enam ei räägi. Kui inimesed kardavad töökoha, maine, kohtuasja või sotsiaalse häbimärgistamise pärast tõtt öelda, tekib kollektiivne vaikus – kollektiivne HIRM. Ja hirm on “kütus” hirmu tootjatele. See vaikus on mugav süsteemidele. Aga surmav vabadusele.
Ajaloos pole vabadus kadunud ainult relvade ja sõdade tõttu. Enamuses on see kadunud seetõttu, et inimesed harjusid hirmuga.
Vaimne küsimus – kas inimene on veel üldse vaba?
Kõige suurem vangla ei pruugi olla betoonist ja trellidega. See võib olla psühholoogiline. Kui inimene kardab mõelda, rääkida või küsida küsimusi, siis on tema sisemine vabadus juba piiratud. Ja kui ühiskond jõuab punkti, kus tõde tuleb sosistada, siis tähendab see, et süsteem ei karda enam vägivalda – ta kardab tõde. Sest tõde on ainus asi, mida ei saa täielikult kontrollida.
Ärkamine
See lugu ei ole üleskutse vihkamisele. See on üleskutse ärkamisele. Ükski süsteem ei muutu paremaks, kui inimesed muutuvad ükskõikseks ja vaikseks.
Inimkond vajab rohkem ausust, rohkem läbipaistvust ja rohkem julgust küsida raskeid küsimusi.
Kohtusüsteem peab olema vastutav rahva ees. Poliitika peab teenima inimest. Rahandus peab teenima elu, mitte vastupidi. Meditsiin peab hoidma inimlikkust. Ja sõjandus peab mäletama, et iga statistika taga on päris inimene.
Kui võim hakkab „pähe“, siis ei kao esmalt seadused. Kõigepealt kaob empaatia. Ja ühiskond, mis kaotab empaatia, hakkab aeglaselt kaotama ka oma hinge. Küsimus ei ole enam ainult süsteemides. Küsimus on selles, kas inimene suudab veel mäletada, mida tähendab olla inimene.
Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht
Loe lisaks:
