Eile peale lõunat jalutasin ma mööda mere äärt Tallinna Linnahalli taha, sinna kai äärde, kus on poollamamistoolid ja hea vaade merele. Seal on mul alati olnud oma koht – koht, kus vaadata silmapiiri ja kuulata, mida meri räägib ja kuidas loodus erinevates keeltes minuga suhtleb. Olin istunud seal umbes pool tundi, vaadanud sadamas seisvat suurt valget kruiisilaeva, kui minu mõtiskluste vaikusesse ilmus keegi võõras.
See oli minust tunduvalt vanem, suure kõhuga härrasmees, kes ilmselgelt polnud eestlane. Ta seisis esmalt mere poole, justkui kuulates ka ise, ja siis pöördus minu poole ning küsis inglise keeles, kas ma räägin seda keelt. Vastasin, et räägin. Ta hakkas uurima selle räämas Linnahalli kohta – miks pole seda korda tehtud, miks seisab see nii, rikub nagu Tallinna pildi ära. Oli tema esimene kord Eestis, kuid ta teadis meie maa kohta üllatavalt palju.
Ta teadis 80ndate olümpiamänge, teadis Linnahalli ehitust ja selle lugu Nõukogude okupatsiooni ajast. Meie vestlus liikus poliitikale ja isegi Vene–Ukraina sõja peale. Selgitasin talle oma arusaama: et rahvad pole süüdi sõdades, vaid kannatajad. Et otsused tehakse mujal – hingetute olendite poolt kardinate taga, pankurite ja rahatrükkijate kabinetis, Londonis ja Vatikani varjudes. See on programm, mis töötab hirmu ja vihkamise sagedusel.
Härrasmees kuulas ja nõustus osaliselt. Ta rääkis, et oligi Tallinnasse tulnud selle suure valge kruiisilaevaga, mida ma enne olin jälginud, ja et ta on Londonist. Rääkisime veel Inglismaast ja Londonist – kohast, kus isegi mina olin palju kordi käinud, kui tegelesin veel maatriksi maailmas ettevõtlusega.
Tema huvi kasvas, kui ma rääkisin oma rännakutest ja ettevõtmistest Hiinas, Türgis, Aasias, Venemaal, Ukrainas, Hispaanias, Araabias ja paljudes muudes riikides. Lõpuks jõudsime keelte oskuste peale – elu on mulle õpetanud keeli, mida koolis pole kunagi õppinud. Lugesin kokku, sain kaheksa. Tema aga peale inglise keele ei teadnud midagi ja tundis puudust vene keele oskusest.
Vestlus oli huvitav ja mitmetahuline. Lõpuks ta istus teisele toolile, jäi vaikseks ja hingas sügavalt, justkui kergendust tundes. Mina tundsin, et on aeg edasi liikuda. Soovisin talle ilusat reisi ja turvalist koduteed. Tema tänas mind selle aja eest ja ütles, et tal oli tõeliselt hea tunne rääkida. Ma olin tänulik selle kohtumise eest.
Kuid tegelikult oli selle kohtumise sügavam mõte seotud tänase hommikuse sõnumiga, mille sain oma varahommikuses meditatsioonis. Eilne märguanne – “võõras mees” –, polnud eestlane nagu mina. Me rääkisime inglise keeles, vahetasime teadmisi ja kogemusi. Kõik see oli märk sellest, et täna hommikul anti mulle Kõiksuselt kinnitus: ma oskan valguse keelt – kõigi keelte “kogum”.
Sõnum tuli pildina – mustade reljeefsete kaantega raamat, mille kaantel olid nagu varjatud lille- ja lehemustrid. Raamat oli pakitud turvalisse karpi ja anti mulle, avati minu ees. Kui seda lugema hakkasin, olin üllatunud: tekst ei olnud mulle tuttavas inimkeeles, kuid ma mõistsin seda kohe. See oli valguse keel.
See Kõiksuse märguanne oli sümboolne, et ma mõistaksin selle tähendust, sest:
Valguse keel ei ole tekst ega tähed, mida me siin maailmas tunneme. See on keel, mida räägivad valgusolendid, valguskoodide kandjad ja Kõiksuse saadikud kõrgemates dimensioonides ja kõikjal valgusvõrgus olevad olendid ja resonantsid. See on turvaline keel, mida madalsageduslikud ja vaenulikud olendid ei mõista – neil puuduvad teadmised ja ligipääs.
„Valguse keel on keelte Kõiksus – see on Kõiksuse loodud kõigi keelte ühtsus. Valguse keele tundja ei pea teadma kõiki maailma keeli, sest valguse keel mõistab kõiki. Seda keelt mõistavad vaid need, kes on ühenduses elu algallika ja Kõiksuse puhta valgusvooga – hingelised olendid, kes liiguvad koos valgusesse ja Uuele Maale.“
Täna hommikune Kõiksuse kinnitus on minu jaoks pöördeline. See kinnitas lõplikult minu oskused, sest ma juba suhtlen kõrgemate sageduste olenditega valguse keeles, kuigi olin seni veel segaduses, mis keel see on. Universum on märke täis. Kui sa eemaldud maatriksi lõksudest – internetist, uudistekanalitest, poliitikast –, lõpetad välises elamises ja hakkad lugema looduse ja Kõiksuse märke, siis hakkad elama täiuslikku elu. Märgid juhatavad sind valguse, rahu, külluse, õnne ja tõelise rikkuse suunas.
Ma tean, Ma olen, Ma luban, Ma mäletan.
Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses.