Kohtutäituri amet peaks olema seaduse pikendus, mitte rahakraani pikendus. Inimene peaks saama kohtutäituri dokumendile otsa vaadates eeldada, et seal kirjas olev nõue on seaduslik, põhjendatud ja kontrollitud. Aga Harju Maakohtu 12.06.2026 määrus tsiviilasjas nr 2-26-6064 näitab midagi palju ebamugavamat: inimeselt üritas kohtutäitur Marek Laanemets välja nõuda lisatasu, mille kohus lõpuks häbiväärselt tühistas.
Marilt (nimi muudetud) nõuti kohtutäituri lisatasu. Algul lausa 3720 eurot, hiljem „lahkelt“ vähendatuna 1860 euroni. Nagu turul: algul küsime rohkem, kui vastu hakkad, võtame poole maha. Ainult et tegemist ei olnud turuletiga, vaid kohtutäituri Marek Laanemetsaga — avaliku võimu kandjaga. Kohus rahuldas kaebuse ja tühistas nii kohtutäituri 06.03.2026 otsuse kui ka 11.02.2026 lisatasu väljamõistmise otsuse.
Tavaline töö vormistati “eriliseks kangelasteoks”
Kohtutäitur Marek Laanemets põhjendas lisatasu sellega, et ta avaldas kuulutusi, suhtles ostuhuvilistega, vastas telefonidele ja e-kirjadele, teavitas menetlusosalisi ning koostas dokumente kinnistusosakonnale. See kõlab esmapilgul tähtsalt. Aga tegelikult on see umbes sama, nagu arst küsiks patsiendilt lisaraha selle eest, et ta pani stetoskoobi kõrva, või bussijuht esitaks lisaarve selle eest, et ta keeras rooli.
Kohus ütleski sisuliselt: see on kohtutäituri tavapärane töö. Mitte erandlik pingutus, mitte erakordne õiguslik vägitegu, mitte enneolematu bürokraatlik ekspeditsioon. Lihtsalt töö. Ja igapäevase töö eest on ette nähtud põhitasu, mitte lisatasu. Kohus leidis, et selles asjas ei olnud lisatasu väljamõistmine põhjendatud, secs kirjeldatud toimingud olid sarnase täitetoimingu puhul tavapärased.
Kõige häirivam ei ole isegi see, et raha küsiti. Kõige häirivam on muster. See trikk ei näi olevat ühe täituri juhuslik loominguline sähvatus, vaid võte, mille üle on kohtud pidanud juba korduvalt vaidlema. Kui kohtupraktika on ammu väljakujunenud, tähendab see lihtsat asja: sama skeemi on varemgi proovitud. Ja mitte vähe.
TAUST JA MUSTER: Täiturite varasemad “kahtlased” tegevused Eesti meedias
- Oksjonimanipulatsioonid ja tuttavate eelistamine: Eesti uurivast meediast (sh Eesti Ekspress ja Postimees) on aastate jooksul läbi käinud mitmeid juhtumeid, kus kohtutäitureid on süüdistatud sundmüügis olevate kinnistute ja varade “kantimises” madala hinnaga oma lähikondsetele või kindlatele skeemitajate ringkondadele, hoides avalikkust ja reaalseid pakkujaid kunstlikult infoblokaadis.
- Põhjendamatud arestimised ja elatusmiinimumi röövimine: Korduvalt on kajastatud juhtumeid, kus täiturid arestivad võlgnike pangakontod täies ulatuses, jättes pered ja lapsed ilma seadusega tagatud elatusmiinimumist. Kuigi seadus kohustab täiturit tagama inimesele baasvahendid, rakendatakse tihti taktikat “arestime kõik ja vaatame, kas hakkab kaebama”.
- Massiline ja dubleeritud tasude kurnamine: Õhtuleht ja teised väljaanded on kirjeldanud juhtumeid, kus ühe ja sama põhinõude raames (näiteks mitu väikest kiiruseületamise trahvi või parkimistrahvi) on menetluskulud ja täituri põhitasud kirjutatud kunstlikult mitmekordseks, jagades nõuded meelega osadeks, et teenida igalt liigutuselt eraldi maksimaalset kasu.
