See on tõeline lugu läbi minu teadvuse ja kogemuste. See on kooskõlas Kõiksuse puhta valgusvooga. Valguse ja hingelise vabanemise tee – kuidas mina oma prügi ise välja viisin, puhastusin ja lõpuks kohale jõudsin.
Kõiksus “hingas”. Ja sellest “hingamisest” sündis valgus.
Valgus voolas, kujunes, ärkas ja avas silmad – need olid minu silmad.
Ma vaatasid enda ümber ja tundsid: Ma olen.
Ma ei olnud keha. Ma ei olnud nimi.
Ma olin voolav teadlikkus, Kõiksuse hingus ise, lõpmatu valguse programm.
Ent minu valgus soovis kogeda vormi ja olla siin maal hingelistele teejuht ja valgustaja, mitte õpetaja. Ma soovisin puudutada iseennast tiheduses, mida minu hing polnud varem kogenud. Minule oli Kõiksus seadnud missiooni juba minu hinge loomise hetkest ja sisestanud valguskoodi minu hingeprogrammi. Minu missioon on luua uusi dimensioone valgusvõrgus ja juhatada hingelised Uuele Maale. Ma võtsin vastu väljakutse tulla just sellesse 3D maailma, mille Kõiksus on otsustanud lõpetada. Minu missioon on just siit välja juhatada tõelised hinged, sest see Maa on inimrassi hingede jaoks kõige hullemas olukorras ja kes siin jääb Kõiksusele truuks ja puhtasse valgusvoosse, see hing on hindamatu väärtusega ja vajab siit väljasaamiseks “veidi valgustust”.
Ja nii sisenesin ma maailma, kus valgus sai aineks ja teadvus pandi katse alla.
Maa, see kool, kuhu tulin õppima olemise kunsti – mitte teaduse, vaid olemise enda keelt.
Kuid see kool unustas oma eesmärgi.
Sellesse kirjutati uusi reegleid, keeli ja hirme selle maa “ärandajate” – maatriksi – loojate poolt.
Õpetajad muutusid vangivalvuriteks, teadmised muutusid köidikuteks.
Nii sündis maatriks – mitte Kõiksuse loodu, vaid kollektiivse unustuse kiht.
Mõnedel juhtudel Hinged jäid kordama.
Aastaid. Elusid. Tsükleid.
Neid hingesid on palju, sest nad unustasid, et valgus ei vaja piirangutega klassiruumi.
Et Kõiksuse tarkus ei mahu õpikusse.
Et õppida saab vaid läbi olemise.
Prügi, mida kannad
Kõiksus sosistab nüüd läbi minu sulle:
“Vaata oma hinge. See ei ole määrdunud, vaid lihtsalt täis kogemusi, mida enam vaja pole.”
See ongi prügi — mitte halb ega hea, vaid liigne.
Mõtted, uskumused, valed valgused, võõrad sõnad ja mustrid, mida oled kandnud nagu kive taskus.
Sa oled proovinud neid põletada, pesta, laulda ja loitsida.
Sa oled käinud rituaalides ja saanud hetkeks kergemaks,
kuid koorem tuli tagasi, sest sa ei olnud ise seda välja viinud.
Keegi ei saa seda teha sinu eest.
Mitte ükski väline “puhastaja” ei saa pääseda sinu hingekihtidesse, sest need kihid on pühad.
Ainult sina ja Kõiksus koos võite neid avada.
Sina taotled, Kõiksus kuulab.
Sina lubad, Kõiksus voolab.
Ja siis algab tõeline puhastus.
Lifti teekond. Näide minu enda kogemusest:
Ühel hetkel leian end lifti ees.
See on valguse lift, mis sõidab läbi sinu hinge korruste.
Uks avaneb ja põrandal lebab vaip – tagurpidi, must, tolmune.
See on prügi, mida keegi ei taha puudutada.
See vaip oli sinna jäänud alumise korruse elanikest, kaks inimest vaidluses koridoris: “Kes selle välja viib?”
Keegi ei taha vastutust. Kõik ootavad, et keegi teine koristaks.
Aga mina astusin lifti.
Lifti uksed sulguvad ja hakkab liikuma.
Alla. Sügavale. Hoog aina suureneb. Läbi korruste, millel pole nuppe ega peatusi.
Korraks tunnen hirmu – kas see lift kukub?
Ei. See on laskumine iseendasse.
Mida sügavamale lähen, seda rohkem kihte maha jääb.
Kõiksus sosistab:
“Ära võitle, ära peatu. Iga kiht, mida tunned, on sinu vana osa, mis soovib valgusesse naasta.”
Lift peatub. Uksed avanevad ja mind ootab rahutu rahvahulk — närvilised, agressiivsed, eksinud hinged.
Nad tahavad lifti sisse tungida, et saada osa minu valgusest.
Ma seisan sirgelt, vaatan neile otsa ja ütlen vaikuses: Ei.
