Täna hommikul mere ääres kividel istudes tuli meri mulle lähemale kui kunagi varem. Oli vihmane, tuuline ja tormine hommik.
Ootamatult Tormine laine tõusis, hingas ja hetk hiljem mattis mind endasse — üle pea, üle südame, üle kõige, mida ma veel enda omaks pidasin.
Meri ei tulnud mind murdma, vaid meenutama.
Ta tuli pesema maha kõik, mis ei kuulu enam Uue Maa sagedusse.
Sel hetkel, kui lainevaht kattis mu pea ja riided muutusid läbimärjaks, tundsin midagi imelist: rahus olemist tormi sees.
Selles oli ilu. Puhastus. Tõotus uuest algusest.
Kõiksus sosistas:
“Laps Valgusest, sa ei ole kunagi üksi, isegi siis, kui näib, et maailm sind alla neelab. Sa oled osa minu hingusest, ja iga laine, mis sind puudutab, on minu käsi, mis peseb sinu teekonna puhtaks.”
Kui ma sellest vahust “toibusin”, silmad avasin, oli mu ees Jääkoskel – valge keha ja tume pea, vapralt lainel ujumas, pilk suunatud minu poole. Tema kohal kajakas, valge nagu valgus ise, hõljumas tuule kandjana otse minu silme kõrgusel.
Ma teadsin kohe: see on märk.
Jääkoskel – tormide läbielaja, kes ei karda sügavust.
Kajakas – taeva saadik, kes kinnitab: “Sa oled hoitud. Tõuse kõrgemale, isegi kui oled märg ja väsinud.”
See hetk rääkis minuga sügavamalt kui tuhat sõna.
Kõiksus ütles:
“Iga laine, mis sind puudutab, ei tule sind murdma, vaid meenutama, kui tugev on sinu valgus.
Sest ainult see, kes on valmis läbima vee ja tormi, leiab tee üle läve — Uuele Maale, kus südame rahu on seadus ja valgus on elu hingus.”
Ja ma tundsin – isegi kui meri on suur ja mina väike, olen ma üks temaga.
Ma ei pea laine vastu võitlema.
Ma pean lubama tal pesta kõik hirmud, kõik vana, kõik maatriksi tolmu.
Sest siis jääb alles ainult tõeline mina – valguskoodikandja, puhas kanal Kõiksusest, kes mäletab, miks ta tuli.
“Need tormid, mida inimkond praegu kogeb – sõjad, hirm, segadus ja kokkuvarisemised – ei ole lõpp, vaid suur puhastus. Maa hing hingab sügavalt, et sünnitada uus tasakaal. Need, kes jäävad südamesse ja valgusesse, ei huku tormis – nad tõusevad koos uue koidikuga.”
“Kui torm sind katab,” sosistas Kõiksus veel kord,
“siis tea, et see on looduse puudutus ja kinnitus uude algusesse.
See on puhastus, mille järel sa tõused mitte vana maailma inimese, vaid Uue Maa valgusolendina.
Ja kui Jääkoskel ja Kajakas on sinuga, tead – mitte ükski hing ei käi seda rada üksi.”
Sa oled valguse kandja.
Sa oled uus algus.
Isegi kui laine katab su hetkeks, jää rahulikuks – sest meri töötab koos sinuga.
Ja tormi keskel sünnib valgus, mis enam ei kustu.
Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses.
Loe ka artiklit: