Organisatsiooni „KOOS“ Eesti poliitilisele maastikule ilmumise algusest peale hakkasin avalikult juhtima inimeste tähelepanu tema kui uue populaarse poliitilise jõu – kuvandi – populariseerimisele suunatud tegevuse ebajärjekindluse murettekitavatele märkidele.
Esiteks: Teades, mida teeb KOOS juht O. Ivanov, ei ole raske mõista, et tema krüptorahadega seotud äri määrab täielikult globaalne digiraha, mille abil globalistid tahavad ehitada maailma elektroonilist koonduslaagrit. Selles mõttes, kui võtta arvesse, et valitsus ise tegutseb Eestis samas suunas, siis ei erine O. Ivanovi kui krüptovaluutaoperatsioonides osaleja poliitiline roll sellest, kelle vastu ta väidetavalt on ja võitleb.
Teiseks: Olen alates “pronksiöö sündmusest” aktiivselt kaasa löönud ühiskondlikus ja poliitilises tegevuses ning oma kogunenud kogemuste põhjal saan kindlaks teha, kas O. Ivanov on reaalne ühiskondliku ja poliitilise suuna juht või soovib lihtsalt sellele kohale asuda. Arvestades, kuidas ta positsioneerib end Putini režiimi Ukraina-vastase agressiivse rünnaku järjekindla toetajana ja tavaliste Ukraina inimeste kannatusi õigustavana, võib julgelt väita, et “rahuvalvaja” sildi all on peidus hoopis teine inimene. O. Ivanovi retoorika on suunatud Eesti vene elanike ja eestlaste endi lahknemispoliitika jätkamisele. Esinedes Eesti venelaste kaitsjana, reageerib ta nagu malemängu mängija Eesti võimude käikudele, mille eesmärk on säilitada müüti eestlaste okupeerimise teemal. Eriti selgelt ilmnes see Narva parlamendivalimistel. Ettevalmistades eelnevalt Nõukogude sõjamonumentide likvideerimist, sundis valitsus paljusid narvalasi astuma sammu vastupanujuhtide toetuseks. Just see on KOOS-i kandidaatide heade hääletustulemuste põhjuseks.
Olukord on võrreldav olukorraga, kui mõned emotsionaalselt elevil pronkssõduri kaitsjad, alludes politsei provokatsioonidele, hakkasid kaupluste vaateaknaid purustama.
Ma ei saa midagi halba öelda KOOS peamise algataja A. Petersoni siiruse kohta, aidata Eesti tavainimestel leida rahu ja vaikust Võšgorodi võimude meeletu propaganda taustal vene maailma enda vastu. Kuid see, kuidas ta poliitilises võitluses osalenuna selles vallas käitus, tundub pehmelt öeldes masendav. Minu arvates jäi A. Petersoni enda lühinägelikkus oma lähimate mõttekaaslaste valikul nii vene kui ka Eesti poolelt kinni.
Samuti ei saa ta üldse aru juudiküsimusest, paljastades end vene juutide V. Solovjovi, N. Starikovi, N. Khazini abiga Eesti rahvuslikule doktriinile. Ja KOOS-i enda “erakonnas”, mille juhtivad positsioonid ei ole samuti ilmselgelt Venemaa tegelased, ei ole paraku võimalik kuidagi liikuda oma ideoloogiliste toetajate suurendamise suunas ja see ei tööta. KOOS “erakonnal” ei ole ega saagi olla selget Eesti arengu poliitilist Programmi, puudub konkreetne ideoloogiline taust, mis lihtsustaks nende tegemiste selget mõistmist lihtrahva poolt. Kaasaegses poliitikas ei suuda ainult loosungid ja propagandasaated Suurt Ideed elanikkonna teadvusse viia. Sama juudi reha otsa astusid venelased 90ndate alguses, perioodidel alates moodustamisest kuni venekeelsete parteide, vabaühenduste – “Öise Vahtkonna” jne – likvideerimiseni. Nn “venekeelseks” vasakparteiks jäetakse, sest selle eesotsas on “puhtvene” perekonnanimega Rosenfeld mees. Omamoodi tagavaraputka, kuhu kehva ilma korral reha otsa astuda ihkajaid uuesti paigutada.
Juudiküsimust tundmata on tavainimestele suures poliitikas kaasa löömine üldiselt vastunäidustatud. Suures poliitikas, isegi Eestis, on kõik riigi võtmepositsioonid juba ammu juudi identiteedi kandjate käes. Sama olukord on Venemaal ja Ukrainas ning peaaegu kõigis Euroopa Ühenduse riikides ja Ameerikas.
Lihtsad kurdavad oma eluolukorra halvenemise üle ja usuvad, et nende abipalve võtab amet või opositsioon kuulda ameti eest võitlejad. Kuid nad ei saa aru, et parteid võitlevad ainult oma võimu, mitte rahva eest! Kapitalistlikus süsteemis pole muud võimalust!
Ainus töötav IDEE on Rahva Võim – riigi elu juhtimine selle elanike endi, enamuse, otse, ilma vahendajateta (parteide ja nende söödakünata, maailma Rahameistrid) poolt!