Räägin teemal, mille puhul on võimalik kasutada erinevaid termineid ja nende terminite erinevaid definitsioone. Igaüks võib tõlgendada sõnu erinevalt, seega julgustan mitte takerduma sõnadesse vaid olla avatud suhtumisele, et hinge puudutavate teemade osas on tarvis igaühel sisimas tunnetada sõnade taga peituvat sisu.
Ma ei kuulu ühtegi organiseeritud religiooni. Ma ei kuulu ühtegi sekti. Ma olen vabaduse, teadlikkuse ja armastuse poolt. Maailmas ei ole midagi, mida peab täpselt ühtmoodi tegema. Maailmas kehtivad loomulikud seadused, millega harmoonias olles on võimalik tagada jätkusuutlik eksisteerimine. Igaüks on loodud vabaks olendiks, kelle peamine ülesanne elus on lõputult areneda ning seda rõõmu, armastuse ja teineteist toetava koostöö vaimus. Igaühel on võimalus elus leiduvat iseseisvalt uurida, avastada, täiendada ja järgi proovida.
Miks üldse hingetasandist rääkida? Julgen väita, et hingeseisund, hingeareng on igaühe jaoks kõige olulisem teema. Sellest lähtub kõik muu. Sellega seonduva mõistmine selgitab varasemalt toimunut, hetkel toimuvat ja ka potentsiaalset tulevikku.
Palun enda poolt, et olgu hetkel toimuv õnnistuseks meile ning meid ümbritsevatele. Suur tänu sellise imelise võimaluse eest!
Jätkan nüüd suunavate küsimustega:
Kes ma olen? Kes sina oled? – Luba jagada järgmist definitsiooni: Igaüks meist on hing, kes on sündinud siia ilma, kellel on vaimne keha (mida iseloomustavad emotsioonid ja mõtted), kellel on füüsiline keha, kellele on antud nimi, keda saab defineerida füüsilise asukoha järgi, keda saab defineerida vanemate järgi, ent ometi ei ole tegemist vanemate omandiga.
Millised sildid me omaks võtame? Kes on autoriteet? Kas on kõige olulisem elu jooksul saadud/korjatud siltidest kinni hoida? Kas me oleme kõik sildid teadlikult valinud?
Mis on siin elus igavikulises perspektiivis kõige olulisem? Kas materiaalne küllus? Kas intellekt?
Mis juhtub kui harjumuspärane keskkond muutub? (Maailmakord, majandus, haigus, sõda?)
Kus leida rahu? Kas põgenemine või võitlemine lahendavad kõik olukorrad?
Millele toetuda?
Hing ja sellega seonduv on miski, mida keegi ei saa niisama ära võtta ja on miski, mille eest saab hoolt kanda hoolimata sellest, mis meie kehadega või meid ümbritsevaga toimub.
Ja kui uskuda füüsilise keha surma järgse elu võimalikkust, siis seda enam on hinge eest hoolitsemine perspektiivikas hoiak.
Kõik hinged on sündinud tingimusteta armastusest.
Kõigil hingedel on võimalik teadlikult kasvada läbinisti armastavaks.
Maailmas on kõigile antud valikuvabadus.
Teadmatusest võib teha valikuid, mis ei ole pikas plaanis head.
Teadmatusest võib jätta hingeseisundiga seonduva unarusse ehk siis elada nii, kus fookus on suunatud välistele tasanditele. Halvimal juhul võib jääda nõiaringi, kus fookuseks on elus kerkivate probleemide tagajärgedega tegelemine, kus ei jõuta probleemide algallikani.
Võib öelda, et kõik halb siin ilmas on tingitud kahetsusväärsest teadmatusest. Isegi kui on tahtlik (ja omakasupüüdlik) halva teguviisi sooritamine, siis sellist tegutsemist ajendanud motiiv ei saa olla midagi muud kui pealiskaudne, läbimõtlematu, elus tegelikult peituva imelisest potentsiaalist kauge.
Seda teadvustades kaob mõte jääda süüdistajaks. Kaob mõte jääda ohvrirolli. Kaob mõte pidada igikestvat vimma, viha, ihaleda kättemaksu. Kaob mõte jääda ootama selle järgi, et millal saab õiglustunde kohaselt süüdiolev mõistuse järgi väärilise karistuse.
Leian, et kui leida igas olukorras see viis, mis puudutab hinge, siis see on parem kui ükskõik milline mõtteline kontseptsioon, mudel, süsteem, mida oleks justkui lihtsam rakendada (nagu näiteks kokkuleppe trahvi koostamine või kurjategija vangistamine x ajaks). Küsimus on pigem selles, et kuidas oleks võimalik teadlikumalt, aktiivsemalt, laiahaardelisemalt selle (hingeteadliku) lähenemisega tegeleda?
Inimesi on palju, olukordi on palju, harjumus rakendada niinimetatud konveiermeetodeid on sügavale juurdunud.
Siis siin ma jagangi ja loodan, et mu tagasihoidlik panus kannab vilja. Keegi meist ei pea tervet maailma päästma. Aga igaüks meist võib anda hindamatu panuse kõrvalseisja elu paremaks muutmisel.
Kuna see, et ma sündimise järgselt südame probleemide kiuste imekombel elama jäin (nimelt mu kallil vanaema Marial oli sünnitusmaja lähedal korteris külmkapis just vajalik ravim olemas) ja lisaks enda loole olen aja jooksul lugematul hulgal teiste kogetud imesid teada saanud, siis olengi siiralt imede usku. Siin maailmas on kõik võimalik. Ka see, mis on mõeldamatu ja selle teebki võimalikuks see kui olla avatud kõigele imelisele, mis on maailmas olemas.
Julgelt unistamine, taotluste sõnastamine, palvetele kindlaks jäämine toimib! Soovin head armastavat eluteel käimist! 🙏
Lõpetuseks jagan enda poolt kogetut ja julgustan igaüht ise järgi proovima: Elus on võimalik kogeda jumalikku armastust – see on võimalik kui seda teadlikult valida (selle kasuks otsustada). Seda on kõige lihtsam järk-järgult omandada siira palve kaudu. Selle tulemusel hinge konditsioon muutub ja see mõjutab vaimset keha, mis omakorda väljendub maailmas toimuva sügavamas võtmes kogemist selle kõige imelisemas tähenduses. Head avastamist! Tänan südamest!