Kui kohtunikud, prokurörid ja advokaadid otsivad kaitset rahva eest, siis on Eesti õigusriigis midagi väga valesti!
Eestis toimub midagi kummalist.
Midagi, mis peaks panema iga mõtleva inimese korraks peatuma ja küsima: kas meie õigussüsteem teenib veel rahvast või on rahvas muutunud süsteemi probleemiks?
Viimaste kuude jooksul on avalikkuse ette jõudnud järjest rohkem sõnumeid sellest, kuidas kohtunikud, prokurörid, advokaadid ja teised õigussüsteemi esindajad vajavad kaitset. Kaitset kriitika eest. Kaitset meedia eest. Kaitset sotsiaalmeedia eest. Kaitset kodanike eest.
Eesti Advokatuuri strateegiapäeval 2026 oli üheks keskseks teemaks küsimus, kuidas luua täiendavaid õiguskaitsevahendeid advokaatide kaitsmiseks isiklike rünnakute eest nende kutsealase tegevuse tõttu. Arutati regulatsioonide täiendamist, suuremat sekkumist ja uusi võimalusi reageerida kriitikale.
Samal ajal on avalikes aruteludes räägitud kohtunike, prokuröride ja advokaatide järjest sagenevatest „rünnakutest“, „laimukampaaniatest“ ja vajadusest tugevdada nende kaitset avaliku surve eest.
https://www.sirp.ee/kui-sonavabadusest-saab-runnak
Kuid kogu selle diskussiooni keskel kõlab üks küsimus kurdistavas vaikuses:
“Kes kaitseb tavainimest?“
Süsteem kaitseb iseennast
Kui lugeda viimaste nädalate sõnavõtte, jääb mulje, et Eesti õigussüsteemi suurim probleem ei ole menetluste venimine, vastuolulised kohtulahendid, kodanike usalduskriis ega õigusemõistmise kvaliteet.
Suurimaks probleemiks süsteemile näib olevat see, et inimesed julgevad rääkida,
Julgevad kritiseerida,
Julgevad küsida,
Julgevad avalikustada,
Julgevad mitte nõustuda.
Mida rohkem räägitakse vajadusest kaitsta kohtunikke, prokuröre ja advokaate avalikkuse eest, seda tugevamalt kerkib küsimus: miks?
“Miks vajab võimu esindaja kaitset nende inimeste eest, kelle õigusi ta peaks kaitsma?“
“Miks ei arutata sama jõuliselt seda, kuidas kaitsta kodanikku eksliku süüdistuse eest?“
“Kuidas kaitsta inimest kohtumenetluse eest, mis võib hävitada tema tervise, perekonna ja majandusliku tuleviku juba enne lõplikku otsust?“
“Kuidas kaitsta inimest olukorras, kus riik eksib?“
“Kuidas kaitsta inimest olukorras, kus kohtud eksivad?“
“Kuidas kaitsta inimest olukorras, kus järelevalve ei toimi?“
Need küsimused ei kõla advokaatide ja kohtunike strateegiapäevadel kuigi valjult, või pole teemaks.
Õigusriik ei tähenda ametnike puutumatust
Demokraatlik ühiskond ei saa eksisteerida ilma kriitikata.
Veel vähem saab ilma kriitikata eksisteerida õigussüsteem.
Kohtunikud, prokurörid, advokaadid, täiturid, uurijad ja ametnikud ei ole kuningad. Nad ei ole preestrid. Nad ei ole puutumatud.
Nad teostavad avalikku võimu.
Ja avaliku võimu kandjad peavad taluma suuremat tähelepanu, suuremat kontrolli ja suuremat kriitikat kui tavaline inimene.
Kui avalik kriitika hakkab muutuma probleemiks, siis tuleb küsida, kas probleem on kriitikas või selles, mida kritiseeritakse.
Sest usaldust ei saa välja nõuda.
Usaldust tuleb välja teenida.
Eesti suurim kriis ei ole kriitika. See on usalduskriis.
Üha rohkem inimesi tunneb, et õigussüsteem ei kuula neid.
