See juhtus veidi üle nädala tagasi. Elan veel Tallinnas ja käin 2–3 korda päevas mere ääres jalutamas – Kalaranna ja Linnahalli kandis, kesklinnas. Seal ma räägin maa, mere ja loodusega. Tunnen, kuidas kõik on minuga sünkroonis, kuidas me päriselt suhtleme. See on sõnades kirjeldamatu elamus ja tunne. Jalutuskäikudel ei kanna ma kaasas nutiseadmeid – püüan olla neist vaba. Kasutan neid üldse igapäevaselt ainult minimaalselt: valgussõnumite edastamiseks ja suhtlemiseks oma õpilastega.
Ühel päeval istusin Linnahalli taga kai peal, mere ääres. Minu lähedal oli väike noor valge kajakas. Ta oli vigastatud. Veetsin seal üle poole tunni, tema kõrval. Kajakas liikus longates, aga ei läinud ära – pigem hoidis minu ligi. Mõtlesin, kuidas teda aidata. Vaatasin talle silma, nende imeväikeste silmade sisse, ja saatsin talle mõttes rahu ja valgust, et need ta tervendaksid. Kui ma lahkusin, jäi tema sinna kai peale.
Järgmisel päeval läksin tagasi. Seekord ei mõelnud ma enam selle kajaka peale. Istusin samasse kohta ja korraga tuli ta minu juurde – see sama lind. Ta peatus umbes kahe meetri kaugusel, lamas ja jäi minuga. Sain kinnituse: eelmisel päeval saadetud valgus oli temani jõudnud ja ta tuli tagasi. Ma saatsin talle uuesti rahu ja valgust, rääkisin temaga mõttes. Ilm oli vihmane, aeg-ajalt tibutas, ja ta lihtsalt lamas vihmas, ära minemata. Ja siis nägin ma taevas kahte vikerkaart kõrvuti. See oli imeilus – ma polnud kunagi varem midagi sellist näinud. Sain ka kohe kõiksuselt sõnumi, miks just sel hetkel need vikerkaared mulle näidati. Kui lahkusin, jäi kajakas ikka kai peale lamama, aga ma tundsin, et tal on parem ja kõik on hästi.
Järgnevad kolm päeva ma Linnahalli juurde ei läinud, vaid jalutasin Kalaranna elamurajooni kivide vahel, mere ääres. Ja kui esimesel korral nägin kahte vikerkaart, siis kordus see ka seal – uuesti ilmusid kaks vikerkaart kõrvuti. See kinnitas, et mu kogemus polnud silmapete ega illusioon, vaid tõeline märk. Uus Maa annab endast märku.
Eelmise nädala reedel läksin taas Linnahalli taha kaile. Istusin toolile ja järsku lendas see sama kajakas – ma tundsin ta energeetiliselt kohe ära. Ta tegi kauni kaarega tiiru mu pea kohal, nagu tervitusena, ja maandus minu kõrvale, peaaegu päris külje ligi. Ta vaatas mulle otse silma. Ma ütlesin talle: „Tere, armas lind. Mul on nii hea meel, et oled terve. Aitäh sulle.“ Kajakas noogutas kaks korda ja lendas siis minema. Sain selge kinnituse kõiksuselt: lind paranes valguse kaudu ja tuli mind tänama. See hetk täitis mu südame tohutu õnne ja tänutundega. Nutsin rõõmust, sest kogemus oli nii imeline, nii suur, et ei mahtunud enam mu sisse. Ma pole varem oma elus tundnud sellist puhast õnnetunnet. See kogemus kinnitas mulle, et iga mu sõna, kiri, tekst, mõte ja isegi mu vaikne olek – kõik see puhastab ja tervendab kõike ja kõiki, kes on hingeliselt ühenduses kõiksusega.
Topeltkinnitus saabus pööripäeval, 22.09.2025. Olin päikesetõusul Linnahalli kai ääres. Tugev tuul puhus. Istusin toolil, mediteerisin, ja kui lõpetasin, ilmus taas see sama kajakas. Kuid seekord polnud ta enam üksi – teda saatis terve parv. See väike kajakas lendas ees, nagu oleks ta grupi kokku kutsunud. Nad hõljusid otse minu kohal, vaid poole meetri kõrgusel, ja see sama väike kajakas vaatas mulle otse silma. Vaatamata tormisele tuulele püsis ta minu kohal, justkui jõuga paigal, ja vaatas mind. See kestis ligi 30 sekundit. Nad hõljusid koos, siis liikusid kaarega eemale.
Mõne minuti pärast tuli see väike kajakas tagasi, seekord koos ühe teise noore kajakaga – huvitavalt kirju sulestikuga. Nad maandusid kai äärele minu lähedusse ja jäid sinna minu seltsi seni, kuni ma ära läksin. See kestis 10–15 minutit.
See kogemus jääb mulle mällu igaveseks. See oli tugev valgussõnum nii mulle kui kogu maailmale.
Ma liigun edasi valguses ja rahus.