Tänapäeval aset leidvate (esmapilgul häirivate) sündmuste valguses olen märganud, et tagasisidest võib leida nõutust, parastamist, viha, süüdistamist, muretsemist. Eks võib igasugusele reaktsioonile leida õigustuse, ent kas on tõesti mõistlik jääda sellistele seisukohtadele? Mida see paremaks teeb? Kas on kunagi viha, süüdistamine, muretsemine midagi paremaks teinud?
Leian, et sellistele seisukohtadele jäämine ja nende väljendamine sellisel viisil on destruktiivne ja võimendab juba loodud kahju.
Jah, on kahju, et olukord ei ole kiita. On kahetsusväärne, et on tehtud otsuseid, mis toovad juurde kannatusi, ressursside raiskamist, segadust, hävingut. On kahju, et on tehtud otsuseid, mille järelmõju on ulatuslik nii füüsilises mastaabis kui ajas.
Siit aga küsimused:
Millisel hetkel tuleb taipamine, et tuleb ise midagi olukorra parandamiseks teha?
Millisel hetkel hakatakse tegutsema enda ja lähedaste ning kogukonna teadliku toetamise nimel?
Millisel hetkel tuleb taipamine, et see ei ole keegi autoriteet, valitsus vms, kes kandikul igati mugava lahenduse pakub ja teostab?
Millisel hetkel tuleb taipamine, et üksinda olles ei ole mõistlik jääda ootama, millal tekib ideaalne arusaam ja sooritusvõime, et ise midagi tegema hakata?
Millal leiab aset teadvustamine, et iga teekond koosneb väikestest sammudest ja et sihi saab igaüks iseseisvalt valida?
Teades, et inimkonna ajaloo jooksul on olnud väga masendavaid perioode ja nähes, et kõigest hoolimata on inimkond püsima jäänud ja suutnud erinevates aspektides areneda, siis soovitan märgata, kuidas see on võimalikuks osutunud. Leian, et kõik hea on saanud võimalikuks tänu üksikisikutele, kes on olnud julged ning järjepidevad ja kes on leidnud viisi koostööks ja kes ei lasknud ennast lammutavast kriitikast heidutada. Mida rohkem on maailmas julgeid, hingega asja kallal toimetavaid inimesi, seda rohkem on lootust, et kõikvõimalikele probleemidele leitakse kõikvõimalikud lahendused, mille seast saab igaüks julgelt talle ning ümbritsevate heaolu arvestades sobivaima variandi välja valida (võimalusega aidata kasvõi tagasisidet andes seda edasi arendada).
See kõik, mis praegu toimub on kui suurim äratuskell, mis üldse kellegi jaoks olemas olla saab. Tegutse kasvõi veidi. Jäta negatiivsusest pakatav kommentaar lausumata. Keskendu sellele, mis päriselt aitab olukorra lahendamisele kaasa. Kui juhtud eksima, siis tunnista viga, teadvusta hetkel saadaoleval parimal viisil tekkinud olukorda ja proovi uuesti.
Armastus on hinge kütus.
Teadmatusest võidakse hinge kütust otsida kummalistel viisidel. Oluline on julgus ja tahe õppida ning areneda.
Eelnevast ajendatud saan sõnastada palve:
“Olgu kõigil julgus teha hinge heaoluga kooskõlas olevaid otsuseid.
Leidku igaüks taipamise enda hindamatust väärtusest.
Märgaku igaüks, et ükski häiriv olukord ei tähenda maailma lõppu.
Olgu kõigil võime vabaneda alusetutest hirmudest.
Igaüks leidku tee tingimusteta armastuse kogemiseni.
Saagu nii.”