Üha rohkem inimesi usub, et süsteem kaitseb iseennast.
Üha rohkem inimesi kogeb olukordi, kus formaalselt on kõik seaduslik, kuid õiglust ei paista kusagilt.
Just siin peitubki tänase Eesti suurim probleem.
Mitte selles, et inimesed räägivad.
Vaid selles, et inimesed ei usu enam, et neid kuulatakse.
Kui kodanik pöördub kohtusse, peaks ta tundma, et süsteem otsib tõde.
Kui kodanik pöördub prokuratuuri, peaks ta tundma, et seadus kehtib kõigile võrdselt.
Kui kodanik pöördub advokaadi poole, peaks ta tundma, et tema õigusi kaitstakse.
Liiga sageli kuuleb aga vastupidiseid lugusid.
Lugusid, kus inimene jääb süsteemiga üksi.
Lugusid, kus vastuseid ei tule.
Lugusid, kus vastutust ei järgne.
Lugusid, kus võim kaitseb võimu.
Kui kriitik muutub vaenlaseks
Kõige ohtlikum hetk igas demokraatias saabub siis, kui kriitik hakkab muutuma probleemiks.
Kui küsimuste esitaja muutub tüütuks.
Kui uuriv ajakirjanik muutub ebamugavaks.
Kui kodanikust saab „rünnaku korraldaja“.
Kui sõnavabadusest saab „oht“.
Viimastes aruteludes on kõlanud ettepanekud täiendavate õiguskaitsevahendite loomiseks õiguselukutsete esindajate kaitseks ning räägitud vajadusest võidelda järjest agressiivsemate kriitikute vastu.
Loomulikult ei tohi keegi taluda ähvardusi, laimu ega isiklikku terrorit.
Kuid sama ohtlik on olukord, kus avalik kriitika ja ebamugavad küsimused hakatakse paigutama samasse kategooriasse vaenu, rünnakute ja ohuga.
Sest just siis sünnivad mehhanismid, mida maailmas tuntakse ühe nime all:
“SLAPP“
Menetlused, surve ja juriidilised vahendid, mille tegelik eesmärk ei ole võita vaidlust, vaid vaigistada kriitikut.
“Ja see on tee, mida ükski demokraatlik riik ei tohiks käia.”
Rahvas ei ole vaenlane
Kõige kurvem selle loo juures on üks lihtne tõsiasi.
Rahvas ei ole kohtunike vaenlane.
Rahvas ei ole prokuröride vaenlane.
Rahvas ei ole advokaatide vaenlane.
Rahvas on põhjus, miks need ametid üldse olemas on.
Kohtud ei eksisteeri kohtunike jaoks.
Prokuratuur ei eksisteeri prokuröride jaoks.
Advokatuur ei eksisteeri advokaatide jaoks.
Need institutsioonid eksisteerivad inimese jaoks.
Ja hetkel tundub, et just inimene on kadumas kogu selle arutelu keskpunktist.
Kõige tähtsam küsimus Eestis
Täna ei ole Eesti suurim küsimus see, kuidas kaitsta kohtunikke kriitika eest.
Täna ei ole Eesti suurim küsimus see, kuidas kaitsta advokaate ebamugavate artiklite eest.
Täna ei ole Eesti suurim küsimus see, kuidas kaitsta prokuröre sotsiaalmeedia eest.
Kõige tähtsam küsimus on palju lihtsam.
Kes kaitseb tavainimest?
Kes kaitseb inimest siis, kui võim eksib?
Kes kaitseb inimest siis, kui süsteem sulgub iseendasse?
Kes kaitseb inimest siis, kui õiglus muutub protseduuriks?
Sest kui sellele küsimusele enam vastust ei ole, siis ei ole ohus mitte kohtunikud.
Ei ole ohus advokaadid.
Ei ole ohus prokurörid.
Siis on ohus õigusriik ise.
Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht
Kui minu lood Fonte.News kanalis on sinu arvates väärtuslikud, siis palun toeta minu valgustegevust:
Allikad:
https://www.facebook.com/advokatuur
https://www.sirp.ee/kui-sonavabadusest-saab-runnak
