GÜNTER ANDERS, “Inimese nüristamine”, 1956:
“Ühegi ülestõusu mahasurumiseks pole vaja vägivaldselt tegutseda. Sellised meetodid nagu Hitleri omad on aegunud.
Piisab nii tugeva kollektiivse tingimuse loomisest, et mässu idee enam inimeste teadvusesse ei ilmuks. Ideaalne oleks kujundada inimesi sünnist saati, piirates nende kaasasündinud bioloogilisi oskusi ja võimeid. Pärast seda jätkame konditsioneerimist, vähendades järsult haridust, taandades selle kutseoskuste omandamiseks.
Harimata mehel on piiratud väljavaated ja mida rohkem tema mõtlemine piirdub keskpäraste tegevustega, seda vähem suudab ta mässata. Peame tagama, et juurdepääs teadusele muutuks üha raskemaks ja elitaarsemaks, et inimeste ja teaduse vahel tekiks lõhe ning et laiemale avalikkusele suunatud teave ei oleks õõnestava sisuga.
Peaasi, et ilma filosoofiata. Ka siin tuleb kasutada pigem veenmisjõudu kui otsest vägivalda: edastame televisioonis massiliselt meelelahutussaateid, mis apelleerivad ainult emotsioonidele või instinktidele. Meeled on hõivatud kasutute ja mänguliste asjadega. Pidevate vestluste ja muusika abil saate oma mõtteid mõtlemisest eemale hoida. Asetame seksuaalsuse inimhuvide edetabeli etteotsa. Paremat sotsiaalset rahustit pole olemas.
Üldiselt teeme seda nii, et kaotame eksistentsi tõsise osa, naeruvääristame kõike, mis on väärtuslik, säilitame pidevalt kergemeelsuse, nii et avalikustamise eufooriast saaks inimliku õnne etalon ja vabaduse eeskuju. Seega viib konditsioneerimine sellise integratsioonini, et ainus hirm, mida me peame säilitama, on süsteemist väljajätmine ja seetõttu õnneks vajalike tingimuste puudumine.
Sel viisil moodustatud massiinimest tuleb kohelda sellisena, nagu ta on: nagu lehma ja tema eest tuleb hoolitseda kui karja eest. Kõik, mis toob kaasa tema selguse apaatia, on avalik hüve ja see, mis võiks teda äratada, tuleb naeruvääristada, alla suruda ja selle vastu võidelda. Iga doktriin, mis seab süsteemi kahtluse alla, tuleb sildistada õõnestavaks ja terroristlikuks ning neid, kes seda toetavad, koheldakse terroristidena.”
Kas Günter Anders on midagi valesti öelnud 1956 aastal?