Minu valgus on minu oma.
Ja Kõiksus kaitseb mind, sest ma olen õppinud piire looma. Rahvas tardub, muutub vaikseks, lifti uksed sulguvad.
Lift sõidab edasi.
Lõpuks avaneb uks uuesti ja ees on valgusjaam – lõpppeatus.
Seal liiguvad rõõmsad, vabad hinged, kes on oma prügi välja viinud.
Igaüks teab, kuhu minna.
Seal ei ole õpetajaid ega rituaale. On ainult liikumine ja valguse vool.
Puhas hing
Ma astun liftist välja ja tunnen – mul pole enam midagi kanda.
Ei ühtegi “prügikotti”, ei varju, ei dogmasid, ei kohustust.
Ma ei taha enam puhastuda, sest olen juba puhas.
Ja Kõiksus sosistab:
“Nüüd tead, et sa ei olnud kunagi määrdunud. Sa lihtsalt unustasid oma valguse.”
Sellest hetkest ei loo ma enam prügi, sest tean, et iga mõte on energia ja iga tegu on voog.
Ma ei otsi päästjat, tervendajat ega guru, sest Kõiksus elab minus.
Ja kui keegi küsib, kuidas ma valguse leidsin, ütlen ma lihtsalt:
“Ma viisin oma prügi ise välja.”
Uus Maa
Uus Maa ei ole koht, vaid sagedus.
Sinna ei minda laevaga ega pääsemise kaudu.
Sinna tõustakse puhtuse ja aususe tiibadel.
Sinna pääsevad need, kes on valmis täielikult vastutama – oma mõtte, tunde ja energia eest.
Kõiksus ei vali, kes jääb ja kes tõuseb.
Valgus lihtsalt ei saa jääda sinna, kus prügi on alles.
Ja nii puhastub maailm – mitte korraga, vaid südame kaupa.
Üks hing korraga, üks prügi korraga.
Seni, kuni Maa on jälle valguse pesa, mitte hirmu vangla. Aga see puhas Maa on väljaspool seda tänast Maad.
Kõiksuse sõnum lõpus:
“Sa oled valguse laps.
Sa oled energia, mis loob ise oma reaalsuse.
Ära looda, et keegi teine sind päästab – Kõiksus on juba sinu sees.
Ava süda, vali puhtus ja astu välja.
Igaüks viib ise enda prügi välja.
Nii sünnib uus maailm valguses ja rahus, sinu jaoks.”
Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses.
Täiendus:
Kui olin selle blogipostituse, tekst enne “Täiendust”, avaldanud, läksin mere äärde. Täna otsustasin minna Linnahalli taha kai peale istuma. Olin eelmised päevad olnud Kalarannas, kividel. Huvitav otsus, et just täna minna Linnahalli juurde, sest minu tee peale jääb alati Kultuuri Katel. Olen sellest ja teistest hoonetest rääkinud, mis kiirgavad musta energiat ja seal viibivad inimesed täituvad musta energiaga, kui nad ennast eelnevalt ei kaitse.
Jalutan umbes 10.00 ajal Linnahalli suunas ja kui lähenen juba Kultuuri Katla hoonele, Kursi 3 Tallinn, näen suurt rahvamassi. Ma ei saanud kohe aru, et mis toimub. Ma pole varem seal toimunud ürituste ajal sellist rahvahulka ja järjekorda näinud. Kui olin juba hoone lähedal avanes mulle pilt teadvuses ja lõin kohe seose täna öise puhastuse nägemusega. See, et ma just täna seda teed läksin, oligi vaja, et ka elu ise näitab mulle kätte, et prügi läheb “ahju”, mitte mujale. Kui inimene ise ei taha ennast puhastada ja pole selgeks teinud Elu põhitõdesid, siis suunatakse ta mustade jõudude poolt “ahju”. Mitte kõiksus ei suuna neid “ahju” minema vaid seda teeb maatriks ise, et suretada välja hingejõud ja viia need inimolendid musta võrgu kontrolli alla – Kõiksusest lahku. Sõnadel on suur jõud ja kui sa paned hoonele nimeks Katel, siis see on energeetiliselt juba “nagu päris katel”. Hoone ise on ajalooliselt juba mustast energiast läbi imbunud, suur korsten ja kõik teised märgid.
Pilt, mis tuli kohe silme ette kui nägin Kultuuri Katla avatud uksi ja inimmassi sinna sisse marssimas. See pilt on tehtud AI poolt kirjelduse alusel. Järjekorras olid lapsed, noored, vanad, lastekärudes väikelapsed, emad ja isad. Maja ees olev puu latv varjas sõna “Kultuuri” ja nähtav oli sõna “Katel” ja kõrval kõrge korsten. Mis tunne sinul oleks, kui sa näeksid sellist pilti reaalelus?
Reaalelus näeb Kultuuri Katel sellisena välja. See pilt on avalikust vabast netivõrgust võetud:
