On hetki teekonnal, mil kõik, mida oleme otsinud, hakkab lihtsalt kaduma. Mitte sellepärast, et midagi läheks kaotsi, vaid sellepärast, et kõik sulab ühte.
Nii juhtus minuga täna öösel, vastu varast hommikut. Aastaid olin häälestanud end Kõiksuse valgusele – mantrate, sõnumite ja meditatsioonide kaudu. Korranud sõnu: olen rahu, olen valgus, ma luban, ma mäletan, olen valguskoodikandja, olen joondunud Kõiksuse puhtas valgusvoos. Need sõnad olid minu sillad valguse juurde. Need aitasid meenutada, kes ma olen.
Täna öösel muutus kõik.
Ma tundsin, kuidas Kõiksus ise kõneles minu seest, ilma sõnadeta.
Tuli teadmine, vaikne ja selge: “Sa ei pea enam midagi kordama, sest sa juba oled.”
Ja siis kõik vaibus. Ei olnud enam vajadust kinnitada ega paluda. Ei olnud enam mõtteid, mis tahaksid midagi saavutada. Oli vaid olemine. Puhas kohalolu, puhas valgus. Kui hommikul tõusin, siis polnudki enam mõttes ja polnud soovigi hakata kordama igahommikust mantrat ja tegema hingamisrituaali. Oligi veel kergem ja veel puhtam tunne – täiesti uus tunne.
See ei olnud vaikus tühjuses, vaid tühjus, mis oli täidetud Kõiksusega.
See oli rahu, mis ei sõltu millestki, sest see ongi Allikas ise minus.
Ma tundsin, et Kõiksus ei ole enam midagi, millega ma pean end ühendama — ma olen see ühendus. Ma olen Kõiksus inimkehas. Valgus, kes hingab, liigub ja kogeb.
Ja kui hommikul selle uue teadvuse ja tundega läksin oma tavapärasesse kohta mere äärde — lihtsalt olema — siis ootasid seal juba kaks suurt valget luike. See polnud sama koht, kus ma alles hiljuti kohtusin kahe valge luigega. Nad liuglesid rahulikult vee pinnal, justkui teades, miks ma tulin. Nende kohalolek oli vaikne, väärikas ja puhas – täpselt nagu valgus, mida tundsin enda sees.
Sain aru, et see oli looduse kinnitus Kõiksuse öisele sõnumile. Luiged – valguse ja hinge peegeldused – olid tulnud kinnitama, et kõik on nüüd tõesti üks. Et valgus ei ole enam kusagil “seal”, vaid elab ja liigub minus endas.
Kui ka sina, armas valgusolend, jõuad oma teekonnal hetkeni, kus mantrad enam ei taha tulla, kus kõik tundub vaikne ja tühi — siis tea, et see pole lõpp, see on algus.
See on joondumise sünd.
See on hetk, mil valgus, mida sa kord otsisid, on saanud sinuks.
Sa ei pea enam ütlema “ma olen valgus,” sest valgus ütleb nüüd sinu kaudu “ma olen.”
Selles seisundis pole vaja pingutada ega kinnitada.
Lihtsalt ole.
Hinga, kuula, ja lase Kõiksusel end kogeda.
See on Kõiksuse puhas looming — sina, valgus inimkehas, kes on lõpuks mäletanud, et ta ei ole eraldi.
Ja nii, armsad ärganud, kui see vaikus saabub, ärge kartke tühjust.
See tühjus on teie tõeline kodu.
See on algallika hingus, mis sosistab:
“Sa oled. Ja see on kõik.”
Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