Meie kõik loome igat hetke, kujundame meie reaalsust, tehes pidevalt suuremaid ja väiksemaid otsuseid. Olen üsna hiljuti avastanud enda jaoks huvitavaid tahke, et millest täpsemalt on otsustusprotsess tingitud.
Varem oskasin enda jaoks lihtsustatult sõnastada kaks varianti:
1) Otsustusprotsess saab olla ratsionaalne, mõistusest, olemasolevatest teadmistest lähtuv ning selle protsessi tulemuse kvaliteet sõltub investeeritud ajast ning aju võimekusest infot analüüsida ja teha järeldusi.
2) Otsustusprotsess saab olla irratsionaalne, emotsioonidest lähtuv, suvaline, mistahes välisest mõjutusest tingitud. Kus tihtipeale järgneb segadus ja võib jääda nn ärakasutatud tunne – keegi, miski võttis võimuga üle ja kasutas üheks või teiseks tarbeks ära – näiteks selleks, et petta välja raha või on toimunud muud sorti energia kulutamine.
Tavaliseks kujunenud haridussüsteemi poolt on õpetatud eelistama esimest varianti, sest kindlal kujul vormitud teavet on hõlpsam edastada ja ka kontrollida ning see ühtib ka teadusliku meetodil välise maailma vaatlemisega. Selliselt järjepidevalt toimides säilib näiline selgus (kõike, mida keeruline selgitada jäetakse kõrvale) ja kogu toimingute ahel on loogiline ja selgelt jälgitav.
Kuna inimene ei ole pelgalt mõistuseolend ning on olukordi, kus ei ole aega põhjalikult olemasolevat teavet analüüsida, siis tihtipeale toimitakse niinimetatud irratsionaalse meetodi järgi, mille irratsionaalsus võib olla peidetud ka mis tahes valdkonna eksperti arvamuse usaldamise taha (kõik võivad eksida/olla korrumpeerunud teatud hetkedel) või ollakse lihtsalt oma emotsioonide meelevallas ja tehakse otsuseid, mille üle saab hiljem heal juhul vaid pead vangutada (kui üldse tehakse toimunu osas analüüsi).
Ent isiklikust kogemusest lähtudes on aeg näidanud, et alati on olemas kolmas tee, mille saab igaüks enda jaoks iseseisvalt avastada.
Avastasin, et kõige meelepärasemate tulemusteni saab jõuda siis, kui otsustusprotsessi käigus on tunnetus hingeseisundi osas ja on selge taotlus, et otsused oleksid oma olemuselt head.
Eelistan nimelt kasutada mõistet hingeseisund, sest see viitab olulisimale aspektile, et inimene on hingestatud olend, millele siin Maa tasandil lihtsustatult öeldes on omistunud vaim ning keha. Lisaks, et hing on olulisim, mis meil on. Kõik muu teenib hingearengu teekonnal teatud rolli (keha jääb meist peale surma maha). Hing on miski, mis seob meid Kõiksusega.
Hingeseisundi tunnetamist saab igaüks iseseisvalt arendada ning hingeseisundil on võime paraneda. Selle jaoks on erinevaid viise ja on vahva kui julgetakse olla omapärased. Üks lihtsamaid viise on regulaarselt võtta enda jaoks aega ja istuda kas vaikuses või esitada teadlikult taotlusi / palveid. Tulemused võivad üllatada ja peagi võib jõuda hetkedeni, kus avanevad ennenägematud uksed ja pealtnäha irratsionaalsete valikute taga vallandub tohutu rõõm ja headus, mis varem võis võimatuna tunduda.
Ma tahan väljendada seda, et mõistus ei pea jääma juhi rolli. Mõistus saab olla tohutu abiline ja areneb pidevalt kaasa. Oluline, et igaüks tunneks end tervikuna ja leiaks viisi olla iseenda ja ümbritsevaga harmoonias.
Head hea loomist kõigile!
39