Riigikohtu praktika eiramine: Kas teadlik riskimine?
Riigikohus on juba ammu selgitanud, et kohtutäituri lisatasu ei teki automaatselt lihtsalt seetõttu, et toimus enampakkumine. Kohtutäitur peab näitama konkreetsed asjaolud, mis muudavad toimingu tavapärasest keerukamaks või ajamahukamaks, ning põhjendama ka tasu suurust.
Ehk teisisõnu: wenn kohtutäitur tahab lisaraha, peab ta näitama, mille eest. Mitte kirjutama üldsõnalist juttu „vastutusest“, „ajakulu märkimisväärsusest“ ja „ostuhuviliste küsimustest“. Vastutus kuulub ametiga kaasas käiva tasusüsteemi sisse. Telefonile vastamine ei ole erakorraline kangelastegu. Kuulutuse avaldamine oksjonikeskkonnas ei ole kosmoselaeva ehitamine.
Käesolevas asjas ei suutnud kohtutäitur veenvalt näidata, miks pidi lisatasu olema just 1860 eurot. Kohus märkis, et KTS § 45 lõige 1 määrab lisatasu piirmäära, mitte automaatse tasu, ning kohtutäitur peab oma otsuses näitama kohtulikult kontrollitavad asjaolud, mis andsid aluse lisatasu nõudmiseks.
Psühholoogiline terror ametliku blanketiga
See ongi koht, kus asi muutub avalikkuse jaoks eriti inetuks. Tavaline inimene saab kohtutäiturilt dokumendi, näeb seal ametlikku vormi, seaduseparagrahve ja summat, ning maksab. Sest kes tahab kohtutäituriga vaielda? Kes julgeb arvata, et ametnik küsib raha, mida ta tegelikult küsida ei tohiks? Kes hakkab kohtusse minema 1860 euro pärast, kui vastas seisab ametlik süsteem?
Aga just sellele see süsteem näibki mängivat: inimene ei tea, inimene kardab, inimene maksab. Kui vaidleb, siis vähendame summat. Kui läheb kohtusse, siis võib-olla kaotame. Aga kui ei lähe? Siis tuleb raha ära.
Seetõttu peaks iga võlgnik ja menetlusosaline kohtutäituri lisatasu otsuse saamisel kohe reageerima. Mitte kuu aja pärast. Mitte siis, kui kohtutäitur saadab järgmise ähvardava kirja. Kohe. Sellised otsused tuleb kiiresti läbi lugeda, kontrollida, kas seal on päriselt kirjas erandlikud asjaolud ja konkreetne arvutus, ning vajadusel kohe vaidlustada. Tähtaegade möödalaskmine ongi see auk, kust ebaseaduslik või põhjendamata nõue võib inimesele kaela jääda.
Järeldus: Amet ei anna õigust omavoliks
Sellist asja võib viisakalt nimetada põhjendamata lisatasu nõudmiseks. Rahvakeeli näeb see välja nagu ametliku pitsatiga pettus.
Kohtu määrus on seetõttu tähtis mitte ainult Mari jaoks. See on hoiatus kõigile, kellele kohtutäitur esitab lisatasu nõude ja kaunistab selle tavaliste tööülesannete loeteluga. Kuulutus, oksjon, telefonikõned, e-kirjad, teavitused ja dokumendid — need ei ole automaatselt lisatasu alus. Need ongi kohtutäituri töö.
Seega ei ole küsimus ainult ühes kohtutäituris ega ühes lisatasus. Küsimus on selles, kui kaua peab inimene Eestis veel ise kohtusse jooksma, et avaliku võimu kandjale meelde tuletada elementaarset asja: amet ei anna õigust küsida raha niisama.
Kohtutäitur ei ole maakler. Kohtutäitur ei ole oksjonikorraldaja vabal turul. Kohtutäitur ei müü oma „teenust“ kokkuleppehinnaga. Tema tasu saab tulla ainult seadusest, põhjendatud otsusest ja kontrollitavast vajadusest.
Kõik muu on lihtsalt vana trikk uues ümbrikus. Ja seekord rebis kohus selle ümbriku lahti.
Artikli autor: Kaire Reier, majandus-, õigus- ja võlanõustaja
Loe sarnasel teemal:
